—

Céline SA, esindaja: advokaat P. de Candé,

—

Prantsuse valitsus, esindajad: G. de Bergues ja J.-C. Niollet,

—

Itaalia valitsus, esindaja: I. M. Braguglia, keda abistas avvocato dello Stato S. Fiorentino,

—

Ühendkuningriigi valitsus, esindaja: V. Jackson, keda abistas barrister M. Tappin,

—

Euroopa Ühenduste Komisjon, esindaja: W. Wils,

1

Eelotsusetaotlus käsitleb nõukogu 21. detsembri 1988. aasta esimese direktiivi 89/104/EMÜ kaubamärke käsitlevate liikmesriikide õigusaktide ühtlustamise kohta (EÜT 1989, L 40, lk 1; ELT eriväljaanne 17/01, lk 92; edaspidi „direktiiv”) artikli 5 lõike 1 tõlgendamist.

2

See taotlus esitati Céline SA ja Céline SARL vahelises kohtuvaidluses, mille esemeks oli viimatinimetatu poolt ärinime „Céline” ja sildi „Céline” kasutamine.

3

Direktiivi artikkel 5 pealkirjaga „Kaubamärgiga antavad õigused” sätestab lõigetes 1, 3 ja 5:

„1.   Registreeritud kaubamärk annab omanikule selle kasutamise ainuõiguse. Omanikul on õigus takistada kõiki kolmandaid isikuid kasutamast kaubandustegevuse käigus ilma tema loata:

[…]

3.   Lõigete 1 ja 2 alusel võib muu hulgas keelata järgmised toimingud:

[…]

5.   Lõigete 1–4 kohaldamine ei mõjuta ühegi liikmesriigi sätteid, mis käsitlevad kaitset tähise kasutamise vastu muul otstarbel kui kaupade ja teenuste eristamiseks, kui kõnealuse tähise põhjendamatu kasutamine kasutaks ebaõiglaselt ära või kahjustaks kaubamärgi eristatavust või mainet.”

4

Direktiivi artikkel 6 pealkirjaga „Kaubamärgi mõju piirangud” näeb lõikes 1 ette:

„Kaubamärk ei anna selle omanikule õigust keelata kolmandatel isikutel kasutada kaubandustegevuse käigus:

[…]

kui kõnealune isik kasutab neid kooskõlas ausa tööstus- või kaubandustavaga.”

5

Céline SA on selle ärinime all 9. juulil 1928 asutatud äriühing, mille peamine tegevusala on rõivatoodete ja moeaksessuaaride valmistamine ning turustamine.

6

Nimetatud äriühing taotles 19. aprillil 1948 sõnamärgi CÉLINE (mille registreeringut on pidevalt uuendatud, viimati 6. märtsil 1998) registreerimist kõigi kaupade jaoks, mis kuuluvad 15. juuni 1957. aasta märkide registreerimisel kasutatava kaupade ja teenuste rahvusvahelise klassifikatsiooni Nizza kokkuleppe (uuesti läbivaadatud ja parandatud kujul) klassidesse 1–42, eelkõige „rõivastele ja jalanõudele”.

7

Adrien Grynfogel registreeris 25. septembril 1950 registre du commerce et des sociétés de Nancy’s (Nancy kaubandus- ja äriregister) sildi „Céline” all meestele ja naistele valmisriideid müüva ettevõtte.

8

Céline SARL väitis, et ta omandas õiguse kasutada Grynfogeli silti „Céline” selle ettevõtte hilisemate omanike vahendusel. See äriühing registreeriti kaubandus- ja äriregistris 31. jaanuaril 1992, et tegeleda valmisriiete, pesu, rõivaste, karusnahkade, riidekaupade ja erinevate aksessuaaride edasimüümisega nimetatud sildi all.

9

Kui Céline SA sai sellest teada, esitas ta Céline SARL-i vastu hagi, milles ta nõudis kaubamärgist CÉLINE tulenevaid õigusi rikkuva tegevuse ning ärinime „Céline” ja sildi „Céline” väärkasutamise näol kõlvatu konkurentsi lõpetamist ning tekitatud kahju hüvitamist.

10

Tribunal de grande instance de Nancy (Nancy piirkonnakohus) 27. juuni 2005. aasta otsusega rahuldati Céline SA kõik taotlused ja keelati Céline SARL-il kasutada nime „Céline” ükskõik millisel viisil, üksi või koos teiste sõnadega, ükskõik millisel eesmärgil; Céline SARL-i kohustati ka muutma ärinime ja võtma kasutusele nimi, mis ei tekitaks segiajamise tõenäosust varasema kaubamärgiga CÉLINE või sildiga „Céline”, ja maksma Céline SA-le 25000 eurot kahjuhüvitisena.

