1

Parlament palub oma apellatsioonkaebuses Euroopa Kohtu põhikirja artikli 9 alusel tühistada Euroopa Liidu Avaliku Teenistuse Kohtu 13. juuli 2006. aasta määrus kohtuasjas F-102/05: Eistrup vs. parlament (EKL AT 2006, lk I-A-1-89, II-A-1-329; edaspidi „vaidlustatud määrus”), milles Avaliku Teenistuse Kohus lükkas tagasi vastuvõetamatuse vastuväite, mille parlament oli esitanud seoses Esimese Astme Kohtu kodukorra artikli 43 lõike 1 esimese lõigu – mida nõukogu 2. novembri 2004. aasta otsuse (2004/752/EÜ, Euratom), millega asutatakse Euroopa Liidu Avaliku Teenistuse Kohus (ELT L 333, lk 7), artikli 3 lõike 4 alusel kohaldatakse mutatis mutandis Avaliku Teenistuse Kohtule – rikkumisega, kuna hagiavaldus esimeses astmes ei olnud kinnitatud mitte hageja advokaadi omakäelise allkirjaga vaid allkirjatempliga.

2

Esimese Astme Kohtusse 20. oktoobril 2005 esitatud hagis palus O. Eistrup esiteks tühistada 13. detsembri 2004. aasta otsus, millega parlament kinnitas tema arvates ebapiisava summa, mis pidi makstama talle hüvitisena selle eest, et pärast isiklikel põhjustel puhkusel viibimist ennistati ta ametikohale hilinemisega, ja tühistada 12. juuli 2005. aasta otsus, millega jäeti rahuldamata tema kaebus 13. detsembri 2004. aasta otsuse peale, ning teiseks mõista parlamendilt tema kasuks välja kahjuhüvitis.

3

Olles avastanud, et hagiavaldusele oli kantud O. Eistrupi advokaadi allkirjatempel, palus Esimese Astme Kohtu kantselei 25. oktoobri 2005. aasta kirjas sellel advokaadil esitada oma märkused selle kohta, kas on järgitud kodukorra artikli 43 lõike 1 esimese lõigu norme, mille kohaselt „[i]ga menetlusdokumendi originaalile peab olema alla kirjutanud poole esindaja või advokaat”.

4

5. novembri 2005. aasta teatises antud vastuses kinnitas O. Eistrupi advokaat, et hagiavaldusel on tema allkiri. Ta lisas, et niisugust allkirjastamise moodust tuleb Taani õiguse eeskujul lubada.

5

Seejärel toimetas Esimese Astme Kohus hagiavalduse ja eelmainitud teatise koopia parlamendile kätte.

6

Parlament esitas eraldi kirjaga Esimese Astme Kohtu kodukorra artikli 114 lõike 1 alusel vastuvõetamatuse vastuväite, mis saabus kohtu kantseleisse 15. detsembril 2005. Hageja märkused seoses selle vastuväitega saabusid 10. aprillil 2006.

7

Kohaldades otsuse 2004/752 artikli 3 lõiget 3, saatis Esimese Astme Kohus 15. detsembri 2005. aasta määrusega käesoleva kohtuasja lahendamiseks Avaliku Teenistuse Kohtule. Hagi registreeriti viimati nimetatud kohtu kantseleis numbri all F-102/05.

8

16. juunil 2006 esitas O. Eistrupi advokaat Avaliku Teenistuse Kohtu palvel viimase kantseleile hagiavalduse versiooni, mille ta oli omakäeliselt allkirjastanud.

9

Nendel tingimustel lükkas Avaliku Teenistuse Kohus vaidlustatud määrusega tagasi parlamendi vastuvõetamatuse vastuväite.

10

Olles meelde tuletanud, et 24. veebruari 2000. aasta määruses T-37/98: FTA jt vs. nõukogu (EKL 2000, lk II-373; edaspidi „FTA määrus”; punkt 26) oli Esimese Astme Kohus tõlgendanud oma kodukorra artikli 43, lõike 1 esimest lõiku nii, et see nõuab hageja advokaadi omakäelist allkirja, möönis Avaliku Teenistuse Kohus, et O. Eistrupi advokaadi poolt allkirjatempli kasutamine kujutas endast rikkumist. Avaliku Teenistuse Kohtu arvates ei saanud niisugune rikkumine, avastatuna hagiavalduse esitamise staadiumis, kohtuasja asjaolusid arvestades siiski tuua endaga kaasa hagi vastuvõetamatust (vaidlustatud määrus, punktid 22–24).

11

Sellega seoses leidis Avaliku Teenistuse Kohus vaidlustatud määruse punktis 25, et O. Eistrupi advokaadi poolt Avaliku Teenistuse Kohtu kirjale 25. oktoobril 2005 antud vastuses toodud selgitused ei jätnud ühtegi kahtlust selles, et see advokaat oli hagiavalduse allkirjastaja. Selles kontekstis viitas Avaliku Teenistuse Kohus Esimese Astme Kohtu 22. veebruari 2006. aasta otsusele kohtuasjas T-34/02: Le Levant 001 jt vs. komisjon (EKL 2006, lk II-267, punkt 56) seoses volitusega, mille juriidilise isiku esindaja oli kodukorra artikli 44 lõike 5 punkti b alusel advokaadile hagiavalduse esitamiseks andnud; see volitus oli kinnitatud allkirjatempliga.

12

Vaidlustatud määruse punktis 26 tuletas Avaliku Teenistuse Kohus meelde, et pärast O. Eistrupi advokaadilt selgituste saamist toimetas Esimese Astme Kohtu kantselei hagiavalduse parlamendile kätte. Ta lisas veel punktis 27, et oli O. Eistrupilt saanud hagiavalduse versiooni, mille tema advokaat oli omakäeliselt allkirjastanud.

13

Vaidlustatud määruse punktis 28 tõdes Avaliku Teenistuse Kohus, et parlament ei olnud omalt poolt välja toonud ühtegi asjaolu, mis viitaks kaitseõiguste kahjustamisele juhul, kui hagi tunnistatakse kodukorra artikli 43 lõike 1 esimest lõiget arvestades vastuvõetavaks.

14

Sellest järeldas Avaliku Teenistuse Kohus, et kohtuasja asjaolusid arvestades kahjustaks hagi vastuvõetamatuks tunnistamine niisuguse menetlusformaalsuse rikkumise tõttu, mis ei oma õigusemõistmise seisukohast tähtsust, ebaproportsionaalselt O. Eistrupi põhiõigust pöörduda kohtusse, eriti esimeses astmes (vaidlustatud otsus, punkt 29).

15

Vaidlustatud määrus toimetati parlamendile kätte 17. juulil 2006.

16

Parlament esitas 23. augustil 2006 Esimese Astme Kohtu kantseleile käesoleva apellatsioonkaebuse.

17

Kodukorra artikkel 146 sätestab, et pärast menetlusdokumentide esitamist võib Esimese Astme Kohus ettekandja-kohtuniku ettekande alusel ning pärast poolte ärakuulamist otsustada apellatsioonkaebuse üle ilma suulise menetluseta, välja arvatud juhul, kui üks pooltest esitab taotluse, milles põhjendab oma ärakuulamise vajadust. Taotlus esitatakse ühe kuu jooksul alates kirjaliku menetluse lõpetamise kohta poolele teatise esitamisest.

18

O. Eistrop palus 10. novembril 2006 apellatsioonkaebusele esitatud vastuses Esimese Astme Kohtul määrata kohtuistung, „võttes arvesse vaidlusaluse formaalsuse otsustavat tähtsust [tema ja tema poolt] parlamendi vastu esitatud hagi seisukohalt”.

19

See taotlus tuleb jätta rahuldamata, esiteks kui kodukorra artiklit 146 arvestades enneaegne, ja teiseks, kuna selles pole toodud konkreetseid põhjuseid, miks O. Eistrop soovib, et teda ära kuulataks.

20

6. detsembril 2006 esitatud kirjas taotles parlament kodukorra artikli 143 alusel luba esitada repliik. 13. detsembri 2006. aasta otsusega jäeti see taotlus rahuldamata. Samal päeval lõpetati kirjalik menetlus.

21

Esimese Astme Kohus (apellatsioonikoda) leidis ettekandja-kohtuniku ettekande alusel, et ühe kuu jooksul alates kirjaliku menetluse lõpetamisest teatamisest, ei olnud pooled esitanud taotlust kohtuistungi määramiseks, ja otsustas kodukorra artikli 146 alusel teha otsuse ilma suulise menetluseta.

22

Parlament palub Esimese Astme Kohtul:

23

O. Eistrup palub Esimese Astme Kohtul:

24

Parlament esitab oma apellatsioonkaebuse toetuseks üheainsa väite, mis puudutab Avaliku Teenistuse Kohtu poolt ühenduse õiguse rikkumist. Väide jaguneb kaheks osaks, millest üks käsitleb kodukorra artikli 43 lõike 1 esimese lõigu rikkumist ja teine õiguskindluse põhimõtte rikkumist.

25

Oma väite esimeses osas leiab parlament, et Avaliku Teenistuse Kohus rikkus õigusnormi, kui ta ei tunnistanud kodukorra artikli 43 lõike 1 esimese lõigu rikkumise tõttu vastuvõetamatuks O. Eistrupi esitatud hagi, kuigi viimase advokaat ei olnud hagiavaldusele omakäeliselt alla kirjutanud.

26

Mis puudutab Avaliku Teenistuse Kohtu viidet kohtuotsusele Le Levant 001 jt vs. komisjon, siis rõhutab parlament, et see otsus puudutas kodukorra artikli 44 lõike 5 punkti b ning mitte kodukorra artikli 43 lõike 1 esimest lõiku. Artikli 44 lõike 5 punkti b järgimata jätmises seisneva puuduse võib artikli 44 lõike 6 alusel kõrvaldada, kuid artikli 43 lõike 1 esimese lõigu – mis nõuab, et menetlusdokumendi originaalidele peab olema alla kirjutanud poole advokaat —, järgimata jätmises seisneva puuduse kõrvaldamiseks ei ole võimalust ette nähtud. Seega ei ole viidatud kohtuotsus antud juhul asjakohane.

27

Seoses sellega, et Avaliku Teenistuse Kohus leiab vaidlustatud määruse punktis 25, et „hagiavalduse on allkirjastanud hageja advokaat isiklikult”, mida võis mõista nii, et allkirjastajaks oli advokaat, kes pani ise hagiavalduse originaalile oma allkirjatempli, tõstatab parlament küsimuse allkirjatempli vajalikkusest selle asemel, et kirjutada hagiavaldusele alla omakäeliselt huvitatud isiku juuresolekul. Igal juhul on antud hetkel võimatu kindlaks teha, et advokaat hagiavalduse saatmise hetkel selle sõnastuse isiklikult kinnitas.

28

Väite teises osas heidab parlament Avaliku Teenistuse Kohtule ette, et see rikkus õiguskindluse põhimõtet, jättes järgimata kodukorra need sätted, mis reguleerivad hagi vastuvõetavust. Ükski ühenduse õigusnorm ei piira õigust viidata kodukorra rikkumisele juhul, kui see rikkumine võib kahjustada kaitseõigusi. Allkirja nõue on samasuguse tähtsusega vastuvõetavuse tingimus kui menetlustähtaegade järgimine ning seega ei võinud Avaliku Teenistuse Kohus, vältimaks kodukorra artikli 43 lõike 1 esimese lõigu kohaldamist, tugineda proportsionaalsuse põhimõttele ja kohtusse pöördumise õiguse põhimõttele.

29

O. Eistrup väidab vastu, et Esimese Astme Kohtu kodukord ega sellele osutavad õigusaktid ei täpsusta, mida tuleb „allkirja” all mõista. Peale selle ei anna FTA määrus ega ükski muu kohtu otsus selle mõiste ning veelgi vähem „omakäelise allkirja” selget definitsiooni. Lisaks on mõnes õiguskorras, nagu näiteks Taani õiguses, allkirjatempli kasutamine menetlusdokumentides üldiselt lubatud. Antud juhul on igatahes tegemist vabandatava veaga, mille tõttu ei saa hagi tunnistada vastuvõetamatuks.

30

Sellega seoses kinnitab O. Eistrup esiteks, et kodukorra artikli 43 lõige 1 ei täpsusta sugugi seda, kas hagiavalduse allkiri peab vastama teatud vorminõuetele. Ta lisab, et praktilistes juhistes pooltele (EÜT 2002, L 87, lk 48; punkt I 2) on sätestatud, et Esimese Astme Kohus ei aktsepteeri „arvutiga koostatud” allkirjatemplit. Seevastu ei välista see dokument käsitsi pandud allkirjatemplit. Mis puudutab 3. märtsi 1994. aasta Esimese Astme Kohtu kohtusekretäri ametijuhendi (EÜT L 78, lk 32), viimati muudetud 5. juunil 2002 (EÜT L 160, lk 1) artikli 6 lõiget 3, mille kohaselt võib kohtusekretär vastu võtta ainult neid dokumente, millel on poole advokaadi või esindaja originaalallkiri, siis leiab O. Eistrup, et see säte ei too selgust selles, mida tuleb „allkirja” või „originaalallkirja” all mõista.

31

O. Eistrupi arvates tuleb analüüsida omakäelise allkirja eesmärki. Selle eesmärk on tagada allkirjastatud dokumendi teksti autentsus, täielikkus ja vaieldamatus ning eelkõige adressaadi kindlustunne selles, et allkirja on pannud üks konkreetne isik – selle allkirja omanik. O. Eistrup järeldab sellest, et allkirjatemplit tuleb vähemalt Taanis käsitleda nendele tingimustele vastavana ja järelikult võrreldavana pastapliiatsi või sulepeaga kirjutatud allkirjaga. Siseturu Ühtlustamise Amet (kaubamärgid ja tööstusdisainilahendused) leiab samuti, et allkirjatempel on aktsepteeritav allkirjastamise viis (Esimese Astme Kohtu 6. septembri 2006. aasta otsus kohtuasjas T-6/05: DEF-TEC Defense Technology vs. Siseturu Ühtlustamise Amet – Defense Technology (FIRST DEFENSE AEROSOL PEPPER PROJECTOR), EKL 2006, lk II-2671, punkt 3).

32

Mis puudutab allkirjatempli ebaseaduslikku kasutamist, siis Taani õiguses on probleem lahendatud, pannes allkirjatempli omanikule tõendamiskohustuse, et konkreetsel juhul oli tegemist ebaseadusliku kasutamisega. Seetõttu eeldatakse allkirjatempli autentsust. Teiste sõnadega kannab allkirjatempli omanik templit kasutades riski. Pealegi ei puuduta allkirja võltsimise risk mitte ainult templi kasutamist vaid ka pastapliiatsiga kirjutatud allkirja.

33

Selles kontekstis rõhutab O. Eistrup, et parlament ei ole kunagi vaidlustanud, et tema advokaat oli saanud õiguse teda esindada ja et see advokaat oli tegelikult hagiavalduse autor ning et allkirjatempli on pannud seesama advokaat.

34

Teiseks vaidlustab O. Eistrup parlamendi teesi, mille kohaselt ei saa tugineda eespool viidatud kohtuotsusele Le Levant 001 jt vs. komisjon, kuna see puudutas akti, mille puudumise võis vastupidi käesolevale juhule kõrvaldada kodukorra artikli 44 lõike 6 alusel. Ta rõhutab, et selles kohtuotsuses leidis Esimese Astme Kohus – puuduse kõrvaldamist vajalikuks pidamata —, et kodukorra artikli 44 lõiget 5 ei olnud rikutud, kuna allkirjatempel, mille advokaat oli pannud oma klientide volituse alusel, oli täiesti õiguspärane. See kohtuotsus on käesoleval juhul asjakohane, kuna kohtusekretäri ametijuhendi artikli 7 lõikest 3 tuleneb sõnaselgelt, et kodukorra artikli 44 lõike 5 punktide a ja b alusel esitatud dokumendid peavad sisaldama advokaadile antud volitust, „millele on alla kirjutanud” kõnealuse juriidilise isiku esindaja. Seega peab niisugune volitus, selleks et olla kehtiv, vastama allkirja kohta sätestatud tingimustele. Ning eespool viidatud kohtuasjas Le Levant 001 jt vs. komisjon tunnustas Esimese Astme Kohus allkirjatempli kasutamist.

35

Mis puudutab FTA määrust, siis O. Eistrup väidab, et nimetatud määruse aluseks olnud kohtuasjas tõusetunud põhiküsimus oli see, kas muu isik peale hagejate advokaadi omas õigust hagiavaldusele tema nimel alla kirjutada, ning mitte see, kuidas seda allkirja hagiavaldusele panna. Seega, kui Esimese Astme Kohus tõlgendas kodukorra artikli 43 lõiget 1 nii, et see nõuab „omakäelist allkirja”, oli tegemist obiter dictum’iga. Lisaks sellele, täpsustamata, mida tuli mõista „omakäelise allkirja” all, jättis Esimese Astme Kohus otsustamata küsimuse, kas allkirjatempli kasutamist võis käsitleda kui õiguspärast allkirjastamise viisi.

36

Kolmandaks väidab O. Eistrup, et allkirjatempli kasutamist tuleb vähemalt Taanis käsitleda kui õiguspärast omakäelist allkirja, mis on võrreldav sulepeaga kirjutatud allkirjaga. Nii on see muu hulgas menetlusdokumentide esitamisel Taani kohtutele.

37

Neljandaks väidab ta, et igal juhul peab tema advokaadi poolt allkirjatempli kasutamist käsitlema vähemalt vabandatava veana. Sellega seoses tugineb ta järgmistele asjaoludele:

38

Parlament heidab oma apellatsioonkaebuses Avaliku Teenistuse Kohtule ette õigusnormi rikkumist kodukorra artikli 43 lõike 1 esimese lõigu – tõlgendatuna õiguskindluse põhimõtet arvestades – kohaldamisel.

39

Selle menetlusnormi kohaselt peab „[i]ga menetlusdokumendi originaalile […] olema alla kirjutanud [asjaomase] poole esindaja või advokaat”.

40

Seda normi tuleb tõlgendada nii, et see nõuab, et hagiavalduse originaalil oleks hageja volitatud advokaadi omakäeline allkiri (FTA määrus, punktid 23, 26 ja 27). See tõlgendus vastab Esimese Astme Kohtu kohtusekretäri ametijuhendile, mille artikli 6 lõike 3 kohaselt võtab kohtusekretär vastu ainult dokumente, millel on „advokaadi […] originaalallkiri”.

41

Seega oli Avaliku Teenistuse Kohtul õigus, kui ta vaidlustatud määruse punktides 24 ja 25 otsustas, et O. Eistrupi advokaadi poolt hagi esitamise staadiumis allkirjatempli kasutamine oli õigusvastane, kuna allkirjatempel ei kujutanud endast otse pandud allkirja, nagu nõuab kodukorra artikli 43 lõike 1 esimene lõige. Kuigi kõnealune allkirjatempel on advokaadi allkirja jäljend, oli see allkirjastamise viis siiski kaudne ja hagiavaldusel ei olnud advokaadi originaalallkirja.

42

Ükski O. Eisturpi argumentidest ei lükka seda järeldust ümber.

43

Nii tuleb esiteks alusetuna tagasi lükata O. Eistrupi argument, mis puudutab eespool viidatud kohtuotsust Le Levant 001 jt vs. komisjon, milles ta kinnitab, et kuna selles kohtuotsuses tunnustati advokaadile antud volitusele pandud allkirjatemplit, et ta saaks kodukorra artikli 44 lõike 5 punkti b alusel hagiavalduse esitada, siis defineeriti sellega mõiste „allkiri” kohtusekretäri ametijuhendi artikli 7 lõike 3 tähenduses ning see definitsioon kehtib ka käesolevas asjas (vt eespool punkt 34).

44

Sellega seoses piisab, kui märkida, et kodukorra artikli 44 lõike 5 punkt b nõuab üksnes „tõen[deid] selle kohta, et hageja advokaadile on [volitused antud] nõuetekohaselt”. Need tõendid ei pea tingimata kujutama endast dokumenti, millel on volitaja omakäeline allkiri. Kuigi on tõsi, et kohtusekretäri ametijuhendi artikli 7 lõige 3 nõuab „volitus[t], millele on alla kirjutanud […] kõnealuse juriidilise isiku […] esindaja”, ei saa seda normi tõlgendada nii, nagu sellega oleks muudetud kodukorra artikli 44 lõike 5 punkti b, mida pealegi ei saa muuta kohtusekretäri ametijuhendiga, vaid pigem tuleb seda mõista viitavana niisuguse volituse kõige tavalisemale vormile, välistamata sealjuures kõiki teisi võimalusi tõendamaks, et volitus on koostatud õiguspäraselt. Kodukorra artikli 43 lõike 1 esimene lõik seevastu ei võimalda vastu võtta hagiavaldust, millele pole alla kirjutatud, isegi kui esitatakse tõend, et advokaat või esindaja on selle esindatava nimel kinnitanud muul viisil kui omakäelise allkirjaga.

45

Teiseks, mis puudutab seoses kodukorra artikli 43 lõike 1 esimese lõiguga tuginemist eespool viidatud kohtuotsusele FIRST DEFENSE AEROSOL PEPPER PROJECTOR, milles käsitletakse Siseturu Ühtlustamise Ameti sisemist otsust, mis lubas ameti vastutavatel esindajatel otsuste, teadete või teatiste puhul allkirjatemplit kasutada, siis antud asja kontekstis on see ainetu. Asjaolul, et fakside, teleksite, telegrammide või elektronposti kasutamine on lubatud valdkondades, mille puhul ei ole kehtestatud karmimaid vorminõudeid, nagu näiteks kaubamärgialased teated (komisjoni 13. detsembri 1995. aasta määruse (EÜ) nr 2868/95, millega rakendatakse nõukogu määrus (EÜ) nr 40/94 ühenduse kaubamärgi kohta (EÜT L 303, lk 1; ELT eriväljaanne 17/01, lk 189) eeskirjad 55 ja 79–82), ei ole üldist tähendust.

46

Kolmandaks kehtib sama ka argumendi kohta, mille kohaselt tuleb praktilistest juhistest pooltele (punkt I 2) järeldada a contrario, et Esimese Astme Kohus aktsepteerib elektronpostiga saatmisel käsitsi pandud allkirjatemplit (vt eespool punkt 30). Tegelikult puudutavad nimetatud juhised vaid kodukorra artikli 43 lõikes 6 nimetatud tehniliste sidevahendite kasutamist. Järelikult ei ole see argument sama artikli lõike 1 esimese lõigu tõlgendamisel asjakohane.

47

Samas on Avaliku Teenistuse Kohus otsustanud, et kohtuasja asjaolusid arvestades ei saa O. Eistrupi poolne kodukorra artikli 43 lõike 1 esimese lõigu järgimata jätmine kaasa tuua hagi vastuvõetamatust. Nii leidis Avaliku Teenistuse Kohus, et omakäelise allkirja nõuet ei ole vaja kohaldada, kui kohtuasja asjaolud seda nõuavad.

48

Sellega seoses tuleb meelde tuletada, et hagiavaldusel selleks volitatud advokaadi omakäelise allkirja puudumine ei kujuta endast sellist vormilist puudust, mida saaks Euroopa Kohtu põhikirja artikli 21 teise lõigu, Esimese Astme Kohtu kodukorra artikli 44 lõike 6 ja kohtusekretäri ametijuhendi artikli 6 lõigete 1, 4 ja 5 alusel kõrvaldada.

49

Peale selle, kuigi kodukorra artikli 43 lõige 6 võimaldab pärast selle muutmist 6. detsembril 2000 (EÜT L 322, lk 4) faksi ja elektronposti kasutamist, sõltub neid tehnilisi vahendeid kasutades saadetud dokumentide kehtivus tingimusest, et dokumendi „allkirjastatud originaal” esitatakse Esimese Astme Kohtu kantseleile hiljemalt kümne päeva pärast. Kuigi pärast kodukorra muudatust 12. oktoobril 2005 (ELT L 298, lk 1) lubab artikli 43 lõige 7 Esimese Astme Kohtul Euroopa Liidu Teatajas avaldatava otsusega määrata, millistel tingimustel võib elektroonilisi kanaleid pidi kohtukantseleile edastatud menetlusdokumenti „pidada dokumendi originaaliks”, tuleb märkida, et ühtegi niisugust otsust ei ole veel tehtud.

50

Sellest tuleneb, et ühenduse kohtumenetluse õiguses on praegusel hetkel advokaadi omakäeline allkiri hagiavalduse originaalil ainus viis, mis võimaldab tagada, et vastutuse menetlusdokumendi koostamise ja sisu eest võtab endale hagejat ühenduse kohtus esindama volitatud isik (vt selle kohta FTA määrus, punktid 25 ja 26).

51

Niisiis on kodukorra artikli 43 lõike 1 esimese lõigu tähenduses omakäelise allkirja ülesanne tagada õiguskindluse eesmärki silmas pidades hagiavalduse autentsus ja välistada oht, et see tegelikult ei olegi selleks volitatud isiku koostatud. Seega tuleb seda nõuet käsitleda kui sisulist vorminõuet, mida tuleb kohaldada rangelt ning mille järgimata jätmine toob kaasa hagi vastuvõetamatuse.

52

Mis puudutab hagiavaldusele hageja volitatud advokaadi allkirjatempli panemist, siis tuleb sedastada, et see kaudne ja mehaaniline „allkirjastamise” viis ei võimalda iseenesest tuvastada, et see oli just advokaat ise, kes kõnealuse menetlusdokumendi allkirjastas.

53

Mis puudutab Avaliku Teenistuse Kohtu sedastust vaidlustatud määruse punktis 25, mille kohaselt O. Eistrupi advokaadi selgitused ei jätnud ühtegi kahtlust selles, et see advokaat oli hagiavalduse allkirjastaja, siis tuleb märkida, et hagiavaldust, milles on selle esitamisel sisuline viga, ei saa muuta õiguspäraseks lihtsalt hilisema menetlusdokumendist eraldiseisva avaldusega, kuna omakäelise allkirja puudumine ei kuulu nende vorminõuete rikkumiste hulka, mida saab kõrvaldada (vt eespool punkt 48). Lisaks ei ole niisugune avaldus iseenesest piisav ka e-kirjade või fakside kehtivuse kinnitamiseks, kui nendele ei järgne „dokumendi allkirjastatud originaal”.

54

Tuleb lisada, et isegi kui O. Eistrup kinnitas, et tema advokaat oli hagiavalduse isiklikult allkirjatempliga kinnitanud (vaidlustatud määrus, punkt 20), saab nentida vaid seda, et hagiavalduse allkirjastamise viis on kõnealuse advokaadibüroo sisemine küsimus, mida tavaliselt ei saa kontrollida ei vastaspool ega kohus. Seega ei ole tegemist asjaoluga, mis võimaldaks objektiivselt ilma ühegi kahtluseta tagada, et vastutuse hagiavalduse koostamise ja sisu eest võttis endale O. Eistrupi advokaat.

55

Seda järeldust ei lükka ümber ka Euroopa Kohtu 18. jaanuari 2007. aasta otsus kohtuasjas C-229/05 P: PKK ja KNK vs. nõukogu (EKL 2007, lk I-439, punktid 114–119). Selles kohtuotsuses, milles Euroopa Kohtul oli palutud hinnata ühe hageja advokaadi avalduste väärtust, millega püüti õigustada hageja poolt talle antud volitust, otsustas Euroopa Kohus, et need avaldused, mis on tehtud ühe liikmesriigi advokatuuri liikme poolt, kelle suhtes kehtib kutseala eetikakoodeks, on juhtumit iseloomustavaid erilisi asjaolusid arvestades piisavad selleks, et tõendada, et hagejal oli õigus advokaate volitada. Juhtumi eripära seisnes selles, et hageja oli organisatsioon, kellel ei olnud juriidilise isiku staatust, mistõttu Euroopa Kohtu rõhutas, et ei Euroopa Kohtu põhikirjas, kodukorras ega Esimese Astme Kohtu kodukorras, pole peetud silmas hagi esitamist organisatsioonide poolt. Euroopa Kohus asus seisukohale, et sellises erandlikus olukorras tuli vältida liigset formaalsust ja järelikult võimaldada hagejast organisatsioonil mis tahes vahenditega tõendada, et tal oli õigus advokaate volitada.

56

Antud juhul seevastu ei ole tegemist niisuguse erandliku olukorraga, kuna omakäelise allkirja nõue kui sisuline vorminõue (vt eespool punkt 51), tõlgendatuna eespool viidatud kohtupraktikas, on täpselt sätestatud Esimese Astme Kohtu kodukorra artikli 43 lõike 1 esimeses lõigus.

57

Seda tõdemust ei lükka ümber ka Esimese Astme Kohtu 13. jaanuari 2004. aasta otsus kohtuasjas T-158/99: Thermenhotel Stoiser Franz jt vs. komisjon (EKL 2004, lk II-1, punktid 42–45), kuna selle kohtuasja aluseks olnud vaidluses oli hagiavaldusel tegelikult hageja advokaadi omakäeline allkiri ja Esimese Astme Kohus sai selle allkirja autentsust kontrollida, võrreldes seda sama advokaadi teiste allkirjadega, see tähendab objektiivsete andmete alusel ning mitte selle advokaadi hiljem menetlusdokumentidest eraldi esitatud avalduse põhjal.

58

Eeltoodut arvestades ei saa omakäelise allkirja puudumist lugeda kõrvaldatuks ka sellega, et ühelt poolt oli O. Eistrupi hagiavaldus esimese kohtuastme kostjale kätte toimetatud ja teiselt poolt oli Avaliku Teenistuse Kohus saanud O. Eistrupilt hagiavalduse uue versiooni, mille tema advokaat oli omakäeliselt allkirjastanud (vaidlustatud määrus, punkt 27). On ilmne, et hagi ei muutu ainuüksi tema vastaspoolele kättetoimetamise tõttu vastuvõetavaks. Mis puudutab seda, et O. Eistrup esitas uue hagiavalduse, siis piisab, kui meenutada, et see saabus Avaliku Teenistuse Kohtu kantseleisse alles 16. juunil 2006. Nagu parlament õigesti märgib, toimus see pärast edasikaebamistähtaja möödumist.

59

Lõpuks tuleb meelde tuletada, et Avaliku Teenistuse Kohus leidis, et parlament ei olnud tõendanud, et hagi vastuvõetavaks tunnistamisega kahjustataks kaitseõigusi, samas kui hagi vastuvõetamatuks tunnistamine vorminõuete täitmata jätmise tõttu, mis kohtumõistmist sisuliselt ei mõjuta, kahjustaks ebaproportsionaalselt põhiõigust kohtusse pöörduda (vaidlustatud määrus, punktid 28 ja 29). Sellega seoses tuleb rõhutada, et kodukorra artikli 43 lõike 1 esimese lõigu tähenduses omakäelise allkirja nõue kujutab endast sisulist vorminõuet (vt eespool punkt 51). Sisulise vorminõude rikkumine toob aga kaasa hagi vastuvõetamatuse (vt selle kohta Esimese Astme Kohtu 8. veebruari 1993. aasta määrus kohtuasjas T-101/92: Stagakis vs. parlament, EKL 1993, lk II-63, punkt 8), ilma et oleks vaja uurida niisuguse rikkumise mõju, ja eelkõige kontrollida, kas omakäelise allkirja puudumine hagiavaldusel põhjustas vastaspoolele kahju (vt selle kohta Euroopa Kohtu 6. aprilli 2000. aasta otsus kohtuasjas C-286/95 P: komisjon vs. ICI, EKL 2000, lk I-2341, punktid 42 ja 52).

60

Sellest järeldub, et sõltumata niisugustest asjaoludest, mis võeti arvesse vaidlustatud määruses, toob hagiavaldusele poole volitatud advokaadi allkirjatempli panemine kaasa hagi vastuvõetamatuse.

61

Eeltoodust tuleneb, et Avaliku Teenistuse Kohus rikkus õigusnormi, kui ta otsustas, et tuvastatud menetlusnormi rikkumine ei saanud kohtuasja asjaolusid arvestades kaasa tuua hagi vastuvõetamatust.

62

Tuleb siiski meelde tuletada, et kui esimese astme kohtu otsuse põhjenduste juures on tegemist ühenduse õiguse rikkumisega, kuid otsuse resolutiivosa on muude õiguslike asjaoludega põhjendatud, tuleb apellatsioonkaebus jätta rahuldamata (Euroopa Kohtu 9. juuni 1992. aasta otsus kohtuasjas C-30/91 P: Lestelle vs. komisjon, EKL 1992, lk I-3755, punkt 28; vt selle kohta ka Euroopa Kohtu 12. novembri 1996. aasta otsus kohtuasjas C-294/95 P: Ojha vs. komisjon, EKL 1996, lk I-5863, punkt 52).

63

Käesolevas asjas viitab O. Eistrup tehtud vea vabandatavusele.

64

Sellega seoses tuleb märkida, et vabandatav viga ei oleks võinud muuta ilma omakäelise allkirjata hagiavaldust vastuvõetavaks, vaid oleks takistanud hagi esitamise tähtaja kulgemist huvitatud isiku kahjuks, nii et Avaliku Teenistuse Kohtu kantseleisse 16. juunil 2006 saabunud hagiavalduse õiguspäraselt allkirjastatud versioon ei oleks olnud hilinenud.

65

Piisab siiski, kui märkida, et O. Eistrup ei toonud esile ühtegi erakorralist asjaolu, mis oli takistanud tema advokaati omakäeliselt hagiavaldust allkirjastamast, ega tõendanud, et tema advokaat oli allkirjatemplit kasutades ilmutanud vajalikku hoolsust, mida mõistlikult informeeritud isikult eeldatakse (vt selle kohta Esimese Astme Kohtu 16. märtsi 1993. aasta otsus liidetud kohtuasjades T-33/89 ja T-74/89: Blackman vs. parlament, EKL 1993, lk II-249, punkt 34, ja Esimese Astme Kohtu 9. juuli 1997. aasta määrus kohtuasjas T-63/96: EKL AT, lk I-A-189, ja II-563, punkt 25). Asjakohaste dokumentide – eelkõige kohtusekretäri ametijuhendi artikli 6 lõike 3 ja FTA määruse – lugemine oleks pannud hoolsa ja informeeritud ametiisiku hagiavalduse omakäeliselt allkirjastama.

66

Sellest tuleneb, et käesolevas asjas ei ole alust viidata vabandatava vea mõistele.

67

Seetõttu tuleb vaidlustatud määrus tühistada.

68

Euroopa Kohtu põhikirja lisa artikli 13 lõike 1 kohaselt võib Esimese Astme Kohus, kui apellatsioonkaebus on põhjendatud, Avaliku Teenistuse Kohtu otsuse tühistamise korral teha kohtuasjas ise lõpliku otsuse, kui menetlusstaadium seda võimaldab. Käesoleval juhul on see tingimus täidetud.

69

Eespool toodud punktidest 38–67 tuleneb, et parlamendi poolt Avaliku Teenistuse Kohtus esitatud vastuvõetamatuse vastuväide on vastuvõetav. Järelikult tuleb jätta O. Eistrupi hagi vastuvõetamatuse tõttu läbi vaatamata.

70

Kodukorra artikli 48 esimese lõigu alusel, kui apellatsioonkaebus on põhjendatud ja Esimese Astme Kohus teeb ise kohtuasjas lõpliku otsuse, otsustab ta kohtukulude jaotuse.

71

Vastavalt kodukorra artikli 87 lõike 2 esimesele lõigule, mida kodukorra artikli 144 alusel kohaldatakse apellatsioonkaebuste suhtes, on kohtuvaidluse kaotanud pool kohustatud hüvitama kohtukulud, kui vastaspool on seda nõudnud.

72

Siiski, vastavalt kodukorra artiklile 88, mida kohaldatakse kodukorra artiklite 144 ja 148 teise lõigu alusel institutsioonide esitatud apellatsioonkaebuste suhtes, kannavad institutsioonid ühenduste ja nende teenistujate vahelistes vaidlustes reeglina ise oma kohtukulud.

73

Neil tingimustel kannavad pooled ise oma kohtukulud

Esitatud põhjendustest lähtudes

ESIMESE ASTME KOHUS (apellatsioonikoda)

otsustab: