EUROOPA KOHTU OTSUS (täiskogu)

6. märts 2003(*)

Töötajate vaba liikumine – Määrus (EMÜ) nr 1612/68 – Sotsiaalne soodustus – Võõrtöötaja abikaasa õigus saada alaline elamisluba liikmesriigi territooriumil

Kohtuasjas C‑466/06,

mille ese on Euroopa Kohtule EÜ artikli 234 alusel Immigration Adjudicator’i (Ühendkuningriik) esitatud taotlus nimetatud kohtus pooleliolevas vaidluses

Arben Kaba

versus

Secretary of State for the Home Department

eelotsuse tegemiseks Euroopa Kohtu menetlust reguleerivate õiguse üldpõhimõtete ning nõukogu 15. oktoobri 1968. aasta määruse (EMÜ) nr 1612/68 töötajate liikumisvabaduse kohta ühenduse piires (EÜT L 57, lk 2; ELT eriväljaanne 05/01, lk 15) artikli 7 lõike 2 tõlgendamise küsimuses,

EUROOPA KOHUS,

koosseisus: president G. C. Rodríguez Iglesias, kodade esimehed J.-P. Puissochet, M. Wathelet, R. Schintgen ja C. W. A. Timmermans, kohtunikud D. A. O. Edward, P. Jann (ettekandja), F. Macken, N. Colneric, S. von Bahr ja J. N. Cunha Rodrigues,

kohtujurist: D. Ruiz-Jarabo Colomer,

kohtusekretär: vanemametnik L. Hewlett,

arvestades kirjalikke märkusi, mille esitasid:

–        A. Kaba, esindajad: R. Allen, QC, ja barrister T. Eicke, keda volitas solicitor N. Rollason,

–        Ühendkuningriigi valitsus, esindaja: G. Amodeo, keda abistas R. Plender, QC,

–        Euroopa Ühenduste Komisjon, esindajad: N. Yerrell ja C. Ladenburger,

arvestades kohtuistungi ettekannet,

olles 16. aprilli 2002. aasta kohtuistungil ära kuulanud suulised märkused, mille esitasid A. Kaba (esindajad: R. Allen ja T. Eicke), Ühendkuningriigi valitsus (esindajad: G. Amodeo ja R. Plender), Madalmaade valitsus (esindaja: H. G. Sevenster) ja komisjon (esindaja: M. Shotter),

olles 11. juuli 2002. aasta kohtuistungil ära kuulanud kohtujuristi ettepaneku,

on teinud järgmise

otsuse

1        19. detsembri 2000. aasta määrusega, mis jõudis Euroopa Kohtusse 27. detsembril 2000, esitas Immigration Adjudicator EÜ artikli 234 alusel kaks eelotsuse küsimust, mis käsitlesid Euroopa Kohtu menetlust reguleerivate õiguse üldpõhimõtete ning nõukogu 15. oktoobri 1968. aasta määruse (EMÜ) nr 1612/68 töötajate liikumisvabaduse kohta ühenduse piires (EÜT L 57, lk 2; ELT eriväljaanne 05/01, lk 15) artikli 7 lõike 2 tõlgendamist.

2        Need küsimused kerkisid üles A. Kaba ja Secretary of State for the Home Department’i vahelises vaidluses, mille ese oli viimase keeldumine anda A. Kabale alaline elamisluba Ühendkuningriigi territooriumil.

 Õiguslik raamistik

 Ühenduse õigus

3        Määruse nr 1612/68 artikli 7 lõiked 1 ja 2 sätestavad:

„1.      Töötajat, kes on liikmesriigi kodanik, ei tohi teise liikmesriigi territooriumil tema kodakondsuse tõttu kohelda ükskõik milliste tööhõive- ja töötingimuste suhtes teisiti kui selle riigi kodanikest töötajaid, eelkõige seoses töötasu, vallandamise ja töötuks jäämise puhul tööle ennistamise või uue töökoha leidmisega.

2.      Tal on samad sotsiaalsed ja maksusoodustused kui selle riigi kodanikest töötajatel.”

4        Määruse nr 1612/68 artikli 10 lõige 1 on sõnastatud järgmiselt:

„Sõltumata kodakondsusest on õigus asuda elama töötaja juurde, kes on ühe liikmesriigi kodanik ja kes töötab teise liikmesriigi territooriumil:

a)      tema abikaasal ja nende järglastel, kes on alla 21aastased või ülalpeetavad;

b)      töötaja ja tema abikaasa ülalpeetavatel sugulastel ülenevas liinis.”

5        Nõukogu 15. oktoobri 1968. aasta direktiivi 68/360/EMÜ liikmesriikide töötajate ja nende perekondade liikumis- ja elamispiirangute kaotamise kohta ühenduse piires (EÜT L 257, lk 13; ELT eriväljaanne 05/01, lk 27) artikli 4 lõige 4 sätestab:

„Pereliikmele, kes ei ole ühegi liikmesriigi kodanik, väljastatakse elamisõigust tõendav dokument, mis kehtib võrdselt töötajale, kelle ülalpeetav ta on, väljastatud dokumendiga.”

 Siseriiklik õigus

6        Asjassepuutuvad siseriiklikud õigusaktid on Immigration Act 1971 (1971. aasta sisserändeseadus), Immigration (European Economic Area) Order 1994 (1994. aasta määrus sisserände kohta Euroopa majanduspiirkonnast, edaspidi „EEA Order”) ja United Kingdom Immigration Rules (House of Commons Paper 395) (Ühendkuningriigi parlamendi poolt 1994. aastal vastu võetud sisserände kord, edaspidi „Immigration Rules”) põhikohtuasja asjaolude asetleidmise ajal kehtinud redaktsioonis. Need õigusaktid reguleerivad Ühendkuningriiki sisenemist ja seal elamist.

7        EEA Order tühistati aktiga Immigration (European Economic Area) Regulations 2000 (2000. aasta määrus sisserände kohta Euroopa majanduspiirkonnast). Selle määruse sätted ei ole aga põhikohtuasjas kohaldatavad.

8        Immigration Rules’i punkt 255 sätestas:

„EMP [Euroopa majanduspiirkonna] kodanik (v.a üliõpilane) ja sellise isiku pereliige, kellele on antud viieaastase kehtivusajaga elamisluba või elamisõigust tõendav dokument ja kes on elanud Ühendkuningriigis 1994. aasta EEA Order’i sätete kohaselt neli aastat ja elab seal jätkuvalt, võib vastava taotluse esitamisel saada elamisloale või vajaduse korral elamisõigust tõendavale dokumendile märke, mille kohaselt tal on õigus viibida Ühendkuningriigi territooriumil alaliselt.”

9        Immigration Rules’i punkt 287 oli sõnastatud järgmiselt:

„Ühendkuningriigis viibiva ja sinna elama asunud isiku abikaasal tuleb Ühendkuningriigis alalise elamisloa saamiseks täita järgmised tingimused:

i)      taotleja on saanud loa siseneda Ühendkuningriiki või saanud elamisõiguse pikendust 12 kuu võrra ja olnud 12 kuud Ühendkuningriigis viibiva ja sinna elama asunud isiku abikaasa;

ii)      taotleja on endiselt selle isiku abikaasa, kelle juurde elama asumiseks talle Ühendkuningriiki sisenemise luba anti või elamisõigust pikendati ja abielu kestab;

iii)      mõlemad isikud kavatsevad elada püsivalt abikaasadena koos.”

10      Immigration Act 1971 artikli 33 lõige 2 A sätestab, et „viidates Ühendkuningriiki elama asunud isikule, peetakse silmas riigis tavapäraselt elavat isikut, kelle suhtes ei kuulu sisserändealaste õigusaktide alusel kohaldamisele ajalised elamispiirangud”.

11      Liikmesriigi asjassepuutuva väljakujunenud kohtupraktika järgi ei ole Euroopa Liidu liikmesriigi kodanikust võõrtöötaja, kes elab Ühendkuningriigis, pelgalt sellest johtuvalt eelnimetatud sätte mõttes sinna „elama asunud”.

12      EEA Order’i artikli 2 lõike 1 sõnastusest ilmneb, et EMP kodaniku all peetakse silmas Euroopa Majanduspiirkonna 2. mai 1992. aasta lepingu (EÜT 1994 L 1, lk 3; ELT eriväljaanne 11/52, lk 3) muu osalisriigi kui Suurbritannia ja Põhja-Iiri Ühendkuningriigi kodanikku.

13      EEA Order’i artikli 4 lõike 1 alusel võis „õigustatud isik” elada Ühendkuningriigis nii kaua, kui tal säilis vastav staatus ning see õigus laienes EEA Order’i artikli 4 lõike 2 alusel ka pereliikmetele, sh abikaasale. EEA Order’i artikli 6 järgi oli „õigustatud isik” muu hulgas selline EMP osalisriigi kodanik, kes töötas Ühendkuningriigis.

14      Immigration Act 1988 artikli 7 lõige 1 sätestab:

„Isik ei pea taotlema riiki sisenemise või elamisluba [Immigration Act 1971] kohaselt, kui ta võib riiki siseneda või seal elada kohaldatavate ühenduse õigusnormide või European Communities Act 1972 [1972. aasta seadus Euroopa ühenduste kohta] artikli 2 lõike 2 põhjal vastu võetud sätete alusel.”

15      Vastavalt Immigration Act 1971 artikli 3 lõikele 4 kaotab riiki sisenemise luba või elamisluba kehtivuse, kui loa omanik lahkub common travel area’st (st Ühendkuningriik, Iirimaa, Kanalisaared ja Mani saar).

16      Immigration Rules’i punkt 18 sätestab siiski, et:

„Isikul, kes taotleb riiki tagasipöörduva alalise elanikuna Ühendkuningriiki sisenemise luba, võib lubada elama asumise eesmärgil riigi territooriumile siseneda juhul, kui piirivalveametnik tuvastab, et see isik:

i)      omas viimati Ühendkuningriigi territooriumilt lahkudes riiki sisenemise luba või alalist elamisluba;

ii)      ei ole olnud Ühendkuningriigist eemal üle kahe aasta;

iii)      ei saanud Ühendkuningriigist lahkumise kulude katteks abi riiklikest vahenditest;

iv)      soovib nüüd riiki siseneda, et sinna elama asuda.”

 Asjaolud ja põhikohtuasi

17      Jugoslaavia kodanik A. Kaba saabus Ühendkuningriiki 5. augustil 1991. Tema taotlus saada luba siseneda selle liikmesriigi territooriumile üheks kuuks jäeti rahuldamata, ent ta ei lahkunud Ühendkuningriigist. 1992. aasta veebruaris esitati tema nimel varjupaigataotlus.

18      4. mail 1994 abiellus A. Kaba Prantsuse kodaniku V. Michonneau’ga, kellega ta oli tutvunud 1993. aastal, kui naine töötas Ühendkuningriigis. Abielupaar on elanud koos abielu sõlmimisest alates. V. Michonneau, kes oli ajutiselt naasnud Prantsusmaale, tuli 1994. aasta jaanuaris tööotsijana tagasi Ühendkuningriiki ja leidis seal töökoha 1994. aasta aprillis. 1994. aasta novembris sai ta viieaastase elamisloa, mis kehtis kuni 2. novembrini 1999. A. Kaba sai samaks ajavahemikuks loa elada Ühendkuningriigis kui ühenduse kodaniku abikaasa, kes teostab Ühendkuningriigis talle EÜ asutamislepingust tulenevaid õigusi.

19      23. jaanuaril 1996 esitas A. Kaba taotluse alalise elamisloa saamiseks Ühendkuningriigi territooriumil.

20      Secretary of State for the Home Department’i 9. septembri 1996. aasta otsusega jäeti see taotlus rahuldamata. Secretary of State for the Home Department selgitas 3. oktoobri 1996. aasta kirjas, et A. Kaba ei vastanud Immigration Rules’i punktis 255 sätestatud tingimustele, sest tema abikaasa oli elanud Ühendkuningriigis EEA Order’i sätete kohaselt vaid aasta ja kümme kuud.

21      A. Kaba esitas 15. septembril 1996 selle otsuse peale kaebuse Immigration Adjudicator’ile, väites, et Immigration Rules’i sätted Ühendkuningriigis „viibivate ja sinna elama asunud” isikute kohta on tema ja ta abikaasa suhtes kohaldatavate sätetega võrreldes soodsamad.

22      Neil asjaoludel otsustas Immigration Adjudicator 25. septembri 1998. aasta määrusega (edaspidi „esimene eelotsusetaotlus”) menetluse peatada ja esitada Euroopa Kohtule järgmised eelotsuse küsimused:

„1.      Kas õigus taotleda alalist elamisluba Ühendkuningriigi territooriumil ja õigus selle taotluse läbivaatamisele on „sotsiaalsed soodustused” määruse (EMÜ) nr 1612/68 artikli 7 lõike 2 tähenduses?

2.      Kas ühenduse kodaniku abikaasale kehtestatud kohustus, mille kohaselt ta peab olema viibinud Ühendkuningriigis neli aastat, enne kui ta saab taotleda alalist elamisluba Ühendkuningriigi territooriumil ja enne kui see taotlus läbi vaadatakse (vt Immigration Rules’i punkt 255, House of Commons Paper 395), kui seda võrrelda Ühendkuningriigi kodaniku abikaasale ja Ühendkuningriigis viibiva ja sinna elama asunud isiku abikaasale kehtiva nõudega elada Ühendkuningriigis 12 kuud (Immigration Rules’i punkt 287, House of Commons Paper 395), on õigusvastane diskrimineerimine, mis on vastuolus määruse (EMÜ) nr 1612/68 artikli 7 lõikega 2?”

23      Kohtuistung Euroopa Kohtus toimus 15. juunil 1999 ja kohtujurist esitas oma ettepaneku 30. septembril 1999 (edaspidi „esimene ettepanek”). Selle ettepaneku ingliskeelne versioon saadeti A. Kabale 27. jaanuaril 2000.

24      A. Kaba teatas 3. veebruari 2000. aasta faksiga Euroopa Kohtule, et tal on kahtlusi teatavate faktiliste asjaolude täpsuse osas, millele esimene ettepanek näis tuginevat. Väites, et need ebatäpsused kujutavad endast erakorralisi asjaolusid, mis õigustavad suulise menetluse uuendamist, teatas A. Kaba, et esitab peagi täiendavad märkused.

25      16. märtsi 2000. aasta faksiga saatis A. Kaba täiendavad kirjalikud märkused, milles esitas järgmise tõdemuse:

„Eespool nimetatud asjaolud on tõendatud juba varem Euroopa Kohtule esitatud dokumentidega. Kui Euroopa Kohus peab siiski vajalikuks suulise menetluse uuendada, et tagada otsustavate aspektide täielik mõistmine ja parandada kohtujuristi esitatud ekslikud järeldused, on A. Kaba esindajad valmis igakülgseks koostööks.”

26      Kohtusekretär kinnitas 31. märtsi 2000. aasta kirjas täiendavate märkuste kättesaamist ja täpsustas A. Kaba teavitamiseks, et Euroopa Kohtu kodukord ei näe ette märkuste esitamist pärast suulise menetluse lõppu. Seetõttu saadeti märkused tagasi ega arvatud neid Euroopa Kohtu toimiku materjalide hulka.

27      Euroopa Kohus otsustas 11. aprilli 2000. aasta otsuses kohtuasjas C‑356/98: Kaba (EKL 2000, lk I-2623), parandatud 4. mai 2001. aasta määrusega (kohtulahendite kogumikus ei avaldata), et:

„Liikmesriigi õigusaktid, mis asetavad teise liikmesriigi kodanikust võõrtöötaja abikaasale kohustuse, mille kohaselt ta peab olema elanud esimeses liikmesriigis neli aastat enne kui ta saab seal taotleda alalist elamisluba ja enne kui see taotlus läbi vaadatakse, ent mis nõuavad ainult 12‑kuulist elamist sellise isiku abikaasalt, kes on riigi territooriumile elama asunud ja kelle suhtes ei kuulu kohaldamisele ajalised elamispiirangud, ei kujuta endast määruse […] nr 1612/68 […] artikli 7 lõikega 2 vastuolus olevat diskrimineerimist”.

28      Selle kohtuotsuse järel väitis A. Kaba Immigration Adjudicator’ile, et esimene ettepanek rajanes esimeses eelotsusetaotluses esitatud asjaolude ja asjaomaste siseriiklike õigusaktide vääritimõistmisel.

29      A. Kaba väitis esiteks, et Euroopa Kohus oli ekslikult pidanud Ühendkuningriigi alalist elamisluba oluliselt kindlamaks või stabiilsemaks ühenduse kodanike seisundist selles liikmesriigis. Immigration Adjudicator’i arvates võis selline määratlus olla tingitud kohtujuristi ettepanekust, milles Ühendkuningriigi valitsuse märkusi tõlgendatakse A. Kaba väitel nii, et need õigustavad tuvastatud erinevat kohtlemist A. Kaba taolise isiku ja Ühendkuningriigis „viibiva ja sinna elama asunud” isiku abikaasa vahel. Tegelikkuses põhinesid need märkused olukordade sarnasusel. Õigustatuse küsimust Euroopa Kohtus toimunud menetluses üles ei kerkinud.

30      Teiseks väidab A. Kaba, et kohtujurist oli andnud põhikohtuasja aluseks olevatele asjaoludele uue hinnangu. Immigration Adjudicator toetab seda argumenti, sest tema arvates on esimese eelotsusetaotluse ainus problemaatiline aspekt kahelt kõnealuselt isikute rühmalt nõutava elamise aja erinev kestus.

31      Immigration Adjudicator toob esile, et kuivõrd Ühendkuningriigi alalisele elamisloale ei saa seada sõnaselget kehtivusaja piiri, kehtib sama ka liikmesriigi kodanikust töötaja elamisõiguse kohta. Lisaks leidis Immigration Adjudicator, et kui alalist elamisluba omav isik lahkub Ühendkuningriigist, kaotab see elamisluba Immigration Act 1971 artikli 3 lõike 4 alusel kehtivuse ja ta peab saama uue riiki sisenemise loa, millele kohaldatakse Immigration Rules’i punktis 18 sätestatud tingimusi. Immigration Adjudicator toob ühtlasi välja, et nii alalist elamisluba omava isiku kui ka ühenduse kodanikust töötaja võib sellest liikmesriigist välja saata avaliku korra, avaliku julgeoleku või rahvatervise huvides.

32      A. Kaba viitab ka Home Office’i (siseministeerium) kodakondsuse osakonna väljakujunenud praktikale, mille kohaselt liikmesriigi kodanikku peetakse Ühendkuningriiki elama asunud isikuks; see on A. Kaba sõnul täiendav asjaolu, mis tõendab, et ühenduse kodaniku abikaasa on sarnases olukorras Ühendkuningriigi kodaniku ja Ühendkuningriiki elama asunud isiku abikaasaga. Viimati nimetatud küsimuses ei teinud Immigration Adjudicator otsust, kuna tema käsutuses ei olnud kogu selleks vajalikku argumentatsiooni.

33      Kolmandaks tõdeb Immigration Adjudicator, et kohtujurist märkis esimese ettepaneku punktis 3, et EEA Order ei puudutanud Ühendkuningriigi kodanikke ega nende pereliikmeid. See kinnitus on tema hinnangul siiski ebatäpne, sest EEA Order’it kohaldatakse tulenevalt 7. juuli 1992. aasta otsusest kohtuasjas C-370/90: Singh (EKL 1992, lk I-4265) kõigile Ühendkuningriigi kodanikele ja nende pereliikmetele, kes pöörduvad tagasi Ühendkuningriiki, olles teostanud teises liikmesriigis oma asutamislepingust tulenevaid õigusi.

34      Seetõttu kahtleb Immigration Adjudicator Euroopa Kohtu menetluse kooskõlas 4. novembril 1950 Roomas allkirjastatud Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni (edaspidi „EIÕK”) artikli 6 lõikega 1. Immigration Adjudicator märgib sellega seoses, et Euroopa Kohtus toimunud menetlus moodustas tema menetluse lahutamatu osa ja et seega on ta vastutav artikkel 6 mis tahes rikkumise eest. Selles osas viitab ta 4. veebruari 2000. aasta määrusele kohtuasjas C‑17/98: Emesa Sugar (EKL 2000, lk I‑665).

35      Immigration Adjudicator toob esile ka teatavad kahtlused seoses eespool viidatud kohtuotsuses Kaba eelotsuse küsimustele antud vastusega.

36      Neil asjaoludel otsustas Immigration Adjudicator menetluse teist korda peatada ja esitada Euroopa Kohtule järgmised eelotsuse küsimused:

„1.      a)     Millised vahendid on eelotsusetaotluse esitanud kohtu ja menetluspoolte (nii eelotsusetaotluse esitanud kohtus kui ka Euroopa Kohtus) käsutuses, et tagada kogu menetluse kooskõla EIÕK artiklist 6 tulenevate kohustustega, ja seega tagada, et ühegi siseriikliku inimõiguste alase õigusakti alusel ega Euroopa Inimõiguste Kohtus ei tuvastataks EIÕK artikli 6 rikkumist?

         b)     Kas käesolevas asjas toimunud menetlus oli kooskõlas EIÕK artiklis 6 sätestatud nõuetega ja kui ei olnud, siis kuidas mõjutab see esimese kohtuotsuse kehtivust?

2.      Kuna Immigration Adjudicator tuvastas, et taotlejat ja Ühendkuningriigis viibiva ja sinna elama asunud isiku abikaasat koheldi (või võidakse kohelda) erinevalt osas, milles:

         a)     vaba liikumise õigust teostava Euroopa Liidu kodaniku abikaasana Ühendkuningriiki sisenenud taotlejal tuli elada Ühendkuningriigis neli aastat, enne kui ta võis taotleda Ühendkuningriigi alalist elamisluba, samas kui

         b)     Ühendkuningriigis viibiva ja sinna elama asunud isiku (iga Ühendkuningriigi kodanik või isik, kellel on Ühendkuningriigi alaline elamisluba) abikaasa saab pärast üht aastat võimaluse saada Ühendkuningriigi alaline elamisluba;

ning arvestades, et ühtki tõendit (või argumentatsiooni) taotleja ning riigis viibiva ja sinna elama asunud isiku abikaasa erineva kohtlemise õigustamiseks ei esitatud eelotsusetaotluse esitanud kohtule ei kohtuistungil, mis päädis 25. septembri 1998. aasta eelotsusetaotlusega; kostja kirjalikes või suulistes märkustes Euroopa Kohtus toimunud menetluses ega ka menetluses, mis tipnes kõnesoleva eelotsusetaotlusega, ehkki Immigration Adjudicator oli palunud täielikku argumentatsiooni, esitab Immigration Adjudicator järgmised küsimused:

i)      Sõltumata eespool esitatud esimesele küsimusele antavast vastusest – kas Euroopa Kohtu 11. aprilli 2000. aasta otsust käesolevas kohtuasjas (C‑356/98) tuleb tõlgendada nii, et selle järgi on kõnesolevatel asjaoludel aset leidnud EÜ artikliga 39 ja/või määruse nr 1612/68 artikli 7 lõikega 2 vastuolus olev diskrimineerimine?

ii)      Kas faktiliste asjaolude uue hindamise järel on tegemist EÜ artikliga 39 ja/või määruse nr 1612/68 artikli 7 lõikega 2 vastuolus oleva diskrimineerimisega?”

 Eelotsuse küsimused

37      Eelotsusetaotlusele tarviliku vastuse andmiseks tuleb kõigepealt käsitleda teist küsimust.

 Teine küsimus

38      Teise küsimusega soovib eelotsusetaotluse esitanud kohus sisuliselt teada, kas Euroopa Kohtu vastus eelotsuse küsimustele eespool viidatud kohtuasjas Kaba oleks olnud erinev, kui Euroopa Kohus oleks arvestanud esiteks, et siseriikliku õiguse alusel on muu liikmesriigi kui Ühendkuningriigi kodanikust võõrtöötaja abikaasa ning Ühendkuningriigis „viibiva ja sinna elama asunud” isiku abikaasa olukord sarnane igas aspektis, välja arvatud Ühendkuningriigi territooriumil alalise elamisloa saamiseks nõutud eelnev elamise aeg selle riigi territooriumil, ja teiseks, et Ühendkuningriigi pädevad ametiasutused ei esitanud ühtegi argumenti, et sellist erinevat kohtlemist põhjendada.

39      Kõigepealt tuleb meenutada, et eelotsusemenetluses langetatud otsuse siduvus ei välista, et siseriiklik kohus, kelle taotlusel see otsus langetati, võib pidada vajalikuks enne põhikohtuasja lahendamist uuesti Euroopa Kohtu poole pöörduda. Selline menetlus on põhjendatud siis, kui siseriiklikul kohtul on raskusi Euroopa Kohtu otsuse mõistmisel või kohaldamisel, nii et ta esitab Euroopa Kohtule uue õigusliku küsimuse või uued seisukohad, mis võivad viia selleni, et Euroopa Kohus vastab juba esitatud küsimusele teisiti (5. märtsi 1986. aasta määrus kohtuasjas 69/85: Wünsche, EKL 1986, lk 947, punkt 15).

40      Lisaks ilmneb väljakujunenud kohtupraktikast, et kuna esitatavate eelotsuse küsimuste kindlaksmääramine on vaid siseriikliku kohtu pädevuses, ei saa pooled nende sisu muuta (15. juuni 1972. aasta otsus kohtuasjas 5/72: Grassi, EKL 1972, lk 443, punkt 4, ja 21. märtsi 1996. aasta otsus kohtuasjas C‑297/94: Bruyère jt, EKL 1996, lk I‑1551, punkt 19).

41      Sellest tuleneb, et Euroopa Kohus peab põhimõtteliselt piirduma hinnangu andmisega neile asjaoludele, mida eelotsusetaotluse esitanud kohus otsustas talle esitada. Asjassepuutuvate siseriiklike õigusaktide kohaldamise osas tuleb Euroopa Kohtul seega lähtuda olukorrast, mis antud siseriikliku kohtu arvates on tuvastatud, kusjuures Euroopa Kohtule ei ole siduvad ühe menetluspoole oletused, mida siseriiklik kohus nende suhtes seisukohta võtmata kordab.

42      Küsimuse kohta, kas muu liikmesriigi kui Ühendkuningriigi kodanikust võõrtöötaja abikaasa olukord sarnaneb igas aspektis Ühendkuningriigis „viibiva ja sinna elama asunud” isiku abikaasa omaga alalise elamisloa saamiseks Ühendkuningriigi territooriumil, tõdeb eelotsusetaotluse esitanud kohus, et tema hinnangu kohaselt erinevad need kaks olukorda üksnes neilt kahelt isikute rühmalt nõutava selles riigis elamise aja kestuse osas.

43      Tuleb siiski täpsustada, et selle väljaselgitamine, kas määruse nr 1612/68 artikli 7 lõige 2 keelab siseriiklike õigusnormide kohaldamise alusel, et viimased on diskrimineerivad, on küsimus ühenduse õiguse tõlgendamisest.

44      Seega on ka küsimus, kas kaks isikute rühma on sarnases olukorras ja kas nad peavad seetõttu saama sotsiaalse soodustuse samadel tingimustel, küsimus ühenduse õiguse tõlgendamisest.

45      Siseriikliku kohtu tõdemus, et kaks isikute rühma on siseriikliku õiguse seisukohast sarnases olukorras, ei saa sellest tulenevalt takistada Euroopa Kohtul vajaduse korral leidmast, et ühenduse õiguse seisukohast esineb nende kahe isikute rühma olukordades erinevusi.

46      Käesolevas asjas leidis Euroopa Kohus eespool viidatud kohtuotsuse Kaba punktis 30, et kehtiva ühenduse õiguse kohaselt ei ole liikmesriigi kodaniku teise liikmesriigi territooriumil elamise õigus tingimusteta. Sellega seoses viitab Euroopa Kohus esiteks isikute vaba liikumist reguleerivatele sätetele asutamislepingu kolmanda osa III jaotises ja nende rakendussätetele teiseses õiguses ning teiseks asutamislepingu teise osa sätetele, täpsemalt asutamislepingu artiklile 8 A (muudetuna EÜ artikkel 18), mis, andes liidu kodanikele õiguse vabalt liikuda ja elada liikmesriikide territooriumil, viitab otseselt asutamislepinguga ja selle rakendamiseks võetud meetmetega kehtestatud piirangutele ja tingimustele.

47      Mis puudutab konkreetsemalt liikmesriigi kodanikust võõrtöötaja olukorda, siis tuleb lisada, et tema elamisõigus ei ole tingimusteta, sest see sõltub töötaja või vajaduse korral tööd otsiva isiku staatuse säilitamisest (vt selle kohta Euroopa Kohtu 26. veebruari 1991. aasta otsus kohtuasjas C‑292/89: Antonissen, EKL 1991, lk I‑745), välja arvatud juhul, kui tal on see õigus muude ühenduse õiguse sätete alusel.

48      Seevastu ilmneb Euroopa Kohtule põhikohtuasjas arutlusel olnud siseriiklike õigusaktide kohta esitatud andmetest, et Ühendkuningriigis „viibiva ja sinna elama asunud” isiku suhtes ei kuulu kohaldamisele ükski selle liikmesriigi territooriumil elamise ajaline piirang ning ta ei ole elamise ajal kohustatud täitma ühtki käesoleva kohtuotsuse punktis 46 viidatud ühenduse õigusnormides sätestatule sarnast tingimust.

49      Sellest tuleneb, et teiste liikmesriikide kodanikele ühenduse õiguse sätetega antud elamisõigus ei ole igas aspektis sarnane Ühendkuningriigis „viibiva ja sinna elama asunud” isikule selle liikmesriigi õigusnormide alusel kuuluvate õigustega.

50      Et nende kahe isikute rühma elamisõigus ei ole igas aspektis sarnane, kehtib sama ka nende abikaasade olukorra kohta eelkõige selle elamisaja kestuse osas, mille järel võib neile anda õiguse elada alaliselt Ühendkuningriigi territooriumil.

51      Eelotsusetaotluse esitanud kohus tugineb siiski erinevatele asjaoludele, et tõendada nende kahe olukorra sarnasust.

52      Eelotsusetaotluse esitanud kohus märgib esiteks, et Ühendkuningriigi alalise elamisloa ega ühenduse kodanikust võõrtöötaja elamisõiguse kehtivusaja suhtes ei kuulu kohaldamisele ükski sõnaselge tingimus. Teiseks kaotab alaline elamisluba kehtivuse hetkest, kui selle elamisloa omanik lahkub Ühendkuningriigist. Kolmandaks võib ka Ühendkuningriigi alalist elamisluba omavaid isikuid sarnaselt teiste liikmesriikide kodanikest võõrtöötajatega avaliku korra, avaliku julgeoleku ja rahvatervise huvides riigist välja saata. Neljandaks kohaldatakse EEA Order’it kõigi muu liikmesriigi kui Ühendkuningriigi kodanike suhtes, ent ka Ühendkuningriigi kodanike ja nende pereliikmete suhtes, kes pöörduvad tagasi Ühendkuningriiki, olles teostanud teises liikmesriigis oma asutamislepingust tulenevaid õigusi.

53      Tuleb märkida, et ükski nendest asjaoludest ei sea küsimuse alla selle tõlgenduse põhjendatust, mille järgi need olukorrad ei ole igas aspektis sarnased, sest muu liikmesriigi kui Ühendkuningriigi kodanikust võõrtöötaja peab jätkuvalt vastama teatavatele tingimustele, et säilitada oma elamisõigus, samas kui nende tingimuste täitmist ei nõuta Ühendkuningriigis „viibivalt ja sinna elama asunud” isikult.

54      Sellega seoses ei oma asjas tähtsust ei see, et need tingimused ei kujuta endast sõnaselget ajalist piirangut elamise kestuse osas ega ka see, et alaline elamisluba võib teatavatel tingimustel oma kehtivuse kaotada. Asjaolu, et EEA Order on kohaldatav ka Ühendkuningriigi kodanikele, on siinkohal samuti tähtsuseta.

55      Eeltoodust ilmneb lisaks, et Euroopa Kohtu arutluskäik eespool viidatud Kaba kohtuotsuses rajaneb tõdemusel, et kõnealused olukorrad ei ole sarnased, mitte aga muu liikmesriigi kui Ühendkuningriigi kodanikust võõrtöötaja abikaasa ja Ühendkuningriigis „viibiva ja sinna elama asunud” isiku abikaasa erineva kohtlemise õigustamisel, kuivõrd vastavalt Immigration Rules’i artiklitega 255 ja 287 reguleeritud olukorrad ei ole sarnased.

56      Seega tuleb teisele küsimusele vastata, et Euroopa Kohtu vastus eelotsuse küsimustele eespool viidatud kohtuasjas Kaba ei oleks olnud erinev, kui Euroopa Kohus oleks arvestanud, et siseriikliku õiguse alusel on muu liikmesriigi kui Ühendkuningriigi kodanikust võõrtöötaja abikaasa ning Ühendkuningriigis „viibiva ja sinna elama asunud” isiku abikaasa olukord eelotsusetaotluse esitanud kohtu arvates sarnane igas aspektis, välja arvatud Ühendkuningriigi territooriumil alalise elamisloa saamiseks nõutud eelnev elamise aeg. Kuivõrd need olukorrad ei ole ühenduse õiguse alusel sarnased, ei oma asjas tähtsust küsimus, kas selline erinev kohtlemine on õigustatud.

 Esimene küsimus

57      Teist küsimust käsitledes on Euroopa Kohus vastanud kahtlustele, mis ajendasid eelotsusetaotluse esitanud kohut uusi eelotsuse küsimusi esitama.

58      Esimesele küsimusele ei ole järelikult vaja vastata.

 Kohtukulud

59      Euroopa Kohtule märkusi esitanud Ühendkuningriigi ja Madalmaade valitsuse ning komisjoni kulusid ei hüvitata. Kuna põhimenetluse poolte jaoks on käesolev menetlus siseriiklikus kohtus poolelioleva asja üks staadium, otsustab kulude jaotuse siseriiklik kohus.

Esitatud põhjendustest lähtudes

EUROOPA KOHUS,

vastuseks Immigration Adjudicator’i poolt 19. detsembri 2000. aasta määrusega esitatud küsimustele, otsustab:

Euroopa Kohtu poolt 11. aprilli 2000. aasta otsuses kohtuasjas C-356/98: Kaba antud vastus eelotsuse küsimustele ei oleks olnud erinev, kui Euroopa Kohus oleks arvestanud, et siseriikliku õiguse alusel on muu liikmesriigi kui Ühendkuningriigi kodanikust võõrtöötaja abikaasa ning Ühendkuningriigis „viibiva ja sinna elama asunud” isiku abikaasa olukord eelotsusetaotluse esitanud kohtu arvates sarnane igas aspektis, välja arvatud Ühendkuningriigi territooriumil alalise elamisloa saamiseks nõutud eelnev elamise aeg. Kuivõrd need olukorrad ei ole ühenduse õiguse alusel sarnased, ei oma asjas tähtsust küsimus, kas selline erinev kohtlemine on õigustatud.

Rodríguez Iglesias

Puissochet

Wathelet

Schintgen

Timmermans

Edward

Jann

Macken

Colneric

von Bahr

Cunha Rodrigues

Kuulutatud avalikul kohtuistungil 6. märtsil 2003 Luxembourgis.

Kohtusekretär

President

R. Grass

G. C. Rodríguez Iglesias

---

* Kohtumenetluse keel: inglise.