1

Hageja, Centro Studi Antonio Manieri Srl on koolitustegevusi ja -asutusi haldav äriühing.

2

Nõukogu kuulutas 20. oktoobril 2003 välja piiratud hanke teenustele, pealkirjaga „B-Brüssel: lastesõime täielik haldamine, 2003/S 209-187862” (edaspidi „hange”).

3

Nõukogu teatas oma sekretariaadi 7. jaanuari 2004. aasta kirjas hagejale, et hindamiskomisjon oli tema hankemenetluses osalemise taotluse heaks kiitnud, kinnitades, et äriühing vastab piiratud hankemenetluses osalemiseks seatud tingimustele.

4

Algselt 2004. aasta juulikuusse määratud hankedokumentide saatmise tähtaega lükati kahel korral edasi. Viimaks saadeti need hagejale 8. detsembri 2004. aasta kirjaga, millele oli lisatud lepingu kavand. Pakkumuse esitamise tähtaeg oli määratud .

5

Hageja esitas oma pakkumuse nõukogule 2005. aasta alguses. Nõukogu kinnitas talle oma sekretariaadi 21. aprilli 2005. aasta kirjas, et on pakkumuse kätte saanud.

6

20. detsembri 2005. aasta kirjas teatas nõukogu hagejale, et otsuse tegemise kuupäev on edasi lükatud .

7

Nõukogu sekretariaadi 16. jaanuari 2006. aasta kirjas, mis saadeti hagejale faksi teel, tegi sekretariaat teatavaks nõukogu otsuse esiteks loobuda hankest ja teiseks anda lastesõime haldamine infrastruktuuri- ja logistikaametile Brüsselis (OIB). Nimetatud kiri oli sõnastatud järgmiselt:

„Peasekretariaat otsustas vastavalt hankedokumentide punktile 4, mis on koostatud nõukogu määruse nr 1605/2002 artikli 101 punkti 4 alusel, pealkirjas nimetatud hankest loobuda.

Peasekretariaat andis heakskiitva hinnangu ettepanekule, mille OIB […] talle 2005. aasta teisel poolel esitas, mis sisaldas eelkõige peasekretariaadi ametnike laste jaoks ette nähtud lastesõime administratiivset ja pedagoogilist haldamist.

Selle võimaluse hindamine tõi esile mitmeid eeliseid, eelkõige seoses töötajatele tagatavate lepingutingimustega, mastaabisäästuga ja olemasolevate ressursside optimeerimisega institutsioonidevahelises sujuvas koostöös.

[…]”

8

Hageja palus oma 15. veebruari 2006. aasta kirjas nõukogult tema . aasta kirja kohta selgitusi ja esitas selle sisu vaidlustamiseks rea argumente.

9

Nõukogu vastas hageja küsimustele ja argumentidele 3. märtsi 2006. aasta kirjas.

10

Hageja esitas käesoleva hagi 20. märtsil 2006 faksi teel. Hagiavalduse originaal postitati . See saabus Esimese Astme Kohtu kantseleisse . Parandus seoses taotlusega teostada menetlustoiminguid esitati .

11

12. juuni 2006. aasta otsusega määras Esimese Astme Kohtu president kohtuasja neljandale kojale.

12

Nõukogu esitas kostja vastuse 18. juulil 2006.

13

Repliigi esitamise tähtajaks oli määratud 10. oktoober 2006. Repliik saadeti . aasta kirjaga. See saabus Esimese Astme Kohtu kantseleisse .

14

10. oktoobril 2006 esitas hageja täiendava taotluse, et menetlustoimingute raames esitataks veel dokumente.

15

Nõukogu esitas 23. oktoobril 2006 selle taotluse kohta oma märkused.

16

Kirjalik menetlus lõppes vasturepliigi esitamisega 30. novembril 2006.

17

18. jaanuari 2007. aasta otsusega määras Esimese Astme Kohtu president kohtuasja ümber kolmandale kojale.

18

Kuna ettekandja-kohtunikul ei olnud võimalik asja läbivaatamisel osaleda, määras Esimese Astme Kohtu president kohtuasja ümber teisele kojale.

19

Hageja palub Esimese Astme Kohtul:

20

Nõukogu palub Esimese Astme Kohtul:

21

Nõukogu väidab, et hagi ja repliik on vastuvõetamatud, kuna mõlemad on esitatud pärast tähtaja möödumist.

22

EÜ artikli 230 viienda lõigu kohaselt on tühistamishagi esitamise tähtaeg kaks kuud, vastavalt kas meetme avaldamisest või hagejale teatavakstegemisest või nende puudumisel kaks kuud pärast päeva, mil hageja sellest teada sai. Vastavalt Esimese Astme Kohtu kodukorra artikli 102 lõikele 2 võidakse seda tähtaega seoses suurte vahemaadega kümne päeva võrra pikendada.

23

Käesolevas asjas saadeti nõukogu otsus tema sekretariaadi 16. jaanuari 2006. aasta kirjaga hagejale järgmisel päeval pärast selle faksi teel saatmist. Kohtuistungil möönis hageja sõnaselgelt, et sai nimetatud kirja kätte .

24

Kuna hageja sai kirja kätte 17. jaanuaril 2006, lõppes kõnealuse otsuse peale tühistamishagi esitamise tähtaeg, mida vahemaa tõttu pikendati kümme päeva, esmaspäeva, keskööl (dies ad quem).

25

Tuleb tõdeda, et hageja hagiavalduse ärakiri saabus kohtukantseleisse 20. märtsil 2006 faksi teel ja originaal esitati .

26

Kodukorra artikli 43 lõike 6 kohaselt arvestataks 20. märtsi 2006. aasta kuupäeva menetlustähtaegade järgimise üle otsustamisel juhul, kui menetlusdokumendi allkirjastatud originaal oleks olnud esitatud hiljemalt kümne päeva pärast ehk hiljemalt keskööl. Kuna antud juhul esitati hageja allkirjastatud originaal alles , siis ei saa kuupäeva menetlustähtaegade järgimise üle otsustamisel arvestada. Järelikult on ainus tähtaeg, mida saab arvesse võtta selle hindamisel, kas hagiavaldus on esitatud hilinenult. Kuna see on hilisem kui dies ad quem, siis on hagi hilinenud ja see tuleks põhimõtteliselt tunnistada vastuvõetamatuks.

27

Samas tuleb uurida, kas käesoleval juhul on tegemist ettenägematu asjaolu või vääramatu jõuga, mis võimaldaks Esimese Astme Kohtul teha Euroopa Kohtu põhikirja artikli 45 teise lõigu alusel, mida nimetatud põhikirja artikli 53 kohaselt kohaldatakse Esimese Astme Kohtu menetluses, kõnealusest tähtajast erandi.

28

Vääramatu jõu ja ettenägematu asjaolu mõisted Euroopa Kohtu põhikirja artikli 45 tähenduses hõlmavad nii objektiivset elementi, mis on huvitatud isiku jaoks seotud tavapäratute ja tahtele allumatute asjaoludega, kui ka subjektiivset elementi, mis kohustab huvitatud isikut vältima tavapäratu sündmuse tagajärgi, võttes tarvitusele asjakohased meetmed ülemäärast kahju kandmata. Eriti tuleb huvitatud isikul tähelepanelikult järgida menetluse kulgu ning muu hulgas kinni pidada ettenähtud tähtaegadest (Euroopa Kohtu 15. detsembri 1994. aasta otsus kohtuasjas C-195/91 P: Bayer vs. komisjon, EKL 1994, lk I-5619, punkt 32). Seega ei ole vääramatu jõu asjaolu mõiste kohaldatav juhul, kui hoolas ja arukas isik on objektiivselt võimeline ära hoidma menetlustähtaja möödalaskmise (Euroopa Kohtu . aasta otsus kohtuasjas 209/83: Ferriera Valsabbia vs. komisjon, EKL 1984, lk 3089, punkt 22, ja Euroopa Kohtu . aasta määrus kohtuasjas C-325/03 P: Zuazaga Meabe vs. Siseturu Ühtlustamise Amet, EKL 2005, lk I-403, punkt 25). Niisiis tuleb uurida, kas hageja nimetatud asjaolud võivad endast kujutada ettenägematuid asjaolusid või vääramatut jõudu.

29

Käesoleval juhul saatis hageja hagiavalduse allkirjastatud originaali sisaldava paki teele 17. märtsil 2006. Olles originaali teele saatnud , võis hageja mõistlikult eeldada, et see jõuab Esimese Astme Kohtusse enne õigustlõpetavat tähtaega, seda enam, et arvestades selle ärakirja saatmist faksi teel, pikenes see tähtaeg kuni . Postipakile löödud tempel kinnitab, et kõnealune pakk oli Luksemburgi postiasutustesse saabunud juba . Asjaolu, et nimetatud asutused hoidsid pakki oma valduses 42 päeva (alates kuni ), on ilmselt tavapäratu ja sõltumatu hageja tahtest, kes on olnud hoolas, et järgida ettenähtud tähtaegu, saates hagiavalduse originaali teel ammu enne õigustlõpetavat tähtaega ja võtnud vajalikud meetmed, et pikendada kodukorra artikli 43 lõikes 6 ettenähtud tähtaega, saates Esimese Astme Kohtu kantseleisse faksi teel hagiavalduse ärakirja. Järelikult tuleb sedastada, et asjaolu, et hagiavalduse originaal esitati pärast tähtaja lõppu, tuleneb vääramatust jõust (vt selle kohta Euroopa Kohtu . aasta otsus liidetud kohtuasjades 25/65 ja 26/65: Simet ja Feram vs. Ülemamet, EKL 1967, lk 52 lõpus).

30

Sellest tuleneb, et Euroopa Kohtu põhikirja artikli 45 teise lõigu alusel tuleb nõukogu vastuvõetamatuse vastuväide, milles heidetakse hagejale ette tähtaja ületamist, tagasi lükata.

31

Repliigi esitamise tähtajaks oli määratud 10. oktoober 2006. Repliik, mis saabus Esimese Astme Kohtu kantseleisse , esitati hilinemisega.

32

Repliigi originaal oli Brüsselist kirjaga saadetud 6. oktoobril 2006. Kuigi originaal oli ära saadetud vaid neli päeva enne repliigi esitamiseks määratud tähtaja lõppu, ei kasutanud hageja kodukorra artikli 43 lõikes 6 ettenähtud võimalust saata allkirjastatud originaali ärakiri Esimese Astme Kohtu käsutuses oleva faksi või muu tehnilise sidevahendi teel kohtukantseleisse, mis oleks pikendanud repliigi esitamise tähtaega veel 10 lisapäeva võrra.

33

Esimese Astme Kohus leiab, et käesoleva kohtuasja asjaolusid arvestades ei ole hageja üles näidanud hoolsust, mida mõistlikult hagejalt seoses tähtaegadest kinnipidamisega tavaliselt eeldatakse. Vastupidi – ohtu, et repliik saabub Esimese Astme Kohtusse liiga hilja, suurendas ta esiteks sellega, et ei teinud järeldusi hagiavalduse esitamisel kogetud raskustest, ja teiseks sellega, et jättis allkirjastatud originaali ärakirja Esimese Astme Kohtu käsutuses oleva faksi või muu tehnilise sidevahendi teel kohtukantseleisse saatmata.

34

Niisugune hooletus välistab vääramatu jõu olemasolu, mistõttu repliik tuleb vastuvõetamatuse tõttu tagasi lükata.

35

Kõigepealt tuleb märkida, et oma nõuetes palub hageja, et tühistataks mitte ainult nõukogu otsus hankest loobuda, vaid ka OIB ettepanekule antud heakskiitev hinnang. Esimese Astme Kohus analüüsib esmalt hankest loobumise otsuse tühistamise nõuet ja seejärel OIB ettepanekule antud heakskiitva hinnangu peale esitatud tühistamisnõuet.

36

Järgmisena tuleb mainida, et hageja esitab oma tühistamisnõuete toetuseks neli väidet, mis käsitlevad esiteks EÜ artiklite 43, 49 ja 86 rikkumist, teiseks lepingudokumentide punkti 4 ja EÜ artiklite 43 ja 49, nõukogu 25. juuni 2002. aasta määruse (EÜ, Euratom) nr 1605/2002, mis käsitleb Euroopa ühenduste üldeelarve suhtes kohaldatavat finantsmäärust (EÜT L 248, lk 1; ELT eriväljaanne 01/04, lk 74; edaspidi „finantsmäärus”) artiklite 89, 97, 98, 100 ja 101 ning komisjoni . aasta määruse (EÜ, Euratom) nr 2342/2002, millega kehtestatakse finantsmääruse rakenduseeskirjad (EÜT L 357, lk 1; edaspidi „rakendusmäärus”) artiklite 135 ja 147 väära kohaldamist, kolmandaks põhjendamiskohustuse rikkumist ja neljandaks rakendusmääruse artikli 116 väära kohaldamist.

37

Lõpuks on tarvis märkida, et igas nendest neljast väitest on nimetatud läbipaistvuse tagamise põhimõtte ja võrdse kohtlemise põhimõtte rikkumist. Seetõttu analüüsib Esimese Astme Kohus nende põhimõtete rikkumist käsitlevaid argumente pärast nelja väite analüüsi.

38

Mis puutub nõukogu argumenti tema 3. märtsi 2006. aasta kirjas (vt eespool punkt 9), mille kohaselt ei kohaldata asutamislepingu ja rakendusmääruse norme ning ühenduse õiguse üldpõhimõtteid juhul, kui nõukogu ei tegutsenud hankijana rakendusmääruse artikli 116 lõike 7 tähenduses, siis hageja vaidleb vastu sellele, et nimetatud sättest võiks lähtuda „. aasta otsuse” seaduslikkuse analüüsimisel, kuna sellele sättele ei ole otsuses viidatud.

39

Igal juhul vaidlustab hageja selle, et rakendusmääruse artikli 116 lõikes 7 ettenähtud erandit võiks käesolevas asjas kohaldada.

40

Hageja leiab esiteks, et nimetatud erandit tuleb tõlgendada kitsalt – nii et seda kohaldatakse ainult ühenduse institutsioonide talituste vaheliste kokkulepete puhul. Hageja arvates ei ole OIB niisugune talitus, vaid nagu tuleneb komisjoni 6. novembri 2002. aasta otsuse, millega luuakse Brüsselisse infrastruktuuri- ja logistikaamet (EÜT 2003, L 183, lk 35; ELT eriväljaanne 01/04, lk 418), põhjendusest 7, hoopis Euroopa talitus finantsmääruse artikli 171 tähenduses. Erinevalt teistest Euroopa talitustest, nagu Euroopa Pettustevastane Amet (OLAF) või Euroopa Personalivaliku Amet (EPSO), ei saa OIB-d nõukoguga seostada. Ta ei ole institutsioonidevaheline Euroopa talitus finantsmääruse artikli 174 tähenduses, sest otsuse 2003/523 artikli 6 kohaselt korraldavad selle tegevust vaid komisjoni määratud liikmed.

41

Teiseks tuleb hageja arvates kohaldada analoogia alusel kohtupraktikat, mille kohaselt kohaldatakse riigihangetealaseid direktiive, kui territoriaalsest üksusest hankija kavatseb toodete hankimiseks sõlmida kirjaliku tasulise lepingu üksusega, kes on temast formaalselt eraldiseisev ja otsustustasandil autonoomne. Kuna OIB ei ole nõukogu talitus ja viimasel ei ole tema suhtes mingisugust kontrolliõigust, siis ei ole antud juhul võimalik tugineda finantsmääruse ning EÜ artiklite 43 ja 49 kohaldamatusele.

42

Kolmandaks tuleneb otsuse 2003/523 põhjendustest 2 ja 3, et OIB loodi ametina, kelle missioon on hallata ühenduse ametiasutuste kõrvaltegevuste tellimist väljast. Seetõttu oleks niisuguse teenuse struktuurisisene hankimine, millele on juba hange välja kuulutatud, OIB missiooniga vastuolus.

43

Nõukogu vaidlustab hageja argumendid.

44

Tuleb märkida, et vastavalt finantsmääruse artiklile 88 on „[r]iigihankelepingud, […] rahalise tasuga seotud lepingud, mille [nimetatud määruse] artiklites 104 ja 167 määratletud tellija sõlmib kirjalikult, et täielikult või osaliselt eelarvest tehtava makse eest saada vallas- või kinnisvara või lasta teha töid või saada teenuseid”. [Mõiste „tellija” asemel kasutatakse edaspidi täpsemat vastet „hankija”.]

45

Leping kvalifitseeritakse avaliku hanke lepinguna siis, kui selle on sõlminud „hankija”. Rakendusmääruse artikli 116 lõike 7 kohaselt loetakse „[ü]henduse institutsioonide talitusi […] hankijateks, välja arvatud juhul, kui nad sõlmivad omavahel teenuste osutamise, toodete tarnimise või tööde teostamise halduskokkuleppe”.

46

Kahest eeltoodud sättest tuleneb, et teenuste osutamisele ei kohaldata riigihangetealaseid õigusnorme juhul, kui need teenused on ühenduse institutsioonide vahel sõlmitud halduslepingu esemeks.

47

Vastupidi hageja väitele on OIB ühenduse institutsioonide talitus rakendusmääruse artikli 116 lõike 7 tähenduses. Vastavalt otsuse 2003/523 põhjendusele 4 koosneb OIB puhul „[v]alitud ameti liik […] haldusüksustest, mille eesmärk on toetada teiste komisjoni talituste ja/või vajadusel teiste ühenduse institutsioonide tegevust”. Nimetades nende hulgas, kelle tegevust OIB toetab, ka „teisi komisjoni talitusi”, viitab komisjon kaudselt, kuid kindlalt sellele, et OIB on samuti üks tema talitustest.

48

Sellest tuleneb, et nõukogu ei olnud kohustatud järgima riigihangetealaseid õigusnorme, kui ta otsustas kasutada OIB teenuseid. Seda tõdemust ei sea kahtluse alla ka hageja teised argumendid.

49

Mis puutub kõigepealt hageja argumentidesse, mille kohaselt OIB on esiteks seotud komisjoniga, mitte nõukoguga, ja teiseks korraldavad selle tegevust vaid komisjoni määratud liikmed, siis tuleb märkida, et need ei ole asjakohased. Esiteks puudutab rakendusmääruse artikli 116 lõikes 7 ettenähtud erand ühenduse institutsioonide talituste vahelisi halduslepinguid, sõltumata asjaolust, kas nimetatud talitused kuuluvad samasse institutsiooni või mitte. Teiseks, vaatamata sellele, et OIB on seotud komisjoni personali ja halduse peadirektoraadiga, on tal institutsioonidevaheline missioon, nagu tuleneb selgelt otsuse 2003/523 põhjendustest 4 ja 6 ning artikli 2 lõikest 4. Kolmandaks, mis puutub otsuse 2003/523 artikli 6 lõike 1 punkti g, siis tuleb märkida, et see säte näeb sõnaselgelt ette, et OIB korralduskomiteese kuulub ka üks esindaja teistest ühenduse institutsioonidest. Viimatinimetatu mitte üksnes ei vastandu hageja väitega, mille kohaselt korraldavad OIB tegevust vaid komisjoni määratud liikmed, vaid lausa rõhutab OIB institutsioonidevahelist olemust.

50

Samadel põhjustel tuleb alusetuse tõttu tagasi lükata ka hageja argumendid, mille kohaselt OIB on üksus, kes on nõukogust formaalselt eraldiseisev ja otsustustasandil autonoomne. OIB eraldiseisvus ja autonoomsus nõukogu suhtes on EÜ artikliga 281 igal juhul välistatud. Kuna selle sätte kohaselt on ühenduse institutsioonilises süsteemis juriidiline isik vaid Euroopa Ühendus ise ning kuna nõukogu ja OIB kuuluvad mõlemad sellesama juriidilise isiku alluvusse, siis järelikult ei saa OIB-d käsitada nõukogust eraldiseisva või autonoomse üksusena.

51

Seoses hageja argumendiga, mille kohaselt rakendusmääruse artikli 116 lõikest 7 ei saa „16. jaanuari 2006. aasta otsuse” seaduslikkuse analüüsimisel lähtuda, kuna sellele sättele ei ole üldse viidatud, tuleb märkida, et . aasta kirjas teavitas nõukogu hagejat oma otsusest hankest loobuda, võttes arvesse oma otsust kasutada OIB teenuseid. Mis puutub otsusesse hankest loobuda, siis tuleb tõdeda, et mõlemad sätted, millele see otsus tugineb, nimelt rakendusmääruse artikkel 101 ja hankedokumentide punkt 4, on nõukogu kirjas nõuetekohaselt nimetatud. Mis puutub aga otsusesse kasutada OIB teenuseid, siis selgub eespool toodud punktidest 44–48, et see akt ei seondu hankemenetlusega ning ei puuduta hagejat. Sellest järeldub, et asjaolu, et rakendusmääruse artikli 116 lõikele 7 ei ole viidatud, ei oma tähtsust hankest loobumise otsuse seaduslikkuse hindamisel, mistõttu tuleb käesolev argument tagasi lükata kui alusetu.

52

Mis viimasena puutub hageja argumenti, mille kohaselt lastesõime täieliku haldamise struktuurisisene hankimine OIB-lt on vastuolus viimase missiooniga, milleks on hallata ühenduse ametiasutuste kõrvaltegevuste tellimist väljast, siis tuleb märkida, et otsus 2003/523 ei kohusta OIB-d kasutama oma missiooni täitmiseks alati hankeid. Kuigi tal on selle otsuse artikli 16 alusel tõesti lubatud niisugust menetlust kasutada, ei ole siiski ühtegi sätet, mis keelaks tal oma missiooni täita iseenese vahenditega. Kuna puudub formaalne keeld, siis järelikult peab OIB juhtumipõhiselt hindama, kas hange välja kuulutada või mitte.

53

Eeltoodust järeldub, et nõukogu ja OIB poolt lastesõime täielikuks haldamiseks lepingu sõlmimine kujutab endast kahe ühenduse institutsiooni talituse vahelist halduslepingut, mis on sõlmitud teenuste osutamiseks ja millele riigihangetealased õigusnormid ei kohaldu.

54

Seega tuleb neljas väide tervikuna põhjendamatuse tõttu tagasi lükata.

55

Hageja vaidleb vastu sellele, et nõukogu poolt 16. jaanuari 2006. aasta kirjas nimetatud arvukad eelised võiksid õigustada OIB teenuste kasutamist isegi juhul, kui võtta arvesse nõukogu . aasta kirjas toodud selgitusi. Nii on nõukogu seoses oma selgitustega, mis puudutavad töötajatele tagatavaid lepingutingimusi, mastaabisäästu ja olemasolevate ressursside optimeerimist, hageja arvates rikkunud „põhjendamiskohustust”.

56

Nõukogu vaidlustab hageja argumendid.

57

Kõigepealt tuleb märkida, et hageja ajab käesoleva väite raames segamini põhjendamiskohustuse rikkumise ja ilmse hindamisvea. Kuigi selle väite pealkiri viitab põhjendamiskohustuse rikkumisele, puudutavad selles toodud argumendid pigem neid vigu, mida nõukogu väidetavalt tegi, kui ta hindas eeliseid, mis seondusid otsusega kasutada OIB teenuseid.

58

Tuleb meelde tuletada, et need on kaks eraldiseisvat väidet, mida võib esitada tühistamisnõude puhul. Esimene, mis viitab põhjenduse ebapiisavusele, on oluline menetlusnormi rikkumine EÜ artikli 253 tähenduses ning kujutab endast avalikul huvil põhinevat väidet, mille ühenduse kohus peab tõstatama omal algatusel (vt Euroopa Kohtu 20. veebruari 1997. aasta otsus kohtuasjas C-166/95 P: komisjon vs. Daffix, EKL 1997, lk I-983, punkt 24 ja seal viidatud kohtupraktika). Seevastu teist väidet, mis käsitleb vaidlusaluse otsuse sisulist õiguspärasust, saab ühenduse kohus analüüsida vaid siis, kui hageja on selle tõstatanud.

59

Järelikult tuleb kolmanda väite raames esitatud argumente käsitleda nii, et analüüsida kõigepealt neid, mis viitavad põhjendamiskohustuse rikkumisele, ja siis neid, mis viitavad sellele, et tegemist on ilmsete hindamisvigadega.

60

Seoses põhjendamiskohustuse võimaliku rikkumisega tuleb meenutada, et vastavalt väljakujunenud kohtupraktikale sõltub see kohustus asjaomase õigusakti iseloomust ja tema vastuvõtmise kontekstist. Põhjendused peavad selgelt ja ühemõtteliselt väljendama institutsiooni kaalutlusi nii, et ühest küljest saaksid huvitatud isikud aru võetud meetme põhjendustest, et oma õigusi kaitsta ja kindlaks teha, kas otsus on sisuliselt põhjendatud, ja teisest küljest saaks ühenduste kohus teostada kontrolli meetme seaduslikkuse üle (Euroopa Kohtu 14. veebruari 1990. aasta otsus kohtuasjas C-350/88: Delacre jt vs. komisjon, EKL 1990, lk I-395, punktid 15 ja 16; Esimese Astme Kohtu . aasta otsus kohtuasjas T-217/01: Forum des migrants vs. komisjon, EKL 2003, lk II-1563, punkt 68, ja Esimese Astme Kohtu . aasta otsus kohtuasjas T-195/05: Deloitte Business Advisory vs. komisjon, EKL 2007, lk II-871, punkt 45).

61

Käesolevas kohtuasjas mainitakse 16. jaanuari 2006. aasta kirjas sõnaselgelt, et otsus hankest loobuda on põhjendatud sellega, et OIB poolt nõukogule tehtud ettepanekule anti heakskiitev hinnang. Selles kirjas teatab nõukogu sekretariaat seega hagejale, et kuna kõnealuse teenuse haldamine otsustati anda OIB-le, siis ei ole enam põhjust hankemenetluse jätkamiseks. Sellest järeldub, et . aasta kirjas on selgelt ja ühemõtteliselt väljendatud nõukogu kaalutlusi nii, et ühest küljest oleks hagejal võimalik mõista võetud meetme põhjendusi, et oma õigusi kaitsta ja kindlaks teha, kas otsus on sisuliselt põhjendatud, ja et Esimese Astme Kohus saaks teisest küljest teostada kontrolli otsuse seaduslikkuse üle. Järelikult ei rikkunud nõukogu oma otsuses hankest loobuda põhjendamiskohustust.

62

Mis puudutab ilmsete hindamisvigade võimalikku olemasolu, siis tuleb meenutada, et institutsioonil on hankijana ulatuslik kaalutlusõigus asjaolude osas, mida tuleb arvesse võtta lepingu sõlmimise otsuse tegemisel, ning Esimese Astme Kohtul tuleb piirduda menetlusnormide ja põhjendamiskohustuse järgimise, faktiliste asjaolude paikapidavuse ning ilmse kaalutlusvea ja võimu kuritarvitamise puudumise kontrollimisega (vt Esimese Astme Kohtu 12. juuli 2007. aasta otsus kohtuasjas T-250/05: Evropaïki Dynamiki vs. komisjon, kohtulahendite kogumikus ei avaldata, punkt 89 ja seal viidatud kohtupraktika). Hageja ei ole esitanud tõendeid, mis võimaldaksid tuvastada, et otsuses hankest loobuda oleks tehtud ilmne hindamisviga. Mis puutub otsusesse kasutada OIB teenuseid ja eriti väidetavatesse eelistesse, mis niisuguse otsusega kaasnevad, siis tuleb meenutada, et nõukogu on küll kohustatud põhjendama oma valiku õigsust poliitilise võimu ja siseaudiitorite ees, kuid ta ei pea tõendama hankemenetluses osalejale neid eeliseid, mis kaasnevad otsusega osutada teenuseid oma enese vahendite abil. See valik on tegelikult poliitiline ja jääb seetõttu nõukogu kaalutlusõiguse alla. Sellest järeldub, et Esimese Astme Kohus ei ole käesoleva kohtuasja raames kohustatud kontrollima, kas otsus kasutada OIB teenuseid on majanduslikult ja institutsiooniliselt põhjendatud.

63

Seega tuleb käesolev väide põhjendamatuse tõttu tagasi lükata.

64

Hageja märgib esiteks, et hankedokumentide punkt 4 võib hankest loobumise õiguslikuks aluseks olla vaid siis, kui loobumise eesmärk on uue hankemenetluse alustamine. Järelikult on viide hankedokumentide punktile 4 nõukogu otsuses hankest loobumise kohta asjakohatu, vastuoluline ja kujutab endast õigusnormi rikkumist.

65

Teiseks ei ole hageja arvates nõukogu otsuses hankest loobumise kohta asjakohane ka viide finantsmääruse artiklile 101, kuna nimetatud sätte kohaselt peab niisugune loobumine olema põhjendatud. See põhjendus väljendub antud juhul valikus anda kõnealused teenused OIB hallata. Kui aga arvestada asjaolu, et OIB ei osalenud koos teistega hankemenetluses ega esitanud oma pakkumust tähtaegselt, ei ole hageja arvates selle valiku puhul tegemist hankest loobumisega. Järelikult on finantsmääruse artiklit 101 vääralt kohaldatud, eirates ka finantsmääruse artikleid 89, 97, 98 ja 100 ning rakendusmääruse artikleid 135 ja 147.

66

Kolmandaks, kuigi nõukogu oli teinud ühelt poolt OIB ettepaneku analüüsi ning teiselt poolt hageja ja teiste hankemenetluses osalenud äriühingute pakkumuste vahelise võrdleva analüüsi, ei kutsunud ta OIB-d hankemenetluses osalema. Järelikult on nõukogu valitud menetlusega rikutud ka võrdse kohtlemise ja läbipaistvuse tagamise põhimõtteid ning EÜ artikleid 43 ja 49.

67

Nõukogu vaidlustab hageja argumendid.

68

Esiteks, mis puutub hankedokumentide punkti 4, siis tuleb märkida, et see säte näeb ette:

„Sekretariaat võib omal äranägemisel, ilma et ta peaks seda põhjendama, otsustada:

[…]

Ühelgi edukaks tunnistatud ega hankemenetlusest kõrvaldatud pakkujal ei ole õigust mis tahes hüvitisele.” [Mitteametlik tõlge]

69

Kuigi hankedokumentide punkti 4 alapunkti a grammatiline tõlgendus võimaldab järeldada, et nõukogu otsus hankelepingut mitte sõlmida ja otsus algatada uus hankemenetlus on seotud, tuleb seda sätet siiski tõlgendada koosmõjus finantsmääruse artikliga 101. Kui hankedokumentide punkti 4 alapunkt a annab nõukogule võimaluse algatada uus hankemenetlus juhul, kui ta on otsustanud esimese menetluse tulemusena lepingut mitte sõlmida, siis alternatiivne võimalus hankelepingut üldse mitte sõlmida on sõnaselgelt ette nähtud finantsmääruse artiklis 101. Viimati nimetatud säte näeb ette, et „[hank]ija võib enne lepingu allkirjastamist kas hankest loobuda või tühistada pakkumismenetluse”. Seega ei saa Esimese Astme Kohus tuletada hankedokumentide punkti 4 alapunktist a, et nõukogul puuduks õigus hankest loobuda.

70

On tõsi, et erinevalt hankedokumentide punkti 4 alapunktist a kohustab finantsmääruse artikkel 101 sõnaselgelt hankijat oma hankest loobumise otsust põhjendama. Samas on kolmanda väite analüüsimisel näidatud, et nõukogu oli oma otsust hankest loobuda nõuetekohaselt põhjendanud. Sellest tuleneb, et otsus hankest loobuda vastab finantsmääruse artiklis 101 nõutud tingimustele.

71

Mis teiseks puutub argumenti, et on rikutud EÜ artikleid 43 ja 49, finantsmääruse artikleid 89, 97, 98 ja 100 ning rakendusmääruse artikleid 135 ja 147, siis tuleb meelde tuletada, et Euroopa Kohtu põhikirja artikli 21 esimese lõigu – mida nimetatud põhikirja artikli 53 alusel kohaldatakse ka Esimese Astme Kohtule – ja kodukorra artikli 44 lõike 1 punkti c kohaselt tuleb hagiavalduses märkida hagi ese ja ülevaade esitatavatest fakti- ja õigusväidetest. Väljakujunenud kohtupraktika kohaselt peavad need viited olema piisavalt selged ja täpsed, et kostja saaks enda kaitseks valmistuda ning Esimese Astme Kohus saaks vajaduse korral teha asjas otsuse täiendavate andmeteta (Esimese Astme Kohtu 18. septembri 1996. aasta otsus kohtuasjas T-387/94: Asia Motor France jt vs. komisjon, EKL 1996, lk II-961, punkt 106, ja Esimese Astme Kohtu . aasta otsus kohtuasjas T-113/96: Dubois et Fils vs. komisjon, EKL 1998, lk II-125, punkt 29). Käesolevas asjas piirdub hageja viitega nimetatud sätete rikkumisele ega täienda oma argumenti mingisuguste kaalutlustega. Järelikult tuleb see argument eeltoodud põhimõtetest lähtudes vastuvõetamatuse tõttu tagasi lükata.

72

Neljanda väite analüüsimisel on juba näidatud, et otsus anda kõnealused teenused väljaspool hankemenetlust OIB hallata oli igati õiguspärane, kuna see, et OIB osutab nõukogule teenuseid, ei kuulu riigihangetealaste normide kohaldamisalasse, mistõttu on eespool viidatud normide rikkumine välistatud.

73

Sellest tuleneb, et käesolev väide tuleb tagasi lükata osaliselt vastuvõetamatuse ja osaliselt põhjendamatuse tõttu.

74

Hageja leiab, et kui nõukogu otsustas kasutada hankemenetlust, tegi ta sellega valiku sõlmida kõnealuste teenuste osutamise leping konkreetses raamistikus ning peab täitma oma rolli asutamiselepingu põhimõtete, finantsmääruse ja EÜ artiklite 43 ja 49 järgimise tagajana. Nendel asjaoludel ei ole valik anda nimetatud teenuste haldamine hankemenetluse väliselt OIB-le EÜ artiklitega 43 ja 49 kooskõlas.

75

Hageja tugineb EÜ artiklile 86, mis ei näe seoses liikmesriikide avalik-õiguslike ettevõtjatega ette ühtegi erandit asutamislepingu normidest, ja väidab, et see norm laieneb a fortiori ka ühenduse institutsioonidele.

76

Järelikult on otsus anda kõnealuste teenuste haldamine ilma igasuguse avalikustamiseta või hankemenetluseta OIB-le vastuolus viidatud ühenduse õiguse normide ja põhimõtetega, mis õigustab selle otsuse tühistamist.

77

Nõukogu vaidlustab hageja argumendid.

78

Mis puutub kõigepealt argumenti, et on rikutud EÜ artiklit 86, siis tuleb märkida, et otsuse 2003/523 artiklitest 2 ja 3 tuleneb, et OIB ülesandeks on ühenduse puhtalt sisemiste vajaduste haldamine, millel ei ole vähimatki ärilist kaalutlust, mistõttu ei saa teda kvalifitseerida avalik-õigusliku ettevõtjana EÜ artikli 86 tähenduses. Järelikult ei saa tekkida küsimust sellest, et EÜ artiklit 86 oleks mingilgi moel rikutud, ning hageja sellekohane argument tuleb põhjendamatuse tõttu tagasi lükata.

79

Mis puutub teistesse argumentidesse, mis hageja käesoleva väite raames esitas, eelkõige nendesse, mis käsitlevad EÜ artiklite 43 ja 49 rikkumist, siis tuleb meelde tuletada, et hageja piirdub taas ainult viitega nimetatud sätete rikkumisele ega esita sellega seoses mingisugust argumentatsiooni. Eespool punktis 71 toodud põhimõtteid arvestades tuleb need argumendid seega vastuvõetamatuse tõttu tagasi lükata.

80

Järelikult tuleb esimene väide täies mahus osaliselt põhjendamatuse ja osaliselt vastuvõetamatuse tõttu tagasi lükata.

81

Hageja sõnul rikub see, et nõukogu hindas OIB ettepanekut väljaspool hankemenetlust, võrdse kohtlemise põhimõtet.

82

Selles osas tuleb meenutada, et võrdse kohtlemise põhimõte on üks ühenduse õiguse aluspõhimõtetest. See põhimõte keelab kohelda sarnaseid olukordi erinevalt ja erinevaid olukordi ühetaoliselt, kui selline kohtlemine ei ole objektiivselt põhjendatud (Euroopa Kohtu 9. septembri 2004. aasta otsus kohtuasjas C-304/01: Hispaania vs. komisjon, EKL 2004, lk I-7655, punkt 31).

83

Kuna OIB on ühenduse institutsioonide talitus, nagu on tõdetud neljanda väite analüüsimisel, siis ei ole tema olukord kuidagi võrreldav hankemenetluses osalejate olukorraga. Järelikult ei saa OIB ettepaneku hindamine väljaspool hankemenetlust võrdse kohtlemise põhimõtet rikkuda.

84

Seega tuleb hageja argumendid võrdse kohtlemise rikkumise kohta põhjendamatuse tõttu tagasi lükata.

85

Hageja sõnul rikkus nõukogu läbipaistvuse põhimõtet, kui ta andis kõnealuste teenuste haldamise OIB-le väljaspool hankemenetlust.

86

Mis puutub nimetatud põhimõtte rikkumisse, siis tuleb meelde tuletada, et riigihangete valdkonnas väljakujunenud kohtupraktika kohaselt peab hankija igas hankemenetluse etapis järgima mitte ainult pakkujate võrdse kohtlemise põhimõtet, vaid ka läbipaistvuse põhimõtet (Euroopa Kohtu 25. aprilli 1996. aasta otsus kohtuasjas C-87/94: komisjon vs. Belgia, EKL 1996, lk I-2043, punkt 54, ja Esimese Astme Kohtu . aasta otsus kohtuasjas T-203/96: Embassy Limousines & Services vs. parlament, EKL 1998, lk II-4239, punkt 85).

87

Läbipaistvuse põhimõte kohustab hankijat avaldama kõik täpsed andmed kogu hankemenetluse läbiviimise kohta (vt selle kohta eespool punktis 86 viidatud kohtuotsus Embassy Limousines & Services vs. parlament, punkt 85).

88

Käesoleval juhul tuleb tõdeda, et hagejale ei teatatud enne 16. jaanuari 2006. aasta kirja, et nõukogu ja OIB vahel olid käimas läbirääkimised, mille tulemusel nõukogu tegi otsuse anda lastesõime haldamine OIB-le. . aasta kirjas sisalduva teabe kohaselt olid need läbirääkimised alanud 2005. aasta teisel poolel sellega, et OIB esitas oma ettepaneku.

89

Samas tuleneb kohtupraktikast, et avalikustamise kohustuse – mida hankija peab läbipaistvuse tagamise kohustuse täitmisel järgima – eesmärk on ühelt poolt tagada kõigile pakkujatele samad võimalused (vt selle kohta eespool punktis 86 viidatud kohtuotsus komisjon vs. Belgia, punktid 54 ja 55) ja teiselt poolt kaitsta nende pakkujate õiguspäraseid ootusi, kes on ennetavalt olnud sunnitud tegema tagasipöördumatuid investeeringuid (vt selle kohta eespool punktis 86 viidatud kohtuotsus Embassy Limousines & Services vs. parlament, punktid 85 ja 86).

90

Käesoleval juhul ei ole hageja tõendanud, et ühte või teist nendest eesmärkidest oleks rikutud. Kuna esiteks ei teadnud ükski pakkuja nõukogu ja OIB kirjavahetusest, ei saanud selline teabe puudumine muuta hageja ja teiste pakkujate võimalusi ebavõrdseks. Teiseks ei ole hageja tõendanud ega isegi väitnud, et ta oleks olnud ennetavalt sunnitud tegema investeeringuid, mis oleksid ületanud hankemenetluses osalemisega tavapäraselt kaasnevad riskid.

91

Järelikult tuleb hageja argumendid läbipaistvuse põhimõtte rikkumise kohta põhjendamatuse tõttu tagasi lükata.

92

Mis puutub nõukogu poolt OIB ettepanekule antud positiivse hinnangu tühistamise nõudesse, siis tuleb märkida, et niisugust nõuet ei saa vastuvõetavaks tunnistada.

93

OIB ettepanekule antud heakskiitev hinnang, mis eelnes otsusele anda kõnealuste teenuste haldamine OIB-le, on sisemine õigusakt, mis ei seondu hankemenetlusega, kuna nagu eespool punktides 44–48 näidatud, ei ole nõukogu juhul, kui ta otsustab kasutada OIB teenuseid, kohustatud järgima riigihangetealaseid õigusnorme.

94

Heakskiitev hinnang kui sisemine, hankemenetlusse puutumatu õigusakt ei saa tekitada siduvaid õiguslikke tagajärgi hageja huve kahjustaval viisil, tuues kaasa selge muutuse tema õiguslikus seisundis. Järelikult ei saa selle peale EÜ artikli 230 alusel tühistamishagi esitada (vt Esimese Astme Kohtu 18. detsembri 1992. aasta otsus liidetud kohtuasjades T-10/92–T-12/92 ja T-15/92: Cimenteries CBR jt vs. komisjon, EKL 1992, lk II-2667, punkt 28 ja seal viidatud kohtupraktika), mistõttu tuleb nimetatud tühistamisnõue tunnistada vastuvõetamatuks.

95

Hageja palub nõukogu tegevuse tõttu talle väidetavalt põhjustatud kahju hüvitamist, mille suuruse ta palub kindlaks määrata Esimese Astme Kohtul vastavalt õigluse ja headuse põhimõttele.

96

Nõukogu vaidlustab selle nõude põhjendatuse.

97

Vastavalt väljakujunenud kohtupraktikale on ühenduse organite õigusvastase tegevuse puhul EÜ artikli 288 teise lõigu tähenduses ühenduse lepinguvälise vastutuse tekkimise eelduseks see, et samal ajal on täidetud teatavad tingimused: institutsioonidele etteheidetava tegevuse õigusvastasus, kahju tekkimine ning põhjuslik seos selle tegevuse ja viidatud kahju vahel (Euroopa Kohtu 29. septembri 1982. aasta otsus kohtuasjas 26/81: Oleifici Mediterranei vs. EMÜ, EKL 1982, lk 3057, punkt 16; Esimese Astme Kohtu . aasta otsus kohtuasjas T-175/94: International Procurement Services vs. komisjon, EKL 1996, lk II-729, punkt 44, ja Esimese Astme Kohtu . aasta määrus kohtuasjas T-92/06: Lademporiki ja Parousis & Sia, kohtulahendite kogumikus ei avaldata, punkt 10).

98

Peale selle, nagu on meenutatud eespool punktis 71, peab hagiavaldus olema piisavalt selge ja täpne, et kostja saaks enda kaitseks valmistuda ning Esimese Astme Kohus teha kohtuasjas otsuse.

99

Selles osas tuleneb kohtupraktikast, et kahju hüvitamise hagi korral puudub nõudel hüvitada ükskõik milline kahju vajalik täpsus ning see tuleb järelikult tunnistada vastuvõetamatuks (Euroopa Kohtu 2. detsembri 1971. aasta otsus kohtuasjas 5/71: Zuckerfabrik Schöppenstedt vs. nõukogu, EKL 1971, lk 975, punkt 9, ja Esimese Astme Kohtu . aasta otsus liidetud kohtuasjades T-79/96, T-260/97 ja T-117/98: Camar ja Tico vs. komisjon, EKL 2000, lk II-2193, punkt 181).

100

Samas on Esimese Astme Kohus möönnud, et eriliste asjaolude puhul ei olnud hagiavalduses vaja kahju konkreetset suurust täpsustada ega nõutava kahjuhüvitise summat arvudes väljendada (vt selle kohta Esimese Astme Kohtu 10. juuli 1990. aasta otsus kohtuasjas T-64/89: Automec vs. komisjon, EKL 1990, lk II-367, punkt 76, ja Esimese Astme Kohtu . aasta määrus kohtuasjas T-91/05: Sinara Handel vs. nõukogu ja komisjon, EKL 2007, lk II-245, punkt 110). Sellega seoses on Esimese Astme Kohus veel otsustanud, et hageja pidi tõendama või vähemalt viitama oma hagiavalduses sellele, et niisuguste asjaoludega oli tegemist (Esimese Astme Kohtu . aasta määrus kohtuasjas T-262/07: Goldstein vs. komisjon, EKL 1998, lk II-2175, punkt 25).

101

Käesolevas asjas palub hageja Esimese Astme Kohtul „määrata kahju kindlaks vastavalt õigluse ja headuse põhimõttele”. Tuleb tõdeda, et peale selle, et hageja ei ole oma väidetava kahju suurust arvudes väljendanud, ei ole ta viidanud ühelegi asjaolule, mis võimaldaks selle kahju suurust hinnata. Ta on piirdunud vaid abstraktse ja üldise väitega kahju olemasolu kohta, esitamata sealjuures selle kahju kohta vähimatki täpsustust. Veel tuleb märkida, et hageja ei too esile erilisi asjaolusid, mis võiksid õigustada seda, et ta ei saa väidetava kahju suurust isegi ligikaudselt hinnata.

102

Kohustus täpsustada hagiavalduses kahju täpne suurus on käesolevas asjas seetõttu veelgi olulisem, et finantsmääruse artiklist 101 ja hankedokumentide punkti 4 alapunkti a lõpust tuleneb (vt eespool punkt 68), et hankijal ei ole tühistatud hankemenetluses osalenud pakkujate suhtes mingisugust hüvitamiskohustust. Sellest järeldub, et kulud, mis pakkujatel hankemenetluses osalemisega kaasnevad, ei saa endast kujutada kahju, mida võiks kahjuhüvitise maksmisega korvata (Esimese Astme Kohtu 29. oktoobri 1998. aasta otsus kohtuasjas T-13/96: TEAM vs. komisjon, EKL 1998, lk II-4073, punkt 71, ja eespool punktis 86 viidatud kohtuotsus Embassy Limousines & Services vs. parlament, punkt 97).

103

Arvestades Euroopa Kohtu põhikirja artikli 21 esimest lõiku, mida selle põhikirja artikli 53 esimese lõigu alusel kohaldatakse Esimese Astme Kohtu suhtes, ja kodukorra artikli 44 lõike 1 punkti c, tuleb kahju hüvitamise nõue järelikult tunnistada vastuvõetamatuks.

104

Hageja esitatud nõuete hulgas on ka taotlus „peatada OIB-ga sõlmitud lepingu täitmine”.

105

Vorminõuete seisukohalt tuleb märkida, et taotlus ei ole esitatud eraldi dokumendina, nagu nõuab kodukorra artikli 104 lõige 3. See on vaid loetletud nende nõuete hulgas, mis on esitatud põhihagiga samas dokumendis ja seega tuleb see vastuvõetamatuse tõttu tagasi lükata (vt Esimese Astme Kohtu 15. juuni 2000. aasta otsus liidetud kohtuasjades T-298/97, T-312/97, T-313/97, T-315/97, T-600/97–T-607/97, T-1/98, T-3/98–T-6/98 ja T-23/98: Alzetta jt, EKL 2000, lk II-2319, punkt 38 ja seal viidatud kohtupraktika).

106

Järelikult tuleb käesolev taotlus vastuvõetamatuse tõttu tagasi lükata.

107

Hageja palub Esimese Astme Kohtul paluda menetlustoimingute raames nõukogul esitada järgmised dokumendid:

108

Nõukogu vaidlustab nimetatud dokumentide vajalikkuse käesolevas asjas.

109

Kõigepealt tuleb meelde tuletada, et väljakujunenud kohtupraktika kohaselt on Esimese Astme Kohus see, kes hindab, kas menetlustoimingud on kohtuvaidluse lahendamise seisukohalt vajalikud (Esimese Astme Kohtu 16. mai 2001. aasta otsus kohtuasjas T-68/99: Toditec vs. komisjon, EKL 2001, lk II-1443, punkt 40, ja Esimese Astme Kohtu . aasta otsus kohtuasjas T-23/03: CAS vs. komisjon, EKL 2007, lk II-289, punkt 323).

110

Mis puutub taotletud dokumentide esitamisse, siis tuleb märkida, et see oleks põhjendatud vaid juhul, kui käesolevas asjas oleks võetud seisukoht, et tuleb kohaldada riigihangetealaseid õigusnorme. Kuna tühistamisnõuete analüüs viis vastupidisele järeldusele, siis ei ole kõnealuste dokumentide esitamisel kohtuvaidluse lahendamise seisukohalt tähtsust.

111

Eeltoodud kaalutlustest lähtudes tuleb menetlustoimingute tegemise taotlus jätta rahuldamata.

112

Kodukorra artikli 87 lõike 2 alusel on kohtuvaidluse kaotanud pool kohustatud hüvitama kohtukulud, kui vastaspool on seda nõudnud. Kuna kohtuotsus on tehtud hageja kahjuks, jäetakse kohtukulud vastavalt nõukogu nõudele hageja kanda.

Esitatud põhjendustest lähtudes

ESIMESE ASTME KOHUS (teine koda)

otsustab: