1

Euroopa Komisjon palub oma hagiavalduses Euroopa Kohtul:

2

Euroopa Parlamendi ja nõukogu 16. detsembri 2008. aasta direktiivi 2008/115/EÜ ühiste nõuete ja korra kohta liikmesriikides ebaseaduslikult viibivate kolmandate riikide kodanike tagasisaatmisel (ELT 2008, L 348, lk 98; parandus ELT 2019, L 240, lk 17) artiklis 5 on sätestatud:

„Käesoleva direktiivi rakendamisel võtavad liikmesriigid nõuetekohaselt arvesse:

ning järgivad mittetagasisaatmise põhimõtet.“

3

Direktiivi artikli 6 lõikes 1 on ette nähtud:

„Ilma et see piiraks lõigetes 2 kuni 5 sätestatud erandite kohaldamist, väljastavad liikmesriigid tagasisaatmisotsuse iga kolmanda riigi kodaniku kohta, kes viibib nende territooriumil ebaseaduslikult.“

4

Direktiivi artikli 12 lõikes 1 on märgitud:

„Tagasisaatmisotsused ja – kui need on väljastatud – sissesõidukeelud ning väljasaatmisotsused väljastatakse kirjalikult ning nendes põhjendatakse otsuse aluseks olevaid faktilisi ja õiguslikke asjaolusid ja esitatakse teave kättesaadavate õiguskaitsevahendite kohta.

Teavet faktiliste asjaolude kohta võib piirata, kui siseriiklike õigusaktide kohaselt on võimalik piirata õigust teavet saada, eelkõige riigi julgeoleku, riigikaitse ja avaliku korra kaitseks ning kuritegude ennetamiseks, uurimiseks, avastamiseks ja nende eest vastutusele võtmiseks.“

5

Direktiivi artikli 13 lõike 1 kohaselt:

„Kolmanda riigi kodanikule võimaldatakse tõhusad õiguskaitsevahendid artikli 12 lõikes 1 osutatud tagasisaatmisega seotud otsuste vaidlustamiseks või nende läbivaatamise taotlemiseks pädevas kohtu- või haldusasutuses või pädevas organis, mis koosneb liikmetest, kes on erapooletud ja kelle sõltumatus on tagatud.“

6

Euroopa Parlamendi ja nõukogu 26. juuni 2013. aasta direktiivi 2013/32/EL rahvusvahelise kaitse seisundi andmise ja äravõtmise menetluse ühiste nõuete kohta (ELT 2013, L 180, lk 60) artiklis 6 on sätestatud:

„1.   Kui isik esitab rahvusvahelise kaitse taotluse asutusele, kellel on siseriikliku õiguse kohane pädevus registreerida selliseid taotlusi, registreeritakse taotlus hiljemalt kolme tööpäeva möödumisel taotluse esitamisest.

Kui rahvusvahelise kaitse taotlus esitatakse muudele asutustele, kes tõenäoliselt võivad selliseid taotlusi saada, ent kellel puudub siseriikliku õiguse kohane pädevus selliseid taotlusi registreerida, tagavad liikmesriigid, et registreerimine toimub hiljemalt kuue tööpäeva möödumisel taotluse esitamisest.

Liikmesriigid tagavad, et muudel asutustel, kes tõenäoliselt võivad rahvusvahelise kaitse taotlusi saada, näiteks politseil, piirivalvel, sisserändeasutustel ja kinnipidamisasutuste töötajatel on asjakohane teave ning nende töötajad saavad oma tööülesannetele ja kohustustele vastavat vajalikul tasemel koolitust ning juhiseid taotlejate teavitamiseks, kuhu ja kuidas saab rahvusvahelise kaitse taotlusi esitada.

2.   Liikmesriigid tagavad, et rahvusvahelise kaitse taotluse esitanud isikul on tegelik võimalus esitada see võimalikult kiiresti. Kui taotleja taotlust ei esita, võivad liikmesriigid vastavalt kohaldada artiklit 28.

3.   Ilma et see piiraks lõike 2 kohaldamist, võivad liikmesriigid nõuda rahvusvahelise kaitse taotluse esitamist isiklikult ja/või kindlaksmääratud kohas.

4.   Ilma et see piiraks lõike 3 kohaldamist, loetakse rahvusvahelise kaitse taotlus esitatuks, kui asjaomase liikmesriigi pädevad asutused on saanud taotleja esitatud vormi või, kui see on ette nähtud siseriikliku õigusega, ametliku aruande.

5.   Kui rahvusvahelise kaitse taotlemine korraga suure hulga kolmanda riigi kodanike või kodakondsuseta isikute poolt muudab lõikes 1 sätestatud tähtajast kinnipidamise praktikas väga raskeks, võivad liikmesriigid ette näha kõnealuse tähtaja pikendamise kümne tööpäevani.“

7

Direktiivi artikli 24 lõikes 3 on ette nähtud:

„Kui on kindlaks tehtud, et taotleja vajab spetsiaalseid menetlustagatisi, tagavad liikmesriigid talle piisava toe, et ta saaks kasutada käesolevas direktiivis sätestatud õigusi ja täita selles sätestatud kohustusi kogu varjupaigamenetluse kestuse vältel.

Kui sellist piisavat tuge ei saa pakkuda artikli 31 lõikes 8 ja artiklis 43 osutatud menetluste raames, eelkõige juhul kui liikmesriigid leiavad, et taotleja vajab spetsiaalseid menetlustagatisi piinamise või vägistamise ohvriks langemise tõttu või tema suhtes tarvitatud muu jõhkra psühholoogilise, füüsilise või seksuaalse vägivalla tõttu, siis ei kohalda liikmesriigid artikli 31 lõiget 8 ja artiklit 43 või lõpetavad nende kohaldamise. Kui liikmesriigid kohaldavad artikli 46 lõiget 6 nende taotlejate suhtes, kelle suhtes ei saa vastavalt käesolevale lõigule kohaldada artikli 31 lõiget 8 ja artiklit 43, näevad nad ette vähemalt artikli 46 lõikes 7 sätestatud tagatised.“

8

Direktiivi artikkel 43 „Menetlused piiril“ on sõnastatud järgmiselt:

„1.   Liikmesriigid võivad vastavalt II peatükis sätestatud üldpõhimõtetele ja tagatistele ette näha menetlused, mille alusel otsustatakse liikmesriigi piiril või transiiditsoonis:

2.   Liikmesriigid tagavad, et lõikes 1 sätestatud menetluste raames vastuvõetavad otsused tehakse mõistliku aja jooksul. Kui otsust pole nelja nädala jooksul vastu võetud, lubatakse taotlejal siseneda liikmesriigi territooriumile, et tema taotluse saaks läbi vaadata vastavalt käesoleva direktiivi muudele sätetele.

3.   Juhul kui korraga saabub palju kolmanda riigi kodanikke või kodakondsuseta isikuid, kes esitavad rahvusvahelise kaitse taotluse piiril või transiiditsoonis, mistõttu on lõike 1 kohaldamine praktikas võimatu, võib neid menetlusi kohaldada ka sel juhul ja seni, kui kõnealused kolmanda riigi kodanikud või kodakondsuseta isikud on normaalsetel tingimustel majutatud piiri või transiiditsooni lähedusse.“

9

Direktiivi artikli 46 lõigetes 5 ja 6 on ette nähtud:

„5.   Ilma et see piiraks lõike 6 kohaldamist, annab käesoleva artikli lõikes 1 sätestatud õiguskaitsevahend taotlejale õiguse jääda asjaomasesse liikmesriiki kuni lõikes 4 sätestatud tähtajani ja õiguskaitsevahendi üle otsuse tegemiseni.

6.   Kui on tegemist otsusega:

on kohtu pädevuses asjaomase taotleja taotlusel või omal algatusel otsustada, kas taotleja võib jääda liikmesriigi territooriumile, kui otsuse tulemuseks on võtta taotlejalt ära õigus jääda liikmesriiki ning kui õigust jääda õiguskaitsevahendi üle otsuse tegemiseni liikmesriiki ei ole siseriiklikus õiguses selliste juhtumite puhul ette nähtud.“

10

29. juuni 2007. aasta LXXX seaduse varjupaigaõiguse kohta (a menedékjogról szóló 2007. évi LXXX. törvény) (Magyar Közlöny 2007/83; edaspidi „varjupaigaseadus“) § 5 lõikes 1 on sätestatud:

„Varjupaigataotlejal on õigus:

[…]“.

11

Varjupaigaseaduse § 80/H on sõnastatud järgmiselt:

„Massilisest sisserändest tingitud kriisiolukorras kohaldatakse I–IV ja V/A–VIII peatüki sätteid, kui §-des 80/I–80/K ei ole sätestatud teisiti.“

12

Varjupaigaseaduse § 80/J lõikes 1 on ette nähtud:

„1.   Varjupaigataotlus tuleb esitada pädevale asutusele isiklikult ja ainult transiiditsoonis, välja arvatud järgmistel juhtudel:

13

4. juuli 2007. aasta LXXXIX seaduse riigipiiri kohta (az államhatárról szóló 2007. évi LXXXIX törvény) (Magyar Közlöny 2007/88; edaspidi „riigipiiriseadus“) §-s 5 on sätestatud:

„1.   Käesoleva seaduse kohaselt võib Ungari territooriumil kasutada [Euroopa Parlamendi ja nõukogu 15. märtsi 2006. aasta määruse (EÜ) nr 562/2006, millega kehtestatakse isikute üle piiri liikumist reguleerivad ühenduse eeskirjad (Schengeni piirieeskirjad) (ELT 2006, L 105, lk 1)] artikli 2 lõikes 2 määratletud välispiirist 60 meetri pikkust riba või piirimärke piiril korra kaitsmiseks mõeldud rajatiste ehitamiseks, rajamiseks ja käitamiseks ning riigikaitse ja julgeoleku, katastroofide ohjamise, piirivalve, varjupaiga ja migratsioonipolitseiga seotud ülesannete täitmiseks.

[…]

1b.   Massilisest sisserändest tingitud kriisiolukorras võib politsei Ungari territooriumil ebaseaduslikult viibivad välismaalased kinni pidada ning saata nad lähima lõikes 1 nimetatud rajatise sissepääsuni, välja arvatud süüteokahtluse korral.

[…]“.

14

Euroopa Kohus otsustas 2020. aasta kohtuotsuses komisjon vs. Ungari, et Ungari on rikkunud direktiivi 2008/115 artiklist 5, artikli 6 lõikest 1, artikli 12 lõikest 1 ja artikli 13 lõikest 1, direktiivi 2013/32 artiklist 6, artikli 24 lõikest 3, artiklist 43 ja artikli 46 lõikest 5 ning Euroopa Parlamendi ja nõukogu 26. juuni 2013. aasta direktiivi 2013/33/EL, millega sätestatakse rahvusvahelise kaitse taotlejate vastuvõtu nõuded (ELT 2013, L 180, lk 96) artiklitest 8, 9 ja 11 tulenevaid kohustusi:

15

Komisjoni rände ja siseasjade peadirektoraadi peadirektor palus 26. jaanuari 2021. aasta kirjas Ungari valitsusel teavitada teda 2020. aasta kohtuotsuse komisjon vs. Ungari täielikuks täitmiseks võetud meetmetest.

16

Ungari valitsus vastas sellele kirjale 26. veebruaril 2021, märkides, et Röszke ja Tompa transiiditsoon on pärast 14. mai 2020. aasta kohtuotsuse Országos Idegenrendészeti Főigazgatóság Dél‑alföldi Regionális Igazgatóság (C‑924/19 PPU ja C‑925/19 PPU, EU:C:2020:367) kuulutamist suletud. Ungari täitis seega varjupaigataotlejate kinnipidamise osas 2020. aasta kohtuotsust komisjon vs. Ungari.

17

Võimaluse kohta kasutada rahvusvahelise kaitse menetlust ning ebaseaduslikult riigis viibivate kolmandate riikide kodanike väljasaatmise kohta märkis Ungari valitsus, et Ungaril on 2020. aasta kohtuotsuse komisjon vs. Ungari täitmisel liidu õigusest tulenevate kohustuste osas tekkinud „konstitutsiooniline dilemma“. Seetõttu pöördus Ungari valitsus 25. veebruaril 2021 Alkotmánybírósági (Ungari konstitutsioonikohus) poole ja palus kindlaks teha, kas Ungari põhiseadust (Magyarország Alaptörvénye) on võimalik tõlgendada nii, et Ungari saab täita liidu õigusest tulenevat kohustust, mis võib liidu õiguse soovitud toime puudumisel viia selleni, et Ungari territooriumil ebaseaduslikult viibiv kolmanda riigi kodanik elab seal määramata aja jooksul ja kuulub seega faktiliselt tema rahvastiku hulka.

18

Komisjon saatis 9. juunil 2021 Ungarile ametliku kirja (edaspidi „ametlik kiri“), leides, et liikmesriik ei ole võtnud meetmeid 2020. aasta kohtuotsuse komisjon vs. Ungari täitmiseks, ja palus tal esitada ELTL artikli 260 lõike 2 alusel kahe kuu jooksul oma märkused. Ametlikus kirjas viidati selles kohtuotsuses tuvastatud neljale rikkumisele.

19

Ungari valitsus vastas ametlikule kirjale 9. augustil 2021, teatades, et tal ei ole võimalik teha otsust 2020. aasta kohtuotsuse komisjon vs. Ungari täitmisele pööratavuse kohta kuni Alkotmánybíróság (konstitutsioonikohus) lõpetab menetluse, mida on mainitud käesoleva kohtuotsuse punktis 17. Ungari valitsus palus komisjonil seada 2020. aasta kohtuotsuse komisjon vs. Ungari täitmise menetluse jätkamise tingimuseks Alkotmánybírósági (konstitutsioonikohus) menetluse lõpetamine, et „tagada põhiseadusliku dialoogi järgimine“. Nimetatud valitsus märkis ka, et vastupidi sellele, mida väidab komisjon, rõhutades liidu õiguse „piiramatut ülimuslikkust“, on põhiseaduse normidel esimus liidu õiguse ees.

20

Alkotmánybíróság (konstitutsioonikohus) tegi 7. detsembril 2021 otsuse nr 32/2021 (XII.20), milles ta leidis esiteks, et kui Euroopa Liit ei teosta jagatud pädevust tõhusalt, võib Ungari seda pädevust teostada, teiseks, et kui jagatud pädevuse ebapiisava teostamine viib selleni, et rikutakse Ungari territooriumil elavate isikute õigust identiteedile, siis on Ungari riik kohustatud tagama selle õiguse kaitse, ning kolmandaks, et Ungari võõrandamatu õigus määrata kindlaks oma riigi territooriumi terviklikkus, elanikkond, riigi valitsemise kord ja riigi struktuur on osa tema põhiseaduslikust identiteedist.

21

Kuna komisjon leidis, et 2020. aasta kohtuotsust komisjon vs. Ungari ei ole ikka veel täidetud, esitas ta 21. veebruaril 2022 käesoleva hagi.

22

Euroopa Kohtu presidendi 1. aprilli 2022. aasta otsusega peatati menetlus komisjoni taotlusel Euroopa Kohtu kodukorra artikli 55 lõike 1 punkti b alusel. Euroopa Kohtu president otsustas 21. septembri 2022. aasta otsusega, samuti komisjoni taotlusel, kodukorra artikli 55 lõike 2 alusel menetlust jätkata.

23

Komisjon tunnistab kõigepealt, et Röszke ja Tompa transiiditsoon on suletud. Seega ei sisalda hagiavaldus argumente seoses 2020. aasta kohtuotsuses komisjon vs. Ungari tuvastatud teise rikkumisega, mis puudutab rahvusvahelise kaitse taotlejate üldist kinnipidamist neis transiiditsoonides.

24

Samuti, mis puudutab selles kohtuotsuses tuvastatud neljandat rikkumist, nimelt seda, et eirati rahvusvahelise kaitse taotlejate õigust jääda Ungari territooriumile kuni tähtajani, mis on ette nähtud nende õiguse tõhusale õiguskaitsevahendile kasutamiseks, ja kui seda õigust kasutati ette nähtud tähtaja jooksul, siis selle õiguskaitsevahendi üle otsuse tegemiseni puudutab kaebus üksnes muud olukorda kui massilisest sisserändest tingitud kriisiolukord. Nimelt tuvastas Euroopa Kohus 2020. aasta kohtuotsuse komisjon vs. Ungari punktides 290 ja 291 massilisest sisserändest tingitud kriisiolukorras rikkumise üksnes Röszke ja Tompa transiiditsoonis valitseva üldise kinnipidamise süsteemi tõttu, mis nende tsoonide sulgemisega lakkas.

25

Komisjon leiab siiski, et Röszke ja Tompa transiiditsooni sulgemine ei ole piisav, et tagada 2020. aasta kohtuotsuse komisjon vs. Ungari täitmine. Sama kehtib ka varjupaigaseaduse 2020. aasta juuni muudatuste kohta, mis tehti COVID‑19 pandeemia kontekstis 17. juuni 2020. aasta LVIII seaduses hädaolukorra lõpetamisega seotud üleminekunormide ja epidemioloogilise valmisoleku kohta (a veszélyhelyzet megszűnésével összefüggő átmeneti szabályokról és a járványügyi készültségről szóló 2020. évi LVIII. törvény) (Magyar Közlöny 2020/144., edaspidi „2020. aasta seadus“). Need muudatused on nimelt vastuolus liidu õigusega, nagu komisjon väitis kohtuasjas, milles tehti 22. juuni 2023. aasta kohtuotsus komisjon vs. Ungari (sooviavaldus enne varjupaigataotluse esitamist), C‑823/21, edaspidi „2023. aasta kohtuotsus komisjon vs. Ungari, EU:C:2023:504).

26

Ungari valitsus on muide kaudselt tunnistanud 2020. aasta kohtuotsuses komisjon vs. Ungari tuvastatud rikkumiste jätkumist, kuna märkis, et tal ei ole võimalik teha otsust selle kohtuotsuse täitmisele pööratavuse kohta seni, kuni Alkotmánybíróság (konstitutsioonikohus) on teinud käesoleva kohtuotsuse punktis 20 nimetatud otsuse.

27

Esimesena, mis puudutab tegelikku juurdepääsu rahvusvahelise kaitse menetlusele, siis tuleneb 2020. aasta kohtuotsuse komisjon vs. Ungari punktidest 104 ja 106 ning selle kohtuotsuse resolutsiooni punkti 1 esimesest taandest, et Ungari peab selle kohtuotsuse täitmiseks võtma vajalikud meetmed, et kolmandate riikide kodanikud ja kodakondsuseta isikud saaksid tõhusalt kasutada oma õigust esitada rahvusvahelise kaitse taotlus selle territooriumil, sealhulgas riigi piiridel.

28

2020. aasta kohtuotsuse komisjon vs. Ungari täitmiseks on eelkõige vaja, et muudetaks varjupaigaseaduse § 80/J lõiget 1, mille kohaselt võib massilisest sisserändest tingitud kriisiolukorras rahvusvahelise kaitse taotlusi esitada mõne erandiga ainult asjaomastes transiiditsoonides. Ungari ei ole aga seda sätet kehtetuks tunnistanud ega muutnud. Kuna Röszke ja Tompa transiiditsoon on suletud, ei ole Ungari territooriumil võimalik selliseid taotlusi esitada.

29

Lisaks sellele esines ametlikus kirjas määratud tähtaja möödumisel kogu Ungari territooriumil massilisest sisserändest tingitud kriisiolukord. Nimelt pikendas Ungari valitsus 9. märtsi 2016. aasta valitsuse määrust nr 41/2016 massilise sisserände põhjustatud kriisiolukorra väljakuulutamise kohta kogu Ungari territooriumil ning kriisiolukorra väljakuulutamise, esinemise ja lõpetamisega seotud eeskirjade kohta (a tömeges bevándorlás okozta válsághelyzet Magyarország egész területére történő elrendeléséről, valamint a válsághelyzet elrendelésével, fennállásával és megszüntetésével összefüggő szabályokról szóló 41/2016. (III. 9.) Korm. rendelet) (Magyar Közlöny 2016/33.) vastavalt 3. septembri 2021. aasta valitsuse määruse nr 509/2021, millega muudetakse 9. märtsi 2016. aasta valitsuse määrust nr 41/2016 massilise sisserände põhjustatud kriisiolukorra väljakuulutamise kohta kogu Ungari territooriumil ning kriisiolukorra väljakuulutamise, esinemise ja lõpetamisega seotud eeskirjade kohta (a tömeges bevándorlás okozta válsághelyzet Magyarország egész területére történő elrendeléséről, valamint a válsághelyzet elrendelésével, fennállásával és megszüntetésével összefüggő szabályokról szóló 41/2016. (III. 9.) Korm. rendelet módosításáról szóló 509/2021. (IX. 3.) Korm. rendelet) (Magyar Közlöny 2021/162.) artiklile 1 kuni 7. märtsini 2022. Seejärel pikendati massilisest sisserändest tingitud kriisiolukorra õiguslikku regulatsiooni vähemalt 7. märtsini 2024.

30

2020. aasta seaduses on omakorda piirdutud eraldi transiidikorra kehtestamisega seoses COVID-19 pandeemiaga. Seda seadust ei saa igal juhul käsitada 2020. aasta kohtuotsuse komisjon vs. Ungari täitmise meetmena, kuna see on vastu võetud enne selle kohtuotsuse kuulutamist nimetatud pandeemiaga seotud erilises kontekstis ning esialgu ainult kuni 31. detsembrini 2020 ette nähtud kohaldamisega, enne kui seda pikendati kuni 31. detsembrini 2023.

31

Peale selle ei väida Ungari, et 2020. aasta seaduse eesmärk on täita 2020. aasta kohtuotsust komisjon vs. Ungari. Seega ei riku Ungari kaitseõigusi käesolevas asjas asjaolu, et Ungari varjupaigasüsteemi keerukuse tõttu toimus selle seaduse suhtes menetlus ELTL artikli 258 alusel kohtuasjas, milles tehti 2023. aasta kohtuotsus komisjon vs. Ungari.

32

Teisena, mis puudutab ebaseaduslikult Ungaris viibivate kolmandate riikide kodanike väljasaatmist, siis riigipiiriseaduse § 5 lõiget 1b ei ole kehtetuks tunnistatud ega muudetud. Seega võimaldavad Ungari riigisisesed õigusnormid tema territooriumil ebaseaduslikult viibivaid kolmandate riikide kodanikke jätkuvalt välja saata, välja arvatud need, keda kahtlustatakse süüteo toimepanemises, ning see on vastuolus 2020. aasta kohtuotsuse komisjon vs. Ungari punktidega 253 ja 254 ning selle resolutsiooni punkti 1 neljanda taandega. Seoses sellega selgub Ungari politsei veebisaidilt, et Ungari ei ole lõpetanud tema territooriumil ebaseaduslikult viibivate kolmandate riikide kodanike väljasaatmist, mida see liikmesriik ei ole vaidlustanud.

33

Kolmandana väidab komisjon muus olukorras kui massilisest sisserändest tingitud kriisiolukorras olevate rahvusvahelise kaitse taotlejate õiguse kohta jääda Ungari territooriumile, et Ungari ei ole muutnud varjupaigaseaduse § 5 lõike 1 punkti a, mis on kohaldatav muus olukorras kui massilisest sisserändest tingitud kriisiolukord.

34

Järelikult on Ungari õiguses riigi territooriumile edasijäämise õiguse kasutamiseks kehtestatud tingimused, mis on ette nähtud direktiivi 2013/32 artikli 46 lõikes 5, jätkuvalt „hägusad“ vastupidi sellele, mida on nõutud 2020. aasta kohtuotsuse komisjon vs. Ungari punktides 288 ja 289 ning selle resolutsiooni punkti 1 neljandas taandes. Selle kohtuotsuse punkte 297–301 arvesse võttes on vaja muuta riigisiseseid õigusnorme, kuna Euroopa Kohtu tuvastatud rikkumine puudutab liidu õiguse mittenõuetekohast ülevõtmist Ungari õiguskorda, mitte liidu õigusega vastuolus olevat praktikat.

35

Ungari palub Euroopa Kohtul jätta hagi rahuldamata, tunnistades selle vastuvõetamatuks osas, mis puudutab juurdepääsu rahvusvahelise kaitse menetlusele, ja ülejäänud osas põhjendamatuks.

36

Kõigepealt leiab Ungari, et 2020. aasta kohtuotsuse komisjon vs. Ungari „kesksed osad“ ei ole enam asjakohased, kuna Röszke ja Tompa transiiditsoon ei ole alates 20. maist 2020 enam kasutuses. Rändeolukorra areng Lääne‑Balkani piirkonnas ja Ukrainast pärit ümberasustatud isikute suur arv muudab komisjoni argumendid asjakohatuks ja põhjendamatuks.

37

Mis puudutab esimesena võimalust osaleda rahvusvahelise kaitse menetluses, siis on hagi vastuvõetamatu.

38

Kõik 2020. aasta kohtuotsuses komisjon vs. Ungari Röszke ja Tompa transiidipunkti kohta tehtud järeldused on nende sulgemise tõttu kaotanud oma eseme. Ei oleks mõtet rääkida rahvusvahelise kaitse menetluse kasutamise võimaluste „piiramistest“ neis transiiditsoonides, kuna neis ei ole enam võimalik esitada taotlusi, mida on „piiratud arv“.

39

Ungari õigusnormid sisaldavad küll jätkuvalt sätteid transiiditsoonide kohta, kuid need sätted ei ole 2020. aasta seaduse jõustumise tõttu alates 26. maist 2020 kohaldatavad. Selle seadusega kehtestati üleminekukord, millega tehakse erand varjupaigaseadusest, mille kohaselt sõltub juurdepääs rahvusvahelise kaitse menetlusele Ungari territooriumil eelneva menetluse algatamisest Ungari diplomaatilises esinduses kolmandas riigis.

40

Kuna aga 2020. aasta seaduse kooskõla direktiivi 2013/32 artikliga 6 on kohtuasja, milles tehti 2023. aasta kohtuotsus komisjon vs. Ungari, ese, ei saa komisjon sama väidetava rikkumise suhtes paralleelselt algatada ELTL artikli 260 lõike 2 alusel teist menetlust, ilma et ta eiraks Ungari kaitseõigusi ja õiguskindluse põhimõtet.

41

Sellega seoses väidab Ungari, et on põhjendatud, et Euroopa Kohus analüüsib seda seadust ELTL artikli 258 menetluslikus raamistikus, kuna see kuulub uude konteksti, mida 2020. aasta kohtuotsuses komisjon vs. Ungari ei analüüsitud. Kohtuasi, milles tehti 2023. aasta kohtuotsus komisjon vs. Ungari, puudutab siiski ka küsimust, kas endiselt esineb 2020. aasta kohtuotsuses komisjon vs. Ungari tuvastatud direktiivi 2013/32 artikli 6 rikkumine. Järelikult, kui Euroopa Kohus peaks käesolevas kohtuasjas tuvastama liikmesriigi kohustuste rikkumise, ei saa ELTL artikli 258 alusel algatatud menetluses Ungari esitatud argumendid direktiivi 2013/32 artikli 6 rikkumise kohta mõju avaldada, mis kahjustaks Ungari kaitseõigusi selles kohtuasjas.

42

Lisaks ei ole hagiavalduses esitatud nende sätete sisu, mis on vastu võetud pärast 2020. aasta kohtuotsuse komisjon vs. Ungari kuulutamist, mis takistab Euroopa Kohtul sisulise otsuse tegemist.

43

Teise võimalusena väidab Ungari, et hagi see osa ei ole põhjendatud. Esiteks on Ungari seadusandja võtnud vastu õigusnormid, mis kalduvad kõrvale varjupaigaseaduse §-st 80/J. Teiseks on 2020. aasta kohtuotsuses komisjon vs. Ungari sõnaselgelt mainitud Röszke ja Tompa transiiditsooni käsitlevaid õigusnorme ja praktikat. Olukorda, mida analüüsiti 2020. aasta kohtuotsuse komisjon vs. Ungari selles osas, ei ole aga enam olemas.

44

Teisena, mis puudutab ebaseaduslikult riigis viibivate kolmandate riikide kodanike väljasaatmist väljapoole piiri piirdeaeda, siis riigipiiriseaduse artikli 5 lõike 1b jõusse jätmine on põhjendatud suureneva rändesurvega Lääne-Balkani rändeteele ja suure hulga Ukrainast pärit pagulastega alates 2022. aasta veebruarist. Lisaks tuleb enne selle sätte muutmist oodata, kuni tehakse Alkotmánybírósági (konstitutsioonikohus) otsus kohtuasjas, mis oli menetluse kirjaliku osa lõpetamise kuupäeval pooleli ning mis käsitleb Fővárosi Törvényszéki (Pealinna Budapesti kohus, Ungari) taotlusel kõnealuse sätte kooskõla põhiseadusega.

45

Kolmandana leidis Euroopa Kohus rahvusvahelise kaitse taotlejate õiguse kohta jääda Ungari territooriumile muus olukorras kui massilisest sisserändest tingitud kriisiolukord 2020. aasta kohtuotsuses komisjon vs. Ungari, et Ungari territooriumile jäämise õigusele võib kehtestada varjupaigaseaduse § 5 lõike 1 punkti a raames tingimusi.

46

Samas ei ole asjaomaste õigusnormidega kehtestatud võimalust, mis on ette nähtud vabatahtlikkuse aluse, seada sellele territooriumile jäämise õigusele tingimusi. Seetõttu ei ole vaja uuesti õigusakte vastu võtta. Praktikas ei tee Ungari ametiasutused väljasaatmise korraldust enne, kui varjupaigataotluse tagasilükkamise otsus ei ole jõustunud. Sellega seoses ei ole komisjon viidanud ühelegi haldus- või kohtulahendile, mis selle järelduse kahtluse alla seaks.

47

Ungari leiab, et hagi on vastuvõetamatu osas, milles see puudutab juurdepääsu rahvusvahelise kaitse menetlusele.

48

Esimesena, väites, et Röszke ja Tompa transiiditsooni sulgemise tõttu ei olnud 2020. aasta kohtuotsuses komisjon vs. Ungari nende transiiditsoonide kohta tuvastatu ese ja kuna 2020. aasta seadusega kehtestati üleminekukord, mis kaldub kõrvale varjupaigaseadusest, väidab Ungari sisuliselt, et ta võttis meetmed, mis on vajalikud selle kohtuotsuse täitmiseks seoses juurdepääsuga rahvusvahelise kaitse menetlusele; see argument ei puuduta aga mitte hagi vastuvõetavuse, vaid selle põhjendatuse analüüsi.

49

Teisena tuleb tagasi lükata argumendid, et kohtuasjas, milles tehti 2023. aasta kohtuotsus komisjon vs. Ungari, paralleelselt esitatud küsimuste tõttu on rikutud õiguskindluse põhimõtet ja Ungari kaitseõigusi, kuna selle kohtuasja kohta tehti jõustunud kohtuotsus, mis on lõplik.

50

Kolmandana heidab Ungari komisjonile ette, et viimane ei esitanud oma hagiavalduses 2020. aasta seaduse sätete sisu.

51

Kodukorra artikli 120 punkti c käsitlevast väljakujunenud kohtupraktikast tuleneb, et hagiavalduses peab olema selgelt ja täpselt märgitud hagi ese ja see peab sisaldama lühiülevaadet väidetest, et võimaldada kostjal enda kaitseks valmistuda ning Euroopa Kohtul kontrolli teostada. Sellest tuleneb eelkõige, et põhilised faktilised ja õiguslikud asjaolud, mis on hagi aluseks, peavad ühtselt ja arusaadavalt järelduma hagiavalduse tekstist endast (21. detsembri 2023. aasta kohtuotsus komisjon vs. Taani (maksimaalne parkimisaeg), C‑167/22, EU:C:2023:1020, punkt 25 ja seal viidatud kohtupraktika).

52

Käesoleval juhul on need nõuded täidetud. Nimelt tõi komisjon oma hagiavalduses järjekindlalt ja täpselt välja põhjused, miks ta leidis, et Ungari ei ole võtnud vajalikke meetmeid, et tagada 2020. aasta kohtuotsuse komisjon vs. Ungari täitmine. Komisjon mainis eelkõige varjupaigaseadusesse tehtud muudatusi 2020. aasta juunis COVID-19 pandeemia kontekstis, täpsustades, et tema arvates ei ole nende sätete tulemus, et täidetakse 2020. aasta kohtuotsust komisjon vs. Ungari, ning nagu ta väitis kohtuasjas, milles tehti 2023. aasta kohtuotsus komisjon vs. Ungari, on need liidu õigusega vastuolus.

53

Seega võimaldab hagiavaldus Ungaril ja Euroopa Kohtul täpselt mõista komisjoni seisukohta, mis on vajalik tingimus selleks, et see liikmesriik saaks tõhusalt esitada oma vastuväited ja Euroopa Kohus saaks kontrollida, kas liikmesriik on võtnud meetmed, mis on vajalikud 2020. aasta kohtuotsuse komisjon vs. Ungari täitmiseks.

54

Eeltoodut arvestades tuleb järeldada, et hagi on vastuvõetav.

55

ELTL artikli 260 lõikes 2 on sätestatud, et kui komisjon on arvamusel, et asjasse puutuv liikmesriik ei ole võtnud vajalikke meetmeid sellise kohtuotsuse täitmiseks, milles Euroopa Kohus on tunnistanud, et liikmesriik ei ole täitnud aluslepingutest tulenevat kohustust, võib ta pärast seda, kui on andnud sellele liikmesriigile võimaluse esitada oma märkused, anda asja kohtusse, näidates ära põhisumma või karistusmakse suuruse, mida ta peab asjaoludele vastavaks ja mille asjasse puutuv liikmesriik peab tasuma.

56

Selle hindamisel, kas tegemist on liikmesriigi kohustuste rikkumisega ELTL artikli 260 lõike 2 tähenduses, tuleb võtta aluseks kuupäev, mil lõppeb selle sätte alusel esitatud ametlikus kirjas määratud tähtaeg (14. detsembri 2023. aasta kohtuotsus komisjon vs. Rumeenia (prügila sulgemine), C‑109/22, EU:C:2023:991, punkt 37 ja seal viidatud kohtupraktika).

57

Sellega seoses tuleb märkida, et asjaomase liikmesriigi ametiasutused, kes osalevad seadusandliku võimu teostamises, on kohustatud muutma riigisiseseid õigusnorme, mille kohta on tehtud liikmesriigi kohustuste rikkumise tuvastanud kohtuotsus, nii et need vastaksid liidu õiguse nõuetele (vt selle kohta 13. juuli 2023. aasta kohtuotsus YP jt (puutumatuse äravõtmine ja kohtuniku peatamine), C‑615/20 ja C‑671/20, EU:C:2023:562, punkt 57 ja seal viidatud kohtupraktika).

58

Samuti tuleb meenutada, et liikmesriigi kohustuste rikkumist tuvastava kohtuotsuse resolutsioon, milles kirjeldatakse Euroopa Kohtu tuvastatud rikkumist, on erilise tähtsusega nende meetmete kindlaksmääramisel, mida see liikmesriik peab selle kohtuotsuse täielikuks täitmiseks võtma. Nimetatud kohtuotsuse resolutsiooni tuleb mõista sama kohtuotsuse põhjendusi silmas pidades (vt selle kohta 22. oktoobri 2013. aasta kohtuotsus komisjon vs. Saksamaa, C‑95/12, EU:C:2013:676, punktid 37 ja 40 ning seal viidatud kohtupraktika).

59

Käesoleval juhul otsustas Euroopa Kohus 2020. aasta kohtuotsuses komisjon vs. Ungari, et Ungari on rikkunud oma kohustusi, mis puudutavad esiteks juurdepääsu rahvusvahelise kaitse menetlusele, teiseks rahvusvahelise kaitse taotlejate kinnipidamist Röszke ja Tompa transiiditsoonis, kolmandaks ebaseaduslikult riigis viibivate kolmandate riikide kodanike väljasaatmist ning neljandaks rahvusvahelise kaitse taotlejate õigust jääda Ungari territooriumile kuni nende õiguse tõhusale õiguskaitsevahendile kasutamiseks ette nähtud tähtaja möödumiseni ning kui seda õigust kasutati ette nähtud tähtaja jooksul, siis kuni õiguskaitsevahendi üle otsuse tegemiseni.

60

Kõigepealt tuleb märkida, et komisjoni hagiavaldus ei puuduta rahvusvahelise kaitse taotlejate kinnipidamist Röszke ja Tompa transiiditsoonis ning rahvusvahelise kaitse taotlejate õiguse puhul jääda Ungari territooriumile käsitleb see hagi üksnes muud olukorda kui massilisest sisserändest tingitud kriisiolukord.

61

Esimesena, mis puudutab juurdepääsu rahvusvahelise kaitse menetlusele, siis kõnealuse rikkumise kirjeldus nähtub 2020. aasta kohtuotsuse komisjon vs. Ungari resolutsiooni punkti 1 sissejuhatavast tekstist ja esimesest taandest.

62

Resolutsiooni punkti 1 sissejuhatavast tekstist nähtub, et kõnealune rikkumine seisneb Ungari direktiivi 2013/32 artiklist 6 tulenevate kohustuste rikkumises.

63

See rikkumine tuvastati nimetatud resolutsiooni punkti 1 esimeses taandes mainitud olukorra tõttu, milleks on, et korraga on esiteks kehtestatud nõue, et Serbiast saabuvate kolmandate riikide kodanike või kodakondsuseta isikute esitatud rahvusvahelise kaitse taotlused tuleb esitada Röszke ja Tompa transiiditsoonis, ning teiseks esineb väljakujunenud ja üldine haldustava, mis piirab drastiliselt nende taotlejate arvu, kellel on lubatud iga päev neisse transiiditsoonidesse siseneda.

64

Seoses sellega otsustas Euroopa Kohus nimelt selle kohtuotsuse punktis 106, et direktiivi 2013/32 artikkel 6 kohustab liikmesriike tagama, et asjaomased isikud saaksid tõhusalt kasutada õigust esitada rahvusvahelise kaitse taotlus, sealhulgas nende piiridel, niipea kui nad on selleks soovi väljendanud, nii et see taotlus registreeritaks ja selle saaks ametlikult esitada ja läbi vaadata selles direktiivis sätestatud tähtaegu järgides. Nagu on tõdetud selle kohtuotsuse punktis 104, on selle direktiivi ja eelkõige selle artikli 6 lõike 1 eesmärk tagada rahvusvahelise kaitse menetluse tegelik, lihtne ja kiire kättesaadavus.

65

Seega, mis puudutab juurdepääsu rahvusvahelise kaitse menetlusele, siis on selle kohtuotsuse täitmiseks vaja, et Ungari võtaks kõik vajalikud meetmed, et tagada rahvusvahelise kaitse menetluse tegelik, lihtne ja kiire kättesaadavus.

66

Ungari ei olnud aga ametlikus kirjas määratud tähtaja lõppemise kuupäeval, st 9. augustil 2021, seda nõuet täitnud.

67

Seoses sellega ei ole vastupidi Ungari väidetele Röszke ja Tompa transiiditsooni sulgemine piisav, et tagada tegelik, lihtne ja kiire juurdepääs rahvusvahelise kaitse menetlusele. Nimelt ei ole poolte vahel vaidlust selles, et ametlikus kirjas määratud tähtaja lõppemise kuupäeval kohaldati rahvusvahelise kaitse menetluse suhtes 2020. aasta seadusest tulenevat korda.

68

Euroopa Kohus sedastas seoses selle küsimusega 2023. aasta kohtuotsuse komisjon vs. Ungari resolutsiooni punktis 1, et kuna Ungari on seadnud Ungari territooriumil, sealhulgas selle liikmesriigi piiridel, viibivate kolmandate riikide kodanike ja kodakondsuseta isikute võimaluse esitada rahvusvahelise kaitse taotlus sõltuvusse sellest, et eelnevalt on esitatud sooviavaldus kolmandas riigis asuvale Ungari saatkonnale ja et neile on väljastatud reisidokument, mis võimaldab neil Ungari territooriumile siseneda, siis on Ungari rikkunud kohustusi, mis tulenevad direktiivi 2013/32 artiklist 6.

69

Kohtuotsuse punktidest 8–13 ja 37 nähtub, et see järeldus puudutab 2020. aasta seaduse sätteid, mis käsitlevad juurdepääsu rahvusvahelise kaitse menetlusele ja mille kohaldamist ei saa seega pidada 2020. aasta kohtuotsuse komisjon vs. Ungari nõuetekohaseks täitmiseks.

70

Tuleb täpsustada, et meetmed, mis on vajalikud liikmesriigi kohustuste rikkumist tuvastava Euroopa Kohtu otsuse täitmiseks, peavad tingimata olema kooskõlas liidu õigusnormidega, mille rikkumine selles kohtuotsuses tuvastati, st käesoleval juhul direktiivi 2013/32 artikliga 6, ja võimaldama neid sätteid õigesti kohaldada. Nagu Euroopa Kohus aga 2023. aasta kohtuotsuses komisjon vs. Ungari otsustas, ei ole see käesoleval juhul nii 2020. aasta seaduse sätete puhul, mis käsitlevad juurdepääsu rahvusvahelise kaitse menetlusele.

71

Neil asjaoludel tuleb tõdeda, et Ungari ei ole võtnud vajalikke meetmeid 2020. aasta kohtuotsuse komisjon vs. Ungari täitmiseks osas, mis puudutab juurdepääsu rahvusvahelise kaitse menetlusele.

72

Teisena tõdes Euroopa Kohus ebaseaduslikult Ungaris viibivate kolmandate riikide kodanike väljasaatmise kohta 2020. aasta kohtuotsuse komisjon vs. Ungari resolutsiooni punkti 1 kolmandas taandes, et lubades välja saata kõik tema territooriumil ebaseaduslikult viibivad kolmanda riigi kodanikud, välja arvatud need, keda kahtlustatakse süüteo toimepanemises, järgimata direktiivi 2008/115 artiklis 5, artikli 6 lõikes 1, artikli 12 lõikes 1 ja artikli 13 lõikes 1 ette nähtud menetlusi ja tagatisi, on Ungari rikkunud neist sätetest tulenevaid kohustusi.

73

Ungari ei vaidle vastu sellele, et riigipiiriseaduse § 5 lõige 1b, mida on selle kohtuotsuse punktis 254 nimetatud kui seda järeldust õigustavat riigisisest sätet, oli ametlikus kirjas määratud tähtaja möödumisel ehk 9. augustil 2021 endiselt jõus. Ungari peab seda olukorda siiski põhjendatuks rändesurve tõttu Lääne‑Balkani rändeteele ja Ukrainast pärit ümberasustatud isikute arvu tõttu.

74

Liikmesriik ei saa aga tugineda praktilistele, halduslikele, rahalistele või riigisisestele raskustele, et õigustada liidu õigusest tulenevate kohustuste täitmata jätmist (vt selle kohta 8. juuni 2023. aasta kohtuotsus komisjon vs. Slovakkia (õigus lõpetada leping tasuta), C‑540/21, EU:C:2023:450, punkt 86 ja seal viidatud kohtupraktika).

75

Kolmandana on rahvusvahelise kaitse taotlejate õiguse kohta jääda muus olukorras kui massilisest sisserändest tingitud kriisiolukord Ungari territooriumile kuni nende õiguse tõhusale õiguskaitsevahendile kasutamiseks ette nähtud tähtaja lõpuni, ja kui seda õigust kasutati ette nähtud tähtaja jooksul, siis kuni õiguskaitsevahendi üle otsuse tegemiseni, 2020. aasta kohtuotsuses komisjon vs. Ungari tuvastatud, et Ungari on rikkunud direktiivi 2013/32 artikli 46 lõikest 5 tulenevaid kohustusi, nagu nähtub selle kohtuotsuse resolutsiooni punkti 1 neljandast taandest.

76

See järeldus põhineb nimetatud kohtuotsuse punktides 289 ja 301 esitatud tõdemusel, et kui liikmesriik otsustab kehtestada oma territooriumile jäämise õiguse kasutamise tingimused, nagu see on sätestatud direktiivi 2013/32 artikli 46 lõikes 5, peavad need olema määratletud piisavalt selgelt ja täpselt, et rahvusvahelise kaitse taotleja oleks teadlik selle õiguse täpsest ulatusest ning et ta saaks hinnata, kas need tingimused on kooskõlas eelkõige direktiividega 2013/32 ja 2013/33.

77

Sama kohtuotsuse punktist 297 nähtub, et Ungari seisukohast seisnevad varjupaigaseaduse § 5 lõikes 1 viidatud tingimused selles, et asjaomane isik vastaks seaduses määratletud taotleja staatusele ja täidaks ka, juhul kui see on tema suhtes kehtestatud, kohustust elada kindlaksmääratud kohas.

78

Esiteks, nagu on tõdetud 2020. aasta kohtuotsuse komisjon vs. Ungari punktis 298, ei ole Ungari viidanud varjupaigaseaduse sättele, milles oleks täpselt ette nähtud, et õigus jääda liikmesriigi territooriumile sõltub elukohatingimuse täitmisest.

79

Teiseks, nagu on tõdetud selle kohtuotsuse punktis 300, võimaldab tingimus, mille kohaselt tuleb järgida seaduses määratletud rahvusvahelise kaitse taotleja seisundi kohta ette nähtut ja mis Ungari enda väidete kohaselt kehtib ka varjupaigaseaduse § 5 lõike 1 punktist a tuleneva riigis viibimise õiguse suhtes, erinevaid tõlgendusi ning viitab muudele tingimustele, mida see liikmesriik ei ole kindlaks määranud.

80

Seega nõuab 2020. aasta kohtuotsuse komisjon vs. Ungari täitmine kõnealuse rikkumisega seoses riigisiseste õigusnormide muutmist, sõltumata asjaolust, millele viitas Ungari, et praktikas ei anna Ungari ametiasutused väljasaatmise korraldust enne, kui varjupaigataotluse rahuldamata jätmise asutuste otsus ei ole jõustunud.

81

Sellega seoses tuleb meenutada, et pelka halduspraktikat, mis võib haldusasutuse suval muutuda ja mida ei ole piisavalt avalikustatud, ei saa pidada liidu õigusest tulenevate kohustuste nõuetekohaseks täitmiseks (24. oktoobri 2013. aasta kohtuotsus komisjon vs. Hispaania, C‑151/12, EU:C:2013:690, punkt 36 ja seal viidatud kohtupraktika).

82

Ametlikus kirjas määratud tähtaja lõppemise kuupäeval ehk 9. augustil 2021 oli varjupaigaseaduse § 5 lõike 1 punkt a aga endiselt jõus, ilma et seda oleks muudetud, millele Ungari vastu ei vaidle.

83

Kõike eeltoodut arvestades tuleb tõdeda, et kuna Ungari ei ole võtnud kõiki vajalikke meetmeid 2020. aasta kohtuotsuse komisjon vs. Ungari täitmiseks, on Ungari rikkunud ELTL artikli 260 lõikest 1 tulenevaid kohustusi.

84

Leides, et Ungari ei ole ikka veel täitnud 2020. aasta kohtuotsust komisjon vs. Ungari, palub komisjon Euroopa Kohtul mõista sellelt liikmesriigilt välja põhisumma 5468,45 eurot, mis korrutatakse päevade arvuga, mis möödusid selle kohtuotsuse kuulutamise kuupäevast kuni kas selle kohtuotsuse Ungari poolt täitmise kuupäevani või käesoleva kohtuotsuse kuulutamiseni, kui viimati nimetatud kuupäev on varasem kui 2020. aasta kohtuotsuse komisjon vs. Ungari täitmise kuupäev, kusjuures minimaalne põhisumma peaks olema 1044000 eurot.

85

Samuti palub see institutsioon Euroopa Kohtul mõista Ungarilt välja karistusmakse 16393,16 eurot päevas alates käesoleva kohtuotsuse kuulutamisest kuni Ungari poolt 2020. aasta kohtuotsuse komisjon vs. Ungari täitmise kuupäevani.

86

Viidates oma 12. detsembri 2005. aasta teatisele SEK(2005) 1658 „[ELTL artikli 260] rakendamine“, mida on ajakohastatud eelkõige komisjoni 13. aprilli 2021. aasta teatisega „Ühendkuningriigi väljaastumisest tulenev korrektsioon rikkumismenetluses komisjoni poolt Euroopa Liidu Kohtule esildatava põhisumma ja karistusmakse arvutamises“ (ELT 2021, C 129, lk 1), teeb komisjon ettepaneku, et käesoleva kohtuotsuse punktis 84 nimetatud põhisumma määrataks kindlaks, korrutades standardse kindla suurusega summa 895 eurot raskusteguriga. Saadud tulemus korrutatakse teguriga „n“, milles on eelkõige arvesse võetud asjaomase liikmesriigi maksevõimet, ja päevade arvuga, mil kõnealune rikkumine kestab. Mis puudutab käesoleva kohtuotsuse punktis 85 nimetatud karistusmakse päevamäära arvutamist, siis määratakse standardse kindla suurusega summaks 2683 eurot päevas ning see tuleb korrutada selle raskusteguriga, kestusteguriga ja nimetatud teguriga „n“.

87

Esimesena, mis puudutab kõnealuse rikkumise raskust, siis teeb komisjon ettepaneku kohaldada skaalal 1–20 raskustegurit 13.

88

Komisjoni seisukohast on kõnealuste rikkumiste esemeks olevad liidu õigusnormid väga olulised. Esiteks on direktiivi 2013/32 artiklid 6 ja 46 olulised, et tagada Genfis 28. juulil 1951 alla kirjutatud ja 22. aprillil 1954 jõustunud pagulasseisundi konventsiooniga (United Nations Treaty Series, 189. kd, lk 150, nr 2545 (1954)), mida on täiendatud 31. jaanuaril 1967 New Yorgis sõlmitud ja 4. oktoobril 1967 jõustunud pagulasseisundi protokolliga, samuti Euroopa Liidu põhiõiguste hartaga (edaspidi „harta“) tagatud õiguste, eelkõige varjupaigaõiguse, tagasi- ja väljasaatmise lubamatuse põhimõtte ja õiguse tõhusale õiguskaitsevahendile järgmine. Teiseks puudutab rikkumine, mis on seotud ebaseadusliku väljasaatmisega, mitut direktiivi 2008/115 põhisätet.

