1

Industrias Químicas del Vallés SA (edaspidi „IQV”) palub oma apellatsioonkaebuses tühistada Euroopa Ühenduste Esimese Astme Kohtu 28. juuni 2005. aasta otsuse kohtuasjas T-158/03: Industrias Químicas del Vallés vs. komisjon (EKL 2005, lk II-2425, edaspidi „vaidlustatud kohtuotsus”), millega Esimese Astme Kohus jättis rahuldamata tema poolt esitatud hagi komisjoni 2. mai 2003. aasta otsuse 2003/308/EÜ metalaksüüli nõukogu direktiivi 91/414/EMÜ I lisasse kandmata jätmise ja kõnealust toimeainet sisaldavate taimekaitsevahendite lubade tühistamise kohta (ELT L 113, lk 8, ELT eriväljaanne 3/38, lk 495, edaspidi „vaidlusalune otsus”) tühistamiseks.

2

Nõukogu 15. juuli 1991. aasta direktiiv 91/414/EMÜ taimekaitsevahendite turuleviimise kohta (EÜT L 230, lk 1; ELT eriväljaanne 03/11, lk 332) sätestab taimekaitsevahendite turuleviimise loa andmise ja tühistamise korra ühenduses. Direktiivi artikli 4 kohaselt annavad liikmesriigid loa ainult selliste taimekaitsevahendite turustamiseks, mille „toimeained on loetletud I lisas”. Kõnealuse direktiivi artikkel 5 määratleb asjaomaste toimeainete nimetatud lisasse kandmise tingimused. Nende tingimuste eesmärk on kaitsta inimeste ja loomade tervist ning keskkonda.

3

Direktiivi 91/414 artikkel 6 sätestab:

„1.   Toimeaine kandmine I lisasse otsustatakse artiklis 19 sätestatud korras.

[…]

2.   Liikmesriik, kes saab taotluse toimeaine kandmiseks I lisasse, tagab viivitamata, et taotleja esitab teistele liikmesriikidele ja komisjonile toimiku, mis teadaolevalt vastab II lisas esitatud nõuetele, ja III lisale vastava toimiku, mis on koostatud vähemalt ühe kõnealust toimeainet sisaldava preparaadi kohta. Komisjon edastab toimiku hindamiseks artiklis 19 osutatud alalisele taimetervise komiteele.

3.   Ilma et see piiraks lõike 4 sätete kohaldamist, tehakse liikmesriigi taotlusel artiklis 20 sätestatud korras kolme kuni kuue kuu jooksul pärast toimiku edastamist artiklis 19 osutatud komiteele kindlaks, kas toimik on esitatud vastavalt II ja III lisas esitatud nõuetele.

4.   Kui toimiku hindamisel vastavalt lõikele 2 selgub, et on vaja täiendavat teavet, võib komisjon nõuda taotlejalt sellise teabe esitamist. Komisjon võib taotlejalt või tema volitatud esindajalt nõuda omapoolsete märkmete esitamist, eriti juhul, kui on kavas teha ebasoodne otsus.

[…]”

4

Direktiivi 91/414 artikli 8 lõige 2 sätestab üleminekukorra ja erandid toimeainete kohta, mida ei ole I lisasse kantud, kuid mis on turul juba kaks aastat pärast kõnealuse direktiivi teatavakstegemise kuupäeva. Liikmesriik võib ajutiselt 12 aasta jooksul lubada neid toimeaineid turule viia. Vastavalt mainitud artikli 8 lõikele 2 peab asjaomaseid toimeaineid üleminekuaja jooksul hindama, mille tulemusena võib „pärast seda, kui artiklis 19 osutatud komitee on asjaomase toimeaine üle vaadanud, teha kõnealuses artiklis sätestatud korras otsuse kõnealuse toimeaine I lisasse lisamise kohta ja lisamise tingimuste kohta või juhul, kui artiklis 5 esitatud nõuded ei ole täidetud või kui nõutavat teavet ja andmeid ei ole ettenähtud aja jooksul esitatud, otsuse selle kohta, et kõnealust toimeainet ei kanta I lisasse”.

5

Seda üleminekuaega, mis pidi esialgu lõppema 26. juulil 2003, pikendati esmalt 31. detsembrini 2005 komisjoni 20. novembri 2002. aasta määrusega (EÜ) nr 2076/2002 direktiivi 91/414 artikli 8 lõikes 2 osutatud tähtaja pikendamise kohta ning teatavate toimeainete kõnealuse direktiivi I lisasse kandmata jätmise ja asjaomaseid aineid sisaldavate taimekaitsevahendite lubade tühistamise kohta (EÜT L 319, lk 3; ELT eriväljaanne 03/37, lk 374), ning seejärel 31. detsembrini 2006 komisjoni 12. augusti 2005. aasta määrusega (EÜ) nr 1335/2005, millega muudetakse määrust nr 2076/2002 ja otsuseid 2002/928/EÜ, 2004/129/EÜ, 2004/140/EÜ, 2004/247/EÜ ja 2005/303/EÜ seoses direktiivi 91/414 artikli 8 lõikes 2 osutatud ajavahemikuga ja teatavate kõnealuse direktiivi I lisasse kandmata ainete jätkuva kasutamisega (ELT L 211, lk 6), välja arvatud juhul, kui enne osutatud kuupäeva on tehtud otsus toimeaine direktiivi 91/414 I lisasse kandmise kohta.

6

Direktiivi 91/414 artikkel 19 sätestab:

„Kui tuleb järgida käesolevas artiklis sätestatud korda, suunab […] alalise taimetervise komitee […] eesistuja küsimused omal algatusel või liikmesriigi taotlusel viivitamata komiteele.

Komisjoni esindaja esitab komiteele võetavate meetmete eelnõu. Tähtaja jooksul, mille vastavalt küsimuse kiireloomulisusele võib määrata eesistuja, esitab komitee eelnõu kohta oma arvamuse. […]

Kui kavandatud meetmed on komitee arvamusega kooskõlas, võtab komisjon need vastu.

Kui kavandatavad meetmed ei ole komitee arvamusega kooskõlas või kui komitee ei esita oma arvamust, esitab komisjon võetavate meetmete kohta viivitamata ettepaneku nõukogule. Nõukogu teeb otsuse kvalifitseeritud häälteenamusega.

Kui nõukogu ei ole otsust teinud kolme kuu jooksul alates nõukogu poole pöördumisest, võtab komisjon ettepandud meetmed vastu.”

7

Direktiiv 91/414 sisaldab ka sätteid konfidentsiaalsuse kohta. Direktiivi artikkel 13 käsitleb turustamisloa taotlemist taimekaitsevahenditele, mis sisaldavad selle direktiivi I lisasse kantud toimeaineid. Nimetatud artikkel lubab teise taotleja andmete kasutamist tingimusel, et viimane annab selleks oma nõusoleku.

8

Direktiivi 91/414 artikkel 14 sätestab:

„[…] liikmesriigid ja komisjon [tagavad], et taotlejate esitatud tootmis- ja ärisaladusi sisaldavat teavet käsitatakse konfidentsiaalsena, kui seda nõuab taotleja […] ning kui liikmesriik või komisjon aktsepteerib, et sellekohane nõudmine on õigustatud.

[…]”

9

Komisjoni 11. detsembri 1992. aasta määrusega (EMÜ) nr 3600/92, millega nähakse ette direktiivi 91/414 artikli 8 lõikes 2 osutatud tööprogrammi esimese etapi üksikasjalikud rakenduseeskirjad (EÜT L 366, lk 10; ELT eriväljaanne 03/13, lk 242), muudetud komisjoni 12. oktoobri 2000. aasta määrusega (EÜ) nr 2266/2000 (EÜT L 259, lk 27; ELT eriväljaanne 03/30, lk 388; edaspidi „määrus nr 3600/92”), võttis komisjon kasutusele erinevate ainete hindamise menetluse eesmärgiga kanda need võimaluse korral direktiivi 91/414 I lisasse. Nende ainete hulka kuulub ka metalaksüül.

10

Määruse nr 3600/92 artikli 4 lõike 1 kohaselt „[k]õik tootjad, kes soovivad, et […] direktiivi […] I lisasse kantaks mõni käesoleva määruse I lisas osutatud toimeaine […] teatavad sellest komisjonile kuue kuu jooksul alates käesoleva määruse jõustumiskuupäevast”.

11

Määruse nr 3600/92 artikkel 5 näeb ette:

„1.   Komisjon vaatab koos [taimetervise] komiteega läbi […] teated.

2.   Pärast lõikes 1 osutatud läbivaatamist võetakse direktiivi [91/414] artiklis 19 ettenähtud korras vastu määruse vormis otsused:

[…]

4.   Kõikide hindamiseks võetavate ainete kohta sisaldab lõikes 2 osutatud määrus järgmist:

[…]

[…]”

12

Määruse nr 3600/92 artikkel 6 sätestab:

„1.   Artikli 5 lõike 4 kolmandas taandes osutatud tähtaja jooksul peavad kõnealuses artiklis osutatud määrusega nimetatud teatajad eraldi või ühiselt saatma referentliikmesriigi määratud asutusele iga toimeaine kohta:

[…]

Kui artikli 5 lõike 4 kohaselt kavandatud määruses on ühe aine kohta esitatud mitu teadet, kohustuvad teatajad tegema kõik põhjendatud jõupingutused, et esitada esimeses lõigus osutatud toimikud ühiselt. Kui kõik asjaomased teatajad ei ole osalenud toimiku esitamisel, tuleb märkida tehtud jõupingutused ja põhjused, miks teatavad tootjad ei ole seda teinud.

[…]

4.   Kui mõne toimeaine kohta ei ole lõikes 1 osutatud toimikuid saadetud artikli 5 lõikes 4 nimetatud tähtaja jooksul või kui saadetud toimikud selgelt ei vasta lõigetega 2 ja 3 ettenähtud nõuetele, teatab referentliikmesriik sellest komisjonile, esitades teatajate põhjendused.

5.   Lõikes 4 osutatud referentliikmesriigi aruande põhjal esitab komisjon komiteele otsuse eelnõu jätta kõnealune toimeaine direktiivi [91/414] artikli 8 lõike 2 viimase lõigu kohaselt I lisasse kandmata, välja arvatud siis, kui:

[…]”

13

Määruse nr 3600/92 artikkel 7 näeb ette:

„1.   Iga toimeaine puhul, mille suhtes liikmesriik on määratud referendiks, toimib ta järgmiselt:

[…]

2.   Alates lõikes 1 osutatud läbivaatamise algusest võib referentliikmesriik nõuda teavitajatelt toimikute parandamist või täiendamist. Alates läbivaatamise algusest võib referentliikmesriik lisaks sellele pidada nõu teiste liikmesriikide ekspertidega ning taotleda teistelt liikmesriikidelt hindamist hõlbustavaid täiendavaid tehnilisi või teaduslikke andmeid.

3.   Pärast lõikes 1 osutatud koondtoimiku ja aruande saamist suunab komisjon need [taimetervise] komiteele läbivaatamiseks.

Enne toimiku ja aruande [taimetervise] komiteele suunamist edastab komisjon referentliikmesriigi koostatud aruande liikmesriikidele teadmiseks. […]

Enne toimiku ja aruande [taimetervise] komiteele suunamist võib korraldada konsultatsiooni liikmesriikide ekspertidega […].

