1

Euroopa Ühenduste Komisjon palub oma hagis Euroopa Kohtul tuvastada, et kuna Madalmaade Kuningriik ei kohaldanud liidu kodanike suhtes nõukogu 25. veebruari 1964. aasta direktiivi 64/221/EMÜ välisriigi kodanike liikumise ja elukohaga seonduvate avaliku korra, julgeoleku või tervishoiu seisukohalt õigustatud erimeetmete kooskõlastamise kohta (EÜT 1964, 56, lk 850; ELT eriväljaanne 05/01, lk 11), vaid välismaalasi käsitlevat üldist õigusakti, mis võimaldab järjekindlalt ja automaatselt seostada kriminaalkorras süüdimõistmise ja väljasaatmismeetme, siis on Madalmaade Kuningriik rikkunud sellest direktiivist tulenevaid kohustusi.

2

EÜ artikli 18 lõige 1 näeb ette, et igal liidu kodanikul on vastavalt EÜ asutamislepingule ja selle rakendamiseks võetud meetmetega kehtestatud piirangutele ja tingimustele õigus vabalt liikuda ja elada liikmesriikide territooriumil.

3

Direktiivi 64/221 artikli 1 kohaselt kohaldatakse direktiivi liikmesriigi kodanikele, kes elavad mõnes teises ühenduse liikmesriigis või reisivad sinna selleks, et seal töötada, tegutseda ettevõtjana või kasutada teenuseid. Selle direktiivi sätteid kohaldatakse ka sellise kodaniku abikaasa ja pereliikmete suhtes, kes kuuluvad kõnealuses valdkonnas asutamislepingu kohaselt vastu võetud määruste ja direktiivide reguleerimisalasse.

4

Direktiivi 64/221 artikli 2 kohaselt käsitleb see direktiiv kõiki meetmeid, mis liikmesriigid on avaliku korra, julgeoleku või tervishoiu huvides võtnud nende territooriumile sisenemise, elamislubade väljastamise ja pikendamise ning nende territooriumilt väljasaatmise suhtes.

5

Direktiivi artikli 3 lõiked 1 ja 2 sätestavad:

„1.   Avaliku korra või julgeoleku huvides võetud meetmed põhinevad eranditult asjaomase isiku [enda] käitumisel.

2.   Varasemate süüdimõistvate kohtuotsustega ei saa iseenesest põhjendada selliste meetmete võtmist.”

6

Direktiivi 64/221 artikli 8 kohaselt on asjaomasel isikul territooriumile sisenemise, elamisloa väljastamisest või selle pikendamisest keeldumise või territooriumilt väljasaatmise kohta tehtud otsuste suhtes samad õiguskaitsevahendid mis selle riigi kodanikel haldustoimingute suhtes.

7

Sama direktiivi 64/221 artikli 9 eesmärk on tagada liikmesriikide kodanikele minimaalsed menetluslikud tagatised nende elamisloa väljastamisest või selle pikendamisest keeldumise korral või kui nende suhtes on tehtud territooriumilt väljasaatmise otsus.

8

23. novembri 2000. aasta välismaalaste seaduse (Vreemdelingenwet) (Stb. 2000, nr 495) § 1 näeb ette:

„Selles seaduses ning selle alusel võetud õigusaktides kasutatakse järgmisi mõisteid:

[…]

9

Selle seaduse § 8 punkt e sätestab, et välismaalane elab Madalmaades ühenduse kodanikuna seaduslikult vaid siis, kui tema elamisõigus põhineb asutamislepingu või 2. mai 1992. aasta Euroopa Majanduspiirkonna lepingu (EÜT 1994, L 1, lk 3) alusel võetud eeskirjal.

10

Välismaalaste seaduse § 63 näeb ette, et välismaalane, kes ei ela Madalmaades seaduslikult ja kes ei ole selle seadusega ette nähtud tähtajal sellest riigist ise lahkunud, võib seaduse § 27 lõike 1 punkti b või § 45 lõike 1 punkti b alusel välja saata.

11

Selle seaduse § 67 sätestab:

„1.   Minister võib tunnistada välismaalase ebasoovitavaks:

[…]

3.   Erandina §-st 8 ei saa ebasoovitavaks tunnistatud välismaalane elada [Madalmaades] seaduslikult.”

12

See artikkel kordab põhiosas 1965. aasta välismaalaste seaduse §-i 21, millele komisjon oma hagis viitab.

13

Välismaalasi käsitleva 23. novembri 2000. aasta otsuse (Vreemdelingenbesluit) (Stb. 2000, nr 497) artikli 1:5 lõige 1 on sõnastatud järgmiselt:

„Vaide või halduskaebuse kohta otsuse tegemisel võtab minister arvesse välismaalastega seonduvate küsimuste nõuandekomitee arvamust […], kui vaidlustatud otsusega keelduti ühenduse kodanikku Madalmaadesse lubamast või kui tuvastati, et ühenduse kodanik ei ela Madalmaades seaduslikult seaduse § 8 punkti e mõttes või kui seadusliku elamise võimalus on lõpetatud põhjustel, mis seonduvad avaliku korra, julgeoleku või rahvatervise ohustamisega direktiivi 64/221 […] mõttes.”

14

Otsuse artikkel 8:13 sätestab:

„1.   Ühenduse kodanikku ei saadeta välja, kui ei ole ilmnenud, et sel isikul ei ole elamisõigust või et tema elamisõigus on lõppenud.

2.   Välismaalane, kes on mõne Euroopa Ühenduse asutamislepingu või Euroopa Majanduspiirkonna lepingu osalisriigi kodanik, samuti tema pereliikmed, kellel ei ole ühenduse kodaniku elamisõigust või kelle elamisõigus on lõppenud, saadetakse välja alles pärast seda, kui on möödunud talle antud vähemalt neljanädalane tähtaeg, et lahkuda Madalmaadest mõnda teise riiki, mis tagab talle vastuvõtu.

3.   Lõikes 2 nimetatud välismaalast ei saadeta välja enne, kui lõikes 2 nimetatud otsuste peale ettenähtud tähtajal esitatud kaebuse suhtes on otsus vastu võetud.

4.   Kiireloomulistel juhtudel võib lõigetest 2 ja 3 kõrvale kalduda.”

15

Välismaalasi käsitleva ringkirja (Vreemdelingencirculaire, Stcrt. 2000, nr 64, lk 17) punktis B10/7.3.2 on öeldud, et liidu kodanikke ning samuti nende pereliikmeid, kes elavad Madalmaades seaduslikult, võib välja saata üksnes minister (välismaalaste seaduse § 63 lõige 2). Selles osas tuleb arvestada välismaalasi käsitleva otsuse artiklites 1:5 ja 8:13 ette nähtud tagatisi. Seevastu nende kodanike ja nende pereliikmete suhtes, kes ei ela riigis seaduslikult ühenduse õiguse või mõne muu eeskirja alusel, või kui nende seadusliku elamise õigus on lõppenud, tuleb sama ringkirja punkti B10/7.3.1 alusel kohaldada riigist lahkumist ja väljasaatmist reguleerivaid üldisi eeskirju, nimelt välismaalaste seaduse §-e 61–65.

16

Välismaalaste seadus, välismaalasi käsitlev otsus ja välismaalasi käsitlev ringkiri jõustusid 1. aprillil 2001.

17

Paljud liidu kodanikud, kellele on Madalmaades mõistetud vanglakaristus, on esitanud komisjonile kaebusi Madalmaade ametiasutuste poolt nende suhtes võetud meetmete peale, millega nad on tunnistatud avaliku korra seisukohalt ebasoovitavaks. Komisjon jõudis kaebuste läbivaatamise tulemusena järeldusele, et välismaalasi käsitlevad Madalmaade üldised õigusaktid, mida kohaldatakse ka muude liikmesriikide kodanikele, ei ole Euroopa Liidu kodanikke puudutavas osas kooskõlas direktiiviga 64/221, kuna need võimaldavad järjekindlalt ja automaatselt seostada kriminaalkorras süüdimõistmise ja territooriumilt väljasaatmise. Sellest tulenevalt saatis komisjon 19. detsembril 2002 Madalmaade Kuningriigile märgukirja, milles tegi talle ettepaneku esitada omapoolsed märkused.