89

2020. aasta kohtuotsuse komisjon vs. Ungari täitmata jätmisel oleks märkimisväärne mõju avalikule huvile ja erihuvidele. Esiteks märgib komisjon, et alates 2015. aastast on ta Ungari vastu algatanud varjupaiga valdkonnas seitse rikkumismenetlust, millest neli on esitatud Euroopa Kohtule. Liidu õiguse jätkuv järgimata jätmine võib luua pretsedendi teiste liikmesriikide jaoks ja kahjustada Euroopa ühist varjupaigasüsteemi, kandes vastutuse rahvusvahelise kaitse taotlejate vastuvõtmise eest üle teistele liikmesriikidele ja tugevdades ebaseaduslikku inimkaubandust. Teiseks on kõnealustel rikkumistel tõsine mõju kolmandate riikide kodanikele.

90

Lisaks tuvastab komisjon raskendavad asjaolud. Ungari ei teinud selle institutsiooniga kohtueelses menetluses koostööd, kuivõrd ta ei viidanud liidu õigusega vastuolus olevaks tunnistatud sätete ühelegi muudatusele või kehtetuks tunnistamisele. Peale selle on liidu rände- ja varjupaigaõiguse korduvad rikkumised, liidu õiguse esimuse põhimõtte ilmselge eiramine ja sõnaselge keeldumine täita Euroopa Kohtu otsust äärmiselt olulised raskendavad tegurid.

91

Teisena, mis puudutab rikkumise kestust, siis teeb komisjon ettepaneku kohaldada skaalal 1–3 kestustegurit 1, võttes arvesse kümne kuu pikkust ajavahemikku kohtuotsuse komisjon vs. Ungari kuulutamise ja selle kuupäeva vahel, mil see institutsioon otsustas pöörduda Euroopa Kohtusse, mis on 12. november 2021.

92

Kolmandana, mis puudutab tegurit „n“, võttes samas teadmiseks 20. jaanuari 2022. aasta kohtuotsuses komisjon vs. Kreeka (riigiabi tagasinõudmine – ferronikkel) (C‑51/20, EU:C:2022:36) antud juhised, millest nähtub, et asjaomase liikmesriigi sisemajanduse koguprodukt (SKP) on peamine tegur, samas kui selle institutsioonilise kaalu arvessevõtmine ei ole hädavajalik, tugineb komisjon oma hagis siiski käesoleva kohtuotsuse punktis 86 nimetatud teatistes esitatud teguritele. Selles kontekstis teeb komisjon ettepaneku määrata Ungari puhul teguriks „n“ 0,47.

93

Ungari leiab, et komisjon hindas kõnealuse rikkumise raskust valesti, kuna ta ei võtnud arvesse Röszke ja Tompa transiiditsooni sulgemist, Ungari uusi varjupaigaeeskirju, ebaseadusliku rände kasvavat survet ja Venemaa Ukraina‑vastase agressiooni tagajärgi. Täpsemalt on nende transiiditsoonide sulgemise tõttu Ungarile etteheidetav rikkumine palju piiratum kui kohtuasjas, milles tehti 2020. aasta kohtuotsus komisjon vs. Ungari, mis peaks olema kõnealuse rikkumise raskuse hindamisel põhiline kaalutlus. Lisaks ei saa menetluse tõttu kohtuasjas, milles tehti 2023. aasta kohtuotsus komisjon vs. Ungari, selle rikkumise raskuse hindamisel arvesse võtta küsimust, kas 2020. aasta seaduse sätted on kooskõlas direktiivi 2013/32 artikliga 6.

94

Lisaks leiab Ungari, et ta ei ole rikkunud liidu õiguse esimuse põhimõtet. Sellega seoses ei saa menetluse algatamist Ungari põhiseaduse järgimise tagamiseks Alkotmánybíróságis (konstitutsioonikohus), mida on mainitud käesoleva kohtuotsuse punktis 17, pidada raskendavaks asjaoluks. Ungari valitsus ei seadnud 2020. aasta kohtuotsuse komisjon vs. Ungari täitmist sõltuvusse Alkotmánybírósági (konstitutsioonikohus) otsusest, mida on mainitud käesoleva kohtuotsuse punktis 20, vaid lihtsalt ootas seda otsust. Samuti ei keeldunud see valitsus sõnaselgelt täitmast 2020. aasta kohtuotsust komisjon vs. Ungari, vaid võttis vastupidi komisjonile lihtsalt arvesse väliseid asjaolusid.

95

Lõpuks palub Ungari, viidates 30. mai 2013. aasta kohtuotsuse komisjon vs. Rootsi (C‑270/11, EU:C:2013:339) punktile 55, Euroopa Kohtul võtta kergendava asjaoluna arvesse asjaolu, et Ungari ei ole kuni käesoleva ajani kunagi jätnud Euroopa Kohtu otsust täitmata.

96

Kõigepealt tuleb meenutada, et ELTL artikli 260 lõikes 2 ette nähtud menetluse eesmärk on ajendada oma kohustusi rikkunud liikmesriiki täitma liikmesriigi kohustuste rikkumise tuvastanud kohtuotsust ja seega tagada liidu õiguse tõhus kohaldamine ning et nimetatud sättes ette nähtud meetmete ehk karistusmakse ja põhisummaga taotletakse mõlemaga sama eesmärki (14. detsembri 2023. aasta kohtuotsus komisjon vs. Rumeenia (prügila sulgemine), C‑109/22, EU:C:2023:991, punkt 50 ja seal viidatud kohtupraktika).

97

Samuti olgu meenutatud, et Euroopa Kohus peab tema menetluses olevas igas kohtuasjas juhtumi asjaolusid arvestades ning tema hinnangul vajalikust veenvuse ja hoiatavuse määrast lähtudes kindlaks määrama asjakohased rahalised sanktsioonid muu hulgas selleks, et ära hoida liidu õiguse sarnaste rikkumiste kordumine (14. detsembri 2023. aasta kohtuotsus komisjon vs. Rumeenia (prügila sulgemine), C‑109/22, EU:C:2023:991, punkt 51 ja seal viidatud kohtupraktika).

98

Väljakujunenud kohtupraktika kohaselt tuleb igal konkreetsel juhtumil põhisumma välja mõista ja selle suurus vajaduse korral kindlaks määrata lähtuvalt kõigist tähtsust omavatest asjaoludest, mis puudutavad nii tuvastatud rikkumise tunnuseid kui ka selle liikmesriigi enda suhtumist, keda ELTL artikli 260 alusel algatatud menetlus puudutab. See säte annab Euroopa Kohtule ulatusliku kaalutlusõiguse otsustada, kas selline karistus määrata või mitte, ja vajaduse korral määrata kindlaks selle suurus (14. detsembri 2023. aasta kohtuotsus komisjon vs. Rumeenia (prügila sulgemine), C‑109/22, EU:C:2023:991, punkt 78 ja seal viidatud kohtupraktika).

99

Käesolevas asjas osutavad kõik õiguslikud ja faktilised asjaolud, mille põhjal on tuvastatud liikmesriigi kohustuste rikkumine, sellele, et tulevikus analoogiliste liidu õiguse rikkumiste kordumise tõhusaks ärahoidmiseks on vaja võtta selline meede nagu põhisumma väljamõistmine.

100

Ühtlasi peab Euroopa Kohus oma kaalutlusõigust kasutades määrama põhisumma nii, et see oleks ühest küljest asjaoludele vastav ning teisest küljest tuvastatud rikkumisega proportsionaalne (vt selle kohta 14. detsembri 2023. aasta kohtuotsus komisjon vs. Rumeenia (prügila sulgemine), C‑109/22, EU:C:2023:991, punkt 80 ja seal viidatud kohtupraktika).

101

Asjakohaste tegurite hulka kuuluvad sellised asjaolud nagu tuvastatud rikkumise raskus ja kestus ning asjaomase liikmesriigi maksevõime (vt selle kohta 14. detsembri 2023. aasta kohtuotsus komisjon vs. Rumeenia (prügila sulgemine), C‑109/22, EU:C:2023:991, punkt 81 ja seal viidatud kohtupraktika).

102

Esimesena, mis puudutab kõnealuste rikkumiste raskust, siis Euroopa Kohtu otsuse pikaajaline täitmata jätmine kujutab endast iseenesest õigusel rajanevas liidus seaduslikkuse põhimõtte ja seadusjõu rasket rikkumist.

103

Sellega seoses ei ole Ungari vaatamata Röszke ja Tompa transiiditsooni sulgemisele võtnud meetmeid, mis on vajalikud 2020. aasta kohtuotsuse komisjon vs. Ungari täitmiseks seoses selle kohtuotsuse mitme põhilise küsimusega, milleks on juurdepääs rahvusvahelise kaitse menetlusele, ebaseaduslikult riigis viibivate kolmandate riikide kodanike väljasaatmine ja rahvusvahelise kaitse taotlejate õigus jääda Ungari territooriumile kuni nende õiguse tõhusale õiguskaitsevahendile kasutamiseks ette nähtud tähtaja möödumiseni ning kui seda õigust kasutati ette nähtud tähtaja jooksul, siis kuni õiguskaitsevahendi üle otsuse tegemiseni.

104

Selles kontekstis tuleb rõhutada käesoleva kohtuotsuse punktis 83 tuvastatud liikmesriigi kohustuste rikkumise esemeks olevate sätete tähtsust.

105

Esiteks on direktiivi 2013/32 artiklit 6 vaja järgida selleks, et tagada kooskõlas harta artiklis 18 tunnustatud varjupaigaõigusega selle direktiivi muude sätete ja seega ka ühise varjupaiga-, täiendava kaitse ja ajutise kaitse poliitika tõhusus tervikuna.

106

Nimelt takistab selle alussätte rikkumine süstemaatiliselt igasugust juurdepääsu rahvusvahelise kaitse menetlusele, muutes võimatuks kohaldada asjaomase liikmesriigi suhtes seda poliitikat tervikuna, nagu on ette nähtud ELTL artiklis 78.

107

Tuleb märkida, et see, kui liikmesriik hoidub tahtlikult ühise poliitika tervikuna kohaldamisest, kujutab endast liidu õiguse seni käsitlemata ja äärmiselt rasket rikkumist, mis kujutab endast märkimisväärset ohtu selle õiguse ühtsusele ja ELL artikli 4 lõikes 2 osutatud liikmesriikide võrdsuse põhimõttele.

108

Mis puudutab varjupaiga, täiendava kaitse ja ajutise kaitsega seotud ühise poliitika erijuhtu, siis kahjustab selline rikkumine eriti tõsiselt nii avalikke huve kui ka nende kolmandate riikide kodanike ja kodakondsuseta isikute huve, kes soovivad taotleda rahvusvahelist kaitset. Eelkõige võtab rahvusvahelise kaitse taotluste esitamise süstemaatiline vältimine asjaomase liikmesriigi suhtes põhilise mõju pagulasseisundi konventsioonilt, mida on täiendatud pagulasseisundi protokolliga, millega on ühinenud kõik liikmesriigid ja mis kujutab endast pagulaste kaitset käsitleva rahvusvahelise õiguskorra nurgakivi (vt selle kohta 16. jaanuari 2024. aasta kohtuotsus Intervyuirasht organ na DAB pri MS (naised, kes on perevägivalla ohvrid), C‑621/21, EU:C:2024:47, punkt 36 ja seal viidatud kohtupraktika). Lisaks jätab asjaolu, et kolmandate riikide kodanikel või kodakondsuseta isikutel ei ole võimalik esitada rahvusvahelise kaitse taotlust Ungari piiril, need isikud ilma võimalusest tegelikult kasutada neile harta artikliga 18 tagatud õigust taotleda Ungarilt varjupaika (vt selle kohta 2023. aasta kohtuotsus komisjon vs. Ungari, punkt 52).

109

Teiseks on direktiivi 2013/32 artikli 46 lõike 5 järgimine omakorda hädavajalik, et tagada rahvusvahelise kaitse taotlejate puhul isikutele liidu õigusest tulenevate õiguste tõhusa kohtuliku kaitse põhimõtte tõhusus, mis on liidu õiguse üldpõhimõte, mis tuleneb liikmesriikide ühistest põhiseaduslikest tavadest, mida on tunnustatud 4. novembril 1950 Roomas alla kirjutatud Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni artiklites 6 ja 13 ning mida nüüd on kinnitatud harta artiklis 47 (vt selle kohta 7. septembri 2023. aasta kohtuotsus Asociaţia Forumul Judecătorilor din România, C‑216/21, EU:C:2023:628, punkt 59).

110

Kolmandaks on direktiivi 2008/115 artiklites 5, 6, 12 ja 13 ette nähtud põhitagatised selle direktiivi kohaldamiseks, eelkõige seoses harta artiklis 19 sätestatud õigusega kaitsele väljasaatmise korral.

111

Kuna liikmesriik lubab aga ilma neid tagatisi järgimata välja saata kõik tema territooriumil ebaseaduslikult viibivad kolmandate riikide kodanikud, v.a need, keda kahtlustatakse süüteo toimepanemises, siis eirab ta peamisi nõudeid, mis puudutavad ebaseaduslikult riigis viibivate kolmandate riikide kodanike tagasisaatmisele kohaldatavaid menetlusi – see on küsimus, mis kujutab endast ELTL artikli 79 lõike 2 punkti c kohaselt ühise sisserändepoliitika keskset osa.

112

Peale selle kaldub asjaolu, et käesolev kohtuasi puudutab üldist ja kestvat tegevust käsitleva kohtuotsuse täitmist, asjaomase rikkumise raskusastet suurendama (2. detsembri 2014. aasta kohtuotsus komisjon vs. Itaalia, C‑196/13, EU:C:2014:2407, punkt 100).

113

Tuleb aga märkida, et kuna Ungari ei võtnud 2020. aasta kohtuotsuse komisjon vs. Ungari täitmiseks vajalikke meetmeid, siis hoidub ta süstemaatiliselt ja tahtlikult kõrvale ühise varjupaiga-, täiendava kaitse ja ajutise kaitse poliitika kohaldamisest ning eeskirjadest, mis käsitlevad ebaseaduslikult riigis viibivate isikute tagasisaatmist ühise sisserändepoliitika raames, mis kujutab endast liidu õiguse eriti rasket rikkumist.

114

Tuleb lisada, et Ungari käitumise tagajärg on eelkõige see, et teistele liikmesriikidele läheb üle vastutus, sealhulgas rahaline vastutus, mis seisneb liidus rahvusvahelist kaitset taotlevate isikute vastuvõtmise tagamises, taotluste läbivaatamises selle kaitse andmise ja äravõtmise menetluses ning ebaseaduslikult riigis viibivate kolmandate riikide kodanike tagasisaatmise korra liidu õigusega kooskõla tagamises.

115

Selline käitumine kahjustab äärmiselt tõsiselt solidaarsuse ja vastutuse, sealhulgas rahalise vastutuse liikmesriikide vahel õiglase jagamise põhimõtet, millest vastavalt ELTL artiklile 80 juhindutakse ühises varjupaiga-, täiendava kaitse ja ajutise kaitse poliitikas ning ühises sisserändepoliitikas (vt selle kohta 2. aprilli 2020. aasta kohtuotsus komisjon vs. Poola, Ungari ja Tšehhi Vabariik (ajutine mehhanism rahvusvahelise kaitse taotlejate ümberpaigutamiseks), C‑715/17, C‑718/17 ja C‑719/17, EU:C:2020:257, punkt 80 ja seal viidatud kohtupraktika).

116

Sellega seoses tuleb meenutada, et solidaarsuse põhimõte on üks liidu õiguse aluspõhimõtteid ja kuulub liikmesriikide ühiste väärtuste hulka, millel liit ELL artikli 2 kohaselt rajaneb (vt selle kohta 16. veebruari 2022. aasta kohtuotsus Ungari vs. parlament ja nõukogu, C‑156/21, EU:C:2022:97, punkt 129 ja seal viidatud kohtupraktika).

117

Asjaolu, et liikmesriik ühepoolselt rikub tasakaalu tema liitu kuulumisest tulenevate eeliste ja kulude vahel, seab kahtluse alla selle, kas on järgitud põhimõtet, mille kohaselt liikmesriigid on liidu õiguses võrdsed. See solidaarsuskohustuse rikkumine, mida liikmesriigid on liiduga ühinemise tõttu tunnustanud, mõjutab kuni põhialusteni liidu õiguskorda (vt selle kohta 7. veebruari 1979. aasta kohtuotsus komisjon vs. Ühendkuningriik, 128/78, EU:C:1979:32, punkt 12).

118

Kõigest eeltoodust tuleneb, et 2020. aasta kohtuotsuse komisjon vs. Ungari täitmata jätmine mõjutab väga tõsiselt nii avalikku huvi kui ka erahuve, eelkõige nende kolmandate riikide kodanike ja kodakondsuseta isikute huve, kes soovivad taotleda rahvusvahelist kaitset.

119

Mõistagi tuleb arvesse võtta asjaolu, et Ungari suhtes ei ole varem ELTL artikli 260 alusel menetlust algatatud (vt analoogia alusel 14. detsembri 2023. aasta kohtuotsus komisjon vs. Rumeenia (prügila sulgemine), C‑109/22, EU:C:2023:991, punkt 63 ja seal viidatud kohtupraktika).

120

Lisaks kõnealuse rikkumise erakordsele raskusele tuleb siiski raskendava asjaoluna arvesse võtta ka selle liikmesriigi rikkumise kordumist (vt analoogia alusel 20. jaanuari 2022. aasta kohtuotsus komisjon vs. Kreeka (riigiabi tagasinõudmine – ferronikkel), C‑51/20, EU:C:2022:36, punkt 103), mille osas on mitu korda tuvastatud rikkumine rahvusvahelise kaitse valdkonnas (2. aprilli 2020. aasta kohtuotsus komisjon vs. Poola, Ungari ja Tšehhi Vabariik (ajutine mehhanism rahvusvahelise kaitse taotlejate ümberpaigutamiseks), C‑715/17, C‑718/17 ja C‑719/17, EU:C:2020:257; 16. novembri 2021. aasta kohtuotsus komisjon vs. Ungari (varjupaigataotlejate abistamise kriminaliseerimine), C‑821/19, EU:C:2021:930, ning 2023. aasta kohtuotsus komisjon vs. Ungari).

121

Lisaks tuleb arvesse võtta asjaolu, et Ungari valitsus märkis, et enne 2020. aasta kohtuotsuse komisjon vs. Ungari täitmist oli põhjendatud oodata, kuni lõpetatakse käesoleva kohtuotsuse punktis 17 nimetatud menetlus, mille ta oli algatanud Alkotmánybíróságis (konstitutsioonikohus), ja viimase otsus, millele on osutatud käesoleva kohtuotsuse punktis 44.

122

Seoses sellega tuleb meelde tuletada, et liidu õiguse esimuse põhimõtte kohaselt ei tohi asjaolu, et liikmesriik tugineb riigisisestele õigusnormidele, isegi kui need on põhiseaduse sätted, kahjustada liidu õiguse ühtsust ja tõhusust. Sellest põhimõttest tulenevate kohustuste täitmine on vajalik eelkõige selleks, et tagada liikmesriikide võrdsus aluslepingute ees, ning kujutab endast ELL artikli 4 lõikes 3 sätestatud lojaalse koostöö põhimõtte väljendust (5. juuni 2023. aasta kohtuotsus komisjon vs. Poola (kohtunike sõltumatus ja eraelu), C‑204/21, EU:C:2023:442, punkt 77 ja seal viidatud kohtupraktika).

123

Lisaks pikendas Ungari pärast 2020. aasta kohtuotsust komisjon vs. Ungari selle asemel, et tagada selle kohtuotsuse täielik täitmine, 2020. aasta seaduse nende sätete ajalist kohaldatavust, mis olid samuti vastuolus direktiivi 2013/32 artikliga 6, nagu leiti 2023. aasta kohtuotsuses komisjon vs. Ungari.

124

Neil asjaoludel näitab Ungari käitumine, et see liikmesriik ei täitnud lojaalse koostöö kohustust, et lõpetada rikkumine, mille Euroopa Kohus tuvastas 2020. aasta kohtuotsuses komisjon vs. Ungari, mis kujutab endast täiendavat raskendavat asjaolu (vt analoogia alusel 12. novembri 2019. aasta kohtuotsus komisjon vs. Iirimaa (Derrybrieni tuulepark), C‑261/18, EU:C:2019:955, punkt 120).

125

Lõpuks tuleb täpsustada, et rändevooge viimastel aastatel ja eelkõige neid, mis järgnesid Venemaa agressioonile Ukraina vastu, ei saa käesoleval juhul pidada kergendavaks asjaoluks, kuna Ungari ei ole oma kirjalikes seisukohtades ega kohtuistungil tõendanud, miks ta ei saanud nende rändevoogude tõttu võtta 2020. aasta kohtuotsuse komisjon vs. Ungari täitmiseks vajalikke meetmeid.

126

Mis puudutab teisena rikkumise kestust, siis tuleb meenutada, et seda peab hindama, lähtudes hetkest, mil Euroopa Kohus faktilisi asjaolusid hindab (20. jaanuari 2022. aasta kohtuotsus komisjon vs. Kreeka (riigiabi tagasinõudmine) – ferronikkel), C‑51/20, EU:C:2022:36, punkt 105 ja seal viidatud kohtupraktika).

127

Selleks et teha kindlaks, kas kostjale etteheidetav liikmesriigi kohustuste rikkumine on kestnud kuni ajani, mil Euroopa Kohus juhtumi asjaolusid hindab, tuleb hinnata meetmeid, mis kostjaks oleva riigi väitel on võetud pärast ametlikus kirjas määratud tähtaega (14. detsembri 2023. aasta kohtuotsus komisjon vs. Rumeenia (prügila sulgemine), C‑109/22, EU:C:2023:991, punkt 53 ja seal viidatud kohtupraktika).

128

Ungari ei ole aga viidanud ühelegi meetmele, mis on võetud selle tähtaja möödumise ja menetluse kirjaliku osa lõpetamise vahelisel ajal ning mis võiks käesoleva kohtuotsuse punktis 83 tehtud järelduse kahtluse alla seada. Ta märkis kohtuistungil, et pärast menetluse kirjaliku osa lõppu ei ole asjasse puutuvates riigisisestes õigusnormides ühtegi muudatust tehtud.

129

Seega on tõendatud, et rikkumine kestab rohkem kui kolm aastat pärast 2020. aasta kohtuotsuse komisjon vs. Ungari kuulutamise kuupäeva, mis kujutab endast märkimisväärset aega.

130

Ehkki ELTL artikli 260 lõikes 1 ei ole täpsustatud tähtaega, mille jooksul kohtuotsus tuleb täita, nõuab liidu õiguse kohese ja ühetaolise rakendamise huvi väljakujunenud kohtupraktika kohaselt seda, et täitmist alustataks kohe ja et see viidaks lõpule nii kiiresti kui võimalik (14. detsembri 2023. aasta kohtuotsus komisjon vs. Rumeenia (prügila sulgemine), C‑109/22, EU:C:2023:991, punkt 67 ja seal viidatud kohtupraktika).

131

Kolmandana, mis puudutab asjaomase liikmesriigi maksevõimet, siis tuleb peamise tegurina võtta aluseks selle liikmesriigi SKPd, võtmata arvesse liikmesriigi institutsioonilist kaalu. Sellega seoses tuleb arvesse võtta ka selle liikmesriigi SKP viimase aja arengusuundi selle päeva seisuga, mil Euroopa Kohus asjaolusid hindab (vt selle kohta 14. detsembri 2023. aasta kohtuotsus komisjon vs. Rumeenia (prügila sulgemine), C‑109/22, EU:C:2023:991, punkt 69 ja seal viidatud kohtupraktika).

132

Arvestades eeltoodud kaalutlusi ning eelkõige kõnealuste rikkumiste erakordset raskust ja Ungari lojaalse koostöö puudumist nende lõpetamiseks, peab Euroopa Kohus asjakohaseks välja mõista põhisumma, mis tuleb kindlaks määrata summas 200000000 eurot.

133

Seega tuleb Ungarilt komisjoni kasuks välja mõista põhisumma 200000000 eurot.

134

Väljakujunenud kohtupraktika kohaselt on Euroopa Kohtul õigus talle kõnealuses valdkonnas antud kaalutlusõiguse teostamisel määrata kumulatiivselt nii karistusmakse kui ka põhisumma (14. detsembri 2023. aasta kohtuotsus komisjon vs. Rumeenia (prügila sulgemine), C‑109/22, EU:C:2023:991, punkt 77 ja seal viidatud kohtupraktika).

135

Karistusmakse määramine on üldjuhul õigustatud vaid siis, kui eelneva kohtuotsuse täitmata jätmises seisnev rikkumine kestab kuni ajani, mil Euroopa Kohus asjaolusid hindab (14. detsembri 2023. aasta kohtuotsus komisjon vs. Rumeenia (prügila sulgemine), C‑109/22, EU:C:2023:991, punkt 52 ja seal viidatud kohtupraktika).

136

Käesoleval juhul, nagu on tuvastatud käesoleva kohtuotsuse punktis 129, on Ungarile etteheidetav rikkumine kestnud ajani, mil Euroopa Kohus käesoleva juhtumi asjaolusid hindas.

137

Neil asjaoludel on Ungarilt karistusmakse väljamõistmine sobiv rahaline meede, et ajendada teda võtma vajalikke meetmeid tuvastatud rikkumise lõpetamiseks ja liikmesriigi kohustuste rikkumise tuvastanud 2020. aasta kohtuotsuse komisjon vs. Ungari täieliku täitmise tagamiseks (vt analoogia alusel 14. detsembri 2023. aasta kohtuotsus komisjon vs. Rumeenia (prügila sulgemine), C‑109/22, EU:C:2023:991, punkt 55 ja seal viidatud kohtupraktika).

138

Selle kohta tuleneb väljakujunenud kohtupraktikast, et karistusmakse tuleb määrata vastavalt sellele, millise määraga mõjutusvahendit on tarvis kohaldada, et asjaomane liikmesriik muudaks oma käitumist ja lõpetaks talle süüks arvatud rikkumise (vt selle kohta 14. detsembri 2023. aasta kohtuotsus komisjon vs. Rumeenia, C‑109/22, EU:C:2023:991, punkt 56 ja seal viidatud kohtupraktika).

139

Selles valdkonnas tuleb Euroopa Kohtul oma kaalutlusõigust kasutades määrata karistusmakse nii, et see oleks ühelt poolt asjaoludele vastav ning teiselt poolt proportsionaalne tuvastatud liikmesriigi kohustuste rikkumise ja selle liikmesriigi maksevõimega (14. detsembri 2023. aasta kohtuotsus komisjon vs. Rumeenia (prügila sulgemine), C‑109/22, EU:C:2023:991, punkt 57 ja seal viidatud kohtupraktika).

140

Komisjoni ettepanekud karistusmakse summa kohta ei ole Euroopa Kohtu jaoks siduvad, vaid on üksnes tarvilik lähtepunkt. Euroopa Kohus peab saama vabalt määrata karistusmakse sellises summas ja vormis, mida ta peab sobivaks, et mõjutada liikmesriiki lõpetama liidu õigusest tulenevate kohustuste rikkumine (14. detsembri 2023. aasta kohtuotsus komisjon vs. Rumeenia, C‑109/22, EU:C:2023:991, punkt 58 ja seal viidatud kohtupraktika).

141

Karistusmakse summa kindlaksmääramisel on põhitegurid, mida tuleb arvesse võtta, tagamaks karistusmakse sunnijõud liidu õiguse ühetaolise ja tõhusa kohaldamise eesmärgil, üldjuhul rikkumise raskus, kestus ja asjaomase liikmesriigi maksevõime. Nende kriteeriumide kohaldamisel tuleb arvesse võtta eelkõige täitmata jätmise tagajärgi era- ja avalikele huvidele ning seda, kuivõrd kiireloomuline on vajadus, et asjaomane liikmesriik täidaks oma kohustused (vt selle kohta 14. detsembri 2023. aasta kohtuotsus komisjon vs. Rumeenia (prügila sulgemine), C‑109/22, EU:C:2023:991, punkt 59 ja seal viidatud kohtupraktika).

142

Arvestades käesolevas asjas kõiki õiguslikke ja faktilisi asjaolusid, mis viisid liikmesriigi kohustuste rikkumise tuvastamiseni, ning käesoleva kohtuotsuse punktides 102–131 esitatud kaalutlusi, peab Euroopa Kohus käesoleval juhul sobivaks määrata direktiivi 2013/32 artikli 6 ja artikli 46 lõike 5 osas karistusmakse summas 900000 eurot päevas ning direktiivi 2008/115 artiklite 5, 6, 12 ja 13 osas karistusmakse 100000 eurot päevas.

143

Seega tuleb Ungarilt komisjoni kasuks välja mõista karistusmakse 900000 eurot iga päeva eest, millega viivitatakse 2020. aasta kohtuotsuse komisjon vs. Ungari täitmiseks vajalike meetmete võtmisel, ja seda alates käesoleva kohtuotsuse kuulutamise päevast kuni esimesena nimetatud kohtuotsuse täieliku täitmiseni osas, mis puudutab direktiivi 2013/32 artiklit 6 ja artikli 46 lõiget 5. Ungarilt tuleb komisjoni kasuks samuti välja mõista 100000 eurot päevas iga päeva eest, millega viivitatakse 2020. aasta kohtuotsuse komisjon vs. Ungari täitmiseks vajalike meetmete võtmisel, ja seda alates käesoleva kohtuotsuse kuulutamise päevast kuni esimesena nimetatud kohtuotsuse täieliku täitmiseni osas, mis direktiivi 2008/115 artikleid 5, 6, 12 ja 13.

144

Vastavalt kodukorra artikli 138 lõikele 1 on kohtuvaidluse kaotanud pool kohustatud hüvitama kohtukulud, kui vastaspool on seda nõudnud. Kuna Ungari on kohtuvaidluse kaotanud, tuleb vastavalt komisjoni nõudele kohtukulud temalt välja mõista.

Esitatud põhjendustest lähtudes Euroopa Kohus (neljas koda) otsustab: