1

Apellatsioonkaebuses paluvad Alcogroup SA ja Alcodis SA tühistada Euroopa Liidu Üldkohtu 10. aprilli 2018. aasta kohtuotsuse Alcogroup ja Alcodis vs. komisjon (T‑274/15, ei avaldata, EU:T:2018:179; edaspidi „vaidlustatud kohtuotsus“), millega nimetatud kohus jättis vastuvõetamatuse tõttu läbi vaatamata nende tühistamishagi esiteks komisjoni 12. märtsi 2015. aasta otsuse C(2015) 1769 final peale, mille adressaat on Alcogroup ning kõik tema poolt otseselt või kaudselt kontrollitud ettevõtjad, sealhulgas Alcodis, ja mis puudutab nõukogu määruse (EÜ) nr 1/2003 artikli 20 lõike 4 kohast menetlust (AT.40244 – Bioetanool) (edaspidi „teine kontrolliotsus“), ja teiseks komisjoni 8. mai 2015. aasta kirja peale, mis oli saadetud Alcogroupile uurimiste AT.40244 – Bioetanool ja AT.40054 – Õli ja biokütuseturud raames (edaspidi „8. mai 2015. aasta kiri“).

2

Nõukogu 16. detsembri 2002. aasta määruse (EÜ) nr 1/2003 [ELTL] artiklites [101] ja [102] sätestatud konkurentsieeskirjade rakendamise kohta (EÜT 2003, L 1, lk 1; ELT eriväljaanne 08/02, lk 205) artikli 20 „Komisjoni kontrollivolitused“ lõigetes 1 ja 4 on sätestatud:

„1.   Komisjon võib käesoleva määrusega talle pandud ülesannete täitmiseks korraldada ettevõtjate ja ettevõtjate ühenduste puhul kogu vajaliku kontrolli.

[…]

4.   Ettevõtjad ja ettevõtjate ühendused peavad alluma komisjoni otsusega määratud kontrollimisele. Otsuses täpsustatakse kontrollimise objekt ja eesmärk, määratakse selle alguskuupäev ning märgitakse artiklites 23 ja 24 ette nähtud sanktsioonid ja õigus otsuse läbivaatamisele Euroopa Kohtus. […]“.

3

Vaidluse aluseks olevad asjaolud on Üldkohus välja toonud vaidlustatud kohtuotsuse punktides 1–27.

4

8. mai 2015. aasta kirja sisu oluline osa oli järgmine:

„Mis puudutab komisjoni toiminguid seoses toimikuga AT.40244 – Bioetanool, siis olgu märgitud, et Te ei väida sugugi, et komisjoni valduses on dokumendid, mis on kaitstud advokaadi ja tema kliendi kirjavahetuse konfidentsiaalsusega. Teie etteheited käsitlevad ainult asjaolu, et inspektorid „märgistasid“ („tagged“) ja võisid olla lugenud dokumente, mida hõlmab konfidentsiaalsuse privileeg.

Siiski selgitasid komisjoni esindajad läbiotsimise raames nii Teie kliendile kui ka Teie poolt valitud kolmandale isikule (hr Coene) menetlust, kuidas komisjoni inspektorid koguvad teavet, ja seda, kuidas töötab komisjoni kasutatud uurimistarkvara. Niisiis selgitati Teile, et dokumendi märgistamine (näiteks lisatud dokumendi puhul) ei tähenda tingimata, et inspektorid loevad läbi kõik selle dokumendiga seotud dokumendid (näiteks e-kiri, millele oli lisatud mitu dokumenti, mis võivad potentsiaalselt olla kaitstud ametisaladusega […]). Seetõttu on täiesti põhjendamata Teie väited, et inspektorite meeskond valis ja analüüsis meelega ametisaladusega kaitstud dokumente.“

5

Apellandid palusid oma hagis Üldkohtul tühistada teise kontrolliotsuse ja 8. mai 2015. aasta kirja. Hagi põhjenduseks esitasid nad ühe väite, mis oli jagatud kaheks osaks.

6

Esimene osa käsitles seda, et on rikutud apellantide õigust õiglasele kohtulikule arutamisele, mida kaitseb Euroopa Liidu põhiõiguste harta (edaspidi „harta“) artikkel 47 ning Roomas 4. novembril 1950 allkirjastatud Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste konventsiooni (edaspidi „EIÕK“) artikkel 6, ning täpsemalt kaitseõigusi, hea halduse ja proportsionaalsuse põhimõtet ning erapooletu uurimise kohustust.

7

Teine osa käsitles harta artiklis 7 ja EIÕK artiklis 8 sätestatud kodu puutumatuse õiguse rikkumist.

8

Üldkohus järeldas, et hagi on vastuvõetamatu.

9

Kõigepealt lükkas Üldkohus vaidlustatud kohtuotsuse punktides 57–65 tagasi apellantide kaks argumenti, millega sooviti tõendada hagi vastuvõetavust teise kontrolliotsuse osas.

10

Üldkohus märkis selle tarvis esiteks vaidlustatud kohtuotsuse punktides 61–63, et kohtupraktika kohaselt tuleb akti õiguspärasust hinnata nende faktiliste ja õiguslike asjaolude alusel, mis olid olemas vastava akti vastuvõtmise kuupäeval, ja et siinses asjas on seetõttu teise kontrolliotsusega määratud kontrolli läbiviimist puudutavad etteheited nimetatud otsuse tühistamise nõude seisukohast asjasse puutumatud, nagu kinnitati ka 18. juuni 2015. aasta kohtuotsuses Deutsche Bahn jt vs. komisjon (C‑583/13 P, EU:C:2015:404). Nimelt ilmneb sellest kohtuotsusest, et kontrolli õigusvastane läbiviimine saab kahtluse alla seada üksnes hilisemad kontrolliotsused, mis on tehtud eelmise kontrolli ajal õigusvastaselt kogutud teabe põhjal.

11

Teiseks lükkas Üldkohus tagasi apellantide argumendi, millega vaidlustati teine kontrolliotsus seetõttu, et selles ei olnud ette nähtud ettevaatusmeetmeid, vältimaks seda, et komisjon saab teada dokumentidest, mille nad olid esimese kontrolli käigus oma kaitseks koostanud (edaspidi „ettevaatusmeetmed“). Neid meetmeid oleks aga tulnud võtta riski tõttu, et inspektorid võisid teise kontrolli käigus leida kaitsedokumente, mis on seotud esimese uurimisega, mille ese oli lähedalt seotud teise uurimise esemega. Sellega seoses märkis Üldkohus vaidlustatud kohtuotsuse punktis 64, et apellantide väidetud kaitseõiguste rikkumised ei tulenenud otseselt sellest, et puudusid ettevaatusmeetmed, vaid kontrolli enda läbiviimisest, mis ei mõjuta teise kontrolliotsuse tühistamise nõuet. Igal juhul on Üldkohtu sõnul komisjonile kõigi kontrollide ajal kehtestatud piirangud, mistõttu hagejate väidetud õiguste kaitse tuleb tagada igal juhul, ilma et selle tarvis oleks vaja vastu võtta ettevaatusmeetmeid. Lisaks ei toonud apellandid esile ühtegi konkreetset normi, milles kehtestataks komisjonile õiguslik kohustus lisada kontrolliotsusesse kindlad ettevaatusmeetmed selliste dokumentide kaitseks, mis on hõlmatud muud uurimist käsitleva, advokaadi ja tema kliendi kirjavahetuse konfidentsiaalsusega. Üldkohus järeldas sellest vaidlustatud kohtuotsuse punktis 65, et teine kontrolliotsus ei tekitanud õiguslikke tagajärgi, mida apellandid olid oma hagis väitnud, ja et järelikult tuleb seda puudutav nõue tunnistada vastuvõetamatuks.

12

Teiseks analüüsis Üldkohus hagi vastuvõetavust seoses 8. mai 2015. aasta kirja tühistamise nõudega.

13

Selle kohta leidis Üldkohus esmalt vaidlustatud kohtuotsuse punktides 79–82, et seda kirja tuleb analüüsida kui keeldumist peatada lõplikult uurimistoimingud apellantide suhtes, ja et sellisena oli kiri oma laadilt ettevalmistav akt. Tuginedes eeskätt 11. novembri 1981. aasta kohtuotsusele IBM vs. komisjon (60/81, EU:C:1981:264), järeldas Üldkohus seejärel, et hagi on vastuvõetamatu osas, mis puudutas selles kirjas nimetatud pooleliolevate uurimiste peatamisest keeldumist.

14

Seejärel lükkas Üldkohus tagasi apellantide argumendi, et 8. mai 2015. aasta kiri oli vaidlustatav akt, kuna see kujutas endast formaalset otsust, millega lõpetati iseseisev erimenetlus, mis käsitles niisuguste dokumentide kaitset, mis olid hõlmatud advokaadi ja tema kliendi kirjavahetuse konfidentsiaalsusega, ning mõjutas seetõttu vahetult ja pöördumatult nende õiguslikku olukorda. Sellega seoses järeldas Üldkohus vaidlustatud kohtuotsuse punktides 87–89, et see kiri ei kujuta endast sellist formaalset otsust ega isegi vaikimisi tehtud otsust, milles jäetakse rahuldamata konfidentsiaalsena käsitlemise taotlus, kuna nimetatud kirjas ei võtnud komisjon seisukohta küsimuses, kas kõnealused dokumendid olid ametisaladusega kaitstud või mitte. Äärmisel juhul oli 8. mai 2015. aasta kirjas kinnitatud apellantidele, et komisjon ei olnud dokumente lugenud ja et seetõttu ei olnud liidu õigust rikutud. Üldkohus märkis ühtlasi, et komisjon ei olnud sisuliselt neid dokumente konfiskeerinud ega lisanud neid oma toimikule, välja arvatud ühe dokumendi, mis küll konfiskeeriti ja pitseeriti, aga tagastati hiljem apellantidele.

15

Lõpuks sedastas Üldkohus vaidlustatud kohtuotsuse punktides 91 ja 92 esiteks, et kohtulik kontroll nende tingimuste üle, kuidas kontroll läbi viidi, kuulub põhimõtteliselt tühistamishagi juurde, mis on olenevalt olukorrast esitatud lõpliku otsuse peale, mille komisjon tegi ELTL artikli 101 lõike 1 alusel. See tagab ühtlasi tõhusa kohtuliku kaitse olemasolu, mis puudutab konkurentsiasutuste kontrollimeetmeid, nagu Euroopa Inimõiguste Kohus on seda nõudnud. Teiseks, kui sellises olukorras nagu põhikohtuasjas – võttes arvesse teise uurimise lõpetamist ja ilma, et see mõjutaks võimalust esitada olenevalt olukorrast hagi nõudega tühistada võimalik lõplik otsus, mis on vastu võetud esimeses uurimises – oleksid apellandid leidnud, et aktid, millega komisjon oli tutvunud konfidentsiaalsete dokumentidega, olid õigusvastased ning tekitanud neile kahju, mis tekitas liidu vastutuse, oleks nad pidanud esitama lepinguvälise vastutuse hagi. See võimalus oleks esinenud ka siis, kui kontroll ei oleks viinud lõpliku otsuseni, mille kohta saaks esitada tühistamishagi. Selline kahju hüvitamise hagi ei kuulu süsteemi, millega kontrollitakse liidu selliste aktide kehtivust, millel on siduvad õiguslikud tagajärjed, mis võivad mõjutada hageja huve, vaid selle hagi võib esitada, kui isikule on tekkinud kahju institutsiooni õigusvastase tegevuse tõttu.

16

Apellatsioonkaebusega paluvad apellandid Euroopa Kohtul tühistada vaidlustatud kohtuotsus, tunnistada tühistamishagi vastuvõetavaks, saata kohtuasi tagasi Üldkohtule sisulise otsuse tegemiseks ja mõista kohtukulud välja komisjonilt.

17

Komisjon palub Euroopa Kohtul jätta apellatsioonkaebus rahuldamata ja mõista kohtukulud välja apellantidelt.

18

Euroopa Kohtu kodukorra artikli 62 alusel paluti pooltel 21. jaanuaril 2019 esitada oma märkused küsimuses, kas apellantidel on veel põhjendatud huvi apellatsioonkaebust esitada. Eelkõige paluti neil vastata küsimusele, mis kasu võivad nad saada sellest, kui vaidlustatud otsus tühistataks, võttes arvesse, et komisjon otsustas 7. aprillil 2017 teise uurimise lõpetada.

19

Pooled vastasid sellele küsimusele Euroopa Kohtu kantseleisse 20. veebruaril 2019 saabunud dokumentidega.

20

Vastuseks küsimusele, mida Euroopa Kohus pooltele esitas, väitsid apellandid, et vaidlustatud kohtuotsuse tühistamine, ning selle tagajärjel teise kontrolliotsuse ja 8. mai 2015. aasta kirja tühistamine võib viia kogu menetluse lõpetamiseni esimeses uurimises, muudaks õigusvastaseks mis tahes uurimisakti või -toimingu vastuvõtmise komisjoni poolt nii esimeses kui ka teises uurimises ning võimaldaks neil nõuda tekkinud kahju hüvitamist.

21

Nimelt esiteks kaitseõiguste rikkumine seetõttu, et komisjon tutvus esimest uurimist käsitlevate dokumentidega, kusjuures selle tegi võimalikuks ettevaatusmeetmete puudumine teises kontrolliotsuses, muutis apellantidele de facto võimatuks organiseerida oma kaitset selles uurimises. Lisaks peaks õigusvastasuse tuvastamine ja teise kontrolliotsuse tühistamine seetõttu, et see muutis võimalikuks komisjonil nimetatud dokumentidega tutvuda, viima 8. mai 2015. aasta kirja tühistamiseni, kuna esimene uurimine ei saa enam erapooletult jätkuda, ning komisjon oleks pidanud selle lõplikult lõpetama. Lisaks, kuna ta keeldus 8. mai 2015. aasta kirjas tunnustamast esimese uurimise raames koostatud kaitsedokumentide konfidentsiaalset laadi, siis võttis komisjon apellantidelt õiguse end selle uurimise raames igakülgselt kaitsta. Teiseks ei takista teise uurimise halduslik lõpetamine selle võimalikku uuesti algatamist.

22

Komisjon leiab seevastu, et teise uurimise haldusliku lõpetamise tõttu on apellatsioonkaebus kaotanud oma eseme osas, milles see käsitleb vaidlustatud kohtuotsuse seda uurimist puudutavat osa.

23

Täpsemalt võimaldas see lõpetamine apellantidel saavutada tulemuse, mida nad oma hagiga taotlesid, kuna selles paluti tühistada teine kontrolliotsus ja 8. mai 2015. aasta kiri vähemalt seoses komisjoni keeldumisega teine uurimine peatada. Nimelt, ehkki see uurimine lõpetati üksnes halduslikult, sest ametlikku menetlust ei olnud algatatud, oli see lõpetamine laadilt peaaegu lõplik. Komisjon täpsustab sellega seoses, et ei ole mingit võimalust uurimist uuesti avada, välja arvatud juhul, kui ta saab teada uuest olulisest arengust. Lisaks kehtiksid sellisele uuele avamisele teatud tingimused, eelkõige põhjendamise valdkonnas, ning see tooks tõenäoliselt kaasa uue uurimise, mille raames komisjon ei saa kasutada dokumente, mida analüüsiti lõpetatud teise uurimise käigus.

24

Euroopa Kohtu väljakujunenud praktika kohaselt peab hageja põhjendatud huvi hagi eset arvestades olemas olema hagi esitamise staadiumis, vastasel juhul on hagi vastuvõetamatu. Vaidluse ese nagu ka põhjendatud huvi peab säilima kuni kohtuotsuse tegemiseni, vastasel juhul langeb otsuse tegemise vajadus ära; see eeldab, et hagi tulemusel võib hagi esitanud pool saada mingit kasu (6. septembri 2018. aasta kohtuotsus Bank Mellat vs. nõukogu, C‑430/16 P, EU:C:2018:668, punkt 50 ja seal viidatud kohtupraktika).

25

Nagu ka komisjon möönab, ei ole siinses asjas teise uurimise halduslik lõpetamine, mis leidis aset Üldkohtu menetluse ajal, oma laadilt lõplik, kuna seda uurimist on võimalik uuesti avada, kui komisjon saab teada uuest olulisest arengust.

26

Kuid pelk õiguslik võimalus see uurimine uuesti avada on piisav, et tõendada apellantide põhjendatud huvi. Nimelt, kui vaidlustatud kohtuotsus tühistatakse ning kui selle tagajärjel tühistab Üldkohus teise kontrolliotsuse ja 8. mai 2015. aasta kirja, on selle tagajärg vähemalt see, et võetakse õiguslik alus väidetavalt õigusvastastelt uurimistoimingutelt, mille komisjon tegi teise uurimise raames, ning järelikult kohustatakse komisjoni olenevalt olukorrast algatama uus uurimine, mille raames ei saa ta kasutada väidetavalt konfidentsiaalseid dokumente, millega eelmise uurimise käigus tutvuti (vt selle kohta 22. oktoobri 2002. aasta kohtuotsus Roquette Frères, C‑94/00, EU:C:2002:603, punkt 49, ja 18. juuni 2015. aasta kohtuotsus Deutsche Bahn jt vs. komisjon, C‑583/13 P, EU:C:2015:404, punkt 45).

27

Seetõttu säilib apellantidel põhjendatud huvi vaidlustatud kohtuotsust vaidlustada ning nende apellatsioonkaebus on vastuvõetav.

28

Esimeses väites viitavad apellandid reale õigusnormi rikkumistele ning põhjendamiskohustuse rikkumisele, mille Üldkohus oli teinud talle esitatud hagiavalduse vastuvõetavuse hindamisel. See väide koosneb kahest osast.

29

Esimese väite esimene osa, mille põhjenduseks esitavad apellandid neli argumenti, käsitleb Üldkohtu hinnangut hagi vastuvõetavusele osas, milles paluti teise kontrolliotsuse tühistamist.

30

Esimeses argumendis lähtuvad apellandid eeldusest, et kui teist kontrolliotsust oleks piisavalt põhjendatud, st kui selles oleks ette nähtud ettevaatusmeetmed, siis ei oleks inspektorid arvanud, et see lubab neil tutvuda dokumentidega, mida apellandid pidasid konfidentsiaalseks.

31

Sellega seoses väidavad apellandid esiteks, et Üldkohus rikkus tal lasuvat põhjendamiskohustust, kuna ta ei vastanud argumentidele selle kohta, et teise kontrolliotsusega ettevaatusmeetmete võtmata jätmine kujutas ka põhjendamiskohustuse, määruse nr 1/2003 artikli 20 lõike 4, harta artikli 47 ja EIÕK artikli 6 rikkumist. Teiseks on Üldkohus vaidlustatud kohtuotsuse punktis 64 moonutanud apellantide nõuet, järeldades, et nad ei olnud viidanud ühelegi konkreetsele normile, milles oleks kehtestatud väidetavat kohustust lisada teisele kontrolliotsusele ettevaatusmeetmeid, ehkki apellandid olid selle suhtes viidanud neile samadele õigusnormidele. Kolmandaks järeldas Üldkohus ekslikult, et apellandid olid esitanud esimese argumendi, et kontrolli õigusvastane läbiviimine võib kahtluse alla seada ka selle otsuse kehtivuse, mille põhjal see kontroll läbi viidi. Tegelikult viitasid nad teise kontrolliotsuse täitmise korrale üksnes ammendavuse huvides ja selleks, et selgitada otsuse enda õiguspärasuse analüüsi 18. juuni 2015. aasta kohtuotsust Deutsche Bahn jt vs. komisjon (C‑583/13 P, EU:C:2015:404) silmas pidades.

32

Teises argumendis väidavad apellandid, et kui Üldkohus märkis vaidlustatud kohtuotsuse punktis 64, et kaitseõiguste väidetavad rikkumised tulenevad mitte vahetult sellest, et puudusid ettevaatusmeetmed, vaid kontrolli läbiviimisest, ja et komisjonile oli siiski kehtestatud terve kontrolli vältel piirangud, siis on Üldkohus hagi vastuvõetavuse faasis ekslikult hinnanud seda hagi sisuliselt.

33

Kolmanda argumendiga väidavad hagejad, et Üldkohus on õigusnormi rikkunud, kui ta järeldas vaidlustatud kohtuotsuse punktides 62, 64 ja 65, et põhjenduse puudumine, mis seisnes selles, et teises kontrolliotsuses puudusid ettevaatusmeetmed, ei omanud mõju tühistamisnõudele, et väidetavad rikkumised ei tulenenud vahetult sellest puudumisest ja et teine kontrolliotsus ei tekitanud nende viidatud õiguslikke tagajärgi.

34

Hagejate hinnangul olid esimene ja teine kontroll tegelikult oma eseme tõttu lähedalt seotud, mistõttu teist kontrolliotsust tehes oli komisjon silmitsi kõrgendatud objektiivse riskiga, et kontrolli läbiviimise käigus rikutakse kaitseõigusi. Neil asjaoludel oleks komisjon pidanud seda riski arvesse võtma ja eelkõige ette nägema ettevaatusmeetmeid, et piirata inspektoritele antud pädevust. Seetõttu tekitas selliste meetmete puudumine väidetavad rikkumised, mida inspektorid toime panid.

35

Hagejad heidavad Üldkohtule ette ka seda, et ta rikkus tal lasuvat põhjendamiskohustust esiteks seetõttu, et ta ei toonud välja ühtegi põhjust, mis võiks selgitada seda, et ei esinenud otsest põhjuslikku seost puuduvate põhjenduste ja kaitseõiguste rikkumise vahel, ja teiseks seetõttu, et ta ei vastanud nende argumendile, et kahe kontrolli eseme vahel esines seos, mis põhjendas vajadust selle järele, et komisjon peab esitama konkreetse põhjenduse.

36

Neljandas argumendis väidavad apellandid, et Üldkohus on vaidlustatud kohtuotsuse punktis 64 õigusnormi rikkunud seisukoha tõttu, et igal juhul tagavad kaitseõigusi piirid, mis on komisjonile kõigi kontrollide käigus kehtestatud. Tegelikult ei vabasta nende piiride olemasolu komisjoni kohustusest oma otsuseid põhjendada. Lisaks, viidates üksnes abstraktselt neile piiridele, jättis Üldkohus ekslikult kontrollimata selle, kas komisjon on kaitseõigusi järginud.

37

Komisjoni vaidleb nendele argumentidele vastu.

38

Esimese väite esimeses osas ja selle põhjenduseks esitatud neljas argumendis, mida tuleb koos analüüsida, väidavad apellandid sisuliselt seda, et Üldkohus on korduvalt õigusnormi rikkunud, eiranud tal lasuvat põhjendamiskohustust ning rikkunud kaitseõigusi, kui ta luges vastuvõetamatuks väite, et teist kontrolliotsust ei ole põhjendatud, sest sellele oleks pidanud lisama ettevaatusmeetmed.

39

Eeskätt olevat Üldkohus esiteks jätnud vastamata apellantide väitele, mis käsitles teise kontrolliotsuse põhjendamata jätmist, kuna selles ei olnud ette nähtud ettevaatusmeetmeid.

40

Sellega seoses tuleb märkida, et nimetatud argumentides on segi aetud analüüs, mille Üldkohus peab läbi viima tühistamishagi vastuvõetavuse hindamisel, ja sellise hagi sisuline analüüs.

41

Nimelt on Üldkohus analüüsinud ainult apellantide argumente, milles üritatakse selle hagi vastuvõetavust tõendada. Kuid selles analüüsis kontrollis Üldkohus muu hulgas seda, kas argumendid, millele hagi tugines, võisid kahtluse alla seada vaidlustatud aktide õiguspärasuse.

42

Vastupidi hagejate väidetele on Üldkohus põhjendatult jätnud analüüsimata nende argumentide sisulise põhjendatuse, mille kohaselt ettevaatusmeetmete puudumine teises kontrolliotsuses kujutas endast määruse nr 1/2003 artikli 20 lõike 4, harta artikli 47 ja EIÕK artikli 6 rikkumist.

43

Mis puudutab seejärel hagejate argumenti, et Üldkohus on ekslikult hagi sisulisest küljest hinnanud, kui ta järeldas vaidlustatud kohtuotsuse punktis 64, et kaitseõiguste väidetavad rikkumised ei tulene vahetult ettevaatusmeetmete puudumisest, vaid kontrolli läbiviimisest endast, siis see argument lähtub nimetatud punkti ekslikust tõlgendamisest.

44

Nimelt ei analüüsinud Üldkohus nende argumentide põhjendatust, millega viidatud rikkumisi üritati tõendada, vaid piirdus hagi vastuvõetavuse hinnangus järeldusega, et igal juhul ei esinenud mingit põhjuslikku seost nende rikkumiste – isegi kui need on tõendatud – ja teise kontrolliotsuse õiguspärasuse vahel.

45

Nagu Üldkohus vaidlustatud kohtuotsuse punktis 61 põhjendatult märkis, tuleb liidu akti õiguspärasust hinnata nende faktiliste ja õiguslike asjaolude alusel, mis olid olemas akti vastuvõtmise kuupäeval (11. mai 2017. aasta kohtuotsus Rootsi vs. komisjon, C‑562/14 P, EU:C:2017:356, punkt 63 ja seal viidatud kohtupraktika), mistõttu otsuse vastuvõtmisele järgnevad aktid ei saa selle otsuse kehtivust mõjutada (8. novembri 1983. aasta kohtuotsus IAZ International Belgium jt vs. komisjon, 96/82–102/82, 104/82, 105/82, 108/82 ja 110/82, EU:C:1983:310, punkt 16, ja 17. oktoobri 1989. aasta kohtuotsus Dow Benelux vs. komisjon, 85/87, EU:C:1989:379, punkt 49, ning Euroopa Kohtu presidendi 27. septembri 2004. aasta määrus komisjon vs. Akzo ja Akcros, C‑7/04 P(R), EU:C:2004:566, punkt 46).

46

Seega, kuna siinses asjas väidetud rikkumisi oleks komisjoni inspektorid saanud toime panna üksnes teise kontrolli käigus ja seega pärast teise kontrolliotsuse tegemist, siis ei oleks saanud need mingil juhul mõjutada selle otsuse õiguspärasust.

47

Lisaks leiavad apellandid, et siinses asjas oleks tulnud ette näha ettevaatusmeetmeid, võttes arvesse kõrgendatud riski, et inspektorid saavad teise kontrolli käigus tutvuda konfidentsiaalsete dokumentidega, mis puudutavad esimest kontrolli, kuna uurimistel, mille raames need kontrollid toimusid, oli sarnane ese.

48

Tuleb märkida, et see argument tugineb sisuliselt eeldusele, et teises kontrolliotsuses tuleb ette näha konkreetsed ettevaatusmeetmed seoses advokaadi ja tema kliendi kirjavahetuse konfidentsiaalsuse kaitsega kontrolli käigus, kui sellele eelneb esimene kontroll ja kui need kaks kontrolli viiakse läbi uurimiste raames, millel on sarnane ese. Nimelt tagavat niisugusel juhul üksnes sellised ettevaatusmeetmed, et komisjoni inspektorid ei arva, et see otsus annab neile õiguse tutvuda dokumentidega, mis on hõlmatud advokaadi ja tema kliendi kirjavahetuse konfidentsiaalsusega.

49

See eeldus on ilmselgelt väär.

50

Nimelt on advokaadi ja tema kliendi kirjavahetuse konfidentsiaalsuse kaitse osa kaitseõigustest, mida tuleb esialgsest uurimisest alates järgida (vt selle kohta 18. mai 1982. aasta kohtuotsus AM & S Europe vs. komisjon, 155/79, EU:C:1982:157, punktid 18–23; 21. septembri 1989. aasta kohtuotsus Hoechst vs. komisjon, 46/87 ja 227/88, EU:C:1989:337, punkt 16, ja 14. septembri 2010. aasta kohtuotsus Akzo Nobel Chemicals ja Akcros Chemicals vs. komisjon jt, C‑550/07 P, EU:C:2010:512, punktid 40 ja 41). Seetõttu peavad komisjon ja tema inspektorid nimetatud õigust põhimõtteliselt järgima, sõltumata sellest, mis ulatusega on neile kontrolliotsusega antud volitus.

51

Niisiis, vastupidi apellantide väidetele ei oleks inspektorid mingil juhul saanud asjaolust, et teises kontrolliotsuses ei olnud ühtegi konkreetset ettevaatusmeedet väidetavalt konfidentsiaalsete dokumentide kohta, mis olid koostatud pärast esimest kontrolli, järeldada seda, et neil oli õigus nimetatud dokumentide konfidentsiaalsust rikkuda.

52

Mis puudutab lõpuks argumente vaidlustatud kohtuotsuse punktis 64 esitatud kaalutluste kohta, mille kohaselt esiteks on komisjonile igal juhul kehtestatud piirid kõigi kontrollide ajal, mistõttu apellantide väidetud õigusi tuleb igas olukorras tagada, ja teiseks, et apellandid ei olnud tuvastanud konkreetset normi, mis kehtestaks komisjonile õigusliku kohustuse lisada teise kontrolliotsusesse konkreetsed ettevaatusmeetmed, siis piisab, kui märkida, et need kaalutlused on esitatud ammendavuse huvides ja et järelikult, isegi kui need argumendid oleksid põhjendatud, ei saaks need kaasa tuua vaidlustatud kohtuotsuse tühistamist, ning need tuleb seetõttu tulemusetuse tõttu tagasi lükata.

53

Nimelt tuleneb väljakujunenud kohtupraktikast, et kui Üldkohtu esitatud üks põhistustest on piisav kohtuotsuse resolutsiooni põhjendamiseks, ei ole asjaomases kohtuotsuses esitatud muus põhjenduses esineda võival veal igal juhul mõju nimetatud resolutsioonile, mistõttu väide, milles neid vigu mainitakse, on tulemusetu ja tuleb tagasi lükata (vt eelkõige 29. aprilli 2004. aasta kohtuotsus komisjon vs. CAS Succhi di Frutta, C‑496/99 P, EU:C:2004:236, punkt 68, ja 15. mai 2019. aasta kohtuotsus CJ vs. ECDC, C‑170/18 P, ei avaldata, EU:C:2019:410, punkt 56).

54

Eelnevaid kaalutlusi silmas pidades on Üldkohus põhjendatult leidnud, et apellantide argumendid ei suuda kahtluse alla seada teise kontrolliotsuse seaduslikkust, ning järeldanud vaidlustatud kohtuotsuse punktis 65, et hagi on selle otsuse tühistamise osas vastuvõetamatu.

55

Seega tuleb esimese väite esimene osa tagasi lükata.

56

Esimese väite teine osa, mille põhjenduseks on esitatud kaks argumenti, käsitleb Üldkohtu hinnangut hagi vastuvõetavusele osas, mis puudutas 8. mai 2015. aasta kirja tühistamist.

57

Esimese argumendiga heidavad apellandid Üldkohtule ette kirja sõnastuse moonutamist. Nimelt, kuigi vaidlustatud kohtuotsuse punkti 80 kohaselt on see kiri üksnes ettevalmistav akt komisjoni uurimise lõpetava lõpliku otsuse vastuvõtmiseks, sisaldab nimetatud kiri tegelikult komisjoni lõplikku seisukohta kõnealuste dokumentide mittekonfidentsiaalse laadi kohta. Kirjas on seetõttu esitatud otsus, millel on apellantide suhtes siduvad õiguslikud tagajärjed. Lisaks moonutas Üldkohus selle kohtuotsuse punktis 87 fakte, kui ta leidis, et nimetatud kirjas komisjon „ei võtnud seisukohta küsimuses, kas kõnealused dokumendid [olid] hõlmatud ametisaladusega või mitte ja et äärmisel juhul on 8. mai 2015. aasta kirjas kinnitatud apellantidele, et komisjon ei olnud dokumente lugenud“. Tegelikult ilmneb nimetatud kirjast selgelt, et komisjon ei vaidle vastu sellele, et märgistatud dokumentidega tutvuti.

58

Lisaks on 8. mai 2015. aasta kiri tekitanud apellantidele hüvitamatut kahju. Nimelt võis esiteks asjaolu, et komisjon tutvus kõnealuste dokumentidega, tingimata mingil viisil mõjutada esimest uurimist, ja teiseks oleks vaid selle uurimise katkestamine võinud vältida nimetatud kahju suurenemist, arvestades, et siinse juhtumi väga erilises kontekstis oli just teise kontrolli käigus toimunud kaitseõiguste rikkumine selline, mis kahjustas tõhusa kaitse võimalust, mis pidi apellantidel olema.

59

Teises argumendis väidavad apellandid, et Üldkohus on vaidlustatud kohtuotsuse punktides 86–89 vääralt tuvastanud, et käesolev olukord erines sellest, mille kohta tehti 17. septembri 2007. aasta kohtuotsus Akzo Nobel Chemicals et Akcros Chemicals vs. komisjon (T‑125/03 ja T‑253/03, EU:T:2007:287), ja ka vääralt järeldanud, et kuna väidetavalt konfidentsiaalseid dokumente tegelikult ei konfiskeeritud ega lisatud neid toimikusse, siis ei olnud komisjon teinud vaikimisi otsust, millega lükati tagasi taotlus kaitsta advokaadi ja tema kliendi kirjavahetuse konfidentsiaalsust.

60

Tegelikult on esmalt kunstlik eristada seda, kas dokumendid on konfiskeeritud või mitte, ja niisugune eristamine lubaks komisjonil vältida oma otsuse võimalikku vaidlustamist sellega, et ta ei kopeeri kaitsedokumente, millega tema inspektorid on siiski tutvunud. Seejärel moonutas Üldkohus vaidlustatud kohtuotsuse punktis 87 fakte järelduses, et 8. mai 2015. aasta kiri kinnitas, et need inspektorid ei olnud lugenud apellantide kaitsedokumente. Üldkohtus esitatud kaitsedokumentides möönis komisjon aga, et apellantide kaitsedokumente, mis tema silmis ei olnud ametisaladusega kaitstud, võisid tema inspektorid olla lugenud, ning tema hinnangul olid need inspektorid võinud lühidalt üle vaadata dokumendid, mis võisid olla kaitstud. Nimelt on see kiri vaikimisi tehtud otsus, millega lõpetati iseseisev erimenetlus, mis käsitles kaitseõiguste kaitset. Sellega seoses ei oma tähtsust küsimus, kas komisjon oli need dokumendid kopeerinud ja/või oma toimikusse lisanud. Siinses asjas oli komisjoni vaikimisi tehtud otsus igal juhul materialiseerunud sellega, et kaitsedokumendid lisati otsinguvalimisse, et nendega oli tutvutud ja et mõned nende hulgast olid loetud uurimise seisukohalt asjasse puutuvaks, ehkki seejärel olid need jäetud välja eksporditavate dokumentide loetelust.

61

Komisjon vaidleb nendele argumentidele vastu.

62

Esimese väite teise osaga viitavad apellandid sisuliselt 8. mai 2015. aasta kirja moonutamisele ja õigusnormi rikkumisele, mis seisnes selles, et Üldkohus määratles ekslikult nimetatud kirja ettevalmistavaks aktiks, mitte aga komisjoni lõplikuks otsuseks, millega lükatakse tagasi advokaadi ja tema kliendi kirjavahetuse konfidentsiaalsuse taotlus.

63

Esmalt tuleb märkida, et Euroopa Kohtu järjepidevast kohtupraktikast ilmneb, et kui Üldkohus on faktilised asjaolud tuvastanud või neid hinnanud, on Euroopa Kohus vastavalt ELTL artiklile 256 pädev kontrollima üksnes nende faktiliste asjaolude õiguslikku kvalifikatsiooni ja neist tuletatud õiguslikke tagajärgi. Seega, kui Üldkohtule esitatud tõendeid ei ole moonutatud, ei kujuta faktiliste asjaolude hindamine endast Euroopa Kohtu kontrollile alluvat õigusküsimust kui sellist (vt eelkõige 20. septembri 2018. aasta kohtuotsus Hispaania vs. komisjon, C‑114/17 P, EU:C:2018:753, punkt 75 ja seal viidatud kohtupraktika).

64

Ehkki selline moonutamine võib seisneda dokumendi tõlgendamises viisil, mis on selle sisuga vastuolus (vt selle kohta 11. juuli 2013. aasta kohtuotsus Prantsusmaa vs. komisjon, C‑601/11 P, EU:C:2013:465, punkt 106), peab see ilmselgelt tulenema toimikust ning eeldab, et Üldkohus on ilmselgelt ületanud nende tõendite mõistliku hindamise piire. Sellega seoses ei piisa, kui tõendada, et dokumenti oleks võimalik tõlgendada muul viisil, kui Üldkohus seda tegi (29. oktoobri 2015. aasta kohtuotsus komisjon vs. ANKO, C‑78/14 P, EU:C:2015:732, punkt 55 ja seal viidatud kohtupraktika).

65

Siinses asjas ilmneb 8. mai 2015. aasta kirjast, et komisjon leidis, et „dokumendi märgistamine (näiteks lisatud dokumendi puhul) ei tähendanud tingimata, et inspektorid lugesid läbi kõik selle dokumendiga seotud dokumendid“, sealhulgas dokumendid, „mis võisid potentsiaalselt olla kaitstud ametisaladusega“. Seega, ehkki komisjon ei olnud otsesõnu välistanud, et tema inspektorid võisid olla lugenud väidetavalt konfidentsiaalseid dokumente, ei tunnistanud ta siiski – vastupidi apellantide väidetele –, et neid dokumente ka tegelikult, kui tahes põgusalt loeti. Seevastu välistas komisjon otsesõnu, et dokumendi märgistamine võrduks tingimata selle lugemisega.

66

Seetõttu tuleb järeldada, et kuna Üldkohus järeldas vaidlustatud kohtuotsuse punktis 87, et „komisjon ei võtnud 8. mai 2015. aasta kirjas seisukohta selles, kas kõnealused dokumendid [olid] ametisaladusega hõlmatud või mitte“, ja et äärmisel juhul see kiri „kinnitas [apellantidele], et komisjon ei olnud dokumente lugenud“, siis ei ole Üldkohus seda kirja tõlgendanud viisil, mis on ilmselgelt vastuolus selle sisuga, ega seda moonutanud.

67

Sellest tuleneb, et Üldkohus on vaidlustatud kohtuotsuse punktis 90 põhjendatult tuvastanud, et menetletav kohtuasi erines sellest, milles Üldkohus tegi 17. septembri 2007. aasta kohtuotsuse Akzo Nobel Chemicals ja Akcros Chemicals vs. komisjon (T‑125/03 ja T‑253/03, EU:T:2007:287), milles komisjon oli võtnud seisukoha dokumentide konfidentsiaalsuse kohta vaikiva otsusega, mis konkretiseerus nende dokumentide konfiskeerimisega, lükates formaalselt tagasi taotluse nende konfidentsiaalsust kaitsta.

68

Kuna aga siinses asjas järeldas Üldkohus põhjendatult, et 8. mai 2015. aasta kiri ei võtnud seisukohta kõnealuste dokumentide konfidentsiaalsuse kohta ega kinnitanud, et komisjoni inspektorid olid teise kontrolli käigus lugenud väidetavalt konfidentsiaalseid dokumente, siis ei saa see kiri kujutada endast formaalset otsust, millega lükatakse tagasi konfidentsiaalsena käsitlemise taotlus, ega ammugi mitte otsust, millega kinnitatakse vaikimisi tehtud otsust jätta selline taotlus rahuldamata.

69

Üldkohus ei ole niisiis õigusnormi rikkunud, kui ta järeldas vaidlustatud kohtuotsuse punktides 80 ja 81, et 8. mai 2015. aasta kirja tuleb analüüsida kui keeldumist lõpetada apellantide suhtes lõplikult uurimistoimingud, mis olid laadilt ettevalmistavad toimingud.

70

Järelikult tuleb esimese väite teine osa ning sellest lähtuvalt kogu esimene väide tervikuna tagasi lükata.

71

Teises väites heidavad apellandid Üldkohtule ette, et Üldkohus on vaidlustatud kohtuotsuse punktides 91 ja 92 leidnud, et kohtulik kontroll komisjoni väidetava õigusvastase tegevuse üle kontrolli läbiviimise käigus on piiratud üksnes niisuguste hagide läbivaatamisega, milles nõutakse selle institutsiooni poolt hiljem vastu võetud lõpliku otsuse tühistamist või liidu lepinguvälise vastutuse tuvastamist. Nii toimides on Üldkohus rikkunud apellantide õigust tõhusale kohtulikule kaitsele, mis on tagatud EIÕK artiklis 6 ja harta artiklis 47, kuna need kaks liiki hagi ei võimalda hagejatele piisavat kohtulikku kaitset.

72

Esiteks väidavad apellandid seoses tühistamishagiga, viidates Euroopa Inimõiguste Kohtu 21. detsembri 2010. aasta otsusele Société Canal Plus jt vs. Prantsusmaa (CE:ECHR:2010:1221JUD002940808), et kui komisjon ei võtnud vastu lõplikku otsust, siis võetakse neilt igasugune võimalus kaevata edasi nende toimingute peale, ehkki menetluse mingis kindlas staadiumis toime pandud rikkumisi ei saa alati parandada menetluse hilisemas staadiumis. Seevastu, kui võetakse vastu lõplik otsus, siis ei võimalda selle peale esitatud tühistamishagi vältida pöördumatuid tagajärgi, mis tulenesid konfidentsiaalse teabe kasutamisest, mis oli esitatud dokumentides, millega komisjoni inspektorid olid tutvunud. Teiseks ei ole apellantide õiguste kaitse tagamiseks tõhus ka lepinguvälise kahju hüvitamise hagi, mis ei võimalda kõrvaldada tagasiulatuvalt komisjoni väidetava õigusvastase tegevuse õiguslikku alust.

73

Nende sõnul tuleneb nimetatud järeldus veelgi enam sellest, et harta artikli 52 lõike 4 ja artikli 53 kohaselt peaks liidu õigusega tagatud kohtulik kaitse olema vähemalt võrdväärne sellega, mille tagavad liikmesriikide põhiseaduslikud traditsioonid. Cour constitutionnelle (Belgia konstitutsioonikohus), tuginedes samale Euroopa Inimõiguste Kohtu praktikale, järeldas, et kontrollimeetmete kohtulik kontroll peab rikkumise tuvastamise korral võimaldama kas toimingu tegemise ennetamist, või kui toiming juba tehti, andma huvitatud isikutele „sobiva hüvitise“.

74

Komisjoni vaidleb nendele argumentidele vastu.

75

Apellatsioonkaebuse teise väite kohaselt on rikutud apellantide õigust tõhusale kohtulikule kaitsele, mis on tagatud harta artiklis 47 ja EIÕK artiklis 6. Apellandid heidavad Üldkohtule ette seisukohta, et kohtulik kontroll komisjoni väidetavalt õigusvastaste toimingute üle kontrolli käigus piirdub üksnes nende hagidega, milles nõutakse liidu lepinguvälise vastutuse tuvastamist ja niisuguse lõpliku otsuse tühistamist, mille komisjon hiljem vastu võtab ja milles ta tuvastab liidu konkurentsieeskirjade rikkumise.

76

Kuid siinses asjas on vaidlustatud kohtuotsuse punktides 91 ja 92 esitatud kaalutluste – mida apellandid vaidlustasid – alguses sõnad „Tuleb lisada, et“. Teiseks viis Üldkohus vaidlustatud kohtuotsuse punktides 82 ja 90 lõpule apellantide esitatud argumentide analüüsi, mis on kokku võetud vastavalt selle kohtuotsuse punktides 68 ja 69 ning punktis 83.

77

Sellest tuleneb, et vaidlustatud kohtuotsuse punktid 91 ja 92 on esitatud ammendavuse huvides.

78

Seetõttu tuleb käesoleva kohtuotsuse punktis 53 esitatud kohtupraktikat silmas pidades teine väide tulemusetuse tõttu tagasi lükata.

79

Arvestades eelnevaid kaalutlusi, tuleb apellatsioonkaebus tervikuna rahuldamata jätta.

80

Euroopa Kohtu kodukorra artikli 184 lõige 2 näeb ette, et kui apellatsioonkaebus on põhjendamatu, siis otsustab Euroopa Kohus kohtukulude jaotuse. Vastavalt kodukorra artikli 138 lõikele 1, mida kodukorra artikli 184 lõike 1 alusel kohaldatakse apellatsioonkaebuste lahendamisel, on kohtuvaidluse kaotanud pool kohustatud hüvitama kohtukulud, kui vastaspool on seda nõudnud.

81

Kuna komisjon on kohtukulude hüvitamist nõudnud ja apellandid on kohtuvaidluse kaotanud, tuleb kohtukulud välja mõista apellantidelt. Kohtukulud tuleb välja mõista solidaarselt, kuna apellandid esitasid apellatsioonkaebuse ühiselt.

Esitatud põhjendustest lähtudes Euroopa Kohus (kaheksas koda) otsustab: