–

Bundesarbeitskammer, esindaja: Rechtsanwalt S. Schumacher,

–

HDI Global SE, esindajad: Rechtsanwälte M. A. Gütlbauer, M. Pichlmair ja S. Sighartsleitner,

–

A, B, C ja D, esindajad: advocaten E. Loubris ja J. Vanermen,

–

MS Amlin Insurance SE, esindaja: advocaat J. Van Bellinghen,

–

Belgia valitsus, esindajad: S. Baeyens, P. Cottin ja C. Pochet,

–

Taani valitsus, esindajad: J. F. Kronborg ja C. Maertens,

–

Kreeka valitsus, esindajad: Z. Chatzipavlou, K. Georgiadis, C. Kokkosi, K. Konsta ja A. Magrippi,

–

Euroopa Parlament, esindajad: M. Menegatti ja I. Terwinghe,

–

Euroopa Liidu Nõukogu, esindajad: N. Brzezinski ja S. Emmerechts,

–

Euroopa Komisjon, esindajad: B.-R. Killmann, I. Rubene ja F. van Schaik,

1

Eelotsusetaotlused puudutavad küsimust, kuidas tõlgendada Euroopa Parlamendi ja nõukogu 25. novembri 2015. aasta direktiivi (EL) 2015/2302, mis käsitleb pakettreise ja seotud reisikorraldusteenuseid ning millega muudetakse määrust (EÜ) nr 2006/2004 ja Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivi 2011/83/EL ning tunnistatakse kehtetuks nõukogu direktiiv 90/314/EMÜ (ELT 2015, L 326, lk 1), artiklit 17.

2

Taotlused on esitatud kahes kohtuvaidluses, millest esimese pooled on ühelt poolt Bundesarbeitskammer (föderaalne töötajate koda, Austria), kellele läksid üle ühe reisija õigused, ja teiselt poolt selle reisija reisikorraldaja kindlustusselts HDI Global SE (C‑771/22) ning teise pooled on ühelt poolt A, B, C ja D, kes on neli teist reisijat, ja teiselt poolt nende nelja reisija reisikorraldaja kindlustusselts MS Amlin Insurance SE (C‑45/23) ning mille ese on nende kindlustusseltside otsus keelduda reisijatele nende reisikorraldajate pankroti tõttu tagasimakset tegemast.

3

Nõukogu 13. juuni 1990. aasta direktiivi 90/314/EMÜ reisipakettide, puhkusepakettide ja ekskursioonipakettide kohta (EÜT 1990, L 158, lk 59; ELT eriväljaanne 13/10, lk 132) artikli 4 lõikes 6 oli ette nähtud:

„Kui tarbija taganeb lepingust vastavalt lõikele 5 või kui korraldaja mõnel mitte tarbija süül tekkinud põhjusel tühistab pakettreisi enne kokkulepitud ärasõidukuupäeva, on tarbijal õigus:

[…]“.

4

Direktiivi artiklis 7 oli sätestatud:

„Lepingu korraldav ja/või vahendav pool peab suutma piisavalt tõendada tagatise olemasolu, et maksejõuetuse korral hüvitatakse makstud raha ja tarbija toimetatakse kodumaale tagasi.“

5

Direktiivi 2015/2302 põhjendused 1–3, 39 ja 40 on sõnastatud järgmiselt:

[…]

6

Direktiivi 2015/2302 artiklis 1 „Reguleerimisese“ on ette nähtud:

„Käesoleva direktiivi eesmärk on aidata kaasa siseturu nõuetekohasele toimimisele ning kõrgetasemelise ja võimalikult ühtlase tarbijakaitse saavutamisele, ühtlustades liikmesriikide õigus- ja haldusnormide teatavaid aspekte, mis puudutavad reisijate ja ettevõtjate vahel sõlmitud pakettreisilepinguid ja seotud reisikorraldusteenuste lepinguid.“

7

Direktiivi artiklis 3 „Mõisted“ on sätestatud:

„Käesolevas direktiivis kasutatakse järgmisi mõisteid:

[…]“.

8

Direktiivi artikli 5 „Lepingueelne teave“ lõikes 1 on sätestatud:

„Liikmesriigid tagavad, et enne, kui pakettreisileping või mis tahes vastav pakkumine reisijale siduvaks muutub, on korraldaja, ja juhul, kui pakettreisi müüakse vahendaja kaudu, siis ka vahendaja kohustatud esitama reisijale standardteabe I lisa A või B osas esitatud asjakohase vormi kaudu ning kui see on pakettreisi suhtes kohaldatav, siis ka järgmise teabe[…]“.

9

Direktiivi artiklis 11 „Muude pakettreisilepingu tingimuste muutmine“ on ette nähtud:

„[…]

2.   Kui korraldaja on enne pakettreisi algust sunnitud olulisel määral muutma artikli 5 lõike 1 esimese lõigu punktis a osutatud reisiteenuste mis tahes peamist tunnust või ei saa täita artikli 7 lõike 2 punktis a osutatud erisoovi või soovib tõsta pakettreisi hinda vastavalt artikli 10 lõikele 2 rohkem kui 8%, võib reisija korraldaja poolt kindlaks määratud mõistliku ajavahemiku jooksul:

Kui reisija lõpetab lepingu, võib ta vastu võtta asenduspakettreisi, kui korraldaja seda pakub, võimaluse korral samaväärse või kõrgema kvaliteediga.

[…]

5.   Kui pakettreisileping lõpetatakse käesoleva artikli lõike 2 esimese lõigu punkti b alusel ja reisija ei võta asenduspakettreisi vastu, maksab korraldaja põhjendamatult viivitamata ja igal juhul hiljemalt 14 päeva jooksul pärast lepingu lõpetamist reisijale tagasi kõik reisija poolt või nimel tehtud maksed. […]“.

10

Direktiivi 2015/2302 artiklis 12 „Pakettreisilepingu lõpetamine ja lepingust taganemise õigus enne pakettreisi algust“ on ette nähtud:

„1.   Liikmesriigid tagavad, et reisija võib pakettreisilepingu igal hetkel enne pakettreisi algust lõpetada. Kui reisija lõpetab pakettreisilepingu käesoleva lõike kohaselt, võidakse temalt nõuda korraldajale asjakohase ja põhjendatud lõpetamistasu maksmist. […]

2.   Hoolimata lõikest 1 on reisijal õigus lõpetada pakettreisileping enne pakettreisi algust lõpetamistasu maksmata, kui sihtkohas või selle vahetus läheduses esinevad vältimatud ja erakorralised asjaolud, mis mõjutavad olulisel määral pakettreisi teenuste osutamist või reisijate vedu sihtkohta. Kui pakettreisileping lõpetatakse käesoleva lõike alusel, on reisijal õigus kõikide pakettreisi maksete tagasimaksmisele, kuid mitte täiendavale hüvitisele.

3.   Korraldaja võib pakettreisilepingu lõpetada ja maksta reisijale tagasi kõik pakettreisi eest tehtud maksed täiendavat hüvitist maksmata, juhul kui:

[…]

4.   Korraldaja teeb kõik lõigete 2 ja 3 kohaselt nõutud tagasimaksed või maksab vastavalt lõikele 1 tagasi kõik reisija poolt või nimel pakettreisi eest tehtud maksed, millest on maha arvatud asjaomane lõpetamistasu. Kõnealused tagasimaksed makstakse reisijale põhjendamatult viivitamata ja igal juhul hiljemalt 14 päeva jooksul pakettreisilepingu lõpetamisest arvates.

[…]“.

11

Direktiivi artiklis 17 „Maksejõuetusevastase kaitse tõhusus ja ulatus“ on sätestatud:

„1.   Liikmesriigid tagavad, et nende territooriumil asutatud korraldajatel on tagatis kõikide reisijate poolt või nimel tehtud maksete tagasimaksmiseks, kui asjaomased teenused jäävad kõnealuse korraldaja maksejõuetuse tõttu osutamata. Kui pakettreis hõlmab reisijatevedu, tagavad korraldajad ka reisijate kodumaale toimetamise. Võib pakkuda pakettreisi jätkamise võimalust.

[…]

2.   Lõikes 1 osutatud tagatis peab olema tõhus ja katma mõistlikkuse piires eeldatavad kulud. See peab katma pakettreisidega seoses reisijate poolt või nende eest tehtud maksete summad, võttes arvesse ettemaksete ja lõppmaksete laekumise ja pakettreiside lõpuleviimise vahelist ajavahemikku ning eeldatavat kodumaale toimetamise maksumust korraldaja maksejõuetuse korral.

[…]

4.   Kui korraldaja maksejõuetus mõjutab pakettreisi teenuste osutamist, on kaitse tasuta kättesaadav kodumaale toimetamise tagamiseks ja vajaduse korral sellele eelneva majutuse eest tasumiseks.

5.   Veel osutamata reisiteenuste eest tehakse põhjendamatult viivitamata tagasimaksed pärast reisijalt vastava taotluse saamist.“

12

Nimetatud direktiivi I lisa A osas „Standardteabevorm pakettreisilepingutele juhul, kui hüperlingi kasutamine on võimalik“ on tekstikastis esitatud kõnealuse vormi sisu ja märgitud, et hüperlingi kaudu saab reisija järgmise teabe:

„Direktiivi (EL) 2015/2302 kohased põhiõigused

[…]

[…]“.

13

Sama direktiivi I lisa B osas „Standardteabevorm pakettreisilepingutele muudel kui osaga A hõlmatud juhtudel“ on tekstikastis täpsustatud kõnealuse vormi sisu ja märgitud samad põhiõigused kui selle direktiivi I lisa A osas.

14

Föderaalse digitaliseerimis- ja majandusministri 28. septembri 2018. aasta määruse, mis käsitleb pakettreise ja seotud reisikorraldusteenuseid (Verordnung der Bundesministerin für Digitalisierung und Wirtschaftsstandort über Pauschalreisen und verbundene Reiseleistungen; BGBl. II, 260/2018), §-s 3 on ette nähtud:

„(1)   Reisiteenuste osutamise õigusega isikud peavad tagama, et reisijale makstakse tagasi:

15

24. aprilli 2017. aasta föderaalseaduse pakettreiside ja seotud reisiteenuste kohta (Bundesgesetz über Pauschalreisen und verbundene Reiseleistungen (Pauschalreisegesetz – PRG); BGBl. I, 50/2017) §-s 10 on sätestatud:

„(1)   Reisija võib pakettreisilepingust igal hetkel enne pakettreisi algust põhjuseid esitamata taganeda. Kui reisija taganeb pakettreisilepingust käesoleva lõike kohaselt, võib reisikorraldaja temalt nõuda asjakohase ja põhjendatud hüvitise maksmist. Pakettreisilepinguga võidakse kehtestada mõistlik standardne lõpetamistasu sõltuvalt sellest, kui palju aega on jäänud lepingust taganemisest pakettreisi alguseni ning milline on eeldatav reisiteenuste alternatiivsest kasutamisest tulenev kulude kokkuhoid ja tulu. Kui lepingus ei ole standardset lõpetamistasu kindlaks määratud, vastab hüvitise suurus pakettreisi hinnale, millest on maha arvatud reisiteenuste alternatiivsest kasutamisest tulenev kulude kokkuhoid ja tulu. Reisija soovil põhjendab reisikorraldaja hüvitise suurust.

(2)   Ilma et see piiraks lõike 1 kohase lepingust taganemise õiguse kasutamist, on reisijal õigus lõpetada pakettreisileping enne pakettreisi algust hüvitist maksmata, kui sihtkohas või selle vahetus läheduses esinevad vältimatud ja erakorralised asjaolud, mis mõjutavad olulisel määral pakettreisi teenuste osutamist või reisijate vedu sihtkohta. Kui reisija lõpetab pakettreisilepingu käesoleva lõike alusel, on tal õigus kõikide pakettreisi maksete tagasimaksmisele, kuid mitte täiendavale hüvitisele.

[…]

(4)   Pakettreisilepingu lõpetamise korral eespool toodud sätete alusel maksab reisikorraldaja viivitamata ja hiljemalt 14 päeva jooksul alates lõpetamisavalduse kättesaamisest reisijale tagasi kõik reisija poolt või nimel pakettreisi eest tehtud maksed – lõike 1 alusel lepingu lõpetamise korral ilma selle sätte kohase hüvitiseta.“

16

21. novembri 2017. aasta seaduse pakettreiside, seotud reisikorraldusteenuste ja reisiteenuste müügi kohta (loi relative à la vente de voyages à forfait, de prestations de voyage liées et de services de voyage; Moniteur belge, 1.12.2017, lk 106673; edaspidi „pakettreisiseadus“) artikli 30 kohaselt on reisijal õigus pakettreisilepingust taganeda, „kui sihtkohas või selle vahetus läheduses esinevad vältimatud ja erakorralised asjaolud, mis mõjutavad olulisel määral pakettreisi teenuste osutamist või reisijate vedu sihtkohta“. Niisugusel juhul annab see artikkel reisijale õiguse reisikorraldajale tehtud maksete täielikule tagasimaksmisele.

17

Pakettreisiseaduse artiklis 54 on sätestatud:

„Belgia korraldajal ja vahendajal peab olema tagatis reisijate poolt või nimel tehtud maksete tagasimaksmiseks, kui asjaomased teenused jäävad korraldaja või vahendaja maksejõuetuse tõttu osutamata. […]“.

18

29. mai 2018. aasta kuningliku dekreedi maksejõuetusevastase kaitse kohta pakettreiside, seotud reisiteenuste ja reisiteenuste müügil (arrêté royal relatif à la protection contre l’insolvabilité lors de la vente de voyages à forfait, de prestations de voyage liées et de services de voyage; Moniteur belge, 11.6.2018, lk 48438; edaspidi „kuninglik dekreet“) artiklis 3 on ette nähtud:

„[Pakettreisiseaduse] artiklites 54, 55, 65 ja 72 nimetatud tagatised antakse kindlustuslepinguga, mis on sõlmitud kindlustusseltsiga, kellel on luba niisuguseid tehinguid teha.“

19

Kuningliku dekreedi artikkel 10 on sõnastatud järgmiselt:

„Kindlustuslepingu alusel saab soodustatud isik tagatise alates hetkest, mil sõlmitakse leping [pakettreisiseaduse] artikli 2 punktis 7 nimetatud majandus- või kutsetegevuses tegutseva isikuga kindlustuslepingu kehtivuse ajal.“

20

Kuningliku dekreedi artikli 12 lõikes 1 on sätestatud:

„Korraldaja maksejõuetuse korral pakub kindlustusleping järgmist kindlustuskaitset:

1. reisi jätkamine, kui see on võimalik;

2. ettevõtjaga lepingu sõlmimisel juba tehtud maksete tagasimaksmine;

3. maksete tagasimaksmine nende reisiteenuste eest, mida ei ole võimalik osutada ettevõtja maksejõuetuse tõttu;

4. reisijate kojutoomine, kui ettevõtjaga sõlmitud lepingu täitmine on juba alanud ja kui teenusesaaja transport on selles lepingus ette nähtud, ning kojutoomist oodates vajaduse korral majutus.“

21

Kuningliku dekreedi artikli 13 esimeses lõigus piiratakse tagasimaksmist nii, et see hõlmab „kõiki reisija poolt ettevõtjale reisilepingu alusel tehtud makseid, kui reisilepingut ei täidetud ettevõtja maksejõuetuse tõttu, või […] kõiki makseid, mis on tehtud reisiteenuste eest, mida ei osutatud ettevõtja maksejõuetuse tõttu“.

22

HDI Global on kindlustusselts, kes sõlmis reisikorraldajast äriühinguga Flamenco Sprachreisen GmbH (edaspidi „Flamenco“) kindlustuslepingu, mis katab viimase maksejõuetusega seotud riske vastavalt föderaalse digitaliseerimis- ja majandusministri määruse, mis käsitleb pakettreise ja seotud reisikorraldusteenuseid, §-le 3.

23

XY sõlmis 3. märtsil 2020 Flamencoga pakettreisilepingu Las Palmas de Gran Canariasse (Hispaania) ajavahemikuks 3. maist kuni 2. juunini 2020. XY tasus 9. märtsil 2020 reisi koguhinna 2656 eurot.

24

XY lõpetas 16. märtsil 2020 pakettreisilepingu eelkõige Austria ja Hispaania ametivõimude levitatud hoiatuste tõttu pärast COVID‑19 puhangut. Flamenco ei ole vaidlustanud õigust leping lõpetada, kuid XY-le ta asjaomase reisi hinda tagasi ei maksnud.

25

Landesgericht Linz (liidumaa kohus Linzis, Austria) kuulutas 9. juunil 2022 maksejõuetusmenetluse tulemusel välja Flamenco pankroti.

26

XY loovutas föderaalsele töötajate kojale oma nõude Flamenco vastu, mille suurus vastab tema pakettreisi hinna tagasimaksmisele. Pärast nõude loovutamist nõudis föderaalne töötajate koda seda tagasimaksmist Flamenco maksejõuetuse riski kindlustajalt HDI Globalilt. HDI Global keeldus nimetatud tagasimaksmisest põhjendusel, et tema katab üksnes selle pakettreisi teostamata jätmise riski, mis on seotud asjaomase maksejõuetusega.

27

Pärast seda keeldumist esitas föderaalne töötajate koda HDI Globali vastu hagi Bezirksgericht für Handelssachen Wienile (Viini esimese astme kaubanduskohus, Austria), kes on eelotsusetaotluse esitanud kohus.

28

Nimetatud kohus leiab esimesena, et põhikohtuasja lahendamiseks on oluline teada, kas juhul, kui reisija lõpetab pakettreisilepingu enne reisikorraldaja maksejõuetuks muutumist, on reisija õigus tagasimaksmisele pärast lepingu lõpetamist kaetud reisikorraldaja maksejõuetuse vastase tagatisega. Eelkõige tuleb eelotsusetaotluse esitanud kohtu sõnul kindlaks teha, kas maksejõuetuse ja asjaomase reisiteenuse osutamata jätmise või mittenõuetekohase osutamise vahel peab olema põhjuslik seos.

29

Sellega seoses leiab eelotsusetaotluse esitanud kohus, et direktiivi 2015/2302 artikli 17 lõike 1 sõnastus võimaldab sõnade „kui“ ja „tõttu“ kasutamise tõttu eeldada niisuguse põhjusliku seose olemasolu. Niisugune nõue tooks kaasa selle, et kõnealuses sättes ette nähtud maksejõuetusevastane tagatis ei kata tagasimakseid, millele reisijal on õigus pärast oma pakettreisilepingu lõpetamist, kui lõpetamine toimub enne asjaomase reisikorraldaja maksejõuetust.

30

Direktiivi 2015/2302 põhjendus 39 oleks asjaomase sätte niisuguse tõlgendusega siiski vastuolus, kuna selles põhjenduses on märgitud, et liikmesriigid peaksid tagama, et ühelt poolt on pakettreise ostvad reisijad „täielikult kaitstud“ reisikorraldaja maksejõuetuse eest ning teiselt poolt annavad korraldajad maksejõuetuse korral tagatise reisijate poolt kõigi „tehtud maksete“ tagasimaksmiseks ja reisijate kodumaale toimetamiseks. Selles põhjenduses kajastuvat lähenemist toetab ka liidus taotletav kõrgetasemeline tarbijakaitse, nagu see tuleneb ELTL artikli 114 lõikest 3, ELTL artiklist 169 ja Euroopa Liidu põhiõiguste harta artiklist 38.

31

Eelotsusetaotluse esitanud kohus märgib lisaks, et reisikorraldaja maksejõuetuse korral pakutava kaitse ulatuse küsimust käsitleti liikmesriikide ja Euroopa Komisjoni kirjavahetuses, kus viimane märkis esiteks, et liidu seadusandja ei kavatsenud piirata reisikorraldaja maksejõuetuse korral reisijatele antavat tagatist, kui ta võttis direktiivi 2015/2302 artikli 17 vastu direktiivi 90/314 artiklis 7 sätestatust erinevas sõnastuses, ja teiseks, et artikli 17 sõnastuse kohaselt on igasugune tagatis sõnaselgelt välistatud, kui reisileping lõpetatakse enne maksejõuetust. Ta tuletab samuti meelde, et direktiivi 90/314 artiklit 7 käsitlevas kohtupraktikas on Euroopa Kohus leidnud, et reisikorraldaja maksejõuetuse korral tagatakse reisija tehtud maksete tagasimaksmine olenemata maksejõuetuse põhjustest (vt selle kohta 14. mai 1998. aasta kohtuotsus Verein für Konsumenteninformation, C‑364/96, EU:C:1998:226; 15. juuni 1999. aasta kohtuotsus Rechberger jt, C‑140/97, EU:C:1999:306, ning 16. veebruari 2012. aasta kohtuotsus Blödel-Pawlik, C‑134/11, EU:C:2012:98).

32

Teisena soovib eelotsusetaotluse esitanud kohus teada, kas juhul, kui reisija lõpetab oma pakettreisilepingu reisikorraldajaga erakorraliste asjaolude tõttu enne viimase suhtes maksejõuetusmenetluse algatamist, kuid see menetlus toimub asjaomase reisi jaoks kavandatud ajavahemikul, on reisijal direktiivi 2015/2302 artikli 17 lõikega 1 tagatud kaitse alusel õigus reisikorraldajale tehtud maksete tagasimaksmisele. Sellega seoses leiab ta, et arvestades liidu õigusega taotletavat tarbijakaitse eesmärki, ei oleks mõistlik asuda seisukohale, et reisijal on õigus kaitsele reisikorraldaja maksejõuetuse eest siis, kui ta on oma pakettreisi alustanud, kuid mitte siis, kui ta on oma reisilepingu õiguspäraselt lõpetanud.

33

Kolmandana soovib eelotsusetaotluse esitanud kohus teada, kas juhul, kui esineb kaudne seos reisija poolt pakettreisilepingu lõpetamise ja selle reisi korraldaja maksejõuetuse vahel – kuna mõlemad on tingitud samast erakorralisest asjaolust, nagu käesoleval juhul COVID-19 pandeemia –, on asjaomase reisija õigus tagasimaksmisele tagatud direktiivi 2015/2302 artikli 17 lõikes 1 ette nähtud maksejõuetusevastase tagatisega. Ta viitab sellega seoses föderaalse töötajate koja argumendile, mille kohaselt juhul, kui artikli 17 lõiget 1 tuleks tõlgendada nii, et see tagatis ei ole kohaldatav juhul, kui reisikorraldaja maksejõuetus on tingitud samast erakorralisest asjaolust nagu see, mille tõttu reisija pakettreisilepingu lõpetas, oleks reisijal täielik huvi mitte kasutada oma õigust leping lõpetada ja oodata, et reisikorraldaja muutub maksejõuetuks. Selline lähenemine vähendaks huvi tarbijatele nimetatud direktiivi artikliga 12 antud taganemisõiguse vastu.

34

Neil asjaoludel otsustas Bezirksgericht für Handelssachen Wien (Viini esimese astme kaubanduskohus) menetluse peatada ja esitada Euroopa Kohtule järgmised eelotsuse küsimused:

35

A, B, C ja D ostsid 13. novembril 2019 vahendaja Selectair Inter-Sun Reizeni kaudu reisikorraldajalt Exclusive Destinationsilt 36832 eurot maksnud pakettreisi Brüsselist (Belgia) Punta Canasse (Dominikaani Vabariik) ajavahemikuks 21.–29. märtsini 2020.

36

COVID-19 pandeemia leviku tõttu lükati reis edasi ajavahemikule 21.–30. novembrini 2020. Muudetud reisi hinnaks määrati 46428 eurot.

37

A, B, C ja D lõpetasid 20. oktoobril 2020 oma reisilepingu COVID-19 pandeemia jätkumise tõttu ning palusid Exclusive Destinationsil maksta tagasi 36832 eurot, mille nad olid sama reisi eest juba maksnud.

38

Ondernemingsrechtbank Gent (Genti kaubanduskohus, Belgia) kuulutas 8. detsembril 2020 välja Exclusive Destinationsi pankroti. Selectair Inter-Sun Reizen maksis 9. detsembril 2020 A-le ja C-le tagasi 4151 eurot, mida ei olnud Exclusive Destinationsile veel üle kantud.

39

A, B, C ja D esitasid 22. jaanuaril 2021 MS Amlin Insurance’ile – kelle juures oli Exclusive Destinations maksejõuetuse korral kindlustatud – nõude maksta tagasi viimasele tasutud summad, mida ei olnud neile tagasi makstud.

40

MS Amlin Insurance keeldus tagasimaksmisest põhjendusel, et tema juures oli kindlustatud üksnes reisiteenuste osutamata jätmine Exclusive Destinations maksejõuetuse tõttu. Kuid A, B, C ja D reisi teostamata jätmine ei tulenenud Exclusive Destinationsi maksejõuetusest, vaid sellest, et need reisijad lõpetasid oma reisilepingu.

41

Pärast seda keeldumist pöördusid A, B, C ja D eelotsusetaotluse esitanud kohtusse, Nederlandstalige Ondernemingsrechtbank Brusselisse (Brüsseli hollandikeelne kaubanduskohus, Belgia), nõudega, et MS Amlin Insurance’it kohustataks tasuma 32681 eurot, millele lisandub viivis alates 22. jaanuarist 2021.

42

Eelotsusetaotluse esitanud kohus leiab, et direktiivi 2015/2302 artikli 17 lõikes 1 ette nähtud tagatis on kohustuslik vaid siis, kui asjaomased reisiteenused jäävad osutamata reisikorraldaja maksejõuetuse tõttu. See tagatis ei peaks niisiis katma muid teenuste osutamata jätmise põhjuseid, näiteks kui reisija lõpetab pakettreisilepingu seetõttu, et sihtkohas või selle vahetus läheduses esinevad vältimatud ja erakorralised asjaolud, mis mõjutavad olulisel määral pakettreisi teenuste osutamist. Pakettreisiseadus ja kuninglik dekreet maksejõuetusevastase kaitse kohta pakettreiside müügil ei näe selles osas ette reisija ulatuslikumat kaitset. Eelotsusetaotluse esitanud kohus järeldab sellest, et kui reisikorraldaja läheb pankrotti – nagu käesolevas asjas – pärast seda, kui reisijad on oma pakettreisilepingu lõpetanud vältimatute ja erakorraliste asjaolude tõttu, kuid enne, kui ta on reisijatele selle reisi eest makstud summad tagasi maksnud, ei ole reisijatel direktiivi 2015/2302 artikli 17 lõikes 1 ette nähtud tagatist.

43

Eelotsusetaotluse esitanud kohtul on siiski kahtlusi viimati nimetatud sättega tagatud kaitse ulatuses.

44

Esiteks soovib ta teada, kas asjaolu, et direktiivi 2015/2302 artikli 17 lõikes 1 ette nähtud tagatis ei ole kohaldatav reisija suhtes, kellel on pärast vältimatute ja erakorraliste asjaolude tõttu pakettreisilepingu lõpetamist õigus makstud summade tagasimaksmisele, kui reisikorraldaja läks pankrotti pärast lepingu lõpetamist, kuid enne tehtud maksete tagasimaksmist, võimaldab tarbijaid vastavalt selle direktiivi üldisele eesmärgile nõuetekohaselt kaitsta. Ta tuletab sellega seoses meelde, et kõnealuseks eesmärgiks on aidata kaasa kõrgetasemelise tarbijakaitse saavutamisele, nagu on märgitud nimetatud direktiivi põhjenduses 3, milles viidatakse ELTL artiklile 169. Lisaks on sama direktiivi põhjenduses 39 ette nähtud, et pakettreise ostvad reisijad peavad olema täielikult kaitstud reisikorraldaja maksejõuetuse eest ning et reisikorraldajatel on tagatis, mis nende maksejõuetuse korral katab reisijate poolt ja eest tehtud maksete tagasimaksmise. Eelotsusetaotluse esitanud kohus rõhutab lisaks, et direktiivi 90/314 kehtivusajal hõlmas tarbijate kaitse reisikorraldajate maksejõuetuse eest kõiki reisijate makstud summasid.

45

Teiseks on eelotsusetaotluse esitanud kohtul tekkinud küsimus, ega direktiivis 2015/2302 ette nähtud maksejõuetusevastane kaitse ei põhjusta ebavõrdset kohtlemist. Kohus leiab, et nii reisija, kes ei saa reisikorraldaja maksejõuetuse tõttu oma reisi alustada, kui ka reisija, kellele pärast lepingu lõpetamist ei tehta tagasimakset kõnealuse maksejõuetuse tõttu, kannavad rahalist kahju seoses asjaoluga, et mõlemad on oma reisi hinna tasunud enne asjaomase pakettreisilepingu teenuste osutamist. Selle direktiivi artikli 17 sõnastuse kohaselt on reisikorraldaja maksejõuetusevastase kaitsega hõlmatud siiski üksnes esimese reisija kahju. Eelotsusetaotluse esitanud kohtul tekib seega küsimus, kas niisugune ebavõrdne kohtlemine on õigustatud.

46

Neil asjaoludel otsustas Nederlandstalige Ondernemingsrechtbank Brussel (Brüsseli hollandikeelne kaubanduskohus) menetluse peatada ja esitada Euroopa Kohtule järgmise eelotsuse küsimuse:

„Kas [direktiivi 2015/2302] artikli 17 lõiget 1 tuleb tõlgendada nii, et selles sättes ette nähtud tagatist kohaldatakse kõikide reisijate poolt või nimel tehtud maksete tagasimaksmiseks ka juhul, kui need reisijad lõpetavad oma pakettreisilepingu vältimatute ja erakorraliste asjaolude tõttu direktiivi artikli 12 lõike 2 tähenduses ning kui pärast nimetatud põhjusel pakettreisilepingu lõpetamist, kuid enne reisijale kõnealuste summade tegelikku tagasimaksmist tunnistatakse reisikorraldaja maksejõuetuks, mistõttu tekib reisijatel rahaline kahju ja järelikult kannavad nad reisikorraldaja pankroti korral majanduslikku riski?“

47

Euroopa Kohtu 24. oktoobri 2023. aasta otsusega liideti kohtuasjad C‑771/22 ja C‑45/23 menetluse suulise osa ja kohtuotsuse tegemise huvides.

48

HDI Global leiab, et direktiivi 2015/2302 artikli 17 lõike 1 tõlgendamine ei ole kohtuasjas C‑771/22 põhikohtuasja lahendamisel määrava tähtsusega. Selle lahenduse jaoks on määrava tähtsusega üksnes Flamencoga sõlmitud kindlustuslepingu sisu, mistõttu on selles kohtuasjas esitatud eelotsusetaotluse eesmärk selgitada üldisi või hüpoteetilisi küsimusi, mille puhul ei saa eelotsusemenetlust kasutada.

49

Sellega seoses tuleb märkida, et ELTL artiklis 267 ette nähtud Euroopa Kohtu ja liikmesriikide kohtute vahelise koostöö raames on üksnes asja menetleva ja selle lahendamise eest vastutava liikmesriigi kohtu ülesanne kohtuasja eripära arvesse võttes hinnata nii eelotsuse vajalikkust asjas otsuse langetamiseks kui ka Euroopa Kohtule esitatavate küsimuste asjakohasust. Seega, kui küsimused on esitatud liidu õiguse tõlgendamise kohta, on Euroopa Kohus põhimõtteliselt kohustatud otsuse tegema (22. veebruari 2024. aasta kohtuotsus Consejería de Presidencia, Justicia e Interior de la Comunidad de Madrid jt, C‑59/22, C‑110/22 ja C‑159/22, EU:C:2024:149, punkt 43 ning seal viidatud kohtupraktika).

50

Sellest järeldub, et eeldatakse, et liidu õigust puudutavad küsimused on asjakohased. Euroopa Kohus võib siiski keelduda liikmesriigi kohtu esitatud eelotsuse küsimusele vastamast, kui on ilmne, et probleem on hüpoteetiline (vt selle kohta 22. veebruari 2024. aasta kohtuotsus Consejería de Presidencia, Justicia e Interior de la Comunidad de Madrid jt, C‑59/22, C‑110/22 ja C‑159/22, EU:C:2024:149, punkt 44 ning seal viidatud kohtupraktika).

51

Käesoleval juhul ei näi siiski, et küsimused, mille eelotsusetaotluse esitanud kohus kohtuasjas C‑771/22 esitas, oleksid põhikohtuasja seisukohast hüpoteetilised. Nimelt puudutab põhikohtuasi selle kaitse ulatust, mida pakettreiside korraldaja maksejõuetuse korral tuleb reisijatele pakkuda. Direktiivi 2015/2302 artiklis 17 on aga määratletud reisijate kaitse pakettreiside korraldajate maksejõuetuse eest, mida liikmesriigid peavad rakendama.

52

Järelikult on eelotsusetaotlus kohtuasjas C‑771/22 vastuvõetav.

53

Esimese küsimusega kohtuasjas C‑771/22 ja ainsa küsimusega kohtuasjas C‑45/23, mida tuleb analüüsida koos, soovivad eelotsusetaotlused esitanud kohtud sisuliselt teada, kas direktiivi 2015/2302 artikli 17 lõiget 1 tuleb tõlgendada nii, et reisijatele pakettreisi korraldaja maksejõuetuse vastu antud tagatis on kohaldatav juhul, kui reisija lõpetab oma pakettreisilepingu vältimatute ja erakorraliste asjaolude tõttu, selle direktiivi artikli 12 lõike 2 kohaselt, kui asjaomane reisikorraldaja muutub pärast seda lepingu lõpetamist maksejõuetuks ja kui enne kõnealuse maksejõuetuse tekkimist ei ole reisija saanud kõikide tehtud maksete tagasimakset, millele tal on õigus viimati nimetatud sätte alusel.

54

Kõigepealt tuleb märkida, et direktiivi 2015/2302 artikli 12 lõige 2 annab reisijale õiguse kõikide pakettreisi maksete tagasimaksmisele, kui ta lõpetab pakettreisilepingu enne pakettreisi algust sihtkohas või selle vahetus läheduses esinevate erakorraliste ja vältimatute asjaolude tõttu, mis mõjutavad olulisel määral pakettreisi teenuste osutamist või reisijate vedu sihtkohta. Lisaks, kui reisija seda õigust kasutab, paneb selle direktiivi artikli 12 lõige 4 reisikorraldajale kohustuse teha tagasimaksed põhjendamatult viivitamata ja igal juhul hiljemalt 14 päeva jooksul pakettreisilepingu lõpetamisest arvates.

55

Käesoleval juhul ei ole vaidlust selles, et põhikohtuasjas kõne all olevad reisijad võisid COVID-19 pandeemia tekkimise ja jätkumise tõttu oma pakettreisilepingu lõpetada direktiivi 2015/2302 artikli 12 lõike 2 alusel. Nendel reisijatel oli seega õigus kõikide asjaomastele reisikorraldajatele makstud summade tagasimaksmisele hiljemalt 14 päeva jooksul nende pakettreisilepingu lõpetamisest arvates. Vaatamata sellele õigusele ei tehtud neile tagasimakset, sest asjaomased reisikorraldajad olid muutunud maksejõuetuks ja viimaste kindlustusandjad ei kavatsenud kindlustuskaitset pakkuda, leides, et nad ei ole kohustatud seda tegema vastavalt kohaldatavatele riigisisestele õigusnormidele, millega võeti üle selle direktiivi artikli 17 lõige 1.

56

Mis puudutab viimati nimetatud sätte tõlgendamist, siis tuleneb väljakujunenud kohtupraktikast, et arvesse ei tule võtta mitte üksnes sätte sõnastust, vaid ka konteksti, selle õigusaktiga taotletavaid eesmärke, mille osa säte on, ning vajaduse korral selle sätte kujunemislugu (vt selle kohta 12. jaanuari 2023. aasta kohtuotsus FTI Touristik (pakettreis Kanaari saartele), C‑396/21, EU:C:2023:10, punkt 19 ja seal viidatud kohtupraktika). Siiski ei saa Euroopa Kohus juhul, kui liidu õigusnormi tähendus on sätte sõnastuse järgi üheselt mõistetav, sellest tähendusest kõrvale kalduda (vt selle kohta 25. jaanuari 2022. aasta kohtuotsus VYSOČINA WIND, C‑181/20, EU:C:2022:51, punkt 39).

57

Mis puudutab direktiivi 2015/2302 artikli 17 lõike 1 sõnastust, siis selles on ette nähtud, et liikmesriigid peavad tagama, et nende territooriumil asutatud pakettreiside korraldajatel on tagatis kõikide reisijate poolt või nimel tehtud maksete tagasimaksmiseks, kui asjaomased teenused jäävad kõnealuse reisikorraldaja maksejõuetuse tõttu osutamata.

58

Mõistet „asjaomased teenused“ võib muidugi mõista nii, et sellega peetakse silmas „reisiteenuseid“ direktiivi 2015/2302 artikli 3 punkti 1 tähenduses, mis tähendab, et kaitse reisikorraldaja maksejõuetuse eest, mille iga liikmesriik peab rakendama, hõlmab üksnes olukordi, kus pakettreisilepingus sätestatud reisiteenuseid ei ole osutatud reisikorraldaja maksejõuetuse tõttu. Selle tõlgenduse kohaselt peab reisiteenuste osutamata jätmise ja reisikorraldaja maksejõuetuse vahel olema põhjuslik seos, et reisija saaks kasutada nimetatud direktiivi artiklis 17 ette nähtud tagatist reisikorraldaja maksejõuetuse vastu.

59

Siiski, nagu märkisid mitu Euroopa Kohtu menetluse poolt, ei viita direktiivi 2015/2302 artikli 17 lõige 1 erinevalt paljudest teistest selle direktiivi sätetest mitte „reisiteenustele“, vaid „asjaomastele teenustele“, kusjuures viimast väljendit võib mõista nii, et selle ulatus on laiem kui esimesel, hõlmates muid reisikorraldajate osutatavaid teenuseid, nagu tagasimaksed, mida tuleb reisijatele tasuda pärast pakettreisilepingu lõpetamist.

