1

Euroopa Ühenduste Komisjon palub oma hagiavalduses Euroopa Kohtul tuvastada, et kuna Saksamaa Liitvabariik on vastu võtnud õigusnormid, mille alusel:

2

EÜ artiklis 49 on sätestatud:

„Järgnevate sätete kohaselt keelatakse ühenduse piires teenuste osutamise vabaduse piirangud liikmesriikide kodanike suhtes, kes asuvad mõnes teises ühenduse riigis kui see isik, kellele teenuseid pakutakse.

[…]”.

3

Euroopa Parlamendi ja nõukogu 16. detsembri 1996. aasta direktiivi 96/71/EÜ töötajate lähetamise kohta seoses teenuste osutamisega (EÜT 1997, L 18, lk 1; ELT eriväljaanne 05/02, lk 431) artikli 1 lõike 1 kohaselt „kohaldatakse [seda direktiivi] liikmesriigis asuvate ettevõtjate suhtes, kes seoses riikidevahelise teenuste osutamisega lähetavad töötajaid […] liikmesriigi territooriumile.”

4

Vastavalt viidatud direktiivi artiklile 3, pealkirjaga „Töötingimused”:

„1.   Liikmesriigid tagavad olenemata töösuhte suhtes kohaldatavatest õigusaktidest, et artikli 1 lõikes 1 nimetatud ettevõtjad kindlustavad oma territooriumile lähetatud töötajatele töötingimused, mille liikmesriik, milles töö tehakse, on sätestanud:

[…]”.

5

Viidatud direktiivi artiklis 4, pealkirjaga „Koostöö teavitamisel”, on sätestatud:

„1.   Käesoleva direktiivi rakendamisel määravad liikmesriigid siseriiklike õigusaktide ja/või tavade kohaselt ühe või mitu kontaktasutust või ühe või mitu pädevat riigiasutust.

2.   Liikmesriigid näevad ette koostöö ametivõimude vahel, kes siseriiklike õigusaktide kohaselt vastutavad artiklis 3 nimetatud töötingimuste järelevalve eest. Koostöö hõlmab eelkõige vastamist kõnealuste ametivõimude põhjendatud infonõuetele töötajate riikidevahelise vahendamise kohta, kaasa arvatud ilmsete rikkumiste või võimalike riikidevahelise ebaseadusliku tegevuse juhtude kohta.

[…]”.

6

Ajal, mil möödus Saksamaa Liitvabariigile esitatud põhjendatud arvamuses määratud tähtaeg, reguleeris selles liikmesriigis töötajate lähetust AEntG.

7

AEntG § 1 lõike 1 alusel kohaldatakse ehitusvaldkonna kohustuslikke üldiselt kohaldatavaid kollektiivlepinguid, mis reguleerivad puhkuse pikkust, tasulist põhipuhkust ja puhkuse lisatasu maksmist, välisriikides asuvatele tööandjatele, kes lähetavad töötajaid Saksamaale.

8

AEntG § 1 lõikes 3 on sätestatud:

„Kui kohustuslikus üldiselt kohaldatavas kollektiivlepingus on lõikes 1 osutatud puhkusetasu õiguse määramise raames ette nähtud sotsiaalkindlustusmaksete mahaarvamine või maksete tegemine tööandjate ja töötajate ühisorgani poolt, on selle lepingu sätted kohustuslikud ka välisriigi tööandjatele ning nende töötajatest neile, kes kuuluvad nimetatud lepingu territoriaalsesse kohaldamisalasse, niivõrd kui see leping või muu säte tagab, et:

[…]”.

9

AEntG § 2 lõikes 3 on ette nähtud:

„Iga välisriigis asuv tööandja on kohustatud käesoleva seaduse kohaldamisalasse kuuluva töötaja kogu tegeliku töötamise aja või vähemalt ühel ehitusplatsil töötamise aja kestel, ilma et see ületaks siiski 2-aastast tähtaega, säilitama Saksamaal saksa keeles dokumente, mis on nõutavad § 1 lõike 1 teisest lausest, § 1 lõike 2a teisest lausest ja § 1 lõike 3a viiendast lausest tulenevate õiguslike kohustuste täitmise kontrollimiseks, nii et ta saaks need dokumendid järelevalveasutuste nõudmisel ehitusplatsil esitada.”

10

AEntG § 3 lõige 2 on sõnastatud järgmiselt:

„Ajutist tööjõudu vahendav välisriigi ettevõtja, kes lähetab käesoleva seaduse alusel ühe või mitu töötajat ajutist tööjõudu kasutava ettevõtja teenistusse, on kohustatud […] esitama pädevale tolliametile kirjalikult enne igal ehitustööplatsil töö alustamist saksakeelse avalduse, milles on märgitud:

[…]”.

11

Pärast mitme kaebuse uurimist juhtis komisjon 12. novembri 1998. aasta märgukirjaga ja 17. augusti 1999. aasta täiendava märgukirjaga Saksa ametivõimude tähelepanu sellele, et AEntG teatavad sätted on vastuolus EÜ asutamislepingu artikliga 59 (muudetuna EÜ artikkel 49).

12

Kuna komisjon ei rahuldunud Saksamaa Liitvabariigi 8. märtsi 1999. aasta, 4. mai 1999. aasta ja 25. oktoobri 1999. aasta kirjades esitatud selgitustega, saatis ta 25. juulil 2001 nimetatud liikmesriigile põhjendatud arvamuse, kutsudes teda võtma arvamuse täitmiseks vajalikke meetmeid kahe kuu jooksul arvamuse kättesaamisest.

13

Saksamaa Liitvabariik edastas 1. oktoobri 2001. aasta, 10.detsembri 2001. aasta, 3. veebruari 2003. aasta ja 4. detsembri 2003. aasta kirjades komisjonile oma märkused põhjendatud arvamuse kohta. 23. jaanuari 2004. aasta kirjaga teavitas see liikmesriik komisjoni 23. detsembri 2003. aasta kolmanda seaduse tööturul tänapäevase teenuste osutamise kohta (Drittes Gesetz für moderne Dienstleistungen am Arbeitsmarkt, BGBl. 2003 I, lk 2848) vastuvõtmisega muudetud AEntG redaktsioonist.

14

Tuvastanud, et vaid üks osa algselt välja toodud rikkumistest oli AEntG muudatustega kõrvaldatud, otsustas komisjon esitada hagi käesoleva menetluse algatamiseks.

15

Saksa valitsus esitab neli hagi vastuvõetamatuse vastuväidet, mis tuginevad vastavalt EÜ artikli 49 valikule asjakohase sättena selle hindamisel, kas AEntG on kooskõlas ühenduse õigusega; kohtueelse menetluse liiga pikale kestusele; sellele, et hagiavaldus ei ole piisavalt täpne, ja komisjoni esitatud esimese etteheite eseme muutmisele.

16

Saksa ametivõimud leiavad, et AEntG vaidlusaluseid sätteid tuleb kontrollida eelkõige direktiivi 96/71 valguses, mis käsitleb konkreetselt töötajate lähetamist teenuste osutamise raames. Nimelt oleks komisjon pidanud tõendama, et Saksamaa Liitvabariik võttis selle direktiivi üle ebaõigelt või et kõnealuseid sätteid ei kohaldata viisil, mis oleks direktiiviga kooskõlas.

17

Sellega seoses tuleb meenutada, et direktiivi 96/71 eesmärk on kooskõlastada liikmesriikide õigusakte, kehtestades selliste siseriiklike õigusnormide nimekirja, mida liikmesriigid peavad kohaldama teises liikmesriigis asuvate ettevõtjate suhtes, kes lähetavad riikidevahelise teenuste osutamise raames töötajaid nende territooriumile.

18

Nii sätestab selle direktiivi artikli 3 lõike 1 esimene lõik, et liikmesriigid tagavad olenemata töösuhte suhtes kohaldatavatest õigusaktidest, et kõnealused ettevõtjad kindlustavad liikmesriikide territooriumile lähetatud töötajatele samas artiklis töötingimused, mille on kehtestanud liikmesriik, milles töö tehakse.

19

Ometi ei ühtlustatud direktiiviga 96/71 nende siseriiklike õigusnormide materiaalset sisu [vt selle kohta komisjoni 25. juuli 2003. aasta teatis KOM(2003) 458 (lõplik) nõukogule, Euroopa Parlamendile, Majandus- ja Sotsiaalkomiteele ning Regioonide Komiteele direktiivi 96/71 rakendamise kohta liikmesriikides, lk 7]. Seega võivad liikmesriigid normide sisu vabalt määratleda, järgides asutamiselepingus sätestatut ning ühenduse üldpõhimõtteid, sealhulgas järelikult ka, mis puutub käesolevasse asja, EÜ artiklit 49.

20

Komisjon seab oma hagis kahtluse alla AEntG § 1 lõike 3, § 2 ja § 3 lõike 2 kooskõla asutamiselepinguga, kuna viidatud artiklid sisaldavad lubamatuid piiranguid ühenduse piires teenuste osutamise vabadusele.

21

On teada, et nimetatud põhivabaduse piirangud on keelatud EÜ artikliga 49. Seega viitab komisjon õigustatult sellele artiklile selleks, et seada kahtluse alla vaidlusaluste sätete kooskõla ühenduse õigusega.

22

Järelikult tuleb Saksamaa Liitvabariigi esimene vastuvõetamatuse vastuväide tagasi lükata.

Kohtueelse menetluse liiga pikk kestus

23

Saksamaa Liitvabariik leiab, et hagi on vastuvõetamatu komisjonile omistatavate viivituste tõttu, mis käesolevas liikmesriigi kohustuste rikkumise menetluses esinesid. Kuigi komisjoni poolt talle saadetud märgukiri pärineb 12. novembrist 1998, ei esitanud komisjon hagi enne 29. novembrit 2004, st pärast enam kui 6 aasta möödumist märgukirja saatmisest. Nendest viivitustest tuleneva hooletuse tagajärjel rikkus komisjon Saksamaa Liitvabariigi hinnangul ühelt poolt mõistliku tähtaja järgimise kohustust ning teiselt poolt kohustust tagada õiguskindlus, millele see liikmesriik ja AEntG alusel kaitstud töötajad võivad tugineda.

24

Saksa ametivõimude sõnul oleks komisjon, kes oli selleks pädev, pidanud menetluskäiku kiirendama. Nimelt pärast seda, kui see menetlus oli algatatud, tegi Euroopa Kohus mitu otsust töötajate lähetamise kohta üldiselt ning ühe otsuse konkreetselt AEntG kohta (vt 25. oktoobri 2001. aasta otsus liidetud kohtuasjades C-49/98, C-50/98, C-52/98–C-54/98 ja C-68/98–C-71/98: Finalarte jt, EKL 2001, lk I-7831). Nimetatud kohtuotsused oleks pidanud võimaldama käesolevat asja kiiremini lõpule viia.

25

Sellega seoses tuleb aga ühelt poolt meenutada, et EÜ artiklis 226 ette nähtud kohtueelse menetluse eesmärk on anda asjaomasele liikmesriigile võimalus täita ühenduse õigusest tulenevad kohustused või kaitsta end tõhusalt komisjoni esitatud väidete vastu (5. novembri 2002. aasta otsus kohtuasjas C-475/98: komisjon vs. Austria, EKL 2002, lk I-9797, punkt 35).

26

Teiselt poolt peab märkima, et Euroopa Kohtu praktika kohaselt tuleb EÜ artiklis 226 sätestatud õigusnorme kohaldada ilma et komisjon peaks järgima kindlaksmääratud tähtaega, välja arvatud juhtudel, mil selles sättes ette nähtud kohtueelse menetluse liiga pikk kestus võib asjassepuutuval liikmesriigil suurendada raskusi komisjoni väidete kummutamisel ja sellega rikkuda kaitseõigust. Asjaomase liikmesriigi ülesanne on seda tõendada (vt 16. mai 1991. aasta otsus kohtuasjas C-96/89: komisjon vs. Madalmaad, EKL 1991, lk I-2461, punktid 15 ja 16; 21. jaanuari 1999. aasta otsus kohtuasjas C-207/97: komisjon vs. Belgia, EKL 1999, lk I-275, punkt 25, ning eespool viidatud kohtuotsus komisjon vs. Austria, punkt 36).

27

Ilma et oleks vajalik uurida, kas käesoleval juhul, arvestades Euroopa Kohtu otsuseid töötajate lähetamise kohta, võib ajavahemikku Saksamaa Liitvabariigile märgukirja saatmisest kuni kõnealuses asjas hagi esitamiseni pidada liiga pikaks, tuleb tõdeda, et nimetatud liikmesriik ei viidanud ei kohtueelse menetluse kestusest tulenevale kaitseõiguse rikkumisele ega toonud esile ühtegi teist asjaolu, millest selline rikkumine tuleneks.

28

Järelikult tuleb Saksamaa valitsuse esitatud teine vastuvõetamatuse vastuväide tagasi lükata.

Hagiavalduse ebapiisav täpsus

29

Saksamaa valitsus väidab, et hagi on vastuvõetamatu, kuna selles ei ole selgelt välja toodud etteheiteid, mille kohta Euroopa Kohtul palutakse otsus langetada. Täpsemalt, komisjon ei käsitle seda, kas ta soovib vaidlustada üksnes AEntG sätted või ka selle, kuidas Saksa ametivõimud ja kohtud neid konkreetsetel juhtudel kohaldavad.

30

Sellega seoses tuleb märkida, et Euroopa Kohtu kodukorra artikli 38 lõike 1 punktis c on ette nähtud, et igas hagiavalduses tuleb märkida eelkõige hagi ese ja ülevaade fakti- ja õigusväidetest. Järelikult peab komisjon igas EÜ artikli 226 alusel esitatud hagiavalduses sisalduvad etteheited piisavalt täpselt ja terviklikult esile tooma, et liikmesriik saaks end kaitsta ja et Euroopa Kohus saaks väidetud rikkumise olemasolu hinnata (vt selle kohta 13. detsembri 1990. aasta otsus kohtuasjas C-347/88: komisjon vs. Kreeka, EKL 1990, lk I-4747, punkt 28, ja 4. mai 2006. aasta otsus kohtuasjas C-98/04: komisjon vs. Ühendkuningriik, EKL 2006, lk I-4003, punkt 18).

31

Kuid käesolevas asjas tuleneb komisjoni hagi põhjendustest ning järeldustest piisavalt selgelt ja täpselt, et see käsitleb AEntG § 1 lõike 3, § 2 ja § 3 lõike 2 kooskõla EÜ artikliga 49. Kõnealune hagi ei ole seega ebaselge.

32

Seetõttu tuleb Saksamaa valitsuse kolmas vastuvõetamatuse vastuväide tagasi lükata.

33

Saksamaa valitsus väidab, et esimene etteheide on vastuvõetamatu, kuna selle etteheite ese ei ole põhjendatud arvamuses ja hagiavalduses samamoodi sõnastatud.

34

Ühelt poolt sedastas komisjon põhjendatud arvamuses, et Saksamaa Liitvabariik rikkus EÜ artiklist 49 tulenevaid kohustusi, kui ta kehtestas välisriigi ettevõtjatele kohustuse teha makseid Saksa ehitussektori puhkusekassasse „samal ajal, kui [viimastel] säilib kohustus maksta nende asukohaliikmesriigis oma töötajatele otse puhkuseraha.” Teiselt poolt järeldas komisjon hagiavalduses, et asutamislepingu rikkumine seisnes välisriigi ettevõtjatele kehtestatud kohustuses teha puhkusekassasse makseid „isegi kui” nende ettevõtjate „töötajatel on asukohariigi õigusaktidest tulenevalt olemuslikult võrreldav õiguslik kaitse”. Sellega muutis ja laiendas komisjon Saksamaa valitsuse väitel vaidluseset.

35

Komisjon vaidleb vastu, et põhjendatud arvamuse resolutiivosa ja hagi järeldused ei toonud endaga kaasa vaidluseseme ühtegi muudatust.

36

Sellega seoses on selge, et Euroopa Kohtu praktika kohaselt piirab EÜ artikli 226 alusel esitatud hagi eset selles sättes ette nähtud kohtueelne menetlus ning järelikult peavad komisjoni põhjendatud arvamus ja hagi põhinema samadel etteheidetel (vt 17. novembri 1992. aasta otsus kohtuasjas C-105/91: komisjon vs. Kreeka, EKL 1992, lk I-5871 punkt 12, ja 10. septembri 1996. aasta otsus kohtuasjas C-11/95: komisjon vs. Belgia, EKL 1996, lk I-4115, punkt 73).

37

Sellegipoolest ei saa see nõue minna nii kaugele, et eeldada, et märgukirjas, põhjendatud arvamuse resolutiivosas ja hagis esitatud etteheited kattuksid üksüheselt, tingimusel et vaidluse eset ei ole laiendatud ega muudetud (29. septembri 1998. aasta otsus kohtuasjas C-191/95: komisjon vs. Saksamaa, EKL 1998, lk I-5449, punkt 56, ja 6. novembri 2003. aasta otsus kohtuasjas C-358/01: komisjon vs. Hispaania, EKL 2003, lk I-13145, punkt 28).

