1

Hispaania Kuningriik palub apellatsioonkaebuses tühistada Euroopa Ühenduste Esimese Astme Kohtu 21. oktoobri 2004. aasta otsuse kohtuasjas T-36/99: Lenzing vs. komisjon (EKL 2004, lk II-3597; edaspidi „vaidlustatud kohtuotsus”), millega kohus tühistas osaliselt komisjoni . aasta otsuse 1999/395/EÜ Hispaania poolt Sniace SA-le, asukoht Torrelavega, Kantaabria, antud riigiabi kohta (EÜT 1999, L 149, lk 40; edaspidi „. aasta otsus”), muudetud komisjoni . aasta otsusega 2001/43/EÜ (EÜT 2001, L 11, lk 46; edaspidi „vaidlusalune otsus”).

2

Vaidlustatud kohtuotsuse punktides 8-29 esitas Esimese Astme Kohus vaidluse aluseks olevad asjaolud järgmiselt:

[…]

[…]

[…]

[…]

[…]

3

Lenzing esitas 28. oktoobri 1998. aasta otsuse osaliseks tühistamiseks hagi, mis saabus Esimese Astme Kohtu kantseleisse . Pärast vaidlusaluse otsuse vastuvõtmist komisjoni poolt esitas Lenzing oma märkused kirjas, mis registreeriti Esimese Astme Kohtu kantseleis ja milles ta muu hulgas muutis oma nõuete sõnastust, paludes Esimese Astme Kohtul tühistada vaidlusaluse otsuse artikkel 1 osas, milles selles on sätestatud, et keskkassale tasumisele kuuluvate võlgade, viiviste ja intresside sissenõudmata jätmine, , ja sõlmitud kokkulepped, Fogasale tasumisele kuuluvate võlgade ja viivisintresside sissenõudmata jätmine ning ja sõlmitud kokkulepped ei kujuta endast riigiabi EÜ artikli 87 lõike 1 mõttes.

4

Kõigepealt lükkas Esimese Astme Kohus vaidlustatud kohtuotsuses tagasi Hispaania Kuningriigi ja komisjoni esitatud vastuvõetamatuse vastuväite, märkides muu hulgas, et vaidlusalust otsust tuleb pidada Lenzingi suhtes otsuseks, mis teda isiklikult puudutab.

5

Siinjuures meenutab Esimese Astme Kohus vaidlustatud kohtuotsuse punktis 73 Euroopa Kohtu väljakujunenud praktikat, mille kohaselt ei saa teised isikud, kes ei ole otsuse adressaadid, väita, et nad on isiklikult puudutatud, välja arvatud juhul, kui otsus mõjutab neid nende eriliste omaduste tõttu või nende erilise olukorra tõttu, mis neid kõigi teiste isikute suhtes iseloomustab ja selle tõttu teistest eristab analoogiliselt selle otsuse adressaatidega.

6

Seejärel rõhutas kohus kõnealuse kohtuotsuse punktis 74, et mis puudutab konkreetsemalt riigiabi valdkonda, siis lisaks abisaajale ettevõtjale on tunnistatud komisjoni otsusest, millega lõpetatakse EÜ artikli 88 lõike 2 alusel üksiktoetuse suhtes algatatud ametlik uurimismenetlus (edaspidi „ametlik uurimismenetlus”), isiklikult puudutatuks ka selle ettevõtjaga konkureerivad ettevõtjad, kes on osundatud menetluses aktiivselt osalenud, kuid seda eeldusel, et vaidlustatud otsuse esemeks olev abi on nende turupositsiooni oluliselt kahjustanud (28. jaanuari 1986. aasta otsus kohtuasjas 169/84: Cofaz jt vs. komisjon, EKL 1986, lk 391, punkt 25).

7

Esiteks sedastas Esimese Astme Kohus Lenzingi ametlikus uurimismenetluses osalemise kohta vaidlustatud kohtuotsuse punktides 77-79, et kõnesolev menetlus algatati Lenzingi esitatud kaebuse alusel ja et Lenzing osales selles menetluses aktiivselt, esitades üksikasjalikke märkusi.

8

Teiseks meenutas Esimese Astme Kohus Lenzingi konkurentsiseisundi kahjustamise kohta kõnealuse kohtuotsuse punktis 80, et vastuvõetavuse analüüsimise staadiumis piisab sellest, kui hageja asjakohasel viisil põhjendab, kuidas võib komisjoni otsus tema seisundit kõnealusel turul oluliselt kahjustades rikkuda tema seaduslikke huve.

9

Järgmisena võttis Esimese Astme Kohus vaidlustatud kohtuotsuse punktides 81-91 vaatluse alla argumendid, mis Lenzing oli esitanud oma turupositsiooni kahjustamise tõendamiseks. Need punktid on sõnastatud järgmiselt:

10

Kohtuasja sisu osas nõustus Esimese Astme Kohus Lenzingi esitatud väitega selle kohta, et komisjon on eraõigusliku võlausaldaja kriteeriumi ebaõigesti kohaldades rikkunud EÜ artikli 87 lõiget 1.

11

Esimese Astme Kohtu hinnangul tegi komisjon ilmse kaalutlusvea, kui ta järeldas, et keskkassale ja Fogasale süüks arvatud tegevus vastab eraõigusliku võlausaldaja kriteeriumile. Esimese Astme Kohtu põhjendused selle kohta vaidlustatud kohtuotsuse punktides 154-160 on järgmised:

12

Sellest tulenevalt tunnistas Esimese Astme Kohus vaidlustatud kohtuotsuse punktis 162 hagi esimese väite põhjendatuks ja tühistas seega vaidlusaluse otsuse artikli 1 lõike 1, pidamata vajalikuks uurida Lenzingi esitatud teist väidet.

13

Hispaania Kuningriik palub apellatsioonkaebuses Euroopa Kohtul:

14

Komisjon palub Euroopa Kohtul:

15

Lenzing palub Euroopa Kohtul:

16

Hispaania Kuningriik esitab apellatsioonkaebuse toetuseks kaks väidet. Esimene väide puudutab Lenzingi poolt esimeses kohtuastmes esitatud hagi vastuvõetamatust ja teine väide käsitleb eraõigusliku võlausaldaja kriteeriumi väära tõlgendamist Esimese Astme Kohtu poolt.

17

Oma esimeses väites kinnitab Hispaania Kuningriik, keda toetab komisjon, et Esimese Astme Kohus on rikkunud õigusnormi, leides, et vaidlusalune otsus puudutas Lenzingit isiklikult EÜ artikli 230 neljanda lõigu mõttes.

18

Esiteks väidab Hispaania valitsus eelkõige eespool viidatud kohtuotsusele Cofaz jt vs. komisjon osutades, et Esimese Astme Kohus on vastupidi ühenduse kohtupraktikas esitatud nõuetele tuginenud eeltoodud järeldusele jõudmisel üksnes Lenzingi osalemisele ametlikus uurimismenetluses, ilma et ta oleks uurinud – või siis uuris mittekohasel viisil –, kas vaidlusalune otsus mõjutas oluliselt kõnealuse ettevõtja turupositsiooni.

19

Hispaania ametiasutused märgivad sellega seoses, et Fogasa ja keskkassa poolt Sniace – väikeettevõtja, kelle turuosa on umbes 10% – suhtes võetud meetmed ei saanud Lenzingile – ettevõtja, kes kuulub kontserni, mis on ühenduse üks peamine viskooskiutootja – mingisugust kahju tekitada. Kõnealusel perioodil suurenes nii Lenzingi turuosa kui ka kasum.

20

Esimese Astme Kohus on need asjaolud sellegipoolest tähelepanuta jätnud või pidanud neid asjasse mittepuutuvateks ning võtnud arvesse hoopis asjaolud, mis ei iseloomusta Lenzingi, vaid üksnes Sniace olukorda turul, nagu asjaomase ettevõtja püsimajäämine kõnealuste toetusmeetmete abil või tema kohaldatud hindade tase. Nii on Esimese Astme Kohus muutnud sisutühjaks kohtupraktikast tuleneva nõude, mis käsitleb kaebuse esitanud ettevõtja konkurentsiseisundi reaalset ja tegelikku kahjustamist.

21

Seejärel heidab Hispaania valitsus Esimese Astme Kohtule ette, et viimane on oma põhjendustes lähtunud peamiselt asjaolust, et Lenzingil on Sniace turul püsimise tõttu väidetavalt tulu saamata jäänud. Isegi kui oletada, et Lenzingil jäi tõepoolest seetõttu tulu saamata, ei saa ainuüksi sellest asjaolust järeldada, et huvitatud isiku turupositsiooni olulist kahjustamist puudutav tingimus on täidetud. Pealegi, nagu Esimese Astme Kohus on märkinud, välistab sellise kahjustamise nõue saamata jäänud tulu eeldamist.

