—

Rootsi valitsus, esindaja K. Wistrand,

—

Poola valitsus, esindaja T. Nowakowski,

—

Euroopa Ühenduste Komisjon, esindajad L. Ström van Lier ja G. Rozet,

1

Eelotsusetaotlus käsitleb EÜ artiklite 12 ja 39 tõlgendamist.

2

Eelotsusetaotlus esitati Rootsi kodaniku K. Lyyski, kes töötab õpetajana Soome koolis, ja Umeå universiteti (Umeå ülikool, Rootsi) vahelises kohtuvaidluses, mis puudutab selles ülikoolis koolitusel osalemiseks esitatud taotluse tagasilükkamist.

3

EÜ artikli 3 lõikes 1 on sätestatud:

„Käesoleva lepingu kohaselt ning vastavalt selles esitatud ajakavale hõlmab ühenduse tegevus artiklis 2 seatud eesmärkide saavutamiseks:

[…]

[…]”.

4

EÜ artikli 12 esimeses lõigus on sätestatud:

„Ilma et see piiraks käesolevas lepingus sisalduvate erisätete kohaldamist, on lepingus käsitletud valdkondades keelatud igasugune diskrimineerimine kodakondsuse alusel.”

5

EÜ artikli 39 lõiked 1 ja 2 sätestavad:

„1.   Tagatakse töötajate liikumisvabadus ühenduse piires.

2.   Selline liikumisvabadus nõuab igasuguse kodakondsusel põhineva liikmesriikide töötajate diskrimineerimise kaotamist nii töölevõtmisel, töö tasustamisel kui ka muude töötingimuste puhul.”

6

EÜ artikli 149 lõiked 1 ja 2 on sõnastatud järgmiselt:

„1.   Ühendus aitab kaasa kvaliteetse hariduse arendamisele, soodustades koostööd liikmesriikide vahel ning vajaduse korral toetades ja täiendades nende tegevust, samal ajal täiel määral respekteerides liikmesriikide vastutust õpetuse sisu ja haridussüsteemide korralduse eest ning nende kultuurilist ja keelelist mitmekesisust.

2.   Ühenduse tegevusega püütakse:

[…]

[…]”

7

EÜ artikli 150 lõigete 1 ja 2 kohaselt:

„1.   Ühendus rakendab kutseõppepoliitikat, mis toetab ja täiendab liikmesriikide meetmeid, samal ajal täiel määral respekteerides liikmesriikide vastutust kutseõppe sisu ja korralduse eest.

2.   Ühenduse tegevusega püütakse:

[…]

[…]”

8

Kooliharidust puudutava seaduse 1985:1100 (skollagen (1985:1100); edaspidi „koolihariduse seadus”) 2. peatüki artikli 4 esimese lõigu punktid 1 ja 2 ning teine lõik sätestavad, et riiklikus koolisüsteemis võib õpetajana, eelkooliõpetajana või huvialakooli õpetajana määramata ajaks tööle võtta:

Mittekvalifitseeritud isiku võib siiski määramata ajaks tööle võtta, kui kvalifitseeritud kandidaatide arv ei ole piisav; kui sellise isiku töölevõtmiseks on erilised põhjused; kui selle isiku kutsekvalifikatsioon vastab pakutaval ametikohal õpetatavatele õppeainetele ning kui on alust arvata, et kandidaat sobib õpetajaks. […]”

9

Koolihariduse seaduse 2. peatüki artikkel 4a sätestab:

„Välismaal õpetajakoolituse läbinud isikule antakse kvalifikatsioonitunnistus, kui see koolitus kas üksi või koos ametialase kogemusega võrdub artikli 4 esimese lõigu punktis 1 viidatud pedagoogilise haridusega. […]”

10

Eelotsusetaotlusest nähtub, et 2002. aasta eelarve seaduseelnõu kohaselt viidi mitme aasta jooksul ellu õpetajakoolituse eriprogrammi („särskild lärarutbildning”, edaspidi „SÄL programm” või „SÄL koolitus”), mille eesmärk oli koolitada rohkem õpetajaid, arvestades ühelt poolt õpilaste suurenevat arvu ning teiselt poolt arvukaid pensionilejääjaid õpetajate hulgas.

