See võimaldab Euroopa Komisjonil uurida kolmandate riikide poolt Euroopa Liidus (EL) tegutsevatele ettevõtjatele antud subsiidiume ja käsitleda nende negatiivset mõju ELi ühtsele turule.

Sellega kehtestatakse normid ja menetlused, mis võimaldavad komisjonil hinnata igat kolmanda riigi poolt antud välismaist subsiidiumi, mis annab kasu majandustegevusele ELis, ja kõrvaldada nende välisriigi subsiidiumidega põhjustatud moonutusi. Selle eesmärk on tagada võrdsed tingimused ja õiglane konkurents kõigi ELis tegutsevate äriühingute vahel.

PÕHIPUNKTID

Välismaine subsiidium on rahaline toetus, mille on otse või kaudselt andnud kolmas riik, mille tulemusel saadakse kasu ning mis piirdub ühe või mitme ettevõtja või tööstusharuga.

Selles kontekstis võib rahaline toetus hõlmata muuhulgas järgmist:

rahaliste vahendite või kohustuste ülekandmine, maksusoodustused ja võla kokkulepped;
maksmisele kuuluvast tulust loobumine, näiteks maksuvabastused;
kaupade tarnimine või teenuste osutamine.

Selline rahaline toetus on välisriigist, kui selle annab kolmanda riigi keskvalitsus, kõigi teiste tasandite avaliku sektori asutused ning avaliku ja erasektori üksused, kelle tegevuse saab omistada kolmandale riigile.

Välisriigi subsiidium

moonutab siseturgu, kui see parandab ettevõtja konkurentsiseisundit ja mõjutab negatiivselt konkurentsi siseturul, mida saab kindlaks määrata muuhulgas järgmiste näitajate abil:
- subsiidiumi suurus ja laad;
- ettevõtja olukord, sealhulgas tema suurus, majandustegevuse tase ja areng ning asjaomaste turgude või sektorite olukord;
- välisriigi subsiidiumi eesmärk ja tingimused;
ei moonuta tõenäoliselt siseturgu, kui ettevõtjale antava subsiidiumi kogusumma ei ületa kolme järjestikuse aasta jooksul 4 miljonit eurot;
ei moonuta siseturgu, kui
- ettevõtjale kolme järjestikuse aasta jooksul antava subsiidiumi kogusumma ei ületa ELi vähese tähtsusega riigiabi künnist (200 000 eurot);
- abi kasutatakse loodusõnnetuste või erakorraliste juhtumite tekitatud kahju korvamiseks;
moonutab kõige tõenäolisemalt siseturgu, kui see
- on antud raskustes olevale ettevõtjale ilma saneerimiskavata;
- on antud piiramatu tagatisena võlgade või kohustuste katteks;
- on ekspordi rahastamise meede, mis ei ole kooskõlas Majanduskoostöö ja Arengu Organisatsiooni reeglitega;
- hõlbustab otseselt koondumist (st ühinemist või omandamist);
- võimaldab ettevõtjal esitada põhjendamatult soodsa pakkumuse.

Komisjon

võib
- hinnata subsiidiumi negatiivset ja positiivset mõju võetavate meetmete üle otsustamisel;
- kehtestada ettevõtjale tasakaalustavad meetmed, et kõrvaldada tegelikud või võimalikud moonutused;
- kiita heaks ettevõtja kohustused moonutuste kõrvaldamiseks ja muuta need siduvaks;
- keelata teatatud tehingute korral subsideeritud koondumine või lepingu sõlmimine subsideeritud pakkujaga;
tagada, et kohustused või tasakaalustavad meetmed oleksid proportsionaalsed ning täielikult ja tulemuslikult kõrvaldaksid moonutused. Meetmed võivad muu hulgas hõlmata tootmisvõimsuse vähendamist, teatavate varade võõrandamist, koondumise lõpetamist või subsiidiumi tagasimaksmist asjakohase intressimääraga;
kehtestada vajaduse korral aruandlus- ja läbipaistvusnõuded või teavitamisnõuded tulevaste koondumiste või riigihangete kohta.

Komisjon võib subsiidiumide läbivaatamisel

küsida ja uurida mis tahes allikast pärinevat teavet;
korraldada inspekteerimisi nii ELis kui ka väljaspool ELi (kui riigi valitsusel ei ole vastuväiteid);
algatada põhjaliku uurimise, kui esialgse läbivaatamise põhjal on piisavalt tõendeid välisriigi subsiidiumi kohta, mis moonutab siseturgu. Sellisel juhul teeb ta ka järgmist:
- teavitab asjaomast ettevõtjat, ELi liikmesriike ja riigihanke korral avaliku sektori hankijat;
- avaldab Euroopa Liidu Teatajas teate, milles kutsutakse üles esitama kirjalikke seisukohti;
lõpetada esialgse läbivaatamise, kui ta jõuab järeldusele, et puuduvad märgid välisriigi subsiidiumist, mis moonutab siseturgu;
kohaldada ajutisi meetmeid konkurentsi säilitamiseks ja korvamatu kahju vältimiseks kuni lõpliku otsuse tegemiseni;
määrata trahve või sunniraha ühele või mitmele ettevõtjale, kes tahtlikult või ettevaatamatuse tõttu esitavad ebaõiget teavet või ei tee koostööd – trahvid ei tohi ületada 1 % aastakäibest ja sunniraha ei tohi ületada 5 % keskmisest päeva kogukäibest;
kohaldada trahve, mille suurus ei ületa 10 % aastakäibest ettevõtja puhul, kes ei täida oma kohustusi.

Eeskirjad suurte koondumiste (ühinemine ja omandamine) ja suurtes riigihankeprojektides osalemise kohta

nõuavad, et ettevõtjad teatavad komisjonile, kui
- omandatava ettevõtja ja ühinevatest ettevõtjatest või ühisettevõtte vähemalt ühe poole käive ELis on vähemalt 500 miljonit eurot ning välisriigi rahaline toetus on kolme eelneva aasta jooksul üle 50 miljoni euro;
- lepingu väärtus, ilma käibemaksuta, on vähemalt 250 miljonit eurot ja kolme eelneva aasta jooksul on välisriigi rahaline toetus vähemalt 4 miljonit eurot (riigihanked);
võimaldavad komisjonil viia läbi esialgne läbivaatamine või põhjalik uurimine ja otsustada, kas:
- lubada koondumist või riigihankelepingu sõlmimist asjaomase ettevõtja võetud kohustustega või ilma nendeta;
- keelata subsideeritud koondumine või riigihankelepingu sõlmimine subsideeritud pakkujaga;
- kohaldada eeskirju eiravate ettevõtjate suhtes trahve ja sunniraha.

Komisjon

võib
- saada liikmesriikidelt ja igalt füüsiliselt või juriidiliselt isikult teavet võimalike välisriigi subsiidiumide kohta, mis moonutavad siseturgu;
- korraldada turuolukorra uurimisi konkreetsete sektorite majandustegevuse või mõne toetusvahendi kasutamise kohta;
- pidada dialoogi kolmandate riikidega siseturgu moonutavate korduvate välisriigi subsiidiumide või sama kolmanda riigi antud subsiidiumide suhtes kohaldatavate jõustamismeetmete korral;
annab ettevõtjatele võimaluse vastata enne lõpliku otsuse vastuvõtmist;
omab õigust võtta vastu rakendusakte ja delegeeritud õigusakte;
avaldab hiljemalt 12. jaanuariks 2026 suunised, kuidas ta hindab ja kohaldab määruse teatavaid põhimõisteid, ning ajakohastab neid korrapäraselt;
esitab Euroopa Parlamendile ja Euroopa Liidu Nõukogule igal aastal aruande selle õigusakti kohta;
vaatab hiljemalt 13. juuliks 2026 ja seejärel iga kolme aasta tagant läbi määruse rakendamise ja täitmise ning esitab selle Euroopa Parlamendile ja nõukogule koos õigusakti võimalike muutmise ettepanekutega.

Üleminekukord sätestab, et määrust

kohaldatakse välismaiste toetuste suhtes, mis antakse viie aasta jooksul enne 12. juulit 2023 ja mis moonutavad siseturgu pärast seda kuupäeva;
ei kohaldata järgmiste suhtes:
- enne 12. juulit 2023 heakskiidetud koondumised, avalikud pakkumised või omandatud aktsiate kontrollpakk;
- enne 12. juulit 2023 alustatud riigihanke menetlused või sõlmitud riigihankelepingud.

MIS AJAST MÄÄRUST KOHALDATAKSE?

Määrus jõustus 12. jaanuaril 2023 ja seda kohaldatakse alates 12. juulist 2023. Teatamiskohustust suurte koondumiste ja riigihankemenetluste korral kohaldatakse alates 12. oktoobrist 2023.

TAUST

Liikmesriikide antud riigiabi kontrollitakse hoolikalt ELi õigusaktide alusel. Varem ei hõlmanud see siiski kolmandate riikide antud subsiidiume. Käesoleva määrusega kõrvaldatakse see lünk.

PÕHIDOKUMENT

Euroopa Parlamendi ja nõukogu 14. detsembri 2022. aasta määrus (EL) 2022/2560, mis käsitleb siseturgu moonutavaid välisriigi subsiidiume (ELT L 330, 23.12.2022, lk 1–45)

SEONDUVAD DOKUMENDID

Euroopa Parlamendi ja nõukogu 19. märtsi 2019. aasta määrus (EL) 2019/452, millega luuakse liitu tehtavate välismaiste otseinvesteeringute taustauuringute raamistik (ELT L 79 I, 21.3.2019, lk 1–14)

Määruse (EL) 2019/452 hilisemad muudatused on algdokumenti lisatud. Käesoleval konsolideeritud versioonil on üksnes dokumenteeriv väärtus.

Euroopa Liidu toimimise lepingu konsolideeritud versioon – Kolmas osa – Liidu sisepoliitika ja -meetmed – VII jaotis – Konkurentsi, maksustamise ja õigusaktide ühtlustamise üldeeskirjad – 3. peatükk – Õigusaktide ühtlustamine – Artikkel 114 (endine EÜ asutamislepingu artikkel 95) (ELT C 202, 7.6.2016, lk 94–95)

Euroopa Liidu toimimise lepingu konsolideeritud versioon – Viies osa – Liidu välistegevus – II jaotis – Ühine kaubanduspoliitika – Artikkel 207 (endine EÜ asutamislepingu artikkel 133) (ELT C 202, 7.6.2016, lk 140–141)

Euroopa Parlamendi ja nõukogu 26. veebruari 2014. aasta direktiiv 2014/23/EL kontsessioonilepingute sõlmimise kohta (ELT L 94, 28.3.2014, lk 1–64)

Vt konsolideeritud versioon.

Euroopa Parlamendi ja nõukogu 26. veebruari 2014. aasta direktiiv 2014/24/EL riigihangete kohta ja direktiivi 2004/18/EÜ kehtetuks tunnistamise kohta (ELT L 94, 28.3.2014, lk 65–242)

Vt konsolideeritud versioon.

Euroopa Parlamendi ja nõukogu 26. veebruari 2014. aasta direktiiv 2014/25/EL, milles käsitletakse vee-, energeetika-, transpordi- ja postiteenuste sektoris tegutsevate üksuste riigihankeid ja millega tunnistatakse kehtetuks direktiiv 2004/17/EÜ (ELT L 94, 28.3.2014, lk 243–374)

Vt konsolideeritud versioon.

Komisjoni 18. detsembri 2013. aasta määrus (EL) nr 1407/2013, milles käsitletakse Euroopa Liidu toimimise lepingu artiklite 107 ja 108 kohaldamist vähese tähtsusega abi suhtes (ELT L 352, 24.12.2013, lk 1–8)

Vt konsolideeritud versioon.

Nõukogu 20. jaanuari 2004. aasta määrus (EÜ) nr 139/2004 kontrolli kehtestamise kohta ettevõtjate koondumiste üle (EÜ ühinemismäärus) (ELT L 24, 29.1.2004, lk 1–22)

Viimati muudetud: 21.03.2023

Top