This document is an excerpt from the EUR-Lex website
Document 62022CC0305
Opinion of Advocate General Richard de la Tour delivered on 13 June 2024.###
Kohtujurist Richard de la Tour, 13.6.2024 ettepanek.
Kohtujurist Richard de la Tour, 13.6.2024 ettepanek.
ECLI identifier: ECLI:EU:C:2024:508
- Date of document:
- 13/06/2024
- Form:
- Kohtujuristi ettepanek
- Advocate General:
- Richard de la Tour
Esialgne tõlge
KOHTUJURISTI ETTEPANEK
JEAN RICHARD DE LA TOUR
esitatud 13. juunil 2024(1)
Kohtuasi C‑305/22
C. J.
Kriminaalmenetlus
(eelotsusetaotlus, mille on esitanud Curtea de Apel București (Bukaresti apellatsioonikohus, Rumeenia))
Eelotsusetaotlus – Vabadusel, turvalisusel ja rajanev ala – Õigusalane koostöö kriminaalasjades – Raamotsus 2002/584/JSK – Euroopa vahistamismäärus – Euroopa vahistamismääruse täitamata jätmise vabatahtlik alus – Vahistamismäärust täitva liikmesriigi võetud kohustus viia tagaotsitavale mõistetud vangistus täide – Raamotsus 2008/909/JSK – Kriminaalasjades tehtud kohtuotsuste vastastikune tunnustamine nende täitmiseks teises liikmesriigis – Kohtuotsuse teinud liikmesriigi nõusoleku puudumine – Kohtuotsuse teinud liikmesriigi õigus viia karistus ise täide – Vahistamismäärust täitva kohtu kohustus täita Euroopa vahistamismäärus
I. Sissejuhatus
1. Selles eelotsusetaotluses palutakse tõlgendada nõukogu 13. juuni 2002. aasta raamotsuse 2002/584/JSK Euroopa vahistamismääruse ja liikmesriikidevahelise üleandmiskorra kohta(2) artikli 4 punkte 5 ja 6 ning artikli 8 lõike 1 punkti c ning 27. novembri 2008. aasta raamotsuse 2008/909/JSK vastastikuse tunnustamise põhimõtte kohaldamise kohta kriminaalasjades tehtud otsuste suhtes, millega määratakse vabadusekaotuslikud karistused või vabadust piiravad meetmed, nende Euroopa Liidus täideviimise eesmärgil(3) artikli 4 lõiget 2, artikli 22 lõiget 1 ja artiklit 25.
2. See eelotsusetaotlus on esitatud riigisiseses menetluses, milles Curtea de Apel Bucureşti (Bukaresti apellatsioonikohus, Rumeenia) peab tegema otsuse Itaalias elavale C. J‑ile mõistetud vangistuse täitmise riigisisese määruse ja tema suhtes välja antud Euroopa vahistamismääruse kehtivuse kohta. Itaalia kohtud keeldusid selle Euroopa vahistamismääruse täitmisest raamotsuse 2002/584 artikli 4 punktis 6(4) ette nähtud täitmata jätmise vabatahtlikul alusel. Nad tegid samal ajal C. J-i süüdi mõistva kohtuotsuse tunnustamise ja talle mõistetud kriminaalkaristuse täideviimise otsuse hoolimata sellest, et Rumeenia õigusasutused olid selle vastu, et karistus viiakse täide Itaalias.
3. Käesolev kohtuasi on näide kahe põhilise kriminaalasjades tehtavat õigusalast koostööd käsitleva õigusakti, nimelt selle raamotsuse ja raamotsuse 2008/909 omavahelise suhte probleemist.
4. Väidan käesolevas ettepanekus – mis on kooskõlas Euroopa Kohtu palvega keskendatud esimesele kuni kolmandale eelotsuse küsimusele –, et õigusasutus ei saa keelduda täitmast vangistuse täideviimiseks välja antud Euroopa vahistamismäärust, tuginedes raamotsuse 2002/584 artikli 4 punktis 6 nimetatud täitmata jätmise vabatahtlikule alusele, kui süüdimõistva kohtuotsuse tunnustamine ja täitmine toimusid raamotsuses 2008/909 ette nähtud menetlust ja tingimusi eirates. Niisuguses olukorras jääb kohtuotsuse teinud liikmesriigile(5) õigus see karistus täide viia ja Euroopa vahistamismäärust täitev kohus peab seega selle vahistamismääruse täitma, andes tagaotsitava sellele liikmesriigile üle.
II. Põhikohtuasi ja eelotsuse küsimused
5. C. J‑ile mõisteti mitme kuriteo eest Curtea de Apel București (Bukaresti apellatsioonikohus) 27. juuni 2017. aasta kohtuotsusega, mis on muudetud ja jõustunud Înalta Curte de Casație și Justiție (Rumeenia kassatsioonikohus) 10. novembri 2020. aasta kohtuotsusega, lõplikult nelja aasta ja kahe kuu pikkune vangistus ning kolmeaastane keeld kasutada teatavaid õigusi (edaspidi „süüdimõistev kohtuotsus“).
6. Curtea de Apel București (Bukaresti apellatsioonikohus) tegi 20. novembril 2020 C. J‑ile mõistetud vangistuse täitmiseks määruse. 25. novembril 2020 andis see kohus C. J-i suhtes välja Euroopa vahistamismääruse.
7. Ministero della Giustizia (Itaalia justiitsministeerium) teatas 31. detsembril 2020 Curtea de Apel Bucureștile (Bukaresti apellatsioonikohus), et C. J. on kinni peetud ja palus edastada vahistamismääruse itaalia keeles. See Euroopa vahistamismäärus edastati talle.
8. Curtea de Apel București (Bukaresti apellatsioonikohus) edastas Itaalia kohtute palvel neile 14. jaanuaril 2021 süüdimõistva kohtuotsuse. See kohus märkis seejuures, et ta ei ole nõus sellega, kui Itaalia kohtud seda kohtuotsust Itaalias täitmiseks tunnustavad.
9. Pärast seda, kui Itaalia õigusasutused olid palunud selgitusi, täpsustas Curtea de Apel București (Bukaresti apellatsioonikohus) 20. jaanuaril 2021, et kui raamotsuse 2002/584 artikli 4 punkti 6 alusel keeldutakse Euroopa vahistamismääruse täitmisest, ei nõustu ta sellega, et Itaalia Vabariik tunnustab selle menetluse raames täiendavalt kohtuotsust ja karistuse täideviimist ja võtab karistuse täideviimise enda peale, ning et ta taotleb niisugust tunnustamist ja karistuse täideviimise ülevõtmist hiljem raamotsuse 2008/909 alusel.
10. Seejärel saatsid Rumeenia ametiasutused Itaalia õigusasutustele raamotsuse 2002/584 artikli 22 sätete alusel päringu Euroopa vahistamismääruse täitmise otsuse kohta.
11. Corte d’appello di Roma (Rooma apellatsioonikohus, Itaalia) keeldus 6. mai 2021. aasta otsusega C. J-i üleandmisest, tunnustas süüdimõistvat kohtuotsust ja määras selle täitmise Itaalias. Nimetatud kohus leidis, et kuna C. J-i seadusjärgne ja tegelik elukoht on Itaalias, puudub alus karistuse täideviimiseks Rumeenias, kuna sama karistuse täideviimine Itaalias on rohkem kooskõlas selle karistuse sotsiaalse rehabilitatsiooni nõudega. See kohus asus seisukohale, et kui maha arvata eelvangistusperioodid, on karistusest kandmata kolm aastat, kuus kuud ja 21 päeva.
12. Corte d’appello di Roma (Rooma apellatsioonikohus) see kohtuotsus edastati 20. mail 2021 Curtea de Apel Bucureștile (Bukaresti apellatsioonikohus). Seejärel said Rumeenia ametiasutused Rooma prokuratuuri karistuste täideviimise osakonna poolt 11. juunil 2021 välja antud tunnistuse, millest ilmneb, et C. J-i suhtes oli määratud Itaalia õiguse kohaselt elukohast lahkumise keeld. Sellest tunnistusest ilmneb ka täitmise seisu osas, et karistuse täideviimisel arvestatakse samaaegset elukohast lahkumise keeldu ning et veel kandmata karistuse kestus on kolm aastat ja 11 kuud vangistust, kusjuures karistuse kandmine algab on 29. detsembril 2020 ja lõpeb 28. novembril 2024.(6)
13. Rumeenia õigusasutused kordasid 28. juuni 2021. aasta kirjas oma käesoleva ettepaneku punktis 9 kirjeldatud seisukohta ning täpsustasid, et kuni neile ei ole teatatud, et on alustatud vabadusekaotusliku karistuse täideviimist C. J-i vangistades, leiavad nad, et neile jääb täielik õigus täita 27. juuni 2017. aasta süüdimõistev kohtuotsus raamotsuse 2008/909 artikli 22 lõike 1 alusel. Need asutused lisasid, et vangistuse täideviimiseks kohustavat riigisisest määrust ja rahvusvahelist tagaotsimisteadet ei ole tühistatud ja need on kehtivad.