11

Määrus 2001:740 õpetajate erikoolituse kohta (förordning om särskilda lärarutbildningar (2001:740); edaspidi „SÄL määrus”) kehtestab SÄL koolitusega seotud sätted. Sellega anti kuuele ülikoolile ja kõrgkoolile ülesanne koolitada õpetajaid, kellel puudub Rootsi õppeasutusse määramata tähtajaks tööle saamiseks nõutav kvalifikatsioon või kes soovivad omandada täiendavat kvalifikatsiooni. Selle algatusega loodeti koolitada ja kvalifitseerida umbes 4000 õpetajat. SÄL määrus jõustus 1. novembril 2001 ning kehtib 31. detsembrini 2006.

12

SÄL määruse artikkel 1 pealkirjaga „Kohaldamisala” sätestab:

„Käesolev määrus sisaldab sätteid kõrghariduse kohta, mille puhul kasutatakse erimeetmeid ning millega tahetakse anda üliõpilastele võimalus sooritada õpetaja eksam.”

13

SÄL määruse artikkel 2 pealkirjaga „Koolituse toimumise kohad” sätestab:

„Koolitused toimuvad valitsuse määratud riiklikes ülikoolides ja kõrgkoolides. Kõrgkoolide all mõistetakse edaspidi nii ülikoole kui ka kõrgkoole.”

14

SÄL määruse artiklis 3 pealkirjaga „Koolituse eesmärk” on sätestatud:

„Koolituse eesmärk on lähiplaanis rahuldada kvalifitseeritud õpetajate nõudlust ning pakkuda õppeaineid ja valdkondi, mis kõrgkoolid on omavalitsusega kooskõlastatult välja valinud.”

15

Vastuvõtutingimuste osas on SÄL määruse artikkel 6 sõnastatud järgmiselt:

„Isik, kes ei vasta [kõrghariduse seaduse] 2. peatüki artikli 4 esimese lõigu punktides 1 ja 2 sätestatud määramata ajaks töölevõtmise tingimustele, võib osaleda koolitusel, kui:

Kandidaat, kes vastab [koolihariduse seaduse] 2. peatüki artikli 4 esimese lõigu punktides 1 ja 2 sätestatud määramata ajaks töölevõtmise tingimustele, võib samuti osaleda koolitusel, kui see võimaldab tal kvalifitseeruda ühe või mitme täiendava õppeaine või valdkonna õpetamiseks.”

16

SÄL määruse artikkel 7 sätestab:

„Kui artiklis 6 ei ole sätestatud teisiti, peab kandidaat olema omandanud kõrghariduse piisaval tasemel selleks, et käesoleva määruse kohase koolituse läbimine võimaldaks tal saada artikli 6 esimesele lõigule vastava õpetajadiplomi või artikli 6 teisele lõigule vastava muu kvalifikatsiooni. Rootsis või välismaal omandatud samaväärsed teadmised võrdsustatakse kõrgharidusega.”

17

SÄL määruse artikkel 10 näeb ette, et SÄL koolitus tuleb läbi viia vähemalt poole koormusega ning et see võib kesta kuni 31. detsembrini 2006. Ühe üliõpilase koolituse kogumaht ei tohi ületada 60 ainepunkti. Nimetatud koolitused tuleb planeerida vastavalt iga üliõpilase varasemale haridusele ja töökogemusele.

18

Rootsi kodanik K. Lyyski esitas taotluse, et osaleda SÄL programmi raames Umeå ülikoolis korraldataval koolitusel alates 2004. aasta sügissemestrist.

19

Oma taotluses märkis ta, et koolituse jooksul töötab ta õpetajana Åbo (Soome) rootsikeelses gümnaasiumis.

20

Umeå ülikool lükkas tema taotluse tagasi. Ülikool leidis, et vastavalt tema enda ja Rootsi haridusministeeriumi poolt SÄL määrusele antud tõlgendusele ei olnud K. Lyyski tõendanud, et tal on SÄL programmi raames korraldataval koolitusel osalemiseks ettenähtud kvalifikatsioon, kuna tema töökoht ei olnud Rootsi koolis ning seega sooritaks ta oma koolituse praktilise osa Soomes.

21

K. Lyyski esitas eelotsusetaotluse esitanud kohtule hagi Umeå ülikooli otsuse peale, millega tema taotlus tagasi lükati. Ta väitis, et teda tuleks pidada koolitusel osalemise tingimustele vastavaks ning et Soomes elava Rootsi kodanikuna, kes töötab rootsikeelses gümnaasiumis selles liikmesriigis, on tal õpetajana töötamiseks piisav töökogemus.

22

Umeå ülikool omalt poolt väitis eelkõige seda, et SÄL koolitusel osalemisele seatud Rootsi koolis töötamise tingimus on objektiivselt ja selle eesmärgi suhtes proportsionaalselt põhjendatud.

23

Viidates EÜ artiklile 12 ja EÜ artikli 149 lõikele 1 ning Euroopa Kohtu 7. veebruari 1979. aasta otsusele kohtuasjas 115/78: Knoors (EKL 1979, lk 399), 13. veebruari 1985. aasta otsusele kohtuasjas 293/83: Gravier (EKL 1985, lk 593), 2. veebruari 1988. aasta otsusele kohtuasjas 24/86: Blaizot (EKL 1988, lk 379) ja 11. juuli 2002. aasta otsusele kohtuasjas C-224/98: D’Hoop (EKL 2002, lk I-6191), leiab eelotsusetaotluse esitanud kohus, et käesolev juhtum kuulub ühenduse õiguse kohaldamisalasse ning seetõttu peab ta vastama küsimusele, kas ühenduse õigus on kokkusobiv tingimusega, et SÄL koolitusel osalemiseks peab töötama Rootsi koolis.

24

Nendel asjaoludel otsustas Överklagandenämnden för högskolan menetluse peatada ja esitada Euroopa Kohtule järgmised eelotsuse küsimused:

25

Nende küsimustega, mida tuleb käsitleda koos, küsib eelotsusetaotluse esitanud kohus sisuliselt seda, kas ühenduse õigusega on vastuolus see, kui siseriiklikke õigusnorme, millega korraldatakse ajutisi koolitusi selleks, et lähiplaanis rahuldada kvalifitseeritud õpetajate nõudlust liikmesriigis, kohaldatakse nii, et selle koolituse saajate hulka piiratakse kandidaatidega, kes töötavad nimetatud liikmesriigi koolides, ning kas selle hindamisel on oluline, et niisugune koolitus on pikemaajalise iseloomuga või mitte, ja kas kandidaadid on või ei ole selle liikmesriigi kodanikud.

26

Nendele küsimustele vastamiseks tuleb kõigepealt kontrollida, kas niisugune olukord nagu põhikohtuasjas kuulub ühenduse õiguse kohaldamisalasse.

27

Käesoleval juhul on koolitus, millele põhikohtuasja hageja SÄL programmi raames kandideeris, mõeldud eelkõige selleks, et koolitada õpetajaid, kellel puudub Rootsi õppeasutusse määramata tähtajaks tööle saamiseks nõutav kvalifikatsioon, mis on tavakorras ette nähtud koolihariduse seadusega. Selle koolituse eesmärgiks, mida korraldati riigieelarvest eraldatud erivahendeid kasutades kindlaksmääratud ajavahemiku jooksul, oli anda teatud kvalifikatsioon, mis võimaldaks töötada õpetajana määramata tähtajaga. Seega tuleb tunnistada, et SÄL määruse eesmärk on kutsehariduse andmine. Lisaks pakuvad seda vaid teatavad ülikoolid ja kõrgkoolid.

28

Nagu Euroopa Kohus on eespool viidatud kohtuotsuse Gravier punktis 25 juba sedastanud, jäävad kutseharidusele juurdepääsu tingimused EÜ asutamislepingu kohaldamisalasse (vt ka 1. juuli 2004. aasta otsus kohtuasjas C-65/03: komisjon vs. Belgia, EKL 2004, lk I-6427, punkt 25, ja 7. juuli 2005. aasta otsus kohtuasjas C-147/03: komisjon vs. Austria, EKL 2005, lk I-5969, punkt 32).

29

Kohtupraktikast tuleneb samuti, et nii kõrg- kui ka ülikooliõpe kujutavad endast kutseõpet (vt eespool viidatud kohtuotsus Blaizot, punktid 15–20; 27. septembri 1988. aasta otsus kohtuasjas 42/87: komisjon vs. Belgia, EKL 1988, lk 5445, punktid 7 ja 8, ning eespool viidatud kohtuotsus komisjon vs. Austria, punkt 33). Küsimus, kas koolitus on pikemaajalise iseloomuga või mitte, ei oma selle hindamise puhul mingit mõju.

30

Neil tingimustel võib kutseharidust puudutav otsus nagu see, mis tehti põhikohtuasja hageja kahjuks, langeda ühenduse õiguse ratione materiae kohaldamisalasse.

31

Seoses töötajate vaba liikumisega EÜ artikli 39 lõike 1 tähenduses on Euroopa Kohus sedastanud, et selle artikli kohaldamisalasse jääb olenemata oma elukohast ja kodakondsusest iga ühenduse kodanik, kes kasutab seda õigust ning kes on võetud tööle muus liikmesriigis kui oma elukoha liikmesriik (vt eelkõige 26. jaanuari 1999. aasta otsus kohtuasjas C-18/95: Terhoeve, EKL 1999, lk I-345, punkt 27).

32

Kuna nii on see põhikohtuasja hageja puhul, kes tegutseb kutsealal muus liikmesriigis kui oma kodakondsusjärgne liikmesriik, jääb tema olukord ühenduse õiguse kohaldamisalasse. Seega on oluline kontrollida, kas niisugune siseriiklik õigusakt nagu SÄL määrus on ühenduse normidega vastuolus.

33

Esmalt tuleb vaadelda, kas EÜ artikkel 12, millele eelotsusetaotluse esitanud kohus sõnaselgelt viitab ja mis kannab endas kodakondsusel põhineva diskrimineerimise keelu üldpõhimõtet, laieneb iseseisvalt üksnes nendele ühenduse õigusega reguleeritud juhtudele, mille suhtes ei ole EÜ asutamislepingus ette nähtud diskrimineerimist keelavat erisätet (vt 26. novembri 2002. aasta otsus kohtuasjas C-100/01: Oteiza Olazabal, EKL 2002, lk I-10981, punkt 25; 11. detsembri 2003. aasta otsus kohtuasjas C-289/02: AMOK, EKL 2003, lk I-15059, punkt 25, ja 29. aprilli 2004. aasta otsus kohtuasjas C-387/01: Weigel, EKL 2004, lk I-4981, punkt 57).

34

Kuivõrd asi puudutab töötajate vaba liikumist, siis seda põhimõtet rakendab ja konkretiseerib EÜ artikli 39 lõige 2. Seega ei ole vaja võtta seisukohta EÜ artikli 12 kohta (vt eespool viidatud kohtuotsus Weigel, punktid 58 ja 59).

35

Siinkohal tuleb rõhutada, et Euroopa Kohus on korduvalt sedastanud, et EÜ asutamislepingu töötajate liikumisvabadust käsitlevad sätted on mõeldud liikmesriikide kodanike jaoks kogu ühenduse piires mis tahes kutsealase töö tegemise lihtsustamiseks ja sellega on vastuolus meetmed, mis võivad kahjustada nende kodanike huve, kes soovivad teostada majandustegevust mõne teise liikmesriigi territooriumil (7. juuli 1988. aasta otsus liidetud kohtuasjades 154/87 ja 155/87: Wolf jt, EKL 1988, lk 3897, punkt 13; 15. detsembri 1995. aasta otsus kohtuasjas C-415/93: Bosman, EKL 1995, lk I-4921, punkt 94; eespool viidatud kohtuotsus Terhoeve, punkt 37; 27. jaanuari 2000. aasta otsus kohtuasjas C-190/98: Graf, EKL 2000, lk I-493, punkt 21, ja 17. märtsi 2005. aasta otsus kohtuasjas C-109/04: Kranemann, EKL 2005, lk I-2421, punkt 25).

36

Vaidlust ei ole selles, et õpetajate töölevõtmine määratud tähtajaks on avatud kõigile liikmesriikide kodanikele, kes omavad õpetamiseks vajalikku kvalifikatsiooni. Siinkohal väidab Rootsi valitsus sellele punktile vastu vaidlemata, et SÄL koolitus on just nimelt mõeldud teiste liikmesriikide kodanikele, kes on tähtajaliste lepingutega võetud tööle õpetajateks Rootsis ning kellel ei ole Rootsi kodanikega võrreldes tõenäolisemalt vajalikku kvalifikatsiooni tavakorras juurdepääsuks alalisele õpetajakohale.

37

Siiski, kuna niisuguse siseriikliku õigusakti nagu SÄL määrus kohaldamisel nõutakse koolitusele kandideerijatelt töötamist asjaomase liikmesriigi koolis, siis selliste õpetajate taotluste tagasilükkamine, kes töötavad teise liikmesriigi koolis, halvendab oma olemuselt teistes liikmesriikides töötavate kodanike olukorda — eelkõige selliste isikute olukorda, kes kasutavad põhikohtuasja hageja kombel oma õigust vabale liikumisele. Niisuguse õigusakti kohaldamine näib seega piiravat töötajate liikumisvabadust, mis on EÜ artikliga 39 põhimõtteliselt keelatud.

38

Lõpetuseks — kuigi nõue, et SÄL koolituse kandidaadid töötaksid Rootsi koolis, kujutab endast piirangut töötajate vabale liikumisele, saab EÜ artiklis 39 sätestatud keeldu siiski vältida, kui sellega taotletakse asutamislepinguga kooskõlas olevat eesmärki ja see on põhjendatud ülekaaluka avaliku huviga. Aga ka sarnasel juhul on vaja, et meetme kohaldamine oleks asjaomase eesmärgi saavutamiseks sobiv ega läheks kaugemale sellest, mis on eesmärgi saavutamiseks vajalik (vt eelkõige 31. märtsi 1993. aasta otsus kohtuasjas C-19/92: Kraus, EKL 1993, lk I-1663, punkt 32; eespool viidatud kohtuotsus Bosman, punkt 104; 30. septembri 2003. aasta otsus kohtuasjas C-224/01: Köbler, EKL 2003. lk I-10239, punkt 77, ja eespool viidatud kohtuotsus Kranemann, punkt 33).

39

EÜ artiklitest 149 ja 150 nähtub, et nii haridus- kui ka kutseõppesüsteemi korraldus on liikmesriikide vastutusel. See vastutus eeldab muu hulgas haridussüsteemi säilitamist ja edendamist, mis peab järelikult hõlmama asutamislepingu sätete valguses seaduslikke eesmärke. Vaidlust ei ole selles, et SÄL määruse puhul see just nii ongi.

40

Mis puudutab ülekaaluka avaliku huvi põhjenduste hindamist, siis on üldteada, et SÄL määruse vastuvõtmine leidis aset olukorras, kus Rootsis oli puudus kvalifitseeritud õpetajatest, kes oleks koolihariduse seaduses sätestatud tavakorra kohaselt määramata tähtajaks tööle võetud. Toimikust nähtub, et selle puuduse põhjustajateks selles liikmesriigis oli esiteks suure arvu õpetajate pensionile jäämine, teiseks ebapiisav arv kõrgkoolilõpetanuid, kes vastanuks juurdepääsutingimustele tavakorras ja lõpetuseks koolilaste arvu suurenemine. Kuna vaidlust ei ole ka selles, et diplomeeritud õpetajate määramata ajaks töölevõtmine, kuigi see on avatud kõigi liikmesriikide kodanikele, kes vastavad kvalifikatsiooninõuetele, ei ole olnud piisav selleks, et rahuldada vajadust õpetajate järele selles liikmesriigis, ei ole kahtlust, et siseriiklikel ametiasutustel oli õigus kasutada määratud tähtajaks tööle võetud õpetajate teeneid.

41

Siin tõusetub küsimus, kas SÄL määruse kohaldamine vastab proportsionaalsuse nõudele võrreldes taotletava eesmärgiga.

42

Esiteks tuleb märkida, et riigieelarvest eraldatud erivahendeid kasutades pakkusid SÄL koolitust vaid kuus ülikooli ja kõrgkooli eesmärgiga koolitada 4000 õpetajat. Toimikust ei selgu, et selline koolitustegevus oleks nendel asjaoludel olnud midagi muud kui ajutine.

43

Teiseks nõuti erikoolituse kandidaatidelt, et nad töötaksid Rootsi koolis. Tundub, et see nõue, mis võib takistada teises liikmesriigis töötavate õpetajate juurdepääsu sellele koolitusele, on seotud erikoolituse praktilise osa rakendamisega. See osa viiakse põhimõtteliselt läbi seal, kus õpetaja töötab. Selle osa monitooring ja hindamine oleks ilmselt keerulisem, kui see toimuks Rootsi koolisüsteemist väljaspool.

44

Selleks, et hinnata, kas kõnealuse meetme kohaldamisel mindi kaugemale vajalikust, tuleb uurida ka nõudeid seoses asjaomase koolituse praktilise osaga. Rootsi valitsuse poolt kohtuistungil esitatud teabe põhjal ilmneb, et teatud kõrgkoolid või ülikoolid võivad asjaomased isikud praktilisest osast vabastada. Lisaks ei ole Rootsi valitsus välistanud võimalust, et praktika võib sooritada mõnes muus koolis kui see, kus asjaomane isik õpetajana töötab. Nendes tingimustes ei võimalda Euroopa Kohtu käsutuses olev teave tal kindlalt määratleda, kas koolituse praktiline osa kujutab endast selle olulist ja kohustuslikku osa.

45

Veelgi enam, põhikohtuasja hageja tegevus õpetajana tagab a priori, et ta on kõlblik osalema SÄL programmi raames korraldataval koolitusel ning pärast selle läbimist töötama õpetajana Rootsis. Kuigi ei ole kindel, et asjaomasel kandidaadil on ilmne soov asuda pärast selle koolituse läbimist ka tegelikult tööle Rootsis määramata tähtajaga, ei muuda see asjaolu, et tema olukord on võrreldav nende õpetajate omaga, kes töötavad Rootsi koolides tähtajaliste lepingutega ja kellel puudub Euroopa Kohtule kohtuistungil esitatud teabe alusel igasugune kohustus asuda nimetatud koolituse lõppedes Rootsis määramata tähtajaks õpetajana tööle.

46

Niisuguses olukorras võib põhikohtuasja hageja taotluse põhimõtteline tagasilükkamine vaid põhjendusel, et selle esitas isik, kes ei tööta Rootsi koolis, osutuda taotletud eesmärkidele hoopis vastupidiseks ning ebaproportsionaalseks, eelkõige juhul, kui kõik samaväärsed taotlused Rootsi koolides töötavatelt õpetajatelt vastu võetakse ning kõik takistused koolituse praktilise osa täitmiseks on raskusteta kõrvaldatud.

47

Neil asjaoludel ei saa välistada, et viis, kuidas SÄL määrust kohaldatakse, läheb kaugemale sellest, mis on vajalik Rootsi haridussüsteemi säilitamise ja edendamise eesmärgi saavutamiseks.

48

Euroopa Kohtu käsutuses oleva teabe põhjal tuleb märkida, et eelotsusetaotluse esitanud kohus, kes lahendab põhikohtuasja ning vastutab langetatava kohtuotsuse eest, peab otsustama, kas käesoleva otsuse punktides 42–45 esitatud järelduste kontekstis on SÄL määrus taotletava eesmärgi suhtes proportsionaalne.

49

Eeltoodud järeldustest lähtudes tuleb esitatud küsimustele vastata, et ühenduse õigusega ei ole vastuolus see, kui siseriiklikes õigusnormides, mille alusel korraldatakse ajutisi koolitusi selleks, et lähiplaanis rahuldada kvalifitseeritud õpetajate nõudlust liikmesriigis, nõutakse koolituse kandidaatidelt seda, et nad töötaksid nimetatud liikmesriigi õppeasutuses, kuid seda tingimusel, et viis, kuidas neid õigusnorme kohaldatakse, ei viiks põhimõtteliselt kõigi selliste õpetajate taotluste tagasilükkamiseni, kes ei tööta niisuguses koolis, ilma et hinnataks eelnevalt ja individuaalselt nende kandidatuuri eelkõige asjaomase isiku võimete alusel ning arvestataks koolituse praktilise osa monitooringuvõimalust või võimalust see isik sellest vabastada.

50

Et põhikohtuasja poolte jaoks on käesolev menetlus eelotsusetaotluse esitanud kohtus poolelioleva asja üks staadium, otsustab kohtukulude jaotuse siseriiklik kohus. Euroopa Kohtule märkuste esitamisega seotud kulusid, välja arvatud poolte kohtukulud, ei hüvitata.

Esitatud põhjendustest lähtudes Euroopa Kohus (kolmas koda) otsustab:

Ühenduse õigusega ei ole vastuolus see, kui siseriiklikes õigusnormides, mille alusel korraldatakse ajutisi koolitusi selleks, et lähiplaanis rahuldada kvalifitseeritud õpetajate nõudlust liikmesriigis, nõutakse koolituse kandidaatidelt seda, et nad töötaksid nimetatud liikmesriigi õppeasutuses, kuid seda tingimusel, et viis, kuidas neid õigusnorme kohaldatakse, ei viiks põhimõtteliselt kõigi selliste õpetajate taotluste tagasilükkamiseni, kes ei tööta niisuguses koolis, ilma et hinnataks eelnevalt ja individuaalselt nende kandidatuuri eelkõige asjaomase isiku võimete alusel ning arvestataks koolituse praktilise osa monitooringuvõimalust või võimalust see isik sellest vabastada.