Apellatsioonkaebus, mille Euroopa Ühenduste Komisjon esitas 14. juulil 2004 Euroopa Ühenduste Esimese Astme Kohtu (teine koda) 29. aprilli 2004. aasta otsuse peale liidetud kohtuasjades T-236/01, T-239/01, T-244/01 kuni T-246/01, T-251/01 ja T-252/01: Tokai jt versus Euroopa Ühenduste Komisjon kohtuasja T-239/01 kohta.

(Kohtuasi C-301/04 P)

(2004/C 262/25)

Euroopa Ühenduste Komisjon esitas 14. juulil 2004 Euroopa Ühenduste Kohtusse apellatsioonkaebuse Euroopa Ühenduste Esimese Astme Kohtu (teine koda) 29. aprilli 2004. aasta otsuse peale liidetud kohtuasjades T-236/01, T-239/01, T-244/01 kuni T-246/01, T-251/01 ja T-252/01: Tokai jt versus Euroopa Ühenduste Komisjon kohtuasja T-239/01 kohta. Apellatsioonkaebuse esitajad on W. Mölls, W. Wils ja H. Gading, kohtudokumentide kättetoimetamise aadress Luxembourgis.

Apellatsioonkaebuse esitajad paluvad Euroopa Kohtul:

Õigusliku alused ja peamised argumendid

Esimese astme kohtu 29. aprilli 2004. aasta otsus, mis puudutab komisjoni otsust 2002/271/EÜ, mille aluseks on EÜ asutamislepingu artikkel 81 ja EMP lepingu artikkel 53 (asi COMP/E-1/36.490 – grafiidielektroodid; EÜT 2002 L 100, lk 1; edaspidi: “otsus”).

Otsusega kinnitati, et seitse hagejat, kes olid 1992 kuni 1998 grafiidielektroodide kartelli liikmed ja on ühtlasi otsuse adressaadid, on rikkunud EÜ asutamislepingu artiklit 81 ja EMP lepingu artiklit 53, ning määrati selle õigusrikkumise ulatus. Samuti alandati erineval määral õigusrikkujatele määratud trahve.

Apellatsioonkaebus käsitleb äriühingule SGL Carbon AG määratud trahvi alandamist, mis on äratoodud kõnealuse kohtuotsuse punktides 401 kuni 402 (otsus kohtuasjas T-239/09 resolutiivosa teine punkt). Eriti puudutab see esimese astme kohtu väiteid seoses äriühingute õigusega enda vastu ise süütõendeid mitte esitada ulatuses, mis kaudselt piirab komisjoni uurimispädevust.

Kohus tunnistab otsuse punktides 407 kuni 412 ja punktis 412, et äriühingu SGL vastused komisjoni informatsiooninõuetele, mis esitati äriühingule SGL määruse nr 17 artikli 11 lõike 2 kohaselt, annavad äriühingule SGL – erinevalt komisjoni otsuses väljendatud arvamusest – õiguse nõuda trahvi alandamist vastavalt teatele kartelliasjades trahvide mittemääramise ja trahvide alandamise kohta (EÜT C 207, 1996 lk 4; edaspidi koostööteade). Lisaks lükkab esimese astme kohus ümber komisjoni väite leides, et kuna SGL vastas informatsiooninõuetele, pidi võimalik trahvi alandamine olema väiksem kui juhul, kui ettevõte oleks ise initsiatiivi näidanud (otsuse punkt 410).

Komisjoni arvamuse kohaselt on otsuse eelmainitud lõigud ebaõiged ning et otsusega rikutakse nimetatud osas määruse 17 artikleid 15 ja 11 koosmõjus teatega koostöö kohta.

Küsimuse kohta, et kas teatud vastused komisjoni informatsiooni nõuetele annavad aluse trahvide alandamiseks.

Vastavalt kehtivale kohtupraktikale ei pea informatsiooninõuetele vastamist määruse 17 artikli 11 lõike 2 (nüüd määruse nr 1/2003 artikkel 18 lõige 2) kohaselt käsitlema koostööna. Juhul, kui ettevõtted ei vasta informatsiooninõudele, siis on komisjonil võimalik tulenevalt määruse nr 17 artikli 11 lõikest 5 (määrus nr 1/2003 artikkel 18 lõige 3) sundida neid otsusega edastama nõutavat informatsiooni. Samas saavad teatud vastused olla trahvi alandamise aluseks tulenevalt koostööst nimelt juhul, kui vastavalt määruse nr 17 artikli 11 lõikele 5 ei oleks otsusega saanud seda küsimust esitada, sest see oleks lubamatult sekkunud ettevõtte kaitseõigustesse.

Lubatud ja mittelubatud küsimuste piiritlemise kriteeriumid on määratletud otsuses kohtuasjas: Orkem (kohtuasi 374/87, EKL 1999, lk 3283). Selle kohaselt on komisjonil piiranguteta võimalik nõuda olemasolevat tõendusmaterjali, mis puudutas uurimise eset, edastamist. Komisjonil on ka võimalus nõuda “informatsiooni [äriühingul] võib-olla teadaolevate asjaolude kohta” (punkt 34). Ometi “ei ole komisjonil lubatud seada äriühingule kohustuseks anda selliseid vastuseid, mis paljastaksid tema seaduserikkumise, mida peaks komisjon tõendama.” (kohtuasi: Orkem, punkt 35).

Käesoleva otsuse punktis 408 ei ole esimese astme kohus seda eristust järginud. Punkt 408 puudutab ainult olemasolevate dokumentide edastamist, mida saab nõuda ilma SGL kaitseõigusi rikkumata.

Sama kehtib ka teise informatsiooni nõudeõiguse kohta, mida on käsitletud otsuse punktis 412. Kuna komisjon teadis, et SGL oli teist äriühingut hoiatanud eelseisva uurimise eest, esitas ta SGL-le küsimuse, et millisele äriühingule edastas SGL seda informatsiooni. SGL nimetas selle äriühingu nime varjates asjaolu, et ta oli teavitanud ka kolmandat äriühingut, millest komisjon sai alles hiljem teada. Selle küsimusega soovis komisjon teada informatsiooni “asjaolude” kohta ega pannud äraühingule kohustust “tunnistamaks oma seaduserikkumist” Selleks, et pidada raskendavaks asjaoluks SGL vastusest tulenevat informatsiooni, eeldas kohus, et ennekõike peab komisjon õigusrikkumist tõendama.

Trahvi alandamise ulatuse kohta vastuse puhul, millele eelnes informatsiooninõue.

Sellises ulatuses, millises tuleks SGLi poolt tehtud koostööd käsitleda vastusena küsimusele, mis on esitatud siduva informatsiooninõudega, st informatsiooninõuet otsuse vormis, mida tuleks käsitleda lubamatuna, ei ole esimese astme kohtu otsuse punktis 410 tunnistatud, et trahvi tuleks alandada ainult selles ulatuses, millises see andis komisjoni teostatavale uurimisele juurde uut informatsiooni. Trahvi alandamise ulatus on vastavalt suurem, kui tegemist on piisavalt varakult antud informatsiooniga, mis võimaldas komisjonil algusest peale teatud uurimise läbiviimise vahendeid, nagu näiteks (ka mittesiduva) informatsiooninõude kontseptsiooni koostamist, mitte rakendada.