—

Franfinance SA, esindaja: advokaat B. Soltner,

—

Prantsuse valitsus, esindajad: G. De Bergues ja R. Loosli-Surrans,

—

Saksamaa valitsus, esindajad: M. Lumma ja A. Dittrich,

—

Hispaania valitsus, esindaja: F. Díez Moreno,

—

Itaalia valitsus, esindaja: I. M. Braguglia, keda abistas avvocato dello Stato W. Ferrante,

—

Austria valitsus, esindaja: C. Pesendorfer,

—

Euroopa Ühenduste Komisjon, esindajad: A. Aresu ja J.-P. Keppenne,

1

Eelotsusetaotlus käsitleb nõukogu 22. detsembri 1986. aasta direktiivi 87/102/EMÜ tarbijakrediiti käsitlevate liikmesriikide õigus- ja haldusnormide ühtlustamise kohta (EÜT 1987, L 42, lk 48; ELT eriväljaanne 15/01, lk 326), muudetud Euroopa Parlamendi ja nõukogu 16. veebruari 1998. aasta direktiiviga 98/7/EÜ (EÜT L 101, lk 17; ELT eriväljaanne 15/04, lk 36; edaspidi „direktiiv 87/102”), ja eelkõige selle artiklite 11 ja 14 tõlgendamist.

2

Käesolev taotlus esitati Max Rampioni ja Marie-Jeanne Rampioni, neiupõlvenimega Godard (edaspidi „Rampionid”), ühelt poolt, ja äriühingute Franfinance SA (edaspidi „Franfinance”) ja K par K SAS (edaspidi „K par K”), teiselt poolt, vahelise kohtuvaidluse raames, mille esemeks on akende müük ja selle lepingu finantseerimiseks krediidiliini avamine.

3

Direktiivi 87/102 eesmärk on tarbijakrediiti käsitlevate liikmesriikide õigus- ja haldusnormide ühtlustamine.

4

Direktiivi artikkel 11 sätestab:

„1.   Liikmesriigid tagavad, et krediidilepingute olemasolu ei mõjuta ühelgi viisil tarbija õigusi kõnealuse lepingu alusel ostetud kauba tarnija või osutatud teenuste pakkuja suhtes juhul, kui kaupa ei tarnita või teenuseid ei osutata või kui need mõnel muul viisil ei vasta tarnelepingule.

2.   Kui:

Liikmesriigid määravad kindlaks, kui suurel määral ja millistel tingimustel on kõnealused parandusmeetmed teostatavad [Liikmesriigid määravad kindlaks, kui suurel määral ja millistel tingimustel võib kõnealuseid vastuväiteid esitada].

3.   Lõiget 2 ei kohaldata, kui kõnealuse üksiktehingu väärtus on väiksem kui 200 [euroga] samaväärne summa.” [Täpsustatud tõlge]

5

Direktiivi 87/102 artikkel 14 näeb ette:

„1.   Liikmesriigid tagavad, et krediidilepingud ei kaldu tarbija kahjuks kõrvale käesoleva direktiivi rakendamiseks võetavatest või käesolevale direktiivile vastavate siseriiklike õigusaktide sätetest.

2.   Peale selle tagavad liikmesriigid, et käesoleva direktiivi rakendussätetest ei hiilita mööda lepinguid sõnastades ega eelkõige sellega, et krediidisumma jagatakse mitme lepingu vahel.”

6

Direktiivi 87/102 artiklit 11 rakendav tarbijaseadustiku artikkel L. 311-20 sätestab: „[k]ui pakkumuses on nimetatud finantseeritava kauba või teenuse nimetus, tekivad krediidivõtja kohustused alates sellest hetkest, kui kaup on kohale toimetatud või teenus osutatud; […]”.

7

Seadustiku artikkel L. 311-21 täpsustab: „[p]õhilepingu täitmise vaidlustamisel võib kohus krediidilepingu täitmise kuni vaidluse lahendamiseni peatada. Krediidileping lõpeb või on tühine juhul, kui lõpeb või on tühine leping, mille täitmiseks see sõlmiti. […]”.

8

Rampionid tellisid 5. septembril 2003 K par K-lt – koduukselepingut sõlmides – aknad koguhinnaga 6150 eurot. Sõlmitud lepingu kohaselt pidi aknad tarnitama kuue kuni kaheksa nädala jooksul pärast seda, kui vastav töötaja on võtnud mõõdud.

9

Eelotsusetaotluse esitanud kohtu sõnul selgub müügilepingust, et tehing finantseeriti täies ulatuses Franfinance antud krediidist.

10

Samal kuupäeval sõlmisid Rampionid Franfinance’iga krediidilepingu, mille ülempiiriks oli müügihind. Krediidipakkumuses oli müüja tähistatud nimetusega „compte plate-forme K par K”, kuid kauba nimetust ei olnud märgitud.

11

Kui tellitud aknad 27. novembril 2003 kohale toodi, avastasid Rampionid, et aknalauad ja lengid olid nakatunud röövikutega. Töid ei alustatud ja Rampionid saatsid 5. jaanuari 2004. aasta kirjaga müügilepingust taganemise avalduse.

12

Kuna nende avaldust ei võetud arvesse, teatasid Rampionid vastavalt 29. oktoobril ja 2. novembril 2004. aastal koostatud dokumentidega K par K-le ja Franfinance’ile müügilepingu ja sellest tulenevalt ka krediidilepingu tühisusest põhjusel, et vastupidi tarbijaseadustikus sätestatud nõudele ei olnud müügilepingus asjaomaste kaupade kohaletoimetamise tähtaega täpselt märgitud.

13

Teiseks taganesid Rampionid müügilepingust põhjusel, et K par K ei olnud täitnud oma nõustamiskohustust, kuna ta oli pakkunud toodete kohaletoimetamist ja puitosade paigaldust, kuid puitosade tugistruktuur oli puudustega.

14

Põhikohtuasja kostjad märgivad eelkõige, et kaks lepingut ei ole omavahel mingil moel seotud, kuna vastupidi tarbijaseadustiku artiklis L. 311-20 sätestatud nõudele ei ole finantseeritava kauba nimetust krediidipakkumuses mainitud. Peale selle on tegemist krediidiliini avamisega mitte müügi finantseerimiseks sihtotstarbelise krediidi andmisega.

15

Eelotsusetaotluse esitanud kohus uuris talle lahendada antud vaidlusega seoses ise mitut poolte poolt tõstatamata küsimust, mis tulenevad tarbijaseadustikus tarbijakrediiti ja koduukselepinguid reguleerivatest sätetest.

16

Neil asjaoludel otsustas Tribunal d’instance de Saintes menetluse peatada ning esitada Euroopa Kohtule järgmised eelotsuse küsimused:

17

Franfinance väidab esiteks, et kuna esimene esitatud küsimus käsitleb tegelikult nende siseriiklike õigusnormide kohaldamist, mis puudutavad tingimusi, mille täitmise korral on tegemist sihtotstarbelise krediidilepinguga, ei pea Euroopa Kohus sellele vastama. Direktiiviga 87/102 viiakse tema arvates läbi vaid minimaalne ühtlustamine ja selle artikkel 11 täpsustab, et liikmesriigid määravad muu hulgas kindlaks, millistel tingimustel võib tarbija esitada krediidiandjale vastuväiteid.

18

Sellega seoses tuleb möönda, et nagu tuleneb direktiivi 87/102 artiklist 15 ja direktiivi põhjendusest 25, mille kohaselt ei takista direktiiv liikmesriikidel jätta kehtima või võtta vastu rangemaid tarbijakaitsesätteid, viiakse direktiiviga läbi vaid siseriiklike tarbijakrediiti reguleerivate õigusnormide minimaalne ühtlustamine.

19

Samas viidatakse esimeses küsimuses sõnaselgelt nimetatud direktiivi artikli 11 tõlgendamisele, mille puhul on teada, et see on Prantsuse õigusesse üle võetud tarbijaseadustiku artiklitega L. 311-20 ja L. 311-21, mis võimaldavad krediidivõtjal teatud juhtudel saavutada krediidilepingu peatamise, lõpetamise või tühistamise.

20

Küsimus sellest, kas ja mil määral võib direktiivi 87/102 artikli 11 lõikes 2 ette nähtud tarbija õigus krediidiandjale vastuväiteid esitada olla siseriikliku õigusega seatud sõltuvusse muudest kui nimetatud sättes loetletud tingimustest, eeldab esimese esitatud küsimuse põhjalikku analüüsi. Mis tahes täiendavate tingimuste lisamine toob endaga kaasa ohu, et siseriiklikud õigusnormid ei vasta nimetatud direktiiviga saavutada püütud ühtlustamise määrale ja seega ei saa tingimuste lisamist enam käsitleda kui ainult siseriikliku õiguse valdkonda kuuluvat.

21

Teiseks leiab Franfinance, et Euroopa Kohus ei ole pädev seda küsimust lahendama, kuna eelotsusetaotluse esitanud kohtu tegelik tahe ei ole tagada, et põhikohtuasja krediidivõtjatel oleks reaalne õigus esitada krediidiandjatele vastuväiteid direktiivi 87/102 artikli 11 tähenduses, vaid et kõnealuste lepingute vahelist seotust tunnustataks hoopis muudel eesmärkidel. Eelotsusetaotluse esitanud kohus tahab tegelikult kohaldada Prantsuse õiguse norme, mille laad ja ese on erinevad, kuna neis ei käsitleta niisugust vastuväiteõigust, vaid nähakse ette, et kui krediidipakkumuses puudub viide lepingute seotusele, jääb krediidiandja automaatselt ilma oma õigusest intressile.

22

Euroopa Ühenduste Komisjon esitab seoses eelotsuse küsimuste vastuvõetavuse ja Euroopa Kohtu pädevusega nendele vastata ühe reservatsiooni, mis tuleneb sellest, et eelotsusetaotluse esitanud kohus ei täpsusta põhjust, miks Euroopa Kohtu vastus talle põhikohtuasja vaidluse lahendamisel vajalik on.

23

Sellega seoses tuleb meenutada, et eeldatakse ühenduse õiguse tõlgendamist puudutavate küsimuste asjakohasust, mida siseriiklik kohus on esitanud õiguslikus ja faktilises raamistikus, mille ta on määratlenud omal vastutusel ja mille täpsust Euroopa Kohus ei pea kontrollima (vt 15. mai 2003. aasta otsus kohtuasjas C-300/01: Salzmann, EKL 2003, lk I-4899, punktid 29 ja 31, ning 5. detsembri 2006. aasta otsus liidetud kohtuasjades C-94/04 ja C-202/04: Cipolla jt, EKL 2006, lk I-11421, punkt 25).

24

Siseriikliku kohtu esitatud eelotsusetaotluse saab Euroopa Kohus jätta rahuldamata vaid siis, kui on ilmne, et taotletud ühenduse õiguse tõlgendamine ei ole mingil viisil seotud põhikohtuasja faktiliste asjaolude või esemega, või ka juhul, kui probleem on hüpoteetiline või kui Euroopa Kohtule ei ole teada vajalikke faktilisi või õiguslikke asjaolusid, et anda tarvilik vastus talle esitatud küsimustele (vt eelkõige 13. märtsi 2001. aasta otsus kohtuasjas C-379/98: PreussenElektra, EKL 2001, lk I-2099, punkt 39; 15. juuni 2006. aasta otsus kohtuasjas C-466/04: Acereda Herrera, EKL 2006, lk I-5341, punkt 48, ja eespool viidatud kohtuotsus Cipolla jt, punkt 25).

25

Tuleb tõdeda, et antud juhul ei ole ilmne, et taotletud ühenduse õiguse tõlgendamine ei ole mingil viisil seotud põhikohtuasja faktiliste asjaolude või esemega, samuti ei ole ilmne, et nimetatud normide tõlgendamist käsitlevad küsimused oleksid hüpoteetilised. Kuigi esimeses küsimuses mainitakse väga üldiselt „krediidilepingu[…] ja teatava kauba müügi või teatavate teenuste osutamise lepingu[…]” käsitlemist seotud lepingutena, ei tulene eelotsusetaotlusest siiski, et selle küsimusega oleks tegelikult peetud silmas vaid muude siseriiklike õigusnormide kohaldamist, kui need, millega võeti üle direktiivi 87/102 artikkel 11 või mis jäävad selle kohaldamisalasse.

26

Seega ei saa väita, et esimene esitatud küsimus ei ole asjakohane.

27

Kuna EÜ artiklis 234 sätestatud siseriiklike kohtute ja Euroopa Kohtu vahelises koostöömenetluses on Euroopa Kohtu ülesanne anda siseriiklikule kohtule tarvilik vastus, mis võimaldaks viimasel poolelioleva kohtuasja lahendada, tuleb tal temale esitatud küsimused vajaduse korral ümber sõnastada (vt eelkõige 28. novembri 2000. aasta otsus kohtuasjas C-88/99: Roquette Frères, EKL 2000, lk I-10465, punkt 18; 20. mai 2003. aasta otsus kohtuasjas C-469/00: Ravil, EKL 2003, lk I-5053, punkt 27, ja 4. mai 2006. aasta otsus kohtuasjas C-286/05: Haug, EKL 2006, lk I-4121, punkt 17).

28

Seega tuleb esimest esitatud küsimust mõista nii, et sellega soovitakse teada, kas direktiivi 87/102 artikleid 11 ja 14 tuleb tõlgendada nii, et nendega on vastuolus see, kui direktiivi artikli 11 lõikes 2 ette nähtud tarbija õigus krediidiandjale vastuväiteid esitada on sõltuv tingimusest, kas eelnevas krediidipakkumuses on märgitud finantseeritav kaup või osutatav teenus.

29

Eeltoodust lähtudes tuleb esimene küsimus tunnistada vastuvõetavaks.

30

Kõik Euroopa Kohtule märkusi esitanud valitsused ja komisjon leiavad, et direktiivi 87/102 artikli 11 lõikes 2 ette nähtud tarbija õigus krediidiandjale vastuväiteid esitada ei saa sõltuda sellest, kas krediidilepingus on finantseeritav kaup sõnaselgelt märgitud. Nad põhjendavad seda nimetatud normi sõnastusega ja direktiivi eesmärgiga, milleks on tarbijate kaitse.

31

Franfinance seevastu väidab, et leping, mille ta Rampionidega sõlmis, kujutab endast krediidiliini avamist, mida võib kasutada mitmeks otstarbeks. Erinevalt sihtotstarbelisest krediidist, mille eesmärk on üheainsa tehingu finantseerimine, ei saa krediidiliini avamise puhul kohaldada direktiivi 87/102 artiklis 11 sätestatud lepingute seotuse põhimõtet, kuna krediidiandja ei saa võtta endale iga ostuga seonduvaid majanduslikke riske. Võimalikke kuritarvitusi või kelmusi tuleb uurida igal üksikjuhul eraldi.

32

Kõigepealt tuleb meelde tuletada, et direktiivi 87/102 artikli 1 lõike 1 kohaselt kohaldatakse direktiivi krediidilepingute suhtes, mis on nimetatud sama artikli lõike 2 punkti c esimeses lõigus nagu leping, millega „võlausaldaja annab või lubab anda tarbijale krediiti tasumise edasilükkamise, laenu või muu samalaadse finantstehingu vormis”. Nagu komisjon kohtuistungil väitis, toetab seda „krediidilepingu” mõiste laia definitsiooni ka direktiivi 87/102 põhjendus 10, mille kohaselt „tarbijat saab paremini kaitsta, kui võtta vastu teatavad kõigi krediidivormide suhtes kohaldatavad nõuded”.

33

Siiski tuleneb direktiivi 87/102 artikli 1 lõike 2 punkti c teisest lõigust ja artiklist 2 ning direktiivi põhjendustest 11 ja 14, et teatavad krediidilepingud või tehinguliigid oma spetsiifiliste omaduste tõttu kas on või võivad olla osaliselt või täielikult direktiivi kohaldamisalast välja arvatud. Krediidiliini avamine nendes sätetes loetletud juhtude hulka ei kuulu.

34

Samuti ei ole direktiivi 87/102 kohaldamisalast selle artikli 2 lõike 1 punkti e alusel välja jäetud – vähemalt osaliselt – krediidiliini avamist, mille ainus eesmärk on anda tarbija käsutusse krediit, mida ta saab kasutada osadena.

35

Tuleb meelde tuletada, et selle sätte kohaselt ei kohaldata direktiivi 87/102 „krediidi suhtes, mida krediidi- või finantseerimisasutus annab ettemaksetena jooksvale arvele, mis ei ole krediitkaardiarved”. Siiski kohaldatakse artikli 2 lõike 1 punkti e kohaselt niisuguse krediiditüübi suhtes direktiivi 87/102 artiklis 6 ette nähtud norme.

36

Artikli 2 lõike 1 punkti e tähenduses mõiste „jooksev arve”, mida kui erandit tõlgendatakse kitsalt, eeldab sõnastusest „kredii[t] […], mi[s antakse] […] ettemaksetena jooksvale arvele” tulenevalt, et nimetatud arve eesmärk ei piirdu krediidi andmisega kliendi käsutusse. Vastupidi, niisugune arve kujutab endast enam-vähem üldist baaskontot, mis võimaldab kliendil teha finantsoperatsioone ja mida iseloomustab see, et sellele arvele kas kliendi enese või kolmandate isikute poolt kantud summade eesmärk ei pruugi olla nimetatud arvele kantud krediidi uuendamine. Teiste sõnadega, kliendi jaoks negatiivne jääk, mis on ettemakse vormis lubatud, on vaid üks arve võimalikest seisudest, arvel võib olla ka kliendi jaoks positiivne jääk.

37

Peale selle ei räägi krediidiliini avamiseks sõlmitavate krediidilepingute, mille ainus eesmärk on anda tarbija käsutusse mitmes osas kasutatav krediit, direktiivi 87/102 kohaldamisalast väljajätmise poolt ei nimetatud direktiivi ülesehitus ega ka eesmärk, mis on eelkõige tarbijate kaitse.

38

Mis puudutab direktiivi 87/102 artikli 11 lõike 2 kohaldamisala, siis vastupidi Franfinance’i väitele ei tulene selle sätte sõnastusest, et seda kohaldataks vaid krediidilepingute suhtes, mille eesmärk on üheainsa müügilepingu või teenuste lepingu finantseerimine.

39

Nagu kohtujurist oma ettepaneku punktis 58 märgib, et näi miski selle sätte sõnastuses viitavat sellele, et seda ei kohaldataks krediidiliini avamistele. Eelkõige ei õigusta Franfinance’i poolt sellele sättele antud kitsast tõlgendust see, et direktiivi 87/102 artikli 11 lõike 2 punkti d – mis ühe vastuväideteks õigust andva tingimusena nimetab asjaolu, et „krediidilepinguga hõlmatavat kaupa või teenust ei [ole] tarnit[ud] või [on] tarnit[ud] ainult osaliselt või kui see ei vasta asjakohasele tarnelepingule” – lõpus on sõna „leping” kasutatud ainsuses.

40

Peale selle näeb nimetatud direktiivi artikli 11 lõige 3 sõnaselgelt ette erandi sama artikli lõike 2 kohaldamisest. Nimetatud sätte kohaldamisalast ei ole siiski välja jäetud krediidiliini avamisi.

41

Mis puudutab Franfinance’i argumentatsiooni, mille kohaselt direktiivi 87/102 artiklit 11 ei saa krediidiliini avamise suhtes kohaldada, kuna krediidiandja ei saa võtta endale iga ostuga seonduvaid majanduslikke riske, siis tuleb märkida, et neid riske vähendab märgatavalt asjaolu, et selle artikli lõige 2 annab tarbijale õiguse esitada krediidiandjale vastuväiteid vaid siis, kui vastavalt lõike 2 punktis b sätestatud tingimusele on „krediidiandja ning kauba tarnija või teenuste osutaja vahel […] juba varem sõlmitud leping, mille kohaselt krediidiandja annab kõnesoleva tarnija või teenuste osutaja klientidele krediiti ainult selleks, et anda tarbijale võimalus saada kaupa või teenuseid kõnesolevalt tarnijalt või teenuste osutajalt”, ja kui tarbija on vastavalt lõike 2 punktis c sätestatud tingimusele saanud „krediiti kõnealuse varem sõlmitud lepingu alusel”.

42

Direktiivi 87/102 artikli 11 lõike 2 eesmärk saab olla täidetud vaid siis, kui seda sätet kohaldatakse ka juhul, kui krediiti võib kasutada mitmeti. Nimetatud sätet tuleb tõlgendada koosmõjus direktiivi 87/102 põhjendusega 21, mis sätestab muu hulgas: „seoses kauba või teenustega, mille omandamiseks on tarbija sõlminud krediidilepingu, peaksid tarbijal vähemalt allpool kindlaksmääratud asjaoludel olema krediidiandja ees õigused, mis lisanduvad tavapärastele lepingulistele õigustele krediidiandja ning kauba tarnija või teenuste osutaja ees”.

43

Asjaolu, kui üks mitmest sama krediidi avamise raames finantseeritavast ostust võimaldab tarbijal direktiivi 87/102 artikli 11 lõike 2 alusel esitada krediidiandjale vastuväite, ei tähenda tingimata seda, et see vastuväide puudutab krediidiliini avamist tervikuna. Nagu kohtujurist oma ettepaneku punktis 65 ja järgnevates punktides märgib, võimaldab see direktiivi 87/102 norm tarbijale antud kaitset erineval moel varieerida, et võtta arvesse krediidiliini avamise erisusi võrreldes krediidiga, mis antakse üheainsa ostu sooritamiseks.

44

Seega tuleb sedastada, et direktiivi 87/102 artikli 11 lõiget 2 kohaldatakse nii krediidile, mille eesmärk on üheainsa tehingu finantseerimine kui ka krediidiliini avamisele, mis võimaldab tarbijal kasutada antud krediiti osadena.

45

Mis puudutab küsimust sellest, kas direktiivi 87/102 artikli 11 lõikega 2 on vastuolus see, et selle sättega ette nähtud õigus vastuväiteid esitada sõltub sellest, kas eelnevas krediidipakkumuses on finantseeritav kaup või osutatav teenus ära märgitud, siis tuleb tõdeda, et sellist tingimust nimetatud sätte esimeses lõigus loetletud viie kumulatiivse tingimuse hulgas ei ole.

46

Nimetatud sätte teine lõik näeb tõesti ette, et „[l]iikmesriigid määravad kindlaks, kui suurel määral ja millistel tingimustel võib kõnealuseid vastuväiteid esitada”. Ometi, nagu märgib Saksamaa valitsus ja nagu rõhutab kohtujurist oma ettepaneku punktis 71, ei saa seda sätet tõlgendada nii, et see võimaldab liikmesriikidel seada tarbija õiguse vastuväiteid esitada lisaks direktiivi 87/102 artikli 11 lõike 2 esimeses lõigus ammendavalt loetletud tingimustele sõltuvusse veel muudest tingimustest.

47

Ühelt poolt eeldab direktiivi 87/102 artikli 11 lõike 2 teine lõik tema sõnastusest tulenevalt seda, et nimetatud sätte esimeses lõigus nimetatud õigus vastuväiteid esitada on olemas. Teiselt poolt on direktiivi eesmärgiga – milleks on eelkõige kõigis liikmesriikides tarbijakrediidi valdkonnas minimaalse tarbijakaitse tagamine – vastuolus lubada seda, et tarbijale nimetatud direktiivi artikli 11 lõike 2 esimese lõiguga antud õigus krediidiandjale vastuväiteid esitada oleks sõltuvuses niisugusest vormilisest tingimusest nagu põhikohtuasjas.

48

Seda tõlgendust toetab ka direktiivi 87/102 artikli 14 lõige 1, mille kohaselt „[l]iikmesriigid tagavad, et krediidilepingud ei kaldu tarbija kahjuks kõrvale käesoleva direktiivi rakendamiseks võetavatest või käesolevale direktiivile vastavate siseriiklike õigusaktide sätetest” ja artikli 14 lõige 2, mille kohaselt „[p]eale selle tagavad liikmesriigid, et käesoleva direktiivi rakendussätetest ei hiilita mööda lepinguid sõnastades […]”.

49

Artikkel 14 rõhutab üldisel moel tähtsust, mille ühenduse õiguslooja on direktiiviga 87/102 ette nähtud kaitsenormidele ja nende kitsale tõlgendamisele andnud. Peale selle, nagu märkisid Prantsuse, Saksamaa, Hispaania ja Itaalia valitsus ning komisjon, on selle artikli lõikega 2 vastuolus, kui siseriiklikud õigusnormid võimaldavad krediidiandjal vaid finantseeritavaid kaupu või teenuseid nimetamata jättes vältida tarbijapoolseid vastuväiteid, mis tulenevad direktiivi 87/102 artikli 11 lõikest 2.

50

Kõigest eeltoodust lähtudes tuleb esimesele eelotsuse küsimusele vastata, et direktiivi 87/102 artikleid 11 ja 14 tuleb tõlgendada nii, et nendega on vastuolus, kui direktiivi artikli 11 lõikes 2 ette nähtud tarbija õigus krediidiandjale vastuväiteid esitada on sõltuv tingimusest, et eelnevas krediidipakkumuses oleks märgitud kaup või teenus, mida finantseeritakse.

51

Franfinance väidab, et kuna teine esitatud küsimus ei ole põhikohtuasja vaidluse lahendamiseks vajalik, on see vastuvõetamatu. Eelotsusetaotluse esitanud kohus ei pea omal algatusel tõstatama küsimust põhilepingu ja krediidilepingu vahelisest seosest, kuna selle küsimuse esitasid otseselt Rampionid, kui nad palusid eelotsusetaotluse esitanud kohtul tunnustada müügileping tühisust ja „sellest tulenevalt” tunnustada ka kaasnevast finantseerimislepingust taganemise õigust.

52

Prantsuse valitsus kinnitas kohtuistungil, et Rampionid olid mitut väidet esitades palunud eelotsusetaotluse esitanud kohtul tunnistada müügileping tühiseks ja tunnustada sellest tulenevat krediidilepingust taganemist, viitamata sealjuures kordagi kahe kõnealuse lepingu vahelisele seosele. Isegi kui eelotsusetaotluse esitanud kohus seda küsimust uuris, ei teinud ta seda tegelikult omal algatusel, kuna nii K par K kui ka Franfinance olid oma kostja vastustes väitnud, et kui krediidipakkumuses puudub müüdava kauba nimetus, ei kujuta krediidileping endast sihtotstarbelist krediidilepingut.

53

Komisjon märkis kohtuistungil, et pole kindel, kas eelotsusetaotluse esitanud kohus pidi lepingute seotuse küsimuse omal algatusel tõstatama. Rampionid olid müügilepingu tühisusest tulenevat krediidilepingust taganemise tunnustamist taotledes ise kahe lepingu vahel esinevale seosele tuginenud. Peale selle võib K par K ja Franfinance’i poolt põhikohtuasja vaidluses endi kaitseks esitatud argumente arvestades tekkida küsimus, kas eelotsusetaotluse esitanud kohtu poole polnud juba nimetatud seotusest tuleneva argumentatsiooniga pöördutud.

54

Peab meelde tuletama, et vastavalt käesoleva kohtuotsuse punktis 24 viidatud kohtupraktikale saab Euroopa Kohus jätta siseriikliku kohtu esitatud eelotsusetaotluse rahuldamata vaid siis, kui on ilmne, et taotletud ühenduse õiguse tõlgendamine ei ole mingil viisil seotud põhikohtuasja faktiliste asjaolude või esemega, või ka juhul, kui probleem on hüpoteetiline või kui Euroopa Kohtule ei ole teada vajalikke faktilisi või õiguslikke asjaolusid, et anda tarvilik vastus talle esitatud küsimustele.

55

Eelotsusetaotluse esitanud kohus märgib teise eelotsuse küsimuse põhjendustes sõnaselgelt, et Rampionid tarbijaseadustiku artiklite L. 311-20 ja L. 311-21 normidele ei viidanud. Nendel tingimustel ei ole ilmne, et see küsimus, mis puudutab kohtu võimalust kohaldada omal algatusel siseriikliku õiguse norme, ei ole mingil viisil seotud põhikohtuasja faktiliste asjaolude või esemega või et probleem on hüpoteetiline.

56

Seega tuleb teine esitatud küsimus tunnistada vastuvõetavaks.

57

Teise küsimusega soovib eelotsusetaotluse esitanud kohus sisuliselt teada seda, kas direktiivi 87/102 tuleb tõlgendada nii, et see võimaldab siseriiklikul kohtul kohaldada omal algatusel norme, millega võeti siseriiklikku õigusesse üle direktiivi artikli 11 lõige 2, eriti seetõttu, et nimetatud direktiivi eesmärk on laiem kui üksnes tarbijate kaitse, ulatudes turukorralduseni.

58

Direktiivi 87/102 eesmärki puudutav küsimus esitati Cour de cassation’i (Prantsusmaa) konkreetses kohtupraktika kontekstis, mis – nagu selgub eelotsusetaotlusest ja eelkõige Prantsuse valitsuse märkustest – teeb vahet avalikust huvist tulenevatel ühiskonnakorralduslikel normidel, mis kehtestatakse üldistes huvides ja mida kohus võib kohaldada omal algatusel, ning avalikust huvist tulenevatel kaitsenormidel, mis kehtestatakse teatud isikutekategooria huvides ja millele võivad tugineda vaid sellesse kategooriasse kuuluvad isikud. Tarbijakrediiti käsitlevad õigusnormid kuuluvad viimati nimetatute hulka.

59

Euroopa Kohus on juba varem leidnud, et nagu direktiivi 87/102 põhjendustest tuleneb, on direktiivil kaks eesmärki: esiteks tagada ühise tarbijakrediidituru loomine (põhjendused 3–5), ja teiseks niisugust krediiti võtvate tarbijate kaitse (põhjendused 6, 7 ja 9) (23. märtsi 2000. aasta otsus kohtuasjas C-208/98: Berliner Kindl Brauerei, EKL 2000, lk I-1741, punkt 20, ja 4. märtsi 2004. aasta otsus kohtuasjas C-264/02: Cofinoga, EKL 2004, lk I-2157, punkt 25).

60

Pealegi küsib eelotsusetaotluse esitanud kohus, kas Euroopa Kohtu praktika seoses kohtu võimalusega kohaldada omal algatusel nõukogu 5. aprilli 1993. aasta direktiivil 93/13/EMÜ ebaõiglaste tingimuste kohta tarbijalepingutes (EÜT L 95, lk 29; ELT eriväljaanne 15/02, lk 288) põhinevaid norme, mis tuleneb eelkõige 27. juuni 2000. aasta otsusest liidetud kohtuasjades C-240/98–C-244/98; Océano Grupo Editorial ja Salvat Editores (EKL 2000, lk I-4941) ja 21. novembri 2002. aasta otsusest kohtuasjas C-473/00: Cofidis (EKL 2002, lk I-10875), on ülekantav ka direktiivile 87/102.

61

Eespool viidatud kohtuotsuse Océano Grupo Editorial ja Salvat Editores punktis 26 otsustas Euroopa Kohus, et direktiivi 93/13 artiklis 6 seatud eesmärki, mis kohustab liikmesriike tagama, et ebaõiglased lepingutingimused ei oleks tarbijatele siduvad, ei saaks saavutada, kui tarbijad oleksid kohustatud ise nimetatud tingimuste ebaõiglasele laadile tuginema. Kohtuvaidlustes, mille väärtus on tihti piiratud, võivad advokaaditasud olla suuremad kui asjassepuutuvad huvid, mis võib heidutada tarbijat end ebaõiglase lepingutingimuse vastu kaitsmast. Kuigi on tõsi, et mitmes liikmesriigis võimaldavad menetlusnormid eraisikutel vaidlustes end ise kaitsta, on olemas vaieldamatu oht, mis tuleneb eelkõige teadmatusest, et tarbija ei tugine tema suhtes kasutatava lepingutingimuse ebaõiglusele. Sellest järeldub, et tarbija tegelik kaitse on võimalik saavutada vaid juhul, kui siseriiklik kohus on pädev niisugust lepingutingimust ise omal algatusel hindama.

62

Eespool viidatud kohtuotsuse Océano Grupo Editorial ja Salvat Editores nimetatud punktile viidates kinnitas Euroopa Kohus eespool viidatud kohtuotsuse Cofidis punktis 33, et seda kohtu pädevust on peetud vajalikuks selleks, et tagada tarbijatele tõhus kaitse, eelkõige arvestades vaieldamatut ohtu, et tarbija ei ole teadlik oma õigustest või tal on keeruline neid teostada (vt ka 26. oktoobri 2006. aasta otsus kohtuasjas C-168/05: Mostaza Claro, EKL 2006, lk I-10421, punkt 28).

63

Nagu märkisid Hispaania ning Itaalia valitsus ja komisjon ning ka kohtujurist oma ettepaneku punktis 102 ja järgnevates punktides, kehtivad need kaalutlused ka direktiivi 87/102 artikli 11 lõikes 2 ette nähtud tarbijakaitse puhul.

64

Sellega seoses tuleb meelde tuletada, et artikli 11 lõikega 2 soovitakse käesoleva kohtuotsuse punktis 59 mainitud kahte eesmärki järgides anda tarbijale täpselt kindlaks määratud asjaoludel krediidiandja suhtes õigused, mis lisanduvad tavapärastele lepingulistele õigustele krediidiandja ning kauba tarnija või teenuste osutaja suhtes (käesoleva kohtuotsuse punkt 42).

65

Seda eesmärki ei oleks võimalik tõhusalt saavutada, kui tarbija oleks olukorras, kus ta peaks ise tuginema talle direktiivi 87/102 artikli 11 lõiget 2 üle võtvate siseriiklike õigusenormide alusel antud õigusele esitada krediidiandjale vastuväiteid, ja see ei oleks eelkõige võimalik seetõttu, et on vaieldamatu oht, et tarbija ei ole teadlik oma õigustest või tal on raskusi nende teostamisel. Nagu kohtujurist oma ettepaneku punktis 107 märgib, ei õigustaks teistsugust järeldust ka asjaolu, et põhikohtuasja algatasid Rampionid ja et neid esindab selles asjas advokaat, kuna probleem tuleb lahendada selle kohtuasja konkreetseid asjaolusid üldistades.

66

Franfinance väidab siiski, et teise eelotsuse küsimuse eesmärk on tegelikult lubada siseriiklikul kohtul omal algatusel määrata Prantsuse õiguses ette nähtud karistus – mitte lubada krediidiandjal võtta intressi – teatud andmete puudumise eest, mis selle õiguse kohaselt peavad sisalduma sihtotstarbelise krediidi pakkumuses. Tegemist on tõelise „eraõiguslikust suhtest tuleneva karistusega”, mida kohus ei või iialgi määrata omal algatusel, rikkumata sealjuures dispositiivsuse põhimõtet ja Roomas 4. novembril 1950 allkirjastatud inimõiguste ja põhivabaduste kaitse Euroopa konventsiooni artiklis 6 sätestatud õigust õiglasele kohtumenetlusele.

67

Ka Prantsuse valitsus väitis kohtuistungil, viidates 14. detsembri 1995. aasta otsusele liidetud kohtuasjades C-430/93 ja C-431/93: van Schijndel ja van Veen (EKL 1995, lk I-4705), et kui tarbija ei palu kohtul krediidiandjale võlgnetava intressi tühistamist, ei saa kohus ilma tarbija nõude piire ületamata omal algatusel tõstatada küsimust sellest, et krediidipakkumuses puudub viide finantseeritavale kaubale või teenusele.

68

Sellega seoses tuleb tõdeda, et nii nagu tuleneb käesoleva kohtuotsuse punktidest 55 ja 57, puudutab teine esitatud küsimus vaid direktiivi 87/102 artikli 11 lõiget 2 ja neid norme, mis tagavad selle ülevõtmise siseriiklikus õiguses, milleks antud juhul vastavalt siseriikliku kohtu andmetele on tarbijaseadustiku artiklid L. 311-20 ja L. 311-21. Eelotsusetaotluse esitanud kohus ei viita oma taotluses vähimalgi määral võimalikule karistusele, mis seisneks krediidiandjalt tema intresside võtmise õiguste äravõtmises. Samuti ei ole Euroopa Kohtus mainitud, et need tarbijaseadustiku normid niisuguse karistuse ette näevad. Lisaks ei ole eelmises punktis toodud argumendid käesoleva analüüsi seisukohalt asjakohased, kuna see analüüs ei hõlma küsimust sellest, kas siseriiklik kohus on pädev mõistma omaalgatuslikult niisugust karistust, millele Franfinance viitab.

69

Seega tuleb teisele eelotsuse küsimusele vastata, et direktiivi 87/102 tuleb tõlgendada nii, et see võimaldab siseriiklikul kohtul kohaldada omal algatusel norme, millega võeti siseriiklikku õigusesse üle direktiivi artikli 11 lõige 2.

70

Kuna põhikohtuasja poolte jaoks on käesolev menetlus eelotsusetaotluse esitanud kohtus poolelioleva asja üks staadium, otsustab kohtukulude jaotuse siseriiklik kohus. Euroopa Kohtule märkuste esitamisega seotud kulusid, välja arvatud poolte kohtukulud, ei hüvitata.

Esitatud põhjendustest lähtudes Euroopa Kohus (esimene koda) otsustab: