KOHTUJURISTI ETTEPANEK

DÁMASO RUIZ-JARABO COLOMER

esitatud 15. juulil 2004(1)

Kohtuasi C-106/03 P

Vedial SA

versus

Siseturu Ühtlustamise Amet

(kaubamärgid ja tööstusdisainilahendused)

Apellatsioonkaebus – Ühenduse kaubamärk – Sõna- ja kujutismärk HUBERT – Siseriikliku sõnamärgi SAINT-HUBERT 41 omaniku vastulause – Dispositiivsuse põhimõtte rikkumine – Segiajamise tõenäosuse mõiste ekslik tõlgendamine

 Sissejuhatus

1.        Antud asjas uuritakse eelkõige dispositiivsuse põhimõtte kohaldamist teatavate ühenduse kaubamärki puudutavate menetluste suhtes, iseäranis Esimese Astme Kohtu menetluste suhtes, kus käsitletakse kaubamärgi registreerimisele esitatud vastulause kohta tehtud haldusotsuse kehtivust.

 Vaidluse taust

2.        Äriühing France Distribution, mille asukoht on Émerainville (Prantsusmaa), esitas 1. aprillil 1996 Siseturu Ühtlustamise Ametile (kaubamärgid ja tööstusdisainilahendused) (edaspidi „ühtlustamisamet”) määruse (EÜ) nr 40/94(2) alusel ühenduse kaubamärgi taotluse alljärgnevalt esitatud sõna- ja kujutisosast koosneva kombineeritud tähise jaoks:

3.        Kaubad, mida kõnealune kaubamärk tähistab, kuuluvad Nizza kokkuleppe(3) klassidesse 29, 30 ja 42 ning vastavad alljärgnevale kirjeldusele:

–        klass 29: „Liha, vorstitooted, kala, linnuliha ja ulukiliha; lihaekstraktid; konservitud, kuivatatud ja keedetud puuvili ja köögivili; tarretised, keedised; munad ja munatooted üldiselt, piim ja piimatooted; konserveeritud ja külmutatud puuvili ja köögivili, marineeritud aedvili”;

–        klass 30: „Kohv, tee, kakao, suhkur, riis, tapiokk, saago, kohvi aseained; jahu ja muud teraviljasaadused, leib, sai, kondiitritooted ja maiustused, jäätis; mesi, siirup; pärm, küpsetuspulbrid; sool, sinep; äädikas, vürtsikastmed; vürtsid; jää”;

–        klass 42: „Toitlustusteenused; tähtajaline majutus”.

4.        Kaubamärgitaotlus avaldati 6. oktoobril 1997 Ühenduse Kaubamärgibülletäänis nr 22/97.

5.        Apellatsioonkaebuse esitaja Vedial SA (edaspidi „Vedial”), mille asukoht on Ludres (Prantsusmaa), esitas 6. jaanuaril 1998 vastulause määruse nr 40/94 artikli 42 alusel taotletava kaubamärgi registreerimisele teatavate taotletava kaubamärgiga tähistatud kaupade, nimelt klassi 29 „piima ja piimatoodete” ning klassi 30 „äädika, vürtsikastmete” osas.

Varasem kaubamärk, millele hageja tugineb, on sõnamärk SAINT-HUBERT 41, Prantsusmaal nr 1 552 214 all registreeritud, mis tähistab klassi 29 kuuluvaid „võid, toidurasvu, juustusid ja kõiki piimatooteid”.

6.        Ühtlustamisameti vastulausete osakond jättis 1. detsembri 1999. aasta otsusega vastulause rahuldamata, tuues põhjuseks, et Prantsusmaa territooriumil, kus varasem kaubamärk on kaitstud, asuva avalikkuse jaoks puudub segiajamise tõenäosus määruse nr 40/94 artikli 8 lõike 1 punkti b mõttes.(4)

7.        Vedial esitas vastulausete osakonna otsuse peale 31. jaanuaril 2000 ühtlustamisametile kaebuse määruse nr 40/94 artikli 59 alusel. Oma kaebuse toetuseks lisas hageja sellele mitmeid dokumente eesmärgiga tõendada oma kaubamärgi tuntust Prantsusmaal.

8.        Ühtlustamisameti esimene apellatsioonikoda jättis 9. märtsi 2001. aasta otsusega kaebuse rahuldamata.

9.        Nimetatud apellatsioonikoda leidis, et vastulausete osakonna otsus oli seoses määruse nr 40/94 artikli 8 lõike 1 punkti b kohaldamisega põhjendatud, sest isegi kui asjaomased kaubad oleksid väga sarnased ja isegi kui kõnealuse sätte kohaldamisel tuleks arvestada varasema kaubamärgi mainega, mida hageja on tõendanud, ei esine asjaomase avalikkuse jaoks segiajamise tõenäosust, kuna vastandatud tähised ei ole eriti sarnased.

 Vaidlustatud otsus

10.      Vedial esitas 23. mail 2001 Esimese Astme Kohtule tühistamishagi. See hagi tugines ainult ühele väitele, nimelt määruse nr 40/94 artikli 8 lõikes 1 sätestatud segiajamise tõenäosuse mõiste ekslikule tõlgendamisele.

