Teatavate siirdekalavarude kaitse

 

KOKKUVÕTE:

määrus (EÜ) nr 1936/2001 – teatavate siirdekalavarude püügi suhtes kohaldatavad kontrollimeetmed

MIS ON MÄÄRUSE EESMÄRK?

Selle eesmärk on täpsustada määruse I lisas loetletud teatavate siirdekalade ja imetajate püügiga seotud järelevalve- ja kontrollimeetmeid. Peamised nimetatud liigid on:

• tuun,
• mõõkkala,
• haid,
• vaalad ja
• pringlid.

PÕHIPUNKTID

Määrust kohaldatakse ELi liikmesriikide lipu all sõitvate ja ELis registreeritud kalalaevade suhtes, mis tegutsevad ühes järgmises vööndis:

• Vöönd 1: kõik Atlandi ookeani ja sellega seotud merede veed, mis on hõlmatud Rahvusvahelise Atlandi Tuunikala Kaitse Konventsiooniga (ICCATi konventsioon)*. Konventsioon võimaldas luua kalandusorganisatsiooni, millega EL ühines 1997. aastal: Rahvusvaheline Atlandi Tuunikala Kaitse Komisjon (ICCAT);
• Vöönd 2: kõik India ookeani veed, mis on hõlmatud India Ookeani Tuunikomisjoniga (IOTC)*;
• Vöönd 3: kõik Vaikse ookeani idaosa veed, sealhulgas piirkond, mis on määratletud rahvusvahelises delfiinide kaitseprogrammis.

VÖÖNDIS 1 KOHALDATAVAD JÄRELEVALVE- JA KONTROLLIMEETMED

Määrust (EÜ) nr 1936/2001 on korduvalt muudetud, viimati määrusega (EL) 2017/2107. 2017. aasta määrusega tunnistati kehtetuks määruse (EÜ) nr 1936/2001 osad, et võtta arvesse erinevad muudatused, mida ICCATi soovitustes on vastu võetud alates 2008. aastast.

Hariliku tuuni nuumamine

Hariliku tuuni nuumamisega* tegelevate ettevõtete register võeti kasutusele 2004. aastal. ELi liikmesriik peab teatama Euroopa Komisjonile oma jurisdiktsiooni alla kuuluvatest nuumamisega tegelevatest ettevõtetest, kellel ta lubab teostada ICCATi konventsiooni kohaldamisalas püütud hariliku tuuni nuumamist. Registreerimata nuumamisega tegelevad ettevõtted ei tohi teostada konventsiooni kohaldamisalas püütud hariliku tuuni nuumamist.

Kui harilik tuun viiakse nuumamiseks üle ELi kalalaevalt transpordilaevale, peavad nende kahe laeva kaptenid sisestama teatavad andmed oma püügipäevikutesse (üleviidud hariliku tuuni kogused, püügipiirkond, üleviimise kuupäev ja koht jne).

ELi riigid peavad:

• registreerima oma lipu all sõitvate laevade sumpadesse paigutatud hariliku tuuni kogused;
• teatama komisjonile andmed oma lipu all sõitvate laevade püütud ja sumpadesse paigutatud hariliku tuuni koguste ning püütud ja nuumamiseks ettenähtud hariliku tuuni ekspordi ja impordi kohta;
• tagama, et nende jurisdiktsiooni alla kuuluvad hariliku tuuni nuumamisega tegelevad ettevõtted esitavad oma pädevale asutusele sumpadesse paigutamise deklaratsiooni ja et nad on kantud registrisse;
• tagama, et nuumamisega tegelevad ettevõtted esitavad neile igal aastal nuumatud hariliku tuuni turustusdeklaratsiooni ning seejärel teavitavad komisjoni sumpadesse paigutatud hariliku tuuni kogustest ja eelmisel aastal turustatud kogustest.

VÖÖNDIS 2 KOHALDATAVAD JÄRELEVALVE- JA KONTROLLIMEETMED

• Iga ELi riik peab:
  • tagama, et tema lipu all sõitvad laevad järgivad vööndis kohaldatavaid meetmeid;
  • saatma komisjonile tema lipu all sõitvate ja tema territooriumil registreeritud üle 24 meetrise kogupikkusega laevade loetelu, millel lubatakse püüda tuunisid ja selle lähiliike IOTC piirkonnas. Komisjon saadab selle teabe IOTC täitevsekretariaadile ning
  • tagab, et kalapüüki teostavad üksnes registreeritud laevad.
• IOTC loetelus registreeritud laevad, mis püüavad kala õngejadapüügiga*, peavad saama ELi lipuriigi pädevatelt asutustelt loa enne ümberlaadimise* läbiviimist IOTC püügipiirkonnas.
• IOTC vööndis kalastamiseks lubatud ELi laevade püügivahenditel peavad olema erimärgised.
• ELi riigid peavad:
  • edastama IOTC sekretariaadile mitmesugused statistilised andmed rändliikide püügikoormuse ja saagi kohta;
  • looma nõutud statistilisi andmeid sisaldava elektroonilise andmebaasi, millele komisjonil on juurdepääs;
  • määrama oma sadamates tehtava kontrolli jaoks inspektorid, kes vastutavad I lisas loetletud kalaliikide ümberlaadimise ja lossimise järelevalve ja kontrolli eest;
  • väljastama igale inspektorile identifitseerimisdokumendi.
• Laeva kapten peab tegema laevakontrollimisel koostööd ja pakkuma võimalusi osade, seadmete ja dokumentide kontrollimiseks.
• Kui on põhjust uskuda, et kalalaev on rikkunud ICCATi vastuvõetud kaitsemeetmeid, kannab inspektor rikkumise kontrollakti. Ta peab tagama tõendusmaterjali turvalisuse ja saatma kontrolliakti oma asutusele. ELi riik, kellele on teatatud tema lipu all sõitva laeva toime pandud rikkumisest, võtab viivitamata meetmeid tõendusmaterjali saamiseks ja läbivaatamiseks, toimetab vajadusel edasist juurdlust ja kontrollib laeva. Seejärel teatab ta kehtestatud sanktsioonidest ja asjaomase laeva suhtes võetud meetmetest komisjonile. Komisjon omakorda edastab selle teabe ICCATi täitevsekretariaadile.
• ELi kalalaevad ei või vastu võtta I lisas loetletud liikidesse kuuluvat ümberlaaditavat kala riikkondsuseta laevadelt* või laevadelt, kes sõidavad koostööd mittetegeva riigi lipu all. ELi riigid saadavad komisjonile kõik riikkondsuseta laevade kontrolli tulemused ja kõik meetmed, mida nad rahvusvahelise õiguse kohaselt võtnud on.

VÖÖNDIS 3 KOHALDATAVAD JÄRELEVALVE- JA KONTROLLIMEETMED

Iga ELi riik peab tagama, et tema lipu all sõitvad laevad austaksid ELi õigusesse ülevõetud Ameerika Troopikatuunide Komisjoni meetmeid ja asjakohaseid rahvusvahelisi delfiinikaitseprogrammi käsitleva lepingu meetmeid.

MIS AJAST MÄÄRUST KOHALDATAKSE?

Määrust kohaldatakse alates 23. oktoobrist 2001.

TAUST

EL osaleb piirkondlikes kalandusorganisatsioonides, mis võimaldavad koostööd siirdekalavarude kaitse ja majandamise alal. Lepinguosalisena on ta kohustatud kohaldama kontrolli- ja järelevalvemeetmeid, mis on koostatud nende piirkondlike kalandusorganisatsioonide soovituste põhjal.

PÕHIMÕISTED

PÕHIDOKUMENT

Nõukogu 27. septembri 2001. aasta määrus (EÜ) nr 1936/2001, milles sätestatakse teatavate siirdekalavarude püügi suhtes kohaldatavad kontrollimeetmed (EÜT L 263, 3.10.2001, lk 1–8)

Määruse (EÜ) nr 1936/2001 muudatused on algdokumenti lisatud. Käesoleval konsolideeritud versioonil on üksnes dokumenteeriv väärtus.

SEONDUVAD DOKUMENDID

Euroopa Parlamendi ja nõukogu 17. mai 2017. aasta määrus (EL) 2017/1004 kalandussektori andmete kogumist, haldamist ja kasutamist käsitleva liidu raamistiku loomise ning ühise kalanduspoliitikaga seotud teadusliku nõustamise toetamise kohta ning millega tunnistatakse kehtetuks nõukogu määrus (EÜ) nr 199/2008 (ELT L 157, 20.6.2017, lk 1–21)

Nõukogu 20. novembri 2009. aasta määrus (EÜ) nr 1224/2009, millega luuakse ühenduse kontrollisüsteem ühise kalanduspoliitika eeskirjade järgimise tagamiseks, muudetakse määrusi (EÜ) nr 847/96, (EÜ) nr 2371/2002, (EÜ) nr 811/2004, (EÜ) nr 768/2005, (EÜ) nr 2115/2005, (EÜ) nr 2166/2005, (EÜ) nr 388/2006, (EÜ) nr 509/2007, (EÜ) nr 676/2007, (EÜ) nr 1098/2007, (EÜ) nr 1300/2008, (EÜ) nr 1342/2008 ning tunnistatakse kehtetuks määrused (EMÜ) nr 2847/93, (EÜ) nr 1627/94 ja (EÜ) nr 1966/2006 (ELT L 343, 22.12.2009, lk 1–50)

Vt konsolideeritud versioon.

Nõukogu 29. septembri 2008. aasta määrus (EÜ) nr 1005/2008, millega luuakse ühenduse süsteem ebaseadusliku, teatamata ja reguleerimata kalapüügi vältimiseks, ärahoidmiseks ja lõpetamiseks ning muudetakse määrusi (EMÜ) nr 2847/93, (EÜ) nr 1936/2001 ja (EÜ) nr 601/2004 ning tunnistatakse kehtetuks määrused (EÜ) nr 1093/94 ja (EÜ) nr 1447/1999 (ELT L 286, 29.10.2008, lk 1–32)

Vt konsolideeritud versioon.

Nõukogu 8. aprilli 2003. aasta määrus (EÜ) nr 1984/2003, millega kehtestatakse ühenduses toimuva hariliku tuuni, mõõkkala ja suursilm-tuuniga seotud kaubanduse statistilist seiret käsitlev süsteem (ELT L 295, 13.11.2003, lk 1–42)

Vt konsolideeritud versioon.

Viimati muudetud: 14.12.2018