1

Euroopa Ühenduste Komisjon palub Euroopa Kohtule esitatud hagiavalduses tuvastada, et kuna Itaalia Vabariik on kehtestanud ja säilitanud Sitsiilia maakonna 26. märtsi 2002. aasta seaduse nr 2 (programmilised ja finantssätted 2002. aasta kohta; legge n.2, Disposizioni programmatiche e finanziarie per l’anno 2002; GURS nr 14, 27.3.2002, I osa, lk 1; edaspidi „Sitsiilia seadus”) artikliga 6 ette nähtud „keskkonnakaitsemaksu” gaasijuhtmetelt, on Itaalia Vabariik rikkunud kohustusi, mis tulenevad EÜ artiklitest 23, 25, 26 ja 133 ning Alžiiris 26. aprillil 1976. aastal allakirjutatud Euroopa Majandusühenduse ja Alžeeria Demokraatliku Rahvavabariigi vahelise koostöölepingu – mis on ühenduse nimel heaks kiidetud nõukogu 26. septembri 1978. aasta määrusega (EMÜ) nr 2210/78 (EÜT L 263, lk 1; ELT eriväljaanne 11/13, lk 40; edaspidi „koostööleping”) – artiklitest 4 ja 9.

2

Selle lepingu artikkel 1 sätestab:

„Käesoleva Euroopa Majandusühenduse ja Alžeeria vahelise lepingu eesmärk on edendada lepinguosaliste vahelist kõikehõlmavat koostööd, et kaasa aidata Alžeeria majanduslikule ja sotsiaalsele arengule ning tugevdada lepinguosaliste vahelisi suhteid. Selleks võetakse vastu ja rakendatakse majandus-, tehnika- ja rahandusalase koostöö ning kaubandusega seotud sätteid ja meetmeid.”

3

Selle lepingu artikli 4 lõike 1 kohaselt on ühenduse ja Alžeeria Demokraatliku Rahvavabariigi vahelise koostöö eesmärk edendada eelkõige:

„[…]

[…]”

4

Vastavalt koostöölepingu artikli 9 lõikele 1 „imporditakse muid kui Euroopa Majandusühenduse asutamislepingu II lisas loetletud Alžeeria päritolu tooteid ühendusse ilma koguseliste piiranguteta ja samaväärse toimega meetmeid kohaldamata ning tollimaksuvabalt ja samaväärse toimega makse kohaldamata.”

5

Metaangaas kuulub koostöölepingu artikliga 9 hõlmatud toodete hulka.

6

Sitsiilia seaduse artikkel 6 sätestab:

„[…]

1.   Et rahastada investeeringuid, mis on mõeldud Sitsiilia maakonna territooriumile rajatud ning metaangaasi sisaldavate gaasijuhtmete olemasolust tulenevate keskkonnariskide vähendamiseks ja ärahoidmiseks, kehtestatakse keskkonnamaks. Saadavat tulu kasutatakse keskkonna säilitamise, kaitsmise ja parandamise algatuste rahastamiseks, eelkõige piirkondades, mida läbivad kõnealused torujuhtmed.

[…]

3.   […] Maksustatav teokoosseis on nimetatud gaasi sisaldavate ning Sitsiilia maakonda läbivate gaasijuhtmete omamine.

4.   Maksukohustuslasteks on lõikega 3 hõlmatud torujuhtmete klassi 1 kuuluvate gaasijuhtmete omanikud, kes tegutsevad vähemalt ühel järgnevatest tegevusaladest: gaasi ülekandmine, jaotamine, müük ja ostmine.

5.   Asjaomase maksu tähenduses käsitatakse gaasijuhtmena kõiki torusid, põlvi, äärikuid, ventiile ja muid eriomaseid koostisosi, mida kogumina kasutatakse maagaasi ülekandmiseks ja jaotamiseks.

6.   Maksu arvutusbaasiks on selliste gaasijuhtmete maht kuupmeetrites, mis on liigitatud torujuhtmete klassi 1 ministri 24. novembri 1984. aasta dekreediga, mis käsitleb torujuhtmetest koosnevate maagaasi ülekandmis- ja jaotusrajatiste turvalisust.

7.   Maksusumma määratakse aastase maksustamisperioodi kohta lõikes 6 viidatud arvutusbaasist lähtudes.

[…]

10.   Lõikes 4 viidatud maksukohustuslased tasuvad maksu kalendriaastas nende kuude eest, mil nad olid omanikud;

[…]”

7

Ministri 24. novembri 1984. aasta dekreedi (GURI nro 12 regulaarne lisa, 15.1.1985) lisa jao 1 punkti 1.3. kohaselt kuuluvate torujuhtmete klassi 1 sellised surveseadmed, mille rõhk ületab 24 baari.

8

Komisjon palus 2002. ja 2003. aasta jooksul Itaalia ametiasutustelt selgitusi Sitsiilia seadusega kehtestatud keskkonnamaksu üksikasjalike rakenduseeskirjade kohta.

9

Itaalia ametiasutused andsid 9. septembri 2003. aasta kirjas komisjonile teada, et kuna Lombardia piirkondlik halduskohus oli sedastanud, et kõnealune seadus on ühenduse õigusnormidega vastuolus, siis ei ole seda maksu Itaalia õiguskorras konkreetselt kohaldatud.

10

Kuna komisjon leidis, et nimetatud märkused ei olnud faktiliste asjaolude osas ammendavad ning jäid õiguslikult põhjendamata, saatis komisjon 19. detsembril 2003 Itaalia Vabariigile märgukirja, milles ta märkis, et kõnealune maks on vastuolus EÜ artiklitega 23, 25, 26 ja 133 ning koostöölepingu artiklitega 4 ja 9.

11

Kuna märgukiri jäi vastamistähtaja pikendamisest hoolimata vastuseta, esitas komisjon 9. juulil 2004 põhjendatud arvamuse, milles ta palus Itaalia Vabariigil võtta märgukirja täitmiseks vajalikke meetmeid kahe kuu jooksul arvamuse kättesaamisest.

12

Kuna Itaalia Vabariik ei ole sellele põhjendatud arvamusele vastanud, otsustas komisjon esitada käesoleva hagi.

13

Komisjon väidab esiteks, et Sitsiilia maakonna territooriumil on vaid üks maagaasi ülekandev gaasijuhtmete infrastruktuur, mis vastab Itaalia õiguses sätestatud asjaomastele maksustamistingimustele. Kõnealuse infrastruktuuriga, mis on ühendatud Vahemere-aluse gaasijuhtmega, kantakse üle Alžeeria päritolu maagaasi, mis on mõeldud esiteks jaotamiseks ja tarbimiseks Itaalia territooriumil ning teiseks ekspordiks teistesse liikmesriikidesse.

14

Komisjon väidab, et Itaalia seaduse sõnastust arvesse võttes ei ole asjaomase maksu tegelik eesmärk panna kohustusi infrastruktuurile kui sellisele, vaid ülekantavale tootele ehk metaangaasile. Esiteks on Sitsiilia õiguse kohaselt selle maksuga maksustatav teokoosseis gaasi sisaldavate gaasijuhtmete omamine ning teiseks on kõnealuse maksu maksukohustuslasteks gaasijuhtmete omanikud, kes tegutsevad vähemalt ühel järgnevatest tegevusaladest: gaasi ülekandmine, jaotamine, müük või ostmine. Peale selle täpsustab komisjon, et maksu arvutusbaasiks on gaasi sisaldavate gaasijuhtmete maht.

15

Sellest tulenevalt on kolmandast riigist pärineva ning Itaalia territooriumil vabasse ringlusse lubatud kauba või transiitkauba suhtes kehtestatud komisjoni arvates rahaline kohustus, mis vastab imporditollimaksuga samaväärse toimega maksule (kui gaas imporditakse ühendusse) või ekspordimaksule (kui seda kantakse üle teistesse liikmesriikidesse). Vastavalt väljakujunenud kohtupraktikale on otse kolmandatest riikidest imporditud kaupade suhtes keelatud kehtestada uusi makse või samaväärseid meetmeid (13. detsembri 1973. aasta otsus liidetud kohtuasjades 37/73 ja 38/73: Indiamex ja De Belder, EKL 1973, lk 1609, punktid 10–18, ja 16. märtsi 1983. aasta otsus kohtuasjas 266/81: SIOT, EKL 1983, lk 731, punkt 18).

16

Komisjon väidab samuti, et tolliliidu süsteemist tuleneb, et liikmesriikide vahel liikuvale kaubale kohaldatavad tollimaksud ja nendega samaväärse toimega maksud on hoolimata nende kehtestamise eesmärkidest keelatud. Tollimaksuga samaväärse toimega maksu mõiste on ühenduse õiguse objektiivne õigusmõiste (14. septembri 1995. aasta otsus liidetud kohtuasjades C-485/93 ja C-486/93: Simitzi, EKL 1995, lk I-2655, punkt 14).

17

Komisjon märgib, et keskkonnamaksu kehtestamisega rikutakse ühist tollitariifistikku ning seega EÜ artikleid 23, 25, 26 ja 133, kuna kõnealune maks mõjutab nende tollimaksude ühtlustamist, mida tasutakse ühenduse välispiiril kolmandatest riikidest imporditud kaubalt, mistõttu see võib tekitada häireid nende riikidega toimuvas kaubavahetuses ning kaupade vaba liikumise või liikmesriikide vaheliste konkurentsitingimuste moonutamist (22. aprilli 1999. aasta otsus kohtuasjas C-109/98: CRT France international, EKL 1999, lk I-2237, punktid 22 ja 23 ja viidatud kohtupraktika).

18

Komisjon märgib teiseks, et kui ühenduse poolt ühe või mitme kolmanda riigiga sõlmitud kahe- ja mitmepoolsetes lepingutes nähakse kaubandustõkete kõrvaldamise eesmärgil ette tollimaksudega samaväärse toimega maksude keeld, on selle keelu ulatus identne sellega, mida on tunnustatud ühendusesisese kaubanduse raames (5. oktoobri 1995. aasta otsus kohtuasjas C-125/94: Aprile, EKL 1995, lk I-2919, punktid 38 ja 39).

19

Peale selle märgib komisjon, et väljakujunenud kohtupraktika kohaselt ei või liikmesriik kohaldada transiidimakse ega teisi makse, mis on seotud sellega, et kaup läbib tema territooriumi, kuna neil maksudel on ekspordimaksuga samaväärne toime (eespool viidatud kohtuotsus SIOT, punktid 18, 19 ja 23, ja 27. veebruari 2003. aasta otsus kohtuasjas C-389/00: komisjon vs. Saksamaa, EKL 2003, lk I-2001, punktid 50 ja 51).

20

Itaalia valitsus märgib, et vaidlusalust maksu ei saa pidada tollimaksuga samaväärse toimega maksuks.

21

Nimetatud valitsus leiab, et komisjon ei võtnud arvesse keskkonnamaksu eesmärki, milleks tuleb pidada asutamislepingu keskkonnaalaste põhimõtete ja eelkõige ettevaatuspõhimõtte rakendamist.

22

Itaalia valitsus väidab samuti, et vaidlusalusel maksul on oma eriomadused, mis on seotud ettevaatuspõhimõtte järgimisega.

23

Selles osas märgib ta, et asjaomast maksu tuleb tasuda üksnes siis, kui gaas tõepoolest sisaldub asjaomases infrastruktuuris ning kui omanik tegeleb ühe järgneva tegevusega: gaasi ülekandmine, jaotamine, müük ja ostmine. Selline lähenemisviis näitab seega piirkondliku seadusandja tahet maksustada üksnes tegevusi, mis kujutavad endast võimaliku keskkonnakahju riski.

24

Itaalia valitsus meenutab, et asjaomane maksutulu on suunatud selliste investeeringute rahastamiseks, mis on mõeldud Sitsiilia maakonna territooriumile rajatud infrastruktuuride olemasolust tulenevate keskkonnariskide vähendamiseks ja ärahoidmiseks. Seega on vaidlusaluse maksu ainus eesmärk keskkonnakaitse, mis vastab ühenduse õiguses tunnustatud põhieesmärgile. Asjaomase maksu ja selle maksu keskkonnaalase eesmärgi vaheline olemuslik seos on ümberlükkamatu tõend selle kohta, et vaidlusalune maks ei ole olemuselt tollimaks.

25

Peale selle täpsustab Itaalia valitsus, et keskkonnamaks ei koorma kaupa, vaid üksnes ülekandmisinfrastruktuuri ning maksusumma ja ülekantud gaasi mahu vaheline seos on lihtne tehniline parameeter, mis annab ettekujutuse keskkonnale tekitatud riski tegelikust ulatusest. Ta lisab, et maksu kajastumine hindades on üksnes juhuslik ega sõltu maksust endast, vaid gaasijuhtme omaniku tahtest.

26

Eeltoodut arvesse võttes palub Itaalia valitsus Euroopa Kohtul jätta hagi põhjendamatuse tõttu rahuldamata.

27

Enne käesoleva hagi uurimist tuleb meenutada, et EÜ artikli 23 lõike 1 kohaselt rajaneb ühendus tolliliidul, mis hõlmab kogu kaubavahetust ning millega kaasneb impordi- ja ekspordimaksude ning kõigi samaväärse toimega maksude keelustamine liikmesriikide vahel, samuti ühise tollitariifistiku vastuvõtmine nende suhetes kolmandate riikidega.

28

Iga ühepoolselt kehtestatud rahaline kohustus (hoolimata selle nimetusest ja kohaldamisviisist), mida kohaldatakse kaupade suhtes seetõttu, et neid toimetatakse üle piiri – kui selle puhul ei ole ranges tähenduses tegemist tollimaksuga –, kujutab endast samaväärse toimega maksu EÜ artiklite 23 ja 25 tähenduses, isegi kui nimetatud maksu ei koguta riigi nimel (vt selle kohta 8. novembri 2005. aasta otsus kohtuasjas C-293/02: Jersey Produce Marketing Organisation, EKL 2006, lk I-9543, punkt 55, ja 8. juuni 2006. aasta otsus kohtuasjas C-517/04: Koornstra, EKL 2006, lk I-5015, punkt 15).

29

Ühise tollitariifistiku eesmärgiks on kolmandatest riikidest imporditud toodetelt ühenduse piiril tasutavate tollimaksude ühtlustamine, et vältida kaupade ühendusesisese vaba liikumise või konkurentsitingimuste moonutamist (eespool viidatud kohtuotsus Indiamex ja De Belder, punkt 9, ja 7. novembri 1996. aasta otsus kohtuasjas C-126/94: Cadi Surgelés jt, EKL 1996, lk I-5647, punkt 14).

30

Ühenduse tolliterritooriumi terviklikkust ja ühise kaubanduspoliitika ühetaolisust kahjustataks oluliselt, kui liikmesriikidel oleks õigus ühepoolselt kehtestada kolmandatest riikidest pärineva impordi suhtes tollimaksudega samaväärse toimega makse (vt selle kohta eespool viidatud kohtuotsus Aprile, punkt 34).

31

Peale selle eeldab tolliliit ilmtingimata kaupade vaba liikumise tagamist liikmesriikide vahel. See vabadus ei oleks täielik, kui liikmesriikidel oleks võimalik mis tahes viisil piirata või takistada transiitkaupade liikumist. Seega tuleb möönda, et tolliliidu olemasolu tulemusel ja kooskõlas liikmesriikide vastastikuse huviga on olemas ühendusesisese kaubatransiidi vabaduse üldpõhimõte (eespool viidatud kohtuotsus SIOT, punkt 16).

32

Liikmesriigid rikuvad ühenduse transiidi vabaduse põhimõtet, kui nad kohaldavad oma territooriumi läbivale transiidikaubale, kaasa arvatud otse kolmandatest riikidest imporditud kaupadele, transiidimakse või muid transiidiga seotud makse (vt selle kohta eespool viidatud kohtuotsus SIOT, punktid 18 ja 19).

33

Lisaks ei ole põhjust tõlgendada tollimaksudega samaväärse toimega maksude keeldu erinevalt olenevalt sellest, kas tegemist on ühendusesisese kaubandusega või kaubavahetusega kolmandate riikidega, mida reguleerivad sellised lepingud nagu kõnealune koostööleping (vt eespool viidatud kohtuotsus Aprile, punkt 39).

34

Põhiküsimuse sisulist käsitlemist tuleb jätkata nende põhimõtete valguses.

35

Käesoleval juhul ei vaielda selle üle, et Sitsiilia seaduse alusel on kehtestatud keskkonnamaks, millega soovitakse rahastada Sitsiilia maakonna territooriumile rajatud ning metaangaasi sisaldavate gaasijuhtmete olemasolust tulenevate keskkonnariskide vähendamiseks ja ärahoidmiseks mõeldud investeeringuid. Asjaomase metaangaasi ülekandmine ja jaotamine toimub ministri 24. novembri 1984. aasta dekreedi kohaselt torujuhtmete klassi 1 kuuluvate gaasijuhtmete kaudu, mis on ühendatud Vahemere-aluste torujuhtmetega, mille kaudu kantakse üle sellist Alžeeria päritolu gaasi.

36

Sitsiilia seaduse artikli 6 lõike 3 kohaselt on keskkonnamaksu maksustatav teokoosseis asjaomast gaasi sisaldavate ning Sitsiilia maakonda läbivate gaasijuhtmete omamine.

37

Selles osas märgib Itaalia valitsus oma märkustes, et vaidlusalust maksu ei tasuta mitte asjaomaselt kaubalt, vaid üksnes ülekandmisinfrastruktuurilt. Nimetatud valitsuse ütluste kohaselt tuleb vaidlusalust maksu tasuda siiski üksnes juhul, kui gaas infrastruktuuris tegelikult sisaldub.

38

Pealegi ei vaidlusta kõnealune valitsus seda, et ainus rajatis, mis vastab Sitsiilia seaduses määratletud maksustamistingimustele, on Vahemere-aluste torujuhtmetega ühendatud rajatis, mis kannab üle Alžeeria päritolu maagaasi.

39

Seetõttu tuleb järeldada, et Sitsiilia seaduse alusel kehtestatud maks, mida tuleb tasuda kolmandatest riikidest imporditud kaupade ehk Alžeeria metaangaasi jaotamise ja tarbimise eest Itaalia territooriumil või teistesse liikmesriikidesse suunduva transiidi eest, kujutab endast rahalist koormist.

40

Käesoleva kohtuotsuse punktides 28–33 viidatud kohtupraktikast tulenevalt on selline kolmandatest riikidest, käesoleval juhul Alžeeriast imporditud kaubale kehtestatud maks vastuolus EÜ artiklitega 23 ja 133 ning koostöölepingu artikliga 9.

41

Lisaks tuleb märkida, et kuna Sitsiilia seaduse alusel maksustatud Alžeeria gaasi imporditakse Itaaliasse ning eksporditakse hiljem teistesse liikmesriikidesse, võib vaidlusalune maksustamine EÜ artiklit 25 rikkudes mõjutada ühendusesisest kaubandust.

42

Lõpuks – mis puudutab Itaalia valitsuse argumenti, mille kohaselt ei ole komisjoni hagi põhjendatud, kuna vaidlusalune maks kehtestati üksnes keskkonnakaitse eesmärgil, võttes arvesse eelkõige ettevaatuspõhimõtte nõudeid –, siis piisab sellest, kui meenutada, et samaväärse toimega maksud on keelatud hoolimata nende kehtestamise eesmärkidest või nendest saadava tulu kasutamise otstarbest (vt 9. septembri 2004. aasta otsus kohtuasjas C-72/03: Carbonati Apuani, EKL 2004, lk I-8027, punkt 31).

43

EÜ artikli 26 ja koostöölepingu artikli 4 kohta tuleb märkida, et need sätted iseenesest ei esita ühtki piisavalt täpset õiguslikku kriteeriumi, mis võimaldaks Sitsiilia seaduse alusel kehtestatud maksu hinnata.

44

Eeltoodut arvesse võttes tuleb järeldada, et kuna Itaalia Vabariik kehtestas keskkonnamaksu, mida tuleb tasuda Alžeeria päritolu metaangaasilt, on Itaalia Vabariik rikkunud EÜ artiklitest 23, 25 ja 133 ning koostöölepingu artiklist 9 tulenevaid kohustusi.

45

Kodukorra artikli 69 lõike 2 alusel on kohtuvaidluse kaotanud pool kohustatud hüvitama kohtukulud, kui vastaspool on seda nõudnud. Kuna komisjon on kohtukulude hüvitamist Itaalia Vabariigilt nõudnud ja viimane on kohtuvaidluse põhiosas kaotanud, tuleb kohtukulud mõista välja Itaalia Vabariigilt.

Esitatud põhjendustest lähtudes Euroopa Kohus (teine koda) otsustab: