–

Austria valitsus, esindajad: J. Schmoll ja C. Leeb,

–

Poola valitsus, esindaja: B. Majczyna,

–

Euroopa Komisjon, esindajad: S. Grünheid ja M. Wasmeier,

1

Eelotsusetaotlus puudutab Euroopa Liidu põhiõiguste harta (edaspidi „harta“) artikli 50 tõlgendamist.

2

Taotlus on esitatud NK ja Bezirkshauptmannschaft Feldkirchi (Feldkirchi piirkonna haldusasutus, Austria) vahelises kohtuvaidluses haldussanktsiooni üle, mille viimane määras esimesele hasartmänge reguleerivate Austria õigusaktide rikkumise eest.

3

21. detsembri 1989. aasta hasartmänguseaduse (Glücksspielgesetz, BGBl. 620/1989) (põhikohtuasja asjaoludele kohaldatavas redaktsioonis) (edaspidi „GSpG“)) §‑s 2 „Loteriid“ on sätestatud:

„(1)   Loteriid on hasartmängud,

(2)   Ettevõtja on isik, kes tegeleb iseseisvalt püsiva tegevusega hasartmängude korraldamisest tuleneva tulu teenimiseks, isegi kui see tegevus ei ole suunatud kasumi teenimisele.

Kui erinevad isikud pakuvad omavahelise kokkuleppe alusel teatud paigas osalisi teenuseid rahaliste maksetega hasartmängude korraldamiseks lõike 1 punktide 2 ja 3 tähenduses, käsitatakse kõiki hasartmängu korraldamises otseselt osalevaid isikuid ettevõtjana ka juhul, kui mõnel neist puudub kavatsus tulu teenida või nad piirduvad hasartmängu korraldamises, läbiviimises või pakkumises osalemisega.

[…]

(4)   Keelatud loteriid on loteriid, mille jaoks ei ole käesoleva föderaalseaduse alusel antud kontsessiooni või luba ning mida ei ole välja arvatud §‑s 4 ette nähtud riiklikust föderaaltasandi hasartmängumonopolist.“

4

GSpG § 52 „Haldussanktsiooni sätted“ näeb ette:

„(1)   Haldusrikkumise, mille eest haldusasutus määrab […] kuni 60000 euro suuruse trahvi, paneb toime:

[…]

(2)   Lõike 1 punkti 1 rikkumise korral, mis hõlmab kuni kolme mänguautomaati või muid keelatud esemeid, määratakse iga keelatud mänguautomaadi või muu keelatud eseme eest rahatrahv 1000 eurost kuni 10000 euroni ning esimese ja korduva rikkumise korral 3000 kuni 30000 euroni. Kui rikkumine on toime pandud rohkem kui kolme keelatud mänguautomaadi või muu keelatud esemega, on trahv 3000 kuni 30000 eurot iga keelatud mänguautomaadi või muu eseme eest ja 6000–60 000 eurot esimese korduvuse korral.“

5

NK on ettevõtte I pidaja.

6

Selles ettevõttes 29. detsembril 2017 läbi viidud kontrolli käigus tuvastati, et sinna oli üles pandud neli töökorras mänguautomaati, kuid nende kasutamiseks ei olnud väljastatud luba.

7

Feldkirchi piirkonna haldusasutus määras 19. veebruari 2018. aasta otsusega NK‑le haldussanktsioonina rikkumiste eest, mis on sätestatud GSpG § 52 lõike 1 punkti 1 kolmandas koosseisus koosmõjus § 2 lõigetega 2 ja 4 ning §‑ga 4, neli rahatrahvi koos asendusvangistusega seetõttu, et tema kui ettevõtja tegi ettevõtte I pidajana kättesaadavaks keelatud loteriide vormis hasartmänge.

8

Landesverwaltungsgericht Vorarlberg (Vorarlbergi liidumaa halduskohus, Austria), kes on käesolevas asjas eelotsusetaotluse esitanud kohus, tühistas 19. veebruari 2018. aasta trahviotsuse 13. augusti 2018. aasta otsusega ja lõpetas menetluse põhjusel, et tuvastatud asjaoludest selgus, et NK ei olnud pannud toime GSpG § 52 lõike 1 punktis 1 sätestatud kolmandale koosseisule vastavat tegu, nimelt hasartmängude kättesaadavaks tegemist, vaid GSpG § 52 lõike 1 punktis 1 sätestatud esimese koosseisu kohase teo, nimelt hasartmängude korraldamise. Selle kohtu hinnangul tähendas Feldkirchi piirkonna haldusasutuse otsuse muutmine selliselt, et NK kui ettevõtte I pidaja tegu vastab keelatud hasartmängude korraldamisele, „teo lubamatut asendamist“.

9

Ei Feldkirchi piirkonna haldusasutus ega Bundesminister für Finanzen (föderaalne rahandusminister, Austria) ei esitanud 13. augusti 2018. aasta otsuse peale kassatsioonkaebust, kuigi see oleks neil olnud õiguslikult võimalik.

