—

kes kohtub Wiesbadenis (Saksamaal) 25.–28. juunini 2007;

—

võttes arvesse kodukorra artikli 17 lõiget 1;

—

võttes arvesse Cotonous (Beninis) 23. juunil 2000 allkirjastatud partnerluslepingut ühelt poolt Aafrika, Kariibi mere ja Vaikse ookeani piirkonna riikide rühma ning teiselt poolt Euroopa Ühenduse ja selle liikmesriikide vahel, mida on muudetud Luxembourgis 25. juunil 2005 allkirjastatud partnerluslepingu muutmise lepinguga (edaspidi „Cotonou leping”), eelkõige selle artikleid 9, 68, 96 ja 97;

—

võttes arvesse ÜRO 31. oktoobri 2003. aasta korruptsioonivastast konventsiooni;

—

võttes arvesse Rahvusvahelise Kriminaalkohtu asutamist Roomas 17. juulil 1998;

—

võttes arvesse ÜRO 16. detsembri 1996. aasta deklaratsiooni korruptsiooni ja altkäemaksuvõtmise vastu rahvusvahelistes äritehingutes;

—

võttes arvesse Caracases 29. märtsil 1996. aastal vastu võetud Ameerika riikide korruptsioonivastast konventsiooni,

—

võttes arvesse Aafrika Liidu konventsiooni korruptsiooni ennetamise ja korruptsioonivastase võitluse kohta, mis võeti vastu Aafrika Liidu konverentsi teisel korralisel istungil Maputos 11. juulil 2003;

—

võttes arvesse OECD 21. novembri 1997. aasta konventsiooni, mis käsitleb võitlust välisriigi ametnikele rahvusvahelistes äritehingutes antava altkäemaksu vastu;

—

võttes arvesse AKV-ELi riikide rahapesuvastaseid õigusakte;

—

võttes arvesse 2. märtsi 2005. aasta Pariisi deklaratsiooni abi tõhususe kohta;

—

võttes arvesse G8 Eviani tippkohtumise 2. juuni 2003. aasta deklaratsiooni korruptsiooniga võitlemise ja läbipaistvuse suurendamise kohta ning võttes arvesse G8 Heiligendammi (Saksamaa) tippkohtumisel 8. juunil 2007. aastal vastu võetud deklaratsiooni „Aafrika majanduskasv ja vastutus”;

—

võttes arvesse Euroopa Kontrollikoja eriaruannet nr 2/2005 AKV riikidele antava EAFi eelarvetoetuse kohta (2);

—

võttes arvesse 2005. aasta juunis vastu võetud Rahvusvahelise Valuutafondi juhendit loodusressursside tulude läbipaistvuse kohta;

—

võttes arvesse Maailmapanga 2004. aasta ülevaadet mäetööstuse kohta;

—

võttes arvesse rahapesuvastase töökonna (FATF) 40 soovitust võitluseks rahapesu vastu;

—

võttes arvesse Vancouveris 9.–13. oktoobril 2006 toimunud FATFi täiskogu istungi tulemusi;

—

võttes arvesse algatusi „Avalda maksed” („Publish What You Pay”) ning „Avalda tulu” („Publish What You Earn”);

—

võttes arvesse mäetööstuse läbipaistvuse algatuse (EITI) põhimõtteid ja kriteeriume;

—

võttes arvesse Euroopa Liidu toetust Kimberley sertifitseerimisprotsessile teemantide impordil ja ekspordil ning AKV riikide osalust Kimberley protsessis;

—

võttes arvesse ELi metsaõigusnormide täitmise järelevalve, metsahalduse ja puidukaubanduse (FLEGT) tegevuskava ning EÜ määrust 2173/2005;

—

võttes arvesse 2003. aastal vastu võetud Aafrika metsaõigusnormide jõustamise ja metsahalduse kava;

—

võttes arvesse Euroopa Parlamendi 31. märtsi 2004. aasta resolutsiooni Euroopa Liidu arengupoliitika juhtimise kohta (3) ja 6. aprilli 2006. aasta resolutsiooni abi tõhususe ja korruptsiooni kohta arengumaades (4);

—

võttes arvesse oma 24. novembri 2005. aasta resolutsiooni liikmesriikide parlamentide rolli kohta Cotonou partnerluslepingu rakendamisel ning resolutsiooni põllumajandus- ja mäetööstustoodete kohta (5);

—

võttes arvesse Euroopa Komisjoni 12. oktoobri 2005. aasta teatist nõukogule, Euroopa Parlamendile ja Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomiteele „Euroopa Liidu Aafrika strateegia: Euro-Aafrika pakt Aafrika arengu kiirendamiseks”;

—

võttes arvesse Parlamendiliikmete Ülemaailmse Korruptsioonivastase Organisatsiooni (GOPAC) koostatud parlamendiliikme korruptsioonivastase võitluse käsiraamatut;

—

võttes arvesse 2006. aasta korruptsiooni tajumise indeksit, mille avaldas Berliinis organisatsioon Transparency International6. novembril 2006. aastal;

—

võttes arvesse parlamentaarse ühisassamblee juhatuse aruannet teabekogumismissiooni kohta Mauritaanias 23.–27. veebruaril 2006;

—

võttes arvesse poliitikakomisjoni raportit (AKV-EL/3937/07/lõplik),

A.

toetades põhimõtet, et valitsused vastutavad oma riigi ja kõigi oma kodanike ees riigi tulude ja kulude haldamise eest;

B.

arvestades, et loodusvarade kasutamisest saadud majanduslik ja finantskasu peab väljenduma inimarengu olulises tõusus;

C.

arvestades, et loodusvarade poolest rikaste riikide valitsustel on kohustus ja vastutus kasutada oma tulusid esmajoones elanikkonna põhivajaduste rahuldamiseks, eelkõige tervishoiu ja hariduse valdkonnas ning võitluseks vaesuse vastu;

D.

arvestades, et hea valitsemistava peaks arvestama asjaolu, et kõnealused tulud annavad palju rohkem lisandväärtust, kui loodusressursse töödelda ja rikastada riigi sees, selle asemel et neid toormena eksportida;

E.

arvestades, et ka suveräänsetel valitsustel ja pädevatel asutustel lasub kohustus kasutada loodusressursside kasutamisest saadud tulusid vastutustundlikult riigi praeguste ja tulevaste elanike otsese kasu huvides;

F.

arvestades, et loodusvarade kasutamine saab töötada jätkusuutliku arengu heaks ainult siis, kui selle negatiivne sotsiaalne ja keskkonnamõju on viidud miinimumini ning sellest saadav tulu jaotatakse õiglaselt;

G.

arvestades, et rikkalikke loodusressursse omavate riikide elanikel on võõrandamatu õigus saada kõige õiglasemal võimalikul viisil kasu ressurssidest tulenevast rikkusest ja majanduskasvu potentsiaalist;

H.

arvestades, et asjaomased äriühingud on samuti kohustatud tagama, et nende investeeringud aitavad kaasa nende riikide jätkusuutlikule arengule, mille loodusressursse nad kasutavad;

I.

arvestades, et nende äriühingute poolt valitsustele tehtavate — seaduslike — maksete vähene läbipaistvus kujutab endast märkimisväärset äririski, sest võimaldab neid süüdistada korruptiivsele käitumisele kaasaaitamises ning kahjustab nende tegevuse õiguspärasust;

J.

arvestades, et Euroopa valitsustel lasub kohustus sellise käitumise vastu võidelda;

K.

arvestades, et halb valitsemistava ja valitsuse loodusvaradest saadavate tulude haldamise läbipaistmatus tõenäoliselt suurendavad poliitilist korruptsiooni ja avaliku sektori vahendite väärkasutuse ohtu;

L.

arvestades nafta maailmaturuhinna tõusu viimase 36 kuu jooksul ja sellest tulenevat tulude ülejääki;

M.

arvestades, et arengumaades võib suur loodusvarade, eriti nafta kasutamisest saadav tulu, juhul kui seda asjakohaselt ei kasutata kõigi elanikkonnarühmade hüvanguks ja riigi arenguks, viia suure majandusliku ja sotsiaalse ebavõrdsuseni, suurendada sotsiaalset ebaõiglust ja isegi soodustada vägivalla õhkkonda, ning arvestades, et nafta puhul on oht, et kõrged majanduskasvu näitajad mõjutavad negatiivselt inimarengu näitajaid;

N.

arvestades, et Euroopa Parlament võttis 2004. aasta märtsis vastu muudatusettepaneku läbipaistvuse kohustust käsitleva direktiivi kohta, kutsudes ELi liikmesriike üles julgustama Euroopa väärtpaberiturgudel noteeritud äriühinguid avalikustama valitsustele tehtud maksed;

O.

arvestades, et valitsemistavade ja vastutuse parandamine riigi rahanduse haldamisel peab vähendama konfliktide ohtu seoses loodusvarade kasutamisega;

P.

arvestades, et maksusüsteemi läbipaistvuse märkimisväärne suurenemine ning korruptsiooni väljajuurimine aitaksid leevendada poliitilist ohtu ja tähendaksid stabiilsemat ning soodsamat keskkonda kodu- ja välismaistele investeeringutele, eelkõige mäetööstuse valdkonnas, nagu tunnistasid institutsionaalsed investorid, kelle hallatavad fondid moodustavad enam kui 12,3 miljardit eurot;

Q.

pidades silmas, et maksusüsteemi läbipaistvus ja energiavarustuse kindlus on omavahel seotud, kuna korruptsioon ja halvad valitsemistavad energiat tarnivates riikides võivad tugevdada kohalike elanike vihatunnet energiasektori suhtes ning põhjustada ohtu energiarajatistele, vähendades maailmaturgude energiaga varustatust;

R.

arvestades, et halb valitsemistava ja aruandekohustuse puudumine loodusvarade kasutamise kohta võivad omada keskkonna seisukohalt tõsiseid tagajärgi, liigne metsaraie võib põhjustada kõrbestumist ja tuua kaasa muid kliimamuutusi ja keskkonnakahjustusi, mõjutades inimesi, taimestikku ja loomastikku;

S.

arvestades, et nende piirkondade, mille loodusressursse kasutatakse, elanikkond ei saa kasumitest piisavalt osa ja lisaks tuleb neil tihti taluda selle tegevuse suurt keskkonnamõju, näiteks õhu, vee ja pinnase saastamist,

T.

arvestades, et loodusvarade hulka ei kuulu ainult mineraalsed maavarad, vaid ka taimestik, loomastik, puhas vesi ja puhas õhk, mida peaks kaitsma või mille seisundit tuleks parandada;

U.

pidades silmas keskkonnasõbralike parimate tavade juurutamist AKV riikide naftavarude ja peamiste loodusvarade haldamisel;

V.

arvestades, et korruptiivse tegevuse mõeldamatuks ja võimatuks muutmiseks on avaliku sektori teenistujate seas vaja edendada selliseid väärtusi ja häid omadusi nagu erapooletus, kindlameelsus, vastutustunne, läbipaistvus ja ausus;

W.

arvestades, et aususe ja eetiliste standardite edendamine on eelkõige vahend tagamaks, et elanikkonnale osutatakse teenuseid, mida tal on õigus seoses loodusvarade kasutamisega riigilt oodata;

X.

pidades silmas vajadust tugevdada arengumaade parlamentide ja demokraatlike institutsioonide suutlikkust, et nad saaksid tõhusamalt teostada kontrolli täitevvõimu ja eelarvepädeva institutsiooni üle;

Y.

arvestades, et loodusvarade omamine pole minevikus alati tähendanud õnne, vaid liigagi tihti on asjaomasele elanikkonnale olnud pigem needuseks riikides, kus puuduvad demokraatlik kontroll, aruandekohustus ja seaduslikkus ning kus võitlus loodusvarade pärast on tugevdanud korruptsiooni ja vägivaldseid konflikte, mille all kohalik elanikkond on sageli kannatanud;

Z.

arvestades, et kiiresti kasvava majandusega riikide, näiteks Hiina kasvav nõudlus loodusvarade järele on suurendanud rahvusvahelist konkurentsi nende ressursside pärast ja on tihti aidanud pikendada ebademokraatliku korra valitsemist, vägivaldseid konflikte ja inimõiguste rikkumisi,

AA.

arvestades, et teatud äriühingud ei järgi ILO peamisi tööstandardeid ja on süüdi surmaga lõppenud õnnetustes ning lapstööjõu kasutamises; arvestades, et nad on ka Aafrika metsade kadumise kiirenemise ning Aafrika ebaseadusliku elevandiluukaubanduse kasvu põhjustajad, et samas on mõned neist korduvalt Aafrika vetes ebaseadusliku kalapüügiga vahele jäänud,

1.

kutsub AKV riike üles suunama loodusvarade kasutamisest saadavat tulu esmajärjekorras oma elanikkonna põhivajaduste rahuldamisele tervishoiu, hariduse, loodusvarade ja keskkonnakaitse valdkonnas, aidates niimoodi kaasa aastatuhande arengueesmärkide saavutamisele;

2.

kutsub AKV ja Euroopa riike üles järgima ja täielikult rakendama Cotonou lepingu head valitsemistava käsitlevaid määratlusi ja soovitusi (artikli 9, lõige 3);

3.

kutsub liikmesriike ja komisjoni üles omistama oma mures hea valitsemistava pärast suuremat tähtsust AKV riikide arenevale töötlevale tööstusele kui Euroopa äriühingutele AKV riikide loodusressurssidele juurdepääsu tagamisele;

4.

kutsub AKV rühma kuuluvaid Aafrika riike üles ratifitseerima Aafrika Liidu konventsiooni korruptsiooni ennetamise ja korruptsioonivastase võitluse kohta; kutsub Kariibi mere piirkonna riike üles ratifitseerima Ameerika riikide korruptsioonivastast konventsiooni; kutsub kõiki AKV-ELi riike üles ratifitseerima ÜRO korruptsioonivastast konventsiooni ja ÜRO deklaratsiooni korruptsiooni ja altkäemaksuvõtmise vastu rahvusvahelistes äritehingutes ning võtma kasutusele konkreetseid mehhanisme eespool nimetatud lõike 3 sätete tõhusaks rakendamiseks ja selle järelevalveks;

5.

palub Euroopa Liidu liikmesriikide ja AKV riikide valitsustel kiita heaks ja aidata ellu rakendada põhimõtted, mis on leidnud kajastamist loodusvaradest saadava tulu haldamise parandamise eraviisilistes algatustes, näiteks EITI ning „Avalda maksed” ja „Avalda tulu”;

6.

palub Euroopa Komisjonil ja ELi liikmesriikide valitsustel EITI-t edendada ja täies mahus rakendada, muutes eelkõige kohustuslikuks selle läbipaistvust käsitlevad sätted, jõustades tõhusad kontrollimehhanismid ja rakendades selle viiendat kriteeriumi, mis käsitleb kodanikuühiskonna aktiivset kaasamist EITIsse, ning toetada rahaliselt EITI sihtfondi;

7.

kutsub AKV riike üles tagama, et tulusid kasutatakse ka majanduse mitmekesistamiseks ja tootmisprotsessi kõrgematel tasanditel majandustegevuse arendamiseks, selle asemel et piirduda lihtsalt loodusvarade hankimisega;

8.

palub komisjonil saata missioone energiat tarnivatesse arengumaadesse, et aidata neid EITI rakendamisel;

9.

palub kõigil AKV riikidel, kes on algatuse EITI ametlikult allkirjastanud, jätkata selle miinimumnõuete, eriti viienda kriteeriumi praktikas rakendamist, tagades, et kodanikuühiskonnal on võimalik täita oma järelevalverolli ilma piirangute ja mis tahes hirmu või hirmutamiseta;

10.

julgustab kõiki Cotonou lepingu allkirjastanud loodusvarade poolest rikkaid riike, kes pole veel ametlikult EITIga ühinenud, EITIga ühinema ning kutsub ELi liikmesriikide ja AKV riikide valitsusi üles rakendama Cotonou lepingu artikli 7 kodanikuühiskonna suutlikkuse ülesehitamise sätteid ning kahe 2002. aastal ja 2006. aasta aprillis peetud AKV kodanikuühiskonna foorumi soovitusi;

11.

palub kõigil AKV ja ELi riikide valitsustel veenda kõiki investoreid EITIga ühinema ja järgima muid loodusvarade kasutamisel head valitsemistava, läbipaistvust ja aruandekohustust edendavaid algatusi ja konventsioone;

12.

palub kõigil AKV ja ELi riikide valitsustel kutsuda ka uute riikide valitsusi üles täitma oma kohustusi, näiteks põhiliste rahvusvaheliste tööstandardite järgimine, lapstööjõu kasutamisest loobumine, väike- ja kergerelvade leviku piiramine eelkõige konfliktipiirkondades ning ebaseadusliku toorme ja metsamaterjali impordi keelustamine;

13.

palub Euroopa Komisjonil ja ELi liikmesriikidel seada loodusvarade poolest rikastele riikidele antav arenguabi sõltuvusse viimaste edasiminekust loodusvarade haldamisega seotud hea valitsemistava, läbipaistvuse ja aruandekohustuse valdkonnas, ühinedes ja aktiivselt rakendades algatusi nagu „Avalda maksed”, „Avalda tulu” ja EITI;

14.

palub Euroopa Liidu liikmesriikide valitsustel ja Euroopa Komisjonil toetada asjakohaste raamatupidamisstandardite ja äriühinguõiguse sätete kehtestamise kaudu liikmesriikide jõupingutusi läbipaistvuse edendamisel mäetööstuses kooskõlas Euroopa Parlamendi toetusega 2004. aasta märtsis läbipaistvuse kohustust käsitleva direktiivi muutmisele ja komisjoni 12. oktoobri 2005. aasta teatisega Aafrika strateegia kohta;

15.

palub kõigil osapooltel rakendada läbipaistvust ja suuremat aruandekohustust nõudvaid reegleid riigi kulude ja tulude haldamise süsteemides, sealhulgas:

16.

palub kõigil osapooltel tagada, et energiat tarnivate riikide valitsused, kellel on olnud tõsiseid juhtimis- ja korruptsioonialaseid probleeme, ei saaks kasutada mitteelutähtsat abi, soodsaid kaubandustingimusi ja muid eeliseid, kuni nad on tõendanud mõõdetavaid jõupingutusi läbipaistvuse suurendamiseks, eelkõige riigieelarve valdkonnas;

17.

kutsub kõiki kahe- ja mitmepoolseid rahastajaid ja ekspordikrediidi agentuure üles töötama välja mitte lihtsalt abstraktset nõuete kogu, vaid nõudeid, mis põhinevad valitsuste usalduslikul vastutusel oma kodanike ees ja partnerlusel, mis seab mittehumanitaarabi andmise sõltuvusse rea konkreetsete kriteeriumide järgimisest, eelkõige avaliku sektori läbipaistvus loodusvarade kasutamisest saadud tulu osas, kasutades Rahvusvahelise Valuutafondi juhendis, mis käsitleb loodusressursside tulude läbipaistvust, sätestatud põhimõtteid;

18.

kutsub AKV-ELi riike üles tagama, et loodusvarade kasutamisega seonduva hea valitsemistava, läbipaistvuse ja aruandekohustuse edendamine toimub ühistegevuse raames ja vastavalt Cotonou lepingu artiklis 8 sätestatud poliitilise dialoogi raames ühiselt kokkulepitud tingimustele;

19.

palub ELi liikmesriikide valitsustel tagada, et tulude kasutamise läbipaistvuse ja demokraatliku kontrolli edendamine ELile energiat tarnivates riikides oleks ühise Euroopa energiastrateegia prioriteet;

20.

soovitab, et loodusvarade kasutamisega seonduva hea valitsemistava, läbipaistvuse ja aruandekohustuse küsimused oleksid tulevases ELi-Aafrika ühisstrateegias tähtsal kohal;

21.

julgustab rakendama parimaid tavasid naftavarude haldamise valdkonnas, mis on sätestatud Rahvusvahelise Valuutafondi juhendis loodusressursside tulude läbipaistvuse kohta;

22.

palub AKV ja ELi riikide valitsustel ja parlamentidel tagada, et loodusvarade kasutamine ei kahjustaks ökoloogilist tasakaalu; märgib sellega seoses murega, et ülemäärane puuraie võib viia kõrbestumise ja muude kliimamuutusteni, mida peaks takistama vastutustundliku metsanduse ja asjakohase metsauuenduse kaudu; kutsub loodusvarasid kasutavaid äriühinguid üles keskkonnanõudeid järgima;

23.

kutsub riiklikke ja piirkondlikke valitsusi, parlamente ja institutsioone üles tagama, et loodusvarade seaduslik kasutamine oleks osa õhu, vee ja pinnase kaitsele ning taimestiku ja loomastiku mitmekesisuse säilitamisele suunatud meetmeid sisaldavast keskkonnakaitse kavast;

24.

palub kõigil valitsustel kehtestada seadused, millega keelatakse ebaseaduslikult raiutud puudest saadud metsamaterjali import, ja ühtlasi tagada, et riigihankemenetlustega hangitakse metsamaterjali vaid jätkusuutlikest ja seaduslikest allikatest;

25.

kutsub kõiki metsamaterjali tootvaid riike üles tagama täielikult jätkusuutlik kodumaise metsa raiumine, kohalike elanike õiguste austamine ja keskkonnamõju arvestamine;

26.

palub ELil koostada ametlik kõikehõlmav metsanduse ülevaade, tugevdada kohalike kogukondade omandi- ja juurdepääsuõigusi ning tagada avalikkuse sisuline osalemine;

27.

nõuab tungivalt kõigilt teemandikaubanduses osalevatelt riikidelt täielikku ühinemist Kimberley protsessiga töötlemata teemantide rahvusvahelises kaubanduses ettenähtud sertifitseerimiskorraga; rõhutab, kui oluline on liikuda teemanditööstuse ja selles osalevate riikide teemandikaubandust käsitlevatele suunistele vastavuse sõltumatu kontrolli suunas ja tagada, et Kimberley protsessis osalejad saaksid kontrollida selle protsessi järgimist teemanditööstuse poolt;

28.

kutsub ÜRO Julgeolekunõukogu liikmeid üles kinnitama „konfliktsete ressursside” määratlust ja lisama loodusvarade haldamine rahutagamiskomisjoni mandaadile;

29.

julgustab looma ja kasutama teabesüsteeme, näiteks kaevanduste andmebaas;

30.

rõhutab, et loodusvarasid kasutavad äriühingud peavad edendama läbipaistvat majanduskeskkonda, milles austatakse jätkusuutlikku arengut, ning et selline käitumine on äriühingute huvides; julgustab äriühinguid selleks käivitama ühisalgatusi, näiteks „puhaste” äriühingute sertifitseerimist;