18

Madalmaade valitsus vaidleb 6. märtsi 2003. aasta vastuses komisjoni esitatud etteheitele vastu. Liidu kodanikud, kellel ei ole ühenduse õigusnormide kohaselt elamisõigust, ei kuulu direktiivi 64/221 kohaldamisalasse. Sellise juhtumi korral kohaldatakse nende suhtes siseriiklikke õigusnorme. Nii on see eelkõige juhul, kui muude liikmesriikide kodanikud ei esita oma kodakondsuse tõendamiseks kehtivat passi või isikutunnistust. Sama kehtib nende muude liikmesriikide kodanike osas, kes on Madalmaades taotlenud riigilt sotsiaalabi – nagu seda on teinud kaebuste esitajad –, kuna see asjaolu toob automaatselt kaasa elamisõiguse lõppemise.

19

Lisaks väidab Madalmaade valitsus, et riigi ametiasutused ei ole kohustatud kriminaalkorras süüdi mõistetud välismaalasi välja saatma, vaid neil on kaalutlusõigus, mis võimaldab neil iga juhtumi puhul erinevaid huve kaaluda. Enne väljasaatmisotsuse tegemist uuritakse asjassepuutuva isiku perekonnaseisu.

20

Kuna see vastus komisjoni ei veennud, esitas ta 9. juulil 2004 Madalmaade Kuningriigile põhjendatud arvamuse, milles kordas märgukirjas esitatud etteheidet ning kutsus võtma arvamuse järgmiseks vajalikke meetmeid kahe kuu jooksul arvamuse kättesaamisest.

21

Kuna Madalmaade valitsus jäi 24. septembril 2004 põhjendatud arvamusele antud vastuses põhiosas oma varasema seisukoha juurde, otsustas komisjon esitada hagi.

22

Madalmaade Kuningriik esitab kostja vastuses vastuvõetamatuse vastuväite, mis tugineb hagi eseme laiendamisele.

23

Madalmaade valitsus on seisukohal, et komisjon heitis talle 19. detsembri 2002. aasta märgukirjas ja 9. juuli 2004. aasta põhjendatud arvamuses ette vaid seda, et ta ei kohalda liidu kodanike suhtes mitte direktiivi 64/221, vaid välismaalasi käsitlevat üldist õigusakti, mis võimaldab järjekindlalt ja automaatselt seostada kriminaalkorras süüdimõistmise ja väljasaatmismeetme. Seevastu hagiavalduses väidab komisjon üldiselt, et see õigusakt ei ole ühenduse õigusega kooskõlas põhjusel, et selles ei ole eristatud ühelt poolt välismaalasi üldiselt ja teiselt poolt muude liikmesriikide kodanikke. Lisaks heidetakse selles kostjale ette seda, et ta pole direktiivi 64/221 siseriiklikku õiguskorda nõuetekohaselt üle võtnud.

24

Komisjon kinnitab repliigis, et tema hagi puudutab vaid seda, et kõnealune õigusakt võimaldab liidu kodanikke puudutavas osas seostada järjekindlalt ja automaatselt kriminaalkorras süüdimõistmise ja territooriumilt väljasaatmise meetme.

25

Seda kinnitust toetab see, kuidas komisjon on hagiavalduses sõnastanud nõuded, milles palub Euroopa Kohtul tuvastada, et kuna Madalmaade Kuningriik ei kohaldanud liidu kodanike suhtes direktiivi 64/221, vaid välismaalasi käsitlevat üldist õigusakti, mis võimaldab järjekindlalt ja automaatselt seostada kriminaalkorras süüdimõistmise ja väljasaatmismeetme, siis on Madalmaade Kuningriik rikkunud sellest direktiivist tulenevaid kohustusi.