3A.   […] esitab komisjon pärast lõikes 3 osutatud läbivaatamist komiteele:

4.   Kui pärast lõikes 3 osutatud läbivaatamist on siiski tarvis esitada teatavate lisakatsete tulemused või täiendavad andmed, määrab komisjon kindlaks:

[…]

5.   Komisjon esitab komiteele otsuseprojekti direktiivi I lisasse kandmata jätmise kohta kooskõlas direktiivi [91/414] artikli 8 lõike 2 viimase lõiguga, kui:

14

Määruse nr 3600/92 artikli 8 lõike 1 kohaselt peab referentliikmesriik vaatama pärast lisakatsete tulemuste või täiendavate andmete saamist need läbi ja tagama kohe pärast läbivaatamist, et teavitaja saadaks asjaomased tulemused ja andmed teistele liikmesriikidele ning komisjonile. Peale selle peab referentliikmesriik edastama komisjonile hiljemalt kuue kuu jooksul pärast tulemuste või andmete saamist kogu toimiku hindamisaruande, mis sisaldab soovitust kanda kõnealune toimeaine direktiivi 91/414 I lisasse või mitte.

15

Artikli 8 lõige 3 sätestab, et „[enne] toimiku ja aruande [taimetervise] komiteele suunamist edastab komisjon referendi koostatud aruande liikmesriikidele teadmiseks ja võib korraldada ühe või mitme liikmesriigi ekspertide konsultatsiooni”. Sama säte täpsustab, et „[k]omisjon võib asjakohase toimeaine kohta koostatud aruande või selle osa suhtes konsulteerida mõne toimeainetest teavitajaga või nende kõigiga” ning et „[r]eferentliikmesriik annab [selleks] kõnealuste konsultatsioonide jooksul vajalikku tehnilist ja teaduslikku abi”.

16

Pärast [taimetervise] komitee poolset läbivaatamist esitab komisjon otsuseprojekti asjaomase aine direktiivi 91/414 I lisasse kandmise või mittekandmise kohta. Seejärel esitatakse see projekt kõnealuse direktiivi artiklis 19 sätestatud korras komiteele heakskiitmiseks.

17

IQV on Hispaania õiguse alusel asutatud äriühing, mille tegevuseks on keemiakaupade ja taimekaitsevahendite tootmine ja turustamine. Muu hulgas impordib ta Hispaaniasse metalaksüüli ja turustab seda toimeainet sisaldavaid tooteid mitmetes liikmesriikides.

18

Aprillis 1995 esitasid nii IQV kui Saksa ettevõtja Ciba Geigy AG (hiljem Syngenta AG, edaspidi „Syngenta”) Direcção-geral de Protecção das Culturas’ele (taimekaitse peadirektoraat, edaspidi „DGPC”) taotluse kanda toimeaine metalaksüül direktiivi 91/414 I lisasse. Selle toimeaine referentliikmesriigiks oli määratud Portugali Vabariik.

19

Enne määruse nr 3600/92 artikli 4 lõikes 1 sätestatud teate saatmist pidasid IQV ja Syngenta omavahel kontakti, et luua projekti töögrupp (task force), kelle ülesandeks on koostada ühine toimik. Syngenta otsustas aga seejärel ühise teate saatmisest loobuda. Lõpptulemusena esitasid Syngenta ja IQV vastavalt 19. aprillil 1995 ja 26. aprillil 1995 Portugali ametiasutustele eraldi toimikud.

20

Pärast nimetatud toimikute läbivaatamist leidis DGPC, et Syngenta esitatud toimik on täielik, kuid IQV esitatud toimik sisaldab lünkasid. Sellest tulenevalt palus DGPC 22. märtsi 1996. aasta kirjaga IQV-l oma toimikut kindlaksmääratud ajakava kohaselt täiendada.

21

Järgnevate kuude jooksul pidasid Portugali ametiasutused ja IQV omavahel kirjavahetust, mis puudutas viimati nimetatul lasuvat kohustust esitada toimikust puuduvad andmed ja selleks vajaliku tähtaja määramist.

22

11. mail 1998 teavitas Syngenta DGPC-d, et ta väljub metalaksüüli hindamise menetlusest. Niisiis jäi IQV ainukeseks menetluses osalevaks ettevõtjaks.

23

IQV teatas 15. jaanuari 1999. aasta kirjas Portugali ametiasutustele, et viimasel on kohustus kasutada kõiki teavitajate esitatud andmeid ja dokumente, rõhutades sealjuures, et kui temalt nõuti täielikku toimikut, oleks pidanud määrama lisatähtaja, et ta saaks esitada ja koguda kokku kõik nõutud andmed.

24

Vastavalt 5. veebruari 1999. aasta ja 15. märtsi 1999. aasta kirjadega palusid DGPC ja IQV komisjonilt arvamust referentliikmesriigi poolt teavitaja, kes hiljem toimeaine hindamise menetlusest väljus, esitatud uuringute kasutamise kohta.

25

Komisjon vastas DGPC-le 19. juuli 1999. aasta kirjaga (edaspidi „19. juuli 1999. aasta kiri”), millele oli lisatud komisjoni õigustalituste arvamus, mis oli sõnastatud järgmiselt:

„[…]

[…]”

26

28. oktoobril 1999 teavitas DGPC IQV-d sellest, et ta on valmis koostama metalaksüüli hindamisaruande kogu tema käsutuses oleva teabe, sealhulgas Syngenta esitatud toimikus leiduva teabe põhjal. Samas oli selles kirjas täpsustatud, et juhul, kui hindamise käigus tekivad lisaküsimused või nõutakse lisaandmeid, adresseeritakse need IQV-le.

27

26. jaanuaril 2001 esitas DGPC komisjonile määruse nr 3600/92 artikli 7 kohaselt metalaksüüli hindamisaruande, mis oli koostatud IQV ja Syngenta saadetud toimikute põhjal. Portugali ametiasutused märkisid aruandes, et toimeaine hindamise lõpule viimiseks on vaja mõningaid lisaandmeid. Seega ei olnud DGPC arvates selles staadiumis võimalik teha ettepanekut nimetatud aine direktiivi 91/414 I lisasse kandmiseks.

28

Portugali ametiasutused palusid 2. ja 15. veebruari 2001. aasta kirjadega IQV-l saata enne 15. märtsi 2001 liikmesriikidele ja komisjonile ajakohastatud koondtoimiku ning juhul, kui seda temalt nõutakse, siis täieliku toimiku.

29

Komisjon teavitas 26. märtsil 2001 IQV-d sellest, et kuna viimane ei ole ajakohastatud koondtoimikut tähtaegselt saatnud, ei ole komisjonil võimalik metalaksüüli nõuetekohast läbivaatamist jätkata ja teha selle aine osas otsust, ning märkis täiendavalt, et vastavalt määruse nr 3600/92 artikli 6 lõikele 1 peavad teavitajad esitama referentliikmesriigi pädevale ametiasutusele koondtoimiku ja täieliku toimiku. Seetõttu märkis komisjon, et esitamata jätmise korral kavatseb ta teha ettepaneku võtta vastu otsus, mille kohaselt metalaksüüli direktiivi 91/414 I lisasse ei kanta.

30

IQV selgitas 4. mai 2001. aasta kirjas komisjonile, et ta kavatseb omandada need Syngenta uuringud, mis olid kaitstud. Lisaks küsis ta kõnealuselt institutsioonilt, kas Portugali ametiasutused on vastutavad vajaliku dokumentatsiooni levitamise eest liikmesriikidele, ning tegi ettepaneku kanda ise levitamisega kaasnevad kulud. Seejärel esitas IQV 7. juunil 2001 komisjonile saadetud kirjas Syngenta toimikus sisalduvate kaitstud uuringute loetelu, rõhutades sealjuures, et on vähe tõenäoline, et Syngenta nõustub neid talle müüma.

31

Lisaks püüdis IQV mainitud 7. juuni 2001. aasta kirjas identifitseerida asjaomaste uuringute hulgast need, mis on tema täieliku toimiku lõpetamiseks vajalikud. IQV selgitas, et kõnealuseid uuringuid on võimalik 2002. aasta mais lõppevat tähtaega arvestades korrata. Ta palus siiski komisjonil see loetelu kinnitada, et ta saaks kõnesolevast tähtajast kinni pidada. Eesmärgiga panna kokku täielik toimik, võttis IQV samal päeval ühendust Syngentaga ja tegi ettepaneku osta talt teatavad uuringud, mis viimane oli teatamise protsessiga seoses läbi viinud.

32

Komisjon andis 11. juuli 2001. aasta kirjas IQV-le teada, et viimane peab enne 25. maid 2002 oma toimikut täiendama, kuna komisjoni talitused peavad metalaksüüli puudutava lõpliku otsuse vastu võtma 2003. aasta juuli lõpuks. Ühtlasi toonitas komisjon, et juhul kui IQV käsutuses täielikku toimikut pole, ei saa ta tõenäoliselt liikmesriikide ekspertide või kõnealuse institutsiooni esitatud küsimustele mõistliku aja jooksul vastata.

33

DGPC teavitas 26. septembri 2001. aasta kirjaga IQV-d, et ta ei võta vastutust Syngenta toimiku levitamise eest liikmesriikidele ja komisjonile.

34

Kuna Syngenta keeldus oma uuringute müümisest IQV-le ja Portugali ametiasutused keeldusid tema toimiku levitamisest, tegi komisjon 15. oktoobri 2001. aasta kirjaga IQV-le teatavaks, et tal ei ole võimalik pidada tõhusaid metalaksüülialaseid konsultatsioone liikmesriikide ekspertidega (nn peer review mehhanism).

35

IQV teavitas 1. aprilli 2002. aasta kirjaga komisjoni, et ta on valmis läbi viima kõik vajalikud uuringud metalaksüüli direktiivi 91/414 I lisasse kandmiseks. Ta esitas 12. aprillil ajakohastatud koondtoimiku ja kinnitas oma otsust koostada täielik toimik.

36

Komisjon tegi 6. juuni 2002. aasta kirjaga IQV-le teatavaks, et vaid nende toimeainete puhul, mille täielikud andmed saavad kättesaadavaks hiljemalt 31. detsembriks 2003, võib hindamise tähtaja lükata edasi sellest kuupäevast hilisemale ajale. Komisjon märkis samas kirjas, et tema hinnangul ei ole IQV võimeline selleks kuupäevaks täielikku toimikut esitama ning et seetõttu on ta sunnitud tegema ettepaneku metalaksüüli direktiivi 91/414 I lisasse kandmata jätmise kohta. Komisjon märkis siiski täpsustuseks, et IQV-l on võimalus esitada toimik metalaksüüli registreerimiseks „uue toimeainena”.

37

IQV märkis 14. juunil 2002 komisjonile saadetud kirjas, et ta jätkab Portugali ametiasutuste aruandes viidatud puudujääkide likvideerimiseks vajalike uuringute läbiviimist, ning lubas esitada need uuringud 2003. aasta maiks. Metalaksüüli kui uue toimeaine registreerimise toimiku esitamise osas täpsustas IQV, et sellise toimiku koostamine ei ole võimalik enne 2005. aasta lõppu. Kuna sellise toimiku koostamine nõuab suurt rahalist investeeringut, leidis IQV, et see on mõeldav vaid juhul, kui komisjon tagab, et metalaksüüli lubamiseks antakse üleminekuperiood, et ta ei kaotaks hindamismenetluse käigus turuosa.

38

Komisjon esitas 2002. aasta juunis taimetervise komiteele otsuseprojekti metalaksüüli loetelusse kandmata jätmise kohta. Pärast seda, kui asjaomane komitee oli selle projekti 18. ja 19. oktoobri 2002. aasta koosolekul heaks kiitnud, võttis komisjon 2. mail 2003 vastu vaidlusaluse otsuse.

39

IQV esitas 9. mail 2003 Esimese Astme Kohtu kantseleisse vaidlusaluse otsuse peale tühistamishagi. Ühtlasi esitas ta samal päeval taotluse selle otsuse täitmise peatamiseks.

40

Esimese Astme Kohtu president jättis 5. augusti 2003. aasta määrusega kohtuasjas T-158/03: Industrias Químicas del Vallés vs. komisjon (EKL 2003, lk II-3041) IQV esitatud ajutiste meetmete kohaldamise taotluse rahuldamata. Seejärel esitas IQV nimetatud määruse peale apellatsioonkaebuse.

41

Olles leidnud, et Esimese Astme Kohtu president on rikkunud käesolevas asjas esinevate huvide kaalumisel õigusnorme ja et fumus boni iuris’e ja kiireloomulisuse tingimused on täidetud, tühistas Euroopa Kohtu president 21. oktoobri 2003. aasta määrusega kohtuasjas C-365/03 P(R): Industrias Químicas del Vallés vs. komisjon (EKL 2003, lk I-12389) eespool viidatud 5. augusti 2003. aasta määruse kohtuasjas Industrias Químicas del Vallés vs. komisjon ning peatas vaidlusaluse otsuse täitmise.

42

Vaidlustatud kohtuotsusega lahendas Esimese Astme Kohus kohtuasja sisuliselt ja lükkas IQV esitatud kolm väidet tagasi. Need väited põhinesid direktiivi 91/414 ja määruse nr 3600/92 vääral kohaldamisel käsitletavas kohtuasjas, proportsionaalsuse põhimõtte rikkumisel ja võimu kuritarvitamisel.

43

Esmalt leidis Esimese Astme Kohus, et komisjon ei rikkunud toimeainete hindamisel kohaldatavaid norme ega läinud vastuollu oma tõlgendusega nende sätete kohta, mis puudutavad teise teavitaja poolt enne menetlusest väljumist tehtud uuringute kasutamist. IQV oleks igal juhul pidanud esitama referentliikmesriigile täieliku toimiku määruses nr 3600/92 ettenähtud tähtaja jooksul. Peale selle pidas Esimese Astme Kohus põhjendatuks komisjoni esitatud oletust, et kuna IQV-l ei olnud Syngenta esitatud uuringutele juurdepääsu, ei olnud tal võimalik vastata peer review käigus tekkinud küsimustele.

44

Seejärel jõudis Esimese Astme Kohus seisukohale, et vaidlusalune otsus ei ole proportsionaalsuse põhimõttega vastuolus, kuna käesoleva kohtuasja asjaoludel võis vaid metalaksüüli sisaldavate taimekaitsevahendite turult eemaldamine tagada inimeste ja loomade tervise- ning keskkonnakaitse eesmärgi saavutamise.

45

Viimasena lükkas esimese astme kohtunik tagasi väite võimu kuritarvitamise kohta, kuna IQV ei esitanud ühtegi tõendit, mis oleks näidanud, et komisjon võttis vaidlusaluse otsuse vastu Syngenta-poolse surve avaldamise tulemusena.

46

IQV esitas 26. augustil 2005 Euroopa Kohtu kantseleisse vaidlustatud kohtuotsuse peale käesoleva apellatsioonkaebuse koos uue taotlusega peatada vaidlusaluse otsuse täitmine. Euroopa Kohtu president jättis selle taotluse 15. detsembri 2005. aasta määrusega kohtuasjas C-326/05 P-R: Industrias Químicas del Vallés vs. komisjon (kohtulahendite kogumikus ei avaldata) rahuldamata.

47

IQV palub Euroopa Kohtul:

48

Komisjon palub Euroopa Kohtul:

49

Apellant esitab oma apellatsioonkaebuses seitse väidet vaidlustatud kohtuotsuse ja vaidlusaluse otsuse tühistamiseks või teise võimalusena kohtuasja Esimese Astme Kohtule uueks arutamiseks saatmiseks.

50

Apellant märgib oma esimeses väites, et Esimese Astme Kohus on moonutanud talle esitatud tõendeid, leides vaidlustatud kohtuotsuse punktides 94 ja 104, et komisjon ei ole menetluse käigus mingis osas muutnud oma seisukohta selles suhtes, et IQV peab esitama täieliku toimiku.

51

IQV väidab, et nii 19. juuli 1999. aasta kirjast kui ka teistest dokumentidest, mida Esimese Astme Kohus arvesse ei võtnud, ilmneb, et alguses olid komisjon ja DGPC seisukohal, et metalaksüüli on võimalik hinnata mitte ainult IQV esitatud toimiku alusel, vaid ka kogu olemasoleva teabe, sealhulgas Syngenta esitatud uuringute alusel. Alles hiljem nõudis komisjon apellandilt täieliku toimiku esitamist, muutes seeläbi oma tegevusviisi ja tehes sellise toimiku esitamise määratud tähtaja jooksul tegelikult võimatuks.