38

Käesolevas asjas nähtub põhjendatud arvamusest, et kohtueelses menetluses komisjoni esitatud kriitika käsitles asjaolu, et välisriigi ettevõtjatele AEntG § 1 lõikes 3 kehtestatud kohustuse teha makseid Saksa puhkusekassasse tagajärg on see, et puhkuseraha makstakse kahekordselt, asukohaliikmesriigis ja lähetusliikmesriigis, ning et kõnealused ettevõtjad on kahekordsest maksekohustusest vabastatud üksnes juhul, kui asukohaliikmesriigis on Saksa puhkusekassaga samalaadne kassa. Samuti vaidlustab komisjon oma hagiavalduses kahekordse majandusliku koormuse, mis saab osaks ettevõtjale, kes lähetab töötajaid Saksamaale, ja AEntG § 1 lõikes 3 ette nähtud maksekohustusest vabastamise liiga kitsa määratluse.

39

Järelikult tuleb leida, et komisjon ei laiendanud ega muutnud hagi eset, ega rikkunud seega EÜ artiklit 226.

40

Eeltoodust järeldub, et Saksamaa valitsuse neljas vastuvõetamatuse vastuväide tuleb samuti tagasi lükata, ning seega tunnistada komisjoni hagi vastuvõetavaks.

41

Komisjon väidab, et vabastus AEntG § 1 lõike 3 esimeses lauses ette nähtud maksekohustusest on liialt kitsas, nii et sellega võib töötajaid Saksamaale lähetavale ettevõtjale kaasneda kahekordne majanduslik koormus, mis on vastuolus EÜ artikliga 49. Komisjon hinnangul peaks AEntG teistes liikmesriikides asuvad töötajaid lähetavad ettevõtjad maksete tegemise kohustusest vabastama mitte ainult juhtudel, mil on tagatud, et nad teevad asukohaliikmesriigis juba makseid samalaadsesse skeemi, vaid ka juhul, kui selles riigis kehtivad õigusnormid, mis pakuvad töötajale tasulise puhkuse õiguse kaitset, mis on samaväärne Saksa õigusaktides sätestatule, isegi kui need ei tugine tööandja poolt tehtavatele maksetele.

42

Saksamaa valitsus vaidleb vastu, et komisjon ei ole esitanud konkreetseid tõendeid selle tõendamiseks, et AEntG § 1 lõige 3 on vastuolus asutamislepinguga. Ta lisab, et Saksa ametiasutused ja kohtud kohaldavad nimetatud sätet viisil, mis on kooskõlas ühenduse õigusest tulenevate kohustustega.

43

Nimelt on Saksamaa Liitvabariik selleks, et vältida teises liikmesriigis asuvate ettevõtjate kahekordset majanduslikku koormust, käivitanud teiste liikmesriikidega praktilistele küsimustele keskenduva piiriülese koostöö, olles mõnedega neist sõlminud isegi kahepoolseid kokkuleppeid riiklike puhkuseskeemide vastastikuse tunnustamise kohta.

44

Lisaks on Saksa kohtud, ja eelkõige Bundesarbeitsgericht alati järginud Euroopa Kohtu poolt töötajate lähetuse valdkonnas kehtestatud põhimõtteid. Nimelt veenduvad nad lisaks kahepoolse kokkuleppe olemasolu kontrollimisele alati ka, et tasulise puhkuse õiguse alaste Saksa õigusaktide kohaldamine on töötajale soodne, kohaldades neid üksnes siis, kui need annavad töötajale tegeliku eelise võrreldes tema päritoluriigis kehtivate õigusnormide kohaldamisega.

45

Kõigepealt tuleb täheldada, et AEntG § 1 lõike 3 esimeses lauses on välisriigi tööandjatele kehtestatud kohustus teha makseid Saksa puhkusekassasse, kui nad ei ole kohustatud maksma samal ajal nii sellesse kassasse kui ka samalaadsele organile riigis, kus on nende ettevõtte asukoht (punkt 1), ja kui võetakse arvesse nende tööandjate poolt seadusest, kollektiivlepingust või poolte kokkuleppest tulenevate kohustuste täitmiseks juba tehtud makseid (punkt 2).

46

Samuti tuleb meenutada, et Euroopa Kohus on juba eespool viidatud kohtuotsuses Finalarte jt käsitlenud AEntG kooskõla asutamislepinguga. Nimelt rõhutas Euroopa Kohus viidatud kohtuotsuse punktides 45, 49 ja 53, et AEntG § 1 lõike 3 kooskõla ühenduse õigusega sõltub kahest tingimusest, mille täitmist pidi kontrollima eelotsusetaotluse esitanud kohus. Nimetatud kohus pidi seega uurima, kas tasulise puhkuse alased Saksa õigusnormid kindlustavad tegeliku lisakaitse väljaspool Saksamaad asutatud teenuseosutajate poolt lähetatud töötajatele ja kas nende õigusnormide kohaldamine on proportsionaalne nende töötajate sotsiaalkaitse eesmärgiga.

47

On kindel, et käesolevas liikmesriigi kohustuste rikkumise menetluses oli komisjoni ülesanne kontrollida, kas eeltoodud tingimused on täidetud, ning esitada Euroopa Kohtule kõik vajalikud tõendid selle hindamiseks, kas kõnealune säte on kooskõlas EÜ artikliga 49.

48

Nimelt peab komisjon väljakujunenud kohtupraktika kohaselt EÜ artikli 226 alusel algatatud liikmesriigi kohustuste rikkumise menetluses tõendama väidetavat rikkumist. Ta peab esitama Euroopa Kohtule kohustuste rikkumise tuvastamiseks vajalikud tõendid, ilma et ta saaks tugineda oletustele (vt eelkõige 20. märtsi 1990. aasta otsus kohtuasjas C-62/89: komisjon vs. Prantsusmaa, EKL 1990, lk I-925, punkt 37, ja 14. aprilli 2005. aasta otsus kohtuasjas C-341/02: komisjon vs. Saksamaa, EKL 2005, lk I-2733, punkt 35).

49

Lisaks tuleb meenutada, et Euroopa Kohtu väljakujunenud praktika kohaselt tuleb siseriiklike õigus- ja haldusnormide ulatust hinnata neile siseriiklike kohtute poolt antavat tõlgendust arvesse võttes (vt eelkõige 8. juuni 1994. aasta otsus kohtuasjas C-382/92: komisjon vs. Ühendkuningriik, EKL 1994, lk I-2435, punkt 36, ja 29. mai 1997. aasta otsus kohtuasjas C-300/95: komisjon vs. Ühendkuningriik, EKL 1997, lk I-2649, punkt 37).

50

Kuid tuleb tõdeda, et komisjon ei esitanud käesolevas asjas vajalikke tõendeid, et kontrollida kas AEntG § 1 lõige 3 on vastuolus EÜ artikliga 49. Nimelt piirdus ta AEntG kõnealuse sätte punkti 1 grammatilise tõlgendamisega, ilma et ta oleks võtnud seisukohta seoses kohtuotsuses Finalarte jt seatud ja käesoleva kohtuotsuse punktis 46 mainitud tingimuste täitmisega. Komisjon ei esitanud oma hagi toetuseks ka ühtegi argumenti ega viidanud siseriiklike kohtute otsustele või muudele asjaoludele, mis tõendaksid, et vastupidi sellele, mida kinnitavad Saksa ametivõimud, kohaldatakse või tõlgendatakse AEntG § 1 lõiget 3 praktikas viisil, mis ei ole kooskõlas ühenduse õigusega.

51

Komisjoni väitel toetab tema AEntG § 1 lõike 3 punkti 1 grammatilist tõlgendust Taani õigusaktidest võetud näide. Taanis ei maksa töötajale puhkuseraha Saksa puhkusekassaga samalaadne organ. Nii võib juhul, kui tööandja ise töötajale puhkuseraha ei maksa, talle selle alati maksta tööandjate liit. Taanis asuv ettevõtja, kes lähetab töötajaid Saksamaale, peaks hoolimata niisuguse tagatise olemasolust tegema makseid sellesse puhkusekassasse. Komisjoni hinnangul sai seda maksekohustust ära hoida vaid tänu Taani Kuningriigi ja Saksamaa Liitvabariigi vahel sõlmitud tasulise puhkuse riiklike skeemide vastastikuse tunnustamise halduskokkuleppele. Õiguskindluse põhimõtte kohaselt on komisjoni väitel siiski keelatud see, et asutamislepingust tulenevad õigused sõltuvad halduskokkulepete sõlmimisest.

52

Ometi ei saa nende argumentidega nõustuda. Nimelt tuleneb toimikust, et Taanis on olemas Arbejdsmarkedets Feriefond (puhkusekassa), mis on võrreldav Saksa puhkusekassaga, ja et AEntG § 1 lõike 3 esimene lause, nii nagu seda kohaldatakse nimetatud halduskokkuleppe alusel, vabastab Saksa puhkusekassasse maksete tegemise kohustusest need Taani ettevõtjad, kes eespool nimetatud kassasse makseid teevad.

53

Kuigi vastab tõele, et õiguskindluse nõue välistab selle, et ühenduse õigusest üksikisikutele tulenevate õiguste kasutamine sõltuks siseriiklike haldusnormidega määratud tingimustest ja piirangutest (vt selle kohta 28. aprilli 1993. aasta otsus kohtuasjas C-306/91: komisjon vs. Itaalia, EKL 1993, lk I-2133, punkt 14, ja 8. juuli 1999. aasta otsus kohtuasjas C-354/98: komisjon vs. Prantsusmaa, EKL 1999, lk I-4927, punkt 11), tuleb siiski tõdeda, et töötajate riikidevahelise lähetamise raames tasulise puhkuse siseriiklike süsteemide kõrvutamisel tekkida võivaid raskusi ei saa juhul, kui selles valdkonnas ei ole toimunud ühtlustamist, lahendada ilma tõhusa koostööta asjaomaste liikmesriikide ametiasutuste vahel (vt selle kohta komisjoni 25. juuli 2003. aasta teatis nõukogule, Euroopa Parlamendile, Majandus- ja Sotsiaalkomiteele ning Regioonide Komiteele). Halduskokkulepete sõlmimine selleks, et kindlustada nende süsteemide vastastikune tunnustamine, kuulub selle koostöö ja üldisemalt liikmesriikide vahelise lojaalse koostöö kohustuse alla ühenduse õigusega hõlmatud valdkondades.

54

Neil tingimustel tuleb tõdeda, et komisjon ei ole tõendanud, et välisriigi ettevõtjad on kohustatud tegema Saksa puhkusekassasse makseid isegi siis, kui nende töötajatel on nende ettevõtjate asukohariigi õigusaktidest tulenevalt olemuslikult võrreldav õiguslik kaitse.

55

Järelikult tuleb komisjoni esimene etteheide tagasi lükata.

56

Komisjoni sõnul on välisriigi ettevõtjatele kehtestatud kohustus tõlkida saksa keelde kõik AEntG § 2 lõike 3 alusel nõutavad dokumendid (või sellega direktiivi 91/533 mõttes võrdväärsed dokumendid), st tööleping, tunnistused tööaja ja väljamakstud palga kohta ning kõik muud dokumendid, mida Saksa ametiasutused nõuavad, EÜ artiklis 49 tagatud teenuste osutamise vabaduse õigustamata ja ebaproportsionaalne piirang.

57

AEntG kõnealuse sätte õigustamatuse kohta märgib komisjon, et 23. novembri 1999. aasta otsuses liidetud kohtuasjades C-369/96 ja C-376/96: Arblade jt (EKL 1999, lk I-8453) sedastas Euroopa Kohus, et välisriigi ettevõtjate kohustust säilitada vastuvõtva liikmesriigi territooriumil dokumente ei saa põhjendada eesmärgiga lihtsustada üldiselt selle liikmesriigi ametiasutuste järelevalveülesannete täitmist. Komisjon on aga arvamusel, et kui kirjeldatud kohustust ei saa mainitud eesmärgiga õigustada, siis kohustust asjaomased dokumendid tõlkida, mis on vähemalt sama piirav, ei ole samuti võimalik õigustada.

58

Kõnealuse sätte proportsionaalsusega seoses väidab komisjon, viidates samuti kohtuotsusele Arblade jt, et nende dokumentide tõlkimise üldise kohustuse muutis tarbetuks direktiivi 96/71 artiklis 4 ette nähtud liikmesriikide vahelise koostöö süsteem.

59

Saksamaa Liitvabariik, keda toetab Prantsuse Vabariik, leiab, et AEntG § 2 lõikes 3 ette nähtud tõlkimiskohustus on kooskõlas EÜ artikliga 49.

60

Nimelt on see kohustus Saksa ametivõimude väitel põhjendatud vajadusega võimaldada tõhusalt kontrollida AEntG-st tulenevate õiguslike kohustuste täitmist ning tagada seega töötajate tõhus kaitse. Järelevalveasutustel peab olema võimalik asjaomaseid dokumente lugeda ja neist aru saada, mille eelduseks on dokumentide tõlkimine. Järelevalve tõhusus ei saa sõltuda asjaomastes töötegemise kohtades kontrolli teostavate ametiisikute keeleoskusest.

61

Saksamaa ja Prantsuse valitsus lisavad, et eespool viidatud kohtuotsuse Arblade jt alusel ei ole võimalik teha otseseid järeldusi AEntG § 2 lõike 3 õigustatuse ja proportsionaalsuse kohta.

62

Lõpuks leiavad nimetatud valitsused, et direktiivi 96/71 artiklis 4 ette nähtud liikmesriikide vaheline koostöö ei saa asendada välisriigi ettevõtjatele kehtestatud tõlkimise kohustust.

63

Väljakujunenud kohtupraktika kohaselt ei nõua EÜ artikkel 49 mitte ainult kogu riikkondsusel põhineva diskrimineerimise keelamist teise liikmesriigi teenuseosutaja suhtes, vaid ka kõigi piirangute kaotamist, isegi juhul kui need laienevad samaväärselt nii selle riigi kui ka teiste liikmesriikide teenuseosutajatele, kui need võivad keelata, takistada või muuta vähem soodsaks selle teenuseosutaja tegevuse, kelle asukoht on mõnes teises liikmesriigis, kus ta osutab seaduslikult sarnaseid teenuseid (vt 25. juuli 1991. aasta otsus kohtuasjas C-76/90: Säger, EKL 1991, lk I-4221, punkt 12; 28. märtsi 1996. aasta otsus kohtuasjas C-272/94: Guiot, EKL 1996, lk I-1905, punkt 10, ja 19. jaanuari 2006. aasta otsus kohtuasjas C-244/04: komisjon vs. Saksamaa, EKL 2006. lk I-885, punkt 30).

64

Isegi kui kõnealuses valdkonnas ei ole toimunud ühtlustamist, võib teenuste osutamise vabadust kui asutamislepingu aluspõhimõtet piirata üksnes õigusnormidega, mille vastuvõtmist õigustab ülekaalukas avalik huvi ja mida kohaldatakse kõikide isikute või ettevõtjate suhtes, kes tegutsevad vastuvõtva liikmesriigi territooriumil, juhul kui seda huvi ei kaitse eeskirjad, mida kohaldatakse teenuse osutaja suhtes tema asukohaliikmesriigis (vt eelkõige eespool viidatud kohtuotsus Arblade jt, punktid 34 ja 35; 24. jaanuari 2002. aasta otsus kohtuasjas C-164/99: Portugaia Construções, EKL 2002, lk I-787, punkt 19, ja 21. oktoobri 2004. aasta otsus kohtuasjas C-445/03: komisjon vs. Luksemburg, EKL 2004, lk I-10191, punkt 21).

65

Liiatigi peab ühe liikmesriigi siseriiklike õigusnormide kohaldamine teistes liikmesriikides asutatud teenuseosutajate suhtes olema seatud eesmärgi elluviimiseks sobiv ega tohi olla ulatuslikum, kui on selle saavutamiseks vajalik (vt eelkõige eespool viidatud kohtuotsus Säger, punkt 15; 31. märtsi 1993. aasta otsus kohtuasjas C-19/92: Kraus, EKL 1993, lk I-1663, punkt 32, ja 30. novembri 1993. aasta otsus kohtuasjas C-55/94: Gebhard, EKL 1995, lk I-4165, punkt 37).

66

Käesolevas asjas nähtub AEntG § 2 lõikest 3, et kui väljaspool Saksamaad asutatud ettevõtja kasutab nimetatud liikmesriigi territooriumil töötajaid, on ta lähetatud töötaja kogu tegeliku töötamise aja ja vähemalt ühel ehitusplatsil töötamise aja kestel, ilma et see kohustus kehtiks siiski pärast 2-aastast tähtaega, kohustatud säilitama saksa keeles teatavaid dokumente nii, et tal oleks võimalik need dokumendid järelevalveasutuste nõudmisel ehitusplatsil esitada. Nagu Saksamaa valitsus kohtuistungil täpsustas, ilma et komisjon oleks seda vaidlustanud, on asjaomased dokumendid tööleping, palgatõendid ning tunnistused tööaja ja väljamakstud palga kohta.

67

Arvestades, et vaadeldavas valdkonnas puuduvad ühenduse ühtlustamismeetmed, tuleb järelikult komisjoni teise etteheite põhjendatuse hindamiseks kõigepealt uurida, kas AEntG kõnealuses sättes kehtestatud nõuetega kaasnevad piirangud teenuste osutamise vabadusele, ning seejärel, kui vajalik, kas asjaomases tegevusvaldkonnas õigustab ülekaalukas avalik huvi selliseid teenuste osutamise vabaduse piiranguid.

68

Esiteks tuleb tõdeda, et kehtestades asjaomaste dokumentide tõlkimiskohustuse, kujutab kõnealune säte endast teenuste osutamise vabaduse piirangut.

69

Nimelt põhjustab selliselt seatud kohustus teises liikmesriigis asutatud ettevõtjatele kulutusi ning lisa haldus- ja finantskulule, nii et viimased ei ole konkurentsi osas võrdses olukorras vastuvõtvas liikmesriigis asutatud tööandjatega ning nad võivad seega loobuda teenuste osutamisest selles liikmesriigis.

70

Teiseks on siiski oluline märkida, et AEntG § 2 lõikega 3 taotletakse ehitussektori töötajate sotsiaalse kaitse ja selle järgimise kontrolli avaliku huvi eesmärki. Euroopa Kohus on juba tunnistanud, et see on üks ülekaalukatest põhjustest, mis õigustavad taolisi teenuste osutamise vabaduse piiranguid (vt 3. veebruari 1982. aasta otsus liidetud kohtuasjades 62/81 ja 63/81: Seco ja Desquenne & Giral, EKL 1982, lk 223, punkt 14; 27. märtsi 1990. aasta otsus kohtuasjas C-113/89: Rush Portuguesa, EKL 1990, lk I-1417, punkt 18; eespool viidatud kohtuotsus Guiot, punkt 16, ja eespool viidatud kohtuotsus Arblade jt, punkt 51).

71

Nimelt, kehtestades kohustuse säilitada vastuvõtva liikmesriigi keelde tõlgituna ehitusplatsil kõnealuseid dokumente, püüab AEntG § 2 lõige 3 võimaldada selle riigi pädevatel ametiasutustel viia töö tegemise kohas läbi vajalikke kontrolle selleks, et tagada töötajate kaitse alaste siseriiklike õigusnormide, eriti töötasu ja tööaega puudutavate õigusnormide järgimine. Sellist laadi kontroll muutuks praktikas ülimalt keeruliseks või isegi võimatuks, kui neid dokumente võiks esitada tööandja asukohaliikmesriigi keeles, mida vastuvõtva liikmesriigi ametnikud ei pruugi vallata.

72

Eeltoodust tuleneb, et AEntG § 2 lõikes 3 ette nähtud kohustus on õigustatud.

73

Eespool viidatud kohtuotsus Arblade jt ei sea toodud järeldust kahtluse alla.

74

Tõepoolest, kuigi vastab tõele, et viidatud kohtuotsuse punktis 76 sedastas Euroopa Kohus, et teenuste osutamise vabaduse sellise piirangu õigustamiseks, mis seisneb selles, et välisriigi tööandjat kohustatakse säilitama teatavaid dokumente vastuvõtvas liikmesriigis alalist asukohta omava füüsilise isiku kodus, ei piisa asjaolust, et nende dokumentide asumine nimetatud riigis lihtsustab üldiselt selle riigi ametivõimude järelevalveülesannete täitmist, siis see viidatud kohtuotsuse punkt käsitles siiski tööandja kohustust hoida teatavaid dokumente pädeva ametiasutuse jaoks kättesaadaval, kuigi ta ei kasutanud enam vastuvõtvas liikmesriigis töötajaid.

75

Kuid käesolevas asjas ei ole see nii, kuna AEntG § 2 lõikes 3 on ette nähtud kohustus säilitada dokumente saksakeelseina lähetatud töötajate tegeliku Saksamaal töötamise ajal ja seni, kuni kestab ehitustöö. Lisaks, nagu nähtub käesoleva kohtuotsuse punktist 74, ei piirdu see säte Saksamaa pädevate ametiasutuste järelevalveülesande täitmise lihtsustamisega, vaid selle eesmärk on võimaldada praktikas nende ametiasutuste poolt ehitusplatsidel kontrolli läbiviimist.

76

Kolmandaks on oluline tõdeda, et vastavalt kõnealusele sättele on kohustuslik vaid nelja dokumendi tõlkimine (tööleping, palgatõendid ning tunnistused tööaja ja väljamakstud palga kohta), mis ei ole eriti mahukad ning mille koostamisel kasutatakse tavaliselt tüüpblankette. Järelikult, arvestades, et sellega ei kaasne Saksamaale töötajaid lähetava tööandja jaoks rasket haldus- või finantskoormust, ei ületa AEntG § 2 lõige 3 sotsiaalse kaitse eesmärgi saavutamiseks vajalikku.

77

Lõpuks tuleb märkida, et käesolevas õiguslikus olukorras puuduvad vähem piiravad meetmed selle eesmärgi saavutamiseks.

78

Nimelt ei muuda direktiivi 96/71 artiklis 4 ette nähtud siseriiklike ametiasutuste vahel korraldatud koostöö- ja teabevahetussüsteem väljaspool Saksamaad asutatud tööandjate tõlkimiskohustust üleliigseks. Toimikust nähtub, et AEntG alusel tööandjatelt nõutavaid dokumente ei ole nende ametiasutuste käsutuses, kes ei saa neid seega ka mõistliku tähtaja jooksul saata koos nende tõlkega teiste liikmesriikide pädevatele ametiasutustele.

79

Pealegi, nagu täheldas kohtujurist ettepaneku punktis 86, puuduvad praegu igasugused kohustuslikud ühenduse meetmed, mis kehtestaksid mitmekeelsete dokumentide kasutamise kohustuse töötajate riikidevahelise lähetuse puhul.

80

Eeltoodud põhjendustest tuleneb, et komisjoni teine etteheide tuleb tagasi lükata.

81

Komisjon väidab, et ajutist tööjõudu vahendavale välisriigi ettevõtjale kehtestatud kohustus teatada pädevale ametiasutusele mitte ainult iga töötaja lähetamisest ajutise tööjõu kasutaja juurde, vaid ka selle töötaja töö tegemise koha igast üleviimisest ühelt ehitusplatsilt teisele, samas kui Saksamaal asutatud ajutist tööjõudu vahendaval ettevõtjal sellist lisakohustust ei ole, kujutab endast meedet, mis muudab piiriülese teenuste osutamise raskemaks kui siseriikliku teenuste osutamise. Komisjoni väitel ei õigusta ükski arvestatav põhjus taolist kohtlemise erinevust.

82

Saksamaa Liitvabariik vaidleb vastu, et AEntG § 3 lõikes 2 sätestatud avalduse esitamise kohustus on kooskõlas EÜ artikliga 49. Nimelt on see kohustus õigustatud vajadusega teostada tõhusat järelevalvet, et tagada töötajate parem kaitse. Liiatigi ei too see asjaomasele ajutist tööjõudu vahendavale ettevõtjale kaasa liigseid kulutusi.

83

Väljakujunenud kohtupraktika kohaselt eeldab teenuste osutamise vabadus eelkõige igasuguse diskrimineerimise kõrvaldamist, mis põhineb teenuseosutaja riikkondsusel või asjaolul, et ta on asutatud teises liikmesriigis kui see, kus teenust tuleb osutada (vt 25. juuli 1991. aasta otsused kohtuasjas C-288/89: Collectieve Antennevoorziening Gouda, EKL 1991, lk I-4007, punkt 10, ja kohtuasjas C-353/89: komisjon vs. Madalmaad, EKL 1991, lk I-4069, punkt 14, ning 4. mai 1993. aasta otsus kohtuasjas C-17/92: Distribuidores Cinematográficos, EKL 1993, lk I-2239, punkt 13).

84

Sellega seoses tuleb tõdeda, et AEntG § 3 lõike 2 mõjul diskrimineeritakse väljaspool Saksamaad asutatud teenuseosutajaid.

85

Kõnealune säte kohustab teistes liikmesriikides asutatud ja ajutist tööjõudu vahendavaid ettevõtjaid teatama pädevatele Saksamaa ametiasutustele kirjalikult mitte ainult töötaja Saksamaale ajutise tööjõu kasutaja juurde lähetamise algusest ja lõpust, vaid ka selle töötaja töö tegemise kohast ning igast muudatusest seoses selle kohaga, samas kui sarnased ettevõtjad, mis on asutatud Saksamaal, ei kanna seda lisakohustust, mida peab alati täitma tööjõu kasutaja.

86

Euroopa Kohus on aga juba sedastanud, et siseriiklikud õigusnormid, mis ei kehti kõigi teenuste suhtes sõltumata nende päritolust, on ühenduse õigusega kooskõlas vaid siis, kui need võivad tuleneda sõnaselgest erisättest, nagu EÜ artikkel 46, millele viitab EÜ artikkel 55 (vt Euroopa Kohtu 18. juuni 1991. aasta otsus kohtuasjas C-260/89: ERT, EKL 1991, lk I-2925, punkt 24; eespool viidatud kohtuotsus Collectieve Antennevoorziening Gouda, punkt 11, ja 21. märtsi 2002. aasta otsus kohtuasjas C-451/99: Cura Anlagen, EKL 2002, lk I-3193, punkt 31). EÜ artiklist 46, mida tuleb tõlgendada kitsalt, nähtub, et diskrimineerivad õigusnormid võivad olla õigustatud avaliku korra, avaliku julgeoleku või rahvatervise huvides.

87

Sellega seoses piisab, kui nentida, et käesolevas asjas ei esitanud Saksamaa valitsus ühtegi asjaolu, mis võiks nimetatud alustele tugineda.

88

Järelikult on komisjoni kolmas etteheide põhjendatud.

89

Eeltoodule tuginedes tuleb tõdeda, et kuna Saksamaa Liitvabariik on võtnud vastu sellise õigusnormi nagu AEntG § 3 lõige 2, mille alusel on ajutist tööjõudu vahendavad välisriigi ettevõtjad kohustatud teatama mitte ainult töötaja lähetamisest Saksamaale ajutise tööjõu kasutaja juurde, vaid ka igast muudatusest seoses selle töötaja töö tegemise kohaga, siis on Saksamaa Liitvabariik rikkunud EÜ artiklist 49 tulenevaid kohustusi.

90

Kodukorra artikli 69 lõike 2 alusel on kohtuvaidluse kaotanud pool kohustatud hüvitama kohtukulud, kui vastaspool on seda nõudnud. Kodukorra artikli 69 lõike 3 kohaselt võib Euroopa Kohus määrata kulude jaotuse või jätta kummagi poole kohtukulud tema enda kanda, kui osa nõudeid rahuldatakse ühe poole, osa teise poole kasuks, või kui tegemist on eriliste põhjustega.

91

Käesolevas asjas tuleb komisjonilt, kes kaotas kohtuvaidluse kolmest esitatud etteheitest kahe etteheite osas, mõista välja kaks kolmandikku kohtukuludest ja Saksamaa Liitvabariigilt üks kolmandik kohtukuludest.

92

Kodukorra artikli 69 lõike 4 alusel kannab Prantsuse Vabariik ise oma kohtukulud.

Esitatud põhjendustest lähtudes Euroopa Kohus (esimene koda) otsustab: