EUR-Lex Access to European Union law

Back to EUR-Lex homepage

This document is an excerpt from the EUR-Lex website

Document C2004/251/19

kohtuasi C-373/04 P: Euroopa Komisjoni 27. augusti 2004. aasta appellatsioonkaebus Euroopa Ühenduste Esimese Astme Kohtu (viienda koja) 10. juuni 2004. aasta otsuse peale liidetud kohtuasjades T-153/01 ja T-323/01 M. Alvarez Moreno ja Euroopa Komisjoni vahel

ELT C 251, 9.10.2004, p. 10–11 (ES, CS, DA, DE, ET, EL, EN, FR, IT, LV, LT, HU, NL, PL, PT, SK, SL, FI, SV)

9.10.2004   

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 251/10


Euroopa Komisjoni 27. augusti 2004. aasta appellatsioonkaebus Euroopa Ühenduste Esimese Astme Kohtu (viienda koja) 10. juuni 2004. aasta otsuse peale liidetud kohtuasjades T-153/01 ja T-323/01 M. Alvarez Moreno ja Euroopa Komisjoni vahel

(kohtuasi C-373/04 P)

(2004/C 251/19)

Euroopa Ühenduste Komisjon, mida esindavad F. Clotuche-Duvieusart ja D. Martin, esitas 27. augustil 2004. aastal appellatsioonkaebuse Euroopa Ühenduste Kohtusse Euroopa Ühenduste Esimese Astme Kohtu (viienda koja) 10. juuni 2004. aasta otsuse peale liidetud kohtuasjades T-153/01 ja T-323/01 M. Alvarez Moreno ja Komisjoni vahel.

Appellatsioonkaebuse esitanud pool palub Euroopa Kohtul:

1)

tühistada esimese astme kohtu otsus kohtuasjas T-323/01;

2)

tunnistada kohtuasjas T-323/01 esitatud hagi vastuvõetamatuks;

3)

teise võimalusena, teha vastavalt Euroopa Kohtu põhikirja artiklile 61 käesolevas asjas ise uus otsus ja jätta asjas T-323/01 esitatud hagi kui põhjendamatu rahuldamata;

4)

jätta Alvarez Moreno kanda käesoleva astme kohtukulud ning tema kulud kohtuasjas T-323/01.

Peamised kaebuse esitamise alused ja argumendid:

Kohtuasjas T-323/01 Alvarez Moreno poolt esitatud hagi oleks pidanud tunnistatama vastuvõetamatuks. Esimese astme kohus on teinud õigusliku eksimuse kvalifitseerides 23. veebruari 2001. a kirja otsuseks, hinnates seda seega vaidlustatava õigusaktina. Esiteks ei sisaldanud hageja komisjonile saadetud kiri otsuse taotlust põhikirja artikli 90 tähenduses, vaid oli üksnes teabenõuet selle kohta, millisele õiguslikule alusele tuginedes on komisjon otsustanud mitte enam tööle võtta vanemaid kui 65-aastaseid tõlke. Seetõttu ei saanud sellele kirjale saadetud vastust sama artikli mõttes käsitleda vaidlustatava õigusaktina. Seega ei sisalda 23. veebruari 2001. aasta kiri mingitki komisjoni otsust, mille eesmärk oleks hagejale kaasa tuua õiguslikult kohustavaid tagajärgi või kahjustada tema huve, muutes kirjeldatud viisil tema õiguslikku staatust.

Mis puudutab sisulist külge, siis on esimese astme kohus teinud õigusliku eksimuse, leides ühelt poolt, et “Ühenduse teiste teenistujate teenistustingimused” (edaspidi RAA) artiklit 74 ei kohaldata RAA artikkel 78 lõike 3 alusel tööle võetud koosseisuvälistele teenistujatele, ja olles teiselt poolt seisukohal, et töösuhte lõpetamise tingimusi reguleerib Euroopa Parlamendi juhatuse poolt 13. juulil 1999. aastal vastu võetud “koosseisuvälistele istungitõlkidele kohaldatav kord” (edaspidi RIAS). Seega käsitleb koosseisuvälistest teenistujatest konverentsitõlkide töölepingute suhtes kahjulikud tingimused kehtestav RAA artikkel 78 kolmas lõik üksnes tööle võtmist ja töö tasustamist ning ei puuduta RAA artiklis 74 ettenähtud töösuhte lõpetamist vanuse tõttu. Ei ole õige väita, nagu esimese astme kohus edasikaevatud otsuses väidab, et kindlaksmääratud päevadega piiratud töölepingute puhul on töösuhte lõppemine üks töölevõtmise tingimusi, ning luua seega RAA-s sätestamata erinevus mõnepäevaste ja pikaajaliste töölepingute vahel. Lisaks mööndes, et kuigi RIAS peab reguleerima koosseisuvälistest teenistujatest konverentsitõlkide töösuhte lõppemist, ei sisalda see ühtki vanusepiirangut kehtestavat sätet. Seni, kuni RIAS antud küsimust ei reguleeri, kohaldatakse RAA artiklit 74.


Top