1.

Westfälische Drahtindustrie GmbH (edaspidi „WDI“), Westfälische Drahtindustrie Verwaltungsgesellschaft mbH & Co. KG (edaspidi „WDV“) ja Pampus Industriebeteiligungen GmbH & Co. KG (edaspidi „Pampus“), koos „apellandid“, paluvad oma apellatsioonkaebuses tühistada Euroopa Liidu Üldkohtu 23. novembri 2022. aasta otsus Westfälische Drahtindustrie jt vs. komisjon (T‑275/20, edaspidi „vaidlustatud kohtuotsus“, EU:T:2022:723), millega Üldkohus jättis rahuldamata nende hagi, milles paluti esimese võimalusena esiteks tühistada ELTL artikli 263 alusel Euroopa Komisjoni 2. märtsi 2020. aasta kiri, mille Euroopa Komisjon saatis apellantidele nõudega, et need tasuksid talle 12236931,69 eurot, mis komisjoni hinnangul vastas trahvisumma jäägile, mis oli neil 30. septembril 2010 määratud trahvist veel tasumata; teiseks tuvastada trahvi täies ulatuses tasumine 17. oktoobril 2019 summa 18149636,24 eurot maksmisega ning kolmandaks kohustada komisjoni tasuma WDI‑le 1633085,17 eurot, millele lisandub intress viimati nimetatud kuupäevast selle institutsiooni alusetu rikastumise tõttu, ning teise võimalusena mõista komisjonilt ELTL artikli 268 alusel nendele välja 12236931,69 eurot – summa, mida komisjon nõuab WDI-lt – ning sellele institutsioonile liigselt makstud 1633085,17 eurot, millele lisandub intress alates 17. oktoobrist 2019 kuni võlgnetava summa täieliku tagasimaksmiseni.

2.

Käesolev vaidlus sai alguse 15. juuli 2015. aasta kohtuotsusega Westfälische Drahtindustrie jt vs. komisjon (T‑393/10, edaspidi „15. juuli 2015. aasta kohtuotsus“, EU:T:2015:515), milles Üldkohus tühistas esiteks osaliselt ELTL artikli 101 rikkumise tuvastanud komisjoni otsuse osas, milles sellega oli määratud apellantidele trahv, põhjendusel, et komisjon oli teinud vigu, kui ta hindas apellantide maksevõimet, ning teiseks mõistis apellantidelt oma täielikku pädevust teostades välja neile komisjoni otsuses määratud trahviga võrdses summas trahvi. Pärast nimetatud kohtuotsuse kuulutamist tekkisid erimeelsused seoses kuupäevaga, millest alates pidi sellelt trahvilt hakatama arvestama intressi. Apellandid leidsid, et intressi tuleb hakata arvestama alates 15. juuli 2015. aasta kohtuotsuse kuulutamisest, millega Üldkohus oli tühistanud ex tunc komisjoni määratud trahvi ja määranud uue eraldi trahvi, samas kui komisjoni arvates tuli seda intressi tasuda alates komisjoni otsuses märgitud kuupäevast, st algusega peaaegu viis aastat enne selle kohtuotsuse kuulutamist.

3.

Vastavalt Euroopa Kohtu soovile keskendub käesolev ettepanek apellatsioonkaebuse esimese väite analüüsile, mis käsitleb sisuliselt küsimust, kas niisugusel juhul nagu käesolevas asjas, kus Üldkohus esiteks tühistas komisjoni otsuse osas, milles määrati kindlaks trahvi summa, ja teiseks määras oma täielikku pädevust teostades trahvi summa samal tasemel, on Üldkohtu poolt kõnealuse pädevuse teostamisest tulenevalt tegemist trahviga, mis tuleb kvalifitseerida uueks ja õiguslikult eraldiseisvaks komisjoni määratud trahviks, nii et see muutub sissenõutavaks kuupäeval, mil kuulutati selle trahvisumma kindlaks määranud Üldkohtu otsus.

4.

Käesolev kohtuasi annab seega Euroopa Kohtule võimaluse esiteks täpsustada määruse (EÜ) nr 1/2003 ( 2 ) artiklist 31 tuleneva liidu kohtu täieliku pädevuse teostamise õiguslikku laadi ja teiseks selgitada õiguslikke tagajärgi, mis tulenevad komisjoni poolt nimetatud määruse artikli 23 lõike 2 alusel määratud trahvi tühistamisest/ümberkujundamisest liidu kohtu poolt oma täielikku pädevust teostades, eelkõige selleks, et määrata kindlaks trahvi sissenõutavaks muutumise alguskuupäev ja sellest tulenevalt ka tasumisele kuuluv viivis.

5.

Määruse nr 1/2003 artikli 23 „Trahvid“ lõigetes 2 ja 3 on sätestatud:

„2.   Komisjon võib oma otsusega määrata ettevõtjatele ja ettevõtjate ühendustele trahve, kui need tahtlikult või ettevaatamatuse tõttu:

[…]

3.   Trahvisumma määramisel võetakse arvesse nii rikkumise raskust kui ka kestust.“

6.

Määruse artiklis 31 „Otsuste läbivaatamine Euroopa Kohtus“ on sätestatud:

„Euroopa Kohtul on täielik pädevus läbi vaadata otsused, millega komisjon on määranud trahvid või karistusmaksed. Euroopa Kohus võib määratud trahvi või karistusmakse tühistada, seda vähendada või suurendada.“

7.

Suuniste määruse (EÜ) nr 1/2003 artikli 23 lõike 2 punkti a kohaselt määratavate trahvide arvutamise meetodi kohta ( 3 ) punktis 35 „Maksevõime“ on sätestatud:

„Teatavas sotsiaalses ja majanduslikus kontekstis võib komisjon erandkorras taotluse esitamisel võtta arvesse ettevõtja maksevõimetust. Sel puhul ei vähendata trahvi mingil juhul pelgalt ebasoodsa või kahjumliku finantsolukorra tõttu. Vähendamine saab toimuda üksnes kindlate tõendite alusel, mille kohaselt seaks käesolevates suunistes sätestatud tingimustel trahvi määramine pöördumatult ohtu asjaomase ettevõtja majandusliku elujõulisuse ning tema varad kaotaks igasuguse väärtuse.“

8.

Vaidluse taust ja vaidlusaluse otsuse sisu on esitatud vaidlustatud kohtuotsuse punktides 2–26. Käesoleva apellatsioonkaebuse jaoks võib need kokku võtta järgmiselt.

9.

Komisjon karistas oma 30. juuni 2010. aasta otsuses C(2010) 4387 (final), mis käsitleb Euroopa Liidu toimimise lepingu artikli 101 ja EMP lepingu artikli 53 kohast menetlust (juhtum COMP/38.344 – pingestusteras) (edaspidi „APC otsus“), mitut ettevõtjat, nende seas apellante, osalemise eest kartellis pingestusterase turul. Komisjon määras WDI‑le trahvi 56050000 eurot. WDV ja Pampus vastutasid solidaarselt vastavalt 45600000 euro ja 15485000 euro suuruse summa tasumise eest. See karistus määrati APC otsuse artikli 2 esimese lõigu punktis 8.

10.

Haldusmenetluses taotlesid apellandid 2006. aasta suuniste punkti 35 alusel trahvi erandkorras vähendamist maksevõimetuse tõttu.

11.

Komisjon ei rahuldanud APC otsuses apellantide taotlust.

12.

Apellandid esitasid APC otsuse tühistamise ja muutmise nõudes hagi, mis saabus Üldkohtu kantseleisse 14. septembril 2010. Kohtuasi registreeriti numbri T‑393/10 all.

13.

Komisjon parandas 30. septembri 2010. aasta otsusega C(2010) 6676 (final) (edaspidi „30. septembri 2010. aasta otsus“) teatud vead trahvide arvutamisel ( 4 ) ja muutis APC otsust, eelkõige selle artikli 2 esimese lõigu punkti 8, vähendades osadele ettevõtjatele määratud trahve (edaspidi need otsused koos „vaidlusalune otsus“). ( 5 ) WDI trahvi suuruseks määrati 46550000 eurot. WDV ja Pampus vastutasid solidaarselt vastavalt 38855000 euro ja 15485000 euro tasumise eest.

14.

30. septembri 2010. aasta otsuses oli märgitud, et vaidlusaluse otsuse artikli 2 esimese lõigu punktis 8 määratud trahvid tuleb tasuda kolme kuu jooksul alates 30. septembri 2010. aasta otsusest teatamisest ja et nimetatud tähtaja möödumisel hakatakse automaatselt arvestama intressi 30. septembri 2010. aasta otsuse vastuvõtmise kuu esimesel päeval kehtinud Euroopa Keskpanga (EKP) põhilistele refinantseerimisoperatsioonidele kohaldatud intressimääraga, suurendatuna 3,5 protsendipunkti võrra. Samuti oli ette nähtud, et kui karistatud ettevõtja esitab hagi, võib ta maksetähtpäevaks trahvi katteks kas esitada pangagarantii või maksta ajutiselt trahvi vastavalt komisjoni määruse (EÜ, Euratom) nr 2342/2002 ( 6 ) artikli 85a lõikele 1.

15.

Apellandid esitasid 3. detsembril 2010 Üldkohtu kantseleisse kohtuasjas T‑393/10 ajutiste meetmete kohaldamise taotluse, milles nad palusid sisuliselt peatada vaidlusaluse otsuse täitmine kuni põhimenetluses asja lahendamiseni.

16.

Komisjoni konkurentsi peadirektoraadi peadirektor jättis 14. veebruari 2011. aasta kirjaga rahuldamata apellantide uue taotluse vähendada trahvi nende maksevõimetuse tõttu (edaspidi „14. veebruari 2011. aasta kiri“).

17.

Üldkohtu president rahuldas 13. aprilli 2011. aasta kohtumäärusega Westfälische Drahtindustrie jt vs. komisjon (T‑393/10 R, edaspidi ajutiste meetmete määrus, EU:T:2011:178) osaliselt apellantide ajutiste meetmete kohaldamise taotluse, määrates, et tuleb ajutiselt peatada nende kohustus esitada komisjonile pangagarantii, et vältida neile vaidlusaluse otsusega määratud trahvide kohest sissenõudmist, tingimusel et apellandid tasuvad sellele institutsioonile ajutise maksena esiteks summa 2000000 eurot enne 30. juunit 2011 ja teiseks iga kuu 15. kuupäevaks 300000 eurot alates 15. juulist 2011 kuni äramuutva korralduse tegemiseni, kuid mitte kauem kui kohtuotsuse kuulutamiseni põhimenetluses.

18.

15. juuli 2015. aasta kohtuotsuses otsustas Üldkohus, et komisjon ei rikkunud õigusnormi, kui ta tuvastas vaidlusaluses otsuses ELTL artikli 101 rikkumise apellantide poolt. Küll aga tühistas Üldkohus vaidlustatud kohtuotsuses vaidlusaluse otsuse osas, milles apellantidele määrati trahv, ja 14. veebruari 2011. aasta kirja, põhjendusel et komisjon eksis nende maksevõime hindamisel. Oma täielikku pädevust teostades mõistis Üldkohus apellantidelt välja neile vaidlusaluses otsuses määratud trahviga võrdse summa, nagu see nähtub 15. juuli 2015. aasta kohtuotsuse resolutsioonist. ( 7 )

19.

Ajutiste meetmete kohaldamise määruse täitmiseks tasus WDI ajutiselt komisjonile kokku summa 16400000 eurot ajavahemikus 29. juunist 2011 kuni 16. juunini 2015.

20.

Pärast 15. juuli 2015. aasta kohtuotsuse kuulutamist võtsid apellantide nõustajad ühendust komisjoni eelarve peadirektoraadiga, et sõlmida kokkulepe selle kohtuotsuse resolutsiooni punktides 4–6 määratud trahvide maksegraafiku kohta. Selgus, et esineb erimeelsusi seoses kuupäevaga, millest alates pidi nendelt trahvidelt hakatama arvestama intressi. Apellandid leidsid nimelt, et intressi tuleb hakata arvestama alates 15. juuli 2015. aasta kohtuotsuse kuulutamisest, samas kui eelarve peadirektoraadi sõnul tuli intressi hakata arvestama alates vaidlusaluse otsuse artikli 2 teisest ja kolmandast lõigust tulenevast kuupäevast, st apellantide puhul alates kolme kuu möödumisest 30. septembri 2010. aasta otsuse teatavakstegemisest. See seisukoht kajastus eelarve peadirektoraadi 12. augusti 2015. aasta e-kirjas vastuseks apellantide esindaja 5. augusti 2015. aasta e-kirjale ning seda korrati komisjoni ja WDI vahel 4. septembril 2015 toimunud kohtumisel.

21.

Apellandid esitasid 15. juuli 2015. aasta kohtuotsuse peale apellatsioonkaebuse, milles nad muu hulgas vaidlustasid selle, et Üldkohus võttis oma täielikku pädevust teostades arvesse nende maksevõimet 2015. aastal, mitte 2010. aastal. Apellatsioonkaebus jäeti rahuldamata 7. juuli 2016. aasta kohtumäärusega Westfälische Drahtindustrie ja Pampus Industriebeteiligungen vs. komisjon (C‑523/15 P, EU:C:2016:541; edaspidi „ Euroopa Kohtu määrus“).

22.

Pärast nende apellatsioonkaebuse rahuldamata jätmist palusid apellandid Üldkohtul tõlgendada 15. juuli 2015. aasta kohtuotsust nii, et selles kohtuotsuses määratud trahvi summale kohaldataks intressi alates selle kohtuotsuse kuulutamisest. Teise võimalusena palusid apellandid Üldkohtul seda kohtuotsust parandada või täiendada, täpsustades, millisest kuupäevast alates hakatakse intressi arvestama.

23.

Üldkohus tunnistas 17. mai 2018. aasta kohtumäärusega Westfälische Drahtindustrie jt vs. komisjon (T‑393/10 INTP, EU:T:2018:293) need taotlused vastuvõetamatuks. Tõlgendamistaotluse osas meenutas Üldkohus, et see on vastuvõetav tingimusel, et see käsitleb tõlgendamisele kuuluvas kohtuotsuses otsustatud küsimust. Ent 15. juuli 2015. aasta kohtuotsuses ei käsitletud küsimust, millal hakkas kulgema viivis, mida tuli maksta apellantidele määratud trahvisummade hilisema tasumise korral. Üldkohtu hinnangul soovisid apellandid oma taotluses saada arvamust 15. juuli 2015. aasta kohtuotsuse tagajärgede kohta, mis ei kuulu küsimuste hulka, mis võivad olla Üldkohtu kodukorra artikli 168 lõike 1 alusel esitatava tõlgendamistaotluse ese. Kaks ülejäänud taotlust loeti hilinenuks.