11

Céline SARL esitas selle otsuse peale 4. juulil 2005 apellatsioonkaebuse Cour d’appel de Nancy’le (Nancy apellatsioonkohus), väites, et varasema kaubamärgiga identse tähise kasutamine ärinime või sildina ei kujuta endast kaubamärgiga seotud õiguste rikkumist, kuna ärinime ega ka sildi ülesanne ei ole eristada kaupu või teenuseid, ja et igal juhul ei põhjusta see avalikkuse hulgas segiajamise tõenäosust asjaomaste toodete päritolu osas, kuna Céline SA-l on eriline seisund luksusrõivaste ja -aksessuaaride turul.

12

Cour d’appel de Nancy otsustas menetluse peatada ja esitada Euroopa Kohtule järgmise eelotsuse küsimuse:

„Kas direktiivi […] artikli 5 lõiget 1 tuleb tõlgendada nii, et registreeritud sõnamärgi kasutamine kolmanda isiku poolt, kellele ei ole selleks luba antud, ärinime, ettevõtte nime või sildina identsete kaupade turustamisel kujutab endast nimetatud kaubamärgi kasutamist kaubandustegevuses, mida selle omanikul on õigus keelata oma ainuõiguse alusel?”

13

Eelotsusetaotluse esitanud kohus küsib selle küsimusega sisuliselt, kas juhul, kui kolmas isik, kellele ei ole selleks luba antud, kasutab varasema kaubamärgiga identset tähist ärinime, ettevõtte nime või sildina kaupade turustamisel, mis on identsed nendega, mille jaoks kaubamärk on registreeritud, on tegu kasutamisega, mida kaubamärgi omanikul on õigus keelata direktiivi artikli 5 lõike 1 alusel.

14

Direktiivi artikli 5 lõike 1 esimese lause kohaselt annab registreeritud kaubamärk omanikule selle kasutamise ainuõiguse. Sama lõike punkti a alusel annab see ainuõigus omanikule õiguse takistada kolmandal isikul kasutada kaubandustegevuse käigus ilma tema loata kõiki kaubamärgiga identseid tähiseid kaupade või teenuste puhul, mis on identsed nendega, mille jaoks kaubamärk on registreeritud. Direktiivi muud sätted nagu näiteks artikkel 6 määratlevad kaubamärgi mõju teatavad piirangud.

15

Selleks et kaubamärgiomaniku kaitse liikmesriigiti ei erineks, on Euroopa Kohtu ülesanne anda ühtne tõlgendus direktiivi artikli 5 lõikele 1, eriti selles mainitud mõistele „kasutamine” (Euroopa Kohtu 12. novembri 2002. aasta otsus C-206/01: Arsenal Football Club, EKL 2002, lk I-10273, punkt 45, ja 25. jaanuari 2007. aasta otsus kohtuasjas C-48/05: Adam Opel, EKL 2007, lk I-1017, punkt 17).

16

Nagu tuleneb Euroopa Kohtu praktikast (eespool viidatud kohtuotsus Arsenal Football Club; 16. novembri 2004. aasta otsus kohtuasjas C-245/02: Anheuser-Busch, EKL 2004, lk I-10989, ja eespool viidatud kohtuotsus Adam Opel), võib registreeritud kaubamärgi omanik keelata kolmandal isikul kasutada kaubamärgiga identset tähist direktiivi artikli 5 lõike 1 punkti a alusel üksnes juhul, kui on täidetud kõik neli järgnevat tingimust:

17

Vaidlust ei ole küsimuses, et põhikohtuasjas on käsitletava kaubamärgiga identse tähise kasutamine toimunud kaubandustegevuse käigus, mille eesmärk on majandusliku kasu teenimine, mitte erasfääris (vt analoogia alusel eespool viidatud kohtuotsused Arsenal Football Club, punkt 40, ja Adam Opel, punkt 18).

18

Samuti on selge, et selle tähise kasutamine toimus ilma põhikohtuasjas käsitletava kaubamärgi omaniku nõusolekuta.

19

Céline SARL vaidlustab seevastu selle, et ta on kasutanud käsitletava kaubamärgiga identset tähist „kaupade puhul” direktiivi artikli 5 lõike 1 punkti a tähenduses.

20

Direktiivi artikli 5 ülesehitusest tuleneb, et tähise kasutamine kaupade ja teenuste puhul selle artikli lõigete 1 ja 2 tähenduses toimub nende kaupade ja teenuste eristamiseks, sellal kui sama artikli lõige 5 käsitleb „tähise kasutamis[t] […] muul otstarbel kui kaupade ja teenuste eristamiseks” (23. veebruari 1999. aasta otsus kohtuasjas C-63/97: BMW, EKL 1999, lk I-905, punkt 38).

21

Ärinime, ettevõtte nime või sildi ülesanne ei ole iseenesest kaupade või teenuste eristamine (vt selle kohta 21. novembri 2002. aasta otsus kohtuasjas C-23/01: Robelco, EKL 2002, lk I-10913, punkt 34, ja eespool viidatud kohtuotsus Anheuser-Busch, punkt 64). Ärinime eesmärk on tegelikult äriühingu samasuse kindlakstegemine, sellal kui ettevõtte nime või sildi ülesanne on tähistada ettevõtet. Seega, kui ärinime, ettevõtte nime või silti kasutatakse ainult äriühingu samasuse kindlakstegemiseks või ettevõtte tähistamiseks, ei saa seda pidada kasutamiseks „kaupade või teenuste puhul” direktiivi artikli 5 lõike 1 tähenduses.

22

Kasutamisega „kaupade puhul” direktiivi artikli 5 lõike 1 tähenduses on seevastu tegemist siis, kui kolmas isik kannab kaupadele, mida ta turustab, oma ärinime, ettevõtte nime või silti kujutava tähise (vt selle kohta eespool viidatud kohtuotsused Arsenal Football Club, punkt 41, ja Adam Opel, punkt 20).

23

Lisaks, isegi kui neile tähist ei kanta, on tegemist kasutamisega „kaupade või teenuste puhul” asjaomase sätte mõttes juhul, kui kolmas isik kasutab seda tähist nii, et ta loob seose tähise – mis kujutab endast tema ärinime, ettevõtte nime või silti – ja tema poolt turustatavate kaupade või osutatavate teenuste vahel.

24

Põhikohtuasjas peab eelotsusetaotluse esitanud kohus kontrollima, kas tähise „Céline” kasutamine Céline SARL-i poolt on käsitletav kasutamisena nende kaupade puhul direktiivi artikli 5 lõike 1 tähenduses.

25

Lõpuks väidab Céline SARL, et avalikkus ei aja segi asjaomaste kaupade päriolu.

26

Nagu sedastatud käesoleva otsuse punktis 16, saab direktiivi artikli 5 lõike 1 punkti a alusel keelata kolmandal isikul, kellele ei ole luba antud, kasutada registreeritud kaubamärgiga identset tähist kaupade või teenuste puhul, mis on identsed nendega, mille jaoks kaubamärk on registreeritud, üksnes juhul, kui see mõjutab kahjulikult või võib mõjutada kahjulikult registreeritud kaubamärgi ülesandeid, eelkõige selle peamist ülesannet tagada tarbijatele nende kaupade ja teenuste päritolu.

27

Nii on see ka juhul, kui kolmas isik kasutab tähist oma kaupade või teenuste jaoks sellisel viisil, et tarbijad võivad seda tõlgendada nende kaupade või teenuste päritolu tähistavana. Sellistel juhtudel võib asjaomase tähise kasutamine kahjustada kaubamärgi peamist ülesannet, kuna selleks, et kaubamärk võiks täita olulist rolli kahjustamata konkurentsi süsteemis, mille loomine ja säilitamine on EÜ asutamislepingu eesmärgiks, peab kaubamärk tagama, et kõiki sellega tähistatud kaupu toodetakse või teenuseid osutatakse nende kvaliteedi eest vastutava konkreetse ettevõtja kontrolli all (vt selle kohta eespool viidatud kohtuotsus Arsenal Football Club, punkt 48 ja seal viidatud kohtupraktika ning punktid 56–59).

28

Põhikohtuasjas on eelotsusetaotluse esitanud kohtu ülesanne kontrollida, kas tähise „Céline” kasutamine Céline SARL-i poolt mõjutab kahjulikult või võib mõjutada kahjulikult registreeritud kaubamärgi ülesandeid, eelkõige selle peamist ülesannet.

29

Väljakujunenud kohtupraktika kohaselt on Euroopa Kohtu ülesanne esitada eelotsusetaotluse esitanud kohtule kõik ühenduse õiguse tõlgendamise juhtnöörid, mida saab kasutada siseriikliku kohtu menetluses oleva kohtuasja lahendamisel, olenemata sellest, kas siseriiklik kohus neile oma küsimustes viitas või mitte (eespool viidatud kohtuotsus Adam Opel, punkt 31 ja seal viidatud kohtupraktika).

30

Selles osas tuleb meenutada, et direktiivi artikli 6 lõike 1 punkti a kohaselt ei anna kaubamärk selle omanikule õigust keelata kolmandal isikul kasutada kaubandustegevuse käigus tema enda nime ja aadressi, kui ta kasutab neid kooskõlas ausa tööstus- või kaubandustavaga.

31

Euroopa Kohus on sedastanud, et see säte ei piirdu ainult füüsiliste isikute nimedega (eespool viidatud kohtuotsus Anheuser-Busch, punktid 77–80).

32

Seega juhul, kui eelotsusetaotluse esitanud kohus leiab, et Céline SA-l on õigus keelata direktiivi artikli 5 lõike 1 punkti a alusel Céline SARL-il kastutada tähist „Céline”, ja selleks, et võimaldada asjaomasel kohtul tema menetluses olev kohtuvaidlus lahendada, tuleb uurida, kas põhikohtuasjas kõne all olevas olukorras on direktiivi artikli 6 lõike 1 punktiga a vastuolus see, kui kaubamärgiomanik keelab kolmandal isikul kasutada tema kaubamärgiga identset tähist ärinime või ettevõtte nimena.

33

Euroopa Kohus on sedastanud, et „kooskõlas ausa tööstus- ja kaubandustavaga” kasutamise tingimus, nii nagu see on sätestatud direktiivi artikli 6 lõikes 1, väljendab sisuliselt kohustust tegutseda ausalt kaubamärgi omaniku seaduslike huvide suhtes (eespool viidatud kohtuotsus Anheuser-Busch, punkt 82).

34

Siinkohal tuleb rõhutada, et nimetatud ausa kasutamise tingimuse järgimise hindamisel tuleb arvestades esiteks seda, millisel määral asjaomane avalikkus või märkimisväärne osa sellest mõistab kolmanda isiku nime kasutamist tema poolt kui sidet kolmanda isiku kaupade või teenuste ja kaubamärgi omaniku või kaubamärgi kasutamise õigust omava isiku vahel, ja teiseks seda, millisel määral kolmas isik oleks pidanud sellest teadlik olema. Hindamisel peab samuti arvesse võtma seda, et tegemist on kaubamärgiga, millel on teatud maine liikmesriigis, kus kaubamärk on registreeritud ja kus taotletakse selle kaitsmist, ning et kolmas isik võib sellest kasu saada oma kaupade või teenuste turustamisel (eespool viidatud kohtuotsus Anheuser-Busch, punkt 83).

35

Eelotsusetaotluse esitanud kohtu ülesanne on anda igakülgne hinnang kõigile asjakohastele põhikohtuasja asjaoludele, et hinnata eriti seda, kas Céline SARL konkureerib Céline SA-ga ebaausalt (vt selle kohta eespool viidatud kohtuotsus Anheuser-Busch, punkt 84).

36

Arvestades eespool toodut, tuleb esitatud küsimusele vastata, et kui kolmas isik, kellele ei ole selleks luba antud, kasutab varasema kaubamärgiga identset tähist ärinime, ettevõtte nime või sildina kaupade turustamisel, mis on identsed nendega, mille jaoks see kaubamärk on registreeritud, kujutab see endast kasutamist, mida kaubamärgi omanikul on õigus keelata direktiivi artikli 5 lõike 1 punkti a alusel, juhul kui kaupade puhul on tegemist sellise kasutamisega, mis mõjutab kahjulikult või võib mõjutada kahjulikult kaubamärgi ülesandeid.

Niisuguses olukorras ei ole selline keeld vastuolus direktiivi artikli 6 lõike 1 punktiga a, v.a juhul, kui kolmas isik kasutab oma ärinime või ettevõtte nime kooskõlas ausa tööstus- ja kaubandustavaga.

37

Kuna põhikohtuasja poolte jaoks on käesolev menetlus eelotsusetaotluse esitanud kohtus poolelioleva asja üks staadium, otsustab kohtukulude jaotuse siseriiklik kohus. Euroopa Kohtule märkuste esitamisega seotud kulusid, v.a poolte kohtukulud, ei hüvitata.

Esitatud põhjendustest lähtudes Euroopa Kohus (suurkoda) otsustab:

Kui kolmas isik, kellele ei ole selleks luba antud, kasutab varasema kaubamärgiga identset tähist ärinime, ettevõtte nime või sildina kaupade turustamisel, mis on identsed nendega, mille jaoks see kaubamärk on registreeritud, kujutab see endast kasutamist, mida kaubamärgi omanikul on õigus keelata nõukogu 21. detsembri 1988. aasta esimese direktiivi 89/104/EMÜ kaubamärke käsitlevate liikmesriikide õigusaktide ühtlustamise kohta artikli 5 lõike 1 punkti a alusel, juhul kui kaupade puhul on tegemist sellise kasutamisega, mis mõjutab kahjulikult või võib mõjutada kahjulikult kaubamärgi ülesandeid.

Niisuguses olukorras ei ole selline keeld vastuolus direktiivi 89/104/EMÜ artikli 6 lõike 1 punktiga a, v.a juhul, kui kolmas isik kasutab oma ärinime või ettevõtte nime kooskõlas ausa tööstus- ja kaubandustavaga.