–

KL ja PO, esindaja: avocat D. Târşia,

–

Rumeenia valitsus, esindajad: R. Antonie, E. Gane ja O.‑C. Ichim,

–

Euroopa Komisjon, esindajad: M. Björkland ja T. Isacu de Groot,

1

Eelotsusetaotlus käsitleb ELTL artikli 110 tõlgendamist.

2

Taotlus on esitatud kohtuvaidluses, mille pooled on ühelt poolt KL ja PO kui AXi pärijad ning teiselt poolt Administrația Județeană a Finanțelor Publice Brașov (Brașovi piirkonna maksukeskus, Rumeenia) (edaspidi „maksuhaldur“) ning mis puudutab sõiduki esmakordsel registreerimisel liidu õiguse vastaselt sisse nõutud maksu tagastamist selle sõiduki hilisemale ostjale.

3

ELTL artiklis 110 on sätestatud:

„Ükski liikmesriik ei kehtesta teiste liikmesriikide toodetele mingeid otseseid ega kaudseid riigimakse, mis on suuremad samasugustele kodumaistele toodetele kehtestatud otsestest või kaudsetest maksudest.

Liiatigi ei kehtesta ükski liikmesriik teiste liikmesriikide toodetele selliseid riigimakse, mis võimaldaksid teiste toodete kaudset kaitset.“

4

Valitsuse 4. augusti 2017. aasta erakorralises määruses nr 52/2017 sõiduautode ja mootorsõidukite erimaksuna, mootorsõidukite saastetasuna, mootorsõidukite heitgaaside tekitatud õhusaaste tasuna ja mootorsõidukite keskkonnalõivuna tasutud summade tagastamise kohta (Ordonanța de urgență a Guvernului nr. 52/2017 privind restituirea sumelor reprezentând taxa specială pentru autoturisme și autovehicule, taxa pe poluare pentru autovehicule, taxa pentru emisiile poluante provenite de la autovehicule și timbrul de mediu pentru autovehicule) (Monitorul Oficial al României, I osa, nr 644, 7.8.2017; edaspidi „OUG nr 52/2017“) on kindlaks määratud mitme mootorsõidukimaksu tagastamise menetlus, mille Euroopa Kohus on tunnistanud liidu õigusega vastuolus olevaks.

5

OUG nr 52/2017 artikli 1 lõige 1 on sõnastatud järgmiselt:

„Maksukohustuslased, kes on tasunud sõiduautodelt ja mootorsõidukitelt ette nähtud erimaksu vastavalt maksuseadustiku nr 571/2003 artiklitele 214 bis–214 quater ning selle hilisematest muudatustest ja täiendustest tulenevas redaktsioonis; mootorsõidukite saastetasu, mis on sätestatud valitsuse erakorralise määrusega nr 50/2008 mootorsõidukite saastetasu kehtestamise kohta, mis on kinnitatud seadusega nr 140/2011; mootorsõidukite heitgaaside tekitatud õhusaaste tasu, mis on ette nähtud seadusega nr 9/2012 mootorsõidukite heitgaaside tekitatud õhusaaste tasu kohta selle hilisematest muudatustest ja täiendustest tulenevas redaktsioonis, ning mootorsõidukite keskkonnalõivu, mis on ette nähtud valitsuse kiireloomulise määrusega nr 9/2013, millega kehtestatakse mootorsõidukite keskkonnalõiv ning mida on kinnitatud, muudetud ja täiendatud seadusega nr 37/2014 selle hilisematest muudatustest ja täiendustest tulenevas redaktsioonis, ning kellele ei ole käesoleva erakorralise määruse jõustumiseni neid tagastatud, võivad nõuda nende tagastamist, sealhulgas intressi sissenõudmise kuupäeva ja tagastamiskuupäeva vahelise aja eest, esitades avalduse maksuhalduri pädevale keskasutusele. Intressi määr on sätestatud maksumenetluse seadustiku seaduse nr 207/2015, mida on hiljem muudetud ja täiendatud, artikli 174 lõikes 5.“

6

SC Zilex Corn SRL võttis 3. märtsil 2008 liisingulepingu alusel enda kasutusse Toyota marki sõiduauto, mis oli toodetud 2007. aastal. Sõiduki esmaseks registreerimiseks Rumeenias tasus liisinguettevõtja BCR Leasing IFN SA Rumeenia ametiasutusele sõiduautode ja mootorsõidukite erimaksu (edaspidi „registreerimise erimaks“), millele lisandus käibemaks summas 6378,23 Rumeenia leud (RON) (ligikaudu 1298 eurot). Liisinguettevõtja nõudis selle summa Zilex Cornilt tagasi.

7

Sõiduki omandiõigus anti 12. novembril 2012 üle SC Zaral SRLile ja hiljem 16. mail 2016 AXile.

8

AX esitas 28. augustil 2018 maksuhaldurile OUG nr 52/2017 artikli 1 lõike 1 alusel taotluse, et saada kõnealuse sõiduki eest tasutud registreerimise erimaks tagasi. Maksuhaldur jättis selle taotluse 5. märtsi 2019. aasta otsusega rahuldamata põhjendusel, et seda ei olnud esitanud isik, kes selle maksu tasus. AX esitas selle otsuse peale vaide, mis jäeti 29. juuli 2019. aasta otsusega rahuldamata.

9

AX esitas Tribunalul Brașovile (Brașovi esimese astme kohus, Rumeenia) kaebuse, milles palus need kaks otsust tühistada, kohustada maksuhaldurit tagastama registreerimise erimaks ja tasuma vastavad intressid.

10

See kohus jättis 23. detsembri 2020. aasta otsusega kaebuse rahuldamata põhjendusel, et kohaldatavate riigisiseste õigusnormide kohaselt on tagastusnõue üksnes isikul, kes tasus registreerimise erimaksu sõiduki esmasel registreerimisel, mitte selle sõiduki hilisematel ostjatel.

11

AX esitas selle kohtuotsuse peale apellatsioonkaebuse eelotsusetaotluse esitanud kohtule Curtea de Apel Braşovile (Brașovi apellatsioonikohus).

12

See kohus jättis 5. aprilli 2022. aasta otsusega apellatsioonkaebuse rahuldamata põhjendusel, et AX ei olnud tõendanud, et koos asjaomase sõiduki omandiõigusega anti talle üle ka tagastusnõue. Lisaks leidis ta, et seda maksunõuet ei saanud sõiduki ostmisel automaatselt üle anda.

13

AX esitas selle kohtuotsuse peale nimetatud kohtule kassatsioonkaebuse, väites eelkõige, et ELTL artiklit 110 on valesti tõlgendatud ja on rikutud tõhususe põhimõtet.

14

Eelotsusetaotluse esitanud kohtul on tekkinud küsimus, kas liikmesriik võib keelduda sõiduki esmakordsel registreerimisel liidu õiguse vastaselt sisse nõutud maksu tagastamisest selle sõiduki hilisemale ostjale.

15

See kohus märgib, et OUG nr 52/2017 võeti vastu pärast seda, kui olid tehtud Euroopa Kohtu otsused, milles leiti, et liidu õigusega on vastuolus mitu Rumeenias kehtestatud mootorsõidukitele kohaldatavat maksu, mille hulgas on kõnealune registreerimise erimaks. Selle seaduse artikli 1 lõike 1 kohaselt on liidu õigusega vastuolus olevaks peetava maksu tagastusnõue siiski ainult maksukohustuslasel, kes selle tasus.

16

Eelotsusetaotluse esitanud kohus rõhutab aga, et alates OUG nr‑s 52/2017 viidatud mootorsõidukitele kohaldatavate maksude kehtestamisest on asjaomaste sõidukitega tehtud tehinguid ning et Euroopa Kohus on 7. aprilli 2011. aasta kohtuotsuses Tatu (C‑402/09, EU:C:2011:219) otsustanud, et see maks kuulub pärast tasumist sõiduki turuväärtuse hulka.

17

Seega on eelotsusetaotluse esitanud kohtul tekkinud küsimus, kas OUG nr 52/2017 artikli 1 lõikes 1 ette nähtud piirang selliste maksude tagastamisele, mis on sisse nõutud liidu õigust rikkudes, on kooskõlas liikmesriikide kohustusega sellised maksud tagastada.

18

Neil asjaoludel otsustas Curtea de Apel Braşov (Brașovi apellatsioonikohus) menetluse peatada ja esitada Euroopa Kohtule järgmised eelotsuse küsimused:

19

ELTL artikkel 110 hõlmab kõiki teiste liikmesriikide tooteid, samuti kolmandatest riikidest pärit tooteid, mis on liidus vabas ringluses (vt selle kohta 7. mai 1987. aasta kohtuotsus Cooperativa Co-Frutta, 193/85, EU:C:1987:210, punkt 29).

20

Sellega seoses märkis Euroopa Komisjon oma kirjalikes seisukohtades, et eelotsusetaotluses ei ole märgitud, kas põhikohtuasjas kõne all olev sõiduk, mis on ostetud Rumeenias, imporditi teisest liikmesriigist, ning väljendas seetõttu kahtlust, kas see sõiduk kuulub ELTL artikli 110 kohaldamisalasse.

21

Eelotsusetaotlusest nähtub siiski, et tegemist on Toyota marki sõidukiga. Euroopa Kohtu käsutuses oleva teabe kohaselt ei tegeleta Rumeenias seda kaubamärki kandvate sõidukite tootmisega. Seega on mõistlik eeldada, et kõnealune sõiduk on pärit teisest liikmesriigist või et see on pärit kolmandast riigist ja on Euroopa Liidus vabas ringluses.

22

Esitatud küsimusi tuleb analüüsida sellest eeldusest lähtudes.

23

Esimese küsimusega soovib eelotsusetaotluse esitanud kohus sisuliselt teada, kas ELTL artiklit 110 tuleb tõlgendada nii, et sellise maksu summa, mille liikmesriik on liidu õigust rikkudes sisse nõudnud mootorsõidukite esmasel registreerimisel, võib arvata nende sõidukite väärtuse hulka, mistõttu loetakse selle maksu õigusvastase sissenõudmise tõttu riigi vastu tekkinud nõue nende sõidukite müümisel üleläinuks nende hilisematele ostjatele.

24

Selle kohta tuleb märkida, et ELTL artikli 110 esimene lõik keelab liikmesriikidel kehtestada teiste liikmesriikide toodetele mis tahes laadi riigimakse, mis on suuremad samasugustele kodumaistele toodetele kehtestatud otsestest või kaudsetest maksudest.

25

Väljakujunenud kohtupraktika kohaselt on seda sätet rikutud, kui imporditud kasutatud sõidukile kohaldatav maks on suurem kui liikmesriigi territooriumil juba registreeritud sarnase kasutatud sõiduki väärtuses sisalduv maksu jääkväärtus (7. aprilli 2011. aasta kohtuotsus Tatu, C‑402/09, EU:C:2011:219, punkt 39 ja seal viidatud kohtupraktika).

26

Analüüsides, kas liikmesriigi kehtestatud registreerimismaks, mida kohaldatakse imporditud kasutatud sõidukile, on kooskõlas ELTL artikliga 110, täpsustas Euroopa Kohus, et selline maks sisaldub sõiduki väärtuses alates selle maksu tasumisest. Seega juhul, kui asjaomases liikmesriigis registreeritud sõiduk müüakse seejärel samas liikmesriigis kasutatud sõidukina, on selle turuväärtus, milles sisaldub registreerimismaksu jääkväärtus, võrdne sõiduki kulumi alusel kindlaks määratava protsendiga sõiduki algsest väärtusest (vt eelkõige 7. aprilli 2011. aasta kohtuotsus Tatu, C‑402/09, EU:C:2011:219, punkt 40 ja seal viidatud kohtupraktika). Samas võib teatavatel konkreetsetel juhtudel maksu jääkväärtus asjaomaste sõidukite turuväärtuses enam mitte sisalduda (vt selle kohta 9. juuni 2016. aasta kohtuotsus Budişan, C‑586/14, EU:C:2016:421, punkt 41).

27

Tuleb aga rõhutada, et need kohtuotsused puudutavad nende maksude neutraalsuse analüüsi, mille kooskõla ELTL artikliga 110 on Euroopa Kohus hinnanud. Seda kohtupraktikat ei saa üle kanda põhikohtuasja esemeks olevale juhtumile, mis ei puuduta mitte kõnealuse registreerimise erimaksu neutraalsust, vaid küsimust, kas liidu õigust rikkudes sisse nõutud maksu tagastamisel võib asuda seisukohale, et selline maks kantakse üldiselt ja igal juhul edasi kõnealuse sõiduki hilisemale ostjale või ostjatele.

28

Nagu Euroopa Kohus on seoses kaudsete maksudega järjepidevalt otsustanud, ei ole isegi juhul, kui sellised maksud kantakse äritegevuses tavaliselt osaliselt või täielikult lõpptarbijale edasi, võimalik üldiselt väita, et maks kantakse alati tegelikult edasi. Maksu tegelik edasikandmine – osaline või täielik – sõltub mitmest tegurist, mis on igale üksikule äritehingule ainuomased ning eristavad seda muudest, erinevas kontekstis aset leidvatest juhtudest. Järelikult on kaudse maksu edasikandmise või mitteedasikandmise küsimus igal üksikjuhul faktiküsimus, mille peab lahendama liikmesriigi kohus, kes hindab vabalt talle esitatud tõendeid (vt selle kohta 25. veebruari 1988. aasta kohtuotsus Les Fils de Jules Bianco ja Girard, 331/85, 376/85 ja 378/85, EU:C:1988:97, punkt 17, ning 7. veebruari 2022. aasta kohtumäärus Vapo Atlantic, C‑460/21, EU:C:2022:83, punkt 44 ja seal viidatud kohtupraktika).

29

Nii peab see olema ka selliste maksude puhul nagu kõnealune registreerimise erimaks, mida võetakse mootorsõidukitelt nende esmasel registreerimisel liikmesriigis. Nimelt sõltub tegelik, kas maksu osaline või täielik edasikandmine sellise sõiduki hilisemale ostjale, mille eest selline maks on tasutud, lõppkokkuvõttes erinevatest teguritest, mis on seotud äritehingutega, mille raames sellise sõiduki omandiõigus üle läheb.

30

Seega on liikmesriigi kohtu ülesanne tema menetluses oleva kohtuasja asjaolusid arvestades hinnata, kas nimetatud maks tegelikult on osaliselt või täielikult edasi kantud ühele või teisele hilisemale ostjale.

31

Kui aga liikmesriigi kohus tuvastab talle esitatud tõendite vaba hindamise põhjal, et sõiduki esmasel registreerimisel tasutud registreerimise erimaks kanti tegelikult edasi selle sõiduki hilisemale ostjale, siis ei takista üldjuhul miski asuda seisukohale, et maksu õigusvastase sissenõudmise tõttu riigi vastu tekkinud nõue läks samal ajal sõiduki omandiõigusega üle sellele ostjale.

32

Järelikult tuleb esimesele küsimusele vastata, et ELTL artiklit 110 tuleb tõlgendada nii, et sellise maksu summa, mille liikmesriik on liidu õigust rikkudes sisse nõudnud mootorsõidukite esmasel registreerimisel, võib arvata nende sõidukite väärtuse hulka, mistõttu loetakse selle maksu õigusvastase sissenõudmise tõttu riigi vastu tekkinud nõue nende sõidukite müümisel üleläinuks nende hilisematele ostjatele.

33

Teise küsimusega soovib eelotsusetaotluse esitanud kohus sisuliselt teada, kas ELTL artiklit 110 tuleb tõlgendada nii, et sellega on vastuolus riigisisesed õigusnormid, mis näevad ette, et maksu, mille liikmesriik on liidu õigust rikkudes sisse nõudnud mootorsõidukitelt nende esmasel registreerimisel, võib tagastada üksnes maksukohustuslasele, kes on selle maksu tasunud, mitte aga asjaomase sõiduki hilisemale ostjale.

34

Esiteks nähtub väljakujunenud kohtupraktikast sellega seoses, et õigus liikmesriigis liidu õiguse vastaselt sisse nõutud maksude tagastamisele tuleneb selliste liidu õigusnormidega õigussubjektidele antud õigustest, mis sellised maksud keelavad ja mida tuleb kohaldada Euroopa Kohtu poolt neile antud tõlgendust järgides, ning mis täiendab neid õigusi. Liikmesriigid on seega põhimõtteliselt kohustatud liidu õigust rikkudes sisse nõutud maksu tagastama (vt eelkõige 19. juuli 2012. aasta kohtuotsus Littlewoods Retail jt, C‑591/10, EU:C:2012:478, punkt 24, ning 15. oktoobri 2014. aasta kohtuotsus Nicula, C‑331/13, EU:C:2014:2285, punkt 27 ja seal viidatud kohtupraktika).

35

Lisaks, kui liikmesriik on maksu sisse nõudnud liidu õigust rikkudes, on õigussubjektidel õigus tagasi nõuda mitte ainult alusetult sissenõutud maks, vaid ka nimetatud maksuga otseses seoses olevad summad, mis on sellele liikmesriigile tasutud või mille ta on kinni pidanud (vt eelkõige 19. juuli 2012. aasta kohtuotsus Littlewoods Retail jt, C‑591/10, EU:C:2012:478, punkt 25, ning 15. oktoobri 2014. aasta kohtuotsus Nicula, C‑331/13, EU:C:2014:2285, punkt 28 ja seal viidatud kohtupraktika).

36

Teiseks tuleneb kohtupraktikast, et erandina tagastamise põhimõttest võib keelduda alusetult sisse nõutud maksude tagastamisest, kui selline tagastamine tooks kaasa õigustatud isikute alusetu rikastumise, st kui on tuvastatud, et isik, kes on kohustatud neid makse tasuma, on need maksud tegelikult otse ostjale edasi kandnud (20. oktoobri 2011. aasta kohtuotsus Danfoss ja Sauer-Danfoss, C‑94/10, EU:C:2011:674, punkt 21 ja seal viidatud kohtupraktika).

37

Liidu õiguskorraga selles valdkonnas tagatud õiguste kaitse ei nõua liidu õigust rikkudes sisse nõutud maksude, lõivude ja tasude tagastamist, kui on tuvastatud, et isik, kes on kohustatud neid makse tasuma, on need maksud tegelikult edasi kandnud teistele isikutele, näiteks ostjale (vt selle kohta 16. mai 2013. aasta kohtuotsus Alakor Gabonatermelő és Forgalmazó, C‑191/12, EU:C:2013:315, punkt 25 ja seal viidatud kohtupraktika).

38

See on nii, kuna neil tingimustel ei ole alusetult sisse nõutud maksu koormust tegelikult kandnud mitte maksukohustuslane, vaid ostja, kellele maksukoormus on edasi kantud. Seetõttu tähendaks maksukohustuslasele sellise maksusumma tagastamine, mille ta on ostjalt juba kätte saanud, talle kahekordse makse tegemist, mida võib pidada alusetuks rikastumiseks, kusjuures sellega ei heastataks tagajärgi, mis õigusvastasel maksul oli ostjale (20. oktoobri 2011. aasta kohtuotsus Danfoss ja Sauer-Danfoss, C‑94/10, EU:C:2011:674, punkt 22 ning seal viidatud kohtupraktika).

39

Selline tõlgendus vastab alusetult tasutud maksu tagastusnõude eesmärgile, milleks on heastada tagajärjed, mis tulenevad maksu vastuolust liidu õigusega, neutraliseerides majandusliku koormuse, mille see alusetult tekitas isikule, kes seda lõpuks tegelikult kandis (20. oktoobri 2011. aasta kohtuotsus Danfoss ja Sauer-Danfoss, C‑94/10, EU:C:2011:674, punkt 23, ja 16. mai 2013. aasta kohtuotsus Alakor Gabonatermelő és Forgalmazó, C‑191/12, EU:C:2013:315, punkt 24).

40

Kolmandaks on vastavasisuliste liidu õigusnormide puudumisel iga liikmesriigi ülesanne kehtestada alusetult sissenõutud riigimaksude tagastamist reguleerivad menetlusnormid, tingimusel, et need normid järgivad võrdväärsuse ja tõhususe põhimõtteid (vt selle kohta 14. oktoobri 2020. aasta kohtuotsus Valoris, C‑677/19, EU:C:2020:825, punkt 21 ja seal viidatud kohtupraktika).

41

Sellega seoses tuleb märkida, et arvestades käesoleva kohtuotsuse punktis 39 meenutatud õiguse nõuda alusetult tasutud summa tagastamist eesmärki ja selleks, et järgida tõhususe põhimõtet, peavad liikmesriikide kehtestatud alusetult tasutud maksu tagastusnõude esitamise tingimused menetlusautonoomia põhimõtte kohaselt võimaldama alusetult tasutud maksust tingitud majanduslikku koormust neutraliseerida (20. oktoobri 2011. aasta kohtuotsus Danfoss ja Sauer-Danfoss, C‑94/10, EU:C:2011:674, punkt 25, ning 16. mai 2013. aasta kohtuotsus Alakor Gabonatermelő és Forgalmazó, C‑191/12, EU:C:2013:315, punkt 27 ja seal viidatud kohtupraktika).

42

Euroopa Kohus on samuti täpsustanud, et kui lõplik ostja saab riigisisese õiguse alusel nõuda maksukohustuslaselt tagasi talle edasi kantud maksusumma, siis peab maksukohustuslane omakorda saama selle riigiasutustelt tagasi nõuda (vt selle kohta 20. oktoobri 2011. aasta kohtuotsus Danfoss ja Sauer-Danfoss, C‑94/10, EU:C:2011:674, punkt 26 ja seal viidatud kohtupraktika).

43

Järelikult võib liikmesriik põhimõtteliselt jätta rahuldamata lõpliku ostja nõude tagastada talle alusetult tasutud maks, on talle edasi kantud, põhistades keeldumist sellega, et ostja ei ole isik, kes tasus maksu maksuhaldurile, tingimusel, et see ostja saab riigisisese õiguse alusel esitada tsiviilhagi maksukohustuslase vastu alusetult tasutud summade tagastusnõudes (vt selle kohta 20. oktoobri 2011. aasta kohtuotsus Danfoss ja Sauer-Danfoss, C‑94/10, EU:C:2011:674, punkt 27).

44

Juhul kui maksu tagasisaamine maksukohustuslaselt osutub võimatuks või ülemäära keeruliseks, nõuab tõhususe põhimõte, et ostjal peab olema võimalik esitada tagastusnõue vahetult maksuhaldurile ja et liikmesriik näeks ette selleks vajalikud meetmed ja konkreetse menetluse (vt selle kohta 20. oktoobri 2011. aasta kohtuotsus Danfoss ja Sauer-Danfoss, C‑94/10, EU:C:2011:674, punkt 28 ja seal viidatud kohtupraktika).

45

Sellest tuleneb, et sellise sõiduki ostjal, mille eest tasuti maksu, mille liikmesriik on sisse nõudnud liidu õigust rikkudes, peab juhul, kui see maks on sellele ostjale edasi kantud, olema võimalik vastavalt riigisisestele menetlusnormidele saada see maks tagasi maksukohustuslaselt, kes selle tasus, või vajaduse korral maksuhaldurilt.

46

Siiski on oluline rõhutada, et kui sõiduk, mille eest tasuti maksu selle esmasel registreerimisel, kaotab osa oma turuväärtusest, väheneb selle sõiduki väärtuses sisalduv maksusumma selle turuväärtusega samas proportsioonis. Juhul kui maksu jääksumma kantakse edasi nimetatud sõiduki hilisemale ostjale, tuleneb käesoleva kohtuotsuse punktis 36 viidatud kohtupraktikast, mis võimaldab liikmesriikidel keelduda tagastamast maksu, mis on sisse nõutud liidu õigust rikkudes, kui see toob kaasa õigustatud isikute alusetu rikastumise, et maks, mis tuleb sellele ostjale tagastada, ei tohi mingil juhul seda jääkväärtust ületada.

47

Seega peab eelotsusetaotluse esitanud kohus käesoleval juhul – kui ta talle esitatud tõenditele antud hinnangu põhjal tuvastab, et üks osa kõnealuse sõiduki esmasel registreerimisel tasutud erimaksu jääkväärtusest kanti tegelikult üle sõiduki hilisemale ostjale – eelkõige kontrollima, et selle maksu sellisele ostjale tagastamise tagajärg ei oleks selle ostja alusetu rikastumine.

48

Järelikult tuleb teisele küsimusele vastata, et ELTL artiklit 110 tuleb tõlgendada nii, et sellega ei ole vastuolus riigisisesed õigusnormid, mis näevad ette, et maksu, mille liikmesriik on liidu õigust rikkudes sisse nõudnud mootorsõidukitelt nende esmasel registreerimisel, võib tagastada üksnes maksukohustuslasele, kes on selle maksu tasunud, mitte aga asjaomase sõiduki hilisemale ostjale, tingimusel, et ostjal, kelle kanda on selle maksu koormus tegelikult jäänud, on riigisiseste menetlusnormide kohaselt võimalik saada see maks tagasi maksukohustuslaselt, kes selle tasus, või vajaduse korral maksuhaldurilt, kui maksu tagasisaamine maksukohustuslaselt osutub võimatuks või ülemäära keeruliseks.

49

Kuna põhikohtuasja poolte jaoks on käesolev menetlus eelotsusetaotluse esitanud kohtus pooleli oleva asja üks staadium, otsustab kohtukulude jaotuse riigisisene kohus. Euroopa Kohtule seisukohtade esitamisega seotud kulusid, välja arvatud poolte kohtukulud, ei hüvitata.

Esitatud põhjendustest lähtudes Euroopa Kohus (kaheksas koda) otsustab: