Kohtuasi C-287/03

Euroopa Ühenduste Komisjon

versus

Belgia Kuningriik

Liikmesriigi kohustuste rikkumine – Teenuste osutamise vabadus – Püsikliendiprogramm – Tõendamiskoormis

Kohtujurist P. Léger’ ettepanek, esitatud 10. märtsil 2005 

Euroopa Kohtu otsus (teine koda), 12. mai 2005 

Kohtuotsuse kokkuvõte

1.     Liikmesriigi kohustuste rikkumise hagi — Kohtueelne menetlus — Ülemäärane kestus — Asjaolu, mis mõjutab hagi vastuvõetavust üksnes kaitseõiguste rikkumise korral — Tõendamiskoormis

(EÜ artikkel 226)

2.     Liikmesriigi kohustuste rikkumise hagi — Kohustuste rikkumise tõendamine — Komisjoni tõendamiskoormis — Oletused — Lubamatus — Hagi, mis käsitleb mitte siseriikliku sätte sisu, vaid selle rakendamist — Tõendeid käsitlevad erinõuded

(EÜ artikkel 226)

1.     Kuigi liikmesriigi kohustuste rikkumise menetluse raames võib kohtueelse menetluse ülemäärase kestuse tõttu muutuda hagi vastuvõetamatuks, saab seda järeldada ainult sellistel juhtudel, kui komisjoni käitumine on raskendanud komisjoni argumentidele vastuvaidlemist ning seega rikkunud kaitseõigusi. Sellist raskenemist peab tõendama asjaomane liikmesriik.

(vt punkt 14)

2.     Liikmesriigi kohustuste rikkumise menetluse raames peab komisjon tõendama väidetavat liikmesriigi kohustuste rikkumist ning esitama Euroopa Kohtule vajalikud tõendid, mis võimaldaksid kohtul rikkumist tuvastada, ilma et komisjon toetuks seejuures lihtsalt oletustele.

Eriti seoses hagiga, mis käsitleb siseriikliku sätte rakendamist, on liikmesriigi kohustuste rikkumise tuvastamiseks vajalik tõendite esitamine, mis võrreldes tavaliste, siseriikliku sätte sisu puudutava liikmesriigi kohustuste rikkumise hagi põhjendavate tõenditega on erilised. Nendel asjaoludel on liikmesriigi kohustuste rikkumist võimalik tuvastada ainult juhul, kui on esitatud piisavalt dokumenteeritud ning üksikasjalikud tõendid siseriiklike haldus- ja/või kohtuasutuste väidetava käitumise kohta, mille eest peetakse vastutavaks asjaomast liikmesriiki.

Liikmesriigi käitumine, mis seisneb ühenduse õigusega vastuolus olevas halduspraktikas, võib küll olla liikmesriigi kohustuste rikkumine EÜ artikli 226 mõttes, kuid see halduspraktika peab olema teatud määral juurdunud ning üldine.

(vt punktid 27–29)

EUROOPA KOHTU OTSUS (teine koda)

12. mai 2005(*)

Liikmesriigi kohustuste rikkumine – Teenuste osutamise vabadus – Püsikliendiprogramm – Tõendamiskoormus

Kohtuasjas C-287/03,

mille esemeks on 3. juulil 2003 EÜ artikli 226 alusel esitatud liikmesriigi kohustuste rikkumise hagi,

Euroopa Ühenduste Komisjon, esindajad: M. Patakia ja N. B. Rasmussen, kohtudokumentide kättetoimetamise aadress Luxembourgis,

hageja,

versus

Belgia Kuningriik, esindaja: E. Dominkovits, keda abistas  avocat E. Balate,

kostja,

EUROOPA KOHUS (teine koda),

koosseisus: koja esimees C. W. A. Timmermans, kohtunikud R. Silva de Lapuerta (ettekandja), R. Schintgen, P. Kūris ja G. Arestis,

kohtujurist: P. Léger,

kohtusekretär: vanemametnik L. Hewlett,

arvestades kirjalikus menetluses ja 15. detsembri 2004. aasta kohtuistungil esitatut,

olles 10. märtsi 2005. aasta kohtuistungil ära kuulanud kohtujuristi ettepaneku,

on teinud järgmise

otsuse

1       Euroopa Ühenduste Komisjon palub oma hagiavalduses Euroopa Kohtul tuvastada, et Belgia Kuningriik on rikkunud EÜ artiklist 49 tulenevaid kohustusi, sest ta kohaldab diskrimineerivalt ja ebaproportsionaalselt „sarnasuse” ja „ainsa müüja” tingimust ühelt poolt tarbija omandatud kaupade ja teenuste puhul ning teiselt poolt selliste kaupade ja teenuste puhul, mida püsikliendi programmi raames võib saada kas tasuta või odavamate hindadega, kui sellise programmi eeltingimust, mida viiakse ellu teenuste piiriülese osutamisena ettevõtjate vahel.

 Siseriiklikud õigusnormid

2       Belgia 14. juuli 1991. aasta seaduse Loi sur les pratiques du commerce et l’information et la protection du consommateur (seadus kaubandustegevuse ning tarbijate teavitamise ja kaitse kohta; 29.8.1991, aasta Moniteur belge) artikli 54 kohaselt on keelatud „müüja tehtavad seotud pakkumised tarbijale”. Seotud pakkumisega nimetatud sätte mõttes on tegemist juhul, kui „kaupade, teenuste ja teiste hüvede või nende soetamist võimaldavate kupongide tasuta või muul viisil saamine on seotud muude kaupade või teenuste soetamisega, isegi kui need on identsed”. Keelatud on ka „mitme ühise eesmärgiga tegutseva müüja” poolt tarbijatele tehtavad seotud pakkumised.

3       Selle seaduse artiklis 57 on käsitletud erandeid nimetatud keelust ja defineeritud hüved, mida tarbijale võib pakkuda põhikauba või -teenusega kaasa antava tasuta soetamist võimaldava kupongina. Artikli 57 punktides 1–3 on käsitletud erandeid, mille kasutamise õigus on kauplejal vaid siis, kui ta on end kõnealuse seaduse artikli 59 kohaselt majandusministeeriumis eelnevalt registreerinud. Erandid on kehtestatud hinnaalandustele seoses omandatud kaupade või teenuste kogustega (punkt 1), hüvedele, nagu värvitrükised, kleebised ja muud väikse müügiväärtusega pildid, ning lubatud loosimistel või loteriidel osalemise kupongid (punkt 2) ning hinnaalandustele sularahas maksmise korral (punkt 3).

4       Seaduse artikli 57 punktis 4 sätestatud erandit seotud pakkumiste tegemise keelust võib kasutada ka registreerimata kaupleja. Selles sättes on ette nähtud järgmist:

„Samuti tasuta, koos põhikauba või -teenusega võib pakkuda:

[…]

4. kuponge, mis annavad õiguse pärast teatud koguse kauba või teenuste omandamist saada sarnase kauba või teenuse omandamisel see tasuta või hinnaalandusega, juhul kui selline eelis saadakse sama kaupleja juures ning see ei ületa kolmandikku varem omandatud kauba või teenuse hinnast.

[…]”.

5       Nimetatud regulatsioonile mittevastavate tasuta kupongide pakkumine on õigusvastane. Majandusministeeriumi, kaupleja või eraõiguslike tarbijakaitseliitude taotlusel võivad kaubanduskohtud anda määruse sellise pakkumise lõpetamiseks.

 Vaidluse taust

6       Madalmaades asuva ettevõtja kaebuse alusel teatas komisjon 31. märtsi 1999. aasta märgukirjaga Belgia valitsusele, et tähelepanu tuleks pöörata küsimusele, kas nimetatud sätted on EÜ artikliga 49 kooskõlas. Belgia valitsus vastas 2. juuni 1999. aasta kirjaga.

7       Kuna komisjoni Belgia valitsuse vastus ei rahuldanud, esitas komisjon 1. augustil 2000 Belgia Kuningriigile põhjendatud arvamuse, milles ta kutsus seda liikmesriiki võtma arvamuse järgimiseks vajalikke meetmeid kahe kuu jooksul arvamuse kättesaamisest.

8       Belgia Kuningriik vastas põhjendatud arvamusele 16. oktoobri 2000. aasta kirjaga, milles ta kinnitas, et on valmis muutma nimetatud seadust, kuid leidis, et mõistlik oleks ära oodata komisjoni ettepanek selle valdkonna ühendusõiguslikuks harmoneerimiseks.

9       Neil asjaoludel esitas komisjon käesoleva hagi.

 Hagi

 Vastuvõetavus

 Poolte argumendid

10     Belgia valitsus väidab, et hagi on vastuvõetamatu kohtueelse menetluse ülemäärase kestuse tõttu. Põhjendatud arvamusele vastamisest kuni Euroopa Kohtule hagi esitamiseni on möödunud peaaegu kolm aastat. Selline hagi esitamisega viivitamine ei ole kooskõlas õiguskindluse ning õiguspärase ootuse põhimõtetega.

11     Belgia valitsus täpsustab, et ta võis õiguspäraselt järeldada, et komisjon pidas vastust põhjendatud arvamusele rahuldavaks, kuna komisjon ei vaielnud sellele vastu; lisaks ei ole vahepeal ilmnenud ühtki uut asjaolu.

12     Komisjon märgib selles suhtes, et pärast Belgia ametiasutuste saadetud vastust põhjendatud arvamusele on ta võtnud regulaarselt ühendust mõlema poole pädevate ametiasutustega. Järelikult peaks Belgia Kuningriik olema teadlik sellest, et komisjon on jäänud oma seisukoha juurde kogu kohtueelse menetluse jooksul.

13     Komisjoni arvates ei ole Belgia ametiasutused sellistel asjaoludel tõendanud, et kohtueelse menetluse kestus oleks riivanud Belgia Kuningriigi kaitseõigusi.

 Euroopa Kohtu hinnang

14     Tuleb märkida, et kuigi kohtueelse menetluse ülemäärase kestuse tõttu võib liikmesriigi kohustuste rikkumise hagi muutuda vastuvõetamatuks, saab kohtupraktika kohaselt seda järeldada ainult sellistel juhtudel, kui komisjoni käitumine on raskendanud komisjoni argumentidele vastuvaidlemist ning seega rikkunud kaitseõigusi; sellisel juhul peab asjaomane liikmesriik sellist raskenemist tõendama (vt selle kohta 16. mai 1991. aasta otsus kohtuasjas C-96/89: komisjon v. Madalmaad, EKL 1991, lk I-2461, punktid 15 ja 16, ja 21. jaanuari 1999. aasta otsus kohtuasjas C-207/97: komisjon v. Belgia, EKL 1999, lk I-275, punktid 24 ja 25).

15     Seega tuleb sedastada, et Belgia Kuningriik ei ole välja toonud ühtki erilist argumenti tõendamaks, et ajavahemik põhjendatud arvamusele vastamisest kuni Euroopa Kohtule hagi esitamiseni oleks mõjutanud tema kaitseõiguste kasutamist.

16     Neil asjaoludel tuleb hagi tunnistada vastuvõetavaks.

 Põhiküsimus

 Poolte argumendid

17     Komisjon väidab, et eelnimetatud seadusega ettenähtud „sarnasuse” ja „ainsa müüja” tingimused kujutavad endast teenuste osutamise vabaduse piiramist. Nende tingimuste rakendamine avaldab kahjustavat ning diskrimineerivat mõju eriti välisettevõtjatele, kes soovivad tulla Belgia turule.

18     Komisjoni arvates on nimetatud seadusega põhimõtteliselt vastuolus, kui ettevõtja teeb püsikliendiprogrammi kaudu seotud pakkumise selliste kaupade või teenuste kohta, mis ei ole põhikaupade või -teenustega sarnased. Tegelikult aga kuritarvitatakse seda regulatsiooni sageli ning sellest võidavad ainult Belgias asuvad ettevõtjad, kellel on oma turustusvõrk, ning kes nii laiendavad oma püsikliendiprogrammi ka teistesse sektoritesse ja/või turustuskanalitele. Nimetatud sätete kuritarvitamist soodustab ka Belgia kohtupraktika, mille kohaselt vastab seotud pakkumine sarnasuse tingimusele juhul, kui põhikaupu ja/või -teenuseid ning tasuta või allahindlusega pakutavaid kaupu ja/või teenuseid müüakse tavaliselt samas tööstus- või kaubandusvaldkonnas.

19     Seoses võimalike õigustustega nimetatud piirangutele märgib komisjon, et ainult asjaolu, et kaks kaupa või teenust kuuluvad samasse tööstus- või kaubandusvaldkonda, ei ole piisav selleks, et tagada nende kaupade ja teenuste hindade läbipaistvus. Sama kehtib tingimuse kohta, et seotud pakkumisega hõlmatud kaupu või teenuseid peab pakkuma sama müüja.

20     Komisjoni arvates ei ole „sarnasuse” ja „ainsa müüja” tingimused nagunii vajalikud, tagamaks tarbijakaitset või kaubandustehingute usaldatavust.

21     Belgia valitsus väidab, et seadus ning selle kohaldamine ei keela, takista ega muuda vähem ahvatlevaks teiste liikmesriikide kauba- või teenusepakkujate tegevust.

22     Belgia valitsus rõhutab, et iga ettevõtja, kes soovib kaubeldes teha sellist pakkumist, nagu kirjeldas komisjon oma hagi põhjenduses, on samasuguses olukorras olenemata sellest, kas see ettevõtja asub Belgias või mõnes teises liikmesriigis. „Sarnasuse” ja „ainsa müüja” tingimuste tõlgendamine ei varieeru sõltuvalt sellest, millises riigis on ettevõtja asutatud.

23     Vaidlusaluse õigusakti õigustatuse suhtes leiab Belgia valitsus, et selles sätestatud keelud on peamiselt põhjendatud turu läbipaistvusega. Nimetatud õigusakti eesmärk on vältida, et tarbijat oleks eksitatud tegelike hindade suhtes ning ära kasutatud seotud pakkumiste kaudu.

 Euroopa Kohtu hinnang

24     Esiteks tuleb märkida, et käesoleva liikmesriigi kohustuste rikkumise hagi eesmärk ei ole, nagu ilmneb hagiavalduses esitatud taotlustest, vaidlustada nimetatud seaduse artikli 57 punkti 4 sõnastuse vastavust EÜ artiklile 49, vaid see piirdub selles sättes nimetatud tingimuste kohaldamisega pädevate Belgia ametiasutuste poolt.

25     Euroopa Kohtu poolt kohtuistungil esitatud küsimusele vastates kinnitas komisjon otsesõnu, et hagi on esitatud siseriikliku regulatsiooni tegelikes turutingimustes kohaldamise suhtes ning mitte nende sätete suhtes.

26     Sellest tulenevalt peab Euroopa Kohus kontrollima, kas nimetatud seaduse artikli 57 punkti 4 kohaldamine Belgia ametiasutuste – nii haldus- kui kohtuasutuste – poolt on vastuolus EÜ artikliga 49.

27     Selles suhtes tuleb kõigepealt märkida, et liikmesriigi kohustuste rikkumise menetluste raames väljakujunenud kohtupraktika kohaselt peab komisjon tõendama väidetavat liikmesriigi kohustuste rikkumist ning esitama Euroopa Kohtule vajalikud tõendid, mis võimaldaksid kohtul rikkumist tuvastada, ilma et komisjon toetuks seejuures lihtsalt oletustele (vt eelkõige 25. mai 1982. aasta otsus kohtuasjas 96/81: komisjon v. Madalmaad, EKL 1982, lk 1791, punkt 6; 20. märtsi 1990. aasta otsus kohtuasjas C-62/89: komisjon v. Prantsusmaa, EKL 1990, lk I-925, punkt 37; 29. mai 1997. aasta otsus kohtuasjas C-300/95: komisjon v. Ühendkuningriik, EKL 1997, lk I-2649, punkt 31, ja 9. septembri 1999. aasta otsus kohtuasjas C-217/97: komisjon v. Saksamaa, EKL 1999, lk I-5087, punkt 22).

28     Eriti seoses hagiga, mis käsitleb siseriikliku sätte rakendamist, on, nagu rõhutab kohtujurist oma ettepaneku punktides 41–43, liikmesriigi kohustuste rikkumise tuvastamiseks vajalik tõendite esitamine, mis võrreldes tavaliste, siseriikliku sätte sisu puudutava liikmesriigi kohustuste rikkumise hagi põhjendavate tõenditega on erilised. Nendel asjaoludel on liikmesriigi kohustuste rikkumist võimalik tuvastada ainult juhul, kui on esitatud piisavalt dokumenteeritud ning üksikasjalikud tõendid siseriiklike haldus- ja/või kohtuasutuste väidetava käitumise kohta, mille eest peetakse vastutavaks asjaomast liikmesriiki.

29     Tuleb lisada, et liikmesriigi käitumine, mis seisneb ühenduse õigusega vastuolus olevas halduspraktikas, võib küll olla liikmesriigi kohustuste rikkumine EÜ artikli 226 mõttes, kuid see halduspraktika peab olema teatud määral juurdunud ning üldine (vt 29. aprilli 2004. aasta otsus kohtuasjas C-387/99: komisjon v. Saksamaa, EKL 2004, lk I-3773, punkt 42, ja 26. aprilli 2005. aasta otsus kohtuasjas C-494/01: komisjon v. Iirimaa, EKL 2005, lk I‑3331, punkt 28).

30     Tuleb tõdeda, et komisjon ei ole tõendanud Belgias sellise haldustava olemasolu, mis vastaks Euroopa Kohtu praktikas vajalikuks peetavatele tunnustele. Komisjon viitab vaid ühele püsikliendiprogrammi organiseeriva ettevõtja kaebusele, ilma tõendamata, et seaduse artikli 57 punktis 4 sätestatud „sarnasuse” ja „ainsa müüja” tingimusi oleks kohaldatud „diskrimineerival ja ebaproportsionaalsel viisil”.

31     Küsimuse kohta, kas tõendamiskoormuse põhimõtet arvestades leidub Belgias kohtupraktikat, millest tuleneks eespool nimetatud sätte tõlgendus, mis on vastuolus EÜ artikliga 49, tuleb märkida, et komisjon ei ole viidanud otsustele, mille alusel võiks järeldada, et siseriiklikud kohtud oleksid tõlgendanud mõisteid „sarnasus” ja „ainus müüja” eeldavana, et põhikaupu ja/või -teenuseid ning tasuta või allahindlusega pakutavaid kaupu ja/või teenuseid müüakse tavaliselt samade turustuskanalite kaudu või nad kuuluvad samasse tööstus- või kaubandusvaldkonda.

32     Seega tuleb nentida, et komisjon ei ole tõendanud, et Belgia Kuningriik on rikkunud EÜ artiklist 49 tulenevaid kohustusi sellega, et kohaldab diskrimineerivalt ja ebaproportsionaalselt „sarnasuse” ja „ainsa müüja” tingimust ühelt poolt tarbija omandatud kaupade ja teenuste puhul ning teiselt poolt selliste kaupade ja teenuste puhul, mida püsikliendi programmi raames võib saada kas tasuta või odavamate hindadega, kui sellise programmi eeltingimust, mida viiakse ellu teenuste piiriülese osutamisena ettevõtjate vahel.

33     Järelikult tuleb komisjoni hagi rahuldamata jätta.

 Kohtukulud

34     Kodukorra artikli 69 lõike 2 alusel on kohtuvaidluse kaotanud pool kohustatud hüvitama kohtukulud, kui vastaspool on seda nõudnud. Kuna Belgia Kuningriik on kohtukulude hüvitamist nõudnud ja komisjon on kohtuvaidluse kaotanud, tuleb kohtukulud mõista välja komisjonilt.

Esitatud põhjendustest lähtudes Euroopa Kohus (teine koda) otsustab:

1.      Jätta hagi rahuldamata.

2.      Mõista kohtukulud välja Euroopa Ühenduste Komisjonilt.

Allkirjad

---

* Kohtu menetluse keel: prantsuse.