24.

16. oktoobril 2019 teatas WDI komisjonile esiteks, et ta on juba maksnud 31700000 eurot, ja teiseks, et ta kavatseb edaspidi tasuda trahvi põhisumma jäägi ja intressi, mille suuruseks ta hindas 18149636,24 eurot. Intresside arvutamisel lähtus WDI alguskuupäevana 15. oktoobrist 2015, mis tähistas kolme kuu möödumist 15. juuli 2015. aasta kohtuotsuse kuulutamisest, ja kohaldas intressimäära 3,48%.

25.

WDI kandis 17. oktoobril 2019 komisjoni pangakontole summa 18149636,24 eurot, olles nii tasunud kõik trahvimaksed, mis kuulusid tasumisele alates 29. juunist 2011, kokku summas 49849636,24 eurot.

26.

Komisjon teatas 2. märtsi 2020. aasta kirjas (edaspidi „vaidlusalune akt“), et ei nõustu WDI 16. oktoobri 2019. aasta kirjas väljendatud seisukohaga. Komisjon märkis, et vastavalt 14. juuli 1995. aasta kohtuotsuses CB vs. komisjon (T‑275/94, EU:T:1995:141) kehtestatud kriteeriumidele ei hakata intressi arvutama mitte alates 15. juuli 2015. aasta kohtuotsusest, vaid alates vaidlusaluses otsuses ette nähtud kuupäevast ehk 4. jaanuarist 2011 ja määraga 4,5%. Seetõttu nõudis komisjon WDI-lt, et viimane maksaks talle 12236931,69 eurot, mis vastab järelejäänud summale, võttes väärtuspäevana arvesse 31. märtsi 2020.

27.

Üldkohtu kantseleisse 11. mail 2020 saabunud hagiavalduses palusid apellandid Üldkohtul esimese võimalusena esiteks tühistada vaidlusalune akt ja teiseks tuvastada, et komisjon pidi ajavahemikul 29. juunist 2011 kuni 16. juunini 2015 WDI tehtud makseid kokku 17820610 eurot käsitama selle trahvi maksetena, mille Üldkohus määras oma täielikku pädevust kasutades 15. juuli 2015. aasta kohtuotsuses ja mis hakkas kehtima sel kuupäeval, ning et järelikult tuleb see trahv lugeda täielikult tasutuks 17. oktoobril 2019, mil WDI tegi makse summas 18149636,24 eurot, ja kolmandaks mõista komisjonilt WDI kasuks välja 1633085,17 eurot koos intressiga alates 17. oktoobrist 2019 kuni alusetu rikastumise tõttu tasumisele kuuluva summa täieliku tagasimaksmiseni. Teise võimalusena palusid apellandid mõista Euroopa Liidult, keda esindab komisjon, esiteks neile välja hüvitis, mis vastab vaidlusaluses aktis nõutud summale 12236931,69 eurot, ja teiseks mõista WDI‑le välja 1633085,17 eurot, millele lisandub intress alates 17. oktoobrist 2019 kuni võla täieliku tagasimaksmiseni.

28.

Vaidlustatud kohtuotsuses analüüsis Üldkohus kõigepealt hagiavalduse neljandas nõudes sisalduvat kahju hüvitamise nõuet komisjoni tegevuse väidetava õigusvastasuse alusel, kuivõrd komisjon ei olevat nõuetekohaselt täitnud 15. juuli 2015. aasta kohtuotsust, rikkudes sellega ELTL artikli 266 esimesest lõigust tulenevaid kohustusi. ( 8 ) Kahju hüvitamise nõude põhjendamiseks esitasid apellandid sisuliselt neli väidet. Sellega seoses täheldas Üldkohus, et kõik etteheidetud rikkumised lähtusid eeldusest, et Üldkohus ei jätnud 15. juuli 2015. aasta kohtuotsusega kehtima või muutmata vaidlusaluses otsuses määratud trahvi, vaid ta tühistas selle ex tunc ja asendas uue trahviga, mida apellandid nimetasid kohtulikuks trahviks, mis tuli tasuda alles alates selle kohtuotsuse kuulutamisest. ( 9 )

29.

Olles tunnistanud kahju hüvitamise nõude vastuvõetavaks, ( 10 ) leidis Üldkohus kõigepealt, et kuna trahvilt tasumisele kuuluva viivise arvestuse alguskuupäeva küsimust ei puudutatud üheski poolte vahel kohtumenetluse jooksul toimunud seisukohtade vahetuses ja konkreetselt ei puudutatud seda ka 15. juuli 2015. aasta kohtuotsuses, ei selle põhjendustes ega resolutsioonis, ( 11 ) tuleb kontrollida, kas sellest kohtuotsusest võib järeldada, et Üldkohtu määratud trahv oli õiguslikult eraldiseisev sellest, mille komisjon määras vaidlusaluses otsuses. ( 12 ) Sellega seoses märkis Üldkohus vastavalt oma kohtuotsusest CB tulenevale kohtupraktikale, et määruse nr 1/2003 artikli 31 sõnastusest nähtub, et liidu kohtutele konkurentsi valdkonnas antud täielik pädevus puudutab komisjoni poolt algul määratud trahvi ja piirdub sellega ning et seega ei kujuta liidu kohtu määratud trahv endast uut trahvi, mis oleks õiguslikult eraldiseisev komisjoni määratud trahvist. ( 13 ) Seega leidis Üldkohus, et kui liidu kohus asendab komisjoni hinnangu enda omaga ja kui ta oma täielikku pädevust teostades trahvisummat vähendab, asendab ta komisjoni otsuses algul kindlaks määratud summa tema enda hinnangul põhineva summaga, ning kuna liidu kohtu kuulutatud kohtuotsuse tagajärjel toimub selline asendamine, siis eeldatakse, et komisjoni otsus on algusest peale olnud otsus, mis tuleneb kohtu hinnangust. ( 14 )

30.

Seejärel märkis Üldkohus Euroopa Kohtu määrusele viidates, et käesolevas asjas on Euroopa Kohus otsustanud esiteks, et isegi kui Üldkohus tühistaski vaidlusaluse otsuse õiguspärasuse kontrolli tulemusel selle otsuse osas, milles komisjon oli apellantidele trahvi määranud, ei tähenda see sugugi, et Üldkohus ei saanud sel põhjusel kasutada oma täielikku pädevust, ja teiseks, et asjaolu, et Üldkohus pidas käesolevas asjas lõpuks kohaseks määrata trahv, mis oli identne vaidlusaluses otsuses määratuga, ei mõjuta tema täieliku pädevuse teostamise õiguspärasust. ( 15 ) Üldkohus järeldas sellest, et komisjon võis põhjendatult asuda seisukohale, et kuna Üldkohtu määratud trahv ei olnud uus trahv, oli see sissenõutav alates vaidlusaluses otsuses ette nähtud kuupäevast. ( 16 )

31.

Üldkohtu hinnangul ei sea seda hinnangut kahtluse alla apellantide argumendid, mis puudutavad eelkõige seda, et Üldkohus tühistas algul määratud trahvi enne seda, kui ta määras vaidlusalusest otsusest hilisemate asjaolude alusel kindlaks uue summa, ( 17 ) ning et Üldkohtu president oli oma ajutiste meetmete kohaldamise määruses peatanud ainult apellantide kohustuse esitada komisjonile trahvide viivitamatu sissenõudmise vältimiseks pangagarantii. Viimasega seoses märkis Üldkohus, et ajutiste meetmete kohaldamise määruse vastuvõtmine ei toonud kaasa nõude sissenõutavuse peatamist, mis tähendab, et kohtumenetluse ajal viivise arvestamine jätkus. ( 18 )

32.

Üldkohus märkis samuti, et kui liidu kohus otsustab oma täielikku pädevust kasutades jätta osa trahvisummast muutmata, ei kujuta viivise tasumise kohustus ab initio endast sanktsiooni, mis lisandub komisjoni esialgu määratud trahvile. Nii liidu kohtu poolt muudetud trahvi õigusliku laadi erinevuse puudumisega kui ka põhimõttega, et hagidel ei ole peatavat toimet, oleks vastuolus see, kui komisjon vabastaks ettevõtja, kes trahvi kohe ei tasunud ja kelle hagi osaliselt rahuldati, kohustusest maksta alates komisjoni määratud trahvi sissenõutavaks muutumise päevast viivist sellelt trahvi summalt, mille määras liidu kohus. ( 19 )

33.

Neid kaalutlusi arvestades järeldas Üldkohus, et ei esine piisavalt selget ELTL artikli 266 esimesest lõigust tulenevate komisjoni kohustuste rikkumist ning jättis apellantide kahju hüvitamise nõude rahuldamata. Arvestades asjaolu, et apellantide ülejäänud nõuded põhinesid sisuliselt samuti eeldusel, et komisjon on nimetatud sätet rikkunud, jättis Üldkohus hagi tervikuna rahuldamata. ( 20 )

34.

Apellatsioonkaebuses paluvad apellandid Euroopa Kohtul vaidlustatud kohtuotsus tühistada ja kordavad sisuliselt nende poolt esimeses kohtuastmes esitatud nõudeid. ( 21 ) Komisjon palub Euroopa Kohtul jätta apellatsioonkaebus rahuldamata ja mõista kohtukulud välja apellantidelt.

35.

Apellandid põhjendavad oma apellatsioonkaebust kolme väitega, millest esimene puudutab õigusnormi rikkumist, kuna 15. juuli 2015. aasta kohtuotsust ei ole järgitud ning vaidlustatud kohtuotsuse põhjendused on vigased ja vastuolulised, teise kohaselt on rikutud ELTL artiklit 266, kuna ei ole austatud õigusriigi põhimõtet, mis tuleneb trahvi tühistamise tagajärgede ja asendava otsuse õigusliku olemuse kogumist, ning kolmanda kohaselt on rikutud õigust õiglasele kohtumenetlusele. Vastavalt Euroopa Kohtu taotlusele analüüsitakse käesolevas ettepanekus apellatsioonkaebuse esimest väidet.

36.

Vaidluse tausta kirjeldusest nähtub, et sarnaselt esimeses kohtuastmes Üldkohtule esitatud hagiga keskendub käesolev Euroopa Kohtule esitatud apellatsioonkaebus ja eelkõige apellatsioonkaebuse esimene väide sisuliselt küsimusele, kas Üldkohtu täieliku pädevuse teostamine 15. juuli 2015. aasta kohtuotsusega tõi kaasa trahvi, mis tuleb kvalifitseerida uueks ja õiguslikult eraldiseisvaks sellest, mille komisjon määras vaidlusaluse otsusega.

37.

Täpsemalt seisneb apellatsioonkaebuse esimese väite raames esitatud apellantide argument sisuliselt selles, et Üldkohus tühistas 15. juuli 2015. aasta kohtuotsusega esiteks ex tunc komisjoni poolt määratud trahvi, mistõttu see tühistamine tekitas nende kasuks nõude, mis vastab nende poolt ajutiste meetmete kohaldamise määruse täitmiseks ajutiselt makstud summale koos intressiga, ja teiseks määras uue eraldiseisva trahvi, mis jõustus alates 15. juuli 2015. aasta kohtuotsuse kuulutamise kuupäevast ja mida nad nimetavad „kohtulikuks trahviks“, mis erineb komisjoni poolt 2010. aastal määratud „tühistatud trahvist“.

38.

Kuna apellantide poolt esimese väite raames esitatud erinevad etteheited põhinevad eeldusel, et Üldkohus rikkus sisuliselt õigusnormi, kui ta leidis, et Üldkohtu poolt 15. juuli 2015. aasta kohtuotsuses määratud trahv ei kujuta endast uut trahvi, mis erineb õiguslikult komisjoni poolt vaidlusaluse otsusega määratud trahvist, siis on minu hinnangul vajalik esitada esiteks sissejuhatavad märkused täieliku pädevuse laadi ja eelkõige selle kohaldamise tagajärgede kohta (A) ning teiseks analüüsida Üldkohtu põhjenduskäiku vaidlustatud kohtuotsuses, analüüsides erinevaid etteheiteid, mille apellandid oma apellatsioonkaebuse esimese väite raames esitasid (B).

39.

Esimesena tuleb meenutada, et ELTL artiklite 101 ja 102 kohaldamise menetlust käsitlevate komisjoni otsuste kohtuliku kontrolli süsteem seisneb institutsioonide aktide seaduslikkuse kontrollis, mis on ette nähtud ELTL artiklis 263, mida võib ELTL artikli 261 ja määruse nr 1/2003 artikli 31 alusel ( 22 ) ning apellantide taotlusel täiendada täieliku pädevusega, mida Üldkohus teostab kõnealuses valdkonnas komisjoni poolt määratud karistuste suhtes. ( 23 ) Täielikku pädevust saab seega teostada üksnes täiendavalt ELTL artiklis 263 ette nähtud seaduslikkuse kontrolli raames ning see ei kujuta endast iseseisvat hagi ELTL artiklis 256 nimetatud hagide tähenduses ( 24 ).

40.

Sellega seoses märgin, et seaduslikkuse kontrolli ulatus hõlmab ELTL artiklite 101 ja 102 kohaldamise menetlusi käsitlevate komisjoni otsuste kõiki elemente, mille põhjaliku kontrollimise Üldkohus tagab nii õiguslikust kui ka faktilisest aspektist lähtuvalt hagejate esitatud väidetest ja võttes arvesse kõiki viimaste esitatud tõendeid. Kuid selle kontrolli käigus ei või liidu kohtud mingil juhul asendada akti vastuvõtja põhjendusi enda omadega. ( 25 )

41.

Seevastu, kui liidu kohus teostab täielikku pädevust, on tal lisaks karistuse seaduslikkuse kontrollile õigus enda hinnanguga asendada hinnang, mille kõnealuse karistuse suuruse kindlaksmääramisel on andnud komisjon, kes on vastu võtnud akti, milles karistuse suurus algul kindlaks määrati. Sellest tulenevalt võib liidu kohus vaidlustatud õigusakti muuta ka seda tühistamata, et määratud trahv tühistada või seda vähendada või suurendada, teostades oma pädevust kõiki faktilisi asjaolusid arvesse võttes (de novo kontroll). ( 26 ).

42.

Sellest järeldub, et kuigi selle täieliku pädevuse ulatus on erinevalt seaduslikkuse kontrollist rangelt piiratud trahvisumma kindlaksmääramisega, ( 27 ) on liidu kohtul õigus teostada oma täielikku pädevust, kui ta peab andma hinnangu trahvisumma küsimusele, ( 28 ) ning selle pädevuse teostamine toob kaasa karistuste määramise pädevuse lõpliku ülemineku liidu kohtule. ( 29 )

43.

Metodoloogilisest seisukohast lähtudes saab liidu kohus seega alles pärast seda, kui ta on lõpule viinud talle hindamiseks esitatud otsuse õiguspärasuse kontrolli, arvestades väiteid, mis on talle esitatud, ja kui ta otsust tervikuna ei tühista, teostada oma täielikku pädevust, et esiteks teha järeldused, mis tulenevad tema otsustusest nimetatud otsuse õiguspärasuse kohta, ja teiseks teha talle hindamiseks esitatud elementide alusel ja kõiki juhtumi asjaolusid arvestades kindlaks, kas tuleb asendada komisjoni hinnang tema enda omaga, et trahvisumma oleks sobiv. ( 30 )

44.

Teisena tuletan meelde, et liidu kohus peab Euroopa Liidu põhiõiguste harta artikli 47 tähenduses täieulatusliku kohtuliku kontrolli nõuete täitmiseks seoses trahviga ELTL artiklites 261 ja 263 ette nähtud pädevuse teostamisel analüüsima ja ümber kujundama iga õigusliku või faktilise argumendi, millega soovitakse tõendada, et trahvisumma ei vasta rikkumise raskusele ja kestusele. ( 31 ) Nimelt on aluslepingutes ette nähtud kohtulik kontroll tänu sellele täielikule pädevusele kooskõlas põhiõiguste harta artiklis 47 sätestatud tõhusa kohtuliku kaitse põhimõtte nõuetega. ( 32 ) Seejuures tuleb seega vastavalt määruse nr 1/2003 artikli 23 lõikele 3 iga karistatava ettevõtja puhul arvesse võtta kõnealuse rikkumise raskust ning kestust, järgides muu hulgas põhjendamise, proportsionaalsuse, karistuste individualiseerimise ja võrdse kohtlemise põhimõtet, ilma et Euroopa Kohus oleks kohustatud järgima suunavaid norme, mis komisjon on oma suunistes ette näinud, isegi kui liidu kohus võib oma täieliku pädevuse teostamisel suunistest juhinduda. ( 33 )

45.

Kolmandana tuleb rõhutada, et selle täieliku pädevuse teostamine ei tähenda siiski omaalgatuslikku kontrolli; samuti on menetlus jätkuvalt võistlev. Kui jätta kõrvale avalikul huvil põhinev väide, mille kohus peab tõstatama omal algatusel, ( 34 ) nagu vaidlusaluse otsuse põhjendamata jätmine, peab hageja esitama väited vaidlusaluse otsuse kohta ning nende väidete põhjendamiseks ka tõendid. ( 35 ) Euroopa Kohus on leidnud, et see, et vaidlusaluse otsuse üle tervikuna omal algatusel kontrolli läbi ei viida, ei riku tõhusa kohtuliku kaitse põhimõtet. Selle põhimõtte järgimiseks ei ole nimelt vältimatult vaja, et Üldkohus, olgugi et ta peab vastama esitatud väidetele ning kontrollima nii õiguslikke kui ka faktilisi asjaolusid, viiks omal algatusel uuesti läbi toimiku täieliku uurimise. ( 36 ) Seega võib liidu kohus oma täielikku pädevust teostades samuti järeldada, et ükski poolte esitatud argumentidest ei õigusta selle pädevuse kasutamist trahvisummade vähendamiseks. ( 37 )

46.

Apellantide esimest väidet tuleb analüüsida nendest üldistest järeldustest lähtudes.

47.

Esimeses väites, mis jaguneb reaks etteheideteks, mis suures osas omavahel kattuvad ja puudutavad vaidlustatud kohtuotsuse punkte 98, 99, 102, 105, 107, 111, 113, 115, 117, 118, 125 ja 127, heidavad apellandid Üldkohtule sisuliselt ette, et viimane rikkus õigusnormi, kuna ta ei järginud omaenda 15. juuli 2015. aasta kohtuotsust ning põhjendas vaidlustatud kohtuotsust selle oma varasema kohtuotsuse suhtes vääralt ja vastuoluliselt, rikkudes sellega res judicata põhimõtet.

48.

Kuna kõik apellantide argumendid lähtuvad eeldusest, et Üldkohus määras 15. juuli 2015. aasta kohtuotsusega uue trahvi, mis on õiguslikult eraldiseisev komisjoni poolt vaidlusaluses otsuses määratud trahvist, leian, et selguse ja korrakohase õigusemõistmise huvides tuleb analüüsida, kas see eeldus on õige. Kui see nii ei ole, on seega kõik apellantide poolt esimese väite raames esitatud etteheited põhjendamatud ja need tuleb tagasi lükata, kuna 15. juuli 2015. aasta kohtuotsus ja vaidlustatud kohtuotsus ei ole omavahel vastuolus.

49.

Kõigepealt on kohane tõdeda, et Üldkohus sedastas vaidlustatud kohtuotsuse punktides 96 ja 97 õigesti, et kuna trahvisummalt tasumisele kuuluva viivise arvestuse alguskuupäeva küsimust ei ole 15. juuli 2015. aasta kohtuotsuses sõnaselgelt käsitletud, tuleb kindlaks teha, kas selle kohtuotsuse põhjendustest võib järeldada, et Üldkohtu määratud trahv on õiguslikult eraldiseisev sellest, mille komisjon määras vaidlusaluses otsuses. ( 38 )

50.

Sellega seoses märgin, et vaidlustatud kohtuotsuse ja 15. juuli 2015. aasta kohtuotsuse vahelise võimaliku vastuolu analüüsimise lähtepunktiks peab tingimata olema 15. juuli 2015. aasta kohtuotsuse sisu, täpsemalt selle põhjendused ja resolutsioon koostoimes Euroopa Kohtu määrusega. Selles suhtes on vaidlustatud kohtuotsuse punktides 95 ja 100 ära toodud Üldkohtu 15. juuli 2015. aasta kohtuotsuse sisukokkuvõte, millest ta oma analüüsis lähtus, täpne ja kooskõlas tõlgendusega, mille Euroopa Kohus on oma kohtumääruses andnud. ( 39 )

51.

Meenutagem, et apellandid esitasid 15. juuli 2015. aasta kohtuotsuse ajendanud vaidlusaluse otsuse peale esitatud hagi põhjendamiseks üheksa väidet, millest ainult kuues ja üheksas väide on käesoleva apellatsioonkaebuse seisukohast asjakohased. Esiteks puudutas kuues väide eelkõige proportsionaalsuse põhimõtte rikkumist, nimelt ei olevat komisjon võtnud vaidlusaluses otsuses arvesse apellantide maksevõimetust. Teiseks käsitles üheksas väide nende maksevõime väära hindamist 14. veebruari 2011. aasta kirjas, mille tühistamist apellandid samuti nõudsid.

52.

Nende kahe väitega nõustudes tühistas Üldkohus 15. juuli 2015. aasta kohtuotsusega vaidlusaluse otsuse osas, milles oli apellantidele määratud trahv, ning samuti 14. veebruari 2011. aasta kirja põhjendusel, et komisjon tegi selles vigu, kui ta hindas nende maksevõimet 2006. aasta suuniste punkti 35 tähenduses. Täpsemalt leidis Üldkohus vaidlusaluse otsuse õiguspärasuse kontrollimisel 15. juuli 2015. aasta kohtuotsuse punktides 285–332, et komisjon oli teinud apellantide maksevõime hindamisel vigu ning et need vead võivad ühelt poolt kaasa tuua vaidlusaluseotsuse tühistamise apellantidele trahvi määramise osas ja 14. veebruari 2011. aasta kirja tühistamise ning teiselt poolt põhjendada seda, et Üldkohus kasutab oma täielikku pädevust. ( 40 )

53.

Oma täielikku pädevust teostades leidis Üldkohus siiski, et apellantidel ei olnud alust nõuda, et nende trahvi vähendataks nende maksevõimetuse tõttu, ja määras seetõttu niisama suure trahvi, kui oli apellantidele määratud vaidlusaluses otsuses. Täpsemalt leidis Üldkohus ise 2006. aasta suuniseid kohaldades 15. juuli 2015. aasta kohtuotsuse punktides 333–358 – kohaldades ise 2006. aasta suuniseid ja apellantide esitatud tõendite põhjal nende rahalise olukorra kohta pärast vaidlusaluse otsuse vastuvõtmist –, et apellantidel ei olnud alust nõuda nende maksevõimetuse tõttu trahvi vähendamist põhjustel, mis on analoogsed nendega, mis on ette nähtud 2006. aasta suuniste punktis 35, ning et seetõttu tuleb apellantidelt välja mõista trahv, mille suurus on identne vaidlusaluses otsuses määratud summaga. ( 41 )

54.

Sellega seoses näib mulle oluline rõhutada, et kuigi Üldkohus piirdus sellega, et nõustus tühistamisväidetega, mis puudutavad apellantide maksevõime hindamist, lükkas ta tagasi kõik väited, mis puudutasid rikkumise õiguspärasust ja selle tulemusel määratud trahvi summat. Teisisõnu ei tuvastanud Üldkohus ühtegi põhjust pidada ebasobivaks apellantidele määratud trahvide summat, nagu see tulenes vaidlusaluse otsuse artikli 2 esimese lõigu punktist 8, ( 42 ) hagi nelja esimese väite alusel, mille analüüsimisel ei ilmnenud ühtegi viga, mis oleks võinud muuta vaidlusaluse otsuse õigusvastaseks. Ka sel põhjusel määras Üldkohus trahvi, mille suurus oli võrdne komisjoni poolt eelnevalt vaidlusaluses otsuses apellantidele määratud trahviga. Lisaks tuleb meenutada, et 2006. aasta suuniste punkti 35 kohaldamine on viimane asjaolu, mida võetakse arvesse konkurentsieeskirjade rikkumise eest määratud trahvisumma kindlaksmääramisel. ( 43 )

55.

Mis puudutab 15. juuli 2015. aasta kohtuotsuse resolutsiooni, siis on tõsi, et esiteks tühistas Üldkohus selle punktis 2 vaidlusaluse otsuse artikli 2 esimese lõigu punkti 8, millega oli määratud apellantidele trahv, ja teiseks määras selle resolutsiooni punktides 4–6 kindlaks trahvisummad, mis vastavad vaidlusaluse otsuse summadele. Oleks siiski liiga formalistlik tõlgendada, et see valik viitab Üldkohtu kavatsusele määrata uus trahv, mis on õiguslikult eraldiseisev komisjoni määratud trahvist, ja see kahjustaks minu arvates väljakujunenud kohtupraktikast tulenevat aluspõhimõtet, mille kohaselt tuleb kohtuotsuse resolutsiooni tõlgendamisel arvesse võtta kohtuotsuse põhjendusi, mis viisid resolutsioonini ja mis on otsuse vajalik tugi. ( 44 ) Lisaks on palju näiteid sellest, kuidas Üldkohus on tühistanud trahvi käsitleva komisjoni otsuse resolutsiooni, määrates seejärel kindlaks uue summa oma täieliku pädevuse raames. ( 45 ) Nagu komisjon märgib, on Üldkohus mõnel juhul, näiteks 15. juuli 2015. aasta kohtuotsuses, tühistanud kõigepealt trahvi määrava komisjoni otsuse artikli ja määranud seejärel trahvi selle kohtuotsuse resolutsioonis uuesti. ( 46 ) Teistes kohtuasjades on Üldkohus piirdunud trahvi muutmisega, tühistamata komisjoni otsuse asjaomast artiklit. ( 47 ) Kuigi taoline ebajärjekindlus Üldkohtu praktikas on kahetsusväärne ja võib puhtalt formaalsel tasandil tekitada segadust, siis kuna täielik pädevus kohtuotsusest CB tuleneva praktika kohaselt „on seotud ja piirdub komisjoni poolt algselt määratud trahviga“ ( 48 ), ei oleks sellel tegelikkuses õiguslikke tagajärgi. ( 49 )

56.

Eeltoodut arvestades leian, et esimese väite raames esitatud apellantide argumendi eeldus, mille kohaselt määras Üldkohus 15. juuli 2015. aasta kohtuotsusega uue trahvi, mis on õiguslikult eraldiseisev komisjoni poolt vaidlusaluses otsuses määratud trahvist, ei nähtu selle kohtuotsuse põhjendustest ja on põhimõtteliselt ekslik.

57.

Sellest järeldusest piisab, et lükata kõik apellantide argumendid põhjendamatuse tõttu tagasi, ilma et oleks vaja täiendavalt analüüsida esimese väite erinevaid etteheiteid.

58.

Juhuks kui Euroopa Kohus peab siiski vajalikuks käsitleda apellantide esitatud erinevaid argumente, teen teise võimalusena ja täielikkuse huvides ettepaneku need tagasi lükata, tuginedes alljärgnevale analüüsile.

59.

Esimesena väidavad apellandid, et Üldkohus tegi vaidlustatud kohtuotsuse punktis 98 eksliku järelduse, et „[s]eega ei ole liidu kohtu määratud trahv uus trahv, mis on vaadeldav õiguslikult eraldiseisvana komisjoni määratud trahvist (vt selle kohta kohtuotsus [CB], punktid 58 ja 60)“. See järeldus on nende sõnul ekslik, kuna see ei anna vastust küsimusele, mida kujutab endast 15. juuli 2015. aasta kohtuotsuse muutev ja asendav mõju tühistatud trahvi suhtes vaidlusaluses otsuses.

60.

Apellandid väidavad oma argumentide toetuseks, et Üldkohus viitas vääralt kohtuotsuse CB punktidele 58 ja 60, mis erinevad 15. juuli 2015. aasta kohtuotsusest. Vastupidi kohtuotsusele CB-le määras Üldkohus 15. juuli 2015. aasta kohtuotsuses ühelt poolt „kohtuliku trahvi“„uute asjaolude“ alusel ja teiselt poolt tühistas enne „kohtuliku trahvi“ kindlaksmääramist kõigepealt määratud trahvi täies ulatuses ja algusest peale (ex tunc tühistamine) ega otsustanud seega kinnitada või üksnes vähendada (tagasiulatuvalt) trahvi, mis määrati komisjoni algse otsusega.

61.

Nende argumentidega ei saa minu arvates nõustuda.

62.

Esiteks, nagu on tõdetud käesoleva ettepaneku punktides 52–56, ei määranud liidu kohus 15. juuli 2015. aasta kohtuotsuses trahvi komisjoni määratud trahvi asemel, mida ta pealegi ei saanudki teha, vaid lihtsalt „muutis“ vaidlusaluses otsuses algul määratud trahvi. Teisisõnu eksisteerib komisjoni poolt vaidlusaluses otsuses määratud trahvi ja Üldkohtu kontrolli tulemusel 15. juuli 2015. aasta kohtuotsuses määratud trahvi vahel faktiline ja õiguslik samasus.

63.

Teiseks tuletan meelde, et kohtuotsuse CB punktides 58–60 märkis Üldkohus, et liidu kohtutele antud täielik pädevus konkurentsieeskirjade kohaldamisel „on seotud ja piirdub komisjoni poolt algselt määratud trahviga“ (punkt 58) ning et liidu kohtul „ei ole õigust trahvi määrata“, vaid ta võib „üksnes teha otsuse komisjoni otsusega määratud trahvide kohta“ (punkt 59), mistõttu ei ole ta pädev „asendama komisjoni määratud trahvi uue, õiguslikult eraldiseisva trahviga“ (punkt 60). Need üldised avaldused, mille Üldkohus tegi 1995. aastal – ehkki Euroopa Kohus ei ole neid kordagi kinnitanud –, on minu arvates siiski tänaseni kehtivad. ( 50 )

64.

Kolmandaks, mis puudutab argumenti, et kohtuotsuses CB kinnitas Üldkohus vaidlusaluse trahvi osa pärast seda, kui ta oli uuesti hinnanud samu faktilisi asjaolusid, mis olid vaidlusaluse otsuse aluseks, samas kui 15. juuli 2015. aasta kohtuotsuses otsustas Üldkohus sama trahvi kinnitada ka uute asjaolude uurimise alusel, siis ei ole see apellantide kasutatud eristus õiguslikult asjakohane. Nagu nähtub väljakujunenud kohtupraktikast, peab täielikku pädevust teostav kohus põhimõtteliselt ja ilma et see piiraks poolte esitatud tõendite hindamist, võtma arvesse õiguslikku ja faktilist olukorda, mis esineb tema otsuse tegemise ajal, kui ta leiab, et muutmispädevuse kasutamine on põhjendatud. ( 51 ) Seda enam tähendab see, et täielikku pädevust teostav kohus võib arvesse võtta lisaks varasematele asjaoludele, mida vaidlustatud aktis ei mainita, ( 52 ) olenevalt olukorrast ja erakorralisel juhul ka selle otsuse vastuvõtmisest hilisemaid asjaolusid. Nagu Euroopa Kohtu määruse punktis 43 märgiti, on liidu kohtul õigus õiguspärasuse kontrolli täiendamiseks arvesse võtta kõiki faktilisi asjaolusid, mida ta peab asjakohaseks, olenemata sellest, kas need on tehtud otsusest varasemad või hilisemad. ( 53 ) Seda enam on see nii juhul, kui – nagu käesolevas asjas – täieliku pädevuse teostamine puudutab asjaomase ettevõtja maksevõime analüüsimist. Euroopa Kohus on märkinud, et kui liidu kohus ei võiks maksevõime hindamisel arvesse võtta tema otsuse tegemise ajal valitsevat faktilist olukorda, võiks ta olla sunnitud trahvi vähendamise või tühistamise põhjendatud või alusetu nõude rahuldamata jätma või rahuldama viisil, mis asetab selle ettevõtja põhjendamatult ebasoodsasse konkurentsiolukorda või annab talle põhjendamatu konkurentsieelise. ( 54 ) Ühtlasi meenutan, et 2006. aasta suuniste punkti 35 tähenduses maksevõimetuse kontroll tähendab „sotsiaalse ja majandusliku konteksti“ analüüsimist trahvi määramise hetkel, hindamaks, kas see seaks „pöördumatult ohtu asjaomase ettevõtja majandusliku elujõulisuse“. Selline kontroll on järelikult oma laadilt ja eesmärgilt tulevikku suunatud ja võib erandlikult nõuda trahvi määravale otsusele järgnenud asjaolude arvestamist.

65.

Teisena väidavad apellandid, et vaidlustatud kohtuotsuse põhjendused on 15. juuli 2015. aasta kohtuotsuse asendava mõju osas vastuolulised. Täpsemalt leidis Üldkohus vaidlustatud kohtuotsuse punktis 99, et „[k]ui liidu kohus asendab komisjoni hinnangu enda omaga ja kui ta oma täielikku pädevust teostades trahvisummat vähendab, asendab ta komisjoni otsuses selles algul kindlaks määratud summa summaga, mis põhineb tema enda hinnangul“. Apellantide sõnul oleks Üldkohus juhul, kui see kaalutlus võib olla õige lähtepunkt, pidanud aga tegema järgmised järeldused: i) 15. juuli 2015. aasta kohtuotsuses asendas Üldkohus komisjoni hinnangu täielikult enda omaga; ii) selle hinnangu alusel vähendas ta oma täielikku pädevust teostades tühistatud trahvi summat, tühistades ja tasaarvestades sõnaselgelt juba tehtud maksed, ning iii) Üldkohus asendas tühistatud trahvi selliselt muudetud trahviga. Nende järelduste tegemise asemel leidis Üldkohus vaidlustatud kohtuotsuse samas punktis 99, et „[k]una liidu kohtu kuulutatud kohtuotsuse tagajärjel toimub selline asendamine, eeldatakse, et komisjoni otsus on algusest peale olnud otsus, mis tuleneb kohtu hinnangust (vt selle kohta kohtuotsus CB, punktid 60–65 ja 85–87)“.

66.

Sellega seoses tuleb tõdeda, et kuigi Üldkohus tühistas 15. juuli 2015. aasta kohtuotsusega esiteks vaidlusaluse kartelliotsuse osas, milles sellega määrati kindlaks apellantidele määratud trahvi summa, ja teiseks määras oma täielikku pädevust kasutades trahvi suuruse samale tasemele käesoleva ettepaneku punktides 53 ja 54 toodud põhjustel, ning nagu Euroopa Kohus on otsustanud oma määruse punktides 38 ja 40, millele viidatakse vaidlustatud kohtuotsuse punktis 101, ei toimunud sel puhul trahvi põhimõttelist muutmist ega „uuendamist“.

67.

Kolmandana väidavad apellandid, et trahvi muutmine välistab selle tagasiulatuvalt sissenõutavaks muutumise alates 4. jaanuarist 2011. Nad vaidlevad seega vastu Üldkohtu kinnitusele vaidlustatud kohtuotsuse punktis 102, et „[s]eega võis komisjon käesolevas asjas põhjendatult leida, et kuna Üldkohtu määratud trahv ei olnud uus trahv, oli see sissenõutav alates 4. jaanuarist 2011“. Apellantide arvates oleks trahvi täielik tühistamine ja olemast lakkamine pidanud välistama selle tagasiulatuva sissenõutavuse, kuna 15. juuli 2015. aasta kohtuotsuse punktidest 302 ja 356 nähtub üheselt kohtuliku trahvi sissenõutavuse edasilükkamine. Ajavahemikul komisjoni otsuse tegemisest kuni 15. juuli 2015. aasta kohtuotsuse kuulutamiseni ei olnud komisjonil vastavat nõuet.

68.

Sellel väitel põhinev argumentatsioon on siiski samuti tulemusetu, kuna see põhineb 15. juuli 2015. aasta kohtuotsuse vääral tõlgendusel. Apellandid väidavad ekslikult, et käesoleval juhul kehtib Üldkohtu poolt vaidlustatud kohtuotsusega määratud trahvi asendav mõju ex nunc ning et Üldkohus ületas seega oma täielikku pädevust konkurentsiõiguse rikkumiste eest määratavate karistuste valdkonnas. Sellega seoses piisab, kui meenutada, et Euroopa Kohus leidis oma kohtumääruses, et Üldkohtu määratud trahv ei ole uus trahv. ( 55 ) Lisaks, nagu on märgitud käesoleva ettepaneku punktides 53 ja 54, ei pidanud Üldkohus vaidlusaluse otsuse artikli 2 esimese lõigu punktis 8 ette nähtud apellantidele määratud trahvi summat sobimatuks hagi nelja esimese väite alusel, mille analüüsimisel ei ilmnenud ühtegi viga, mis oleks võinud muuta vaidlusaluse otsuse õigusvastaseks, ning seega oli põhjendatud määrata trahv, mille suurus oli võrdne komisjoni poolt varem vaidlusaluses otsuses apellantidele määratud trahviga.

69.

Neljandana väidavad apellandid, et Üldkohus tõlgendas vääralt kohtuotsust Trioplast (punktid 15 ja 56–62), kui ta viitas sellele kohtuotsusele vaidlustatud kohtuotsuse punktis 105, toetamaks järeldust, et: „[…] sellist asendamist – analoogselt eespool punktis 99 viidatuga – [on] juba tunnustatud niisuguse resolutsiooni esinemise korral, kus Üldkohus oli kõigepealt tühistanud summa, mille ulatuses oli emaettevõtja solidaarselt vastutav komisjoni määratud trahvi maksmise eest, et seejärel määrata see sama trahvisumma oma täielikku pädevust teostades“. Apellantide sõnul ei ole viidatud kohtulahend asjakohane ja see näitab, et puudub liidu kohtute poolt tunnustatud pretsedent, mille kohaselt oleks intressiarvestuse algushetk juba lõplikult kindlaks määratud olukorras, kus trahv on tühistatud ja kohtuotsuse resolutsioonis määratud uus karistus.

70.

Samamoodi nagu komisjon ja käesoleva ettepaneku punktis 55 viidatud kohtupraktikat arvesse võttes leian ma siiski, et kohtuotsus Trioplast on intressiarvestuse lähtehetke seisukohast asjakohane. Selles kohtuotsuses tühistas Üldkohus esiteks analoogselt käesoleva asjaga kohtuotsuse resolutsioonis trahvisumma, mille eest emaettevõtjat peeti solidaarselt vastutavaks, ning määras seejärel selle summa oma täieliku pädevuse raames uuesti kindlaks. Komisjoni algul määratud trahv asendati nii selgelt ex tunc. Kuna kohtuasja Trioplast asjaolud on seega täiesti võrreldavad käesoleva kohtuasja omadega, võib ka neljanda väite tagasi lükata.

71.

Viiendana väidavad apellandid, et Üldkohus tegi vea, kui ta hindas apellantide uut, 2015. aastal tuvastatud maksevõimet ja selle mõju „kohtuliku trahvi“ summale. Täpsemalt piirdus Üldkohus vaidlustatud kohtuotsuse punkti 107 kohaselt „õiguspärasuse kontrolli käigus tõdemusega, et komisjon on hagejate maksevõimet hinnates teinud vigu, märkimata, et neile ei saanud 2010. ega 2011. aastal mingit trahvi määrata“, lisades vaidlustatud kohtuotsuse punktis 109, et „[s]eega tuvastas Üldkohus 15. juuli 2015. aasta kohtuotsuses hagejate teatava maksevõime olemasolu 2010. ja 2011. aastal, vastupidi sellele, mida väidavad hagejad“. Apellantide sõnul ei viita miski sellele, et Üldkohus otsustas 15. juuli 2015. aasta kohtuotsuses teatava maksevõime tõttu jääda algse trahvi määramise otsuse juurde ja seega jätta muutmata tühistatud trahvi ebasobiva summa.

72.

Vastupidi apellantide väidetule märgin siiski, et vaidlustatud kohtuotsuse punktides 108 ja 109 Üldkohus pelgalt selgitas vastuseks ühele apellantide argumentidest ja viidates 15. juuli 2015. aasta kohtuotsuse punktile 346, et selles kohtuotsuses oli ta tõdenud, et ajutiste meetmete kohaldamise määruses kindlaks määratud esialgse maksekava alusel olid apellandid alates 2011. aastast juba suutnud maksta üle 15000000 euro, mis võimaldas järeldada apellantide teatava maksevõime olemasolu 2010. ja 2011. aastal.

73.

Kuuendana kritiseerivad apellandid vaidlustatud kohtuotsuse punktis 125 esitatud Üldkohtu selgitust, mille kohaselt „mõisteti komisjonilt välja pool hagejate kohtukuludest […] ning see otsus on seletatav vaidlusaluse otsuse artikli 2 esimese lõigu punkti 8 tühistamisega“. Apellandid on seisukohal, et kohtukulusid käsitlev resolutsioon „rõhutab Üldkohtu sisuliselt soodsat otsust trahvi kohta, mida on [nende] kasuks 15. juuli 2015. aasta kohtuotsusega oluliselt muudetud“.

74.

Tuleb märkida, et see argument põhineb ekslikul eeldusel, et on olemas seos algul määratud tühistatud trahvi väidetavalt eduka muutmise ja kohtukulude kindlaksmääramise vahel, ning tuleb seega tulemusetuse tõttu tagasi lükata.

75.

Seitsmendana ja viimasena vaidlustavad apellandid vaidlustatud kohtuotsuse punktis 127 esitatud järelduse, mille kohaselt „ei kujuta viivise tasumise kohustus ab initio endast sanktsiooni, mis lisandub komisjoni esialgu määratud trahvile, kuivõrd nii piirataks õigust õiguskaitsevahendile“.

76.

Sellega seoses tuleb kõigepealt meenutada, et kohustus tasuda viivist juhul, kui trahvi ei ole määratud tähtaja jooksul tasutud, on ELTL artiklis 299 määratletud rahalise kohustuse ette nägevate komisjoni aktide täitmisele pööratavuse otsene tagajärg. Selliste aktide täitmise võib peatada üksnes Euroopa Kohtu otsuse alusel. Viivise maksmise kohustuse eesmärk on tagada komisjoni poolt konkurentsiõiguse valdkonnas määratud trahvide tõhusus ja motiveerida adressaate neid ettenähtud tähtaja jooksul maksma. Kohustus maksta viivist ab initio ei kujuta endast seega karistust, mis lisandub komisjoni poolt algul määratud trahvile.

77.

Teisalt ei tühistanud Üldkohus 15. juuli 2015. aasta kohtuotsusega kartelliotsuses viivist käsitlevaid sätteid ega määranud uut maksetähtaega ega uut viivise määra. Vastupidi, Üldkohus kinnitas oma 17. mai 2018. aasta kohtumääruses Westfälische Drahtindustrie jt vs. komisjon ( 56 ) sõnaselgelt, et 15. juuli 2015. aasta kohtuotsus ei mõjuta viivise küsimust. Apellandid ei saa seega tõhusalt väita, et viivist ei pidanud maksma alates komisjoni otsuse vastuvõtmisest.

78.

Võttes arvesse eespool esitatud kaalutlusi ja kuivõrd käesolev ettepanek käsitleb üksnes esimest väidet, teen Euroopa Kohtule ettepaneku lükata see väide põhjendamatuna tagasi.