10

Feldkirchi piirkonna haldusasutus määras 30. novembri 2018. aasta otsusega NK‑le GSpG § 52 lõike 1 punkti 1 esimesele teokoosseisule koostoimes GSpG § 2 lõigetega 2 ja 4 ning §-ga 4 vastava süüteo eest haldussanktsiooni, mis seisnes neljas trahvis koos asendusvangistusega, selle eest, et 29. detsembril 2017 korraldas NK hasartmänguautomaatide omanikuna ja ettevõtte I pidajana selles ettevõttes keelatud loteriide vormis hasartmänge.

11

Eelotsusetaotluse esitanud kohus tühistas 30. novembri 2018. aasta otsuse 4. juuli 2019. aasta otsusega. Ta märkis, et Feldkirchi piirkonna haldusasutus määras NK‑le uuesti sanktsiooni sama teo eest, mis pandi toime samas kohas ja samal ajal, andes sellele lihtsalt teistsuguse õigusliku kvalifikatsiooni. Selle kohtu sõnul on tegemist teist- või mitmekordse karistamisega Roomas 4. novembril 1950 allkirjastatud Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni protokolli nr 7 artikli 4 lõike 1 tähenduses. Seetõttu leidis ta, et viimati nimetatud otsus tuleb tühistada ja haldussanktsiooni määramise menetlus tuleb lõpetada.

12

Feldkirchi piirkonna haldusasutus esitas 4. juuli 2019. aasta otsuse peale kassatsioonkaebuse Verwaltungsgerichtshofile (Austria kõrgeim halduskohus).

13

Verwaltungsgerichtshof (kõrgeim halduskohus) tühistas 14. juuni 2021. aasta otsusega 4. juuli 2019. aasta otsuse põhjusel, et kriminaalmenetluse lõplik lõpetamine 13. augusti 2018. aasta otsusega ei takistanud GSpG § 52 lõike 1 punktis 1 sätestatud esimesele koosseisule vastava teo toimepanemise tuvastamiseks alustatud kriminaalmenetluse jätkamist ja seega NK süüdimõistmist viimati nimetatud süüteos.

14

Eelotsusetaotluse esitanud kohus, kes pärast 14. juuni 2021. aasta otsust peab uuesti otsuse tegema, täpsustab, et kõrgeima halduskohtu seaduse (Verwaltungsgerichtshofgesetz) § 63 lõike 1 kohaselt on Verwaltungsgerichtshofi (kõrgeim halduskohus) õiguslik analüüs talle põhimõtteliselt siduv, kuid Verwaltungsgerichtshofi (kõrgeim halduskohus) kohtupraktika kohaselt ei kehti see kohustus, kui pärast Verwaltungsgerichtshofi (kõrgeim halduskohus) otsust teeb Euroopa Kohus teistsuguse otsuse.

15

Eelotsusetaotluse esitanud kohtul on tekkinud küsimus, kas harta artikliga 50 on vastuolus uus kriminaalmenetlus, kui kriminaalmenetlus, mis algatati GSpG alusel sama teo eest, mille suhtes on algatatud uus kriminaalmenetlus, kuid GSpG mõne muu sätte alusel, lõpetati pärast kohtuistungit, mille käigus seda tegu uuriti.

16

Harta kohaldatavuse kohta märgib eelotsusetaotluse esitanud kohus kõigepealt, et kui liikmesriik tugineb ülekaalukale üldisele huvile sellise õigusakti põhjendamiseks, mis võib takistada teenuste osutamise vabaduse teostamist, siis tuleb sellist põhjendust tõlgendada lähtuvalt liidu õiguse üldpõhimõtetest ja eelkõige põhiõigustest, mis on tagatud hartaga.

17

Seejärel märgib ta, tuginedes eelkõige 30. aprilli 2014. aasta kohtuotsusele Pfleger jt (C‑390/12, EU:C:2014:281, punktid 35 ja 36), mis tehti eelotsuse asjas, mille esitas Austria kohus, kes pidi samuti kohaldama hasartmänge reguleerivaid Austria õigusakte, et liikmesriigi tuginemist liidu õiguses ette nähtud eranditele EL toimimise lepinguga tagatud põhivabaduse piiramise põhjendamiseks tuleb pidada „liidu õiguse kohaldamiseks“ harta artikli 51 lõike 1 tähenduses.

18

Lõpuks mainib ta, et Euroopa Liidu kodanikud on NK ettevõtte kliendid ja üks selle ettevõtte töötaja on Bulgaaria Vabariigi, st teise liikmesriigi kodanik.

19

Ne bis in idem‑põhimõtte kohta meenutab eelotsusetaotluse esitanud kohus kõigepealt, et see põhimõte ei ole sätestatud mitte ainult harta artiklis 50, vaid ka Schengenis 19. juunil 1990 allkirjastatud ja 26. märtsil 1995 jõustunud konventsiooni, millega rakendatakse 14. juuni 1985. aasta Schengeni lepingut Beneluxi Majandusliidu riikide, Saksamaa Liitvabariigi ja Prantsuse Vabariigi valitsuste vahel nende ühispiiridel kontrolli järkjärgulise kaotamise kohta (EÜT 2000, L 239, lk 19; ELT eriväljaanne 19/02, lk 9; edaspidi „Schengeni lepingu rakendamise konventsioon“), artiklis 54.

20

Järgmiseks märgib ta, et 9. märtsi 2006. aasta kohtuotsuses Van Esbroeck (C‑436/04, EU:C:2006:165, punktid 27 jj) märkis Euroopa Kohus, et Schengeni lepingu rakendamise konventsiooni artikkel 54, mis kasutab väljendit „sama tegu“, viitab üksnes kõnealuse teo toimepanemisele, mitte selle õiguslikule kvalifikatsioonile.

21

Eelotsusetaotluse esitanud kohus märgib samuti, et 20. märtsi 2018. aasta kohtuotsuses Garlsson Real Estate jt (C‑537/16, EU:C:2018:193, punktid 37 ja 38) täpsustas Euroopa Kohus, et sama süüteo olemasolu hindamisel on asjakohane kriteerium identsed faktilised asjaolud, mida tuleb mõista kui konkreetsete omavahel lahutamatult seotud asjaolude kogumit, mille tulemusel on asjaomane isik lõplikult õigeks või süüdi mõistetud, ning see, kuidas seda tegu liikmesriigi õiguses õiguslikult kvalifitseeritakse, ja kaitstav õigushüve ei ole sama süüteo olemasolu kindlakstegemisel asjakohased, kuna harta artikliga 50 tagatud kaitse ulatus ei tohi liikmesriigiti erineda

22

Viimaks märgib ta, et 29. juuni 2016. aasta kohtuotsuses Kossowski (C‑486/14, EU:C:2016:483) selgitas Euroopa Kohus, et selleks, et teha kindlaks, kas niisugune otsus nagu see, mis anti tema menetlusse, kujutab endast otsust, millega menetlus isiku suhtes lõplikult lõpetatakse Schengeni lepingu rakendamise konventsiooni artikli 54 tähenduses, tuleb veenduda, kas see otsus on tehtud pärast kohtuasja sisulist hindamist.

23

Mis puudutab tema menetluses olevat juhtumit, siis märgib eelotsusetaotluse esitanud kohus kõigepealt, et ei ole vaja hinnata, kas ta lõpetas esimese menetluse õigesti, kuna see menetlus on lõplikult lõpetatud.

24

Ta täpsustab seejärel, et põhimõtteliselt lõppes esimene kriminaalmenetlus, mille käigus asjaolusid uuriti, põhikohtuasja kaebaja õigeksmõistmisega ja teine kriminaalmenetlus puudutas sama tegu. Ta leiab aga, et teistkordse menetluse keeldu kohaldatakse sõltumata teole antud õiguslikust kvalifikatsioonist ning järelikult tuleb harta artiklit 50 tõlgendada nii, et sellega on vastuolus NK uus süüdimõistmine, kuigi esimeses õigeksmõistvas otsuses oli märgitud, et vaidlusalused mängud on keelatud hasartmängud. Viimati nimetatud asjaolu arvesse võttes ei tundu see tõlgendus aga talle nii ilmne, et ei jääks mingit kahtlust.

25

Neil asjaoludel otsustas Landesverwaltungsgericht Vorarlberg (Vorarlbergi liidumaa halduskohus) menetluse peatada ja esitada Euroopa Kohtule järgmise eelotsuse küsimuse:

„Kas [ne] bis in idem‑põhimõtet, mis on tagatud harta artikliga 50, tuleb tõlgendada nii, et liikmesriigi pädev väärtegude kohtuväline menetleja ei saa määrata isikule trahvi hasartmänge reguleeriva õigusakti sätte rikkumise eest, kui enne sama isiku suhtes teise hasartmänge reguleeriva õigusakti sätte (või üldisemalt sama õigusvaldkonna sätte) rikkumise tõttu läbiviidud haldussanktsiooni määramise menetlus, mis puudutas sama tegu, on pärast uurimistoiminguid hõlmavat kohtuistungit lõpetatud jõustunud otsusega?“

26

Nii Austria valitsus kui ka komisjon väidavad, et Euroopa Kohtul puudub pädevus, kuna eelotsusetaotluse esitanud kohus ei ole piisavalt konkreetselt selgitanud, mil määral on kõnealused liikmesriigi õigusnormid vastu võetud liidu õiguse kohaldamiseks, ega seda, miks on tema menetluses olev vaidlus hoolimata asjaolust, et see on puhtalt riigisisene, põhivabadusi käsitlevate liidu õigusnormidega seotud viisil, mis muudab eelotsusemenetluses taotletud tõlgenduse selle vaidluse lahendamise seisukohast vajalikuks.

27

Harta artikli 51 lõike 1 kohaselt on harta sätted liikmesriikidele ette nähtud üksnes liidu õiguse kohaldamise korral.

28

Euroopa Kohtu väljakujunenud praktikast tuleneb selle kohta, et liidu õiguskorras tagatud põhiõigused laienevad kõigile liidu õigusega reguleeritud olukordadele, kuid mitte väljapoole niisuguseid olukordi. Seda arvestades on Euroopa Kohus juba märkinud, et ta ei saa harta alusel hinnata riigisiseseid õigusnorme, mis ei kuulu liidu õiguse raamesse. Seevastu juhul, kui need normid kuuluvad liidu õiguse kohaldamisalasse, peab Euroopa Kohus, kelle poole on pöördutud eelotsuse saamiseks, andma kõik tõlgendamiseks vajalikud juhised, et liikmesriigi kohus saaks hinnata kõnealuste õigusnormide vastavust põhiõigustele, mille kaitse ta tagab (26. veebruari 2013. aasta kohtuotsus Åkerberg Fransson, C‑617/10, EU:C:2013:105, punkt 19, ning 5. mai 2022. aasta kohtuotsus BPC Lux 2 jt, C‑83/20, EU:C:2022:346 punkt 26 ja seal viidatud kohtupraktika).

29

Euroopa Kohus on samuti otsustanud, et kui ilmneb, et liikmesriigi õigusnormid piiravad ühte või mitut aluslepinguga tagatud põhivabadust, saab nende suhtes kohaldada liidu õiguses sellise piirangu põhjendamiseks ette nähtud erandeid ainult juhul, kui see on kooskõlas põhiõigustega, mille järgimise Euroopa Kohus tagab. See põhiõigustega kooskõlas olemise kohustus kuulub mõistagi liidu õiguse ja seega harta kohaldamisalasse. Seetõttu tuleb seda, kui liikmesriik tugineb liidu õiguses ette nähtud eranditele, et põhjendada aluslepinguga tagatud põhivabaduse piiramist, pidada „liidu õiguse kohaldamiseks“ harta artikli 51 lõike 1 tähenduses (30. aprilli 2014. aasta kohtuotsus Pfleger jt, C‑390/12, EU:C:2014:281, punkt 36).

30

Lisaks on Euroopa Kohus juba otsustanud, et kui ühes liikmesriigis asuv teenuseosutaja pakub teises liikmesriigis asuvale teenuse saajale teenuseid, ise teise riiki minemata, on tegemist piiriülese teenuse osutamisega ELTL artikli 56 tähenduses (11. juuni 2015. aasta kohtuotsus Berlington Hungary jt, C‑98/14, EU:C:2015:386, punkt 26, ja 3. detsembri 2020. aasta kohtuotsus BONVER WIN, C‑311/19, EU:C:2020:981, punkt 19).

31

Käesoleval juhul leiab eelotsusetaotluse esitanud kohus, et harta artikkel 50 on kohaldatav, kuna vastavalt 30. aprilli 2014. aasta kohtuotsusele Pfleger jt (C‑390/12, EU:C:2014:281, punktid 35 ja 36), mis tehti eelotsuse asjas, mille oli esitanud Austria kohus, kes pidi samuti kohaldama hasartmänge reguleerivat Austria õigusakti, võivad need õigusnormid takistada ELTL artikliga 56 tagatud teenuste osutamise vabaduse teostamist. Eelotsusetaotluse esitanud kohus märkis lisaks, et liidu kodanikud, st muude liikmesriikide kui Austria Vabariigi kodanikud, on kliendid NK ettevõttes, mis paikneb Landesverwaltungsgericht Vorarlbergi (Vorarlbergi liidumaa halduskohus) tööpiirkonnas Austrias ja asub üksnes 40 km kaugusel Saksamaa piirist.

32

Neil asjaoludel tuleb asuda seisukohale, et Euroopa Kohus on pädev eelotsusetaotlust lahendama.

33

Austria valitsus leiab, et eelotsusetaotlus tuleb jätta vastuvõetamatuse tõttu läbi vaatamata, kuna see ei võimalda kindlaks teha riigisisese õiguse sätteid, millele eelotsusetaotluse esitanud kohus konkreetselt viitab, ega seda, millises ulatuses ta neid sätteid silmas pidades kahtleb liidu õiguse tõlgenduses. Komisjon leiab omalt poolt, et eelotsusetaotlus on vastuvõetamatu, kuna käesoleval juhul puuduvad faktilised ja õiguslikud asjaolud, mida on vaja eelotsuse küsimusele tarviliku vastuse andmiseks ja selle tõendamiseks, et küsimus on vaidluse lahendamiseks asjakohane.

34

Siinkohal väärib meeldetuletamist, et ELTL artiklis 267 ette nähtud Euroopa Kohtu ja liikmesriikide kohtute vahelise koostöö raames on üksnes asja menetleva ja selle lahendamise eest vastutava liikmesriigi kohtu ülesanne kohtuasja eripära arvesse võttes hinnata nii eelotsuse vajalikkust asjas otsuse langetamiseks kui ka Euroopa Kohtule esitatavate küsimuste asjakohasust. Järelikult, kui esitatud küsimused puudutavad liidu õiguse tõlgendamist, on Euroopa Kohus üldjuhul kohustatud neile vastama (5. mai 2022. aasta kohtuotsus Universiteit Antwerpen jt, C‑265/20, EU:C:2022:361, punkt 22 ning seal viidatud kohtupraktika).

35

Sellest järeldub, et eeldatakse, et liidu õiguse tõlgendamise küsimused, mis riigisisene kohus on esitanud õiguslikus ja faktilises raamistikus, mille ta on määratlenud omal vastutusel ja mille paikapidavust Euroopa Kohus ei pea kontrollima, on asjakohased. Euroopa Kohus võib keelduda liikmesriigi kohtu esitatud eelotsuse küsimusele vastamast vaid siis, kui on ilmne, et taotletav liidu õiguse tõlgendus ei ole mingil viisil seotud põhikohtuasja tegelike asjaolude või esemega, kui probleem on hüpoteetiline või kui Euroopa Kohtule ei ole teada vajalikke faktilisi ja õiguslikke asjaolusid, et anda tarvilik vastus talle esitatud küsimustele (5. mai 2022. aasta kohtuotsus Universiteit Antwerpen jt, C‑265/20, EU:C:2022:361, punkt 23 ning seal viidatud kohtupraktika).

36

Seega, kuna eelotsusetaotlus on Euroopa Kohtus toimuva menetluse alus, on möödapääsmatult vajalik, et liikmesriigi kohus selgitaks selles taotluses põhikohtuasja vaidluse faktilist ja õiguslikku raamistikku ja kas või minimaalselt põhjusi, mille alusel ta on valinud välja liidu õiguse sätted, mida ta palub tõlgendada, samuti seost, mille ta on tuvastanud nende sätete ja tema menetluses olevas kohtuasjas kohaldatavate riigisiseste õigusnormide vahel (5. mai 2022. aasta kohtuotsus Universiteit Antwerpen jt, C‑265/20, EU:C:2022:361, punkt 24 ning seal viidatud kohtupraktika).

37

Need kumulatiivsed nõuded eelotsusetaotluse sisule sisalduvad sõnaselgelt Euroopa Kohtu kodukorra artiklis 94. Sellest sättest tuleneb eelkõige, et eelotsusetaotlus peab sisaldama „selgitust, millistel põhjustel siseriiklik kohus tõstatas liidu õigusnormide tõlgendamise või kehtivuse küsimuse ning millist seost ta nende õigusnormide ja põhikohtuasjas kohaldatavate siseriiklike õigusnormide vahel näeb“.

38

Eelotsusetaotluse esitanud kohus ongi aga märkinud, et ta peab tegema otsuse küsimuses, kas pärast seda, kui GSpG § 52 lõike 1 punktis 1 sätestatud kolmandale teokoosseisule vastava teo ehk keelatud loteriide vormis hasartmängude kättesaadavaks tegemise tõttu algatatud esimene kriminaalmenetlus oli lõpetatud, tehtud teine otsus, millega määrati sanktsioon sama teo eest samale isikule GSpG § 52 lõike 1 punktis 1 sätestatud esimesele teokooseisule vastava teo eest, st niisuguste hasartmängude korraldamise eest, on õiguspärane. Ta selgitas, et seetõttu on tal tekkinud küsimus, kuidas tõlgendada harta artiklis 50 sätestatud ne bis in idem‑põhimõtet, mida ta peab kohaldatavaks, kuna 30. aprilli 2014. aasta kohtuotsuse Pfleger jt (C‑390/12, EU:C:2014:281, punktid 35 ja 36) kohaselt võivad sellised õigusnormid, nagu on kõne all põhikohtuasjas, takistada ELTL artikliga 56 tagatud teenuste osutamise vabaduse teostamist. Mis puudutab selle põhimõtte tõlgendamist, siis märkis eelotsusetaotluse esitanud kohus muu hulgas, et kuigi ta leiab, et põhimõtteliselt mõisteti NK esimese kriminaalmenetluse tulemusel, mille käigus seda tegu uuriti, õigeks, ning harta artiklis 50 ette nähtud teistkordse menetluse keeldu kohaldatakse sõltumata sellele teole antud õiguslikust kvalifikatsioonist, oli esimeses otsuses märgitud, et kõnealused mängud on keelatud hasartmängud, mistõttu ei tundu vastus esitatud küsimusele talle nii ilmne, et see ei jäta mingit kahtlust.

39

Seega on eelotsusetaotluse esitanud kohus selgitanud, millistel põhjustel on ta tõstatanud liidu õigusnormide tõlgendamise küsimuse ning millist seost ta nende õigusnormide ja põhikohtuasjas kohaldatava riigisisese õigusakti vahel näeb.

40

Järelikult on eelotsusetaotlus vastuvõetav.

41

Oma ainsa küsimusega soovib eelotsusetaotluse esitanud kohus sisuliselt teada, kas harta artiklit 50 tuleb osas, milles see tagab ne bis in idem‑põhimõtet, tõlgendada nii, et sellega on vastuolus see, kui isikule määratakse karistusõiguslikku laadi sanktsioon liikmesriigi õigusakti sätte sellise rikkumise eest, mis võib takistada teenuste osutamise vabaduse teostamist ELTL artikli 56 tähenduses, kui selle isiku suhtes on juba tehtud jõustunud kohtulahend pärast kohtuistungit, mis hõlmas uurimistoiminguid, ja selle tulemusel mõisteti see isik seoses sama teoga õigeks selle õigusakti teise sätte rikkumises.

42

Harta artikkel 50 pealkirjaga „Mitmekordse kohtumõistmise ja karistamise keeld“ kõlab järgmiselt: „[k]edagi ei tohi uuesti kohtu alla anda ega karistada kuriteo eest, milles ta on liidu territooriumil seaduse järgi juba lõplikult õigeks või süüdi mõistetud.“

43

Alustuseks tuleb märkida, et ne bis in idem‑põhimõte keelab sama teo eest ja sama isiku suhtes kumuleerida nii menetlusi kui ka sanktsioone, mis on selle artikli tähenduses karistusõiguslikud (22. märtsi 2022. aasta kohtuotsus bpost, C‑117/20, EU:C:2022:202, punkt 24 ja seal viidatud kohtupraktika).

44

Mis puudutab selle hindamist, kas asjasse puutuvad menetlused ja sanktsioonid on karistusõiguslikud, siis tuleneb kohtupraktikast, et selle hindamise juures on asjakohased kolm kriteeriumi. Esimene kriteerium on rikkumise õiguslik kvalifitseerimine riigisiseses õiguses, teine on rikkumise laad ning kolmas on selle sanktsiooni raskus, mis võidakse isikule määrata (4. mai 2023. aasta kohtuotsus MV – 98, C‑97/21, EU:C:2023:371, punkt 38 ja seal viidatud kohtupraktika, ning 14. septembri 2023. aasta kohtuotsus Volkswagen Group Italia ja Volkswagen Aktiengesellschaft, C‑27/22, […], punkt 45).

45

Eelotsusetaotluse esitanud kohtu ülesanne on neid kriteeriume arvestades hinnata, kas põhikohtuasjas kõne all olevad menetlused ja sanktsioonid on harta artikli 50 tähenduses karistusõiguslikud.

46

Sellega seoses tuleb märkida, et harta artikli 50 kohaldamine ei piirdu ainuüksi menetluste ja sanktsioonidega, mis on liikmesriigi õiguses kvalifitseeritud „karistusõiguslikuks“, vaid see artikkel hõlmab – sõltumata riigisiseses õiguses antud kvalifikatsioonist – menetlusi ja sanktsioone, mida tuleb karistusõiguslikuks pidada käesoleva kohtuotsuse punktis 44 nimetatud kahe ülejäänud kriteeriumi põhjal (4. mai 2023. aasta kohtuotsus MV – 98, C‑97/21, EU:C:2023:371, punkt 41 ja seal viidatud kohtupraktika, ning 14. septembri 2023. aasta kohtuotsus Volkswagen Group Italia ja Volkswagen Aktiengesellschaft, C‑27/22, […], punkt 48).

47

Kuna eelotsusetaotluse esitanud kohus märgib eelotsusetaotluses, et põhikohtuasjas kõne all olevad menetlused ja sanktsioonid on harta artikli 50 tähenduses karistusõiguslikud, tuleb käesoleva kohtuotsuse punktis 44 meenutatud kriteeriumide alusel analüüsida, kas ne bis in idem‑põhimõtte kohaldamise tingimused on täidetud.

48

Kohtupraktikast ilmneb nimelt, et ne bis in idem‑põhimõtte kohaldamise suhtes kehtib kaks tingimust: esiteks peab olema tehtud varasem lõplik otsus (bis‑tingimus) ja teiseks peavad varasem otsus ning hilisemad menetlused või otsused puudutama sama tegu (idem‑tingimus) (22. märtsi 2022. aasta kohtuotsus bpost, C‑117/20, EU:C:2022:202, punkt 28).

49

Mis puudutab bis-tingimust, siis selleks, et teha kindlaks, kas kohtulahend kujutab endast isiku suhtes langetatud lõplikku kohtuotsust, tuleb eelkõige veenduda, et see otsus on tehtud pärast kohtuasja sisulist hindamist (16. detsembri 2021. aasta kohtuotsus AB jt (amnestia tühistamine), C‑203/20, EU:C:2021:1016, punkt 56 ja seal viidatud kohtupraktika).

50

Seda tõlgendust kinnitab harta artikli 50 sõnastus, sest selles sättes kasutatud mõisted „süüdimõistmine“ ja „õigeksmõistmine“ tähendavad tingimata seda, et asjaomase isiku kriminaalvastutust on uuritud ja et sellekohane otsus on tehtud (16. detsembri 2021. aasta kohtuotsus AB jt (amnestia tühistamine), C‑203/20, EU:C:2021:1016, punkt 57).

51

Ne bis in idem‑põhimõtte kui res judicata põhimõtte otsese järelmi eesmärk on tagada õiguskindlus ja õiglus, kindlustades, et kui puudutatud isiku suhtes on menetlus läbi viidud ja olenevalt olukorrast on ta süüdi mõistetud, saab ta olla kindel, et seoses sama rikkumisega tema suhtes enam menetlust ei alustata (22. märtsi 2022. aasta kohtuotsus Nordzucker jt, C‑151/20, EU:C:2022:203, punkt 62).

52

Käesoleval juhul nähtub eelotsusetaotluse esitanud kohtu tuvastatud asjaoludest kõigepealt, et NK‑le hasartmänge reguleeriva õigusakti rikkumise eest määratud esimene sanktsioon tühistati selle kohtu 13. augusti 2018. aasta jõustunud otsusega, mis tehti pärast kohtuistungit, mille käigus uuriti faktilisi asjaolusid. Järgmiseks märkis eelotsusetaotluse esitanud kohus, et uurimistoimingute tulemused võimaldasid tal selles otsuses järeldada, et NK ei olnud teinud ettevõtjana kättesaadavaks keelatud hasartmänge GSpG § 52 lõike 1 punkti 1 kolmanda koosseisu tähenduses, ning sellel otsusel on riigisisese õiguse kohaselt samad tagajärjed mis õigeksmõistval otsusel. Lõpuks tuvastas see kohus, et NK oli korraldanud selliseid mänge § 52 lõike 1 punktis 1 sätestatud teokoosseisu tähenduses, kuid ei määranud selle eest karistust.

53

Eelmises punktis välja toodud asjaoludest tuleneb, et esimeses menetluses tegi kohus otsuse pärast kohtuasja sisulist hindamist ja tal oli võimalik teha otsus süüdistatava kriminaalvastutuse kohta, kuid seda peab siiski kontrollima eelotsusetaotluse esitanud kohus.

54

Idem-tingimuse kohta tuleneb Euroopa Kohtu praktika kohaselt harta artikli 50 sõnastusest endast, et selle kohaselt on keelatud ühte ja sama isikut sama süüteo eest rohkem kui üks kord kohtu alla anda või kriminaalkorras karistada (22. märtsi 2022. aasta kohtuotsus bpost, C‑117/20, EU:C:2022:202, punkt 31).

55

Käesoleval juhul on selge, et mõlemad kõnealused kriminaalmenetlused puudutavad ühte ja sama isikut, nimelt NKd.

56

Euroopa Kohtu praktika kohaselt on sama süüteo olemasolu hindamiseks asjakohane kriteerium identsed faktilised asjaolud, mida tuleb mõista kui konkreetsete omavahel lahutamatult seotud asjaolude kogumit, mille tulemusel on asjaomane isik lõplikult õigeks või süüdi mõistetud. Nii on harta artikli 50 kohaselt keelatud identsetel asjaoludel läbi viidud erinevate menetluste tulemusel määrata mitut karistusõiguslikku laadi sanktsiooni (20. märtsi 2018. aasta kohtuotsus Garlsson Real Estate jt, C‑537/16, EU:C:2018:193 punkt 37, ning 2. septembri 2021. aasta kohtuotsus LG ja MH (omaenda kuritegeliku raha pesu), C‑790/19, EU:C:2021:661, punkt 78).

57

Selleks et kindlaks teha, kas niisugune konkreetsete asjaolude kogum on olemas, peavad liikmesriigi pädevad asutused kontrollima, kas kahes menetluses käsitletavad teokoosseisule vastavad faktilised asjaolud moodustavad ajaliselt, ruumiliselt ja esemeliselt lahutamatult seotud tegevuste kogumi (2. septembri 2021. aasta kohtuotsus LG ja MH (omaenda kuritegeliku raha pesu), C‑790/19, EU:C:2021:661, punkt 79 ja seal viidatud kohtupraktika).

58

Lisaks, arvestades käesoleva kohtuotsuse punktis 56 meenutatud kohtupraktikat, nõuab idem-tingimus, et faktilised asjaolud oleksid identsed. Seevastu ei ole ne bis in idem‑põhimõte kohaldatav, kui kõnealused faktilised asjaolud ei ole identsed, vaid üksnes sarnased (22. märtsi 2022. aasta kohtuotsus bpost, C‑117/20, EU:C:2022:202, punkt 36).

59

Lisaks on Euroopa Kohus otsustanud, et teo õiguslik kvalifitseerimine liikmesriigi õiguses ja kaitstav õigushüve ei ole sama süüteo olemasolu kindlakstegemisel asjakohased, kuna harta artikliga 50 tagatud kaitse ulatus ei tohi erineda liikmesriigiti (20. märtsi 2018. aasta kohtuotsus Menci, C‑524/15, EU:C:2018:197, punkt 36, ning 2. septembri 2021. aasta kohtuotsus LG ja MH (omaenda kuritegeliku raha pesu), C‑790/19, EU:C:2021:661, punkt 80) ega – välja arvatud siis, kui liidu õiguses on sätestatud teisiti – valdkonniti (22. märtsi 2022. aasta kohtuotsus bpost, C‑117/20, EU:C:2022:202, punkt 35).

60

Eelotsusetaotluse esitanud kohtul, kes on ainsana pädev faktilisi asjaolusid hindama, on ülesanne kindlaks teha, kas tema menetluses olev vaidlus puudutab samu faktilisi asjaolusid, mille kohta tehti 13. augusti 2018. aasta otsus, millele on viidatud käesoleva kohtuotsuse punktis 52.

61

Eelotsusetaotlusest nähtub, et eelotsusetaotluse esitanud kohtu arvates puudutasid kõnealused kaks kriminaalmenetlust sisuliselt identsete faktiliste asjaolude uurimist, eelkõige nende ajalise ja ruumilise seose tõttu. NK‑le kuuluvas ettevõttes 29. detsembril 2017 läbi viidud kontrollist nähtub, et sinna oli paigaldatud neli töökorras hasartmänguautomaati, samas kui nende kasutamiseks ei olnud väljastatud luba. Neil asjaoludel võib seda, et NKd süüdistati kõigepealt esimeses kriminaalmenetluses keelatud loteriide ettevõtjana kättesaadavaks tegemises ja seejärel teises kriminaalmenetluses selliste loteriide korraldamises, käesoleva kohtuotsuse punktis 59 viidatud kohtupraktika alusel pidada „sama süüteo“ olemasolu tuvastamise seisukohast ebaoluliseks.

62

Selles kontekstis tuleb märkida, et karistusõiguslikku laadi sanktsiooni määramise menetluse jätkamine samade asjaolude põhjal kujutab endast harta artikliga 50 tagatud põhiõiguse piiramist.

63

Samas võib harta artiklis 50 sätestatud põhiõiguse piiramine olla põhjendatud harta artikli 52 lõike 1 alusel (22. märtsi 2022. aasta kohtuotsus bpost, C‑117/20, EU:C:2022:202, punkt 40 ja seal viidatud kohtupraktika).

64

Harta artikli 52 lõike 1 esimese lause kohaselt tohib hartaga tunnustatud õiguste ja vabaduste teostamist piirata ainult seadusega ning arvestades nimetatud õiguste ja vabaduste olemust. Selle lõike teisest lausest ilmneb, et proportsionaalsuse põhimõtte kohaselt võib nendele õigustele ja vabadustele piiranguid seada üksnes juhul, kui need on vajalikud ning vastavad tegelikult liidu poolt tunnustatud üldist huvi teenivatele eesmärkidele või kui on vaja kaitsta teiste isikute õigusi ja vabadusi.

65

Käesoleval juhul nähtub esiteks eelotsusetaotlusest, et mõlemad Feldkirchi piirkonna haldusasutuse algatatud menetlused, mille tulemusel tehti 13. augusti 2018. aasta otsus ja 30. novembri 2018. aasta otsus ning mis viisid menetluste kumuleerimiseni, olid seadusega ette nähtud.

66

Mis puudutab teiseks harta artiklis 50 sätestatud põhiõiguse olemuse järgimist, siis tuleb meenutada, et võimalus kumuleerida menetlusi ja sanktsioone arvestab harta artikli 50 olemust tingimusel, et riigisisesed õigusnormid ei võimalda menetlust algatada ega sanktsiooni määrata samadel asjaoludel sama süüteo eest või samal eesmärgil, vaid näevad ette üksnes võimaluse kumuleerida eri normistikel põhinevaid menetlusi ja sanktsioone (22. märtsi 2022. aasta kohtuotsus bpost, C‑117/20, EU:C:2022:202, punkt 43).

67

Feldkirchi piirkonna haldusasutuse algatatud kahel menetlusel, mis viisid menetluste kumuleerimiseni, on aga sama eesmärk, nimelt määrata sanktsioon mänguautomaatidega ebaseaduslike hasartmängude pakkumise eest, ning need menetlused põhinevad samal õigusaktil.

68

Eeltoodud kaalutlusi arvestades tuleb esitatud küsimusele vastata, et harta artiklit 50 tuleb osas, milles see tagab ne bis in idem‑põhimõtet, tõlgendada nii, et sellega on vastuolus see, kui isikule määratakse karistusõiguslikku laadi sanktsioon liikmesriigi õigusakti sätte sellise rikkumise eest, mis võib takistada teenuste osutamise vabaduse teostamist ELTL artikli 56 tähenduses, kui selle isiku suhtes on juba tehtud jõustunud kohtulahend pärast kohtuistungit, mis hõlmas uurimistoiminguid, ja selle tulemusel mõisteti see isik seoses sama teoga õigeks selle õigusakti teise sätte rikkumises.

69

Kuna põhikohtuasja poolte jaoks on käesolev menetlus eelotsusetaotluse esitanud kohtus pooleli oleva asja üks staadium, otsustab kohtukulude jaotuse liikmesriigi kohus. Euroopa Kohtule seisukohtade esitamisega seotud kulusid, välja arvatud poolte kohtukulud, ei hüvitata.

Esitatud põhjendustest lähtudes Euroopa Kohus (kuues koda) otsustab:

Euroopa Liidu põhiõiguste harta artiklit 50 tuleb osas, milles see tagab ne bis in idem ‑põhimõtet, tõlgendada nii, et sellega on vastuolus see, kui isikule määratakse karistusõiguslikku laadi sanktsioon liikmesriigi õigusakti sätte sellise rikkumise eest, mis võib takistada teenuste osutamise vabaduse teostamist ELTL artikli 56 tähenduses, kui selle isiku suhtes on juba tehtud jõustunud kohtulahend pärast kohtuistungit, mis hõlmas uurimistoiminguid, ja selle tulemusel mõisteti see isik seoses sama teoga õigeks selle õigusakti teise sätte rikkumises.