Kohtuasi C‑434/04

Kriminaalasi

Jan-Erik Anders Ahokaineni

ja

Mati Leppiku

süüdistuses

(eelotsusetaotlus, mille on esitanud Korkein oikeus (Soome))

Kaupade vaba liikumine – EÜ artiklid 28 ja 30 – Siseriiklik õigusnorm, millega keelatakse eelneva loata maale tuua denatureerimata alkoholi, mille etanoolisisaldus on üle 80 mahuprotsendi – Koguselise piiranguga samaväärse toimega meede – Õigustatus rahvatervise ja avaliku korra kaitsmise seisukohalt

Kohtuotsuse kokkuvõte

1.        Maksusätted – Õigusaktide ühtlustamine – Aktsiisimaks – Direktiiv 92/12

(Nõukogu direktiiv 92/12)

2.        Kaupade vaba liikumine – Koguselised piirangud – Samaväärse toimega meetmed

(EÜ artiklid 28 ja 30)

1.        Direktiivi 92/12 (aktsiisiga maksustatava kauba üldise korralduse ja selle kauba valdamise, liikumise ning järelevalve kohta, millega määratletakse toodetele kohaldatav tolliprotseduur ja maksukord) eesmärgiks ei ole eraldi reguleerida EÜ artiklis 30 käsitletud üldistest huvidest tulenevate nõuete kaitset; seega säilib liikmesriikidel asutamislepingust tulenev pädevus võtta vajalikke meetmeid nende nõuete kaitseks.

(vt punkt 15)

2.        EÜ artiklitega 28 ja 30 ei ole vastuolus kord, mille kohaselt võib üle 80‑mahuprotsendist denatureerimata etüülalkoholi importida ainult isik, kes on saanud selleks eelnevalt loa, välja arvatud juhul, kui asjaomase liikmesriigi olukorda iseloomustavate õiguslike ja faktiliste asjaolude alusel ilmneb, et rahvatervist ja avalikku korda on alkoholi kuritarvitamise negatiivse mõju eest võimalik kaitsta vähem piiravate või vähem ühendusesisest kaubandust mõjutavate meetmetega.

(vt punkt 40, resolutiivosa 1)

EUROOPA KOHTU OTSUS (kolmas koda)

28. september 2006(*)

Kaupade vaba liikumine – EÜ artiklid 28 ja 30 – Siseriiklik õigusnorm, millega keelatakse eelneva loata maale tuua denatureerimata alkoholi, mille etanoolisisaldus on üle 80 mahuprotsendi – Koguselise piiranguga samaväärse toimega meede ‑ Õigustatus rahvatervise ja avaliku korra kaitsmise seisukohalt

Kohtuasjas C‑434/04,

mille esemeks on EÜ artikli 234 alusel Korkein oikeus’e (Soome) 6. oktoobri 2004. aasta otsusega esitatud eelotsusetaotlus, mis saabus Euroopa Kohtusse 11. oktoobril 2004, kriminaalasjas

Jan‑Erik Anders Ahokaineni,

Mati Leppiku

süüdistuses,

EUROOPA KOHUS (kolmas koda),

koosseisus: koja esimees A. Rosas, kohtunikud J.‑P. Puissochet (ettekandja), A. Borg Barthet, U. Lõhmus ja A. Ó Caoimh,

kohtujurist: M. Poiares Maduro,

kohtusekretär: kohtusekretäri abi H. von Holstein,

arvestades kirjalikus menetluses ja 17. mai 2006. aasta kohtuistungil esitatut,

arvestades kirjalikke märkusi, mille esitasid:

–        virallinen syyttäjä, prokurör Raasepori esimese astme kohtu juures: M. Illman,

–        Soome valitsus, esindajad: T. Pynnä ja E. Bygglin,

–        Portugali valitsus, esindajad: L. Fernandes ja Â. Seiça Neves,

–        Rootsi valitsus, esindaja: A. Falk,

–        Euroopa Ühenduste Komisjon, esindajad: M. van Beek ja P. Aalto,

olles 13. juuli 2006. aasta kohtuistungil ära kuulanud kohtujuristi ettepaneku,

on teinud järgmise

otsuse

1        Eelotsusetaotlus käsitleb EÜ artiklite 28 ja 30 tõlgendamist ning on esitatud J.‑E. A. Ahokaineni ja M. Leppiku vastu algatatud kriminaalmenetluses, milles neid süüdistatakse etanooli salakaubaveos Soome.

 Õiguslik raamistik

2        Alkoholiseaduse nr 1143/1994, (alkoholilaki, 1143/1994; edaspidi „alkoholiseadus”) § 1 kohaselt on seaduse eesmärk alkoholi tarbimist piirates ära hoida alkoholi sisaldavatest ainetest tulenevate ühiskondlike, sotsiaalsete ja tervisega seotud probleemide tekkimist.

3        Alkoholiseaduse (muudetud seadusega 1/2001) § 3 lõike 2 alusel on „alkohoolne jook” joomiseks mõeldud vedelik etanoolisisaldusega kuni 80 (kaasa arvatud) mahuprotsenti.

4        Alkoholiseaduse kohaselt on piiritus (väkiviina), mida ei peeta joomiseks mõeldud alkohoolseks joogiks, denatureerimata etanool ja etanooli vesilahus etanoolisisaldusega üle 80 mahuprotsendi.

5        Samuti näeb see seadus ette, et piirituse kasutamiseks, tootmiseks ja impordiks on vaja vastavat luba.

6        Alkoholiseaduse § 8 reguleerib alkohoolsete jookide ja piirituse importi kaubanduslikul eesmärgil ning piirituse impordilube. Selle paragrahvi lõike 1 alusel võib võib alkohoolseid jooke importida impordiloata isiklikuks tarbimiseks või kaubanduslikul või muul majanduslikul eesmärgil. Selle paragrahvi lõike 2 punkti 1 kohaselt võib ettevõtja importida piiritust, kui ta on saanud impordiloa toodete üle järelvalvet teostavalt asutuselt (tuotevalvontakeskus). Sama paragrahvi lõike 2 punkti 2 järgi võib piiritust importida enda tarbeks isik, kes on saanud spetsiaalse kasutusloa toodete üle järelvalvet teostavalt asutuselt vastavalt § 17, olles eelnevalt teatanud nimetatud asutusele oma tegevusest importijana.

7        Et saada luba piirituse kasutamiseks, peab taotleja põhjendama kasutamise vajadust (alkoholiseaduse § 17 lõige 3).

8        Alkoholiseadusega, välja arvatud karistussätted, asendatud alkoholiseaduse nr 459/1968 § 82 kohaselt karistatakse isikut, kes ebaseaduslikult impordib või ekspordib alkoholi või piiritust või üritab seda teha, alkohoolse aine salakaubaveo kohta käiva sätte alusel.

 Põhikohtuasi ja eelotsuse küsimused

9        Saksamaalt saabunud veoautost leiti 1. augustil 2002. aastal läbiviidud tollikontrolli käigus üheliitristesse pudelitesse villituna 9492 liitrit piiritust (96,4‑96,5‑mahuprotsendist etanooli). Arvestades seda, kuidas toode oli pakitud, ning esitatud seletusi, oli toode ilmselt mõeldud kasutamiseks lahjendatud alkohoolsete jookide valmistamiseks. Saatedokumentide kohaselt oleks selle veoauto laadungiks pidanud olema 32 kaubaalusetäit seesamiõli.

10      J.‑E. A. Ahokainenile ja M. Leppikule mõisteti Raaseporin käräjäoikeuse (Raasepori esimese astme kohus) poolt karistusena alkohoolsete ainete salakaubaveo eest vangistus. Sama kohus määras samuti, et piiritus konfiskeeritakse.

11      Helsingin hovioikeus (Helsingi apellatsioonkohus) jättis otsuse jõusse.

12      J.‑E. A. Ahokainen ja M. Leppik kaebasid apellatsioonikohtu otsuse edasi ning Korkein oikeus (kõrgeim kohus) kaalus eelkõige seda, kas piiritust puudutavat eelneva loa korda Soomes saab pidada EÜ artikli 28 kohaseks koguseliste impordipiirangutega samaväärse mõjuga meetmeks, ja juhul kui see on nii, siis kas see on selle eesmärki arvestades EÜ artikli 30 alusel lubatav.

13      Kuna Korkein oikeus leidis, et on vaja tõlgendada asjakohaseid EÜ asutamislepingu sätteid, siis otsustas ta menetluse peatada ja esitada Euroopa Kohtule järgmised eelotsuse küsimused:

„1.      Kas EÜ asutamislepingu artiklit 28 tuleb tõlgendada nii, et sellega on vastuolus siseriiklikud õigusaktid, mille kohaselt denatureerimata, üle 80‑mahuprotsendist etanooli võib importida ainult isik, kes on saanud selleks loa?

2.      Kui vastus eelnevale küsimusele on jaatav, siis kas EÜ asutamislepingu artikli 30 põhjal on loakord lubatav?”

 Eelotsuse küsimused

14      Eelotsuse küsimustega, mida tuleb hinnata koos, soovib eelotsusetaotluse esitanud kohus sisuliselt teada, kas piirituse importimiseks eelneva loa saamise tingimus on vastuolus asutamislepingu kaupade vaba liikumise sätetega.

15      Selleks et anda eelotsusetaotluse esitanud kohtule vajalik vastus, peab meenutama, et nõukogu 25. veebruari 1992. aasta direktiivi 92/12/EMÜ (aktsiisiga maksustatava kauba üldise korralduse ja selle kauba valdamise, liikumise ning järelevalve kohta (EÜT L 76, lk 1; ELT eriväljaanne 09/01, lk 179), millega määratletakse toodetele, sh ka alkoholile, kohaldatav tolliprotseduur ja maksukord) eesmärgiks ei ole eraldi reguleerida EÜ artiklis 30 käsitletud üldistest huvidest tulenevate nõuete kaitset; seega säilib liikmesriikidel asutamislepingust tulenev pädevus võtta vajalikke meetmeid nende nõuete kaitseks (vt analoogia põhjal 15. juuni 1999. aasta otsus kohtuasjas C‑394/97: Heinonen, EKL 1999, lk I‑3599, punkt 29).

16      Seega tuleb uurida ühelt poolt EÜ artiklis 28 nimetatud piirangu olemasolu ning teiselt poolt selle võimalikku õigustatust EÜ artikli 30 alusel.

 EÜ artiklis 28 nimetatud piirang

 Poolte argumendid

17      Virallinen syyttäjä (edaspidi „prokurör”) ning Soome ja Portugali valitsused on seisukohal, et piirituse impordile loakorda kehtestav õigusnorm ei ole vastuolus EÜ artikliga 28. Samas leiavad Rootsi valitsus ja Euroopa Ühenduste Komisjon, et kohustus taotleda liikmesriigilt luba enne asjaomase kauba importimist kujutab endast EÜ artikliga 28 keelatud meedet, isegi kui selline luba on ainult vorminõue ja see antakse automaatselt.

 Euroopa Kohtu hinnang

18      Kõiki liikmesriikide kaubanduseeskirju, mis võivad otse või kaudselt, tegelikult või potentsiaalselt takistada ühendusesisest kaubandust, tuleb vaadelda koguselise piiranguga samaväärse toimega meetmetena ning seetõttu on need EÜ artikli 28 alusel keelatud (vt eelkõige 11. juuli 1974. aasta otsus kohtuasjas 8/74: Dassonville, EKL 1974, lk 837, punkt 5; 19. juuni 2003. aasta otsus kohtuasjas C‑420/01: komisjon vs. Itaalia, EKL 2003, lk I‑6445, punkt 25, ja 26. mai 2005. aasta otsus kohtuasjas C‑20/03: Burmanjer jt., EKL 2005, lk I‑4133, punkt 23). Isegi sellised eeskirjad, mida kohaldatakse samamoodi nii siseriiklikele kui imporditud toodetele, kuid mille kohaldamine imporditud toodetele võib vähendada nende läbimüüki, kujutavad endast põhimõtteliselt EÜ artikliga 28 keelatud meetmetega samaväärset meedet (vt eelkõige 20. veebruari 1979. aasta otsus kohtuasjas 120/78: Rewe-Zentral (Cassis de Dijoni kohtuotsus), EKL 1979, lk 649).

19      Kohus on aga täpsustanud, et siseriiklikud sätted, mis piiravad või keelavad teatud müügitingimusi ning mida esiteks kohaldatakse kõigi asjaomaste liikmesriigis tegutsevate ettevõtjate suhtes ja mis teiseks mõjutavad õiguslikult ja faktiliselt ühtemoodi kodumaiste ja teistest liikmesriikidest pärit toodete turustamist, ei takista otseselt ega kaudselt, tegelikult ega potentsiaalselt liikmesriikide vahelist kaubandust eespool viidatud kohtuotsusel Dassonville põhineva kohtupraktika tähenduses (vt 24. novembri 1993. aasta otsus liidetud kohtuasjades C‑267/91 ja C‑268/91: Keck ja Mithouard, EKL 1993, lk I‑6097, punkt 16).

20      Mis puudutab asutamislepingu sätteid silmas pidades täpsemalt eelneva loa olemust, siis on Euroopa Kohus pidanud vajalikuks sedastada, et selline kord on põhimõtteliselt vastuolus EÜ artikliga 28, mis keelab ühendusesiseses kaubavahetuses kohaldada siseriiklikku õigust, millest tuleneb – olgugi et puhtformaalne – impordilitsentsi või samalaadse menetluse nõue (vt 8. veebruari 1983. aasta otsus kohtuasjas 124/81: komisjon vs. Ühendkuningriik (kõrgkuumutatud piima kohtuotsus), EKL 1983, lk 203, punkt 9, ja 5. juuli 1990. aasta otsus kohtuasjas C‑304/88: komisjon vs. Belgia, EKL 1990, lk I‑2801, punkt 9, ning vt samuti 26. mai 2005. aasta otsus kohtuasjas C‑212/03: komisjon vs. Prantsusmaa, EKL 2005, lk I‑2413, lk 16, ja EFTA Kohtu 16. detsembri 1994. aasta otsus kohtuasjas E‑1/94: Restamark, EFTA Court Report, lk 15, punktid 49 ja 50).

21      Asjaolu, et impordi puhul nõutakse selliste formaalsuste täitmist, nagu näevad ette põhikohtuasjas käsitletavad sätted, millega kehtestatakse eelneva loa kord, võib takistada ühendusesisest kaubandust ja piirata teistes liikmesriikides seaduslikult toodetavate ja turustatavate kaupade turulepääsu. Takistus on veelgi olulisem juhul, kui asjaomasest korrast tulenevalt tekib nende toodetega seoses lisakulusid (vt 23. oktoobri 1997. aasta otsus kohtuasjas C‑189/95: Franzén, EKL 1997, lk I‑5909, punkt 71). Sellisel juhul ei ole tegemist „lihtsalt” teatud müügitingimuste piiramise või keelamisega.

22      Põhikohtuasjas käsitletavat eelneva loa tingimust tuleb seega pidada liikmesriikidevahelise kaubanduse takistuseks, mis kuulub EÜ artikli 28 kohaldamisalasse.

 EÜ artiklist 30 tulenevad õigustused

23      Selline piirang võib olla siiski õigustatud EÜ artiklis 30 sätestatud põhjustel.

 Poolte argumendid

24      Prokurör ja Soome valitsus märgivad, et Soomes ei ole alkoholi tarbimine, eriti noorte hulgas, mitte ainult peamiseks ohuteguriks rahvatervisele, vaid on ka avaliku korra ja julgeolekuga seotud probleemide põhjuseks, olles tihedalt seotud nii kuritegevuse kui ka õnnetusjuhtumitega.

25      Proportsionaalsuse osas väidavad eelmainitud, et asjaomane õigusnorm on oma eesmärgi saavutamiseks sobiv ja vajalik, kuna üle 80‑mahuprotsendist etanooli puudutavad keelud piiravad ainult eratarbimist ja eelneva loa korraga soovitakse ära hoida ohte, mis kaasnevad sellise tarbimisega, mis on eriti kahjulik noortele, kellele on eriti ligitõmbav piirituse sarnane väga kange, kuid madala hinnaga alkohoolne jook. Igal juhul ei takista see kord loa saanud isikutel importida teistes liikmesriikides toodetud ja seadusliku kasutusotstarbega piiritust.

26      Komisjon leiab omalt poolt, et asjaomased meetmed on nende eesmärgi saavutamiseks ebaproportsionaalsed. Komisjon märgib nimelt, et üldiselt piisab liikmesriigi seatud seaduslike eesmärkide saavutamiseks impordideklaratsioonist või ‑tõendist.

27      Kuna piirituse müük on Soome tarbijaturul keelatud, on komisjonile selgusetu, mil määral võimaldab kaubanduslikel eesmärkidel kasutamist ja importi puudutav eelneva loa kord otseselt täita rahvatervise ja avaliku korra kaitse eesmärki.

 Euroopa Kohtu hinnang

28      On selge, et selline põhikohtuasjas käsitletav õigusnorm, mille eesmärk on alkoholitarbimist kontrollides ennetada alkoholist tingitud ühiskondlikke, sotsiaalseid ja terviseprobleeme ja millega seega soovitakse võidelda alkoholi kuritarvitamise vastu, on kooskõlas EÜ artiklis 30 tunnustatud rahvatervise ja avaliku korra kaitse kaalutlustega.

29      Järgmiseks tuleb uurida, kas rahvatervise ja avaliku korra kaalutlused võivad õigustada sellist piirangut nagu põhikohtuasjas käsitletav eelneva loa kord; igal juhul on vajalik, et asjaomane meede oleks oma eesmärgi saavutamiseks sobiv ega kujutaks endast meelevaldse diskrimineerimise vahendit või liikmesriikidevahelise kaubanduse varjatud piirangut.

30      Mis puutub diskrimineerimise ja piirangute ohtu, siis ei ole toimiku materjalide hulgas mitte ühtki tõendit selle kohta, et Soome ametivõimude viidatud rahvatervise ja avaliku korra kaitsmisega seotud põhjendusi on kasutatud nende eesmärgi vastaselt teistest liikmesriikidest pärit kaupade diskrimineerimiseks või teatud kodumaiste kaupade kaudseks eelistamiseks (vt selle kohta 14. detsembri 1979. aasta otsus kohtuasjas 34/79: Henn ja Darby, EKL 1979, lk 3795, punkt 21, ja 25. juuli 1991. aasta otsus liidetud kohtuasjades C‑1/90 ja C‑176/90: Aragonesa de Publicidad Exterior ja Publivía, EKL 1991, lk I‑4151, punkt 20).

31      Mis puudutab sellise meetme proportsionaalsust, mille puhul on tegemist erandiga kaupade vaba liikumise põhimõttest, siis tuleb liikmesriigi ametivõimudel tõendada, et asjaomane õigusnorm vastab proportsionaalsuse põhimõttele, st on sobiv seatud eesmärgi saavutamiseks, käesoleval juhul rahvatervise ja avaliku korra kaitseks, ja et seda eesmärki ei ole võimalik saavutada vähem ulatuslike või vähem ühendusesisest kaubandust mõjutavate keeldude või piirangutega (vt 14. juuli 1994. aasta otsus kohtuasjas C‑17/93: Van der Veldt, EKL 1994, lk I‑3537, punkt 17, ja eespool viidatud kohtuotsus Franzén, punktid 75 ja 76).

32      Nagu rõhutasid prokurör ja Soome valitsus, on liikmesriikidel siiski teatud kaalutlusõigus otsustada ühiskondliku olukorra eriliste omaduste ja selle mõju alusel, mis need avaldavad ühenduse õiguses tunnustatud eesmärkidele – mille alla kuulub näiteks alkoholi kuritarvitamise ennetamine ja selle tarbimisega seonduva kuritegevuse eri liikide vastu võitlemine – meetmete üle, millega võib saavutada konkreetseid tulemusi (vt eelkõige eespool viidatud kohtuotsus Heinonen, punkt 43).

33      Nagu märgib Rootsi valitsus, on inimeste elu ja tervise kaitse EÜ artikliga 30 kaitstavate hüvede või huvide hulgas esikohal. Liikmesriikide ülesanne on ühenduse õigusest ja eelkõige proportsionaalsuse põhimõttest lähtuvalt otsustada elu ja tervise kaitse soovitava taseme ja viiside üle (vt 10. novembri 1994. aasta otsus kohtuasjas C‑320/93: Ortscheit, EKL 1994, lk Il‑5143, punkt 16; vt selle kohta samuti eespool viidatud kohtuotsus Heinonen, punkt 45).

34      Euroopa Kohus on Belgia elusloomade impordikorda ja Suurbritannia kuumtöödeldud piima impordikorda hinnates sedastanud, et eelneva loa kord kujutab endast ebaproportsionaalset meedet inimeste ja loomade elu ja tervise kaitsmiseks. Euroopa Kohus täpsustas, et liikmesriik võib võtta oma huvide kaitseks vähem piiravaid meetmeid, piirdudes vajaliku teabe kogumisega importijate allkirjastatud deklaratsioonidest, millele on vajaduse korral lisatud ekspordiliikmesriigi väljastatud asjakohased tõendid (eespool viidatud kohtuotsus kuumtöödeldud piima kohta, punkt 17, ja kohtuotsus komisjon vs. Belgia, punkt 14).

35      Euroopa Kohus on samuti otsustanud, et EÜ asutamislepingu artiklitega 30 ja 36 (muudetuna EÜ artiklid 28 ja 30) on vastuolus siseriiklikud õigusnormid, mille alusel saavad alkohoolseid jooke importida ainult tootmis- või hulgimüügiluba omavad ettevõtjad, juhul kui ühelt poolt on loakord takistuseks teistest liikmesriikidest pärit alkohoolsete jookide importimisel, kuna see tekitab nende jookidega seoses lisakulutusi, ja teiselt poolt ei ole tõendatud, et asjaomaste siseriiklike õigusnormidega kehtestatud loakord – eelkõige osas, mis puudutab laomahtusid ja loaomanikelt nõutavaid kõrgeid makse ja lõive – on proportsionaalne rahvatervise kaitsmise eesmärgiga või et seda eesmärki ei ole võimalik saavutada ühendusesisest kaubandust vähem piiravate meetmetega (eespool viidatud kohtuotsus Franzén, punktid 71, 76 ja 77).

36      Eespool viidatud kohtuotsuse Heinonen punktides 40–44 on Euroopa Kohus kinnitanud, et ühenduse õigusega ei ole vastuolus sellised Soome alkoholiseadusel tuginevad õigusnormid, millega kehtestatakse kolmandatest riikidest pärit reisijatele alkohoolsete jookide impordipiirangud lähtuvalt reisi kestusest. Euroopa Kohus asus seisukohale, et see meede on sobiv ja vajalik, kuna see aitab parandada sotsiaalset ja tervisealast olukorda ja kuna see puudutas ainult teatavaid täpsetele tingimustele vastavaid reise, samas kui komisjoni väljapakutud alternatiivsed meetmed ei tundu olevat piisavad taotletava eesmärgi saavutamiseks.

37      Euroopa Kohtu arvates eeldab nende Rootsi õigusnormide proportsionaalsuse hindamine, mida põhjendati analoogsete rahvatervise kaalutlustega nagu käesoleva otsuse eelmises punktis Soome õigusnorme ja millega keelati alkoholireklaami avaldamine ajakirjanduses, ning eelkõige selle hindamine, kas taotletavat eesmärki ehk võitlust alkoholi kuritarvitamise vastu võib saavutada vähem ulatuslike või vähem ühendusesisest kaubandust mõjutavate piirangutega – asjaomase liikmesriigi olukorda iseloomustavate õiguslike ja faktiliste asjaolude analüüsi, mida on lihtsam teha eelotsusetaotluse esitanud kohtul (vt 8. märtsi 2001. aasta otsus kohtuasjas C‑405/98: Gourmet International Products, EKL 2001, lk I‑1795, punkt 33).

38      Eelmises punktis esitatud põhjustest lähtudes tuleb siseriikliku kohtu ülesandeks jätta olemasolevate õiguslike ja faktilise asjaolude alusel selle üle otsustamine, kas Soome Vabariigi kohaldatavad meetmed on oma olemuselt tõhusad piirituse tarbimisega seotud kuritarvituste vastu võitlemiseks või võivad ka vähem piiravad meetmed anda samasuguse tulemuse. Võetud meetmete proportsionaalsuse ja tõhususe kontroll tugineb faktiliste asjaolude hindamisel, mida on lihtsam teha eelotsusetaotluse esitanud kohtul.

39      Eelotsusetaotluse esitanud kohtu ülesanne on seega kontrollida prokuröri ja Soome valitsuse esitatud väidete usutavust, mis puudutavad piirituse tarbimise riske ja eelneva loa korra tõhusust. Samuti tuleb eelotsusetaotluse esitanud kohtul kontrollida piiravate meetmete tulemusi, st kas nendega on kasvõi osaliselt suudetud vähendada prokuröri ja Soome valitsuse viidatud avaliku korra ja rahvatervise probleeme. Unustamata seda, et piirituse kasutamine ja müük on samuti allutatud loakorrale, tuleb kohtul lõpuks uurida, kas vaidlusaluse õigusnormi eesmärki on võimalik saavutada ka importijate allkirjastatud deklaratsioonide abil, millele on vajaduse korral lisatud ekspordiliikmesriigi väljastatud asjakohased tõendid, mille alusel võivad pädevad ametiasutused saada vajalikku teavet piirituse kasutusotstarbe järelevalve teostamiseks ja selle kuritarvitamise ärahoidmiseks.

40      Seega tuleb esitatud küsimustele vastata, et EÜ artiklitega 28 ja 30 ei ole vastuolus alkoholiseadusega kehtestatud kord, mille kohaselt võib denatureerimata, üle 80‑mahuprotsendist etanooli importida ainult isik, kes on saanud selleks eelnevalt loa, välja arvatud juhul, kui asjaomase liikmesriigi olukorda iseloomustavate õiguslike ja faktiliste asjaolude alusel ilmneb, et rahvatervist ja avalikku korda on alkoholi kuritarvitamise negatiivse mõju eest võimalik kaitsta vähem piiravate või ühendusesisest kaubandust vähem mõjutavate meetmetega.

 Kohtukulud

41      Et põhikohtuasja poolte jaoks on käesolev menetlus eelotsusetaotluse esitanud kohtus poolelioleva asja üks staadium, otsustab kohtukulude jaotuse siseriiklik kohus. Euroopa Kohtule märkuste esitamisega seotud kulusid, v.a poolte kohtukulud, ei hüvitata.

Esitatud põhjendustest lähtudes Euroopa Kohus (kolmas koda) otsustab:

EÜ artiklitega 28 ja 30 ei ole vastuolus alkoholiseadusega n°1143/1994 (alkoholilaki (1143/1994)) kehtestatud kord, mille kohaselt võib denatureerimata, üle 80‑mahuprotsendist etanooli importida ainult isik, kes on saanud selleks eelnevalt loa, välja arvatud juhul, kui asjaomase liikmesriigi olukorda iseloomustavate õiguslike ja faktiliste asjaolude alusel ilmneb, et rahvatervist ja avalikku korda on alkoholi kuritarvitamise negatiivse mõju eest võimalik kaitsta vähem piiravate või vähem ühendusesisest kaubandust mõjutavate meetmetega.

Allkirjad

---

* Kohtumenetluse keel: soome.