26

Neil asjaoludel ei peaks Madalmaade valitsus komisjonile ette heitma, et see on kohtueelses menetluses määratletud hagi eset laiendanud.

27

Seega tuleb vastuvõetamatuse vastuväide tagasi lükata.

28

Nagu käesoleva kohtuotsuse punktis 25 märgitud, heidab komisjon Madalmaade Kuningriigile ette, et see on rikkunud direktiivist 64/221 tulenevaid kohustusi, kuna ei kohalda liidu kodanike suhtes mitte selle direktiivi sätteid, vaid välismaalasi käsitlevat üldist õigusakti, mis võimaldab järjekindlalt ja automaatselt seostada kriminaalkorras süüdimõistmise ja väljasaatmismeetme.

29

Komisjon väidab, et iga liidu kodanik peab saama toetuda direktiiviga 64/221 ette nähtud materiaalsetele ja menetluslikele tagatistele sõltumata sellest, milline on tema staatus elanikuna. Direktiivi artikli 3 kohaselt peab sellise kodaniku avaliku korra seisukohalt lähtuv väljasaatmine põhinema isiku enda käitumisel ning seda ei saa põhjendada ainult süüdimõistva kohtuotsusega. Väljakujunenud kohtupraktikast tuleneb, et liikmesriigid võivad muude liikmesriikide kodanikke sellistel põhjustel välja saata üksnes juhul, kui vastava isiku poolt ühiskonna põhihuvidele avaldatav oht on reaalne ja piisavalt tõsine.

30

Komisjon on seisukohal, et Madalmaade Kuningriik on rikkunud direktiivist 64/221 tulenevaid kohustusi isegi juhul, kui välismaalasi käsitlev Madalmaade üldine õigusakt ei sätesta automaatset väljasaatmist ja kui vastaval juhul toimub erinevate huvide kaalumine. Pole välistatud, et riigi ametiasutused tuginevad eeldusele, et kriminaalkorras süüdimõistetud välismaalased tuleb välja saata, kui just erilised asjaolud seda ei välista.

31

Järelikult tuleb uurida esiteks seda, kas liidu kodanikud saavad sõltumata sellest, milline on nende staatus elanikuna, tugineda direktiiviga 64/221 ette nähtud tagatistele, ning teiseks seda, kas kõnealune õigusakt võimaldab järjekindlalt ja automaatselt seostada kriminaalkorras süüdimõistmist ja väljasaatmismeedet.

32

Esmalt on oluline meenutada, et liidu kodakondsus on liikmesriikide kodanike põhistaatus (20. septembri 2001. aasta otsus kohtuasjas C-184/99: Grzelczyk, EKL 2001, lk I-6193, punktid 30 ja 31, ning 15. märtsi 2005. aasta otsus kohtuasjas C-209/03: Bidar, EKL 2005, lk I-2119, punkt 31). EÜ artikli 18 lõike 1 kohaselt on igal liidu kodanikul õigus vabalt liikuda ja elada liikmesriikide territooriumil. Liikmesriigi kodanikul, kellel ei ole vastuvõtvas liikmesriigis elamise õigust muude asutamislepingu sätete või selle rakendamiseks võetud sätete alusel, on ainuüksi seetõttu, et ta on liidu kodanik, selle artikli vahetu kohaldamise tõttu õigus seal elada (vt selle kohta 17. septembri 2002. aasta otsus kohtuasjas C-413/99: Baumbast ja R, EKL 2002, lk I-7091, punkt 84, ja 7. septembri 2004. aasta otsus kohtuasjas C-456/02: Trojani, EKL 2004, lk I-7573, punkt 31).

33

Siiski ei ole see õigus tingimusteta. EÜ artikli 18 lõige 1 näeb ette, et seda õigust tunnustatakse üksnes asutamislepingus ja selle rakendamiseks vastuvõetud sätetes ette nähtud piiranguid ja tingimusi arvestades (vt eelkõige eespool viidatud kohtuotsus Trojani, punktid 31 ja 32, ning 18. juuli 2006. aasta otsus kohtuasjas C-406/04: De Cuyper, EKL 2006, lk I-6947, punkt 36).

34

Mis puudutab ühenduse õiguses ette nähtud või lubatud piiranguid ja tingimusi, siis muu hulgas lubab direktiiv 64/221 liikmesriikidel saata oma territooriumilt välja muude liikmesriikide kodanikke avaliku korra või julgeoleku huvides, juhul kui on kinni peetud selle direktiiviga ette nähtud materiaalsetest ja menetluslikest tagatistest ja ühenduse õiguse üldpõhimõtetest (vt selle kohta 25. juuli 2002. aasta otsus kohtuasjas C-459/99: MRAX, EKL 2002, lk I-6591, punktid 61 ja 62, ning 31. jaanuari 2006. aasta otsus kohtuasjas C-503/03: komisjon vs. Hispaania, EKL 2006, lk I-1097, punktid 43 ja 44).

35

Nagu väljakujunenud kohtupraktikast tuleneb, tuleb direktiiviga 64/221 ette nähtud tagatisi nende isikulise kohaldamisala küsimuses tõlgendada laialt (vt selle kohta eespool viidatud kohtuotsus MRAX, punkt 101). Liikmesriigid peavad võtma kõik vajalikud meetmed, et tagada kõigile teise liikmesriigi kodanikele, kelle suhtes on tehtud väljasaatmise otsus, selle direktiivi sätetega ette nähtud kaitse (vt selle kohta 2. juuni 2005. aasta otsus kohtuasjas C-136/03: Dörr ja Ünal, EKL 2005, lk I-4759, punkt 49). Kui jätta nendest materiaalsetest ja menetluslikest tagatistest ilma need liidu kodanikud, kes ei ela vastuvõtva liikmesriigi territooriumil seaduslikult, võtaks see neilt tagatistelt olulises osas kasuliku mõju.

36

Seda tõlgendust toetab eespool viidatud kohtuotsus MRAX, kus Euroopa Kohus on asunud seisukohale, et kolmanda riigi kodanik, kes on ühenduse kodaniku pereliige, kuid kelle puhul ei ole täidetud riigis seaduslikult elamise tingimused, peab saama tugineda direktiiviga 64/221 ette nähtud menetluslikele tagatistele.

37

Seega tuleb nentida, et ühenduse õigusega on vastuolus tõlgendus, mille kohaselt direktiivi 64/221 sätted kuuluvad kohaldamisele üksnes liidu kodanike suhtes, kes elavad vastuvõtva liikmesriigi territooriumil seaduslikult.

38

Edasi, mis puudutab välismaalasi käsitleva Madalmaade üldise õigusakti poolt liidu kodanikke puudutavas osas järjekindlalt ja automaatselt loodavat seost ühelt poolt kriminaalkorras süüdimõistmise ja teiselt poolt territooriumilt väljasaatmise meetme vahel, siis tuleb märkida, et vastavalt välismaalaste seaduse §-le 67 koostoimes sama seaduse §-i 1 punktiga m võivad Madalmaade pädevad ametiasutused tunnistada ebasoovitavaks välismaalase, st iga isiku, kellel ei ole Madalmaade kodakondsust, kui tema suhtes on tehtud süüdimõistev kohtuotsus, mis on lõplik, ja kui süüdismõistmise aluseks on rikkumised, mille eest võidakse mõista kolmeaastane või pikem vanglakaristus.

39

Kuigi on õige, et vastavalt kõnealusele õigusaktile – nii nagu seda tõlgendab välismaalasi käsitlev ringkiri – tuleb liidu kodanike ning nende pereliikmete puhul arvesse võtta välismaalasi käsitleva otsuse artiklites 1:5 ja 8:13 ette nähtud tagatisi, on sellegipoolest tõsi see, et see eeskiri puudutab üksnes isikuid, kes elavad Madalmaades seaduslikult.

40

Kuna direktiiv 64/221 kuulub kohaldamisele ka nende liidu kodanike suhtes, kes ei ela vastuvõtva liikmesriigi territooriumil seaduslikult, võib sellise isiku avaliku korra või julgeoleku huvides välja saata üksnes selles ette nähtud rangelt piiritletud juhtudel.

41

Direktiivi 64/221 artikli 3 lõike 1 kohaselt peavad avaliku korra või julgeoleku huvides võetud meetmed põhinema eranditult asjassepuutuva isiku enda käitumisel. Artikli lõige 2 täpsustab, et selliste meetmete võtmist ei saa põhjendada ainult varasemate süüdimõistvate kohtuotsustega. Seega saab varasemale süüdimõistvale otsusele viidata vaid niivõrd, kuivõrd süüdimõistmise aluseks olevad asjaolud annavad alust järeldada, et isiku käitumine kujutab endast tegelikku ohtu avalikule korrale (vt eelkõige 27. oktoobri 1977. aasta otsus kohtuasjas 30/77: Bouchereau, EKL 1977, lk 1999, punkt 28; 19. jaanuari 1999. aasta otsus kohtuasjas C-348/96: Calfa, EKL 1999, lk I-11, punkt 24, ja eespool viidatud kohtuotsus komisjon vs. Hispaania, punkt 44, ja 27. aprilli 2006. aasta otsus kohtuasjas C-441/02: komisjon vs. Saksamaa, EKL 2006, lk I-3449, punkt 33).

42

Euroopa Kohus on ise sageli toonitanud, et avaliku korra erandit kui isikute vaba liikumise aluspõhimõttest tehtavat erandit tuleb tõlgendada kitsalt ja nii, et selle ulatust ei saaks liikmesriigid ühepoolselt määrata (28. oktoobri 1975. aasta otsus kohtuasjas 36/75: Rutili, EKL 1975, lk 1219, punkt 27; eespool viidatud kohtuotsused Bouchereau, punkt 33; Calfa, punkt 23; 29. aprilli 2004. aasta otsus liidetud kohtuasjades C-428/01 ja C-493/01: Orfanopoulos ja Oliveri, EKL 2004, lk I-5257, punktid 64 ja 65; eespool viidatud kohtuotsus komisjon vs. Hispaania, punkt 45, ja eespool viidatud kohtuotsus komisjon vs. Saksamaa, punkt 34).

43

Väljakujunenud kohtupraktika kohaselt eeldab see, kui siseriiklik ametiasutus tugineb avaliku korra mõistele, et lisaks igasuguse seadusrikkumisega kaasnevale ühiskondliku korra häirimisele esineb reaalne ja piisavalt tõsine oht, mis ähvardab mõnda ühiskonna põhihuvi (eespool viidatud kohtuotsused Rutili, punkt 28; Bouchereau, punkt 35; Orfanopoulos ja Oliveri, punkt 66; komisjon vs. Hispaania, punkt 46, ja komisjon vs. Saksamaa, punkt 35).

44

Euroopa Kohus on seisukohal, et ühenduse õigusega on vastuolus ka sellised siseriiklikud õigusnormid, milles lähtutakse eeldusest, et välja tuleb saata need muude liikmesriikide kodanikud, kellele on teatavate konkreetsete õigusrikkumiste eest karistus mõistetud (vt eespool viidatud kohtuotsus Orfanopoulos ja Oliveri, punkt 93).

45

Kuigi käesoleval juhul ei ole tõendatud, et välismaalasi käsitlev Madalmaade üldine õigusakt loob eranditult automaatse seose ühelt poolt kriminaalkorras süüdimõistmise ja teiselt poolt territooriumilt väljasaatmise meetme vahel, on sellegipoolest tõsi see, et see õigusakt võimaldab vaatamata direktiivis 64/221 ette nähtud materiaalsetele ja menetluslikele tagatistele Madalmaade territooriumilt välja saata liidu kodanikke, kelle suhtes on tehtud süüdimõistev kohtuotsus. Ei ole välistatud, et vaatamata perekondlike kaalutluste arvestamisele tehakse sellise isiku suhtes väljasaatmisotsus, ilma et oleks võetud arvesse isiku enda käitumist ja seda, kas reaalne ja piisavalt tõsine oht avalikule korrale esineb või mitte.

46

Seega tuleb nentida, et välismaalasi käsitlev Madalmaade üldine õigusakt võimaldab liidu kodanikke puudutavas osas seostada järjekindlalt ja automaatselt kriminaalkorras süüdimõistmise ja väljasaatmismeetme.

47

Lisaks märgib Madalmaade valitsus kostja vastuses, et on oma seisukohta Euroopa Kohtu hilisemat praktikat arvestades muutnud. Valitsus möönab, et kõik liidu kodanikud kuuluvad direktiivi 64/221 kohaldamisalasse ning peavad saama tugineda selles ette nähtud materiaalsetele ja menetluslikele tagatistele. Valitsus on seisukohal, et siseriiklikud õigusnormid tuleb Euroopa Parlamendi ja nõukogu 29. aprilli 2004. aasta direktiivi 2004/38/EÜ, mis käsitleb Euroopa Liidu kodanike ja nende pereliikmete õigust liikuda ja elada vabalt liikmesriikide territooriumil ning millega muudetakse määrust (EMÜ) nr 1612/68 ja tunnistatakse kehtetuks direktiivid 64/221/EMÜ, 68/360/EMÜ, 72/194/EMÜ, 73/148/EMÜ, 75/34/EMÜ, 75/35/EMÜ, 90/364/EMÜ, 90/365/EMÜ ja 93/96/EMÜ (ELT L 158, lk 77; parandus EÜT L 229, lk 35; ELT eriväljaanne 05/05, lk 46), siseriiklikku õiguskorda ülevõtmise käigus ühenduse õigusega kooskõlla viia.

48

Selles osas piisab, kui meenutada, et liikmesriigi kohustuste rikkumise esinemist tuleb hinnata liikmesriigi põhjendatud arvamuses määratud tähtaja lõppemisel esineva olukorra alusel ning Euroopa Kohus ei saa arvestada hiljem toimunud muutusi (vt eelkõige 27. novembri 1990. aasta otsus kohtuasjas C-200/88: komisjon vs. Kreeka, EKL 1990, lk I-4299, punkt 13; 14. aprilli 2005. aasta otsus kohtuasjas C-22/04: komisjon vs. Kreeka, ei avaldata kohtulahendite kogumikus, punkt 19, ja 14. juuli 2005. aasta otsus kohtuasjas C-433/03: komisjon vs. Saksamaa, EKL 2005, lk I-6985, punkt 32).

49

Käesoleval juhul on selge, et Madalmaade Kuningriik ei olnud põhjendatud arvamuses ettenähtud tähtaja möödumise ajaks talle ette heidetud rikkumise lõpetamiseks vajalikke meetmeid vastu võtnud.

50

Eeltoodud kaalutlusi arvestades on komisjoni esitatud hagi põhjendatud.

51

Järelikult tuleb nentida, et kuna Madalmaade Kuningriik ei kohaldanud liidu kodanike suhtes mitte direktiivi 64/221, vaid välismaalasi käsitlevat üldist õigusakti, mis võimaldab järjekindlalt ja automaatselt seostada kriminaalkorras süüdimõistmise ja väljasaatmismeetme, siis on Madalmaade Kuningriik rikkunud sellest direktiivist tulenevaid kohustusi.

52

Kodukorra artikli 69 lõike 2 alusel on kohtuvaidluse kaotanud pool kohustatud hüvitama kohtukulud, kui vastaspool on seda nõudnud. Kuna komisjon on kohtukulude hüvitamist Madalmaade Kuningriigilt nõudnud ja viimati nimetatu on kohtuvaidluse kaotanud, tuleb kohtukulud välja mõista Madalmaade Kuningriigilt.

Esitatud põhjendustest lähtudes Euroopa Kohus (kolmas koda) otsustab: