Kohtuasi C-84/04

Euroopa Ühenduste Komisjon

versus

Portugali Vabariik

Liikmesriigi kohustuste rikkumine – Määrus (EMÜ) nr 4253/88 ja EÜ artikkel 10 – Struktuurifondid – Struktuurifondide ja EIP tegevuse kooskõlastamine – EAGGF‑i arendusrahastu abi raames tasutud summade süstemaatiline vähendamine – Programmiperioodil 1994–1999 IFADAP-i kogutud maks

Kohtuotsuse kokkuvõte

Majanduslik ja sotsiaalne ühtekuuluvus – Struktuuriabi – Ühendusepoolne rahastamine – EAGGF‑i rahalise abi andmine

(Nõukogu määrus nr 4253/88, artikli 21 lõike 3 teine lõik, muudetud määrusega nr 2082/93)

Määruse nr 4253/88 (millega nähakse ette sätted määruse nr 2052/88 rakendamiseks seoses struktuurifondide tegevuse kooskõlastamisega teiste struktuurifondidega ning Euroopa Investeerimispanga ja muude olemasolevate rahastamisvahendite tegevusega, muudetud määrusega nr 2082/93) artikli 21 lõike 3 teine lõik, mis sätestab, et maksed tuleb teha lõplikele abisaajatele ilma igasuguste mahaarvamiste või kinnipidamisteta, mis võiksid vähendada finantsabi kogusummat, millele neil on õigus, keelab riigi ametivõimudel teha teostatud maksetest mahaarvamisi ning kohustada taotluste menetlemise eest tasuma halduskulusid, mille tagajärjel väheneb abisumma.

Nimetatud keelu alla kuulub ametivõimu poolt, mille on liikmesriik lugenud EAGGF‑i arendusrahastu ainsaks riiklikuks vahendajaks, abisaajatelt sellise maksu kogumine, mis vastab ühele protsendile rahastatud projekti kogusummast ning mille tõttu vähenesid proportsionaalselt EAGGF‑i arendusrahastu finantsabi raames abisaajatele makstud summad. Keeld teha mahaarvamisi laieneb seega nimelt kõigile kohustustele, mis on otseselt ja lahutamatult seotud põllumajandusettevõtjatele väljamakstavate summadega, mitte aga üksnes maksmisel tegelikult tehtud mahaarvamistega.

(vt punktid 33, 35–39)

EUROOPA KOHTU OTSUS (teine koda)

5. oktoober 2006(*)

Liikmesriigi kohustuste rikkumine – Määrus (EMÜ) nr 4253/88 ja EÜ artikkel 10 – Struktuurifondid – Struktuurifondide ja EIP tegevuse kooskõlastamine – EAGGF‑i arendusrahastu abi raames tasutud summade süstemaatiline vähendamine – Programmiperioodil 1994–1999 IFADAP-i kogutud maks

Kohtuasjas C‑84/04,

mille ese on EÜ artikli 226 alusel 20. veebruaril 2004 esitatud liikmesriigi kohustuste rikkumise hagi,

Euroopa Ühenduste Komisjon, esindajad: A. M. Alves Vieira, hiljem G. Braun, keda abistasid advogado N. Castro Marques ja advogado F. Costa Leite, kohtudokumentide kättetoimetamise aadress Luxembourgis,

hageja,

versus

Portugali Vabariik, esindaja: L. Fernandes, keda abistasid advogado C. Botelho Moniz ja advogado E. Maia Cadete,

kostja,

EUROOPA KOHUS (teine koda),

koosseisus: koja esimees C. W. A. Timmermans, kohtunikud J. Makarczyk, P. Kūris, G. Arestis (ettekandja) ja J. Klučka,

kohtujurist: D. Ruiz‑Jarabo Colomer,

kohtusekretär: vanemametnik M. Ferreira,

arvestades kirjalikus menetluses ja 12. jaanuari 2006. aasta kohtuistungil esitatut,

olles 14. veebruari 2006. aasta kohtuistungil ära kuulanud kohtujuristi ettepaneku,

on teinud järgmise

otsuse

1        Euroopa Ühenduste Komisjon palub oma hagiavalduses Euroopa Kohtul tuvastada, et kuna Portugali Vabariik võimaldas Instituto de Financiamento e Apoio ao Desenvolvimento da Agricultura e Pescasel (Põllumajanduse ja kalanduse arengu rahastamise ja abi instituut, edaspidi „IFADAP”) kehtestada ühenduse struktuurifondide finantsabi määramise menetluse, mis sisaldab selliste maksude tasumisega seotud olulisi formaalsusi, mis ei ole vabatahtlikud ning ei kujuta endast osutatud teenuste eest tasu, vaid mille eesmärk on rahastada Portugali riigil lasuvaid ülesandeid, mis puudutavad eelkõige ühenduse õiguse kohaldamist, ning nõustus sellise menetluse kehtima jäämisega, siis on Portugali Vabariik rikkunud nõukogu 19. detsembri 1988. aasta määrusest (EMÜ) nr 4253/88, millega nähakse ette sätted määruse (EMÜ) nr 2052/88 rakendamiseks seoses struktuurifondide tegevuse kooskõlastamisega teiste struktuurifondidega ning Euroopa Investeerimispanga ja muude olemasolevate rahastamisvahendite tegevusega (EÜT L 374, lk 1), mida on muudetud nõukogu 20. juuli 1993. aasta määrusega (EMÜ) nr 2082/93 (EÜT L 193, lk 20; edaspidi „määrus nr 4253/88”), ning EÜ artiklist 10 tulenevaid kohustusi.

 Õiguslik raamistik

 Ühenduse õigusnormid

2        Nõukogu 24. juuni 1988. aasta määruse (EMÜ) nr 2052/88 struktuurifondide ülesannete ja tõhususe kohta ning nende tegevuse kooskõlastamise kohta teiste struktuurifondide ning Euroopa Investeerimispanga ja muude olemasolevate rahastamisvahendite tegevusega (EÜT L 185, lk 9), mida on muudetud nõukogu 20. juuli 1993. aasta määrusega (EMÜ) nr 2081/93 (EÜT L 193, lk 5; edaspidi „määrus nr 2052/88”), artikli 4 lõige 1 sätestab:

„Ühenduse ettevõtmised täiendavad või aitavad kaasa vastavatele riiklikele ettevõtmistele. Need kehtestatakse tihedas koostöös komisjoni, asjaomase liikmesriigi ning pädevate asutuste ja organitega – sealhulgas iga liikmesriigi eeskirjade ja tavade raames majanduspartnerite ja töösuhte pooltega –, kelle liikmesriik määrab riiklikul, piirkondlikul, kohalikul või muul tasandil, kusjuures kõik pooled tegutsevad partneritena ühise sihi taotlemisel. Nendele konsultatsioonidele viidatakse edaspidi kui partnerlusele. Partnerlus hõlmab ettevõtmiste ettevalmistamist, rahastamist ning samuti eelhindamist, järelevalvet ja järelhindamist.

Partnerlust teostatakse, järgides täielikult kõikide partnerite vastavaid institutsioonilisi, seaduslikke ja finantsvolitusi.”

3        Määruse nr 4253/88 artikli 21, mille pealkiri on „Maksed”, lõike 3 teine lõik on sõnastatud järgnevalt:

„Maksed tuleb teha lõplikele abisaajatele ilma igasuguste mahaarvamiste või kinnipidamisteta, mis võiksid vähendada finantsabi kogusummat, millele neil on õigus.”

4        Sama määruse artikli 23, mille pealkiri on „Finantskontroll”, lõike 1 esimene lõik sätestab:

„Selleks et tagada avalike või eraalgatuslike ettevõtmiste lõpuleviimine, võtavad liikmesriigid ettevõtmiste käigus vajalikud meetmed, et:

–        kontrollida korrapäraselt, kas ühenduse rahastatud ettevõtmine kulgeb korrektselt,

–        vältida eeskirjade eiramisi ja võtta meetmeid nende vastu,

[...]”

 Siseriiklikud õigusnormid

5        Vastavalt dekreetseaduse nr 414/93 (23. detsembri 1993. aasta Diário da República I, A‑seeria nr 298) artiklile 1 on IFADAP avalik‑õiguslik juriidiline isik, millel on õigusvõime, iseseisev haldus ja eelarve ning oma vara.

6        Dekreetseaduse nr 414/93 artikli 3 lõige 2 sätestab:

„IFADAP-ile kohaldatakse tema lepingulistes suhetes kolmandate isikutega eraõiguslikke norme, seni kuni ta ei täida avalik‑õiguslikke ülesandeid.”

7        Nimetatud dekreetseaduse artikli 5 lõike 2 kohaselt on IFADAP-i ülesanneteks:

„a)      teha koostööd põllumajanduse ja kalanduse sektorites finantspoliitika meetmete ning kõnealuste sektorite ettevõtjaid toetavate abimeetmete kavandamisel ja määratlemisel;

b)      tagada ühenduse ja riiklike toetus- ja abisüsteemide toimimine põllumajanduse ja kalanduse sektorites, osaledes vastu võetud programmide ja kavade koostamisel ja elluviimisel ning tegutsedes Euroopa Põllumajanduse Arendus- ja Tagatisfondi (EAGGF) arendusrahastu ja teiste põllumajandusele ning kalandusele suunatud ühenduse rahastamisvahendite, st ettemaksete, tagasimaksete, hüvitiste ja väljamaksete taotluste alal, ainsa riikliku vahendajana;

[…]

d)      teostada riiklikke ja ühenduse abimakseid, mis on mõeldud programmide ja projektide rahastamiseks või sel eesmärgil vastavate abisaajate võetud laenude intresside hüvitamiseks;

e)      tagada riikliku või ühenduse abi saanud programmide ja projektide haldamine, järelevalve ja kontroll;

[…]”

8        Rahandusministri ning põllumajandus-, maaelu arengu ja kalandusministri 28. mai 1996. aasta ühismäärusega (Diário da República II, 14.6.1996, nr 136) otsustati:

„1.      Anda IFADAP-ile õigus koguda maksu, mis ei ületa 0,9% praeguste projektide summadest.

2. Juhul kui IFADAP-i sekkumine ei hõlma analüüsimist ja otsustamist, ei tohi mainitud määr ületada 0,45%.

[…]”

 Vaidluse taust ja kohtueelne menetlus

9        IFADAP loodi Portugalis põllumajanduse, metsakasvatuse, loomakasvatuse ja kalanduse toetamiseks antavate krediitide haldamiseks. Peale seda, kui Portugali riik tegi IFADAP-ile dekreetseaduse nr 414/93 alusel ülesandeks osutada mitmeid avalikke teenuseid, mille hulka kuulub ülesanne tagada abisüsteemide ning ühenduse ja riikliku abi toimimine põllumajanduse ja kalanduse sektorites, muutus IFADAP EAGGF‑i arendusrahastu ja teiste nendele sektoritele suunatud ühenduse rahastamisvahendite ainsaks riiklikuks vahendajaks. Nende ülesannete teostamise raames vastutab nimetatud instituudi eest Portugali riik.

10      1993. aastal kohapeal läbiviidud kontrolli käigus tuvastasid komisjoni talitused, et IFADAP kogub EAGGF‑i arendusrahastu antud finantsabi lõplikelt saajatelt (edaspidi „abisaajad”) maksu, mis vastab ühele protsendile abist. Nimetatud kinnipeetud maks moodustas 1,5% rahastatud projekti kogusummast. Abi saamist reguleeriv leping, mis esitati abisaajatele, kohustas sõnaselgelt abisaajaid tasuma IFADAP-ile kõnealust maksu. Leides, et kõnealune maks ei ole kooskõlas ühenduse õigusega, tegi komisjon Portugali ametivõimudele ettepaneku lõpetada maksu otsene sissenõudmine ning maksta abisaajatele tagasi nendelt õigusvastaselt kogutud maks.

11      Portugali ametivõimud tunnistasid 20. jaanuari 1999. aasta kirjas perioodil 3. augustist 1993 kuni 31. detsembrini 1994 aset leidnud tegevuse õigusvastasust ning kohustusid kogutud maksu tagasi maksma. Seetõttu leidis komisjon, et kõnealuse perioodi osas on etteheidetud rikkumine lõpetatud.

12      Portugali ametiasutused loobusid abisaajatele võlgnetavatelt summadelt maksu otsesest kogumisest ning asendasid selle alates jaanuarist 1995 ning eelkõige pärast 28. mai 1996. aasta ühismääruse avaldamist süsteemiga, mille kohaselt makstakse abisaajatele määratud summad täielikult välja ning mis on seotud abi määramise menetlusega, mis sisaldab sellise maksu maksmist, mida käsitletakse tasuna IFADAP-i poolt abisaajatele osutatud teenuste eest, mis seisnevad peamiselt enne abitaotluste esitamist jagatud nõuannetes ning nende taotluste hilisemas menetlemises. Lähtudes nendelt ametiasutustelt 1999. aastal ning komisjoni talituste poolt kohapeal läbiviidud kontrolli käigus märtsis 2000 komisjoni saadud andmetest, toimis kõnealune tasusüsteem järgmiselt: abi määramise lepingu saamise hetkel palutakse abisaajal esitada IFADAP-ile blankett volitusega debiteerida abisaaja arvelduskontot tasumisele kuuluva maksu suuruses summas koos selgitusega „volitus vastavalt IFADAP-i osutatud teenusele seoses eespool nimetatud lepinguga” (st kõnealuse abi määramisega). Selle makse vabatahtlikkust selgitati kohtumiste käigus abisaajatele suuliselt.

13      Nende andmete alusel saatis komisjon 25. juulil 2001 Portugali Vabariigile märgukirja. Selles kirjas sedastab komisjon, et alates 1. jaanuarist 1995 Portugali ametiasutuste kehtestatud menetlusega, mis kätkeb selliste maksude tasumisega seotud olulisi formaalsusi, mis ei ole vabatahtlikud ning mis ei kujuta endast tasu abisaajatele osutatud teenuste eest, jätkatakse tegelikkuses enne seda kuupäeva kogutuga sarnase maksu kogumist. Investeeringu väärtusest protsendimäära alusel mahaarvatavad summad kujutavad endast tõelist kohustuslikku kinnipidamist, mida arvutatakse ühenduse fondide määratud finantsabi summast protsendimäära alusel, kusjuures kõnealused mahaarvatavad summad vastavad tegelikkuses halduslikele maksudele, mille eesmärk on rahastada kulutusi, mis on vajalikud IFADAP-i kui nimetatud abi maksmise eest vastutava ametiasutuse kohustuste täitmiseks. Komisjon leiab, et sellise haldusliku maksu kogumine on vastuolus ühenduse õigusega, eelkõige määrusega nr 4253/88, nõukogu 21. juuni 1999. aasta määrusega (EÜ) nr 1260/99, millega nähakse ette üldsätted struktuurifondide kohta (EÜT L 161, lk 1; ELT eriväljaanne 14/01, lk 31), ning EÜ artikliga 10.

14      Komisjoni märgukirjale vastuseks saadetud 5. novembri 2001. aasta ja 13. juuni 2002. aasta kirjades väidab Portugali Vabariik, et ühenduse õigusega ei ole vastuolus perioodil 1995–1999 abisaajate poolt IFADAP-ile tasutud maksimaalne maks 0,45–0,9% investeerimisabi raames määratud summast. Seevastu 1999. aastale järgnenud perioodi osas, mis vastab määrusega nr 1260/99 reguleeritavale kolmandale ühenduse abi raamprogrammile, väidab eespool nimetatud liikmesriik, et ta loobus põhimõtteliselt IFADAP-i kasuks maksu kui viimase poolt osutatud teenuste eest vastutasu kogumisest. Seetõttu leidis komisjon, et 1999. aastale eelnenud perioodi osas on rikkumine lõpetatud.

15      Kuna komisjon ei jäänud nimetatud märgukirja kohta Portugali Vabariigi antud vastusega perioodi 1995–1999 osas rahule, saatis ta viimasele 13. novembril 2002 põhjendatud arvamuse, milles ta jäi sisuliselt märgukirjas toodud etteheidete juurde ning kutsus kõnealust liikmesriiki võtma nimetatud arvamuse järgimiseks vajalikke meetmeid kahe kuu jooksul arvamuse kättesaamisest.

16      Kuna komisjon ei rahuldunud ka kõnealuse põhjendatud arvamuse peale Portugali Vabariigi esitatud 17. jaanuari 2003. aasta vastusega, millega nimetatud liikmesriik toetas oma varasemat seisukohta, otsustas komisjon esitada käesoleva hagi, millega komisjon palub tuvastada määruse nr 4253/88 ning EÜ artikli 10 rikkumine alates 1. jaanuarist 1995 programmiperioodi 1994–1999 osas, mis vastab teisele ühenduse abi raamprogrammile.

 Poolte nõuded

17      Komisjon palub Euroopa Kohtul:

–        tuvastada, et kuna Portugali Vabariik võimaldas IFADAP-il kehtestada ühenduse struktuurifondide finantsabi määramise menetluse, mis sisaldab selliste maksude tasumisega seotud olulisi formaalsusi, mis ei ole vabatahtlikud ning mis ei kujuta endast osutatud teenuste eest tasu, vaid mille eesmärk on rahastada Portugali riigil lasuvaid ülesandeid, mis puudutavad eelkõige ühenduse õiguse kohaldamist, ning nõustus sellise menetluse kehtima jäämisega, siis on Portugali Vabariik rikkunud määrusest nr 4253/88 ning EÜ artiklist 10 tulenevaid kohustusi;

–        mõista kohtukulud välja Portugali Vabariigilt.

18      Portugali Vabariik palub jätta hagi põhjendamatuse tõttu rahuldamata ning mõista kohtukulud välja komisjonilt.

 Hagi

 Poolte argumendid

19      Komisjon leiab, et määruse nr 4253/88 artikli 21 lõike 3 teise lõigu sõnastusest tuleneb sõnaselgelt, et see säte kujutab endast nn „täieliku tasumise” klauslit. Kõnealune säte kohustab selgelt asjaomast liikmesriiki tagama, et abisaajad saaksid finantsabi summad, millele on neil õigus, täies ulatuses kätte, kusjuures liikmesriik ei tohi neist summadest mitte midagi maha arvata ega neid mitte mingis ulatuses kinni pidada. Terminitega „kinnipidamine” ja „mahaarvamine” tähistatud toiminguid tuleb mõista laias tähenduses, st silmas pidades nende mõjusid abisaajatele.

20      Selles osas väidab komisjon, et selliste sätete eesmärk on takistada, et liikmesriigid kasutaksid ühte osa ühenduse fondidest, mis on ette nähtud ühenduse erineva poliitika rakendamiseks, poliitika rakendamisest tekkivate halduskulude rahastamiseks. Struktuuripoliitika alal nähtub nende sätete vajalikkus ühenduse seadusandja tahtest tagada, et ühenduse abi kasutataks selle poliitika suhtes EÜ asutamislepingus sätestatud eesmärkide saavutamiseks.

21      Portugali Vabariigi argumendi osas, mille kohaselt kujutavad abisaajate tasutud summad tasu IFADAP-i osutatud teenuste eest, mida abisaajad tellisid vabatahtlikult eraõigusliku lepingu alusel, kuna kõnealune instituut ei täida vastavalt dekreetseaduse nr 414/93 artikli 3 lõikele 2 sel alal avalik‑õiguslikke ülesandeid, väidab komisjon vastu, et IFADAP‑i rakendatud tasusüsteem ei võimalda eristada neid ülesandeid, mis lasusid tal kui kontrolli- ja haldusvõimul, sellistest ülesannetest, mis olid seotud tema kui teenuseid osutava asutusega.

22      Lõpuks täpsustab komisjon, et käesolevas asjas kätkeb määruse nr 2052/88 artikli 4 lõikes 1 sätestatud partnerluse põhimõte EÜ artiklis 10 sätestatud lojaalse koostöö üldpõhimõtte erilist vormi. Sellest tuleneb, et neist sätetest esimest tuleb tõlgendada ja kohaldada kõnealusest üldpõhimõttest lähtudes, mis tähendab, et liikmesriigid on kohustatud jälgima, et nimetatud määrusest tulenevatest kohustustest peetaks nõuetekohaselt kinni, ning võtma kohased meetmed, et tagada ühenduse õiguse ulatus ja tõhusus.

23      Portugali Vabariigi arvates tuleb sedastada, et lisaks oma avalik-õiguslike ülesannete täitmisele EAGGF‑i arendusrahastu ainsa riikliku vahendajana osutab IFADAP kõnealuse fondi rahastatavate programmide kandidaatidele ja abisaajatele majandusalaseid nõustamisteenuseid, mis ületab kaugelt selle ülesande täpset täitmist. Need teenused, mille osutamiseks võib volitada ka teisi majandustegevuses osalejaid, ei ole segi aetavad ega samastatavad selliste teenustega, mida IFADAP on kohustatud osutama dekreetseaduse nr 414/93 artikli 5 ja määruse nr 4253/88 artikli 23 tähenduses oma avalik‑õigusliku ülesande täitmise raames. Lisaks leiab kõnealune liikmesriik, et nende teenuste osutamise eesmärk on tagada, et abisaajatel oleks tõepoolest juurdepääs EAGGF‑i arendusrahastu programmidele.

24      Täiendavalt rõhutab kõnealune liikmesriik, et maksu kogumine IFADAP‑i kasuks ei tähenda, et viimane teostaks kinnipidamist või mahaarvamist ühenduse fondide arvelt. Kuna esiteks rahastavad EAGGF‑i arendusrahastu programme üldiselt 75–85% ulatuses ühenduse fondid ning 15–25% ulatuses Portugali riiklikud fondid, siis ei saa nimetatud maks, mis ulatub maksimaalselt kuni 0,9% rahastatud projekti summast, puudutada mitte kunagi ühenduse abi. Teiseks ei ole rikutud määruse nr 4253/88 artikli 21 lõike 3 teist lõiku, kuna abisaaja saab täies ulatuses ühenduse vahendid, millele tal on õigus.

25      Lisaks sedastab Portugali Vabariik täiendavalt, et Euroopa Kohtu 22. oktoobri 1998. aasta otsus liidetud kohtuasjades C‑36/97 ja C‑37/97: Kellinghusen ja Ketelsen (EKL 1998, lk I‑6337) ning Euroopa Kohtu 11. jaanuari 2001. aasta otsus kohtuasjas C‑247/98: Kreeka vs. komisjon (EKL 2001, lk I‑1) ei ole kohaldatavad IFADAP‑i kogutud maksu suhtes. Nimelt esineb käesoleva kohtuvaidluse ning nende kohtuasjade vahel, milles tehti viidatud otsused, suur hulk õiguslikke ja faktilisi erinevusi.

26      Portugali Vabariigi arvates tuleks seevastu pigem eelistada sellise kohtupraktika kohaldamist, mida Euroopa Kohus on kinnitanud 30. novembri 1978. aasta otsusega kohtuasjas 31/78: Bussone (EKL 1978, lk 2429), 15. septembri 1982. aasta otsusega kohtuasjas 233/81: Denkavit Futtermittel (EKL 1982, lk 2933) ning 26. oktoobri 1983. aasta otsusega kohtuasjas 297/82: Samvirkende danske Landboforeninger (EKL 1983, lk 3299), mis on tehtud seoses EAGGF‑i tagatisrahastuga. Portugali Vabariik väidab, et isegi turgude ühtse korralduse haldamise raames möönis Euroopa Kohus, et asjaomastelt ettevõtjatelt maksu kogumist võib põhjendada riigi ametivõimude läbiviidud kontrollitegevusega.

 Euroopa Kohtu hinnang

27      Esiteks tuleb märkida, et nagu nähtub käesoleva kohtuasja toimikust, puudub vaidlus selle üle, et Portugali Vabariik andis programmiperioodil 1994–1999 IFADAP‑ile õiguse koguda abisaajatelt maksu, mis vastas ühele protsendile rahastatud projekti kogusummast ning mille tõttu vähenesid proportsionaalselt EAGGF‑i arendusrahastu finantsabi raames abisaajatele makstud summad.

28      Komisjoni hagi põhjendatuse hindamiseks tuleb otsustada, kas maksu selline kogumine on kooskõlas ühenduse õigusega.

29      Tuleb meenutada, et määruse nr 4253/88 artikli 21 lõike 3 teine lõik sätestab, et „[m]aksed tuleb teha lõplikele abisaajatele ilma igasuguste mahaarvamiste või kinnipidamisteta, mis võiksid vähendada finantsabi kogusummat, millele neil on õigus”.

30      Sellest sättest tuleneb sõnaselgelt, et abisaajatele antavatelt toetustelt on keelatud koguda igasugust maksu.

31      Tuleb meenutada, et Euroopa Kohus on juba võtnud seisukoha EAGGF‑i tagatisrahastu nende sätete suhtes, mille kohaselt tuleb sarnaselt määruse nr 4253/88 artikli 21 lõike 3 teisele lõigule abi täielikult välja maksta. Euroopa Kohus tõlgendas nimelt eelkõige nõukogu 30. juuni 1992. aasta määruse (EMÜ) nr 1765/92, millega kehtestatakse teatavate põllukultuuride tootjatele toetussüsteem (EÜT L 181, lk 12), artikli 15 lõiget 3 ning nõukogu 27. juuni 1968. aasta määruse (EMÜ) nr 805/68 veiseliha- ja vasikalihaturu ühise korralduse kohta (EÜT L 148, lk 24), mida on muudetud nõukogu 30. juuni 1992. aasta määrusega (EMÜ) nr 2066/92 (EÜT L 215, lk 49; edaspidi „määrus nr 805/68”), artiklit 30a.

32      Vaatamata teatavatele erinevustele EAGGF‑i tagatisrahastu ja arendusrahastu vahel, on sarnaselt kohtujuristi ettepaneku punktides 67–70 märgitule Euroopa Kohtu praktikast tulenevad põhimõtted, mis puudutavad EAGGF‑i tagatisrahastut reguleerivaid sätteid, mille kohaselt tuleb abi täielikult välja maksta, ka käesolevas asjas kohaldatavad, kuna nendele mõlemale rahastule omane eripära kujutab teisejärgulist aspekti nende ühise tunnuse, s.o ühenduse eelarvest rahastamise suhtes, mis võimaldab neil nende pädevuse raamesse jäävate tegevuste jaoks tagada toetuste kujul finantsabi. Erineva abi suhtes, mis pärineb ühest ja samast rahastamisallikast, kehtivad samad maksmise eeskirjad nagu need, mille kohaselt peab abisaaja saadud summa vastama talle määratud summale.

33      EAGGF‑i tagatisrahastu suhtes on Euroopa Kohus määruse nr 1765/92 artikli 15 lõike 3 ning määruse nr 805/68 artikli 30a osas otsustanud, et need sätted keelavad riigi ametivõimudel teha teostatud maksetest mahaarvamisi ning kohustada taotluste menetlemise eest tasuma halduskulusid, mille tagajärjel väheneb abisumma (eespool viidatud kohtuotsus Kellinghusen ja Ketelsen, punkt 21).

34      Käesolevas asjas leiab Portugali Vabariik sellegipoolest, et IFADAP‑i kogutud maksu eesmärk ei ole katta viimase kanda olevaid halduskulusid, vaid see maks kujutab endast tasu IFADAP‑i poolt abisaajatele osutatud teenuste eest, mis seisnevad peamiselt enne abitaotluste esitamist jagatud nõuannetes ning nende taotluste hilisemas menetlemises.

35      Sellise põhjendusega ei saa nõustuda. Keeldu teha mahaarvamisi ei tohi tõlgendada pelgalt formaalselt, kohaldades seda ainult väljamaksete tegemise ajal tehtavatele mahaarvamistele. Seega peab keeld teha mistahes mahaarvamisi ilmtingimata laienema kõikidele summadele, mis on otseselt ja lahutamatult väljamakstavate summadega seotud (vt analoogiliselt EAGGF‑i tagatisrahastuga seoses Euroopa Kohtu 7. oktoobri 2004. aasta otsus kohtuasjas C‑312/02: Rootsi vs. komisjon, EKL 2004, lk I‑9247, punkt 22).

36      Portugali Vabariik möönab, et IFADAP‑i osutatud teenuste eest tasumiseks kogutud maksu maksmise kohustus tekkis abitaotluste esitamise tõttu ning see maks vastas ühele protsendile selle projekti summast, mida rahastati EAGGF‑i arendusrahastu antud abi raames.

37      Portugali Vabariigil puudub alus väita, et esiteks kujutas kõnealune maks endast tasu IFADAP‑i osutatud teenuste eest ning et teiseks tasusid abisaajad maksu vabatahtlikult. Kui seda maksu käsitleda tasuna, peaks maksu summa olema kindlaks määratud osutatud teenuse alusel, mitte aga protsendimäärana rahastatud projekti summast. Isegi kui möönda, et nimetatud maks on vabatahtlik, kannaksid kulud kõikidele abisaajatele osutatud teenuste eest vaid need isikud, kes maksavad selle maksu, mis on vastuolus maksu kui tuluallika funktsiooniga.

38      Neil asjaoludel tuleb sedastada, et esiteks oli otsene seos abisaajate esitatud abitaotluste ning maksu kogumise vahel ning teiseks vähenes nimetatud maksu tõttu nende abisaajate tegelikult saadud abisumma.

39      Sellest tuleneb, et sellise maksu kogumine, nagu 28. mai 1996. aasta ühismääruse alusel kehtestatud maks, on vastuolus määruse nr 4253/88 artikli 21 lõike 3 teise lõiguga, ja seega tuleb sedastada, et Portugali Vabariik rikkus kõnealust sätet, mistõttu tuleb kohustuste rikkumise väide lugeda selles suhtes põhjendatuks.

40      Lisaks sellele ei ole vajadust eraldi tuvastada, et rikutud on EÜ artikli 10 sätetes sisalduvaid üldiseid kohustusi, mida tuleb eristada eespool tuvastatud ja ühenduse õigusest tulenevate selliste konkreetsemate kohustuste rikkumistest, mis tulenevad Portugali Vabariigile määrusest nr 4253/88.

41      Eespool toodud kaalutlusi arvesse võttes tuleb komisjoni hagi lugeda põhjendatuks.

42      Järelikult tuleb sedastada, et kuna Portugali Vabariik võimaldas IFADAP‑il kehtestada ühenduse struktuurifondide finantsabi määramise menetluse, mis sisaldab selliste maksude tasumisega seotud olulisi formaalsusi, mis ei ole vabatahtlikud ning mis ei kujuta endast osutatud teenuste eest tasu, vaid mille eesmärk on rahastada Portugali riigil lasuvaid ülesandeid, mis puudutavad eelkõige ühenduse õiguse kohaldamist, ning nõustus sellise menetluse kehtima jäämisega, siis on Portugali Vabariik rikkunud määrusest nr 4253/88 tulenevaid kohustusi.

 Kohtukulud

43      Kodukorra artikli 69 lõike 2 alusel on kohtuvaidluse kaotanud pool kohustatud hüvitama kohtukulud, kui vastaspool on seda nõudnud. Kuna komisjon on kohtukulude hüvitamist nõudnud ja Portugali Vabariik on kohtuvaidluse kaotanud, tuleb kohtukulud temalt välja mõista.

Esitatud põhjendustest lähtudes Euroopa Kohus (teine koda) otsustab:

1.      Kuna Portugali Vabariik võimaldas Instituto de Financiamento e Apoio ao Desenvolvimento da Agricultura e Pescas’el (Põllumajanduse ja kalanduse arengu rahastamise ja abi instituut) kehtestada ühenduse struktuurifondide finantsabi määramise menetluse, mis sisaldab selliste maksude tasumisega seotud olulisi formaalsusi, mis ei ole vabatahtlikud ning mis ei kujuta endast osutatud teenuste eest tasu, vaid mille eesmärk on rahastada Portugali riigil lasuvaid ülesandeid, mis puudutavad eelkõige ühenduse õiguse kohaldamist, ning nõustus sellise menetluse kehtima jäämisega, siis on Portugali Vabariik rikkunud nõukogu 19. detsembri 1988. aasta määrusest (EMÜ) nr 4253/88, millega nähakse ette sätted määruse (EMÜ) nr 2052/88 rakendamiseks seoses struktuurifondide tegevuse kooskõlastamisega teiste struktuurifondidega ning Euroopa Investeerimispanga ja muude olemasolevate rahastamisvahendite tegevusega, mida on muudetud nõukogu 20. juuli 1993. aasta määrusega (EMÜ) nr 2082/93, tulenevaid kohustusi.

2.      Mõista kohtukulud välja Portugali Vabariigilt.

Allkirjad

---

* Kohtumenetluse keel: portugali.