ELi toimimise lepingu artiklis 207 sätestatakse ELi kaubanduspoliitika õiguslik alus ning menetlused, mida tuleb järgida kaubanduse erinevate aspektide kohta otsuste langetamisel.

ELi toimimise lepingu artiklis 218 sätestatakse ELi eeskirjad kolmandate osapooltega läbirääkimiste pidamise kohta. Seda kohaldatakse läbirääkimistele ELi ja ühe või mitme kolmanda riigi või rahvusvahelise organisatsiooni vahel.

Need artiklid moodustavad õigusliku aluse, mille kohaselt peab Euroopa Komisjon rahvusvaheliste kaubanduslepingute läbirääkimisi pärast nõukogult läbirääkimisjuhiste saamist.

Vastastikuse tunnustamise lepingud* püüavad edendada kaupadega kauplemist ELi ja kolmandate riikide vahel, kõrvaldades tehnilisi tõkkeid vastavushindamisele juurdepääsu lihtsustamise kaudu. Valitsustevaheliste kahepoolsete lepingute kohaselt kiidab importiv riik heaks vastavushindamise tulemused*, mis on tehtud konkreetsete tööstustoodete kohta eksportiva riigi poolt määratud vastavushindamisasutustes, et kinnitada vastavust importiva osapoole nõuetele.

PÕHIPUNKTID

Vastastikuse tunnustamise lepingud:

võimaldavad ELi ettevõtjatel lasta määratud vastavushindamisasutustel ELis oma tooteid katsetada ja sertifitseerida, et kinnitada nende vastavust importiva osapoole nõuetele, ning seejärel neid eksportida kolmandatesse riikidesse importivas riigis edasise katsetamiseta, ning annavad sarnaseid võimalusi kolmandate riikide ettevõtjatele ja määratud vastavushindamisasutustele väljaspool ELi seoses nende ekspordiga ELi riikidesse;
sätestavad vastavushindamise tulemuste vastastikuse tunnustamise tingimused;
sisaldavad volitatud laborite, kontrolliasutuste ja erinevate vastavushindamisasutuste* loetelusid;
loovad ühiskomitee lepingu raames tekkivate küsimuste lahendamiseks.

ELil on vastastikuse tunnustamise lepingud järgmiste riikidega:

TAUST

Oma 21. detsembri 1989. aasta resolutsioonis leppisid ELi valitsused kokku vastastikuse tunnustamise lepingu põhimõtetes. 21. septembril 1992 volitasid nad Euroopa Komisjoni pidama läbirääkimisi vastastikuse tunnustamise lepingute sõlmimiseks ELi nimel teatavate kolmandate riikidega.

Lisateave:

Vastastikuse tunnustamise lepingud (Euroopa Komisjon)

PÕHIMÕISTED

Vastastikuse tunnustamise leping: rahvusvaheline leping, millega kaks või enam riiki tunnustavad üksteise vastavushindamistulemusi.

Vastavushindamine: menetlus, mille käigus toodet enne, kui seda tohib turustada, katsetatakse, kontrollitakse ja sertifitseeritakse, kindlustamaks, et see on kooskõlas asjaomase seadusandlusega.

Vastavushindamisasutus: asutus, mis hindab, kas toode vastab asjaomastele regulatiivsetele ja õiguslikele nõuetele. Need asutused võivad olla valitsusasutused, riiklikud standardiinstituudid, kaubandusliidud, tarbijate organisatsioonid, era- või riigiettevõtted.

PÕHIDOKUMENDID

Euroopa Liidu toimimise lepingu konsolideeritud versioon — Viies osa: liidu välistegevus — II jaotis: ühine kaubanduspoliitika — Artikkel 207 (endine EÜ asutamislepingu artikkel 133) (ELT C 202, 7.6.2016, lk 140–141)

Euroopa Liidu toimimise lepingu konsolideeritud versioon — Viies osa: liidu välistegevus — V jaotis: rahvusvahelised lepingud — Artikkel 218 (endine EÜ asutamislepingu artikkel 300) (ELT C 202, 7.6.2016, lk 144–146)

SEONDUVAD DOKUMENDID

Nõukogu 21. detsembri 1989. aasta resolutsioon üldise lähenemisviisi kohta vastavushindamisele (EÜT C 10, 16.1.1990, lk 1–2)

Viimati muudetud: 07.12.2018

Top

All