11.      Esimese Astme Kohus jättis 12. detsembri 2002. aasta otsusega kohtuasjas Vedial v. Siseturu Ühtlustamise Amet – France Distribution (HUBERT)(5) hagi rahuldamata.

12.      Esiteks uuris Esimese Astme Kohus ühtlustamisameti selliste väidete vastuvõetavust, millega kritiseeriti apellatsioonikoja otsust ja mille kohaselt ei oleks apellatsioonikoda tohtinud tunnustada varasema kaubamärgi mainet Prantsusmaal, kuna Vedial ei esitanud vastulausete osakonna poolt selleks ettenähtud tähtaja jooksul ühtegi tõendit kaubamärgi maine tõendamiseks.

Ometi ei olnud see eksimus ühtlustamisameti silmis piisav, et õigustada vaidlustatud otsuse tühistamist.

13.      Vastuses palus ühtlustamisamet Esimese Astme Kohtul:

–        tuvastada, et apellatsioonikoda ei oleks tohtinud varasema kaubamärgi mainet tunnustada;

–        otsustada, kas segiajamise tõenäosus on olemas ja tühistada vaidlustatud otsus ainult segiajamise tõenäosuse tuvastamisel;

–        otsustada, et pooled kannavad oma kohtukulud ise.(6)

14.      Esimese Astme Kohus leidis, et ühtlustamisameti poolt Esimese Astme Kohtule esitatud nõue tuvastada, et apellatsioonikoda ei oleks tohtinud tunnustada varasema kaubamärgi mainet, oleks samaväärne vaidlustatud otsuse muutmise nõudega.

Ometi arvestas ta järgmisi asjaolusid: ühtlustamisamet ei olnud apellatsioonikojas menetluspool; liiatigi saab ühtlustamisamet osaleda menetluses, kus uuritakse sellise õigusakti õiguspärasust, mille autor ta on, ainult kostjana; apellatsioonikoda on osa ühtlustamisametist; ning lõpuks selleks, et ühtlustamisametil oleks õigus vaidlustada apellatsioonikoja otsus inter partes menetluses, peaks Esimese Astme Kohtu kodukord ette nägema Esimese Astme Kohtu menetluse pooltele, kes on menetlusse astujad, võimaluse nõuda vaidlustatud otsuse tühistamist või muutmist ka sellistes küsimustes, mida ühtlustamisamet oma vastuses ei ole tõstatanud.

15.      Sellest tulenevalt otsustas Esimese Astme Kohus, et ühtlustamisametil ei ole õigust nõuda apellatsioonikodade otsuste tühistamist või muutmist ning ta tunnistas selle nõude vastuvõetamatuks.

16.      Seoses hagi põhiküsimusega märkis hageja, et apellatsioonikoja otsuses on ekslikult tõlgendatud segiajamise tõenäosuse mõistet Euroopa Kohtu tõlgenduses ning ta väitis, et varasemal kaubamärgil on selle olemusest tulenev väga tugev eristusvõime ning et apellatsioonikoda on teinud mitu hindamisviga asjaomaste kaubamärkide võrdlemisel.

Vedial väitis meid antud asjas huvitava foneetilise võrdluse kohta, et apellatsioonikoda ei tuvastanud, et tähiste sarnasus puudutas vastandatud kaubamärkide domineerivaid osi.

17.      Ühtlustamisamet omalt poolt väitis, et kui Esimese Astme Kohus leiaks, et varasema kaubamärgi domineeriv osa on eesnimi „HUBERT”, siis oleks raske eitada asjaomaste kaubamärkide segiajamise tõenäosust. Juhul kui Esimese Astme Kohus vastupidi leiaks, et varasemal kaubamärgil puudub eriline eristusvõime ning see moodustab terviku, mille ükski osa ei ole domineeriv, siis peaksid kaubamärkide erinevused olema piisavad igasuguse segiajamise tõenäosuse välistamiseks.

18.      Esimese Astme Kohus tunnistas oma otsuses esiteks seda, et apellatsioonikoda leidis õigesti, et teatud vaidlusalused kaubad on identsed ja teatud sarnased.

19.      Seejärel võrdles ta tähiste visuaalset, foneetilist ja kontseptuaalset külge. Pärast põhjalikku analüüsi jõudis ta järeldusele, et tähiste visuaalsed, foneetilised ja kontseptuaalsed erinevused on asjaomase avalikkuse seisukohast lähtuvalt piisavad, et välistada segiajamise tõenäosust(7).

20.      Foneetilise võrdluse osas leidis Esimese Astme Kohus nimelt, et:

„[...] apellatsioonikoda leidis, et varasemas kaubamärgis on seitse ja taotletavas kaubamärgis kaks häälikut. Lisaks märkis ta, et prantsuse keeles asub rõhk varasema kaubamärgi puhul esimesel, kolmandal ja viiendal silbil ning taotletava kaubamärgi puhul teisel silbil (vaidlustatud otsus, punkt 31).

Tuleb tõdeda, et foneetilise külje analüüs, mille apellatsioonikoda esitas, on õige. Selge on see, et ainus osa, mis mõlema tähise puhul on ühine, on varasemat kaubamärki, mis koosneb kahest sõnast ja numbrist, moodustavatest sõnadest teine sõna. Järelikult on asjaomased kaubamärgid foneetiliselt erinevad”(8).

 Menetlus Euroopa Kohtus

21.      Vediali apellatsioonkaebus saabus Euroopa Kohtu kantseleisse 7. märtsil 2003.

Hageja ja ühtlustamisamet esitasid kirjalikud märkused. Kohtuistungit ei toimunud.

Kohtuasi määrati 23. märtsil 2004 Euroopa Kohtu teisele kojale, kes lõpetas menetluse 7. juunil 2004.

 Apellatsioonkaebuse väidete analüüs

22.      Apellatsioonkaebuse toetuseks esitab hageja esimese võimalusena kaks ja teise võimalusena ühe väite.

 Apellatsioonkaebuse esimene väide

23.      Seoses esimese võimalusena esitatud esimese väitega väidab Vedial, et Esimese Astme Kohus on rikkunud dispositiivsuse põhimõtet, mille kohaselt on pooled domini litis ning piiravad selle eseme.

24.      Hageja väidab, et selle põhimõtte kohaselt saab kohus tõstatada küsimuse, mis poolte vahel vaidlust ei tekita, ainult juhul, kui esineb vastuolu avaliku korraga.

25.      Vedial märgib, et Esimese Astme Kohtu suulises menetluses olid pooled ühel meelel nii selles, et vaidlusalused tähised on sarnased, kuigi ainult foneetiliselt, kui ka selles, et antud asjas esineb segiajamise tõenäosus, juhul kui apellatsioonikojale ei saaks ette heita tema seisukohta, et kaubamärgil SAINT-HUBERT 41 on tugev eristusvõime Prantsusmaal omandatud maine tõttu.

Vaidlustatud otsus rikkus dispositiivsuse põhimõtet, kuna selles otsustati vastupidi poolte ühisele seisukohale, et kaubamärgid ei ole üldse sarnased.

26.      Ühtlustamisamet avaldab kahtlust, kas dispositiivuse põhimõte laieneb ühenduse kaubamärki puudutava menetluse taolisele haldusmenetlusele.

Lisaks viitab ta asjaomase kaebemenetluse spetsiifilistele iseärasustele, mis seisnevad selles, et ühtlustamisamet ei saa osaleda apellatsioonikoja menetluses, ning menetluse eesmärk on vastuvõetud otsuste õiguspärasuse kontrollimine.

Antud asjas uuris Esimese Astme Kohus hageja nõudmisel segiajamise tõenäosuse juriidilist mõistet, ilma et poolte arvamus oleks talle siduv.

Lõpuks märgib ühtlustamisamet, et väited, mis ta Esimese Astme Kohtus esitas, ei väljenda nõusolekut. Selle kinnituseks esitab ta kaks väidet: esiteks toetab apellatsioonikoja otsus tema seisukohta ning teiseks ei ole France Distribution – teine menetluspool ühtlustamisameti menetluses ja menetlusse astuja Esimese Astme Kohtus – väljendanud oma nõusolekut selles küsimuses.

27.      Selle väitega nõustumiseks tuleb uurida:

–        millises ulatuses on dispositiivsuse põhimõte kohaldatav kohtumenetluse suhtes, kus kontrollitakse ühtlustamisameti poolt vastulausemenetluses tehtud otsuste õiguspärasust; ning vajadusel

–        kas antud asjas saab järeldada, et dispositiivsuse põhimõtet on rikutud.

28.      Kõnealune dispositiivsuse põhimõte on väga oluline viitamaks menetluse – üldiselt tsiviilmenetluse – iseloomulikele tunnustele, mis väljendavad üksikisikute privaatautonoomia tunnustamist(9). Pooled, kes on domini litis, mitte ainult ei otsusta kohtusse pöördumise ja vaidluse lõpetamise üle, vaid piiritlevad ka vaidluse eseme. Lõppude lõpuks on tegemist menetluse tasandil üksikisiku õiguste teostamise õiguse väljendumisega, mis materiaalõiguse tasandil väljendub lepinguvabaduse ülimuslikkuses. Kaudselt õigustab seda põhimõtet see, et õiguste isegi võimalikul või oletataval omanikul peab olema nende suhtes otsustusõigus kohtusse pöördumiseks kas nende õiguste teostamiseks või nendest loobumiseks kas täielikult või osaliselt nõudest loobumise või kokkuleppe alusel, määrates nõnda kokkuvõttes vaidluse sisu.

29.      Kaasamispõhimõte, mis sisu poolest on erinev dispositiivsuse põhimõttest kitsas tähenduses, kuigi samas on sellega väga lähedalt seotud,(10) tähendab seda, et pooled esitavad kohtule asjaolud oma huvidele vastaval kujul ja ulatuses, määrates seeläbi vaidluse eseme ning sidudes kohut sellega nii, et viimane peab tegema otsuse poolte väidetele ja esitatud tõenditele tuginedes.(11)

30.      Selleks et tõhusalt tugineda dispositiivsuse põhimõttele, tuleb vastavalt tsiviilprotsessiõigusele tunnistada ühest küljest seda, et pool on dominus litis ning teisest küljest, et vaidluse eseme üle saab vabalt otsustada.(12) Ka tsiviilõigus tunnistab selliseid olukordi, kus lisaks poolte õigustele esineb kas samaväärne või ülekaalukas avalik huvi, mis muudab või piirab dispositiivsuse põhimõtte võimalikku toimet või kõrvaldab selle. Tavaliselt puudutab see teatavaid perekonnaõigusega reguleeritud õigussuhteid, mille puhul annab riigi sekkumine tunnistust sellest, et õigussuhete määratlemisel väljub vaidlus üksikisiku otsustamisõiguse piiridest.(13)

31.      Vastava protsessiõiguse aluspõhimõte kohaldamata jätmiseks selliste haldusmenetluste suhtes nagu menetlus ühtlustamisametis ei ole põhjust. Siiski sõltub antud põhimõtte kohaldamine konkreetse menetluse puhul sellest, millises ulatuses saavad pooled tugineda nõude aluseks oleva(te)le asjaõigus(t)ele või huvidele, teisisõnu sellest, kas pooled on tegelikult domini litis.(14)

32.      Euroopa Kohus tunnistas,(15) et „siseriiklikku õiguspõhimõtet, mille kohaselt kohus kas saab või peab tsiviilmenetluses omal algatusel tõstatama uusi väiteid, piirab kohtu kohustus lähtuda vaidluse esemest ning kohustus tugineda oma otsuses poolte esitatud asjaoludele. Seda piirangut õigustab põhimõte, et kohtus kuulub initsiatiiv pooltele ning kohus saab omal algatusel tõstatada uusi väiteid ainult siis, kui avaliku korra kaalutlused nõuavad kohtu sekkumist. See põhimõte kajastub enamiku liikmesriikide riigi ja üksikisiku suhete kontseptsioonides, tagab kaitseõigused ja tõhusa menetluse, hoides iseäranis ära menetluse pikaajalise kestuse, mis kaasneb uute väidete uurimisega”.

Selle arutluskäiguga õigustas Euroopa Kohus kõnealust põhimõtet siseriiklikus õiguses eesmärgiga vabastada liikmesriikide kohtud kohustusest tõstatada omal algatusel uusi väiteid seoses ühenduse õigusnormide rikkumisega, loobudes seeläbi kohtutele omasest passiivsest rollist. Igatahes ei tekita vaidlust ühenduse kohtu menetlustes dispositiivsuse põhimõtte kohaldamine, kuigi sel juhul tuleb arvestada vaidluste eripärast sõltuvate kohandustega.

33.      Seda põhimõtet ilmestab ka Euroopa Kohtu kodukorra artiklis 77 sätestatud poolte võimalus saavutada kokkulepe ja loobuda oma nõuetest. Sellisel juhul annab president kohe määruse kohtuasja registrist kustutamiseks.

Kohtu kodukord välistab kõnealuse põhimõtte üldise kohaldatavuse ainult tühistamishagide (EÜ artikkel 230) või institutsiooni tegevusetuse tuvastamise hagide (EÜ artikkel 232) suhtes nimelt hagi objektiivse käsitluse tõttu.

Samuti kustutatakse Euroopa Kohtus kohtuasi registrist juhul, kui hageja on teatanud oma soovist hagist loobuda (Euroopa Kohtu kodukord, artikkel 78).

Teisi näited, mis rohkem või vähem väljendavad kõnealuse põhimõtte erinevate aspektide kohaldamist Euroopa Kohtus, võib leida näiteks kodukorra sätetes hagi eseme kindlaksmääramise kohta hageja poolt; komisjoni põhjendatud arvamuse näol seoses liikmesriigi kohustuste rikkumise tuvastamise hagiga; hagi eseme muutmise keelu näol (artikli 113 lõige 2), või seoses asjaoluga, et menetluse käigus ei või esitada uusi väiteid, kui need ei tugine õiguslikele ja faktilistele asjaoludele, mis on ilmsiks tulnud menetluse käigus (artikli 42 lõige 2).

Sellest järeldub, et ka ühenduse kohtute jaoks on siduvad poolte esitatud faktilised ja õiguslikud asjaolud.

34.      Siiski on oluline märkida, et Euroopa Kohtu kodukord ei sisalda üldist sätet kostja nõusoleku kohta kohtuvaidluse lõpetamiseks. Seda võib seletada asjaoluga, et ühenduse kohtute menetluses on ebatavaline, et pooltel on täielik õigus menetluse üle otsustada.

Eelotsusetaotluse, mille puhul on tegemist kohtutevahelise dialoogiga, saab tagasi võtta ainult siseriiklik kohus. Samas ei ole kokkulepe võimalik liikmesriigi kohustuste rikkumise tuvastamise hagi, tühistamishagi ja tegevusetushagi puhul.(16)

35.      Siiski tuleb uurida, kas samu kriteeriume saab kohaldada ka menetluste puhul, kus vaidlustatakse ühtlustamisameti vastulausete osakonna otsust.

36.      Kas pooled saavad vabalt määrata sellise vaidluse piirid?

Ükskõik kui üldiselt sellele küsimusele ka vastata, tuleb kindlaks teha, kas küsimuse all on õiguslikud huvid, mis ei ole lihtsalt poolte huvid.

37.      Euroopa Kohtu väljakujunenud praktikast kaubamärgi ülesande kohta saab vähemalt esialgu järeldada, et selle intellektuaalomandiõiguse vahendi eesmärk ei ole kaitsta ainult neid ettevõtjaid, kellele kaubamärgid kuuluvad, kuna Euroopa Kohus on alati leidnud, et kaubamärgi peamine ülesanne on „tagada lõpptarbijale või -kasutajale tähistatud kauba või teenuse päritolu, mis võimaldab ilma võimaliku segiajamiseta eristada seda kaupa või teenust teistsuguse päritoluga kaubast või teenusest”, lisaks „peab kaubamärk tagama, et kõik sellega tähistatud kaubad ja teenused pärinevad ühelt kindlalt ettevõtjalt, kes kvaliteedi eest vastutab, selleks et kaubamärk saaks täita oma peamist ülesannet moonutamata konkurentsitingimustes, mida asutamislepinguga soovitakse saavutada”.(17)

38.      Tõlgendades direktiivi 89/104(18) artikli 5 lõike 1 punktis b sätestatud absoluutsete keeldumispõhjuste uurimise raames nõuet, et kaubamärgil peab olema konkreetne eristusvõime, tunnistas Euroopa Kohus, et eristusvõime omamise nõude eesmärk on tagada, et kaubamärk „oleks võimeline identifitseerima kaupa, mille jaoks selle registreerimist taotleti, kui ühelt kindlalt ettevõtjalt pärinevat, ning seeläbi eristama seda kaupa teiste ettevõtjate kaupadest”.(19)

39.      Eeltoodud kohtupraktikast võiks teha lihtsa järelduse, et lisaks on tegemist avaliku huviga, mis erineb kaubamärgi omaniku huvist ja mis seisneb selles, et tarbija tunneks tänu tähisele ära ettevõtja, kellelt kaubad pärinevad. Avalik huvi väljenduks seega segiajamise tõenäosuse vältimises. Vastavalt määruse artikli 8 lõike 1 punktile b tekib segiajamise tõenäosus juhul, kui teataval turul tähistavad kaks identset või sarnast kaubamärki kaupu, mis on samuti kas identsed või sarnased.

40.      Olgugi et see lahendus tundub sobivana, ei toeta seda siiski ühenduse seadusandja poolt kindlaksmääratud vastulausemenetluse eripära.

41.      Määruse nr 40/94 IV jaotise jagudes 2, 3 ja 4 on sätestatud, et pärast seda, kui ühtlustamisamet on tuvastanud, et tähis, mille registreerimist taotletakse, ei kuulu ühegi absoluutse keeldumispõhjuse kohaldamisalasse, teostab ta otsingu varasemate ühenduse kaubamärkide ja ühenduse kaubamärgi taotluste osas, millele tuginedes võib artikli 8 kohaselt keelduda taotletava ühenduse kaubamärgi registreerimisest. Liikmesriikide samasuguse pädevusega ametiasutused teostavad seda toimingut vastavatel territooriumidel kehtivate kaubamärkide osas.

42.      Seejärel avaldab ühtlustamisamet registreerimise taotluse ja teatab sellest kõikidele otsinguaruandes loetletud varasemate siseriiklike ja ühenduse kaubamärkide omanikele.

43.      Vastavalt määruse nr 40/94 artiklile 42 saavad kõik varasemate kaubamärkide omanikud esitada vastulause uue tähise registreerimisele tuginedes artiklis 8 ära toodud põhjustele, mille seas on ka käesoleva vaidluse esemeks olev segiajamise tõenäosus. Vastulauset ei saa esitada ühtlustamisamet, liikmesriikide ametiasutused ega mitte ükski avalik-õiguslik asutus.

44.      Kui varasema kaubamärgi omanik vastulauset ei esita, ei ole takistatud mitte ainult tarbijates segadust tekitavate tähiste, vaid ka selliste tähiste registreerimine, mis on varem registreeritud kaubamärkidega identsed ja tähistavad sarnaseid kaupu (artikli 8 lõikes 1 punktis a ära toodud olukord). Seega saab varasema kaubamärgi omanik vabalt kasutada vastulause esitamise õigust.

45.      Sellise registreerimise korra puhul, mille kohaselt on suhteliste keeldumispõhjuste järgimine usaldatud ainult eraõiguslikele ettevõtjatele, võib teatavatel juhtudel olla takistatud kaubamärgi ülesande täitmine – tagada tarbijale, et kaubal on teatav kaubanduslik päritolu. Ometi tuleb aru saada sellest, et kaubanduse tegelikust olukorrast teadlik seaduseandja leidis tõenäoliselt, et selline süsteem on praktikas tõenäoliselt tõhusam, ning pidas ohtu, millele eespool viitasin, ebatõenäoliseks.

46.      Kuna on teada, et varasema kaubamärgi omanik saab vabalt kasutada oma õigusi registreerimismenetluse ajal, siis oleks ebajärjekindel kohaldada hilisemas õiguspärasuse kontrollimise menetluses teistsuguseid kriteeriume.

47.      Järelikult ei ole mingit kahtlust, et ühenduse kohtute menetluses on varasema kaubamärgi omanikul dispositsiooniõigus nagu haldusmenetluse puhulgi.

48.      Seetõttu tulenevad Esimese Astme Kohtu kodukorrast varasema kaubamärgi omanikule, kes osaleb menetlusse astujana, samasugused õigused kui kostjalegi, kes on nimelt ühtlustamisamet kui vaidlustatud otsuse tegija. Sarnased õigused on ette nähtud ka uue kaubamärgi omanikule, kui ta vaidlustab tema huviga vastuolus oleva apellatsioonikoja otsuse, mis on tehtud vastulausete osakonna otsuse kohta. Artikkel 134 sätestab, et apellatsioonikoja menetluse osalised, välja arvatud hageja, võivad menetlusse astujatena osaleda Esimese Astme Kohtu menetluses (lõige 1) ning et sellisel juhul on neil „samad menetlusõigused kui pooltel”; nad võivad toetada poole nõudeid ja esitada pooltest sõltumatuid nõudeid ja väiteid (lõige 2).

49.      Eeltoodust järeldub, et varasema kaubamärgi omanik saab piiranguteta kasutada vastulause esitamise õigust ka kohtumenetlustes; see õigus tuleneb määrusega nr 40/94 temale antud õigustest haldusmenetluses.

50.      Lisaks tuleb vastupidiselt tõdeda, et ühtlustamisametil see õigus puudub. Kostjana piirduvad tema õigused ühtlustamisameti teatavate üksuste, antud juhul apellatsioonikoja otsuste õiguspärasuse kaitsmisega. Esimese Astme Kohus leidis vaidlustatud otsuses õigesti,(20) et ühtlustamisamet ei saa vaidlustada selle otsuse kehtivust ning veel vähem määrata kindlaks vaidluse piire, kuna määruses nr 40/94 ei ole ühtlustamisametile ette nähtud võimalust esitada vastulauset sellise tähise registreerimisele, mis kuulub artiklis 8 sätestatud suhtelise keeldumispõhjuse kohaldamisalasse.

51.      Eeltoodut arvesse võttes tuleb poolte Esimese Astme Kohus saavutatud kokkuleppe täpset ulatust analüüsimata esimene apellatsioonkaebuse väide tagasi lükata: ühtlustamisamet ei saa olla dominus litis ja seetõttu puudub tal vastav õigus osaleda vaidluse eseme piiritlemisel.

 Apellatsioonkaebuse teine väide

52.      Teine apellatsioonkaebuse väide, mis nagu esimenegi oli esitatud esimese võimalusena, seisneb selles, et Esimese Astme Kohus oleks pidanud taasavama suulise menetluse, teavitamaks pooli sellest, et ta ei nõustu nende kokkuleppega, et vastandatud kaubamärgid on foneetiliselt sarnased.

53.      Selle väitega saaks nõustuda juhul, kui oleks tõendatud, et Esimese Astme Kohus tugines oma otsuses argumentidele, mis ei olnud vaidlusega seotud. Sellise juhtumiga oleks tegemist näiteks siis, kui ta oleks tuginenud määruse nr 40/94 artikli 8 lõike 1 punktile a.

54.      Antud asjas paluti Esimese Astme Kohtul hinnata, kas apellatsioonikoda on õigesti tõlgendanud segiajamise tõenäosuse mõistet. Piisab, kui märkida, et punkt 41 jj käsitlevad seda küsimust ning järeldus, milleni Esimese Astme Kohus jõudis, seisnes selles, et apellatsioonikoda ei eksinud, kui ta välistas taotletava kaubamärgi ja varasema kaubamärgi igasuguse segiajamise tõenäosuse.

Seoses väidetava foneetilise sarnasusega piirdus Esimese Astme Kohus ainult apellatsioonikoja poolt kohaldatud kriteeriumi õigsuse uurimisega ning ta järeldas, et asjaomased kaubamärgid on erinevad (vaidlustatud otsus, punkt 56) või et neid ei saa pidada identseteks või sarnasteks (punkt 62), samas kui apellatsioonikoda leidis, et tähised ei ole väga sarnased (otsus, punkt 33). Sõnastuse erinevused on asjakohatud, kuna nendega ei kaasne mingit õiguslikku tagajärge artikli 8 lõike 1 punkti b kohaldamise osas ennekõike seetõttu, et apellatsioonikoda ise lähtus oletusest, millega Esimese Astme Kohus hiljem ei nõustunud ning mis seisnes selles, et varasem kaubamärk omab Prantsusmaal mainet.

55.      Vaidlustatud otsuses väljatoodud asjaolu, et ühtlustamisamet ei nõustunud Esimese Astme Kohtus esitatud väidetes apellatsioonikoja seisukohaga, märkides, et „juhul kui varasemat kaubamärki saaks käsitleda mainet omava kaubamärgina, esineks segiajamise tõenäosus taotletava kaubamärgi suhtes” (punkt 31), ei muuda vaidluse piire, mida ühtlustamisamet, nagu ma esimese väite analüüsiga seoses selgitasin, ei saa määratleda.

56.      Nendest põhjustest tulenevalt tuleb teine apellatsioonkaebuse väide tagasi lükata.

 Apellatsioonkaebuse kolmas väide

57.      Apellatsioonkaebuse kolmas väide, mille hageja esitas teise võimalusena, seisneb selles, et määruse nr 40/94 artikli 8 lõike 1 punkti b kohaldamisega seoses on vaidlustatud otsuses ekslikult tõlgendatud „segiajamise tõenäosuse” ja „asjaomase avalikkuse” mõisteid. Vedial esitab neli etteheidet.

58.      Esimene etteheide seisneb selles, et kui asjaomane avalikkus näeb taotletava kaubamärgiga ja varasema kaubamärgiga tähistatud kaupu, siis ei arva ta, et asjaomased kaubad on kaubandusliku päritoluga. Hageja sõnul seisneb segiajamise tõenäosus ka võimaluses pidada ettevõtjaid majanduslikult seotuks.

59.      See etteheide on isegi parimal võimalusel asjakohatu. Kuna Esimese Astme Kohus jõudis vaidlustatud otsuse punktides 48–59 järeldusele, et tähised ei ole sarnased (Esimese Astme Kohus väidab seda kindlalt punktis 65), siis puudub ka tähiste segiajamise ja nende seostamise tõenäosus, millele hageja viitab. Sarnasuse puudumisel ei ole mõtet arutada, kas asjaomane avalikkus leiab, et uue kaubamärgiga tähistatud kaubad pärinevad ettevõtjalt, kes on varasema kaubamärgi omanikuga majanduslikult seotud.

Lisaks kinnitab Esimese Astme Kohus otsuse punktis 62, et „[j]ärelikult puudub igasugune tõenäosus, et asjaomane avalikkus seostaks omavahel kahe erinevaid ideid tekitava kaubamärgiga tähistatud kaupu”.

60.      Teine etteheide on seotud punktiga 63, kus Esimese Astme Kohus leidis, et „vaatamata vastandatud kaubamärkidega hõlmatud kaupade identsusele ja sarnasusele, on tähiste visuaalsed, foneetilised ja kontseptuaalsed erinevused piisavad, et vältida segiajamise tõenäosust asjaomase avalikkuse jaoks”; samas kui hageja arvab, et õige oleks lähtuda asjaomase tähise igakülgsest hindamisest ning otsustada, kas tegemist on sellise identsuse ja sarnasusega, mis võib kaasa tuua segiajamise tõenäosuse.

61.      See etteheide tuleb tagasi lükata sarnastel põhjustel kui esimene etteheide: Esimese Astme Kohus leidis, et tähised ei ole sarnased ning hageja ei vaidlustanud nõuetekohaselt seda seisukohta. Järelikult puudub vajadus uurida asjaolusid, mis võiksid kaasa tuua kahe erineva tähise segiajamise tõenäosuse.

62.      Hageja kolmas etteheide seoses vaidlustatud otsusega puudutab vastastikuse sõltuvuse põhimõtte ekslikku kohaldamist. Vedial selgitab, et juhul kui Euroopa Kohus leiab, et Esimese Astme Kohus täheldas teatavat tähiste sarnasust, olgugi et see oli ainult foneetiline, siis järelikult peab Euroopa Kohus nõustuma, et selle ebaolulise sarnasuse kõrvaldab kaupade identsus ja varasema kaubamärgi tugev eristusvõime, ning et esineb segiajamise tõenäosus.

63.      See osa väitest on ilmselgelt põhjendamata, kuna see lähtub ekslikust eeldusest, sest Esimese Astme Kohus ei ole kunagi nõustunud väitega, et tähised on foneetiliselt sarnased. Ta on vastupidi väitnud seda, et neid tähiseid ei saa pidada identseteks ega sarnasteks (punkt 65). See on väide, mida hageja ei vaidlustanud.

64.      Lõpuks heidab Vedial ette, et vaidlustatud otsuse punktis 62 on segiajamise tõenäosust kohaldatud ekslikult, pidades asjaomaseks avalikkuseks neid tarbijaid, kes tähistatud kaupu ostavad, mitte kõiki neid isikuid, kes seda kaubamärki märkavad.

65.      See etteheide on sama asjakohatu kui eelminegi. Et tähised ei ole sarnased, siis puudub vajadus täpselt kindlaks määrata isikud, keda segiajamise tõenäosus puudutab, kuna sellist võimalust definitsioonist tulenevalt ei teki.

Sellele kaalutlusele tuginedes on vaidlustatud otsuse punktis 62 esitatud tõlgendus õige. Euroopa Kohtu väljakujunenud praktikast tulenevalt peab kaubamärgi eristusvõime hindamisel lähtuma sellest, et asjaomased isikud on kaupade ja teenuste keskmised tarbijad.(21)

66.      Seega tuleb kolmas apellatsioonkaebuse väide asjassepuutumatuse tõttu tagasi lükata ning jätta ülejäänud apellatsioonkaebus rahuldamata ilmselge põhjendamatuse tõttu.

 Kohtukulud

67.      Vastavalt kodukorra artikli 69 lõikele 2, mida kodukorra artikli 118 alusel kohaldatakse apellatsioonkaebuste suhtes, on kohtuvaidluse kaotanud pool kohustatud hüvitama kohtukulud, kui vastaspool on seda nõudnud. Kuna minu ettepaneku kohaselt lükatakse kõik hageja esitatud väited tagasi, tuleb kohtukulud jätta tema kanda.

 Ettepanek

68.      Võttes arvesse, et kõik esitatud väited on eeltoodud kaalutlustest tulenevalt asjakohatud, teen ettepaneku jätta Esimese Astme Kohtu otsuse vastu esitatud apellatsioonkaebus rahuldamata ning vastavalt sellele mõista kohtukulud välja hagejalt.

---

1 – Algkeel: hispaania.

---

2 – Nõukogu 20. detsembri 1993. aasta määrus ühenduse kaubamärgi kohta (EÜT 1994, L 11, lk 1) muudetud kujul.

---

3– 15. juuni 1957. aasta märkide registreerimisel kasutatava kaupade ja teenuste rahvusvahelise klassifikatsiooni Nizza kokkulepe uuesti läbivaadatud ja parandatud kujul.

---

4– Vastulausemenetluses tekitas vaidlust määruse nr 40/94 artikli 8 lõike 5 kohaldamine, mis käesolevas asjas tähtsust ei oma.

---

5– Otsus kohtuasjas T-110/01 (EKL 2001, lk II-5275).

---

6– Vaidlustatud otsus, punkt 11.

---

7– Vaidlustatud otsus, punkt 63.

---

8–      Punktid 55 ja 56.

---

9– Zeiss, W. ja Schreiber, K., Zivilprozessrecht, Ed. Mohr Siebeck, 2003, lk 64 jj.

---

10– Ja millele ta laenab oma nime vähemalt Hispaania õigusteoorias.

---

11– Ramos Méndez, F., Derecho procesal civil, Ed. Bosch, Barcelona, 1986, lk 347 ja 348.

---

12–
                                                                      Ibidem, lk 348.

---

13– Jauernig, O., Zivilprozeßrecht, Ed. Beck, Munich, 1993, lk 72.

---

14– Gimeno Sendra, V. jt, Derecho procesal administrativo, Ed. Tirant lo Blanch, Valencia, 1993, lk 63 ja 64.

---

15– 14. detsembri 1995. aasta otsus liidetud kohtuasjades C-430/93 ja C-431/93: Van Schijndel ja Van Veen (EKL 1995, lk I-4705), punktid 20 ja 21.

---

16–      Vt siiski 23. mai 2000. aasta otsus kohtuasjas C-58/99: komisjon v. Itaalia (EKL 1999, lk I‑3811) ja 17. juuni 2004. aasta otsus kohtuasjas C-255/03: komisjon v. Belgia (kohtulahendite kogumikus veel avaldamata), milles kohus näib väitvat, et liikmesriik võib nõustuda komisjoni nõudega liikmesriigi kohustuste rikkumise tuvastamise kohta. Siiski ei ole tegemist asjas tähtsust omava kohtupraktikaga, sest nende kahe kohtuasja puhul on tõenäoline, et kohus eelistas viitelist arutluskäiku, kuna pidas väidetavat rikkumist ilmselgeks.

---

17– 29. septembri 1998. aasta otsus kohtuasjas C-39/97: Canon (EKL 1998, lk I‑5507, punkt 28).

---

18– Esimene nõukogu 21. detsembri 1988. aasta direktiiv 89/104/EMÜ kaubamärke käsitlevate liikmesriikide õigusaktide ühtlustamise kohta (EÜT 1989, L 40, lk 1); säte on identne määruse nr 40/94 artikli 7 lõike 1 punktiga b.

---

19– 4. mai 1999. aasta otsus liidetud kohtuasjades C-108/97 ja C-109/97: Windsurfing Chiemsee (EKL 1999, lk I-2779, punkt 46); 18. juuni 2002. aasta otsus kohtuasjas C-299/99: Philips (EKL 1999, lk I-5475, punkt 35); 8. aprilli 2003. aasta otsus liidetud kohtuasjades C-53/01–C-55/01: Linde jt (EKL 2003, lk I-3161, punkt 40) ja 12. veebruari 2004. aasta otsus kohtuasjas C‑218/01: Henkel (kohtulahendite kogumikus veel avaldamata, punkt 48).

---

20– Vt eespool punktid 12–14.

---

21–      Vt seoses direktiiviga 89/104 eespool viidatud kohtuotsus Philips, punkt 63; kohtuotsus Henkel, punkt 50 ja kohtuotsus Linde jt, punkt 50.