1

Käesoleva kohtuasja apellatsioonkaebustes paluvad Erste Group Bank AG, endine Erste Bank der österreichischen Sparkassen AG (edaspidi „Erste”), Raiffeisen Zentralbank Österreich AG (edaspidi „RZB”), Bank Austria Creditanstalt AG (edaspidi „BA-CA”) ja Österreichische Volksbanken AG (edaspidi „ÖVAG”) Euroopa Kohtul tühistada Euroopa Ühenduste Esimese Astme Kohtu 14. detsembri 2006. aasta otsus kohtuasjas: Raiffeisen Zentralbank Österreich jt vs. komisjon (kohtuasjad T-259/02–T-264/02 ja T-271/02, EKL 2006, lk II-5169, edaspidi „vaidlustatud kohtuotsus”), millega jäeti rahuldamata apellantide nõue tühistada komisjoni . aasta otsus 2004/138/EÜ EÜ artikli 81 kohaldamise menetluses (juhtum COMP/36.571/D-1, Austria pangad – „Lombardi klubi”) (ELT 2004, L 56, lk 1; edaspidi „vaidlustatud komisjoni otsus”); teise võimalusena paluvad apellandid vähendada neile vaidlustatud komisjoni otsuse artiklis 3 määratud trahve ja kolmanda võimalusena tühistada Esimese Astme Kohtu otsus ning saata kohtuasi Esimese Astme Kohtule uueks arutamiseks.

2

Nõukogu 6. veebruari 1962. aasta määruse nr 17, esimene määrus asutamislepingu artiklite [81] ja [82] rakendamise kohta (EÜT 1962, 13, lk 204; ELT eriväljaanne 08/01, lk 3), artikli 11 lõikes 5 on sätestatud:

„Kui ettevõtja või ettevõtjate ühendus ei esita soovitud informatsiooni komisjoni poolt määratud aja jooksul või annab ebatäielikku informatsiooni, nõuab komisjon otsusega informatsiooni esitamist. Otsuses on täpsustatud, millist informatsiooni soovitakse, määratud tähtaeg, mille jooksul see peab olema esitatud, ja märgitud artikli 15 lõike 1 punktis b ja artikli 16 lõike 1 punktis c ettenähtud trahvid ja õigus otsuse läbivaatamisele ühenduse kohtus.”

3

Määruse nr 17 artikli 15 lõikes 2 on sätestatud:

„2.   Komisjon võib otsusega määrata ettevõtjatele või ettevõtjate ühendustele trahvi 1000 – 1000000 arvestusühikut või sellest suurema summa ulatuses, mis ei ületa 10% iga rikkumises osalenud ettevõtte eelneva aasta käibest, kui need tahtlikult või hooletusest:

Trahvisummat määrates võetakse arvesse nii rikkumise raskusastet kui ka kestust.”

4

Komisjoni teatise „Suunised määruse nr 17 artikli 15 lõike 2 ja ESTÜ asutamislepingu artikli 65 lõike 5 kohaselt määratavate trahvide arvutamise meetodi kohta” (EÜT 1998, C 9, lk 3; ELT eriväljaanne 08/01, lk 171, edaspidi „suunised”) preambulis on sätestatud:

„[S]uunistes kirjeldatud põhimõtted peaksid tagama komisjoni otsuste läbipaistvuse ja erapooletuse nii ettevõtjate kui ka Euroopa Ühenduste Kohtu silmis, samas säilitades kaalutlusõiguse, mis asjakohaste õigusaktide alusel on komisjonile antud trahvide määramiseks 10% piires kogukäibest. Seda kaalutlusõigust tuleb siiski kasutada ühtse ja mittediskrimineeriva poliitika kohaselt, mis on kooskõlas konkurentsieeskirjade rikkumise eest karistamise eesmärkidega.

Trahvisumma kindlaksmääramise uus meetod põhineb järgmistel eeskirjadel, kusjuures lähtutakse põhisummast, mida suurendatakse raskendavate või vähendatakse kergendavate asjaolude arvessevõtmiseks.”

5

Suuniste punktis 1 on ette nähtud, et trahvide arvutamiseks määratakse põhisumma kindlaks määruse nr 17 artikli 15 lõikes 2 osutatud kriteeriumide alusel, nimelt rikkumise raskusastme ja kestuse alusel. Suunistes on ka täpsustatud, et rikkumise raskuse hindamisel tuleb arvesse võtta selle laadi, tegelikku mõju turule, kui seda saab mõõta, ja asjakohase geograafilise turu suurust.

6

Euroopa Ühenduste Teatajas 18. juulil 1996 avaldatud teatises trahvide määramata jätmise või vähendamise kohta kartellide asjades (EÜT C 207, lk 4; edaspidi „koostööteatis”) [siin ja edaspidi on koostööteatist tsiteeritud mitteametlikus tõlkes], mille eelnõu „Euroopa Ühenduste Komisjoni teave konkurentsiõiguse normide rikkumise eest trahvide määramise poliitika kohta” avaldati (EÜT C 341, lk 13) [siin ja edaspidi on eelnõud tsiteeritud mitteametlikus tõlkes], määratles komisjon tingimused, mille esinemisel võib komisjoni poolt kartellikokkuleppe suhtes läbiviidava uurimise käigus komisjoniga koostööd tegevaid ettevõtjaid neil muidu tasumisele kuuluvast trahvist vabastada või seda vähendada, nagu tuleneb ka selle teatise punkti A alapunktist 3.

7

Koostööteatise punkti A alapunktis 5 on sätestatud:

„Ettevõtja koostöö komisjoniga on vaid üks asjaolu, mida komisjon trahvisumma kindlaksmääramisel arvesse võtab.

[…]”.

8

Koostööteatise punktis D, mis puudutab trahvisumma märkimisväärset vähendamist, on märgitud:

9

Sama teatise menetlust puudutava punkti E alapunktis 3 on sätestatud:

„[…] komisjon on teadlik asjaolust, et käesolev teatis loob õiguspärase ootuse, millele ettevõtjad hakkavad tuginema, kui nad soovivad komisjoni kartellist teavitada”.

10

Vaidlustatud kohtuotsuses on Esimese Astme Kohus tema menetluses olnud kohtuasja faktilised asjaolud kokku võtnud järgmiselt:

11

Esimese Astme Kohtu kohtukantseleis registreeriti 2002. aasta 30. augustil ja hagid, mille esitasid EÜ artikli 230 alusel kaheksa vaidlustatud komisjoni otsuse adressaadiks olevat ettevõtjat, kelle hulgas olid ka neli käesoleva apellatsiooniasja apellanti: Erste, RZB, BA-CA ja ÖVAG; hagiavaldustes paluti vaidlustatud komisjoni otsus tühistada kas tervikuna või osaliselt ja teise võimalusena nendele ettevõtjatele määratud trahvid kas tühistada või neid vähendada.

12

Esimese Astme Kohus jättis vaidlustatud kohtuotsusega muu hulgas Erste, BA-CA ja ÖVAG hagid rahuldamata ja mõistis kohtukulud välja nendelt kolmelt hagejalt.

13

Esimese Astme Kohus jättis rahuldamata ka RZB hagi ja komisjoni vastuhagi ning jättis RZB kohtukulud tema enda kanda ja mõistis temalt välja 90% komisjoni kohtukuludest.

14

Erste palub Euroopa Kohtul:

15

RZB palub Euroopa Kohtul:

16

BA-CA palub Euroopa Kohtul:

17

ÖVAG palub Euroopa Kohtul:

18

Komisjon palub Euroopa Kohtul igas kohtuasjas:

19

Erste esitab neli väidet:

20

RZB esitab neli väidet:

21

BA-CA esitab kolm väidet:

22

ÖVAG esitab kolm väidet:

23

Euroopa Kohtu esimehe 25. oktoobri 2007. aasta määrusega liideti pärast poolte ja kohtujuristi ärakuulamist Euroopa Kohtu kodukorra artikli 43 alusel need neli kohtuasja suulise menetluse ja kohtuotsuse tegemise huvides.

24

Arvestades, et apellantide poolt apellatsioonimenetluses esitatud väited on suurel määral kattuvad, tuleb neid analüüsida koos.

25

Erste, RZB ja ÖVAG esitavad kõik selle väite, mis sisuliselt jaguneb kolmeks osaks.

26

RZB ja ÖVAG leiavad, et Esimese Astme Kohus on rikkunud õigusnormi, järeldades vaidlustatud kohtuotsuse punktis 181, et „on olemas vähemalt tugev eeldus, et konkurentsi piirav tegevus, mida kohaldatakse kogu liikmesriigi territooriumil, võib soodustada turgude eraldamist ja mõjutada ühenduse sisekaubandust”.

27

Selle kohta märgib RZB esiteks, et Esimese Astme Kohus on liikmesriikidevahelise kaubanduse mõjutamise tingimust lihtsustatult tõlgendanud, arvates, et komisjon ei ole kohustatud turu eraldumise efekti esinemist tõendama.

28

Esimese Astme Kohus on vaidlustatud kohtuotsuse punktides 182–184 vääralt mõistnud Euroopa Kohtu 21. jaanuari 1999. aasta otsuse liidetud kohtuasjades C-215/96 ja C-216/96: Bagnasco jt (EKL 1999, lk I-135) ulatust.

29

Teiseks leiab RZB, et Esimese Astme Kohus tõlgendas Euroopa Kohtu lahendeid ebaadekvaatselt, kinnitades, et liikmesriikidevahelisele kaubandusele mõju avaldamise tuvastamiseks piisab juba ainuüksi asjaolust, et koosolekud puudutasid kogu Austria Vabariigi territooriumi.

30

Nimelt eeldab võime mõjutada liikmesriikidevahelist kaubandust lisaks „territoriaalsele kaetusele” veel vähemalt ühe lisateguri esinemist, milleks käesoleval juhul on turgude eraldamise mõju esinemine.

31

Lisaks toonitab RZB, et Esimese Astme Kohus on pööranud vaidlustatud kohtuotsuse punktis 181 ümber tõendamiskoormise, pannes tõendamise kohustuse ettevõtjale, kuigi hoopis komisjon on kohustatud tõendama EÜ artikli 81 lõike 1 rikkumist ja kartelli võimet mõjutada liikmesriikidevahelist kaubandust.

32

ÖVAG märgib omalt poolt, et Esimese Astme Kohus on muutnud turgude eraldamise mõju kriteeriumi ulatuse suhteliseks.

33

Ta lisab, et Esimese Astme Kohus ei ole vaidlustatud kohtuotsuse punktis 166 võtnud arvesse varem toimepandud rikkumise hilisema hindamise eripärasid. Ta jättis ekslikult uurimata kokkulepete tegeliku mõju riikidevahelisele kaubandusele.

34

Lisaks märgib ÖVAG, et Esimese Astme Kohtu põhjendus oli vastuoluline ja puudulik. Nimelt järeldas ta vaidlustatud kohtuotsuse punktis 164, et turgude eraldamisele viiv mõju ei ole selline tugev tõend, mis võimaldab hinnata liikmesriikidevahelise kaubanduse mõjutamise suutlikkust, samas kui selle kohtuotsuse punktis 181 märgitakse vastupidi, et esineb tihe seos kartelli turgude eraldamise mõju ja kartelli võime vahel mõjutada piiriülest kaubandust.

35

Komisjon väidab, et Esimese Astme Kohus ei ole õigusnormi rikkunud.

36

Esiteks tuleb meenutada, et Euroopa Kohus on otsustanud, et liikmesriikidevahelise kaubanduse mõjutamiseks peab otsusest, kokkuleppest või tegevusest kõigi objektiivsete faktiliste või õiguslike asjaolude põhjal olema piisavalt suure tõenäosusega võimalik järeldada, et see otsus, kokkulepe või tegevus mõjutab või võib mõjutada otseselt või kaudselt liikmesriikidevahelist kaubandust ja seda viisil, mis annab alust arvata, et see võib takistada liikmesriikidevahelise ühisturu loomist. Lisaks ei tohi see mõju olla väike (23. novembri 2006. aasta otsus kohtuasjas C-238/05: Asnef-Equifax ja Administración del Estado, EKL 2006, lk I-11125, punkt 34 ja seal viidatud kohtupraktika).

37

Samuti mõjutatakse ühendusesisest kaubavahetust üldjuhul mitme sellise asjaolu koosmõjul, mis eraldi võetuna ei pruugi iseenesest määravad olla. Kontrollimaks, kas kokkulepe mõjutab tuntavalt liikmesriikidevahelist kaubandust, tuleb seda uurida selle majanduslikus ja õiguslikus kontekstis (eespool viidatud kohtuotsus Asnef-Equifax ja Administración del Estado, punkt 35 ja seal viidatud kohtupraktika).

38

Teiseks on Euroopa Kohus juba leidnud, et ainuüksi see, et kokkuleppe eesmärk on turustada teatavaid tooteid ühesainsas liikmesriigis, ei saa välistada liikmesriikidevahelise kaubanduse mõjutamise võimalust. Seega on liikmesriigi kogu territooriumi hõlmava kokkuleppe olemus siseriiklike turgude lõhestatusele kaasaaitav, takistades turgude omavahelist põimumist, mis on EÜ asutamislepingu eesmärk (eespool viidatud kohtuotsus Asnef-Equifax ja Administración del Estado, punkt 37 ja seal viidatud kohtupraktika).

39

Eeltoodust nähtub – vastupidi sellele, mida kinnitavad apellandid –, et Esimese Astme Kohus on vaidlustatud kohtuotsuse punktis 181 teinud õigesti, valides oma põhjenduskäigu lähtekohaks liikmesriikidevahelise kaubanduse mõjutamise tugeva eelduse olemasolu, täpsustades seejuures, et „[s]elle […] võib kõrvale jätta üksnes juhul, kui kokkuleppe tunnusjoonte ja majandusliku konteksti analüüs tõendab vastupidist”.

40

Esimese Astme Kohus on seda küsimust analüüsinud vaidlustatud kohtuotsuse punktides 182–185. Eelkõige on ta punktis 183 märkinud, et „Lombardi võrgustikus sõlmitud kokkulepped puudutasid peaaegu kõiki krediidiasutusi Austrias ning ka väga paljusid pangatooteid ja -teenuseid, eelkõige hoiuseid ja laene, mistõttu võisid need kokkulepped muuta konkurentsitingimusi selles liikmesriigis tervikuna”. Vaidlustatud kohtuotsuse punktis 185 uuris ta turgude eraldamise mõju esinemist, järeldades, et „Lombardi võrgustik võis soodustada […] turulepääsu tõkete säilitamist […], sest see võimaldas […] Austria pangandusstruktuuri […] säilitamist”.

41

Seega võis Esimese Astme Kohus pärast seda, kui ta oli vaidlustatud kohtuotsuse punktides 111–121 täpsustanud iga koosoleku eesmärki, ilma õigusnormi rikkumata vaidlustatud kohtuotsuse punktis 185 järeldada, et juba Lombardi võrgustiku olemasolu takistas vaba juurdepääsu Austria turule, mistõttu võis kartellil olla piiriülene mõju.

42

Järelikult järeldas ta vaidlustatud kohtuotsuse punktis 186 õigesti, et kokkulepe võis mõjuda turge eraldavalt ja oli suuteline mõjutama riikidevahelist kaubandust.

43

Teiseks, vastupidi sellele, mida väidab RZB, ei pööranud Esimese Astme Kohus tõendamiskoormist ümber, vaid kinnitas faktide hindamise pädevuse teostamise käigus ja pärast analüüsi, mida hagejad ei olnud ümber lükanud, eeldust, et kartell võis tervikuna ning kogu Austria territooriumi hõlmavana mõjutada riikidevahelist kaubandust.

44

Kolmandaks tuleb märkida, et vaidlustatud kohtuotsuse punktis 181 esitatud Esimese Astme Kohtu arutluskäik ei ole vastuolus sama kohtuotsuse punktis 164 esitatuga.

45

Punktis 164 piirdub Esimese Astme Kohus nimelt sellega, et ta lükkab tagasi hagejate argumendid, milles väidetakse, et ainult siis, kui on tõendatud, et kartellil on turge eraldav mõju, saab tõendada, et see kartell on suutlik mõjutama liikmesriikidevahelist kaubandust.

46

Neljandaks tuleb meenutada, et vastavalt väljakujunenud kohtupraktikale ei nõua EÜ artikli 81 lõige 1, et selles sättes viidatud kokkulepped mõjutaksid ühendusesisest kaubandust tuntavalt, vaid nõuab, et oleks tõendatud, et need kokkulepped on oma laadilt niisuguse mõjuga (eespool viidatud kohtuotsus Asnef-Equifax ja Administración del Estado, punkt 43 ja seal viidatud kohtupraktika).

47

ÖVAG ei saa seega väita, et Esimese Astme Kohus oleks pidanud uurima vaidlusaluse kartelli tegelikku mõju liikmesriikidevahelisele kaubandusele.

48

Eeltoodust tuleneb, et uuritud väite esimene osa tuleb tagasi lükata.

49

Esimesena esitab ÖVAG argumendi, et Esimese Astme Kohus on rikkunud õigusnormi, otsustades vaidlustatud kohtuotsuse punktides 168 jj, et komisjon võis esitada koosolekute piiriülese mõju üldise analüüsi, analüüsimata eraldi iga koosoleku võimet mõjutada liikmesriikidevahelist kaubandust.

50

Apellant märgib selle kohta esiteks, et Esimese Astme Kohus rikkus õigusnormi seetõttu, et ta ei uurinud isoleeritult eraldiseisva tegevusega seotud koosolekute mõju liikmesriikidevahelisele kaubandusele, ja lisaks, et ta ei hinnanud õigesti Euroopa Kohtu kohtupraktikat, mis tuleneb eespool viidatud kohtuotsusest Bagnasco jt.

51

Teises argumendis kritiseerib ÖVAG Esimese Astme Kohtu argumentatsiooni, mis on esitatud vaidlustatud kohtuotsuse punktis 172 ja mille kohaselt „asjaomase turu määratlusel ei ole sama roll olenevalt sellest, kas kohaldatakse EÜ artiklit 81 või EÜ artiklit 82”. Ta leiab, et Esimese Astme Kohus oleks pidanud hindama erinevatel koosolekutel sõlmitud kokkulepete mõju kaubandusele asjaomaste turgude kitsama määratluse alusel.

52

Lisaks toob ÖVAG välja vastuolu vaidlustatud kohtuotsuse punktide 174 ja 175 vahel, millest esimeses on Esimese Astme Kohus möönnud, et „kokkulepetes sätestatud erinevad pangateenused [ei ole] üksteisega asendatavad” ja teises kinnitanud, et „komisjonil [puudus] kohustus analüüsida koosolekutel käsitletud erinevate pangatoodete turge eraldi”.

53

Komisjon väidab, et Esimese Astme Kohtu ei ole õigusnormi rikkunud.

54

Kokkulepete mõju hindamisel EÜ artikli 81 seisukohast tuleb võtta arvesse nende kokkulepete konkreetset tausta, eelkõige majanduslikku ja õiguslikku konteksti, milles asjassepuutuvad ettevõtjad tegutsevad, samuti puudutatud kaupade ja teenuste laadi ning asjakohase turu toimimise tegelikke tingimusi ja struktuuri (eespool viidatud kohtuotsus Asnef-Equifax ja Administración del Estado, punkt 49 ja seal viidatud kohtupraktika).

55

Vaidlustatud kohtuotsuse punktides 111–126 kinnitas Esimese Astme Kohus komisjoni järeldust, et oli olemas kõigi kartellis osalenud pankade põhimõtteline kokkulepe kõrvaldada hinnakonkurents nii füüsilistele isikutele kui ka ettevõtjatele, sh suurklientidele suunatud suure hulga pangateenuste suhtes. Esimese Astme Kohus nõustus ka koosolekute kvalifitseerimisega üheks terviklikuks kartelliks.

56

Kuna tegemist oli ühe tervikliku kartelliga – nagu Esimese Astme Kohus õigesti märkis –, mis puudutas suurt osa liikmesriigi finantssektoris tegutsevatest isikutest ja suurt hulka finantstooteid ja -teenuseid, siis sai Esimese Astme Kohus õigesti järeldada, et asjassepuutuvad kokkulepped, mis kuulusid ühte terviklikku plaani ja mida täideti erinevate koosolekute raames, olid käsitletavad ühe rikkumisena, mis õigustas ja tingis vajaduse uurida kogu selle üldistatud kartelli võimet mõjutada ühendusesisest kaubandust.

57

Eespool viidatud kohtuotsuse Bagnasco jt kohta, millele apellant tugineb, tuleb märkida – nagu seda teeb ka Esimese Astme Kohus vaidlustatud kohtuotsuse punktis 171 –, et selles kohtuasjas ei pidanud Euroopa Kohus uurima põhikohtuasjas arutluse all oleva kahe tingimuse koosmõju liikmesriikidevahelisele kaubandusele, sest esiteks ei olnud sellel kokkuleppel konkurentsi piiravat eesmärki ega mõju ning teiseks ei olnud asjassepuutuv kokkulepe suuteline liikmesriikidevahelist kaubandust mõjutama.

58

Vastupidi käesolevas asjas käsitletavatele keelatud kokkulepetele ei tekkinud selle kohtuotsuse tegemisel järelikult küsimust, et liikmesriikidevahelise kaubanduse mõjutamise tingimuse osas tuleks kokkuleppeid uurida nende kogumis. Seega ei saa apellandid käesoleva kohtuotsuse punktis 56 märgitule vastuvaidlemisel tulemuslikult tugineda sellele kohtuotsusele.

59

Seetõttu tuleb tagasi lükata ÖVAG argument, et Esimese Astme Kohus oleks liikmesriikidevahelise kaubanduse mõjutamisega seotud tingimuse hindamisel pidanud kõiki kokkuleppeid eraldi uurima.

60

Esiteks, vaidlustatud kohtuotsuse punkti 172 kohta tuleb märkida, et pärast seda, kui Esimese Astme Kohus oli meenutanud, et turu määratlusel ei ole sama funktsioon olenevalt sellest, kas kohaldatakse EÜ artiklit 81 või EÜ artiklit 82, otsustas ta, et asjaomase turu määratlemine on tulemusetu, kuna komisjon järeldas, et kõnealune kokkulepe kahjustas konkurentsi ja võis tuntavalt mõjutada liikmesriikidevahelist kaubandust.

61

Selle analüüsi kohta esitatud ÖVAG argument on tulemusetu, kuna Esimese Astme Kohus uuris vaidlustatud kohtuotsuse punktides 172–174 tema esitatud argumenti, milles vaieldi vastu meetodile, mille alusel komisjon hindas ühendussisesele kaubandusele avaldatud mõju, tegemata selle analüüsi põhjal ühtegi järeldust.

62

Teiseks, kuna Esimese Astme Kohus on vaidlustatud kohtuotsuse punktis 174 esitanud põhjenduse, milles ta leidis, et kokkulepetes sätestatud erinevad pangateenused ei ole üksteisega asendatavad, ja punktis 175 esitanud selgituse, et komisjonil puudus kohustus analüüsida neid erinevate pangatoodete turge eraldi, tuleb ÖVAG argument tagasi lükata, sest Esimese Astme Kohus on nõuetekohaselt toonud välja põhjused, miks oleks kitsas turu määratlus olnud kunstlik, arvestades, et enamik universaalpankade kliente nõuab kõiki pangateenuseid ning seetõttu võib kaubandusele tekkiv mõju olla kaudne ja asjaomane turg erineda kartelli esemeks olevate toodete ja teenuste turust.

63

Eeltoodust tuleneb, et ÖVAG argument, mille kohaselt on Esimese Astme Kohtu esitatud asjaomase turu määratluse analüüs vale, puudulik ja vastuoluline, tuleb tagasi lükata ning seega tuleb tagasi lükata ka uuritud väite teine osa.

64

Erste leiab, et Esimese Astme Kohus oleks vaidlustatud kohtuotsuse punktides 153–187 pidanud tuvastama, et EÜ artikkel 81 ei kuulu kohaldamisele, kuna komisjon ei ole tõendanud, et kartell mõjutas kaubandust tuntavalt. Nimetatud apellant arvab, et isegi kui pankade vahel sõlmitud kokkuleppel oli piiriülene mõju, oli see väike.

65

Komisjon väidab, et Erste argumendid on alusetud.

66

Vastavalt väljakujunenud kohtupraktikale ei nõua EÜ artikli 81 lõige 1, et selles sättes viidatud kokkulepped mõjutaksid ühendusesisest kaubandust tuntavalt, vaid et oleks tõendatud, et need kokkulepped on oma laadilt niisuguse mõjuga (eespool viidatud kohtuotsus Asnef-Equifax ja Administración del Estado, punkt 43 ja seal viidatud kohtupraktika).

67

Selle kohta märkis Esimese Astme Kohus punktides 111–121, 179 ja 183–185, et kokkulepe poolteks olid peaaegu kõik Austria krediidiasutused, see puudutas väga suurt hulka pangatooteid ja -teenuseid ning hõlmas kogu Austria territooriumi, tekitades ohu, et kauplemistingimused võivad muutuda kogu liikmesriigis.

68

Edasi tuleb märkida, et kuigi Esimese Astme Kohus ei lahendanud otseselt ühendusesisesele kaubandusele avaldatava tuntava mõju küsimust, tõi ta välja siiski tegurid, millest oli võimalik järeldada – ilma et ta oleks läinud vastuollu käesoleva kohtuotsuse punktis 36 määratletud tingimuse analüüsiga –, et vaidlusalune kartell oli laadilt selline, mis mõjutas ühendusesisest kaubandust.

69

Sellest tuleneb, et väite kolmas osa tuleb tagasi lükata.

70

Eeltoodust tuleneb, et väide, mille kohaselt on liikmesriikidevahelise kaubanduse mõjutamise tingimuse hindamisel rikutud õigusnormi, tuleb tervikuna tagasi lükata.

71

Erste leiab, et Esimese Astme Kohus on vaidlustatud kohtuotsuse punktides 323 jj vääralt otsustanud, et Erste vastutab rikkumise eest, mille GiroCredit pani toime enne tema omandamist Erste, varem Die Erste Österreichische Spar-Casse-Bank AG (edaspidi „EÖ”) poolt, ja vääralt leidnud, et tegevuse süükspanemisel Erstele kui isikule, kes omas GiroCreditis õigusi, toimis komisjon seaduspäraselt.

72

Esimeses argumendis väidab Erste kõigepealt, et Esimese Astme Kohus ei ole hinnanud GiroCrediti ja Groupe BA vahelisi majanduslikke ja õiguslikke sidemeid õigesti. Selle kohta tuletab Erste meelde, et enne 20. maid 1997, mil ta omandas enamusosaluse GiroCrediti kapitalis, kuulus GiroCrediti enamusosalus Groupe BA-le, kes osales ise Lombardi klubis. Sellel kontsernil ei olnud GiroCrediti üle kontrolli mitte ainult seetõttu, et talle kuulus enamusosalus tema kapitalis, vaid ka seetõttu, et ta nimetas selle panga nõukogu ja juhatuse liikmed ning määras GiroCrediti kõrgematele ametikohtadele Groupe BA taustaga töötajaid. Järelikult oleks pidanud BA-CA-le panema vastutuse GiroCrediti tegevuse eest selles ajavahemikus.

73

Lisaks on õiguslikult väär Esimese Astme Kohtu seisukoht, et juriidiline isik, kes vastutas GiroCrediti pangandustegevuse eest enne tema ühinemist, oli „GiroCredit Bank der österreichischen Sparkassen AG”, kuna ka viimati nimetatud äriühingut kontrollis ja juhtis Groupe BA.

74

Teises argumendis leiab Erste, et Esimese Astme Kohus on rikkunud õigusnormi ka vaidlustatud kohtuotsuse punktides 328–336, kus ta leidis, et komisjonil oli isegi majandusliku õigusjärgluse asetleidmise korral võimalus valida, kas karistada rikkumises osalenud tütarettevõtjat või teda sel ajavahemikul kontrollinud emaettevõtjat ning omistada vastutus GiroCrediti tegevuse eest temale, mitte eelmisele emaettevõtjale.

75

Komisjon leiab, et selget vahet tuleb teha rikkumises osalenud ettevõtja eest vastutava juriidilise isiku kindlaksmääramisel ja tingimustel, mille esinemisel vastutus eraldi juriidilise isikuna tegutseva tütarettevõtja tegevuse eest võidakse panna emaettevõtjale. Komisjon märgib, et tema lähenemine ei olnud ebaõiglane, kuna Erste osales ka ise kartellis.

76

Nendes kahes argumendis, mida tuleb uurida koos, vaidlustab Erste selle, et vaidlustatud komisjoni otsuses pandi talle süüks GiroCrediti tegevus enne 1. oktoobrit 1997, mil Erste ja GiroCredit ühinesid.

77

Kui ettevõtja rikub konkurentsieeskirju, tuleb tal isikliku vastutuse põhimõtte alusel ka selle rikkumise eest vastutada (vt selle kohta 8. juuli 1999. aasta otsus kohtuasjas C-49/92 P: komisjon vs. Anic Partecipazioni, EKL 1999, lk I-4125, punkt 145, ja . aasta otsus kohtuasjas C-279/98 P: Cascades vs. komisjon, EKL 2000, lk I-9693, punkt 78).

78

Seevastu vastuseks küsimusele, millistel asjaoludel võib rikkumise eest karistada üksust, kes ei ole seda toime pannud, tuleb esmalt märkida, et selline võimalus tekib olukorras, kus rikkumise toime pannud üksus on õiguslikult lõppenud (vt selle kohta eespool viidatud kohtuotsus komisjon vs. Anic Partecipazioni, punkt 145).

79

Euroopa Kohus on juba otsustanud, et kui konkurentsieeskirjade rikkumise toime pannud üksus kujundatakse õiguslikult või organisatsiooniliselt ümber, ei too see ilmtingimata kaasa sellise uue ettevõtja asutamist, mis ei vastuta eelneva üksuse konkurentsieeskirjade vastase käitumise eest, kui need kaks üksust on majanduslikus mõttes identsed (vt selle kohta 28. märtsi 1984. aasta otsus liidetud kohtuasjades 29/83 ja 30/83: Compagnie royale asturienne des mines ja Rheinzink vs. komisjon, EKL 1984, lk 1679, punkt 9, ja . aasta otsus liidetud kohtuasjades C-204/00 P, C-205/00 P, C-211/00 P, C-213/00 P, C-217/00 P ja C-219/00 P: Aalborg Portland jt vs. komisjon, EKL 2004, lk I-123, punkt 59).

80

Samuti tuleb märkida, et ettevõtja konkurentsivastase käitumise võib teisele ettevõtjale süüks panna siis, kui esimene ettevõtja ei otsustanud oma käitumise üle turul iseseisvalt, vaid kohaldas sisuliselt selle teise ettevõtja juhiseid, arvestades eelkõige neid ühendavaid majanduslikke ja juriidilisi seoseid (16. novembri 2000. aasta otsus kohtuasjas C-294/98 P: Metsä-Serla jt vs. komisjon, EKL 2000, lk I-10065, punkt 27, ja . aasta otsus kohtuasjas C-196/99 P: Aristrain vs. komisjon, EKL 2003, lk I-11005, punkt 96). Asjaolu, et tütarettevõtjal on eraldi õigusvõime, ei välista seega võimalust, et tema rikkumine pannakse süüks emaettevõtjale.

81

Oma argumentatsioonis leiab Erste, et vaidlustatud komisjoni otsuses käsitletavate rikkumiste toimepanemise ajal määras GiroCrediti tegevuse kindlaks teda sel ajal kontrolliv emaettevõtja Groupe BA ja järelikult oleks tulnud vastutus GiroCrediti poolt sel ajal toimepandud rikkumiste eest omistada Groupe BA-le. Erste vaidlustab seega vaidlustatud kohtuotsuse punktis 331 esitatud Esimese Astme Kohtu seisukoha, et komisjonil on võimalus valida, kas karistada rikkumises osalenud tütarettevõtjat või teda vaidlustatud komisjoni otsuses käsitletaval ajavahemikul kontrollinud emaettevõtjat.

82

Esimese Astme Kohus on õigesti järeldanud, et komisjon ei ole kohustatud kõigepealt kontrollima, kas rikkumise toimepannud ettevõtja emaettevõtjale rikkumise süükspanemise tingimused on täidetud. Komisjoni ei saa üldjuhul pidada kohustatuks sellist kontrolli läbi viima enne, kui ta on uurinud, kas ta saab rikkumise süüks panna selle toime pannud ettevõtjale, isegi kui selle õiguslikku vormi on muudetud. Käesoleva kohtuotsuse punktis 77 meenutatud isikliku vastutuse põhimõttega ei ole vastuolus, et komisjon kavatseb kõigepealt karistada viimast ja seejärel uurib, kas rikkumise saab süüks panna emaettevõtjale. Lisaks märkis Esimese Astme Kohus vaidlustatud kohtuotsuse punktis 335, et kui see oleks teisiti, raskendaks komisjoni uurimist vajadus kontrollida kõigil ettevõtja üle kontrolli ülemineku juhtudel, millises ulatuses võidakse varasemat emaettevõtjat pidada tema tegude eest vastutavaks.

83

Jääb veel üle tuleb toonitada, et Erste, kes ka ise osales vaidlustatud komisjoni otsuse esemeks olnud kartellis, oli GiroCrediti tegevuse üle kontrolli omandamisel teadlik, et viimase suhtes võidakse algatada EÜ artikli 81 rikkumise menetlus, ja et omandades õigused selle äriühingu üle võttis ta endale trahvi seisukohast vastutuse selle menetluse tulemuse suhtes.

84

Järelikult tuleb käesoleva väite toetuseks esitatud Erste teine argument tagasi lükata.

85

Esimese argumendi osas, mis puudutab GiroCrediti ja Groupe BA vaheliste majanduslike ja õiguslike sidemete hindamist Esimese Astme Kohtu poolt, piisab märkusest, et kuna komisjon võis õiguspäraselt karistuse EÜ artikli 81 rikkumise eest määrata tütarettevõtjale GiroCredit ja seejärel selle äriühingu vastutuse omistada Erstele kui ühendavale ühingule, otsustas Esimese Astme Kohus vaidlustatud kohtuotsuse punktis 336 õigesti, et puudub vajadus kontrollida, kas GiroCrediti tegevuse võis süüks panna Groupe BA-le. Seega on tulemusetu Erste argumentatsioon Groupe BA tegeliku kontrolli kohta GiroCrediti üle.

86

Eeltoodut arvestades tuleb tervikuna tagasi lükata väide, et rikkumise eest vastutuse omistamisel on rikutud õigusnormi.

87

BA-CA, Erste ja RZB väidavad, et Esimese Astme Kohus ei ole rikkumise raskuse kohta esitatud hinnanguid piisavalt põhjendanud. See väide jaguneb sisuliselt seitsmeks osaks.

88

RZB väidab, et Esimese Astme Kohtu otsuses on vastuolu, sest ta ei uurinud – eriti vaidlustatud kohtuotsuse punktides 237 ja 254 – küsimust, kas nende nõuete kohaselt, millele ta viitas selle kohtuotsuse punktis 226, tuleb rikkumine kvalifitseerida väga raskeks rikkumiseks.

89

Komisjon märgib, et kuigi tema enda poolt vastuvõetud suunised on talle siduvad, ei puuduta need Esimese Astme Kohut tema täieliku pädevuse teostamisel. Kohtupraktikast nähtub ka selgelt, et suunistes kinnitatakse vaid „miinimumprogramm”, milles ei loetleta ammendavalt asjaolusid, mida tuleb arvesse võtta. Sellest võib õigustatud juhtudel isegi kõrvale kalduda.

90

Esiteks tuleb meenutada, et Euroopa Kohtu praktika kohaselt tuleb trahvisummade kindlaksmääramisel arvesse võtta rikkumise kestust ja kõiki asjaolusid, mis võivad rikkumiste raskusastme hindamisel arvesse tulla (28. juuni 2005. aasta otsus liidetud kohtuasjades C-189/02 P, C-202/02 P, C-205/02 P–C-208/02 P ja C-213/02 P: Dansk Rørindustri jt vs. komisjon, EKL 2005, lk I-5425, punkt 240).

91

Rikkumise raskusaste tuleb kindlaks määrata suure hulga asjaolude põhjal, nagu juhtumi eripärased asjaolud, selle kontekst ja trahvide hoiatav mõju, kuigi kohustuslikult arvessevõetavatest kriteeriumidest ei ole kehtestatud siduvat või ammendavat loetelu (eespool viidatud kohtuotsus Dansk Rørindustri jt vs. komisjon, punkt 241 ja seal viidatud kohtupraktika).

92

Seega tuleb Esimese Astme Kohtul kontrollida, kas komisjon on neid asjaolusid õigesti hinnanud.

93

Esimese Astme Kohus ei esita vastuolulisi seisukohti, otsustades vaidlustatud kohtuotsuse punktis 237, et komisjon võis rikkumise raskust hinnata tervikuna kõigi asjassepuutuvate asjaolude põhjal, sealhulgas asjaolude põhjal, mida suunised sõnaselgelt ei maini, ja otsustades nimetatud kohtuotsuse punktis 254, et sellise ulatusega horisontaalset hinnakartelli, mis puudutab nii olulist majandussektorit, ei saa jätta väga raskeks rikkumiseks kvalifitseerimata.

94

Seega tuleb uuritava väite esimene osa tagasi lükata.

95

See väite teine osa on sisuliselt jaotatav neljaks argumendiks.

96

Esiteks leiab RZB, et Esimese Astme Kohus on rikkunud õigusnormi vaidlustatud kohtuotsuse punktis 240, milles on märgitud, et kui rikkumine kvalifitseerida väga raskeks, on peamine tähtsus selle rikkumise laadil ning teised tegurid, st rikkumise tegelik mõju turule ja asjassepuutuva geograafilise turu suurus, on vähem olulised.

97

Teiseks leiab apellant, et Esimese Astme Kohus on rikkunud õigusnormi ka sellega, et vaidlustatud kohtuotsuse punktides 249–264 põhjendas ta oma hinnangut asjaoludega, mida suunistes ei mainita, ehk pangandussektori olulisus majanduses, kartelli esemeks olnud pangatoodete lai valik ja see, et väga suur enamus Austria pankadest osales koosolekutel.

98

Kolmandaks heidab apellant Esimese Astme Kohtule ette, et ta ei ole võtnud arvesse valitsuse poliitikat, mille eesmärk oli kaitsta pangandussektorit vaba konkurentsi eest. Esimese Astme Kohus on ka vääralt järeldanud, et riigi ametiasutuste osalemine EÜ artikli 81 kohaldamisalasse kuuluvas tegevuses on trahvi arvutamisel raskendav asjaolu.

99

Lõpuks ja neljandaks väidab RZB, et Esimese Astme Kohus on vaidlustatud kohtuotsuse punktis 256 vääralt otsustanud, et juba rikkumise enda raskuse hindamisel ei tule trahvide hoiatavat mõju arvesse võtta.

100

Komisjon leiab, et RZB väited on kas vastuvõetamatud või põhjendamatud.

101

Esimese argumendi osas tuleb märkida, et Esimese Astme Kohus ei rikkunud õigusnormi, tuginedes suunistele, mille kohaselt on väga rasked rikkumised horisontaalsed piirangud, näiteks „hinnakartellid” ja turujagamiskvoodid või muud meetmed, mis ohustavad ühisturu nõuetekohast toimimist, ja leides selle alusel vaidlustatud kohtuotsuse punktis 240, et kolmel rikkumise raskuse hindamise aspektil ei ole analüüsis tervikuna sama kaal ning et rikkumise laadil on peamine tähtsus.

102

Selle kohta märgib ta eriti vaidlustatud kohtuotsuse punktis 121, et oli olemas kõigi kartellis osalenud pankade põhimõtteline kokkulepe kõrvaldada hinnakonkurents nii füüsilistele isikutele kui ka ettevõtjatele, sh suurklientidele suunatud suure hulga pangateenuste suhtes ning et see on iseloomulik suunistes kirjeldatud piirangule.

103

Lisaks tuleneb suunistest, et rikkumise kvalifitseerimiseks „väga raskeks” rikkumiseks piisab selle laadist ning seda olenemata rikkumise tegelikust mõjust turule ja geograafilise turu suurusest.

104

Lõpuks on Esimese Astme Kohus vaidlustatud kohtuotsuse punktis 241 jõudnud õigele järeldusele, et need kolm kriteeriumi on üksteisest sõltuvad.

105

Seega tuleb väite teise osa esimene argument põhjendamatuse tõttu tagasi lükata.

106

Samadel põhjustel, mis on esitatud käesoleva kohtuotsuse punktis 93, tuleb tagasi lükata ka väite teise osa teine argument.

107

Kolmanda argumendi osas tuleb märkida, et vaidlustatud kohtuotsuse punktis 260 ei ole Esimese Astme Kohus kinnitanud, et riigi ametiasutuste osalemine oli käsitletav raskendava asjaoluna, millel olid ettevõtjatele negatiivsed tagajärjed neile määratud trahvide suuruse seisukohast.

108

Seega tuleb selle väite teise osa kolmas argument tagasi lükata.

109

Neljandas argumendi kohta tuleb märkida, et analüüsi tulemusel – mille osaks on ka vaidlustatud kohtuotsuse punkt 256 – jõudis Esimese Astme Kohus kohtuotsuse punktis 264 järeldusele, et asjaolud, millele hagejad on tuginenud, ei saa muuta küsitavaks vaidlustatud komisjoni otsuses sisalduva sedastuse kehtivust, mille kohaselt Lombardi võrgustiku kokkulepped moodustavad väga raske rikkumise nende laadi tõttu. RZB ei tõenda, mil viisil oleks võinud seda Esimese Astme Kohtu järeldust muuta trahvide hoiatava mõju arvessevõtmine – kui eeldada, et seda mõju tuli arvesse võtta – rikkumise enda raskuse hindamisel. Neljas argument on järelikult tulemusetu.

110

Järelikult tuleb see argument tagasi lükata.

111

Kõigist eespool esitatud põhjendustest tuleneb, et analüüsitud väite teine osa on osaliselt vastuvõetamatu ja osaliselt põhjendamata.

112

RZB väidab, et Esimese Astme Kohus on rikkunud õigusnormi, lubades komisjonil järeldada juba üksnes kartelli „rakendamise” fakti põhjal, et rikkumisel oli tegelik mõju turule. See hinnang on suuniste sõnastusega vastuolus ja tõendab, et Esimese Astme Kohus ajab segi kokkulepete „rakendamise”, mis on EÜ artikli 81 kohaldamistingimus, rangema kriteeriumiga „tegelik mõju turule”, mis on asjakohane rikkumisele määratud raskusastme õigustamiseks. Selline arutluskäik on vastuolus eespool viidatud kohtuotsusega Cascades vs. komisjon; samuti tõendas ka apellantide esitatud majanduslik ekspertarvamus, et põhiliste toodete kokkulepetel puudus igasugune mõju tegelikult kohaldatud tingimustele.

113

BA-CA leiab, et rikkumise tegelikku mõju turule on hinnatud vääralt. Eespool mainitud majanduslik ekspertarvamus tõendas, et koosolekud sellist mõju turule ei tekitanud.

114

BA-CA leiab ka, et Esimese Astme Kohus on majandusliku ekspertarvamuse analüüsimisel rikkunud tõendite esitamise põhimõtteid. Nõudes, et selline ekspertarvamus peab puudutama „kõikide kokkulepete võimalikku mõju turule”, on Esimese Astme Kohus nimelt ületanud seda, mida võib nõuda majanduslikult ekspertaruandelt, mille eesmärk on tõendada, et kokkuleppeid ei rakendatud ning et pankade koosolekute ja turul valitseva konkurentsiolukorra vahel puudus põhjuslik seos.

115

Komisjon märgib, et pankade esitatud ekspertarvamus puudutas vaid kahte pangatoodet, mitte kokkulepete võimalikku mõju turule. Igal juhul takistab sellise kokkuleppe täitmine, millel on kas või osaliselt konkurentsivastane eesmärk, võimalust järeldada, et kõnealusel kokkuleppel puudub mõju turule.

116

Tuleb märkida, et Esimese Astme Kohus ei ole rikkumise raskusastme hindamiseks piirdunud ainult kartelli rakendamise tuvastamisega.

117

Nimelt on Esimese Astme Kohus vaidlustatud kohtuotsuse punktis 285 nõuetekohaselt tuvastanud, et hinnakartellil oli tegelik mõju turule, tuues esile, et kartelli liikmed võtsid meetmeid kokkulepitud hindade kohaldamiseks, teavitades neist kliente, andes töötajatele juhtnööre nende kasutamiseks läbirääkimiste alusena ning jälgides, et nende konkurendid ja enda müügiüksused neid kohaldaksid.

118

Edasi, vaidlustatud kohtuotsuse punktides 289–294 esitatud analüüsi lõpus tuvastas Esimese Astme Kohus ilma õigusnorme rikkumata kohtuotsuse punktis 295, et „Arvestades vaidlustatud [komisjoni] otsuses mainitud arvukaid vaidlustamata näiteid kokkulepete täitmise kohta, ei piisa asjaolust, et teatud juhtudel üks või mitu panka kokkuleppeid ei järginud, et pankadel ei õnnestunud säilitada kokkulepitud intressitaset või suurendada oma rentaablust või et nende vahel esines konkurents teatud toodete osas, selleks et lükata ümber seisukoht, et kokkuleppeid täideti ja need mõjutasid turgu”.

119

Järelikult tuleb uuritava väite kolmas osa tervikuna tagasi lükata.

120

RZB heidab Esimese Astme Kohtule ette, et ta ei analüüsinud vaidlustatud kohtuotsuse punktides 308–313 argumenti, et Austria Vabariigi territooriumi ilmselge ja vaieldamatu väiksus takistas tuvastatud rikkumise kvalifitseerimist väga raskeks rikkumiseks. Lisaks on vaidlustatud kohtuotsuse punktides 308–313 esitatud arutluskäik vastuolus suuniste sõnastuse ja komisjoni otsustuspraktikaga.

121

Komisjon vaidleb RZB sellele argumendile vastu.

122

Vastupidi sellele, mida väidab RZB, ei ole Esimese Astme Kohus jätnud lahendamata küsimust asjakohase geograafilise turu piiratud ulatuse kohta. Ta on vaidlustatud kohtuotsuse punktides 308–313 expressis verbis märkinud, millistel põhjustel ei ole Austria Vabariigi territooriumi väiksus takistuseks rikkumise väga raskeks kvalifitseerimisel.

123

Lisaks tuleneb väljakujunenud kohtupraktikast, et komisjonil on trahvisummade kindlaksmääramisel ulatuslik kaalutlusõigus ja ta ei ole seotud oma varem antud hinnangutega (vt eespool viidatud kohtuotsus Dansk Rørindustri jt vs. komisjon, punktid 209–213, ja 19. märtsi 2009. aasta otsus kohtuasjas C-510/06 P: Archer Daniels Midland vs. komisjon, EKL 2009, lk I-1843, punkt 82). Sellest tuleneb, et apellant ei saa ühenduse kohtus tugineda komisjoni otsustuspoliitikale.

124

Lõpuks tuleb märkida, et suunised ega määrus nr 17 ei keela rikkumise uurimise hindamise raames piirduda asjakohase geograafilise turu analüüsimisel liikmesriigi kogu territooriumi või selle osaga.

125

Järelikult tuleb kontrollitava väite neljas osa tagasi lükata.

126

RZB esitab kaks argumenti.

127

RZB heidab Esimese Astme Kohtule esiteks ette RZB niisuguse argumendi tagasilükkamist, mille kohaselt rikkumise kvalifitseerimine väga raskeks rikkumiseks on vastuolus komisjoni otsusega algatada menetlused üksnes mõnede rikkumises osalenud ettevõtjate suhtes.

128

Teiseks väidab ta, et Esimese Astme Kohus rikkus põhjendamiskohustust, sest ta ei vastanud argumentidele, et trahvide kõrge tase on esiteks vastuolus sellega, et lõpuks oli kogu Austria pangandussektori vastu algatatud menetlus sümboolne, ja et teiseks lõpeb see konkurentsi moonutamisega, sest trahv määrati vaid kümnele protsendile pankadest.

129

Komisjon leiab, et apellandi etteheidetes vaid korratakse Esimese Astme Kohtule juba esitatud argumente.

130

Esimeses argumendis esitab RZB samu põhjendusi, mis ta juba esitas Esimese Astme Kohtule, jättes täpsustamata, milles seisneb Esimese Astme Kohtu poolt toime pandud õigusnormi rikkumine.

131

Tuleb meenutada, et väljakujunenud kohtupraktika kohaselt tuleneb EÜ artiklist 225, Euroopa Kohtu põhikirja artikli 58 esimesest lõigust ja kodukorra artikli 112 lõike 1 punktist c, et apellatsioonkaebuses näidatakse täpselt kohtuotsuse, mille tühistamist nõutakse, kritiseeritavad osad, samuti seda nõuet konkreetselt toetavad õiguslikud argumendid. Apellatsioonkaebus, mis piirdub Esimese Astme Kohtus esitatud väidete ja argumentide kordamise või sõnasõnalise ülevõtmisega, ei vasta nimetatud sätetest tulenevatele põhjendamise nõuetele (vt selle kohta 3. märtsi 2005. aasta otsus kohtuasjas C-499/03 P: Biegi Nahrungsmittel ja Commonfood vs. komisjon, EKL 2005, lk I-1751, punktid 37 ja 38 ning seal viidatud kohtupraktika).

132

Seetõttu tuleb esimene argument tagasi lükata.

133

Seoses teise argumendiga, mis puudutab põhjenduse puudulikkust, tuleb meenutada, et Esimese Astme Kohtu kohustust oma otsuseid põhjendada ei saa tõlgendada nii, et Esimese Astme Kohtul tuleb üksikasjalikult vastata hageja igale argumendile (vt 6. märtsi 2001. aasta otsus kohtuasjas C-274/99 P: Connolly vs. komisjon, EKL 2001, lk I-1611, punkt 121, ja . aasta otsus liidetud kohtuasjades C-120/06 P ja C-121/06 P: FIAMM jt vs. nõukogu ja komisjon, EKL 2008, lk I-6513, punkt 91).

134

Kuna Esimese Astme Kohus järeldas vaidlustatud kohtuotsuse punktis 315, et komisjon on õiguspäraselt võtnud vaidlustatud komisjoni otsuse adressaatide valiku kriteeriumiks nende sagedase osalemise olulisematel koosolekutel – mis ei ole vastuolus rikkumise kvalifitseerimisega väga raskeks rikkumiseks –, siis täitis Esimese Astme Kohus oma põhjendamiskohustuse, ilma et ta oleks olnud kohustatud uurima teisi argumente, mis olid muutunud tulemusetuteks.

135

Seega tuleb teine argument tagasi lükata.

136

Järelikult on uuritava väite viies osa osaliselt vastuvõetamatu ja osaliselt põhjendamata.

137

RZB heidab Esimese Astme Kohtule ette, et ta ei ole hinnanud rikkumise raskusastet tervikuna nii, et võetaks arvesse kõiki suunistes mainitud aspekte ning välistegureid, ehk Austria pangandussektori majanduslikku tähtsust, hoiatava mõju vajaduse puudumist ja menetluste valikulist algatamist. Ta leiab, et kui Esimese Astme Kohus oleks teinud sellise analüüsi, oleks ta tuvastanud, et kõnealust rikkumist ei saa kvalifitseerida väga raskeks.

138

Komisjon leiab, et see argument ei ole põhjendatud.

139

Vastupidi sellele, mida väidab RZB, ei ole Esimese Astme Kohus jätnud tähelepanuta suunistes expressis verbis märgitud kriteeriumide või seal otseselt sõnastamata asjaolude olulisust.

140

Komisjon peab rikkumise raskusastme hindamisel arvesse võtma mitte üksnes konkreetse juhtumi asjaolusid, vaid ka rikkumise konteksti, ja trahvisumma kindlaksmääramiseks tagama, et tema tegevusel oleks vajalik hoiatav mõju eelkõige selliste rikkumiste puhul, mis eriti takistavad ühenduse eesmärkide saavutamist (vt selle kohta eespool viidatud kohtuotsus Archer Daniels Midland vs. komisjon, punkt 63).

141

Vaidlustatud kohtuotsuses, eelkõige selle punktides 249, 250 ja 254 järeldas Esimese Astme Kohus muu hulgas õigesti, et horisontaalne hinnakartell kuulub väga raskete rikkumiste hulka isegi juhul, kui puuduvad muud konkurentsipiirangud nagu turgude eraldamine, ning et kartelli, mis puudutab nii olulist sektorit nagu pangandus ja hõlmab paljusid olulisi pangatooteid ning milles osaleb väga suur osa ettevõtjatest, ei saa üldjuhul jätta väga raskeks rikkumiseks kvalifitseerimata, olenemata selle kontekstist (vt selle kohta 22. mai 2008. aasta otsus kohtuasjas C-266/06 P: Evonik Degussa vs. komisjon ja nõukogu, punkt 104).

142

Samuti uuris Esimese Astme Kohus apellantide muid argumente, tehes seda eelkõige vaidlustatud kohtuotsuse punktides 254–264. Ta järeldas aga punktis 264, et need argumendid ei muuda küsitavaks komisjoni järelust, et Lombardi võrgustiku kokkulepped moodustavad väga raske rikkumise nende laadi tõttu.

143

Nagu märgitud ka käesoleva kohtuotsuse punktis 93, ei rikkunud Esimese Astme Kohus nii toimides õigusnorme. Samuti on oluline mainida, et vastupidi RZB väidetule ei jätnud Esimese Astme Kohus oma analüüsis tähelepanuta kriteeriume, mis on kehtestatud suunistes, milles kvalifitseeritakse väga rasketeks rikkumisteks muu hulgas ka horisontaalsed hinnakartellid, millega oli tegemist käesolevas asjas.

144

Järelikult on analüüsitava väite kuues osa põhjendamatu.

145

Väite seitsmendas osas esitavad apellandid sisuliselt viis argumenti.

146

Esimeses argumendis vaidlevad Erste, RZB ja ÖVAG sisuliselt vastu kategooriatesse liigitamisel detsentraliseeritud sektorite turuosade neile omistamise põhimõttele; detsentraliseeritud sektorite pankade turuosade omistamine keskasutustele on nende hinnangul väär, sest selleks puudus õiguslik alus, rikuti isikliku vastutuse, karistuste proportsionaalsuse ja võrdse kohtlemise põhimõtet.

147

Nad leiavad esiteks, et Esimese Astme Kohus on rikkunud õigusnormi vaidlustatud kohtuotsuse punktides 356 ja 373, otsustades, et kuigi komisjon omistas neile nimetatud turuosad trahvi arvutamiseks, ei omistanud ta neile detsentraliseeritud sektorite õigusvastast käitumist, karistades apellante ainult „nende enda käitumise eest”.

148

Nende sõnul tähendab selline omistamine tegelikult seda, et neile pannakse vastutus nende vastavate detsentraliseeritud sektorite pankade toimepandud rikkumiste eest, sest nende sektorite seisundit turul võetakse trahvi arvutamisel täielikult arvesse.

149

Erste, RZB ja ÖVAG leiavad seega, et seda omistamist oleks pidanud hindama kriteeriumide alusel, mille Euroopa Kohus on esitanud selle kohta, kuidas vastutust rikkumise eest omistatakse kontsernis; nendeks kriteeriumideks on võimalus ettevõtjat kontrollida ja ühe majandusüksuse olemasolu.

150

Komisjon väidab, et kategooriatesse jagamisel on otsustav kriteerium tegeliku turuvõimsuse võrdlus, mis põhineb detsentraliseeritud pankade stabiilsetel suhetel nende juhtivate pankadega.

151

Teiseks, Erste väidab, et umbes 70 Austria hoiupanga turuosade omistamisega juhtivatele pankadele rikutakse määruse nr 17 artikli 15 lõiget 2 koosmõjus suuniste punkti 1 A kuuenda lõiguga. Need sätted ei võimalda omistada ettevõtjale samas tegevusvaldkonnas tegutsevate kolmandate ettevõtjate turuosa.

152

Erste ja RZB väidavad ka, et vastutuse sellise omistamisega rikutakse karistuse proportsionaalsuse põhimõtet ja põhimõtet, et vastutus konkurentsiõiguse rikkumise eest on isikuline.

153

Viimaseks väidavad RZB ja ÖVAG, et Esimese Astme Kohus rikkus ka võrdse kohtlemise põhimõtet. Selles suhtes heidab RZB Esimese Astme Kohtule ette, et kategooriatesse liigitamiseks samastas ta detsentraliseeritud sektorite keskasutused suurte tsentraliseeritud pankadega. Apellantide sõnul oleks Esimese Astme Kohus pidanud analüüsima, kas oleks tulnud arvestada vaid osaga iga asjaomase pangasektori turuosast, et võtta arvesse seda, et pankadevahelistel koosolekutel osalemisel edastab keskasutus üksnes teavet, sest ta ei saa tegutseda pankade nimel ega anda juhiseid võimalike kokkulepete täitmiseks.

154

Komisjon tuletab meelde, et vaidlustatud komisjoni otsuses ei põhine turuosade omistamine sellel, et tuvastati konkreetselt detsentraliseeritud pankade tegelik osalemine rikkumises, vaid ainult sellel, et komisjon määras juhtivatele pankadele karistused nende enda tegevuse eest. Komisjon täpsustab, et neid ei ole käesolevas asjas peetud vastutavaks ühegi kolmanda isiku tegevuse eest.

155

RZB argumentide kohta märgib komisjon kõigepealt, et juhtivatele pankadele määratud trahvid ei ületa määruse nr 17 artiklis 15 sätestatud piirmäära, mis on 10% ettevõtja käibest.

156

See erineb seega olukorrast, kus juhtivaid panku ja detsentraliseeritud panku peetakse üheks majandusüksuseks, millisel juhul oleks tulnud võtta arvesse kontserni kogukäivet.

157

Viimaseks märgib komisjon, et argument, milles taotletakse trahvi proportsionaalsuse analüüsimist, ei ole vastuvõetav, sest Euroopa Kohus ei saa õigluse põhimõttest lähtuvalt asendada Esimese Astme Kohtu hinnangut enda omaga.

158

Erste ja ÖVAG väidavad teises argumendis, et Esimese Astme Kohus rikkus nende kaitseõigusi, leides vaidlustatud kohtuotsuse punktis 369, et vastuväiteteatises sisalduv märge, et nad olid hoiupangasektori ja krediidiühistusektori juhtivad pangad, oli nende kaitseõiguste tagamiseks piisav.

159

Nad väidavad ka, et komisjon ei saanud piirduda üksnes üldise kinnituse esitamisega ja et ta oleks pidanud teatama ettevõtjatele neist järeldustest, mida ta kavatses teha kõigi rikkumisega seotud faktiliste asjaolude alusel, ja eriti teatama oma kavatsusest omistada neile nende detsentraliseeritud sektorite turuosad.

160

Kolmandas argumendis heidavad Erste, RZB ja ÖVAG Esimese Astme Kohtule ette seda, et ta on vääralt hinnanud nende rolli ja ülesandeid pangarühmituste sees.

161

Erste vaidlustab vaidlustatud kohtuotsuse punktis 401 esitatud Esimese Astme Kohtu hinnangu, mille kohaselt oli tema ülesanne „esindada” hoiupangasektorit pankade koosolekutel.

162

ÖVAG omalt poolt märgib, et erinevalt sellest, mida Esimese Astme Kohus on leidnud, puudub tal igasugune võimalus võtta kohustusi iseseisvatele krediidiühistutele ja ta ei moodusta nendega ühte majandusüksust.

163

RZB väidab, et tal ei olnud „rohkem teadmisi ja paremat teavet” kui teistel tema vastava detsentraliseeritud sektori pankadel, vastupidi sellele, mida märgitakse vaidlustatud kohtuotsuse punktis 405. Ta väidab, et Esimese Astme Kohtu järeldused suhete kohta, mis tal on detsentraliseeritud sektoriga, välistavad igal juhul selle sektori turuosade täielikult talle omistamise.

164

Viimaseks märgib apellant, et tal puudub võrreldav suutlikkus tekitada kahju eraõiguslikele isikutele, nagu seda on hierarhiliselt organiseeritud suurtel pankadel, ja ta rõhutab, et ta ei saa saada ka kasu vaidlusalusest tegevusest, sest tal ei ole endal märkimisväärset turuosa ning ta ei saa ka osa sektori pankade kasumist.

165

Neljandas argumendis leiab Erste, et Esimese Astme Kohus on vääralt nõustunud vaidlustatud kohtuotsuse punktides 455 ja 458 komisjoni hinnanguga Erste turuosa suuruse kohta nii enne kui pärast GiroCreditiga ühinemist. Erste hinnangul oleks ta tulnud liigitada madalamasse kategooriasse.

166

Esimese Astme Kohus on seega rikkunud vaidlustatud kohtuotsuse punktis 457 õigusnormi, otsustades, et Erste jääb liigitatuks esimesse kategooriasse. Esimese Astme Kohus on ka rikkunud võrdse kohtlemise põhimõtet ja proportsionaalsuse põhimõtet, sest ta ei teinud ettevõtjate kategooriatesse liigitamisel vahet 30-protsendisel ja 17-protsendisel turuosal.

167

Komisjon väidab, et ta võis täpsele turuosale vaatamata liigitada Erste esimesse kategooriasse pärast ühinemist GiroCreditiga. Argument, et komisjon võttis EÖ turuosa ja tegevuse kaks korda arvesse, ei ole komisjoni sõnul vastuvõetav, sest Erste taotleb lihtsalt faktiliste asjaolude uuesti läbivaatamist.

168

Viiendas argumendis väidab ÖVAG, et Esimese Astme Kohus moonutas asjaolusid, otsustades vaidlustatud kohtuotsuse punktis 401, et apellandil oli „kõige tähtsamatel koosolekutel” iseseisvate krediidiühistute esindamise roll. Teabevahetus ja tegevus detsentraliseeritud krediidiühistute väidetava koordinaatori ja esindajana ei ole tõendatud.

169

Lisaks on Esimese Astme Kohus viidanud vääralt komisjoni mainitud Austria põhiseaduslikkuse järelvalve kohtu 23. juuni 1993. aasta otsusele, et õigustada sektori pankade turuosade omistamist ÖVAG poolt (vaidlustatud kohtuotsuse punktid 392–401). Esimese Astme Kohus on seega kas tuvastanud asjaolud, mille ebatäpsus nähtub toimikust, või moonutanud tõendeid. Igal juhul on ta ületanud talle antud kaalutlusruumi. Repliigis toonitab ÖVAG just tõendite moonutamist Esimese Astme Kohtu poolt, väites, et Euroopa Kohus on pädev seda moonutamist kontrollima.

170

Viimaseks märgib ÖVAG, et erinevalt Erstest ja RZB-st ning nende vastavate sektorite pankadest ei ole Esimese Astme Kohus tema olukorda otseselt analüüsinud.

171

Komisjon märgib ära apellandi selgituste puudumise ja leiab, et see argument tuleb tagasi lükata. Mis puudutab viidet Austria põhiseaduslikkuse järelvalve kohtu otsusele, siis vaidleb komisjon vastu mis tahes moonutamisele.

172

Esimese argumendi kohta tuleb märkida, nagu seda teeb ka Esimese Astme Kohus vaidlustatud kohtuotsuse punktides 355–357, et komisjoni poolt detsentraliseeritud sektorite pankade turuosade omistamine keskasutustele ei ole käsitletav nende pankade õigusvastase käitumise omistamisena juhtivatele pankadele.

173

Esiteks tuleb viimast eristada sellest, mida sellega tahetakse tagada, nagu järeldas Esimese Astme Kohus, st et juhtivatele pankadele määratud trahvide tase kajastas adekvaatselt nende endi õigusrikkumiste raskust – käesolevas asjas keskset rolli, mis neil oli detsentraliseeritud sektorite pankade esindajatena erinevates üksustes, sh nende pankade huvide kaitsmisel, ja rolli vastastikuse teabe vahetamise keskustena, kusjuures viimane on kaudne tõend mõju kohta, mis neil oli detsentraliseeritud pankade tegevusele.

174

Et hinnata selle käitumise raskust, tuleb suuniste punkti 1 A neljanda ja kuuenda lõigu kohaselt arvesse võtta ettevõtjate tegelikku majanduslikku suutlikkust konkurentsi kahjustada ja nende konkreetset osatähtsust ning järelikult nende õigusvastase käitumise tegelikku mõju konkurentsile.

175

Esimese Astme Kohus ei ole seega rikkunud õigusnormi, järeldades, et see nõuab, et arvesse võetaks ka juhtivate pankade ja detsentraliseeritud pankade vahelisi püsivaid struktuurilisi sidemeid, eelkõige esindamist ja teabevahetust, kuna nende sidemete kaudu võib juhtivate ettevõtjate tegelik majanduslik võimsus ja järelikult ka suutlikkus konkurentsi kahjustada olla suurem, kui see, mis tuleneks nende endi käibest.

176

Kui detsentraliseeritud üksuste turuosasid arvesse ei võeta, võib selle tagajärjel trahvil puududa hoiatav mõju, mis on aga üldine nõue, millest komisjon peab vastavalt suuniste punkti 1 A neljandale lõigule trahvi arvutamisel juhinduma.

177

Eeltoodust tuleneb, et kategooriatesse jaotamise hindamisel on Esimese Astme Kohus vaidlustatud kohtuotsuse punktis 357 otsustanud õigusnormi rikkumata, et komisjon lähtus juhtivate pankade endi käitumisest ega omistanud neile nende sektorite pankade õigusvastast käitumist.

178

Järelikult ei saa apellandid tugineda isikliku vastutuse, karistuste proportsionaalsuse ja võrdse kohtlemise põhimõtete ning suuniste punkti 1 A kuuenda lõigu rikkumisele.

179

Järelikult tuleb kontrollitava väite seitsmenda osa esimene argument tagasi lükata.

180

Selle väite osa teine argument tuleb pikema analüüsita tagasi lükata.

181

Euroopa Kohus on nimelt juba otsustanud, et komisjon täidab oma kohustust järgida ettevõtjate õigust olla ära kuulatud, kui ta märgib vastuväiteteatises sõnaselgelt, et ta kavatseb uurida, kas asjassepuutuvatele ettevõtjatele tuleb trahv määrata, ning toob esile peamised faktilised ja õiguslikud asjaolud, mis võivad trahvi kaasa tuua, näiteks väidetava rikkumise raskusaste ja kestus ning see, kas rikkumine pandi toime tahtlikult või hooletusest. Nii toimides annab komisjon ettevõtjatele piisavalt teavet enda kaitsmiseks mitte üksnes rikkumise tuvastamise, vaid ka trahvi määramise eest (vt eespool viidatud kohtuotsus Dansk Rørindustri jt vs. komisjon, punkt 428 ja seal viidatud kohtupraktika).

182

Määratavate trahvide taseme teemal nähtub väljakujunenud kohtupraktikast, et selle kohta teabe edastamine oleks seni, kuni ettevõtjatele ei ole antud võimalust esitada oma märkusi nende vastu esitatud vastuväidete kohta, komisjoni otsuse sobimatu ennetamine (vt eespool viidatud kohtuotsus Dansk Rørindustri jt vs. komisjon, punkt 434 ja seal viidatud kohtupraktika).

183

Järelikult tegi Esimese Astme Kohus vaidlustatud kohtuotsuse punktis 369 õige järelduse, et need tingimused olid käesolevas asjas täidetud, kuna komisjon oli vastuväiteteatises märkinud, et Erste, RZB ja ÖVAG olid omas pangandussektoris juhtivad pangad ja see märge oli piisav, et hagejate kaitseõigused oleksid järgitud.

184

Kolmanda argumendi osas tuleb märkida, et Esimese Astme Kohus analüüsis vaidlustatud kohtuotsuse punktides 389–408 vaidlustatud komisjoni otsuses komisjoni antud hinnangut asjaoludele, mis puudutasid apellantideks olevate äriühingute keskasutuste rolli.

185

Apellandid paluvad tegelikult, et Euroopa Kohus annaks lihtsalt asjaoludele uue hinnangu, mida aga apellatsioonimenetluses teha ei saa.

186

Järelikult tuleb kolmas argument tagasi lükata.

187

Neljandas argumendis leiab Erste, et Esimese Astme Kohus on vääralt nõustunud tema määramisega esimesse kategooriasse, rikkudes sellega võrdse kohtlemise põhimõtet ja proportsionaalsuse põhimõtet; selle kohta tuleb märkida, et apellatsioonimenetluses ei saa Euroopa Kohus õigluse põhjendusel asendada oma hinnanguga Esimese Astme Kohtu täieliku pädevuse raames antud hinnangut, mis on antud ettevõtjatele ühenduse õiguse rikkumise eest määratud trahvisummade kohta; seevastu ei saa niisugune pädevus nende trahvisummade kindlaksmääramisel kaasa tuua EÜ artikli 81 lõikega 1 vastuolus olevas kokkuleppes või kooskõlastatud tegevuses osalenud ettevõtjate vahelist diskrimineerimist (25. jaanuari 2007. aasta otsus kohtuasjas C-411/04 P: Salzgitter Mannesmann vs. komisjon, EKL 2007, lk I-959, punkt 68 ja seal viidatud kohtupraktika).

188

Vaidlustatud kohtuotsuse punktis 457 analüüsis Esimese Astme Kohus Erste seda argumenti järgnevalt:

„Etteheite osas, mille kohaselt [Groupe] BA peaaegu 12–13% turuosa sisaldus vääralt 30% turuosas, mis omistati vaidlustatud [komisjoni] otsuses juhtiva panga ja hoiupankade moodustatud üksusele, tuleb märkida, et kui [Groupe] BA turuosa vähendada, õigustaks järele jääv 17–18% turuosa ikkagi esimesse kategooriasse liigitamist, sest see on selgelt lähemal 22% arvväärtusele kui teise rühma 11% arvväärtusele. Järelikult tuleb see etteheide komisjoni otsuse seaduslikkuse kontrolli raames tagasi lükata, sest isegi kui see oleks põhjendatud, ei saaks see muuta küsitavaks vaidlustatud [komisjoni] otsuse resolutiivosa. Lisaks leiab Esimese Astme Kohus täielikku pädevust kasutades, et Erste liigitamine esimesse kategooriasse on õigustatud selleks, et trahv oleks asjakohase suurusega.”

189

Tuleb täpsustada, et kartelli liikmete jagamise osas mitmesse kategooriasse, mille tagajärjel määrati samasse kategooriasse paigutatud ettevõtjatele kindla suurusega trahvi lähtesumma, tegi Esimese Astme Kohus vaidlustatud kohtuotsuse punktis 424 järgmise järelduse:

„Käesolevas asjas ei ole komisjon määranud tema kehtestatud viiele kategooriale kindlaks täpseid piirmäärasid, vaid ta märkis oma vastuses „arvväärtused”, milles paiknevad samasse kategooriasse liigitatud ettevõtjate turuosad. Nende arvväärtuste vahelised erinevused on ühetaolised ja objektiivselt õigustatud kategooriate 1–4 osas. Arvväärtused kategooriates 2–4 vastavad iga kord poolele ülemise kategooria arvväärtusest ja sama kehtib vastava trahvi lähtesumma puhul.”

190

Kohtuasja toimikust nähtub, et käesolevas asjas on kategooriad moodustatud turuosade alusel, mis igal äriühingul oli; selle alusel on fikseeritud järgmised arvväärtused: umbes 22%, umbes 11%, umbes 5,5%, umbes 2,75% ja viimane kategooria umbes 1%.

191

Edasi otsustas Esimese Astme Kohus õigesti, et olenemata Erste tegelikust turuosast, st kas 17%–18% või 30%, oli ta lähedamal arvväärtusele 22%, mistõttu liigitati see ettevõtja esimesse kategooriasse.

192

Lisaks ei kohusta keelatud kokkuleppe poolele määratava trahvi kohta suunistes sätestatu seda trahvi välja arvutama aritmeetilise arvutusmeetodi alusel (vt selle kohta eespool viidatud kohtuotsus Dansk Rørindustri jt vs. komisjon, punkt 266 ja seal viidatud kohtupraktika).

193

Seega võis Esimese Astme Kohus õigusnormi rikkumata oma täieliku pädevuse teostamise raames jätta Erste liigitatuks esimesse kategooriasse.

194

Järelikult tuleb kontrollitava väite seitsmenda osa neljas argument tagasi lükata.

195

Viienda argumendi osas tuleb kõigepealt tagasi lükata ÖVAG seisukoht, et Esimese Astme Kohus ei ole tema olukorda uurinud.

196

Vaidlustatud kohtuotsuse punktides 389–408 analüüsis Esimese Astme Kohus juhtivate pankade ja nende detsentraliseeritud sektorite vahelisi suhteid tervikuna ning märkis vaidlustatud kohtuotsuse punktis 400 eriti ÖVAG kohta, et viimane kinnitas, et ta osutas oma sektori pankadele teenuseid, mis olid seotud ülesannetega, millega need asutused ei saanud enda väiksuse või ressursside puudumise tõttu üksi tegeleda.

197

Austria põhiseaduslikkuse järelevalve kohtu otsuse suhtes kirjeldab Esimese Astme Kohus vaidlustatud kohtuotsuse punktis 393 selle kohtu menetluses oleva kohtuasja asjaolusid ning analüüsib selle kohtu esitatud kirjeldust keskasutuste rolli ning keskasutuste ja detsentraliseeritud pankade suhete kohta. Ta märgib muu hulgas, et põhiseaduslikkuse järelevalve kohtu hinnangul oli see tihedalt läbipõimunud õiguste ja kohustuste võrgustik välja arenenud aastakümnete jooksul, mis kehtib nii Raiffeiseni sektori, keda see kohtuotsus puudutas, kui ka krediidiühistute ja hoiupankade suhtes.

198

Eeltoodut arvestades tuleb märkida, et ÖVAG esitatud argumendid faktide ebatäpse tuvastamise, tõendite moonutamise ja kaalutlusruumi ületamise kohta on käsitletavad menetlusosalise esitatud tõendis sisalduvatele faktilistele asjaoludele Esimese Astme Kohtu poolt antud hinnangu vaidlustamisega.

199

Üksnes Esimese Astme Kohus pädev hindama talle esitatud tõendite väärtust; see hindamine ei kujuta endast – välja arvatud juhul, kui Esimese Astme Kohtule esitatud tõendeid on moonutatud – õiguslikku küsimust, mis sellisena alluks Euroopa Kohtu kontrollile (21. septembri 2006. aasta otsus kohtuasjas C-113/04 P: Technische Unie vs. komisjon, EKL 2006, lk I-8831, punkt 83 ja seal viidatud kohtupraktika).

200

Piisab märkusest, et ÖVAG ei ole suutnud esitada tõendeid, millest nähtuks, et fakte on tõesti moonutatud, nagu ta seda kindlalt väidab.

201

Sama kehtib ka moonutamise kohta, mida Esimese Astme Kohus on apellandi hinnangul teinud vaidlustatud kohtuotsuse punktis 401.

202

Järelikult tuleb analüüsitava väite seitsmenda osa viies argument tervikuna tagasi lükata.

203

Seega tuleb tervikuna tagasi lükata nii analüüsitava väite seitsmes osa kui ka väide, et rikkumise raskusastme hindamisel on rikutud õigusnormi.

204

See väide jaguneb sisuliselt kolmeks osaks.

205

ÖVAG kritiseerib vaidlustatud kohtuotsust seetõttu, et Esimese Astme Kohus lükkas tagasi kõik argumendid, mis puudutasid kergendavate asjaolude arvesse võtmata jätmist.

206

Esimeses argumendis heidab ÖVAG Esimese Astme Kohtule ette seda, et ta üksnes kordas suuniste sõnastust, kuid ei analüüsinud kohtuasjaga seotud asjaolusid ja eelkõige ÖVAG konkreetset rolli Lombardi võrgustikus.

207

Teises argumendis märgib ÖVAG, et Esimese Astme Kohus on rikkunud vaidlustatud kohtuotsuse punktis 483 õigusnormi, tuginedes oma hinnangus kriteeriumile, mis põhineb pankade osalemisel koosolekutel ja mida kasutati ka pankade kategooriatesse jagamisel. Esimese Astme Kohus on nii tehes ühendanud küsimuse pankade liigitamisest vastavalt nende turusuutlikkusele küsimusega kergendava asjaolu esinemise tuvastamise kohta. Apellandi sõnul ei saa kergendava asjaolu esinemise tuvastamine sõltuda sellest, et ettevõtja osalemine koosolekutel oli „juhuslik”. Suunised kohustavad komisjoni hindama rolle diferentseeritult ja mitte piirduma „kõik või mitte midagi” tüüpi mustvalge esitusega.

208

Kolmandas argumendis leiab ÖVAG, et Esimese Astme Kohus on moonutanud tema selgitust ja toimikust nähtuvaid faktilisi asjaolusid apellandi osalemise kohta kartellis. Apellant ei ole kunagi väitnud kartellist distantseerumist, vaid on pidevalt rõhutanud oma tagasihoidlikku rolli kartellis (vaidlustatud kohtuotsuse punkt 484).

209

Neljandas argumendis, mis puudutab põhjenduste vastuolulisust, leiab ÖVAG, et Esimese Astme Kohtu poolt vaidlustatud kohtuotsuse punktides 485 ja 486 esitatud analüüs on vastuoluline, sest apellanti on peetud „suureks pangaks” ja „sektori esindajaks”, kuigi komisjon ei viinud tema äriruumides läbi mingit kontrolli, apellant ei kuulunud „pankade suletud ringi” ja osales vaid vähestel koosolekutel.

210

Komisjon leiab, et need argumendid ei puutu asjasse juba seetõttu, et Euroopa Kohus ei saa õigluse põhimõttest lähtuvalt asendada Esimese Astme Kohtu hinnangut enda omaga.

211

Viidates vaidlustatud kohtuotsuse punktides 482 ja 486 kohtupraktikale, mis puudutab esiteks kartellis osaleva ettevõtja passiivse rolli olemust ja teiseks ettevõtja osavõttu ühest või mitmest koosolekust, ning analüüsides vaidlustatud kohtuotsuse punktides 483–485 ja 487–489 viisi, kuidas komisjon võttis arvesse iga ettevõtja käitumist, ei piirdunud Esimese Astme Kohus lihtsalt suunistes sätestatu kordamisega, vaid vastupidi, uuris põhjalikult ÖVAG esitatud asjaolusid.

212

Seetõttu tuleb väite esimese osa esimene argument tagasi lükata.

213

Esimese Astme Kohtu poolt vaidlustatud kohtuotsuse punktis 483 toimepandud väidetava õigusnormi rikkumise kohta tuleb meenutada, et Euroopa Kohus on otsustanud, et ettevõtja vastutus EÜ artikli 81 lõike 1 rikkumise eest on nõuetekohaselt tuvastatud, kui see ettevõtja osales koosolekutel, mille eesmärgist ta oli teadlik, isegi kui ta hiljem ei viinud ellu üht või teist neil koosolekutel kokkulepitud meedet (vt 15. oktoobri 2002. aasta otsus kohtuasjas C-238/99 P, C-244/99 P, C-245/99 P, C-247/99 P, C-250/99 P–C-252/99 P ja C-254/99 P: Limburgse Vinyl Maatschappij jt vs. komisjon, EKL 2002, lk I-8375, punkt 509).

214

Järeldades vaidlustatud kohtuotsuse punktis 483, et komisjon otsustas vaidlustatud komisjoni otsuse adresseerida nendele pankadele, kes osalesid tihti kõige olulisematel koosolekutel, ei rikkunud Esimese Astme Kohus õigusnormi.

215

Samuti, vastupidi ÖVAG poolt väidetule erineb nimetatud kriteerium sellest, mida kasutati pankade kategooriatesse jagamisel. Viimati nimetatud olukorras lähtuti suuniste punkti 1 A kuuendas lõigus kehtestatud kriteeriumist, mis puudutas pankade majanduslikku suutlikkust.

216

Esimese Astme Kohus ei rikkunud õigusnormi, otsustades vaidlustatud kohtuotsuse punktis 487, et pankade erinevust, mis võis tuleneda nende rollist koosolekutel, on juba „arvesse võetud pankade määramisel erinevatesse kategooriatesse”. Enne selle seisukohani jõudmist suhestas ta omavahel pangad, kellel oli koosolekutel olulisim roll ja pangad, kellel oli suurim turuosa, ning järeldas, et need olid samad pangad.

217

Järelikult tuleb kontrollitava väite esimese osa teine argument tagasi lükata.

218

Kolmanda argumendi kohta tuleb märkida, et apellant ei esita ühtegi sellist seisukohta, millest nähtuks, et tõendeid on moonutatud.

219

Järelikult tuleb kontrollitava väite esimese osa kolmas argument tagasi lükata.

220

Neljanda argumendi kohta tuleb märkida, nagu seda teeb ka komisjon, et apellandi seisukohad kergendavate asjaolude esinemise kohta esitati esimest korda alles apellatsioonimenetluses.

221

Väljakujunenud kohtupraktikast tuleneb, et kui pool saaks Euroopa Kohtus esitada esmakordselt väiteid, mida ta ei ole esitanud Esimese Astme Kohtus, tähendaks see, et tal oleks võimalik Esimese Astme Kohtus arutatud asjaga võrreldes laiendada kohtuasja ulatust Euroopa Kohtus; viimasel on aga apellatsioonimenetluses piiratud pädevus. Apellatsioonimenetluses piirdub Euroopa Kohtu pädevus Esimese Astme Kohtus arutatud väidetele antud õigusliku hinnangu kontrollimisega (vt eelkõige eespool viidatud kohtuotsus Dansk Rørindustri jt vs. komisjon, punkt 165).

222

Seega on need argumendid apellatsioonimenetluse staadiumis vastuvõetamatud.

223

Järelikult tuleb kontrollitava väite esimene osa tervikuna tagasi lükata.

224

BA-CA leiab, et Esimese Astme Kohus rikkus õigusnormi sellega, et ta jättis vaidlustatud kohtuotsuse punktis 505 riigiasutuste osalemist kergendava asjaoluna arvesse võtmata.

225

Apellandi sõnul nähtub komisjoni otsustuspraktikast ja Euroopa Kohtu kohtupraktikast, et siseriikliku seadusandja poolt teatud käitumise lubamine ja riigiasutuste osalemine koosolekutel on kergendavad asjaolud ja õigustavad trahvi vähendamist sõltumata asjassepuutuvate ettevõtjate suurusest.

226

BA-CA kritiseerib Esimese Astme Kohut eelkõige selle tõttu, et ta leidis vaidlustatud kohtuotsuse punktis 505, et riigiasutuste poolt rikkumise lubamist ei saa arvesse võtta, „eriti kui arvestada pankade käsutuses olevaid vahendeid täpse ja õige õigusliku teabe saamiseks”. See tingimus ei ole esiteks kooskõlas Euroopa Kohtu praktikaga ja eriti 9. septembri 2003. aasta kohtuotsusega CIF (kohtuasi C-198/01, EKL 2003, lk I-8055, punkt 57). Teiseks põhjustab selline tingimus apellandi sõnul teatud ettevõtjate diskrimineerimist nende tegevusala põhjal.

227

Komisjon leiab esiteks, et need argumendid on vastuvõetamatud, kuna neis korratakse Esimese Astme Kohtule juba esitatud asjaolusid. Teise võimalusena leiab ta, et need argumendid on põhjendamata.

228

Vaidlustatud kohtuotsuse punktis 505 märkis Esimese Astme Kohus järgmist:

„Mis puutub teatud riigiasutuste ([Austria riiklik pank], rahandusministeerium ja Wirtschaftskammer) osalemisse koosolekutel, siis ei ole hagejate esitatud asjaolud piisavad mõistliku kahtluse põhjendamiseks, et koosolekud ei ole vastuolus ühenduse konkurentsiõigusega. Kuigi ei ole välistatud, et teatud olukorras võib siseriiklik õigus või siseriiklike ametiasutuste käitumine olla kergendav asjaolu (vt analoogia alusel eespool punktis 258 viidatud kohtuotsus CIF, punkt 57), ei saa käesolevas asjas võtta arvesse rikkumise heakskiitmist või lubamist Austria ametiasutuste poolt, eriti kui arvestada pankade käsutuses olevaid vahendeid täpse ja õige õigusliku teabe saamiseks.”

229

Punkti esimene lause sisaldab Esimese Astme Kohtu poolt asjaoludele antud hinnangut, mida ei saa apellatsioonimenetluses vaidlustada.

230

Selle punkti teise lause kohta võib kohe märkida, et Esimese Astme Kohus ei ole õigusnormi rikkunud.

231

Esiteks, vastupidi BA-CA väidetule puudutas eespool viidatud kohtuotsuse CIF aluseks olnud kohtuasjas esitatud eelotsuse küsimus siseriikliku konkurentsiasutuse rolli EÜ artikli 81 aspektist, kui keelatud kokkuleppe tingib või seda soodustab siseriiklik õigusnorm, mis muudab kokkuleppe õiguspäraseks või tugevdab selle mõju. Euroopa Kohus märkis selle kohtuotsuse punktis 57, et „karistuse määra kindlaksmääramisel võib asjaomase ettevõtja tegevust hinnata siseriiklikku õiguslikku raamistikku kui kergendavat asjaolu silmas pidades”. Seega ei käsitlenud kohtuotsus CIF mingil viisil riiklike ametiasutuste osalemist keelatud kokkuleppes.

232

Lisaks, nagu toonitab kohtujurist oma ettepaneku punktis 404, tunnistati Austria seadus, millega lubati pankadel tegeleda kooskõlastatud tegevusega, kehtetuks hiljemalt 1. jaanuaril 1994 ehk aasta enne vaidlustatud komisjoni otsusega hõlmatud rikkumisperioodi.

233

Teiseks ei saa BA-CA väita, et rikutud on võrdse kohtlemise põhimõtet. Nimelt on Euroopa Kohus korduvalt otsustanud, et komisjoni eelnev otsustuspraktika ei kujuta endast konkurentsi valdkonnas trahvide määramise õiguslikku raamistikku ja teisi juhtumeid käsitlevad otsused on diskrimineerimise esinemise küsimuses üksnes soovituslikud (vt 21. septembri 2006. aasta otsus kohtuasjas C-167/04 P: JCB Service vs. komisjon, EKL 2006, lk I-8935, punkt 205).

234

Eeltoodust tuleneb, et tagasi tuleb lükata nii BA-CA esitatud argumendid kui ka analüüsitava väite teine osa.

235

BA-CA leiab, et vaidlustatud kohtuotsuse punktis 506 on Esimese Astme Kohus rikkunud õigusnormi, sest ta ei vähendanud BA-CA trahvi seetõttu, et pankade koosolekud olid üldteada.

236

Esiteks olevat Esimese Astme Kohus rikkunud tõendite esitamise põhimõtteid, sest ta jättis sisuliselt analüüsimata BA-CA esitatud dokumendid, millest nähtus avalikkuse teavitatus koosolekute eesmärkidest ja sisust.

237

Teiseks on Esimese Astme Kohus ekslikult tõlgendanud BA-CA esitatud asjaolusid, sest viimane ei ole täpselt väitnud, et koosolekute üldtuntus muutis need õiguspärasteks.

238

Kolmandaks nõudis Esimese Astme Kohus enamat kui seda, mida on võimalik nõuda, leides, et trahvi vähendamiseks peab üldsusel olema täielik teave koosolekutel käsitletust.

239

Komisjon leiab, et need argumendid on vastuvõetamatud ja teise võimalusena põhjendamatud. Ta märgib, et puudub kohtupraktika, mille kohaselt kartellis osalejad saavad pidada oma tegevust õiguspäraseks seetõttu, et teatud tegevus on üldteada. Kui see nii oleks, piisaks rahaliste karistuste vältimiseks teatud tegevuse avalikuks muutmisest. Komisjoni sõnul toob Esimese Astme Kohus selgelt välja, et üldtuntus ei ole määrav.

240

Kaks esimest argumenti tuleb tagasi lükata, sest BA-CA ei ole esitanud Esimese Astme Kohtu poolt vaidlustatud kohtuotsuse punktis 506 väidetavalt toimepandud tõendite moonutamise uurimiseks vajalikke tõendeid.

241

Kolmanda argumendi kohta tuleb märkida, et Esimese Astme Kohus ei järeldanud, et üldsusel peab olema kartellist täielik ülevaade, vaid et kartell peab olema kogu oma ulatuses avalikkusele teada. Seetõttu tuleb see argument põhjendamatuse tõttu tagasi lükata.

242

Eeltoodust tuleneb, et analüüsitava väite kolmas osa tuleb tagasi lükata nagu ka kogu väide, et seoses kergendavate asjaoludega on rikutud õigusnormi, põhjendus esitatud puudulikult ja moonutatud tõendeid.

243

See väide jaguneb sisuliselt kaheks osaks.

244

BA-CA on seisukohal, et Esimese Astme Kohus ei hinnanud õigesti komisjonile koostööteatise rakendamisel kuuluvat kaalutlusruumi ja oma kohtuliku kontrolli ulatust.

245

Koostööteatise punktis D ei anta nimelt komisjonile mingit kaalutlusõigust selles suhtes, kas ettevõtja edastatud teave hõlbustas komisjoni ülesannet, ja teisalt selles suhtes, kas koostööd teinud ettevõtjate trahvi tuleb vähendada. Ka sellega, et viidatakse eespool viidatud kohtuotsusele Dansk Rørindustri jt vs. komisjon, ei saa tõendada, et komisjonil on piiramatu kaalutlusõigus. Lisaks, vastupidi sellele, mida Esimese Astme Kohus on otsustanud vaidlustatud kohtuotsuse punktis 532, kuulub ettevõtja koostöö hindamine Esimese Astme Kohtu täielikku pädevusse.

246

Komisjon leiab, et ÖVAG seisukohad on ekslikud.

247

Analüüsitava väite esimese osa võib kohe tagasi lükata.

248

Nimelt otsustas Euroopa Kohus eespool viidatud kohtuotsuse Dansk Rørindustri jt vs. komisjon punktis 394, et komisjonil on kaalutlusõigus hinnata, kas informatsioon või dokumendid, mille ettevõtjad vabatahtlikult edastasid, lihtsustasid tema ülesannet, ja kas tuleb kaaluda ettevõtja trahvi vähendamist koostööteatise punkti D alapunkti 2 alusel.

249

Seega otsustas Esimese Astme Kohus vaidlustatud kohtuotsuse punktis 532 õigesti, ilma õigusnormi rikkumata, et komisjoni sellise hinnangu üle on võimalik teostada vaid piiratud kontrolli.

250

Eeltoodust lähtudes tuleb analüüsitava väite esimene osa põhjendamatuse tõttu tagasi lükata.

251

RZB ja BA-CA on sisuliselt seisukohal, et Esimese Astme Kohus on rikkunud õigusnormi, otsustades vaidlustatud kohtuotsuse punktis 553, et komisjon võis trahvi vähendamise eelduseks nõuda, et koostöö annaks „lisaväärtust”.

252

BA-CA väidab ka, et Esimese Astme Kohus rikkus seda kriteeriumi kasutades võrdse kohtlemise põhimõtet. Viimati nimetatud põhimõtte järgimisel oleks temale määratavat trahvi tulnud rohkem vähendada, sest tema koostöö oli võrreldes teiste pankadega mahukam ja parema kvaliteediga.

253

Esimeses argumendis lihtsalt korratakse Esimese Astme Kohtule juba esitatud sama argumenti, mistõttu on see apellatsioonimenetluses vastuvõetamatu.

254

Teise argumendi osas tuleb meenutada, et apellatsioonkaebuse raames on Euroopa Kohtu kontrolli esemeks uurida esiteks, kas Esimese Astme Kohus võttis õiguslikult korrektselt arvesse kõiki olulisi tegureid EÜ artiklite 81 ja 82 ning määruse nr 17 artikli 15 alusel kindlaks tehtud käitumise raskuse hindamiseks, ning teiseks, kas Esimese Astme Kohus vastas õiguslikult piisavalt kõigile hageja argumentidele, millega taotleti trahvi tühistamist või vähendamist (eespool viidatud kohtuotsus Dansk Rørindustri jt vs. komisjon, punkt 244 ja seal viidatud kohtupraktika).

255

Trahvisumma vähendamise ulatuse osas tuleb märkida, et Euroopa Kohus ei saa asendada Esimese Astme Kohtu täieliku pädevuse teostamise käigus antud hinnangut oma hinnanguga (vt eespool viidatud kohtuotsus Dansk Rørindustri jt vs. komisjon, punkt 245).

256

Euroopa Kohus leiab, et vaidlustatud kohtuotsuse punktides 553–557 Esimese Astme Kohus uuris ja seejärel järeldas, et hagejate esitatud dokumentide lisaväärtus ei olnud selline, mis oleks õigustanud trahvide vähendamist suuremas ulatuses. Selline asjaolude hindamine kuulub ainult Esimese Astme Kohtu pädevusse ja vastavalt eespool meenutatud kohtupraktikale ei saa Euroopa Kohus asendada apellatsioonimenetluses seda hinnangut enda omaga.

257

Järelikult on see argument vastuvõetamatu, sest selles palutakse, et trahvi vähendamist uuritaks uuesti.

258

Teine argument jaguneb sisuliselt kuueks osaks.

259

Esimeses väites, mille kohaselt on kohtuotsuse põhjendused vastuolulised, leiab RZB, et Esimese Astme Kohus jättis tegemata asjakohased järeldused sellest, et osa komisjonile antud vastuseid mitte ainult ei olnud edastatud vabatahtlikult (vaidlustatud kohtuotsuse punkt 542), vaid ületasid komisjoni poolt nõutut (vaidlustatud kohtuotsuse punkt 552).

260

Teises väites märgib RZB, et vaidlustatud kohtuotsuse punktis 541 esitatud seisukoht lubas komisjonil – kui ta kahtlustas ettevõtjate osalemist keelatud kokkuleppes – neile välja saata väga ebamäärases sõnastuses informatsiooninõuded, millest tekkisid tagajärjed ettevõtjatele, kes neile ei vastanud. Komisjon teostab niiviisi ettevõtjate suhtes vastupandamatut sundi, adresseerides neile lihtsad standardküsimused, mis panevad nad tunnistama enda vastu. Sellise järeldusega rikutakse ettevõtjate kaitseõigusi, mida käsitletakse 18. oktoobri 1989. aasta otsuses kohtuasjas 374/87: Orkem vs. komisjon (EKL 1989, lk 3283, punkt 32).

261

RZB täpsustab, et seda kohtupraktikat ei sea kahtluse alla reegel, mille Euroopa Kohus kehtestas 29. juuni 2006. aasta otsuses kohtuasjas C-301/04 P: komisjon vs. SGL Carbon (EKL 2006, lk I-5915, punkt 48), sest tõusetunud probleemid olid paremini eesmärgistatud ja konkreetsemad kui käesolevas kohtuasjas.

262

Komisjoni sõnul jätab RZB tähelepanuta, et komisjon võib arvestada „vabatahtliku” koostöö alla kuuluvat teavet koostööteatise tähenduses vaid siis, kui see lihtsustab komisjoni ülesannet rikkumise tuvastamisel ja selle eest karistamisel ning kui see on esitatud tõelise koostöö raames. RZB esitatud teabes vaid kirjeldati Lombardi võrgustiku ajaloolist konteksti ja kartelli koosolekute sisu, mis oli komisjonile juba teada. Sellel puudus seega igasugune lisaväärtus.

263

Komisjon rõhutab veel, et ajal, kui ta esitas apellantidele küsimusi, oli ta teadlik, et kõiki pangatooteid käsitleti arvukatel koosolekutel ja et need koosolekud kuuluvad võrgustikku, mistõttu rikkumise piirid ja seega uurimise ese oli selgelt kindlaksmääratavad, eriti koosolekutel osalenud ettevõtjate, rikkumise olemuse ja kokkulepete eseme osas.

264

Viimaseks täpsustab komisjon, et küsimused puudutasid üldiselt kõiki regulaarselt toimunud koosolekuid, mistõttu ettevõtjatel ei tulnud valida või hinnata, millised koosolekud võivad kujutada endast EÜ artikli 81 rikkumist.

265

Esimese seisukoha suhtes leiab Euroopa Kohus, et vastupidi RZB väidetule ei ole Esimese Astme Kohus esitanud vastuolulisi põhjendusi, järeldades vaidlustatud kohtuotsuse punktis 542, et „[v]aidlustatud [komisjoni] otsuse põhjendusest 546 nähtub, et komisjon on tunnistanud vabatahtlikeks salajaste koosolekute sisu puudutavatele küsimustele antud vastused”, ja nimetatud kohtuotsuse punktis 552, et „[k]omisjon on tunnistanud vaidlustatud [komisjoni] otsuse põhjenduses 553, et pangad esitasid faktilisi asjaolusid puudutavas ühises selgituses vabatahtlikult rohkem teavet, kui komisjon neilt nõudis”.

266

Nimelt puudutab esimene järeldus dokumentide esitamist ja teavet, mis seondusid määruse nr 17 artikli 11 lõigetes 2–4 ette nähtud menetluste käigus komisjoni poolt pankadele 21. septembril 1998 saadetud informatsiooninõudega.

267

Samas teine järeldus käib faktilisi asjaolusid puudutava ühise selgituse kohta, mille pangad esitasid küll eeluurimismenetluses, kuid pärast vastuseid eespool mainitud informatsiooninõudele.

268

Lisaks on Esimese Astme Kohus vaidlustatud kohtuotsuse punktis 545 õigesti otsustanud, et „igal juhul [peaks] kehtima sama olukorras, kus [nende] dokumentide esitamise vabatahtlikkust hinnatakse erinevalt”, kuna komisjon oli juba otsustanud vähendada trahve 10%.

269

Järelikult ei saa nõustuda teise argumendi esimese osa esimese seisukohaga.

270

Teise seisukoha osas, mis puudutab kaitseõiguse järgimist, tuleb meenutada, et igas menetluses, mis võib kaasa tuua karistuse määramise, eriti trahvi või karistusmakse määramise, on kaitseõigus ühenduse õiguse aluspõhimõte, mida tuleb järgida, ja seda ka haldusmenetluses (vt 29. juuni 2006. aasta otsus kohtuasjas C-308/04 P: SGL Carbon vs. komisjon, EKL 2006, lk I-5977, punkt 94).

271

Määruse nr 17 artikli 11 lõigete 2 ja 5 kasuliku mõju tagamiseks on komisjonil küll õigus kohustada ettevõtjat esitama talle kogu vajalik teave faktiliste asjaolude kohta, mis talle teada võivad olla, ja edastama komisjonile vajadusel ettevõtja valduses olevad asjakohased dokumendid, isegi kui nende alusel on tuvastatav selle või mõne muu ettevõtja konkurentsivastane tegevus, kuid komisjon ei saa informatsiooni esitamise nõuet puudutava otsusega kahjustada ettevõtjate kaitseõigusi (eespool viidatud kohtuotsus Orkem vs. komisjon, punkt 34).

272

Samas piisab käesolevas asjas märkusest, et komisjon ei teinud „otsust” määruse nr 17 artikli 11 lõigete 2 ja 5 tähenduses. Seega ei saa nõustuda seisukohaga, et Esimese Astme Kohus jättis vaidlustatud kohtuotsuse punktis 541 tähelepanuta kohtupraktika, mis tulenes eespool viidatud kohtuotsusest Orkem vs. komisjon.

273

Seega tuleb tagasi lükata nii see teine seisukoht, kui ka teise argumendi esimene osa tervikuna.

274

Esiteks väidavad RZB ja BA-CA, et Esimese Astme Kohus on rikkunud õigusnormi, leides vaidlustatud kohtuotsuse punktis 556, et selgitusi konkurentsiõigusega vastuolus oleva tegevuse konteksti kohta ei saa pidada koostööks menetluses koostööteatise tähenduses, sest need selgitused võivad olla vahend, mille abil ettevõtjad end kaitsevad. BA-CA sõnul ei ole olemas ühtegi õigusnormi, mille kohaselt dokument, mida pooled enda kaitseks kasutavad, ei või samaaegselt anda komisjonile sisuliselt väärtuslikku ja kasulikku teavet, mis aitab rikkumist tuvastada.

275

Teiseks väidab RZB, et Esimese Astme Kohtu analüüs on väär, sest komisjoni põhjendused on vastuolus tema enda otsustuspraktikaga. Apellant viitab selles suhtes komisjoni teatise, mis käsitleb kaitset trahvide eest ja trahvide vähendamist kartellide puhul (ELT 2006, C 298, lk 17), II peatüki A osa punkti 9 alapunktile a ja IV peatükile.

276

Kolmandaks väidab BA-CA, et Esimese Astme Kohus on teinud vea, kui ta otsustas, et komisjon võis võtta pankade vabatahtliku koostöö kasulikkuse hindamisel arvesse seda, et nad ei edastanud talle koos faktilisi asjaolusid puudutava ühise selgitusega „kõiki koosolekutega seotud dokumente”.

277

Apellandi sõnul ei eksiseeri selle kohta ühtegi sätet. Apellant märgib veel, et rikkumise ulatusest lähtudes suutis ta esitada need dokumendid vaid järk-järgult.

278

Neljandaks väidab BA-CA, et vaidlustatud kohtuotsuses on vastuolu. Kuigi faktilisi asjaolusid puudutav ühine selgitus aitas rikkumist tuvastada, ei ole Esimese Astme Kohus apellandi trahvi üldse vähendanud.

279

Esimese Astme Kohus on õigesti, ilma õigusnormi rikkumata ega esitamata vastuolulisi põhjendusi, vaidlustatud kohtuotsuse punktides 554–558 järeldanud, et komisjon asus õigele seisukohale, et faktilisi asjaolusid puudutava ühise selgituse lisana esitatud dokumente ei saanud pidada „uuteks asjaoludeks”, ning märkinud, et ta võttis arvesse „[nimetatud] lisade mittetäielikkust”, ja et „pangad kasutasid [faktilisi asjaolusid puudutavat ühist selgitust] oma seisukoha esitamiseks koosolekute kohta ja seega kaitsevahendina”.

280

Tuleb meenutada, et komisjonil on sellega seoses kaalutlusõigus, nagu tuleneb koostööteatise punkti D alapunkti 2 sõnastusest ja eelkõige selle sissejuhatavast fraasist „See võib olla nii eelkõige […]” (eespool viidatud kohtuotsus Dansk Rørindustri jt vs. komisjon, punkt 394).

281

Lisaks saab koostööteatise alusel trahvisumma vähendamine olla eelkõige õigustatud üksnes siis, kui esitatud informatsioon ja asjassepuutuva ettevõtja käitumine üldisemalt annavad tunnistust temapoolsest tõelisest koostööst (eespool viidatud kohtuotsus Dansk Rørindustri jt vs. komisjon, punkt 395).

282

Nagu ilmneb koostööteatises ning eelkõige selle sissejuhatuses ja punkti D alapunktis 1 esitatud koostöö määratlusest endast, võidakse koostööteatise alusel trahvisummat vähendada üksnes siis, kui asjassepuutuva ettevõtja käitumine tõendab sellist koostöötahet (eespool viidatud kohtuotsus Dansk Rørindustri jt vs. komisjon, punkt 396).

283

Nagu ka Esimese Astme Kohus vaidlustatud kohtuotsuse punktides 554–557 märkis, ei saa RZB ja BA-CA sellisele käitumisele tugineda, kuna nad esitasid faktilisi asjaolusid puudutava selgituse, mis oli ebatäielik, juba esitatut kinnitav ja „lisaväärtusetu”.

284

Seega tuleb teise argumendi teine osa tagasi lükata.

285

RZB heidab Esimese Astme Kohtule ette, et ta ei arvestanud vaidlustatud kohtuotsuse punktis 559 RZB ülestunnistuse erilist väärtust, kuigi komisjon viitas oma analüüsis sellele sõnaselgelt, tuvastades, et koosolekute tegelikku mõju uurida ei ole vaja.

286

Vaidlustatud kohtuotsuse punktis 559 esitatud analüüsis on rikutud võrdse kohtlemise põhimõtet, sest RZB-d on tema ülestunnistusele vaatamata koheldud sama moodi nagu teisi panku. Seega palub RZB Euroopa Kohtul parandada Esimese Astme Kohtu viga ja vähendada talle määratud trahvi vähemalt 10%.

287

Komisjon väidab, et ta on vaidlustatud komisjoni otsuse punktis 426 juba selgitanud ja tõendanud, et koosolekute eesmärk oli piirata konkurentsi ning et ülestunnistus ei lisanud sellele asjaolule midagi.

288

Asudes vaidlustatud kohtuotsuse punktis 559 seisukohale, et „[komisjonil] tuleb hinnata iga üksikjuhtumi puhul, kas selline ülestunnistamine tegelikult tema tööd lihtsustas”, ei ole Esimese Astme Kohus õigusnormi rikkunud.

289

Nagu märgitud ka käesoleva kohtuotsuse punktis 248, on komisjonil nimelt ettevõtjate poolt menetluses tehtud koostöö hindamisel lai kaalutlusõigus.

290

Lisaks, kuna ülestunnistus ei lihtsustanud komisjoni tööd, vaid nagu märkis Esimese Astme Kohus, lihtsalt kinnitas komisjoni enda järeldusi, on RZB väide võrdse kohtlemise põhimõtte rikkumise kohta tulemusetu.

291

Järelikult tuleb teise argumendi kolmas osa tagasi lükata.

292

RZB heidab Esimese Astme Kohtule ette tõendamiskoormise ümberpööramist, sest ta on vaidlustatud kohtuotsuse punktides 546–551 otsustanud, et apellandil oleks trahvi vähendamiseks üle 10% tulnud tõendada, et komisjon ei suuda rikkumist tõendada ilma esitatud tõenditeta.

293

Esiteks väidab apellant, et see hinnang on vastuolus koostööteatise punkti D alapunkti 2 teise taandega ja rikub järelikult õiguspärase ootuse kaitse põhimõtet. Teiseks ei ole see hinnang kooskõlas komisjoni kohustusega tõendada haldusmenetluses nii soodsaid kui ka ebasoodsaid faktilisi asjaolusid.

294

Komisjoni hinnangul on RZB väited alusetud. Ta täpsustab, et koostööteatise punkti D alapunkti 2 esimesest taandest nähtub, et esitatud tõendid peavad rikkumise olemasolu kinnitamisele kaasa aitama. Juba pärast ettevõtjates korraldatud uurimisi olid komisjoni valduses peamiste asjaolude tuvastamiseks vajalikud dokumendid ja seega hankis ta ise tõendid rikkumise toimepanemise kohta. Neid tõendeid RZB ümber ei ole lükanud.

295

Vaidlustatud kohtuotsuse punktis 551 otsustas Esimese Astme Kohus, et „hagejad ei ole tõendanud, et informatsiooninõuetele vastusena esitatud dokumendid oleksid olnud vajalikud, võimaldamaks komisjonil kindlaks teha kõik olulisemad koosolekud, või et nende puudumisel oleksid uurimisel saadud tõendid olnud ebapiisavad rikkumise olulise osa tõendamiseks ja trahvide määramise otsuse vastuvõtmiseks”.

296

RZB argumentatsiooni see osa, milles vaidlustatakse Esimese Astme Kohtu poolt nendele asjaoludele antud hinnang, on käesolevas apellatsioonimenetluses vastuvõetamatu.

297

Tõendamiskoormise ümberpööramise kohta tuleb meenutada, et kuigi komisjon on kohustatud esitama põhjused, miks tema hinnangul on ettevõtja poolt koostööteatise alusel komisjonile esitatud tõendid sellise väärtusega, et need kas õigustavad või mitte trahvisumma vähendamist, on ettevõtja, kes soovib komisjoni seda otsust vaidlustada, kohustatud tõendama, et ilma teabeta, mille ettevõtja komisjonile vabatahtlikult edastas, ei oleks viimane suutnud rikkumist olulises osas tõendada ja seega vastu võtta trahve määravat otsust.

298

Eeltoodut arvestades võib vaidlustatud kohtuotsuse punktist 551 välja lugeda Esimese Astme Kohtu õige otsuse, et hagejad olid kohustatud seda tõendama.

299

Järelikult tuleb teise argumendi neljas osa tagasi lükata.

300

BA-CA vaidlustab sisuliselt vaidlustatud kohtuotsuse punktides 560–563 esitatud Esimese Astme Kohtu hinnangu, mille viimane andis komisjonile saadetud üle 10000 lehekülje dokumente sisaldava 33 kausta väärtuse kohta.

301

Esiteks väidab BA-CA, et Esimese Astme Kohus kahandas tema koostöö väärtust, suurendades lakkamatult nõudmisi, mida tuleb täita trahvi vähendamiseks. Apellant kritiseerib eelkõige Esimese Astme Kohtu võrdlust neile dokumentidele antava väärtuse ja faktilisi asjaolusid puudutava ühise selgituse väärtuse vahel.

302

Teiseks väidab apellant, et Esimese Astme Kohtu põhjendus on vastuoluline, sest Esimese Astme Kohus keeldus faktilisi asjaolusid puudutava ühise selgituse põhjal trahvi vähendama ilma uute dokumentideta, kuigi on tõendatud, et apellant on dokumentide vabatahtliku esitamisega edastanud 10000 lehekülge uusi dokumente, millest osa on vaieldamatult kasutatud vaidlustatud komisjoni otsuses.

303

Komisjoni märgib, et see seisukoht on vastuvõetamatu, sest selles korratakse Esimese Astme Kohtus juba esitatud argumenti. Komisjon rõhutab veel, et see, et dokumendid on uued, st neid ei ole veel esitatud, ei tähenda iseenesest, et neid saaks pidada koostöö raames osutatud kasulikuks abiks.

304

Esimese Astme Kohus ei rikkunud õigusnormi, otsustades vaidlustatud kohtuotsuse punktis 560, et „[…] täiendavate dokumentide esitamine ühe panga poolt võib õigustada tema trahvi edasist vähendamist individuaalselt üksnes juhul, kui see koostöö on tegelikult toonud esile uusi ja kasulikke asjaolusid võrreldes nende asjaoludega, mida kõik ettevõtjad on koos esitanud”.

305

Nimelt, nagu meenutatud käesoleva kohtuotsuse punktides 281–283, on koostööteatise alusel trahvi vähendamine õigustatud üksnes siis, kui esitatud informatsioon annab tunnistust ettevõtjapoolsest tõelisest koostööst, arvestades, et trahvisumma vähendamise eesmärk on premeerida ettevõtjat haldusmenetluse käigus tehtud koostöö eest, mis võimaldas komisjonil kergemini rikkumise tuvastada.

306

Kuna Esimese Astme Kohus tuvastas, et BA-CA esitatud dokumendid ei ole käsitletavad uute ja kasulike tõenditena võrreldes asjaoludega, mis juba nähtusid faktilisi asjaolusid puudutavast ühisest selgitusest, otsustas ta vaidlustatud kohtuotsuse punktis 562 õigesti, et komisjon ei olnud kohustatud selle eest BA-CA trahvi täiendavalt vähendama.

307

Järelikult tuleb teise argumendi viies osa tagasi lükata.

308

BA-CA vaidlustab vaidlustatud kohtuotsuse punktis 564 esitatud Esimese Astme Kohtu hinnangu, mille kohaselt ei pidanud komisjon võtma koostööna arvesse tema vastust vastuväiteteatisele.

309

Komisjon leiab, et BA-CA seisukoht on väär.

310

Tuleb toonitada, et vastuväiteteatis on menetluslik ja ettevalmistav dokument, mis kaitseõiguse tõhusa kasutamise tagamiseks piirab komisjoni algatatud haldusmenetluse eset, takistades seega komisjonil võtta menetlust lõpetavas otsuses aluseks muid vastuväiteid (vt eelkõige 18. juuni 1986. aasta määrus liidetud kohtuasjades 142/84 ja 156/84: British American Tobacco ja Reynolds Industries vs. komisjon, EKL 1986, lk 1899, punktid 13 ja 14). Seega on see teatis oma laadilt esialgne dokument ja seda võib muuta hinnangu käigus, mille komisjon annab hiljem poolte märkuste ning teiste tuvastatud faktide põhjal (vt selle kohta eespool viidatud kohtuotsus SGL Carbon vs. komisjon, punkt 62).

311

Komisjon peab nimelt arvestama kogu haldusmenetluse käigus selgunud asjaoludega, et loobuda põhjendamata vastuväidetest või et muuta ja täiendada nii faktiliselt kui ka õiguslikult oma argumente nende vastuväidete toetuseks, mille juurde ta jääb. Seega ei takista vastuväiteteatis sugugi komisjoni muutmast oma seisukohta puudutatud ettevõtjate kasuks (vt eespool viidatud kohtumäärus British American Tobacco ja Reynolds Industries vs. komisjon, punkt 13).

312

Ei ole välistatud, et ettevõtjad võivad pärast vastuväiteteatist ja eriti sellele vastuväiteteatisele esitatavas vastuses edastada komisjonile otsustavat teavet, mis õigustab komisjonipoolset trahvi vähendamist koostööteatise alusel.

313

Samas võib vaidlustatud kohtuotsuse punktist 564 välja lugeda, et arvestades BA-CA poolt vastuväiteteatisele esitatud vastust, ei olnud see Esimese Astme Kohtu arvates käesolevas asjas nii.

314

Seda arvestades ja kuna BA-CA ei ole väitnud, et Esimese Astme Kohus on selles suhtes tõendeid moonutanud, tuleb tagasi lükata nii teise argumendi kuues osa kui ka kogu teine argument ja selle teine osa.

315

Eeltoodust tuleneb, et väide koostööteatise rikkumise kohta on osaliselt põhjendamata ja osaliselt vastuvõetamatu ning tuleb seega tervikuna tagasi lükata.

316

BA-CA leiab, et kuna Esimese Astme Kohus keeldus ühe tunnistaja ütluste ärakuulamisest, on ta vääralt mõistnud BA-CA õiguse olla ärakuulatud ulatust.

317

Komisjon väidab, et Esimese Astme Kohus ei ole kohustatud tõendit vastu võtma, kui see ei aita kaasa asjaolude väljaselgitamisele nagu käesolevas asjas.

318

Tuleb märkida, et vaidlustatud kohtuotsuse punktis 563 ei ole Esimese Astme Kohus tunnistaja ärakuulamise taotlust rahuldanud seetõttu, et „see tõendamine [ei ole] otseselt [esitatud] dokumentide kasulikkuse hindamisel asjakohane”.

319

Tuleb meenutada, et Esimese Astme Kohus on ainupädev otsustama, kas lahendamisel olevas kohtuasjas esitatud tõendeid on vaja täiendada (vt eelkõige 30. septembri 2003. aasta otsus liidetud kohtuasjades C-57/00 P ja C-61/00 P: Freistaat Sachsen jt vs. komisjon, EKL 2003, lk I-9975, punkt 47, ja . aasta otsus kohtuasjas C-136/02 P: Mag Instrument vs. Siseturu Ühtlustamise Amet, EKL 2004, lk I-9165, punkt 76).

320

Isegi kui hagiavalduses esitatud tunnistaja ärakuulamise taotlus on põhjendatud, on Esimese Astme Kohtu ülesanne hinnata, kas see taotlus on asjakohane vaidluse eseme ja selle tunnistaja ärakuulamise vajalikkuse seisukohast (vt eespool viidatud kohtuotsus Dansk Rørindustri jt vs. komisjon, punkt 68).

321

Apellatsioonimenetluses ei ole apellant esitanud tõendeid, millest nähtuks, et selle tunnistaja ütluste ärakuulamisest keeldumisega – kuigi BA-CA võis vastata Esimese Astme Kohtu poolt esitatud täiendavatele küsimustele – rikkus Esimese Astme Kohus tema õigust olla ärakuulatud.

322

Järelikult tuleb kontrollitav väide tagasi lükata.

323

BA-CA heidab Esimese Astme Kohtule ette, et vaidlustatud kohtuotsuse punktis 566 teostas ta oma täielikku pädevust põhjendamiskohustust järgimata ja võimaldamata ärakuulamist ettevõtjatele, kellele trahv määrati.

324

Ta täpsustab, et käesolevas asjas ei esine neid asjaolusid, mille alusel Euroopa Kohus otsustas 8. veebruari 2007. aasta otsuses kohtuasjas C-3/06 P: Groupe Danone vs. komisjon (EKL 2007, lk I-1331), et sellist kohustust ei ole.

325

BA-CA toonitab eriti, et aastal 2002 pankadele määratud trahv oli suuruselt kuues trahv, mis komisjon eales oli määranud, ja et neli aastat hiljem seda uuesti analüüsides leidis Esimese Astme Kohus vääralt, et see oli vaid „natuke kõrge”.

326

Komisjon märgib, et vaidlustatud kohtuotsuse punktis 566 esitatud järeldused on üksnes täiendavad ja lõplikud järeldused, mis väljendavad Esimese Astme Kohtu hinnangut.

327

Kõigepealt tuleb meenutada, et kaitseõiguste tagamine on igas menetluses, mis võib kaasa tuua karistuse, sealhulgas trahvi või karistusmakse määramise, ühenduse õiguse aluspõhimõte ja seda on Euroopa Kohtu lahendites korduvalt toonitatud (eespool viidatud kohtuotsus Groupe Danone vs. komisjon, punkt 68 ja seal viidatud kohtupraktika).

328

Apellatsioonkaebuse raames on Euroopa Kohtu kontrolli esemeks analüüsida esiteks, kas Esimese Astme Kohus võttis õiguslikult korrektselt arvesse kõiki olulisi tegureid EÜ artiklite 81 ja 82 ning määruse nr 17 artikli 15 alusel kindlaks tehtud käitumise raskuse hindamiseks, ning teiseks, kas Esimese Astme Kohus vastas õiguslikult piisavalt kõigile trahvi tühistamise või vähendamise nõude aluseks olevatele hageja argumentidele (vt eespool viidatud kohtuotsus Groupe Danone vs. komisjon, punkt 69 ja seal viidatud kohtupraktika).

329

Euroopa Kohus leiab – ilma et oleks vajalik võtta seisukohta küsimuses, kas enne oma täieliku pädevuse teostamist oli ühenduse kohus kohustatud paluma hagejal esitada oma märkused trahvisumma võimaliku muutmise kohta –, et BA-CA-l oli võimalik tõhusalt oma seisukohta avaldada.

330

Nimelt, ja nagu õigesti märgib ka kohtujurist oma ettepaneku punktides 519 jj, taotleti määratud trahvi vähendamist Esimese Astme Kohtule apellandi esitatud kuuest väitest neljas väites. Need väited on eelkõige seotud komisjoni hinnanguga rikkumise kvalifitseerimise, kergendavate asjaolude esinemise ja menetluses apellandi osutatud koostöö kohta.

331

Lisaks esitas Esimese Astme Kohus BA-CA-le ka arvukalt küsimusi kergendavate asjaolude esinemise ja menetluses osutatud koostöö kohta.

332

Lõpuks tuleb märkida, et Esimese Astme Kohus on vaidlustatud kohtuotsuse punktides 216–571 väga detailselt analüüsinud kõiki asjaolusid, mis olid trahvisumma kindlaksmääramisel asjakohased.

333

Sellest järeldub, et analüüsitud väide tuleb tagasi lükata.

334

Eeltoodud kaalutlustest lähtudes tuleb apellatsioonkaebus jätta täies ulatuses rahuldamata.

335

Vastavalt kodukorra artikli 69 lõikele 2, mida kodukorra artikli 118 alusel kohaldatakse apellatsioonimenetluses, on kohtuvaidluse kaotanud pool kohustatud hüvitama kohtukulud, kui vastaspool on seda nõudnud. Kuna komisjon on kohtukulude hüvitamist nõudnud ja Erste, RZB, BA-CA ja ÖVAG on kohtuvaidluse kaotanud, tuleb kohtukulud neilt välja mõista.

Esitatud põhjendustest lähtudes Euroopa Kohus (teine koda) otsustab:

I. Õiguslik raamistik

A. Määrus nr 17

B. Suunised

C. Koostööteatis

II. Vaidluse taust ja vaidlustatud komisjoni otsus

III. Vaidlus Esimese Astme Kohtus ja vaidlustatud kohtuotsus

IV. Poolte nõuded apellatsioonimenetluses

V. Vaidlustatud kohtuotsuse tühistamise nõuet põhjendavad väited

VI. Apellatsioonkaebused

A. Väide, mille kohaselt on rikutud EÜ artikli 81 lõiget 1

1. Väide, et liikmesriikidevahelisele kaubandusele avaldatava mõju tingimuse hindamise osas on rikutud õigusnormi

a) Väite esimene osa, et rikutud on õigusnormi, kuna vääralt on hinnatud kogu liikmesriigi territooriumi hõlmava kartelli võimet mõjutada tuntavalt liikmesriikidevahelist kaubandust

i) Poolte argumentatsioon

ii) Euroopa Kohtu hinnang

b) Väite teine osa, mille kohaselt on Esimese Astme Kohus rikkunud õigusnormi, leides, et komisjon võis esitada koosolekute piiriülese mõju üldise analüüsi ning et Esimese Astme Kohus esitas asjaomase turu määratluse kohta vigase, puuduliku ja vastuolulise analüüsi

i) Poolte argumentatsioon

ii) Euroopa Kohtu hinnang

– Argument, et Esimese Astme Kohus on kohtupraktikat vääralt tõlgendanud

– Argument, et Esimese Astme Kohtu esitatud asjaomase turu määratluse analüüs on vale, puudulik ja vastuoluline

c) Väite kolmas osa, mille kohaselt ei ole tõendatud, et kartell mõjutas liikmesriikidevahelist kaubandust tuntavalt

i) Poolte argumentatsioon

ii) Euroopa Kohtu hinnang

2. Väide, et rikkumise eest vastutuse omistamisel on rikutud õigusnormi

a) Poolte argumentatsioon

b) Euroopa Kohtu hinnang

B. Väited, et rikutud on määruse nr 17 artikli 15 lõiget 2

1. Väide, et rikkumise raskusastme hindamisel on rikutud õigusnormi

a) Väite esimene osa, et hinnang on suunistega vastuolus

i) Poolte argumentatsioon

ii) Euroopa Kohtu hinnang

b) Väite teine osa, et rikkumise „laadi” hindamisel on rikutud õigusnormi

i) Poolte argumentatsioon

ii) Euroopa Kohtu hinnang

c) Väite kolmas osa, mille kohaselt on „rikkumise poolt turule avaldatud tegeliku mõju” osas rikutud õigusnormi

i) Poolte argumentatsioon

ii) Euroopa Kohtu hinnang

d) Väite neljas osa, mille kohaselt on „asjassepuutuva geograafilise turu suuruse” hindamisel rikutud õigusnormi

i) Poolte argumentatsioon

ii) Euroopa Kohtu hinnang

e) Väite viies osa, et Esimese Astme Kohus on rikkunud põhjendamiskohustust ja rikkunud õigusnormi, hinnates menetluste valikulise algatamise mõju rikkumise kvalifikatsioonile

i) Poolte argumentatsioon

ii) Euroopa Kohtu hinnang

f) Väite kuues osa, et rikkumise raskusastmele ei ole antud terviklikku hinnangut

i) Poolte argumentatsioon

ii) Euroopa Kohtu hinnang

g) Väite seitsmes osa, et komisjoni tuvastatud rikkumise suhtes apellantide kategooriatesse jaotamisel on rikutud õigusnormi

i) Poolte argumentatsioon

ii) Euroopa Kohtu hinnang

2. Väide, et seoses kergendavate asjaolude esinemisega on rikutud õigusnormi, põhjendus esitatud puudulikult ja moonutatud tõendeid

a) Väite esimene osa, et ÖVAG passiivse tegevuse osas on rikutud õigusnormi ning moonutatud ja esitatud vastuolulisi põhjendusi

i) Poolte argumentatsioon

ii) Euroopa Kohtu hinnang

b) Väite teine osa, et pankade koosolekutel riigiasutuste osalemise osas on rikutud õigusnormi

i) Poolte argumentatsioon

ii) Euroopa Kohtu hinnang

c) Väite kolmas osa, et rikutud on õigusnormi koosolekute avaliku olemuse osas

i) Poolte argumentatsioon

ii) Euroopa Kohtu hinnang

3. Väide, et rikutud on koostööteatist

a) Väite esimene osa, et Esimese Astme Kohus ei ole õigesti hinnanud komisjoni kaalutlusõiguse ulatust

i) Poolte argumendid

ii) Euroopa Kohtu hinnang

b) Väite teine osa, et koostööteatise kohaldamisel on rikutud õigusnormi

i) Esimene argument, et rikutud on võrdse kohtlemise põhimõtet ja õigusnormi, sest koostöö peab andma „lisaväärtuse”

– Poolte argumentatsioon

– Euroopa Kohtu hinnang

ii) Teine argument, et rikutud on õigusnormi ettevõtjate koostöö ulatuse uurimisel ning rikutud on ka võrdse kohtlemise põhimõtet, õiguspärase ootuse kaitse põhimõtet, kaitseõigusi ja põhjendamiskohustust

– Teise argumendi esimene osa

Poolte argumentatsioon

Euroopa Kohtu hinnang

– Teise argumendi teine osa, et faktilisi asjaolusid puudutava ühise selgituse hindamisel on rikutud õigusnormi

Poolte argumentatsioon

Euroopa Kohtu hinnang

– Teise argumendi kolmas osa, et rikutud on õigusnormi rikkumise konkurentsivastase eesmärgi kohta RZB poolt esitatud ülestunnistuse hindamisel ja rikutud on võrdse kohtlemise põhimõtet

Poolte argumentatsioon

Euroopa Kohtu hinnang

– Teise argumendi neljas osa, et RZB koostöö väärtuse suhtes on tõendamiskoormis ümber pööratud ja rikutud on õiguspärase ootuse põhimõtet

Poolte argumentatsioon

Euroopa Kohtu hinnang

– Teise argumendi viies osa, et BA-CA edastatud täiendavate dokumentide väärtust käsitleva Esimese Astme Kohtu analüüsi põhjendus on vastuoluline ja sellega seoses on rikutud õigusnormi

Poolte argumentatsioon

Euroopa Kohtu hinnang

– Teise argumendi kuues osa, et arvestatud ei ole BA-CA vastuseid vastuväiteteatisele

Poolte argumentatsioon

Euroopa Kohtu hinnang

C. Väide, et Esimese Astme Kohus on rikkunud õigust olla ärakuulatud

a) Poolte argumentatsioon

b) Euroopa Kohtu hinnang

D. Väide, et Esimese Astme Kohus on rikkunud põhjendamiskohustust seoses trahvide taseme kindlaksmääramisega ja õigusega olla ärakuulatud

a) Poolte argumentatsioon

b) Euroopa Kohtu hinnang

VII. Kohtukulud