60

Sellest järeldub, et direktiivi 2015/2302 artikli 17 lõike 1 mõte ei nähtu üheselt selle sõnastusest. Niisiis tuleb vastavalt käesoleva kohtuotsuse punktis 56 mainitud kohtupraktikale analüüsida selle sätte konteksti, asjaomase direktiivi eesmärke ja vajaduse korral selle direktiivi tekkelugu.

61

Mis puudutab esimesena direktiivi 2015/2302 artikli 17 lõike 1 konteksti, siis kõigepealt on selle direktiivi artikli 17 lõikes 4 täpsustatud, et kui reisikorraldaja maksejõuetus mõjutab pakettreisi teenuste osutamist, on tagatis tasuta kättesaadav reisija kodumaale toimetamise tagamiseks ja vajaduse korral sellele eelneva majutuse eest tasumiseks.

62

Nimetatud direktiivi artikli 17 lõige 5 näeb omakorda ette, et veel osutamata reisiteenuste puhul tehakse põhjendamatult viivitamata tagasimakse pärast reisijalt vastava taotluse saamist.

63

Arvestades nende sätete sõnastust ja eelkõige fraase „[k]ui [reisi]korraldaja maksejõuetus mõjutab pakettreisi teenuste osutamist“ ning „[v]eel osutamata reisiteenused“, mis sisalduvad vastavalt direktiivi 2015/2302 artikli 17 lõikes 4 ja artikli 17 lõikes 5, võivad need sätted toetada direktiivi artikli 17 lõike 1 niisugust tõlgendust, mille kohaselt hõlmab mõiste „asjaomased teenused“ üksnes reisiteenuseid, mistõttu selles artiklis ette nähtud tagatist kohaldatakse üksnes juhul, kui nende teenuste osutamata jätmise ja reisikorraldaja maksejõuetuse vahel on põhjuslik seos.

64

Seejärel on direktiivi 2015/2302 artikli 17 lõikes 2 ette nähtud, et selle artikli lõikes 1 osutatud tagatis peab olema tõhus ja katma mõistlikkuse piires eeldatavad kulud. Seega peab see tagatis katma pakettreisidega seoses reisijate poolt või nende eest tehtud maksete summad, võttes arvesse ettemaksete ja lõppmaksete laekumise ja pakettreiside lõpuleviimise vahelist ajavahemikku ning eeldatavat kodumaale toimetamise maksumust reisikorraldaja maksejõuetuse korral.

65

Mis puudutab reisikorraldaja maksejõuetuse korral antava tagatise tõhususe nõuet, mis on sätestatud selles sättes, siis direktiivi 2015/2302 põhjenduses 39 on märgitud, et selleks, et kaitse reisikorraldaja maksejõuetuse korral oleks tõhus, peab see olema kättesaadav niipea, kui reisikorraldaja likviidsusprobleemide tõttu reisiteenuseid ei osutata või osutatakse üksnes osaliselt või kui teenuse pakkujad nõuavad, et reisijad nende eest tasuksid, mis võib viia järelduseni, et nimetatud direktiivi artikli 17 lõige 2, arvestades põhjenduses 39 esitatud elemente, võib samuti toetada käesoleva kohtuotsuse punktis 58 toodud tõlgendust.

66

Ühelt poolt on põhjenduses 39 siiski ka ette nähtud, et liikmesriigid peavad tagama, et pakettreise ostvad reisijad on „täielikult kaitstud“ reisikorraldaja maksejõuetuse eest, ning seega, et direktiivi 2015/2302 artikli 17 lõikes 1 ette nähtud tagatis hõlmab niisuguse maksejõuetuse korral kõikide „reisijate poolt ja eest tehtud maksete“ tagasimaksmist.

67

Teiselt poolt on selle direktiivi põhjenduses 40 märgitud, et reisikorraldaja maksejõuetuse korral antava tagatise tõhususe nõue nõuab, et kaitse selle maksejõuetuse vastu kataks „[reisi]korraldaja maksejõuetusest mõjutatud maksmisele kuulunud eeldatava summa“, mis tähendab, et niisugust kaitset andev tagatis peab üldjuhul katma piisavalt suure protsendi reisikorraldaja käibest. Selle põhjenduse kohaselt ei peaks arvesse võtma üksnes väga ebatõenäolisi riske, nagu mitme suurema korraldaja samaaegne maksejõuetus. Niisugused riskid ei ole siiski seotud reisikorraldaja tagasimaksmiskohustuse alusega, olgu siis tegemist reisilepingu teenuste osutamata jätmisega või selle lõpetamisega enne pakettreisi algust.

68

Igasugune tagasimakse, mille reisikorraldaja peab tegema pärast pakettreisilepingu lõpetamist kas reisikorraldaja või reisija poolt, eelkõige direktiivi 2015/2302 artikli 12 lõike 2 alusel, on aga prognoositav maksesumma, milles võib kajastuda reisikorraldaja maksejõuetus selle direktiivi põhjenduse 40 tähenduses. Tagasimakse puudutab reisija poolt pärast pakettreisilepingu sõlmimist tehtud makseid, mis kõnealuse direktiivi artikli 17 lõike 2 kohaselt on põhimõtteliselt kaetud selle artikli lõikes 1 nimetatud tagatisega.

69

Selles osas, nagu märkis ka kohtujurist oma ettepaneku punktis 89, tuleb asuda seisukohale, et reisija õigus kõikide tehtud maksete tagasimaksmisele, kui pakettreisileping lõpetatakse erakorraliste ja vältimatute asjaolude tõttu, mis on sätestatud direktiivi 2015/2302 artikli 12 lõikes 2, kaotaks oma soovitava toime, kui selle direktiivi artikli 17 lõiget 1 tõlgendataks nii, et kui reisikorraldaja maksejõuetus tekib pärast lepingu lõpetamist, ei kata niisuguse maksejõuetuse vastane tagatis vastavaid tagasimaksenõudeid. See hinnang kehtib ka muude tagasimaksete kohta, millele reisijal on õigus pärast seda, kui ta ise või korraldaja on pakettreisilepingu lõpetanud, ning millele on viidatud nimetatud direktiivi artikli 11 lõikes 5 ja artiklis 12.

70

Lisaks võib asjaolu, et direktiivi 2015/2302 artikli 17 lõikes 1 ette nähtud tagatist ei kohaldata tagasimaksenõuetele juhul, kui reisija lõpetab oma pakettreisilepingu, pärssida reisija soovi kasutada talle selle direktiiviga teatud olukordades antud õigust leping lõpetada.

71

Seega võib direktiivi 2015/2302 artikli 17 lõige 2, arvestades direktiivi põhjenduse 39 – millele viidatakse käesoleva kohtuotsuse punktis 66 – ja sama direktiivi põhjenduse 40 elemente, toetada selle artikli lõike 1 tõlgendust, mille kohaselt kohaldatakse seda tagatist kõikide tagasimaksete suhtes, mida reisikorraldaja peab reisijale maksma, kui pakettreisileping on lõpetatud mõnel nimetatud direktiivis viidatud juhul enne reisikorraldaja maksejõuetuse tekkimist.

72

Lõpuks tuleb märkida, et vastavalt artiklile 5, mis viitab direktiivi 2015/2302 I lisa A ja B osale, on reisikorraldaja kohustatud enne pakettreisilepingu sõlmimist tegema reisijale teatavaks selle direktiivi kohased põhiõigused ja eelkõige, et „[k]ui korraldaja […] muutub maksejõuetuks, makstakse makstud summad tagasi“, ilma et see õigus tagasimaksmisele oleks kuidagi piiratud reisikorraldaja maksejõuetuse korral.

73

Viimati nimetatud sätted kinnitavad ka direktiivi 2015/2302 artikli 17 lõikega 1 reisijatele reisikorraldaja maksejõuetuse vastu antud tagatise ulatuse tõlgendust, mis hõlmab tagasimakseid, mida reisikorraldaja peab maksma reisijale pärast pakettreisilepingu lõpetamist mõnel selles direktiivis viidatud juhul. Viimati nimetatud sätte tõlgendus, mis piirab tagatise ulatuse üksnes tagasimaksetega, mis on seotud reisikorraldaja maksejõuetusest tingitud reisiteenuste osutamata jätmisega, tähendaks, et nimetatud artikkel 5 eksitaks reisijat seoses tema õigusega tagasimaksetele niisuguse maksejõuetuse korral.

74

Mis puudutab teisena direktiivi 2015/2302 eesmärki, siis nähtub direktiivi artiklist 1 koostoimes direktiivi põhjendustega 1–3, et selle eesmärk on kõrvaldada mitmeti mõistetavused, kaotada seadusandlikud lüngad ja kohandada direktiiviga 90/314 reisijatele tagatud kaitse ulatust, et võtta arvesse turu arengut, ning ühtlasi aidata kaasa kõrgetasemelise tarbijakaitse saavutamisele, nagu on nõutud ELTL artiklis 169. Direktiiv 2015/2302 aitab seega tagada kõrgetasemelise tarbijakaitse liidu pakettreiside poliitika raames vastavalt Euroopa Liidu põhiõiguste harta artiklile 38.

75

Kui aga direktiivi 2015/2302 artikli 17 lõiget 1 tõlgendada nii, et reisikorraldaja maksejõuetuse vastase tagatise alt jäävad välja tagasimaksed, mida tuleb reisijatele maksta pärast lepingu lõpetamist mõnel selles direktiivis viidatud juhul enne maksejõuetuse tekkimist, siis väheneks reisijate kaitse võrreldes kaitsega, mille annab neile direktiiv 90/314.

76

Nimelt oli viimati nimetatud direktiivi artiklis 7 nähtud ette, et reisikorraldajatel peavad olema piisavad tagatised, et maksejõuetuse korral oleks tagatud tarbija makstud raha tagasimaksmine. Euroopa Kohus otsustas, et selle artikli eesmärk on täielikult kaitsta selles nimetatud tarbijate õigusi ja seega kaitsta tarbijaid kõigi nimetatud artiklis määratletud ja reisikorraldaja maksejõuetusest tulenevate riskide eest (vt selle kohta 15. juuni 1999. aasta kohtuotsus Rechberger jt, C‑140/97, EU:C:1999:306, punkt 61). Sama artikli peamine eesmärk oli seega tagada reisikorraldaja maksejõuetuse korral reisija makstud raha tagasimaksmine, ilma et nimetatud tagatisega kaasneks mis tahes eritingimus asjaomase reisikorraldaja maksejõuetuse põhjuste kohta (vt selle kohta 16. veebruari 2012. aasta kohtuotsus Blödel-Pawlik, C‑134/11, EU:C:2012:98, punktid 20 ja 21).

77

Eeltoodud hinnangut ei sea kahtluse alla asjaolu, et direktiivis 90/314 ei nähtud reisijale ette õigust pakettreisileping lõpetada ja saada kõik tehtud maksed tagasi, mis oleks samaväärne sellega, mis on talle nüüd antud direktiivi 2015/2302 artikli 12 lõikega 2.

78

Nimelt, nagu märkis ka kohtujurist oma ettepaneku punktis 82, oli lepingu lõpetamise õigus koos reisija tehtud maksete tagasimaksmise õigusega juba sätestatud direktiivis 90/314 juhtudel, mida nüüd reguleerib direktiiv 2015/2302. Direktiivi 2015/2302 artikli 11 lõikes 5 ette nähtud reisija õigus lõpetada pakettreisileping ja saada kõikide selle lepingu alusel makstud summade tagasimakse juhul, kui reisikorraldaja on sunnitud nimetatud lepingut oluliselt muutma, vastab seega õigusele, mis oli ette nähtud direktiivi 90/314 artikli 4 lõikes 6.

79

Järelikult, kui direktiivi 2015/2302 artikli 17 lõiget 1 tuleks tõlgendada nii, et see piirab reisikorraldaja maksejõuetusevastast tagatist reisijale tehtavate tagasimaksetega, mida tuleb teha sellest maksejõuetusest tingitud pakettreisi teenuste osutamata jätmise tõttu, välistaks see tagatis igasugused reisijale tehtavad tagasimaksed, mis tuleb teha pärast lepingu lõpetamist, mis toimub enne nimetatud maksejõuetuse tekkimist, sealhulgas tagasimaksed, mis tuleb teha reisijale selle direktiivi artikli 11 lõike 5 alusel, kujutades endast direktiiviga 90/314 tagatud tarbijakaitse taseme alandamist.

80

Mis kolmandana puudutab direktiivi 2015/2302 kujunemislugu, siis selle artikli 17 lõike 1 täpset ulatust ei saa selle direktiivi ettevalmistavatest materjalidest tuletada. Nimelt, nagu märgib ka kohtujurist oma ettepaneku punktides 62–83, ei nähtu nendest ettevalmistavatest materjalidest selgelt liidu seadusandja kavatsus, mis puudutab selle direktiivi artikli 17 lõikes 1 ette nähtud reisikorraldaja maksejõuetusevastase kaitse kohaldamisala. Komisjon järeldab selle direktiivi kujunemisloost, et seda sätet vastu võttes soovis liidu seadusandja kalduda kõrvale reisijate kaitse varasemast tasemest reisikorraldaja maksejõuetuse vastu ja jätta selle maksejõuetuse vastase tagatise alt välja reisijate tagasimaksenõuded, mis tekkisid enne selle maksejõuetuse tekkimist, samas kui Euroopa Parlament väidab, et sellest kujunemisloost nähtub, et seadusandja kavatses säilitada reisijate kaitse varasema taseme nimetatud maksejõuetuse vastu, nii et sama maksejõuetuse vastane tagatis hõlmaks reisija tagasimaksenõudeid, mis tekkisid enne maksejõuetuse tekkimist. Mis puudutab Euroopa Liidu Nõukogu, siis ei ole ta selgitanud liidu seadusandja kavatsust direktiivi 2015/2302 artikli 17 lõike 1 vastuvõtmisel.

81

Eeltoodust tuleneb, et kuigi direktiivi 2015/2302 artikli 17 lõike 1 sõnastus ja selle sätte konteksti teatud asjaolud võivad rääkida niisuguse tõlgenduse kasuks, mis välistab direktiivi kohaldamisalast tagasimaksenõuded, mis on tekkinud pärast pakettreisilepingu lõpetamist, mis toimus mõnes selles direktiivis nimetatud olukorras enne reisikorraldaja maksejõuetuse tekkimist, võivad nimetatud sätte konteksti muud asjaolud ja nimetatud direktiivi eesmärk olla hoopis aluseks tõlgendusele, mis kaasab need nõuded sellesse kohaldamisalasse.

82

Kui liidu teisest õigust on võimalik tõlgendada mitut moodi, tuleb eelistada tõlgendust, mille kohaselt on asjaomane õigusnorm esmase õigusega kooskõlas, mitte aga tõlgendust, mille tagajärjel tuleks tuvastada selle sätte vastuolu esmase õigusega. Tõlgendamise üldpõhimõtte kohaselt tuleb liidu õigusakti tõlgendada võimaluste piires viisil, mis ei sea kahtluse alla selle kehtivust, ning kooskõlas kogu esmase õigusega, sealhulgas võrdse kohtlemise põhimõttega (vt selle kohta 19. novembri 2009. aasta kohtuotsus Sturgeon jt, C‑402/07 ja C‑432/07, EU:C:2009:716, punktid 47 ja 48, ning 16. novembri 2023. aasta kohtuotsus Ligue des droits humains (andmete töötlemise kontroll järelevalveasutuse poolt), C‑333/22, EU:C:2023:874, punkt 57 ja seal viidatud kohtupraktika). Eelotsusetaotluse esitanud kohus on kohtuasjas C‑45/23 sellele põhimõttele konkreetselt viidanud, nagu on märgitud käesoleva kohtuotsuse punktis 45.

83

Võrdse kohtlemise põhimõte, mis on liidu õiguse üldpõhimõte, nõuab, et sarnaseid olukordi ei käsitletaks erinevalt ja erinevaid olukordi ei käsitletaks ühtemoodi, välja arvatud juhul, kui niisugune kohtlemine on objektiivselt põhjendatud (vt selle kohta 30. novembri 2023. aasta kohtuotsus MG vs. EIP, C‑173/22 P, EU:C:2023:932, punkt 45 ja seal viidatud kohtupraktika).

84

Nagu nähtub Euroopa Kohtu praktikast, tuleb selle üldpõhimõtte järgimise hindamiseks hinnata olukordade võrreldavust lähtuvalt selle õigusakti eesmärgist, mille osa kõnealune õigusnorm on (vt selle kohta 19. novembri 2009. aasta kohtuotsus Sturgeon jt, C‑402/07 ja C‑432/07, EU:C:2009:716, punkt 49).

85

Nagu on märgitud käesoleva kohtuotsuse punktis 74, on direktiivi 2015/2302 eesmärk saavutada kõrgetasemeline tarbijakaitse. Selle direktiivi artikkel 17 aitab kaasa selle eesmärgi saavutamisele, milleks on reisija kaitsmine reisikorraldaja maksejõuetusega kaasneva finantsriski eest. Võttes nimelt arvesse asjaolu, et reisija maksab pakettreisi hinna täielikult või osaliselt enne, kui ta saab kasutada reisikorraldaja reisiteenuseid, võib ta jääda vastavast summast ilma, kui reisikorraldaja muutub hiljem maksejõuetuks.

86

Niisuguse reisija olukorra, kes pärast pakettreisi hinna täielikku või osalist tasumist lõpetas oma pakettreisilepingu mõnes nimetatud direktiivis viidatud olukorras, kuid kellele ei tehtud tagasimakset seetõttu, et reisikorraldaja muutus pärast lepingu lõpetamist maksejõuetuks, võrdlemiseks niisuguse reisija olukorraga, kelle reis ei toimunud ja kellele ei ole tehtud tagasimakset reisikorraldaja maksejõuetuse tõttu, peab kõnealust eesmärki silmas pidades olema võrdluspunktiks asjaomasele reisijale rahalise kahju tekkimise risk.

87

Seda võrdluspunkti arvesse võttes on kahe eespool nimetatud reisija olukord võrreldav. Mõlemal juhul on reisijal finantsrisk, et reisikorraldaja maksejõuetuse tõttu ei maksta talle tagasi reisikorraldajale makstud summasid, kuigi tal oleks sellele õigus direktiivi 2015/2302 alusel.

88

Järelikult peab võrdse kohtlemise põhimõtte kohaselt nii reisijal, kelle pakettreisiteenuseid ei saa reisikorraldaja maksejõuetuse tõttu osutada, kui ka reisijal, kes on oma pakettreisilepingu eelkõige direktiivi 2015/2302 artikli 12 lõike 2 alusel lõpetanud, olema kõnealuse direktiivi artikli 17 lõikes 1 ette nähtud reisikorraldaja maksejõuetusevastane tagatis neile tehtavate tagasimaksete osas, välja arvatud juhul, kui nende kahe reisijate kategooria erinev kohtlemine on objektiivselt põhjendatud.

89

Mis puudutab viimati nimetatud aspekti, siis ei näi ükski asjaolu õigustavat nimetatud reisijakategooriate erinevat kohtlemist. Täpsemalt, mis puudutab võimalust jätta äärmiselt madalad riskid reisikorraldaja maksejõuetusevastase kaitse kohaldamisalast välja, mida mõned pooled Euroopa Kohtus direktiivi 2015/2302 põhjenduse 40 alusel on rõhutanud, siis Euroopa Kohtu käsutuses olevatest toimikutest ei nähtu, et niisugune väljajätmine oleks ette nähtud riigisisestes õigusnormides ja põhikohtuasjades kõne all olevates kindlustuslepingutes. Igal juhul ei võimalda niisugune võimalik väljajätmine õigustada sellist erinevat kohtlemist. Nimelt, nagu on märgitud selles põhjenduses 40, käsitleb see niisuguseid riske nagu mitme suurema reisikorraldaja samaaegne maksejõuetus. See ei ole seotud küsimusega, kas reisikorraldaja maksejõuetusest mõjutatud reisija tagasimaksenõue tuleneb pakettreisi teenuste osutamata jätmisest või sellest, et reisija kasutas oma õigust pakettreisileping lõpetada mõnes nimetatud direktiivi viidatud olukorras.

90

Järelikult, võttes arvesse käesoleva kohtuotsuse punktis 82 viidatud kohtupraktikat ja võrdse kohtlemise põhimõtet, tuleb direktiivi 2015/2302 artikli 17 lõiget 1 tõlgendada nii, et see hõlmab reisikorraldajate maksejõuetusevastase tagatise hulka reisijate tagasimaksenõuded, mis on tekkinud pärast seda, kui pakettreisileping on lõpetatud mõnes selles direktiivis nimetatud olukorras enne seda, kui reisikorraldaja muutub maksejõuetuks.

91

Kõike eeltoodut arvesse võttes tuleb esimesele küsimusele kohtuasjas C‑771/22 ja ainsale küsimusele kohtuasjas C‑45/23 vastata, et direktiivi 2015/2302 artikli 17 lõiget 1 tuleb tõlgendada nii, et reisijatele pakettreisi korraldaja maksejõuetuse vastu antud tagatis on kohaldatav juhul, kui reisija lõpetab oma pakettreisilepingu vältimatute ja erakorraliste asjaolude tõttu, selle direktiivi artikli 12 lõike 2 kohaselt, kui asjaomane reisikorraldaja muutub pärast seda lepingu lõpetamist maksejõuetuks ja kui enne kõnealuse maksejõuetuse tekkimist ei ole reisija saanud kõikide tehtud maksete tagasimakset, millele tal on õigus viimati nimetatud sätte alusel.

92

Arvestades kohtuasjas C‑771/22 esitatud esimesele küsimusele antud vastust, ei ole selles kohtuasjas esitatud teisele ja kolmandale küsimusele vaja vastata.

93

Kuna põhikohtuasja poolte jaoks on käesolev menetlus eelotsusetaotlused esitanud kohtutes pooleli olevate asjade üks staadium, otsustavad kohtukulude jaotuse liikmesriigi kohtud. Euroopa Kohtule seisukohtade esitamisega seotud kulusid, välja arvatud poolte kohtukulud, ei hüvitata.

Esitatud põhjendustest lähtudes Euroopa Kohus (teine koda) otsustab:

Euroopa Parlamendi ja nõukogu 25. novembri 2015. aasta direktiivi (EL) 2015/2302, mis käsitleb pakettreise ja seotud reisikorraldusteenuseid ning millega muudetakse määrust (EÜ) nr 2006/2004 ja Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivi 2011/83/EL ning tunnistatakse kehtetuks nõukogu direktiiv 90/314/EMÜ, artikli 17 lõiget 1

tuleb tõlgendada nii, et

reisijatele pakettreisi korraldaja maksejõuetuse vastu antud tagatis on kohaldatav juhul, kui reisija lõpetab oma pakettreisilepingu vältimatute ja erakorraliste asjaolude tõttu, selle direktiivi artikli 12 lõike 2 kohaselt, kui asjaomane reisikorraldaja muutub pärast seda lepingu lõpetamist maksejõuetuks ja kui enne kõnealuse maksejõuetuse tekkimist ei ole reisija saanud kõikide tehtud maksete tagasimakset, millele tal on õigus viimati nimetatud sätte alusel.