52

Kuna Esimese Astme Kohus on osutanud vaid ühele 19. juuli 1999. aasta kirja lõigule ega ole võtnud arvesse kirja kogu sisu, on ta seda kirja grammatiliselt valesti tõlgendanud. Kui seda kirja tervikuna lugeda, siis selgub, et komisjon ei pidanud 1999. aastal vajalikuks, et IQV peab esitama metalaksüüli hindamise jätkamiseks või selle aine direktiivi 91/414 I lisasse võimalikuks kandmiseks täieliku toimiku.

53

Samuti ei ole Esimese Astme Kohus selle kirja analüüsimisel võtnud arvesse sündmuste käiku ega ka sellest kirjast hilisemaid dokumente. Siinjuures viitab IQV peamiselt DGPC 28. oktoobri 1999. aasta kirjale, mis on ainus dokument, millest ta juhtumi asjaolude asetleidmise ajal teadlik oli ja milles ei ole esiteks sõnagagi mainitud võimalust nõuda temalt täielikku toimikut ja milles teiseks on kinnitatud, et menetlust jätkatakse kogu olemasoleva teabe põhjal.

54

Komisjon leiab, et see väide on vastuvõetamatu, kuna apellant ei ole mingil viisil tõendanud, et Esimese Astme Kohtule esitatud tõendeid on moonutatud.

55

Peale selle on see väide alusetu. Komisjon ei ole menetluse käigus ühelgi hetkel oma tegevusviisi muutnud, vaid on vastupidi alati nõudnud, et IQV esitaks täieliku toimiku. See asjaolu ilmneb 19. juuli 1999. aasta kirja sõnastusest, nagu Esimese Astme Kohus on õigesti märkinud.

56

Kõigepealt tuleb vaadata läbi komisjoni esitatud vastuvõetamatuse vastuväide.

57

Sellega seoses tuleb meenutada, et Euroopa Kohtu praktika kohaselt on vaidlustatud otsuses faktide tuvastamise ja neile hinnangu andmisega seonduvad etteheited apellatsioonimenetluses vastuvõetavad, kui hageja väidab, et Esimese Astme Kohus on teinud järeldusi, mille sisulise ebaõigsuse põhjuseks on toimiku materjalid või kui kohus on talle esitatud tõendeid moonutanud (vt selle kohta 24. oktoobri 2002. aasta otsus kohtuasjas C-82/01 P: Aéroports de Paris vs. komisjon, EKL 2002, lk I-9297, punkt 56, ja 18. jaanuari 2007. aasta otsus kohtuasjas C-229/05 P: PKK ja KNK vs. nõukogu, EKL 2007, lk I-439, punkt 35).

58

Käesolevas asjas on tegemist just sellise juhtumiga. Apellandi esitatud väites on üksikasjalikult viidatud ilmsele rikkumisele, mille Esimese Astme Kohus on esimeses kohtuastmes esitatud dokumentide läbivaatamisel väidetavalt toime pannud.

59

Neil asjaoludel tuleb apellatsioonkaebuse esimene väide vastuvõetavaks tunnistada.

60

Mis puutub selle väite põhjendatusse, tuleb meenutada, et tõendite moonutamisega on tegemist juhul, kui ilma uusi tõendeid uurimata on selge, et olemasolevatele tõenditele antud hinnang on ilmselgelt väär (eespool viidatud kohtuotsus PKK ja KNK vs. nõukogu, punkt 37; vt selle kohta ka 6. aprilli 2006. aasta otsus kohtuasjas C-551/03 P: General Motors vs. komisjon, EKL 2006, lk I-3173, punkt 54).

61

Seda kriteeriumi arvestades märgib Euroopa Kohus, et Esimese Astme Kohus on tuginenud nii 19. juuli 1999. aasta kirja sisule kui ka DGPC-lt IQV-le 28. oktoobril 1999 saadetud kirja sisule, tehes järelduse, et komisjon ei ole mingis osas muutnud oma arvamust selle kohta, et IQV peab esitama täieliku toimiku, ning et järelikult oli komisjonil õigus keelduda selleks esitamiseks kohaldatava tähtaja pikendamisest.

62

Esimese Astme Kohus on niisiis vaidlustatud kohtuotsuse punktis 94 tõdenud, et „19. juuli 1999. aasta kirjas [olid] IQV kohustused väga selgelt väljendatud: „[Teavitaja] võta[b] kohustuse esitada referentliikmesriigile, teistele liikmesriikidele ja artikli 7 lõikes 2 nimetatud ekspertidele (peer review) koondtoimiku ja vajadusel täieliku toimiku”. Isegi kui DGPC-lt IQV-le 28. oktoobril 1999 saadetud kiri seda lõiku ei korda, on selge, et komisjoni seisukoht pole mingis osas muutunud”. Esimese Astme Kohus märkis täiendavalt sama kohtuotsuse punktis 104, et „komisjoni seisukoht pole selles küsimuses muutunud […]. Komisjon ei ole 2001. aastal täielikku toimikut nõudes vastupidiselt toiminud, sest seda kohustust mainib juba 1999. aasta juulis DGPC-le saadetud õiguslik arvamus”.

63

Nagu kohtujurist on oma ettepaneku punktides 63-70 märkinud, ei ole need järeldused, milleni Esimese Astme Kohus on kõnealuste kirjade alusel jõudnud, siiski nende dokumentide mõtte ja ulatusega kooskõlas, kui neid dokumente tervikuna lugeda.

64

Kuigi on tõsi, et 19. juuli 1999. aasta kirja punkti 6 kohaselt oli IQV kohustatud esitama „vajadusel täieliku toimiku”, on komisjon sellele vaatamata sama dokumendi ülejäänud lõikudes täpsustanud DGPC-le järgmist:

65

Seega nähtub 19. juuli 1999. aasta kirja sõnastusest tervikuna, et kuigi komisjon mainis täieliku toimiku esitamise võimalikku kohustust, kinnitas ta ennekõike Portugali ametiasutustele, et toimeaine hindamise menetlus tuleb läbi viia kõikide olemasolevate andmete põhjal ning et IQV toimiku puudulikkus ei takista iseenesest mingil juhul hindamise menetluse jätkamist ega metalaksüüli võimalikku direktiivi 91/414 I lisasse kandmist.

66

Kõnealuse kirja ulatus ilmneb ka IQV-le 28. oktoobril 1999 saadetud kirjast, milles DGPC märkis pärast komisjoni arvamuse teadasaamist ja mainimata mistahes võimalust nõuda täieliku toimiku esitamist, et ta võtab arvesse Syngenta esitatud toimiku ja et IQV-lt võidakse nõuda üksnes täiendavat teavet. Pealegi, nagu komisjon on vaidlusaluse otsuse põhjenduste punktis 5 sedastanud, edastasid Portugali ametiasutused 26. jaanuaril 2001 metalaksüüli hindamisaruande, mis oli koostatud mõlema teavitaja esitatud teabe põhjal.

67

Lõpetuseks tuleb veel märkida, et komisjon viitas oma 26. märtsi 2001. aasta kirjas kohustusele esitada koondtoimik ja kohustusele esitada täielik toimik, kuid osutas sealjuures, et viimasena mainitud kohustus tuleb täita vaid „nõudmisel”.

68

Seega tuleb tõdeda, et vaidlustatud kohtuotsuse punktides 94 ja 104 toodud järeldused, mille kohaselt ei muutnud komisjon mingis osas oma seisukohta selles suhtes, et apellant peab esitama metalaksüüli registreerimise taotluse toetuseks „täieliku toimiku”, ei ole õiged ja moonutavad Esimese Astme Kohtule esitatud tõendeid.

69

Järelikult tuleb apellatsioonkaebuse esimese väitega nõustuda ja vaidlustatud kohtuotsus tühistada, ilma et oleks vaja teha otsust teiste IQV esitatud väidete kohta.

70

Euroopa Kohtu põhikirja artikli 61 esimese lõigu teise lause kohaselt võib viimati nimetatu Esimese Astme Kohtu otsuse tühistamise korral teha asja suhtes lõpliku kohtuotsuse, kui menetlusstaadium seda lubab.

71

Kuna Euroopa Kohtul on sisulise otsuse tegemiseks kõik asjaolud teada, siis kuulub eelnimetatud säte käesolevas asjas kohaldamisele.

72

Esimese väite teises ja kolmandas osas, mis tuleb kõigepealt läbi vaadata, märgib IQV sisuliselt, et komisjon on teinud ilmse hindamisvea, nõudes täieliku toimiku esitamist määratud tähtaja jooksul ja keeldudes selle tähtaja pikendamisest. Tegelikult on komisjon ise oma vastuolulise tegevusega pannud IQV olukorda, kus tal ei olnud võimalik seda kohustust antud tähtaja jooksul täita.

73

Komisjon väitis, et ta on käesoleva juhtumi asjaolusid õigesti hinnanud, kohaldanud õigusnorme nõuetekohaselt ega ole tegutsenud vastuoluliselt küsimuses, kas IQV pidi esitama täieliku toimiku, et metalaksüüli hindamise menetlus lõpule viia.

74

Tuleb meenutada, et nagu direktiivi 91/414 põhjendustest 5, 6 ja 9 tuleneb, on selle direktiivi eesmärk kõrvaldada tõkked ühendusesiseselt taimekaitsevahenditega kauplemiselt, säilitades sealjuures inimeste ja loomade tervise- ning keskkonnakaitse kõrge taseme (vt samuti 14. septembri 2006. aasta otsus kohtuasjas C-138/05: Stichting Zuid-Hollandse Milieufederatie, EKL 2006, lk I-8339, punkt 43).

75

Nagu Esimese Astme Kohus on vaidlustatud kohtuotsuse punktis 95 õigesti leidnud, tuleb komisjonile anda selles osas lai kaalutlusõigus, et ta saaks tõhusalt täita talle pandud eesmärke, võttes arvesse neid keerulist laadi tehnilisi hinnanguid, mis ta peab andma.

76

Sellise pädevuse teostamist ei saa aga kohtuliku kontrolli alt välja jätta. Väljakujunenud kohtupraktikast tuleneb, et sellise kontrolli raames tuleb ühenduste kohtul kontrollida menetlusnormidest kinnipidamist, komisjoni poolt aluseks võetud faktiliste asjaolude sisulist õigsust, nende asjaolude hindamisel ilmsete vigade puudumist ja võimu kuritarvitamise puudumist (25. jaanuari 1979. aasta otsus kohtuasjas 98/78: Racke, EKL 1979, lk 69, punkt 5, ja 22. oktoobri 1991. aasta otsus kohtuasjas C-16/90: Nölle, EKL 1991, lk I-5163, punkt 12).

77

Eelkõige juhul, kui üks pool väidab, et pädev institutsioon on teinud ilmse hindamisvea, peab ühenduste kohus kontrollima, kas see institutsioon on hinnanud hoolikalt ja erapooletult kõiki konkreetse juhtumiga seonduvaid asjaolusid, mis toetavad nende pinnalt tehtud järeldusi (vt eelkõige 21. novembri 1991. aasta otsus kohtuasjas C-269/90: Technische Universität München, EKL 1991, lk I-5469, punkt 14).

78

Seega tuleb välja selgitada, kas vaidlusalune otsus on võetud vastu eespool toodud põhimõtteid järgides.

79

Sellega seoses tuleb märkida, et eespool osutatud komisjoni ja DGPC 1999. aasta kirjadele tuginedes võis IQV-l tekkida arusaam, nagu käesoleva otsuse punktidest 61–67 tuleneb, et metalaksüüli hindamist jätkatakse kogu olemasoleva teabe, sealhulgas Syngenta esitatud uuringute põhjal ja et pädevad asutused võivad talt vajaduse korral nõuda üksnes selgitusi või täiendavat teavet. Lisaks nähtub ka käesoleva otsuse punktis 28 mainitud DGPC kirjadest, et DGPC tegevus on olnud IQV suhtes mõningal määral vastuoluline.

80

Niisiis tuleb asuda seisukohale, et kui võtta eelkõige arvesse aega ja jõupingutusi, mis nõutavate teaduslike uuringute läbiviimiseks tarvis on, oli apellant sattunud ettenägematusse ja keerulisse olukorda, kui komisjon palus tal esitada täielik toimik.

81

Kuigi IQV oli oma 7. juuni 2001. aasta kirjas märkinud, et ta on suuteline oma toimikut nõutud tähtaja jooksul, s.o enne 2002. aasta maid täiendama, kui komisjon saab kinnitada Syngenta toimikus sisalduvate selleks vajalike uuringute loetelu, rõhutas komisjon oma 11. juuli 2001. aasta kirjas üksnes seda, et toimiku täiendamiseks määratud tähtaeg lõpeb 25. mail 2002 ja et metalaksüüli puudutav lõplik otsus tuleb vastu võtta enne 2003. aasta juuli lõppu. On selge, et IQV 7. juuni 2001. aasta kirjas esitatud uuringute loetelu komisjon kunagi ei kinnitanud.

82

Nagu käesoleva otsuse punktides 35–37 mainitud IQV kirjadest ja eriti tema 14. juuni 2002. aasta kirjast nähtub, väljendas IQV siiski jätkuvalt selgelt oma kavatsust esitada komisjonile toimikust puuduvad uuringud, lubades esitada need 2003. aasta maiks.

83

Samas on selge, et kuna komisjon sellele 14. juuni 2002. aasta kirjale ei vastanud ja esitas taimetervise komiteele otsuseprojekti metalaksüüli loetelusse kandmata jätmise kohta, ei arvestanud ta enam selle lubadusega.

84

Sellest järeldub, et apellant on õigesti väitnud, et võimatus esitada täielik toimik määratud tähtaja jooksul enne 25. maid 2002 oli vähemalt osaliselt tingitud pädevate asutuste vastuolulisest tegevusest. Samuti on ilmselge, et komisjon ei võtnud seda asjaolu üldse arvesse, kui ta otsustas võtta vastu vaidlusaluse otsuse ja keelduda kõnealuse tähtaja pikendamisest 2003. aasta maini, nagu IQV oli seda taotlenud.

85

Seda järeldust ei kummuta komisjoni argument, et käesoleva juhtumi asjaoludest johtuvalt oli võimatu anda IQV-le uut tähtaega puuduva teabe esitamiseks. Nagu kohtujurist on oma ettepaneku punktides 77-84 märkinud, oli toimiku täiendamiseks tähtaja pikendamine faktiliste asjaolude asetleidmise ajal täiesti võimalik, kuna teiste toimeainete hindamise sarnaste menetluste raames oli komisjon sellist pikendamist lubanud. Pealegi möönis komisjon esimeses kohtuastmes esitatud kostja vastuses, et toimeainete hindamiseks ette nähtud tähtaja pikendamist kuni 31. detsembrini 2005 saab „kohaldada ka metalaksüüli suhtes”.

86

Lisaks on komisjon ise käesoleva otsuse punktis 36 mainitud kirjas, mille ta IQV-le saatis, kinnitanud, et põhimõtteliselt saab ta kasutada kogu teavet, mis on talle esitatud 31. detsembriks 2003, mis on mitu kuud hilisem tähtaeg kui 2003. aasta mai, mille pakkus välja IQV ja millest komisjon keeldus.

87

Tuleb veel märkida, et komisjon ei ole vastu vaielnud – ka mitte kohtuistungil –, et puuduvad andmed selle kohta, et metalaksüüli kasutamine võib rahva tervist või keskkonda mingil viisil ohustada.

88

Sellest järeldub, et komisjon on teinud ilmse hindamisvea, keeldudes andmast IQV-le tähtaja pikendust toimikust puuduvate uuringute esitamiseks ja otsustades seega jätta metalaksüül direktiivi 91/414 I lisasse kandmata üksnes seetõttu, et apellant ei ole esitanud täielikku toimikut määratud tähtaja jooksul.

89

Järelikult on vaidlusaluse otsuse tegemisel rikutud õigusnorme ja otsus tuleb tühistada.

90

Vastavalt kodukorra artikli 69 lõikele 2, mida kodukorra artikli 118 alusel kohaldatakse apellatsioonkaebuste suhtes, on kohtuvaidluse kaotanud pool kohustatud hüvitama kohtukulud, kui vastaspool on seda nõudnud. Kuna IQV on kohtukulude hüvitamist nõudnud ja komisjon on kohtuvaidluse kaotanud, tuleb viimaselt välja mõista nii käesoleva kohtuastme kui ka esimese kohtuastme menetlusega seotud kohtukulud, sealhulgas Euroopa Kohtus ja Esimese Astme Kohtus kantud ajutiste meetmete kohaldamise menetlusega seotud kohtukulud.

Esitatud põhjendustest lähtudes Euroopa Kohus (kolmas koda) otsustab: