–

NW, esindaja: ügyvéd B. Pohárnok,

–

PQ, esindajad: ügyvédek A. Németh ja B. Pohárnok,

–

Ungari valitsus, esindajad: M. Z. Fehér ja R. Kissné Berta,

–

Prantsuse valitsus, esindajad: R. Bénard, A. Daniel ja J. Illouz,

–

Euroopa Komisjon, esindajad: A. Katsimerou, E. Montaguti ja A. Tokár,

1

Eelotsusetaotlused käsitlevad seda, kuidas tõlgendada ELTL artiklit 20, nõukogu 25. novembri 2003. aasta direktiivi 2003/109/EÜ pikaajalistest elanikest kolmandate riikide kodanike staatuse kohta (ELT 2004, L 16, lk 44; ELT eriväljaanne 19/06, lk 272) artikli 9 lõiget 3 ja artikli 10 lõiget 1 ning Euroopa Liidu põhiõiguste harta (edaspidi „harta“) artikleid 7 ja 24, artikli 51 lõiget 1 ja artikli 52 lõiget 1.

2

Taotlused on esitatud kohtuvaidlustes ühelt poolt kahe kolmanda riigi kodaniku NW ja PQ ning teiselt poolt Országos Idegenrendészeti Főigazgatósági (välismaalaste politsei riiklik peadirektoraat, Ungari) (edaspidi „välismaalaste politsei peadirektoraat“) ja Miniszterelnöki Kabinetirodát vezető miniszteri (valitsusjuhi kabineti töökorralduse minister, Ungari) vahel otsuste üle, millega vastavalt tunnistati kehtetuks NW alaline elamisluba ja kohustati teda Ungari territooriumilt lahkuma ning millega jäeti rahuldamata PQ riikliku alaliselt elama asumise loa taotlus.

3

Direktiivi 2003/109 artikli 4 lõikes 1 on sätestatud:

„Liikmesriigid annavad pikaajalise elaniku staatuse kolmanda riigi kodanikele, kes on nende territooriumil elanud seaduslikult ja pidevalt viie aasta jooksul vahetult enne asjaomase taotluse esitamist.“

4

Direktiivi artiklis 5 on sätestatud:

„1.   Liikmesriigid nõuavad kolmandate riikide kodanikult selle tõendamist, et tal on iseenda ja tema ülalpeetavate pereliikmete jaoks:

2.   Liikmesriigid võivad kooskõlas siseriikliku õigusega nõuda kolmandate riikide kodanikelt, et need täidaksid integratsioonitingimusi.“

5

Direktiivi artikli 7 lõikes 1 on ette nähtud:

„Pikaajalise elaniku saatuse saamiseks esitab asjaomane kolmanda riigi kodanik taotluse oma elukohaliikmesriigi pädevale asutusele. Taotlusele lisatakse siseriiklikus õiguses ettenähtud dokumentaalsed tõendid selle kohta, et ta täidab artiklites 4 ja 5 sätestatud tingimused, ning nõudmise korral kehtiv sõidudokument või selle tõestatud koopia.

Esimeses lõigus osutatud tõendid võivad sisaldada ka dokumentatsiooni elamispinna olemasolu kohta.“

6

Direktiivi artikli 9 lõikes 3 on täpsustatud:

„Liikmesriigid võivad ette näha, et pikaajalisel elanikul ei ole enam õigust pikaajalise elaniku staatusele juhul, kui ta kujutab ohtu avalikule korrale või julgeolekule, arvestades tema sooritatud õigusrikkumise kaalu, kuid selline oht ei ole väljasaatmise põhjuseks […]“.

7

Direktiivi 2003/109 artikli 10 lõige 1 on sõnastatud järgmiselt:

„Iga otsust, millega keeldutakse pikaajalise elaniku staatuse andmisest või see staatus tühistatakse, tuleb põhjendada. Iga selline otsus tehakse asjaomasele kolmanda riigi kodanikule teatavaks kooskõlas siseriiklikes õigusaktides ettenähtud teavitamismenetlusega. Teatises osutatakse olemasolevatele võimalikele apellatsioonimenetlustele ja nendega seotud tähtaegadele.“

8

Direktiivi artiklis 13 on sätestatud:

„Liikmesriigid võivad anda alalisi või piiramata tähtajaga elamislube soodsamatel tingimustel, kui käesolevas direktiivis ette nähtud. Sellised elamisload ei anna õigust elada muudes liikmesriikides, nagu on sätestatud käesoleva direktiivi III peatükis.“

9

5. jaanuari 2007. aasta I seaduse riigis vaba liikumise ja elamise õigusega isikute riiki sisenemise ja riigis elamise kohta (a szabad mozgás és tartózkodás jogával rendelkező személyek beutazásáról és tartózkodásáról szóló 2007. évi I törvény) (Magyar Közlöny 2007/1.) § 94 lõigetes 2–5 on ette nähtud:

„2.   Kolmanda riigi kodanikule, kellele on Ungari kodaniku pereliikmena väljastatud elamisluba või alaline elamisluba, […] antakse enne elamisloa või alalise elamisloa kehtivuse lõppemist esitatud taotluse alusel välja riiklik alaliselt elama asumise luba […], välja arvatud juhul, kui:

[…]

[…]

3.   Mis puudutab lõike 2 punkti c, siis selleks, et saada riigi kindlaks määratud eriasutuste arvamust, tuleb vastavalt 2007. aasta II seaduse kolmandate riikide kodanike riiki sisenemise ja riigis elama asumise kohta eeskirjadele nendega konsulteerida.

4.   Kui Ungari kodaniku kolmanda riigi kodanikust pereliikmel on kehtiv elamisluba või alaline elamisluba, tunnistatakse see kehtetuks,

[…]

5.   Kõigis lõike 4 punktis b osutatud eriküsimustes tuleb selleks, et saada kõnealuses küsimuses riigi kindlaks määratud eriasutuste arvamus, vastavalt 2007. aasta II seaduse kolmandate riikide kodanike riiki sisenemise ja riigis elama asumise kohta eeskirjadele nendega konsulteerida.“

10

2007. aasta II seaduse kolmandate riikide kodanike riiki sisenemise ja riigis elamise kohta § 33 lõigetes 1 ja 2 on sätestatud:

„1.   Ajutise elama asumise loa, riikliku alaliselt elama asumise loa või ühendusse elama asumise loa võib saada kolmanda riigi kodanik:

[…]

2.   Ajutist elama asumise luba, riiklikku alaliselt elama asumise luba ega ühendusse elama asumise luba ei või saada kolmanda riigi kodanik:

[…]

11

Seaduse § 87/B lõikes 4 on sätestatud:

„Riigi eriasutuse arvamus on asja menetlevale välismaalaste asjades pädevale politseiasutusele ekspertiisi küsimuses siduv.“

12

29. detsembri 2009. aasta CLV seaduse salastatud teabe kaitse kohta (a minősített adat védelméről szóló 2009. évi CLV. törvény) (Magyar Közlöny 2009/194.) §‑s 11 on ette nähtud:

„1.   Andmesubjektil on õigus tutvuda oma isikuandmetega, mis on klassifitseeritud riiklikuks salastatud teabeks, klassifitseeriva asutuse väljastatud andmetega tutvumise loa alusel ja ilma et tal oleks vaja isiklikku turvasertifikaati. Andmesubjekt on kohustatud enne riikliku salastatud teabega tutvumist täitma kirjaliku konfidentsiaalsuse deklaratsiooni ja järgima selle teabe kaitse eeskirju.

2.   Klassifitseeriv asutus otsustab andmesubjekti taotluse alusel 15 päeva jooksul, kas ta annab andmetega tutvumise loa. Klassifitseeriv asutus keeldub andmetega tutvumise loa andmisest, kui teabega tutvumine kahjustab salastamise aluseks olevat avalikku huvi. Klassifitseeriv asutus peab andmetega tutvumise loa andmisest keeldumist põhjendama.

3.   Andmetega tutvumise loa andmisest keeldumise korral võib andmesubjekt vaidlustada otsuse halduskohtus. […]“.

13

Seaduse § 12 lõikes 1 on täpsustatud:

„Salastatud teabe töötlemise eest vastutav töötleja võib keelduda andmast andmesubjektile õigust tema isikuandmetega tutvuda, kui selle õiguse kasutamine kahjustab salastamise aluseks olevat avalikku huvi.“

14

Kolmanda riigi kodanik NW abiellus 2004. aastal Ungari kodanikuga. Sellest abielust sündis 2005. aastal laps, kes on Ungari kodanik. NW kasvatab oma last koos abikaasaga.

15

Pärast seda, kui NW oli elanud Ungaris seaduslikult üle viie aasta, väljastasid Ungari ametiasutused talle tema perekondlikku olukorda arvesse võttes alalise elamisloa, mis kehtis 31. oktoobrini 2022.

16

Alkotmányvédelmi Hivatal (põhiseaduse kaitse amet, Ungari) leidis 12. jaanuari 2021. aasta ilma põhjendusteta arvamuses, et NW viibimine Ungaris kahjustab selle liikmesriigi huve riigi julgeoleku valdkonnas. See eriasutus klassifitseeris andmed, millele ta oma arvamuse andmisel tugines, salastatud teabeks. Siseminister teise astme eriasutusena jättis selle arvamuse 13. aprillil 2021 muutmata.

17

Esimese astme välismaalaste politseiasutus tunnistas 22. jaanuari 2021. aasta otsusega NW alalise elamisloa kehtetuks ja kohustas teda Ungari territooriumilt lahkuma, sest tema viibimine seal ohustab selle liikmesriigi riigi julgeolekut.

18

Välismaalaste politsei peadirektoraat jättis selle otsuse 10. mail 2021 muutmata põhjendusel, et siseminister oli tuvastanud, et NW viibimine Ungari territooriumil kahjustab Ungari huve riigi julgeoleku valdkonnas. Välismaalaste politsei peadirektoraat rõhutas oma otsuses, et Ungari õigusnormide kohaselt ei või ta siseministri arvamusest kõrvale kalduda ja et ta on seega kohustatud NW alalise elamisloa kehtetuks tunnistama, võtmata arvesse tema isiklikku olukorda.

19

NW esitas välismaalaste politsei peadirektoraadi 10. mai 2021. aasta otsuse peale kaebuse Szegedi Törvényszékile (Szegedi kohus, Ungari), kes on eelotsusetaotluse esitanud kohus.

20

Nimetatud kohus märgib, et see otsus põhineb üksnes riigi eriasutuste, see tähendab põhiseaduse kaitse ameti ja siseministri siduvatel ja ilma põhjendusteta arvamustel, mis põhinevad salastatud teabel, millega NW ega riigis viibimise üle otsustavad asutused ei ole saanud tutvuda. Viimati nimetatud ametiasutused ei analüüsinud niisiis ei selle otsuse vajalikkust ega proportsionaalsust.

21

Eelotsusetaotluse esitanud kohus rõhutab, et Kúria (Ungari kõrgeim kohus) praktikast tuleneb, et niisuguses olukorras nagu põhikohtuasjas on andmesubjekti menetlusõigused tagatud riigis elamise kohta tehtud otsuse õiguspärasuse hindamiseks pädevale kohtule antud õigusega tutvuda salastatud teabega, millel eriasutuste arvamus põhineb. Niisugune kohus peab seega kaebaja taotlusel kontrollima, kas kõnealuse arvamuse aluseks olevate faktiliste asjaolude ja andmete kohaselt on see otsus põhjendatud, ilma et ta saaks siiski lisada oma kohtuotsusesse salastatud teavet, millega ta on tutvunud.

22

Ungari õigusnormide kohaselt ei ole andmesubjektil ega tema esindajal konkreetset võimalust avaldada nende asutuste põhjendusteta arvamuse kohta oma seisukohta. Neil on küll õigus esitada andmesubjekti puudutava salastatud teabega tutvumise taotlus, kuid eelotsusetaotluse esitanud kohus märgib, et avaliku huvi kaitse, millega põhjendati teabe klassifitseerimist salastatuks, kaalub põhimõtteliselt üles andmesubjekti erahuvi, sest sellest, et on olemas põhjus salastamiseks, piisab sisuliselt, et jätta andmesubjekti taotlus andmetega tutvuda rahuldamata.

23

Igal juhul, isegi kui eeldada, et selline taotlus rahuldatakse, ei saa andmesubjekt ega tema esindaja kasutada niisugust salastatud teavet, millele neile on antud ligipääs, haldus- või kohtumenetluses, sest praktikas keeldutakse andmast neile luba salastatud teabe põhisisu kirjeldava kirjaliku dokumendi koostamiseks. Kohtul, kellele on esitatud kaebus riigis elamise õiguse kohta tehtud otsuse peale, ei ole Ungari õigusnormide kohaselt sel juhul mingit pädevust.

24

Neil asjaoludel otsustas Szegedi Törvényszék (Szegedi kohus) menetluse peatada ja esitada Euroopa Kohtule järgmised eelotsuse küsimused:

25

Eelotsusetaotluse esitanud kohus täiendas eelotsusetaotlust 8. augusti 2022. aasta määrusega, mis saabus Euroopa Kohtusse samal päeval.

26

Eelotsusetaotluse esitanud kohus täpsustas, et selles taotluses tugines ta eeldusele, et NW kuulub direktiivi 2003/109 kohaldamisalasse. Arvestades siiski, et NW ja tema alaealise lapse vahel on sõltuvussuhe, peab juhul, kui Euroopa Kohus peaks leidma, et see eeldus on väär, kindlaks tegema, kas NW‑l peab olema tuletatud elamisõigus ELTL artikli 20 alusel.

27

Eelotsusetaotluse esitanud kohus lisas seetõttu küsimustele, mille ta oli Euroopa Kohtule juba esitanud, järgmise eelotsuse küsimuse:

28

Kolmanda riigi kodanik PQ sisenes 2005. aasta juunis elukutselise jalgpallurina Ungarisse seaduslikult ja elab sellest ajast alates seaduslikult samas liikmesriigis. Alates 2011. aastast elab ta koos oma elukaaslasega, kes on Ungari kodanik. Sellest suhtest sündis 2012. ja 2021. aastal kaks last, kes on Ungari kodanikud.

29

PQ teostab nende laste suhtes koos elukaaslasega vanema õigusi ja kohustusi. Ta elab nendega püsivalt koos ja tagab enamasti nende tegeliku hooldamise. Lastel on lähedane kiindumusside ja sõltuvussuhe PQga, kes hoolitseb nende eest pidevalt nende sünnist alates.

30

Põhiseaduse kaitse amet leidis 9. septembri 2020. aasta ilma põhjendusteta arvamuses, et PQ viibimine Ungaris kahjustab selle liikmesriigi huve riigi julgeoleku valdkonnas. See eriasutus klassifitseeris andmed, millele ta oma arvamuse andmisel tugines, salastatud teabeks. Siseminister teise astme eriasutusena jättis arvamuse 12. veebruaril 2021 muutmata.

31

Esimese astme välismaalaste politseiasutus jättis 27. oktoobri 2020. aasta otsusega PQ esitatud riikliku alaliselt elama asumise loa taotluse rahuldamata.

32

Välismaalaste politsei peadirektoraat jättis selle otsuse 25. märtsil 2021 muutmata seetõttu, et siseminister tuvastas, et PQ viibimine Ungari territooriumil kahjustab Ungari huve riigi julgeoleku valdkonnas. Välismaalaste politsei peadirektoraat rõhutas oma otsuses, et Ungari õigusnormide kohaselt ei või ta siseministri arvamusest kõrvale kalduda ja et ta on järelikult kohustatud PQ taotluse rahuldamata jätma, võtmata arvesse tema isiklikku olukorda.

33

PQ esitas välismaalaste politsei peadirektoraadi 25. märtsi 2021. aasta otsuse peale kaebuse Szegedi Törvényszékile (Szegedi kohus), kes on eelotsusetaotluse esitanud kohus.

34

Nimetatud kohus esitab käesoleva kohtuotsuse punktides 20–23 esitatutega analoogsed kaalutlused.

35

Neil asjaoludel otsustas Szegedi Törvényszék (Szegedi kohus) menetluse peatada ja esitada Euroopa Kohtule järgmised eelotsuse küsimused:

36

Kuna kohtuasjad C‑420/22 ja C‑528/22 on omavahel seotud, tuleb need kohtuotsuse tegemiseks liita.

37

Ungari valitsus, seadmata formaalselt kahtluse alla Euroopa Kohtu pädevust või eelotsusetaotluste vastuvõetavust, väidab, et direktiiv 2003/109 ei ole kohaldatav põhikohtuasjas, mis on aluseks kohtuasjale C‑420/22, ja et ELTL artikkel 20 ei ole kohaldatav kummaski põhikohtuasjas, mis tähendab, et hartagi ei ole nende vaidluste suhtes kohaldatav.

38

Mis puudutab esimesena direktiivi 2003/109 kohaldatavust põhikohtuasjas, mis on aluseks kohtuasjale C‑420/22, siis väidab see valitsus, et NW sai elamisloa niisuguste riigisiseste õigusnormide alusel, mille eesmärk ei olnud seda direktiivi üle võtta ja milles on ette nähtud elamisloa andmine, ilma et kõik direktiivis sätestatud tingimused oleksid täidetud.

39

Siinkohal tuleb märkida, et eelotsusetaotluse esitanud kohus tugines oma eelotsusetaotluses küll eeldusele, et see direktiiv on antud vaidluses kohaldatav. Käesoleva kohtuotsuse punktis 25 nimetatud 8. augusti 2022. aasta määruses leidis eelotsusetaotluse esitanud kohus siiski, et see eeldus võib olla ekslik, ning palus Euroopa Kohtul juhul, kui ta leiab, et see on nii, vastata esitatud küsimustele ELTL artikli 20 alusel.

40

Niisuguses kontekstis tuleb meelde tuletada, et Euroopa Kohus on sedastanud, et direktiivis 2003/109 kehtestatud süsteemi kohaselt kehtivad kõnealuse direktiivi alusel antava pikaajalise elaniku staatuse saamise suhtes erikord ja kohustus, et täidetud peavad olema direktiivi II peatükis sätestatud tingimused (vt selle kohta 17. juuli 2014. aasta kohtuotsus Tahir, C‑469/13, EU:C:2014:2094, punkt 27 ja seal viidatud kohtupraktika).

41

Niisiis annavad direktiivi 2003/109 artikli 4 lõike 1 kohaselt liikmesriigid pikaajalise elaniku staatuse kolmanda riigi kodanikele, kes on nende territooriumil elanud seaduslikult ja pidevalt viimase viie aasta jooksul. Selle staatuse omandamine ei ole siiski automaatne. Nimelt peab kolmanda riigi kodanik viidatud direktiivi artikli 7 lõike 1 kohaselt selleks esitama oma elukohaliikmesriigi pädevale asutusele taotluse, millele tuleb lisada dokumentaalsed tõendid selle kohta, et ta täidab direktiivi artiklites 4 ja 5 sätestatud tingimusi (20. jaanuari 2022. aasta kohtuotsus Landeshauptmann von Wien (pikaajalise elaniku staatuse kaotamine), C‑432/20, EU:C:2022:39, punkt 24 ja seal viidatud kohtupraktika).

42

Järelikult on direktiivi 2003/109 artiklites 9 ja 10 sätestatud pikaajalise elaniku staatuse kehtetuks tunnistamise nõuded alalise elamisloa kehtetuks tunnistamise otsuse suhtes kohaldatavad üksnes juhul, kui asjaomane kolmanda riigi kodanik on selle staatuse omandanud sama direktiivi alusel.

43

Seega, kui kolmanda riigi kodanikule on antud alaline või piiramatu kehtivusajaga elamisluba soodsamatel tingimustel kui direktiivis sätestatud – nagu lubab direktiivi artikkel 13 –, ei kuulu selle elamisloa kehtetuks tunnistamise suhtes kohaldamisele nimetatud direktiivi sätted.

44

Käesoleval juhul nähtub vastusest – mille eelotsusetaotluse esitanud kohus andis Euroopa Kohtu palvele saada selgitusi – esiteks, et alalist elamisluba, millega on tegemist põhikohtuasjas, mis on aluseks kohtuasjale C‑420/22, ei antud NW‑le mitte nende Ungari õigusnormide alusel, millega võeti üle direktiiv 2003/109, vaid muude Ungari õigusnormide alusel, ning teiseks, et NW ei taotlenud elamisloa väljastamist esimesena nimetatud õigusnormide alusel.

45

Niisiis tuleb asuda seisukohale, et selle elamisloa kehtetuks tunnistamine, mis on kohtuasja C‑420/22 põhikohtuasja ese, ei kuulu direktiivi 2003/109 kohaldamisalasse.

46

Seda järeldust kinnitab ka NW väide kohtuistungil, et ta esitas 22. juunil 2023 elamisloa taotluse kõnealuse direktiivi alusel, mille kohta pädev asutus ei ole veel otsust teinud.

47

Järelikult on eelotsusetaotlus kohtuasjas C‑420/22 vastuvõetamatu osas, milles selles käsitletakse direktiivi 2003/109.

48

Mis puudutab teisena ELTL artikli 20 kohaldatavust põhikohtuasjades, siis väidab Ungari valitsus kõigepealt, et kohtuasjas C‑420/22 ületas eelotsusetaotluse esitanud kohus oma pädevust, esitades omal algatusel argumendid selle artikli rikkumise kohta. Seejärel väidab ta, et kohtuasjas C‑528/22 ei ole PQ ja tema Ungari pereliikmete vahel sõltuvussuhet, samas kui nimetatud artikli kohaldatavus sõltub niisuguse suhte olemasolust. Lõpuks väidab see valitsus mõlemas kohtuasjas, et ELTL artikkel 20 tuleb jätta kohaldamata, sest esiteks ei kaasne kõnealuste otsustega Ungari territooriumilt lahkumise kohustust, ja teiseks ei tuginenud ei NW ega PQ sellele artiklile Ungari pädevates ametiasutustes.

49

Siinkohal tuleb kõigepealt märkida, et kuivõrd Euroopa Kohtu ülesanne ei ole kontrollida, kas otsus esitada eelotsusetaotlus on vastu võetud kooskõlas kohtukorraldust ja -menetlust reguleerivate riigisiseste õigusnormidega (vt selle kohta 10. detsembri 2018. aasta kohtuotsus Wightman jt, C‑621/18, EU:C:2018:999, punkt 30 ning seal viidatud kohtupraktika), ei saa asjaolu, et eelotsusetaotluse esitanud kohus ületas talle Ungari õigusnormidega antud pädevust, esitades omal algatusel argumendid ELTL artikli 20 rikkumise kohta – isegi kui eeldada, et see on tõendatud –, tõendada kohtuasjas C‑420/22 esitatud eelotsusetaotluse vastuvõetamatust osas, mis puudutab selle artikli tõlgendamist.

50

Seejärel olgu tõdetud, et väide, mille kohaselt puudub PQ ja tema Ungari pereliikmete vahel sõltuvussuhe, on otseselt vastuolus eelotsusetaotluse esitanud kohtu järeldustega, millest Euroopa Kohus ei saa kõrvale kalduda.

51

Nimelt on ELTL artiklis 267 sätestatud menetluses, mis põhineb liikmesriikide kohtute ja Euroopa Kohtu ülesannete selgel eristamisel, põhikohtuasja faktiliste asjaolude tuvastamine ja hindamine ning riigisisese õiguse tõlgendamine ja kohaldamine vaid liikmesriigi kohtu pädevuses (31. jaanuari 2023. aasta kohtuotsus Puig Gordi jt, C‑158/21, EU:C:2023:57, punkt 61 ning seal viidatud kohtupraktika).

52

Viimasena tuleb juhtida tähelepanu sellele, et Ungari valitsuse ülejäänud argumendid on lahutamatult seotud vastustega, mis tuleb anda täiendavale küsimusele kohtuasjas C‑420/22 ja esimesele küsimusele kohtuasjas C‑528/22.

53

Olgu aga märgitud, et Euroopa Kohtu väljakujunenud praktika kohaselt on ELTL artikliga 267 kehtestatud Euroopa Kohtu ja liikmesriikide kohtute koostöö raames üksnes asja menetleva ja selles tehtava kohtulahendi eest vastutava liikmesriigi kohtu ülesanne kohtuasja erisusi arvesse võttes hinnata nii eelotsuse vajalikkust asjas otsuse tegemiseks kui ka Euroopa Kohtule esitatavate küsimuste asjakohasust. Seega, kui esitatud küsimused käsitlevad liidu õiguse tõlgendamist, on Euroopa Kohus üldjuhul kohustatud nende kohta otsuse tegema (24. juuli 2023. aasta kohtuotsus Lin, C‑107/23 PPU, EU:C:2023:606, punkt 61 ja seal viidatud kohtupraktika).

54

Sellest järeldub, et eeldatakse, et liidu õigust puudutavad küsimused on asjakohased. Euroopa Kohus võib keelduda liikmesriigi kohtu esitatud eelotsuse küsimusele vastamast vaid siis, kui on ilmne, et taotletaval liidu õiguse tõlgendusel puudub igasugune seos põhikohtuasja faktiliste asjaolude või esemega, kui probleem on hüpoteetiline või kui Euroopa Kohtule ei ole teada vajalikke faktilisi või õiguslikke asjaolusid, et anda talle esitatud küsimustele tarvilik vastus (24. juuli 2023. aasta kohtuotsus Lin, C‑107/23 PPU, EU:C:2023:606, punkt 62 ja seal viidatud kohtupraktika).

55

Seda asjakohasuse eeldust arvestades tuleb asuda seisukohale, et kui – nagu käesolevas asjas – ei ole ilmne, et liidu õigusnormi tõlgendamine või kehtivuse hindamine ei ole põhikohtuasja faktiliste asjaolude või esemega üldse seotud, siis ei puuduta väide, et see säte ei ole põhikohtuasjas kohaldatav, eelotsusetaotluse vastuvõetavust, vaid esitatud küsimuse sisu (vt selle kohta 21. detsembri 2023. aasta kohtuotsus BMW Bank jt, C‑38/21, C‑47/21 ja C‑232/21, EU:C:2023:1014, punkt 114 ning seal viidatud kohtupraktika).

56

Kõiki eeltoodud kaalutlusi arvestades on Euroopa Kohus pädev vastama eelotsuse küsimustele ja need on vastuvõetavad osas, milles neis käsitletakse ELTL artiklit 20.

57

Kohtuasjas C‑420/22 esitatud täiendava küsimuse esimese osaga ja kohtuasjas C‑528/22 esitatud esimese küsimuse esimese osaga, mida tuleb analüüsida koos, soovib eelotsusetaotluse esitanud kohus sisuliselt teada, kas ELTL artiklit 20 tuleb tõlgendada nii, et sellega on vastuolus, kui liikmesriigi ametiasutused tunnistavad kehtetuks liidu kodanike, kes on ühtlasi selle liikmesriigi kodanikud ja kes ei ole kunagi kasutanud oma liikumisvabadust, perekonnaliikmete hulka kuuluva kolmanda riigi kodaniku elamisloa või keelduvad talle seda andmast, ilma et liikmesriigi ametiasutused oleksid enne kontrollinud, kas selle kolmanda riigi kodaniku ja nende liidu kodanike vahel on olemas sõltuvussuhe, mis faktiliselt sunniks neid liidu kodanikke lahkuma kogu Euroopa Liidu territooriumilt, et minna selle pereliikmega kaasa.

58

Euroopa Kohtu väljakujunenud praktikast nähtub, et ELTL artikliga 20 on vastuolus riigisisesed meetmed, mille tagajärjel jäävad liidu kodanikud ilma võimalusest tegelikult kasutada põhilisi liidu kodakondsusest tulenevaid õigusi (27. aprilli 2023. aasta kohtuotsus M. D. (Ungarisse sisenemise keeld), C‑528/21, EU:C:2023:341, punkt 57 ja seal viidatud kohtupraktika).

59

Liidu kodakondsust puudutavad EL toimimise lepingu sätted ei anna seevastu mingit autonoomset õigust kolmandate riikide kodanikele. Sellistele kodanikele antud võimalikud õigused ei ole nende kodanike isiklikud õigused, vaid õigused, mis on tuletatud liidu kodanike õigustest. Tuletatud õiguste eesmärk ja põhjendatus seisnevad tõdemuses, et nende õiguste tunnustamata jätmine võib eelkõige kahjustada liidu kodaniku liikumisvabadust liidu territooriumil (7. septembri 2022. aasta kohtuotsus Staatssecretaris van Justitie en Veiligheid (ELTL artikli 20 alusel riigis elamise õiguse olemus), C‑624/20, EU:C:2022:639, punkt 51 ja seal viidatud kohtupraktika).

60

Niisuguses kontekstis on Euroopa Kohus sedastanud, et esineb väga erilisi olukordi, kus hoolimata sellest, et kolmandate riikide kodanike riigis elamise õigust käsitlev liidu teisene õigus ei ole kohaldatav ja asjaomane liidu kodanik ei ole kasutanud oma liikumisvabadust, tuleb elamisluba siiski anda kolmanda riigi kodanikule, kes on nimetatud liidu kodaniku pereliige, kuna muidu kaotaks liidu kodakondsus oma soovitava toime, sest elamisloa andmisest keeldumise tagajärjena oleks see liidu kodanik tegelikult kohustatud lahkuma kogu liidu territooriumilt, mille tagajärjel jääks ta ilma reaalsest võimalusest kasutada põhilisi õigusi, mille kodanikuks olemise staatus talle annab (27. aprilli 2023. aasta kohtuotsus M. D. (Ungarisse sisenemise keeld), C‑528/21, EU:C:2023:341, punkt 58, ning 22. juuni 2023. aasta kohtuotsus Staatssecretaris van Justitie en Veiligheid (Madalmaade kodanikust alaealise lapse Tai kodanikust ema), C‑459/20, EU:C:2023:499, punkt 24 ja seal viidatud kohtupraktika).

61

Kolmanda riigi kodanikule elamisloa andmisest keeldumine võib liidu kodakondsuse soovitava toime kahtluse alla seada siiski üksnes juhul, kui kolmanda riigi kodaniku ja tema liidu kodanikust pereliikme vahel on sõltuvussuhe, mille tõttu oleks liidu kodanik sunnitud asjaomase kolmanda riigi kodanikuga kaasa minema ja lahkuma kogu liidu territooriumilt (27. aprilli 2023. aasta kohtuotsus M. D. (Ungarisse sisenemise keeld), C‑528/21, EU:C:2023:341, punkt 59, ning 22. juuni 2023. aasta kohtuotsus Staatssecretaris van Justitie en Veiligheid (Madalmaade kodanikust alaealise lapse Tai kodanikust ema), C‑459/20, EU:C:2023:499, punkt 26 ja seal viidatud kohtupraktika).

62

ELTL artiklil 20 põhinev kolmanda riigi kodaniku riigis elamise õigus liidu kodaniku pereliikmena on õigustatud põhjusel, et riigis elamise õigust on vaja selleks, et liidu kodanikul oleks ajal, kui kestab sõltuvussuhe kolmanda riigi kodanikuga, reaalne võimalus kasutada põhilisi liidu kodaniku staatusest tulenevaid õigusi (22. juuni 2023. aasta kohtuotsus Staatssecretaris van Justitie en Veiligheid (Madalmaade kodanikust alaealise lapse Tai kodanikust ema), C‑459/20, EU:C:2023:499, punkt 33 ja seal viidatud kohtupraktika).

63

Nagu nähtub Euroopa Kohtu praktikast, tuleb ELTL artiklil 20 põhineva riigis elamise õiguse tunnustamist hinnata asjaomase kolmanda riigi kodaniku ja tema liidu kodanikust pereliikme vahelise sõltuvussuhte intensiivsuse seisukohast, kusjuures sellise hindamise käigus tuleb arvesse võtta kõiki konkreetse juhtumi asjaolusid (7. septembri 2022. aasta kohtuotsus Staatssecretaris van Justitie en Veiligheid (ELTL artikli 20 alusel riigis elamise õiguse olemus), C‑624/20, EU:C:2022:639, punkt 38 ja seal viidatud kohtupraktika).

64

Selles kontekstis tuleb esimesena rõhutada, et eeltoodust tuleneb, et käesoleva kohtuotsuse punktis 60 nimetatud väga erilistes olukordades ei takista ELTL artikkel 20 lihtsalt kolmanda riigi kodaniku väljasaatmist, vaid kohustab andma talle riigis elamise õiguse.

65

Sellest järeldub, et kõnealusele artiklile ei või tugineda mitte ainult niisuguste otsuste vastu kaebust esitades, millega kolmanda riigi kodanikule pannakse kohustus asjaomase liikmesriigi territooriumilt lahkuda, vaid ka kolmanda riigi kodanikule elamisloa kehtetuks tunnistamise või selle andmisest keeldumise otsuste vastu kaebust esitades (vt selle kohta 13. septembri 2016. aasta kohtuotsus Rendón Marín, C‑165/14, EU:C:2016:675, punkt 78; 10. mai 2017. aasta kohtuotsus Chavez-Vilchez jt, C‑133/15, EU:C:2017:354, punkt 65, ning 22. juuni 2023. aasta kohtuotsus Staatssecretaris van Justitie en Veiligheid (Madalmaade kodanikust alaealise lapse Tai kodanikust ema), C‑459/20, EU:C:2023:499, punkt 22).

66

Kuna kolmanda riigi kodanik võib saada ELTL artiklil 20 põhineva tuletatud elamisõiguse üksnes siis, kui niisuguse riigis elamise õiguse andmata jätmise korral oleks nii ta ise kui ka tema pereliikmest liidu kodanik sunnitud nendevahelise sõltuvussuhte tõttu liidu territooriumilt lahkuma, võib niisuguse tuletatud elamisõiguse andmise ette näha üksnes juhul, kui kolmanda riigi kodanik, kes on liidu kodaniku pereliige, ei vasta tingimustele, mis on kehtestatud selles liikmesriigis, mille kodakondsus liidu kodanikul on, muude sätete, eelkõige riigis elamise õiguse saamist reguleerivate riigisiseste õigusnormide alusel (vt selle kohta 5. mai 2022. aasta kohtuotsus Subdelegación del Gobierno en Toledo (pereliikme elamisõigus – ebapiisavad vahendid), C‑451/19 ja C‑532/19, EU:C:2022:354, punkt 47 ning seal viidatud kohtupraktika).

67

Niisiis, kuigi asjaolust, et kohtuasjas käsitletakse otsust, mis ei pane kõnealusele kolmanda riigi kodanikule otseselt kohustust asjaomase liikmesriigi territooriumilt lahkuda, ei piisa, et välistada ELTL artikli 20 kohaldamist, ei saa sellele artiklile siiski õiguspäraselt tugineda, kui sellele kolmanda riigi kodanikule võidakse anda riigis elamise õigus mõne muu selles liikmesriigis kohaldatava sätte alusel.

68

Teisena tuleb uurimise kohta, mille pädevad liikmesriigi asutused peavad läbi viima enne niisuguste otsuste tegemist, nagu on kõne all põhikohtuasjas, märkida, et kuigi liikmesriikide ülesanne on küll määrata kindlaks normid, mille kohaselt rakendatakse tuletatud elamisõigust, mida käesoleva kohtuotsuse punktis 60 viidatud väga erilistes olukordades tuleb kolmanda riigi kodanikule ELTL artikli 20 alusel anda, ei või need menetlusnormid siiski selle artikli soovitavat toimet ohtu seada (vt selle kohta 27. veebruari 2020. aasta kohtuotsus Subdelegación del Gobierno en Ciudad Real (liidu kodaniku abikaasa), C‑836/18, EU:C:2020:119, punkt 51 ja seal viidatud kohtupraktika).

69

Euroopa Kohus on selles kontekstis sedastanud, et liikmesriigi asutused ei ole kohustatud süstemaatiliselt ja omal initsiatiivil uurima sõltuvussuhte olemasolu ELTL artikli 20 tähenduses, sest tõendid, mille põhjal oleks võimalik hinnata, kas selle artikli kohaldamise tingimused on täidetud, peab esitama puudutatud isik (vt selle kohta 27. veebruari 2020. aasta kohtuotsus Subdelegación del Gobierno en Ciudad Real (liidu kodaniku abikaasa), C‑836/18, EU:C:2020:119, punkt 52 ja seal viidatud kohtupraktika).

70

ELTL artikli 20 soovitava toime tagamiseks peavad liikmesriigi ametiasutused, kes peavad tegema otsuse liidu kodaniku kolmanda riigi kodanikust pereliikme riigis elamise õiguse üle, hindama eelkõige asjaolude alusel, mida puudutatud kolmanda riigi kodanik ja liidu kodanik peavad saama vabalt talle esitada, uurides vajaduse korral, kas nende kahe isiku vahel on sõltuvussuhe – nagu on kirjeldatud käesoleva kohtuotsuse punktis 60 (vt selle kohta 27. veebruari 2020. aasta kohtuotsus Subdelegación del Gobierno en Ciudad Real (liidu kodaniku abikaasa), C‑836/18, EU:C:2020:119, punkt 53, ja 27. aprilli 2023. aasta kohtuotsus M. D. (Ungarisse sisenemise keeld), C‑528/21, EU:C:2023:341, punkt 65).

71

Seega tuleb tõdeda, nagu märkis ka kohtujurist oma ettepaneku punktis 77, et kui liikmesriigi ametiasutused kavatsevad kohaldatavate riigisiseste õigusnormide alusel tunnistada kehtetuks niisuguse kolmanda riigi kodaniku, kelle perekondlikest sidemetest liidu kodanikuga nad teavad, elamisloa või selle väljastamisest keelduda, peavad nad olema kindlad – vajaduse korral selleks vajalikku teavet kogudes –, et nende poolt tehtav otsus ei too kaasa seda, et liidu kodanik on faktiliselt sunnitud kogu liidu territooriumilt lahkuma.

72

Selleks peavad need asutused eelkõige kontrollima, kas asjaomaste isikute vahel võib esineda niisugune sõltuvussuhe, nagu on kirjeldatud käesoleva kohtuotsuse punktis 60.

73

Käesoleva kohtuotsuse punktis 70 meelde tuletatud põhimõtet arvestades tuleb asuda seisukohale, et kui nendel ametiasutustel on teada asjasse puutuva kolmanda riigi kodaniku ja liidu kodaniku vaheliste perekondlike sidemete olemasolu, ei vabasta asjaolu, et see kolmanda riigi kodanik ei ole sõnaselgelt esitanud ELTL artiklil 20 põhinevat elamisloa taotlust ega ole sellele artiklile samades ametiasutustes otsesõnu tuginenud, neid ametiasutusi niisuguse kontrolli läbiviimise kohustusest.

74

Kõiki eeltoodud kaalutlusi arvestades tuleb kohtuasjas C‑420/22 esitatud täiendava küsimuse esimesele osale ja kohtuasjas C‑528/22 esitatud esimese küsimuse esimesele osale vastata, et ELTL artiklit 20 tuleb tõlgendada nii, et sellega on vastuolus, kui liikmesriigi ametiasutused tunnistavad kehtetuks liidu kodanike, kes on ühtlasi selle liikmesriigi kodanikud ja kes ei ole kunagi kasutanud oma liikumisvabadust, perekonnaliikmete hulka kuuluva kolmanda riigi kodaniku elamisloa või keelduvad talle seda andmast, ilma et liikmesriigi ametiasutused oleksid enne kontrollinud, kas selle kolmanda riigi kodaniku ja nende liidu kodanike vahel on olemas sõltuvussuhe, mis faktiliselt sunniks neid liidu kodanikke lahkuma kogu liidu territooriumilt, et minna selle pereliikmega kaasa, juhul kui esiteks ei saa sellele kolmanda riigi kodanikule anda riigis elamise õigust mõne muu selles liikmesriigis kohaldatava sätte alusel ja teiseks on nendel ametiasutustel teada peresidemete olemasolu sama kolmanda riigi kodaniku ja nendesamade liidu kodanike vahel.

75

Kohtuasjas C‑420/22 esitatud täiendava küsimuse teise osaga ja neljanda küsimusega ning kohtuasjas C‑528/22 esitatud esimese küsimuse teise osaga ja viienda küsimusega, mida tuleb analüüsida koos, soovib eelotsusetaotluse esitanud kohus sisuliselt teada, kas ELTL artiklit 20 tuleb tõlgendada nii, et sellega on vastuolus riigisisesed õigusnormid, milles kehtestatakse liikmesriigi ametiasutustele kohustus tunnistada kehtetuks niisuguse kolmanda riigi kodaniku elamisluba, kellel võib olla tuletatud elamisõigus nimetatud artikli alusel, või keelduda samasugusele kodanikule elamisloa väljastamisest riigi julgeolekuga seotud põhjustel üksnes siduva, ilma põhjendusteta arvamuse alusel, mille on andnud riigi julgeolekuga seotud eriülesandeid täitev asutus, ilma et analüüsitaks põhjalikult kõiki konkreetseid asjaolusid ja kõne all oleva kehtetuks tunnistamise või väljastamisest keeldumise otsuse proportsionaalsust.

76

Esimesena ilmneb Euroopa Kohtu väljakujunenud praktikast, et liikmesriigid võivad teha teatavatel tingimustel erandeid ELTL artiklist 20 tulenevast tuletatud elamisõigusest käesoleva kohtuotsuse punktis 60 nimetatud liidu kodaniku pereliikme puhul, et tagada avaliku korra säilimine või avaliku julgeoleku kaitse. Sellega võib olla tegemist, kui see kolmanda riigi kodanik kujutab endast tõelist, vahetut ja piisavalt tõsist ohtu avalikule korrale, avalikule julgeolekule või riigi julgeolekule (27. aprilli 2023. aasta kohtuotsus M. D. (Ungarisse sisenemise keeld), C‑528/21, EU:C:2023:341, punkt 67 ja seal viidatud kohtupraktika).

77

Niisugusel põhjusel riigis elamise õiguse andmisest keeldumine saab põhineda siiski üksnes konkreetsel hinnangul kõigile juhtumi tähtsust omavatele asjaoludele kogumis, võttes seejuures arvesse proportsionaalsuse põhimõtet ja põhiõigusi, mille järgimise Euroopa Kohus tagab, ning – kui see on asjakohane – asjasse puutuva kolmanda riigi kodaniku lapse parimaid huve (vt selle kohta 5. mai 2022. aasta kohtuotsus Subdelegación del Gobierno en Toledo (pereliikme elamisõigus – ebapiisavad vahendid), C‑451/19 ja C‑532/19, EU:C:2022:354, punkt 53 ning seal viidatud kohtupraktika).

78

Kuigi liidu õiguses ei ole kindlaks määratud, milline asutus peab seda hindamist läbi viima, mis on ELTL artikli 20 alusel tehtava kontrolli lahutamatu osa, saab otsuse, millega tunnistatakse kehtetuks niisuguse kolmanda riigi kodaniku elamisluba, kellel võib olla tuletatud elamisõigus nimetatud artikli alusel, või millega keeldutakse talle elamisloa väljastamisest, siiski vastu võtta alles pärast niisugust hindamist.

79

Teisena, kuna liidu õigus ei sisalda sätteid, mis määraksid konkreetselt kindlaks, kuidas täpselt liikmesriigid peavad ELTL artiklit 20 kohaldades kontrolli läbi viima, kuulub vastavate konkreetsete tingimuste kehtestamine liikmesriikide menetlusautonoomia põhimõtte kohaselt iga liikmesriigi riigisisesesse õiguskorda, tingimusel et need ei ole oma olemuselt vähem soodsad kui samalaadsete riigisiseste olukordade puhul (võrdväärsuse põhimõte) ja need ei muuda liidu õigusest tulenevate õiguste kasutamist praktiliselt võimatuks või ülemäära raskeks (tõhususe põhimõte) (vt analoogia alusel 22. septembri 2022. aasta kohtuotsus Országos Idegenrendészeti Főigazgatóság jt, C‑159/21, EU:C:2022:708, punkt 43 ning seal viidatud kohtupraktika).

80

Tuleb samuti korrata, et liikmesriigid peavad juhul, kui nad rakendavad liidu õigust, tagama, et järgitakse nõudeid, mis tulenevad nii õigusest heale haldusele kui ka õigusest tõhusale õiguskaitsevahendile, mida on tunnustatud harta artikli 47 esimeses lõigus (vt selle kohta 22. septembri 2022. aasta kohtuotsus Országos Idegenrendészeti Főigazgatóság jt, C‑159/21, EU:C:2022:708, punktid 35 ja 44 ning seal viidatud kohtupraktika).

81

Euroopa Kohtu väljakujunenud praktikast tuleneb aga, et harta artikli 47 esimese lõiguga tagatud kohtuliku kontrolli tõhusus nõuab, et asjasse puutuv isik saab tutvuda tema suhtes tehtud otsuse põhjendustega, lugedes kas otsust ennast või saades oma sellekohase taotluse põhjal teada selle põhjendused, kusjuures pädev kohus võib asjaomaselt ametiasutuselt nõuda kõnealuste põhjenduste teatavakstegemist, et võimaldada asjasse puutuval isikul kaitsta oma õigusi parimates võimalikes tingimustes ja otsustada täielikult informeerituna, kas on otstarbekas pöörduda pädevasse kohtusse, ning täielikult võimaldada viimati nimetatud kohtul kontrollida käsitletava riigisisese otsuse seaduslikkust (24. novembri 2020. aasta kohtuotsus Minister van Buitenlandse Zaken, C‑225/19 ja C‑226/19, EU:C:2020:951, punkt 43 ning seal viidatud kohtupraktika).

82

Eeltoodud kaalutlustest, eelkõige nendest, mis puudutavad ELTL artikli 20 kohaldamisel kõigi asjasse puutuvate asjaolude arvesse võtmise nõuet ning selle kohaldamise otsuste põhjendamise kohustust, tuleneb, et riigis elamise õiguse valdkonnas pädev liikmesriigi asutus ei saa õiguspäraselt piirduda niisuguse ilma põhjendusteta otsuse rakendamisega, mille on teinud muu liikmesriigi ametiasutus, kes ei ole seda nõuet täitnud, ning võtta ainuüksi sel alusel vastu otsus tunnistada kehtetuks niisuguse kolmanda riigi kodaniku elamisluba, kellel võib olla tuletatud elamisõigus nimetatud artikli alusel, või keelduda samasugusele kodanikule selle väljastamisest riigi julgeolekuga seotud põhjustel (vt analoogia alusel 22. septembri 2022. aasta kohtuotsus Országos Idegenrendészeti Főigazgatóság jt, C‑159/21, EU:C:2022:708, punkt 79).

83

See seisukoht ei välista, et osa teabest, mida pädev asutus kasutab käesoleva kohtuotsuse punktis 77 viidatud hinnangu andmiseks, võivad esitada riigi julgeolekuga seotud eriülesandeid täitvad asutused omal algatusel või esimesena nimetatud asutuse taotlusel (vt analoogia alusel 22. septembri 2022. aasta kohtuotsus Országos Idegenrendészeti Főigazgatóság jt, C‑159/21, EU:C:2022:708, punkt 82).

84

Samuti ei keela see tõdemus liikmesriigil anda riigi julgeolekuga seotud eriülesandeid täitvale asutusele õigust esitada arvamus, millega kohustatakse siduvalt elamisluba kehtetuks tunnistama või selle väljastamisest keelduma, tingimusel et see asutus täidab põhjendamiskohustust ning saab niisuguse arvamuse vastu võtta alles pärast seda, kui ta on nõuetekohaselt arvesse võtnud kõiki käesoleva kohtuotsuse punktis 77 nimetatud asjasse puutuvaid fakte.

85

Järelikult tuleb kohtuasjas C‑420/22 esitatud täiendava küsimuse teisele osale ja neljandale küsimusele ning kohtuasjas C‑528/22 esitatud esimese küsimuse teisele osale ja viiendale küsimusele vastata, et ELTL artiklit 20 koostoimes harta artikliga 47 tuleb tõlgendada nii, et sellega on vastuolus riigisisesed õigusnormid, milles kehtestatakse liikmesriigi ametiasutustele kohustus tunnistada kehtetuks niisuguse kolmanda riigi kodaniku elamisluba, kellel võib olla tuletatud elamisõigus nimetatud artikli alusel, või keelduda samasugusele kodanikule elamisloa väljastamisest riigi julgeolekuga seotud põhjustel üksnes siduva, ilma põhjendusteta arvamuse alusel, mille on andnud riigi julgeolekuga seotud eriülesandeid täitev asutus, ilma et analüüsitaks põhjalikult kõiki konkreetseid asjaolusid ja kõne all oleva kehtetuks tunnistamise või väljastamisest keeldumise otsuse proportsionaalsust.

86

Kohtuasjas C‑420/22 esitatud esimese ja teise küsimusega ning kohtuasjas C‑528/22 esitatud teise ja kolmanda küsimusega, mida tuleb analüüsida koos, soovib eelotsusetaotluse esitanud kohus sisuliselt teada, kas hea halduse üldpõhimõtet ja harta artiklit 47 koostoimes ELTL artikliga 20 tuleb tõlgendada nii, et nendega on vastuolus riigisisesed õigusnormid, milles on ette nähtud, et kui otsus tunnistada kehtetuks niisuguse kolmanda riigi kodaniku elamisluba, kellel võib olla tuletatud elamisõigus selle artikli alusel, või keelduda samasugusele kodanikule elamisloa väljastamisest põhineb teabel, mille avalikustamine ohustaks asjaomase liikmesriigi julgeolekut, saab see kolmanda riigi kodanik või tema esindaja kõnealuse teabega tutvuda alles pärast seda, kui talle on selleks antud luba, talle ei edastata isegi mitte nende põhjuste sisu, millel niisugused otsused põhinevad, ning ta ei saa mingil juhul kasutada haldus- või kohtumenetluses teavet, millega tal oleks võinud olla võimalus tutvuda.

87

Kõigepealt tuleb tõdeda, et kuivõrd liidu õigus ei sisalda erinormi, mis määraks kindlaks niisuguse menetluse toimikuga tutvumise korra, mis on seotud ELTL artiklist 20 tuleneva riigis elamise õigusega, kuulub selleks kehtestatud kordade konkreetsete üksikasjade kehtestamine iga liikmesriigi õiguskorda, arvestades käesoleva kohtuotsuse punktides 79 ja 80 üle korratud põhimõtetest ja õigusest tulenevaid piiranguid.

88

Sellest tuleneb eelkõige, et puudutatud isiku kaitseõigused peavad olema tagatud nii haldusmenetluses kui ka võimalikus kohtumenetluses (vt selle kohta 22. septembri 2022. aasta kohtuotsus Országos Idegenrendészeti Főigazgatóság jt, C‑159/21, EU:C:2022:708, punkt 44 ning seal viidatud kohtupraktika).

89

Mis puudutab esimesena haldusmenetlust, siis ilmneb Euroopa Kohtu väljakujunenud praktikast, et kaitseõiguste tagamine tähendab, et niisuguse otsuse adressaadile, kelle huve otsus märkimisväärselt mõjutab, tuleb liikmesriikide ametiasutuste poolt, kui nad võtavad liidu õiguse kohaldamisalasse kuuluvaid meetmeid, anda tegelik võimalus oma seisukoha esitamiseks nende asjaolude suhtes, millega ametiasutus oma otsust põhjendada kavatseb (22. septembri 2022. aasta kohtuotsus Országos Idegenrendészeti Főigazgatóság jt, C‑159/21, EU:C:2022:708, punkt 45 ning seal viidatud kohtupraktika).

90

Selle nõude eesmärk on eelkõige ELTL artikli 20 kohaldamisega seotud menetluse raames võimaldada pädeval ametiasutusel täita oma kohustust – mida on meelde tuletatud käesoleva kohtuotsuse punktis 85 – ning kõikidest asjakohastest faktidest ja asjaoludest täielikult teadlikuna hinnata individuaalselt kõiki asjasse puutuvaid fakte, mis eeldab, et otsuse adressaat saab parandada mõne vea või teha teatavaks tema isikliku olukorraga seotud asjaolusid, mis mõjutavad seda, kas otsus tehakse või mitte või milline on otsuse sisu (vt analoogia alusel 22. septembri 2022. aasta kohtuotsus Országos Idegenrendészeti Főigazgatóság jt, C‑159/21, EU:C:2022:708, punkt 46 ning seal viidatud kohtupraktika).

91

Kuna nimetatud nõue eeldab tingimata, et sellele adressaadile antakse vajaduse korral nõustaja vahendusel konkreetne võimalus tutvuda asjaoludega, millele ametiasutus kavatseb oma otsuses tugineda, kuulub kaitseõiguste austamise juurde õigus tutvuda haldusmenetluses kõigi toimiku materjalidega (vt analoogia alusel 22. septembri 2022. aasta kohtuotsus Országos Idegenrendészeti Főigazgatóság jt, C‑159/21, EU:C:2022:708, punkt 47 ning seal viidatud kohtupraktika).

92

Mis puutub teisena kohtumenetlusse, siis kaitseõiguste austamine tähendab, et kaebaja ei saa tutvuda mitte ainult tema suhtes tehtud otsuse põhjendustega, vaid ka kõikide toimiku materjalidega, millele ametiasutus nende asjaolude kohta tõhusalt otsuse tegemiseks tugines (vt selle kohta 22. septembri 2022. aasta kohtuotsus Országos Idegenrendészeti Főigazgatóság jt, C‑159/21, EU:C:2022:708, punkt 48 ning seal viidatud kohtupraktika).

93

Lisaks tuleneb harta artiklis 47 sätestatud kaitseõiguste osaks olevast võistlevuse põhimõttest, et menetluse pooltel peab olema õigus tutvuda kõigi tõendite ja seisukohtadega, mis on kohtule esitatud, et mõjutada kohtu otsust ning nende üle vaielda, mis eeldab, et isik, kelle suhtes tehakse otsus niisuguse riigis elamise õiguse kohta, mis kuulub liidu õiguse kohaldamisalasse, peab saama tutvuda oma toimiku materjalidega, mis antakse selle kohtu käsutusse, kes peab tegema otsuse selle otsuse peale esitatud kaebuse kohta (vt analoogia alusel 22. septembri 2022. aasta kohtuotsus Országos Idegenrendészeti Főigazgatóság jt, C‑159/21, EU:C:2022:708, punkt 49 ning seal viidatud kohtupraktika).

94

Samas tuleb tõdeda, et kaitseõigused ei ole absoluutsed ning et õigust tutvuda toimikuga, mis on nendega seotud, võib seega piirata, kaaludes ühelt poolt hea halduse üldpõhimõtet ja puudutatud isiku õigust tõhusale õiguskaitsevahendile ning teiselt poolt selle isiku toimiku materjalide avalikustamisest keeldumise põhjendamiseks viidatud huve, eelkõige kui need huvid on seotud riigi julgeolekuga (vt selle kohta 22. septembri 2022. aasta kohtuotsus Országos Idegenrendészeti Főigazgatóság jt, C‑159/21, EU:C:2022:708, punkt 50 ning seal viidatud kohtupraktika).

95

See kaalumine ei tohi siiski – arvestades harta artikli 47 vajalikku järgimist – viia selleni, et puudutatud isiku kaitseõigused jäävad igasuguse mõjuta ja artiklis 47 ette nähtud kaebeõiguselt võetakse selle sisu, eelkõige jättes talle või olenevalt olukorrast tema esindajale edastamata vähemalt tema suhtes tehtud otsuse aluseks olevate põhjenduste sisu (vt selle kohta 22. septembri 2022. aasta kohtuotsus Országos Idegenrendészeti Főigazgatóság jt, C‑159/21, EU:C:2022:708, punkt 51 ning seal viidatud kohtupraktika).

96

Selline kaalumine võib seevastu viia selleni, et teatavaid toimikumaterjale puudutatud isikule ei edastata, kui nende andmete avalikustamine võib otseselt ja konkreetselt kahjustada asjaomase liikmesriigi julgeolekut, sest see võib eelkõige ohustada isikute elu, tervist või vabadust või avaldada uurimismeetodeid, mida on konkreetselt kasutatud riigi julgeolekule spetsialiseerunud asutustes, ning seega tõsiselt kahjustada või isegi takistada nende ülesannete täitmist tulevikus (22. septembri 2022. aasta kohtuotsus Országos Idegenrendészeti Főigazgatóság jt, C‑159/21, EU:C:2022:708, punkt 52 ning seal viidatud kohtupraktika).

97

Järelikult, kuigi liikmesriigid võivad – eelkõige juhul, kui riigi julgeolek seda nõuab – mitte võimaldada puudutatud isikul otse tutvuda kogu oma toimikuga ELTL artikliga 20 seotud menetluses, ei saa nad tõhususe põhimõtet, õigust heale haldusele ja õigust tõhusale õiguskaitsevahendile rikkumata asetada seda isikut olukorda, kus ei temal ega tema esindajal ei ole võimalik vajaduse korral riigi julgeoleku kaitsega seotud menetluses tõhusalt tutvuda sellesse toimikusse lisatud määrava tähtsusega dokumentidega (vt analoogia alusel 22. septembri 2022. aasta kohtuotsus Országos Idegenrendészeti Főigazgatóság jt, C‑159/21, EU:C:2022:708, punkt 53).

98

Selles kontekstis tuleb esiteks tõdeda, et kui toimikusse kantud teabe avalikustamine on piiratud riigi julgeolekuga seotud põhjustel, ei ole puudutatud isiku kaitseõiguste austamine piisavalt tagatud selle isiku võimalusega saada teatud tingimustel luba selle teabega tutvuda, millega kaasneb täielik keeld kasutada selliselt saadud teavet haldusmenetluses või võimalikus kohtumenetluses (vt analoogia alusel 22. septembri 2022. aasta kohtuotsus Országos Idegenrendészeti Főigazgatóság jt, C‑159/21, EU:C:2022:708, punkt 54).

99

Teiseks, kuna eelotsusetaotlustest nähtub, et põhikohtuasjas käsitletavad õigusnormid põhinevad kaalutlusel, et andmesubjekti kaitseõigused on piisavalt tagatud pädeva kohtu võimalusega tutvuda toimikuga, siis tuleb rõhutada, et niisugune õigus ei saa asendada puudutatud isiku või tema esindaja tutvumist sellesse toimikusse kantud teabega (vt analoogia alusel 22. septembri 2022. aasta kohtuotsus Országos Idegenrendészeti Főigazgatóság jt, C‑159/21, EU:C:2022:708, punkt 57).

100

Kohtumenetluses kaitseõiguste austamine tähendab nimelt, et puudutatud isik saaks – vajaduse korral nõustaja vahendusel – oma huve kaitsta, esitades selle teabe kohta oma seisukoha (vt analoogia alusel 22. septembri 2022. aasta kohtuotsus Országos Idegenrendészeti Főigazgatóság jt, C‑159/21, EU:C:2022:708, punkt 58).

101

Kõiki eeltoodud kaalutlusi arvestades tuleb kohtuasjas C‑420/22 esitatud esimesele ja teisele küsimusele ning kohtuasjas C‑528/22 esitatud teisele ja kolmandale küsimusele vastata, et hea halduse üldpõhimõtet ja harta artiklit 47 koostoimes ELTL artikliga 20 tuleb tõlgendada nii, et nendega on vastuolus riigisisesed õigusnormid, milles on ette nähtud, et kui otsus tunnistada kehtetuks niisuguse kolmanda riigi kodaniku elamisluba, kellel võib olla tuletatud elamisõigus ELTL artikli 20 alusel, või keelduda samasugusele kodanikule elamisloa väljastamisest põhineb teabel, mille avalikustamine ohustaks asjaomase liikmesriigi julgeolekut, saab see kolmanda riigi kodanik või tema esindaja kõnealuse teabega tutvuda alles pärast seda, kui talle on selleks antud luba, talle ei edastata isegi mitte nende põhjuste sisu, millel niisugused otsused põhinevad, ning ta ei saa mingil juhul kasutada haldus- või kohtumenetluses teavet, millega tal oleks võinud olla võimalus tutvuda.

102

Kolmanda küsimusega kohtuasjas C‑420/22 ja neljanda küsimusega kohtuasjas C‑528/22, mida tuleb analüüsida koos, palub eelotsusetaotluse esitanud kohus sisuliselt selgitada, kas harta artiklit 47 koostoimes ELTL artikliga 20 tuleb tõlgendada nii, et selle alusel on nõutav, et kohtul, kelle ülesanne on kontrollida ELTL artikli 20 alusel niisuguse riigis elamise õigust käsitleva otsuse õiguspärasust, mis põhineb salastatud teabel, on pädevus kontrollida, kas selle teabe salastamine oli õiguspärane, ja samuti lubada andmesubjektil tutvuda kogu kõnealuse teabega, kui ta leiab, et salastamine oli õigusvastane, või on pädevus lubada tutvuda sama teabe põhisisuga, kui ta leiab, et salastamine on õiguspärane.

103

Tuleb tõdeda, et riigisiseste õigusnormide alusel teabe salastamise ja salastatuse kustutamise reeglite suhtes ei ole kehtestatud liidu õigusaktiga ühtlustatud eeskirju.

104

Samuti ei sisalda liidu õigus sätteid, mis määraksid täpselt kindlaks pädevuse, mis peab olema liikmesriigi pädeval kohtul, kui ta vaatab ELTL artikli 20 alusel läbi kaebust, mis on esitatud riigis elamise õigust käsitleva otsuse peale.

105

Nagu nähtub käesoleva kohtuotsuse punktidest 79 ja 80, tuleb see pädevus siiski kindlaks määrata riigisisestes õigusnormides, järgides eeskätt harta artiklit 47.

106

Euroopa Kohus on aga leidnud, et kui kohtuotsus põhineks asjaoludel ja dokumentidel, millega pooled või üks neist ei ole saanud tutvuda ja mille suhtes nad ei ole seetõttu saanud seisukohta võtta, rikutaks sellega põhiõigust tõhusale õiguskaitsevahendile (vt selle kohta 4. juuni 2013. aasta kohtuotsus ZZ, C‑300/11, EU:C:2013:363, punkt 56).

107

Sellegipoolest võivad liikmesriigid selleks, et vältida erandjuhtudel, riigi julgeolekuga seotud põhjustel, puudutatud isikule teabe andmist tema riigis elamise õigust käsitleva otsuse aluseks olevatest täpsetest ja täielikest põhjendustest, rakendada menetlusõiguse vahendeid ja kohaldada menetlusõiguse norme, mis võimaldavad tasakaalustada ühelt poolt legitiimseid riigi julgeolekukaalutlusi seoses niisuguse otsuse vastuvõtmisel arvesse võetud teabe olemuse ja allikatega ning teiselt poolt vajadust tagada, et õigussubjekti kaitseõigused, nagu õigus olla ära kuulatud ja võistlevuse põhimõte, on piisavalt tagatud (vt selle kohta 4. juuni 2013. aasta kohtuotsus ZZ, C‑300/11, EU:C:2013:363, punkt 57).

108

Euroopa Kohus on pidanud harta artikliga 47 kooskõlas olevaks süsteemi, mille raames pädev kohus võib tutvuda kõigi põhjendustega ja tõenditega, mille alusel see otsus on tehtud, kuid ka kontrollida, kas nende põhjenduste ja tõendite täielik teatavakstegemine on tegelikult vastuolus riigi julgeolekuga seotud põhjustega, millele liikmesriigi ametiasutus tugineb (vt selle kohta 4. juuni 2013. aasta kohtuotsus ZZ, C‑300/11, EU:C:2013:363, punktid 58 ja 59).

109

Nende põhjuste kohtuliku kontrolli kohta märkis Euroopa Kohus, et harta artikli 47 järgimise tagamiseks piisab sellest, kui pädev kohus võib juhul, kui ta leiab, et need põhjused ei anna salastamiseks alust, anda liikmesriigi ametiasutusele võimaluse teha puudutatud isikule puuduvad põhjendused ja tõendid teatavaks (vt selle kohta 4. juuni 2013. aasta kohtuotsus ZZ, C‑300/11, EU:C:2013:363, punkt 63).

110

Niisuguses olukorras peab pädev kohus juhul, kui ta otsustab jätta need põhjendused ja tõendid, mille alusel see otsus on tehtud, täielikult teatavaks tegemata, harta artikli 47 järgimiseks kontrollima kõnealuse otsuse õiguspärasust üksnes talle esitatud põhjenduste ja tõendite põhjal (vt selle kohta 4. juuni 2013. aasta kohtuotsus ZZ, C‑300/11, EU:C:2013:363, punkt 63).

111

Seevastu juhul, kui pädev kohus otsustab, et nende põhjenduste ja tõendite täielik teatavakstegemine on vastuolus liikmesriigi ametiasutuse esitatud põhjustega, leidis Euroopa Kohus, et pädev kohus võib neid põhjendusi ja tõendeid arvesse võtta, tasakaalustades asjakohaselt asjasse puutuvaid nõudeid, ning märkis, et kui see kohus kavatseb nii toimida, peab ta jälgima, et kõnealuse otsuse aluseks olevate põhjenduste põhisisu tehakse puudutatud isikule teatavaks viisil, mis võtab nõuetekohaselt arvesse tõendite vajalikku konfidentsiaalsust (vt selle kohta 4. juuni 2013. aasta kohtuotsus ZZ, C‑300/11, EU:C:2013:363, punktid 64–68).

112

Euroopa Kohus on siiski ka täpsustanud, et kui seda teatavakstegemise kohustust rikutakse, peab kõnealuse kohus tegema sellest järeldused riigisisese õiguse alusel (vt selle kohta 4. juuni 2013. aasta kohtuotsus ZZ, C‑300/11, EU:C:2013:363, punkt 68).

113

Eeltoodust tuleneb esiteks, et pädev kohus peab kaaluma põhjenduste ja tõendite teatavakstegemist täielikult või osaliselt, sõltumata nende võimalikust klassifitseerimisest salastatuks, ja teiseks, et liikmesriigid võivad otsustada, et kõnealustel asutustel on õigus need põhjendused või tõendid teatavaks teha või teatavaks tegemata jätta, tingimusel et pädeval kohtul on pädevus teha järeldusi nende ametiasutuste lõpuks tehtud otsuse kohta.

114

Igal juhul on selline lahendus juhul, kui liikmesriigi asutus takistab põhjendamatult kõigi või teatud osa kõnealuse otsuse aluseks olevate asjaolude teatavakstegemist, sobiv tagamaks harta artikli 47 täielikku järgimist, kuivõrd sellega garanteeritakse, et kui see asutus rikub endal olevaid menetluslikke kohustusi, ei too see kaasa seda, et kohtuotsus põhineb asjaoludel ja dokumentidel, millega taotlejal ei ole olnud võimalik tutvuda ja mille suhtes ta ei ole järelikult saanud avaldada oma seisukohta.

115

Seega, nagu märkis kohtujurist oma ettepaneku punktis 130, ei saa asuda seisukohale, et see artikkel tähendab, et kohtul, kes on pädev kontrollima ELTL artikli 20 kohaldamisega seotud otsust, peab tingimata olema pädevus teatava teabe salastatus kustutada ja see teave taotlejale ise teatavaks teha, sest niisugune salastatuse kustutamine ja selline teatavakstegemine ei ole vaidlustatud otsuse õiguspärasuse hindamisel tõhusa kohtuliku kaitse tagamiseks hädavajalikud.

116

Järelikult tuleb kolmandale küsimusele kohtuasjas C‑420/22 ja neljandale küsimusele kohtuasjas C‑528/22 vastata, et harta artiklit 47 koostoimes ELTL artikliga 20 tuleb tõlgendada nii, et selle alusel ei ole nõutav, et kohtul, kelle ülesanne on kontrollida ELTL artikli 20 alusel niisuguse riigis elamise õigust käsitleva otsuse õiguspärasust, mis põhineb salastatud teabel, on pädevus kontrollida, kas selle teabe salastamine oli õiguspärane, ja samuti lubada andmesubjektil tutvuda kogu kõnealuse teabega, kui ta leiab, et salastamine oli õigusvastane, või on pädevus lubada tutvuda sama teabe põhisisuga, kui ta leiab, et salastamine on õiguspärane. Seevastu peab see kohus kõnealuse isiku kaitseõiguste järgimise tagamiseks – kui see on asjakohane – tegema järeldusi pädevate ametiasutuste võimaliku otsuse kohta jätta selle otsuse kõik või osa põhjendusi või nendega seotud tõendeid teatavaks tegemata.

117

Kuna põhikohtuasja poolte jaoks on käesolev menetlus eelotsusetaotluse esitanud kohtus pooleli oleva asja üks staadium, otsustab kohtukulude jaotuse liikmesriigi kohus. Euroopa Kohtule seisukohtade esitamisega seotud kulusid, välja arvatud poolte kohtukulud, ei hüvitata.

Esitatud põhjendustest lähtudes Euroopa Kohus (esimene koda) otsustab: