Choose the experimental features you want to try

This document is an excerpt from the EUR-Lex website

Document 62023CC0121

Kohtujurist Kokott'i, 11.7.2024 ettepanek.


ECLI identifier: ECLI:EU:C:2024:615

Esialgne tõlge

KOHTUJURISTI ETTEPANEK

JULIANE KOKOTT

esitatud 11. juulil 2024(1)

Kohtuasi C121/23 P

Swissgrid AG

versus

Euroopa Komisjon

Apellatsioonkaebus – Elektrienergia siseturg – Määrus (EL) 2017/2195 – Artikli 1 lõiked 6 ja 7 – Elektri põhivõrguettevõtjad – Osalemine Euroopa tasakaalustamisenergia standardtoodete vahetamise keskkondades – Euroopa keskkond TERRE – Euroopa Komisjoni kiri, millega keelati Šveitsis tegutseval elektri põhivõrguettevõtjal osalemine ja nõuti tema väljajätmist – Tühistamishagi – ELTL artikkel 263 – Vaidlustatav akt – Otsene puutumus – Kaalutlusõigus – Individuaalse õiguse puudumine loa saamiseks – Õigus toimiku hoolikale ja erapooletule menetlemisele ja põhjendatud seisukoha saamisele – Õigus olla ära kuulatud – Euroopa Liidu põhiõiguste harta artikkel 47 – Õigus tõhusale õiguskaitsevahendile






I.      Sissejuhatus

1.        Käesolev kohtuasi annab Euroopa Kohtule võimaluse piiritleda täpsemalt mõistet „vaidlustatav akt“ ning vajaduse korral selle seost otsese puutumuse mõistega ELTL artikli 263 neljanda lõigu mõttes.

2.        Selles kohtuasjas on kõne all olukord, kus liidu õigusnormid, nimelt määrus (EL) 2017/2195,(2) mille alusel vaidlusalune akt vastu võeti, jätavad selle vastuvõtjale ehk Euroopa Komisjonile loa andmise suhtes ulatusliku või lausa täieliku kaalutlusõiguse. Ning kuna see komisjoni pädevus ei ole kaalutlusõiguseta, ei saa asjaomased ettevõtjad teisest küljest tugineda individuaalsele õigusele saada selline luba. Kas niisuguses olukorras on aga alust asuda seisukohale, et need ettevõtjad ei saa selle loa andmisest keelduvat akti vaidlustada, sest akti eesmärk ei ole „tekitada siduvaid õiguslikke tagajärgi, mis võivad [nende] huve riivata, muutes selgelt [nende] õiguslikku olukorda“(3), ehk teisisõnu põhjusel, et see akt ei ole õiguslikult siduv ega kahjusta seega nende huve?

3.        Just sellise lähenemise kasuks otsustas Euroopa Liidu Üldkohus 21. detsembri 2022. aasta kohtumääruses Swissgrid vs. komisjon (T‑127/21, ei avaldata, edaspidi „vaidlustatud kohtumäärus“, EU:T:2022:868), mille apellant Swissgrid AG on käesolevas apellatsioonimenetluses vaidlustanud. Selle kohtumäärusega jättis Üldkohus vastuvõetamatuse tõttu läbi vaatamata apellandi tühistamishagi otsuse peale, mis väidetavalt sisaldus kirjas (edaspidi „vaidlusalune kiri“), millele oli alla kirjutanud üks komisjoni energeetika peadirektoraadi (edaspidi „energeetika peadirektoraat“) direktoreid. Direktor oli selles kirjas teatanud määruse 2017/2195 artikli 1 lõike 7 alusel, et ei anna Šveitsile ja seega ka apellandile luba osaleda Euroopa tasakaalustamisenergia standardtoodete vahetamise keskkondades, täpsemalt üleeuroopalises asendusreservide vahetamise keskkonnas Trans European Replacement Reserves Exchange (edaspidi „TERRE keskkond“).

4.        Nagu ma aga käesolevas ettepanekus selgitan, on kaalutlusõiguseta pädevuse puudumise samastamine vaidlustatava akti puudumisega minu hinnangul samaväärne õigusemõistmisest keeldumisega. Seda enam, et kõnealusel juhul on vaidlusalune kiri vastus loataotlusele, mille apellant esitas pärast seda, kui nii TERRE keskkonnas osalevad elektri põhivõrguettevõtjad (edaspidi „põhivõrguettevõtjad“) kui ka Energeetikasektorit Reguleerivate Asutuste Koostööamet (edaspidi „ACER“) olid andnud pooldava arvamuse. Nimelt ei saa ei komisjoni kaalutlusõigus ega asjaolu, et isikutel puudub individuaalne õigus sellele, et komisjon mingil kindlal viisil toimiks, iseenesest jätta tema akte välja õiguspärasuse kontrolli alt, mida liidu kohus ELTL artikli 263 alusel teeb. Vastupidi, sellel kohtul peab olema võimalik kontrollida, kas komisjon jäi vaidlusaluses kirjas väljendatud seisukohale asudes talle kõnealuste õigusnormidega antud kaalutlusõiguse piiresse ja kas tal oli seega õigus seda kirjas sõnastatud viisil teostada.

II.    Õiguslik raamistik: määrus 2017/2195

5.        Määruse 2017/2195 artiklis 1 „Reguleerimisese ja kohaldamisala“ on muu hulgas sätestatud:

„1. Käesoleva määrusega sätestatakse elektrisüsteemi tasakaalustamise üksikasjalik eeskiri, sealhulgas ühtsed põhimõtted sageduse hoidmise reservide, sageduse taastamise reservide ja asendusreservide hankimise ja arveldamise kohta ning sageduse taastamise reservide ja asendusreservide käivitamise üldine metoodika.

2. Käesolevat määrust kohaldatakse põhivõrguettevõtjate, jaotusvõrguettevõtjate, sealhulgas suletud jaotusvõrkude ettevõtjate, Energeetikasektorit Reguleerivate Asutuste Koostööameti […], Euroopa elektri põhivõrguettevõtjate võrgustiku (edaspidi „ENTSO-E“) ning selliste kolmandate isikute suhtes, kellele on delegeeritud või määratud ülesanded, ja muude turuosaliste suhtes.

[…]

6. Euroopa tasakaalustamisenergia standardtoodete vahetamise keskkonnad võib avada Šveitsis tegutsevatele põhivõrguettevõtjatele tingimusel, et selle riigi asjaomaste õigusaktidega rakendatakse ELi elektriturgu reguleerivate õigusaktide peamisi sätteid ning et liidu ja Šveitsi valitsuse vahel on sõlmitud elektrialast koostööd reguleeriv leping, aga ka sel juhul, kui Šveitsi väljajätmine võiks põhjustada piirkonna talitluskindlust ohustavaid plaaniväliseid võimsusvooge Šveitsi kaudu.

7. Vastavalt lõike 6 tingimustele otsustab Šveitsi osalemise tasakaalustamisenergia standardtoodete vahetamise keskkondades komisjon lähtuvalt [Energeetikasektorit Reguleerivate Asutuste] [K]oostööameti ja kõikide põhivõrguettevõtjate arvamusest vastavalt artikli 4 lõike 3 kohasele menetlusele. Šveitsi põhivõrguettevõtjate õigused ja kohustused peavad olema kooskõlas liidus tegutsevate põhivõrguettevõtjate õiguste ja kohustustega, et võimaldada tasakaalustamisturu sujuvat toimimist liidu tasandil ning tagada kõigile osalistele võrdsed tingimused.“

III. Vaidluse taust

6.        Vaidluse tausta kirjelduse, mis on antud vaidlustatud kohtumääruse punktides 2–10, võib kokku võtta järgmiselt.

7.        Apellant on Šveitsi õiguse alusel asutatud aktsiaselts, kes on Šveitsis ainus elektri põhivõrguettevõtja. Ta on osaline Euroopa põhivõrguettevõtjate võrgustikus (European Network of Transmission System Operators for Electricity, edaspidi „ENTSO-E“).

8.        Osa põhivõrguettevõtjaid, sealhulgas apellant, on loonud TERRE keskkonna, milles ta on juba osalenud,(4) tõsi küll, ilma komisjonilt selleks eelnevat luba saamata.

9.        Kõik ENTSO-Esse kuuluvad põhivõrguettevõtjad esitasid 7. septembril 2017 määruse 2017/2195 artikli 1 lõike 7 kohase arvamuse, milles pooldasid, et Šveitsil lubataks Euroopa tasakaalustamiskeskkondades osaleda, kuna sama määruse artikli 1 lõikes 6 ette nähtud teine tingimus on täidetud.

10.      Ka ACER esitas 10. aprillil 2018 määruse 2017/2195 artikli 1 lõike 7 kohase arvamuse Šveitsi osalemise kohta Euroopa tasakaalustamiskeskkondades. Selles arvamuses rõhutas ACER, et üldiselt nõustub ta põhivõrguettevõtjate hinnanguga tõhususe kohta, mida pakuks Šveitsi täielik kaasamine neisse keskkondadesse(5). Lisaks rõhutas ta, kui oluline on, et Šveits rakendaks määrust 2017/2195 ja sellega seotud sätteid täies ulatuses, et Euroopa Liidu ja Šveitsi põhivõrguettevõtjad tegutseksid võrdsetel alustel.

11.      Komisjoni energeetika peadirektoraadi asepeadirektor saatis 31. juulil 2020 ENTSO-E-le ja apellandile kirja, milles ta rõhutas oma üllatust põhivõrguettevõtjate kavatsuse üle kaasata apellant TERRE keskkonda täisliikmena ning toonitas, et turgude liitmist ja tasakaalustamist reguleerib õiguslikult siduvate õiguste ja kohustuste terviklik raamistik, milleks Šveits ei ole veel oma nõusolekut väljendanud. Seetõttu ei olnud Šveitsi elektriettevõtjatel ja põhivõrguettevõtjatel põhimõtteliselt õigust selles keskkonnas osaleda. Lisaks juhtis ta tähelepanu sellele, et komisjon ei ole Šveitsile määruse 2017/2195 artikli 1 lõike 7 alusel mingit erandit teinud.

12.      Apellant vastas 29. septembril 2020 komisjonile, väites, et tema täieulatuslik osalemine Euroopa tasakaalustamiskeskkondades on elektrisüsteemi talitluskindluse huvides hädavajalik. Sisuliselt väitis ta, et tema arvessevõtmisest liidu võimsusarvutusprotsessis ja kaasamisest talitluskindluse analüüsi ei piisa. Peale selle viitas ta põhjendustele, mis on esitatud ENTSO-E 7. septembri 2017. aasta arvamuses ja ACERi 10. aprilli 2018. aasta arvamuses.

13.      ENTSO-E vastas komisjonile 5. novembril 2020. Kuigi põhivõrguettevõtjad rõhutasid selles vastuses, et Šveitsi osalemine Euroopa tasakaalustamiskeskkondades on määruse 2017/2195 artikli 1 lõike 7 kohaselt komisjoni otsustada, märkisid nad, et nii nemad kui ka ACER on esitanud seda osalemist pooldava arvamuse.

14.      Apellant saatis 8. detsembril 2020 komisjonile kirja, milles ta juhtis tähelepanu sellele, et liidu põhivõrguettevõtjad ja ACER on andnud pooldava arvamuse tema osalemise kohta TERRE keskkonnas, ning palus tal anda määruse 2017/2195 artikli 1 lõike 7 alusel selleks osalemiseks loa.

15.      Vaidlusaluses 17. detsembri 2020. aasta kirjas, mis saadeti vastuseks ENTSO-E 5. novembri 2020. aasta kirjale, rõhutas komisjoni energeetika peadirektoraadi direktor esiteks, et apellandi osalemine TERRE keskkonna projektis ei ole kohaldatavate liidu õigusnormidega, nimelt määruse 2017/2195 artikli 1 lõigetega 6 ja 7 kooskõlas. Teiseks osutas ta, et ACERi arvamuses rõhutati, kui oluline on, et Šveits rakendaks määrust 2017/2195 ja sellega seotud sätteid täies ulatuses. Kolmandaks märkis direktor, et on meetmeid, mis on plaanivälistest võimsusvoogudest põhjustatud riskidele piisav vastus, ning seetõttu ei ole Šveitsi osalemine Euroopa tasakaalustamiskeskkondades vajalik. Sellega seoses väitis ta, et talitluskindluse üks alustala on võimsuse (ümber)arvutamine ja teine alustala talitluskindluse piirkondlik koordineerimine, millesse Šveits oli juba kaasatud. Neljandaks tegi direktor kokkuvõtte, et komisjon ei näe põhjust teha otsust, mis lubaks Šveitsil Euroopa tasakaalustamiskeskkondades, sealhulgas TERRE keskkonnas osaleda. Viiendaks palus ta põhivõrguettevõtjatel apellant hiljemalt 1. märtsiks 2021 TERRE keskkonnast välja jätta. Selle kirja koopia toimetati apellandile kätte e‑kirja teel.

16.      Euroopa Parlament rõhutab ühes 4. oktoobri 2023. aasta resolutsioonis muu hulgas, et elektrienergia sektoris sõltuvad võrgu stabiilsus ning varustuskindlus ja transiit liidu ja Šveitsi tihedast koostööst, ning väljendab muret selle üle, et Šveitsi energiatööstuse väljajätmine tekitab süsteemseid riske kogu Mandri-Euroopa sünkroonvõrgule. Parlamendi arvates on kuni liidu ja Šveitsi vahelise raamlepingu sõlmimiseni vaja tehnilisi lahendusi põhivõrguettevõtjate tasandil ja Šveitsi kaasamist liidu võimsuse arvutamisse, et leevendada suurimaid riske piirkondliku võrgu stabiilsusele ning varustuskindlusele(6).

IV.    Menetlus Üldkohtus ja vaidlustatud kohtumäärus

17.      Avaldusega, mis saabus Üldkohtu kantseleisse 26. veebruaril 2021, esitas apellant ELTL artikli 263 alusel hagi, milles palus vaidlusaluses kirjas väidetavalt sisalduva otsuse tühistada.

18.      Komisjon esitas eraldi dokumendis, mis saabus Üldkohtu kantseleisse 19. mail 2021, vastuvõetamatuse vastuväite, väites, et vaidlusalune kiri ei ole ELTL artikli 263 seisukohast vaidlustatav akt, kuna see ei tekita siduvaid õiguslikke tagajärgi, sest see on põhivõrguettevõtjate esindajate ja energeetika peadirektoraadi mitteametlik teabevahetus komisjoni talituste tasandil. Lisaks ei olnud apellant komisjoni väitel oma ELTL artikli 263 neljanda lõigu kohast kaebeõigust tõendanud, sest vaidlusalune kiri ei puuduta teda otse.

19.      Vaidlustatud kohtumäärusega jättis Üldkohus apellandi hagi vastuvõetamatuse tõttu läbi vaatamata, sest vaidlusalune kiri ei ole akt, mille peale saaks ELTL artikli 263 alusel tühistamishagi esitada.

20.      Selle suhtes on Üldkohus seisukohal, et vaidlusalust kirja ei saa selle õigusliku konteksti tõttu kvalifitseerida kohtupraktika tähenduses „aktiks, mille eesmärk on tekitada hagejale siduvaid õiguslikke tagajärgi“(7). Üldkohtu sõnul ei anna määruse 2017/2195 artikli 1 lõige 7 apellandile õigust nõuda ja saavutada, et komisjon annaks Šveitsile ja järelikult ka seal asuvatele põhivõrguettevõtjatele loa Euroopa tasakaalustamiskeskkondades, konkreetsel juhul TERRE keskkonnas osaleda. Üldkohtu hinnangul tuleneb selle sätte sõnastusest, et komisjonil on õigus jätta selliseks osalemiseks luba andmata isegi juhul, kui määruse artikli 1 lõike 6 tingimused, mille puhul selle andmine on põhjendatud, on täidetud. Sisuliselt väljendab ta seisukohta, et kuigi selle määruse artikli 1 lõikes 6 ette nähtud kahe tingimuse täitmine võimaldab komisjonil otsustada, kas lubada sellist osalemist, ei pane see säte talle mingit loa andmise kohustust. Pealegi võtaks mis tahes muu tõlgendus sama määruse artikli 1 lõike 7 teiselt lauselt soovitava toime(8).

21.      Üldkohtu kokkuvõte on, et otsuse tegemine, kas lubada Šveitsil ja järelikult ka seal asuvatel põhivõrguettevõtjatel osaleda Euroopa tasakaalustamiskeskkondades, sõltub üksnes komisjoni valikust ning tal on selles suhtes kaalutlusõigus. Üldkohus leidis, et apellandil kui Šveitsi põhivõrguettevõtjal ei ole seega mingit individuaalset õigust nõuda ja saavutada, et komisjon võtaks vastu otsuse lubada Šveitsil ja seega seal asuvatel põhivõrguettevõtjatel Euroopa tasakaalustamiskeskkondades osaleda. Nii „ei saa [vaidlusalune] kiri […] kujutada endast otsust, mis võib tekitada hagejale õiguslikke tagajärgi, mis muudaksid tema õiguslikku olukorda […], kuna see ei riiva kuidagi mingit sellist individuaalset õigust, mis piiraks komisjoni otsustuspädevust, mis on käesoleval juhul olemuselt kaalutlusõigus“.(9)

V.      Menetlus Euroopa Kohtus ja poolte nõuded

22.      Avaldusega, mis saabus Euroopa Kohtu kantseleisse 28. veebruaril 2023, esitas apellant käesoleva apellatsioonkaebuse.

23.      Oma apellatsioonkaebuses palub apellant Euroopa Kohtul:

–        tühistada vaidlustatud kohtumäärus;

–        tunnistada tühistamishagi vastuvõetavaks;

–        saata kohtuasi tagasi Üldkohtule, et viimane teeks otsuse hagi põhjendatuse kohta, ja

–        otsustada apellatsioonimenetlusega seotud kohtukulude kandmine edaspidi.

24.      Komisjon palub Euroopa Kohtul:

–        jätta apellatsioonkaebus rahuldamata ja

–        mõista kohtukulud välja apellandilt.

25.      Poolte seisukohad ja vastused Euroopa Kohtu küsimustele kuulati ära 8. mai 2024. aasta kohtuistungil.

VI.    Hinnang

A.      Sissejuhatavad märkused

26.      Esimeses ja teises väites seab apellant kahtluse alla Üldkohtu hinnangu, mille kohaselt ei tekita vaidlusalune kiri talle õiguslikke tagajärgi, mis muudaksid tema õiguslikku olukorda, kuna see ei riiva ühtegi individuaalset õigust, mis piiraks komisjonile määruse 2017/2195 artikli 1 lõikega 7 antud kaalutlusõigust.

27.      Soovitan käsitleda neid kahte väidet koos.

28.      Esiteks käsitlen küsimust, kas vaidlusalune kiri vastab mõiste „vaidlustatav akt“ tunnustele, võttes eelkõige arvesse selle olemust ja autori tahet (B jagu).

29.      Teiseks hindan seda, kuidas mõjutab selle kirja kvalifitseerimist vaidlustatavaks aktiks komisjonile määruse 2017/2195 artikli 1 lõikega 7 antud osaline või täielik kaalutlusõigus loa andmise üle, ja ka vastupidist võimalust, nimelt mis mõju oleks sellel, kui komisjoni pädevus oleks kaalutlusõiguseta, või sellel, kui apellandil peaks olema individuaalne õigus sellise loa saamisele (C jagu).

30.      Kolmandaks ja ammendavuse huvides analüüsin teise väite seisukohast selle osalise või täieliku kaalutlusõiguse ulatust ja piire, et vastata apellandi argumendile, mille kohaselt oli tal käesolevas asjas individuaalne õigus, millega kaasnes komisjoni vastav kohustus talle see luba anda. Selles kontekstis vastan ka kolmandale väitele, et Üldkohus ei ole vaidlustatud kohtumäärust selles suhtes piisavalt põhjendanud (D jagu).

B.      Kohtupraktikas kujunenud kriteeriumid, mis puudutavad vaidlustatava akti mõistet ja vaidlusaluse kirja olemust

31.      Et teha kindlaks, kas vaidlusalune kiri on vaidlustatav akt, tuleb toetuda kohtupraktikale, milles on leitud, et kohtus saab vaidlustada iga akti, mille eesmärk on tekitada siduvaid õiguslikke tagajärgi, mis võivad mõjutada hageja huve, muutes selgelt tema õiguslikku olukorda, sõltumata akti vormist. Seda, kas akt tekitab selliseid tagajärgi, tuleb hinnata objektiivsete kriteeriumide ja akti olemuse alusel. Nagu Üldkohus möönab,(10) tuleb sealjuures arvesse võtta ka akti vastuvõtmise konteksti, selle vastu võtnud institutsiooni volitusi(11) ja tema kavatsusi(12).

32.      Seevastu jäävad ELTL artikli 263 kohase kohtuliku kontrolli alt välja mis tahes aktid, millel puuduvad siduvad õiguslikud tagajärjed, näiteks ettevalmistavad aktid, puhtalt rakendusaktid, lihtsad soovitused ja arvamused ning põhimõtteliselt ka asutusesisesed juhised(13).

33.      Asjaolu, et vaidlusalune kiri ei ole komisjoni ametliku otsuse, vaid lihtsalt energeetika peadirektoraadi direktori allkirjastatud kirja vormis, ei mõjuta seega selle kvalifitseerimist vaidlustatavaks aktiks(14). Vastasel korral saaks komisjon liidu kohtu kontrolli vältida sel teel, et rikub vorminõudeid, mis kehtivad vaidlusaluse akti vastuvõtmise suhtes ning on seotud akti tegeliku olemusega, sealhulgas nõudeid, mis puudutavad tegutsenud talituse pädevust, akti korrektset määratlemist „otsusena“ või ka selle ametlikku teatavakstegemist adressaadile(15).

34.      Mis puutub vaidlusaluse kirja olemust, eriti selle sisu ja sõnastust ja sealhulgas selle koostaja kavatsusi, mis neist ilmnevad, siis võttis Üldkohus teatavaks, et selles kirjas juhitakse esiteks tähelepanu sellele, et apellandi osalemine TERRE keskkonnas ei ole võimalik, ilma et komisjon oleks kõigepealt andnud määruse 2017/2195 artikli 1 lõigete 6 ja 7 kohaselt Šveitsile loa selles keskkonnas osaleda; teiseks rõhutatakse, et sellise osalemise tingimused ei ole komisjoni arvates praegu täidetud; ning kolmandaks nõutakse, et põhivõrguettevõtjad jätaksid apellandi sellest keskkonnast hiljemalt 1. märtsiks 2021 välja(16).

35.      See kolmas asjaolu näitab juba ise, et komisjoni kavatsuse kohaselt pidid vaidlusalusel kirjal olema õiguslikud tagajärjed, mis võivad apellandi huve kahjustada. Üldkohus ei võta seda siiski oma edasises analüüsis arvesse. Vaidlusaluses kirjas väljendatud kaalutluste ulatust või selle koostaja kavatsust põhjalikumalt hindamata piirdub ta nimelt sellega, et sõnastab järgmiseks seisukoha selle kirja „õigusliku konteksti“ kohta, mis tema arvates takistab selle kvalifitseerimist „aktiks, mille eesmärk on tekitada hagejale siduvaid õiguslikke tagajärgi“(17).

36.      Minu hinnangul on sellise käsitlusega rikutud õigusnormi, eriti seeläbi, et niiviisi ei võeta arvesse asjaolu, et vaidlusaluse kirja sisu kahjustab ilmselgelt apellandi huve. Esiteks riivab see, et apellandile kui Šveitsi põhivõrguettevõtjale ja ENTSO-E liikmele ei anta TERRE keskkonnas liidu põhivõrguettevõtjatega võrdseks täieulatuslikuks osalemiseks luba, tema huve seda enam, et ta oli selles keskkonnas juba osalenud, olgugi et ta ei olnud selle täisliige ega saanud tugineda vastavale individuaalsele õigusele(18). Teiseks nentis komisjon selles kirjas, et apellandi senine osalemine TERRE keskkonnas on olnud õigusvastane, ning nõudis liidu põhivõrguettevõtjatelt tema väljajätmist hiljemalt 1. märtsiks 2021, kasutades käskivat stiili, mida rõhutas veelgi paksu kirja(19) kasutamine. Lisaks mainis ta seal võimalust esitada hagisid selle kahju hüvitamiseks, mida võib tekitada nõutav apellandi väljajätmine TERRE keskkonnast(20). Lubava otsuse tegemisest keeldumine koos nõudega lõpetada apellandi osalemine selles keskkonnas, mis võib anda põhjust kahju hüvitamise hagide esitamiseks, on aga paratamatult suunatud selliste õiguslike tagajärgede tekitamisele, mis riivavad apellandi huve, muutes selgelt tema õiguslikku olukorda. Seega ei saa temalt võtta ELTL artiklist 263 ja Euroopa Liidu põhiõiguste harta (edaspidi „harta“) artiklist 47 tulenevat õigust vaidlustada nende keeldumiste põhjendatus ja esitada nõue liidu kohtutes.

37.      Ometi Üldkohus isegi ei analüüsinud neid aspekte, mis on määrava tähtsusega selle hindamisel, kas tegemist on vaidlustatava aktiga, ning seetõttu on ka vaidlustatud kohtumääruse punktides 23–29 esitatud arutluskäigus õigusnorme rikutud.

C.      Kaalutlusõigus ja individuaalse õiguse puudumine

38.      Lisaks olen ma seisukohal, et Üldkohtul ei olnud õigus, kui ta märkis, et komisjonil on kaalutlusõigus ja sellest tulenevalt ei ole olemas individuaalset õigust saada TERRE keskkonnas osalemiseks luba, ning võttis selle aluseks järeldusele, et vaidlusalune kiri ei saanud tekitada apellandile õiguslikult siduvaid tagajärgi ega muuta tema õiguslikku olukorda.

39.      Minu jaoks on ilmne, et kui kõnealuste õigusnormide kohaselt ei ole ametiasutusel mitte kaalutlusõiguseta pädevus, vaid osaline või täielik kaalutlusõigus, välistab see põhimõtteliselt algusest peale individuaalse õiguse nõuda temalt teatavat käitumist, praegusel juhul seda, et ta lubaks Šveitsil ja apellandil osaleda muu hulgas TERRE keskkonnas. See kaalutlus ei mõjuta komisjonile määruse 2017/2195 artikli 1 lõikega 7 antud võimaliku kaalutlusõiguse täpset ulatust, mida ma käsitlen käesoleva ettepaneku punktides 51–58.

40.      Järelikult piirdub vaidlustatud kohtumääruse punktides 24–29 esitatud arutluskäik ilmse õigusliku tõsiasja kordamisega olukorra kohta, kus isik soovib osalise või täieliku kaalutlusõigusega asutuselt talle soodsat vastust või toimingut(21). Seevastu ei tulene sellest, et kui selline asutus keeldub seda kaalutlusõigust isiku soovitud viisil kasutamast, oleks tema lõplik seisukoht liidu kohtus vaidlustamatu põhjusel, et kui isikul puudub selline individuaalne õigus, ei kahjusta see seisukoht tema huve. Näiteks konkurentsi valdkonnas on kaebuse esitajal, eriti oma põhjendatud huvi tõendanud konkurendil hoolimata sellest, et ta ei saa sundida komisjoni tegema sellist otsust, nagu ta nõuab, ikkagi õigus oma kaebuse hoolikale ja erapooletule uurimisele ning õigus saada komisjonilt lõplik põhjendatud vastus, mida võib vaidlustada(22).

41.      Samuti eiras Üldkohus niiviisi ka apellandi kui Šveitsi ainsa põhivõrguettevõtja menetluslikku olukorda määruse 2017/2195 artikli 1 lõigete 6 ja 7 alusel algatatud menetluses. Selle menetluse eesmärk on konkreetselt see, et Šveitsi ja tema põhivõrguettevõtjate osalemist Euroopa tasakaalustamisenergia standardtoodete vahetamise keskkondades tunnustataks komisjoni otsusega, mis põhineb ACERi ja kõigi liidu põhivõrguettevõtjate arvamusel. Nii algatati see menetlus käesoleval juhul ACERi ja nende põhivõrguettevõtjate arvamuste põhjal, milles nad pooldasid apellandi kaasamist TERRE keskkonda, ning sellele järgnes apellandi kaasamistaotlus selle määruse artikli 1 lõikes 6 sätestatud teise tingimuse alusel(23).

42.      Kui arvestada seda määruse 2017/2195 artikli 1 lõigete 6 ja 7 kohase menetluse eesmärki ja seda olukorda, võis apellant järelikult samamoodi nagu mõni konkurentsiõiguse alase kaebuse esitaja tugineda õigusele, et komisjon menetleks tema toimikut, sealhulgas tema loataotlust hoolikalt ja erapooletult ning põhjendaks taotlusele antud lõplikku vastust nõuetekohaselt, et tal oleks võimalik seda põhjendatuse aspektist vaidlustada(24). Käesolevas asjas oli nende menetlusnõuete järgimine seda vajalikum, et komisjonil oli selle loa andmise üle osaline või täielik kaalutlusõigus(25). Vaidlusaluse kirja kvalifitseerimine vaidlustamatuks aktiks võimaldaks aga komisjonil selles suhtes igasuguse kohtuliku kontrolli alt pääseda(26).

43.      Üldkohus eiras vaidlustatud kohtumääruses neid menetlusnõudeid, mida komisjon püüdis ometi vaidlusaluses kirjas ilmselgelt täita, millest annab tunnistust ka asjaolu, et ta saatis apellandile selle kirja koopia. Nimelt esitas komisjon seal oma lõpliku seisukoha nii põhivõrguettevõtjate ja ACERi arvamuste kui ka selle taotluse kohta, lõpetades samas määruse 2017/2195 artikli 1 lõike 7 kohase menetluse.

44.      Sellest järeldub, et komisjonile määruse 2017/2195 artikli 1 lõikega 7 antud kaalutlusõigus kui niisugune ei tähenda, et vaidlusalusel kirjal ei oleks apellandi jaoks õiguslikult siduvaid tagajärgi, mida on kirjeldatud käesoleva ettepaneku punktis 36. Üldkohtu rõhutatud asjaolu, et see säte ei „kohusta“ komisjoni lubama Šveitsil Euroopa tasakaalustamiskeskkondades osaleda, kui määruse 2017/2195 artikli 1 lõike 6 tingimused on täidetud,(27) vaid jätab talle sellise „valiku“ võimaluse,(28) ei välista seda, et vaidlusalune kiri muudab apellandi õiguslikku olukorda. Samuti ei saa Üldkohus oma hoiakut põhjendada tõdemusega, et muu tõlgendus võtaks sama määruse artikli 1 lõike 7 teiselt lauselt soovitava toime(29). See võimalus on seda väiksem, et komisjoni väidetava kaalutlusõiguse ulatuse ja tagajärgede analüüs on seotud hagi sisulise analüüsi, mitte vastuvõetavuse hindamisega(30).

45.      Vaidlustatud kohtumääruse punktis 23 esitatud kaalutlus, mille kohaselt takistab vaidlusaluse kirja õiguslik kontekst selle kirja kvalifitseerimist „aktiks, mille eesmärk on tekitada hagejale siduvaid õiguslikke tagajärgi“, rikub seega õigusnormi. Sama kehtib ka selle kohtumääruse punktis 29 esitatud järelduse kohta, mis on sisuliselt see, et see kiri ei saa kujutada endast otsust, mis võib tekitada talle õiguslikke tagajärgi, mis muudaksid tema õiguslikku olukorda, kuna see ei riiva kuidagi mingit sellist individuaalset õigust, mis piiraks komisjoni kaalutlusõigust.

46.      Samuti on õigusnormi rikutud vaidlustatud kohtumääruse punkti 28 järelduses, et määruse 2017/2195 artikli 1 lõige 7 ei anna apellandile mingit õigust selles sättes ette nähtud menetluse algatamisele või sellesse mis tahes viisil kaasamisele, sealhulgas seoses õigusega olla ära kuulatud. Väljakujunenud kohtupraktika kohaselt tuleb õigust olla ära kuulatud kohaldada igas menetluses, mille tulemusena võidakse vastu võtta isiku huve kahjustav akt, nagu seda on apellandile TERRE keskkonnas osalemise loa andmata jätmine või tema väljajätmine sellest keskkonnast, ning seda õigust tuleb järgida isegi juhul, kui kohaldatavad õigusnormid niisugust formaalset nõuet sõnaselgelt ette ei näe.(31) Seega oli apellandil selline menetluslik tagatis, samuti õigus lasta kohtulikult kontrollida, kas komisjon seda järgis(32). Nii või teisiti ei ole vaidlust selle suhtes, et käesolevas asjas oli selle sätte kohane menetlus apellandi taotluse esitamise ajal juba pooleli ja kaks formaalset kriteeriumi, mida on komisjonil selle sätte alusel otsuse tegemiseks vaja, olid juba täidetud, nimelt oli saadud nii ENTSO-E-sse kuuluvate põhivõrguettevõtjate kui ka ACERi pooldav arvamus, mistõttu ei saanud apellandilt võtta õigust sellele, et ta neis raames ära kuulataks.

47.      Pealegi piisab selleks, et tuvastada apellandi otsene puutumus, mida nõuab ELTL artikli 263 neljas lõik nii, nagu seda tõlgendatakse väljakujunenud kohtupraktikas,(33) tema õigusliku olukorra selgest muutusest. Sellega seoses peavad olema täidetud kaks kumulatiivset tingimust: esiteks peab vaidlustatud meede avaldama otsest mõju isiku õiguslikule olukorrale ja teiseks ei tohi see jätta meedet rakendama kohustatud adressaatidele mingit kaalutlusõigust(34).

48.      Vastupidi sellele, mida väidab komisjon, ongi käesoleval juhul nii. Nimelt ei piirduta vaidlusaluses kirjas sellega, et Šveitsile ja apellandile keeldutakse TERRE keskkonnas osalemise luba andmast, vaid nõutakse ka tema sealt väljajätmist hiljemalt 1. märtsiks 2021,(35) jätmata sealjuures mingit kaalutlusõigust põhivõrguettevõtjatele, kes on selle adressaadid. Sellest järeldub, et Üldkohtu kaalutlused, mis olid esitatud vaidlustatud kohtumääruse punktis 30 ammendavuse huvides, eiravad ka otsese puutumuse kriteeriumi.

49.      Järelikult tuleb esimese väitega nõustuda ja vaidlustatud kohtumäärus tühistada.

50.      Kuigi eeltoodud kaalutlustest piisab vaidlustatud kohtumääruse tühistamiseks, teen ettepaneku vastata ka teisele väitele osas, mis puudutab komisjoni kaalutlusõiguse ulatust ja milles väidetakse, et apellandil on õigus, et talle antaks osalemisluba, täpsemalt TERRE keskkonnas osalemise luba. See vastus, mis puudutab pigem hagi sisu kui vastuvõetavust, võib pärast kohtuasja Üldkohtusse tagasisuunamist vaidluse lõplikuks lahendamiseks tarvilikuks osutuda.

D.      Milline ulatus on kaalutlusõigusel, mis välistab individuaalse õiguse loa saamisele

51.      Teises väites väidab apellant sisuliselt, et Üldkohus rikkus õigusnormi, kui ta otsustas, et määruse 2017/2195 artikli 1 lõige 7 ei anna talle mingit individuaalset õigust nõuda ja saavutada, et komisjon võtaks vastu otsuse, millega lubatakse Šveitsil ja sellest tulenevalt ka seal asuvatel põhivõrguettevõtjatel osaleda Euroopa tasakaalustamisenergia standardtoodete vahetamise keskkondades(36). Sisuliselt on apellant seisukohal, et kuna põhivõrguettevõtjate ja ACERi soodsate arvamuste olemasolus seisnev formaalne kriteerium, mida see säte nõuab, oli täidetud ja kuna nende arvamuste kohaselt oli täidetud ka sama määruse artikli 1 lõikes 6 ette nähtud teine tingimus, oli komisjon kohustatud sellise otsuse vastu võtma.

52.      Selle kohta tuleb märkida, et määruse 2017/2195 artikli 1 lõikes 6 on ette nähtud üksnes võimalus („võib“) avada Euroopa tasakaalustamisenergia standardtoodete vahetamise keskkond Šveitsis tegutsevatele põhivõrguettevõtjatele. Selline avamine on võimalik kahel tingimusel, mis on üksteise alternatiivid: esiteks juhul, kui Šveitsi õigusaktidega rakendatakse liidu elektriturgu reguleerivate õigusaktide peamisi asjakohaseid sätteid ning liidu ja Šveitsi valitsuse vahel on sõlmitud elektrialast koostööd reguleeriv leping, ja teiseks juhul, kui Šveitsi väljajätmine võiks põhjustada piirkonna talitluskindlust ohustavaid plaaniväliseid võimsusvooge Šveitsi kaudu.

53.      Määruse 2017/2195 artikli 1 lõike 7 kohaselt on otsuse tegemine, millega lubatakse Šveitsil ja põhivõrguettevõtjatel osaleda Euroopa tasakaalustamisenergia standardtoodete vahetamise keskkondades, komisjoni ainupädevuses („otsustab […] komisjon“). Lisaks sõltub selle otsustuspädevuse teostamine esiteks sellest, kas on täidetud kaks sama artikli lõikes 6 ette nähtud alternatiivset sisulist tingimust, millele viidati eelmises punktis, ja teiseks ühest formaalsest nõudest, nimelt ACERi ja kõikide põhivõrguettevõtjate arvamuse olemasolust, ilma et oleks täpsustatud, kas selline arvamus peab olema positiivne või negatiivne („lähtuvalt […] arvamusest“(37)).

54.      Neist kaalutlustest piisab, et lükata tagasi apellandi argument, et kui ACER ja liidu põhivõrguettevõtjad on andnud positiivse arvamuse selle kohta, kas üks määruse 2017/2195 artikli 1 lõikes 6 ette nähtud tingimustest on täidetud, on komisjon kohustatud võtma vastu otsuse, millega lubatakse Šveitsil ja seal tegutsevatel põhivõrguettevõtjatel Euroopa tasakaalustamisenergia standardtoodete vahetamise keskkondades osaleda. Sama kehtib tema argumendi kohta, et passiivse vormi kasutamine (est décidée par la Commission või shall be decided by the Commission) sama määruse artikli 1 lõike 7 esimeses lauses kohustab teda sellist otsust vastu võtma. Seda enam, et teistes keeleversioonides on seal kasutatud aktiivset vormi(38).

55.      Seega järeldas Üldkohus vaidlustatud kohtumääruse punktis 26 sisuliselt õigesti, et määruse 2017/2195 artikli 1 lõikes 6 ette nähtud emma-kumma tingimuse täitmine „annab komisjonile üksnes võimaluse otsustada, kas lubada sellist osalemist, kuid ei kohusta teda sellist luba andma“. Kui kumbki nendest kahest tingimusest ei ole täidetud, ei saa komisjon nimelt otsustada seda luba anda. Seevastu juhul, kui emb-kumb tingimus on täidetud, on tal selleks õigus.

56.      Määruse 2017/2195 artikli 1 lõike 7 teine lause, mille kohta Üldkohus vaidlustatud kohtumääruse punktis 27 seisukohta avaldas, on selles suhtes siiski asjassepuutumatu. See teine lause piirdub loa andmise otsuse õiguslike tagajärgede piiritlemisega, kui otsus on selle sätte esimese lause alusel vastu võetud; käesoleval juhul see nii ei ole ning seega ei puutu see otsuse vastuvõtmise eeltingimustesse. Šveitsi põhivõrguettevõtjate õigused ja kohustused peavad olema „kooskõlas liidus tegutsevate põhivõrguettevõtjate õiguste ja kohustustega, et võimaldada tasakaalustamisturu sujuvat toimimist liidu tasandil ning tagada kõigile osalistele võrdsed tingimused“ nimelt alles pärast seda, kui neile on osalemise luba antud(39). See nõue on seda vajalikum, kui loa andmise otsus põhineb määruse artikli 1 lõikes 6 ette nähtud teisel tingimusel, mispuhul ei ole tagatud, et Šveits kohaldab elektriturgu reguleerivate liidu õigusaktide peamisi sätteid, nagu nõuab esimene tingimus. Kui sellist luba ei ole antud ning seega pole tegemist ka Šveitsi põhivõrguettevõtjate osalusega, ei saa nende õigused ja kohustused juba määratluse poolest olla samad kui liidu põhivõrguettevõtjatel ega „võimaldada tasakaalustamisturu sujuvat toimimist liidu tasandil“(40).

57.      Viimaks viitavad määruse 2017/2195 artikli 1 lõike 6 teises tingimuses kasutatud määratlemata mõisted ja selle sätte avatud sõnastus sellele, et komisjonil on selle tingimuse täidetuse hindamisel ulatuslik kaalutlusõigus. Nimelt nõuab see direktiiv komisjonilt kahte keerulist võrdlevat analüüsi, et teha kindlaks, kas esiteks võib Šveitsi väljajätmine põhjustada „talitluskindlust ohustavaid plaaniväliseid võimsusvooge Šveitsi kaudu“, ja kas teiseks ohustavad sellised vood „piirkonna talitluskindlust“. See kaalutlus kinnitab, et arvestades komisjonile selle sättega antud otsustamispädevust, ei saa ta olla kohustatud tegema lubavat otsust lihtsalt sellepärast, et ACER ja põhivõrguettevõtjad on andnud positiivse arvamuse. Veel vähem sellisel juhul nagu käesolevas asjas, kus ACERi positiivne arvamus põhineb üksnes kaalutlusel, et Šveitsi osalemine on ülekandevõime piiratuse vähendamiseks ja talitluskindluse suurendamiseks tõhus lahendus(41).

58.      Üldkohtul oli seega kindlasti alust asuda seisukohale, et komisjonil oli määruse 2017/2195 artikli 1 lõigete 6 ja 7 alusel ulatuslik või lausa täielik kaalutlusõigus, mis välistas apellandi individuaalse õiguse sellele, et tehtaks lubav otsus. Samuti ilmneb see hinnang vaidlustatud kohtumääruse punktidest 24–29 piisavalt selgelt ja arusaadavalt, mistõttu ei saa Üldkohtule ette heita, et ta ei põhjendanud oma otsust selles osas piisavalt (kolmas väide).

59.      Järelikult ei saa teise väitega nõustuda. Ent arvestades seda, mida ma selgitasin eespool punktides 31–49, ei saanud Üldkohus sellise hinnangu alusel sellegipoolest teha järeldust, et vaidlusalune kiri ei tekita apellandile siduvaid õiguslikke tagajärgi ja et see kiri on seega vaidlustamatu akt.

VII. Ettepanek

60.      Niisiis teen Euroopa Kohtule ettepaneku nõustuda apellatsioonkaebuse esimese väitega, tühistada vaidlustatud kohtumäärus, saata kohtuasi Euroopa Liidu Kohtu põhikirja artikli 61 alusel tagasi Üldkohtusse ning otsustada kohtukulude kandmine edaspidi.


1      Algkeel: prantsuse.


2       Komisjoni 23. novembri 2017. aasta määrus, millega kehtestatakse elektrisüsteemi tasakaalustamise eeskiri (ELT 2017, L 312, lk 6).


3       See on sõnastus, mida on kasutatud väljakujunenud kohtupraktikas, eelkõige 17. juuli 2008. aasta kohtuotsuses Athinaïki Techniki vs. komisjon (C‑521/06 P, EU:C:2008:422, punkt 29); 26. jaanuari 2010. aasta kohtuotsus Internationaler Hilfsfonds vs. komisjon (C‑362/08 P, EU:C:2010:40, punkt 51) ja 20. detsembri 2017. aasta kohtuotsus Trioplast Industrier vs. komisjon (C‑364/16 P, ei avaldata, EU:C:2017:1008, punkt 28).


4       Vt käesoleva ettepaneku punkt 3.


5       Täpsemalt väljendus ACER selle kohta nii: „Šveitsi osalemine Euroopa tasakaalustamisenergia standardtoodete vahetamise keskkondades võib olla tõhus lahendus Šveitsi võrgu ülekandevõime piiratuse probleemide vastu ning selleks, et suurendada Šveitsi piirkonnaülese võimsuse arvutamise ja jaotamise tõhusust ning üldist talitluskindlust selles piirkonnas.“


6       Vt Euroopa Parlamendi 4. oktoobri 2023. aasta resolutsioon ELi ja Šveitsi suhete kohta (2023/2042(INI)) (ELT 2024, C/2024/1183), punktid 39 ja 40.


7       Vt vaidlustatud kohtumääruse punktid 19–23, milles on muu hulgas viidatud 15. juuli 2021. aasta kohtuotsusele FBF (C‑911/19, EU:C:2021:599, punkt 36).


8       Vaidlustatud kohtumääruse punktid 24–28.


9       Vaidlustatud kohtumääruse punkt 29.


10       Vaidlustatud kohtumääruse punkti 20 lõpuosa.


11       Vt selle kohta 13. oktoobri 2011. aasta kohtuotsus Deutsche Post ja Saksamaa vs. komisjon (C‑463/10 P ja C‑475/10 P, EU:C:2011:656, punktid 36 ja 37); 3. juuni 2021. aasta kohtuotsus Ungari vs. parlament (C‑650/18, EU:C:2021:426, punktid 37 ja 38) ning 12. juuli 2022. aasta kohtuotsus Nord Stream 2 vs. parlament ja nõukogu (C‑348/20 P, EU:C:2022:548, punktid 62 ja 63). Vt ka minu ettepanek liidetud kohtuasjades EIP vs. ClientEarth ja komisjon vs. EIP (C‑212/21 P ja C‑223/21 P, EU:C:2022:1003, punkt 47) ning kohtuasjas Nemea Bank vs. EKP (C‑181/22 P, EU:C:2023:935, punkt 47).


12       Vt eelkõige 26. jaanuari 2010. aasta kohtuotsus Internationaler Hilfsfonds vs. komisjon (C‑362/08 P, EU:C:2010:40, punkt 52).


13       22. aprilli 2021. aasta kohtuotsus thyssenkrupp Electrical Steel ja thyssenkrupp Electrical Steel Ugo vs. komisjon (C‑572/18 P, EU:C:2021:317, punkt 47 ja seal viidatud kohtupraktika).


14       Vt selle kohta 17. juuli 2008. aasta kohtuotsus Athinaïki Techniki vs. komisjon (C‑521/06 P, EU:C:2008:422, punktid 44 ja 59 ning seal viidatud kohtupraktika) ja 18. novembri 2010. aasta kohtuotsus NDSHT vs. komisjon (C‑322/09 P, EU:C:2010:701, punkt 47); 22. jaanuari 2010. aasta kohtumäärus Makhteshim-Agan Holding jt vs. komisjon (C‑69/09 P, ei avaldata, EU:C:2010:37, punkt 38).


15       Vt selle kohta 17. juuli 2008. aasta kohtuotsus Athinaïki Techniki vs. komisjon (C‑521/06 P, EU:C:2008:422, punktid 44 ja 45), mis puudutab komisjoni konkurentsi peadirektoraadi talituste lihtkirja, milles lõpetati riigiabi valdkonnas esitatud kaebuse menetlemine.


16       Vaidlustatud kohtumääruse punkt 21.


17       Vaidlustatud kohtumääruse punkt 23.


18       Vt käesoleva ettepaneku punktid 38–45.


19       Vaidlusaluse kirja 3. lehekülje asjasse puutuv lõik on sõnastatud nii (originaali rõhutus): „The Commission thus asks TSOs to re-establish a situation which is compliant with the conditions for participation in EU platforms in the Electricity Balancing Regulation and exclude Swissgrid from the TERRE platform as of 1 March 2021 at the latest.“


20       Vaidlusaluse kirja esimesel leheküljel esitatud asjasse puutuv lõik on sõnastatud järgmiselt: „This may become relevant in relation to possible damage claims resulting from the required exclusion of Swissgrid from the TERRE platform.“


21       Seoses olukorraga, kus konkurentsiõiguse või riigiabi valdkonnas kaebuse esitanud nõuavad, et komisjon kasutaks oma uurimis- ja otsustuspädevust, vt eelkõige 18. novembri 2010. aasta kohtuotsus NDSHT vs. komisjon (C‑322/09 P, EU:C:2010:701); 19. jaanuari 2017. aasta kohtuotsus komisjon vs. Total ja Elf Aquitaine (C‑351/15 P, EU:C:2017:27); 20. detsembri 2017. aasta kohtuotsus Trioplast Industrier vs. komisjon (C‑364/16 P, ei avaldata, EU:C:2017:1008) ja 20. aprilli 2023. aasta kohtuotsus Amazon.com jt vs. komisjon (C‑815/21 P, EU:C:2023:308).


22       Vt eelkõige 30. juuni 2022. aasta kohtuotsus Fakro vs. komisjon (C‑149/21 P, ei avaldata, EU:C:2022:517, punktid 42–50 ja seal viidatud kohtupraktika).


23       Vt ka käesoleva ettepaneku punkt 52 jj.


24       Vt selle kohta analoogia alusel 18. novembri 2010. aasta kohtuotsus NDSHT vs. komisjon (C‑322/09 P, EU:C:2010:701, punkt 45 jj) ning 19. jaanuari 2017. aasta kohtuotsus komisjon vs. Total ja Elf Aquitaine (C‑351/15 P, EU:C:2017:27, punktid 35–38).


25       Vt väljakujunenud kohtupraktika alates 21. novembri 1991. aasta kohtuotsusest Technische Universität München (C‑269/90, EU:C:1991:438, punkt 14); vt eelkõige 4. mai 2023. aasta kohtuotsus EKP vs. Crédit lyonnais (C‑389/21 P, EU:C:2023:368, punkt 57 ja seal viidatud kohtupraktika: „juhtudel, kus liidu institutsioonil on ulatuslik kaalutlusõigus, omandab menetluslike tagatiste – nende tagatiste hulka kuulub institutsiooni kohustus uurida hoolsalt ja erapooletult kõiki konkreetses olukorras tähtsust omavaid asjaolusid – järgimine põhimõttelise tähtsuse“). See kohtupraktika lähtub harta artikli 41 lõikest 1 ja artikli 41 lõike 2 punktist c; vt selgitused põhiõiguste harta kohta (ELT 2007, C 303, lk 17), artikli 41 selgitus – õigus heale haldusele.


26       Vt selle kohta esimeses kohtuastmes esitatud hagiavalduse kolmas ja neljas väide.


27       Vaidlustatud kohtumääruse punktid 26 ja 27.


28       Vaidlustatud kohtumääruse punkt 29.


29       Vaidlustatud kohtumääruse punkti 27 lõpuosa.


30       Vt ka käesoleva ettepaneku punktid 56–58.


31       Vt selle kohta 22. novembri 2012. aasta kohtuotsus M. (C‑277/11, EU:C:2012:744, punktid 85 ja 86) ning 18. juuni 2020. aasta kohtuotsus komisjon vs. RQ (C‑831/18 P, EU:C:2020:481, punkt 67). Vt ka harta artikli 41 lõike 2 punkt a.


32       Vt selle kohta esimeses kohtuastmes esitatud hagiavalduse kolmas väide.


33       13. oktoobri 2011. aasta kohtuotsus Deutsche Post ja Saksamaa vs. komisjon (C‑463/10 P ja C‑475/10 P, EU:C:2011:656, punkt 38) ning 4. detsembri 2019. aasta kohtuotsus Polskie Górnictwo Naftowe i Gazownictwo vs. komisjon (C‑342/18 P, ei avaldata, EU:C:2019:1043, punkt 35).


34       13. oktoobri 2011. aasta kohtuotsus Deutsche Post ja Saksamaa vs. komisjon (C‑463/10 P ja C‑475/10 P, EU:C:2011:656, punktid 65 ja 66) ning 4. detsembri 2019. aasta kohtuotsus Polskie Górnictwo Naftowe i Gazownictwo vs. komisjon (C‑342/18 P, ei avaldata, EU:C:2019:1043, punkt 37).


35       Vt käesoleva ettepaneku punkt 36.


36       Vaidlustatud kohtumääruse punktid 28 ja 29.


37       Samamoodi tuleb mõista teisi keeleversioone; vt näiteks saksakeelne (auf der Grundlage einer Stellungnahme) või ingliskeelne versioon (based on an opinion).


38       Vt muu hulgas saksakeelne (entscheidet die Kommission), taanikeelne (træffer Kommissionen) ja hollandikeelne versioon (neemt de Commissie).


39       Saksa- ja ingliskeelses versioonis on seda õiguslikku tagajärge veel selgemalt väljendatud: „Im Interesse eines reibungslos funktionierenden Regelreservemarkts auf Unionsebene und gleicher Wettbewerbsbedingungen für alle Interessenträger entsprechen die Rechte und Pflichten der schweizerischen ÜNB dabei den Rechten und Pflichten der in der Union tätigen ÜNB“; „The rights and responsibilities of Swiss TSOs shall be consistent with the rights and responsibilities of TSOs operating in the Union, allowing for a smooth functioning of balancing market at Union level and a level-playing field for all stakeholders“ (kohtujuristi rõhutus).


40       See järeldus ei mõjuta küsimust, kas apellant võttis teiste põhivõrguettevõtjate ees vabatahtlikult kohustuse järgida asjakohaseid liidu õigusnorme, nagu ta kohtuistungil kinnitas.


41       Vt käesoleva ettepaneku punkt 10 ja vaidlusaluse kirja lk 1.

Top