Kohtuasi C-400/99

Itaalia Vabariik

versus

Euroopa Ühenduste Komisjon

Tühistamishagi – Riigiabi – Meetmed laevandusettevõtjate suhtes – Avalike teenuste osutamise lepingud – Abi puudumine, olemasolev abi või uus abi – EÜ artikli 88 lõikes 2 ette nähtud menetluse alustamine – Peatamiskohustus

Kohtuotsuse kokkuvõte

1.        Tühistamishagi — Ese — EÜ artikli 88 lõikes 2 ette nähtud riigiabi ametliku uurimismenetluse alustamise otsuse tühistamise nõue, millega vaidlustatakse kohustus peatada uuritud meetmed nimetatud menetluse lõpuleviimist oodates — Menetluse lõpuleviimise otsuse tegemine ja otsuse lõplikuks muutumine — Hagi eseme säilimine

2.        Institutsioonide aktid — Põhjendamine — Kohustus — Ulatus — EÜ artikli 88 lõikes 2 ette nähtud ametliku uurimismenetluse alustamise otsus

(EÜ artikli 88 lõige 2 ja artikkel 253; nõukogu määrus nr 659/1999)

3.        Riigiabi — Komisjonipoolne läbivaatamine — EÜ artikli 88 lõikes 2 ette nähtud ametliku uurimismenetluse alustamise otsus — Kohustus abimeede asjaomase liikmesriigiga eelnevalt läbi arutada ja uurida olukorda selle liikmesriigi esitatud asjaolusid silmas pidades — Nimetatud liikmesriigi lojaalse koostöö kohustus

(EÜ artikkel 10 ja artikli 88 lõige 2; nõukogu määrus nr 659/1999, artiklid 10 ja 13)

4.        Tühistamishagi — Väited — Võimu kuritarvitamine — Mõiste

(EÜ artikkel 230)

5.        Riigiabi — Komisjonipoolne läbivaatamine — Raskused abi ühisturuga kokkusobivuse hindamisel või kahtlused abi iseloomu suhtes — Komisjoni kohustus alustada EÜ artikli 88 lõikes 2 ette nähtud ametlikku uurimismenetlust

(EÜ artikkel 87 ja artikli 88 lõiked 2 ja 3)

6.        Riigiabi — Komisjonipoolne läbivaatamine — Menetluslik raamistik, mis on määratletud kõnealuste meetmete olemasoleva või uue abina kvalifitseerimisel — Komisjoni kaalutlusõiguse puudumine — Olemasoleva abi kvalifikatsiooni vaidlustava liikmesriigi lojaalse koostöö kohustus

(EÜ artiklid 10 ja 88)

7.        Riigiabi — Komisjoni poolt heaks kiidetud abi üldkava — Individuaalne abi, mida esitletakse heaks kiidetud abina — Komisjonipoolne läbivaatamine — Hindamine eelkõige heakskiitva otsuse suhtes ja üksnes teisejärguliselt asutamislepingu suhtes

(EÜ artiklid 87 ja 88)

8.        Riigiabi — Olemasolev abi ja uus abi — Maksed laevandusettevõtjatele, kes tagavad avalike teenuste osutamise lepingute raames teenuste osutamist regulaarliinidel kaugematele saartele — Määruse nr 3577/92 artikli 4 lõige 3 — Uue abi kava kohaldamine üksnes maksete suhtes, mis ei ole vajalikud lepingute tasakaalu säilitamiseks

(EÜ artikli 88 lõiked 1 ja 3; nõukogu määrus nr 3577/92, artikli 4 lõige 3)

1.        Hagi, mis esitati komisjoni otsuse peale alustada EÜ artikli 88 lõikes 2 ette nähtud riigiabi uurimismenetlust ja millega taotletakse sisuliselt otsustamist, et asjaomaseid meetmeid ei pidanud menetluse lõpuleviimist oodates peatama, ei kaotanud oma eset seetõttu, et pärast hagi esitamist võeti vastu nimetatud menetlust lõpule viiv otsus, mis muutus vahepeal lõplikuks.

(vt punktid 15–18)

2.        EÜ artiklis 253 sätestatud negatiivset mõju omava otsuse põhjendamise kohustuse eesmärk on võimaldada Euroopa Kohtul kontrollida otsuse õiguspärasust ja anda huvitatud isikule piisavalt teavet, et ta saaks hinnata, kas otsus on põhjendatud või esineb selles puudusi, mis võimaldavad selle õiguspärasust vaidlustada.

Mis puudutab EÜ artikli 88 lõikes 2 sätestatud uurimismenetluse alustamise otsust seoses eeldatava riigiabiga, siis võib määruse nr 659/1999, millega kehtestatakse üksikasjalikud eeskirjad [EÜ artikli 88] kohaldamiseks, või selle teatud sätete mainimata jätmine kujutada endast põhjenduse puudumist üksnes siis, kui komisjon oleks aluseks võtnud selle määruse sätted, mis ei tulene otseselt asutamislepingust.

(vt punktid 22 ja 23)

3.        Arvestades EÜ artikli 88 lõikes 2 ette nähtud menetlust alustava otsuse õiguslikke tagajärgi, peab komisjon, määratledes toodud meetmed ajutiselt uue abina, kuigi kõnealune liikmesriik võib selle määratlusega mitte nõustuda, meetmed asjaomase liikmesriigiga eelnevalt läbi arutama, andmaks talle võimaluse näidata vajaduse korral komisjonile, et tema arvates ei kujuta nimetatud meetmed endast abi või et tegemist on olemasoleva abiga. Määruse nr 659/1999, millega kehtestatakse üksikasjalikud eeskirjad [EÜ artikli 88] kohaldamiseks, artiklid 10 ja 13 on selle nõudega kooskõlas ning ei tähenda seega, et komisjon võib enne, kui ta alustab EÜ artikli 88 lõikes 2 ette nähtud menetlust, jätta kõnealuse liikmesriigiga meetme läbi arutamata.

Komisjon peab siis, kui abi iseloomu on vaidlustatud, läbi viima küsimuse piisava uurimise, tuginedes teabele, mille talle on nimetatud liikmesriik selles staadiumis esitanud, isegi juhul, kui see uurimine viib vaid esialgse hinnanguni. EÜ artiklist 10 tuleneva liikmesriikide ja institutsioonide vahelise lojaalse koostöö põhimõtte raames ja selleks, et menetlust mitte venitada, lasub omakorda liikmesriigil, kes leiab, et kõnealused meetmed ei kujuta endast abi, kohustus esitada komisjonile viivitamatult pärast seda, kui komisjoni on neist meetmetest teavitatud, sellist seisukohta toetavad tõendid. Kui need tõendid võimaldavad hajutada kahtlusi uuritavates meetmetes abi tunnuse olemasolu suhtes, ei või komisjon EÜ artikli 88 lõikes 2 ette nähtud menetlust alustada. Seevastu on komisjon kohustatud nimetatud menetlust alustama juhul, kui need tõendid ei võimalda kõrvaldada kahtlusi abi olemasolu suhtes ja kui muu hulgas esineb kahtlus selle abi ühisturuga kokkusobivuse suhtes.

(vt punktid 29, 30, 48)

4.        Võimu kuritarvitamise mõiste viitab haldusorgani võimu kasutamisele muul eesmärgil, kui see, milleks see talle usaldati. Otsus on võimu kuritarvitav üksnes siis, kui objektiivsete, asjakohaste ja ühtivate tõendite alusel ilmneb, et see on sellisel eesmärgil vastu võetud.

(vt punkt 38)

5.        Kui komisjon uurib abimeetmeid EÜ artiklit 87 silmas pidades, et kindlaks teha, kas need on ühisturuga kokkusobivad, peab ta alustama EÜ artikli 88 lõikes 2 ette nähtud menetlust siis, kui ta esmase uurimise staadiumis ei suuda lahendada kõiki probleeme, mis on esile kerkinud meetmete ühisturuga kokkusobivuse uurimise käigus. Samu printsiipe tuleb loomulikult kohaldada ka siis, kui komisjonil on kahtlusi uuritava abi määratlemisel EÜ artikli 87 lõike 1 tähenduses.

(vt punkt 47)

6.        Kohustus alustada teatud asjaolude esinemisel EÜ artikli 88 lõikes 2 ette nähtud menetlust ei määra ette kindlaks, millise menetluse raames see otsus tuleb vastu võtta, see tähendab, kas olemasolevate abikavade pideva kontrollimise raames, mis tuleneb EÜ artikli 88 lõigete 1 ja 2 sätete koosmõjust, või uue abi kontrollimise raames, mis tuleneb sama artikli lõigete 3 ja 2 koosmõjust.

Arvestades selle menetlusliku valiku õiguslikke tagajärgi, kui kõne all on juba rakendatud meetmed, ei või komisjon vaikimisi valida teist menetluslikku raamistikku, kui puudutatud liikmesriik väidab, et kohaldada tuleb esimest. Sellisel juhul peab komisjon liikmesriigi poolt selles staadiumis esitatud teabe alusel selle küsimuse suhtes läbi viima piisava uurimise isegi juhul, kui see uurimine tähendab uuritavate meetmete esialgset määratlemist.

Sarnaselt sellega, mida peab tegema, kui arutada küsimust abi tunnuste olemasolu kohta EÜ artiklist 10 tuleneva liikmesriikide ja institutsioonide vahelise lojaalse koostöö põhimõtte raames ja selleks, et menetlust mitte venitada, lasub omakorda liikmesriigil, kes leiab, et tegemist on olemasoleva abiga, kohustus esitada komisjonile seda seisukohta põhjendavad tõendid viivitamatult pärast seda, kui on komisjoni asjaomasest meetmest teavitanud. Kui need tõendid võimaldavad esialgse hindamise raames mõelda, et on tõenäoline, et asjaomased meetmed kujutavad endast olemasolevat abi, peab komisjon neid käsitlema EÜ artikli 88 lõigetes 1 ja 2 ette nähtud menetluslikus raamistikus. Seevastu juhul, kui liikmesriigi poolt esitatud tõendid ei võimalda sellise esialgse järelduseni jõuda või kui liikmesriik ei esita selles osas ühtegi tõendit, peab komisjon neid meetmeid käsitlema sama artikli lõigetes 3 ja 2 ette nähtud menetluslikus raamistikus.

(vt punktid 53–55)

7.        Kui komisjon on andnud abikavale loa, siis on sama kava raames kohaldatud meetmete uue abina uurimine vastuolus õiguspärase ootuse ja õiguskindluse põhimõtetega. Seetõttu otsustas Euroopa Kohus, et kui asjaomane liikmesriik väidab, et meetmeid kohaldatakse eelnevalt lubatud abikava alusel, ei saa komisjon kohe alguses alustada EÜ artikli 88 lõikes 2 sätestatud menetlust osas, mis puudutab meetmete käsitamist uue abina, mis tooks kaasa nende peatamise, vaid ta peab eelnevalt kindlaks tegema, kas need meetmed on asjaomase abikavaga hõlmatud või mitte, ja juhul kui nad on sellega hõlmatud, peab ta kindlaks tegema, kas seda abikava heaks kiitvas otsuses kehtestatud tingimused on täidetud. Seega saab komisjon EÜ artikli 88 lõikes 2 ette nähtud menetluse alustada üksnes selle uurimise tulemusel tehtud negatiivse järelduse puhul, vaadeldes kõnealuseid meetmeid uue abina. Seevastu positiivse järelduse puhul peab komisjon EÜ artikli 88 lõigetes 1 ja 2 ette nähtud menetluse kohaselt käsitama neid meetmeid olemasoleva abina.

(vt punkt 57)

8.        Arvestades, et määruse nr 3577/92 teenuste osutamise vabaduse põhimõtte kohaldamise kohta merevedudel liikmesriikides (merekabotaaž) artiklis 4 sätestatud avalike teenuste lepingud olemuslikult juba sisaldavad rahastamist puudutavaid sätteid, et tagada neis ette nähtud avalike teenuste osutamise kohustuste täitmine, ja et selle artikli lõike 3 sõnastus peab silmas nimetatud lepingute säilitamist kuni nende lõppemiseni, piiramata selle sätte ulatust nende lepingute teatud aspektidele, on neis sisalduvad avalike teenuste osutamise kohustuste täitmise tagamiseks vajalikud rahastamise sätted mainitud artikli 4 lõikega 3 hõlmatud.

Seevastu ei kuulu võimalik abi, mis on suurem kui kõnealuste lepingute esemeks olevate avalike teenuste osutamise kohustuste tagamiseks vajalik, viimati mainitud sätte kohaldamisalasse just seetõttu, et see ei ole selliste lepingute tasakaalustamiseks ja seega ka säilitamiseks vajalik ning seega ei saa seda abi selle sätte alusel olemasoleva abina käsitada.

(vt punktid 64 ja 65)

EUROOPA KOHTU OTSUS (suurkoda)

10. mai 2005(*)

Tühistamishagi – Riigiabi – Meetmed laevandusettevõtjate suhtes – Avalike teenuste osutamise lepingud – Abi puudumine, olemasolev abi või uus abi – EÜ artikli 88 lõikes 2 ette nähtud menetluse alustamine – Peatamiskohustus

Kohtuasjas C-400/99,

mille esemeks on EÜ artikli 230 alusel 18. oktoobril 1999 esitatud tühistamishagi,

Itaalia Vabariik, algul esindaja: U. Leanza, hiljem I. M. Braguglia, keda abistasid avvocato dello Stato P. G. Ferri ja avvocato dello Stato M. Fiorilli, kohtudokumentide kättetoimetamise aadress Luxembourgis,

hageja,

versus

Euroopa Ühenduste Komisjon, esindajad: E. De Persio ning D. Triantafyllou ja V. Di Bucci, kohtudokumentide kättetoimetamise aadressi Luxembourgis,

kostja,

EUROOPA KOHUS (suurkoda),

koosseisus: president V. Skouris, kodade esimehed P. Jann, C. W. A. Timmermans ja A. Rosas, kohtunikud J.-P. Puissochet (ettekandja), R. Schintgen, N. Colneric, S. von Bahr ja J. N. Cunha Rodrigues,

kohtujurist: C. Stix-Hackl,

kohtusekretär: R. Grass,

arvestades kirjalikku menetlust,

olles 10. juuni 2004. aasta kohtuistungil ära kuulanud kohtujuristi ettepaneku,

on teinud järgmise

otsuse

1        Itaalia Vabariik taotleb oma hagiga 6. oktoobri 1999. aasta kirjaga SG (99) D/6463 teatavaks tehtud Euroopa Ühenduste Komisjoni otsuse alustada EÜ artikli 88 lõikes 2 sätestatud menetlust riigiabi C 64/99 (ex NN 68/99) suhtes – Itaalia – antud Gruppo Tirrenia di Navigazione ettevõtetele (EÜT C 306, lk 2; edaspidi „vaidlustatud otsus”) tühistamist niivõrd, kuivõrd sellega otsustati, et asjaomase abi tuleb peatada.

 Asjaolud ja menetlus

2        Olles saanud kaebusi, mille kohaselt andsid Itaalia võimud Gruppo Tirrenia di Navigazione (edaspidi „Tirrenia grupp”) ettevõtjate poolt teostatavatele siseriiklikele praamiveoteenustele lubamatut riigiabi, küsisid komisjoni teenistused 12. märtsi 1999. aasta kirjaga Itaalia võimudelt asja kohta selgitusi.

3        See teabe saamise taotlus puudutas ennekõike Tirrenia grupi ettevõtjate avalike teenuste osutamise kohustusi ja nendest kohustustest tulenevate täiendavate kulude kindlaksmääramise ja hüvitamise tingimusi.

4        Pärast mitmeid arutelusid Itaalia võimudega leidis komisjon, et Tirrenia grupi ettevõtjate kasuks kohaldatavate riigiabi moodustada võivate meetmete ühisturuga kokkusobivuse suhtes on tõsiseid kahtlusi. Samuti alustas komisjon väidetava abi suhtes EÜ artikli 88 lõikes 2 ette nähtud menetlust. Komisjon käsitas selle raames asjaomaseid meetmeid uue abi määramisena või olemasoleva abi muutmisena EÜ artikli 88 lõike 3 tähenduses (edaspidi „uus abi”) ja mitte olemasoleva abina EÜ artikli 88 lõike 1 tähenduses (edaspidi „olemasolev abi”). Seejärel tegi komisjon selle otsuse Itaalia võimudele teatavaks.

5        Nimetatud otsuse osas pealkirjaga „Järeldused” märgib komisjon eelkõige, et rakendab oma õigust nõuda Itaalia võimudelt igasuguse abi peatamist, mis ületab üldist majanduslikku huvi pakkuva teenuste osutamisega seotud täiendavaid netokulusid. Seejärel palub komisjon Itaalia võimudel kümne tööpäeva jooksul maksete peatamist kinnitada ja teatab, et kui ülemäärast abi ei peatata ja peatatud abi summa ei ole õigustatud, võib ta teha Itaalia võimudele selle kohta korralduse. Komisjon täpsustas, et abi peatamine on vajalik, et piirata konkurentsikahjustuste mõju, mis aga ei tähenda, et peatada tuleb teenuste osutamine, mida võib jätkata ühenduse õigusega kooskõlas olevate eeskirjade kohaselt. Komisjon juhtis Itaalia võimude tähelepanu eelkõige EÜ artikli 88 lõike 3 edasilükkavale mõjule, samuti ka liikmesriikidele 22. veebruaril 1995 saadetud kirjale, milles ta märkis, et kasusaanud isikult võib nõuda mis tahes ebaseaduslikult makstud abi tagastamist.

6        Itaalia Vabariik esitas 18. oktoobril 1999 käesoleva hagi, taotledes vaidlustatud otsuse tühistamist „osas, millega otsustati ebaseaduslikuks tunnistatud abi peatamine”.

7        Tirrenia grupi äriühingud Tirrenia di Navigazione SpA, Adriatica di Navigazione SpA, Caremar SpA, Toremar SpA, Siremar SpA ja Saremar SpA esitasid 19. oktoobril 1999 Esimese Astme Kohtu kantseleisse numbri T‑246/99 all registreeritud hagi, taotledes vaidlustatud otsuse tühistamist terves ulatuses.

8        Komisjon taotles 25. novembril 1999 Euroopa Kohtu kantseleisse saabunud eraldi dokumendiga kodukorra artikli 91 lõike 1 alusel Euroopa Kohtult, et otsus jäetaks tegemata või rahuldadataks vastuvõetamatuse vastuväide ilma asja sisuliselt arutamata.

9        Euroopa Kohus jättis selle taotluse 9. oktoobri 2001. aasta vaheotsusega C‑400/99: Itaalia v. komisjon (EKL 2001, lk I-7303, edaspidi „vaheotsus”) rahuldamata ja menetlus jätkus asja sisulise arutamisega. Euroopa Kohus leidis selles otsuses põhimõtteliselt, et hagi on vasuvõetav põhjendusel, et komisjon määratles kõnealused meetmed ebaseaduslikult antud uue abina, sellal kui Itaalia valitsus väidab, et osaliselt on tegemist õiguspäraselt makstud olemasoleva abiga ja et ülejäänud meetmed ei sisalda abile omaseid tunnuseid, mistõttu ei pea neid vastupidiselt vaidlustatud otsusele ka peatama. Arvestades seda konteksti, leidis Euroopa Kohus, et nimetatud otsusel on iseseisev õiguslik mõju ja et seetõttu on tegemist vaidlustatava otsusega. Euroopa Kohtu sellise järelduseni viinud analüüsi üksikasjade osas viidatakse vaheotsusele.

10      Esimese Astme Kohus peatas 25. märtsi 2003. aasta määrusega Euroopa Kohtu põhikirja artikli 54 kolmanda lõigu alusel poolelioleva menetluse kohtuasjas T‑246/99 kuni Euroopa Kohtu otsuse kuulutamiseni käesolevas asjas.

11      Vahepeal oli komisjon lõpule viinud vaidlustatud otsusega alustatud menetluse, mis puudutas ühele Tirrenia grupi ettevõtjale, st laevandusettevõtjale Tirrenia di Navigazione SpA kohaldatud meetmeid, mis tulenesid avalike teenuste osutamise kohustusi käsitlevast kokkuleppest, mis sõlmiti Itaalia riigiga 1991. aastal (21. juuni 2001. aasta otsus Itaalia poolt laevandusettevõtjale Tirrenia di Navigazione antava riigiabi kohta (EÜT L 318, lk 9); edaspidi „21. juuni 2001. aasta otsus”). Komisjon tunnistas selle menetluse raames ühisturuga kokkusobivaks avalike teenuste kompensatsioonina 1. jaanuarist 1990 kuni 31. detsembrini 2000 teostatud rahastamise ja andis tingimusliku loa sama tüüpi rahastamiseks perioodil 1. jaanuarist 2001 kuni 31. detsembrini 2004. Vaatamata sellele jäi komisjon neile meetmetele antud ja vaidlustatud otsuses juba toodud uue abi määratluse juurde, mille on käesolevas hagis vaidlustanud Itaalia Vabariik.

12      Pärast käesoleva kohtuasja kirjaliku menetluse lõppu vastu võetud teise otsusega viis komisjon lõpule vaidlustatud otsusega teiste Tirrenia grupi ettevõtjate suhtes alustatud menetluse (komisjoni 16. märtsi 2004. aasta otsus 2005/163/EÜ Itaalia poolt laevandusettevõtjatele Adriatica, Caremar, Siremar, Saremar ja Torema (Tirrenia Grupp) antava riigiabi kohta (ELT 2005 L 53, lk 29)). Komisjon tunnistas neile ettevõtjatele avalike teenuste kompensatsioonina alates 1. jaanuarist 1992 antud rahalise abi peamises osas ühisturuga kokkusobivaks ja seadis maksete jätkamisele alates aastast 2004 teatud tingimused. Vaatamata sellele tunnistas komisjon siseturuga kokkusobimatuks ettevõtjale Adriatica 1992. aasta jaanuarist 1994. aasta juulini mereühenduse eest antud rahalise abi ning nõudis alates 1. septembrist 2004 ettevõtjale Caremar reisijate kiirveoühenduse eest antud rahalise abi peatamist. Komisjon jäi ka selles teises menetluse lõpuleviimise otsuses ülalmainitud meetmete kogumile antud ja juba vaidlustatud otsuses esitatud uue abi määratluse juurde.

 Poolte nõuded

13      Itaalia Vabariik palub:

–        tühistada komisjoni 6. augusti 1999. aasta kiri „osas, millega otsustatakse, et ebaseaduslikuks tunnistatud abi tuleb peatada”;

–        jätta kohtukulud komisjoni kanda.

14      Komisjon palub:

–        Euroopa Kohtul tunnistada, et hagi ese on vaidlustatud otsuse osa suhtes, mis puudutab Tirrenia di Navigazionele antud abi, ära langenud;

–        jätta ülejäänud osas hagi rahuldamata;

–        jätta kohtukulud hageja kanda.

 Nõue jätta otsus tegemata

15      Komisjon väidab vasturepliigis, et hagi ese on ära langenud osas, mis puudutab Tirrenia di Navigazione SpA-le antud abi. Kuna 21. juuni 2001. aasta otsust ei vaidlustatud tähtaegselt, on edaspidi üheselt selge, et kuigi selle äriühingu suhtes võetud meetmed on ühisturuga kokkusobivad, on tegemist ebaseadusliku abiga, see tähendab ilma EÜ artikli 88 lõikega 3 nõutud eelneva loata määratud uue abiga. Selles suhtes kaotas vaidlustatud otsus iseseisva õigusliku mõju ja Itaalia Vabariigil puudub selle tühistamiseks igasugune huvi.

16      Komisjoni argument tuleb tagasi lükata.

17      Komisjon kinnitas 21. juuni 2001. aasta otsuses, millega viidi osaliselt lõpule vaidlustatud otsusega alustatud menetlus, oma esialgset hinnangut, mille kohaselt kujutasid Tirrenia di Navigazione SpA-le ülekantud toetussummad endast EÜ artikli 88 lõikes 3 sätestatud uut abi, ja see otsus, mida tähtaegselt ei vaidlustatud, muutus lõplikuks. Vaatamata sellele taotletakse vaidlustatud otsuse peale esitatud hagiga sisuliselt otsustamist, et meetmeid, mille peatamist komisjon selles otsuses nõudis, ei pidanud vaidlustatud otsusega alustatud menetlust lõpuleviivat otsust või menetlust lõpuleviivaid otsuseid oodates peatama. Selline küsimus ei tõusetu EÜ artikli 88 lõike 2 esimesest lõigust ja nõukogu 22. märtsi 1999. aasta määruse (EÜ) nr 659/1999, millega kehtestatakse üksikasjalikud eeskirjad [EÜ artikli 88] kohaldamiseks (EÜT L 83, lk 1; ELT eriväljaanne 08/01, lk 339; edaspidi „riigiabi menetluse määrus”), artikli 7 lõigetest 2–5 ja artiklist 14 tuleneva menetluse lõpuleviimise otsuse esemest.

18      Eeltoodust tuleneb, et hagi ese on täies ulatuses säilinud.

 Sisu

19      Itaalia Vabariik esitab sisuliselt neli väidet tühistamise kohta. Ta leiab esiteks, et vaidlustatud otsuses puudub põhjendus. Teiseks ei võimaldanud komisjon Itaalia võimudel enne vaidlustatud otsuse vastuvõtmist esitada märkusi. Kolmandaks kuritarvitas komisjon võimu. Viimaseks ei ole vaidlustatud otsuses erinevatel motiividel arvestatud EÜ artikli 87 lõiget 1 ja artikli 88 lõikeid 1 ja 3.

 Põhjendus

 Poolte argumendid

20      Itaalia valitsus heidab komisjonile ette, et viimane ei viidanud vaidlustatud otsuses riigiabi menetluse määrusele, kuigi see määrus oli juba jõustunud.

21      Komisjon vastab, et EÜ artikli 88 lõikes 2 ette nähtud menetluse alustamise otsuse, nagu seda on vaidlustatud otsus, õiguslik alus esineb otseselt asutamislepingus ja et seetõttu ei olnud riigiabi menetluse määrusega vaja arvestada.

 Euroopa Kohtu hinnang

22      EÜ artikkel 253 sätestab eelkõige, et komisjoni poolt vastu võetud otsused peavad olema põhjendatud. Isiku jaoks negatiivset mõju omava otsuse põhjendamise kohustuse eesmärk on võimaldada Euroopa Kohtul kontrollida otsuse õiguspärasust ja anda huvitatud isikule piisavalt teavet, et ta saaks hinnata, kas otsus on põhjendatud või esineb selles puudusi, mis võimaldavad selle õiguspärasust vaidlustada (vt eelkõige 26. novembri 1981. aasta otsus kohtuasjas 195/80: Michel v. parlament, EKL 1981, lk 2861, punkt 22).

23      Käesolevas asjas võib vaidlustatud otsuses riigiabi menetluse määruse või selle teatud sätete mainimata jätmine kujutada endast põhjenduse puudumist üksnes siis, kui komisjon oleks aluseks võtnud selle määruse sätted, mis ei tulene otseselt asutamislepingust. Selles suhtes tuleb märkida, et see määrus on suures osas selle tõlgenduse detailne kodifikatsioon, mille ühenduse kohus on asutamislepingu riigiabi puudutavatele menetlusnormidele enne määruse vastuvõtmist andnud.

24      Käesolevas asjas ei rakendata vaidlustatud otsusega ühtegi riigiabi kontrollimist puudutavat menetlusnormi, mis ei tulene otseselt asutamislepingust. Komisjon nõudis selle otsusega EÜ artikli 88 lõike 2 alusel Itaalia võimudelt selles otsuses toodud meetmete kohta selgituste esitamist ja sõnastas nõude, määratledes need meetmed ajutiselt uue abina, määrates seega nende peatamise nimetatud otsuses täpsustatud ulatuses (vt 30. juuni 1992. aasta otsus kohtuasjas C‑312/90: Hispaania v. komisjon, EKL 1992, lk I‑4117, punkt 17, ja otsus kohtuasjas C‑47/91: Itaalia v. komisjon, EKL 1992, lk I‑4145, punkt 25, samuti vaheotsus, punkt 56). Mitte ükski sellest otsusest tulenev menetlus ega mingi õiguslik mõju ei tugine riigiabi menetluse määruse mõnele uuenduslikule sättele.

25      Seega tuleb väide, mis tuleneb vaidlustatud otsuse põhjenduse puudumisest, tagasi lükata.

 Väide, mis tuleneb Itaalia valitsusele märkuste esitamise võimaluse andmata jätmisest

 Poolte argumendid

26      Itaalia valitsus väidab, et komisjon oleks pidanud talle andma võimaluse esitada omapoolseid märkusi enne vaidlustatud otsuse vastuvõtmist, mis tähendas teatud maksete peatamist. Ta leiab, et sellise võimaluse puudumine on eriti tõsine vaidlustatud otsuses käsitletud kahte tüüpi meetmete tõttu, see tähendab Tirrenia grupi tööstusplaani jätkamismeetmed perioodiks 1999–2002 ning kütuse ja määrdeõliga varustamist puudutavad maksumeetmed, mida ei olnud Itaalia võimudega enne vaidlustatud otsuses väljatoomist arutatud.

27      Komisjon meenutab, et see otsus ei sisalda korraldust peatada kõnealused meetmed. Seega leiab komisjon, et riigiabi menetluse määruse artikli 11 lõike 1 sätted, millele Itaalia valitsus oma hagis tugineb ja mis kohustab enne sellise korralduse vastuvõtmist koguma kõnealuselt liikmesriigilt märkusi, ei kuulu kohaldamisele. Seevastu sisaldas vaidlustatud otsus just kutset esitada võimaliku hilisema peatamiskorralduse kohta omapoolseid märkusi.

28      Komisjon lisab, et teavitamata ja määratud uue abi korral (riigiabi menetluse määruse III peatükis sätestatud „ebaseaduslik” abi) ei pea EÜ artikli 88 lõikes 2 ette nähtud menetlust alustavale otsusele eelnema kirjavahetus asjaomase liikmesriigiga. Selle määruse artikli 10 lõige 2 võimaldab komisjonil küsida nimetatud liikmesriigilt eelnevalt teavet, kuid ei kohusta seda tegema. Mainitud määruse artikli 13 lõige 1 annab nimetatud menetluse alustamiseks loa, kehtestamata vähimatki eelnevat kohustust.

 Euroopa Kohtu hinnang

29      Arvestades EÜ artikli 88 lõikes 2 ette nähtud menetlust alustava otsuse õiguslikke tagajärgi, peab komisjon, määratledes toodud meetmed ajutiselt uue abina, kuigi kõnealune liikmesriik võib selle määratlusega mitte nõustuda (vt vaheotsus, punktid 59 ja 60), meetmed asjaomase liikmesriigiga eelnevalt läbi arutama, andmaks talle võimaluse näidata vajaduse korral komisjonile, et tema arvates ei kujuta nimetatud meetmed endast abi või et tegemist on olemasoleva abiga.

30      Komisjoni poolt esile toodud riigiabi menetluse määruse artiklid 10 ja 13 on selle nõudega kooskõlas. Artikli 10, mis peab silmas olukorda, kus komisjonil on teavet väidetava ebaseadusliku abi kohta, sõltumata teabe allikast, lõikes 2 kasutatud sõnad „vajaduse korral”, mis juhatavad sisse lause „[vajaduse korral] taotleb komisjon teavet kõnealuselt liikmesriigilt”, on silmas peetud olukorda, kus komisjon on nimetatud liikmesriigiga kõnealust meedet piisavalt arutanud, näiteks juhul, kui liikmesriik ise teavitas komisjoni selle meetme olemasolust. Need sõnad ei tähenda, et komisjon võib enne, kui ta alustab EÜ artikli 88 lõikes 2 ette nähtud menetlust kõnealuse liikmesriigi suhtes, jätta temaga meetme läbi arutamata. Ka artikkel 13, mis märgib, et võimaliku ebaseadusliku abi uurimine võib viia otsuseni alustada nimetatud menetlust, ei vabasta komisjoni enne sellise otsuse vastuvõtmist kõnealuse meetme arutamisest puudutatud liikmesriigiga.

31      Käesolevas asjas ei arutanud komisjon Itaalia võimudega maksusüsteemi, millest Tirrenia grupp laevade kütuse ja määrdeõliga varustamisel kasu sai, enne vaidlustatud otsuse vastuvõtmist, mis eeldas selle süsteemi vähemalt osalist peatamist. Kui komisjon oleks seda teinud, oleksid Itaalia võimud saanud algusest peale esitada tõendeid, mis oleksid näidanud, et süsteemi ei tule ebaseadusliku abina peatada. Selles suhtes tuleb esile tõsta, et komisjon andis Tirrenia di Navigazione’t puudutavas 21. juuni 2001. aasta menetluse osalise lõpuleviimise otsuses Itaalia võimudele teada, et nad laiendasid maksusüsteemi kõikidele hooldustööde eesmärgil sadamas seisvatele laevadele alates 2. märtsi 1996. aasta otsusest, seega enne vaidlustatud otsust.

32      Mis puudutab seevastu Tirrenia grupi tööstusplaani perioodiks 1999–2002, tuleneb kohtuasja toimikust, et komisjon käsitles 12. märtsi 1999. aasta kirjaga koostatud teabe saamise taotluses mitmeaastase majandusplaani mehhanismi, mida Tirrenia grupp pidi Itaalia võimudele esitama. Seega, kui grupp oleks ette valmistanud uue plaani või eelnevat plaani täiendavad meetmed ja oleks need seejärel nimetatud kirjas käsitletud esialgse meetmete uurimise faasis esitanud, oleksid Itaalia võimud olnud valmis selleks, et see uus plaan või selle täiendused on EÜ artikli 88 lõikes 2 sätestatud võimaliku menetlust alustava otsusega hõlmatud. Nad oleksid saanud ise komisjoni sellest teavitada, esitades vajaduse korral oma tõendeid, välistamaks nende meetmete kui väidetava uue abi hõlmamist selle otsusega.

33      Mis puudutab Tirrenia grupile selle avaliku teenuse osutamise kohustuste alusel makstud toetusi, siis tuleneb kohtuasja toimikust, et nii komisjoni teenistused kui ka Itaalia võimud käsitlesid neid meetmeid nii komisjoni 12. märtsi 1999. aasta teabe saamise taotluses, Itaalia võimude vastuses sellele kui ka kahepoolsetel läbirääkimistel, mis kõik leidsid aset enne vaidlustatud otsuse vastuvõtmist. Seega ei saa Itaalia valitsus selles suhtes enam väita, et tal puudus võimalus esitada olulisi tõendeid enne vaidlustatud otsuse vastuvõtmist.

34      Seega tuleb vaidlustatud otsus tühistada niivõrd, kuivõrd see nägi ette Tirrenia grupi suhtes laevade kütuse ja määrdeõliga varustamiseks kohaldatud maksusüsteemi peatamist.

35      Seega puudutab järgnev analüüs selles käesoleva otsuse staadiumis üksnes Tirrenia grupile nende avalike teenuste osutamise kohustuste alusel makstud toetusi, mille kohta väidab Itaalia valitsus, et kui need toetused sisaldavad abile iseloomulikke tunnuseid, kujutavad need endast igal juhul olemasolevat abi, ja samuti Tirrenia grupi tööstusplaani perioodiks 1999–2002.

 Võimu kuritarvitamine

 Poolte argumendid

36      Itaalia valitsus leiab, et vaidlustatud otsus, mis määratleb kõnealused meetmed ebaseadusliku abina ja nõuab nende peatamist, ei ole sellise määratluse õigustamiseks piisavalt põhjendatud. Ainus peatamist puudutav põhjendus on seotud kahjuga, mida kõnealuste meetmete kohaldamine Tirrenia konkurentidest ettevõtjatele tekitas, aga selles ei tõendata, et tegemist oli abiga EÜ artikli 87 lõike 1 tähenduses ja uue abiga. Komisjon võttis seega peatamise otsuse vastu üksnes ettevaatuse mõttes, juhuks kui sätestatud meetmed kujutavad endast tõepoolest ebaseaduslikku abi, aga see otsus ei tuginenud piisavale uurimisele, mis lubanuks sellisele järeldusele jõuda.

37      Komisjon rõhutab selles suhtes, et vaidlustatud otsus ei sisalda peatamise korraldust, mis oleks eeldanud ebaseadusliku abi olemasolu tõendamist. Komisjon väljendas üksnes kahtlusi abi olemasolu, selle ebaseaduslikkuse ja ühisturuga kokkusobivuse suhtes. Kaalutlused võimalike kahjude osas, mida asjaomased meetmed võiksid Tirrenia grupi konkurentidele kaasa tuua, olid seotud võimaliku hilisema peatamise korraldusega, mille kohta kutsuti Itaalia võime oma seisukohti avaldama.

 Euroopa Kohtu hinnang

38      Võimu kuritarvitamise mõiste viitab haldusorgani võimu kasutamisele muul eesmärgil, kui see, milleks see talle usaldati (vt eelkõige 4. veebruari 1982. aasta otsus kohtuasjas 817/79: Buyl jt v. komisjon, EKL 1982, lk 245, punkt 28). Otsus on võimu kuritarvitav üksnes siis, kui objektiivsete, asjakohaste ja ühtivate tõendite alusel ilmneb, et see on sellisel eesmärgil vastu võetud (vt eelkõige 5. mai 1966. aasta otsus kohtuasjas 18/65 ja 35/65: Gutmann, EKL 1966, lk 149, 170).

39      Käesolevas asjas ei ole olukord selline. Nagu Euroopa Kohus vaheotsuses leidis, tuleneb EÜ artikli 88 lõikes 2 sätestatud menetlust alustavas otsuses komisjoni poolt uue abina määratletud, rakendatavate meetmete peatamine otseselt sellest määratlusest, koosmõjus EÜ artikli 88 lõike 3 viimase lause sätetega. Seega oleks võimu kuritarvitamine võimalik tuvastada üksnes juhul, kui komisjon oleks uue abina tahtlikult määratlenud sellised meetmed, mille suhtes ta võis kahelda, et tegemist on EÜ artikli 88 lõikega 1 ette nähtud kontrollikorrale allutatud olemasoleva abiga või EÜ artiklite 87 ja 88 kohaldamisalasse üldse mitte kuuluvate meetmetega, see tähendab juhul, kui oleks tõendatud, et komisjon oleks tahtlikult soovinud saavutada meetmete peatamise lühikese tähtaja jooksul, mille kohaldamise õiguspärasuses ta vähemalt kuni menetluse lõpuleviimiseni ei saanud kahelda.

40      Vaidlustatud otsuse vastuvõtmise kuupäeval ja arvestades komisjoni valduses olnud teavet, ei ilmnenud üheselt, et Tirrenia grupile üldist majanduslikku huvi pakkuva teenuse osutamisega seotud täiendavaid netokulusid ületavad makstud toetused, mis olid nimetatud otsusest tuleneva peatamise esemeks, kujutasid endast kas olemasolevat abi eeltoodu tähenduses või meetmeid, mis ei sisalda abile omaseid tunnuseid.

41      Järelikult ei ole võimu kuritarvitamisest tulenev hagi alus põhjendatud.

 EÜ artikli 87 lõike 1 ja artikli 88 lõigete 1 ja 3 rikkumine

 Poolte argumendid

42      Itaalia valitsus rõhutab, et komisjon märkis vaidlustatud otsuses, et selles staadiumis ei ole võimalik abi olemasolu osas arvamust avaldada. Selline ebakindlus ei võimalda alustada menetlust, mis hõlmab asjaomaste meetmete peatamist. Selles osas viitab Itaalia valitsus Euroopa Kohtu 5. oktoobri 1994. aasta kohtuotsusele C‑47/91: Itaalia v. komisjon (EKL 1994, lk I‑4635), milles Euroopa Kohus, käsitledes individuaalse abi vastavust abikava heaks kiitvale otsusele, otsustas:

„33      Kuna EÜ artikli 88 lõige 3 lubab komisjonil nõuda üksnes uue abi maksmise peatamist, ei ole piisav see, kui komisjonil on lihtsalt kahtlused, kas individuaalne abi on vastavuses abisüteemi heaks kiitva otsusega.

34      Kui komisjon kahtleb individuaalse abi vastavuses abikava heaks kiitva otsusega, siis on tema kohustus nõuda asjaomaselt liikmesriigilt määratud tähtaja jooksul kõikide dokumentide, kogu teabe ja kõikide andmete esitamist, et saaks teha otsuse vaidlusaluse abi vastavuse kohta abikava heaks kiitva otsusega.”

43      Lisaks sellele leiab Itaalia valitsus, et komisjon tunnistas vaidlustatud otsuses, et avaliku teenuse osutamise ülekulude katmiseks vajalik abi, mida makstakse enne nõukogu 7. detsembri 1992. aasta määruse (EMÜ) nr 3577/92 teenuste osutamise vabaduse põhimõtte kohaldamise kohta merevedudel liikmesriikides (merekabotaaž) (EÜT L 364, lk 7; ELT eriväljaanne 06/02, lk 10) jõustumist kehtinud avalike teenuste osutamise lepingute alusel, on lubatud vastavalt selle määruse artikli 4 lõikele 3, mis sätestab, et „olemasolevad avalike teenuste osutamise lepingud võivad jääda jõusse kuni vastava lepingu lõppemiseni”.

44      Itaalia valitsus märgib selle kohta, et kõik maksed, mis Tirrenia grupi ettevõtjatele avalike teenuste osutamise eest tehti, on ette nähtud transpordiministeeriumi ja nimetatud ettevõtjate vahel 30. juulil 1991 sõlmitud avalike teenuste osutamise lepingutega, et komisjoni on neist lepingutest teavitatud alates aastast 1991 ja et teatud hulk tõendeid asja kohta edastati talle 1991. ja 1997. aasta vahelisel perioodil. Itaalia valitsus rõhutab oma repliigis, et võimalik abi määrati enne määrusega nr 3577/92 kehtestatud liberaliseerimist ja kuna avalike teenuste osutamise kohustuste peamised elemendid ja nendega seotud hüvitised on isegi varasemad kui Rooma leping ning igal juhul on komisjon, olles nende lepingute kohta teadaande saanud, nimetatud abile otseselt või kaudselt loa andnud. Sellest johtub, et juhul kui Tirrenia grupi huvides teostatud maksed tuleb määratleda riigiabina EÜ artikli 87 lõike 1 tähenduses, kujutavad nad endast igal juhul olemasolevat abi.

45      Itaalia valitsus leiab, et komisjon jättis talle 1991. ja 1997. aasta vahel olemasoleva või uue abi kindlakstegemiseks edastatud teabe tähelepanuta. Komisjon valis algusest peale põhjenduseta teise eelduse.

46      Komisjon tõdeb, et ebakindluse väljendamine uuritud meetmetes esinevate abi tunnuste osas on EÜ artikli 88 lõikes 2 ette nähtud menetlust alustava otsuse raames tavapärane. Komisjon märgib, et vaidlustatud otsuses seevastu ei olnud tal asjaomaste meetmete uue olemuse osas mingeid kahtlusi, kuna enne selle otsuse vastuvõtmist peetud kirjavahetuses ei väitnud Itaalia võimud kordagi, et tegemist on olemasoleva abiga. Seega ei ole olukord võrreldav sellega, mis andis aluse eespool viidatud kohtuotsusele Itaalia v. komisjon.

 Euroopa Kohtu hinnang

47      Nagu Euroopa Kohus on järjepidevalt leidnud, peab komisjon, kui ta uurib abimeetmeid EÜ artiklit 87 silmas pidades, et kindlaks teha, kas need on ühisturuga kokkusobivad, alustama EÜ artikli 88 lõikes 2 ette nähtud menetlust siis, kui ta esmase uurimise staadiumis ei suuda lahendada kõiki probleeme, mis on esile kerkinud meetmete ühisturuga kokkusobivuse uurimise käigus (20. märtsi 1984. aasta otsus kohtuasjas 84/82: Saksamaa v. komisjon, EKL 1984, lk 1451, punkt 13). Samu printsiipe tuleb loomulikult kohaldada ka siis, kui komisjonil on kahtlusi uuritava abi määratlemisel EÜ artikli 87 lõike 1 tähenduses. Seega ei saa komisjonile nimetatud menetluse alustamist ette heita isegi siis, kui ta sel eesmärgil vastu võetud otsuses väljendab kahtlust, kas selle otsuse esemeks olevad meetmed on abi EÜ artikli 87 lõike 1 tähenduses.

48      Arvestades EÜ artikli 88 lõikes 2 ette nähtud menetluse alustamise õiguslikku mõju seoses uue abina käsitletavate meetmetega, peab komisjon siis, kui asjaomane liikmesriik väidab, et need meetmed ei kujuta endast abi EÜ artikli 87 lõike 1 tähenduses, läbi viima küsimuse piisava uurimise, tuginedes teabele, mille talle on nimetatud liikmesriik selles staadiumis esitanud, isegi juhul, kui see uurimine viib vaid esialgse hinnanguni. EÜ artiklist 10 tuleneva liikmesriikide ja institutsioonide vahelise lojaalse koostöö põhimõtte raames ja selleks, et menetlust mitte venitada, lasub omakorda liikmesriigil, kes leiab, et kõnealused meetmed ei kujuta endast abi, kohustus esitada komisjonile viivitamatult pärast seda, kui komisjoni on neist meetmetest teavitatud, sellist seisukohta toetavad tõendid. Kui need tõendid võimaldavad hajutada kahtlusi uuritavates meetmetes abi tunnuse olemasolu suhtes, ei või komisjon EÜ artikli 88 lõikes 2 ette nähtud menetlust alustada. Seevastu on komisjon kohustatud nimetatud menetlust alustama juhul, kui need tõendid ei võimalda kõrvaldada kahtlusi abi olemasolu suhtes ja kui muu hulgas esineb kahtlus selle abi ühisturuga kokkusobivuse suhtes.

49      Käesolevas asjas tuleneb kohtuasja toimikust, et Itaalia võimud väitsid vastuses komisjoni esimesele teabe saamise taotlusele, et Tirrenia grupi ettevõtjatega 1991. aastal sõlmitud avalike teenuste osutamise lepingutest tulenevad toetused ei kujutanud endast riigiabi. Vaatamata sellele oli selles staadiumis avalike teenuste osutamise kohustustest lähtuvate ülekulude toetuste adekvaatsuse kontrollimise võimaluse puudumisel komisjoni jaoks õiguspärane säilitada kahtlusi abi olemasolu suhtes neis toetustes. Komisjon on nende toetuste peatamise tõstatanud üksnes niivõrd, kuivõrd need ületavad üldist majanduslikku huvi omavate teenuste osutamisega seotud täiendavaid netokulusid. Itaalia valitsus on käesoleva hagi raames märkinud, et ta ei pea vajalikuks võtta seisukohta EÜ artikli 87 kohaldatavuse osas tema suhetele Tirrenia grupiga, kuna viimase näol on tegemist avalike teenuste osutamise lepingu osapoolega. Mis puudutab Tirrenia grupi tööstusplaani perioodiks 1999–2002, siis ei ole Itaalia võimud esitanud komisjonile enne vaidlustatud otsuse vastuvõtmist tõendeid, mille alusel oleks vajaduse korral võimalik välistada, et selle plaaniga ette nähtud meetmetes on riigiabi. Sellistel asjaoludel ei saa Itaalia valitsus komisjonile EÜ artikli 88 lõikes 2 ette nähtud menetluse alustamist ette heita, kuna esinevad kahtlused abi olemasolu suhtes uuritud meetmetes.

50      Mis puudutab vastuväidet, mille kohaselt komisjon määratles asjaomased meetmed ekslikult uue abina, kuigi ta oli tutvunud tõenditega, mis võimaldasid neid käsitada olemasoleva abina, siis hõlmab see üksnes rahastamist, mis tulenes Tirrenia grupiga 1991. aastal sõlmitud avalike teenuste osutamise lepingust. Käesoleva kohtuotsuse selles staadiumis ei puuduta analüüs seega enam tööstusplaani perioodiks 1999–2002. Olles seda täpsustanud, tuleb argument, mille komisjon on enda kaitseks esitanud ja mille kohaselt Itaalia võimud ei tuginenud eelviidatud tõenditele enne menetluse alustamist, osaliselt tagasi lükata.

51      Kohtuasja toimikust nähtub, et alates Itaalia võimude vastusest komisjoni esimesele teabe saamise taotlusele on nad väitnud, et Tirrenia grupi ettevõtjatega sõlmitud avalike teenuste osutamise lepingud olid hõlmatud määruse nr 3577/92 artikli 4 lõikega 3, mis tähendab sisuliselt väidet, et nende lepingute alusel teostatud rahastamine oli seaduslik ja et see ei kujutanud endast uut, vaid hoopis olemasolevat abi. Seevastu on selles vastuses toodud pelk viide teabevahetusele komisjoniga aastatel 1991–1997, ilma et oleks tuvastatud seost selle teabevahetuse jooksul esitatud tõendite ja kõnealuste meetmete võimaliku olemasoleva abina määratlemise vahel, ebapiisav selleks, et Itaalia valitsus saaks komisjonile ette heita enne EÜ artikli 88 lõikes 2 ette nähtud menetluse alustamist kõnealuste meetmete uue või olemasoleva iseloomu hindamisel nende tõenditega arvestamata jätmist.

52      Itaalia valitsuse esitatud väidet uuritakse edaspidi üksnes niivõrd, kuivõrd see toetub faktile, et komisjon ei arvestanud määruse nr 3577/92 artikli 4 lõike 3 sätetega, otsustades käsitada kõnealuseid meetmeid uue ja mitte olemasoleva abina.

53      Käesoleva kohtuotsuse punktis 46 meenutatud kohustus alustada teatud asjaolude esinemisel EÜ artikli 88 lõikes 2 ette nähtud menetlust ei määra ette kindlaks, millise menetluse raames see otsus tuleb vastu võtta, see tähendab, kas olemasolevate abikavade pideva kontrollimise raames, mis tuleneb EÜ artikli 88 lõigete 1 ja 2 sätete koosmõjust, või uue abi kontrollimise raames, mis tuleneb sama artikli lõigete 3 ja 2 koosmõjust.

54      Arvestades selle menetlusliku valiku õiguslikke tagajärgi, kui kõne all on juba rakendatud meetmed (vt vaheotsus, punktid 56–63), ei või komisjon vaikimisi valida teist menetluslikku raamistikku, kui puudutatud liikmesriik väidab, et kohaldada tuleb esimest. Sellisel juhul peab komisjon liikmesriigi poolt selles staadiumis esitatud teabe alusel selle küsimuse suhtes läbi viima piisava uurimise isegi juhul, kui see uurimine tähendab uuritavate meetmete esialgset määratlemist.

55      Sarnaselt sellega, mida peab tegema, kui arutada küsimust abi tunnuste olemasolu kohta EÜ artiklist 10 tuleneva liikmesriikide ja institutsioonide vahelise lojaalse koostöö põhimõtte raames ja selleks, et menetlust mitte venitada, lasub omakorda liikmesriigil, kes leiab, et tegemist on olemasoleva abiga, kohustus esitada komisjonile seda seisukohta põhjendavad tõendid viivitamatult pärast seda, kui on komisjoni asjaomasest meetmest teavitanud. Kui need tõendid võimaldavad esialgse hindamise raames mõelda, et on tõenäoline, et asjaomased meetmed kujutavad endast olemasolevat abi, peab komisjon neid käsitlema EÜ artikli 88 lõigetes 1 ja 2 ette nähtud menetluslikus raamistikus. Seevastu juhul, kui liikmesriigi poolt esitatud tõendid ei võimalda sellise esialgse järelduseni jõuda või kui liikmesriik ei esita selles osas ühtegi tõendit, peab komisjon neid meetmeid käsitlema sama artikli lõigetes 3 ja 2 ette nähtud menetluslikus raamistikus.

56      Käesolevat asja tuleb uurida just neist põhimõtetest lähtudes.

57      Olukord ei ole täiesti võrreldav sellega, mis oli eespool viidatud kohtuotsuse Itaalia v. komisjon aluseks, millele on Itaalia valitsus esile toonud. Selles otsuses leidis Euroopa Kohus, et kui komisjon on andnud abikavale loa, siis on sama kava raames kohaldatud meetmete uue abina uurimine vastuolus õiguspärase ootuse ja õiguskindluse põhimõtetega. Seetõttu otsustas Euroopa Kohus, et kui asjaomane liikmesriik väidab, et meetmeid kohaldatakse eelnevalt lubatud abikava alusel, ei saa komisjon kohe alguses alustada EÜ artikli 88 lõikes 2 sätestatud menetlust osas, mis puudutab meetmete käsitamist uue abina, mis tooks kaasa nende peatamise, vaid ta peab eelnevalt kindlaks tegema, kas need meetmed on asjaomase abikavaga hõlmatud või mitte, ja juhul kui nad on sellega hõlmatud, peab ta kindlaks tegema, kas seda abikava heaks kiitvas otsuses kehtestatud tingimused on täidetud. Seega saab komisjon EÜ artikli 88 lõikes 2 ette nähtud menetluse alustada üksnes selle uurimise tulemusel tehtud negatiivse järelduse puhul, vaadeldes kõnealuseid meetmeid uue abina. Seevastu positiivse järelduse puhul peab komisjon EÜ artikli 88 lõigetes 1 ja 2 ette nähtud menetluse kohaselt käsitama neid meetmeid olemasoleva abina.

58      Vaatamata sellele ei tulene käesolevas asjas kõnealuste meetmete määratlemine olemasoleva abina otsusest, mida pooled nõustuvad tunnustama abikava heaks kiitva otsusena. Itaalia valitsus väidab, et määruse nr 3577/92 artkli 4 lõikest 3 tuleneb selles viidatud avalike teenuste lepingutega ette nähtud abikavade heakskiitmine, kuid komisjon leiab vastupidist. Seega ei ole võimalik väita, et komisjon oleks pidanud viivitamatult uurima nimetatud meetmete vastavust sellele nõukogu määrusele, mida ta ei pea abikava heaks kiitva otsusega võrdsustatavaks.

59      Selleks et valida, kas kõnealuseid meetmeid menetluslikult käsitleda olemasoleva või uue abina, tuleb esimese asjana lahendada just küsimus, kas määruse nr 3577/92 artikli 4 lõige 3 toob kaasa selles sätestatud avalike teenuste lepingutega ette nähtud kõikide abikavade heakskiitmise.

60      Komisjon uuris seda küsimust. Seega sisaldab vaidlustatud otsus järgmist lõiku: „Artikli 4 lõige 3 lubab olemasolevad avalike teenuste osutamise lepingud jõusse jätta kuni nende lõppemiseni. Neid „vanemusklausleid” tuleb tõlgendada kitsendavalt, sest tegemist on erandiga üldreeglist, mille kohaselt peavad [avalike teenuste] lepingud olema avatud kõigile Euroopa Liidu asjaomastele ettevõtjatele. Järelikult hõlmavad need klauslid üksnes seda abi, mis on vajalik, et tagada avalike teenuste pakkumine. Abi suhtes, mis neid piire ületab või võib neid ületada, peab komisjon riigiabi sätete alusel vastavalt tavapärasele menetlusele läbi viima uurimise”. Sellest viitest nähtub, et komisjon määratles uue abina üksnes avalike teenuste osutamise kohustuste raames kantud kulusid ületava rahastamise. See analüüs on täielikult ühtiv vaidlustatud otsuses esitatud nõudega peatada üksnes üldist majanduslikku huvi pakkuvate teenuste osutamisega seotud täiendavaid netokulusid ületav rahastamine, mitte Tirrenia grupiga sõlmitud avalike teenuste lepingute kogu rahastamine.

61      Itaalia valitsus ei saa seega komisjonile ette heita nende meetmete käsitamist, mille peatamist vaidlustatud otsus nõuab, algusest peale uue abina EÜ artikli 88 lõike 3 tähenduses, ilma et oleks uuritud Itaalia võimude poolt nende seisukoha, mille kohaselt tuli kõnealuseid meetmeid kohelda olemasoleva abina, toetamiseks esitatud tõendeid.

62      Seega on sisuliselt vaja lahendada küsimus, kas määruse nr 3577/92 artikli 4 lõige 3 tähendab vastupidiselt komisjoni arvamusele seda, et komisjon oleks pidanud määratlema kõnealused meetmed olemasoleva abina selles menetluse staadiumis kus ta pidi valima, kas käsitada neid olemasoleva või uue abina.

63      Komisjon leiab, et määruse nr 3577/92 artikli 4 lõige 3 ei anna luba riigiabiks ega muuda neid meetmeid olemasolevaks abiks üksnes põhjusel, et need on ette nähtud avalike teenuste osutamise lepingus, mis ise eksisteeris selle määruse jõustumise hetkel. Kõnealune määrus, mis on vastu võetud EÜ asutamislepingu artikli 84 (pärast muutmist EÜ artikkel 80) alusel, puudutab merevedude teenuste osutamise vabadust ja üksnes õigusakt, mille õiguslikuks aluseks on EÜ asutamislepingu artikkel 94 (nüüd EÜ artikkel 89), oleks võinud lubada riigiabi. Artikli 4 ainus eesmärk oli seega lubada säilitada teenuste vabale liikumisele seatud teatud takistused, mida õigustas vajadus säilitada teatud üldist huvi pakkuvad veoteenused. Komisjon rõhutab, et igal juhul ei kuulu Tirrenia grupi teatud äriühingute poolt tagatud rahvusvahelised ühendused määruse nr 3577/92 kohaldamisalasse, mis puudutab üksnes merekabotaaži.

64      Komisjoni argumentatsioon on õige üksnes osaliselt. Määruse nr 3577/92, mis käesolevat küsimust silmas pidades puudutab regulaarliinidel suunaga saarele või sealt tagasi, samuti aga saartevahelisel liinil tegutsevate laevandusettevõtjatega sõlmitud avalike teenuste osutamise lepinguid, artikli 4 lõige 3 sätestab, et 1. jaanuaril 1993 eksisteerinud avalike teenuste osutamise lepingud võivad jääda jõusse kuni nende lõppemiseni. Sellist tüüpi lepingud olemuslikult juba sisaldavad rahastamist puudutavaid sätteid, et tagada neis ette nähtud avalike teenuste osutamise kohustuste täitmine. Kuna määruse nr 3577/92 artikli 4 lõike 3 sõnastus peab silmas kõnealuste lepingute säilitamist, piiramata selle sätte ulatust nimetatud lepingute teatud aspektidele, on neis sisalduvad avalike teenuste osutamise kohustuste täitmise tagamiseks vajalikud rahastamise sätted mainitud artikli 4 lõikega 3 hõlmatud. Seega leiab komisjon vääralt, et säte piirdub selliste lepingutega kehtestatud võimalike ainu- või eriõiguste säilitamisega. Muus osas ei ole komisjon vaidlustatud otsuses võtnud sama kitsendavat seisukohta, kuna seal leidis ta, et avalike teenuste osutamise kohustuste kulude rahastamise piirides on kõnealuste lepingute rahastamismehhanismid määruse nr 3577/92 artikli 4 lõikega 3 hõlmatud.

65      Vaatamata sellele, vastupidiselt Itaalia valitsuse poolt põhimõtteliselt väidetule, ei kuulu võimalik abi, mis on suurem kui kõnealuste lepingute esemeks olevate avalike teenuste osutamise kohustuste tagamiseks vajalik, määruse nr 3577/92 artikli 4 lõike 3 kohaldamisalasse just seetõttu, et see ei ole selliste lepingute tasakaalustamiseks ja seega ka säilitamiseks vajalik. Seega ei saa seda abi kõnealuse sätte alusel olemasoleva abina käsitada.

66      Käesolevas asjas hõlmab Itaalia valitsuse hagi üksnes neid meetmeid, mille peatamist komisjon vaidlustatud otsuses oli nõudnud, see tähendab „kogu abi, mis ületab üldist majanduslikku huvi pakkuva teenuse osutamisega seotud täiendavaid netokulusid, vastavalt Itaalia võimude poolt üldise majandusliku huvi alusel kindlaksmääratud [avalike teenuste osutamise kohustustele]”. Tegemist on võimaliku abiga, mis ei ole nimetatud kohustuste täitmise tagamiseks vajalik ja mida ei saa seega määruse nr 3577/92 artikli 4 lõike 3 alusel olemasolevaks abiks lugeda. Seega võis komisjon vastupidiselt Itaalia valitsuse väidetule õiguspäraselt seda võimalikku abi uue abina käsitada.

67      EÜ artikli 87 lõike 1 ja artikli 88 lõigete 1 ja 3 rikkumisest tulenev hagi alus ei ole järelikult põhjendatud.

68      Kõigest eeltoodust johtub, et vaidlustatud otsus tuleb tühistada osas, millega nõutakse Tirrenia grupi laevade kütuse ja määrdeõliga varustamiseks rakendatud maksusüsteemi peatamist kuni Itaalia võimude teavitamiseni asjaomase ettevõtja suhtes läbiviidava menetluse lõpuleviimise otsusest, ja et ülejäänud osas tuleb hagi jätta rahuldamata.

 Kohtukulud

69      Kodukorra artikli 69 lõike 3 kohaselt võib Euroopa Kohus määrata kulude jaotuse või jätta kummagi poole kohtukulud tema enda kanda, kui osa nõudeid rahuldatakse ühe poole, osa teise poole kasuks või kui tegemist on eriliste põhjustega. Käesolevas asjas tuleb kohtukulud jätta poolte endi kanda.

Esitatud põhjendustest lähtudes

EUROOPA KOHUS (suurkoda)

otsustab:

1.      Tühistada Itaalia võimudele 6. augusti 1999. aasta kirjaga SG (99) D/6463 teatavaks tehtud komisjoni otsus alustada EÜ artikli 88 lõikes 2 ette nähtud menetlus riigiabi C 64/99 (ex NN 68/99) suhtes (EÜT 1999, C 306, lk 2) osas, millega nõutakse Gruppo Tirrenia di Navigazione laevade kütuse ja määrdeõliga varustamiseks rakendatud maksusüsteemi peatamist kuni Itaalia võimude teavitamiseni asjaomase ettevõtja suhtes läbiviidava menetluse lõpuleviimise otsusest (komisjoni 21. juuni 2001. aasta otsus C(2001) 1684 või komisjoni 16. märtsi 2004. aasta otsus C(2004) (lõplik)).

2.      Jätta hagi ülejäänud osas rahuldamata.

3.      Jätta kohtukulud poolte endi kanda.

Allkirjad.

---

* Kohtumenetluse keel: itaalia.