EUR-Lex Juurdepääs Euroopa Liidu õigusaktidele

Tagasi EUR-Lexi avalehele

See dokument on väljavõte EUR-Lexi veebisaidilt.

Dokument 62004CJ0053

Euroopa Kohtu otsus (teine koda), 7. september 2006.
Cristiano Marrosu ja Gianluca Sardino versus Azienda Ospedaliera Ospedale San Martino di Genova e Cliniche Universitarie Convenzionate.
Eelotsusetaotlus: Tribunale di Genova - Itaalia.
Direktiiv 1999/70/EÜ - Tähtajalist tööd käsitleva raamkokkuleppe klausli 1 punkt b ja klausel 5 - Määramata tähtajaga töösuhte tekkimine juhul, kui on rikutud järjestikustele tähtajalistele töölepingutele kohalduvaid õigusnorme - Võimalus teha erandeid avaliku sektori töölepingute puhul.
Kohtuasi C-53/04.

Kohtulahendite kogumik 2006 I-07213

Euroopa kohtulahendite tunnus (ECLI): ECLI:EU:C:2006:517

Kohtuasi C‑53/04

Cristiano Marrosu ja Gianluca Sardino

versus

Azienda Ospedaliera Ospedale San Martino di Genova e Cliniche Universitarie Convenzionate

(eelotsusetaotlus, mille on esitanud Tribunale di Genova)

Direktiiv 1999/70/EÜ – Tähtajalist tööd käsitleva raamkokkuleppe klausli 1 punkt b ja klausel 5 – Määramata tähtajaga töösuhte tekkimine juhul, kui on rikutud järjestikustele tähtajalistele töölepingutele kohalduvaid õigusnorme – Võimalus teha erandeid avaliku sektori töölepingute puhul

Kohtuotsuse kokkuvõte

Sotsiaalpoliitika – Euroopa Ametiühingute Konföderatsiooni (ETUC), Euroopa Tööandjate Föderatsiooni (UNICE) ja Euroopa Riigiosalusega Ettevõtete Keskuse (CEEP) raamkokkulepe tähtajalise töö kohta – Direktiiv 1999/70

(Nõukogu direktiiv 1999/70, lisa, klausli 1 punkt b ja klausel 5)

Direktiivi 1999/70, milles käsitletakse Euroopa Ametiühingute Konföderatsiooni (ETUC), Euroopa Tööandjate Föderatsiooni (UNICE) ja Euroopa Riigiosalusega Ettevõtete Keskuse (CEEP) sõlmitud raamkokkulepet tähtajalise töö kohta, lisas esitatud tähtajalist tööd käsitlevat raamkokkulepet tuleb tõlgendada nii, et sellega ei ole põhimõtteliselt vastuolus siseriiklik õigusnorm, mis välistab avalikku sektorisse kuuluva tööandja poolt järjestikuste tähtajaliste töölepingute või töösuhete kasutamise kuritarvitamisel nende muutumise määramata tähtajaga töölepinguteks või töösuheteks, samas kui selline muutumine on ette nähtud erasektorisse kuuluva tööandjaga sõlmitud töölepingute või töösuhete puhul, kui need õigusnormid sisaldavad mõnda muud tõhusat meedet, mille eesmärk on vältida ning vajadusel sanktsioneerida avalikku sektorisse kuuluva tööandja poolt järjestikuste tähtajaliste lepingute kasutamise kuritarvitamist.

(vt punkt 57 ja resolutiivosa)







EUROOPA KOHTU OTSUS (teine koda)

7. september 2006(*)

Direktiiv 1999/70/EÜ – Tähtajalist tööd käsitleva raamkokkuleppe klausli 1 punkt b ja klausel 5 – Määramata tähtajaga töösuhte tekkimine juhul, kui on rikutud järjestikustele tähtajalistele töölepingutele kohalduvaid õigusnorme – Võimalus teha erandeid avaliku sektori töölepingute puhul

Kohtuasjas C‑53/04,

mille esemeks on EÜ artikli 234 alusel Tribunale di Genova (Itaalia) 21. jaanuari 2004. aasta otsusega esitatud eelotsusetaotlus, mis saabus Euroopa Kohtusse 10. veebruaril 2004, menetluses

Cristiano Marrosu,

Gianluca Sardino

versus

Azienda Ospedaliera Ospedale San Martino di Genova e Cliniche Universitarie Convenzionate,

EUROOPA KOHUS (teine koda),

koosseisus: koja esimees C. W. A. Timmermans, kohtunikud R. Schintgen (ettekandja), R. Silva de Lapuerta, G. Arestis ja J. Klučka,

kohtujurist: M. Poiares Maduro,

kohtusekretär: vanemametnik M. Ferreira,

arvestades kirjalikus menetluses ja 14. juuli 2005. aasta kohtuistungil esitatut,

arvestades kirjalikke märkusi, mille esitasid:

–        Cristiano Marrosu ja Gianluca Sardino, esindajad: avvocato G. Bellieni ja avvocato A. Lanata,

–        Azienda Ospedaliera Ospedale San Martino di Genova e Cliniche Universitarie Convenzionate, esindaja: avvocato C. Ciminelli,

–        Itaalia valitsus, esindaja: I. M. Braguglia, keda abistasid avvocato dello Stato D. Del Gaizo ja avvocato dello Stato P. Gentili,

–        Kreeka valitsus, esindaja: I. Bakopoulos,

–        Euroopa Ühenduste Komisjon, esindajad: N. Yerrell ja A. Aresu,

olles 20. septembri 2005. aasta kohtuistungil ära kuulanud kohtujuristi ettepaneku,

on teinud järgmise

otsuse

1        Eelotsusetaotlus puudutab nõukogu 28. juuni 1999. aasta direktiivi 1999/70/EÜ, milles käsitletakse Euroopa Ametiühingute Konföderatsiooni (ETUC), Euroopa Tööandjate Föderatsiooni (UNICE) ja Euroopa Riigiosalusega Ettevõtete Keskuse (CEEP) sõlmitud raamkokkulepet tähtajalise töö kohta (EÜT L 175, lk 43; ELT eriväljaanne 05/03, lk 368) lisas esitatud ja 18. märtsil 1999 sõlmitud tähtajalist tööd käsitleva raamkokkuleppe (edaspidi „raamkokkulepe”) klausli 1 punkti b ja klausli 5 tõlgendamist.

2        Taotlus esitati ühelt poolt C. Marrosu ja G. Sardino ning teiselt poolt nende tööandja, Azienda Ospedaliera Ospedale San Martino di Genova e Cliniche Universitarie Convenzionate (Genova San Martino haigla ja lepingulised ülikooli kliinikud, edaspidi „haigla”) vahelises vaidluses, mis puudutab nende vahel sõlmitud töölepingute uuendamata jätmist.

 Õiguslik raamistik

 Ühenduse õigusnormid

3        Raamkokkuleppe klauslis 1 on sätestatud, et selle „eesmärk on:

a)      parandada tähtajalise töötamise kvaliteeti, tagades mittediskrimineerimise põhimõtte kohaldamise;

b)      luua raamistik, et vältida kuritarvitusi, mis võiksid tuleneda järjestikuste tähtajaliste töölepingute või töösuhete kasutamisest”.

4        Raamkokkuleppe klausli 2 lõige 1 näeb ette, et seda „kohaldatakse tähtajaliste töötajate suhtes, kellel on tööleping või töösuhe, nagu see on määratletud liikmesriigi seadustes, kollektiivlepingutes või praktikas”.

5        Raamkokkuleppe klausel 5 sätestab:

„1.      Järjestikuste tähtajaliste töölepingute või töösuhete kasutamise võimaliku kuritarvitamise vältimiseks kehtestavad liikmesriigid, olles kooskõlas siseriikliku õiguse, kollektiivlepingute või praktikaga konsulteerinud tööturu osapooltega, ja/või tööturu osapooled konkreetsete sektorite ja/või töötajakategooriate vajaduse arvestades ühe või mitu järgmistest meetmetest, juhul kui kuritarvituste vältimiseks puuduvad samaväärsed juriidilised meetmed:

a)      objektiivsed alused, mis õigustaksid selliste töölepingute või töösuhete uuendamist;

b)      järjestikuste tähtajaliste töölepingute või töösuhete maksimaalne kogukestus;

c)      selliste töölepingute või töösuhete uuendamiste arv.

2.      Liikmesriigid, olles konsulteerinud tööturu osapooltega, ja/või tööturu osapooled määravad vajaduse korral kindlaks, millistel tingimustel tähtajalisi töölepinguid või töösuhteid:

a)      loetakse järjestikusteks;

b)      loetakse määramata tähtajaga töölepinguteks või töösuheteks.”

6        Direktiivi 1999/70 artikli 2 esimese lõigu kohaselt jõustavad liikmesriigid direktiivi järgimiseks vajalikud normid 10. juuliks 2001.

 Siseriiklikud õigusnormid

7        29. detsembri 2000. aasta seadusega nr 422, mis puudutab Itaalia Euroopa ühendustesse kuulumisest tulenevate kohustuste täitmiseks võetud õigusnorme – ühenduse õigus 2000 (Gazzetta ufficiale della Repubblica italiana, edaspidi „GURI”, nr 16 regulaarne lisa, 20.1.2001; edaspidi „seadus nr 422/2000”), volitas siseriiklik seadusandja Itaalia valitsust võtma selle seaduse A ja B lisades toodud ühenduse direktiivide ülevõtmiseks vajalikke seadusandlikke dekreete. B lisas nimetati muu hulgas direktiivi 1990/70.

8        Seaduse nr 422/2000 artikli 2 lõike 1 punkt b sätestab, et „selleks, et vältida võimalikke vastuolusid erinevates valdkondades, mida rakendatavad õigusnormid puudutavad, jõus olevate õigusnormidega, muudetakse või täiendatakse viimaseid vajadusel […]” ja sama sätte punkt f näeb ette, et „seadusandlikud dekreedid tagavad igal juhul, et rakendavaid direktiive puudutavates valdkondades võetud õigusnormid on asjaomaste direktiivide nõuetega täielikult kooskõlas […]”.

