1.

Liidu õigus reguleerib üksikasjalikult päritolunimetusi, geograafilisi tähiseid ja traditsioonilisi nimetusi veinisektoris, samuti veinide märgistamist ja esitlemist.

2.

Kaitstud päritolunimetuse või geograafilise tähisega viinamarjasaaduste märgistuses ja esitlemisel võib soovi korral kasutada teatavaid väljendeid, mis näitavad, millisest põllumajandusettevõttest need on pärit. Nii on sätestatud delegeeritud määruse (EL) 2019/33 ( 2 ) artikli 54 lõike 1 teises lõigus, mille VI lisas on need väljendid loetletud teatud liikmesriikide puhul.

3.

Käsitletava eelotsusetaotluse aluseks olevas vaidluses soovib üks Saksa viinamarjakasvataja kasutada oma veinide esitlemisel väljendit „Weingut“ (veinikelder), kuigi need veinid valmistatakse viinamarjadest, mis kasvatatakse, korjatakse ja pressitakse temale mittekuuluvas veinimõisas, mis asub 70 kilomeetri kaugusel viinamarjakasvataja põllumajandusettevõttest ja mida ta rendib.

4.

Kuna ametiasutused ei lubanud nende veinide esitlemisel väljendit Weingut kasutada, on tekkinud vaidlus, milles tuleb sisuliselt selgitada:

5.

Artiklis 3 („Mõisted“) on sätestatud:

„[…]

3.   […] käesoleva määruse kohaldamisel [kasutatakse] määruses (EL) nr 1307/2013[ ( 4 )] sätestatud mõisteid[…]“.

6.

Artiklis 122 („Delegeeritud volitused“) on sätestatud:

„1.   Selleks et võtta arvesse veinisektori eripära, on komisjonil õigus võtta kooskõlas artikliga 227 vastu delegeeritud õigusakte eeskirjade ja piirangute kohta seoses:

[…]

c) vabatahtlike elementidega, millega on hõlmatud:

[…]

[…]“.

7.

Artiklis 4 („Mõisted ja seonduvad sätted“) on sätestatud:

„1.   Käesolevas määruses kasutatakse järgmisi mõisteid:

[…]

[…]“.

8.

Põhjenduses 48 on öeldud:

„Sellise ettevõtte nimi, kes kasutab viinamarjaistandusi, kust viinamarjasaadused saadakse ja kus viinamarjasaaduse valmistamine toimub, võib tootjale anda lisandväärtust ja tähendada tarbijale paremat kvaliteeti. Seepärast peaks olema tootjatel lubatud kaitstud päritolunimetusega või geograafilise tähisega viinamarjasaaduse märgistusel esitada ettevõtte nimi.“

9.

Artiklis 1 („Reguleerimisese“) on sätestatud:

„Käesoleva määrusega kehtestatakse eeskirjad, millega täiendatakse määrust (EL) nr 1308/2013 […] seoses järgmisega:

[…]

f) märgistus ja esitlusviis.“

10.

IV peatüki („Märgistus ja esitlusviis“) 2. jao („Vabatahtlikud elemendid“) artiklis 54 („Viide põllumajandusettevõttele“) on sätestatud:

„1.   VI lisas loetletud põllumajandusettevõttele viitavaid väljendeid, mis ei sisalda villija, tootja või müüja nime, võib kasutada üksnes kaitstud päritolunimetuse ja kaitstud geograafilise tähisega viinamarjasaaduste puhul, eeldusel et:

neid nimetusi tohib kasutada ainult juhul, kui viinamarjasaadus on valmistatud ainult selle põllumajandusettevõtte kasutuses olevate viinamarjaistanduste viinamarjadest ja kogu valmistamine toimub selles põllumajandusettevõttes.

[…]“.

11.

