Esialgne tõlge

KOHTUJURISTI ETTEPANEK

ATHANASIOS RANTOS

esitatud 30. mail 2024(1)

Kohtuasi C‑677/22

Przedsiębiorstwo Produkcyjno – Handlowo – Usługowe A.

versus

P. S.A.

(eelotsusetaotlus, mille on esitanud Sąd Rejonowy Katowice – Wschód w Katowicach (Ida-Katowice rajoonikohus Katowices, Poola))

Eelotsusetaotlus – Direktiiv 2011/7/EL – Hilinenud maksmisega võitlemine äritehingute puhul – Artikkel 3 – Ettevõtjatevahelised tehingud – Artikli 3 lõige 5 – Liikmesriikide kohustus tagada, et lepingus sätestatud maksetähtaeg ei ületaks 60 kalendripäeva, „välja arvatud juhul, kui lepingus on selgesõnaliselt teisiti kokku lepitud“ – Enampakkumise või hankemenetluse tulemusel sõlmitud lepingud – Lepingutingimus, milles on ette nähtud 120 kalendripäeva pikkune maksetähtaeg, mille määrab ühepoolselt üks lepingupooltest

I.      Sissejuhatus

1.        Direktiivi 2011/7/EL(2), mille eesmärk on võidelda hilinenud maksmisega äritehingute puhul, artikli 3 lõikes 5 on sätestatud, et liikmesriigid tagavad, et lepinguga ette nähtud maksetähtajad ei ole pikemad kui 60 kalendripäeva, välja arvatud juhul, kui lepingus on „selgesõnaliselt“ teisiti „kokku lepitud“ ja see ei ole võlausaldaja suhtes äärmiselt ebaõiglane selle direktiivi artikli 7 tähenduses.

2.        Kas ettevõtjatevaheliste lepingute puhul võib ühe lepingupoole ühepoolselt määratud maksetähtaega, mis on pikem kui 60 kalendripäeva alates arve võlgnikule üleandmise kuupäevast, pidada direktiivi 2011/7 artikli 3 lõike 5 tähenduses „selgesõnaliselt kokku lepituks“? Selline on sisuliselt Sąd Rejonowy Katowice – Wschód w Katowicachi (Ida-Katowice rajoonikohus Katowices, Poola) esitatud küsimus.

3.        Eelotsusetaotlus on esitatud kohtuvaidluses, milles on kaevandusseadmete tootmise valdkonna osaühing Przedsiębiorstwo Produkcyjno – Handlowo – Usługowe A. (edaspidi „A.“ või „hageja“) vastaspooleks söe kaevandamise ja müügiga tegelev aktsiaselts P. S.A. (edaspidi „P.“ või „kostja“) seoses nõudega maksta viivist nende äriühingute vahel sõlmitud lepingute alusel esitatud arvete pealt, mille P. jättis tähtajaks tasumata, ja täpsemalt küsimuses, kas 120-päevane maksetähtaeg, mis on ette nähtud ühes lepingutingimuses, mille oli eelnevalt koostanud P., on kehtiv.

4.        Käesolevas kohtuasjas tuleb Euroopa Kohtul võtta esimest korda seisukoht direktiivi 2011/7 artikli 3 lõikes 5 ette nähtud erandi tõlgendamise küsimuses. Esitatud küsimusele vastamiseks tuleb kindlaks teha, kas äritehingutes hilinenud maksmisega võitlemise raames hõlmab mõiste „selgesõnaline kokkulepe“ selle sätte tähenduses nõustumist maksetähtajaga, mis tuleneb ainult ühe lepingupoole koostatud dokumentide kasutamisest, nagu tüüplepingud või „liitumislepingud“, mis näevad tüüptingimustega ette pikemad maksetähtajad kui 60 kalendripäeva.

II.    Õiguslik raamistik

A.      Liidu õigus

5.        Direktiivi 2011/7 põhjendustes 12, 13 ja 28 on märgitud:

„(12)      Hilinenud maksmise puhul on tegemist lepingu rikkumisega, mille muudavad enamikus liikmesriikides võlgnike jaoks rahaliselt ahvatlevaks hilinenud maksmise suhtes rakendatavad madalad või puuduvad viivisemäärad ja/või aeglane sissenõudmismenetlus. Et sellist suundumust muuta ja hilinenud maksmist vältida, on vaja otsustavat tegutsemist õigeaegse maksmise kultuuri suunas, sealhulgas seda, et viivise nõudmise õiguse välistamist tuleks alati pidada äärmiselt ebaõiglaseks lepingutingimuseks või tavaks. Kõnealune suundumus peaks hõlmama ka erisätete kehtestamist maksetähtaegade ja võlausaldajatele tekitatud kulude hüvitamise kohta ning muu hulgas seda, et sissenõudmiskulude hüvitamise õiguse välistamist tuleks pidada äärmiselt ebaõiglaseks.

(13)      Seepärast tuleks ettevõtjate omavaheliste lepingute puhul kehtestada üldreeglina maksetähtajaks kõige enam 60 kalendripäeva. Siiski võib esineda olukordi, kus ettevõtjad vajavad pikemat maksetähtaega, näiteks juhul, kui ettevõtjad soovivad pakkuda oma klientidele maksetähtpäeva edasilükkamise võimalust. Seetõttu peaks jääma osalistele võimalus leppida selgelt kokku 60 kalendripäevast pikemates maksetähtaegades, kuid seda tingimusel, et selline pikendamine ei ole võlausaldaja suhtes äärmiselt ebaõiglane.

[…]

(28)      Käesolev direktiiv peaks keelama lepinguvabaduse kuritarvitamise võlausaldaja kahjuks. Seega kui lepingutingimus või tava, mis on seotud maksetähtpäeva või -tähtajaga, viivisemääraga või sissenõudmiskulude hüvitamisega, ei ole võlgniku suhtes kehtivate tingimuste taustal põhjendatud või selle peamine eesmärk on tagada võlgnikule täiendav maksevalmidus võlausaldaja arvelt, võib seda käsitleda kõnealuse kuritarvitamisena. […]“.

6.        Selle direktiivi artiklis 1 „Sisu ja reguleerimisala“ on sätestatud:

„1.      Käesoleva direktiivi eesmärk on võidelda hilinenud maksmisega äritehingute puhul, et tagada siseturu nõuetekohane toimimine, edendades seega ettevõtjate ja eelkõige [väikeste ja keskmise suurusega ettevõtjate (edaspidi „VKEd“)] konkurentsivõimet.

2.      Käesolevat direktiivi kohaldatakse kõigi maksete suhtes, millega tasutakse äritehingute eest.

[…]“.

7.        Direktiivi artiklis 2 „Mõisted“ on sätestatud:

„Käesolevas direktiivis kasutatakse järgmisi mõisteid:

1)      „äritehingud“ – ettevõtjatevahelised või ettevõtjate ja riigiasutuste vahelised tehingud, mille tulemuseks on kaupade tarnimine või teenuste osutamine tasu eest;

2)      „riigiasutus“ – igasugune ostja vastavalt direktiivi 2004/17/EÜ^[(3)^] artikli 2 lõike 1 esimeses lõigus ja direktiivi 2004/18/EÜ^[(4)^] artikli 1 lõikes 9 esitatud määratlusele, olenemata lepingu objektist või maksumusest;

3)      „ettevõtja“ – organisatsioon, mis ei ole riigiasutus ning mis tegeleb iseseisva majandus- või kutsetegevusega (ka siis, kui sellega tegeleb üks isik);

4)      „hilinenud maksmine“ – maksmine, mida ei ole tehtud lepingukohase või seadusjärgse maksetähtaja jooksul ning mis vastab artikli 3 lõikes 1 ja artikli 4 lõikes 1 kehtestatud tingimustele;

5)      „viivis“ – seadusjärgne viivis (viivitusintress) või viivis, mille määra suhtes on ettevõtjad eraldi kokku leppinud ning mille suhtes kohaldatakse artiklit 7;

6)      „seadusjärgne viivis“ – maksmisega hilinemise korral makstav lihtintress, mis vastab viiteintressimäärale, millele on lisatud vähemalt kaheksa protsendipunkti;

[…]“.

8.        Sama direktiivi artikli 3 „Ettevõtjatevahelised tehingud“ lõigetes 1, 3 ja 5 on sätestatud:

„1.      Liikmesriigid tagavad, et ettevõtjatevaheliste tehingute puhul on võlausaldajal õigus saada hilinenud maksmise korral viivist ilma vastavat meeldetuletust esitamata, kui on täidetud järgmised tingimused:

a)      võlausaldaja on täitnud oma lepingujärgsed ja õiguspärased kohustused ning

b)      võlausaldaja ei ole saanud makstavat summat õigel ajal, välja arvatud juhul, kui võlgnik ei ole viivituse eest vastutav.

[…]

3.      Kui lõikes 1 nimetatud tingimused on täidetud, tagavad liikmesriigid järgmise:

a)      võlausaldajal on õigus saada hilinenud maksmise korral viivist alates päevast, mis järgneb lepingus kindlaksmääratud maksetähtpäevale või maksetähtaja lõpule;

[…]

5.      Liikmesriigid tagavad, et lepinguga ette nähtud maksetähtajad ei ole pikemad kui 60 kalendripäeva, välja arvatud juhul, kui lepingus on selgesõnaliselt teisiti kokku lepitud ja see ei ole võlausaldaja suhtes äärmiselt ebaõiglane artikli 7 tähenduses.“

9.        Direktiivi 2011/7 artikkel 7 „Ebaõiglased lepingutingimused ja tavad“ on lõikes 1 sõnastatud järgmiselt:

„1.      Liikmesriigid sätestavad, et kui lepingutingimus või tava, mis on seotud […] viivisemääraga […], on võlausaldaja suhtes äärmiselt ebaõiglane, siis see kas ei ole jõustatav või annab alust kahjuhüvitise nõudmiseks.

Et otsustada, kas lepingutingimus või tava on võlausaldaja suhtes esimese lõigu tähenduses äärmiselt ebaõiglane, võetakse arvesse kõiki juhtumi asjaolusid, kaasa arvatud:

[…]

c)      seda, kas võlgnikul on objektiivseid põhjuseid kalduda kõrvale seadusjärgsest intressimäärast, maksetähtajast, nagu on osutatud artikli 3 lõikes 5 […]“.

B.      Poola õigus

10.      Direktiiv 2011/7 võeti Poola õigusesse üle 8. märtsi 2013. aasta seadusega ülemäärase hilinemisega võitlemise kohta äritehingute puhul (ustawa o przeciwdziałaniu nadmiernym opóźnieniom w transakcjach handlowych),(5) mille põhikohtuasjas kohaldatavas redaktsioonis (edaspidi „8. märtsi 2013. aasta seadus“) on artiklis 5 sätestatud:

„Kui äritehingu pooled, välja arvatud meditsiinisektoris tegutsevad avalik-õiguslikud asutused […], on lepingus ette näinud pikema maksetähtaja kui 30 päeva, võib võlausaldaja nõuda 30 päevase tähtaja möödumisel seadusjärgset intressi alates tema soorituse tegemise ja võlgnikule arve või kauba kättetoimetamist või teenuse osutamist kinnitava dokumendi üleandmise kuupäevast kuni tasumise kuupäevani, kuid mitte pärast rahalise kohustuse sissenõutavaks muutumise kuupäeva.“

11.      8. märtsi 2013. aasta seaduse artikkel 7 on sõnastatud järgmiselt:

„1.      Äritehingute puhul, välja arvatud tehingud, kus võlgnik on avalik-õiguslik asutus, on võlausaldajal õigus ilma meeldetuletuseta saada seadusjärgset viivist hilinenud maksmise korral äritehingute eest, välja arvatud juhul, kui pooled on kokku leppinud kõrgemas viivisemääras, ajavahemiku eest alates rahalise kohustuse sissenõutavaks muutumise kuupäevast kuni tasumise kuupäevani, kui kumulatiivselt on täidetud järgmised tingimused:

1)      võlausaldaja on oma kohustuse täitnud;

2)      võlausaldaja ei ole saanud makset lepingus kokkulepitud aja jooksul.

2.      Lepingus sätestatud maksetähtaeg ei tohi olla pikem kui 60 päeva alates arve või kauba kättetoimetamist või teenuse osutamist kinnitava dokumendi võlgnikule üleandmise kuupäevast, välja arvatud juhul, kui pooled on lepingus selgesõnaliselt kokku leppinud teisiti ja kui selline tingimus ei ole võlausaldaja suhtes äärmiselt ebaõiglane.

3.      Kui lepingus sätestatud maksetähtaeg on pikem kui 60 päeva alates arve või kauba kättetoimetamist või teenuse osutamist kinnitava dokumendi võlgnikule kättetoimetamisest ja lõikes 2 osutatud tingimus ei ole täidetud, on soorituse teinud võlausaldajal 60 päeva möödumisel õigus saada lõikes 1 nimetatud intressi.“

12.      Selle seaduse artiklis 11b on sätestatud:

„Äritehingute puhul seadusjärgse viivise summa kindlaksmääramiseks kohaldatakse Poola keskpanga kehtivat viitemäära:

1)      1. jaanuari seisuga – intressi puhul, mis kuulub tasumisele ajavahemiku 1. jaanuarist kuni 30. juunini eest;

2)      1. juuli seisuga – intressi puhul, mis kuulub tasumisele ajavahemikul 1. juulist kuni 31. detsembrini eest.“

III. Põhikohtuasi, eelotsuse küsimus ja menetlus Euroopa Kohtus

13.      Põhikohtuasi puudutab vaidlust, milles on Poola õiguse alusel asutatud osaühing A., mis teostab majandustegevust nimelt kaevanduselektroonika tootmise valdkonnas, vastaspooleks äriühing P., mis on Poola õiguse alusel asutatud aktsiaselts – üks Euroopa suurimaid kaevandusettevõtjaid, mille majandustegevus seisneb nimelt söe kaevandamises ja müügis.

14.      P. sõlmis aastatel 2018 ja 2019 A-ga mitu kaevandusseadmete tarnimise lepingut (edaspidi „vaidlusalused lepingud“).  Mõned nendest lepingutest sõlmiti („hetkeoksjoni“ vormis) enampakkumiste tulemusel, mis korraldati P. hallataval veebisaidil, kus oli avaldatud teave asjaomase tehingu kohta ja selle täitmise kord. Elektrooniliselt toimunud oksjonitel osalemine tähendas seega nende tingimustega nõustumist. Sõlmiti veel teisi lepinguid avaliku või mitteavaliku hankemenetluse teel, tingimustel, mis olid ühepoolselt kindlaks määratud P. koostatud hankedokumentides. Need dokumendid koostas viimati nimetatud äriühing iseseisvalt, ilma et A. oleks nende sisu kuidagi mõjutanud. Nende tingimuste vaidlustamiseks oli A‑l võimalus esitada hagi(6), mida ta käesoleval juhul ei teinud.

15.      Nii enampakkumise kui ka hankemenetluse puhul määras maksetähtaja P., määrates selleks 120 päeva alates kuupäevast, mil ta arve kätte saab, ilma et teisel poolel oleks võimalust seda maksetähtaega muuta. Vaidlusaluseid lepinguid sai sõlmida alles pärast seda, kui A. oli nõustunud P. kindlaksmääratud tingimustega, sealhulgas 120-päevase maksetähtajaga alates kuupäevast, mil P. arve kätte saab(7).

16.      Seega sõlmisid pooled omavahel rea lepinguid, mida A. täitis ja mille kohta ta saatis osalisi arveid P-le, kes tasus A. väljastatud 354 arvet 120–122 päeva jooksul alates arve kättesaamise kuupäevast. Võttes arvesse asjaolu, et makse oli tehtud pärast vaidlusalustes lepingutes ette nähtud 120-päevast tähtaega, saatis A. seejärel P-le kokkuvõtliku raamatupidamisteatise, mis sisaldas lisaks nõude põhisummadele ka viivise ja kindlasummalise hüvitise (käesoleval juhul 40 eurot arve kohta) summasid.

17.      A. esitas 31. detsembril 2021 Sąd Rejonowy Katowice – Wschód w Katowicachile (Ida-Katowice rajoonikohus Katowices, Poola), st eelotsusetaotluse esitanud kohtule hagiavalduse nõudega mõista P‑lt välja 13 702,99 Poola zlotti (PLN) (ligikaudu 2985 eurot), millele lisandub seadusjärgne viivis alates hagiavalduse esitamisest kuni maksekuupäevani, ning nõuete sissenõudmise kulude katteks 4473,04 Poola zlotti (ligikaudu 975 eurot). Ajavahemiku eest, mis kestis 31. kuni 60. päevani pärast arve väljastamist, arvutas hageja 8. märtsi 2013. aasta seaduse artikli 5 alusel viivitusintressi vähendatud määraga. Seevastu ajavahemiku eest alates 61. päevast kuni maksekuupäevani arvutas ta seda intressi vastavalt selle seaduse artiklile 7 kõrgema määraga.

18.      Nimetatud seaduse artiklil 7 põhineva intressinõude põhjenduseks väitis A., et tal on õigus arvutada intressi sel viisil, kuna 120-päevase maksetähtaja osas ei olnud pooled mitte kokku leppinud, vaid P. oli selle kehtestanud avaldatud hankedokumentidele lisatud lepinguvormis ühepoolselt(8).

19.      Eelotsusetaotluse esitanud kohtu referendarz sądowy (kohtusekretär, Poola) tegi 26. jaanuaril 2022 maksekäsu, milles rahuldas A. nõude tervikuna.

20.      P. esitas selle käsu peale osalise kaebuse, vaidlustades nimelt 8. märtsi 2013. aasta seaduse artikli 7 alusel arvutatud intressiosa. Oma kaebuse põhjendamiseks vaidleb ta vastu sellele, et arvete maksetähtaeg oleks pidanud olema 60 päeva, ning väidab, et arved tasuti tähtaegselt, ilma hilinemiseta, mistõttu hagejal ei ole õigust sissenõudmiskulude hüvitamisele. P. väidab nimelt, et A. nõustus 120-päevase maksetähtajaga ja ka tema väljastatud arvetel oli märgitud see maksetähtaeg. Võttes arvesse asjaolu, et A. oli tutvunud hankedokumentidega ja seejärel ise esitanud P‑le hankemenetlustes pakkumused, milles ta nägi ette 120‑päevase maksetähtaja, ning et pärast seda, kui A. oli välja valitud, oli ta sõlminud mitu lepingut, milles ta oli seda tähtaega kinnitanud, seadmata sellekohaseid tingimusi kahtluse alla, tuleb asuda seisukohale, et pooled on kokku leppinud pikemas maksetähtajas. P. väitis ka, et ta sõlmis aastatel 2018–2020 samade finantstingimustega mitu lepingut, mistõttu ei saa asuda seisukohale, et ette nähtud tähtaeg on võlausaldajale kahjulik, kuna hagejal oli kindlus, et müüb oma teenuseid, saab tulu ja säilitab likviidseid vahendeid(9).

21.      Neil asjaoludel peab eelotsusetaotluse esitanud kohus vajalikuks teha kindlaks, kas vaidlusalustes lepingutes ette nähtud maksetähtaeg, mis ületab 60 päeva alates arve võlgnikule üleandmisest, on määratud kindlaks vastavuses tingimustega, mis on ette nähtud 8. märtsi 2013. aasta seaduse artikli 7 lõikes 2, millega on direktiivi 2011/7 artikli 3 lõige 5 Poola õiguskorda üle võetud.

22.      Sellega seoses kaldub eelotsusetaotluse esitanud kohus nimelt arvama, et lepingud, mille tingimused määrab kindlaks ainult üks pooltest, ei vasta viimati nimetatud sättes ette nähtud esimesele tingimusele, nimelt, et maksetähtaeg, mis on pikem kui 60 päeva, peab olema lepingus „selgesõnaliselt kokku lepitud“(10), ega ka teisele tingimusele, et lepingus kindlaks määratud maksetähtaeg, mis on pikem kui 60 päeva, ei tohi olla võlausaldaja suhtes äärmiselt ebaõiglane(11).

23.      Selles kontekstis otsustaski Sąd Rejonowy Katowice – Wschód w Katowicach (Ida-Katowice rajoonikohus Katowices) menetluse peatada ja esitada Euroopa Kohtule järgmise eelotsuse küsimuse:

„Kas […] direktiivi [2011/7] artikli 3 lõiget 5 tuleb tõlgendada nii, et pikema kui 60-päevase maksetähtaja ettevõtjate vahel selgesõnaliselt kokkuleppimine saab puudutada ainult lepinguid, mille puhul ei ole lepingutingimusi kindlaks määranud ainult üks lepingupooltest?“

24.      Kirjalikud seisukohad esitasid Euroopa Kohtule P., Poola ja Saksamaa valitsus ning Euroopa Komisjon.

IV.    Õiguslik analüüs

A.      Eelotsuse küsimuse vastuvõetavus

25.      Enne eelotsusetaotluse esitanud kohtu ainsa eelotsuse küsimuse analüüsimist tuleb teha otsus selle vastuvõetavuse kohta.

26.      Nimelt väidab Saksamaa valitsus oma kirjalikes seisukohtades, et eelotsuse küsimus on vastuvõetamatu, kuna taotletud liidu õiguse tõlgendus ei ole põhikohtuasja lahendamiseks asjakohane, sest otsus, mille eelotsusetaotluse esitanud kohus teeb, sõltub ka ühest teisest küsimusest, mis ei ole käesoleva eelotsusetaotluse ese ja mille kohta see kohus ei ole veel otsust teinud, nimelt kas vaidlusalustes lepingutes määratud maksetähtaeg, mis ületab üldist 60-päevast tähtaega, on „võlausaldaja suhtes äärmiselt ebaõiglane“.

27.      Siinkohal tuleb meelde tuletada, et vastavalt Euroopa Kohtu väljakujunenud kohtupraktikale on ELTL artiklis 267 ette nähtud Euroopa Kohtu ja liikmesriikide kohtute koostöö raames üksnes asja menetleval ja selle lahendamise eest vastutaval liikmesriigi kohtul õigus kohtuasja eripära arvesse võttes hinnata nii eelotsuse vajalikkust asjas otsuse langetamiseks kui ka Euroopa Kohtule esitatavate küsimuste asjakohasust. Seega, kui küsimused on esitatud liidu õiguse tõlgendamise kohta, on Euroopa Kohus üldjuhul kohustatud neile vastama. Seega saab Euroopa Kohus liikmesriigi kohtu esitatud eelotsusetaotluse tagasi lükata vaid siis, kui on ilmselge, et taotletud liidu õiguse tõlgendusel ei ole mingit seost põhikohtuasja asjaolude või esemega, kui kõnealune probleem on hüpoteetiline või kui Euroopa Kohtule ei ole teada talle esitatud küsimustele tarviliku vastuse andmiseks vajalikud faktilised ja õiguslikud asjaolud(12).

28.      Käesoleval juhul vastab eelotsusetaotluse esitanud kohtu küsimus aga selgelt objektiivsele vajadusele põhikohtuasja tõhusaks lahendamiseks. Küsimus, kas liidu õigusega on vastuolus riigisiseste õigusnormide kohaldamine, mis näevad ette, et lepingupooltel on võimalus 60-päevast pikemat maksetähtaega selgesõnaliselt kokku leppida üksnes lepingute puhul, mille tingimusi ei ole kindlaks määranud üks lepingupooltest, on eelotsusetaotluse esitanud kohtule nimelt põhikohtuasja lahendamiseks vajalik. Asjaolu, et see kohus peab otsuse tegemiseks vajaduse korral lahendama muid küsimusi, mida ta ei ole eelotsusetaotluses käsitlenud, ei tähenda, et eelotsuse küsimus ei ole põhikohtuasja lahendamiseks asjakohane.

29.      Seepärast leian, et käesolev eelotsusetaotlus on vastuvõetav.

B.      Sisulised küsimused

30.      Eelotsuse küsimusega soovib eelotsusetaotluse esitanud kohus sisuliselt teada, kas direktiivi 2011/7 artikli 3 lõiget 5 tuleb tõlgendada nii, et ettevõtjatevahelise lepingu sõlmimisel võib võlgniku poolt ühepoolselt koostatud dokumentide kasutamisest tuleneva maksetähtajaga nõustumist samastada „selgesõnalise kokkuleppega“ või tuleb seda sätet tõlgendada nii, et see mõiste puudutab ainult lepinguid, milles on pooled eraldi kokku leppinud, mistõttu üle 60-päevase maksetähtaja saab kokku leppida ainult seda liiki lepingutes.

1.      Käesolevas asjas kohaldatavad õigusnormid

31.      Eelotsusetaotluse esitanud kohtu esitatud eelotsuse küsimuse õiguslikuks analüüsiks on minu arvates vaja eelnevalt teha mõned märkused käesoleval juhul kohaldatavate direktiivi 2011/7 õigusnormide kindlaksmääramise kohta.

32.      Sellega seoses tuleb esiteks meenutada, et direktiivi 2011/7 artikli 1 lõike 2 kohaselt kohaldatakse seda direktiivi kõigi maksete suhtes, mis tehakse „äritehingute“ eest tasumiseks, ja teiseks märkida, et see mõiste on selle direktiivi artikli 2 punktis 1 määratletud laialt kui „ettevõtjatevahelised või ettevõtjate ja riigiasutuste vahelised tehingud, mille tulemuseks on kaupade tarnimine või teenuste osutamine tasu eest“. Seega on viimati nimetatud sättes tehingu „äritehinguks“ kvalifitseerimiseks kehtestatud kaks kumulatiivset tingimust. Esiteks peab tehing toimuma kas ettevõtjate vahel või ettevõtjate ja riigiasutuste vahel ning teiseks peab selle tulemusel toimuma kaupade tarnimine või teenuste osutamine tasu eest(13).

33.      Käesoleval juhul on selge, et teine tingimus on täidetud. Nimelt tarnis A. vaieldamatult P‑le kaupu (nimelt „automaatika- ja juhtseadmeid masinate jaoks, mida P. kasutas kaevandusrajatise töö järjepidevuse ja masinate töötamise järjepidevuse tagamiseks“) kindlaksmääratud tasu eest.

34.      Mis aga esimesse tingimusse puutub, siis ei saa esmapilgul välistada, et mõni kõnealustest lepingutest, eelkõige need, mis sõlmiti hankemenetluse tulemusel, kvalifitseeritakse „ettevõtja“ (nimelt A.) ja „riigiasutuse“ (nimelt P.) vahelisteks tehinguteks. Nimelt, nagu märgib komisjon oma kirjalikes seisukohtades, on esiteks P ainuaktsionär Poola riigikassa ja teiseks on P. majandustegevus kaevandamine – tegevusala, mida võib samastada tegevusega, milleks on „söe või muude tahkekütuste uuringud ja kaevandamine“ direktiivi 2014/25/EL(14) artikli 14 punkti b tähenduses.

35.      Nende tehingute selline õiguslik kvalifitseerimine on otsustav kohaldatavate direktiivi 2011/7 õigusnormide kindlaks määramiseks, kuna ettevõtjate ja riigiasutuste vahelistele tehingutele ei kohaldata mitte selle artiklis 3 („Ettevõtjatevahelised tehingud“), vaid artiklis 4 („Ettevõtjate ja riigiasutuste vahelised tehingud“) sätestatud tingimusi, mis näeb ette rangemad tingimused nii maksetähtaegade(15) järgimisele kui ka selgesõnaliselt lepingus pikemate maksetähtaegade kokku leppimisele(16), mis on käesolevas asjas keskne küsimus.

36.      Neil asjaoludel saatis Euroopa Kohus eelotsusetaotluse esitanud kohtule kodukorra artikli 101 lõike 1 alusel teabenõude, et selgitada P. õiguslikku staatust.

37.      Oma vastuses, mis saabus Euroopa Kohtusse 4. oktoobril 2023, kinnitas eelotsusetaotluse esitanud kohus tema käsutuses olevate tõendite põhjal, et P‑d tuleb käsitada „ettevõtjana“ direktiivi 2011/7 artikli 2 punkti 3 tähenduses, mitte „riigiasutusena“ selle direktiivi artikli 2 punkti 2 tähenduses. Ta leiab, et kuigi P. ainuaktsionär on Poola riigikassa, asutati see ettevõtja peamiselt selleks, et saada kasu tema maagimaardlatest, mitte üldistes huvides, mis ei ole tööstuslikud ega ärilised.

38.      Võttes arvesse eelotsusetaotluse esitanud kohtu – kelle faktilisi hinnanguid ei saa Euroopa Kohus igatahes kahtluse alla seada(17) – tehtud täpsustusi, teen ettepaneku välistada eelotsuse küsimuse võimalik ümbersõnastamine, et lisada sellesse ka direktiivi 2011/7 artikkel 4, ning seega analüüsida eelotsuse küsimust niisugusena, nagu eelotsusetaotluse esitanud kohus on selle sõnastanud.

2.      Eelotsuse küsimuse analüüs

39.      Kõigepealt tuleb märkida, et direktiivi 2011/7 artikli 3 lõige 5 ei sisalda mõiste „lepingus selgesõnaliselt teisiti kokku lepitud“ määratlust ega täpsustusi ega viita selle tähenduse ja ulatuse kindlaksmääramiseks liikmesriikide õigusele. Neil asjaoludel tuleb seda mõistet kogu Euroopa Liidus tõlgendada autonoomselt ja ühetaoliselt, arvestades liidu õiguse ühetaolise kohaldamise nõudeid seoses võrdsuse põhimõttega. Tõlgendamisel tuleb arvesse võtta nii selle sätte sõnastust, konteksti ja eesmärke kui ka tekkelugu, kui see on asjakohane(18).

a)      Grammatiline tõlgendus

40.      Esiteks, mis puutub direktiivi 2011/7 artikli 3 lõike 5 sõnastusse, nagu eelotsusetaotluse esitanud kohus märkis(19), siis selles sättes on seatud kokkulepitud üle 60 kalendripäeva pikkuse maksetähtaja kehtivuse tingimuseks kaks kumulatiivset tingimust: nimelt vorminõue (see tähtaeg peab olema „lepingus […] selgesõnaliselt […] kokku lepitud“) ja sisuline nõue (see ei tohi olla „võlausaldaja suhtes äärmiselt ebaõiglane artikli 7 tähenduses“).

41.      Selle sätte sõnastusest nähtub, et see ei reguleeri otseselt küsimust, kas „selgesõnaline kokkulepe“ võib sisalduda lepingutes, mille sisu on ühepoolselt välja töötanud üks lepingupooltest. Nimelt ei viita vorminõue „selgesõnaline kokkulepe“ (direktiivi 2011/7 artikli 3 lõike 5 tähenduses) või isegi „selgelt kokku leppimine“ (direktiivi põhjenduse 13 tähenduses)(20) mitte kuidagi lepingu sõlmimise viisile(21), vaid pigem nõudele, et lepingust peab ilmnema „selgesõnaline“ maksetähtaja tingimus, see tähendab piisavalt selgelt ja ühemõtteliselt, et tagada, et lepingupooled on sellest täiesti teadlikud, ilma et nad peaksid järeldama maksetähtaja võimalikku pikendamist teistest lepingutingimustest või lepingupoolte tegelikust käitumisest(22).

42.      Seda enam – ja vastupidi eelotsusetaotluse esitanud kohtu analüüsile – ei ole seega võimalik direktiivi 2011/7 artikli 3 lõike 5 sõnastusest järeldada, et „selgesõnaliselt kokku lepitud“ on ainult siis, kui selles lepingutingimuses on eraldi kokku lepitud. Nimelt on selline tõlgendus selle artikli sõnastusega vastuolus, kuna kasutades sõnastust „selgesõnaliselt […] kokku lepitud“, ei täpsusta liidu seadusandja, milline lepingupool on maksetähtaja tingimuse lepingusse lisanud, ega tee mingit vahet selle alusel, kas lepingutingimuses on eraldi kokku lepitud. Samuti ei tehta selles vahet „eraldi kokkuleppel“ ja „liitumislepingul“. Nagu Saksamaa valitsus õigesti märgib, oleks liidu seadusandja juhul, kui ta oleks soovinud teha sellist vahet, et võtta arvesse asjaolu, et tingimuse suhtes on eraldi kokku lepitud, valinud teistsuguse sõnastuse, mis nõuaks niisuguse läbirääkimise kohustust(23).

43.      Seega tuleneb direktiivi 2011/7 artikli 3 lõike 5 sõnastusest, et lepingupooltel on lubatud oma lepingulistes suhetes pikendada seadusest tulenevat 60-päevast tähtaega, tingimusel et sellist pikendamist ette nägeva lepingutingimuse sisu on selle lepingupoole jaoks, keda peetakse nõrgemaks, piisavalt selge ja ühemõtteline.

44.      Seda järeldust ei saa minu arvates kahtluse alla seada eelkõige komisjoni argumendiga, et sisuliselt viitavad sõnad „selgesõnaliselt kokku lepitud“ (mida on kasutatud selle direktiivi artikli 3 lõikes 5) või „leppida selgelt kokku“ (mida on nimetatud selle direktiivi põhjenduses 13) tingimata võlausaldaja aktiivsele osalemisele lepingu sõlmimise ajal, mistõttu ta avaldab tegelikku mõju lepingu sisule. Asjaolu, et lepingupooltel peab olema võimalik „selgesõnaliselt kokku leppida“ pikemat maksetähtaega kui 60 päeva, ei saa lugeda nõudeks, mis seisneb kõigi lepinguosaliste aktiivses osalemises lepingutingimuse väljatöötamises. Asjaolu, et lepingu tingimused töötab välja ainult üks lepingupooltest, ei saa nimelt samastada nõusoleku puudumisega või koguni lepingupoolte vahel kehtiva „kokkuleppe“ puudumisega, välja arvatud kuritarvitamise korral(24). Vastupidine väide viiks paradoksaalse järelduseni, et on olemas eeldus, et tüüplepingud, nagu liitumislepingud, ei saa kajastada lepingupoolte ühist tahet, välja arvatud juhul, kui igas tingimuses, mida need sisaldavad, on eraldi kokku lepitud(25).

b)      Kontekstipõhine tõlgendamine

45.      Teiseks, mis puudutab selle sätte konteksti, siis mulle näib, et kontekstipõhine tõlgendus kinnitab eespool lahti seletatud grammatilist tõlgendust.

46.      Nimelt, nagu on märgitud käesoleva ettepaneku punktis 40, kehtib lisaks vorminõudele, mille kohaselt peab olema lisatud „selgesõnaliselt kokku lepitud“ tingimus, sisuline tingimus, mis nõuab, et lepingutingimus ei tohi olla „võlausaldaja suhtes äärmiselt ebaõiglane [direktiivi 2011/7] artikli 7 tähenduses“. Viimati nimetatud sätet, mis sisaldab asjaolusid, mida tuleb arvesse võtta, et teha kindlaks, kas lepingutingimus on võlausaldaja suhtes äärmiselt ebaõiglane, ei saa aga tõlgendada nii, et see piirdub tingimustega, milles on „eraldi kokku lepitud“. Nimelt on direktiivi 2011/7 artikli 7 lõike 1 teises lõigus märgitud, et selleks, et otsustada, kas lepingutingimus on ebaõiglane, võetakse arvesse „kõiki juhtumi asjaolusid“, sealhulgas seda, „kas võlgnikul on objektiivseid põhjuseid kalduda kõrvale seadusjärgsest intressimäärast, [eriti] maksetähtajast, nagu on osutatud [selle direktiivi] artikli 3 lõikes 5 […]“. Sellest järeldub, et asjaolu, et üks lepingupooltest kehtestas maksetähtaega puudutava tingimuse, võib olla üks juhtumi asjaoludest, mida tuleb arvesse võtta. Võlausaldaja suhtes äärmiselt ebaõiglase tingimuse keeld tagab seega võlausaldaja kõikehõlmava kaitse, olenemata sellest, kas maksetähtaegade osas on eraldi kokku lepitud või on need kindlaks määranud üks pooltest. Seega näib olevat loogiline, et mõlemat liiki lepingutingimusi võib pidada „selgesõnaliselt kokku lepitud“ tingimusteks.

c)      Teleoloogiline tõlgendus

47.      Kolmandaks, mis puutub direktiivi 2011/7 eesmärki, siis see näib samuti seda tõlgendust kinnitavat.

48.      Nagu nähtub direktiivi 2011/7 põhjendusest 12, on direktiivi artikli 3 lõige 5 osa üldisemast eesmärgist täheldada otsustavat „tegutsemist […] õigeaegse maksmise kultuuri suunas […]. Kõnealune suundumus peaks hõlmama ka erisätete kehtestamist maksetähtaegade […] kohta“(26). Seega on direktiivi põhjenduse 13 kohaselt selle sätte eesmärk rakendada seadusandja tahet, et „ettevõtjate omavaheliste lepingute puhul [oleks] üldreeglina maksetähtajaks kõige enam 60 kalendripäeva“. Samal ajal nõustub liidu seadusandja sellega, et „võib esineda olukordi, kus ettevõtjad vajavad pikemat maksetähtaega, näiteks juhul, kui ettevõtjad soovivad pakkuda oma klientidele maksetähtpäeva edasilükkamise võimalust. Seetõttu peaks jääma osalistele võimalus leppida selgelt kokku 60 kalendripäevast pikemates maksetähtaegades, kuid seda tingimusel, et selline pikendamine ei ole võlausaldaja suhtes äärmiselt ebaõiglane“. Direktiivi 2011/7 artikli 3 lõige 5 kodifitseerib seega raamistiku, mida liidu seadusandja soovis seoses võimalusega lubada seadusjärgse 60-päevase tähtaja sellist kokkuleppelist pikendamist(27).

49.      Leian, et seda eesmärki ei sea kahtluse alla asjaolu, et lepingutingimuse, milles on ette nähtud pikem kui 60 päeva pikkune maksetähtaeg, määrab ainult üks lepingupooltest, näiteks kasutades eelnevalt kindlaks määratud tüüptingimusi. Seda tüüpi lepingutingimuse valik ei vabasta lepingupooli kohustusest järgida kõiki direktiivi 2011/7 artikli 3 lõikes 5 ette nähtud tingimusi. Maksetähtaeg, mille määrab kindlaks ainult üks lepingupooltest ja mis ületab 60-päevast tähtaega, peab samuti tulenema „selgesõnaliselt“ – see tähendab piisavalt selgelt – lepingudokumentidest ega tohi olla võlausaldaja suhtes äärmiselt ebaõiglane. Siinkohal juhin tähelepanu asjaolule, et selle direktiivi artiklis 7 ette nähtud karistusmehhanismid, mille kohaselt liikmesriigid tuvastavad, et ebaõiglased lepingutingimused ei ole kohaldatavad või et nende alusel esitatakse kahju hüvitamise hagi, on kohaldatavad ka nendes olukordades.

50.      Seega on „selgesõnaliselt kokku leppimise“ nõude eesmärk võimaldada lepingupoolel, keda peetakse nõrgemaks lepingupooleks (põhimõtteliselt võlausaldaja), teha piisavalt selgelt – st enne lepingu sõlmimist – kindlaks, kas ta nõustub tingimusega, mis võib kahjustada tema huve direktiivi 2011/7 artikli 3 lõike 5 tähenduses. See nn „nõrgem“ pool vajab seda kaitset olenemata sellest, kas teda kahjustav lepingutingimus sisaldub lepingus, milles on eraldi kokku lepitud, või eelnevalt koostatud lepingutingimustes.

51.      Lõpuks ei lükka seda järeldust ümber ka eelotsusetaotluse esitanud kohtu argument, et selle sätte eesmärk on kaitsta võlausaldajat liiga pikkade tähtaegade eest. Võlausaldaja kaitsmine ei õigusta seda, et kokkulepitud maksetähtajad, mille on kindlaks määranud üksnes võlgnik, tunnistatakse automaatselt õigusvastaseks. Niisugune tõlgendus läheks direktiiviga 2011/7 taotletud eesmärgist kaugemale. Nii ei ole selle direktiivi artikli 7 lõikes 1 ette nähtud, et ainult ühe lepingupoole määratud 60-päevased maksetähtajad on iseenesest „äärmiselt ebaõiglased“, vaid on pigem ette nähtud asjaolud, mida tuleb arvesse võtta, loetledes peamised hindamiskriteeriumid(28). Seega ei ole kohe välistatud, et ühe lepingupoole määratud üle 60-päevane maksetähtaeg vastab samuti lubatud erandi tingimustele.

52.      Samuti, kuigi direktiivi 2011/7 artikli 3 lõike 5 loogika seisneb selles, et pikemate maksetähtaegade kasutamine peab piirduma erandlike olukordadega, kus ettevõtjad „vajavad pikemat maksetähtaega“, ei tähenda see, et nõustumine võimalusega, et ettevõtja võib kehtestada ühepoolselt maksetähtaja pikendamise lepingutingimuse, näitab iseenesest, et selline vajadus „pikemate maksetähtaegade“ järele puudub. Igal juhul, juhul kui võlausaldaja leiab, et sellist „vajadust“ ei ole või see ei ole põhjendatud, peab tal alati olema võimalik kõnealuse lepingutingimuse kehtivust vaidlustada, väites, et näiteks selle liiga pika kestuse või põhjendamatuse tõttu ei vasta see tingimus selle direktiivi artikli 3 lõike 5 teisele tingimusele, kuna see on tema suhtes „äärmiselt ebaõiglane“. Nimelt on minu arvates asjakohane just see teine sisuline tingimus, mis tagab pikendatud maksetähtaegade kasutamise ainult siis, kui sellised tähtajad on põhjendatud, eelkõige juhul, kui need on „selgesõnalise kokkuleppega“ kehtestatud majanduslikult nõrgematele ettevõtjatele, nagu VKEd(29). Lisaks on artikli 7 lõigetes 4 ja 5 sätestatud, et liikmesriigid tagavad, et on võimalik rakendada „otstarbekaid ja tulemuslikke vahendeid“, et lõpetada äärmiselt ebaõiglaste tingimuste kasutamine. Seega ja vastupidi sellele, mida väidab komisjon oma kirjalikes seisukohtades, ei leia ma, et esineb tegelik oht, et selliste vormide kasutamine, millega kehtestatakse pikemad maksetähtajad kui 60 päeva, suureneb järsult ainuüksi seetõttu, et nõustutakse sellega, et ühe lepingupoole poolt ühepoolselt kehtestatud lepingutingimus vastab „selgesõnaliselt kokku leppimise“ kriteeriumile selle direktiivi artikli 3 lõike 5 tähenduses(30).

d)      Direktiivi 2011/7 tekkelugu

53.      Neljandaks ja viimaseks, mis puudutab direktiivi 2011/7 tekkelugu, siis tuleb märkida, et see võimaldab jõuda samale järeldusele. Nimelt ei näinud komisjoni algne ettepanek ette erinõudeid lepingusätetele maksetähtaegade kohta, mis ületavad teatud piirmäärasid, vaid üksnes üldist laadi tingimuse, et kokkulepitud maksetähtaeg ei tohi olla võlausaldaja suhtes äärmiselt ebaõiglane(31). Samuti, kuigi Euroopa Parlament taotles muutmist nii, et 60 päevast pikemate tähtaegade kehtestamine peab sõltuma teatud tingimustest, ei ilmne, et see institutsioon oleks soovinud keelata pikema kui 60-päevase tähtaja kehtestamist eelnevalt koostatud tüüptingimustes(32).

54.      Kõiki eeltoodud kaalutlusi arvestades teen ettepaneku vastata eelotsusetaotluse esitanud kohtu eelotsuse küsimusele, et direktiivi 2011/7 artikli 3 lõiget 5 tuleb tõlgendada nii, et ettevõtjate „selgesõnaliselt kokku lepitud“ maksetähtaeg, mis on pikem kui 60 kalendripäeva, on kehtiv ettevõtjatevahelistes lepingutes, mille tingimused on kindlaks määranud ainult üks lepingupooltest, kui vastav lepingutingimus tuleneb piisavalt selgelt ja ühemõtteliselt lepingutest, mistõttu on tagatud, et lepingupooled on sellest täielikult teadlikud, ning maksetähtaja võimalikku pikendamist ei saa lihtsalt järeldada teiste lepingutingimuste tõlgendusest või lepingupoolte või lepingupoolte tegelikust käitumisest.

V.      Ettepanek

55.      Esitatud põhjendustest lähtudes teen Euroopa Kohtule ettepaneku vastata Sąd Rejonowy Katowice – Wschód w Katowicachi (Ida-Katowice rajoonikohus Katowices, Poola) eelotsuse küsimusele järgmiselt:

Euroopa Parlamendi ja nõukogu 16. veebruari 2011. aasta direktiivi 2011/7/EL hilinenud maksmisega võitlemise kohta äritehingute puhul artikli 3 lõiget 5

tuleb tõlgendada nii, et

ettevõtjate „selgesõnaliselt kokku lepitud“ maksetähtaeg, mis on pikem kui 60 kalendripäeva, on kehtiv ettevõtjatevahelistes lepingutes, mille tingimused on kindlaks määranud ainult üks lepingupooltest, kui vastav lepingutingimus tuleneb piisavalt selgelt ja ühemõtteliselt lepingutest, mistõttu on tagatud, et lepingupooled on sellest täielikult teadlikud, ning maksetähtaja võimalikku pikendamist ei saa lihtsalt järeldada teiste lepingutingimuste tõlgendusest või lepingupoolte tegelikust käitumisest.

1      Algkeel: prantsuse.

2      Euroopa Parlamendi ja nõukogu 16. veebruari 2011. aasta direktiiv hilinenud maksmisega võitlemise kohta äritehingute puhul (ELT 2011, L 48, lk 1).

3      Euroopa Parlamendi ja nõukogu 31. märtsi 2004. aasta direktiiv, millega kooskõlastatakse vee-, energeetika-, transpordi- ja postiteenuste sektoris tegutsevate ostjate hankemenetlused (ELT 2004, L 134, lk 1; ELT eriväljaanne 06/07, lk 19).

4      Euroopa Parlamendi ja nõukogu 31. märtsi 2004. aasta direktiiv ehitustööde riigihankelepingute, asjade riigihankelepingute ja teenuste riigihankelepingute sõlmimise korra kooskõlastamise kohta (ELT 2004, L 134, lk 114; ELT eriväljaanne 06/07, lk 132).

5      Dz. U. 2013, jrk nr 403.

6      Nagu nähtub eelotsusetaotlusest, seisnes viis, kuidas A. hankemenetluses vaidlusaluste lepingute olulistesse tingimustesse sekkus, kaebuse esitamises Krajowa Izba Odwoławcza (riiklik vaidlustuskomisjon, Poola) esimehele, kelle otsuse peale saab edasi kaevata Sąd Okręgowyle (regionaalne kohus, Poola).

7      Eelotsusetaotluse esitanud kohtu sõnul väidab P., et poolte vahel sõlmitud teistest lepingutest, mida käesolev menetlus ei puuduta, kuid mille kokkuvõte esitati riigisisese menetluse raames, nähtub, et kõigis nendes lepingutes oli maksetähtaeg samuti 120 päeva.

8      A. sõnul ei olnud selle tähtaja üle kunagi läbirääkimisi peetud, vaid P. määras selle ühepoolselt, kuna ta on sellel turul valitsevas seisundis. Nimelt oli P. korraldatud hankemenetluses osalemiseks vaja tagada tarne P. määratud tähtaegadel ja tingimustel, mitte kokku lepitud tähtaegadel ja tingimustel. Hageja leiab, et vaatamata aastate jooksul hankedokumentide kohta küsimuste esitamisega tehtud arvukatele katsetele maksetähtaega puudutavaid lepingutingimusi muuta, ei ole neid muudetud nii, et seda tähtaega lühendada 60 päevani.

9      Lisaks leiab P., et tal on õigus määratleda lepingu tingimused vastavalt oma turuspetsiifilisele finantssuutlikkusele, mis on kohandatud Poola söetootmisettevõtjate olukorrale. Ta kinnitab ka, et 120-päevane maksetähtaeg on pikk tähtaeg, kuid lepingupartner sai sellest teada piisavalt varakult, nimelt hankemenetluse algatamise etapis, mis võimaldas tal P. sõnul oma pakkumuse hinda selle järgi arvutada.

10      Eelotsusetaotluse esitanud kohus meenutab nimelt, et äritehingute raames sõlmitakse lepingud sageli ühe poole poolt eelnevalt ette valmistatud tingimustega nõustumise teel. Sellistes lepingutes ei saa märkimisväärset hulka tingimusi muuta, nimelt neid, mida ei ole ette valmistatud ühiselt või mille üle ei ole kokku lepitud. Tingimused sätestatakse seega ühe lepingupoole poolt esitatud lepinguga nõustumise vormis. Seetõttu tuleb eelotsusetaotluse esitanud kohtu sõnul direktiivi 2011/7 artikli 3 lõiget 5 tõlgendada nii, et ettevõtjate poolt üle 60-päevase maksetähtaja „selgesõnaliselt kokku leppimine“ ei puuduta seda liiki lepinguid, mille tingimused määrab kindlaks ainult üks lepingupooltest. Seda tõlgendust kinnitab tema arvates direktiivi eesmärk võidelda hilinenud maksmisega siseturul ning parandada ettevõtjate likviidsust ja konkurentsivõimet. Üldjuhul ei tohi nimelt eraettevõtjate puhul maksetähtaeg ületada 60 päeva. Tema arvates ei ole siiski tegemist range tähtajaga, sest vastavalt direktiivi 2011/7 põhjendusele 13 võib seda tähtaega pikendada, kui asjaolud seda õigustavad, ja tingimusel, et see on ettevõtjate vahel selgesõnaliselt kokku lepitud. Seega kasutavad nii liidu seadusandja kui ka liikmesriigi seadusandja mõistet „selgesõnaliselt kokku lepitud“ tähenduses „selge“. Samas leiab sama kohus, et tähtaja pikendamine peab jääma erandlikuks ja võlausaldajale peavad vähemalt teada olema põhjused, miks teine pool soovib seda erandit kasutada. Lisaks peaks tal pärast nende põhjuste teada saamist olema võimalik hinnata, ega teise poole pakutud tähtaeg – isegi kui seda pikendatakse mõistlikult üle 60 päeva – ei ole liiga pikk, ja vajaduse korral esitada oma argumendid, mis õigustaksid selle pikendamisega nõustumist teistsugustel tingimustel. See ei ole aga nii lepingute puhul, mis sõlmitakse hankemenetluse või enampakkumise teel, aga ka muude liitumislepingute puhul. Sellistel juhtudel võivad pooled ühe poole poolt kindlaks määratud tulevase lepingu tingimustega kas nõustuda või seda lepingut mitte sõlmida. Teatud tingimusi on võimalik vaidlustada üksnes avaliku hankemenetluse korral. Tegemist ei ole siiski pooltevahelise lepingutingimuse, vaid lepinguvälise üksuse suveräänse otsusega.

11      Eelotsusetaotluse esitanud kohtu sõnul viitab see tingimus võlausaldaja isikule ja asjaolule, et võlausaldaja ei kannaks ilmselgelt kahju. Lisaks direktiivi 2011/7 artiklis 7 nimetatud objektiivsetele asjaoludele tuleb aga lepingu sõlmimise ja maksetähtaja kestuse kindlaksmääramisel arvesse võtta ka võlausaldaja olukorda. See on nimelt õige hetk hinnata seda olukorda ja seda, kuidas võib tähtaja pikendamine tegelikult mõjutada ohtu, et see võib võlausaldajat ilmselgelt kahjustada. See on võimalik ainult siis, kui võlausaldaja isik on teada. Nimelt leiab see kohus, et ei ole välistatud, et konkreetse võlausaldaja puhul võib tähtaja olulist pikendamist pidada „selgelt ja äärmiselt ebaõiglaseks“, samas kui teise võlausaldaja puhul on tegemist „lihtsalt ebaõiglase“ tingimusega. Eelotsusetaotluse esitanud kohtu sõnul tuleb märkida, et Euroopa Liidu seadusandja kohtleb erinevalt olukorda, kus äritehing sõlmitakse ettevõtja ja ametiasutuste vahel, märkides, et üle 30-päevase tähtaja kindlaksmääramine peab samuti olema selgesõnaliselt sätestatud, kuid et piisab sellest, et see on objektiivselt põhjendatud lepingu eripära või eriliste tunnustega, mitte võlausaldaja olukorraga. Samal ajal on täpsustatud, et tähtaeg ei tohi mingil juhul olla pikem kui 60 päeva. Lõpuks täpsustab see kohus, et esitatud tõlgendus võimaldab ka paremini vastata direktiivi eesmärkidele. Kuigi risk, et ettevõtjad kohaldavad oma lepingupartneritele jooksvate tehingute eest tasumiseks ühepoolselt ja põhjendamatult pikemaid maksetähtaegu, on väike, ei ole haruldane, et see mõjutab negatiivselt töövõtjate likviidsust ja konkurentsivõimet.

12      Vt selle kohta 21. detsembri 2023. aasta kohtuotsus Infraestruturas de Portugal ja Futrifer Indústrias Ferroviárias (C‑66/22, EU:C:2023:1016, punktid 33 ja 34).

13      Vt 1. detsembri 2022. aasta kohtuotsus X (meditsiinilise varustuse tarnimine) (C‑419/21, EU:C:2022:948, punktid 20 ja 23 ning seal viidatud kohtupraktika).

14      Euroopa Parlamendi ja nõukogu 26. veebruari 2014. aasta direktiiv, milles käsitletakse vee-, energeetika-, transpordi- ja postiteenuste sektoris tegutsevate üksuste riigihankeid ja millega tunnistatakse kehtetuks direktiiv 2004/17/EÜ (ELT 2014, L 94, lk 243).

15      Vt 28. jaanuari 2020. aasta kohtuotsus komisjon vs. Itaalia (hilinenud maksmise vastu võitlemise direktiiv) (C‑122/18, EU:C:2020:41, punkt 43).

16      Vt direktiivi 2011/7 artikli 4 lõige 6, mis erinevalt selle direktiivi artikli 3 lõikest 5 näeb ette, et lepingus sätestatud maksetähtaeg „ei [tohi] ületada mingil juhul 60 kalendripäeva“ (kohtujuristi kursiiv). Järelikult on selle sättega igal juhul vastuolus see, kui P. kehtestab tingimusel, et teda saab kvalifitseerida „riigiasutuseks“, tingimuse, mis näeb ette 120‑päevase maksetähtaja. Vt selle kohta minu ettepanek kohtuasjas BFF Finance Iberia (C‑585/20, EU:C:2022:329, punktid 36–54).

17      Vt selle kohta 27. oktoobri 2022. aasta kohtuotsus Instituto do Cinema e do Audiovisual (C‑411/21, EU:C:2022:836, punktid 16 ja 17).

18      Vt selle kohta 9. juuli 2020. aasta kohtuotsus RL (hilinenud maksmisega võitlemise direktiiv) (C‑199/19, EU:C:2020:548, punkt 27) ja 18. novembri 2020. aasta kohtuotsus Techbau (C‑299/19, EU:C:2020:937, punkt 38).

19      Vt käesoleva ettepaneku punkt 22.

20      Märgin, et direktiivi 2011/7 artikli 3 lõike 5 prantsuskeelses versioonis kasutatud tegusõna „stipuler“ (sätestama), mis määratluse kohaselt piirdub neutraalselt „klausli, tingimuse sätestamisega lepingus“ (vt määratlus sõnaraamatus Larousse veebiaadressil: https://www.larousse.fr/dictionnaires/francais/stipuler/74741), ei vasta verbile „convenir“ (kokku leppima), mida on kasutatud direktiivi põhjenduses 13 ja mis tähendab „tomber d’accord sur quelque chose“ (millegagi nõustuma) (https://www.larousse.fr/dictionnaires/francais/convenir/18968). Seevastu suuremas osas teistes keeleversioonides on verbi kasutus selle direktiivi põhjenduse 13 ja artikli 3 lõike 5 vahel järjepidev (vt vastavalt versioonid inglise „possible for the parties to expressly agree“ / „unless otherwise expressly agreed in the contract“, saksa „die Vertragsparteien sollten daher […] ausdrücklich vereinbaren können“ / „es sei denn im Vertrag wurde ausdrücklich etwas anderes vereinbart“, itaalia „la possibilità per le parti di concordare espressamente“ / „se non diversamente concordato espressamente nel contratto“, hispaania „la posibilidad de acordar expresamente“ / „salvo acuerdo expreso en contrario recogido en el contrato“ ja kreeka keeles „δυνατότητα των μερών να συμφωνούν ρητά“ / „εκτός εάν ρητά συμφωνήθηκε διαφορετικά στο κείμενο της σύμβασης“ (kohtujuristi kursiiv). Euroopa Kohtu väljakujunenud kohtupraktika kohaselt tuleb juhul, kui liidu õigusakti eri keeleversioonide vahel on erinevusi, asjaomast sätet tõlgendades lähtuda selle õigusakti, mille osa see säte on, üldisest ülesehitusest ja eesmärgist (14. mai 2019. aasta kohtuotsus M jt (pagulasseisundi tühistamine), C‑391/16, C‑77/17 ja C‑78/17, EU:C:2019:403, punkt 88 ja seal viidatud kohtupraktika).

21      Või ka sellele, kuidas sätestatud lepingutingimus on kokku lepitud, täpsustamata nimelt seda, kas see võib sisalduda eelnevalt koostatud lepingutingimustes. Pean vajalikuks märkida, et samamoodi nagu Euroopa Parlamendi ja nõukogu 29. juuni 2000. aasta direktiiv 2000/35/EÜ hilinenud maksmisega võitlemise kohta äritehingute puhul (EÜT 2000, L 200, lk 35; ELT eriväljaanne 17/01, lk 226) ei ole direktiiv 2011/7 mõeldud selleks, et „mõjutada siseriiklikke sätteid, mis käsitlevad lepingute sõlmimise mooduseid“ (vt direktiivi 2000/35 põhjendus 19 ja direktiivi 2011/7 põhjendus 28).

22      Seda tõlgendust kinnitab, nagu märgib Saksamaa valitsus, selle mõiste kasutamine teistes Euroopa Liidu õigusaktides. Näiteks Euroopa Parlamendi ja nõukogu 25. oktoobri 2011. aasta direktiivi 2011/83/EL tarbija õiguste kohta, millega muudetakse nõukogu direktiivi 93/13/EMÜ ning Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivi 1999/44/EÜ ja millega tunnistatakse kehtetuks nõukogu direktiiv 85/577/EMÜ ning Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv 97/7/EÜ (ELT 2011, L 304, lk 64), artikli 7 lõike 4 punktis a, artikli 13 lõikes 1, artikli 14 lõike 4 punkti a alapunktis ii ja artiklis 22 on selle direktiivi üldisest korrast teatud erandite tegemise tingimuseks seatud tarbija sõnaselge nõusolek või sõnaselge nõusolek. Vastavalt Euroopa Parlamendi ja nõukogu 20. mai 2019. aasta direktiivi (EL) 2019/770 digisisu üleandmise ja digiteenuste osutamise lepingute teatavate aspektide kohta (ELT 2019, L 136, lk 1) artikli 18 lõikele 2 tuleb tagasimakse tegemiseks kasutada sama makseviisi, mida kasutati maksmiseks, välja arvatud juhul, kui tarbija sõnaselgelt nõustub teistsuguse makseviisiga. Direktiivi 2011/83 artikli 6 lõike 5 kohaselt on enne lepingu sõlmimist esitatud teatav teave kauglepingu lahutamatu osa, välja arvatud juhul, kui lepingupooled otsustavad „sõnaselgelt“ teisiti (kohtujuristi kursiiv). Direktiivi 2019/770 artikli 13 lõike 1 sõnastus on analoogne seoses „poolte vahel sõnaselgelt kokku lepitud lisatähtajaga“. Lisaks, kui liidu seadusandja soovib kehtestada lepingutingimusele rangemaid nõudeid ja välistada lepingu tingimuse sätestamise tüüptingimustes, väljendab ta seda tahet tavaliselt, nagu näitab näiteks direktiivi 2019/770 artikli 8 lõige 5. Selles sättes on ette nähtud, et tarbija peab mitte ainult sõnaselgelt, vaid ka eraldi nõustuma sellega, et digitoode kaldub objektiivsetest kriteeriumidest kõrvale („on lepingu sõlmimise ajal sellise kõrvalekaldumisega sõnaselgelt ja eraldi nõustunud“). Sõna „eraldi“ tähendab, et tarbija nõustub kõrvalekaldumisega „teistest avaldustest või kokkulepetest eraldi“, mis välistab sellise kõrvalekaldumise sätestamise paljudes eelnevalt koostatud tüüptingimustes (vt direktiivi 2019/770 põhjendus 49).

23      Näiteks on nõukogu 5. aprilli 1993. aasta direktiivi 93/13/EMÜ ebaõiglaste tingimuste kohta tarbijalepingutes (EÜT 1993, L 95, lk 29; ELT eriväljaanne 15/02, lk 288) artikli 3 lõikes 1 määratletud olukord, kus lepingutingimus, „mille suhtes ei ole eraldi kokku lepitud“, loetakse ebaõiglaseks (kohtujuristi kursiiv). Selle direktiivi artikli 3 lõike 2 kohaselt ei loeta lepingutingimust kunagi eraldi kokkulepituks, kui see on eelnevalt koostatud ning tarbija ei ole seetõttu saanud tingimust sisuliselt mõjutada, eriti eelnevalt koostatud liitumislepingute puhul.

24      Vt käesoleva ettepaneku punkt 52.

25      Lisaks tuleb märkida, et ainus direktiivis 2011/7 ette nähtud eeldus on selle direktiivi artikli 7 lõike 3 eeldus, mille kohaselt „eeldatakse, et lepingutingimus või tava, mis välistab artiklis 6 osutatud sissenõudmiskulude hüvitamise, on äärmiselt ebaõiglane“.

26      Vt selle kohta ka minu ettepanek kohtuasjas BFF Finance Iberia (C‑585/20, EU:C:2022:329, punkt 48).

27      Seadusjärgse tähtaja kokkuleppeline pikendamine oleks samuti õigustatud, kui lepinguliste nõuetega kaupade või teenuste kontrollimine on objektiivselt aeganõudvam.

28      Seega näitavad selles artiklis silmas peetud asjaolud, et arvesse tuleb võtta mitte ainult võlausaldajale tekitatud kahju ulatust, vaid ka muid asjaolusid, eelkõige seda, kas tähtaeg on kõrvalekalle „heast kaubandustavast“ (direktiivi 2011/7 artikli 7 lõike 1 punkt a), lepingu esemeks oleva kauba või teenuse laadi (artikli 7 lõike 1 punkt b) ja seda, kas võlgnikul on objektiivseid põhjuseid, st õigustatud huvi, et tema suhtes kohaldataks pikemat tähtaega kui 60 päeva (direktiivi artikli 7 lõike 1 punkt c, vt selle kohta sama direktiivi põhjenduses 13 toodud näide).

29      Vt selle kohta direktiivi 2011/7 artikli 1 lõige 1.

30      Pean vajalikuks selle kohta märkida, et komisjon täheldab direktiivi 2011/7 praeguse läbivaatamise ja eelkõige komisjoni 12. septembri 2023. aasta määruse ettepaneku (COM(2023) 533 (final)) raames, et „[h]ilinenud maksete algpõhjus seisneb suure kliendi (võlgnik) ja väiksema tarnija/teenuseosutaja (võlausaldaja) läbirääkimispositsiooni asümmeetrias“ ja et „[s]elle tõttu peab tarnija/teenuseosutaja sageli leppima ebaõiglaste maksetähtaegade[ga]“. Just seda tüüpi ebaõiglaste tingimuste vältimiseks hõlmavad „[s]oovitatud pikaajalised meetmed […] lepinguliste maksetähtaegade piiramist 30 päevaga suurettevõtetelt VKEdele tehtavate maksete puhul“. Tegelikult on komisjoni määruse ettepaneku uus artikkel 3 „rangem kui kehtiva direktiivi 2011/7 artiklid 3 ja 4, piirates maksetähtaega ja heakskiitmis- või kontrollimenetluse kestust 30 päevaga ning kaotades igasugused viited äärmiselt ebaõiglastele tavadele ja klauslitele“.

31      Vt ettepaneku võtta vastu Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv hilinenud maksmisega võitlemise kohta äritehingute puhul, millega rakendatakse Small Business Act’i (COM(2009) 126 (final)), artikkel 6, millega asendati direktiivi 2000/35 artikli 3 lõiked 3, 4 ja 5 ning kohandati neid. Vt selle kohta ka direktiivi 2000/35 põhjendus 18, milles ainult tunnistati „teatavat liiki lepingute olemasolu, mille puhul on õigustatud pikem makseperiood koos lepinguvabaduse piiramise või kõrgemate intressimääradega“.

32      Vt Euroopa Parlamendi raport, 4. mai 2010 (A7‑0136/2010), selle ettepaneku kohta, eelkõige muudatusettepanekud 3 ja 24. Kavandatud muudatus nägi nimelt ette, et 60-päevase ülempiiri ületamine on lubatud tingimusel, et pooled on nii selgesõnaliselt kokku leppinud („specifically agree[d]“) ja et ületamine ei tohi põhjustada ühelegi lepingupoolele põhjendamatut kahju („does not lead to unjustified damages“).