Esialgne tõlge

KOHTUJURISTI ETTEPANEK

LAILA MEDINA

esitatud 4. juulil 2024(1)

Liidetud kohtuasjad C‑728/22–C‑730/22

Associazione Nazionale Italiana Bingo – Anib,

Play Game Srl (C‑728/22)

Associazione Concessionari Bingo – Ascob Srl,

B&B Srl,

TM Srl,

Better Now Srl,

Bingo Adda Srl,

Bingo Baccara Srl,

Bingo Boing Srl,

Bingo Bon Srl,

Bingobrescia Srl,

Bingo Bul Srl,

Bingo Centrum Srl,

Bingo Dolomiti Srl,

Bingo Gallura Srl,

Bingo Globo Srl Unipersonale,

Bi.Pa. Srl,

Bingo Ritz Somalia Srl,

Bingo Seven Monza Srl,

Bingo Star Rovigo Srl,

Bingo Time Trentino Srl,

Borgaro Bingo Srl,

Dora Srl,

Eden Srl,

Eliodoro Srl,

Eurogela Giochi Srl,

Euronissa Giochi Srl,

Fiore Srl,

Hippobingo Firenze Srl,

Hippogroup Cesenate SpA,

Hippogroup Modena Srl,

Iris Srl,

Kristal Palace Srl,

Le Casinò Srl,

AT e Bingo Srl Unipersonale in Amministrazione Giudiziaria,

Milano Giochi Srl,

Mondo Bingo Srl,

Progetto Bingo Srl,

Romulus Srl,

Tutto Gioco Srl (C‑729/22)

Coral Srl (C‑730/22)

versus

Ministero dell’Economia e delle Finanze,

Agenzia delle Dogane e dei Monopoli,

menetluses osalesid:

B.E. Srl,

Play Game Srl,

Play Line Srl unipersonale,

BC,

BD,

EF,

GL,

HU

(eelotsusetaotlused, mille on esitanud Consiglio di Stato (Itaalia))

Eelotsusetaotlus – Direktiiv 2014/23 – Direktiiv 89/665 – Asutamisvabadus – Bingoga seotud kihlvedude kontsessioonid – „Tehnilise pikendamise“ kord – Kindlaksmääratud kuutasu maksmine – Kontsessiooni oluline muutmine – Hankija kaalutlusõigus kontsessiooni tingimuste peatamisel või muutmisel – Kontsessionäärist sõltumatud ettenägematud asjaolud

I.      Sissejuhatus

1.        Käesolev kohtuasi puudutab Consiglio di Stato (Itaalia kõrgeima halduskohtuna tegutsev riiginõukogu) esitatud kolme eelotsusetaotlust. See kohus küsib Euroopa Kohtult, kas liidu õigusega – peamiselt direktiiviga 2014/23,(2) direktiiviga 89/665(3) ja ELTL artikliga 49 – on kooskõlas teatavad „tehnilise pikendamise“ korra tunnused, mida kohaldatakse Itaalias bingomängude korraldamiseks antud kontsessioonide suhtes, mille kehtivus on lõppenud.

2.        Itaalia seadusandja võttis 2013. aastal vastu „tehnilise pikendamise“ korra ja see on sellest ajast alates kehtinud üleminekumeetmena kuni uue hankemenetluse läbiviimiseni uute kontsessioonilepingute sõlmimiseks. Selle korra kohaselt on bingoga seotud kihlvedude korraldajad kohustatud maksma kuutasu. Tasu maksmine ei olnud nende esialgse kontsessioonilepingu sõlmimise tingimus ja seda kohaldatakse sektori ettevõtjate suhtes kindla määraga, olenemata nende finantssuutlikkusest. Ühtlasi on seda tasu alates selle vastuvõtmisest järk-järgult tõstetud. Sellele korrale allumine ja seega kuutasu maksmine kujutab endast lisaks nõuet, mis tuleb täita, et osaleda tulevases hankemenetluses, mille kuupäeva on alates 2014. aasta detsembrist korduvalt edasi lükatud ja mida ei ole praegu veel kindlaks määratud.

3.        Eelotsusetaotlused on esitatud menetlustes, mis on algatatud liikmesriigi kohtus kahe bingoga seotud kihlvedude korraldajate ühenduse ja mitme selle tegevusala ettevõtja soovil, kes tegutsevad individuaalselt. Nad leiavad, et „tehnilise pikendamise“ kord on neid oluliselt mõjutanud, peamiselt pärast COVID‑19 pandeemiat. Sisuliselt vaidlustavad nad Agenzia delle Dogane e dei Monopoli (Itaalia tolli- ja monopoliamet; edaspidi „ADM“) otsuse, milles see amet teatas, et tal ei ole kaalutlusõigust, mis võimaldaks peatada või muuta Itaalia seadusandja kehtestatud „tehnilise pikendamise“ korra tingimusi.

4.        Need kohtuasjad annavad Euroopa Kohtule võimaluse otsustada direktiivi 2014/23 kohaldamisala ja kaalutlusõiguse üle, mille kasutamist võidakse nõuda liikmesriikide avaliku sektori hankijatelt kontsessiooni tingimuste uuesti läbivaatamiseks, kui ettenägematud asjaolud, mis ei ole tingitud kontsessionääridest, mõjutavad teenuse osutamise majanduslikku tasakaalu. Lisaks võimaldavad need Euroopa Kohtul määrata kindlaks piirid seoses sellega, millal võib nimetatud direktiivi kohaselt kontsessiooni muuta ilma uue hankemenetluseta.

II.    Õigusraamistik

A.      Euroopa Liidu õigus

5.        Peale ELTL artikli 49, mis puudutab asutamisvabadust, tulenevad käesolevates kohtuasjades käsitletavad liidu õigusnormid eelkõige direktiividest 2014/23 ja 89/665.

6.        Direktiivis 2014/23 on sätestatud eeskirjad hankemenetluste kohta, mida avaliku sektori ja võrgustiku sektori hankijad korraldavad kontsessioonilepingute sõlmimiseks. Seda kohaldatakse selliste ehitustööde ja teenuste kontsessioonide andmise suhtes, mille eeldatav maksumus ei ole väiksem direktiivis endas sätestatud künnisest.(4) Kõnealune väärtus oli käesolevate kohtuasjade suhtes kohaldatavas direktiivi redaktsioonis 5 225 000 eurot.(5)

7.        Direktiiviga 89/665 reguleeritakse omakorda ELi riigihankemenetluste rikkumise korral kohaldatavate õiguskaitsevahendite suhtes kehtivaid põhinõudeid ja põhimõtteid. Sellega kohustatakse liikmesriike tagama, et riigihankelepingute ja kontsessioonide sõlmimist käsitlevad otsused ning sellega seotud esialgsed menetlusotsused vaadatakse kiiresti ja tõhusalt läbi juhuks, kui nendega on rikutud liidu riigihankeõigust.(6)

8.        Mõlema õigusakti sätetele on viidatud käesoleva ettepaneku hinnangut käsitlevas osas, kuivõrd need võivad olla käesoleva menetluse jaoks asjakohased.

B.      Itaalia õigus

9.        Riigisisese õigusega seoses on oluline märkida, et Itaalias on bingomängude korraldamise õigus ainult riigil, kes reguleeris seda kõigepealt 2000. aastal riikliku dekreediga.(7) Selle dekreedi kohaselt usaldatakse nende hasartmängude korraldamine kontsessionääridele, kellega sõlmitakse leping valikumenetluse tulemusel. Riik usaldas selle sektori juhtimise ADMile.

10.      Kontsessioonide kestuseks määrati esialgu kuus aastat, mille järel võis kontsessioone üks kord pikendada. Nende kontsessioonide kohaselt ei tulnud riigile tasu maksta. Tasu puudumist põhjendati sellega, et ettevõtjate tegevus annab riigile igal juhul otsest majanduslikku kasu nn lõivuna neilt summadelt, mida kontsessionäärid saavad bingopiletite müügi eest.

11.      Selleks et tagada Euroopa Liidu õiguses kehtiva konkurentsipõhimõtte järgimine uute kontsessioonilepingute sõlmimisel, otsustas Itaalia seadusandja, et pärast enamiku 2013. ja 2014. aastal lõppema pidanud kehtivusega kontsessioonide kestuse ühtlustamist korraldatakse ühtne hankemenetlus, milles võivad osaleda kõik selle sektori ettevõtjad. See hankemenetlus pidi toimuma enne 31. detsembrit 2014. Seadusandja nägi samuti ette, et senikaua peavad senised kontsessionäärid tegutsema „tehnilise pikendamise“ korra kohaselt ja maksma riigile 2800 euro suurust kuutasu. Lisaks kujutas see makse endast tulevases hankemenetluses osalemise tingimust, mistõttu kehtestati põhimõte, et kontsessioonide eest makstakse tasu.(8)

12.      Kuna esialgne hankemenetluse läbiviimise tähtaeg oli möödunud, lükkas seadusandja selle esmalt 31. detsembrile 2016(9) ja seejärel 30. septembrile 2018.(10) Mõlemal juhul pikendas ta „tehnilise pikendamise“ korda, et see hõlmaks nendel ajavahemikel lõppevaid kontsessioone. Samal ajal tõsteti kuutasu esialgu 5000 eurole ja hiljem 7500 eurole.

13.      Edasiste seadusandlike meetmetega lükkas Itaalia seadusandja esiteks „tehnilise pikendamise“ korra kehtivusaja lõpu 2023. aastani, teiseks peatas 2020. aastal tasu maksmise selleks ajaks, mil kaubandusettevõtted olid COVID‑19 pandeemia tõttu suletud, lükates maksmisele kuuluvate summade tasumise edasi, ning määras viimaks uue hankemenetluse korraldamistähtaja lõpu 31. märtsile 2023. Praeguseks ei ole seda hankemenetlust veel välja kuulutatud.

III. Faktilised asjaolud, menetlus ja eelotsuse küsimused

14.      Kohtuasjade C‑728/22 ja C‑729/22 kaebajad on kaks bingomängude korraldamist haldavate ettevõtjate kutseühendust, nimelt Associazione Nazionale Italiana Bingo (Anib) ja Associazione Concessionari Bingo (Ascob), ning teised sama tegevusvaldkonna ettevõtjad, kes tegutsevad individuaalselt. Kohtuasja C‑730/22 kaebaja on samuti selles sektoris tegutsev ettevõtja.

15.      Kõigil neil ettevõtjatel on kontsessioonid, mille kehtivusaeg on möödunud ja mille suhtes kohaldatakse seega Itaalia seadusandja kehtestatud „tehnilise pikendamise“ korda. Nad väidavad, et neil tekkisid väga suured rahalised raskused nii COVID‑19 pandeemia tagajärjel kui ka eelkirjeldatud liikmesriigi õigusnormide rakendamise tõttu, mis muu hulgas tõid kaasa kohustuse maksta kontsessioonide eest kindlaksmääratud kuutasu.

16.      Kohtuasjade C‑728/22 ja C‑729/22 kaebajad esitasid ADMile taotluse tasu kohaldamise viivitamatuks peatamiseks, kuni majandusliku ja finantstasakaalu esialgsed tingimused on pärast pandeemiat taastunud. Samuti palusid nad ametil igal juhul muuta maksmisele kuuluvaid tasusid iga ettevõtja tegeliku maksevõime alusel. Sel eesmärgil väitsid kaebajad, et „tehnilise pikendamise“ kord on vastuolus mitme liidu õiguse sättega.

17.      ADM jättis 9. juuli 2020. aasta ja 18. novembri 2020. aasta teatistega, mis on vastavalt põhikohtuasjades C‑729/22 ja C‑728/22 vaidlustatud otsused, kaebajate taotluse rahuldamata põhjendusel, et ta ei saanud muuta haldusmeetmega Itaalia seadusandja vastu võetud normi tagajärgi.

18.      Seejärel esitasid need kaebajad ADMi keeldumisotsuse peale hagi Tribunale amministrativo regionale del Laziole (Lazio maakonna halduskohus, Itaalia) (edaspidi „TAR Lazio“). Samuti oli kohtuasja C‑730/22 kaebaja vaidlustanud selles kohtus varem korralduse, mille see amet oli teinud selleks, et rakendada riigisiseseid õigusnorme, millega määrati 2017. aastal uueks igakuiseks summaks, mida kontsessionäärid peavad „tehnilise pikendamise“ korras tegutsemise jätkamiseks tasuma, 7500 eurot.(11) TAR Lazio jättis aga need kolm hagi rahuldamata, tuginedes Corte costituzionale (Itaalia konstitutsioonikohus) otsusele, millega olid tunnistatud asjaomaste riigisiseste õigusaktide põhiseaduspärasusega seotud kahtlused põhjendamatuks.(12)

19.      Seejärel esitasid kõik kaebajad edasikaebuse Consiglio di Statole (kõrgeima halduskohtuna tegutsev riiginõukogu), kes on käesolevates kohtuasjades eelotsusetaotlused esitanud kohus. Selles kohtus väitsid nad, et õigusnormid, mida ADM vaidlusaluses otsuses rakendas, on õigusvastased ning seda nii liidu õiguse kui ka Itaalia konstitutsiooniõiguse seisukohast.

20.      Sisuliselt väidavad kaebajad ühest küljest, et asjaolu, et „tehnilise pikendamise“ korras kohaldatava tasu suuruse määrab kindlaks Itaalia seadusandja, ei saa õigustada seda, et ADM jäetakse ilma kaalutlusõigusest kontsessioonide majandusliku tasakaalu kohandamisel, eriti kui ettenägematud asjaolud mõjutavad asjaomase teenuse osutamise tingimusi. Sellega seoses märgivad nad, et isegi kui kontsessioonid hõlmavad määratluse kohaselt äririski ülekandmist kontsessionäärile, ei välista see erandlike asjaolude korral võimalust kontsessiooni tingimusi muuta.

21.      Teisest küljest väidavad kaebajad, et „tehnilise pikendamise“ korda, mida käsitletakse põhikohtuasjades, on kasutatud kuritarvituslikult ülemineku- ja erakorralise vahendina ning see on toonud olemasolevate kontsessioonilepingutega seoses kaasa liiga suuri muudatusi, mis väljuvad direktiivis 2014/23 lubatu piirest. Kaebajate arvates on see muutnud ka nende kontsessioonide majanduslikku tasakaalu, sest see ei mõjuta kõiki ettevõtjaid võrdselt ja hõlmab lisapiiranguid, näiteks kontsessionääride tegevuskohtade üleandmise keeldu kui tulevases hankes osalemise tingimust.

22.      Consiglio di Stato (kõrgeima halduskohtuna tegutsev riiginõukogu) märgib eelotsusetaotlustes, et kaebajad on esitanud tõendeid, mis näitavad, et kontsessioonilepingute täitmise tingimused, eriti haldamiskulude jõukohasus, on COVID‑19 pandeemia tõttu tõsiselt halvenenud. Siiski kahtleb see kohus esiteks selles, kas direktiiv 2014/23 on käesolevas kohtuasjas käsitletavate kontsessioonide suhtes kohaldatav, sest need anti algselt 2000. aastal avaliku hankemenetluse teel.

23.      Kui direktiiv 2014/23 on kohaldatav, soovib Consiglio di Stato (kõrgeima halduskohtuna tegutsev riiginõukogu) teada, kas selle normiga on vastuolus liikmesriigi õiguse tõlgendus, mille tulemusel ei ole sellisel haldusasutusel nagu ADM võimalik ettenägematute sündmuste korral muuta kontsessiooni täitmistingimusi. Eelkõige viitab see kohus sündmustele, mida ei saa omistada kontsessionääridele ja mis mõjutavad oluliselt tavapärast äririski.

24.      Consiglio di Stato (kõrgeima halduskohtuna tegutsev riiginõukogu) kahtleb ka selles, kas direktiivi 2014/23 kohaselt on lubatud näha liikmesriigi õiguses ette sellist korda, nagu on kõne all põhikohtuasjades ja mida kohaldatakse lõppenud kontsessioonide suhtes kuni uue hankemenetluse korraldamiseni. Eelotsusetaotlused esitanud kohus tõstab esile selles korras kehtestatud kuutasu maksmise kohustust, mida ei olnud kontsessioonide esialgsel andmisel ette nähtud ja mida on aja jooksul tunduvalt suurendatud. Samuti rõhutab ta, et tasu arvutatakse abstraktsel viisil, ilma et oleks konkreetselt hinnatud iga üksiku kontsessiooni majanduslikke tingimusi, ning see võib seega moonutada kontsessiooni üldist tasakaalu.

25.      Kui direktiiv 2014/23 ei ole põhikohtuasjades kõne all olevate kontsessioonide suhtes kohaldatav, ei ole Consiglio di Stato (kõrgeima halduskohtuna tegutsev riiginõukogu) kindel, kas „tehnilise pikendamise“ korda saab pidada ELL artiklis 3, ELTL artiklites 8, 12, 49, 56, 63, 145 ja 151 ning Euroopa Liidu põhiõiguste harta (edaspidi „harta“) artiklites 15, 16, 20 ja 21 sätestatud üldpõhimõtetega kooskõlas olevaks. Samuti viitab ta asutamisvabaduse, teenuste osutamise vabaduse ja õiguspärase ootuse põhimõtetele ning eelkõige nende põhimõtete tõlgendusele Euroopa Kohtu 2. septembri 2021. aasta kohtuotsuses Sisal jt (C‑721/19 ja C‑722/19, EU:C:2021:672). Consiglio di Stato (kõrgeima halduskohtuna tegutsev riiginõukogu) arvates tekitab „tehnilise pikendamise“ kord kahtlusi selle vajalikkuses, asjakohasuses, proportsionaalsuses ja kasulikkuses seoses eesmärgiga, mida sellega Itaalia seadusandja sõnul tegelikult taotletakse – nimelt uue hankemenetluse ühtlustamine kõigi lõppevate kontsessioonide jaoks.

26.      Neil asjaoludel otsustas Consiglio di Stato (kõrgeima halduskohtuna tegutsev riiginõukogu) kolmes talle esitatud kohtuasjas menetluse peatada ja esitada Euroopa Kohtule järgmised eelotsuse küsimused:

–        kohtuasjades C‑728/22 ja C‑729/22:

„1.      Kas [direktiivi 2014/23] kontsessioonilepingute sõlmimise kohta ning aluslepingust tulenevaid põhimõtteid, eriti [harta] artikleid 15, 16, 20 ja 21, [ELL] artiklit 3 ning [ELTL] artikleid 8, 49, 56, 12, 145 ja 151(13) tuleb tõlgendada nii, et need on kohaldatavad 2000. aastal valikumenetluse tulemusel [bingomängude] korraldamiseks sõlmitud kontsessioonilepingute suhtes, mille kehtivusaeg on möödunud ning mille kehtivust on seejärel mitu korda pikendatud õigusnormidega, mis jõustusid pärast direktiivi jõustumist ning selle ülevõtmistähtaja lõppemist?

2.      Kui esimesele küsimusele vastatakse jaatavalt, siis kas [direktiiviga 2014/23] on vastuolus, kui liikmesriigi õigusnormide tõlgendus või kohaldamine või neil õigusnormidel põhinev rakenduspraktika võtab avaliku sektori asutuselt [kaalutlusõiguse], mis laseks tal juhul, kui lepingupooltest olenemata peaks aset leidma ootamatud ja ettenägematud sündmused, mis muudavad märkimisväärselt tavapärast äririski, alustada asjaomaste isikute taotlusel haldusmenetlust kontsessioonilepingu täitmistingimuste muutmiseks – kas uut hankemenetlust alustades või ilma selleta, olenevalt sellest, kas lepinguliste kohustuste tasakaalu uuesti läbirääkimise [puhul loetakse, et see] toob kaasa olulise muudatuse või mitte – senikauaks, kuni see olukord kestab ning kuni kontsessioonilepingute täitmise algtingimused on taastunud?

3.      Kas [direktiiviga 89/665], mida on muudetud [direktiiviga 2014/23], on vastuolus, kui liikmesriigi õigusnormide tõlgendus või kohaldamine või neil õigusnormidel põhinev rakenduspraktika võimaldab seadusandjal või avaliku sektori asutusel seada hasartmängukontsessioonide [andmiseks] korraldatavas uues hankemenetluses osalemise tingimuseks, et kontsessionäär nõustuks tehnilise pikendamisega, isegi kui on välistatud, et kui lepingupooltest olenemata on aset leidnud ootamatud ja ettenägematud sündmused, mis muudavad märkimisväärselt tavapärast äririski, saaks kontsessioonilepingu täitmistingimused tasakaalu taastamiseks uuesti läbi rääkida, senikauaks, kuni see olukord kestab ning kuni kontsessioonilepingute täitmise algtingimused on taastunud?

4.      Igal juhul, kas ELTL artiklitega 49 ja 56, õiguskindluse ja tõhusa õiguskaitse põhimõtte ning õiguspärase ootuse põhimõttega on vastuolus, kui liikmesriigi õigusnormide tõlgendus või kohaldamine või neil õigusnormidel põhinev rakenduspraktika võtab avaliku sektori asutuselt kaalutlusõiguse, mis laseks tal juhul, kui lepingupooltest olenemata peaks aset leidma ootamatud ja ettenägematud sündmused, mis muudavad märkimisväärselt tavapärast äririski, alustada asjaomaste isikute taotlusel haldusmenetlust kontsessioonilepingu täitmistingimuste muutmiseks – kas uut hankemenetlust alustades või ilma selleta, olenevalt sellest, kas lepinguliste kohustuste tasakaalu uuesti läbirääkimise [puhul loetakse, et see] toob kaasa olulise muudatuse või mitte – senikauaks, kuni see olukord kestab ning kuni kontsessioonilepingute täitmise algtingimused on taastunud?

5.      Kas ELTL artiklitega 49 ja 56, õiguskindluse ja tõhusa õiguskaitse põhimõtte ning õiguspärase ootuse põhimõttega on vastuolus, kui liikmesriigi õigusnormide tõlgendus või kohaldamine või neil õigusnormidel põhinev rakenduspraktika võimaldab seadusandjal või avaliku sektori asutusel seada hasartmängukontsessioonide andmiseks korraldatavas [uues] hankemenetluses osalemise tingimuseks, et kontsessionäär nõustuks tehnilise pikendamisega, isegi kui on välistatud, et juhul, kui lepingupooltest olenemata on aset leidnud ootamatud ja ettenägematud sündmused, mis muudavad märkimisväärselt tavapärast äririski, saaks kontsessioonilepingu täitmistingimused tasakaalu taastamiseks uuesti läbi rääkida, senikauaks, kuni see olukord kestab ning kuni kontsessioonilepingute täitmise algtingimused on taastunud?

6.      Üldisemalt, kas ELTL artiklitega 49 ja 56, õiguskindluse ja tõhusa õiguskaitse põhimõtte ning õiguspärase ootuse põhimõttega on vastuolus, kui põhikohtuasjades kõne all olevate normide taolised liikmesriigi õigusnormid nõuavad bingosaalide pidajatelt tehnilise pikendamise eest igal kuul suure tasu maksmist, mida algsetes kontsessioonidokumentides ei ole ette nähtud, mis on iga tüüpi ettevõtjate puhul sama suur ja mida seadusandja aeg-ajalt muudab, ilma et sellel oleks vähimatki tõendatud seost konkreetse kontsessioonisuhte omaduste ja käiguga?“

–        Lisaks, ainult kohtuasjas C‑730/22:

„Kas direktiiviga [2014/23] – kui see osutub kohaldatavaks – ja igal juhul üldpõhimõtetega, mis tulenevad ELTL artiklitest 26, 49, 56 ja 63 nii, nagu neid on tõlgendatud ja kohaldatud [Euroopa Kohtu] praktikas, eriti diskrimineerimiskeelu, proportsionaalsuse põhimõtte, konkurentsi kaitse ning teenuste ja kapitali vaba liikumisega on vastuolus, kui liikmesriigi õigusnorme kohaldatakse nii, et „tehnilise pikendamise“ vältel, mida on viimase kümne aasta jooksul hasartmängukontsessioonide sektoris mitu korda uuendatud, võivad liikmesriigi seadusandja või avaliku sektori asutus olemasolevaid suhteid ühepoolselt muuta, kehtestades kohustuse maksta kontsessioonitasu, mida algselt maksta ei tulnud, suurendades seda tasu seejärel mitu korda, määrates selle suuruseks kõigi kontsessionääride puhul alati sama summa, olenemata nende käibest, seades kontsessionääride tegevusele teisigi piiranguid, näiteks ruumide üleandmise keelu, ja nõudes ettevõtjatelt, et kui nad soovivad hiljem kontsessioonide [andmiseks] korraldatavad uues hanke menetluses osaleda, tuleb neil selle pikendamisega nõustuda?“

27.      Eelotsusetaotlused registreeriti Euroopa Kohtu kantseleis 24. novembril 2022. Euroopa Kohus otsustas 31. jaanuaril 2023 kohtuasjad omavahelise seotuse tõttu kirjaliku ja suulise menetluse ning kohtuotsuse huvides liita. Itaalia valitsus, Euroopa Komisjon ja põhikohtuasjade pooled esitasid kirjalikud seisukohad. 16. oktoobril 2023 esitas Euroopa Kohus kodukorra artikli 101 kohaselt Consiglio di Statole (kõrgeima halduskohtuna tegutsev riiginõukogu) selgitustaotluse. Consiglio di Stato (kõrgeima halduskohtuna tegutsev riiginõukogu) vastas sellele taotlusele 16. novembri 2023. aasta kirjaga. Kohtuistung toimus 24. aprillil 2024.

IV.    Hinnang

28.      Oma küsimustega soovib eelotsusetaotlused esitanud kohus Euroopa Kohtult teada, kas liidu õigusega on kooskõlas teatavad elemendid, mis tulenevad nn tehnilise pikendamise korrast, mida kohaldatakse Itaalias lõppenud kontsessioonide suhtes, mille riik on andnud bingomängude korraldamiseks.

29.      Täpsemalt küsib eelotsusetaotlused esitanud kohus esiteks seda, kas direktiivi 2014/23 – või teise võimalusena ELi lepingu, ELTL ja harta teatud sätteid – kohaldatakse kontsessioonide suhtes, mis anti enne selle direktiivi jõustumist ja mida on pärast selle direktiivi jõustumist seadusandlike vahenditega korduvalt pikendatud, kui nende kehtivusaeg on lõppenud (esimene küsimus kohtuasjades C‑728/22 ja C‑729/22).

30.      Kui direktiiv 2014/23 loetakse kohaldatavaks, soovib eelotsusetaotlused esitanud kohus teada, kas selle direktiiviga on vastuolus liikmesriigi õigusnormide(14) tõlgendamine nii, et nendega võetakse liikmesriigi ametiasutustelt kaalutlusõigus kontsessiooni täitmise tingimuste muutmiseks asjaomaste ettevõtjate taotlusel. Ta viitab eelkõige juhtumitele, kus ilmnevad ettenägematud asjaolud, mis ei ole pooltest tingitud ja millel on märkimisväärne mõju tavapärasele äririskile (teine küsimus kohtuasjades C‑728/22 ja C‑729/22).

31.      Lisaks soovib eelotsusetaotlused esitanud kohus teada, kas direktiiviga 89/665 on vastuolus see, kui lõppenud kontsessioonide asemel uute andmiseks korraldatavas hankemenetluses osalemise tingimuseks seatakse see, et kontsessionäär nõustub tehnilise pikendamise korraga, eelkõige juhul, kui kontsessionäärid ei saa ettenägematute sündmuste tõttu kontsessioonilepingute täitmise tingimuste üle uusi läbirääkimisi pidada (kolmas küsimus kohtuasjades C‑728/22 ja C‑729/22).

32.      Lõpuks soovib eelotsusetaotlused esitanud kohus kontrollida, kas kuutasu maksmise ühepoolne kehtestamine „tehnilise pikendamise“ korra raames on vastuolus direktiiviga 2014/23. Ta esitab selle küsimuse, võttes arvesse, et i) seda tasu ei olnud esialgses lepingus ette nähtud, ii) see summa on määratud kõigi sektori ettevõtjate jaoks kindlaks identsetel tingimustel, olenemata nende finantssuutlikkusest, iii) tasu on alates selle esmakordsest kehtestamisest korduvalt suurendatud ja iv) selle maksmine on uues kontsessioonide andmise hankemenetluses osalemise tingimus (ainsa küsimuse esimene osa kohtuasjas C‑730/22).

33.      Kui direktiivi 2014/23 ei loeta kohaldatavaks, esitab eelotsusetaotlused esitanud kohus samad küsimused, mis on esitatud eespool punktides 30–32 ühest küljest seoses ELTL artiklitega 49 ja 56 ning teisest küljest seoses õiguskindluse, tõhusa õiguskaitse, õiguspärase ootuse kaitse, diskrimineerimiskeelu ja proportsionaalsuse põhimõtetega (neljas, viies ja kuues küsimus kohtuasjades C‑728/22 ja C‑729/22 ning ainsa küsimuse teine osa kohtuasjas C‑730/22).

34.      Analüüsin kõigepealt kohtuasjades C‑728/22 ja C‑729/22 esitatud esimest eelotsuse küsimust, sest selle küsimuse vastusest selgub, millist liidu õigusnormi kohaldatakse põhikohtuasjades kõne all olevate kontsessioonide suhtes. Eeldusel, et direktiiv 2014/23 on nende suhtes kohaldatav, analüüsin seejärel kohtuasjas C‑730/22 esitatud ainsa küsimuse esimest osa, sest kui vastus sellele küsimusele on jaatav, ei pruugi olla Euroopa Kohtul vajadust jätkata käesoleva eelotsusetaotluse läbivaatamist. Seejärel analüüsin kohtuasjades C‑728/22 ja C‑729/22 esitatud teist ja kolmandat eelotsuse küsimust, enne kui käsitlen lõpuks kohtuasjades C‑728/22 ja C‑729/22 esitatud neljandat, viiendat ja kuuendat küsimust ning kohtuasjas C‑730/22 esitatud ainsa küsimuse teist osa.

A.      Esimene küsimus kohtuasjades C‑728/22 ja C‑729/22

35.      Kohtuasjades C‑728/22 ja C‑729/22 esitatud esimese küsimuse puhul on vaja analüüsida direktiivi 2014/23 kohaldamisala. Sisuliselt soovib eelotsusetaotlused esitanud kohus teada, kas kontsessioonid, mis on antud enne selle direktiivi jõustumise kuupäeva ja enne selle ülevõtmistähtaja möödumist, võivad siiski kuuluda direktiivi kohaldamisalasse. Teise võimalusena soovib eelotsusetaotlused esitanud kohus teada, kas „aluslepingust tulenevad põhimõtted, eriti [harta] artiklid 15, 16, 20 ja 21, [ELL] artikkel 3 ning [ELTL] artiklid 8, 49, 56, 12, 145 ja 151“ on kohaldatavad põhikohtuasjade suhtes.

36.      Osutan sissejuhatava märkusena sellele, et Euroopa Kohtu vastus ei ole minu arvates vajalik seoses mõne ELL, ELTL ja harta sättega, millele eelotsusetaotlused esitanud kohus on viidanud kohtuasjas C‑728/22 esitatud esimeses küsimuses. See kehtib ELL artikli 3, ELTL artiklite 8, 12, 145 ja 151 ning harta artiklite 15, 16, 20 ja 21 kohta. Sellega seoses piisab, kui märkida, et eelotsusetaotlused esitanud kohus ei selgita konkreetselt seda, kuidas need sätted on kõnealuse kohtuasja puhul asjakohased, ega üldpõhimõtteid, mis selle kohtu hinnangul neist „tulenevad“.(15) Neil asjaoludel ja kooskõlas Euroopa Kohtu väljakujunenud kohtupraktikaga(16) soovitan tunnistada kohtuasjas C‑728/22 esitatud esimese küsimuse vastuvõetamatuks osas, mis puudutab neid sätteid või üldpõhimõtteid.

37.      Peale selle väidab eelotsusetaotlused esitanud kohus vastuses Euroopa Kohtu selgitustaotlusele, et tal ei ole kahtlusi selles, et kõnealused kontsessioonid on esiteks teenuste kontsessioonid direktiivi 2014/23 artikli 5 lõike 1 punkti b tähenduses ja teiseks vastavad sama direktiivi artiklis 8 sätestatud kvantitatiivsele künnisele.

38.      Igal juhul tuleb esimese nimetatud elemendi puhul märkida, et vastupidi komisjoni kirjalikes seisukohtades väljendatud kahtlustele ei puuduta põhikohtuasjade vaidlused majandustegevuseks loa või haldusloa andmise toiminguid. Need vaidlused on tegelikult seotud kontsessioonidega, millega ADM andis avaliku sektori hankijana põhikohtuasjade kaebajatele õiguse kasutada lõppkasutajate huvides teenust. ADMi ja kontsessionääride vahelise lepingu tingimuste kohaselt on riik saanud tulu, nimelt lõivu sissetulekult, mida kontsessionäärid teenivad bingopiletite müügiga. Samal ajal on ka kontsessionäärid saanud tasu, mis vastab sisuliselt bingopiletite müügile, millest on maha arvatud nende makstav lõiv ja mängijate võidud.

39.      Pealegi ei muuda asjaolu, et põhikohtuasjades kõne all olevaid kontsessioone muudeti seadusandlike vahenditega, seda, et nende puhul on tegemist kontsessioonidega, ega muuda neid kontsessioone pelgalt reguleeritud teenuste osutamiseks. Sellega seoses on oluline märkida, et liikmesriigi seaduses, millega kehtestati „tehnilise pikendamise“ kord, antakse ADMile korraldus võtta vastu vajalikud sätted, et kohandada neid kontsessioone Itaalia seadusandja kehtestatud tingimustega.(17)

40.      Arvestades direktiivi 2014/23 artikli 5 lõike 1 punktis b sätestatud määratlust ja Euroopa Kohtu praktikat,(18) hajutaksin igasuguse kahtluse seoses kõnealuste kontsessioonide liigitamisega „teenuste kontsessioonidena“, mis kuuluvad seega direktiivi artikli 1 lõike 2 punkti b kohaselt selle kohaldamisalasse.

41.      Seoses kvantitatiivse künnisega, millele kontsessiooni väärtus peab vastama, et direktiivi 2014/23 saaks kohaldada, tõdeb eelotsusetaotlused esitanud kohus samuti, et ta ei kahtle selles, et põhikohtuasjades kõne all olevad kontsessioonid vastavad sellele nõudele.

42.      Eelkõige märgin, et eelotsusetaotlused esitanud kohtu – kes on ainsana pädev põhikohtuasjade asjaolusid kindlaks tegema – selgituste kohaselt olid kontsessionääride tulud kontsessiooni kuueaastase kehtivusaja jooksul keskmiselt üle 8 000 000 euro. Samuti nähtub nendest selgitustest, et need tulud ületasid „igal juhul“ 5 382 000 eurot. Neid summasid, mis on suuremad kui künnis, mis oli nõutud direktiivi asjaomasel ajal kohaldatava redaktsiooni kohaselt, nimelt 5 225 000 eurot,(19) kinnitasid põhikohtuasjade kaebajad Euroopa Kohtu istungil.

43.      Kuna direktiivi 2014/23 artikli 5 lõike 1 punktis b ja artiklis 8 sätestatud tingimused võib lugeda täidetuks, leian, et praegusel juhul ei ole seega vaja anda lisajuhiseid direktiivi 2014/23 esemelise kohaldamisala kohta, milles komisjonil oli näiteks veel kahtlusi.

44.      Selle asemel tuleks anda eelotsusetaotlused esitanud kohtule juhiseid seoses sellega, kas seda direktiivi saab ajaliselt kohaldada põhikohtuasjades kõne all olevate kontsessioonide suhtes, mis on ainus asjakohane aspekt, mille see kohus on esile tõstnud, arvestades kohtuasjades C‑728/22 ja C‑729/22 esitatud esimese küsimuse ranget sõnastust ja eelotsusetaotluste põhjendusi.

45.      Sellega seoses on asjakohane meelde tuletada, et väljakujunenud kohtupraktika kohaselt on kontsessioonilepingu suhtes põhimõtteliselt kohaldatavad need liidu õigusnormid, mis kehtivad hetkel, mil hankija valib selle menetluse liigi, mida ta kavatseb järgida, ning otsustab, kas riigihankelepingu sõlmimiseks on nõutav eelneva hankemenetluse korraldamine. Samas ei ole kohaldatavad sellise direktiivi sätted, mille ülevõtmise tähtaeg lõppes pärast seda kuupäeva.(20)

46.      Käesolevates asjades oli direktiivi 2014/23 ülevõtmise tähtpäev 18. aprill 2016, mis tähendab, et kuna eelotsusetaotlused esitanud kohtus kõne all olevad kontsessioonid anti 2000. aastal, ei ole see direktiiv nende suhtes põhimõtteliselt kohaldatav.

47.      Lisaks on direktiivi 2014/23 artikli 54 teises lõigus sätestatud, et selle sätteid ei kohaldata kontsessioonide suhtes, mille pakkumine kuulutati välja või mis anti enne 17. aprilli 2014, st enne selle direktiivi jõustumise kuupäeva. Sellest järeldub, et kõnealuse sätte alusel jääb vaidlusaluste kontsessioonilepingute esialgne sõlmimine igal juhul direktiivi 2014/23 kohaldamisalast välja.

48.      Nagu eelotsusetaotlused esitanud kohus õigesti meelde tuletab, on Euroopa Kohus siiski otsustanud, et kui kontsessioonile kohaldatavaid tingimusi muudetakse oluliselt, tuleb seda muudatust hinnata nende liidu õigusnormide alusel, mis kehtisid muudatuse tegemise kuupäeval. Asjaolu, et esialgne kontsessioonileping sõlmiti enne seda, kui liit võttis selles küsimuses vastu õigusnormid, ei oma seega sellega seoses tähtsust.(21)

49.      Nagu on märgitud käesoleva ettepaneku punktis 17, puudutab riigisisene kohtuvaidlus kahte teatist, mille ADM võttis vastu vastavalt 9. juulil 2020 (kohtuasi C‑729/22) ja 18. novembril 2020 (kohtuasi C‑728/22). Need teatised põhinevad 2017. aasta detsembris vastu võetud Itaalia õigusaktidel, millega teist korda muudeti algselt 2013. aastal kehtestatud „tehnilise pikendamise“ korda, mida oli esimest korda muudetud 2015. aastal.(22) Kui käsitleda „tehnilise pikendamise“ korda, mida muudeti hiljem, algsete kontsessioonide olulise muudatusena eespool viidatud kohtupraktika tähenduses, tuleks järelikult pidada direktiivi 2014/23 põhikohtuasjades kohaldatavaks.

50.      Sellega seoses tuleb märkida, et liikmesriigi õigusnormid võivad kujutada endast algselt sõlmitud kontsessioonilepingute olulist muudatust, kui näiteks kontsessiooni kehtivusaega pikendatakse ühepoolselt viisil, mida ei olnud algses lepingus ette nähtud. Nii on see ka juhul, kui nende liikmesriigi õigusnormidega kehtestatakse uusi tingimusi, mida tuleb kontsessiooni täitmiseks täita, eelkõige seoses tasuga, mida kontsessionäärid peavad asjaomase teenuse osutamise eest maksma.

51.      Mis puudutab käesolevaid kohtuasju, siis eelotsusetaotlused esitanud kohus peab kontrollima, kas 2013. aastal vastu võetud Itaalia õigusnormid, mida on hiljem muudetud 2015. ja 2017. aastal, kujutasid endast olulist muudatust võrreldes 2000. aastal antud kontsessioonide tingimustega. Sellegipoolest on minu arvates eelotsusetaotlustest tulenevat teavet arvestades selge, et „tehnilise pikendamise“ korra kehtestamise ja säilitamise teel muudeti nende õigusaktidega bingomängude korraldamise kontsessioonide asjakohaseid tingimusi, eriti kui võrrelda neid esialgse lepingu sõlmimisel kokku lepitud tingimustega:

–        esiteks pikendati „tehnilise pikendamise“ korraga juba lõppenud kontsessioone, pikendades seega nende jaoks algselt kokkulepitud kehtivusaega. Võttes arvesse muudatust, mille Itaalia seadusandja tegi 2015. aastal(23) ja jättis seejärel 2017. aastal jõusse, pikendati selle korra alusel kehtivaid kontsessioone üheksa aasta võrra, mis vastas pooleteisele esialgsele kehtivusajale;

–        teiseks nähti „tehnilise pikendamise“ korras ette kuutasu maksmine kontsessioonide kasutamise eest, mida ei olnud algses kontsessiooni andmise menetluses sätestatud. Sellega muudeti viisi, kuidas ADM teenib kasumit selle pealt, et kontsessionäärid osutavad teenuseid ja mis oli seni seisnud selles, et talle maksti mängupiletite müügist saadud tulult lõivu;(24)

–        kolmandaks muudeti „tehnilise pikendamise“ korra kohaselt selles korras osalemine ja kuutasu maksmine kohustuslikuks kontsessionääridele, kes soovivad osaleda tulevases hankemenetluses, mis kujutab endast algse lepingu sõlmimise tingimustele lisandunud uut tingimust.(25)

52.      Eeltoodust tuleneb, et direktiivi tuleb pidada põhikohtuasjades kõne all olevate kontsessioonide suhtes kohaldatavaks, kuivõrd esialgse lepingu tingimusi muudeti oluliselt „tehnilise pikendamise“ korra ja selle hilisemate muudatustega, juhul kui eelotsusetaotlused esitanud kohtu kontroll neid asjaolusid kinnitab.

53.      Seega teen Euroopa Kohtule ettepaneku vastata kohtuasjades C‑728/22 ja C‑729/22 esitatud esimesele küsimusele, et direktiiv 2014/23 on põhikohtuasjades käsitletavate kontsessioonide suhtes kohaldatav.

54.      Lisaks on oluline meelde tuletada, et väljakujunenud kohtupraktika kohaselt tuleb riigisisest meedet valdkonnas, mis on liidu tasandil täielikult ühtlustatud, hinnata ühtlustamismeetme, mitte esmase õiguse sätete alusel.(26) See tähendab, et juhul, kui Euroopa Kohus nõustub käesoleva ettepaneku eelmistes punktides esitatud analüüsiga, ei oleks ELTL artiklid 49 ja 56, millele eelotsusetaotlused esitanud kohus viitab kohtuasjades C‑728/22 ja C‑729/22 esitatud esimese küsimuse sõnastuses, käesolevate kohtuasjade puhul asjakohased. See tooks kaasa ka selle, et nendes kohtuasjades esitatud neljas, viies ja kuues küsimus ning kohtuasjas C‑730/22 esitatud ainsa küsimuse teine osa ei vaja samuti Euroopa Kohtult vastust.

B.      Ainsa küsimuse esimene osa kohtuasjas C‑730/22

55.      Olles tuvastanud, et direktiiv 2014/23 on põhikohtuasjades käsitletavate kontsessioonide suhtes kohaldatav, tuleb nüüd vastata kohtuasjas C‑730/22 esitatud ainsa küsimuse esimesele osale, mis on esitatud peamiselt selle direktiivi alusel.(27) Selle küsimusega soovib eelotsusetaotlused esitanud kohus sisuliselt teada, kas „tehnilise pikendamise“ korras kehtestatud kohustus maksta kuutasu on selle direktiiviga kooskõlas, võttes eelkõige arvesse selle tasu eriomadusi, mida on mainitud käesoleva ettepaneku punktis 32.

56.      Osutan sissejuhatava märkusena sellele, et nimetatud ainsa küsimuse esimeses osas ei viita eelotsusetaotlused esitanud kohus ühelegi direktiivi 2014/23 konkreetsele sättele, millega kuutasu maksmine võiks vastuolus olla. Eelotsusetaotluses esitatud teabest nähtub siiski, et see kohus viitab sisuliselt selle direktiivi artiklile 43.

57.      Direktiivi 2014/23 artikliga 43, mis kannab pealkirja „Lepingute muutmine nende kehtivusajal“, reguleeritakse tingimusi, millele peavad vastama teenuste kontsessiooni muudatused, mis on tehtud lepingu täitmise ajal. See säte tugineb eeldusele, et kontsessioonilepingud hõlmavad tavaliselt pikaajalist ja keerukat finantskorda, mida mõjutavad sageli muutuvad asjaolud.(28) Sel põhjusel on selle eesmärk selgitada tingimusi, mille kohaselt on teenuste kontsessiooni muutmise korral nõutud – või ei ole nõutud – uus kontsessiooni andmise menetlus.(29)

58.      Täpsemalt on direktiivi 2014/23 artikli 43 lõike 1 punktis e ette nähtud, et kontsessioone võib ilma kontsessiooni andmise uut menetlust korraldamata muuta, kui muudatus ei ole olenemata oma väärtusest sama artikli lõike 4 tähenduses oluline. Direktiivi 2014/23 artikli 43 lõikes 4 on omakorda sätestatud üldise kriteeriumina, et kontsessiooni muudatust selle kehtivusajal käsitatakse olulisena, kui sellega muutub kontsessioon oluliselt võrreldes algselt sõlmitud lepinguga. Sama sätte punkti a kohaselt on see igal juhul nii, kui muudatusega lisatakse tingimusi, mis oleksid võimaldanud osaleda ka muudel kui algselt välja valitud taotlejatel, kui neid tingimusi oleks kasutatud algses kontsessiooni andmise menetluses. Lõpuks on oluline meelde tuletada, et juhul, kui kontsessiooni muudatust peetakse oluliseks, tuleb direktiivi 2014/23 artikli 43 lõike 5 kohaselt korraldada uus hankemenetlus.

59.      Käesolevate asjade puhul märkisin juba kohtuasjades C‑728/22 ja C‑729/22 esitatud esimese küsimuse analüüsis, et „tehniline pikendamise“ kord hõlmas mitut muudatust bingomängude korraldamise kontsessioonide asjakohastes tingimustes.(30) Need muudatused puudutasid nende kontsessioonide teatavaid olulisi elemente, nimelt esiteks nende kehtivusaega võrreldes esialgu kindlaks määratuga ja teiseks viisi, kuidas kontsessionäärid pidid maksma hankijale asjaomaste teenuste osutamise eest tasu.

60.      Soovin märkida, et „tehnilise pikendamise“ korra ainus element, mida käesolev küsimus – nagu selle on sõnastanud eelotsusetaotlused esitanud kohus – puudutab, on kohustus maksta sellest korrast tulenevat kuutasu, mitte asjaolu, et ühtlasi pikendati sellega kontsessioone oluliselt. See on põhjus, miks võib selle „tehnilise pikendamise“ korra elemendi minu arvates Euroopa Kohtu analüüsist välja jätta, kuigi see pikendamine võiks õigustada järeldust, et põhikohtuasjades kõne all olevaid kontsessioone on direktiivi 2014/23 artikli 43 lõike 4 tähenduses oluliselt muudetud.(31)

61.      Mis puudutab kuutasu maksmise kohustust, siis põhikohtuasjades kõne all olevate kontsessioonilepingute sõlmimisel seda kohustust kindlasti ette ei nähtud. Väidetavalt kehtestati see selleks, et tagada, et kontsessioonide pikendamine „tehnilise pikendamise“ korra raames käiks käsikäes tasuga asjasse puutuvate teenuste osutamise aja pikendamise eest. Samas muudeti „tehnilise pikendamise“ korra vastuvõtmisega viisi, kuidas seda tasu tuli maksta, kuna kuni selle hetkeni seisnes see peamiselt selles, et riik kogus „lõivu“, mida kohaldati kontsessionääride mängupiletite müügitulule.

62.      Sellega seoses tuleb tõdeda, et „lõivu“ kogumine, nagu see oli ette nähtud kontsessioonilepingute esialgsel sõlmimisel, põhines bingomängude lõppkasutajate kaudsetel maksetel. Seetõttu kohandati ka tasu, mida kontsessionäärid pidid teenuste osutamise eest maksma, nende tegeliku käibe järgi.

63.      Seevastu „tehnilise pikendamise“ korra kohaselt kehtestatud tasuga muudeti ühepoolselt selle tasu eesmärki, arvestades esiteks seda, et see tasu mehhanismi kohaldati otse kontsessionääridele, ja teiseks seda, et nähti ette fikseeritud määr, mis tähendab, et kõik kontsessionäärid olid kohustatud maksma sama summa, olenemata nende finantssuutlikkusest või esialgse kontsessiooni kehtivusajast. Samal ajal suurendas asjaolu, et kuutasu tõsteti korduvalt pärast „tehnilise pikendamise“ korra iga muudatust – nii et see oli 2017. aastal ligi kolm korda suurem kui esialgu kehtestatud tasu –, finantssurvet madalama sissetulekuga kontsessionääridele. Riik omalt poolt sai tasu maksvate kontsessioonide põhimõtte tõttu olla kindel, et teenib asjasse puutuvate teenuste osutamisega seotud tuludelt kindla summa, mis ei kajasta muutuvat tasu, mida tuli maksta algselt antud kontsessioonide eest.

64.      Sellest järeldub – nagu väidavad põhikohtuasjade kaebajad –, et kohustusega maksta „tehnilise pikendamise“ korra raames kuutasu muudeti kontsessioonide põhilisi majanduslikke parameetreid, mis olid määratud esialgsete lepingute sõlmimisel. Sellest vaatenurgast lähtudes on minu arvates neil kaebajatel õigus, kui nad väidavad, et pärast „tehnilise pikendamise“ korra ja selle muudatuste vastuvõtmist muutusid need kontsessioonid võrreldes esialgu sõlmitud lepingutega oma olemuselt oluliselt.(32) Arvestades sama sätte punkti a, ei saa samuti välistada, et kui neid tingimusi oleks kasutatud algses kontsessiooni andmise menetluses, oleksid saanud osaleda ka muud kui algselt välja valitud taotlejad.

65.      Eeltoodut arvestades leian, et direktiivi 2014/23 artikli 43 lõikes 4 ja sama sätte punktis a sätestatud üldised ja konkreetsed kriteeriumid on täidetud.(33) Lisaks jõuan eelnevate kaalutluste põhjal järeldusele, et kehtestades kontsessionääridele kohustuse maksta kuutasu uute tingimuste kohaselt, muudeti „tehnilise pikendamise“ korraga põhikohtuasjades käsitletavaid kontsessioone „oluliselt“ direktiivi 2014/23 artikli 43 lõike 1 punkti e tähenduses. Seega oleks direktiivi 2014/23 artikli 43 lõike 5 kohaselt tulnud enne nende muudatuste tegemist korraldada uus hankemenetlus.

66.      Sama järelduseni võib minu arvates jõuda seoses kontsessionääride kohustusega järgida „tehnilise pikendamise“ korra raames tasu maksmise kohustust kui tingimust, mis peab olema täidetud, et osaleda uues hankemenetluses. Nagu komisjon märgib, võib seda kohustust kindlasti pidada elemendiks, mille eesmärk on kompenseerida konkurentsieelist, mis on senistel kontsessionääridel uute ees. Sellega tugevdatakse aga kontsessioonide majanduslike parameetrite muudatust võrreldes nende esialgse kujuga. Kuivõrd uute kontsessioonide andmise menetluse avamine on endiselt ebakindel, kaasneb samas selle tingimuse kohaldamisega kontsessioonilepingu sisu uus muudatus direktiivi artikli 43 lõike 4 tähenduses.

67.      Eeltoodust tuleneb, et direktiivi 2014/23 artikli 43 lõike 1 punktiga e ja lõikega 5 on vastuolus sellised liikmesriigi õigusnormid, nagu on kõne all põhikohtuasjades ja millega nähakse ette kohustus maksta kuutasu, mida ei olnud esialgses lepingus ette nähtud, kui nendega muudetakse asjaomaste kontsessioonide põhilisi majanduslikke parameetreid, näiteks kehtestades selle tasu määra kõigile sektori ettevõtjatele identsena, olenemata nende finantssuutlikkusest, ja suurendades selle tasu määra oluliselt alates selle esmakordsest kehtestamisest. Need õigusnormid on mõlema sättega vastuolus ka seetõttu, et selle tasu maksmine on seatud tingimuseks, mis tuleb täita, et osaleda kõnealuste kontsessioonide uuesti andmiseks korraldatavas tulevases hankemenetluses.

C.      Teine küsimus kohtuasjades C‑728/22 ja C‑729/22

68.      Nagu ma märkisin käesoleva ettepaneku punktis 34, välistatakse minu arvates jaatava vastusega kohtuasjas C‑730/22 esitatud ainsa küsimuse esimesele osale vajadus, et Euroopa Kohus jätkaks käesoleva eelotsusetaotluse analüüsimist. Kui Euroopa Kohus peaks nõustuma järeldusega, et „tehnilise pikendamise“ korraga ette nähtud kuutasu maksmise kohustus on vastuolus direktiiviga 2014/23, siis ei oleks vaja vaadata läbi kohtuasjade C‑728/22 ja C‑729/22 teist ja kolmandat küsimust, mille eesmärk on välja selgitada, kas liikmesriigi ametiasutusel on lubatud see tasu ettenägematute asjaolude korral läbi vaadata. Täielikkuse huvides analüüsin siiski mõlemat küsimust.

69.      Kohtuasjades C‑728/22 ja C‑729/22 esitatud teine küsimus puudutab olukorda, kus avaliku sektori hankija keeldub kontsessiooni tingimusi uuesti läbi rääkimast, kui toimuvad ettenägematud sündmused, mida ei saa seostada kontsessionääridega. Eelotsusetaotlused esitanud kohus soovib teada, kas direktiiviga 2014/23 on vastuolus selline liikmesriigi õiguse tõlgendus, mille tulemusel jäetakse hankija, nagu ADM, ilma kaalutlusõigusest vaadata riigihankelepingu tingimused neil asjaoludel uuesti läbi.

70.      Riigihankelepingute uuesti läbirääkimine nende täitmise hilisemas etapis on haldusõigusalase kirjanduse klassikaline teema, eelkõige riigihangete valdkonnas.(34) See kujutab endast erandit ühest kontsessioonide täitmise aluspõhimõttest, mille kohaselt peavad kontsessionäärid osutama teenust, mille kohta leping on sõlmitud, omal riisikol (à ses risques et périls)(35) ning hankijad ei pea seetõttu vastutama selle tegevuse finantstagajärgede eest. Riigihankelepingutega seotud uutesse läbirääkimistesse suhtutakse üldiselt umbusaldavalt, sest nendega võidakse soodustada hankes osalejate oportunistlikku käitumist.(36)

71.      Kui aga toimuvad sündmused, mida kontsessionäärid ei saanud ette näha ja mille eest nad ei vastuta, antakse riigisiseses õiguskorras sageli avaliku sektori hankijatele kontsessiooni tingimuste uuesti läbivaatamiseks kaalutlusõigus.(37) Selline lähenemisviis on põhjendatud asjaoluga, et kontsessioonid põhinevad majanduslikul ja finantstasakaalul, mis tuleks taastada, kui asjaolud, mis ei allu kontsessionääride kontrollile, mõjutavad tingimusi, mille alusel tuleb teenuste kontsessiooni kooskõlas kontsessiooni esialgsete tingimustega täita. Riigihankelepingu tingimustega seotud uuteks läbirääkimisteks tekib võimalus iga kord, kui need asjaolud võivad häirida selle lepingu tasakaalu.(38)

72.      Eelotsusetaotlustest selgub, et Itaalia õiguskorras on säte, milles võetakse arvesse vajadust säilitada selliste kontsessioonide majanduslikku ja finantstasakaalu, nagu on kõne all põhikohtuasjades.(39) Näib aga, et 9. juuli 2020. aasta teatises ja 18. novembri 2020. aasta teatises tunnistab ADM, et tal puudub pädevus kohaldada kaebajate taotlusel seda sätet, sest haldusasutusena ei saa ta olla selliste riigisiseste seadusandlike meetmete vastu, millega kehtestati „tehnilise pikendamise“ kord ja seda hiljem muudeti.

73.      Sellega seoses tahaksin ühelt poolt märkida, et ADMi arutluskäik – mis on seotud riigisisese õiguskorra pädevuste ja normide hierarhia põhimõttega – ei ole oluline, kui analüüsida seda, kas direktiiviga 2014/23 antakse hankijatele võimalus kontsessiooni tingimusi neile antud kaalutlusõigust kasutades uuesti hinnata. Kui Euroopa Kohus peaks leidma, et hankijal on selline kaalutlusõigus, siis oleks ADMil õigus seda kasutada hoolimata sellest, et „tehnilise pikendamise“ kord võeti vastu ja seda muudeti seadusandliku vahendiga, või isegi sellest, et see asutus tegutseb liikmesriigi seadusandja kehtestatud kohustuse alusel.

74.      Teisest küljest tundub eelotsusetaotluses esitatud teabe analüüsimisel, et eelotsusetaotlused esitanud kohus leidis, et COVID‑19 pandeemiat tuleb pidada ettenägematuks asjaoluks, mida ei saa omistada põhikohtuasjade kaebajatele ning mis võib mõjutada kontsessioonide majanduslikku ja finantstasakaalu.(40) See tähendab, et kui Euroopa Kohus jõuab järeldusele, et direktiiviga 2014/23 antakse hankijatele ettenägematute asjaolude esinemise korral kaalutlusõigus selle hindamiseks, kas riigihankelepingute tingimusi on vaja uuesti läbi rääkida, siis see nõue on praeguste kohtuasjade puhul täidetud.(41)

75.      Mis puudutab küsimust, kas hankijate kaalutlusõigus kontsessioonilepingu täitmise tingimuste uuesti läbivaatamisel võib põhineda direktiivil 2014/23, siis märgin, et sellist kaalutlusõigust ei ole üheski sättes sõnaselgelt mainitud.

76.      Eelotsusetaotlused esitanud kohus märgib siiski, et selle direktiivi artikli 5 lõike 1 punkti b teises lõigus määratletakse mõiste „teenuste kontsessioon“ kui leping ning selles sättes on lisaks öeldud, et kontsessionääri tuleb pidada „tavapäraste tegevustingimuste korral“ teenuse osutamisega kaasneva äririski kandjaks.(42) Selle kohtu arvates võib viidatud sättest järeldada, et kui ettenägematud tingimused võivad muuta riigihankelepingu majanduslikku tasakaalu, peaks kontsessionääridel olema õigus taotleda selle lepingu muutmist.

77.      Vastupidi põhikohtuasjade kaebajate argumentidele on minu arvates selge, et direktiivi 2014/23 artikli 5 lõike 1 punkti b teises lõigus sätestatud määratlus ei saa iseenesest olla aluseks hankijale riigihankelepingu tingimuste läbivaatamiseks kaalutlusõiguse andmisele, veel vähem kontsessionääridele selle õiguse kasutamise taotlemiseks õiguse andmisele. See määratlus on esitatud üksnes direktiivi 2014/23 kohaldamiseks(43) ja eelkõige selle direktiivi esemelise kohaldamisala määratlemiseks kooskõlas selle artikli 1 lõikega 2.

78.      Sellegipoolest on direktiivi 2014/23 artikli 43 – mida olen käesolevas ettepanekus juba maininud – lõike 1 punktis c sätestatud, et kontsessioone võib muuta ilma uue hankemenetluseta, kui muutmise vajadus on tingitud asjaoludest, mida hoolas avaliku sektori hankija või võrgustiku sektori hankija ei saanud ette näha.

79.      Seda sätet tuleb tõlgendada koostoimes direktiivi 2014/23 põhjendusega 76, milles on märgitud, et avaliku sektori ja võrgustiku sektori hankijaid võivad mõjutada välised asjaolud, mida nad kontsessiooni andmise ajal ei osanud ette näha, eelkõige juhul, kui kontsessiooni täitmine hõlmab pikemat ajavahemikku. Selle põhjenduse kohaselt on sellisel juhul vaja teatavat paindlikkust, mis võimaldaks kontsessiooni selliste asjaoludega kohandada ilma uue kontsessiooni andmise menetluseta.

80.      Sellest järeldub, et direktiivis 2014/23 nähakse ette, et ettenägematud asjaolud võivad mõjutada riigihankelepingute tingimusi, milles avaliku sektori ja võrgustiku sektori hankijad on algselt kokku leppinud. Selleks on samas direktiivis sätestatud eeskirjad, mida võib järgida, kui leitakse, et kõnealust kontsessiooni tuleb kohandada uute asjaoludega, eelkõige ilma uue hankemenetluseta.

81.      Oluline on märkida, et eelmine järeldus ei tähenda – nagu põhikohtuasjade kaebajad väidavad – seda, et kontsessionääridel on õigus, mille kohaselt peab avaliku sektori hankija igal juhul osalema kontsessiooni tingimuste uutel läbirääkimistel, kui ilmnevad ettenägematud asjaolud. Itaalia valitsusel on õigus, kui ta väidab sellega seoses, et direktiivi 2014/23 eesmärk on eelkõige kooskõlastada teatavate kontsessioonide andmise menetlusi ja et selles direktiivis ei ole käsitletud õigusi, mis on kontsessionääridel riigihankelepingu täitmise käigus toimunud sündmuste tõttu.

82.      Sellegipoolest ilmneb direktiivi 2014/23 artikli 43 lõike 1 punktist c koostoimes selle direktiivi põhjendusega 76, et kui teenuste kontsessiooni täidetakse ettenägematu stsenaariumi kontekstis, mis võib mõjutada selle majanduslikku ja finantstasakaalu, antakse liidu õiguses avaliku sektori hankijate käsutusse eeskirjad teenuste kontsessiooni tingimuste läbivaatamise kohta. Need eeskirjad saavad olla tõhusad ainult juhul, kui see asutus suudab algusest peale kindlaks teha, kas kontsessiooni finantstasakaal tuleb ettenägematute asjaolude tõttu taastada. Kui avaliku sektori hankija ei saaks teha liikmesriigi õigusnormi – või selle tõlgenduse – tõttu oma kaalutlusõiguse piires otsust seoses vajadusega taastada kontsessiooni majanduslik ja finantstasakaal, kahjustaks see direktiivi 2014/23 artikli 43 lõike 1 punkti c mõju ja õõnestaks liidu õiguse tõhusust.

83.      Praeguste kohtuasjade puhul peab eelotsusetaotlused esitanud kohus tegema kindlaks, kas ADM tegi 9. juuli 2020. aasta teatise ja 18. novembri 2020. aasta teatise vastuvõtmisel vea, eelkõige märkides, et tal ei ole õigust asjaomaste teenuste kontsessioonide tingimusi uuesti läbi vaadata, sest Itaalia seadusandja on võtnud vastu õigusnormid, millega kehtestati „tehnilise pikendamise“ kord.

84.      Leian siiski, et tuleb leida, et hankija on teinud sellise vea, kui ta ei võta arvesse asjaolu, et liidu õiguses – nimelt direktiivi 2014/23 artikli 43 lõike 1 punktis c – on sätestatud eeskirjad, mida tuleb järgida teenuste kontsessiooni tingimuste läbivaatamisel ettenägematute asjaolude korral ja mille tõhususe tagamiseks peab hankija kasutama määratluse kohaselt kaalutlusõigust.

85.      Lisan sellega seoses, et kahtlemata ei ole selle kaalutlusõiguse kasutamise tagajärg see, et hankija peab nõustuma teenuste kontsessiooni muutmise vajadusega või kujundama selle ümber konkreetsetel tingimustel, mida nõuavad asjaomased kontsessionäärid. Ta võib isegi eitada seda liiki otsust õigustavate ettenägematute asjaolude esinemist. Hankija ei saa siiski tugineda liikmesriigi õigusele ega selle õiguse tõlgendusele, et vältida sellise hinnangu andmist, mida peavad ühtlasi kontrollima liikmesriigi kohtud.

86.      Seetõttu järeldan, et direktiivi 2014/23 artikli 43 lõike 1 punktiga c on vastuolus liikmesriigi õiguse tõlgendus, millega jäetakse hankija ilma kaalutlusõigusest hinnata, kas ettenägematud sündmused, mis ei ole omistatavad kontsessionääridele ning mis võivad muuta kontsessioonide majanduslikku ja finantstasakaalu, õigustavad kontsessiooni tingimuste uuesti läbivaatamist.

87.      Selle tõlgendusega seoses märgib komisjon, et kohtuotsuses Conzorzio Italian Management(44) leidis Euroopa Kohus, et liikmesriigid ei ole kohustatud kehtestama haldus- ega lepingumenetlust, et võtta arvesse asjaolusid, mis võivad õigustada riigihankelepingu muutmist selle täitmise ajal.(45) Selles kohtuotsuses kõne all olnud direktiiv oli siiski direktiiv 2004/17,(46) mis ei kehti enam ega sisaldanud ühtegi direktiivi 2014/23 artikli 43 lõike 1 punktiga c sarnanevat sätet. Seetõttu ei leia ma, et Euroopa Kohus peaks käesolevale eelotsuse küsimusele hinnangu andmisel tuginema sellele kohtuotsusele kui kehtivale pretsedendile.

88.      Eelnevat arvesse võttes teen Euroopa Kohtule ettepaneku vastata teisele küsimusele kohtuasjades C‑728/22 ja C‑729/22 jaatavalt ning asuta seega seisukohale, et direktiiviga 2014/23 on vastuolus avaliku sektori hankija ilmajätmine kaalutlusõigusest hinnata, kas hankelepingu tingimused tuleks eelotsusetaotlused esitanud kohtu kirjeldatud asjaoludel uuesti läbi vaadata.

D.      Kolmas küsimus kohtuasjades C‑728/22 ja C‑729/22

89.      Kohtuasjades C‑728/22 ja C‑729/22 esitatud kolmanda küsimusega palub eelotsusetaotlused esitanud kohus Euroopa Kohtul selgitada, kas direktiiviga 89/665 on vastuolus liikmesriigi õigusnormid, millega nõutakse kontsessionääridelt tulevases hankemenetluses osalemise tingimusena sellise „tehnilise pikendamise“ korra järgimist, nagu on kõne all põhikohtuasjades. Ta esitab selle küsimuse, viidates sündmusele, mille puhul avaliku sektori hankijal ei ole kaalutlusõigust, et pidada ettenägematute asjaolude kontekstis kontsessiooni täitmise tingimuste üle uusi läbirääkimisi.

90.      Alustuseks on oluline märkida, et see küsimus tugineb eeldusele, et vastupidi minu analüüsile käesoleva ettepaneku osas, milles käsitlen teist eelotsuse küsimust, ei ole direktiiviga 2014/23 vastuolus see, et avaliku sektori hankija jäetakse ilma kaalutlusõigusest kontsessiooni tingimuste muutmiseks ettenägematute sündmuste korral. Seega, nagu juba märgitud, tuleb juhul, kui Euroopa Kohus ei nõustu selle analüüsiga, anda käesolevale küsimusele konkreetne vastus.

91.      Igal juhul ei arva ma, et direktiiv 89/665 võimaldaks vastata eelotsusetaotlused esitanud kohtu küsimusele jaatavalt.

92.      Direktiivi 89/665, mis kuulub nn õiguskaitsevahendite direktiivide hulka,(47) kohaldatakse kontsessioonide suhtes, mille avaliku sektori hankijad annavad direktiivi 2014/23 kohaselt.(48) See hõlmab selliseid teenuste kontsessioone, nagu on kõne all põhikohtuasjades.(49) Sisuliselt kohustatakse selle direktiiviga liikmesriike tagama, et riigihankelepingute ja kontsessioonide sõlmimist käsitlevad otsused ning nendega seotud esialgsed menetlusotsused vaadatakse kiiresti ja tõhusalt läbi.(50) Vastavalt Euroopa Kohtu praktikale väljendab direktiiv 89/665 konkreetsemalt liidu õiguse üldpõhimõtet, millega nähakse ette õigus tõhusale õiguskaitsevahendile riigihangete konkreetses valdkonnas.(51)

93.      Selleks pannakse direktiiviga 89/665 liikmesriikidele kohustus kehtestada üksikasjalike eeskirjade alusel läbivaatamise kord, mis peab olema sisuliselt kättesaadav igale isikule, kes on huvitatud konkreetse lepingu sõlmimisest ja kellele on tekitatud kahju liidu riigihankeõiguse väidetava rikkumisega.(52) Riigisisesed õiguskaitsevahendid peavad võimaldama võtta ajutisi meetmeid, tühistada õigusvastaseid otsuseid ja mõista välja kahjuhüvitist.(53) Liikmesriigid võivad määrata vabalt kindlaks asutused, kes vastutavad direktiivi alusel tehtavate läbivaatamisotsuste eest. Need võivad olla kas kohtuasutused või alternatiivina kohtuvälised järelevalveasutused, tingimusel et viimasel juhul järgivad need asutused teatavaid lisatingimusi.(54)

94.      Käesolevate kohtuasjade puhul piisab, kui sarnaselt komisjoniga tõdeda, et põhikohtuasjade kirjelduse põhjal ei ole selge, et „tehnilise pikendamise“ korra vastuvõtmise ja hilisema muutmisega rikuti direktiivist 89/665 tulenevaid kohustusi. Veel tähtsam on see, et ükski selle direktiivi sätetest ei näi olevat asjakohane selle hindamisel, kas kontsessionääride allutamine sellele korrale tingimusena, mis peab olema täidetud tulevases hankemenetluses osalemiseks, on õiguspärane.

95.      Eelotsusetaotlustes esitatud andmetest nähtub nimelt, et kontsessionääridel oli võimalus vaidlustada kaht teatist, mille ADM võttis vastu nende vastavate taotluste järel. Täpsemalt on neil olnud võimalik vaidlustada selle asutuse otsus, millega keelduti selle korra alusel nõutava kuutasu maksmise peatamisest ja muutmisest. Selleks on nad kasutanud Itaalia riigisiseses õiguses ette nähtud õiguskaitsevahendeid, mis võimaldavad neile juurdepääsu kahele kohtuastmele ja pakuvad võimalust tugineda nende õigusnormide õigusvastasusele, mille alusel ADM oma otsuseid põhjendas. Nende hagide tõttu esitati isegi ELTL artikli 267 alusel eelotsusetaotlus.

96.      Lisaks, nagu märgib eelotsusetaotlused esitanud kohus, ei muuda seda järeldust asjaolu, et Itaalia õiguskorras ei ole ette nähtud halduslikku õiguskaitsevahendit, mis võimaldaks kontsessionääril nõuda avaliku sektori hankijalt hankemenetluse algatamist riigihankelepingu tingimuste üle uute läbirääkimiste pidamiseks. Selle haldusliku õiguskaitsevahendi kasutamise kohustuse võib kehtestada direktiivi 2014/23 artikli 43 lõike 1 punkti c alusel, nagu on juba selgitatud minu teise eelotsuse küsimuse analüüsis, kuid see ei tulene üksnes direktiivist 89/665.

97.      Eelnevate kaalutluste põhjal järeldan, et direktiiv 89/665 ei kujuta endast õiguslikku alust, mis võimaldaks seada kahtluse alla selliste liikmesriigi õigusnormide õiguspärasuse – nagu on kõne all põhikohtuasjades –, millega allutatakse tulevases hankemenetluses osalemine „tehnilise pikendamise“ korras osalemisele. See järeldus põhineb ilmselgelt eeldusel, et asjaomastel ettevõtjatel on nende õigusnormide õiguspärasuse vaidlustamiseks vajalikud õiguskaitsevahendid, tuginedes vajaduse korral õigusvastasusele.

E.      Neljas, viies ja kuues eelotsuse küsimus kohtuasjades C‑728/22 ja C‑729/22 ning ainsa küsimuse teine osa kohtuasjas C‑730/22

98.      Käesoleva ettepaneku punktis 54 märkisin, et kui Euroopa Kohus peaks leidma, et direktiiv 2014/23 on põhikohtuasjades käsitletavate kontsessioonide suhtes kohaldatav, ei ole vaja vastata neljandale, viiendale ja kuuendale eelotsuse küsimusele (kohtuasjad C‑728/22 ja C‑729/22) ega ainsa küsimuse teisele osale (kohtuasi C‑730/22). Järgmistes punktides on Euroopa Kohtule mõned juhised juhuks, kui ta selle seisukohaga ei nõustu.(55)

99.      Väljakujunenud kohtupraktika kohaselt on ametiasutused, kes kavatsevad anda kontsessiooni, mis ei kuulu eri liiki riigihankelepinguid käsitlevate direktiivide kohaldamisalasse, kohustatud järgima ELTL alusnorme.(56)

100. Kuigi eelotsusetaotlused esitanud kohus viitab eelotsuse küsimustes peamiselt ELTL artiklitele 49 ja 56, on käesoleva analüüsi seisukohast asjakohane ainult esimene neist sätetest.(57) Lõppude lõpuks on bingosaalide pidamisega seotud kontsessioonidel – nagu on kõne all põhikohtuasjades – vaja stabiilset ja pidevat alust liikmesriigis, kus bingomänguteenuseid osutatakse. Euroopa Kohtu praktikat arvestades on selleks vaja kohaldada ELTL artiklit 49, mis käsitleb asutamisvabadust, ning sellega välistatakse seevastu teenuste osutamise vabadust käsitleva ELTL artikli 56 kohaldamine.(58) Lisaks kinnitasid kaebajad kohtuistungil, et käesolevates kohtuasjades ei olnud tegemist ühegi muud liiki bingoteenusega, näiteks internetipõhiste teenustega.

101. Lisaks tuleb selleks, et teha järeldus ELTL artikli 49 kohaldamise kohta põhikohtuasjades, tuvastada kindel piiriülene huvi, mida peab Euroopa Kohtu praktika kohaselt hindama üksnes eelotsusetaotlused esitanud kohus.(59) Sellega seoses märgin, et vastuses Euroopa Kohtu esitatud selgitustaotlusele märgib eelotsusetaotlused esitanud kohus sõnaselgelt, et kui direktiivi 2014/23 ei peeta vaidlusaluste kontsessioonide suhtes kohaldatavaks, ei oleks sellel kohtul „raske teha üksikasjalikul hindamisel kindlaks, kuidas kõnealused kontsessioonid kujutavad endast piiriülest huvi Euroopa Kohtu praktika tähenduses“. Igal juhul kinnitasid põhikohtuasjade kaebajad kohtuistungil, et osa asjaomaseid kontsessioone kuulus teistes liikmesriikides asuvatele ettevõtjatele(60) ja seetõttu kohaldatakse neile vaidlusalustes riigisisestes õigusaktides sätestatud tingimusi ja piiranguid. Neil asjaoludel olen arvamusel, et Euroopa Kohus ei ole kohustatud muude objektiivsete kriteeriumide alusel(61) põhjalikumalt analüüsima, kas põhikohtuasjades kõne all olevad kontsessioonid vastavad sellele ELTL artikli 49 kohaldatavuse tingimusele.

102. Mis puudutab ELTL artikli 49 sisu, siis seal on sätestatud, et piirangud, mis kitsendavad liikmesriigi kodaniku asutamisvabadust teise liikmesriigi territooriumil, on keelatud.

103. Euroopa Kohtu väljakujunenud praktikast tuleneb, et ELTL artikliga 49 on vastuolus kõik riigisisesed meetmed, millega isegi siis, kui neid kohaldatakse ilma kodakondsusest lähtuva diskrimineerimiseta, keelatakse Euroopa Liidu kodanikel aluslepinguga tagatud asutamisvabaduse kasutamine, takistatakse seda või muudetakse see vähem atraktiivseks.(62)

104. Kui jätta käesolevate kohtuasjade puhul kõrvale põhikohtuasjades kõne all olevate kontsessioonide pikendamine liikmesriigi õigusnormidega – asjaolu, mida ei puuduta ükski eelotsusetaotlused esitanud kohtu küsimus –,(63) palub eelotsusetaotlused esitanud kohus selgitada, kas ELTL artikliga 49 on kooskõlas liikmesriigi õiguse tõlgendus, mis esiteks jätab avaliku sektori hankija ilma kaalutlusõigusest vaadata läbi hankelepingute tingimused ettenägematute sündmuste korral, teiseks seab „tehnilise pikendamise“ korrale allumise tulevases hankemenetluses osalemise tingimuseks ja kolmandaks kohustab maksma kuutasu, mida ei olnud ette nähtud esialgses kontsessioonide andmise menetluses.

105. Sellest seisukohast on minu arvates kõigepealt selge, et „tehnilise pikendamise“ korraga kontsessioonidesse tehtud muudatused, millega muudeti nende kontsessioonide põhilisi majanduslikke parameetreid võrreldes kontsessioonide esialgse andmisega,(64) on iseenesest piisav alus leidmaks, et need muudavad asutamisvabaduse kasutamise vähem atraktiivseks eespool punktis 103 viidatud kohtupraktika tähenduses. See on veelgi enam nii, kui võtta arvesse, et need muudatused on ühepoolsed ja läbi rääkimata.

106. Teiseks on see nii ka seoses kohustusega osaleda „tehnilise pikendamise“ korras ja seega maksta kuutasu, et saada võimalus osaleda tulevases hankemenetluses. Neid kohustusi arvesse võttes on selge, et asutamisvabaduse kasutamine on vähem atraktiivne – või võimatu, nagu märgib komisjon – iga teises liikmesriigis asutatud ettevõtja jaoks, kes soovib hallata Itaalias bingosaale.

107. Viimaks ei saa olla mingit kahtlust, et asjaolu, et avaliku sektori hankijal ei ole võimalik kontsessioonide tingimusi ettenägematute asjaolude korral uuesti läbi rääkida, kujutab endast samuti asutamisvabaduse piirangut. Ettevõtjatel ei oleks piisavalt stiimuleid Itaalias tegutsema asuda, võttes arvesse, et kontsessioonide majanduslikku ja finantstasakaalu ei taastataks pärast selle muutumist kontsessionääride kontrolli alt välja jäävate sündmuste tõttu.

108. Seoses seaduslike eesmärkidega, millele liikmesriigid võivad tugineda asutamisvabaduse piirangu põhjendamiseks(65), on oluline meenutada, et asutamisvabaduse piiramine on esiteks lubatud ainult ülekaalukast üldisest huvist tingitud põhjustel. Teiseks peab see järgima proportsionaalsuse põhimõtet, mis tähendab, et see peab olema sobiv, et tagada taotletava eesmärgi saavutamine ühtselt ja süstemaatiliselt, ega tohi minna kaugemale sellest, mis on eesmärgi saavutamiseks vajalik.(66)

109. Eelotsusetaotlused esitanud kohtu viidatud õigusnormide ainsa eesmärgina on nimetatud lõppevate kontsessioonide ja uue hankemenetluse ühtlustamist, et ühildada vajadus jätkata bingopanuste kogumist liidu õiguse põhimõttega, et kontsessioonid tuleb anda või nende lõppemisel uuesti anda võistlevas valikumenetluses.

110. Minu hinnangul ei ole siiski selge, kuidas olemasolevate kontsessioonide pikendamine või ajaline ühtlustamine ja kohustus jätkata teenuse osutamist, et oleks võimalik tagada nende kontsessioonide hilisem uuesti andmine, nagu on ette nähtud põhikohtuasjades vaidluse all olevates õigusnormides, saaks olla põhjendatud näiteks arvestades vajadust tagada teenuse järjepidevus.(67) Eelkõige teeb kontsessioonide kehtivusaja lõppemise selge kuupäeva puudumine raskeks lugeda seda põhjendust õigustatuks.

111. Igal juhul leian esiteks, et selle eesmärgi oleks võinud saavutada sobivamal viisil, näiteks nähes ette üleminekuaja, mille jooksul antud kontsessioonid oleks teistsuguse kestusega. Teiseks näib niisuguse eesmärgi taotlemine ebajärjekindel, sest „tehnilise pikendamise“ korda kohaldati kümme aastat, sealhulgas pärast viimase kontsessiooni lõppemist.

112. Eeltoodut arvestades teen Euroopa Kohtule ettepaneku tõlgendada ELTL artiklit 49 nii, et sellega on vastuolus sellised liikmesriigi õigusnormid, nagu on kõne all põhikohtuasjades ja mille kohaselt peavad kontsessionäärid selleks, et osaleda uute kontsessioonide saamiseks uues hankemenetluses, nõustuma nende õigusnormidega kehtestatud tingimustega, nimelt kohustusega maksta igakuist tasu, mis ei olnud ette nähtud algsel kontsessioonilepingute sõlmimisel. Sellega on vastuolus ka liikmesriigi õiguse tõlgendus, mis jätab avaliku sektori hankija ilma kaalutlusõigusest hinnata, kas ettenägematud sündmused, mis ei ole omistatavad kontsessionäärile ja mis võivad mõjutada kontsessioonide majanduslikku ja finantstasakaalu, õigustavad kontsessiooni tingimuste läbivaatamist.

V.      Ettepanek

113. Eespool esitatud analüüsi põhjal teen Euroopa Kohtule ettepaneku vastata Consiglio di Stato (Itaalia kõrgeima halduskohtuna tegutsev riiginõukogu) eelotsuse küsimustele järgmiselt:

–        kohtuasjades C‑728/22 ja C‑729/22:

1.      Euroopa Parlamendi ja nõukogu 26. veebruari 2014. aasta direktiivi 2014/23/EL kontsessioonilepingute sõlmimise kohta

tuleb tõlgendada nii, et see on kohaldatav sellistele teenuste kontsessioonidele – nagu on kõne all põhikohtuasjades ning mis anti enne selle direktiivi jõustumist ja mida nende lõppemisel on pärast selle direktiivi jõustumist seadusandlike vahenditega korduvalt pikendatud – juhul, kui kontsessioonide algse andmise tingimused on oluliselt muutunud, mida peab hindama eelotsusetaotlused esitanud kohus.

2.      Direktiivi 2014/23 artikli 43 lõikeid 4 ja 5

tuleb tõlgendada nii, et nendega on vastuolus sellised liikmesriigi õigusnormid, nagu on kõne all põhikohtuasjades ja millega nähakse ette kohustus maksta kuutasu, mida ei olnud esialgses lepingus ette nähtud, kui nendega muudetakse asjaomaste kontsessioonide põhilisi majanduslikke parameetreid, näiteks kehtestades selle tasu määra kõigile sektori ettevõtjatele identsena, olenemata nende finantssuutlikkusest, ja suurendades selle tasu määra oluliselt alates selle esmakordsest kehtestamisest. Need õigusnormid on mõlema sättega vastuolus ka seetõttu, et selle tasu maksmine on seatud tingimuseks, mis tuleb täita, et osaleda kõnealuste kontsessioonide uuesti andmiseks korraldatavas tulevases hankemenetluses.

Kui Euroopa Kohus ei nõustu punktis 2 esitatud järeldusega, teen ettepaneku vastata lisaks järgmiselt:

3.      Direktiivi 2014/23 artikli 43 lõike 1 punkti c

tuleb tõlgendada nii, et sellega on vastuolus liikmesriigi õiguse tõlgendus, millega jäetakse avaliku sektori hankija ilma kaalutlusõigusest hinnata, kas ettenägematud sündmused, mis ei ole omistatavad kontsessionääridele, õigustavad kontsessiooni tingimuste uuesti läbivaatamist.

4.      Nõukogu 21. detsembri 1989. aasta direktiivi 89/665/EMÜ riiklike tarne- ja ehitustöölepingute sõlmimise läbivaatamise korra kohaldamisega seotud õigus- ja haldusnormide kooskõlastamise kohta

tuleb tõlgendada nii, et see ei kujuta endast õiguslikku alust, mis võimaldaks seada kahtluse alla selliste liikmesriigi õigusnormide õiguspärasuse, nagu on kõne all põhikohtuasjades ja millega allutatakse tulevases hankemenetluses osalemine „tehnilise pikendamise“ korras osalemisele.

Kui Euroopa Kohus ei nõustu vähemalt osaliselt punktis 1 esitatud järeldusega, teen ettepaneku vastata lisaks järgmiselt:

5.      ELTL artiklit 49

tuleb tõlgendada nii, et sellega on vastuolus sellised liikmesriigi õigusnormid, nagu on kõne all põhikohtuasjades ja mille kohaselt peavad kontsessionäärid selleks, et osaleda uute kontsessioonide saamiseks uues hankemenetluses, nõustuma nende õigusnormidega kehtestatud tingimustega, nimelt kohustusega maksta igakuist tasu, mis ei olnud ette nähtud algsel kontsessioonilepingute sõlmimisel. Sellega on vastuolus ka liikmesriigi õiguse tõlgendus, mis jätab avaliku sektori hankija ilma kaalutlusõigusest hinnata, kas ettenägematud sündmused, mis ei ole omistatavad kontsessionäärile ja mis võivad mõjutada kontsessioonide majanduslikku ja finantstasakaalu, õigustavad kontsessiooni tingimuste läbivaatamist.

–        Lisaks, ainult kohtuasjas C‑730/22:

6.      Direktiivi 2014/23 artikli 43 lõikeid 4 ja 5

tuleb tõlgendada nii, et nendega on vastuolus sellised liikmesriigi õigusnormid, nagu on kõne all põhikohtuasjades ja millega nähakse ette kohustus maksta kuutasu, mida ei olnud esialgses lepingus ette nähtud, kui nendega muudetakse asjaomaste kontsessioonide põhilisi majanduslikke parameetreid, näiteks kehtestades selle tasu määra kõigile sektori ettevõtjatele identsena, olenemata nende finantssuutlikkusest, ja suurendades selle tasu määra oluliselt alates selle esmakordsest kehtestamisest. Need õigusnormid on mõlema sättega vastuolus ka seetõttu, et selle tasu maksmine on seatud tingimuseks, mis tuleb täita, et osaleda kõnealuste kontsessioonide uuesti andmiseks korraldatavas tulevases hankemenetluses.

Kui Euroopa Kohus ei nõustu vähemalt osaliselt punktis 1 esitatud järeldusega, teen ettepaneku vastata lisaks järgmiselt:

7.      ELTL artiklit 49 tuleb tõlgendada nii, et sellega on vastuolus sellised liikmesriigi õigusnormid, nagu on kõne all põhikohtuasjades ja mille kohaselt peavad kontsessionäärid nagu on kõne all põhikohtuasjades ja mille kohaselt peavad kontsessionäärid selleks, et osaleda uute kontsessioonide saamiseks uues hankemenetluses, nõustuma nende õigusnormidega kehtestatud tingimustega, nimelt kohustusega maksta igakuist tasu, mis ei olnud ette nähtud algsel kontsessioonilepingute sõlmimisel. Sellega on vastuolus ka liikmesriigi õiguse tõlgendus, mis jätab avaliku sektori hankija ilma kaalutlusõigusest hinnata, kas ettenägematud sündmused, mis ei ole omistatavad kontsessionäärile ja mis võivad mõjutada kontsessioonide majanduslikku ja finantstasakaalu, õigustavad kontsessiooni tingimuste läbivaatamist.

---

1      Algkeel: inglise.

---

2      Euroopa Parlamendi ja nõukogu 26. veebruari 2014. aasta direktiiv 2014/23/EL kontsessioonilepingute sõlmimise kohta (EÜT 2014, L 94, lk 1) (edaspidi „direktiiv 2014/23“).

---

3      Nõukogu 21. detsembri 1989. aasta direktiiv 89/665/EMÜ riiklike tarne- ja ehitustöölepingute sõlmimise läbivaatamise korra kohaldamisega seotud õigus- ja haldusnormide kooskõlastamise kohta (EÜT 1989, L 395, lk 33; ELT eriväljaanne 06/01, lk 246), mida on hiljem muudetud direktiiviga 2014/23 (edaspidi „direktiiv 89/665“).

---

4      Direktiivi 2014/23 artikli 1 lõiked 1 ja 2.

---

5      Direktiivi 2014/23 artikkel 8, mida on muudetud komisjoni 24. novembri 2015. aasta delegeeritud määrusega (EL) 2015/2172 (ELT 2015, L 307, lk 9).

---

6      Direktiivi 89/665 artikli 1 lõige 3.

---

7      Rahandusministri 31. jaanuari 2000. aasta dekreet nr 29 – määrus, millega kehtestatakse eeskirjad bingomängu korraldamiseks 13. mai 1999. aasta seaduse nr 133 artikli 16 tähenduses (Decreto del Ministro delle finanze. n. 29 – Regolamento recante norme per l’istituzione del gioco ‘Bingo’ ai sensi dell’articolo 16 della legge 13 maggio 1999, n. 133) (GURI nr 43, 22.2.2000).

---

8      27. detsembri 2013. aasta seaduse nr 147, millega kehtestatakse sätted riigi aastaeelarve ja mitmeaastase eelarve moodustamise kohta (2014. aasta stabiilsusseadus) (Legge n. 147 – Disposizioni per la formazione del bilancio annual e pluriennale dello Stato (legge di stabilità 2014) (GURI nr 302 regulaarne lisa, 27.12.2013) (edaspidi „seadus nr 147/2013“), artikli 1 lõiked 636–638.

---

9      28. detsembri 2015. aasta seaduse nr 208 riigi aastaeelarve ja mitmeaastase eelarve koostamise meetmete kohta (2016. aasta stabiilsusseadus) (Legge n. 208 – Disposizioni per la formazione del bilancio annuale e pluriennale dello Stato (legge di stabilità 2016)) (GURI nr 302, 30.12.2015, regulaarne lisa nr 70,) (edaspidi „seadus nr 208/2015“), artikli 1 lõige 934.

---

10      27. detsembri 2017. aasta seaduse nr 205 2018. aasta riigieelarve ja aastate 2018–2020 mitmeaastase eelarve kohta (Legge n. 205 – Bilancio di previsione dello Stato per l’anno finanziario 2018 e bilancio pluriennale per il triennio 2018-2020) (GURI nr 302 regulaarne lisa, 29.12.2017) (edaspidi „seadus nr 205/2017“), artikli 1 lõige 1047.

---

11      Vt käesoleva ettepaneku joonealune märkus 10.

---

12      29. märtsi 2021. aasta kohtuotsus nr 49 (IT:COST:2021:49).

---

13      Kohtuasjas C‑729/22 esitatud esimeses küsimuses viidatakse üksnes direktiivile 2014/23 ning ELTL artiklitele 49 ja 56. Selles ei viidata muudele sätetele, mis esinevad kohtuasjas C‑728/22 esitatud esimeses küsimuses.

---

14      Teise, kolmanda, neljanda ja viienda küsimuse sõnastamisel kohtuasjades C‑728/22 ja C‑729/22 kasutab eelotsusetaotlused esitanud kohus väljendit „liikmesriigi õigusnormide tõlgendus või kohaldamine või neil õigusnormidel põhinev rakenduspraktika“. Lihtsustamise huvides asendan selle väljendi mõistega „liikmesriigi õigusnormide tõlgendamine“ või samaväärse väljendiga.

---

15      Nagu on märgitud eespool joonealuses märkuses 13, on kohtuasjas C‑729/22 esitatud esimese küsimuse sõnastuses jäetud isegi kõigile nendele sätetele viitamata.

---

16      Vt muu hulgas 10. jaanuari 2022. aasta kohtumäärus ZI ja TQ (C‑437/20, EU:C:2022:53, punktid 18–21) ning 19. aprilli 2018. aasta kohtuotsus Consorzio Italian Management ja Catania Multiservizi (C‑152/17, EU:C:2018:264, punktid 21–24).

---

17      Vt seaduse nr 147/2013 artikli 1 lõige 637.

---

18      Vt 14. juuli 2016. aasta kohtuotsus Promoimpresa jt (C‑458/14 ja C‑67/15, EU:C:2016:558, punkt 46), millele eelotsusetaotlused esitanud kohus viitab.

---

19      Tõsi küll, asjaolu, et märgitud summa on vaid keskmine summa, võib viia Euroopa Kohtu järelduseni, et võib leiduda kontsessioone, mis ei ületa nõutavat künnist. Siiski on minu arvates selge, et eelotsusetaotlused esitanud kohus on teinud selle avalduse oma vastuses selgitustaotlusele, et kinnitada, et tal ei ole sellega seoses mingeid kahtlusi.

---

20      2. septembri 2021. aasta kohtuotsus Sisal jt (C‑721/19 ja C‑722/19, EU:C:2021:672, punkt 24 ja seal viidatud kohtupraktika).

---

21      Ibid. (punkt 28 ja seal viidatud kohtupraktika).

---

22      Vt käesoleva ettepaneku punkt 12. Pärast 2017. aastat on tehtud õigusaktides seoses „tehnilise pikendamise“ korraga veel muudatusi. Need muudatused ei ole aga käesolevate kohtuasjade puhul asjakohased.

---

23      Vt käesoleva ettepaneku joonealune märkus 9.

---

24      Vt käesoleva ettepaneku punkt 10.

---

25      Kohtuasjas C‑730/22 esitatud eelotsusetaotluses mainib eelotsusetaotlused esitanud kohus veel, et „tehnilise pikendamise“ kord hõlmas teenuste kontsessioonide omanike jaoks asjakohaseid piiranguid, mis seisnesid näiteks nende teenuste jaoks kasutatavate ruumide üleandmise keelus. Need piirangud viidi aga sisse „tehnilise pikendamise“ korra muudatustena pärast aastat 2017. Seetõttu leian, et neid ei peaks praeguses analüüsis arvesse võtma.

---

26      2. septembri 2021. aasta kohtuotsus Sisal jt (C‑721/19 ja C‑722/19, EU:C:2021:672, punkt 32 ja seal viidatud kohtupraktika).

---

27      Kuna kohtuasjas C‑730/22 esitatud ainsa küsimuse esimene osa eeldab selle kindlaks tegemist, kas direktiiv 2014/23 on kohaldatav selle kohtuasjas kõne all olevale kontsessioonidele, on selle asjale kohaldatavad kaalutlused, mis on esitatud osana kohtuasjades C‑728/22 ja C‑729/22 esitatud küsimuse analüüsist.

---

28      Bovis, C., ja Clarke, C., „Title III. Rules on performance of concessions“,  Steinicke, M., ja Vesterdorf, P. L., EU Public Procurement Law – Brussels Commentary, C. H. Beck, 2018, lk 1195.

---

29      Vt selle kohta 2. septembri 2021. aasta kohtuotsus Sisal jt (C‑721/19 ja C‑722/19, EU:C:2021:672, punkt 33).

---

30      Vt käesoleva ettepaneku punkt 51.

---

31      Vt sellega seoses direktiivi 2014/23 artikli 43 lõike 4 punkt c, milles viidatakse juhtudele, kus „muudatusega laiendatakse kontsessiooni reguleerimisala märkimisväärselt“ (kohtujuristi kursiiv).

---

32      Viimasega seoses märgin – kooskõlas komisjoni kirjalike seisukohtadega –, et direktiivi 2014/23 artikli 43 lõige 4 ei hõlma üksnes muudatusi, millel on kontsessionäärile soodsad tagajärjed. See säte võib viidata ka hankijale kasulikele muudatustele. Vt selle kohta Bogdanowicz, P., Contract Modifications in EU Procurement Law, Edward Elgar Publishing, 2021, lk 60.

---

33      Samuti ei kohaldata direktiivi 2014/23 artikli 43 lõike 4 mis tahes muud punkti.

---

34      Vt muu hulgas Dufau, J., Les concessions de service public, Éd. du Moniteur, 1979, lk 7 ja 18, ning Mestre Delgado, J. F., La extinción de la concesión de servicio público, La Ley, 1992, lk 66–86.

---

35      Bettinger, Ch., La concession de service public et de travaux publics, Berger-Levrault, 1978, lk 117. Vt direktiivi 2014/23 põhjendus 20 ja 21. mai 2015. aasta kohtuotsus Kansaneläkelaitos (C‑269/14, EU:C:2015:329, punkt 33 ja seal viidatud kohtupraktika).

---

36      Vt Beuve, J., ja Saussier, S, „Renegotiations of public contracts: A blessing in disguise?“, Bandiera, O., Bosio, E., ja Spagnolo, G. (toim), Procurement in Focus: Rules, Discretion, and Emergencies, CEPR Press, 2021, lk 23–31, kättesaadav aadressil https://cepr.org/publications/books-and-reports/procurement-focus-rules-discretion-and-emergencies.

---

37      Prantsuse õiguskorras nimetatakse õiguskirjanduses riigihangete ettenägematuse doktriini (théorie de l’imprévision) allikaks Prantsusmaa kõrgeima halduskohtuna tegutseva riiginõukogu 3. märtsi 1916. aasta kohtuotsust (arrêt du Conseil d’État du 3 mars 1916 (Compagnie genérale d’éclairage de Bordeaux)). Vt Hauriou, M., Précis élémentaire de droit admnistratif, Sirey, 1943, lk 445.

---

38      Philippe, D. M., Changement de circonstances et bouleversement de l’économie contractuelle, Bruylant, 1986. Vt ka Mestre Delgado, J. F., op. cit., lk 77.

---

39      18. aprilli 2016. aasta seadusandliku dekreedi nr 50 (Decreto Legislativo 18 aprile 2016, nº 50 (Codice dei contratti pubblici)) artikkel 165 (GURI nr 91, 19. aprill 2016 – regulaarne lisa nr 10).

---

40      Eelotsusetaotlused esitanud kohus märgib eelotsusetaotluses, et kaebajad on esitanud tõendeid, mis näitavad, et kontsessioonilepingute täitmise tingimused, eriti haldamiskulude jõukohasus on COVID‑19-pandeemia tõttu tunduvalt halvenenud. Vt käesoleva ettepaneku punkt 22.

---

41      Direktiivi 2014/23 põhjenduses 76 on sisuliselt selgitatud, et mõiste „ettenägematud asjaolud“ viitab välistele asjaoludele, mida ei oleks saanud esialgse lepingu sõlmimisele eelnenud põhjalikust ettevalmistustööst hoolimata ette näha.

---

42      Vt ka direktiivi 2014/23 põhjendus 18.

---

43      Vt direktiivi 2014/23 artikli 5 esimene lause.

---

44      19. aprilli 2018. aasta kohtuotsus Consorzio Italian Management ja Catania Multiservizi (C‑152/17, EU:C:2018:264).

---

45      Ibid., punktid 29 ja 30.

---

46      Euroopa Parlamendi ja nõukogu 31. märtsi 2004. aasta direktiiv 2004/17/EÜ, millega kooskõlastatakse vee-, energeetika-, transpordi- ja postiteenuste sektoris tegutsevate ostjate hankemenetlused (ELT 2004, L 134, lk 1; ELT eriväljaanne 06/07, lk 19).

---

47      Vt ka nõukogu 25. veebruari 1992. aasta direktiiv 92/13/EMÜ veevarustus-, energeetika-, transpordi- ja telekommunikatsioonisektoris tegutsevate üksuste hankemenetlusi käsitlevate ühenduse eeskirjade kohaldamisega seotud õigusnormide kooskõlastamise kohta (EÜT 1992, L 76, lk 14; ELT eriväljaanne 06/03, lk 127). Nii direktiivi 89/665 kui ka direktiivi 92/13 muudeti oluliselt Euroopa Parlamendi ja nõukogu 11. detsembri 2007. aasta direktiiviga 2007/66/EÜ (ELT L 335, lk 31) ja direktiiviga 2014/23.

---

48      Vt direktiivi 89/665 artikli 1 lõike 1 teine lõik.

---

49      Vt direktiivi 89/665 artikli 1 lõike 1 kolmas lõik. See on nii pärast muudatusi, mis tehti direktiivis 89/665 direktiiviga 2014/23.

---

50      Vt direktiivi 89/665 esimene ja kolmas põhjendus. Vt ka 4. oktoobri 2007. aasta kohtumäärus Consorzio Elisoccorso San Raffaele (C‑492/06, EU:C:2007:583, punkt 29).

---

51      23. aprilli 2015. aasta kohtumäärus komisjon vs. Vanbreda Risk & Benefits (C‑35/15 P(R), EU:C:2015:275, punkt 28).

---

52      Direktiivi 89/665 artikli 1 lõige 3, nagu seda on muu hulgas tõlgendatud 9. veebruari 2023. aasta kohtuotsuses VZ (lõplikult kõrvale jäetud pakkuja) (C‑53/22, EU:C: 2023:88, punkt 29).

---

53      Direktiivi 89/665 artikli 2 lõige 1.

---

54      Direktiivi 89/665 artikli 2 lõige 9.

---

55      Nii oleks see näiteks juhul, kui Euroopa Kohus peaks leidma, et mõne põhikohtuasjades kõne all oleva kontsessiooni puhul on ebakindel, kas see vastab direktiivi 2014/23 artiklis 8 sätestatud künnisele, või kui ta on seisukohal, et kuna kontsessioone muudeti seadusandlike vahenditega, on nüüd tegemist pelgalt reguleeritud teenuste osutamisega. Vt selle kohta käesoleva ettepaneku punkt 39.

---

56      14. juuli 2016. aasta kohtuotsus Promoimpresa jt (C‑458/14 ja C‑67/15, EU:C:2016:558, punkt 64 ja seal viidatud kohtupraktika).

---

57      Neljandas, viiendas ja kuuendas eelotsuse küsimuses kohtuasjades C‑728/22 ja C‑729/22 viitab eelotsusetaotluse esitanud kohus „õiguskindluse ja tõhusa õiguskaitse põhimõttele ning õiguspärase ootuse põhimõttele“. Kohtuasjas C‑730/22 esitatud ainsa küsimuse teises osas viitab see kohus lisaks ELTL artiklitele 49 ja 56 selle lepingu artiklitele 26, 56 ja 63 ning „diskrimineerimiskeelule, proportsionaalsuse põhimõttele, konkurentsi kaitsele ning teenuste ja kapitali vabale liikumisele“. Käesoleva ettepaneku punktis 36 esitatud põhjustele sarnastel põhjustel leian, et kõik need küsimused tuleks tunnistada vastuvõetamatuks osas, mis puudutab neid põhimõtteid.

---

58      Vt muu hulgas 19. juuli 2012. aasta kohtuotsus Garkalns (C‑470/11, EU:C: 2012:505, punktid 26 ja 27 ning seal viidatud kohtupraktika).

---

59      23. detsembri 2009. aasta kohtuotsus Serrantoni ja Consorzio stabile edili (C‑376/08, EU:C:2009:808, punkt 25 ja seal viidatud kohtupraktika). Vt 6. oktoobri 2016. aasta kohtuotsus Tecnoedi Costruzioni (C‑318/15, EU:C:2016:747, punkt 26) ja 14. juuli 2022. aasta kohtuotsus ASADE (C‑436/20, EU:C:2022:559, punkt 49)

---

60      Vt 13. veebruari 2014. aasta otsus Crono Service jt  (C‑419/12 ja C‑420/12, EU:C:2014:81, punktid 35–37).

---

61      Vt 6. oktoobri 2016. aasta kohtuotsus Tecnoedi Costruzioni (C‑318/15, EU:C:2016:747, punkt 20 ja seal viidatud kohtupraktika).

---

62      11. veebruari 2021. aasta kohtuotsus Katoen Natie Bulk Terminals ja General Services Antwerp (C‑407/19 ja C‑471/19, EU:C:2021:107, punkt 58 ja seal viidatud kohtupraktika).

---

63      Vt selle kohta käesoleva ettepaneku punkt 60.

---

64      Vt käesoleva ettepaneku punktid 63 ja 64.

---

65      22. jaanuari 2015. aasta kohtuotsus Stanley International Betting ja Stanleybet Malta (C‑463/13, EU:C:2015:25, punkt 53).

---

66      6. oktoobri 2020. aasta kohtuotsus komisjon vs. Ungari (kõrgharidusõpe) (C‑66/18, EU:C:2020:792, punkt 178).

---

67      16. märtsi 2023. aasta kohtuotsus OL (Itaalia tegevuslubade pikendamine) (C‑517/20, EU:C:2023:219, punktid 49–51).