31.

juhib tähelepanu sellele, et vastavalt Cotonou lepingu artiklitele 96 ja 97 võib tõsiste korruptsioonijuhtumite korral korraldada konsultatsioone;

32.

kutsub AKV riike üles alustama riigis avalikku arutelu loodusvaradest saadud tulude kasutamise ja sotsiaalse õigluse üle;

33.

palub naftat tootvatel AKV riikidel austada, toetada ja julgustada korruptsioonivastaste aktivistide ja läbipaistvuse kaitsjate tegevust;

34.

rõhutab AKV riikide parlamentide rolli hea valitsemistava edendamisel ning soovitab seda rolli ametlikult tunnustada ja kinnitada tulevases ELi-Aafrika ühisstrateegias;

35.

kutsub AKV ja ELi riikide riiklikke ja piirkondlikke parlamente ning kodanikuühiskonna esindajaid üles tegema koostööd, et luua muu hulgas kriminaalmenetlust hõlmav tasakaalustatud kontrollisüsteem valitsuste ja võimuorganite poolse korruptsiooni vältimiseks;

36.

nõuab tungivalt, et korruptsiooni atraktiivsuse vähendamise huvides suunaksid valitsused, institutsioonid ja kõik juhtpoliitikud osa loodusvarade vastutustundlikust kasutamisest saadud tuludest riigi- ja kohaliku omavalitsuse teenistujate, politseiametnike ja asjakohaste majandussektorite töötajate palkade tõstmiseks;

37.

kutsub AKV riikide valitsusi ja komisjoni üles toetama AKV riikide ja piirkondlikke parlamente nende tegevuses eelarvepädeva asutusena, kasutades dialoogi, teabe jagamist ja suutlikkuse suurendamist;

38.

palub komisjonil koostada teatis, milles määratletakse Euroopa Liidu strateegia parlamentaarse demokraatia ja õigusriigi tugevdamiseks arengumaades;

39.

julgustab AKV riikide parlamente sundima valitsusi võitlema sisemise korruptsiooni vastu ja soodustama niiviisi häid valitsemistavasid riigitulude haldamisel korruptsioonivastaste õigusnormide ja sõltumatute kontrollimehhanismide liitmise abil, et saavutada suurem läbipaistvus ja parem juurdepääs teabele loodusvarade kasutamisest saadud tulude kasutamise ja suunamise kohta;

40.

rõhutab, et samuti on tähtis tugevdada AKV riikide kohtusüsteemi, sõltumatut kohut ja kõrgemaid kontrolliasutusi;

41.

kutsub AKV riikide parlamente üles mis tahes sisemise korruptsiooni ohu vältimiseks võtma vastu konkreetse tegevusjuhendi hea valitsemistava jaoks; usub, et parlamendiliikmete tulude avalikustamine võib samuti aidata läbipaistvust suurendada;

42.

kutsub riikide ja piirkondade parlamente üles toetama ja lihtsustama kodanikuühiskonna organisatsioonide tegevust võitluses halbade valitsemistavade ja korruptsiooni vastu, võimaldades neil töötada optimaalsetes tingimustes ja maksimaalse tegutsemisvabadusega ning tagades neile selleks suutlikkuse, vahendid ja vajalikud ressursid;

43.

nõuab, et kodanikuühiskonna organisatsioonid ja riikide parlamendid osaleksid tõhusalt eelarve järelevalves, kontrollides riigikulude jälgimist, võrreldes OECD arenguabikomitee kriteeriumide põhjal täpselt eraldatud summasid kulutatud summadega;

44.

usub, et asjakohane on töötada välja konkreetsed sotsiaalsed näitajad, et saada täpsemaid andmeid Cotonou lepingu allkirjastanud riikides saavutatud valitsemistavade kvaliteedi kohta, ja kutsub asjaomaseid kodanikuühiskonna organisatsioone üles läbipaistvusele oma tulude kasutamise osas;

45.

kutsub valitsusi, institutsioone ja kõiki juhtpoliitikuid üles tagama, et ametnikud saavad erikoolitust ja on teadlikud vastutustundliku ja keskkonnasõbraliku loodusvarade kasutamise tähtsusest;

46.

rõhutab, et võitlus korruptsiooniga võib tõhusalt kaasa aidata turvalisema investeerimiskliima loomisele; kutsub Euroopa Liitu riigikulutuste kontrolli ja vastutuse hindamise programmi — mis pakub ühtlustatud raamistikku tagatiseta antud laenuga seotud riskide hindamiseks vastuvõtjariikides — kaasesimehena üles kaasama konkreetseid näitajaid korruptsioonitaseme mõõtmiseks;

47.

palub komisjonil tugineda sel moel tuvastatud korruptsioonitasemetele, et edendada häid valitsemistavasid ja alustada konsultatsioone vastavalt Cotonou lepingu artiklitele 96 ja 97, et võtta korrumpeerunud valitsemiskordade suhtes asjakohaseid meetmeid; juhib siiski tähelepanu, et hea valitsemistava edendamine ei peaks olema abitingimuste ühepoolse kehtestamise ettekäändeks;

48.

tuletab meelde piirkondlike algatuste, näiteks Aafrika vastastikune järelevalvemehhanism (African Peer Review Mechanism, APRM), olulist rolli korruptsiooni vähendamisel ja hea valitsemistava edendamisel; rõhutab, et Aafrika riigid peavad nimetatud algatusi rakendama ja liikmesriigid peavad pakkuma selleks tehnilist ja rahalist abi;

49.

palub Euroopa Liidu finantskeskustega liikmesriikidel võtta kõik vajalikud õiguslikud ja haldusmeetmed, et tagada seadusevastaselt omandatud vahendite päritolumaale tagasi suunamine;

50.

teeb kaaspresidentidele ülesandeks edastada käesolev resolutsioon AKV-ELi nõukogule, Euroopa Komisjonile, Aafrika Liidu komisjonile, Üleaafrikalisele Parlamendile ning riikide ja piirkondlikele parlamentidele ning Parlamendiliikmete Ülemaailmsele Korruptsioonivastasele Organisatsioonile.

—

kes kohtub Wiesbadenis (Saksamaal) 25.–28. juunil 2007;

—

võttes arvesse kodukorra artikli 17 lõiget 1;

—

võttes arvesse Cotonous 23. juunil 2000 allkirjastatud kaubanduse ja vaesuse vähendamise alase AKV-ELi partnerluslepingu eesmärke;

—

võttes arvesse ÜRO aruannet toiduainetega kindlustatuse kohta arengumaades, mille ÜRO eriraportöör esitas ÜRO inimõiguste komisjonile 2002. aasta märtsis (2);

—

võttes arvesse Kaplinna deklaratsiooni AKV-ELi tulevaste läbirääkimiste kohta uue kaubanduskorra üle;

—

võttes arvesse 1996. aasta ülemaailmse toiduainetega kindlustamist käsitleva tippkohtumise lubadust vähendada poole võrra alatoidetud inimeste arvu aastaks 2015, mille täitmisest ollakse veel väga kaugel (3);

—

võttes arvesse ÜRO aastatuhande arengueesmärkide deklaratsiooni seoses selles antud lubadusega kaotada vaesus (4);

—

võttes arvesse ÜRO arenguprogrammi raames koostatud järjestikuseid inimarengu aruandeid;

—

võttes arvesse 10. detsembril 2006. aastal avaldatud AKV piirkondlike põllumajandustootjate organisatsioonide võrgustike poolt koostatud majanduspartnerluse lepingute vahekokkuvõtet (5) ja pooleliolevaid läbirääkimisi majanduspartnerluse lepingu üle,

A.

arvestades, et vastavalt 2006. aasta ÜRO kaubandus- ja arengukonverentsi aruandele vähimarenenud maade kohta, on äärmises vaesuses elavate inimeste arv viimase kolmekümne aasta jooksul enam kui kahekordistunud, kerkides 138 miljonilt 1960ndatel aastatel 334 miljonini aastal 2000, ja kui praegused suundumused jätkuvad, siis suureneb vähem kui 1 USA dollariga päevas äraelavate inimeste arv 2010. aastaks 334 miljonilt 471 miljonini;

B.

arvestades, et nälg, alatoidetus ja toidu kättesaamatus miljonite inimeste jaoks on muu hulgas — nii arengumaade kui ka tööstusriikide valitsuste — majandus-, põllumajandus- ja kaubanduspoliitika tagajärg;

C.

arvestades, et põllumajandus on enamiku AKV riikide elanike jaoks väga tähtis majandussektor; arvestades, et nende elatusallikad sõltuvad põllumajanduslikust tootmisest ja sellega seotud tegevusaladest, et kõigi AKV riikide töötavatest elanikest on kõnealuses sektoris hõivatud hinnanguliselt 60 %; arvestades, et 73 % Aafrika maapiirkondade elanikest on oma vajadusteks tootvad väiketalupidajad, kelle jaoks toiduainetega kindlustatus on esmatähtis küsimus;

D.

arvestades, et bioloogiline mitmekesisus, jätkusuutlik põllumajandus ja toiduainetega kindlustatus sõltuvad täielikult AKV riikide toidualase sõltumatuse tunnustamisest ja poliitilisest keskkonnast, milles kaitstakse AKV riikide habrast majandust ja põllumajandustootjate individuaalseid ning kollektiivseid õigusi toiduainete tootmise parandamise huvides seemneid ladustada, vahetada, jaotada ja nende omadusi parandada;

E.

arvestades, et AKV riikides on põllumajandustootjateks ja eksportijateks enamasti väikesed talumajapidamised, mis on hinnakõikumiste suhtes väga tundlikud;

F.

arvestades, et enamiku AKV riikide põllumajandustoodete eksport koosneb ühe või kahe töötlemata toote ekspordist, mis annab nende majandusele vähe lisandväärtust ja muudab selle veelgi haavatavamaks;

G.

arvestades, et viimase 15 aasta jooksul on traditsiooniliste põllumajandustoodete, näiteks kohvi, kakao, naha ja toornahkade eksport ELi turule vähe kasvanud, mis on teravas vastuolus suure potentsiaaliga uute toodete, näiteks lilled, ja kiirelt laienevate nišiturgude, nagu õiglane kaubandus ja mahepõllundustooted, ekspordinumbrite kuuekordse kasvuga;

H.

arvestades, et alates 1980ndatest rakendatud struktuurilise kohandamise programmidega on vähendatud valitsuse toetust väiketalupidajatele ja toiduainete tootmisele ning aidatud kaasa kohaliku põllumajanduse nõrgenemisele;

I.

arvestades, et AKV põllumajanduspoliitika radikaalne muutus hõlmab põllumajandustootmise sisendite ja väljundite hinnakontrolli kaotamist, imporditollide drastilist vähendamist, väiksemat valitsuse tuge põllumajandustootmise laiendamisele ja veterinaarteenustele, poolriiklike põllumajanduslike turundusorganisatsioonide kaotamist ja siseturu avamist välisele konkurentsile;

J.

arvestades, et AKV põllumajandustootjaid kahjustab sisetarbimise põhitoodete, nagu teravili, piim, liha, köögiviljad ja töödeldud tooted, import;

K.

arvestades, et kaubaliste kultuuride tootmisel põhinev majandus, mis paratamatult sõltub kliima- ja maastikutingimustest, asetab AKV riikide elanikud paradoksaalsesse olukorda, kus nad toodavad toitu rahvusvahelisele turule, importides samas rikastest riikidest oma vajaduste rahuldamiseks subsideeritud põhitoiduaineid;

L.

arvestades, et AKV riikide eksporditulud on viimastel kümnenditel vähenenud, vaatamata sellele, et troopiliste kultuuride osas on neil absoluutne konkurentsieelis, sest toorainete hinnakõikumised on põhjustanud troopilise kultuuride, näiteks kohvi, kakao, palmiõli ja puuvilla hinna kuni 60 % languse, millel on AKV riikide elanikele katastroofiline sotsiaalne ja majanduslik mõju;

M.

arvestades, et praegune läbirääkimisprotsess majanduspartnerluse lepingu üle ei ole asjakohane, eriti põllumajandussektori suhtes, arvestades tohutuid tootlikkuse ja konkurentsivõime erinevusi kuue AKV piirkonna ja ELi vahel;

N.

tuletades meelde, et AKV-ELi kaubandussuhted on põhinenud Yaoundé lepingutele endiste koloniaalriikide ja nende endiste kolooniate vahel, mille eesmärk oli tagada Euroopale juurdepääs teatavatele toormetele, pakkudes samas AKV riikidele — eelkõige tooraineprotokollide alusel — kindlaid turge ja väärtuslikku, stabiilset ning ennustatavat eksporditulu;

O.

arvestades, et vastavalt ÜRO 2006. aasta teisele maailma veevarude arenguaruandele elab 75 % Aafrika elanikest kuivades või poolkuivades piirkondades ja umbes 20 % iga-aastaste ulatuslike kliimakõikumistega piirkondades;

P.

arvestades, et aastatuhande ökosüsteemi hindamise aruandes järeldatakse, et umbes 60 % maailma ökosüsteemist, sealhulgas magevee- ja kalavarudest, halveneb või seda ei kasutata jätkusuutlikult; arvestades, et kõige enam kannatavad selle tulemusena maailma vaeseimad inimesed, kusjuures kõige probleemsemateks valdkondadeks on veevarud, põllumajandus, inimeste tervis, bioloogiline mitmekesisus ja maailmamere veetaseme tõus;

Q.

arvestades, et ennustatakse üleujutuste ja põudade sagenemist, mis toob kaasa nälja ja sotsiaal-majandusliku heaolu ulatusliku kadumise, eriti Aafrikas, samas kui maailmamere veetaseme tõus ähvardab muuta mõned Vaikse Ookeani saared elamiskõlbmatuks;

R.

arvestades, et valitsustevahelise kliimamuutuste rühma 2007. aasta neljanda hindamisaruande kohaselt võib kliimamuutus järgmise 50 aasta jooksul takistada aastatuhande arengueesmärkide saavutamist, kusjuures 2020. aastaks väheneb mõnede Aafrika riikide põllumajanduse saagikus tõenäoliselt kuni 50 % ja mõnedel Kariibi mere, Aafrika ranniku ja Vaikse Ookeani väikestel saartel tuleb puudus joogiveest;

S.

arvestades, et FAO hinnangul on 25s enim mõjutatud Aafrika riigis alates 1985. aastast surnud AIDSi 7 miljonit põllumajandustöötajat ja järgmise kahe aastakümne jooksul sureb tõenaoliselt veel 16 miljonit;

T.

arvestades, et kümnes enim mõjutatud Aafrika riigis väheneb tööjõud eeldatavalt 10–26 % ja see kujutab endast väga tõsist ohtu inimeste tervisele ning Aafrika sotsiaalsele ja majanduslikule arengule, milles põllumajandusel on keskne roll;

U.

arvestades, et HIV/AIDS mõjutab eelkõige tööealist elanikkonda, jättes mõjutatud piirkonnad ilma toiduainetootjatest ja -kasvatajatest ning kahjustades põllumajandussektorit mitme järgneva põlvkonna jooksul;

V.

arvestades, et väiketalupidamise ja HIV/AIDSiga seotud küsimused on omavahel seotud, kuna jätkusuutlik väikepõllupidamine on vajalik mitte ainult retroviirusevastaste ravimite eest tasumiseks vajalike vahendite hankimiseks, vaid ka tasakaalustatud ja toitva toidu allikana, mida on vaja, et nimetatud ravimid mõjuksid;

W.

arvestades, et pandeemiast mõjutatud maapiirkondade elanike, eriti vanurite, naiste ja haigusest nõrgestatud täiskasvanute konkreetsete vajaduste rahuldamiseks tuleks välja töötada toimetulekustrateegiad, maa, krediidi ja ravimite kasutamise võimalused ning uued vahendid;

X.

arvestades, et vaatamata asjaolule, et enamik AKV riikide vaestest elavad maapiirkondades, ei sea ei riikide valitsused ega ELi arengukoostöö poliitika põllumajanduse ja maaelu arendamist prioriteediks;

Y.

arvestades, et 78st AKV riigist on ainult 4 muutnud põllumajanduse üheksanda EAFi raames prioriteetseks sektoriks;

Z.

arvestades, et 30,7 % üheksanda EAFi mahust on eraldatud struktuurilise kohandamise programmidele, 21,4 % transpordile, ainult 7 % maaelu arengule ja 1,1 % konkreetselt põllumajandusega seotud sektoritele,

AA.

arvestades, et ehkki enamik tootva töö tegijatest on naised, ei tunnustata nende tööd ja nende konkreetsetele vajadustele pööratakse väga vähe tähelepanu;

AB.

arvestades, et kümnenda EAFi reeglite kohaselt valitakse iga riigi kohta välja ainult kaks prioriteetset sektorit;

AC.

arvestades, et väiketalupidajatel on väga raske laenu saada ja see takistab nende arengut;

AD.

arvestades, et vähemsoodsate piirkondade väiketalupidajate vajadustele tuleks omistada suuremat tähtsust, sest traditsiooniliselt on nad põllumajandustoetustest ilma jäänud; arvestades, et kaugete ja vaesemate piirkondade toetamine on ELi ühtekuuluvuspoliitika kindlakskujunenud põhimõte;

AE.

arvestades, et ELis töötatakse praegu välja „abi kaubanduse vastu” strateegiat, mille raames võidakse suurendada väikeste põllumajandustootjate toetusi,

1.

on seisukohal, et AKV-ELi arengukoostöö poliitika peaks tunnustama AKV riikide õigust kaitsta väiketalupidajate sissetuleku tagamiseks, kohaliku tootmise suurendamiseks ja toiduainetega kindlustatuse tagamiseks oma põllumajandust, nähes samas ette turu valikulist avamist nii, nagu toimiti Euroopas;

2.

usub, et vaesuse ja toiduainetega kindlustamatuse vastu võitlemisel tuleb tegeleda arengumaade vaesuse struktuuriliste põhjustega, ja seega nõuab meetmeid maale, veele ja bioloogiliselt mitmekesistele ressurssidele juurdepääsu soodustamiseks ning põllumajanduslike väikemajapidamiste kohaliku toetamise poliitika edendamiseks, et saavutada nende jätkusuutlikkus;

3.

toetab Aafrika riigijuhtide Maputo deklaratsiooni (6), milles tunnistatakse põllumajanduse keskset rolli vaesusega võitlemisel ja vajadust suurendada 10 % võrra kõnealuse sektori eelarvetoetust;

4.

usub, et põllumajandustootjate organisatsioone tuleb tunnustada maaelu ja põllumajandust mõjutavate algatuste tähtsate osalistena ja et nad tuleb kaasata valitsusvälisesse rühma, kellega Euroopa Komisjon regulaarselt konsulteerib; usub eelkõige, et elatuspõllumajandusega tegelevate väiketalupidajate huvid peavad olema asjakohaselt esindatud;

5.

palub ELi ja AKV riikidel oma poliitika ümber kujundada, asetades põllumajanduse EAFi programmide keskmesse, arvestamaks asjaolu, et enamik AKV riikide vaestest elab maapiirkondades;

6.

kutsub ELi üles toetama vaeste riikide majanduse struktuuri muutmist nii, et nende tootmisstruktuurid liiguksid ekspordipõhiselt majanduselt piirkondliku jätkusuutliku arengustrateegia suunas, arvestades elanikkonna tegelikke vajadusi ning võttes eesmärgiks vähendada sõltuvust tööstusriikidest ja ehitada üles kohalikud ja piirkondlikud turud;

7.

kinnitab piisavate vahendite kättesaadavuse tähtsust, et piirkondlikele ja ELi turgudele eksporditavad väiketalupidajate tooted vastaksid näiteks märgistust, pakendamist ja tervishoiunõudeid käsitlevatele eeskirjadele ning et pakkuda põllumajandustootjatele asjakohast koolitust;

8.

kinnitab, et kättesaadavaks tuleb teha piisavalt vahendeid, et väiketalupidajad, eriti naised, saaksid investeerida kohaliku tootmise arendamisse;

9.

soovitab eraldada vastavalt Cotonou lepingule EAFi kaudu rohkem rahalisi vahendeid maakogukondi ja põllumajandustootjaid teenindavatele organisatsioonidele;

10.

nõuab EAFi abi võimaluse korral mahepõllundusele üleminekuks ja vajaduse korral õiglase kaubanduse rakendamiseks, et edendada pikaajaliselt jätkusuutlikku tootmist ja suurendada põllumajandustootjate tulu toodangu kilogrammi kohta;

11.

nõuab EAFi abi kaasaegsete merevee magestamise ja vee kvaliteedi parandamise tehnoloogiate kasutamisele kõikjal, kus valitseb veepuudus;

12.

nõuab EAFi abi kapitalimahuka pestitsiidide ja kunstväetiste kasutamise vähendamiseks, et soodustada jätkusuutlikumate alternatiivsete toitaineallikate ja kohalikesse oludesse sobivate taimekaitsevahendite kasutamist;

13.

nõuab elatuspõllumajandusega tegelevate väiketalupidajate vajaduste esiletõstmist AKV ja ELi arengustrateegia poliitikas, arvestades nende suurt osakaalu AKV põllumajandustootjate hulgas ja nende erilist haavatavust;

14.

on seisukohal, et mõned ebavõrdsete partnerite vahel sõlmitud vabakaubanduslepingud on süvendanud vaesust, mõjuvad halvasti toiduainetega kindlustatusele ja muudavad mõnede toiduainete netoimportijatest AKV riikide olukorra halvemaks; kutsub ELi ja liikmesriike üles sellega arvestama, kui kaalutakse vahendite jaotust ametliku arenguabi suurendamisel kaubandusega seotud nõuetele vastavaks;

15.

märgib, et doonorriikide väljatöötatud vabakaubanduspoliitika, mis hõlmab ulatuslikku imporditollide vähendamist, on kaasa toonud toiduainete impordi mahu olulise kasvu mitmes Aafrika riigis: riisi import Burkina Fasosse on kasvanud 99 000 tonnilt 1996. aastal 137 808 tonnini 2000. aastal ja kohaliku riisitoodangu maht on kahanenud 111 700 tonnilt 1997. aastal 66 300 tonnini 2001. aastal, praegu kaetakse Kamerunis imporditud riisiga 87 % elanikkonna vajadustest ja seda kohalike tootjate kahjuks;

16.

kutsub AKV riike üles saavutama tugev, toimiv, jätkusuutlik ja täiendav piirkondlik integratsioon, enne kui kaalutakse vabakaubanduslepingu sõlmimist ELi ja/või teistega, ning on seisukohal, et AKV juhitud piirkondlik integratsioon peaks olema arengule suunatud majanduspartnerluse lepingute sõlmimise eeltingimus;

17.

märgib üllatunult, et majanduspartnerluse lepingu üle läbirääkimiseks moodustatud piirkondlikud ühendused ei vasta alati olemasolevatele piirkondlikele struktuuridele, mille raames AKV riigid praegu töötavad;

18.

kutsub kõiki majanduspartnerluse lepingu üle läbirääkivaid asjaomaseid pooli üles tagama, et olemasoleva kauplemiskorraga tagatud eelised säilivad ja rakenduvad praktikas, nii et ühegi AKV riigi olukord tulevaste majanduspartnerluse lepingutega ei halveneks;

19.

on seisukohal, et praegused majanduspartnerluse lepingute üle peetavad läbirääkimised võivad tõsiselt ohustada AKV riikide kohaliku tasandi tootmist juhul, kui need toovad kaasa kahe põllumajandussüsteemi, mis erinevad suuresti tootlikkuse, poliitika ja ELi toetuste poolest, konkurentsi, ja nõuab tungivalt, et EL arvestaks kohalike omavalitsuste seisukohtadega;

20.

juhib tähelepanu asjaolule, et põhja ja lõuna vaheline õiglane kaubandus tähendab õiglase hinna maksmist arengumaade loodusvarade ja põllumajandustoodete eest, s.o hinnas kajastuvad sise- ja väliskulud, ning töötingimusi, töötajate palku ja keskkonnakaitset puudutavad miinimumnõuded; nõuab tungivalt, et EL ja AKV riigid suurendaksid toetust õiglasele kaubandusele kooskõlas Cotonou lepingu artikli 23 punktis g sätestatud eesmärgiga;

21.

rõhutab vajadust toetada AKV riikide riiklikku ja regionaalarengu protsessi; nõuab põllumajandustootmise ja jaotamise kohalike struktuuride ning piirkondlike võrgustike tugevdamist;

22.

nõuab tungivalt halvas finantsseisus olevate tootjate üldiselt kättesaadavate rahastamisvahendite väljatöötamist ja rakendamist; rõhutab väikese ja keskmise suurusega laenude tähtsust maaelu arengu edendamisel, kohalike tootjate ja kohalike ühistute toetamisel ning uute ettevõtete — eriti naiste poolt — loomisel;

23.

osutab hävitavale mõjule, mida kliimamuutus haavatavatele riikidele avaldab, kusjuures igal aastal Aafrikas juhtuvate toiduainetega kindlustatusega seotud hädaolukordade ulatus on alates 1980ndate keskelt kolmekordistunud ja üksnes 2006. aastal pidi rohkem kui 25 miljonit aafriklast kannatama toiduainete puuduse pärast;

24.

märgib, et Maailma Tervishoiuorganisatsiooni 2005. aasta uuringus tuvastati otsene seos globaalse kliimamuutuse ja malaaria, alatoidetuse ja kõhulahtisuse suurema leviku vahel ning ennustati, et haigused ja muud ohud suurenevad kiiremini Aafrikas, kuna Aafrika on nendega võitluseks halvasti ette valmistatud;

25.

kutsub AKV ja ELi riike üles muutma kliimamuutus strateegilise arengupoliitika keskseks küsimuseks ja tegelema ohuga, mida globaalne soojenemine kujutab toiduainete tootmisele, mis ÜRO aruande ennustuse kohaselt väheneb 2080. aastaks 5 % võrra, samas kui 25–40 % Aafrika looduslikest elupaikadest võivad kaduda ja 30 % ranniku infrastruktuurist hävida;

26.

kutsub ELi üles täitma oma eesmärki tagada, et temperatuuri tõus ei ületa 2 kraadi, kusjuures selleks vajalikud investeeringud teeksid tööstusriigid;

27.

nõuab kaubanduse liberaliseerimise lepingute keskkonnamõju hinnangut, mis võimaldaks kindlaks teha nende ökoloogilise kulu, samuti nende mõju toiduainetega kindlustatusele, energiaressurssidele ja globaalsele soojenemisele;

28.

väljendab tõsist muret seoses HIV/AIDSi võimaliku kahjuliku mõjuga AKV riikide jätkusuutlikule arengule ja eriti elatuspõllumajanduslikule ja kaubanduslikule talupidamisele, mis avaldub põllumajandustöötajate ning oskustööliste vähenemise ja põllumajanduslike teadmiste kadumise kaudu, tuues kaasa tootlikkuse languse, väiksemad tööhõivevõimalused ja toidupuuduse;

29.

on seisukohal, et võitlus HIV/AIDSi vastu peaks olema AKV riikide valitsuste ja ELi arengupoliitika prioriteetide seas kesksel kohal, et leevendada HIV/AIDSi hävitavaid tagajärgi toiduainetega kindlustatusele ja sotsiaal-majanduslikule arengule, ning et HIV/AIDSi vastu võitlemise meetmed tuleks seega siduda põllumajanduse ja maaelu arendamise programmidega;

30.

on seisukohal, et HIV/AIDSi ja muude ravitavate haiguste ravimite kõrge hind on tõsiseks ohuks AKV riikide põllumajandustootmisele ja põllumajandussektori arengule;

31.

rõhutab, et rahvusvaheliste rahandusautuste struktuurilise kohandamise poliitika, mida alates 1980ndatest toetab ka Euroopa Liit ja mis tugineb ainult majanduslikule deflatsioonile rahanduslike meetmete kaudu, turumajanduse põhimõtete rakendamisele ja riigi väiksemale sekkumisele, ei sobi vaesuse vähendamise ülesande lahenduseks;

32.

nõuab kõigi ELi eksporditoetuste kaotamist, kuna need kahjustavad tõsiselt kohalikku toiduainete tootmist;

33.

tervitab sellega seoses Maailma Kaubandusorganisatsiooni 2005. aasta Hongkongi konverentsil vastu võetud ELi otsust kõigi põllumajanduse eksporditoetuste kaotamise kohta aastaks 2013 ja nõuab tungivalt, et vastuvõetud otsuseid täidetaks;

34.

nõuab ELi liikmesriikidelt ja Euroopa Komisjonilt ulatusliku rände struktuuriliste põhjustega tegelemist oma praeguse poliitika — sealhulgas ELi toodete dumping kolmanda maailma turgudel — muutmise kaudu, et võimaldada Aafrika riikidel oma majandust kaitsta ja edasi arendada ning tagada oma elanikele väärikas tulu, pakkudes selle kaudu paremaid tulevikuväljavaateid;

35.

teeb kaaspresidentidele ülesandeks edastada käesolev resolutsioon AKV-ELi nõukogule ja Euroopa Komisjonile.

—

kes kohtub Wiesbadenis (Saksamaal) 25.–28. juunil 2007;

—

võttes arvesse Euroopa Ühenduse asutamislepingu artikleid 177, 178, 179, 180, 181 ja 181a;

—

võttes arvesse Cotonous 23. juunil 2000 allkirjastatud partnerluslepingut ühelt poolt Aafrika, Kariibi mere ja Vaikse ookeani piirkonna riikide rühma ning teiselt poolt Euroopa Ühenduse ja selle liikmesriikide vahe (2), mida on muudetud Luxembourgis 25. juunil 2005 allkirjastatud partnerluslepingu muutmise lepinguga (3) (edaspidi „Cotonou leping”), eriti selle artiklit 13 rände kohta;

—

võttes arvesse komisjoni teatist nõukogule, Euroopa Parlamendile, Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomiteele ning Regioonide Komiteele „Ränne ja areng: mõned konkreetsed suunised” (4);

—

võttes arvesse komisjoni teatist nõukogule ja Euroopa Parlamendile „Arengumaade tervishoiu inimressursikriisi käsitlev ELi tegevusstrateegia” (5);

—

võttes arvesse komisjoni teatist nõukogule „ELi seisukoha kujundamine ÜRO rahvusvahelise rände ja arengu kõrgetasemelise dialoogi jaoks” (6);

—

võttes arvesse komisjoni teatist nõukogule ja Euroopa Parlamendile „Üldine lähenemisviis migratsioonile üks aasta hiljem: Euroopa tervikliku rändepoliitika poole” (7);

—

võttes arvesse komisjoni poliitikakava seadusliku rände kohta (8);

—

võttes arvesse Hartumis 23.–24. jaanuaril 2006 peetud Aafrika Liidu riigi- ja valitsusjuhtide tippkohtumist, kus kinnitati rände ulatust ja mõju arengule;

—

võttes arvesse 2006. aasta märtsis ELi, Ladina-Ameerika ja Kariibi mere piirkonna ekspertide rändeteemalise täiskogu istungil vastu võetud aruannet;

—

võttes arvesse Brüsseli deklaratsiooni ja varjupaiga, rände ja liikuvuse tegevuskava, mis võeti vastu AKV riikide varjupaiga, rände ja liikuvuse eest vastutavate ministrite esimesel kohtumisel Brüsselis 13. aprillil 2006;

—

võttes arvesse 22.–23. novembril 2006 Tripolis toimunud ELi ja Aafrika ministrite konverentsil vastu võetud Aafrika-ELi ühisdeklaratsiooni rände ja arengu kohta;

—

võttes arvesse 10.–11. juulil 2006 Rabatis toimunud rände- ja arenguteemalise ELi ja Aafrika ministrite konverentsi tulemusi;

—

võttes arvesse ÜRO Peaassamblee resolutsiooni „Rahvusvaheline ränne ja areng” (9);

—

võttes arvesse 2005. aasta detsembri, 2006. aasta märtsi ja 2006. aasta detsembri Euroopa Ülemkogu järeldusi;

—

võttes arvesse ÜRO Peaassamblee 14.–15. septembril 2006 New Yorgis toimunud rände- ja arenguteemalise kõrgetasemelise dialoogi tulemusi;

—

võttes arvesse ÜRO peasekretäri aruannet „Rahvusvaheline ränne ja areng” (10);

—

võttes arvesse rahvusvahelise rände ülemaailmse komisjoni 2005. aasta oktoobri aruannet „Ränne ühendatud maailmas: uus tegevusperspektiiv” (11);

—

võttes arvesse Majanduskoostöö ja Arengu Organisatsiooni 2006. aasta juuni aruannet „Rände mõju päritoluriikidele: mida me teame”;

—

võttes arvesse Majanduskoostöö ja Arengu Organisatsiooni 2002. aasta aruannet „Kõrgelt kvalifitseeritud töötajate rahvusvaheline liikuvus”;

—

võttes arvesse Maailmapanga aruannet „Globaalsed majandusväljavaated 2006: rahasaadetiste ja rände mõju majandusele” (12);

—

võttes arvesse ÜRO arenguprogrammi aruannet „Inimarengu aruanne 2001”;

—

võttes arvesse Euroopa Parlamendi 6. juuli 2006. aasta resolutsiooni arengu ja rände kohta (13);

—

võttes arvesse kodukorra artikli 17 lõiget 1;

—

võttes arvesse sotsiaal- ja keskkonnakomisjoni raportit (AKV-EL/100.012/07/lõplik),

A.

arvestades, et üksikisiku õigus välismaale ümber asuda on võõrandamatu inimõigus;

B.

arvestades, et rahvusvahelisest rändest on saanud prioriteetne teema rahvusvahelises plaanis, millele on viimasel ajal pühendunud poliitikud maailma, Euroopa ja ELi-Aafrika tasandil, samuti Euroopa ja AKV riikide siseselt, ning et järjest enam tunnustatakse, et ränne ja areng on tihedalt seotud ning et nad mõjutavad üksteist;

C.

arvestades, et poliitilistes ringkondades on kasvav üksmeel selles suhtes, et rände parem juhtimine võib tuua märkimisväärset kasu, võib-olla enamgi kui maailmakaubanduselt tõkete kõrvaldamine;

D.

arvestades, et ei ühenduse ega liikmesriigi tasandil ei ole Euroopas veel vastu võetud integreeritud rändepoliitikat ning rände-, arengu-, kaubandus- ja julgeolekupoliitikat juhivad erinevad talitused, mille tegevust ei koordineerita;

E.

arvestades, et puudub rahvusvaheline üksmeel tegeliku mõju suhtes, mida kujutab kõrgkvalifitseeritud töötajate väljaränne päritoluriigile, ning et ajude äravoolu alast vaidlust iseloomustab ikka veel märkimisväärne hulk segadust ja nördimust, eriti kuna puuduvad usaldusväärsed statistilised andmed ja mõju hindamise uuringud võimalike poliitiliste soovituste kohta, et tegelda ajude äravoolu nähtusega;

F.

arvestades, et ajude äravoolu nähtusega ei ole AKV-ELi dialoogi raames küllaldaselt tegeldud;

G.

arvestades, et enamikust AKV riikidest on 10 % kolmanda taseme haridusega täisealisest elanikkonnast välja rännanud Euroopa Liitu ning kõige tõsisemalt on tabanud kvalifitseeritud töötajate ränne Saharast lõunasse jäävaid Aafrika riike, kus peaaegu kogu piirkonnas on täheldatav üle 20 % (14) kolmanda taseme haridusega elanikkonna ränne OECD riikidesse, mis mõne väikese riigi puhul küünib erakorralise 80 % (15) tasemeni;

H.

arvestades, et peamised rändekolded maailmas on Aasia ja Ladina-Ameerika, kuid Euroopa kõrgkvalifitseeritud migrandid on peamiselt pärit Aafrikast (13,5 % kõrgelt kvalifitseeritud ELi elanikest on sündinud väljaspool OECD riike) (16);

I.

arvestades, et statistilised andmed mõnedest Aafrika riikidest lähtuvate rändevoogude kohta on tihti poolikud ja vananenud, jättes poliitikud ilma olulisest alusest, millele tuginedes otsuseid teha;

J.

arvestades, et ÜRO arenguprogrammi andmetel kujutab ajude äravool arengumaadele miljardite dollarite suurust kahju (17), arvestades teadmiste tähtsust kui majanduskasvu otsustavat tegurit globaliseerunud maailmas;

K.

arvestades, et Saharast lõunasse jäävates Aafrika riikides võib ajude äravool kaasa tuua tööjõu puuduse elutähtsates valdkondades, eriti hariduses ja tervishoius, koos hävitavate tagajärgedega esmatähtsate teenuste pakkumisele ja kvaliteedile;

L.

arvestades, et kvalifitseeritud rändaja lahkumine tähendab päritoluriigile halvimal juhul maksutulude kaotsiminekut ja parimal juhul kvalifitseeritud töötajate haridusse ja koolitusse tehtud investeeringutelt saamata jäävat tulu, samuti oskuste ja kogemuste kaotust, mis muidu võiksid arengule kassa aidata;

M.

arvestades, et ajude äravool aeglustab päritoluriikide innovatsiooniprotsessi, kahjustades seega veelgi majanduskasvu võimalusi;

N.

arvestades, et ajude äravool võib omada sotsiaalset mõju, mõjutades perede koosseisu, soolist võrdõiguslikkust ning laste haridust ja tervist;

O.

arvestades, et ränne mõjutab rändajate laste arengut, tervist ja haridust, kusjuures paranenud materiaalsed võimalused võivad leevendada lapstööjõu kasutamist ja võimaldada suurendada majapidamiste kulutusi haridusele ja tervishoiule või siis võib negatiivne mõju ilmneda perede lagunemise ja stressi, vähenenud vanemliku järelevalve ja puuduliku koolitöös osalemise näol;

P.

arvestades, et paljud Euroopa riigid on vastu võtnud õigusaktid, et lihtsustada kvalifitseeritud töötajate ümberasumist, kehtestades rändajate suhtes „juhitud rändeks” nimetatavat valikulist vastuvõtupoliitikat ning asudes võistlema Põhja-Ameerikaga, et meelitada ligi arengumaade kõige võimekamad kodanikud, mis on viinud „pädevuse lahkumiseni” paljudest lõunapoolsematest riikidest, eriti oluliselt Saharast lõunasse jäävate riikide puhul;

Q.

arvestades, et sel ajal, kui Euroopa ja AKV riigid on end pühendanud aastatuhande arengueesmärkide saavutamisele, sealhulgas eesmärgile nr 2 (saavutada ülemaailmselt alghariduse kättesaadavus), nr 4 (vähendada laste suremust), nr 5 (parandada emade tervislikku olukorda) ja nr 6 (võidelda HIV/AIDSi, malaaria jt haiguste vastu), võib kõnealuste eesmärkide saavutamist ohustada õpetajate, arstide ja õdede massiline väljaränne Saharast lõunasse jäävatest AKV riikidest OECD riikidesse ja raskendada eesmärkide saavutamise tagamiseks mõeldud rahvusvahelise regulatiivse raamistiku puudumine;

R.

arvestades, et kvalifitseeritud töötajate rännet arengumaadest Euroopasse õhutavad majanduslikud tegurid (vaesus, riigi vähene areng, madalad palgad, puudulik haridussüsteem, OECD riikide vananev ja vähenev elanikkond), mis viib tööjõu puuduseni, poliitilised tegurid (vägivald, konfliktid, poliitiline represseerimine, eriti haritlaste vastu, mida raskendab nende pagulus) ning — eriti Aafrika riikide puhul — geograafiline lähedus, ühine keel ja koloniaal- või ajaloolised sidemed;

S.

arvestades, et Euroopa riikide tööjõu vajadus kahjustab AKV riike, tõmmates neist ära kvalifitseeritud tööjõudu ja halvendades sellega elukvaliteeti ning avalike sotsiaalteenuste osutamist;

T.

arvestades, et ebaseaduslikku või sunnitud rännet käsitletakse julgeolekuküsimusena, selle asemel et vaadelda seda laiemas arengu kontekstis ja võtta rändega seotud probleeme arvesse arengustrateegiates;

U.

arvestades, et kvalifitseeritud töötajate rändel võivad üksikule rändajale olla positiivsed tagajärjed, nagu paremad majanduslikud väljavaated ja kõrgem palk, samuti võib rahaülekannete kaudu kasu saada päritoluriiki jäänud perekond ja ka päritoluriik ise;

V.

arvestades, et väga tähtis on tunnistada positiivset panust, mille ränne võib riikide ja inimeste vahel sidemeid luues anda parema kultuuride ja tsivilisatsioonide vahelise teineteisemõistmise saavutamisse ning postkoloniaalsete ja territoriaalsete eraldusjoonte kaotamisse;

W.

arvestades, et rändajate raskendatud integreerimine vastuvõtjariikides ning taasintegreerimine päritoluriikides, diskrimineerimine ja vaimse potentsiaali raiskamine (kui rändaja võetakse tema kvalifikatsioonitasemest madalamale tööle) võivad pidurdada rändajate karjääri edenemist;

X.

arvestades, et rändajate rahaülekanded on suuruselt teine arengumaade väline rahaallikas, mis omab positiivset mõju peamiselt rändajate perekondade tulude suurendamise ning suurema tarbimise ja investeeringute kaudu — soodustades seega majanduskasvu ja avaldades kriisivastast mõju majanduskriiside, sõdade ja loodusõnnetuste korral, kuid arvestades, et kuni 20 % nende väärtusest kulub teenustasudele;

Y.

arvestades, et eksperdid ja töötajad on seadnud tööjõu eetilise kasutamise vabatahtlike tegevusjuhendite, mis mõnedel juhtudel ei vasta ka piisavalt Rahvusvahelise Tööorganisatsiooni (ILO) kehtestatud sätetele, tõhususe kahtluse alla, seda enam, kui see on piiratud avaliku sektoriga;

Z.

arvestades, et ringränne, mis võimaldab päritoluriigi ja sihtriigi vahel edasi-tagasi reisida, soodustab tõelist rahvusvahelist liikuvust, tõstab rahvusvahelist teadlikkust ja pakub olulisi võimalusi nii vastuvõtja- kui ka päritoluriigi arenguks ning seda tuleks seega julgustada ja lihtsustada,

AA.

arvestades, et päritoluriiki tagasipöördumisel on suurem võimalus ajude äravoolu leevendada ja arengut tõhustada siis, kui see põhineb rändajate vabatahtlikul tagasipöördumisel päritoluriiki, eriti kui seda piisavalt toetatakse;

AB.

arvestades, et paradoksaalselt võib tagasipöördunud rändajate integreerumine päritoluriigis olla väga raske ja töötus võib ähvardada neid rohkem kui neid, kes pole eelnevalt ümber asunud;

AC.

arvestades, et on olemas tõendid selle kohta, et rändajate kogunemisel riiklike või riigiüleste rändajate ühenduste, nagu näiteks diasporaade raames, ning kõnealuste diasporaade tegevuse arendamise toetamisel — nähtus, mida tuntakse kaasarengu nimetuse all — võivad olla väga positiivsed tulemused nii siht- kui ka päritoluriigi arengule;

AD.

arvestades, et vananev Euroopa elanikkond paneb kvalifitseeritud tööjõu turu veelgi suurema surve alla, suurendades seega juba praegu ilmseid probleeme, ning seepärast peavad ELi ja AKV riigid kvalifitseeritud tööjõu rännet vastutustundlikumalt ja paremini juhtima;

AE.

arvestades, et igale poole ei sobi standardlahendused; arvestades, et seepärast on vaja AKV riikide tööturgu paremini uurida, et saada teadmisi ja tegeleda kvalifitseeritud tööjõu rände puudustega asjakohasemalt,

1.

palub ELi liikmesriikidel ja AKV riikidel suurendada oma jõupingutusi aastatuhande arengueesmärkide saavutamiseks ning eelkõige vähendada aastaks 2015 poole võrra äärmises vaesuses elavate inimeste arvu maailmas;

2.

rõhutab tõsiasja, et hästi juhitud rahvusvahelise rände potentsiaalne kasu võib olla suurem kui see, mis tuleneb vabamast rahvusvahelisest kaubandusest;

3.

juhib tähelepanu, et halb ja seosetu rändepoliitika omab tohutuid tagajärgi inimeste kannatuste ja pideva vähese arengu näol;

4.

nõuab tungivalt, et ELi ja AKV riigid tegeleksid rändeprobleemide, sealhulgas ajude äravooluga, tõelise arengukoostöö vaimus Cotonou lepingu ja eriti selle artikli 13 alusel ning arendaksid välja konkreetsed rändepoliitikad ja -süsteemid arengumaade suhtes, kust kvalifitseeritud töötajad massiliselt ümber asuvad, eriti Saharast lõunasse jäävaid Aafrika riike pidades silmas, et leevendada kvalifitseeritud töötajate ümberasumisest tulenevat ebasoodsat majanduslikku ja sotsiaalset mõju;

5.

väljendab muret seoses praeguse Euroopa Komisjoni ja ELi liikmesriikide rändepoliitikaga, mis keskendub pigem julgeoleku kui arengu eesmärkidele;

6.

väljendab muret selle üle, et EL võib omaks võtta erinevate rändajate kategooriate diskrimineerimise tava, ja kutsub Euroopa Komisjoni üles seda vältima; kutsub seetõttu komisjoni üles laiendama kõigile rändajate kategooriatele kõrgkvalifitseeritud rändajate soodsaid töö- ja elutingimusi, nii nagu näeb ette poliitikakava seadusliku rände kohta (18), mille sisu peaks varsti kajastust leidma asjakohases direktiivis, näiteks ELi tööluba (ELi roheline kaart), mille väljastab üks liikmesriik, kuid mis on kehtiv kogu ELis;

7.

rõhutab, et ELi arenguabi peaks olema suunatud vaesuse kaotamisele, kaotades niiviisi mõned rände põhjused;

8.

rõhutab vajadust integreeritud rändepoliitika järele rahvusvahelisel, piirkondlikul (sealhulgas ELi ja AKV tasandil) ning riiklikul tasandil, tagades rändeprobleemide süstemaatilise integreerimise vaesuse vähendamise strateegiadokumentidesse ning sidususe seoses kõigi poliitikavaldkondadega, mis võivad rännet mõjutada, nagu näiteks põllumajandus, kalandus, kaubandus, areng, julgeolek ning õigus- ja siseküsimused ning rahvusvahelise suhtluse küsimused;

9.

nõuab tungivalt, et Euroopa Komisjon ja ELi liikmesriigid ning AKV riigid tegeleksid rände- ja arengupoliitikaga ühiselt ning uuriksid nendevahelist sünergiat, et edendada ühtviisi mõlema poliitika tõhusust;

10.

nõuab tungivalt, et ELi liikmesriigid, rahvusvahelised valitsustevahelised institutsioonid ja muud asjakohased institutsioonid töötaksid välja ja rakendaksid ennetavaid meetmeid ja strateegiaid rassilise diskrimineerimise, ksenofoobia, etnotsentrismi ja sellega seotud AKV riikidest pärit rändajate vastase sallimatuse väljajuurimiseks;

11.

on veendunud, et ühine rändepoliitika ELi tasandil nõuab kaasotsustamise laiendamist ja kvalifitseeritud häälteenamuse kasutamist nõukogus, ning palub nõukogul selleks vajalikud sammud astuda;

12.

väljendab heameelt 2006. aasta aprilli Euroopa Liidu Nõukogu järelduste üle, mille eesmärk on tegeleda arengumaade tervishoiusektoris valitseva tööjõupuudusega;

13.

palub komisjonil ja ELi liikmesriikidel arendada ja rakendada ELi ILO sätetele vastavat tegevusjuhendit seoses eetilise töölevõtmisega tervishoiusektoris, nagu sedastati nõukogu 2006. aasta aprilli järeldustes, ning tunnustab neid liikmesriike, kes seda juba on teinud, nagu näiteks Ühendkuningriik;

14.

soovitab ELi tegevusjuhendi reguleerimisala laiendada, nii et see hõlmaks muid elutähtsaid valdkondi, näiteks haridust, ja et parandatud juhendi eesmärgiks oleks see, et nii avaliku kui ka erasektori tööandjad käituksid eetiliselt või mis veelgi parem, isegi loobuksid palkamast kvalifitseeritud rändajaid valdkondadest, kus nende päritoluriigis on terav tööjõupuudus;

15.

toetab päritoluriikide ja vastuvõtjariikide vahelisi kahepoolseid ja mitmepoolseid lepinguid, mis peaksid:

16.

rõhutab, et vabatahtlik tegevusjuhend eetilise töölevõtmise kohta, seda enam, kui see on piiratud avaliku sektoriga, on hea meede, kuid pole oskustööjõu massilise rände tagajärgedega tegelemisel piisav — vaja on motiveerivaid meetmeid nii päritolu- kui ka vastuvõtjariikides;

17.

palub Euroopa Liidul ja AKV riikidel oluliselt suurendada investeeringuid koolitusse ja haridusse arengumaades, seades sihiks tööjõu puuduse all kannatavad valdkonnad, eriti tervishoiu ja hariduse;

18.

kutsub ELi ja AKV riike üles looma eelkõige tervishoiu ja hariduse valdkonna riiklikke ja piirkondlikke tippkeskusi, eriti ülikoolide ja uurimisinstituutide kujul; kutsub lisaks ELi ja AKV riike üles kasutama oma kõigi majanduskasvu ja jätkusuutliku arengu seisukohalt vajalike valdkondade multidistsiplinaarsete keskuste loomisel Euroopa Arengufondi vahendeid;

19.

on veendunud, et ELi liikmesriigid ja arengumaad peaksid vastu võtma täiendusõpet toetavad algatused, investeerides olulised ressursid haridusse; kordab oma toetust eesmärgile 20/20: peamistele sotsiaalteenustele (tervishoid ja haridus) tuleb eraldada 20 % põhjapoolsete riikide abist ja 20 % lõunapoolsete riikide eelarvest;

20.

palub arengumaadel investeerida naftabuumist saadava tulu hariduse ja koolituse pikaajalistesse strateegiatesse ja programmidesse ning kasutada tulusid läbipaistvalt;

21.

nõuab tungivalt, et AKV riigid arendaksid välja oma valduses olevad potentsiaalsed rikkuse allikad ja pööraksid erilist tähelepanu inimressursside arendamisele ja kõigis asjaomastes sektorites töökohtade loomisele, et motiveerida kvalifitseeritud töötajaid päritoluriiki jääma või sinna tagasi pöörduma;

22.

nõuab tungivalt, et Euroopa Komisjon teeks AKV sekretariaadiga koostööd, et teha kindlaks Cotonou lepingu kohased majandusliku toetuse algatused, mis võimaldaksid päritoluriikidel oma majanduse struktuuri parandada ning vähendada ebaseaduslikku rännet, vähendades seega pingeid parlamentaarse ühisassamblee partnerriikide vahel;

23.

kutsub ELi liikmesriike üles täitma oma Lissaboni strateegiast tulenevaid kohustusi, näiteks hariduse kvaliteedi parandamine ja naistöötajate kvootide kehtestamine, mis võimaldaks ELis suurendada kvalifitseeritud tööjõu pakkumist;

24.

rõhutab vaimse potentsiaali raiskamise negatiivset mõju kõikidele asjaomastele tegutsejatele, kuna vastuvõtjariigid ei saa kasu rändajate pädevusest, päritoluriigid kannavad investeerimiskahju ning rändajad alandavad oma pädevuse taset;

25.

nõuab tungivalt, et Euroopa Komisjon, ELi liikmesriigid ja AKV riigid võtaksid otsustavaid meetmeid vaimse potentsiaali raiskamise vastu võitlemiseks, nagu näiteks diplomite ja kvalifikatsiooni rahvusvaheline või vastastikune tunnustamine, ning teeksid nähtavaid jõupingutusi, et võidelda diskrimineerimise vastu töölevõtmise etapis;

26.

palub Euroopa Komisjonil esitada ettepanekud välisriigi diplomite vastavuse Euroopa süsteemi kehtestamise suhtes;

27.

tuletab meelde tõsiasja, et rahaülekanded on ja peaksid jääma isiklikeks rahalisteks vahenditeks, et eraisikute suhtes ei saa kehtestada mitte mingisugust kohustuslikku rahaülekannete kasutamisviisi ning et rahaülekanded ei saa mitte mingil juhul asendada ametlikku arenguabi;

28.

palub ELi ja AKV riikide valitsustel töötada välja ja rakendada poliitikat rahaülekannete positiivse mõju maksimeerimiseks, saavutades suuremad, kiiremad, odavamad ja paremini suunatud rahaülekannete vood, eriti reguleerimise vähendamise ja väiketehingute osas paremate pangateenuste kaudu, ilma et turgu üle reguleeritaks;

29.

eelkõige kutsub Euroopa Komisjoni, ELi liikmesriike ja AKV riike üles rakendama poliitikaid, mille eesmärk on:

30.

hoiatab siiski ohu eest finantsvooge üle reguleerida, mis võiks takistada või raskendada rahaülekannete voogusid, ning palub ELi liikmesriikidel ja Euroopa Parlamendil võtta see arvesse komisjoni ettepaneku (võtta vastu direktiiv makseteenuste kohta siseturul (21)) läbivaatamisel;

31.

palub ELi liikmesriikidel ja AKV riikidel soodustada ringrännet, leppides kokku konkreetsetes meetmetes, mis on suunatud riiki sisenemise paindlikkuse suurendamisele ning tagasivõtulepingutele ja -protseduuridele nii siht- kui ka päritoluriigis ning pikema tähtajaga ja paindlikumate lepingute ning taassisenemise võimaluste suurendamisele ringrände puhul;

32.

palub ELi liikmesriikidel ja AKV riikidel soodustada ringrännet, kasutades nn topelttöökohtade süsteemi lõunapoolsete riikide avaliku sektori töötajate suhtes (õpetajad, teadlased ja arstid); palub veel kord Euroopa Komisjonil viia läbi uuring ELi liikmesriikide kogemuste kohta topelttöökohtade süsteemi rakendamisel;

33.

on veendunud, et Euroopa Komisjoni praegu ettevalmistatav direktiiv kõrgkvalifitseeritud töötajate kohta peaks pöörama asjakohast tähelepanu kvalifitseeritud rändajate staatusele, et motiveerida nende ringrännet ja/või ajutist tagasipöördumist;

34.

palub ELi liikmesriikidel ja AKV riikidel võtta vajalikud sammud, et tagada pensioni- ja ravikindlustushüvitiste teisaldatavus oma asukohariiki tagasipöörduvatele rändajatele, ja võimalus naasta tervishoiuteenuste saamiseks riiki, kus teenuseid osutati;

35.

palub ELi liikmesriikidel ja AKV riikidel uurida topeltkodakondsuse kokkuleppe võimalusi, et soodustada ringrännet ja ajutist tagasipöördumist;

36.

palub ELil võimaldada potentsiaalsetel tagasipöördujatel naasta ELi teatava ajavahemiku jooksul pärast nende algset tagasipöördumist;

37.

palub Euroopa Komisjonil ja liikmesriikidel kavandada konkreetsed algatused, nimelt konkreetne eelarverida, eesmärgiga toetada rändajate vabatahtlikku tagasipöördumist temaatilise koostööprogrammi raames kolmandate riikidega rände ja varjupaiga valdkondades koos järgmiste komponentidega:

38.

tunnustab diasporaade ja rändajate ühenduste tähtsust ELi ja päritoluriikide suhete tihendamisel, eriti rände valdkonnas; nõuab tihedamat koostööd arengumaade ja ELi liikmesriikide institutsioonide vahel, sealhulgas kaasarenguprojektide teostamist;

39.

on seisukohal, et Euroopa Liidu tasandil tuleb täielikult tunnustada kaasarengu põhimõtet, mille kohaselt tunnustatakse ja toetatakse diasporaa rolli päritoluriigi arengu edendamisel;

40.

palub vastuvõtjariikidel ja päritoluriikidel logistiliselt ja rahaliselt toetada diasporaade ja rändajate ühenduste algatusi, mis on suunatud rändajate integratsioonile, kollektiivsetele rahaülekannetele, investeerimisprojektidele nende päritoluriikides ja saadud õiguste kohta teabe levitamisele;

41.

soovitab päritoluriikide valitsustel samuti arendada rändajatega tihedamaid sidemeid, luues konkreetsed institutsioonilised platvormid, mille raames mitmesugused avaliku sektori osapooled koos töötavad;

42.

tunnustab ja julgustab diasporaade suurt seotust kaubandus- ja majanduskoostöö edendamisel vastuvõtjariikide ja päritoluriikide vahel, eriti infotõkete kõrvaldamisel;

43.

julgustab diasporaasid tegelema oskuste ja teadmiste ülekandega ning lihtsustama seda, aidates eelkõige kaasa OECD riikides elavate ja päritoluriiki jäänud kvalifitseeritud töötajate vaheliste seoste tugevdamisele teadlaste ja uurijate ning digitaalselt töötavate ülikoolide riigiüleste võrgustike loomise kaudu ja e-õppe soodustamise kaudu, ning avaldab heameelt programmide üle, mida kõnealuses valdkonnas juhivad Rahvusvaheline Migratsiooni Organisatsioon („Ränne Aafrika arenguks”) ja ÜRO arenguprogramm („Teadmiste ülekandmine väljarännanute kaudu”, TOKTEN);

44.

tervitab AKV ränderahastu raames Aafrikas rändealaste uuringute keskuste loomist, mis peavad andma usaldusväärseid andmeid ja lisavahendeid paremaks poliitikakujundamiseks ja rände juhtimiseks, eriti AKV riikide valitsuste poolt;

45.

tervitab ELi Aafrika rände ja arenguprogrammi raames lubatud rände teabe- ja juhtimiskeskuste loomist (22) potentsiaalsete ja tagasipöörduvate rändajate teavitamiseks ja toetamiseks ning kutsub ELi liikmesriike üles neid keskusi rahaliselt ja logistiliselt toetama;

46.

tunnustab valitsusväliste organisatsioonide olulist panust rändevoogude paremal juhtimisel ja eriti rändajate panuse suurendamisel nende päritoluriigi arengusse ning nõuab rände valdkonnas tegutsevate valitsusväliste organisatsioonide piisavat toetamist;

47.

rõhutab, et diasporaade, rändajate ühenduste ja valitsusväliste organisatsioonide panusega peab kaasnema nii vastuvõtja- kui ka päritoluriikide sidus ning tõhus rände- ja arengupoliitika;

48.

teeb kaaspresidentidele ülesandeks edastada käesolev resolutsioon AKV-ELi nõukogule, Euroopa Komisjonile ja Aafrika Liidule.

—

kes kohtub Wiesbadenis (Saksamaal) 25.–28. juunil 2007;

—

võttes arvesse ÜRO Julgeolekunõukogu resolutsiooni 1591 alusel määratud ekspertgrupi 11. oktoobri 2006. aasta raportit Sudaani kohta;

—

võttes arvesse Aafrika Liidu 2004. aasta aprilli otsust Aafrika Liidu Sudaani missiooni loomise kohta;

—

võttes arvesse Abujas Nigeerias 5. mail 2006 allkirjastatud Darfuri rahulepingut Sudaani valitsuse ja suurima mässulise rühmituse Sudaani vabastusarmee/liikumise vahel;

—

võttes arvesse Tripolis 28. ja 29. aprillil 2007 vastu võetud Tripoli konsensust Darfuri poliitilise protsessi kohta;

—

võttes arvesse Addis Abebas 9. aprillil 2007 saavutatud kolmepoolset kokkulepet Sudaani valitsuse, ÜRO ja Aafrika Liidu vahel suure ja väikese toetusmeetmete paketi kohta;

—

võttes arvesse kodukorra artikli 17 lõiget 2,

A.

arvestades, et ÜRO kaitsmise kohustust käsitleva doktriiniga on sätestatud, et kui riigivõim ilmselgelt ei suuda oma elanikke kaitsta, siis peavad vajalikku kaitset pakkuma teised;

B.

arvestades, et Hiina on ÜRO Julgeolekunõukogu alaline liige ja Sudaani privileegidega kaubanduspartner; arvestades, et 10. mail 2007 määras Hiina Liu Guijini eriesindajaks Darfuri;

C.

arvestades, et Sudaan on 2002. aastal allkirjastanud Rooma statuudi, millega loodi Rahvusvaheline Kriminaalkohus, kuid pole seda ratifitseerinud;

D.

arvestades, et Aafrika Liidu jõudude tegevus Darfuris on olnud kiiduväärne; arvestades siiski, et neid tuleb tugevdada ja neile tuleb anda kogu nende mandaadi edukaks täitmiseks vajalik rahaline ja logistiline toetus,

1.

tervitab asjaolu, et Sudaani valitsus lubas 12. juunil 2007 riiki Aafrika Liidu ja ÜRO ühisjõud; tuletab meelde, et Sudaani valitsus on varem andud lubadusi nimetatud ühisjõudude Sudaani lubamise kohta; rõhutab seepärast kõnealuste vägede võimalikult kiire kohalepaigutamise tähtsust ja samuti jätkuva koostöö tähtsust Sudaani ametiasutustega ja ootab, et Sudaani valitsus desarmeeriks kõik relvastatud rühmitused, sealhulgas Janjaweedi, ning lõpetaks Darfuri piirkonna pommitamise;

2.

mõistab hukka vaherahulepingute mis tahes rikkumise mis tahes osapoole poolt ja eriti tsiviilisikute vastu suunatud vägivalla ning humanitaarabimissioonide ründamise;

3.

kutsub Sudaani valitsust üles ÜROga täielikult koostööd tegema ning asjakohaseid ÜRO resolutsioone rakendama;

4.

kutsub ÜROd üles tegutsema vastavalt kaitsmise kohustuse doktriinile, tagades, et tulevastel ühisjõududel on täielik mandaat tsiviilisikute kaitseks vastavalt ÜRO hartale;

5.

kutsub ELi ja teisi rahvusvahelisi osalejaid üles kohaldama asjakohaseid meetmeid mis tahes vaherahu rikkuvate vägivallaaktide sooritajate või tsiviilisikute, rahutagajate või humanitaarmissioonide ründajate vastu ja tegema kõik vajaliku karistamatuse lõpetamisele kaasaaitamiseks;

6.

kutsub ELi ja Aafrika Liitu üles töötama Darfuri konflikti lahendamisel ühtse rindena ja seadma esikohale kõikehõlmava rahuprotsessi, mis peaks sisaldama Darfuri hõimude, riigisiseste ümberasustatud isikute kogukondade, naiste rühmadega ja muude kodanikuühiskonna rühmadega konsulteerimist ja nende esindatust; kutsub rahvusvahelist üldsust üles tagama, et Aafrika Liidu/ÜRO vahendus on ainus tee, mille kaudu Darfuri rahumeelset lahendust taotletakse, ning edendama Tšaadis ja Kesk-Aafrika Vabariigis poliitilise dialoogi protsessi, milles osalevad ka opositsioonirühmitused;

7.

kutsub rahvusvahelist üldsust üles saavutama konsensust järgmiste Darfuris tehtavate strateegiliste sammude osas, ja kaasama igal sammul võtmetähtsusega osapooli, nagu Hiina ja Ameerika Ühendriigid, looma kontaktrühma, mis suudaks pidevalt sellist konsensust tagada ja uuendada, ning mõjutada kõiki relvastatud rühmitusi ja Sudaani valitsust vaherahust kinni pidama ja uusi rahuläbirääkimisi alustama;

8.

nõuab pidevat ELi ja rahvusvahelist toetust usaldust suurendavatele meetmetele, näiteks Darfur-Darfuri dialoog ja kõiki konflikti osapooli ning kodanikuühiskonda kaasavad konsultatsioonid;

9.

kutsub Sudaani vabastusarmeed/liikumist üles aitama ühendada kõiki Darfuri mässulisi rühmitusi, mis võimaldaks neil rahvusvahelistel läbirääkimistel osaleda; kutsub rahvusvahelist üldsust üles sundima mässulisi rühmitusi ühinema ja lisaks kutsub Sudaani valitsust üles lubama mässulistel koonduda;

10.

kutsub rahvusvahelist üldsust, Aafrika Liitu ja ÜROd üles jätkama poliitilist protsessi, kus kõigepealt aidatakse allesjäänud mässulistel rühmitustel oma ridu koondada, et nad saaksid läbirääkimistel ühtselt esineda, laiendatakse osalejate ringi ja tugevdatakse läbirääkimiste korraldust;

11.

nõuab suurimat võimalikku diplomaatilist ja rahumeelset koostööd Kesk-Aafrika Vabariigi, Tšaadi ja Sudaani valitsuse vahel piirkonna julgeoleku ja kõigi huvide nimel;

12.

tervitab Tripoli konsensust Darfuri poliitilise protsessi kohta (2), milles nõutakse kõigilt konflikti osapooltelt tungivalt kohest vaenutegevuse lõpetamist ja vaherahu järgimise lubadustest kinnipidamist ja hoiatatakse, et Darfuri rahuprotsessi takistajad peavad tagajärgede eest vastutama, ning rõhutatakse vajadust kuni ühisjõudude paigutamiseni stabiilselt rahastada Aafrika Liidu Sudaani missiooni;

13.

nõuab tungivalt, et Sudaani valitsus ratifitseeriks Rahvusvahelise Kriminaalkohtu statuudi ja järgiks oma kohustusi vastavalt ÜRO Julgeolekunõukogu resolutsioonile 1593; kutsub üksikisikuid, kellele Rahvusvaheline Kriminaalkohus on süüdistuse esitanud, ennast välja andma;

14.

tunnustab panust, mida Hiina on üritanud ÜRO ühisjõudude paigutamisse anda; nõuab tungivalt, et Hiina kasutaks oma mõju hiljuti astutud sammudest kaugemale minekuks ja julgustaks Sudaani valitsust konflikti rahumeelse lahendamise nimel kõiki mässulisi jõude läbirääkimistele kaasama;

15.

kutsub lisaks kõiki kolmandaid osapooli üles lõpetama relvade eksporti kõigile konfliktipiirkonna osapooltele ja oma suhetes Sudaaniga toetama inimõiguste austamist ja rahvusvahelist rahu ja julgeolekut;

16.

on seisukohal, et Darfuri konflikti põhjuseks on piirkonna ebavõrdselt vähene arendamine ja selle elanike majanduslik ning poliitiline tõrjutus, samuti kliimamuutustega seotud tõsised keskkonnaprobleemid, näiteks kiire kõrbestumine, laialt levinud põuad ja suurenev veepuudus;

17.

kutsub Sudaani valitsust ja rahvusvahelist üldsust üles mitte säästma jõudu Darfuri piirkonna mahajäämuse, sealhulgas suure veepuuduse probleemi leevendamisel, osutama olulist humanitaarabi, samuti õigusriigi ning elanikkonna poliitiliste ja majanduslike õiguste kindlustamisele suunatud abi;

18.

kutsub kõiki konflikti osapooli üles mitte värbama ja kasutama alla 18 aasta vanuseid lapssõdureid ja kutsub Sudaani ametiasutusi üles kaitsma elukohast lahkuma sunnitud lapsi, eriti saatjata alaealisi, nii nagu on asjakohaste konventsioonidega ette nähtud;

19.

teeb kaaspresidentidele ülesandeks edastada käesolev resolutsioon AKV-ELi nõukogule, komisjonile, Sudaani valitsusele ja parlamendile, ÜRO Julgeolekunõukogule ja Aafrika Liidu institutsioonidele.