9        6. septembril 2001 võttis Itaalia valitsus seaduse nr 422/2000 artikli 2 lõike 1 punkti f alusel vastu direktiivi 1999/70/EÜ, milles käsitletakse ETUC, UNICE ja CEEP sõlmitud raamkokkulepet tähtajalise töö kohta, rakendamist puudutava seadusandliku dekreedi nr 368 (GURI, nr 235, 9.10.2001, lk 4; edaspidi „seadusandlik dekreet nr 368/2001”).

10      Seadusandliku dekreedi nr 368/2001 artikli 1 lõige 1 näeb ette, et „tähtajalise töölepingu võib sõlmida tehnilistel põhjustel või tootmise, korraldamise või töötajate asendamise ülekaalukatel põhjustel”.

11      Seadusandliku dekreedi nr 368/2001 artikli 4 lõike 1 kohaselt võib töölepingut pikendada üks kord, kui lepingu kestus oli algselt alla kolme aasta „tingimusel, et see toimub objektiivsetel alustel ja see puudutab sama tööd, mis lepingu kohaselt oli tähtajalise kestusega”. Siiski ei või nimetatud lepingu kogukestus sel juhul ületada kolme aastat.

12      Seadusandliku dekreedi nr 368/2001 artikkel 5 pealkirjaga „Tähtaja möödumine ja sanktsioonid. Järjestikused töölepingud” sätestab:

„1.      Kui töösuhe jätkub pärast esialgu kindlaks määratud või artikli 4 kohaselt hiljem pikendatud tähtaega, peab tööandja töötajale makstavat töötasu suurendama 20% päevas kümne päeva jooksul ja 40% iga lisapäeva puhul.

2.      Kui töösuhe kestab alla kuuekuulise tähtajaga töölepingu puhul üle kahekümne päeva või teistel juhtudel üle kolmekümne päeva, peetakse töölepingut nende tähtaegade möödumisel määramata tähtajaga töölepinguks.

3.      Kui töötaja võetakse artiklit 1 kohaldades alla või kuni kuuekuulise tähtajaga töölepingu tähtaja möödumisel kümne päeva jooksul või üle kuuekuulise tähtajaga töölepingu tähtaja möödumisel kahekümne päeva jooksul uuesti tähtajaliselt tööle, peetakse teist töölepingut määramata tähtajaga töölepinguks.

4.      Kahe järjestikuse tähtajalise töölevõtmise puhul, st kui töösuhe ei ole vahepeal katkenud, peetakse töölepingut määramata tähtajaga töölepinguks alates esimese töölepingu sõlmimisest.”

13      Seadusandliku dekreedi nr 368/2001 artikkel 10 sisaldab nimekirja juhtudest, mille puhul on välistatud uute tähtajalist tööd puudutavate õigusnormide kohaldamine. Ükski nendest juhtudest ei puuduta avalikku sektorit.

14      Seadusandlik dekreet nr 368/2001 jõustus eelotsusetaotluse esitanud kohtu väitel 21. septembril 2001. Selle dekreedi artikli 11 lõige 1 täpsustab, et „[a]lates käesoleva seadusandliku dekreedi jõustumisest on tunnistatud kehtetuks […] kõik vastuolus olevad ja käesolevas seadusandlikus dekreedis otseselt viitamata õigusnormid”. Nimetatud artikli lõige 3 lisab, et „varasemate õigusnormide alusel koostatud individuaalsed töölepingud kehtivad kuni nende tähtaja möödumiseni”.

15      30. märtsi 2001. aasta seadusandliku dekreedi nr 165 avaliku sektori asutustes töö korraldamise üldeeskirjade kohta (GURI nr 106 regulaarne lisa, 9.5.2001; edaspidi „seadusandlik dekreet nr 165/2001”) artikkel 36 sätestab:

„1.      Avaliku sektori asutused kasutavad tsiviilkoodeksis ja ettevõtja töösuhteid reguleerivates seadustes ette nähtud paindlikke lepinguvorme kooskõlas eespool toodud lõigetes sätestatud töötajate töölevõtmist puudutavate õigusnormidega. Tähtajalisi töölepinguid, koolitus‑ ja töölepinguid, teisi koolituse ja ajutise töö valdkonda kuuluvaid suhteid […] reguleerivad siseriiklikud kollektiivlepingud.

2.      Igal juhul ei too avaliku sektori asutuste poolt töötajate töölevõtmist ja tööd puudutavate kohustuslike õigusnormide rikkumine kaasa nende asutustega määramata tähtajaga töölepingute sõlmimist, vaid kohaldatakse võimalikku vastutust ja sanktsioone puudutavaid sätteid. Asjaomasel töötajal on õigus kohustuslike õigusnormidega vastuolus tehtud tööst tuleneva kahju hüvitamisele. Tahtliku rikkumise või raske hooletuse korral peavad asutused sellise töösuhte alusel makstud summad vastutavatelt juhatajatelt sisse nõudma.”

16      Eelotsusetaotluse esitanud kohus rõhutab, et Corte costituzionale (konstitutsioonikohus) leidis oma 13. märtsi 2003. aasta otsuses nr 89, et seadusandliku dekreedi nr 165/2001 artikli 36 lõike 2 esimene lause on kooskõlas põhiseaduslike võrdsuse ja hea halduse põhimõtetega, mis on sätestatud vastavalt Itaalia põhiseaduse artiklites 3 ja 97. Corte costituzionale leidis, et aluspõhimõte, mille kohaselt ametiasutustesse võetakse põhiseaduse artikli 97 kolmandat lõiku kohaldades tööle konkursi korras, muudab õiguspäraseks era‑ ja avaliku sektori töötajate erineva kohtlemise siis, kui leitakse, et järjestikuste tähtajaliste töölepingute sõlmimine on olnud õigusvastane.

 Põhikohtuasi ja eelotsuse küsimus

17      Haigla võttis põhikohtuasja hagejad tööle tehniliste köögitöötajatena mitmete järjestikuste tähtajaliste töölepingute alusel, millest viimased sõlmiti 2002. aasta jaanuarikuu jooksul kuueks kuuks.

18      Töölevõtmine toimus haigla poolt 1998. aastal „tehniliste köögitöötajate” ajutiseks töölevõtmiseks korraldatud avaliku konkursi lõpus koostatud sobivate kandidaatide nimekirja alusel; põhikohtuasja hagejad läbisid konkursi edukalt.

19      Viimaseid tähtajalisi töölepinguid, mis lõppesid 2002. aasta juulikuus, haigla ei uuendanud ning põhikohtuasja hagejad vabastati ametlikult töölt, kui nad tulid vastavate töölepingute lõppemisel tööle.

20      Põhikohtuasja hagejad vaidlustasid töölt vabastamise otsuse Tribunale di Genova’s, paludes viimasel ühelt poolt seadusandliku dekreedi nr 368/2001 alusel tuvastada määramata tähtajaga töölepingute olemasolu haiglaga selle seadusandliku dekreedi jõustumisel kestnud esimeste töösuhete algusest alates ning teiselt poolt mõista haiglalt välja maksmisele kuuluv töötasu ja tekitatud kahju.

21      Käesoleval juhul sedastab eelotsusetaotluse esitanud kohus iga vaidlusaluse asja suhtes, et haiglaga sõlmitud eelviimase lepingu lõppemise kuupäeva ja viimase töölepingu sõlmise kuupäeva vahel oli kaheksa päeva. Seadusandliku dekreedi nr 368/2001 artikli 5 lõige 3 näeb ette, et kui töötaja võetakse „alla või kuni kuuekuulise tähtajaga töölepingu tähtaja möödumisel kümne päeva jooksul” uuesti tähtajaliselt tööle, peetakse teist töölepingut automaatselt määramata tähtajaga töölepinguks.

22      Haigla väidab, et seadusandliku dekreedi nrº368/2001 artiklit 5 ei saa käesolevas asjas kohaldada, kuna seadusandliku dekreedi nrº165/2001 artikkel 36 keelab avaliku sektori asutustel sõlmida määramata tähtajaga töölepinguid.

23      Eelotsusetaotluse esitanud kohus märgib, et raamkokkuleppe ei too välja ühtegi tegevusvaldkonda, mis oleks selle kohaldamisalast välja jäetud, v.a sama raamkokkuleppe klausli 2 lõikes 2 toodud teatud kutseõppega seotud suhted ja töösuhted, millel ei ole midagi ühist selles kohtus arutlusel oleva kohtuasjaga. Lisaks ei näinud seadus nr 422/2000, mis andis valitsusele volituse rakendada direktiivi 1999/70, selle avalikule sektorile kohaldamise suhtes ette mingeid piiranguid. Tegelikult ei sisalda seadusandlik dekreet nr 368/2001 mingit sellist piirangut. Kuna nimetatud dekreet võeti vastu pärast seadusandlikku dekreeti nr 165/2001, tunnistati sellega otseselt kehtetuks „kõik vastuolus olevad ja käesolevas seadusandlikus dekreedis otseselt viitamata õigusnormid”.

24      Eelotsusetaotluse esitanud kohus küsib, kas seadusandliku dekreedi nr 165/2001 artikli 36 lõike 2 esimene lause on kooskõlas ühenduse õigusega selles osas, milles järjestikusi tähtajalisi töölepinguid puudutavate kohustuslike õigusnormide rikkumisel teeb see väga selget vahet nende töölepingu vahel, mis on sõlmitud avaliku sektori asutuste või erasektorisse kuuluvate tööandjatega. Nimetatud kohus märgib selles osas, et kaitse siseriiklikus õiguskorras üldise olemusega hüvitise näol ei saa, arvestades asjaomastel töötajatel tekkivaid kahju tõendamise koormuse küsimusi, pidada võrdväärseks sellega, mis tuleneb endisele tööle ennistamisest. See viimati nimetatud kaitse vorm vastab paremini vajadusele vältida kuritarvitusi, mis võiksid tuleneda tööandja poolt järjestikuste tähtajaliste töölepingute sõlmimisest.

25      Neil asjaoludel otsustas Tribunale di Genova menetluse peatada ja esitada Euroopa Kohtule järgmise eelotsuse küsimuse:

 „Kas direktiivi 1999/70/EÜ (artiklit 1 ja [raamkokkuleppe] klausli 1 punkti b ja klauslit 5) tuleb tõlgendada nii, et sellega on vastuolus (nimetatud direktiivi ülevõtmisest varasem) siseriiklik õigusnorm, mis teeb vahet avaliku sektori töölepingutel võrreldes eraõiguslike tööandjatega sõlmitud töölepingutega, jättes esimesed välja määramata tähtajaga töösuheteks muutumise kaitse alt, juhul kui järjestikuste tähtajaliste töölepingute vallas on rikutud kohustuslikke õigusnorme?”


 Eelotsuse küsimus

 Eelotsusetaotluse vastuvõetavus

 Euroopa Kohtule esitatud märkused

26      Haigla leiab, et eelotsusetaotlus on vastuvõetamatu selles osas, milles direktiiv 1999/70 ei ole põhikohtuasjas vahetult kohaldatav direktiivide horisontaalse vahetu õigusmõju puudumise tõttu, kuna haigla ei allu ei Itaalia riigile ega ühelegi ministeeriumile. Tegemist on autonoomse asutusega, millel on oma juhid, kes peavad juhtimise käigus kohaldama siseriiklikke õigusnorme, mida nad ei või seada kahtluse alla ning millest nad ei või kõrvale kalduda.

27      Itaalia valitsus väidab samuti, et eelotsusetaotlus on vastuvõetamatu. Ta leiab ühelt poolt, et see taotlus on puhtalt hüpoteetiline, kuna eelotsusetaotluse esitanud kohus, kes on ainsana pädev tõlgendama siseriiklikke õigusnorme, ei kahtle selles, et põhikohtuasjas tuleb kohaldada seadusandliku dekreedi nrº368/2001 artiklit 5, mis teeb erandi seadusandliku dekreedi nr 165/2001 artiklist 36.

28      Itaalia valitsus leiab teiselt poolt, et nimetatud taotlus on põhikohtuasjas lahenduse leidmisel täiesti asjakohatu, kuna esimesed töölepingud sõlmiti enne direktiivi 1999/70 ülevõtmise tähtaega, milleks oli 10. juuli 2001.

 Euroopa Kohtu hinnang

29      Mis puudutab haigla poolt tõstatatud vastuvõetamatuse vastuväidet, siis piisab, kui märkida, et eelotsusetaotlusest nähtub, et siseriiklik kohus leiab, et on tõendatud asjaolu, et haigla puhul on tegemist avaliku sektori institutsiooniga, mis on seotud avaliku haldusega. Väljakujunenud kohtupraktika kohaselt võib direktiivile toetuda mitte ainult riigiasutuste, vaid ka riigile alluvate või riigi poolt kontrollitavate organisatsioonide või asutuste vastu või nende vastu, kellel on laiemad volitused võrreldes nendega, mis tulenevad üksikisikute vahelistele suhetele kohaldatavatest eeskirjadest, nt kohalik omavalitus või organisatsioonid, kelle ülesandeks on olenemata juriidilisest vormist ametiasutuste korraldusel ja nende kontrolli all avalikust huvist tulenevate teenuste osutamine (22. juuni 1989. aasta otsus kohtuasjas 103/88: Fratelli Costanzo, EKL 1989, lk 1839, punkt 31; 12. juuli 1990. aasta otsus kohtuasjas C‑188/89: Foster jt, EKL 1990, lk I‑3313, punkt 19, ja 5. veebruari 2004. aasta otsus kohtuasjas C‑157/02: Rieser Internationale Transporte, EKL 2004, lk I‑1477, punkt 24).

30      Seega käesoleval juhul ei saa vastuvõetamatuse vastuväidet vastu võtta.

31      Teiseks, mis puudutab esimest Itaalia valitsuse esitatud vastuvõetamatuse vastuväidet, siis tuleb sedastada, et väljakujunenud kohtupraktikast nähtub, et EÜ artikli 234 alusel alustatud menetluse raames ei ole kindlasti Euroopa Kohtu ülesandeks otsustada siseriikliku õiguse tõlgendamise või siseriiklike õigusnormide vastavuse üle ühenduse õigusega (vt eelkõige 19. märtsi 1964. aasta otsus kohtuasjas 75/63: Unger, EKL 1964, lk 347, 356, ja 8. septembri 2005. aasta otsus kohtuasjas C‑40/04: Yonemoto, EKL 2005, lk I‑7755, punkt 27).

32      Siiski tuleb meelde tuletada, et väljakujunenud kohtupraktika kohaselt on EÜ asutamislepingu samas artiklis sätestatud Euroopa Kohtu ja siseriiklike kohtute koostöö raames vaid siseriiklikul kohtul, kes asja menetleb ja kes vastutab tehtava lahendi eest, pädevus otsustada kohtuasja konkreetseid asjaolusid arvestades, kas kohtuotsuse tegemiseks on vaja eelotsust ja kas Euroopa Kohtule esitatud küsimusel on kohtuasja suhtes tähtsust. Järelikult, kui esitatud eelotsuse küsimused puudutavad ühenduse õiguse tõlgendamist, peab Euroopa Kohus üldjuhul otsuse tegema (vt eelkõige 15. detsembri 1995. aasta otsus kohtuasjas C‑415/93: Bosman, EKL 1995, lk I‑4921, punkt 59, ja 10. novembri 2005. aasta otsus kohtuasjas C‑316/04: Stichting Zuid-Hollandse Milieufederatie, EKL 2005, lk I‑9759, punkt 29).

33      Vaid erandjuhtudel peab Euroopa Kohus oma pädevuse hindamiseks kindlaks tegema need asjaolud, mille tõttu siseriiklik kohus talle eelotsusetaotluse esitas (vt selle kohta 16. detsembri 1981. aasta otsus kohtuasjas 244/80: Foglia, EKL 1981, lk 3045, punkt 21). Euroopa Kohus võib keelduda siseriikliku kohtu esitatud eelotsuse küsimusele vastamisest vaid juhul, kui ühenduse õiguse tõlgendamine, mida siseriiklik kohus on palunud, ei ole ilmselgelt kuidagi seotud tegelikkusega või põhikohtuasja esemega või kui kõnealune probleem on hüpoteetiline või kui Euroopa Kohtul puudub teave nende faktiliste ja õiguslike asjaolude kohta, mida tal on vaja tarviliku vastuse andmiseks talle esitatud küsimustele (vt eelkõige eespool viidatud kohtuotsused Bosman, punkt 61, ja Stichting Zuid-Hollandse Milieufederatie, punkt 30).

34      Käesoleval juhul ei saa asjakohaselt väita, et direktiivi 1999/70 tõlgendamine ei ole kuidagi seotud tegelikkuse või põhikohtuasja esemega või et kõnealune probleem on hüpoteetiline, kuna eelotsusetaotluse esitanud kohtu poolt küsitud tõlgendamise eesmärgiks on just võimaldada viimasel vastata küsimusele, mis puudutab siseriikliku õigusnormi kooskõla selle direktiiviga.

35      See vastuvõetamatuse vastuväide tuleb seega samuti tagasi lükata.

36      Kolmandaks, mis puudutab Itaalia valitsuse poolt toodud teist vastuvõetamatuse vastuväidet, piisab, kui märkida, et direktiivist 1999/70, mille ülesvõtmise tähtaeg möödus 10. juulil 2001, nähtub, et selle eesmärk on vältida kuritarvitusi, mis võiksid tuleneda järjestikuste tähtajaliste töölepingute või töösuhete kasutamisest, ning need sätted puudutavad põhimõtteliselt tähtajaliste töölepingute uuendamist ja sellele kohaldatavaid tingimusi. Asjaomaste töölepingute uuendamine põhikohtuasjas toimus vastavalt 10. ja 11. jaanuaril 2002 ning seega pärast kuupäeva, mil nimetatud direktiiv pidi olema siseriiklikku õigusesse üle võetud. Nendel tingimustel ei saa asjakohaselt väita, et selle direktiivi tõlgendamine ei ole üldse asjakohane eelotsusetaotluse esitanud kohtus arutlusel olevate vaidluste lahendamiseks.

37      Eelnevatest kaalutlustest tuleneb, et eelotsusetaotlus on vastuvõetav.

 Põhiküsimus

38      Eelotsusetaotluse esitanud kohus küsib sisuliselt seda, kas raamkokkulepet tuleb tõlgendada nii, et sellega on vastuolus siseriiklik õigusnorm, mis välistab avalikku sektorisse kuuluva tööandja poolt järjestikuste tähtajaliste töölepingute või töösuhete kasutamise kuritarvitamisel nende muutumise määramata tähtajaga töölepinguteks või töösuheteks, samas kui selline muutumine on ette nähtud erasektorisse kuuluva tööandjaga sõlmitud töölepingute või töösuhete puhul.

39      Esitatud küsimustele vastuse andmiseks tuleb kõigepealt märkida, et vastupidiselt sellele, mida Itaalia valitsus väitis kohtuistungil, olid nii direktiiv 1999/70 kui raamkokkulepe mõeldud kohaldamiseks ka tähtajalistele töölepingutele ja töösuhetele, mille on sõlminud ametiasutused ja muud avaliku sektori üksused (4. juuli 2006. aasta otsus kohtuasjas C‑212/04: Adeneler jt, EKL 2006, lk I‑6057, punkt 54).

40      Nimetatud kaks akti ei sisalda sätteid, mis võimaldaksid järeldada, et neid kohaldatakse vaid töötajate ja erasektori tööandjate vahel sõlmitud tähtajaliste lepingute suhtes (eespool viidatud kohtuotsus Adeneler jt, punkt 55).

41      Vastupidi – ühelt poolt nähtub raamkokkuleppe klausli 2 lõike 1 sõnastusest endast, et selle kohaldamisala on määratletud laialt, mainides üldsõnaliselt, et raamkokkulepet kohaldatakse „tähtajaliste töötajate suhtes, kelle on tööleping või töösuhe, nagu see on määratletud liikmesriigi seadustes, kollektiivlepingutes või praktikas”. Pealegi hõlmab raamkokkuleppes kasutatud „tähtajaliste töötajate” mõiste määratlus, mis on esitatud selle klausli 3 lõikes 1, kõiki töötajaid, tegemata vahet sõltuvalt sellest, kas tööandja, kellega nad on seotud, kuulub avalikku või erasektorisse (eespool viidatud kohtuotsus Adeneler jt, punkt 56).

42      Teiselt poolt jäetakse sama raamkokkuleppe klausli 2 lõikes 2 – kaugel sellest, et arvata avaliku sektori tööandjaga sõlmitud määratud tähtajaga töölepingud või töösuhted selle reguleerimisalast välja – liikmesriikidele ja/või tööturu osapooltele võimalus ette näha, et raamkokkulepet ei kohaldata „esialgse kutseõppega seotud tööpraktika ja töö käigus toimuva väljaõppe suhtes” ning töölepingute ja töösuhete suhtes, „mis on sõlmitud erilise riikliku või riigi toetatava kutseõppe‑, integreerumis‑ ja ümberõppeprogrammi raames” (eespool viidatud kohtuotsus Adeneler jt, punkt 57).

43      Samuti tuleb meelde tuletada, nagu nähtub raamkokkuleppe klausli 1 punktist b, et selle eesmärk on luua raamistik, et vältida kuritarvitusi, mis võiksid tuleneda järjestikuste tähtajaliste töölepingute või töösuhete kasutamisest.

44      Selleks pannakse raamkokkuleppe klausli 5 lõikega 1 liikmesriikidele kohustus kehtestada siseriiklikus õiguses üks või mitu lõike 1 punktides a–c loetletud meedet juhul, kui liikmesriigis puuduvad samaväärsed õiguslikud meetmed, mille eesmärk on järjestikuste tähtajaliste töölepingute kasutamise võimalikku kuritarvitamist tõhusalt vältida (eespool viidatud kohtuotsus Adeneler jt, punkt 65).

45      Siiski tuleb märkida, nagu nähtub selle sätte sõnastusest, et see annab liikmesriikidele − kui see on objektiivselt õigustatud − võimaluse arvestada konkreetsete asjaomaste sektorite ja/või töötajate kategooriate vajadusi.

46      On selge, et raamkokkuleppe klausli 5 lõige 2 ei anna sõnaselgelt liikmesriikidele sama võimalust selle kindlaksmääramiseks, millistel tingimustel tähtajalisi töölepinguid või töösuhteid tuleb lugeda määramata tähtajaga töölepinguteks või töösuheteks.

47      Kuna raamkokkulepe ei pane siiski liikmesriikidele üldist kohustust kehtestada nõue muuta tähtajalised töölepingud määramata tähtajaga lepinguteks, samuti ei ole ette nähtud täpseid tingimusi, millal tähtajalisi lepinguid kasutada (eespool viidatud kohtuotsus Adeneler jt, punkt 91), jätab see säte selles vallas liikmesriikidele teatud kaalutlusõiguse.

48      Sellest tuleneb, et raamkokkulepe klausliga 5 kui sellisega ei ole vastuolus, et liikmesriik kohtleb erinevalt järjestikuste tähtajaliste töölepingute ja töösuhete kasutamise kuritarvitamist vastavalt sellele, kas need töölepingud või töösuhted sõlmiti erasektorisse või avalikku sektorisse kuuluva tööandjaga.

49      Siiski, nagu tuleneb eespool viidatud kohtuotsuse Adeneler jt punktist 105, selleks, et põhikohtuasjas vaatluse all olevat siseriiklikku õigusnormi, millega on ainult avalikus sektoris keelatud muuta järjestikku sõlmitud tähtajalisi töölepinguid määramata tähtajaga töölepinguteks, võiks pidada raamkokkuleppega kooskõlas olevaks, peab asjassepuutuva liikmesriigi siseriiklik õiguskord sisaldama kõnesoleva sektori osas mõnd muud tõhusat meedet, et vältida ning vajadusel sanktsioneerida järjestikuste tähtajaliste lepingute kasutamise kuritarvitamise juhtumeid.

50      Mis puudutab viimast tingimust, siis tuleb meelde tuletada, et raamkokkuleppe klausli 5 lõige 1 nõuab liikmesriikidelt vähemalt ühe selles sättes loetletud meetme, mille eesmärk on järjestikuste tähtajaliste töölepingute või töösuhete kasutamise kuritarvitamise vältimine, tõhusat ja kohustuslikku vastuvõtmist, kui siseriiklik õigus juba ei sisalda samaväärseid meetmeid.

51      Peale selle, juhul kui – nagu käesolevas asjas – ühenduse õigusega ei ole ette nähtud konkreetseid sanktsioone juhtudeks, kui on tuvastatud kuritarvitamisi, peavad siseriiklikud ametiasutused võtma asjakohased meetmed olukorra lahendamiseks, kusjuures need meetmed ei pea olema mitte üksnes proportsionaalsed, vaid ka piisavalt tõhusad ja hoiatava mõjuga, et tagada raamkokkuleppe rakendamiseks vastu võetud normide täielik toime (eespool viidatud kohtuotsus Adeneler jt, punkt 94).

52      Kuigi selliste normide rakendamise viisid kuuluvad vastavalt liikmesriikide menetlusautonoomia põhimõttele nende siseriiklikku õiguskorda, ei või need siiski olla vähem soodsad normidest, millega reguleeritakse sarnaseid siseriiklikke olukordi (võrdväärsuse põhimõte), ega muuta ühenduse õiguskorrast tulenevate õiguste teostamist praktikas võimatuks või ülemäära keeruliseks (tõhususe põhimõte) (vt eelkõige 14. detsembri 1995. aasta otsus kohtuasjas C‑312/93: Peterbroeck, EKL 1995, lk I‑4599, punkt 12, ja eespool viidatud kohtuotsus Adeneler jt, punkt 95).

53      Järelikult, kui järjestikuste tähtajaliste töölepingute kasutamise kuritarvitamine on siiski toimunud, peab selle kuritarvituse kohaseks sanktsioneerimiseks ja ühenduse õiguse rikkumise tagajärgede heastamiseks saama kohaldada meedet, milles on ette nähtud töötajate kaitse tõhusad ja võrdväärsed tagatised. Direktiivi 1999/70 artikli 2 esimese lõigu sõnastuse kohaselt „jõustavad [liikmesriigid] [nimetatud] direktiivi järgimiseks vajalikud normid” (eespool viidatud kohtuotsus Adeneler jt, punkt 102).

54      Euroopa Kohtu ülesanne ei ole tõlgendada siseriiklikku õigust, see ülesanne kuulub ainult eelotsusetaotluse esitanud kohtule, kes peab käesolevas asjas kindlaks tegema, kas eelnevas kolmes punktis toodud nõuded on asjaomase siseriikliku õigusnormi poolt täidetud. Euroopa Kohus võib aga eelotsusetaotluse osas otsust tehes esitada vajadusel täpsustusi, mille eesmärk on suunata siseriiklikku kohut temapoolsel tõlgendusel (vt 21. veebruari 2006. aasta otsus kohtuasjas C‑255/02: Halifax jt, EKL 2006, lk I‑1609, punktid 76 ja 77).

55      Selles osas tuleb märkida, et selline siseriiklik õigusnorm, nagu on vaatluse all põhikohtuasjas, mis näeb ette kohustuslikud järjestikuste tähtajaliste töölepingute või töösuhete kestuse ja uuendamise eeskirjad ning töötaja õiguse avaliku sektori poolt järjestikuste tähtajaliste töölepingute või töösuhete kuritarvitavast kasutamisest tuleneva kahju hüvitamisele, näib esmapilgul täitvat käesoleva kohtuotsuse punktides 51–53 toodud nõudeid.

56      Siiski on eelotsusetaotluse esitanud kohtu üleanne hinnata, millises osas teevad seadusandliku dekreedi nr 165/2001 artikli 36 lõike 2 esimese lause kohaldamise tingimused ja tõhus rakendamine sellest asjakohase meetme avaliku sektori poolt järjestikuste tähtajaliste lepingute kasutamise kuritarvitamise vältimiseks ning vajadusel sanktsioneerimiseks.

57      Arvestades eespool toodud kaalutlusi, tuleb esitatud küsimusele vastata, et raamkokkulepet tuleb tõlgendada nii, et sellega ei ole põhimõtteliselt vastuolus siseriiklik õigusnorm, mis välistab avalikku sektorisse kuuluva tööandja poolt järjestikuste tähtajaliste töölepingute või töösuhete kasutamise kuritarvitamisel nende muutumise määramata tähtajaga töölepinguteks või töösuheteks, samas kui selline muutumine on ette nähtud erasektorisse kuuluva tööandjaga sõlmitud töölepingute või töösuhete puhul, kui need õigusnormid sisaldavad mõnda muud tõhusat meedet, mille eesmärk on vältida ning vajadusel sanktsioneerida avalikku sektorisse kuuluva tööandja poolt järjestikuste tähtajaliste lepingute kasutamise kuritarvitamist.

 Kohtukulud

58      Kuna põhikohtuasja poolte jaoks on käesolev menetlus eelotsusetaotluse esitanud kohtus poolelioleva asja üks staadium, otsustab kohtukulude jaotuse siseriiklik kohus. Euroopa Kohtule märkuste esitamisega seotud kulusid, v.a poolte kohtukulud, ei hüvitata.

Esitatud põhjendustest lähtudes Euroopa Kohus (teine koda) otsustab:

Nõukogu 28. juuni 1999. aasta direktiivi 1999/70/EÜ, milles käsitletakse Euroopa Ametiühingute Konföderatsiooni (ETUC), Euroopa Tööandjate Föderatsiooni (UNICE) ja Euroopa Riigiosalusega Ettevõtete Keskuse (CEEP) sõlmitud raamkokkulepet tähtajalise töö kohta, lisas esitatud ja 18. märtsil 1999 sõlmitud tähtajalist tööd käsitlevat raamkokkulepet tuleb tõlgendada nii, et sellega ei ole põhimõtteliselt vastuolus siseriiklik õigusnorm, mis välistab avalikku sektorisse kuuluva tööandja poolt järjestikuste tähtajaliste töölepingute või töösuhete kasutamise kuritarvitamisel nende muutumise määramata tähtajaga töölepinguteks või töösuheteks, samas kui selline muutumine on ette nähtud erasektorisse kuuluva tööandjaga sõlmitud töölepingute või töösuhete puhul, kui need õigusnormid sisaldavad mõnda muud tõhusat meedet, mille eesmärk on vältida ning vajadusel sanktsioneerida avalikku sektorisse kuuluva tööandja poolt järjestikuste tähtajaliste lepingute kasutamise kuritarvitamist.

Allkirjad


* Kohtumenetluse keel: itaalia.

Üles