22

Igal juhul leiavad Hispaania ametiasutused, et Lenzingil ei ole mingil juhul tulu saamata jäänud, mida tõendab ka asjaolu, et selle ettevõtja üldine olukord on asjaomasel perioodil paranenud. Nad märgivad lõpetuseks, et kõnealused meetmed ei seisnenud Sniacele vahendite eraldamises, vaid võlgade ja sellele lisandunud intresside tagasimaksmise kokkulepetes, mis pani sellele ettevõtjale uue finantskohustuse. Seega ei saa väita, et niisuguste meetmete puudumisel oleksid Sniace konkurendid tingimata paremas seisundis.

23

Komisjon lisab, et ühenduse kohtupraktikast tulenevalt peab kaebuse esitanud konkurent asjakohasel viisil tõendama, millised konkreetsed negatiivsed tagasilöögid on tal isiklikult tekkinud abi andmise tõttu ning kui suures ulatuses tema turupositsiooni on kahjustatud. Esimese Astme Kohus on aga sellise riive korral rakendatava tõendamiskoormise nõudeid eiranud ning leidnud, toetudes vaid üldistele turuandmetele ja teistele konkurentidele avaldatud mõjule, et vaidlusalune otsus mõjutab Lenzingit isiklikult. Peale selle, kuigi Lenzingil paluti korduvalt tuua näiteid, kuidas kõnealused abimeetmed on talle kahju tekitanud, ei teinud ta seda esimeses kohtuastmes kordagi, samas kui tema tootlikkus asjassepuutuval perioodil märkimisväärselt ja pidevalt suurenes.

24

Lenzing seevastu leiab, et Esimese Astme Kohus on õigesti otsustanud, et vaidlusalune otsus puudutab Lenzingit isiklikult. Vastavalt ühenduse kohtupraktikas esitatud nõuetele on kohus üksikasjalikult ja veenvalt tuvastanud, et Lenzingi turupositsiooni on oluliselt kahjustatud, võttes aluseks sellised asjaolud nagu Sniace turuosa, tegevuse jätkamine liigse tootmisvõimsusega ja väheste konkurentidega turul või selle ettevõtja poolt rakendatud kunstlikult madalad hinnad. Seega on ebaõige väita, et Esimese Astme Kohus on siinjuures lähtunud üksnes väidetavalt saamata jäänud tulust. See asjaolu on nii või teisiti Lenzingi konkurentsiseisundi kahjustamise analüüsimisel täiesti asjassepuutuv, kuna viimane on konkurendi kadumise korral sellisel turul, nagu käesoleval juhul vaatluse all, igatahes soodsamas olukorras. Allesjäävad ettevõtjad võisid haarata endale vabanenud turuosad ja kasutada nende liigset tootmisvõimsust.

25

Lenzingi konkurentsiseisundi konkreetset kahjustamist kinnitab rida asjaolusid, nagu nende kahe ettevõtja omavaheline otsene konkurents samades geograafilistes piirkondades asuvatel turgudel ja samade klientide suhtes; asjassepuutuval perioodil turuosa suurendamine Sniace poolt; asjaolu, et kõnesolev meede on tegevusabi, millel on konkurentsi suhtes eriti piirav mõju, või ametlikus uurimismenetluses Lenzingi kantud kulud ja tehtud jõupingutused.

26

Lenzing toonitab veel, et Hispaania Kuningriigi ja komisjoni argumendid põhinevad ühenduse kohtupraktika ja eeskätt eespool viidatud kohtuotsuse Cofaz jt vs. komisjon liiga kitsal tõlgendamisel. Kõnealune kohtupraktika nõuab, et kaebuse esitanud konkurent tõendaks, et riigiabi „võib” tema konkurentsiseisundit mõjutada ega nõua „reaalse ja tegeliku” mõju tõendamist, mis paneb sellist abi saanud isikute konkurentidele ülemäärase tõendamiskoormise.

27

Lõpetuseks väidab Lenzing, et komisjon on vastuses apellatsioonkaebusele kirjeldanud Lenzingi majanduslikku olukorda asjassepuutuval perioodil liiga positiivselt, et minimiseerida kõnealusest abist johtuvaid tagajärgi. Pealegi on antud kirjeldus vastuolus mõningate andmetega dokumentides, mida komisjon ise on esimeses kohtuastmes kasutanud.

28

Oma esimeses väites kinnitab Hispaania Kuningriik, keda toetab komisjon, sisuliselt seda, et Esimese Astme Kohtu poolt arvesse võetud asjaolud, mille abil on võimalik kindlaks teha, kas Lenzingi turupositsiooni on oluliselt kahjustatud, on sellise riive olemasolu järeldamiseks ebapiisavad.

29

Alustuseks tuleb meenutada, et vastavalt EÜ artikli 230 neljandale lõigule võib füüsiline või juriidiline isik teisele isikule adresseeritud otsuse peale edasi kaevata vaid juhul, kui see otsus teda otseselt ja isiklikult puudutab.

30

Väljakujunenud kohtupraktika kohaselt ei saa teised isikud, kes ei ole otsuse adressaadid, väita, et nad on isiklikult puudutatud, välja arvatud juhul, kui otsus mõjutab neid mingi neile omase tunnuse või neid iseloomustava faktilise olukorra tõttu, mis neid kõigist teistest isikutest eristab, ning seega individualiseerib neid sarnaselt otsuse adressaatidega (vt eelkõige 15. juuli 1963. aasta otsus kohtuasjas 25/62: Plaumann vs. komisjon, EKL 1963, lk 197, 223; . aasta otsus kohtuasjas C-198/91: Cook vs. komisjon, EKL 1993, lk I-2487, punkt 20, ja . aasta otsus kohtuasjas C-78/03 P: komisjon vs. Aktionsgemeinschaft Recht und Eigentum, EKL 2005, lk I-10737, punkt 33).

31

Mis puutub konkreetsemalt riigiabi valdkonda, siis isikuid, kes ei ole otsuse adressaadiks ja kes vaidlustavad abi hindamise otsuse põhjendatuse, peetakse otsusest isiklikult puudutatuks juhul, kui vastava otsusega antud abi on nende turupositsiooni oluliselt mõjutanud (vt selle kohta eespool viidatud kohtuotsused Cofaz jt vs. komisjon, punktid 22–25, ja komisjon vs. Aktionsgemeinschaft Recht und Eigentum, punktid 37 ja 70).

32

Sellise riive kindlakstegemise tõttu on Euroopa Kohtul olnud võimalus selgitada, et ainuüksi asjaolu, et vaidlusaluse otsusega sarnane õigusakt võib omada teatavat mõju asjaomasel turul esinevatele konkurentsisuhetele ja et puudutatud ettevõtja on teatavas konkurentsialases suhtes nimetatud õigusaktist kasusaava isikuga, ei ole igal juhul piisav selleks, et seda ettevõtjat saaks pidada mainitud õigusaktist isiklikult puudutatuks (vt selle kohta 10. detsembri 1969. aasta otsus liidetud kohtuasjades 10/68 ja 18/68: Eridania jt vs. komisjon, EKL 1969, lk 459, punkt 7, ning . aasta määrus kohtuasjas C-367/04 P: Deutsche Post ja DHL Express vs. komisjon, kohtulahendite kogumikus ei avaldata, punkt 40).

33

Seega ei saa ettevõtja tugineda ainuüksi asjaolule, et ta on abisaaja ettevõtja konkurent, vaid peab lisaks tõendama, et temaga seonduvad faktilised asjaolud eristavad teda teisest analoogiliselt abi saanud ettevõtjast (23. mai 2000. aasta otsus kohtuasjas C-106/98 P: Comité d’entreprise de la Société française de production jt vs. komisjon, EKL 2000, lk I-3659, punkt 41, ning eespool viidatud määrus Deutsche Post ja DHL Express vs. komisjon, punkt 41).

34

Vastupidi sellele, mida väidavad Hispaania Kuningriik ja komisjon, ei tulene siiski Euroopa Kohtu praktikast, et niisugust erilist staatust, mis eristab eespool viidatud kohtuotsuse Plaumann vs. komisjon mõttes isikut, kes ei ole otsuse adressaat, mõnest teisest ettevõtjast, peaks tingimata järeldama sellistest asjaoludest nagu käibe langus, suur finantskahju või siis turuosa märkimisväärne vähenemine pärast asjaomase abi andmist.

35

Nagu kohtujurist on oma ettepaneku punktides 43-45 märkinud, võib riigiabi andmine kahjustada ettevõtja konkurentsiolukorda ka muul viisil, põhjustades näiteks tulu saamata jäämise või negatiivsema arengu, võrreldes olukorraga, kui abi ei oleks antud. Peale selle võib niisuguse riive intensiivsus varieeruda sõltuvalt mitmest tegurist, nagu asjaomase turu struktuur või kõnealuse abi olemus. Seega ei saa konkurendi turupositsiooni olulise kahjustamise tõendamine piirduda vaid teatavate asjaolude esinemisega, mis osutavad selle konkurendi kaubandus- ja finantsalaste tulemuste halvenemisele.

36

Lisaks ei saa välistada, et mõningatel juhtudel õnnestub ettevõtjal taolist halvenemist vältida või vähemalt seda piirata, näiteks hoides kokku kulusid või laienedes tulutoovamatele turgudele. Kui nõustuda Hispaania ametiasutuste ja komisjoni argumentidega, viiks see EÜ artikli 230 neljanda lõigu sellise tõlgenduseni, mille kohaselt võtaks see ettevõtjalt õiguse esitada kaebust kõnealuste meetmete hindamist käsitleva otsuse peale, kuigi ettevõtjal on konkurendile riigiabi andmise tõttu tõsised tagasilöögid tekkinud.

37

Antud juhul nähtub vaidlustatud kohtuotsuse punktidest 81-90, et Esimese Astme Kohus ei ole üksnes üldistatult märkinud, et Lenzing ja Sniace on omavahel konkurendid, vaid on Lenzingi turupositsiooni kahjustamise kohta tehtud järelduse rajanud viimase esitatud asjaolude kogumile, mis peaasjalikult tõendavad konkurentsiolukorra iseäralikkust viskooskiuturul, mida iseloomustab väga väike tootjate arv, liigne tootmisvõimsus, sellisel turul tegutsevale ettevõtjale abi andmisest põhjustatud moonutuste ulatus ning niisuguse abi mõju Sniace kohaldatud hindade tasemele.

38

Eeskätt oli Esimese Astme Kohtul kohtujuristi ettepaneku punktides 45 ja 46 toodud põhjustel õigus vaidlustatud kohtuotsuse punktis 85 arvata, et kui ettevõtja jätkab tegevust turul, millel on viskooskiuturule iseloomulikud tunnused – tunnused, mida Hispaania valitsus ei ole vaidlustanud –, võib see oluliselt mõjutada tema konkurentide olukorda.

39

Muu hulgas eristub Lenzingi olukord selgelt sellest olukorrast, mis oli aluseks eespool viidatud kohtuotsusele komisjon vs. Aktionsgemeinschaft Recht und Eigentum, punkt 72, milles Euroopa Kohus jõudis järeldusele, et hagejaks oleva ühenduse liikmete konkurentsiseisundit ei ole antud kohtuasjas oluliselt kahjustatud, kuna maa omandamise kavast abi saanud isikute konkurentideks võib pidada väga suurel arvul ettevõtjaid, s.o kõiki Euroopa Liidu põllumajandustootjaid.

40

Veel tuleb märkida, et Hispaania Kuningriik ja komisjon ei ole esitanud Euroopa Kohtule ühtegi asjaolu, mis tõestaks Esimese Astme Kohtule esitatud tõendite moonutamist või Esimese Astme Kohtu järelduste ebatäpsust toimiku materjalidest lähtuvalt, mis võiksid muuta küsitavaks sõltumatu hinnangu, mille kohus on faktilistele asjaoludele Lenzingi turupositsiooni kahjustamise tõttu andnud.

41

Lõpetuseks ei saa neil asjaoludel heita Esimese Astme Kohtule ette ka tõendamiskoormise jagamist puudutavate reeglite rikkumist, nagu komisjon on seda teinud. Sellega seoses tuleb vaid märkida, et vaidlustatud kohtuotsuse punktis 80 on Esimese Astme Kohus kinnitanud vastavalt nõuetele, mis on esitatud eespool viidatud kohtuotsusest Cofaz jt vs. komisjon, punkt 28, tulenevas kohtupraktikas, et üksnes Lenzing on kohustatud asjakohasel viisil põhjendama, kuidas võib komisjoni otsus kõnealusel turul oluliselt tema positsiooni kahjustades rikkuda tema seaduslikke huve. Niisiis võisid Lenzingi esitatud asjaolud, mis Esimese Astme Kohus läbi vaatas, olla käesoleva otsuse punktides 34-39 toodud põhjustel selliseks riiveks.

42

Eeltoodud kaalutlustest lähtuvalt tuleb esimene väide põhjendamatuse tõttu tagasi lükata.

43

Teises väites kinnitab Hispaania Kuningriik, et Esimese Astme Kohus on rikkunud õigusnormi, tõlgendades valesti eraõigusliku võlausaldaja kriteeriumi.

44

Vaidlustatud kohtuotsuses on esiteks vääralt leitud, et võlgade ümberkorraldamise kontsessioon on iseenesest eraõigusliku võlausaldaja kriteeriumiga vastuolus, ja teiseks, et võlgade ajatamise kokkuleppe täitmata jätmise korral otsustaks eraõiguslik võlausaldaja tingimata alati võlgade sundtäitmisele pööramise kasuks. Selline lähenemine ei vasta kohtupraktikale, eelkõige Euroopa Kohtu otsusele Tubacex ja Esimese Astme Kohtu 11. juuli 2002. aasta otsusele kohtuasjas T-152/99: HAMSA vs. komisjon (EKL 2002, lk II-3049), milles on sõnaselgelt sedastatud, et võlgade ajatamist või isegi võlgadest vabastamist käsitlevad meetmed vastavad täielikult eraõigusliku võlausaldaja kriteeriumile.

45

Sellega seoses täpsustavad Hispaania ametiasutused, et niisuguseid meetmeid peab alati hindama iga konkreetse juhtumi asjaoludele tuginedes. Esimese Astme Kohus ei ole võtnud arvesse suurt hulka asjaolusid ja tegureid, mis tõendavad, et mõlemad kõnealused Hispaania ametiasutused tegid eraõigusliku võlausaldaja tegevusele vastava adekvaatse otsuse oma võlgade sissenõudmise kohta. Hispaania valitsus viitab eelkõige asjaolule, et sundtäitmise korral võib Sniace likvideerimine põhjustada Fogasa jaoks uusi võlgasid koondatud töötajatele palga ja muude hüvitiste maksmise näol; et võlgnetavad summad olid piisavalt tagatud ja hõlmasid seadusest tuleneva määraga intresse; et ettevõtja oli juba osa võlgadest tagasi maksnud ja tal ei tekkinud uusi võlgasid; ning et teised võlausaldajad ei pööranud oma võlgasid täitmisele.

46

Seejärel väidab Hispaania Kuningriik, et Esimese Astme Kohtu põhjendused vaidlustatud kohtuotsuse punktis 146 on vastuolulised, sest nendes tunnistatakse ühest küljest, et töötajate kaitset tööandja maksejõuetuse korral puudutavate ühenduse õigusnormidega sätestatud Fogasa tegevuses ei ole iseenesest riigiabi elemente, ja teisest küljest, et igasugune avalik sekkumine ettevõtja selliste tegevuskulude nagu palga maksmise rahastamiseks võib osutuda abiks iga kord, kui sellega antakse ettevõtjale eelis. Seda silmas pidades Fogasa tegevus, mille ülesanne on just nimelt võtta enda kanda majanduslikes raskustes olevate ettevõtjate töötajatele palga maksmine, tähendab asjaomasele ettevõtjale ikkagi eelise andmist.

47

Komisjon, kes jagab Hispaania Kuningriigi esitatud argumente, lisab, et Esimese Astme Kohus ei ole vaidlusaluses otsuses toodud analüüsi arvustades võtnud arvesse komisjoni laia kaalutlusõigust keeruliste majanduslike küsimuste vallas. Kohtulik kontroll sellise õiguse üle on piiratud vaid ilmse kaalutlusvea tuvastamisega.

48

Kui võtta ühelt poolt arvesse Fogasa ja keskkassa käsutuses olevaid tagatisi, ja teisalt eraõiguslike võlausaldajate käitumist, ei saa mingil juhul tunnistada ilmselgelt vääraks komisjoni keeldumist pidada vaidlusaluseid meetmeid riigiabiks. Esimese Astme Kohus on sellegipoolest ületanud piire, mis talle kontrolli teostamiseks on seatud, ja asendanud komisjoni hinnangu enda omaga, rikkudes sellega mitte üksnes EÜ artikli 87 lõiget 1, vaid ka EÜ asutamislepingust tulenevat täitev- ja kohtuvõimu vahelise institutsionaalse tasakaalu põhimõtet.

49

Samuti heidab komisjon Esimese Astme Kohtule ette, et viimane ei ole eraõigusliku võlausaldaja kriteeriumi kohaldamise kontrollimisel eraldi uurinud esiteks Fogasa ja keskkassa sõlmitud kokkuleppeid võlgade maksmise edasilükkamise ja ajatamise kohta, ning teiseks nende kokkulepete täitmata jätmise korral võlgade sundtäitmisele pööramata jätmist. Turumajanduse reeglite kohaselt tegutseva võlausaldaja jaoks on selge vahe, kas tegemist on ajatamiskokkuleppe sõlmimisega või ollakse teadlik, millised tagajärjed võivad tekkida, kui võlgnik sellist liiki kokkulepet rikub.

50

Lenzing, kes nõustub täielikult Esimese Astme Kohtu põhjendustega, väidab omalt poolt, et mitu Hispaania Kuningriigi ja komisjoni esitatud argumenti ei ole vastuvõetavad, kuna need pelgalt kordavad esimeses kohtuastmes esitatud argumente või nendes üksnes vaidlustatakse hinnang, mille Esimese Astme Kohus on faktilistele asjaoludele või tõenditele andnud.

51

Kõigepealt tuleb märkida, et teise väite raames lähtuvad Hispaania Kuningriigi ja komisjoni esitatud argumendid põhimõttest, et Esimese Astme Kohus on vaidlustatud kohtuotsuses leidnud, et võlgade ümberkorraldamise kokkulepete sõlmimist ja nende kokkulepete rikkumise järel sundtäitmisele pööramata jätmist ei saa mingil juhul pidada eraõigusliku võlausaldaja kriteeriumile vastavaks.

52

Selline argumentatsioon põhineb ekslikul arusaamal kõnealuse kohtuotsuse asjakohastest punktidest.

53

Vaidlustatud kohtuotsuse punktidest 152-161 nähtub üheselt, et vastupidi sellele, mida väidavad Hispaania valitsus ja komisjon, ei ole Esimese Astme Kohus tuginenud kõnealuste meetmete hindamisel võlgade ajatamise ja tagasimaksmise kokkulepete mis tahes ebaseaduslikkusele ega eeldusele, et kokkulepete täitmata jätmise korral alustaksid kõik võlausaldajad oma võlgade sissenõudmiseks tingimata täitemenetlust. Vastupidi, eespool nimetatud punktidest tuleneb, et Esimese Astme Kohus järeldas komisjonipoolse ilmse kaalutlusvea olemasolu käesoleva juhtumi asjaolude kogumi põhjal.

54

Neil tingimustel seatakse enamiku Hispaania ametiasutuste ja komisjoni argumentidega tegelikult kahtluse alla tõenditele Esimese Astme Kohtu antud hinnang, heites kohtule ette, et viimane ei ole võtnud arvesse teatavaid asjaolusid, mida nad peavad asjakohasteks, või et ta on võtnud arvesse teisi asjaolusid, mida nad peavad asjasse mittepuutuvateks. Selline hinnang ei allu Euroopa Kohtu kontrollile, välja arvatud juhul, kui Esimese Astme Kohtule esitatud asjaolusid ja tõendeid on moonutatud; käesolevas asjas ei ole Hispaania valitsus niisugust moonutamist tõendanud ega seda isegi väitnud (vt selle kohta eelkõige 2. märtsi 1994. aasta otsus kohtuasjas C-53/92 P: Hilti vs. komisjon, EKL 1994, lk I-667, punkt 42, . aasta otsus liidetud kohtuasjades C-204/00 P, C-205/00 P, C-211/00 P, C-213/00 P, C-217/00 P ja C-219/00 P: Aalborg Portland jt vs. komisjon, EKL 2004, lk I-123, punkt 49, ning . aasta otsus kohtuasjas C-206/04 P: Mülhens vs. Siseturu Ühtlustamise Amet, EKL 2006, lk I-2717, punkt 28).

55

Sellest järeldub, et käesolev väide on vastuvõetamatu osas, milles see on esitatud hinnangu kohta, mille Esimese Astme Kohus tõenditele andis.

56

Mis puudutab argumenti selle kohta, et Esimese Astme Kohus on ületanud kohtupraktikas tunnustatud kohtuliku kontrolli piire valdkonnas, mis eeldab keeruliste majanduslike hinnangute andmist, siis tuleb kõigepealt meenutada, et kuigi Euroopa Kohus tunnustab komisjoni kaalutlusruumi majanduslikes küsimustes, ei tähenda see, et ühenduse kohus peab hoiduma kontrollimast, kuidas komisjon majandusliku iseloomuga andmeid on tõlgendanud (15. veebruari 2005. aasta otsus kohtuasjas C-12/03 P: komisjon vs. Tetra Laval, EKL 2005, lk I-987, punkt 39).

57

Euroopa Kohtu praktikast tuleneb tegelikult, et ühenduse kohus ei pea kontrollima ainult esitatud tõendite sisulist õigsust, usaldusväärsust ja sidusust, vaid ka kontrollima, kas kogutud tõendid sisaldavad kogu asjakohast teavet, mida keerulise olukorra hindamisel tuleb arvesse võtta, ja kas kõnealused tõendid võivad toetada järeldusi, mis nende pinnalt on tehtud (vt selle kohta 25. jaanuari 1979. aasta otsus kohtuasjas 98/78: Racke, EKL 1979, lk 69, punkt 5; . aasta otsus kohtuasjas C-16/90: Nölle, EKL 1991, lk I-5163, punkt 12; eespool viidatud kohtuotsus komisjon vs. Tetra Laval, punkt 39, ning . aasta otsus kohtuasjas C-326/05 P: Industrias Químicas del Vallés vs. komisjon, EKL 2007, lk I-6557, punkt 76). Kohus ei saa siiski sellise kontrolli raames asendada komisjoni majanduslikku hinnangut enda omaga (. aasta määrus kohtuasjas C-323/00 P: DSG Dradenauer Stahlgesellschaft vs. komisjon, EKL 2002, lk I-3919, punkt 43).

58

Veel tuleb märkida, et juhul kui ühenduse institutsioonil on lai kaalutlusõigus, on teatavate menetluslike tagatiste järgimise kontrollimine fundamentaalse tähtsusega. Nii on Euroopa Kohtul olnud võimalus selgitada, et nende tagatiste hulka kuuluvad pädeva institutsiooni kohustus uurida hoolikalt ja erapooletult kõiki antud asjas tähtsust omavaid asjaolusid ja põhistada oma otsust piisavalt (vt 21. novembri 1991. aasta otsus kohtuasjas C-269/90: Technische Universität München, EKL 1991, lk I-5469, punkt 14, ning . aasta otsus liidetud kohtuasjades C-258/90 ja C-259/90: Pesquerias De Bermeo ja Naviera Laida vs. komisjon, EKL 1992, lk I-2901, punkt 26).

59

Käesolevas kohtuasjas on selge, et komisjonipoolne uurimine selle väljaselgitamiseks, kas konkreetseid meetmeid võib lugeda riigiabiks põhjusel, et ametiasutused ei ole tegutsenud nagu eraõiguslik võlausaldaja, nõuab keerulise majandusliku hinnangu andmist.

60

Esimese Astme Kohtu teostatud kohtuliku kontrolli osas nimetatud uurimise kohta tuleneb vaidlustatud kohtuotsuse punktidest 154-160, et asendamata komisjoni majanduslikku hinnangut enda omaga, on Esimese Astme Kohus piirdunud üksnes sellega, et on osutanud esiteks vaidlusalusest otsusest endast tulenevatele mõningatele ilmselgetele vastuoludele komisjoni tehtud võrdluses avalik-õiguslike ja eraõiguslike võlausaldajate olukorra vahel, ning teiseks asjaolude puudumisele, mis neid järeldusi eraõiguslike võlausaldajate olukorraga ning Sniace kasumi teenimise ja elujõulisuse väljavaadete tõttu toetaks.

61

Niiviisi toimides on Esimese Astme Kohus pidanud kinni ühenduse kohtule keeruliste majanduslike hinnangute andmiseks antud kohtuliku kontrolli piiridest.

62

Neist kaalutlustest tulenevalt on teine väide osaliselt vastuvõetamatu ja osaliselt põhjendamatu.

63

Kuna ühegi Hispaania Kuningriigi poolt oma apellatsioonkaebuse toetuseks esitatud väitega ei saa nõustuda, tuleb apellatsioonkaebus rahuldamata jätta.

64

Vastavalt kodukorra artikli 69 lõikele 2 on kohtuvaidluse kaotanud pool kohustatud hüvitama kohtukulud, kui vastaspool on seda nõudnud. Kuna Lenzing on Hispaania Kuningriigilt kohtukulude hüvitamist käesolevas astmes nõudnud ning viimati nimetatu on kohtuvaidluse kaotanud, tuleb Lenzingi kohtukulud mõista välja Hispaania Kuningriigilt, kes ühtlasi kannab ise oma kohtukulud.

65

Kodukorra artikli 69 lõike 4 esimese lõigu alusel kannab komisjon ise oma kohtukulud.

Esitatud põhjendustest lähtudes Euroopa Kohus (esimene koda) otsustab: