–

Rumeenia valitsus, esindaja: E. Gane, keda abistas consilier A. Wellman,

–

Iirimaa, esindajad: M. Browne, A. Joyce ja J. Quaney, keda abistas D. Fennelly, BL,

–

Euroopa Komisjon, esindajad: M. Carpus Carcea ja D. Martin,

1

Eelotsusetaotlus käsitleb küsimust, kuidas tõlgendada nõukogu 27. novembri 2000. aasta direktiivi 2000/78/EÜ, millega kehtestatakse üldine raamistik võrdseks kohtlemiseks töö saamisel ja kutsealale pääsemisel (EÜT 2000, L 303, lk 16; ELT eriväljaanne 05/04, lk 79), artiklit 1, artikli 2 lõikeid 1 ja 2, artikli 3 lõike 1 punkti c viimast lauset ja artikli 9 lõiget 1, ning Euroopa Liidu põhiõiguste harta (edaspidi „harta“) artikli 47 lõiget 1.

2

Taotlus on esitatud kohtuvaidluses, mille pooled on seitse Rumeenia kohtunikku YF ja teised (edaspidi „asjaomased kohtunikud“) ning nende kohtunike tööandjana Curtea de Apel Alba Iulia (Alba Iulia apellatsioonikohus, Rumeenia) ja neli muud Rumeenia kohut (edaspidi „asjaomased kohtud“) seoses nõudega mõista väidetava diskrimineerimise eest tööhõive valdkonnas nendelt kohtutelt asjaomaste kohtunike kasuks välja hüvitis, mis vastab nende tegelikult saadud töötasu ja selle töötasu vahele, mida nad oleksid pidanud saama vastavalt riigisisestele õigusnormidele, mis nende kohtunike arvates on neile kohaldatavad, kuna vastasel juhul on tegemist diskrimineerimisega.

3

Direktiivi 2000/78 artikli 1 kohaselt on direktiivi „eesmärk kehtestada üldine raamistik, et võidelda usutunnistuse või veendumuste, puude, vanuse või seksuaalse sättumuse alusel diskrimineerimise vastu töö saamisel ja kutsealale pääsemisel ning tagada liikmesriikides võrdse kohtlemise põhimõtte rakendamine“.

4

Direktiivi artikli 2 lõigetes 1 ja 2 on ette nähtud:

„1.   Käesoleva direktiivi kohaldamisel tähendab „võrdse kohtlemise põhimõte“, et ei esine otsest ega kaudset diskrimineerimist ühelgi artiklis 1 nimetatud põhjusel.

2.   Lõike 1 kohaldamisel:

5

Direktiivi artikli 3 lõike 1 punktis c on sätestatud:

„Ühendusele antud pädevuse piires kohaldatakse käesolevat direktiivi kõikide isikute suhtes nii avalikus kui ka erasektoris, sealhulgas avalik-õiguslike isikute suhtes, kui kõne all on:

[…]

6

Sama direktiivi artikli 9 lõige 1 on sõnastatud järgmiselt:

„Liikmesriigid tagavad, et igaühel, kes leiab, et teda on võrdse kohtlemise põhimõtte eiramise tõttu koheldud õigusvastaselt, oleks võimalik kasutada käesolevast direktiivist tulenevate kohustuste täitmiseks ettenähtud haldus- või kohtumenetlust, kaasa arvatud lepitusmenetlust, isegi juhul, kui see töösuhe, millega väidetav diskrimineerimine kaasnes, on lõppenud.“

7

Valitsuse 31. augusti 2000. aasta määruse nr 137/2000 igasuguse diskrimineerimise vältimise ja tõkestamise kohta (Ordonanţa Guvernului nr. 137/2000 privind prevenirea și sancționarea tuturor formelor de discriminare; Monitorul Oficial al României, I osa, nr 166, 7.3.2014) põhikohtuasjas kohaldatava redaktsiooni (edaspidi „OG nr 137/2000“) artikli 1 lõike 2 punkti a kohaselt tagatakse kodanike võrdsuse põhimõte ning eesõiguste ja diskrimineerimise puudumise põhimõte muu hulgas sellise õiguse kasutamisel nagu õigus võrdsele kohtlemisele riigisisestes kohtutes ja muudes kohtuorganites.

8

OG nr 137/2000 artikli 2 lõigetes 1–3 on ette nähtud:

„Käesolevas määruses mõistetakse diskrimineerimise all igasugust eristamist, välistamist, piiramist või eelistamist rassi, kodakondsuse, rahvuse, keele, usutunnistuse, sotsiaalse klassi, veendumuste, soo, seksuaalse sättumuse, vanuse, puude, mittenakkava kroonilise haiguse, seropositiivsuse, ebasoodsamas olukorras olevasse kategooriasse kuulumise või mis tahes muu kriteeriumi alusel, mille eesmärk või tulemus on, et piiratakse või takistatakse inimõiguste ja põhivabaduste võrdsete tingimuste juures tunnustamist või teostamist või selliste õiguste tunnustamist või teostamist, mis on poliitika, majanduse, sotsiaal- ja kultuurivaldkonnas või muus avaliku elu valdkonnas seadusega tagatud.

2.   Sätet, mis diskrimineerib isikuid mõnel lõikes 1 nimetatud alusel, loetakse käesoleva määruse tähenduses diskrimineerivaks.

3.   Käesoleva määruse kohaselt on diskrimineerivad ilmselt neutraalsed sätted, kriteeriumid või tava, mis seavad teatavad isikud lõikes 1 loetletud kriteeriumide alusel teiste isikutega võrreldes ebasoodsamasse olukorda, välja arvatud juhul, kui neil sätetel, kriteeriumidel või tavadel on objektiivselt põhjendatav õiguspärane eesmärk ning selle eesmärgi saavutamise meetodid on asjakohased ja vajalikud.“

9

OG nr 137/2000 artiklis 5 on täpsustatud, et erinevat kohtlemist artikli 2 lõikes 1 nimetatud kriteeriumidega seotud omaduse alusel ei peeta diskrimineerimiseks, kui see omadus on kutsetegevuse laadi või selle tegevuse konteksti tõttu tegelik ja määrav kutsenõue, tingimusel et eesmärk on õiguspärane ja nõue proportsionaalne.

10

OG nr 137/2000 artikli 27 lõigetes 1 ja 2 on sätestatud:

„1.   Iga isik, kes peab ennast diskrimineerimise ohvriks, võib üldnormide alusel nõuda kohtus hüvitist ja diskrimineerimiseelse olukorra ennistamist või diskrimineerimisest tuleneva olukorra kõrvaldamist.“ […]

2.   Hagi esitamise tähtaeg on kolm aastat alates asjaolude asetleidmisest või kuupäevast, mil asjaomane isik sai neist teada.“

11

29. märtsi 2006. aasta valitsuse erakorralise määruse nr 27/2006 kohtunike, prokuröride ja kohtusüsteemi muude töötajakategooriate töötasude ja muude õiguste kohta (Ordonanţa de urgenţă a Guvernului nr. 27/2006 privind salarizarea şi alte drepturi ale judecătorilor, procurorilor şi altor categorii de personal din sistemul justiţiei; Monitorul Oficial al României, I osa, nro314, 7.4.2006) põhikohtuasjas kohaldatava redaktsiooni (edaspidi „OUG nr 27/2006“) artikkel 2 on sõnastatud järgmiselt:

„Kohtunike, prokuröride ja nendega võrdsustatud töötajate ning kohtunikuabide töötasu ja muud õigused määratakse kindlaks, võttes arvesse kohtuvõimu kohta ja rolli õigusriigis, vastutust, keerukust ja ametiülesannetega seonduvaid ohte ning nende töötajakategooriate suhtes seaduses ettenähtud ühitamatust ja keelde.“

12

OUG nr 27/2006 artiklis 3 on ette nähtud, et kohtunikel, prokuröridel, kohtunikuabidel ning kohtunike ja prokuröridega võrdsustatud kohtutöötajatel on tehtud töö eest õigus igakuisele juhtivtöötaja brutohüvitisele, mis määratakse kindlaks vastavalt kohtu või prokuratuuri astmele, täidetavatele ametiülesannetele ja teenistusstaažile kohtusüsteemis, samuti vastavalt „sektoripõhise lähteväärtusele“ ja kordajatele, mis on ette nähtud erakorralise määruse lahutamatuks osaks olevas lisas.

13

OUG nr 27/2006 artikli 11 kohaselt tasustatakse riikliku korruptsioonivastase võitluse direktoraadi ning organiseeritud kuritegevuse ja terrorismiga seotud süütegude uurimise direktoraadi prokuröre vastavalt selle erakorralise määruse A osa punktides 6–13 sätestatule, võttes arvesse nende täidetavaid ametiülesandeid või seda, kellega neid võrdsustatakse seaduse alusel.

14

OUG nr 27/2006 artikli 40 kohaselt kohaldatakse selle sätteid alates 2006. aasta aprillist.

15

OUG nr 27/2006 lisa A osa „Kordajad“ sisaldab punkti 13, milles on täpsustatud, et kordaja 19,00 vastab Înalta Curte de Casație și Justiție (Rumeenia kassatsioonikohus) juures oleva prokuratuuri ametikohale „prokurör“. Lisaks on sama kordaja ette nähtud selle lisa A osa punktis 14 apellatsioonikohtute ja apellatsioonikohtute juures olevate prokuratuuride ametikohale „kohtu president, peaprokurör“.

16

Valitsuse 31. jaanuari 2007. aasta määruse nr 10/2007 eelarvest finantseeritud personali ja palgatud töötajate töötasu tõusu kohta 2007. aastal vastavalt valitsuse erakorralisele määrusele nr 24/2000, mis puudutab eelarvest finantseeritud lepingulise personali ja palgatud töötajate põhitöötasu kindlaksmääramise süsteemi vastavalt nr seaduse nr 154/1998 eelarvesektori põhitöötasu ja vastutavate ametiisikute hüvitiste kindlaksmääramise süsteemi kohta II ja III lisale (Ordonanţa Guvernului nr. 10/2007 privind creşterile salariale ce se vor acorda în anul 2007 personalului bugetar şi personalului salarizat potrivit Ordonanței de urgență a Guvernului nr. 24/2000 privind sistemul de stabilire a salariilor de bază pentru personalul contractual din sectorul bugetar și personalului salarizat potrivit anexelor nr. II şi III la Legea nr. 154/1998 privind sistemul de stabilire a salariilor de bază în sectorul bugetar şi a indemnizaţiilor pentru persoane care ocupă funcţii de demnitate publică; Monitorul Oficial al României, I osa, nro80, 1.2.2007) põhikohtuasjas kohaldatava redaktsiooni (edaspidi „OG nro10/2007“) artiklis 1 on ette nähtud:

„2007. aastal suurendati eelarvesektori lepinguliste töötajate põhitöötasu […]:

17

5. novembri 2009. aasta raamseaduse nr 330/2009 töötajate ühetaolise tasustamise kohta riigikassast (Legea-cadru nr. 330/2009 privind salarizarea unitară a personalului plătit din fonduri publice; Monitorul Oficial al României, I osa, nr 762, 9.11.2009) põhikohtuasjas kohaldatava redaktsiooni (edaspidi „raamseadus nr 330/2009“) artikli 1 lõiked 1 ja 2 jõustusid 1. jaanuaril 2010. Viidatud säte on sõnastatud järgmiselt:

„1.   Käesoleva seaduse eesmärk on reguleerida seda, kuidas rakendatakse konsolideeritud riigieelarvest makstud eelarvesektori töötajate ühetaolist tasustamissüsteemi.

2.   Alates käesoleva seaduse täieliku või osalise jõustumise kuupäevast on ja jäävad lõikes 1 nimetatud töötajate õigusteks üksnes need õigused, mis on ette nähtud käesoleva seadusega. […]“

18

Selle raamseaduse artiklist 2 tuleneb, et selle sätteid kohaldatakse avalik-õiguslike asutuste ja institutsioonide, mille hulgas on sõnaselgelt mainitud õigusasutust, töötajate suhtes.

19

Raamseaduse artikli 12 lõike 1 kohaselt on sama raamseaduse lisades ette nähtud liigituskordajad, mille alusel määratakse kindlaks igale tegevusvaldkonnale eraldi juhtivtöötaja igakuised hüvitised, lisatasud ja muud õigused. Raamseaduse nr 330/2009 artikli 12 lõike 2 kohaselt oli 2010. aasta liigituskordaja 1,00 summa 705 Rumeenia leud (ligikaudu 143,15 eurot) ning alates 2010. aastast oli liigituskordaja 1,00 tõus seatud sõltuvusse töötajate arvu vähendamisest, mis on vajalik iga-aastaste eesmärkide saavutamiseks seoses personalikulude osaga sisemajanduse koguproduktis (SKP), mis on ette nähtud raamseaduse artiklis 5, selleks et liigituskordaja 1,00 oleks 2015. aastal 1110 leud (ligikaudu 225,39 eurot). Lisaks on raamseaduse artikli 12 lõikes 3 ette nähtud, et 2010. aasta kohta määratakse juhtivtöötaja igakuised hüvitised kindlaks vastavalt sama raamseaduse artikli 30 lõikele 5, ilma et kasutataks selle seaduse lisades ette nähtud liigituskordajaid.

20

Raamseaduse nr 330/2009 artikli 30 lõige 5 on sõnastatud järgmiselt:

„2010. aastal jääb 31. detsembril 2009 teenistuses olnud töötajate töötasu samaks, ilma et seda mõjutaksid 2009. aasta detsembri personalikulude vähendamise meetmed, järgmisel viisil:

21

24. jaanuari 2003. aasta seaduse nr 53/2003 tööseadustiku kohta (Legea nr. 53/2003 privind Codul muncii; Monitorul Oficial al României, I osa, nr 72, 5.2.2003) põhikohtuasjas kohaldatava redaktsiooni (edaspidi „tööseadustik“) artiklis 5 on sätestatud:

„1.   Töösuhete puhul juhindutakse kõigi töötajate ja tööandjate võrdse kohtlemise põhimõttest.

2.   Keelatud on igasugune otsene või kaudne diskrimineerimine töötaja soo, seksuaalse sättumuse, geneetiliste omaduste, vanuse, rahvusliku kuuluvuse, rassi, nahavärvuse, usu, poliitiliste valikute, sotsiaalse päritolu, puuete, perekondliku olukorra või vastutuse, ametiühingusse kuulumise või ametiühingutegevuse tõttu.

3.   Otsese diskrimineerimise all mõistetakse välistamise, eristamise, piiramise või eelistamiste toiminguid või asjaolusid, mis põhinevad ühel või mitmel lõikes 1 loetletud kriteeriumil ning mille eesmärk või tulemus on, et tööõigusaktides ette nähtud õiguste tunnustamist, kasutamist või teostamist ei toimu, seda piiratakse või see välistatakse.

4.   Kaudse diskrimineerimise all mõistetakse toiminguid ja asjaolusid, mis ilmselgelt põhinevad muudel kui lõikes 2 nimetatud kriteeriumidel, kuid mis tekitavad otsese diskrimineerimise tagajärgi.“

22

Tööseadustiku artikli 268 lõike 1 punkti c kohaselt võib töövaidluse lahendamise nõuded esitada kolme aasta jooksul hagi esitamise õiguse tekkimisest, kui individuaalse töövaidluse ese on rahuldamata töötasu nõue või töötajale hüvitise maksmise nõue ning juhul, kui tegemist on töötajate varalise vastutusega tööandja ees.

23

10. mai 2003. aasta sotsiaaldialoogi seaduse nr 62/2011 (Legea nr. 62/2011 a dialogului social; uuesti avaldatud Monitorul Oficial al României, I osa, nr 625, 31.8.2012) põhikohtuasjas kohaldatava redaktsiooni (edaspidi „sotsiaaldialoogi seadus“) artiklis 211 on sätestatud:

„Isikud, kelle õigusi on rikutud, võivad esitada järgmised hagid:

[…]

c) tekitatud kahju eest ja alusetult saadu tagastamiseks võib nõuda kahju hüvitamist kolme aasta jooksul alates kahju tekkimisest.“

24

Aastatel 2006–2009 sai enamik Rumeenias ametis olevatest kohtunikest (edaspidi „varasemad kohtunikud“) kohtuotsustega õiguse saada juhtivtöötaja suurendatud igakuiseid brutohüvitisi, võttes ühelt poolt arvesse nende töötasule kõrgema kordaja kohaldamist, mis vastab sellele, mida saavad riikliku korruptsioonivastase võitluse direktoraadi ning organiseeritud kuritegevuse ja terrorismiga seotud süütegude uurimise direktoraadi prokurörid, ning teiselt poolt suurendatud sektoripõhist lähteväärtust vastavalt OG nr 10/2007 artikli 1 sätetele.

25

Pärast seda, kui 1. jaanuaril 2010 jõustus raamseadus nr 330/2009, arvutati kohtunike töötasud kõigile kohtunikele võrdsetel alustel välja vastavalt selle seaduse sätetele, ja jäeti kõik hagid, mille on esitanud alates 1. jaanuarist 2010 ametisse asunud kohtunikud selleks, et saada eelmises punktis viidatud töötasu suurendamist, selle võrdse tasustamise alusel rahuldamata.

26

Înalta Curte de Casație și Justițiele (Rumeenia kassatsioonikohus), kellele esitati seaduse huvides kassatsioonkaebus, otsustas 11. veebruari 2019. aasta otsuses nr 7/2019, mis on riigisisestele kohtutele siduv, et vastavalt raamotsuse nr 330/2009 artikli 1 lõikele 2 on ja jääb OG nr 10/2007 artikli 1 lõikes 1 ette nähtud suurendamine juhtivtöötaja igakuise brutohüvitise hulka isegi pärast nimetatud raamseaduse jõustumist (edaspidi „kassatsioonikohtu otsus“).

27

Kassatsioonikohtu otsuse tulemusel määras Ministerul Justiției (justiitsministeerium, Rumeenia) kohtute jaoks rahalised vahendid, et varasematele kohtunikele makstaks tagasiulatuvalt välja töötasu suurendamine nende kasuks aastatel 2006–2009 tehtud otsuste alusel. Seevastu keeldus ministeerium eraldamast rahalisi vahendeid selliste kohtunike nagu asjaomaste kohtunike jaoks, kes nendest kohtuotsusest kasu ei olnud saanud.

28

Selles kontekstis esitasidki asjaomased kohtunikud 10. märtsil 2020 hagi Tribunalul Bihhorile (Bihori esimese astme kohus, Rumeenia), paludes, et asjaomastelt kohtutelt mõistetaks nende kasuks välja hüvitis, mis võrdub nende tegelikult saadud töötasu ja selle töötasu vahega, mida nad oleksid pidanud saama, kui võtta arvesse määruses OUG nr 27/2006 ette nähtud kordajat. Oma hagi põhjenduseks väitsid nad, et neid diskrimineeriti võrreldes varasemate kohtunikega, kelle töötasu suurendati, kuivõrd nad tegid sama tööd sama ajavahemiku jooksul ja sama tööandja juures. Asjaomased kohtud väitsid esiteks, et see hagi on aegunud, tuginedes sotsiaaldialoogi seaduse artikli 211 punktile c, ning kinnitades, et väidetava kahju tekkimise kuupäevast on möödunud rohkem kui kolm aastat, ja teiseks olid nad arvamusel, et käesoleval juhul ei ole tegemist diskrimineerimisega, kuna kahe kohtunikukategooria olukord ei ole võrreldav.

29

Tribunalul Bihor (Bihori esimese astme kohus) rahuldas 18. septembri 2020. aasta kohtuotsusega asjaomaste kohtunike hagi. See kohus lükkas kõigepealt aegumise vastuväite tagasi põhjendusel, et kohaldamisele kuulub OG nr 137/2000 artikli 27 lõikes 2 ette nähtud kolmeaastane eritähtaeg, mis hakkab kulgema alates kuupäevast, mil toimus diskrimineeriv sündmus, või kuupäevast, mil asjaomane isik võis sellest teada saada. Teisena leidis see kohus, et asjaomased kohtud on asjaomaseid kohtunikke diskrimineerinud, kuna nad kohaldasid töötasu suurendamist tagasiulatuvalt üksnes teatud kohtunikele. Seetõttu kohustati asjaomaseid kohtuid maksma asjaomastele kohtunikele sama suurendatud töötasu nagu see, mida nad olid 2019. aasta detsembris ja 2020. aasta jaanuaris tagasiulatuvalt maksnud varasematele kohtunikele.

30

Asjaomased kohtud esitasid selle kohtuotsuse peale apellatsioonkaebuse eelotsusetaotluse esitanud kohtule Curtea de Apel Oradeale (Oradea apellatsioonikohus, Rumeenia). Nad väidavad sisuliselt, et asjaomased kohtunikud ei saa tugineda sellele, et neid on diskrimineeritud, kuna varasematele kohtunikele maksti suurendatud töötasu neile soodsate kohtuotsuste alusel pärast seda, kui kassatsioonikohtu otsusega oli neid otsuseid tõlgendanud. Asjaomased kohtunikud ei saa aga sellistele otsustele tugineda.

31

Viimati nimetatud väidavad omalt poolt, et kuigi aastatel 2006–2009, mil tehti otsused varasemate kohtunike kasuks, ei olnud neil veel kohtuniku staatust, on siiski selge, et kassatsioonikohtu otsus kuulutati pärast seda ajavahemikku, mistõttu nende otsuste mõju laiendati tulevikku. Need tagajärjed puudutavad seega ka ajavahemikku, mil asjaomased kohtunikud täitsid oma ametiülesandeid varasemate kohtunikega samal ajal ehk aastatel 2010–2015.

32

Eelotsusetaotluse esitanud kohus märgib, et riigisiseste õigusnormide kohaselt kehtib saamata jäänud töötasu maksmisega seotud töövaidluste suhtes kolmeaastane aegumistähtaeg, mida reguleerib tööseadustiku artikli 268 punkt c ja mis hakkab kulgema hagi esitamise õiguse tekkimise kuupäevast, ning et samal ajal näeb sotsiaaldialoogi seaduse artikli 211 punkt c ette, et isikud, kelle õigusi on rikutud, võivad hagi esitada kolme aasta jooksul alates kahju tekkimisest. Selles kontekstis on eelotsusetaotluse esitanud kohtul tekkinud küsimus kohtusse pöördumise õiguse tagatise kohta, kui nõustutakse erandiga, et hagi esitamise õigus on aegunud.

33

Lisaks rõhutab eelotsusetaotluse esitanud kohus, et üksnes seepärast, et asjaomased kohtunikud on nooremad ja nad nimetati ametisse pärast seda, kui varasemad kohtunikud olid esitanud aastatel 2006–2009 hagid, keelduvad asjaomased kohtud neid õigusi neile andmast, kuigi nad töötasid aastatel 2010–2015 samadel tingimustel. Seetõttu soovib eelotsusetaotluse esitanud kohus teada, kas liidu õiguse tõlgendus, mille kohaselt ei saa töötasu suurendamist enam kohtu kaudu nõuda, kuna õigus esitada hagi on aegunud, ei diskrimineeri ühelt poolt varasemaid kohtunikke, kelle puhul asjaomased kohtud on seda töötasu suurendamist tunnustanud ning seda 2019. aasta detsembris ja 2020. aasta jaanuaris maksnud, ning teiselt poolt selliseid kohtunikke nagu asjaomased kohtunikud, kelle puhul need kohtud ei ole sellist töötasu suurendamise õigust tunnustanud, ning kes esitasid oma hagid kohtusse 2020. aasta jooksul, samas kui nad töötasid samal ajavahemikul sama tööandja heaks ja täitsid samu ametikohustusi.

34

Neil asjaoludel otsustas Curtea de Apel Oradea (Oradea apellatsioonikohus) menetluse peatada ja esitada Euroopa Kohtule järgmised eelotsuse küsimused:

35

Eelotsusetaotluse esitanud kohus palus, et käesolev eelotsusetaotlus lahendataks kiirendatud menetluses vastavalt Euroopa Kohtu kodukorra artiklile 105. Eelotsusetaotluse esitanud kohus põhjendas oma taotlust sellega, et niisugune menetlus on põhjendatud, kuna Rumeenia kohtute tasandil valitseb pingeline olukord, mis tuleneb väga suurest erinevusest kohtunike töötasus.

36

Kodukorra artikli 105 lõikes 1 on sätestatud, et kui kohtuasja laad nõuab asja lahendamist lühikese aja jooksul, võib Euroopa Kohtu president eelotsusetaotluse esitanud kohtu taotlusel või erandkorras omal algatusel otsustada, olles ettekandja-kohtuniku ja kohtujuristi ära kuulanud, lahendada eelotsusetaotluse kiirendatud menetluses.

37

Sellega seoses tuleb märkida, et selline kiirendatud menetlus on menetluslik vahend erakorralisele kiireloomulisusele vastamiseks. Lisaks nähtub Euroopa Kohtu praktikast, et kiirendatud menetlust ei pruugita kohaldada, kui kohtuasjas tekkinud õiguslike probleemide tundlikkus ja keerukus on sellise menetluse kohaldamisega raskesti ühitatavad, eelkõige kui Euroopa Kohtu menetluse kirjalikku osa ei ole otstarbekas lühendada (23. novembri 2021. aasta kohtuotsus IS (eelotsusetaotluse õigusvastasus), C‑564/19, punkt 54 ja seal viidatud kohtupraktika).

38

Käesoleval juhul jättis Euroopa Kohtu president pärast ettekandja-kohtuniku ja kohtujuristi ärakuulamist taotluse lahendada käesolev kohtuasi kiirendatud menetluses 28. juuni 2021. aasta otsusega rahuldamata.

39

Nimelt ei tähenda õigussubjekti huvi – sõltumata selle olulisusest ja õiguspärasusest –, mis tal on liidu õigusest tulenevate õiguste ulatuse võimalikult kiire kindlaksmääramise vastu, ega see, et põhikohtuasi on majanduslikult või ühiskondlikult tundlik, siiski seda, et põhikohtuasi tuleb läbi vaadata lühikese aja jooksul kodukorra artikli 105 lõike 1 tähenduses.

40

Rumeenia valitsus seab oma kirjalikes seisukohtades kahtluse alla eelotsusetaotluse vastuvõetavuse. Ta leiab esiteks, et eelotsusetaotluse esitanud kohus ei ole esitanud faktilisi ja õiguslikke asjaolusid, mis on vajalikud selleks, et Euroopa Kohus saaks anda põhikohtuasja lahendamiseks tarviliku vastuse, ning teiseks, et eelotsusetaotluse esitanud kohus ei ole piisavalt selgitanud nende liidu õigusnormide valikut, mille tõlgendamist ta taotleb, ega seost, mille ta nende viimati nimetatud õigusnormide ja selles vaidluses kohaldatavate riigisiseste õigusnormide vahele on loonud.

41

Selle kohta tuleb märkida, et väljakujunenud kohtupraktika kohaselt on ELTL artiklis 267 sätestatud Euroopa Kohtu ja liikmesriikide kohtute vahelise koostöö raames üksnes asja menetleval ja selle lahendamise eest vastutaval liikmesriigi kohtul kohtuasja eripära arvesse võttes õigus hinnata nii eelotsuse vajalikkust asjas otsuse langetamiseks kui ka Euroopa Kohtule esitatavate küsimuste asjakohasust. Seega, kui esitatud küsimused puudutavad liidu õiguse tõlgendamist, on Euroopa Kohus üldjuhul kohustatud vastama (8. oktoobri 2020. aasta kohtuotsus Universitatea Lucian Blaga Sibiu jt, C‑644/19 EU:C:2020:810, punkt 21 ja seal viidatud kohtupraktika).

42

Sellest järeldub, et eeldatakse, et liidu õigust puudutavad küsimused on asjakohased. Euroopa Kohus võib keelduda liikmesriigi kohtu esitatud eelotsuse küsimusele vastamast vaid siis, kui on ilmne, et taotletaval liidu õiguse tõlgendusel puudub igasugune seos põhikohtuasja faktiliste asjaolude või esemega, kui probleem on hüpoteetiline või kui Euroopa Kohtule ei ole teada vajalikke faktilisi või õiguslikke asjaolusid, et anda tarvilik vastus talle esitatud küsimustele (8. oktoobri 2020. aasta kohtuotsus Universitatea Lucian Blaga Sibiu jt, C‑644/19 EU:C:2020:810, punkt 22 ja seal viidatud kohtupraktika).

43

Mis puudutab käesoleval juhul faktiliste asjaolude kirjeldust, siis kuigi eelotsusetaotluse esitanud kohtu esitatud teave on teatud mõttes lünklik, sisaldab eelotsusetaotlus siiski piisavalt teavet nii eelotsuse küsimuste kui ka nende ulatuse mõistmiseks.

44

Käesoleval juhul ei ole lisaks ilmne, et eelotsusetaotluse esitanud kohtu küsimustes mainitud liidu õigusnormid, mis puudutavad väidetavat vanuse alusel diskrimineerimist töö saamisel ja töösuhetes, ei ole põhikohtuasjaga kuidagi seotud.

45

Eelnevast järeldub, et eelotsusetaotlus on vastuvõetav.

46

Teise küsimusega, mida tuleb analüüsida esimesena, soovib eelotsusetaotluse esitanud kohus sisuliselt teada, kas direktiivi 2000/78 artikli 2 lõigetega 1 ja 2 on vastuolus riigisisesed õigusnormid, mis – nagu neid on tõlgendatud siduvas riigisiseses kohtupraktikas – viivad selleni, et pärast nende õigusnormide jõustumist tööle võetud teatud kohtunike töötasu on madalam kui enne nende õigusnormide jõustumist tööle võetud kohtunike töötasu.

47

Eelotsusetaotluse esitanud kohus soovib eelkõige teada, kas asjaolu, et pärast 1. jaanuari 2010 tööle võetud kohtunikel ei olnud võimalik taotleda oma töötasu suurendamist ajavahemiku 2010–2015 eest otsuste alusel, mis tehti varasemate kohtunike kasuks aastatel 2006–2009, ja seda põhjusel, et nad ei olnud sel ajal ametis, asetab nad ebasoodsamasse olukorda nende vanuse tõttu direktiivi 2000/78 artikli 2 lõigete 1 ja 2 tähenduses võrreldes varasemate kohtunikega, kes saavutasid kohtu kaudu selle, et neile maksti tagasiulatuvalt suurendatud töötasu nimetatud ajavahemiku eest.

48

Siinkohal olgu esiteks märgitud, et direktiivi 2000/78 artikli 3 lõike 1 punktist c nähtub, et seda kohaldatakse Euroopa Liidule antud pädevuse piires kõikide isikute suhtes nii avalikus kui ka erasektoris, sealhulgas avalik-õiguslike isikute suhtes, eelkõige kui kõne all on töö saamise tingimused ja töötingimused, kaasa arvatud töölt vabastamine ja töötasu. Seega kuuluvad ametnike ja sealhulgas kohtunike töötasu tingimused direktiivi 2000/78 kohaldamisalasse (vt selle kohta 7. veebruari 2019. aasta kohtuotsus Escribano Vindel, C‑49/18, EU:C:2019:106, punkt 40 ja seal viidatud kohtupraktika).

49

Teiseks väärib samuti märkimist, et direktiivi 2000/78 artikli 2 lõikest 1 koostoimes artikliga 1 tuleneb, et võrdse kohtlemise põhimõte selle direktiivi tähenduses nõuab, et ei esine mingit otsest ega kaudset diskrimineerimist, muu hulgas vanuse alusel. Direktiivi artikli 2 lõike 2 punktist b ilmneb veel, et direktiivi tähenduses peetakse kaudseks diskrimineerimiseks vanuse alusel seda, kui väliselt neutraalne säte, kriteerium või tava seab konkreetse vanusega isikud teistega võrreldes ebasoodsamasse olukorda, välja arvatud juhul, kui kõnealusel sättel, kriteeriumil või taval on objektiivselt põhjendatav õiguspärane eesmärk ja selle eesmärgi saavutamise vahendid on asjakohased ja vajalikud.

50

Käesoleval juhul tuleb kindlaks teha, kas põhikohtuasjas käsitletavatest riigisisestest õigusnormidest tuleneb asjaomaste kohtunike ja varasemate kohtunike erinev kohtlemine vanuse tõttu.

51

Sellega seoses tuleb esimesena märkida, nagu Iirimaa tegi oma kirjalikes seisukohtades, et eelotsusetaotluse esitanud kohus ei ole täpsustanud asjaomaste kohtunike vanust ega ka Rumeenia kohtusüsteemi personali keskmist vanust või vanuselist struktuuri.

52

Lisaks, nagu Rumeenia valitsus oma kirjalikes seisukohtades märkis, ei ilmne asjasse puutuvatest riigisisestest õigusnormidest kuidagi, et vanus kujutab endast kohtunike ametisse nimetamise kriteeriumi või kohtunike töötasu kriteeriumi.

53

Järelikult tuleb välistada, et esineb otsene vanuse alusel diskrimineerimine.

54

Teisena tuleb tõdeda, et eelotsusetaotluse esitanud kohus ei ole tuvastanud ühtegi konkreetset kohtunikukategooriat, mis oleks seoses vanusega eriliselt ebasoodsamas olukorras, vaid kohus piirdus märkusega, et keeldumine asjaomaste kohtunike töötasu suurendamisest ajavahemiku 2010–2015 eest tuleneb ühelt poolt nende ametisse asumisest pärast raamseaduse nr 330/2009 jõustumist ja teiselt poolt sellest, et nende suhtes puudusid kohtuotsused, mis tehti enne selle seaduse jõustumist ja millega tunnustati nende õigust töötasu suurendamisele.

55

Esiteks ei saa direktiivi 2000/78 artikli 2 lõiget 2 tõlgendada nii, et sellega on vastuolus, kui uusi riigisiseseid õigusnorme kohaldatakse üksnes pärast nende jõustumist tekkinud olukordade suhtes, kuna selline asjaolu tuleneb üksnes uue seaduse kohaldatavuse ajalisest mõjust ega kujuta endast iseenesest kaudset vanuse alusel diskrimineerimist.

56

Lisaks tuleb märkida, et kriteerium, mille alusel sõltub uute normide kohaldamine üksnes töölevõtmise kuupäevast kui objektiivsest ja neutraalsest asjaolust, ei võta ilmselgelt kuidagi arvesse töölevõetud isikute vanust (14. veebruari 2019. aasta kohtuotsus Horgan ja Keegan, C‑154/18, EU:C:2019:113, punkt 25 ja seal viidatud kohtupraktika).

57

Teiseks, mis puudutab seda, et asjaomaste kohtunike kasuks ei ole enne uute riigisiseste õigusnormide jõustumist tehtud kohtuotsuseid, mis tunnustavad nende õigust töötasu suurendamisele, siis tuleb tõdeda, et selline erinev kohtlemine ei tulene mitte asjaomaste kohtunike vanusest, vaid nende kasuks tehtud kohtuotsuste puudumisest.

58

Selline kriteerium ei näi seega kuidagi olevat seotud nende kohtunike vanusega ega direktiiviga 2000/78 keelatud mis tahes muu diskrimineerimise alusega.

59

Neil asjaoludel tuleb asuda seisukohale, et eelotsusetaotluses esitatud andmetest ei nähtu ka, et põhikohtuasjas kõne all olevad riigisisesed õigusnormid sisaldaksid mingit kaudset diskrimineerimist vanuse alusel.

60

Sellest järeldub, et selline olukord, nagu on kõne all põhikohtuasjas, ei kuulu direktiivi 2000/78 artikli 2 lõikega 2 kehtestatud üldisesse raamistikku, mille eesmärk on võidelda teatavate diskrimineerimise vormide vastu töökohal.

61

Eeltoodud kaalutlusi arvestades tuleb teisele küsimusele vastata, et direktiivi 2000/78 artikli 2 lõikeid 1 ja 2 tuleb tõlgendada nii, et neid ei kohaldata riigisisestele õigusnormidele, mis – nagu neid on tõlgendatud siduvas riigisiseses kohtupraktikas – viivad selleni, et pärast nende õigusnormide jõustumist tööle võetud teatud kohtunike töötasu on madalam kui enne nende õigusnormide jõustumist tööle võetud kohtunike töötasu, kuna sellest ei tulene mingit otsest või kaudset diskrimineerimist vanuse alusel.

62

Kolmanda küsimusega, mida tuleb analüüsida teisena, soovib eelotsusetaotluse esitanud kohus sisuliselt teada, kas direktiiviga 2000/78, mida võib täiendada muude liidu õigusnormidega, on vastuolus igasugune diskrimineerimine muudel alustel kui need, mis on sõnaselgelt ette nähtud nimetatud direktiivi artiklis 1.

63

Kõigepealt olgu meenutatud, et direktiivi 2000/78 artikli 2 lõike 1 ja lõike 2 punkti b kohaselt on keelatud kaudne diskrimineerimine „usutunnistuse või veendumuste, puude, vanuse või seksuaalse sättumuse alusel töö saamisel ja kutsealale pääsemisel“.

64

Sellega seoses nähtub väljakujunenud kohtupraktikast, et kõnealuse direktiivi artikli 2 lõike 1 kohaselt on lõikes 1 ära toodud alused ammendavalt loetletud (8. oktoobri 2020. aasta kohtuotsus Universitatea Lucian Blaga Sibiu jt, C‑644/19, EU:C:2020:810, punkt 31 ja seal viidatud kohtupraktika).

65

Lisaks tuleb märkida, et direktiiv 2000/78 võeti vastu EÜ artikli 13 (nüüd ELTL artikkel 19) alusel, mis näeb sisuliselt ette, et Euroopa Liidu Nõukogu võib astuda vajalikke samme, et võidelda diskrimineerimisega soo, rassilise või etnilise päritolu, usutunnistuse või veendumuste, puuete, vanuse või seksuaalse sättumuse alusel.

66

Euroopa Kohus on aga otsustanud, et see säte ei hõlma diskrimineerimist muudel alustel kui need, mis on selles sättes sõnaselgelt loetletud, mistõttu ei saa see säte olla õiguslikuks aluseks liidu meetmetele, mille eesmärk on võidelda taolise diskrimineerimisega (vt selle kohta 7. juuli 2011. aasta kohtuotsus Agafiţei jt, C‑310/10, EU:C:2011:467, punkt 35 ja seal viidatud kohtupraktika).

67

Järelikult tuleb asuda seisukohale, et diskrimineerimine muudel kui direktiivi 2000/78 artiklis 1 sõnaselgelt nimetatud alustel ei kuulu selle direktiivi kohaldamisalasse.

68

Seda järeldust ei sea kahtluse alla eelotsusetaotluse esitanud kohtu esile toodud asjaolu, et direktiivi 2000/78 võib selles osas „täiendada“ liidu muude sätetega, mida see kohus ei ole pealegi täpsustanud. Nimelt tuleb tõdeda, et ühestki Euroopa Kohtu käsutuses oleva toimiku dokumendist ei nähtu, et erinev kohtlemine, mida asjaomased kohtunikud väidavad esinevat, kuuluks liidu õiguse mõne muu erisätte kohaldamisalasse.

69

Eeltoodut arvestades tuleb kolmandale küsimusele vastata, et direktiivi 2000/78 tuleb tõlgendada nii, et diskrimineerimine on sellega vastuolus vaid siis, kui see põhineb mõnel direktiivi artiklis 1 sõnaselgelt loetletud alusel.

70

Esimese küsimusega, mida tuleb analüüsida viimasena, soovib eelotsusetaotluse esitanud kohus sisuliselt teada, kas direktiivi 2000/78 artikli 9 lõikega 1 ja harta artikli 47 esimese lõiguga on vastuolus riigisisesed õigusnormid, milles on ette nähtud, et väidetava diskrimineerimise tõttu kahju hüvitamise nõude esitamise tähtaeg on kolm aastat alates kahju tekkimisest, olenemata sellest, kas hageja oli kahju tekkimisest ja selle ulatusest teadlik või mitte.

71

Kõigepealt tuleb märkida, et arvestades teisele küsimusele antud vastust, millest nähtub, et asjaomaste kohtunike väidetav erinev kohtlemine ei kuulu direktiivi 2000/78 kohaldamisalasse, ei ole esimesele küsimusele nimetatud direktiivi sätetest lähtudes vaja vastata.

72

Siiski olgu märgitud, et kuna selles küsimuses on sõnaselgelt viidatud ka harta sättele, tuleb meenutada, et harta kohaldamisala on määratletud selle artikli 51 lõikes 1, mille kohaselt on harta sätted liikmesriikidele ette nähtud üksnes liidu õiguse kohaldamise korral (26. veebruari 2013. aasta kohtuotsus Åkerberg Fransson, C‑617/10, EU:C:2013:105, punkt 17).

73

Sellega seoses on Euroopa Kohus täpsustanud, et mõiste „liidu õiguse kohaldamine“ harta artikli 51 tähenduses eeldab teatava tihedusega seose olemasolu, mis ulatub kaugemale sellest, et asjaomaste valdkondade puhul on tegemist naabervaldkondadega või et üks neist valdkondadest avaldab teisele kaudset mõju (6. märtsi 2014. aasta kohtuotsus Siragusa, C‑206/13, EU:C:2014:126, punkt 24 ja seal viidatud kohtupraktika).

74

Sellest järeldub, et liidu õiguskorras tagatud põhiõigused laienevad kõigile liidu õigusega reguleeritud olukordadele, kuid mitte väljapoole niisuguseid olukordi (26. veebruari 2013. aasta kohtuotsus Åkerberg Fransson, C‑617/10, EU:C:2013:105, punkt 19).

75

Seega, kui asjasse puutuva valdkonna liidu õigusnormides on mingi küsimus reguleerimata ja liikmesriikidele ei ole kehtestatud ühtegi konkreetset kohustust antud olukorraga seoses, jääb riigisisene õigusnorm, mille liikmesriik on selles küsimuses sätestanud, harta kohaldamisalast välja ja kõnealust olukorda ei saa hinnata harta sätete alusel (19. novembri 2019. aasta kohtuotsus TSN ja AKT, C‑609/17 ja C‑610/17, EU:C:2019:981, punkt 53 ja seal viidatud kohtupraktika). Sellisel juhul puudub Euroopa Kohtul pädevus ning harta sätted, millele võidakse tugineda, ei saa iseenesest olla selle pädevuse aluseks (vt selle kohta 16. detsembri 2021. aasta kohtuotsus AB jt (amnestia tühistamine), C‑203/20, EU:C:2021:1016, punkt 39).

76

Nagu rõhutasid antud asjas Rumeenia valitsus ja komisjon oma kirjalikes seisukohtades, kaldub käesoleva kohtuotsuse punktides 51–60 tehtud järeldus, et direktiiv 2000/78 ei ole põhikohtuasjas kohaldatav, andma tunnistust sellest, et põhikohtuasjas kõnealuseid riigisiseseid õigusnorme ei saa pidada liidu õiguse rakendamiseks harta artikli 51 lõike 1 tähenduses, mida peab kontrollima eelotsusetaotluse esitanud kohus.

77

Lisaks tuleb märkida, et eelotsusetaotlus ei sisalda ühtegi muud asjaolu, mis lubaks eeldada käesoleva kohtuotsuse punktis 73 viidatud kohtupraktika tähenduses teatava tihedusega seose olemasolu põhikohtuasjas käsitletavate riigisiseste õigusnormide ja kõigi muude liidu õigusaktide vahel.

78

Sellest järeldub, et niisugune erinev kohtlemine, nagu asjaomased kohtunikud väidavad, tuleneb juhul, kui see esineb, üksnes riigisisesest õigusest, mille tõlgendamine kuulub eelotsusetaotluse esitanud kohtu ainupädevusse.

79

Järelikult ei ole Euroopa Kohus pädev esimesele eelotsuse küsimusele vastama.

80

Kuna põhikohtuasja poolte jaoks on käesolev menetlus eelotsusetaotluse esitanud kohtus poolelioleva asja üks staadium, otsustab kohtukulude jaotuse liikmesriigi kohus. Euroopa Kohtule seisukohtade esitamisega seotud kulusid, välja arvatud poolte kohtukulud, ei hüvitata.

Esitatud põhjendustest lähtudes Euroopa Kohus (kuues koda) otsustab: