KOHTUJURISTI ETTEPANEK

PHILIPPE LÉGER

esitatud 17. veebruaril 2005(1)

Kohtuasi C‑40/03 P

Rica Foods (Free Zone) NV

versus

Euroopa Ühenduste Komisjon

kohtuasi C‑41/03 P

Rica Foods (Free Zone) NV

versus

Euroopa Ühenduste Komisjon,

Apellatsioonkaebus – Ülemeremaade ja -territooriumide kord – Suhkruturg – Kaitsemeetmed

1.     Euroopa Ühenduste Komisjon võttis 1999. ja 2000. aastal vastu kaitsemeetmed teatava ülemeremaadest ja -territooriumidelt (ÜMT) pärineva suhkru- ja kakaoimpordi vastu. Komisjon leidis, et vaidlusalune import häirib suhkrusektori turgude ühist korraldust.

2.     Nende kaitsemeetmete peale esitati mitmeid hagisid, nimelt esitas äriühing Rica Foods (Free Zone) NV (edaspidi „Rica Foods”) hagi Esimese Astme Kohtule ja Madalmaade Kuningriik Euroopa Kohtule.

3.     Rica Foodsi esitatud hagid jättis Esimese Astme Kohus rahuldamata kolme 17. jaanuari 2002. aasta(2) ja 14. novembri 2002. aasta kohtuotsusega(3). Nendest otsustest kahe peale on nüüd esitatud apellatsioonkaebus, mida uuritakse käesolevas ettepanekus.

4.     Madalmaade Kuningriigi esitatud hagide puhul peatas Euroopa Kohus uurimise kuni Esimese Astme Kohtu otsuse tegemiseni eespool nimetatud kohtuasjades. Neid uuritakse ettepanekus, mille ma teen täna kohtuasjades Madalmaad v. komisjon (C‑26/00, C‑180/00 ja C‑452/00).

I.      Õiguslik raamistik

5.     Asjakohased eeskirjad nende kohtuasjade analüüsimisel on suhkrusektori turgude ühise korralduse kord (punkt A), ÜMT ühendusega assotsieerimise kord (punkt B) ning antud asjas vaidlustatud kaitsemeetmed (punkt C).

A.      Suhkrusektori turgude ühine korraldus

6.     Nõukogu 13. septembri 1999. aasta määrus (EÜ) nr 2038/1999 suhkrusektori turgude ühise korralduse kohta(4) kodifitseeris pärast korduvaid muudatusi 30. juuni 1981. aasta määruse (EMÜ) nr 1785/81(5), millega see ühine korraldus kehtestati. Selle ühise korralduse eesmärk on reguleerida ühenduse suhkruturgu, et parandada ühenduse suhkrutootjate tööd ja elatustaset.

7.     Garanteeritud hinna näol ühenduse tootmisele antav toetus piirdub nõukogu poolt igale liikmesriigile antud siseriiklike tootmiskvootidega (A‑ ja B‑kvoot), mida liikmesriik hiljem oma tootjate vahel jaotab. B‑kvoodi alla kuuluvale suhkrule (B‑suhkur) rakendatakse võrreldes A‑kvoodi suhkruga (A‑suhkur) kõrgemat toodangumaksu. A‑ ja B‑kvoote ületavat toodetud suhkrut nimetatakse „C‑suhkruks” ja seda on lubatud ühenduses turustada üksnes juhul, kui see on liidetud järgmise hooaja A‑ ja B‑kvootidesse.

8.     Ühendusevälisele ekspordile, välja arvatud C‑suhkru ekspordile, kohaldatakse vastavalt määruse nr 2038/1999 artiklile 18 eksporditoetust, millega hüvitatakse ühenduse turu ja maailmaturu hinnavahe.

9.     Eksporditoetust saada võivaid suhkrukoguseid ja toetuste aastast kogusummat reguleerivad Maailma Kaubandusorganisatsiooni (WTO) lepingud (edaspidi „WTO lepingud”), mille üks osapool vastavalt nõukogu 22. detsembri 1994. aasta otsusele 94/800/EÜ(6) on ühendus. Alates hiljemalt turustusaastast 2000/2001 pidid toetusega eksporditud suhkru kogus ja toetuste kogusumma vastavalt piirduma 1 273 500 tonni ja 499,1 miljoni euroga, kujutades seeläbi endast turustusaastat 1994/1995 puudutavate numbrite suhtes vastavalt 20‑ ja 36‑protsendilist vähendamist.

B.      Ülemeremaade ja -territooriumide ühendusega assotsieerimise kord

10.   EÜ artikli 3 lõike 1 punkt s sätestab, et ühenduse tegevus hõlmab ülemeremaade ja -territooriumide (ÜMT) assotsieerimist selleks, et laiendada kaubandust ning ühiselt edendada majanduslikku ja sotsiaalset arengut.

11.   EÜ artikli 299 lõike 3 ja EÜ asutamislepingu II lisa kohaselt on Aruba ja Hollandi Antillid ÜMT osa.

12.   EÜ artikli 182 kohaselt on assotsieerimise eesmärk edendada nende maade ja territooriumide majanduslikku ja sotsiaalset arengut ning sisse seada tihedad majandussidemed nende ja ühenduse kui terviku vahel. EÜ artikli 183 punktis 1 täpsustatakse, et liikmesriigid kohaldavad oma kaubavahetuses nende maade ja territooriumidega sama režiimi, mida nad asutamislepingust tulenevalt kasutavad üksteise suhtes.

13.   Nõukogu on EÜ artikli 187 alusel vastu võtnud mitmeid otsuseid, millega kehtestatakse ÜTM ja ühenduse vahelise assotsieerumise tingimused ja kord. Antud juhul on asjassepuutuv nõukogu 25. juuli 1991. aasta otsus 91/482/EMÜ(7), mis on selle artikli 240 lõike 1 kohaselt rakendatav kümme aastat alates 1. märtsist 1990.

14.   Selle otsuse erinevaid sätteid on muudetud nõukogu 24. novembri 1997. aasta otsusega 97/803/EÜ, millega muudetakse vahehindamisel otsust 91/482(8). Ühtlasi pikendas nõukogu 25. veebruaril 2000 seda otsust 28. veebruarini 2001(9).

15.   ÜMT otsuse artikli 101 lõike 1 kohaselt imporditakse ÜMT-st pärit kaubad ühendusse imporditollimaksuvabalt. Nimetatud otsuse artikkel 102 lisab: „[i]lma et see piiraks [artikli] 108b kohaldamist, ei kohalda ühendus ÜMT-st pärinevate kaupade importimisele koguselisi piiranguid ega samaväärse toimega meetmeid.”

16.   ÜMT otsuse artikli 108 lõike 1 esimene taane viitab selle sama otsuse II lisale (edaspidi „II lisa”), et määratleda eelkõige mõiste „päritolustaatusega kaubad”. Selle lisa artikli 1 kohaselt loetakse kaup ÜMT-st, ühendusest või Aafrika, Kariibi mere ja Vaikse ookeani riikidest (edaspidi „AKV riigid”) pärinevaks, kui see on seal täielikult valmistatud või piisavalt töödeldud.

17.   II lisa artikli 3 lõige 3 annab nimekirja töödest või töötlemistoimingutest, mida käsitletakse ebapiisavatena, et anda eelkõige ÜMT-st pärinevale kaubale päritolustaatust.

18.   II lisa artikli 6 lõige 2 sätestab siiski: „[k]ui täielikult ühenduses või AKV riikides valmistatud kaubad on läbinud töö või töötluse ÜMT-s, loetakse need täielikult ÜMT-s valmistatuks.” Tegemist on eeskirjadega „EÜ/ÜMT ja AKV/ÜMT päritolu kumulatsiooni” kohta.

19.   Vastavalt II lisa artikli 6 lõikele 4 kohaldatakse EÜ/ÜMT ja AKV/ÜMT päritolu kumulatsiooni eeskirju „ÜMT-s teostatud mis tahes töö või töötlemistoimingu suhtes, sealhulgas artikli 3 lõikes 3 loetletud toimingud”.

20.   Otsus 97/803 piiras siiski nende kumulatsiooni eeskirjade kohaldamist, lisades otsusesse 91/482 artikli 108b. Selle sätte lõige 1 sätestab, et „II lisa artiklis 6 ettenähtud AKV/ÜMT päritolu kumulatsioon on lubatud 3000 tonni suhkru suhtes aastas”. Otsus 97/803 ei piira samas aga EÜ/ÜMT päritolu kumulatsiooni eeskirja kohaldamist.

C.      Vaidlusalused kaitsemeetmed

21.   ÜMT otsuse artikli 109 lõige 1 lubab komisjonil võtta „vajalikke kaitsemeetmeid” kahel juhul. Esiteks juhul, kui „[ÜMT otsuse] rakendamisel tekivad mõnes ühenduse või ühe või mitme liikmesriigi majandussektoris tõsised häired või satub ohtu nende väline finantsstabiilsus”. Teiseks juhul, kui „tekivad raskused, mis võivad tingida olukorra halvenemise ühenduse mõnes tegevusvaldkonnas või mõne ühenduse piirkonna majandusolukorra halvenemise”.

22.   Mõlemal juhul peab komisjon sellegipoolest ÜMT otsuse artikli 109 lõike 2 kohaselt valima „meetmed, mis häiriksid assotsieerimist ja ühenduse toimimist kõige vähem”. Lisaks sellele ei tohi „[n]eed meetmed […] olla ulatuslikumad, kui on tekkinud raskuste lahendamiseks tingimata vaja”.

23.   15. novembril 1999 võttis komisjon ÜMT otsuse artikli 109 alusel vastu määruse (EÜ) nr 2423/1999, millega kehtestatakse kaitsemeetmed CN‑koodi 1701 alla kuuluva suhkru ning CN‑koodide 1806 10 30 ja 1806 10 90 alla kuuluvate suhkru‑ ja kakaosegude suhtes, mis pärinevad ülemeremaadest ja ‑territooriumidelt(10). Komisjon allutas selle 29. veebruari 2000. aastani kehtinud määrusega EÜ/ÜMT päritolu kumulatsiooniga suhkru impordi miinimumhinna korrale ja ÜMT-st pärinevad suhkru- ja kakaosegud (edaspidi „segud”) ühenduse järelevalvemenetlusele vastavalt komisjoni määrusele (EMÜ) nr 2454/93(11), mida on muudetud komisjoni 23. juuli 1997. aasta määrusega (EÜ) nr 1427/97(12).

24.   Komisjon võttis 29. veebruaril 2000 ÜMT otsuse artikli 109 alusel samuti vastu määruse (EÜ) nr 465/2000, millega kehtestatakse kaitsemeetmed EÜ/ÜMT päritolu kumulatsiooniga suhkrusektori toodete impordile ülemeremaadest ja ‑territooriumidelt(13).

25.   Selle õigusakti preambulis on märgitud:

„(1)      Komisjon on sedastanud, et ÜMT-st pärineva suhkru (CN‑kood 1701) ja CN‑koodide 1806 10 30 ning 1806 10 90 alla kuuluvate suhkru‑ ja kakaosegude import on alates aastast 1997 väga jõuliselt kasvanud, eriti EÜ/ÜMT päritolu kumulatsiooniga kaupade osas. See import on kasvanud 0 tonnilt 1996. aastal rohkem kui 48 000 tonnile 1999. aastal [...].

[...]

(4)      Viimastel aastatel on ühenduse suhkruturul tekkinud raskusi. See turg on küllastunud. Suhkrutarbimine asub pideval tasemel 12,7 miljoni tonni ringis. Toodang on 16,7 kuni 17,8 miljoni tonni ringis. Seega mis tahes suhkru import ühendusse sunnib eksportima vastava koguse ühenduse suhkrut, mida ei suudeta sel turul läbi müüa; selle suhkru eksporditoetused – teatud kvootide raames – tasutakse ühenduse eelarvest (käesoleval ajal ligikaudu 520 eurot tonni kohta). Samas on toetusega eksport oma mahult piiratud Uruguay vooru raames sõlmitud põllumajanduse kokkuleppega ja seda eksporti on vähendatud 1 555 600 tonnilt turustusaastal 1995/1996 kuni 1 273 500 tonnini turustusaastal 2000/2001.

(5)      Need raskused võivad suhkruturu ühise korralduse tugevalt tasakaalust välja viia. Turustusaastaks 2000/2001, mis algab 1. juulil 2002, on hetkel kättesaadavate kõige tagasihoidlikumate prognooside alusel kavas vähendada ühenduse tootjate kvoote ligikaudu 500 000 tonni võrra […]. Iga täiendav ÜMT-st pärineva suhkru ja kõrge suhkrusisaldusega kauba import tingiks ühenduse tootjate kvootide veel olulisema vähendamise ja seega nende tulu tagamise veel suurema kao.”

26.   Komisjon otsustas seega piirata ÜMT otsuse II lisa artiklis 6 osutatud EÜ/ÜMT päritolu kumulatsiooni 3340 tonni suuruse suhkrukogusega suhkru ja segude suhtes.

27.   Selle artikli 3 kohaselt oli määrus nr 465/2000 kohaldatav 1. märtsist 30. septembrini 2000.

28.   Komisjon võttis 29. septembril 2000 endiselt ÜMT otsuse artikli 109 alusel vastu määruse (EÜ) nr 2081/2000, millega jätkatakse kaitsemeetmeid EÜ/ÜMT päritolu kumulatsiooniga suhkrusektori toodete impordile ülemeremaadest ja ‑territooriumidelt.(14)

29.   Selle õigusakti preambulis märgitakse:

„(1)      Komisjon on sedastanud, et ÜMT-st pärineva suhkru (CN-kood 1701) ja CN‑koodide 1806 10 30 ning 1806 10 90 alla kuuluvate suhkru‑ ja kakaosegude import on alates aastast 1997 kuni aastani 1999 väga jõuliselt kasvanud [...]. See import on kasvanud 0 tonnilt 1996. aastal 53 000 tonnile 1999. aastal 1999 [...].

[...]

(4)      Viimastel aastatel on ühenduse suhkruturul tekkinud raskusi. See turg on küllastunud. Suhkrutarbimine asub pideval tasemel 12,8 miljoni tonni ringis aastas. Kvoodi alusel toodetakse ligikaudu 14,3 miljonit tonni aastas. Seega tuleb kogu ühendusse imporditava suhkru kohta eksportida vastavas koguses ühenduse suhkrut, mida ei suudeta sellel turul läbi müüa: selle suhkru kohta makstakse – teatavate kvootide piires – toetust ühenduse eelarvest (tänaseks umbes 520 eurot tonni eest). Samas on toetusega eksport oma mahult piiratud Uruguay […] vooru raames sõlmitud põllumajanduse kokkuleppega ja seda eksporti on vähendatud 1 555 600 tonnilt turustusaastal 1995/1996 kuni 1 273 500 tonnini turustusaastal 2000/2001.

(5)      Need raskused võivad suhkruturu ühise korralduse tugevalt tasakaalust välja viia. Komisjon otsustas turustusaastaks 2000/2001 vähendada ühenduse tootjate kvoote ligikaudu 500 000 tonni võrra […]. Iga täiendav ÜMT-st pärineva suhkru ja kõrge suhkrusisaldusega kauba import tingiks ühenduse tootjate kvootide veel olulisema vähendamise ja seega nende tulu tagamise veel suurema kao.

(6)      Järelikult esinevad jätkuvalt raskused, mis sisaldavad ühenduse tegevusvaldkonna halvenemise ohtu [...]”.

30.   Komisjon piiras seega CN‑tariifikoodide 1701, 1806 10 30 ja 1806 10 90 alla kuuluvate kaupade puhul EÜ/ÜMT päritolu kumulatsiooni lubatavust 4848 tonnile suhkrule.

31.   Selle artikli 3 kohaselt oli määrus nr 2081/2000 kohaldatav 2000. aasta 1. oktoobrist 2001. aasta 28. veebruarini.

II.    Hagi Esimese Astme Kohtus ja vaidlustatud kohtuotsused

32.   Mitu ÜMT-s (Aruba ja Hollandi Antillid) asuvat suhkrutöötlusettevõtjat esitasid 2000. aastal hagiavaldustega Esimese Astme Kohtusse hagid.

33.   Kõik need ettevõtjad nõudsid nimelt määruste nr 465/2000 ja nr 2081/2000 (edaspidi „vaidlustatud määrused”) tühistamist ning et ühendus hüvitaks neile nende väitel meetmete võtmisest tekkinud kahju.

34.   Esimese Astme Kohus jättis oma otsustega Rica Foods II ja Rica Foods III(15) need hagid rahuldamata ja mõistis kohtukulud välja hagejatelt.

III. Menetlus Euroopa Kohtus ja apellatsioonkaebuse nõuded

35.   29. jaanuaril 2003 Euroopa Kohtu kantseleisse esitatud hagiavaldustes (kohtuasjad C‑40/03 P ja C‑41/03 P) esitas Rica Foods nende kohtuotsuste peale apellatsioonkaebuse.

36.   Rica Foods nõudis vaidlustatud kohtuotsuste tühistamist ja kohtukulude välja mõistmist komisjonilt. Ta taotleb ühtlasi, et Euroopa Kohus tugineks kohtuvaidlustele ja rahuldaks tema tühistamishagi ja hüvitamishagi, mille ta oli esitanud esimeses kohtuastmes.

37.   Mõlemas kohtuasjas nõuavad kostjaks olev komisjon ja esimeses kohtuastmes osalenud Hispaania Kuningriik apellatsioonkaebuse rahuldamata jätmist ja kohtukulude välja mõistmist hagejalt. Samuti esimeses kohtuastmes osalenud Prantsuse Vabariik esitab samad nõuded kohtuasjas C‑41/03 P.

IV.    Apellatsioonkaebused

38.   Kuigi apellatsioonkaebused on suhtelised segased, võib arvata, et Rica Foods tugineb oma nõuete toetuseks kuuele väitele:

–       ÜMT otsuse artikli 109 lõike 1 rikkumine;

–       eksimused vaidlusaluse impordi mõjude hindamisel;

–       vaidlusaluste määruste moonutamine;

–       eksimused ÜMT otsuse artikli 109 lõike 1 tõlgendamisel;

–       ÜMT otsuse artikli 109 lõike 2 rikkumine ja

–       ÜMT soodustatud seisundi rikkumine.

39.   Enne nende erinevate väidete uurimist tuleb märkida, et Rica Foods II kohtuotsuse põhjendus on peaaegu sama, mis kohtuotsusel Rica Foods III ning et hageja esitab lisaks mõlema kohtuotsuse vastu samad kaebused. Seega viitan ma üksnes lihtsuse mõttes oma ettepanekus edaspidi ainult esimesele kohtuotsusele ja selle peale esitatud apellatsioonkaebusele, seejuures iga kord meenutamata, et minu arutluskäik käib ka teise kohtuasja kohta.

A.      Esimene väide, mis tuleneb ÜMT otsuse artikli 109 lõike 1 rikkumisest

40.   Esimene väide on suunatud Rica Foods II kohtuotsuse punkti 86 vastu.

41.   Esimese Astme Kohus otsustas selle kohta, et „ühenduse institutsioonidel on ÜMT otsuse artikli 109 kohaldamisel lai kaalutlusõigus”. Ta lisas, et „[s]ellise õiguse olemasolul peab ühenduse kohus piirduma uurimisega, kas selle õiguse kasutamisel ei esine ilmset viga või võimu kuritarvitamist ja kas ühenduse institutsioonid ei ole ilmselgelt ületanud oma kaalutlusõiguse piire”.

42.   Rica Foods väidab, et komisjoni sellist õigust tunnustades rikkus Esimese Astme Kohus ÜMT otsuse artiklit 109. Ta on seega seisukohal, et see säte on ÜMT otsuse artikli 101 lõikes 1 esitatud põhimõttest – ÜMT-st pärit toodetele tollimaksu kehtestamise keelust – tehtav erand, ning et seda tuleb nagu kõiki erandeid tõlgendada kitsalt. Esimese Astme Kohus ei saanud seega hageja meelest tunnustada komisjoni laia kaalutlusõigust selles valdkonnas.

43.   Tuleb rõhutada, et komisjoni sellist õigust tunnustades piirdus Esimese Astme Kohus Euroopa Kohtu väljakujunenud kohtupraktika kohaldamisega. Viimane on nimelt seisukohal, et ühenduse institutsioonidel on ÜMT otsuse artikli 109 kohaldamisel lai kaalutlusõigus, ning et sellise õiguse olemasolul peab ühenduse kohtu kontroll piirduma menetlus-ja põhjendamisnormidest kinnipidamise, vaidlustatud otsuse tegemise aluseks olevate asjaolude sisulise õigsuse, nende faktiliste asjaolude hindamisel ilmsete vigade puudumise ja võimu kuritarvitamise puudumise kontrollimisega(16).

44.   Vastupidi Rica Foodsi väitele ei seondu ühenduse institutsioonile sellise õiguse tunnustamine kõnesoleva sätte erandit võimaldavast olemusest.

45.   Kohtupraktikast lähtuvalt näib mulle, et on võimalik eristada kahte liiki „kaalutlusõigust”. Esimene liik on see, mida võiks nimetada „poliitilist” laadi kaalutlusõiguseks. Seda õigust tunnustatakse üldiselt institutsioonidele ka siis, kui need tegutsevad oma „poliitiliste” ametivõimude ülesannetes, ja eelkõige, kui nad tegelevad teatud valdkonnas õigusloomega või kui nad määratlevad ühenduse poliitika suundi. Sel juhul õigustab kaalutlusõiguse tunnustamist asjaolu, et institutsioonid peavad üldjuhul tegutsema lepitajatena huvide lahknevuse korral ja tegema nii poliitiliste valikute raames oma vastutusalasse jäävaid otsuseid(17). „Poliitilist” laadi kaalutlusõigus vastab nii ühenduse õigusaktiga institutsioonile omistatud poliitilisele vastutusele(18).

46.   Teine kategooria hõlmaks seda, mida võib nimetada „tehnilist” laadi kaalutlusõiguseks. Seda õigust tunnustatakse tavaliselt institutsioonidele, kui nad tegutsevad oma „halduslike” ametivõimude ülesannetes, ja eelkõige, kui nad võtavad vastu üksikuid konkurentsi- või riigiabialaseid otsuseid või veel, kui nad võtavad konkreetseid dumpinguvastaseid kaitsemeetmeid. Sel juhul on institutsioonidele kaalutlusõiguse tunnustamine õigustatud nende otsustada olevate olukordade ja nende antavate hinnangute tehnilise, majandusliku ja juriidilise keerukuse tõttu(19).

47.   On tõsi, et mõlemal juhul eeldab institutsiooni kaalutlusõiguse tunnustamine kohtuliku kontrolli piiramist. Nagu ma juba ütlesin(20), on Euroopa Kohus seisukohal, et sellise õiguse olemasolu korral peab kohtu kontroll piirduma menetlus- ja põhjendamisnormidest kinnipidamise, vaidlustatud otsuse tegemise aluseks olevate asjaolude sisulise õigsuse, nende faktiliste asjaolude hindamisel ilmsete vigade puudumise ja võimu kuritarvitamise puudumise kontrollimisega.

48.   Nagu rõhutas kohtujurist M. Poiares Maduro(21), ei puuduta seega piirang kohtuliku kontrolli ulatust: igal juhul seondub kontroll EÜ artiklis 230 loetletud erinevate eksimustega, nimelt pädevuse puudumise, menetlusnormide rikkumise, õigusnormi rikkumise ja võimu kuritarvitamisega. Piirang puudutab pigem kontrolli intensiivsust selles mõttes, et kohus piirdub kohaldatavast õigusest kinnipidamise ja asjassepuutuvate asjaolude hindamise suhtes ilmsete rikkumiste ja ilmsete vigade puudumise kontrollimisega.

49.   Sellest lähtuvalt näib mulle, et kohtuliku kontrolli intensiivsus varieerub vastavalt sellele, kas tegemist on poliitilist või tehnilist laadi kaalutlusõigusega. Isegi kui mõlemal juhul piirdub kohtu kontroll selgelt „ilmse veaga” näib mulle kohtupraktikat arvestades, et kohtu kontroll on leebem, kui asjassepuutuv tegu tuleneb institutsiooni poliitilist laadi kaalutlusõiguse kasutamisest.

50.   Kuidas sellega ka ei oleks, on need erinevad elemendid täiesti piisavad, täheldamaks, et Rica Foodsi esimene väide ei ole põhjendatud. Sellest tulenevalt ei seondu institutsiooni puhul kaalutlusõiguse tunnustamine mingil moel sellest, kas konkreetsest sättest saab erandeid teha või mitte. See õigus kuulub antud juhul poliitilisse vastutusse, mis anti institutsioonidele ÜMT artikliga 109(22). Kohtupraktikas leidub muide arvukalt näiteid kohtuasjadest, kus institutsioonidele on tunnustatud laia kaalutlusõigust erandite kohaldamisel, näiteks EÜ artikli 87 lõike 3(23), EÜ artikli 81 lõike 3 puhul enne määruse (EÜ) nr 1/2003(24) jõustumist või EMÜ asutamislepingu artikli 108 lõike 3 puhul enne Maastrichti lepingu(25) jõustumist.

51.   Öeldust lähtudes teen seega Euroopa Kohtule ettepaneku lükata esimene väide põhjendamatuse tõttu tagasi.

B.      Teine väide, mis seondub eksimustega vaidlusaluse impordi mõjude hindamises

52.   Teises väites on Rica Foods seisukohal, et Esimese Astme Kohus eksis vaidlusaluse impordi mõjude hindamisel mitmes osas.

53.   Rica Foods oli esimeses kohtuastmes vaidlustanud mitu komisjoni väidet. Ta oli nimelt väitnud, et EÜ/ÜMT päritolu kumulatsiooniga suhkru import ei suurenda suhkru ülejääki ühenduse turul ja et sellega ei kaasne täiendavaid kulusid ühenduse eelarvele.

54.   Esimese Astme Kohus lükkas need argumendid tagasi järgmistel põhjustel:

„95      […] Komisjoni esitatud Euroopa Ühenduste Statistikaameti (Eurostat) andmetest tuleb välja, et 1996. aastal oli ÜMT-st pärit suhkru import 2251,1 tonni ja ÜMT-st pärit segusid ei imporditud. [Kindel on see] et 2251,1 tonni imporditud suhkrut puudutab AKV/ÜMT päritolu kumulatsiooniga suhkrut [ja et] 1996. aastal ühendusest EÜ/ÜMT päritolu kumulatsiooniga suhkrut ei imporditud [...].

96      Seejärel tuleneb Eurostati statistikast, et 1999. aastal imporditi ühendusse EÜ/ÜMT päritolu kumulatsiooniga 35 791,8 tonni suhkrut, samas kui segusid imporditi 12 420 tonni.

97      Seega täheldas komisjon õigesti [...], et ÜMT-st pärineva CN-koodi 1701 alla kuuluva suhkru ja CN-koodide 1806 10 30 ja 1806 10 90 alla kuuluvate suhkru- ning kakaosegude import ühendusse on EÜ/ÜMT päritolu kumulatsiooniga kaupade osas kasvanud 0 tonnist 1996. aastal rohkem kui 48 000 tonnini 1999. aastal [ning tegemist on] väga jõulise kasvuga [...].

98      Hagejad vaidlustavad [...] väite [...] mille kohaselt kaasneb ühendusse EÜ/ÜMT päritolu kumulatsiooniga suhkru importimisega vastavas koguses ühenduse suhkru subsideeritud eksport [...].

99      Selle kohta täheldab Esimese Astme Kohus kõigepealt, et hagejad tunnistavad, et ühenduse suhkruturg on küllastunud. Ühenduse A- ja B-suhkru toodang, eelkõige suhkrutoodang, mida saab ühenduse turul läbi müüa ning mille eksporti toetatakse, juba ületab ühenduse suhkrutarbimist [...].

100      Pealegi, nagu rõhutas Euroopa Kohus oma 8. veebruari 2000. aasta otsuses Emesa Sugar (eespool viidatud, punkt 56), on ühendus WTO lepingutest tulenevalt kohustatud importima teatud koguse suhkrut kolmandatest maadest.

101      Kui nendest tingimustest lähtuvalt ühenduse suhkrutootmist ei vähendata, suurendab iga täiendav EÜ/ÜMT päritolu kumulatsiooniga suhkru import suhkru ülejääki ühenduse turul ja toob kaasa subsideeritud ekspordi kasvu (vt eespool punktis 100 viidatud kohtuotsus Emesa Sugar, punkt 56).

102      Esimese Astme Kohus täheldab seega, et komisjon võis […] õiguspäraselt leida, et „mis tahes suhkru import ühendusse sunnib eksportima vastava koguse ühenduse suhkrut, mida ei suudeta sel turul läbi müüa […].

[...]

116      Lõpuks märgivad hagejad, et [...] suhkru import ÜMT-st ei koormaks ühenduse eelarvet. Nimelt, kuivõrd see import sunnib eksportima samas koguses ühenduse suhkrut, jääks selle ekspordiga seonduvad eksporditoetused omafinantseerimiskorra alusel Euroopa peedisuhkrutootjate ja lõpuks seega Euroopa tarbijate kanda [...].

[…]

118      Esimese Astme Kohus meenutab, et vaidlustatud määruses esile tõstetud raskused on EÜ/ÜMT päritolu kumulatsiooniga suhkru või segude impordi jõuline kasv, subsideeritud eksporti tingiv ühenduse suhkruturu küllastunud olukord ja WTO lepingutest tulenevad kohustused [...].

119      Ent ühenduse suhkruturu küllastunud olukorra tõttu asendab ÜMT päritolustaatusega suhkur ühenduse suhkru, mis tuleb turgude ühise korralduse tasakaalu säilitamiseks eksportida.

120      Isegi, kui ühenduse suhkru eksporti rahastab suures osas ühenduse suhkrutööstus, ja seega ka tarbija, täheldab Esimese Astme Kohus, et WTO lepingud piiravad ekspordisubsiidiume, sõltumata sellest, kes subsiidiumide kulu lõppastmes katab, ja et iga täiendav import raskendab olukorda juba niigi küllastunud turul.

121      Eelöeldust tuleneb seega, [et] [Rica Foods esitatud] argumendid ei tule arvesse.”

55.   Teine väide koosneb kahest osast, mida tuleb uurida järgemööda(26).

56.   Esimeses osas esitab Rica Foods mitu argumenti, millega tahetakse näidata, et vastupidi Esimese Astme Kohtu seisukohale vaidlustatud kohtuotsuse punktides 99–102, ei suurendanud EÜ/ÜMT päritolu kumulatsiooniga suhkruimport suhkru ülejääki ühenduse turul(27).

57.   Selles punktis tuleb meenutada, et väljakujunenud kohtupraktika kohaselt(28) ei ole Euroopa Kohus pädev fakte tuvastama ega põhimõtteliselt Esimese Astme Kohtus nende faktide toeks esitatud tõendeid uurima. Seni, kuni need tõendid on hangitud õiguspäraselt, kuni õiguse üldpõhimõtteid ja tõendamiskohustust ning tõendite hankimist puudutavaid menetlusnorme on järgitud, on üksnes Esimese Astme Kohus pädev hindama talle esitatud tõendite väärtust. Niisugune hindamine ei kujuta endast seega Euroopa Kohtu kontrollile allutatud õiguslikku küsimust, välja arvatud juhul, kui tõendeid on moonutatud.

58.   Antud juhul tuvastas Esimese Astme Kohus toimiku andmete põhjal, et kui arvestada seda, et ühenduse suhkrutoodang on juba niigi küllastunud, „suurendab iga täiendav EÜ/ÜMT päritolu kumulatsiooniga suhkru import suhkru ülejääki ühenduse turul ja toob kaasa subsideeritud ekspordi”(29).

59.   Nendes tingimustes on väide esimeses osas ilmselt vastuvõetamatu. Nimelt, kuna hageja ei tõendanud ega isegi väitnud, et Esimese Astme Kohus moonutas talle esitatud faktilisi ja tõenduslikke asjaolusid, on Esimese Astme Kohtu hinnangu näol suhkru ületootmise suurendamise kohta ühenduse turul tegemist faktihinnanguga, mida ei saa apellatsioonkaebuse raames vaidlustada.

60.   Teises osas väidab Rica Foods, et Esimese Asmte Kohus eksis vaidlustatud kohtuotsuse punktides 118–120 antud hinnangus, et EÜ/ÜMT päritolu kumulatsiooniga suhkruimport tekitab ühenduse eelarvele täiendavaid kulusid. Ta rõhutab, et A‑ ja B‑suhkru eksporditoetusi rahastavad tarbijatele hinnas kajastuva toodangumaksu kaudu terves ulatuses tootjad. Kuivõrd vaidlusaluse impordi tõttu tuleb eksportida vastavas koguses ühenduse suhkrut, ei mõjuta see import seega ühenduse eelarvet.

61.   Selles osas piisab, kui tõdeda, et vaidlustatud kohtuotsuses ei leidnud Esimese Astme Kohus, et vaidlusalune import tekitab ühenduse eelarvele lisakulusid. Vastupidi, ta rõhutas, et arvestades ühenduse suhkruturu küllastunud olukorda ja WTO lepingutest tuleneva eksporditoetuste piiramist, raskendab iga täiendav suhkruimport olukorda „sõltumata sellest, kes ekspordisubsiidiumide kulu lõppastmes katab”(30).

62.   Järelikult tuleb Rica Foodsi teine väide tagasi lükata.

C.      Kolmas väide vaidlusaluste määruste moonutamise kohta

63.   Kolmas väide puudutab Rica Foods II kohtuotsuse punkte 107 ja 108. Esimese Astme Kohus tuvastas järgmist:

„107      Hagejad kinnitavad, et suhkru ja EÜ/ÜMT päritolu kumulatsiooniga segude impordi kasv ühendusse, ega ületootmine või WTO lepingutest tulenevad kohustused, ei kujuta ÜMT otsuse artikli 109 lõike 1 alusel raskusi, mis võiksid õigustada kaitsemeetmeid.

108      Esimese Astme Kohus sedastab sissejuhatuseks, et komisjon ei ole kunagi väitnud, et iga tuvastatud raskus võiks eraldi õigustada kaitsemeetmete võtmist. Vastupidi, vaidlustatud määrus[t]est tuleneb, et komisjoni nimetatud raskused on omavahel tihedalt seotud. Komisjon on nimelt seisukohal, et iga täiendav imporditud tonn tingib turu küllastunud oleku tõttu eksporditoetuste kasvu, mis võib omakorda rikkuda WTO lepingutega ette nähtud piirmäärasid.”

64.   Rica Foods väidab, et selles osas moonutas Esimese Astme Kohus vaidlusaluseid määrusi. Nimelt, vastupidi Esimese Astme Kohtu hinnangule, ei olevat komisjon vaidlusalustes määrustes kunagi leidnud, et ÜMT otsuse artiklis 109 osutatud „raskused” tulenevad antud juhul kolme eespool nimetatud elemendi, nimelt ühenduse turu küllastunud olukorra, vaidlusaluse impordi suurenemise ja WTO lepingutega kehtestatud piirangute koostoimest. Esimese Astme Kohus asendas vaidlustatud määruste põhjenduse omaenda põhjendusega.

65.   Tuleb meenutada, et kui Esimese Astme Kohus on ainsana pädev hindama talle esitatud tõendite väärtust(31), on nende elementide moonutamine või vaidlustatud õigusakti moonutamine küsimus, mis võib seega alluda Euroopa Kohtu kontrollile apellatsioonkaebuse raames.(32) Vaidlustatud õigusakti moonutamisel põhineva väitega tahetakse tuvastada, et Esimese Astme Kohus muutis vaidlustatud õigusakti tähendust, sisu või ulatust. Moonutamine võib nii tuleneda õigusakti sisu muutmisest,(33) selle põhiaspektide arvesse võtmata jätmisest(34) või selle kontekstiga arvestamata jätmisest.(35)

66.   Kuna käesolev väide põhineb vaidlusaluste määruste moonutamisel, on see niisiis, vastupidi Prantsuse valitsuse soovitusele(36), Euroopa Kohtu praktika kohaldamisel vastuvõetav.

67.   Siiski arvan ma, et see väide on ilmselt põhjendamatu.

68.   Vaidlusaluste määruste lihtsast lugemisest saab aru, et komisjon pidas antud juhul tõepoolest silmas, et ÜMT otsuse artiklis 109 osutatud „raskused” on tingitud kolme teguri koostoimest.

69.   Nii märgib komisjon, olles täheldanud, et ÜMT-st pärineva suhkru ja segude import „kasvab väga jõuliselt”(37), et „[v]iimastel aastatel on tekkinud raskusi”(38). Ta selgitab, et „ühenduse suhkruturg [...] on küllastunud [ja et seega] mis tahes suhkru import ühendusse sunnib eksportima vastava koguse ühenduse suhkrut”(39). Ta täpsustab samuti, et „selle suhkru eest […] makstakse toetust, [kuid samas] on toetusega eksport [edaspidi] mahult piiratud WTO lepingutega”(40). Komisjon järeldab sellest, et „[i]ga täiendav ÜMT-st pärineva suhkru ja kõrge suhkrusisaldusega kauba import tingiks ühenduse tootjate kvootide veel olulisema vähendamise ja seega nende tulu tagamise veel suurema kao”(41).

70.   Sellest tuleneb, et komisjon oli tõepoolest seisukohal, et erinevate tegurite, see tähendab vaidlusaluse impordi tõusu, ühenduse turu küllastunud olukorra ja WTO lepingutest tuleneva eksporditoetuste piiramise koostoime tingis raskused ÜMT otsuse artikli 109 lõike 1 tähenduses. Vastupidi Rica Foodsi väidetele, ei moonutanud Esimese Astme Kohus seega vaidlusaluseid määrusi selles osas.

D.      Neljas väide, mis tuleneb eksimustest ÜMT otsuse artikli 109 lõike 1 tõlgendamisel

71.   Neljandas väites paneb Rica Foods Esimese Astme Kohtule süüks, et ta eksis ÜMT otsuse artikli 109 lõike 1 tõlgendamisel mitmes osas.

72.   Ta oli esimeses kohtuastmes väitnud, et komisjoni esitatud elemente ei saa pidada „raskusteks”, mis võiksid tingida „olukorra halvenemise ühenduse mõnes tegevusvaldkonnas” ÜMT otsuse artikli 109 lõike 1 tähenduses.

73.   Esimese Astme Kohus lükkas need argumendid tagasi. ÜMT otsuse artikli 109 lõike 1 tähenduses „raskuste” olemasolu kohta märkis ta kõigepealt:

„108      [...] vaidlustatud määrus[t]est tuleneb, et komisjoni nimetatud raskused on omavahel tihedalt seotud. Komisjon leiab, et iga täiendav imporditud tonn tingib turu küllastunud oleku tõttu eksporditoetuste kasvu, mis võib omakorda rikkuda WTO lepingutega ettenähtud piirmäärasid.

[...]

112      Ületootmise ja WTO lepingutest tulenevate kohustuste suhtes märgivad hagejad ühelt poolt, et ületootmine esineb juba ligi kolmkümmend aastat ja, teiselt poolt, et WTO lepingud, mis näevad ette suhkru eksporditoetuste ülemmäärad, sõlmiti 1994. aastal. Seega ei ole tegemist „raskustega” ÜMT otsuse artikli 109 lõike 1 tähenduses.

113      Esimese Astme Kohus meenutab, et subsideeritava suhkruekspordi mahtu vähendati WTO lepingutega ja eriti CXL-loendiga. Kui turustusaastal 1995/1996 oli subsideeritava ekspordi maht 1 555 600 tonni, siis turustusaastaks 2000/2001 vähendati seda mahtu 1 273 500 tonnini.

114      Ent ühenduse suhkruturu küllastunud olukorra tõttu tuleb ühendusse toimuva täiendava suhkruimpordi võrra eksportida vastavas koguses ühenduse suhkrut [...]. EÜ/ÜMT päritolu kumuleerimisega suhkru või segude impordi suurenemine võib seega tekitada raskusi WTO lepingutest tulenevate kohustuste suhtes.

115      Isegi kui turustusaasta 2000/2001 ülemmäär oli teada juba alates 1994. aastast, ja isegi kui ühenduse turu küllastumise olukord kestab juba aastakümneid, on sellest hoolimata tõsi, et komisjon võis mõistlikult arvestada, et EÜ/ÜMT päritolu kumuleerimisega suhkru ja segude impordi tugeva kasvu näol on ühenduse küllastunud turu olukorras tegemist „raskusega” ÜMT artikli 109 lõike 1 tähenduses, seda enam, et WTO lepingutes sätestatud ülemmäära tõttu oli juba vaja ühenduse tootmiskvoote turustusaastaks 2000/2001 tunduvalt vähendada [...]”.

74.   Seejärel on Esimese Astme Kohtu arutluskäik „ühenduse tegevusvaldkonna halvenemise ohuga” seoses järgmine:

„123      Hagejad kinnitavad, et suhkruhindade langus või olukorra järsk halvenemine suhkrusektoris põhjustaks ÜMT otsuse artikli 109 lõike 1 tähenduses olukorra halvenemise või halvenemise ohu suhkrusektoris, mis väljenduks kahjumis, koondamistes jne. Sellegipoolest olevat Euroopa suhkrutööstus täie tervise juures. Suhkruhindades langust ei täheldata.

124      Esimese Astme Kohus on seisukohal, et hagejate osutatud asjaolud tõestavad, et esineb olukorra halvenemine või halvenemise oht ühenduse mõnes tegevusvaldkonnas ÜMT otsuse artikli 109 lõike 1 tähenduses. Sellegipoolest näitab olukord, kus ühenduse tootjate tootmiskvoote tuleb vähendada, ühenduse tegevusvaldkonna halvenemist sama selgesti. Nimelt mõjutab selline vähenemine otseselt ühenduse tootjate tulu.

125      Hagejad vaidlustavad vajaduse vähendada ühenduse suhkrutootmise kvoote WTO lepingute tõttu 500 000 tonni võrra [...].

126      Selle kohta meenutab Esimese Astme Kohus, et ühenduse suhkrutoodang ületab suhkrutarbimist ühenduses [...]. Pealegi, nagu nimetas Euroopa Kohus oma otsuses Emesa Sugar ([eespool viidatud,] punkt 56), on ühendus [WTO] lepingutest tulenevalt kohustatud importima teatud koguse suhkrut kolmandatest maadest. Kõigele sellele lisandub veel AKV riikidest pärit roosuhkruimport selle toote järele erilise nõudluse rahuldamiseks ([eespool viidatud] kohtuotsus Emesa Sugar, punkt 56).

127      Hagejad ei vaidlusta seost, mis valitseb ühelt poolt WTO lepingustest tulenevate kohustuste täitmise, ja teiselt poolt vaidlusaluses määruses kehtestatud ühenduse kvootide vähendamise vahel. Nad vaidlustavad aga vaidlusaluses määruses esitatud arvu: 500 000 tonni.

128      Komisjoni 29. septembri 2000. aasta määrusest (EÜ) nr 2073/2000, millega vähendatakse suhkrusektori tootmiskvootide korraga tagatud koguseid ning rafineerimistehaste eeldatavaid impordi soodusrežiimiga hõlmatud maksimumtarnevajadusi turustusaastaks 2000/2001 (EÜT L 246, lk 38), tuleneb, et komisjon vähendas A‑ ja B‑suhkru osas tõepoolest turustusaastaks 2000/2001 tootmiskvoote 478 277 tonni võrra [...].

129      Hagejad väidavad seejärel, et EÜ/ÜMT päritolu kumulatsiooniga suhkru ja segude ühendusse impordi tase on vähese tähtsusega, kui ÜMT-st pärineva suhkru impordi mahtu võrrelda ühenduse suhkrutoodangu ja mõnedest kolmandatest riikidest imporditud suhkrukogustega.

130      [Rica Foods] arvutab, et AKV/ÜMT ja EÜ/ÜMT päritolu kumulatsiooniga suhkru ja segude import moodustas 1999. aastal 0,320% (CN‑kood 1701) ja 0,102% (CN‑kood 1806) ühenduse toodangust. EÜ/ÜMT päritolu kumulatsiooniga import moodustas 1999. aastal 40 000 tonni, see tähendab vähem kui üks ainus AKV riik nagu Barbados (49 300 tonni) võib aastas ühendusse importida.

131      See argument ei pea paika. Esimese Astme Kohus meenutab sellega seoses, et komisjon võis mõistuspäraselt arvestada, et EÜ/ÜMT päritolu kumulatsiooniga suhkru ja segude impordi väga jõuline kasv võis ühenduse küllastunud suhkruturu erioludes ja WTO lepingutest tulenevate kohustuste tõttu põhjustada „raskusi” ÜMT otsuse artikli 109 lõike 1 tähenduses.

132      Ent eksporditoetusi piiravatest WTO lepingutest tulenevatest kohustustest lähtuvalt on mõistlik arvestada, et „[i]ga täiendav ÜMT-st pärineva suhkru ja kõrge suhkrusisaldusega kauba import tingiks ühenduse tootjate kvootide veel olulisema vähendamise, ja seega nende tulu tagamise veel suurema kao”. Esimese Astme Kohus rõhutab sellega seoses, et EÜ/ÜMT päritolu kumulatsiooniga suhkru ja segude import moodustas vaidlusaluse määruse vastuvõtmise ajal ligikaudu 10% vaidlusaluses määruses väljakuulutatud ühenduse tootmiskvootide vähendamisest ja et see suhkrutootmisvõimsus ÜMT-s ulatus 100 000 tonnilt 150 000 tonnile aastas [...].

133      Euroopa Kohus on juba leidnud, et ühenduse toodangu vähendamine ÜMT-st pärit impordi suurenemise tõttu viiks „suhkruturu ühise korralduse tasakaalust välja [...] ja [oleks] [...] vastuolus ühise põllumajanduspoliitika eesmärkidega” ([eespool viidatud] kohtuotsus Emesa Sugar, punkt 56).

134      Sellega seoses võis komisjon vaidlusalus[t]es määrus[t]es mõistuspäraselt arvestada, et ÜMT päritoluga suhkru kasvav import võib suhkruturu ühise korralduse tugevalt tasakaalust välja viia.”

75.   Kohtuotsuses Rica Foods III lisas Esimese Astme Kohus:

„127      Hagejad rõhutavad veel, et A‑ ja B‑suhkru tootmise kvootide vähendamine ei põhjusta tingimata põllumajandusettevõtjate tulude kaotamist. Nad võivad nimelt otsustada kasvatada muide põllukultuure.

128      Esimese Astme Kohus täheldab sellegipoolest, et sõltumata sellest, kas muud kultuurid võivad osutuda sama tulusaks kui suhkrukasvatus, põhjustab vajadus A‑ ja B‑suhkru tootmise kvoote oluliselt vähendada iseenesest ühenduse tegevusala halvenemise või vähemalt ohustab seda halvendada ÜMT otsuse artikli 109 lõike 1 tähenduses.”

76.   Esimese Astme Kohus järeldas seega, et komisjon ei olnud hindamisel toime pannud ühtegi ilmset hindamisviga, kui ta leidis, et vaidlusaluse impordi kasv kujutas „raskusi”, mis võiksid tingida „olukorra halvenemise ühenduse mõnes tegevusvaldkonnas” ÜMT otsuse artikli 109 lõike 1 tähenduses.

77.   Kuigi apellatsioonkaebused on selles punktis eriti segased, võib arvestada, et neljas väide koosneb neljast osast, mida ma käsitlen järgemööda.

78.   Esimeses osas rõhutab Rica Foods, et komisjoni esitatud elemente – nimelt vaidlusaluse impordi kasv, ühenduse ületootmine ja eksporditoetuste piiramine – ei olnud mitte üksnes ette näha, vaid need oli teatud määral ka soovitavad ühenduse seadusandja poolt. Nii kujutab ÜMT kaupade impordi arendamine ÜMT otsuse alusel selle otsusega kehtestatud kaubanduskoostöö põhieesmärki. Samamoodi tuleneb CXL-loendis esitatud eksporditoetuste piiramine ühenduse seadusandja tahtlikust valikust.

79.   Rica Foods lisab, et need erinevad elemendid olid olemas juba ÜMT otsuse vastuvõtmise ajal ja igal juhul selle läbivaatamise ajal 1997. aastal. Nii olevat ühenduse suhkruturg küllastunud alates 1968. aastast. Sellistes tingimustes ei saanud Esimese Astme Kohus leida, et esinenud asjaolud olid „rasked” ja võisid tingida „olukorra halvenemise ühenduse mõnes tegevusvaldkonnas” ÜMT otsuse artikli 109 lõike 1 tähenduses.

80.   Minu arvates tugineb see esimene osa ebaõigele eeldusele. Nimelt tuleb vaidlustatud kohtuotsustest selgesti välja, et kuni 1997. aastani EÜ/ÜMT päritolu kumulatsiooniga suhkrut ja segusid ühendusse ei imporditud. Rica Foods II kohtuotsuse punktis 110 tuvastas Esimese Astme Kohus, et kõnesolev import „on kasvanud 0 tonnilt 1996. aastal rohkem kui 48 000 tonnini 1999. aastal”. Seega ei ole õige väita, nagu teeb hageja, et komisjoni tuvastatud „raskused” olid olemas juba ÜMT otsuse vastuvõtmise ajal 1991. aastal või isegi selle läbivaatamise ajal 1997. aastal.

81.   Mis puutub mõnede nende elementide ette arvestatavust või soovitavust, kui oletada, et see leiab kinnitust(42), ei takistaks see iseenesest komisjoni, seejärel Esimese Astme Kohut tuvastamast, et need elemendid kujutasid endast „raskusi” ÜMT otsuse artikli 109 lõike 1 tähenduses. Nimelt näitab juba see asjaolu ise, et ÜMT otsusesse lisati kaitseklausel, kui otsuse eesmärk on kaubavahetuse arendamine ÜMT-ga, et vaatamata selle kaubavahetuse soovikohasele olemusele, võib seda ühel päeval pidada ühenduse tegevusvaldkonnale „raskusi” või „halvenemise” ohtu põhjustavaks.

82.   Teises osas väidab Rica Foods, et vastupidi Esimese Astme Kohtu seisukohale kohtuotsuse Rica Foods III punktis 128, ei vähendanud vaidlusaluse impordi tingitud tootmiskvootide vähendamine ühenduse tootjate tulu. Tegelikult on kvootide vähendamise ainus tagajärg see, et tootjad hakkavad kasvatama mõnda muud põllusaadust, mis kuulub samuti tagatud põllumajanduse korra alla.

83.   See argument tuleb samuti tagasi lükata. Hageja ei esita aga tõendeid, mis võimaldaksid kindlaks teha, et tootmiskvootide vähendamise korral on ühenduse tootjatel tõepoolest võimalus teistele kultuuridele suunduda. Selle väite muide vaidlustab komisjon tõsiselt(43).

84.   Igal juhul ei ole Rica Foods kindlaks teinud ega isegi väitnud, et Esimese Astme Kohus pani toime õigusnormi rikkumise, kui ta otsustas, et „sõltumata sellest, kas teised põllukultuurid osutuvad sama tasuvaks kui suhkrukasvatus, põhjustab A‑ ja B‑suhkru tootmise kvootide olulise vähendamise vajadus iseenesest olukorra halvenemise või halvenemise ohu ühenduse mõnes tegevusvaldkonnas ÜMT otsuse artikli 109 lõike 1 tähenduses”(44).

85.   Oma väite kolmandas osas meenutab Rica Foods, et vaidlusalune import on ühenduse toodanguga võrreldes mahult väheoluline. Nii moodustas 1999. aastal AKV/ÜMT ja EÜ/ÜMT päritolu kumulatsiooniga suhkru import vaid 0,320% (CN-kood 1701) ja 0,102% (CN-kood 1806) ühenduse toodangust. Hageja leiab seega, et Esimese Astme Kohus pani toime õigusnormi rikkumise, kui ta otsustas, et sel määral minimaalsed kogused võisid kujutada „raskusi” ÜMT otsuse artikli 109 lõike 1 tähenduses.

86.   Sellega seoses tuleb meenutada, et eespool nimetatud kohtuotsuses Emesa Sugar leidis Euroopa Kohus AKV/ÜMT suhkru impordile 3000 tonni suuruse aastase kvoodi kehtestamise suhtes, et „iga täiendav ühenduse turule pääsev suhkrukogus, isegi kui see on ühenduse tootmise suhtes minimaalne, sunniks ühenduse institutsioone ekspordisubsiidiumi summasid ülaltoodud piirides tõstma [...] või Euroopa tootjate kvoote vähendama, mis häiriks suhkruturu ühist korraldust [...] ja mis on ühise põllumajanduspoliitika eesmärkidega vastuolus”(45). Meenutada tuleks samuti, et 1996. ja 1997. aastal eespool nimetatud kvoodi vastuvõtmise ajal ulatus ÜMT suhkru import ühendusse vastavalt 2251,1 tonnini ja 10 372,2 tonnini(46).

87.   Vaidlusaluste määruste vastuvõtmise ajal 1999. aastal aga ulatus see sama import 51 969,5 tonnini(47).

88.   Neid tingimusi arvesse võttes ei ole näha, mille osas pani Esimese Astme Kohus toime õigusnormi rikkumise. Nimelt kohe, kui Euroopa Kohus leidis 2000. aasta veebruaris, et 10 000 tonni suuruse suhkruimpordiga kaasnes suhkruturu ühise korralduse häirimise risk, oli loogiline, et 2002. aasta novembris on Esimese Astme Kohus seisukohal, et viis korda suurem import kujutab endast „raskusi” ja „halvenemise” ohtu sama ühise turukorralduse jaoks.

89.   Lõpuks viimases osas väidab hageja, et Esimese Astme Kohus pani toime õigusnormi rikkumise, kui ta otsustas kohtuotsuse Rica Foods II punktides 112–115, et suhkru import ÜMT-st turustusaastaks 1999/2000 mõjutas CXL-loendist tulenevaid ühenduse kohustusi. Rica Foods leiab selles loendis ette nähtud ülemmäärade rakenduseeskirju arvestades, et ühendusel oli piisav varu, et võimaldada suuremat EÜ/ÜMT päritolu kumulatsiooniga suhkru ja segude importi turustusaastal 1999/2000.

90.   Selles osas piisab, kui märkida, et kohtuotsuse Rica Foods II punktides 112–115 ei uurinud Esimese Astme Kohus küsimust, kas WTO lepingutes kehtestatud ülemmäärad võimaldavad lubada vaidlusalust importi turustusaastaks 1999/2000. Vastupidi, ta uuris hageja argumenti, mille kohaselt ületootmine ja WTO lepingutest tulenevad kohustused ei kujuta endast „raskusi” ÜMT otsuse artikli 109 lõike 1 tähenduses põhjusel, et „ületootmine toimub juba ligi kolmkümmend aastat” ja et „WTO lepingud [...] sõlmiti 1994. aastal”(48).

91.   Esitatud erinevatest põhjendustest lähtudes teen seega Euroopa Kohtule ettepaneku lükata neljas väide tervikuna tagasi.

E.      Viies väide, mis tuleneb ÜMT otsuse artikli 109 lõike 2 rikkumisest

92.   Viies väide on esitatud Esimese Astme Kohtu poolt vaidlusaluste meetmete proportsionaalsuse kohta antud hinnangu vastu.

93.   Esimese Astme Kohus oli seisukohal, et komisjon ei rikkunud ÜMT otsuse artikli 109 lõikes 2 väljendatud proportsionaalsuse põhimõtet, kui ta kehtestas määruses nr 465/2000 EÜ/ÜMT päritolu kumulatsiooniga suhkru ja segude impordi piiranguks 3340 tonni ja seejärel määruses nr 2081/2000(49) 4848 tonni.

94.   Rica Foods on oma viiendas väites seisukohal, et see hinnang on proportsionaalsuse põhimõttega vastuolus. Ta esitab Esimese Astme Kohtu vastu kaks kaebust.

95.   Esiteks leiab ta, et vaidlustatud määrustes komisjoni poolt kehtestatud ülemmäärad, nimelt 3340 tonni ja 4848 tonni, on liiga madalad, võrreldes ÜMT-st ühendusse imporditud suhkrukogustega.

96.   Minu meelest on see esimene kaebus ilmselt vastuvõetamatu.

97.   Väljakujunenud kohtupraktika(50) kohaselt tuleb vastavalt EÜ artiklile 225, Euroopa Kohtu põhikirja artikli 58 esimesele lõigule ja Euroopa Kohtu kodukorra artikli 112 lõike 1 punktile c apellatsioonkaebuses täpselt märkida kohtuotsuse vaidlustatud elemendid, mille tühistamist taotletakse, ning argumendid, mis toetavad eriomaselt seda nõuet.

98.   Antud juhul aga piirdus Rica Foods oma apellatsioonkaebustes sellega, et:

„[...] [komisjon] ja nõukogu ei selgitanud [...] usutaval või arusaadaval viisil, mis huvid ja põhjused [...] ajendasid ÜMT suhkru impordi piiramist 1997. aasta tasemele, see tähendab koguseni, mis on:

–       Euroopa toodangu, Euroopa impordi või ekspordi suhtes, Euroopa ületootmise või kõikide muude Euroopa suhkruturu korralduste suhtes täiesti tähtsusetu;

–       täiesti ebapiisav ÜMT suhkrutööstusele mõistuspärase aluse andmiseks tulevikus”(51).

99.   Hageja ei märgi seega konkreetselt, mille poolest Esimese Astme Kohus rikkus ÜMT otsuse artikli 109 lõikes 2 esitatud proportsionaalsuse põhimõtet.

100. Teiseks väidab Rica Foods, et ÜMT-st ühendusse imporditud suhkrukogused olid nii minimaalsed, et need ei saa õigustada vaidlusaluste kvootide vastuvõtmist(52).

101. See argument ei puuduta siiski vaidlusaluste määruste proportsionaalsust. See puudutab seda, kas vaidlusalust importi võis pidada „raskusteks”, mis õigustaksid ÜMT otsuse artikli 109 lõike 1 alusel kaitsemeetme võtmist. Seda muide uuriti sellisena neljanda väite raames, mis tuleneb eksimustest ÜMT otsuse artikli 109 lõike 1 tõlgendamisel(53).

102. Järelikult teen Euroopa Kohtule ettepaneku viies väide tagasi lükata.

F.      Kuues väide ÜMT soodustatud seisundi rikkumise kohta

103. Viimane väide on suunatud hinnangu vastu, mille Esimese Astme Kohus andis ÜMT päritolu toodete soodustatud seisundi kohta.

104. See hinnang on esitatud järgmiselt(54):

„198      Hagejad kinnitavad, et EÜ artikli 3 lõike 1 punkti s ja EÜ asutamislepingu neljanda osa sätete kohaselt [...] peavad ühenduse institutsioonid silmas pidama soodustuste hierarhia põhimõtet. Selle põhimõtte alusel ei või institutsioonid asetada ÜMT päritolu kaupu AKV riikidest või muudest kolmandatest riikidest pärit kaupadest ebasoodsamasse olukorda [...].

199      Esiteks nimetavad hagejad, et Lomé konventsiooni artikliga 213 on täiesti välistatud kaitsemeetmete võtmine suhkru kohta. Vaidlustatud määrus[t]e vastuvõtmine rikub seega ÜMT-le AKV riikide suhtes antud soodustatud seisundit.

200      [Rica Foods] võrdleb veel ÜMT otsuse artikli 109 lõiget 1 muude kaitsesätetega [...]. See hageja järeldab, et kuna ÜMT-l on soodsam seisund, peaks komisjon vältima ÜMT otsuse artikli 109 lõike 1 alusel ÜMT-st pärineva impordi suhtes kaitsemeetmete võtmist, kui tingimused ei ole täidetud selliste meetmete võtmiseks vähem soodustatud kolmandatest riikidest pärit impordi suhtes.

201      Teiseks märgivad hagejad, et Lomé konventsiooni protokolli nr 8 alusel määras ühendus AKV riikidele üle 1,7 miljoni tonni suuruse suhkrukvoodi, mille need võivad täielikult või osaliselt tollimaksuvabalt ja garanteeritud hinnaga ühendusse importida. Piirates EÜ/ÜMT päritolu kumulatsiooniga ÜMT-st pärit suhkru impordi 3340 tonnini seitsmeks kuuks, olevat komisjon rikkunud põhimõtet, mille kohaselt ÜMT-st pärinevat kaupa ei või asetada ebasoodsamasse olukorda kui AKV riikidest või muudest kolmandatest riikidest pärinevat kaupa.

202      Esimese Astme Kohus meenutab, et ühenduse kohus peab oma kontrolli raames piirduma kontrollimisega, kas komisjon tegi oma laia kaalutlusõigust kasutades ilmse hindamisvea, kui ta võttis vastu vaidlustatud määruse[d] [...].

203      Isegi kui ÜMT-st pärinevad tooted on asutamislepingu neljanda osa kohaselt soodustatud seisundis, on Euroopa Kohus ja Esimese Astme Kohus juba otsustanud, et ÜMT otsuse artikkel 109, mis lubab komisjonil kaitsemeetmeid võtta, ei riku sellisena ühtegi asutamislepingu neljanda osa põhimõtet [...]. ÜMT otsuse artikli 109 alusel kaitsemeetme võtmisest ei saa seega järeldada ÜMT päritolu toodete soodustatud seisundi rikkumist.

204      Suhkru olukorra kohta Lomé konventsioonis täheldab Esimese Astme Kohus, et sellele konventsioonile lisatud protokollis nr 8 kohustub ühendus AKV riikide suhtes ostma suhkrut garanteeritud hindadega ja importima konkreetses koguses suhkrut aastas (1,7 miljonit tonni). See import toimub täielikult või osaliselt tollimaksuvabalt. Vältimaks selle tagatise muutumist paljalt kirjasõnaks, näeb Lomé konventsiooni artikkel 213 ette, et kaitseklauslit (Lomé konventsiooni artikkel 177) protokolli nr 8 raames ei kohaldata.

205      Seevastu on ÜMT otsuse artikli 101 lõike 1 kohaselt lubatud ühendusse imporditollimaksuvabalt importida kõiki ÜMT-st pärinevaid kaupu, ja seega põhimõtteliselt ka suhkrut. ÜMT päritolu suhkur on seega selgelt soodustatud seisundis, võrreldes AKV suhkruga. Asjaolu, et komisjon võttis kaitsemeetme – ajutise meetme – ei muuda seda mingil määral. Esimese Astme Kohus rõhutab sellega seoses veel, et vaidlustatud määrus puudutab ainult EÜ/ÜMT päritolu kumulatsiooniga imporditud suhkrut ja segusid. Ta ei kehtesta mingit ülempiiri sellise ÜMT päritolustaatusega suhkru impordile, mille suhtes kohaldatakse tavapärast päritolukorda, kui selline toodang peaks eksisteerima.

206      Argument, mis põhineb ÜMT päritoluga suhkru soodustatud seisundil, võrreldes AKV riikidest pärineva suhkruga, tuleb seega tagasi lükata.

207      Samadel põhjustel ei saa hagejad oma argumenti põhjendada kaitseklauslitega, mis sisalduvad ühenduse ja kolmandate riikide vahel sõlmitud lepingutes.

[...]

210      Neid põhjendusi arvestades, tuleb tuvastada, et vaidlustatud määrus[t]ega ei ole AKV riike ja kolmandaid riike seatud ÜMT riikidest ilmselgelt soodsamasse konkurentsiolukorda”.

105. Oma viimases väites tugineb Rica Foods asjaolule, et selle hinnanguga rikutakse ÜMT-st pärinevate toodete soodustatud seisundit. Ta on nimelt seisukohal, et Esimese Astme Kohus ei võtnud arvesse kaitsemeetmetest tulenevat, ühelt poolt ÜMT päritoluga toodete impordi ja teistelt poolt AKV riikidest ja kõige enam soodustatud riikidest pärinevate toodete impordi, ning isegi teatud kolmandatest riikidest pärineva impordi väga erinevat kohtlemist.

106. Nagu komisjon, leian minagi, et see väide on ilmselt vastuvõetamatu.

107. Kohtuotsuse Rica Foods II punktides 198–210, mis on eespool ära toodud, esitas Esimese Astme Kohus selgelt põhjused, mille tõttu tema meelest ei asetatud vaidlusaluste kaitsemeetmetega AKV riike ja kolmandaid maid soodsamasse konkurentsiolukorda kui see, mis on tagatud ÜMT-le.

108. Oma apellatsioonkaebustes ei osuta Rica Foods põhjustele, mille tõttu sisaldab Esimese Astme Kohtu arutluskäik õiguslikku viga. Hageja vaid kordab, et „ÜMT tooted on „soodustatud” seisundi tõttu ühenduses eelisolukorras” ja et „[vaidlusaluste] kaitsemeetmetega rakendas kostja […] väga erinevat kohtlemist ühelt poolt AKV riikidest ja kõige soositumatest riikidest pärineva impordi [...] ja teiselt poolt ÜMT-st pärineva [impordi] suhtes”(55).

109. Nendel tingimustel tuleb see väide ilmselge vastuvõetamatuse tõttu tagasi lükata vastavalt käesoleva ettepaneku punktis 97 viidatud kohtupraktikale.

V.      Ettepanek

110. Eespool esitatud põhjendustest lähtudes teen seega Euroopa Kohtule ettepaneku jätta apellatsioonkaebused rahuldamata ja mõista vastavalt Euroopa Kohtu kodukorra artiklitele 69 ja 118 kohtukulud välja hagejalt, välja arvatud menetlusse astunud poolte kulud.

---

1 – Algkeel: prantsuse.

---

2 – Kohtuotsus T‑47/00: Rica Foods v. komisjon (EKL 2002, lk II‑113).

---

3 – Otsus liidetud kohtuasjades T‑94/00, T‑110/00 ja T‑159/00: Rica Foods jt v. komisjon (EKL 2002, lk II‑4677; edaspidi „kohtuotsus Rica Foods II”) ning otsus liidetud kohtuasjades T‑332/00 ja T‑350/00: Rica Foods ja Free Trade Foods v. komisjon (EKL 2002, lk II‑4755; edaspidi „kohtuotsus Rica Foods III”).

---

4 – EÜT L 252, lk 1.

---

5 – Nõukogu määrus suhkrusektori turgude ühise korralduse kohta (EÜT L 177, lk 4).

---

6 – Otsus, mis käsitleb Euroopa Ühenduse nimel sõlmitavaid tema pädevusse kuuluvaid küsimusi puudutavaid kokkuleppeid, mis saavutati mitmepoolsete kaubandusläbirääkimiste Uruguay voorus (1986–1994) (EÜT L 336, lk 1; ELT eriväljaanne 11/21, lk 80).

---

7 – Otsus ülemeremaade ja -territooriumide Euroopa Majandusühendusega assotsieerimise kohta (EÜT L 263, lk 1).

---

8 – EÜT L 329, lk 50 (tehtud otsusega 91/482; edaspidi „ÜMT otsus”).

---

9 – Vt otsus 2000/169/EÜ (EÜT L 55, lk 67; ELT eriväljaanne 03/28, lk 184).

---

10 – EÜT L 294, lk 11.

---

11 – Komisjoni 2. juuli 1993. aasta määrus, millega kehtestatakse rakendussätted nõukogu määrusele (EMÜ) nr 2913/92, millega kehtestatakse ühenduse tolliseadustik (EÜT L 253, lk 1; ELT eriväljaanne 02/06, lk 3).

---

12 – EÜT L 196, lk 31; ELT eriväljaanne 02/08, lk 316. Selle õigusakti artiklis 308d sätestatud kord seisneb nõudes, et liikmeriigid „edastavad […] komisjonile üks kord kuus või […] sagedamini andmed eelnevate kuude jooksul tariifse sooduskorra alusel vabasse ringlusse lubatud toodete koguste kohta”.

---

13 – EÜT L 56, lk 39.

---

14 – EÜT L 246, lk 64.

---

15 – Teisiti nimetatud „vaidlustatud kohtuotsused”.

---

16 – Vt hiljutise näitena 8. mai 2003. aasta otsuseid kohtuasjades C‑328/99 ja C‑399/00: Itaalia ja SIM 2 Multimedia v. komisjon (EKL 2003, lk I‑4035, punkt 39). ÜMT otsuse artikli 109 konkreetses valdkonnas kasutab Euroopa Kohus üldiselt erinevat sõnastust. Ta märgib, et „[s]ellise õiguse olemasolul peab ühenduse kohus piirduma uurimisega, kas selle õiguse kasutamisel ei esine ilmset viga või võimu kuritarvitamist ja kas ühenduse institutsioonid ei ole ilmselgelt ületanud oma kaalutlusõiguse piire” (vt 22. novembri 2001. aasta otsused kohtuasjades C‑110/97: Madalmaad v. nõukogu (EKL 2001, lk I‑8763, punkt 62) ja C‑301/97 (EKL 2001, lk I‑8853, punkt 74). Vt ka 11. veebruari 1999. aasta otsus kohtuasjas C‑390/95 P: Antillean Rice Mills jt v. komisjon (EKL 1999, lk I‑769, punkt 48). See sõnastus näib mulle siiski vähem õige kui käesoleva ettepaneku punktis 43 antud sõnastus, kuivõrd selles jäetakse nimetamata teatud elementide, nagu asjaolude sisulise õigsuse või menetlusnormidest kinnipidamise ja põhjendatuse kontrollimine. Lisaks ei ole selgelt näha, mille poolest erinevad üksteisest juhud, kus tehakse „ilmne viga” ja kus institutsioon on „ilmselgelt oma kaalutlusõiguse piire ületanud”.

---

17 – Vt nt 5. oktoobri 1994. aasta otsus kohtuasjas C‑280/93: Saksamaa v. nõukogu (EKL 1994, lk I‑4973, punktid 90 ja 91), 17. oktoobri 1995. aasta otsus kohtuasjas C‑44/94: Fishermen’s Organisations jt (EKL 1995, lk I‑3115, punkt 37), 19. novembri 1998. aasta otsus kohtuasjas C‑150/94: Ühendkuningriik v. nõukogu (EKL 1998, lk I‑7235, punkt 87), 8. veebruari 2000. aasta otsus kohtuasjas C‑17/98: Emesa Sugar (EKL 2000, lk I‑675, punkt 53) ja eespool viidatud otsused C‑110/97: Madalmaad v. nõukogu (punkt 63), ja C‑301/97: Madalmaad v. nõukogu (punktid 64–68 ja 75).

---

18 – Vt sellega seoses ka 21. veebruari 1990. aasta otsus kohtuasjas C‑267/88–C‑285/88: Wuidart jt (EKL 1990, lk I‑435, punkt 14), 26. juuni 1990. aasta otsus kohtuasjas C‑8/89: Zardi (EKL 1990, lk I‑2515, punkt 11) ja Esimese Astme Kohtu 5. juuni 1996. aasta otsus kohtuasjas T‑162/94: NMB France jt v. komisjon (EKL 1996, lk II‑427, punkt 70).

---

19 – Vt nt 13. juuli 1966. aasta otsus kohtuasjas 56/64 ja 58/64: Consten ja Grundig v. komisjon (EKL 1966, lk 429, 501) ja Esimese Astme Kohtu 17. juuli 1998. aasta otsus kohtuasjas T‑118/96: Thai Bicycle v. nõukogu (EKL 1998, lk II‑2991, punkt 32 ja selles toodud viited).

---

20 – Käesoleva ettepaneku punkt 43.

---

21 – Ettepanek kohtuasjas, milles tehti 22. veebruari 2005. aasta otsus C‑141/02 P: komisjon v. max-mobil (EKL 2005, lk I‑1283, punktid 77 ja 78).

---

22 – Vt selle kohta eelkõige eespool nimetatud kohtuotsuseid Emesa Sugar (punkt 53) ja C‑110/97: Madalmaad v. nõukogu (punkt 63) ja C‑301/97: Madalmaad v. nõukogu (punktid 64–68 ja 75).

---

23 – Vt nt 21. märtsi 1990. aasta otsus kohtuasjas C‑142/87: Belgia v. komisjon (EKL 1990, lk I‑959, punkt 56), 21. märtsi 1991. aasta otsus kohtuasjas C‑303/88: Itaalia v. komisjon (EKL 1991, lk I‑1433, punkt 34) ja 15. juuni 1993. aasta otsus kohtuasjas C‑225/91: Matra v. komisjon (EKL 1993, lk I‑3203, punkt 24).

---

24 – Nõukogu 16. detsembri 2002. aasta määrus asutamislepingu artiklites 81 ja 82 sätestatud konkurentsieeskirjade rakendamise kohta (ELT 2003, L 1, lk 1; ELT eriväljaanne 08/02, lk 205). Vt nt eespool viidatud otsus Consten ja Grundig v. komisjon (lk 501) ja 23. oktoobri 1974. aasta otsus kohtuasjas 17/74: Transocean Marine Paint v. komisjon (EKL 1974, lk 1063, punkt 16).

---

25 – Vt 4. aprilli 1990. aasta otsus liidetud kohtuasjades C‑111/88, C‑112/88 ja C‑20/89: Kreeka v. komisjon (EKL 1990, lk I‑1559, avaldatud lühendatult, kokkuvõtte punkt 1).

---

26 – Oma apellatsioonkaebuses (punktid 31–35) esitab Rica Foods kolmanda kaebuse, mida uuritakse kolmanda väite raames (vt käesoleva ettepaneku punktid 63–70).

---

27 – Rica Foodsi apellatsioonkaebus (punktid 16–19 ja 24–26).

---

28 – Vt hiljutiste näidetena 8. mai 2003. aasta otsus kohtuasjas C‑122/01 P: T. Port v. komisjon (EKL 2003, lk I‑4261, punkt 27) ja 9. juuli 2004. aasta määrus kohtuasjas C‑116/03: Fichtner v. komisjon (kohtulahendite kogumikus ei avaldata, punkt 33).

---

29 – Kohtuotsus Rica Foods II (punkt 101).

---

30 – Ibidem (punkt 120).

---

31 – Vt eelkõige 1. juuni 1994. aasta otsus kohtuasjas C‑136/92 P: komisjon v. Brazzelli Lualdi jt (EKL 1994, lk I‑1981, punkt 66), 7. mai 1998. aasta otsus kohtuasjas C‑401/96 P: Somaco v. komisjon (EKL 1998, lk I‑2587, punkt 54) ja 17. detsembri 1998. aasta otsus kohtuasjas C‑185/95 P: Baustahlgewebe v. komisjon (EKL 1998, lk I‑8417, punkt 24).

---

32 – 2. märtsi 1994. aasta otsus kohtuasjas C‑53/92 P: Hilti v. komisjon (EKL 1994, lk I‑667, punkt 42), 16. septembri 1997. aasta otsus kohtuasjas C‑362/95 P: Blackspur DIY jt v. nõukogu ja komisjon (EKL 1997, lk I‑4775, punkt 29), 28. mai 1998. aasta otsus kohtuasjas C‑8/95 P: New Holland Ford v. komisjon (EKL 1998, lk I‑3175, punkt 26), eespool viidatud Baustahlgewebe v. komisjon (punkt 24), 9. septembri 1999. aasta otsus kohtuasjas C‑257/98 P: Lucaccioni v. komisjon (EKL 1999, lk I‑5251, punktid 45–47) ning 6. oktoobri 1997. aasta määrus kohtuasjas C‑55/97 P: AIUFFASS ja AKT v. komisjon (EKL 1997, lk I‑5383, punkt 25), 16. oktoobri 1997. aasta määrus kohtuasjas C‑140/96 P: Dimitriadis v. Kontrollikoda (EKL 1997, lk I‑5635, punkt 35) ja 27. jaanuari 2000. aasta määrus kohtuasjas C‑341/98 P: Proderec v. komisjon (kohtulahendite kogumikus ei avaldata, punkt 28).

---

33 – Vt 27. jaanuari 2000. aasta otsus kohtuasjas C‑164/98 P: DIR International Film jt v. komisjon (EKL 2000, lk I‑447, punktid 47 ja 48) ja 11. septembri 2003. aasta otsus kohtuasjas C‑197/99 P: Belgia v. komisjon (EKL 2003, lk I‑8461, punkt 67).

---

34 – Vt eelkõige 11. aprilli 2001. aasta määrus kohtuasjas C‑459/00 P(R): komisjon v. Trenker (EKL 2001, lk I‑2823, punkt 71).

---

35 – Vt eelkõige 3. aprilli 2003. aasta otsus kohtuasjas C‑277/01 P: parlament v. Samper (EKL 2003, lk I‑3019, punkt 40).

---

36 – Menetlusse astuja seisukohad (punkt 11 jj).

---

37 – Vaidlusalused määrused (esimene põhjendus).

---

38 – Ibidem (neljas põhjendus).

---

39 – Idem.

---

40 – Idem.

---

41 – Vaidlusalused määrused (viies põhjendus).

---

42 – Oma ettepanekus eespool viidatud kohtuotsuses Emesa Sugar märkis kohtujurist D. Ruiz‑Jarabo Colomer, et päritolu kumulatsiooni eeskirja kohaldamise tagajärgi ei olnud ÜMT otsuse vastuvõtmise ajal võimalik ette näha. Tema sõnul nimelt „[võttis] nõukogu päritolu kumulatsiooni mehhanismiga kehtestatud fiktsiooni omal ajal vastu, ilma et ta oleks – ja tõenäoliselt, ilma et ta saaks olla – täielikult teadlik selle võimalikest tagajärgedest” (punkt 58).

---

43 – Vt vastuseid kohtuasjades C‑40/03 P (punkt 39) ja C‑41/03 P (punkt 45).

---

44 – Kohtuotsus Rica Foods III (punkt 128, kohtujuristi kursiiv).

---

45 – Punkt 56 (kohtujuristi kursiiv).

---

46 – Eurostati koostatud statistika CN-koodide 1806 10 30, 1806 10 90 ja CN 1701 alla kuuluvate kaupade ekspordi kohta ÜMT-st ühendusse aastateks 1991–2000 (Hispaania Kuningriigi menetlusse astuja seisukohtade lisa 1 kohtuasjas T‑94/00).

---

47 – Idem.

---

48 – Punkt 112. Tegelikult uuris Esimese Astme Kohus WTO lepingutega jäetud tegutsemisruumi küsimust kohtuotsuse Rica Foods II punktides 135–139. Sellegipoolest, isegi kui oletada, et Rica Foodsi apellatsioonkaebust võiks mõista nii, et see käib pigem nende viimaste punktide kohta kui kohtuotsuse Rica Foods II punktide 112–115 kohta, mida apellatsioonkaebuses sõnaselgelt nimetatakse, leian ma, et Rica Foodsi argumendid on igal juhul põhjendamatud põhjustel, mis ma esitasin oma ettepanekus sel päeval eespool viidatud kohtuasjades C‑26/00, C‑180/00 ja C‑452/00: Madalmaad v. komisjon (punktid 76–79).

---

49 – Vt kohtuotsused Rica Foods II (punktid 157–197) ja Rica Foods III (punktid 142–177).

---

50 – Vt hiljutiste näidetena 23. märtsi 2004. aasta otsus kohtuasjas C‑234/02 P: Médiateur v. Lamberts (EKL 2004, lk I‑2803, punkt 76) ja 28. oktoobri 2004. aasta määrus C‑236/03 P: komisjon v. CMA CGM jt (kohtulahendite kogumikus ei avaldata, punkt 43).

---

51 – Apellatsioonkaebused kohtuasjades C‑40/03 P (punkt 66) ja C‑41/03 P (punkt 72).

---

52 – Apellatsioonkaebused kohtuasjades C‑40/03 P (punkt 68) ja C‑41/03 P (punkt 74).

---

53 – Vt käesolev ettepanek, punktid 85–88.

---

54 – Kohtuotsus Rica Foods II.

---

55 – Apellatsioonkaebused kohtuasjades C‑40/03 P (punkt 88) ja C‑41/03 P (punkt 99).