Artiklis 55 („Viide selliste geograafiliste üksuste nimele, mis on väiksemad või suuremad kui päritolunimetuse või geograafilise tähise aluseks olev piirkond“) on sätestatud:

„1.   Vastavalt määruse (EL) nr 1308/2013 artikli 120 lõike 1 punktile g ja ilma et see piiraks artiklite 45 ja 46 kasutamist, võib üksnes kaitstud päritolunimetuse või kaitstud geograafilise tähise või kolmanda riigi kaitstud geograafilise tähisega viinamarjasaaduse märgistusel viidata sellise geograafilise üksuse nimele, mis on väiksem või suurem kui kõnealuse päritolunimetuse või geograafilise tähise piirkond.

2.   Kui viidatakse selliste geograafiliste üksuste nimele, mis on väiksemad kui päritolunimetuse või geograafilise tähise piirkond, peab taotleja tootespetsifikaadis ja koonddokumendis asjaomase geograafilise üksuse täpselt määratlema. Liikmesriigid võivad kehtestada eeskirju selliste geograafiliste üksuste kasutamise suhtes.

[…]“.

12.

VI lisas („Artikli 54 lõikes 1 osutatud väljendid“) on Saksamaa puhul esitatud järgmised väljendid: „Burg, Domäne, Kloster, Schloss, Stift, Weinbau, Weingärtner, Weingut, Winzer“.

13.

Artikli 38 lõikes 1 on sätestatud, et põllumajandusettevõtte nimetamine on lubatud veinidele Federweißer, Landwein (maakonnaveinid), Qualitätswein (kvaliteetveinid), Prädikatswein (kõrgema kvaliteediga veinid), Sekt (vahuveinid), Qualitätsperlwein (kvaliteetvahuveinid) või Qualitätslikörwein (kvaliteetliköörveinid) üksnes vastavalt delegeeritud määruse 2019/33 artikli 54 lõikele 1 koostoimes VI lisaga. Lõigetes 3–5 on viidatud nimetusele „Gutsabfüllung“.

14.

Saksamaal Moseli piirkonnas Zellis asuva põllumajandusettevõtte omanik (edaspidi „viinamarjakasvataja A“) ei tooda veini mitte ainult tema enda viinamarjaistanduste viinamarjadest, vaid ka renditud viinamarjaistanduste viinamarjadest.

15.

Üks nendest renditud viinamarjaistandustest, mille suurus on 2,15 hektarit, asub Zellist 70 km kaugusel põllumajandusettevõttes, mis kuulub viinamarjakasvatajale B.

16.

Need kaks viinamarjakasvatajat on sõlminud lepingu, mille kohaselt B harib oma viinamarjaistandust A juhiste kohaselt ja lisaks sellele rendib talle igal aastal ainuõiguse alusel pärast renditud maatükilt saagi koristamist 24 tunniks pressimisseadme.

17.

Pressimine toimub viinamarjakasvataja B põllumajandusettevõttes viinamarjakasvataja A önoloogiliste võtete kohaselt. Sel viisil saadud vein villitakse mahutitesse, mille viinamarjakasvataja A töötajad veavad tema peamisesse tegevuskohta.

18.

Viinamarjakasvataja A soovib viinamarjakasvatajalt B renditud veinipressis saadud veini jaoks kasutada väljendeid „Weingut“ ja „Gutsabfüllung“.

19.

Land Rheinland-Pfalz (Saksamaa Rheinland-Pfalzi liidumaa, edaspidi „liidumaa“) leiab, et viinamarjakasvataja A ei tohi niisugustel tingimustel neid väljendeid kasutada.

20.

Verwaltungsgericht Trier (Trieri halduskohus, Saksamaa) rahuldas 16. mai 2019. aasta otsusega viinamarjakasvataja A esitatud kaebuse ja leidis, et viimasel on lubatud kasutada väljendeid „Weingut“ ja „Gutsabfüllung“. Nimetatud kohtu hinnangul on määrav see, et veinivalmistamise tegelik juhtimine, alaline järelevalve ja ainuvastutus on omistatav viinamarjakasvatajale A.

21.

Liidumaa esitas apellatsioonkaebuse Oberverwaltungsgericht Rheinland-Pfalzile (Rheinland-Pfalzi liidumaa kõrgeim halduskohus, Saksamaa), kes 12. augusti 2020. aasta otsusega tühistas esimese astme kohtuotsuse ja jättis viinamarjakasvataja A nõude rahuldamata.

22.

Apellatsioonikohus põhjendas oma otsust sisuliselt järgmiste argumentidega:

23.

Viinamarjakasvataja A esitas apellatsiooniotsuse peale kassatsioonkaebuse Bundesverwaltungsgerichtile (Saksamaa Liitvabariigi kõrgeim halduskohus), kes esitas Euroopa Kohtule järgmised eelotsuse küsimused:

24.

Eelotsusetaotlus registreeriti Euroopa Kohtus 1. juunil 2022.

25.

Kirjalikud märkused esitasid viinamarjakasvataja A ja Euroopa Komisjon. Mõlemad, nagu ka liidumaa, osalesid 3. mail 2023 toimunud kohtuistungil.

26.

Eelotsusetaotluse esitanud kohus soovib sisuliselt teada, kas võib asuda seisukohale, et kogu veinivalmistamine toimub veinile nime andvas põllumajandusettevõttes, kui pressimine toimub teiselt põllumajandusettevõttelt 24 tunniks renditud veinipressis. ( 6 )

27.

Selle kohtu arvates:

28.

Komisjon võttis delegeeritud määruse 2019/33 vastu volituse alusel, mille talle annab määruse nr 1308/2013 ( 8 ) artikkel 122. Elementide hulgas, millele delegeeritud õigusaktid võivad kohalduda, on „ettevõtte nimetus ja selle kasutustingimused“ (määruse nr 1308/2013 artikli 122 lõike 1 punkti c alapunkt iii).

29.

Selle hõlmatuse alusel on delegeeritud määruse 2019/33 artiklis 54 sätestatud tingimused, mille kohaselt kasutatakse „viidet põllumajandusettevõttele“. Need viitavad VI lisale, milles on loetletud põllumajandusettevõttele viitavad väljendid, mida on lubatud kasutada ( 9 ) toote märgistamisel või esitlemisel.

30.

Delegeeritud määruse artiklist 54 nähtub, et need väljendid:

31.

Just see viimane nõue on tekitanud eelotsusetaotluse esitanud kohtul põhjendatud kahtlusi ning andnud põhjust erinevateks, kuid samuti põhjendatud tõlgendusteks esimese ja teise astme kohtutes. Ülejäänud kahe nõude üle, mida keegi käsitletavas kohtuasjas ei vaidlusta, arutelu ei toimu.

32.

Oma vastuses sellele eelotsuse küsimusele käsitlen põllumajandusettevõtte mõistet ja nõuet, et kogu veinivalmistamine peab toimuma selles ettevõttes.

33.

Esmapilgul tundub, et delegeeritud määruse 2019/33 artikli 54 lõike 1 teine lõik seob mõiste „põllumajandusettevõte“ füüsilise pinnaga, kus viinamarjakasvataja, kes soovib väljendit (praegusel juhul „Weingut“) kasutada, omaenda viinamarjaistandust harib ja veinivalmistamise protsessi lõpule viib.

34.

See säte nõuab, nagu juba öeldud, et viinamarjad oleksid korjatud viinamarjataimedelt, mis kuuluvad põllumajandusettevõttele, ja et kogu veinivalmistamine toimuks selles põllumajandusettevõttes. ( 10 ) Seda kinnitab delegeeritud määruse 2019/33 põhjendus 48, viidates „ettevõtte[le], kes kasutab viinamarjaistandusi, kust viinamarjasaadused saadakse ja kus viinamarjasaaduse valmistamine toimub“. ( 11 )

35.

Selle sätte esimese tõlgenduse kohaselt võrdsustataks „põllumajandusettevõte“ veinimõisaga, mis hõlmab viinamarjapõlde ning hooneid ja rajatisi, kus (seal korjatud) viinamarjad läbivad veinivalmistamise protsessi. See on apellatsioonikohtu seisukoht.

36.

„Põllumajandusettevõttena“ saab aga mõista ka materiaalsete ja inimesel põhinevate elementide kogumit, mille kaudu tootmine toimub. Selles tähenduses oleks see rohkem seotud mõistega „äriühing“ ja vähem selle geograafilise alusega. Asjaolu, et vein on seotud põllumajandusettevõttega, ei tähenda tingimata, et see on pärit viinamarjaistandustest, mis asuvad selle ettevõtte põldudel.

37.

Mõiste „põllumajandusettevõte“ erinev semantiline tähendus viib erisuguste tulemusteni:

38.

Keeleline lähenemine ei ole kaugeltki otsustav, sest delegeeritud määrus 2019/33 ei määratle mõistet „põllumajandusettevõte“, olgugi et ta seda kasutab. Samuti ei tee seda otseselt määrus nr 1308/2013, mille artikli 3 lõikes 3 on siiski viidatud mõistetele, mis sisalduvad muu hulgas määruses (EL) nr 1307/2013. ( 12 )

39.

Määruse nr 1307/2013 artikli 4 lõike 1 punkti b kohaselt mõistetakse põllumajandusettevõttena „kõik[i] põllumajandustootja poolt juhitava[i]d ja põllumajanduslikuks tegevuseks kasutatava[i]d üksus[i], mis asuvad sama liikmesriigi territooriumil“.

40.

See viidete ahel on oluline, sest kui määruses nr 1307/2013 kasutatud mõiste „põllumajandusettevõtja“ kehtib määruse nr 1308/2013 puhul, siis kehtib see ka selle määruse alusel vastu võetud delegeeritud määruse 2019/33 puhul. Tegemist on sama mõistega ja seega tuleb seda tõlgendada ühetaoliselt. ( 13 )

41.

Põllumajandustoetuste seisukohast lähtuv lähenemisviis ei ole veini reguleerimisele võõras: veinitooted kuuluvad põllumajandustoodetena määruse nr 1308/2013 reguleerimisalasse vastavalt selle artiklile 1 koostoimes I lisa XII osaga.

42.

Kokkuvõttes näib kõik viitavat sellele, et ka delegeeritud määruse 2019/33 puhul ei ole mõiste „põllumajandusettevõte“ tingimata samastatud ühe põllumajandusmaaga.

43.

Eelotsusetaotluse esitanud kohus leiab õigesti, et kuna delegeeritud määruses 2019/33 puudub põllumajandusettevõtte mõiste määratlus, on mõistlik tugineda kohtupraktikale, mis on seda mõistet tõlgendanud põllumajandustootmise valdkonnas.

44.

Bundesverwaltungsgericht (kõrgeim halduskohus) tunneb põhjalikult Euroopa Kohtu praktikat. Ta toob oma eelotsusetaotluses välja, kuidas see kohtupraktika „on juba selgitanud, millistel asjaoludel tuleks pelgalt renditud tootmisüksus omistada põllumajandusettevõttele ja millal seda haldab põllumajandustootja“. ( 14 )

45.

Ta lisab, viidates asjaomastele kohtuotsustele, et Euroopa Kohtu jaoks:

46.

Nimelt on Euroopa Kohus teinud otsuse põllumajandusmaa sidumise kohta põllumajandusettevõttega ja on määratlenud selle haldamisega seotud kriteeriumid seoses õigusnormidega, milles kasutati mõistet „põllumajandusettevõte“ sarnaselt määrusele nr 1307/2013 (millele viitab määrus nr 1308/2013 ja sellest tulenev delegeeritud määrus 2019/33).

47.

Kõnealuses kohtupraktikas pööratakse eelisjärjekorras tähelepanu „üksuste“ (või „tootmisüksuste“) kui „põllumajandusettevõtte“ koostisosade elemendile seoses selle juhtimise või haldamisega.

48.

Kohtuotsuses Landkreis Bad Dürkheim leidis Euroopa Kohus, et selleks, et lubada põllumajandusmaa kasutamist põllumajandustootja poolt hallatavate tootmisüksuste osana, ei ole oluline selle õigussuhte laad, millel selline kasutamine põhineb. ( 19 ) Kohus rõhutas, kuidas „maad [tuleb] käsitada põllumajandustootja ettevõtte maana, kui põllumajandustootjal on põllumajandusliku tegevuse eesmärgil õigus seda maa-ala majandada, [arvestades et] põllumajandustootja peab sellel maa-alal põllumajandusliku tegevuse korraldamisel olema piisavalt sõltumatu“. ( 20 )

49.

Tootmisüksuste territoriaalse eraldamise lubatavust on lisaks järeldatud kohtuotsuses Agrargenossenschaft Alkersleben. Selles kohtuasjas andis tootja, kelle põllumajandusettevõte asus ühel Saksamaa liidumaal, olulise osa oma toodangust üle teisele liidumaale. Euroopa Kohtu jaoks ei olnud muutus kasutatavates tootmisüksustes oluline: tootjal on vabadus valida tootmiskoht. Samas on nõutud, et ta majandaks tootmisüksusi (isegi kui need ei kuulu talle), mis asuvad ühe liikmesriigi geograafilisel territooriumil. ( 21 )

50.

Kohtuotsuses Avio Lucos tõlgendati põllumajandusettevõtte mõistet, millele on viidatud juba määruses nr 1307/2013, rõhutades taas kord seost tootmisüksuste ja nende juhtimise vahel põllumajandustootja poolt (ent mitte tingimata nende omandiõigust). ( 22 )

51.

Kõnealustest kohtuotsustest tulenev suunis toetab mõiste „põllumajandusettevõte“ tõlgendamist nii, et see ei piirdu ainult tootja omandis oleva maaga, vaid võimaldab seda laiendada ka renditud maale (mis asub seega muul põllumajandusmaal kui tootja enda maal).

52.

Selle suunise kohaselt ei ole vastuväiteid selle vastu, et toode, mida kavatsetakse esitada väljendiga „Weingut“, on valmistatud viinamarjadest, mis on korjatud viinamarjaistandustest, mis ei asu küll füüsiliselt veinile nime andvas ettevõttes, kuid asuvad tootja poolt renditud maa-alal. ( 23 ) Seda võimaldaks mõiste „põllumajandusettevõte“ funktsionaalne, mitte pelgalt ruumiline käsitlus.

53.

Kõik kohtuistungil osalenud pooled, nende seas liidumaa, olid selle hinnanguga päri. Iseäranis asjakohane on liidumaa seisukoht, kuna ta möönab, et viinamarjaistandus, mille nimetus esitatakse veini esitlemisel, võib hõlmata ka teisi (ja kaugemaid) viinamarjaistandusi, mis ei kuulu selle viinamarjaistanduse omanikule.

54.

Nagu ma juba märkisin, ( 24 ) siis tundub, et eelotsusetaotluse esitanud kohus jõuab samale järeldusele: viinamarjakasvataja põhitegevuskohast märkimisväärselt kaugel asuvate viinamarjaistanduste rentimine ei tohiks põhimõtteliselt mõjutada põllumajandusettevõttele viitavate väljendite kasutamist ( 25 ).

55.

Erinevalt määruse (EMÜ) nr 997/81 ( 26 ) artiklist 5 annab delegeeritud määruse 2019/33 artikli 54 lõike 1 esimene lõik vaidlusaluste väljendite kasutamise õiguse üksnes „kaitstud päritolunimetuse ja kaitstud geograafilise tähisega viinamarjasaaduste puhul“. ( 27 )

56.

See selgitab, miks käesolevas vaidluses ei ole probleemiks see, et renditud viinamarjaistandused asuvad umbes 70 kilomeetri kaugusel Zellist, tootja peamisest tegevuskohast, kuna need kuuluvad samasse kaitstud geograafilise tähisega hõlmatud piirkonda. ( 28 )

57.

Samuti on õiguslikus raamistikus konkreetselt ette nähtud võimalus siduda kvaliteetseid ja väiksemaid territoriaalseid veinitootmisüksusi. Määruse nr 1308/2013 artikli 120 lõike 1 punkt g, mida täiendab delegeeritud määruse 2019/33 artikkel 55, lubab veinide märgistamisel või esitlemisel vabatahtliku elemendina märkida „sellise geograafilise koha nim[e], mis on väiksem või suurem kui päritolunimetuse või geograafilise tähise aluseks olev piirkond“.

58.

Sõnade geograafiline koht kasutamine nende väiksemate alade tähistamiseks ja selle vastav puudumine veinile nime andva põllumajandusettevõtte tähistamiseks näitab, et viimast ei pea tingimata iseloomustama tootjale kuuluva territooriumi piires asuv maatükk. Seevastu võib veinile nime andev põllumajandusettevõte hõlmata maid, mis ei kuulu tootjale, kuid on talle renditud või üle antud põllumajandustegevuseks.

59.

Eeltoodu põrkub vastuväitega, mille eelotsusetaotluse esitanud kohus on välja toonud: ( 29 ) kui (veini märgistamisel või esitlemisel) põllumajandusettevõttele viitavate väljendite lisamise eesmärk on „anda tarbijale teavet selle kohta, kus viinamarjasaadus toodeti, eriti juhul, kui koht on tarbijatele hästi teada“ ( 30 ), kas siis tarbijaid ei eksitata, tõlgendades põllumajandusettevõtte mõistet eespool nimetatud tähenduses?

60.

Vastuväide on kaalukas, kuid mitte ületamatu. Tarbija usaldab kvaliteetsemat veini, mida esitletakse põllumajandusettevõtte nime all, ja tal on õigus eeldada, et veini ja põllumajandusettevõtte suhe ei kao. Selleks ei ole siiski oluline, et vein oleks pärit tootjale kuuluvalt maalt: piisab sellest, et veinivalmistamine toimub tema kui põllumajandusettevõtte omaniku juhtimisel, vastutusel ja kontrolli all eespool kirjeldatud funktsionaalses mõttes.

61.

Delegeeritud määruse 2019/33 artikli 54 lõike 1 teises lõigus eristatakse ühelt poolt viinamarjade korjamist ja teiselt poolt nendest veini valmistamist. Veinivalmistamise protsess koosneb mitmest etapist, sealhulgas pressimisest.

62.

Seega tuleb kindlaks teha, kas seni kasutatud põllumajandusettevõtte mõiste ( 31 ) on kehtiv, kui selle sätte kohaselt peab kogu veinivalmistamine toimuma veinile nime andvas ettevõttes ( 32 ).

63.

Leian, et eespool esitatud kaalutlused mõiste „põllumajandusettevõte“ paindliku ja funktsionaalse tõlgendamise kohta (mis ei ole seotud territoriaalse alusega, vaid pigem tootja juhtimise, haldamise ja vastutusega tootmisüksuste eest) ei ole ülekantavad mitte ainult viinamarjade kasvatamisele ja korjamisele, vaid ka pressimisele kui veinivalmistamise protsessi osale.

64.

Sellest vaatenurgast lähtudes toimub kogu veinivalmistamine veinile nime andvas põllumajandusettevõttes, isegi kui osa sellest protsessist toimub väljaspool tootjale kuuluva maa piire asuvas rajatises, kui veinipress on osa sellest põllumajandusettevõttest (mis annab veinile nime) eespool osutatud funktsionaalses mõttes.

65.

Olles möönnud, et viinamarjaistanduste harimise ja saagikoristuse ülesanded, mis on lõpptulemuse jaoks olulised, ei nõua territoriaalset seost viinamarjakasvatajale kuuluva maaga (kuna ta võib rentida muud maad, mis moodustab osa tema põllumajandusettevõttest), on sama põhjendus a fortiori kohaldatav veinipressimise suhtes. ( 33 )

66.

Taas nõustusid kohtuistungil osalenud pooled, sealhulgas liidumaa, selle hinnanguga. Veinipressi füüsiline asukoht ei ole asjakohane tegur. Oluline on siiski see, et viinamarjakasvataja, kellele kuulub veinile nime andev ettevõte, kontrollib pressimist nõuetekohaselt; see on aga teiste eelotsuse küsimuste ese.

67.

See lahendus ei ole vastuolus Euroopa Kohtu praktikaga, mis käsitleb veinivalmistamise protsesside läbiviimist ja millest ei saa tuletada üheseid lahendusi, kuna see praktika on keskendunud iga juhtumi eripärale. Seda on eelotsusetaotluse esitanud kohus õigesti rõhutanud, kui ta märgib, et:

68.

Nendes kahes kohtuotsuses viidatud olukordadest on kohtuotsus Baux ( 36 ) teatud määral sarnane käesoleva kohtuasjaga, kuna kõne all oli mõiste „château“ kasutamine põllumajandusettevõtte nime tähistamiseks. Euroopa Kohus leidis, ( 37 ) et vaidluse suhtes kohaldatavad õigusnormid:

69.

Kohtuotsus Baux on teataval määral kahetine, mis tuleneb selle juhtumi eripärast. Kuigi see on kooskõlas põllumajandusettevõtte tõhusa juhtimise ja tootja, kellele veini kvaliteet omistatakse, vastutuse põhiideega, tekitab see siiski teatavat ebaselgust seoses territoriaalse seosega „château“ maadel kasvatatud viinamarjadega.

70.

Euroopa Kohus täpsustas, et õigusnormid „ei nõua, et veinivalmistamine toimuks seadmetes, mis asuvad mõisas, mis hõlmab „châteaud“ (ega seda, et viinamarjakasvatajad ise oleksid veinivalmistamise seadmete omanikud) […]“. Siiski näib, et seejärel pooldab ta territoriaalset seost veinivalmistamise ja konkreetse maa-ala vahel, kus viinamarjaistandusi haritakse.

71.

Kõiki neid tegureid silmas pidades leian, et viinamarjade pressimist võib pidada veinile nime andvas põllumajandusettevõttes toimunuks, kui see toimub renditud veinipressis, mis on selle põllumajandusettevõtte omaniku ainuõiguslikus kasutuses.

72.

Sel viisil ja pidades silmas suuri kulusid, mis võivad pressimisseadmete puhul tekkida, ( 40 ) on väiketootjatel lihtsam võrdsetel tingimustel turule siseneda ( 41 ). Kui põllumajandusettevõttele viitavate kvaliteeti näitavate väljendite kasutamine piirduks viinamarjakasvatajatega, kellel on kõik tootmisüksused oma maal, piirduksid nende väljendite kasutamise võimalused suurettevõtetega, mis kahjustaks konkurentsivõimet ja väiketootjaid. ( 42 )

73.

Nagu eelotsusetaotluse esitanud kohus märgib, on selline lahendus kasutusel veel ühes liikmesriigis (Austria), ( 43 ) kus on lubatud veini töötlemise, tootmise, pressimise või filtreerimise teenuse ostmine lepingu alusel. Austria ei näi nõudvat ranget seost püsiva tegevuskoha ja veinile nime andva ettevõtte vahel. ( 44 )

74.

Jaatav vastus esimesele eelotsuse küsimusele avab ukse viimaste küsimuste analüüsimiseks.

75.

Need kaks küsimust, mida saab käsitleda koos, eeldavad jaatavat vastust esimesele küsimusele. Olles selle eelduse kindlaks teinud, viitab eelotsusetaotluse esitanud kohus põllumajandusettevõtte enda või kolmandate isikute töötajate osalemisele viinamarjade pressimises renditud ettevõttes.

76.

Täpsemalt esitab ta järgmised küsimused:

77.

Kohtuistungil keskendusid pooled ja komisjon oma seisukohtades just pressimises osalevate töötajatega seotud aspektidele. Liidumaa väljendas muret tootja juhtimise, järelevalve ja vastutuse kontrollimise mehhanismide pärast, kui tootja on rentinud tehnilisi vahendeid ja kasutanud väliseid teenusepakkujaid.

78.

Eespool viidatud kohtupraktikast tuleneb, et tootja peab igal juhul tagama, et renditud, kuid tema põllumajandusettevõttesse kuuluvates (eespool kirjeldatud funktsionaalses mõttes) seadmetes toimuv veinivalmistamine vastab samadele tehnikatele või tavadele, mida kasutatakse tema omandis olevas põllumajandusettevõttes.

79.

Viinamarjakasvataja, kes pressib viinamarju renditud veinipressis, peab seega tegema seda nii, et võtab „[…] tegeliku juhtimise, range ja pideva kontrolli ning ainuvastutuse“ ( 45 ) selles (ja teistes) veinivalmistamise etappides.

80.

Kui see nõue on täidetud, ei takista miski seda, et pressivad töötajad, kes tavaliselt töötavad veinipressiga, ( 46 ) mitte aga selle ettevõtte töötajad, kes annab veinile oma nime. Selleks, et see protsess oleks omistatav selle omanikule, peab veinipressi rentiv viinamarjakasvataja siiski kontrollima (kas isiklikult või temast sõltuva või teenuse osutamise lepinguga seotud personali abil), et pressimine vastaks tema ettekirjutustele.

81.

Ma ei usu, et piisab üldistest juhistest veinipressi rendileandjale, sest ei ole välistatud, et pressimise käigus võivad tekkida ettenägematud sündmused, mis nõuavad viivitamatuid otsuseid. Selliseid otsuseid saab teha ainult tootja või tema töötajad, delegeerimata neid kolmandatele isikutele, sest ainult tootja või tema töötaja tunneb oma veinivalmistamise meetodi eripärasid.

82.

Ma ei arva, et Euroopa Kohus peaks sellest kriteeriumist kaugemale minema. Ametiasutuste (võimalik, et päritolunimetust või kaitstud geograafilist tähist reguleerivate asutuste) ülesanne on muuta see täpsemateks eeskirjadeks.

83.

Lõpuks peab eelotsusetaotluse esitanud kohus otsustama, kas tootja osalemise ulatus tema poolt renditud veinipressiga tehtud pressimistoimingutes vastab nendele nõuetele. Seadmete rentimiseks sõlmitud leping on oluline (aga mitte ainus) element kummagi poole tegevuse piiride määratlemisel.

84.

Eelotsusetaotluse esitanud kohus soovib teada, millises ulatuses on võimalik, et veinipressi rendileandjal, kus pressimine toimub, on endal majanduslik huvi selle toimingu teostamise viisi vastu. See huvi võib tuleneda sellest, et lepingus on ette nähtud tootluse ja kvaliteediga seotud lisatasu.

85.

Selle, kas lepingutingimus tekitab majandusliku riski, mis võib olla vastuolus veinile nime andva põllumajandusettevõtte omaniku ainuvastutusega, peab kindlaks tegema kohus, kes igal üksikjuhtumil sellist vaidlust lahendab.

86.

Olen siiski arvamusel, et kokkulepitud tasu ja stiimulid ei tohiks takistada tootja tegelikku otsustusvõimet ja kontrolli pressimistoimingute üle. Tootja kui veinivalmistamise eest vastutava isiku huvides on ka see, et pressimise tulemuseks oleks suurem saagikus koos toote kvaliteedi hoidmisega, säilitades samas tehnikad või tavad, mis määravad tema veinide önoloogilised omadused.

87.

Eeltoodut arvestades teen Euroopa Kohtule ettepaneku vastata Bundesverwaltungsgerichtile (Saksamaa Liitvabariigi kõrgeim halduskohus) järgmiselt:

Komisjoni 17. oktoobri 2018. aasta delegeeritud määruse (EL) 2019/33, millega täiendatakse Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrust (EL) nr 1308/2013 veinisektori kaitstud päritolunimetuste, geograafiliste tähiste ja traditsiooniliste nimetuste kaitsetaotluste, vastuväite esitamise menetluse, kasutuspiirangute, tootespetsifikaatide muutmise, tühistamise ning märgistamise ja esitlusviisi osas, artikli 54 lõike 1 teist lõiku

tuleb tõlgendada nii, et