Kliimameetmed – siduv iga-aastane kasvuhoonegaaside heitkoguste vähendamine (2021–2030)

 

KOKKUVÕTE:

määrus (EL) 2018/842, milles käsitletakse liikmesriikide kohustust vähendada iga-aastaselt kasvuhoonegaaside heidet aastatel 2021–2030 ja millega panustatakse kliimameetmetesse, et täita Pariisi kokkuleppe alusel võetud kohustused

MIS ON MÄÄRUSE EESMÄRK?

• Selle jõupingutuste jagamise määrusena tuntud määruse (muudetud määrusega (EL) 2023/857) eesmärk on vähendada kasvuhoonegaaside heitkoguseid* järgmistest sektoritest: sisetransport (v.a lennundus), ehitised, põllumajandus, väiketööstus ja jäätmed. Need sektorid annavad Euroopa Liidus (EL) peaaegu 60 % heitkogustest.
• Selleks kehtestatakse määrusega 2030. aasta eesmärgid kasvuhoonegaaside heitkoguste vähendamiseks ELi liikmesriikides. Samuti sätestatakse selles eeskirjad kasvuhoonegaaside heitkoguste iga-aastaste piirväärtuste (väljendatakse aastaks eraldatud heitkogustes) määramiseks aastateks 2021–2030, mis viib järk-järgult eespool nimetatud eesmärkide täitmiseni. ESR kuulub poliitika ja meetmete hulka, mille eesmärk on vähendada ELi heitkoguseid 2030. aastaks vähemalt 55 %, nagu seda nõuab Euroopa kliimamäärus (EL) 2021/1119, (vt kokkuvõte), millega muudeti õiguslikult siduvaks ELi kliimaneutraalsuse eesmärk 2050. aastaks.

PÕHIPUNKTID

Kõigil liikmesriikidel ei ole sama 2030. aasta eesmärk. ESR jaotab kasvuhoonegaaside heite vähendamise koormuse vastavalt õigluse ja kulutasuvuse kaalutlustele.

Liikmesriigid peavad 2030. aastaks vähendama oma 2005. aasta kasvuhoonegaaside heitkoguseid vastavalt I lisa 2. veerus sätestatud protsendimääradele, mis jäävad vahemikku 10 % (Bulgaaria) kuni 50 % (Taani, Saksamaa, Luksemburg, Soome ja Rootsi).

Euroopa Komisjonil on õigus võtta vastu rakendusakte, millega kehtestatakse liikmesriikide aastaks eraldatud heitkogused aastateks 2021–2030 CO₂ ekvivalenttonnides vastavalt määruses sätestatud lineaarsetele trajektooridele. Arvestades sellega, et 2023. aastal muudeti 2030. aasta eesmärke ja nendeni viivate trajektooride süsteemi, muudab komisjon 2023. aastal komisjoni rakendusotsust (EL) 2020/2126, et ajakohastada aastatel 2023–2030 liikmesriikidele aastaks eraldatud heitkoguseid.

Muudetud määruse paindlikkuseeskirjad võimaldavad liikmesriikidel

• laenata teatud piirides järgmiseks aastaks eraldatud heitkoguseid ülemäärase heite katmiseks konkreetsel aastal;
• teatavatel tingimustel kanda üle järgmise aasta jooksul kasutamiseks mõeldud aastaks eraldatud heitkoguste ülejäägi;
• kanda kuni 10 % (aastatel 2021–2025) ja 15 % (2026–2030) oma aastaks eraldatud heitkogusest üle teisele liikmesriigile;
• tasaarvestada teatavatel tingimustel maakasutusest, maakasutuse muutusest ja metsandusest tuleneva kasvuhoonegaaside sidumisega kaasnevaid heitkoguseid (reguleeritud LULUCFi määrusega).

Üheksa liikmesriiki (loetletud II lisas: Belgia, Taani, Iirimaa, Luksemburg, Malta, Madalmaad, Austria, Soome ja Rootsi) võivad tunnistada kehtetuks piiratud protsendi oma heitkogustega kauplemise süsteemi saastekvootidest kuni 100 miljoni tonni CO₂-ekvivalendina, et kompenseerida ülemääraseid heitkoguseid ESRi sektorites. Liikmesriigid peavad 31. detsembriks 2023 komisjonile teatama, kui nad kavatsevad heitkogustega kauplemise süsteemi lubatud heitkoguseühikute piiratud kehtetuks tunnistamist kasutada või edasi kasutada.

Komisjon teeb vastavuskontrolle 2027. aastal (käsitleb heitkoguseid aastatel 2021–2025) ja 2032. aastal (käsitleb heitkoguseid aastatel 2026–2030). Kui kontrolli tulemusena selgub, et pärast eespool nimetatud paindlikkuse kasutamist ei ole liikmesriigil konkreetsel aastal piisavalt saastekvoote, et katta kogu oma kasvuhoonegaaside heitkogus, siis korrutatakse ülemäärane heitkogus koefitsiendiga 1,08 ja tulemus lisatakse järgmisel aastal tekitatud heitkogusele.

Liikmesriigid, kes vastavad teatavatele sisemajanduse kogutoodangu ja kasvuhoonegaaside heitkoguste kriteeriumidele, võivad saada kuni 105 miljonit CO₂ ekvivalenttonni sisaldavast tagavarareservist heitkoguseid, et kompenseerida oma heitkoguseid, mis ületavad 2030. aasta eesmärke.

Komisjon

• kohandab ja avaldab iga liikmesriigi aastased saastekvoodid;
• tagab liidu registri kaudu täpse arvestuse määruse eeskirjade järgimise kohta;
• vaatab määruse korrapäraselt läbi ning esitab Euroopa Parlamendile ja Euroopa Liidu Nõukogule kuue kuu jooksul aruande igast Pariisi kokkuleppe kohasest ülemaailmsest ülevaatest (vt kokkuvõte); kõnealune aruanne sisaldab eelkõige hinnangut vajaduse kohta rakendada ELi täiendavaid poliitikameetmeid seoses kasvuhoonegaaside heitkoguste vajaliku vähendamisega 2030. aasta järgses raamistikus ning sellele võidakse vajaduse korral lisada seadusandlikke ettepanekuid.

Samuti muudetakse määrusega (EL) 2018/842 ka määrust (EL) nr 525/2013, mis tunnistati hiljem kehtetuks ja asendati määrusega (EL) 2018/1999 – vt kokkuvõtet).

MIS AJAST MÄÄRUST KOHALDATAKSE?

Määrust (EL) 2018/842 kohaldatakse alates 9. juulist 2018.

Muutmismäärust (EL) 2023/857 kohaldatakse alates 16. maist 2023.

TAUST

See määrus on järjekordne samm ELi varasema Pariisi kokkuleppe raames võetud kohustuse täitmise suunas vähendada 2030. aastaks kasvuhoonegaaside heitkoguseid 1990. aasta tasemega võrreldes vähemalt 40 %.

Määrusega hõlmatud sektorid katavad ligi 60 % kogu ELi sisesest heitkogusest.

Lisateave:

• Jõupingutuste jagamine aastatel 2021–2030 – eesmärgid ja paindlikkus (Euroopa Komisjon)

PÕHIMÕISTED

PÕHIDOKUMENT

Euroopa Parlamendi ja nõukogu 30. mai 2018. aasta määrus (EL) 2018/842, milles käsitletakse liikmesriikide kohustust vähendada kasvuhoonegaaside heidet aastatel 2021–2030, millega panustatakse kliimameetmetesse, et täita Pariisi kokkuleppega võetud kohustused, ning millega muudetakse määrust (EL) nr 525/2013 (ELT L 156, 19.6.2018, lk 26–42)

Määruse (EL) 2018/842 hilisemad muudatused on algdokumenti lisatud. Käesoleval konsolideeritud versioonil on üksnes dokumenteeriv väärtus.

SEONDUVAD DOKUMENDID

Euroopa Parlamendi ja nõukogu 30. juuni 2021. aasta määrus (EL) 2021/1119, millega kehtestatakse kliimaneutraalsuse saavutamise raamistik ning muudetakse määruseid (EÜ) nr 401/2009 ja (EL) 2018/1999 (Euroopa kliimamäärus) (ELT L 243, 9.7.2021, lk 1–17)

Komisjoni 16. detsembri 2020. aasta rakendusotsus (EL) 2020/2126, milles määratakse kindlaks liikmesriikidele aastaks eraldatud heitkogused ajavahemikul 2021–2030 vastavalt Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrusele (EL) 2018/842 (ELT L 426, 17.12.2020, lk 58–64)

Vt konsolideeritud versioon.

Euroopa Parlamendi ja nõukogu 11. detsembri 2018. aasta määrus (EL) 2018/1999, milles käsitletakse energialiidu ja kliimameetmete juhtimist ning millega muudetakse Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrusi (EÜ) nr 663/2009 ja (EÜ) nr 715/2009, Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiive 94/22/EÜ, 98/70/EÜ, 2009/31/EÜ, 2009/73/EÜ, 2010/31/EL, 2012/27/EL ja 2013/30/EL ning nõukogu direktiive 2009/119/EÜ ja (EL) 2015/652 ning tunnistatakse kehtetuks Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrus (EL) nr 525/2013 (ELT L 328, 21.12.2018, lk 1–77)

Vt konsolideeritud versioon.

Euroopa Parlamendi ja nõukogu 30. mai 2018. aasta määrus (EL) 2018/841, millega lisatakse maakasutusest, maakasutuse muutusest ja metsandusest tulenev kasvuhoonegaaside heide ja sellest tulenevate kasvuhoonegaaside sidumine 2030. aasta kliima- ja energiapoliitika raamistikku ning millega muudetakse määrust (EL) nr 525/2013 ja otsust nr 529/2013/EL (ELT L 156, 19.6.2018, lk 1–25)

Vt konsolideeritud versioon.

Viimati muudetud: 11.12.2023