14. Curtea de Apel București, Secția II penală (Bukaresti apellatsioonikohus, teine kriminaalkoda) esitas 15. oktoobril 2021 süüdimõistva kohtuotsuse täitmisele vastuväite eelotsusetaotluse esitanud kohtule.
15. See kohus täpsustab, et ta peab tegema otsuse vangistuse täideviimise riigisisese määruse ja Euroopa vahistamismääruse kehtivuse kohta, arvestades et Rumeenia ja Itaalia õigusasutused tõlgendavad erinevalt konkreetselt raamotsuse 2002/584 ja raamotsuse 2008/909 omavahelist suhet. See tähendab, et nimetatud kohus peab otsustama, kas see riigisisene määrus, mille Rumeenia ametiasutused on teinud, tuleb tühistada, kui leitakse, et Itaalia ametiasutused on süüdimõistva kohtuotsuse täitmisele pööranud ja see on täitmisel.
16. Tekivad seega küsimused, kas kohtuotsuse tunnustamiseks niisuguse Euroopa vahistamismääruse täitmise menetluses, milles vahistamismäärust täitev õigusasutus keeldus raamotsuse 2002/584 artikli 4 punkti 6 alusel vahistamismääruse täitmisest, on vaja kohtuotsuse teinud liikmesriigi nõusolekut raamotsuse 2008/909 artikli 4 lõike 2 ja artikli 25 kohaselt ning kas see, kui kohtuotsuse teinud liikmesriik edastab vahistamismäärust täitvale liikmesriigile süüdimõistva kohtuotsuse, võib olla samaväärne nõusolekuga. Kerkib ka küsimus, kas niisugusel menetlusel, mida viiakse läbi selle raamotsuse artikli 4 lõiget 2 ja artiklit 25 rikkudes, võib olla õiguslikke tagajärgi karistusele seoses selle täideviimisega Rumeenia territooriumil. Lisaks tuleb teha kindlaks, kas seni, kuni vabadusekaotusliku karistuse täideviimisest süüdimõistetut vangistades ei ole teatatud, jääb kohtuotsuse teinud liikmesriigile täielik õigus täita tehtud kohtuotsused oma territooriumil selle raamotsuse artikli 22 lõike 1 alusel.
17. Selles olukorras otsustas Curtea de Apel Bucureşti (Bukaresti apellatsioonikohus) menetluse peatada ja esitada Euroopa Kohtule järgmised eelotsuse küsimused:
„1. Kas raamotsuse 2008/909 artiklit 25 tuleb tõlgendada nii, et Euroopa [vahistamis]määrust täitev kohus peab juhul, kui ta kavatseb süüdimõistva kohtuotsuse tunnustamiseks kohaldada raamotsuse 2002/584 artikli 4 punkti 6, paluma edastada kohtuotsuse ja raamotsuse 2008/909 kohaselt välja antud tunnistuse ning saama raamotsuse 2008/909 artikli 4 lõike 2 kohaselt süüdimõistva kohtuotsuse teinud riigi nõusoleku?
2. Kas raamotsuse 2002/584 artikli 4 punkti 6 tuleb koostoimes raamotsuse 2008/909 artikliga 25 ja artikli 4 lõikega 2 tõlgendada nii, et keeldumine vabadusekaotusliku karistuse täideviimiseks tehtud Euroopa vahistamismääruse täitmisest ning süüdimõistva kohtuotsuse tunnustamine ilma tegeliku täitmiseta, st süüdimõistetu vangistuseta, mis on vahistamismäärust täitva riigi õigusest tuleneva armuandmise ja karistuse täideviimise peatamise tulemus, ja saamata süüdimõistva kohtuotsuse teinud riigi nõusolekut tunnustamismenetluses, [toovad kaasa selle], et süüdimõistva kohtuotsuse teinud riik kaotab vastavalt raamotsuse 2008/909 artikli 22 lõikele 1 õiguse viia karistus täide?
3. Kas raamotsuse 2002/584 artikli 8 lõike 1 punkti c tuleb tõlgendada nii, et süüdimõistev kohtuotsus, millega mõisteti vabadusekaotuslik karistus ja mille alusel tehti Euroopa vahistamismäärus, mille täitmisest keeldutakse [selle raamotsuse] artikli 4 punkti 6 alusel – kui seda kohtuotsust küll tunnustatakse, kuid ilma tegeliku täitmiseta, st süüdimõistetu vangistuseta, mis on vahistamismäärust täitva riigi õigusest tuleneva armuandmise ja karistuse täideviimise peatamise tulemus, ja saamata süüdimõistva kohtuotsuse teinud riigi nõusolekut tunnustamismenetluses –, ei ole enam täitmisele pööratav?
4. Kas raamotsuse 2002/584 artikli 4 punkti 5 tuleb tõlgendada nii, et kohtulahend, millega keeldutakse täitmast vabadusekaotusliku karistuse täideviimiseks tehtud Euroopa vahistamismäärust ja millega tunnustatakse süüdimõistvat kohtuotsust raamotsuse 2002/584 artikli 4 punkti 6 alusel, kuid ilma tegeliku täitmiseta, st süüdimõistetu vangistuseta, mis on vahistamismäärust täitva riigi (ELi liikmesriik) õigusest tuleneva armuandmise ja karistuse täideviimise peatamise tulemus, ja saamata süüdimõistnud riigi nõusolekut tunnustamismenetluses, kujutab endast „samade tegude eest kolmandas riigis tehtud lõplikku kohtuotsust“?
5. Ka juhul, kui vastus neljandale küsimusele on jaatav, tuleb raamotsuse 2002/584 artikli 4 punkti 5 tõlgendada nii, et kohtuotsus, millega keeldutakse täitmast Euroopa vahistamismäärust, mis on tehtud vabadusekaotusliku karistuse täideviimiseks, ja millega tunnustatakse süüdimõistvat kohtuotsust raamotsuse 2002/584 artikli 4 punkti 6 alusel, kuid karistuse täideviimine peatatakse vahistamismäärust täitva riigi õiguse alusel, on „täidetud [kohtuotsus]“, kui süüdimõistetu üle ei ole veel järelevalvet alustatud?“
18. C. J., Rumeenia, Tšehhi ja Madalmaade valitsus ning Euroopa Komisjon esitasid kirjalikud seisukohad. Need menetlusosalised peale C. J-i ning Prantsusmaa valitsus osalesid kohtuistungil, mis toimus 13. märtsil 2024 ja millel vastasid nad muu hulgas Euroopa Kohtu suuliselt vastatavatele küsimustele.
III. Õiguslik analüüs
A. Sissejuhatavad märkused
19. C. J. on oma kirjalikes seisukohtades märkinud, et Tribunale di sorveglianza di Roma (Rooma järelevalvekohus, Itaalia) määras 7. veebruaril 2023 karistuse kandmata osa täideviimise elukohast lahkumise keelu vormis. Euroopa Kohus küsis seejärel eelotsusetaotluse esitanud kohtult teavet, et täpsustada, kas see teave mõjutab tema eelotsuse küsimusi.
20. See kohus vastas 22. novembril 2023, et ta ei saa seda teavet kinnitada, sest Itaalia õigusasutused ei ole edastanud C. J-i kohta ühtegi dokumenti alates 2021. aastast. See kohus täpsustas ka, et kui teave Itaalia menetluse käigu kohta selguks, oleks esimesele kuni neljandale küsimusele endiselt tarvis vastata. Äärmisel juhul võiks asuda seisukohale, et ainult viies küsimus ei ole enam aktuaalne.
21. Nende asjaolude põhjal leian, et järgnevas arutluskäigus tuleb lähtuda faktilistest asjaoludest niisugusena, nagu neid on kirjeldatud eelotsusetaotluses,(7) st et olukord C. J‑ile mõistetud vangistuse Itaalias täideviimise osas on niisugune, et on tehtud selle karistuse täideviimiseks riigisisene määrus koos täitmisele pööramise peatamisega elukohast lahkumise keelu vormis, oodates Itaalia õigusasutuste otsust vangistusele alternatiivse meetme kohta.
B. Esimene kuni kolmas eelotsuse küsimus
22. Esimese kuni kolmanda küsimusega – mida ma soovitan analüüsida koos – palub eelotsusetaotluse esitanud kohus Euroopa Kohtul sisuliselt otsustada, kas raamotsuse 2002/584 artikli 4 punkti 6 ja artikli 8 lõike 1 punkti c ning raamotsuse 2008/909 artikli 4 lõikeid 2 ja 5, artikli 8 lõiget 1, artikli 22 lõiget 1 ja artiklit 25 tuleb tõlgendada nii, et õigusasutus võib keelduda vangistuse täideviimiseks välja antud Euroopa vahistamismääruse täitmisest, tuginedes nendest sätetest esimeses nimetatud täitmata jätmise vabatahtlikule alusele, kui süüdimõistva kohtuotsuse tunnustamine ja täitmine on toimunud nii, et eirati raamotsuses 2008/909 ette nähtud menetlust ja tingimusi. Lisaks soovib see kohus teada, kas niisuguses olukorras jääb kohtuotsuse teinud liikmesriigile õigus see karistus täide viia ja kas vahistamismäärust täitev õigusasutus peab Euroopa vahistamismääruse täitma, andes tagaotsitava sellele liikmesriigile üle.
23. Nendele küsimustele vastamisel põrkuvad kaks diametraalselt vastandlikku seisukohta. Madalmaade valitsus väidab, et raamotsuse 2002/584 artikli 4 punktis 6 nimetatud täitmata jätmise vabatahtlikku alust võib kasutada väljaspool raamotsuses 2008/909 kindlaks määratud raamistikku, teised käesoleva menetluse osalised on aga vastupidisel seisukohal. Minu silmis on veenev see teine seisukoht.
24. Tuleb meenutada, et raamotsusega 2002/584 püütakse kuritegude toimepanemises süüdi mõistetute või kahtlustatavate üleandmise lihtsustatud ja tõhusa süsteemi sisseviimisega hõlbustada ja kiirendada õigusalast koostööd, et aidata saavutada eesmärki kujundada liit vabadusel, turvalisusel ja õigusel rajanevaks alaks, põhinedes suurel usaldusel, mis peab liikmesriikide vahel olema.(8)
25. Selle raamotsusega reguleeritud valdkonnas on vastastikuse tunnustamise põhimõtet, mis raamotsuse põhjenduse 6 kohaselt kujutab endast kriminaalasjades tehtava õigusalase koostöö „nurgakivi“, väljendatud raamotsuse artikli 1 lõikes 2, mille kohaselt on liikmesriigid kohustatud mis tahes Euroopa vahistamismääruse täitma vastastikuse tunnustamise põhimõtte alusel ja vastavalt raamotsuse sätetele.(9)
26. Sellest järeldub esiteks, et vahistamismäärust täitvad kohtud võivad keelduda Euroopa vahistamismääruse täitmisest üksnes põhjustel, mis tulenevad raamotsusest 2002/584, nagu seda on tõlgendanud Euroopa Kohus. Teiseks, kuivõrd üldreegliks on Euroopa vahistamismääruse täitmine, on täitmisest keeldumine erand, mida tuleb tõlgendada kitsalt.(10)
27. Selle raamotsuse artiklis 3 on sätestatud Euroopa vahistamismääruse täitmata jätmise kohustuslikud alused ning artiklites 4 ja 4a selle täitmata jätmise vabatahtlikud alused.(11)
28. Seega kuigi raamotsus 2002/584 on üles ehitatud vastastikuse tunnustamise põhimõttel, ei tähenda tunnustamine siiski tehtud vahistamismääruse täitmise absoluutset kohustust.(12) Nimelt võimaldab nimetatud raamotsus liikmesriikide pädevatel asutustel konkreetsetes olukordades otsustada, et vahistamismääruse teinud liikmesriigis mõistetud karistus tuleb täita vahistamismäärust täitva liikmesriigi territooriumil.(13)
29. Raamotsuse 2002/584 artiklis 4 loetletud Euroopa vahistamismääruse täitmata jätmise vabatahtlike aluste kohta nähtub Euroopa Kohtu praktikast, et liikmesriikidel on raamotsuse riigisisesesse õigusesse ülevõtmisel kaalutlusruum. Seega on liikmesriigid vabad otsustama, kas võtta need alused oma riigisisesesse õigusesse üle või mitte. Ka võivad nad piirata olukordi, mil vahistamismäärust täitev õigusasutus võib keelduda Euroopa vahistamismäärust täitmast, lihtsustades seega tagaotsitavate üleandmist kooskõlas raamotsuse artikli 1 lõikes 2 kehtestatud vastastikuse tunnustamise põhimõttega.(14)
30. Euroopa vahistamismääruse täitamata jätmise vabatahtlike aluste hulgast meenutan, et raamotsuse 2002/584 artikli 4 punktis 6 on sätestatud, et vahistamismäärust täitev kohus võib keelduda Euroopa vahistamismääruse täitmisest, kui see on tehtud vabadusekaotuse või vabadust piirava julgeolekumeetme täitmiseks ja tagaotsitav viibib vahistamismäärust täitvas liikmesriigis või on selle kodanik või omab seal elukohta ning see riik kohustub karistuse või vabadust piirava julgeolekumeetme täitma vastavalt oma riigisisesele õigusele.
31. Selles sättes ette nähtud Euroopa vahistamismääruse täitmata jätmise vabatahtliku aluse kohaldamiseks peab seega olema täidetud kaks tingimust: esiteks, et tagaotsitav viibib vahistamismäärust täitvas liikmesriigis, on selle kodanik või omab seal elukohta, ning teiseks, et see riik kohustub vastavalt oma riigisisesele õigusele täide viima karistuse või vabadust piirava julgeolekumeetme, milleks Euroopa vahistamismäärus on tehtud.(15)
32. Esimese tingimuse kohta on Euroopa Kohus juba sedastanud, et tagaotsitav „elab“ vahistamismäärust täitvas liikmesriigis juhul, kui seal on tema tegelik elukoht, ja ta „viibib“ seal, kui ta on pärast teatava kestusega stabiilset viibimist selles liikmesriigis loonud selle riigiga seosed, mis sarnanevad oma tugevuselt sidemetele, mida tekitab elukoht.(16)
33. Teise tingimuse kohta tuleb märkida, et raamotsuse 2002/584 artikli 4 punkti 6 sõnastusest tuleneb, et iga keeldumine Euroopa vahistamismääruse täitmisest eeldab, et vahistamismäärust täitev liikmesriik võtaks tõelise kohustuse viia tagaotsitavale mõistetud vabadusekaotuslik karistus täide.(17) Seega ei saa pelka asjaolu, et see liikmesriik teatab, et ta „on nõus“ viima selle karistuse täide, pidada sellise keeldumise sobivaks põhjenduseks. Sellest järeldub, et enne iga Euroopa vahistamismääruse täitmisest keeldumist peab vahistamismäärust täitev kohus kontrollima, kas karistuse saab riigisisese õiguse kohaselt ikka täide viia.(18)
34. Seega tuleb tagada, et pädevust keelduda Euroopa vahistamismääruse täitmisest kasutatakse ainult tingimusel, et tagatakse tagaotsitavale mõistetud karistuse tegelik täideviimine vahistamismäärust täitvas liikmesriigis ja saavutatakse nii raamotsuse 2002/584 eesmärgiga kooskõlas olev lahendus.(19)
35. Kui vahistamismäärust täitev õigusasutus tuvastab, et need kaks tingimust, mida ma just meenutasin, on täidetud, peab ta veel hindama, kas esineb õigustatud huvi, millega on põhjendatud kohtuotsuse teinud liikmesriigis mõistetud karistuse täideviimine vahistamismäärust täitva liikmesriigi territooriumil. See hindamine võimaldab nimetatud kohtul võtta arvesse raamotsuse 2002/584 artikli 4 punkti 6 eesmärki, mis väljakujunenud kohtupraktika kohaselt on suurendada tagaotsitava taasühiskonnastamise tõenäosust pärast seda, kui viimane on talle mõistetud karistuse ära kandnud.(20) Seega et otsustada, kas silmas peetud taasühiskonnastamise eesmärki arvestades tuleb keelduda Euroopa vahistamismääruse täitmisest, peab vahistamismäärust täitval kohtul olema vajalik kaalutlusruum.(21)
36. Vahistamismäärust täitva õigusasutuse analüüs küsimuses, kas esineb õigustatud huvi, millega saab põhjendada kohtuotsuse teinud liikmesriigis mõistetud karistuse või vabadust piirava julgeolekumeetme täideviimist vahistamismäärust täitva liikmesriigi territooriumil, seisneb üldises hinnangus kõigile tagaotsitava olukorda iseloomustavatele konkreetsetele asjaoludele, mis võivad näidata, et selle isiku ja vahistamismäärust täitva liikmesriigi vahel on selline seotus, mis võimaldab tuvastada, et see isik on sellesse riiki piisavalt lõimunud ning et seega aitab talle kohtuotsuse teinud liikmesriigis mõistetud vabadusekaotusliku karistuse või vabadust piirava julgeolekumeetme täideviimine vahistamismäärust täitvas liikmesriigis kaasa artikli 4 punktiga 6 taotletava taasühiskonnastamise eesmärgi saavutamisele.(22)
37. Sellega seoses on Euroopa Kohus täpsustanud, et arvesse tuleb võtta raamotsust 2008/909. Konkreetselt on selle raamotsuse põhjenduses 9 esitatud näitlik loetelu asjaoludest, mis võimaldavad kohtul veenduda, et karistuse täideviimine vahistamismäärust täitvas liikmesriigis hõlbustab süüdimõistetu taasühiskonnastamise eesmärgi saavutamist. Nende asjaolude hulka kuuluvad sisuliselt isiku seotus vahistamismäärust täitva liikmesriigiga ning asjaolu, et see liikmesriik on tema pereelu ja huvide kese, arvestades eelkõige tema perekondlikke, keelelisi, kultuurilisi, sotsiaalseid või ka majanduslikke sidemeid selle riigiga.(23)
38. Raamotsus 2002/584 ja raamotsus 2008/909 mõjutavad seega teineteist vastastikku. Euroopa Kohus on rõhutanud selle vastastikuse mõju olemasolu, täpsustades, et kuna raamotsuse 2002/584 artikli 4 punkti 6 eesmärk on identne põhjenduses 9 mainitud eesmärgiga, mida taotletakse raamotsuse 2008/909 artikliga 25, milles on viidatud nimetatud raamotsuse artikli 4 punktis 6 ette nähtud täitmata jätmise vabatahtlikule alusele, on need asjaolud asjakohased ka üldise hinnangu andmisel, mille vahistamismäärust täitev kohus peab selle aluse kohaldamisel andma.(24)
39. Raamotsuse 2002/584 ja raamotsuse 2008/909 vastastikune mõju ei piirdu siiski hinnanguga küsimuses, kas on olemas õiguspärane huvi, mis õigustab seda, et kohtuotsuse teinud liikmesriigis mõistetud karistus või julgeolekumeede viiakse täide vahistamismäärust täitva liikmesriigi territooriumil. Raamotsuse 2008/909 artiklis 25 on selle raamotsuse kohaldamine karistuste täideviimisele, kui liikmesriik otsustab kasutada raamotsuse 2002/584 artikli 4 punktis 6 sätestatud täitmata jätmise vabatahtlikku alust, ette nähtud palju üldisemalt.
40. Raamotsuse 2008/909 artiklis 25 on sätestatud, et „[i]lma et see piiraks [raamotsuse 2002/584] kohaldamist, kohaldatakse käesoleva raamotsuse sätteid mutatis mutandis selles ulatuses, nagu see on kooskõlas kõnealuse raamotsuse sätetega, karistuste täideviimiseks juhtudel, kus liikmesriik võtab kohustuse viia karistus täide vastavalt kõnealuse raamotsuse artikli 4 lõikest 6 tulenevatel juhtudel või kui kõnealuse raamotsuse artikli 5 lõike 3 kohaselt toimides on ta kehtestanud tingimuse, et isik tuleb karistuse kandmiseks tuua tagasi asjaomasesse liikmesriiki süüdimõistetud isiku karistamatuse vältimiseks“.
41. Minu arvates tuleneb raamotsuse 2008/909 punktist 25, et see, kui vahistamismäärust täitev kohus kasutab raamotsuse 2002/584 artikli 4 punktis 6 sätestatud täitmata jätmise vabatahtlikku alust, eeldab, et järgitakse raamotsuses 2008/909 ette nähtud menetlust ja tingimusi, et tunnustada ja täita kriminaalasjas tehtud kohtuotsust muus liikmesriigis kui süüdimõistva kohtuotsuse teinud liikmesriik.(25) Selle kasuks kõneleb mitu asjaolu.
42. Esiteks tuleb viidata raamotsuse 2008/909 põhjendusele 12, milles on märgitud, et seda tuleks „samuti kohaldada mutatis mutandis karistuste täideviimisel [raamotsuse 2002/584] artikli 4 [punktis] 6 ja artikli 5 [punktis] 3 sätestatud juhtudel. See tähendab muu hulgas, et täidesaatev liikmesriik võib kohtuotsuse tunnustamise ja täideviimise tingimusena teha kõnealuse raamotsuse kohaldamist piiramata kindlaks, kas esinevad käesoleva raamotsuse artiklis 9 sätestatud mittetunnustamise ja mitte-täideviimise põhjused, sealhulgas kontrollida, kas tegu on kahepoolselt karistatav, arvestades seda, kas täidesaatev riik on teinud käesoleva raamotsuse artikli 7 lõike 4 kohase avalduse, kui ta kaalub, kas isik [raamotsuse 2002/584] artikli 4 [punkti] 6 kohastel juhtudel üle anda või karistus täide viia“. Kui liidu seadusandja asetab rõhu näiteks vahistamismäärust täitva liikmesriigi poolsele raamotsuse 2008/909 artiklis 9 ette nähtud tunnustamata ja täitmata jätmise aluste esinemise kontrollile, ei välista see kuidagi minu meelest muude tingimuste kontrollimist.
43. Seost raamotsuses 2002/584 ja raamotsuses 2008/909 ette nähtud menetluste vahel nendest raamotsustest esimese artikli 4 punktis 6 nimetatud täitmata jätmise vabatahtliku aluse kasutamisel kinnitab ka raamotsuse 2008/909 I lisas esitatud tunnistuse vormi punkt f. See tunnistus edastatakse koos kohtuotsusega viimase tunnustamise ja täitmise eesmärgil ning tunnistuses peab olema näidatud see alus, kui sellele tuginetakse. Sellest järeldub, et Euroopa vahistamismääruse täitmisest keeldumise korral sellel alusel peab süüdimõistva kohtuotsuse teinud liikmesriik edastama kohtuotsuse ja tunnistuse selles raamotsuses sätestatud nõuete kohaselt.
44. Teiseks näib mulle, et tingimus, mille kohaselt peab igale keeldumisele täita Euroopa vahistamismäärus raamotsuse 2002/584 artikli 4 punktist 6 tuleneval alusel eelnema see, et vahistamismäärust täitev kohus kontrollib, kas vangistus on tõesti võimalik täide viia kooskõlas tema riigisisese õigusega, hõlmab vahistamismäärust täitva liikmesriigi sätteid, millega on raamotsus 2008/909 üle võetud.(26) Järelikult kooskõlas selle raamotsuse artiklis 25 sätestatuga ja et suuta tagada niisuguse karistuse tegelik täideviimine, peab vahistamismäärust täitev õigusasutus järgima menetlust ja tingimusi, mis on selle raamotsusega süüdimõistva kohtuotsuse teinud liikmesriigis langetatud kohtuotsuse tunnustamise ja täitmise kohta sätestatud.
45. Kolmandaks nagu Rumeenia valitsus kohtuistungil õigesti märkis, ei võimalda miski asuda seisukohale, et liidu seadusandja oleks soovinud ette näha kaks eraldi õiguslikku regulatsiooni kriminaalasjades tehtud kohtuotsuste tunnustamise ja täitmise puhul, olenevalt sellest kas eksisteerib Euroopa vahistamismäärus või mitte.
46. Neljandaks ilmneb 11. märtsi 2020. aasta kohtuotsusest SF (Euroopa vahistamismäärus – vahistamismäärust täitvasse riiki tagasitoomise tagatis)(27), et kui vahistamismäärust täitev õigusasutus kavatseb isiku Euroopa vahistamismääruse alusel üle anda kriminaalmenetluse läbiviimiseks, seades raamotsuse 2002/584 artikli 5 punkti 3 kohaselt selle üleandmise tingimuseks, et asjaomane isik tuuakse tagasi vahistamismäärust täitvasse liikmesriiki, et ta saaks seal kanda talle vahistamismääruse teinud liikmesriigis mõistetud karistust, reguleerib selle karistuse täideviimist vahistamismäärust täitvas liikmesriigis raamotsus 2008/909.(28) Analoogia alusel peab see minu arvates nii olema ka raamotsuse 2002/584 artikli 4 punktis 6 ette nähtud täitmata jätmise vabatahtliku alusega.
47. Nendest asjaoludest tuleneb, et raamotsuse 2002/584 artikli 4 punktis 6 ette nähtud täitmata jätmise vabatahtliku aluse kasutamisel peavad tagaotsitavale mõistetud karistuse tunnustamine ja täideviimine toimuma vastavalt raamotsuses 2008/909 ette nähtud menetlusele ja tingimustele.
48. See viib mind mõttele, et tagaotsitavale mõistetud karistuse tegelikku täideviimist vahistamismäärust täitvas liikmesriigis ei saa olla, kui selles liikmesriigis ei järgita seda menetlust ja neid tingimusi. Seega selleks, et võiks kohustuda tagaotsitavale mõistetud vangistust täide viima, kontrollides, kas tal on võimalus viia see karistus tõesti täide kooskõlas oma riigisisese õigusega(29) ja vältida nii ohtu, et see isik jääb karistuseta, nagu on nõutud raamotsuse 2002/584 artikli 4 punktis 6, peab vahistamismäärust täitval liikmesriigil olema õigus võtta selle karistuse täideviimine üle raamotsuses 2008/909 sätestatut järgides.
49. Nüüd tuleb täpsustada, missugused on need reeglid.
50. Selles küsimuses meenutan, et sarnaselt raamotsusega 2002/584 täpsustab raamotsus 2008/909 kriminaalõiguse valdkonnas vastastikuse usalduse ja vastastikuse tunnustamise põhimõtteid. See raamotsus tugevdab õigusalast koostööd kriminaalasjades tehtud kohtuotsuste tunnustamisel ja täitmisel, kui liidu kodanikele on teises liikmesriigis mõistetud vabadusekaotuslik karistus või vabadust piirav meede, et hõlbustada nende isikute taasühiskonnastamist.(30)
51. Selle raamotsuse artikli 3 lõike 1 järgi on selle eesmärgiks kehtestada eeskirjad, mille kohaselt tuleb liikmesriigil, selleks et hõlbustada süüdimõistetud isiku sotsiaalset rehabilitatsiooni, tunnustada teise liikmesriigi kohtu otsust ja viia mõistetud karistus täide.
52. Selleks on raamotsuse 2008/909 artiklis 8 ette nähtud, et täidesaatva riigi pädev asutus on üldjuhul kohustatud rahuldama taotluse tunnustada kohtuotsust ja viia täide teises liikmesriigis mõistetud vabadusekaotuslik karistus või vabadust piirav meede, mis on talle edastatud vastavalt nimetatud raamotsuse artiklitele 4 ja 5. Sellise taotluse võib ta üldjuhul rahuldamata jätta üksnes raamotsuse artiklis 9 ammendavalt loetletud mittetunnustamise või täideviimisest keeldumise põhjustel.(31)
53. Lisaks on raamotsuse 2008/909 artikli 8 lõigetes 2–4 ette nähtud ranged tingimused selle kohta, kuidas täidesaatva riigi pädev asutus võib kohtuotsuse väljastanud riigis mõistetud karistust kohandada, ning need moodustavad ainsa erandi sellel asutusel raamotsuse artikli 8 lõike 1 kohaselt lasuvast põhimõttelisest kohustusest tunnustada talle saadetud otsust ja võtta viivitamatult kõik vajalikud meetmed karistuse täideviimiseks nii, et selle kestus ja laad vastaksid kohtuotsuse teinud liikmesriigis tehtud kohtuotsuses ettenähtule.(32)
54. Raamotsuse 2008/909 artikli 4 lõikes 1 on sätestatud, et süüdimõistva kohtuotsuse teinud liikmesriigil, kes algatab tavaliselt tegevuse, mille eesmärk on tema territooriumil kriminaalasjas tehtud kohtuotsuse tunnustamine ja täitmine teises liikmesriigis, on võimalus edastada sellele teisele liikmesriigile niisugune kohtuotsus tunnistusega, mille näidis on esitatud selle raamotsuse I lisas.
55. Selle raamotsuse artikli 4 lõike 2 kohaselt „[võib k]ohtuotsuse ja tunnistuse edastamine […] toimuda, kui väljaandjariigi pädev asutus, vajaduse korral pärast väljaandja- ja täidesaatva riigi pädevate asutuste vahelisi konsultatsioone, on veendunud, et karistuse täideviimine täidesaatva riigi poolt hõlbustab süüdimõistetud isiku sotsiaalset rehabilitatsiooni“.
56. Lisaks on raamotsuse 2008/909 artikli 4 lõikes 5 sätestatud, et „[t]äidesaatev riik võib omal algatusel taotleda väljaandjariigilt kohtuotsuse edastamist koos tunnistusega. […] Selle lõike alusel tehtud taotlused ei kohusta väljaandjariiki kohtuotsust koos tunnistusega edastama“.
57. Selle raamotsuse artiklis 5 on kirjeldatud kohtuotsuse ja tunnistuse edastamise viisi.
58. Järeldan nendest sätetest esiteks, et see, et süüdimõistva kohtuotsuse teinud liikmesriik edastab kohtuotsuse ja raamotsuses 2008/909 ette nähtud tunnistuse, on selle kohtuotsuse tunnustamiseks ja karistuse täideviimiseks vajalik, sest nende edastamine kujutab endast süüdimõistva kohtuotsuse teinud liikmesriigi nõusoleku väljendamise vormi selleks, et täidesaatev liikmesriik võtab karistuse täideviimise üle. Kohtuotsuse tunnustamine ja karistuse täideviimine toimuvad seejärel tunnistuses esitatud teabe põhjal. Süüdimõistva kohtuotsuse teinud liikmesriik võib selle tunnistuse muide tagasi võtta selle raamotsuse artiklis 13 ette nähtud tingimustel,(33) eriti kui kavandatav karistuse kohandamine talle ei sobi.
59. Teiseks ei ole süüdimõistva kohtuotsuse teinud liikmesriik niisuguseks edastamiseks kohustatud.(34) Kui ta seda teeb, tähendab see, et ta nõustub sellega, et asjaomane karistus viiakse täide vahistamismäärust täitvas liikmesriigis. Sellest järeldub, et kui kohtuotsust koos selles raamotsuses ette nähtud tunnistusega ei edastata, ei ole vahistamismäärust täitval liikmesriigil õigust lasta süüdimõistva kohtuotsuse teinud liikmesriigis mõistetud karistus täide viia oma territooriumil, sest see viimane liikmesriik ei ole sellega nõustunud. Teistmoodi ei saa olla ka raamotsuse 2002/584 artikli 4 punktis 6 ette nähtud täitmata jätmise vabatahtliku aluse kasutamisega.
60. Seega võib vahistamismäärust täitev liikmesriik karistuse täideviimise üle võtta üksnes raamotsusega 2008/909 kindlaks määratud raamistikus, milles on nõutav tihe ja aktiivne koostöö süüdimõistva kohtuotsuse teinud liikmesriigiga(35) ja konkreetselt viimase liikmesriigi nõusolek selleks, et karistus viiakse täide vahistamismäärust täitvas liikmesriigis. See, kui süüdimõistva kohtuotsuse teinud liikmesriik edastab vahistamismäärust täitvale liikmesriigile Euroopa vahistamismääruse täitmise menetluses kohtuotsuse, ei vasta sellele tingimusele, kui selle kohtuotsusega ei ole – nagu käsitletaval juhul – kaasas selles raamotsuses ette nähtud tunnistust ja lisaks väljendab esimene liikmesriik üheselt mõistetavalt oma vastuseisu sellele, et mõistetud karistus viiakse täide selles teises liikmesriigis.
61. Raamotsuses 2008/909 ette nähtud menetluse kohaldamine võib seega rajada vastastikuse usalduse kohtuotsuse teinud liikmesriigi ja vahistamismäärust täitva liikmesriigi pädevate asutuste vahel eelnevate konsultatsioonidega, mis on lojaalse koostöö põhimõtte väljendus. Kui süüdimõistva kohtuotsuse teinud liikmesriik keeldub karistuse täideviimise üleviimisest, ei saa vahistamismäärust täitev liikmesriik võtta endale ühepoolselt pädevust see karistus täide viia ega saa tugineda raamotsuse 2002/584 artikli 4 punktis 6 ette nähtud täitmata jätmise vabatahtlikule alusele.
62. Vastupidi sellele, mida Madalmaade valitsus on käesolevas menetluses väitnud, olen seisukohal, et vajadus saada süüdimõistva kohtuotsuse teinud liikmesriigi nõusolek ei saa raamotsuse 2002/584 artikli 4 punktis 6 ette nähtud täitmata jätmise vabatahtliku aluse soovitavat toimet kahjustada. Selle nõudega on viimati viidatud õigusnormis ette nähtud täitmisest keeldumise suhtes ainult seatud tingimus ja seda ei saa pidada kohaldamatuks. Selles etapis ei saa eeldada, et süüdimõistva kohtuotsuse teinud liikmesriik keeldub kohtuotsuse koos tunnistusega edastamisest. See liikmesriik võib nimelt olla veendunud nagu ka vahistamismäärust täitev liikmesriik, et karistuse täideviimine selle viimase liikmesriigi territooriumil aitab saavutada eesmärki, milleks on hõlbustada süüdimõistetu taasühiskonnastamist.
63. Lisaks on mõistagi nii, et Euroopa Kohus on tuletanud raamotsuse 2008/909 artiklist 25, et ükski selle säte ei saa mõjutada raamotsuse 2002/584 artikli 4 punktis 6 sätestatud täitmata jätmise vabatahtliku aluse ulatust ega rakendamise tingimusi.(36) See ei saa siiski tähendada, et kriminaalasjades tehtud kohtuotsuste tunnustamise ja täitmise tingimused ei oleks kohaldatavad, kui kasutatakse seda täitmata jätmise alust, vaid pigem seda, et need on kohaldatavad ainult selles ulatuses, nagu see on kooskõlas kõnealuse raamotsuse sätetega.(37) Liidu seadusandja on nõnda väljendanud oma tahet mitte nõrgestada selle raamotsuse eesmärki, st Euroopa vahistamismääruses silmas peetud isikute üleandmist.
64. Ma ei näe nõude puhul, et raamotsuse 2002/584 artikli 4 punktis 6 sätestatud täitmata jätmise vabatahtliku aluse kasutamine sõltub tingimusest, et süüdimõistva kohtuotsuse teinud liikmesriik peab olema andnud oma nõusoleku, aga mingit vastuolu nimetatud raamotsusega. Otse vastupidi, niisugune tingimus, mis võimaldab piirata olukordi, kus vahistamismäärust täitev õigusasutus võib keelduda Euroopa vahistamismääruse täitmisest, üksnes tugevdab selle raamotsusega kehtestatud üleandmissüsteemi vabadusel, turvalisusel ja õigusel rajaneva ala toetuseks.(38) Konkreetselt sõltub selle täitmata jätmise aluse kasutamine ennekõike nõudest, et tagaotsitavale mõistetud vangistuse saab selles liikmesriigis tõesti täide viia.(39)
65. Lisaks on Euroopa Kohus tõepoolest märkinud, et liidu seadusandja ette nähtud seos raamotsuse 2002/584 ja raamotsuse 2008/909 vahel peab aitama saavutada eesmärki hõlbustada asjaomase isiku taasühiskonnastamist ning et selline taasühiskonnastamine ei ole ainult süüdimõistetud isiku, vaid ka Euroopa Liidu huvides üldiselt.(40) Euroopa Kohus on siiski ka otsustanud, et kuigi raamotsuse 2002/584 artikli 4 punktis 6 ette nähtud täitmata jätmise vabatahtliku aluse eesmärk on suurendada tagaotsitava sotsiaalse rehabilitatsiooni tõenäosust pärast seda, kui viimane on talle mõistetud karistuse ära kandnud, siis ei saa see eesmärk, olgugi et oluline, välistada, et liikmesriigid piiravad raamotsuse rakendamisel selle artikli 1 lõikes 2 esitatud põhireegli tähenduses olukordi, mille puhul peab olema võimalik keelduda andmast üle isikut, kelle kohta kehtib viidatud artikli 4 punkt 6.(41)
66. Eelnevast tuleneb, et eesmärk suurendada tagaotsitava taasühiskonnastamise võimalusi, kui ta kannab ära talle mõistetud karistuse, ei ole absoluutne ja see ei saa olla ülekaalus eesmärgi üle luua liikmesriikide vahel tõhus üleandmissüsteem.
67. Lisaks nagu Prantsuse valitsus kohtuistungil õigesti märkis, peavad raamotsuse 2008/909 artikli 4 järgi nii kohtuotsuse teinud liikmesriigi kui ka täitva liikmesriigi pädevad asutused olema veendunud, et vastastikuse tunnustamise menetlus vastab asjaomases olukorras eesmärgile soodustada süüdimõistetu taasühiskonnastamist. Niisugune konsensusnõue kõneleb seega otseselt vastu ideele, et raamotsuse 2002/584 artikli 4 punkt 6 võimaldab lasta täitval liikmesriigil üksi kindlaks teha, kas karistuse täideviimine tema territooriumil on õigustatud. Kohtuotsuse teinud liikmesriik peab samuti arvesse võtma, et karistuse täideviimine täitva liikmesriigi territooriumil hõlbustab süüdimõistetu taasühiskonnastamist ja et see eesmärk kaalub üles eesmärgi, et karistus viiakse täide kohtuotsuse teinud liikmesriigis. Teistsugune otsus viiks selleni, et vastuolus raamotsuse 2008/909 artiklis 25 sätestatuga luuakse kriminaalasjas tehtud süüdimõistvate otsuste vastastikuse tunnustamise topeltregulatsioon. Kui väljaspool Euroopa vahistamismääruse konteksti peaksid need kaks liikmesriiki olema veendunud, et eesmärk soodustada taasühiskonnastamist saavutatakse, siis Euroopa vahistamismääruse kasutamise raames võib ainult täitev liikmesriik niisuguse hindamise läbi viia. Nagu ma aga juba eespool märkisin, ei usu ma, et liidu seadusandja oleks soovinud luua topeltregulatsiooni.
68. Arvan ka, et eesmärk hõlbustada süüdimõistetu taasühiskonnastamise võimalusi ei saa kaotada õiguspäraseid huve, mis võivad olla liikmesriigil, kus karistus mõisteti, selle vastu, et see viiakse täide tema territooriumil. Võttes arvesse karistuse erinevaid otstarbeid ühiskonnas, võib süüdimõistva kohtuotsuse teinud liikmesriik oma karistuspoliitikaga seotud kaalutlustel, mis on omased igale liikmesriigile, soovida, et hoolimata asjaolust, et süüdimõistetu taasühiskonnastamisega seotud kaalutlused võivad kõneleda selle vastu, viiakse mõistetud karistus täide tema territooriumil.(42) Siin võib tuua näiteks terrorismi valdkonnas mõistetud karistusi.
69. Leian, et kui liikmesriik otsustab anda välja Euroopa vahistamismääruse vangistuse täideviimiseks, soovib ta seda, et tagaotsitav antaks talle üle, et see tagaotsitav kannaks oma karistuse tema territooriumil. Kui see liikmesriik kaalus esimese võimalusena võimalust, et karistus viiakse täide teises liikmesriigis, oleks ta kasutanud raamotsuses 2008/909 ette nähtud kriminaalasjas tehtud kohtuotsuste tunnustamise ja täitmise süsteemi.
70. Niisuguses olukorras, milles palutakse tunnustada kohtuotsuse teinud liikmesriigis tehtud kohtuotsust ja täide viia seal mõistetud kriminaalkaristus, kuna menetluse eesmärk ongi see, et asjaomane isik, keda ei pea üle andma viimati nimetatud liikmesriigi asutustele, jääb oma karistuse kandmiseks kohtuotsust täitvasse liikmesriiki.(43)
71. Juhul, kui süüdimõistva kohtuotsuse teinud liikmesriik peaks eelistama anda välja Euroopa vahistamismääruse selle asemel, et kasutada raamotsuses 2008/909 ette nähtud ületoomissüsteemi, on vastastikuse tunnustamise põhimõttel sootuks teistsugused tagajärjed. Siis tähendab see põhimõte, et vahistamismäärust täitev kohus on kohustatud talle esitatud Euroopa vahistamismääruse täitma.
72. Süüdimõistva kohtuotsuse teinud liikmesriigi nõusoleku saamine võimaldab austada vaba tahet, mis viimasel peab kriminaalasjades tehtava õigusalase koostöö kahe vahendi vahel valimisel olema. Nagu ma juba selgitasin, ei ole sellel liikmesriigil mingit kohustust anda välja raamotsuses 2008/909 ette nähtud tunnistus. Kui see liikmesriik on teinud suveräänse valiku eelistada Euroopa vahistamismäärust, tuleb seda valikut austada. Ei saa seega eeldada, et sama liikmesriik oleks selle vahistamismääruse täitmisest keeldumise korral valmis loobuma sellest, et karistus viiakse täide tema territooriumil. Otse vastupidi, Euroopa vahistamismääruse väljaandmine annab tunnistust tema soovist, et karistus viiakse täide tema territooriumil.
73. Madalmaade valitsuse seisukoht, et raamotsuse 2002/584 artikli 4 punkti 6 kasutamine on samaväärne süüdimõistva kohtuotsuse tunnustamisega, mille tõttu ei ole vaja saada süüdimõistva kohtuotsuse teinud liikmesriigi nõusolekut, viib järgmise paradoksini: see tähendab seisukohta, et kui õigusasutus annab välja Euroopa vahistamismääruse karistuse täideviimiseks, tähendab see, et ta nõustub, et selle karistuse võib vastaval juhul viia täide teises liikmesriigis, kusjuures vahistamismääruse välja andnud liikmesriik loobub siis omaenese pädevusest selle karistuse täideviimisel. Euroopa vahistamismääruse eesmärk on aga eeskätt see, et tagaotsitav antakse üle õigusasutusele, kes selle vahistamismääruse välja annab. Teiste sõnadega ei ole Euroopa vahistamismääruse väljaandmise eesmärk anda karistuse täideviimise pädevust üle teisele liikmesriigile.
74. Kui kohtuotsuse teinud liikmesriik soovib täideviimise pädevuse säilitada, ei eira ta sellega vastastikuse usaldamise põhimõtet. Vahistamismäärust täitev liikmesriik on põhimõtteliselt kohustatud reageerime koostöötaotlusele, mida Euroopa vahistamismääruse väljaandmine endast kujutab. Nagu Prantsuse valitsus kohtuistungil õigesti märkis, ei saa sellele põhimõttele niisuguses olukorras tugineda kui teise liikmesriigi poolse kohtuotsuse tunnustamise ja täitmisel alusele, kui seda tunnustamist ja täitmist ei ole taotletud ega soovitud.
75. Vastupidine tõlgendus tooks kaasa selle, et vahistamismäärust täitval liikmesriigil võimaldatakse saada karistuse täideviimise pädevus, samas kui liikmesriik, kus see karistus on mõistetud, ei ole veel selle pädevuse kasutamisest loobunud, nagu näitab asjaolu, et on antud välja Euroopa vahistamismäärus selle karistuse täideviimiseks. See oleks vastuolus vastastikuse usalduse põhimõttega, mis eeldab ennekõike seda liiki olukorras, et vahistamismäärust täitev liikmesriik täidab Euroopa vahistamismääruse. Nagu komisjon kohtuistungil märkis, ei ole raamotsuse 2002/584 artikli 4 punktiga 6 kui üleandmise põhimõtte erandiga ja võttes arvesse asjaolu, et selles sätestatud täitmata jätmise alus on vabatahtlik, ette nähtud mitte õigust süüdimõistetu ületoomisele, vaid ainult selle võimalus. Seda võimalust võidakse kasutada ainult teatavaid tingimusi järgides.
76. Seega ei ole raamotsusega 2008/909 kehtestatud õigusliku raamistiku kohaldamist võimalik vältida, sest ükskõik missugused on kriminaalasjas tehtud süüdimõistva kohtuotsuse tunnustamise kavandatavad asjaolud, võimaldab ainult selles raamotsuses sätestatud õigusnormide järgimine saavutada õiglase tasakaalu, mis kaitseb süüdimõistva kohtuotsuse teinud liikmesriigi õigusi.
77. Käesolevas kohtuasjas on selge, et menetlust ja tingimusi, mis on raamotsuses 2008/909 ette nähtud seoses C. J-i suhtes tehtud kohtuotsuse tunnustamise ja täitmisega, ei ole järgitud. Itaalia õigusasutused keeldusid nimelt C. J-i suhtes tehtud Euroopa vahistamismääruse täitmisest, tunnustades samal ajal seda süüdimõistvat kohtuotsust ja määrates selle täitmise Itaalias, ehkki Rumeenia kohtud olid andnud teada, et on niisuguse väljaspool Rumeenia territooriumi tunnustamise ja täitmise vastu.
78. Itaalia õigusasutused ei ole seega tegutsenud kooskõlas vastastikuse tunnustamise põhimõttega niisugusena, nagu seda on konkretiseeritud raamotsuses 2008/909, ega saa seega tugineda sellele põhimõttele kohtuotsuse teinud liikmesriigi suhtes. Viimasele jääb niisiis õigus lasta asjaomane kohtuotsus täita oma territooriumil. Kuigi raamotsuse 2008/909 artikli 22 lõikes 1 on nähtud ette, et see liikmesriik ei tohi võtta karistuse täideviimise edasisi samme, kui selle täideviimine täidesaatvas riigis on alanud, on veel ka vaja, et see täideviimine toimuks selles raamotsuses sätestatud õigusnorme järgides. Nii ei ole see juhul, kui kriminaalasjas tehtud kohtuotsuse tunnustamine toimus selles raamotsuses ette nähtud menetlust ja tingimusi eirates ning eelkõige ilma, et kohtuotsuse teinud liikmesriik oleks edastanud kohtuotsust koos selles raamotsuses ette nähtud tunnistusega. Sellega nõustumine, et niisuguses olukorras võtab see, kui karistuse täideviimine vahistamismäärust täitvas liikmesriigis on alanud, kohtuotsuse teinud liikmesriigilt tema pädevuse see karistus täide viia, avab tee raamotsuses 2008/909 sätestatud õigusnormide eiramisele.
79. Lisan, et kuigi kohtuotsuse edastamine koos selles raamotsuses ette nähtud tunnistusega leidis aset, võib tekkida küsimus, kas karistuse täideviimiseks tehtud riigisisest määrust samaaegse täitmisele pööramise peatamisega elukohast lahkumise keelu vormis, oodates Itaalia kohtute otsust vangistusele alternatiivse meetme kohta, võib pidada selle karistuse täideviimise algamiseks selle raamotsuse artikli 22 lõike 1 tähenduses. Ei tundu siiski, et seda aspekti oleks tarvis käsitleda käesolevas kohtuasjas, sest nii või teisiti ei järgitud selles raamotsuses ette nähtud menetlust ja tingimusi.(44)
80. Lisaks kuna vahistamismäärust täitva kohtu otsus keelduda C. J-i suhtes tehtud Euroopa vahistamismääruse täitmisest ei ole kooskõlas liidu õigusega, võib kohtuotsuse teinud liikmesriigi õigusasutus jätkata menetlust, mille eesmärk on selle isiku üleandmine, säilitades selle vahistamismääruse või andes selle uuesti välja, millega soodustatakse raamotsusega 2002/584 taotletavat eesmärki võidelda karistamata jäämise vastu.(45) Teiste sõnadega ei saa asuda seisukohale, et kõnesolev Euroopa vahistamismäärus on jäänud esemetuks ja selle toime on lõppenud. Lisaks on kohtuotsuse teinud liikmesriigis tehtud kohtuotsus, millel see vahistamismäärus rajaneb ja millele on viidatud raamotsuse 2002/584 artikli 8 lõike 1 punktis c, jäänud täitmisele pööratavaks. Nagu Rumeenia valitsus kohtuistungil selgitas, siis kui üleandmine on aset leidnud, peab kohtuotsuse teinud liikmesriik vajaduse korral arvesse võtma selle raamotsuse artikli 26 lõiget 1. Nimelt, nagu Euroopa Kohus on juba otsustanud, siis kuivõrd see säte nõuab kõigi nende ajavahemike arvessevõtmist, mil süüdimõistetud isik oli täitvas liikmesriigis vahi all, tagab see, et isik ei kaotaks lõpuks vabadust – nii vahistamismäärust täitvas liikmesriigis kui ka vahistamismääruse teinud liikmesriigis – kauemaks, kui on selle vabadusekaotusliku karistuse kestus, mis talle mõisteti vahistamismääruse teinud liikmesriigis(46).
IV. Ettepanek
81. Kõikide eelnevate kaalutluste põhjal teen Euroopa Kohtule ettepaneku vastata Curtea de Apel Bucureşti (Bukaresti apellatsioonikohus, Rumeenia) esimesele kuni kolmandale eelotsuse küsimusele järgmiselt:
Nõukogu 13. juuni 2002. aasta raamotsuse 2002/584/JSK Euroopa vahistamismääruse ja liikmesriikidevahelise üleandmiskorra kohta artikli 4 punkti 6 ning artikli 8 lõike 1 punkti c ning 27. novembri 2008. aasta raamotsuse 2008/909/JSK vastastikuse tunnustamise põhimõtte kohaldamise kohta kriminaalasjades tehtud otsuste suhtes, millega määratakse vabadusekaotuslikud karistused või vabadust piiravad meetmed, nende Euroopa Liidus täideviimise eesmärgil, artikli 4 lõikeid 2 ja 5, artikli 8 lõiget 1, artikli 22 lõiget 1 ja artiklit 25
tuleb tõlgendada nii, et
õigusasutus ei saa keelduda vangistuse täideviimiseks välja antud Euroopa vahistamismääruse täitmisest, tuginedes nendest õigusnormidest esimeses nimetatud täitmata jätmise vabatahtlikule alusele, kui süüdimõistva kohtuotsuse tunnustamine ja täitmine toimusid raamotsuses 2008/909 ette nähtud menetlust ja tingimusi eirates. Niisuguses olukorras jääb Euroopa vahistamismääruse välja andnud liikmesriigile alles tema õigus see karistus täide viia ja Euroopa vahistamismäärust täitev õigusasutus peab Euroopa vahistamismääruse täitma, andes tagaotsitava sellele liikmesriigile üle.
1 Algkeel: prantsuse.
2 EÜT 2002, L 190, lk 1; ELT eriväljaanne 19/06, lk 34.
3 ELT 2008, L 327, lk 27.
4 Selles sättes on ette nähtud, et Euroopa vahistamismäärust täitev kohus võib selle täitmisest keelduda, „kui Euroopa vahistamismäärus on tehtud vabadusekaotuse või vabadust piirava julgeolekumeetme täitmiseks ja tagaotsitav viibib vahistamismäärust täitvas liikmesriigis või on selle kodanik või omab seal elukohta ning see riik kohustub karistuse või vabadust piirava julgeolekumeetme täitma vastavalt oma siseriiklikule õigusele“.
5 Käesolevas ettepanekus võib kohtuotsuse tegemise liikmesriiki olla nimetatud ka süüdimõistva kohtuotsuse teinud liikmesriigiks.
6 Seda tunnistust täiendati teisega, mis edastati Rumeenia kohtutele 14. juulil 2021 ja sisaldab järgmist märget: „[e]lukohast lahkumise keelu osas oodatakse, et järelevalvet teostav kohus teeks otsuse alternatiivse meetme kohta“.
7 Väljakujunenud kohtupraktika kohaselt määrab eelotsusetaotluse õigusliku ja faktilise raamistiku kindlaks liikmesriigi kohus: vt eelkõige 30. novembri 2023. aasta kohtuotsus Ministero dell’Istruzione ja INPS (C‑270/22, EU:C:2023:933, punkt 34 ja seal viidatud kohtupraktika).
8 Vt eelkõige 6. juuni 2023. aasta kohtuotsus O. G. (kolmanda riigi kodaniku suhtes tehtud Euroopa vahistamismäärus) (C‑700/21, edaspidi „kohtuotsus O. G.“, EU:C:2023:444, punkt 31 ja seal viidatud kohtupraktika).
9 Vt eelkõige kohtuotsus O. G. (punkt 32 ja seal viidatud kohtupraktika).
10 Vt eelkõige kohtuotsus O. G. (punkt 33 ja seal viidatud kohtupraktika).
11 Vt eelkõige kohtuotsus O. G. (punkt 34 ja seal viidatud kohtupraktika).
12 Vt eelkõige 11. märtsi 2020. aasta kohtuotsus SF (Euroopa vahistamismäärus – vahistamismäärust täitvasse riiki tagasitoomise tagatis) (C‑314/18, EU:C:2020:191, punkt 40 ja seal viidatud kohtupraktika).
13 Vt eelkõige 11. märtsi 2020. aasta kohtuotsus SF (Euroopa vahistamismäärus – vahistamismäärust täitvasse riiki tagasitoomise tagatis) (C‑314/18, EU:C:2020:191, punkt 41 ja seal viidatud kohtupraktika).
14 Vt eelkõige kohtuotsus O. G. (punkt 35 ja seal viidatud kohtupraktika).
15 Vt eelkõige kohtuotsus O. G. (punkt 46 ja seal viidatud kohtupraktika).
16 Vt eelkõige kohtuotsus O. G. (punkt 47 ja seal viidatud kohtupraktika).
17 Vt eelkõige kohtuotsus O. G. (punkt 48 ja seal viidatud kohtupraktika).
18 Vt eelkõige 24. juuni 2019. aasta kohtuotsus Popławski (C‑573/17, EU:C:2019:530, punkt 88 ja seal viidatud kohtupraktika).
19 Vt eelkõige 24. juuni 2019. aasta kohtuotsus Popławski (C‑573/17, EU:C:2019:530, punkt 92 ja seal viidatud kohtupraktika). Nagu on märkinud kohtujurist Bot oma ettepanekus kohtuasjas Popławski (C‑579/15, EU:C:2017:116), „tuleb vastastikuse tunnustamise põhimõtte elluviimiseks ja vajadusest kõrvaldada igasugune karistamata jäämise oht asuda seisukohale, et kui vahistamismäärust täitval liikmesriigil ei ole võimalik võtta karistuse täideviimist enda peale ükskõik missugusel põhjusel, tuleb Euroopa vahistamismäärus täita“ (punkt 57).
20 Vt eelkõige kohtuotsus O. G. (punkt 49 ja seal viidatud kohtupraktika).
21 Vt kohtuotsus O. G. (punkt 53).
22 Vt eelkõige kohtuotsus O. G. (punktid 60 ja 61 ning seal viidatud kohtupraktika).
23 Vt eelkõige kohtuotsus O. G. (punkt 62 ja seal viidatud kohtupraktika).
24 Vt eelkõige kohtuotsus O. G. (punkt 63).
25 Vt selle kohta ka komisjoni teatis „Euroopa vahistamismääruse tegemise ja täitmise käsiraamat“ (EÜT C, C/2023/1270), punktid 2.5.2 ja 5.5.2, millest ilmneb, et raamotsuse 2002/584 artikli 4 punktis 6 nimetatud juhul tuleb raamotsust 2008/909 kohaldada, et teha võimalikuks karistuse üleviimine liikmesriiki, kus see täide viiakse.
26 Vt selle kohta komisjoni teatis „Käsiraamat süüdimõistetud isikute üleandmise ja vabadusekaotuslike karistuste ülekandmise kohta Euroopa Liidus“ (ELT 2019, C 403, lk 2), mille punktis 11.1 on märgitud, et „[raamotsuse 2008/909] artikli 25 ja põhjenduse 12 kohaselt kohaldatakse karistuse täideviimisel juhtudel, kui on kohaldatav raamotsuse 2002/584 artikli 4 [punkt] 6 ja artikli 5 [punkt] 3, siseriiklikku õigust, millega kohaldatakse raamotsust mutatis mutandis selles ulatuses, nagu see on kooskõlas raamotsusega 2002/584“. Samas punktis on ka täpsustatud, et „[raamotsuse 2008/909] ja raamotsuse 2002/584 vaheline seos on sätestatud „[raamotsuse 2008/909] artiklis 25 ja põhjenduses 12“ ning et „Euroopa vahistamismäärust täitev õigusasutus peab enne, kui ta keeldub raamotsuse 2002/584 artikli 4 [punkti] 6 alusel vahistamismääruse täitmisest, kontrollima, kas karistuse üldse saab täide viia kooskõlas siseriikliku õigusega, millega rakendatakse [raamotsust 2008/909]“ (kohtujuristi kursiiv).
27 C‑314/18, EU:C:2020:191.
28 Vt 11. märtsi 2020. aasta kohtuotsus SF (Euroopa vahistamismäärus – vahistamismäärust täitvasse riiki tagasitoomise tagatis) (C‑314/18, EU:C:2020:191, punkt 49 jj).
29 Vt eelkõige 24. juuni 2019. aasta kohtuotsus Popławski (C‑573/17, EU:C:2019:530, punkt 88 ja seal viidatud kohtupraktika).
30 Vt 9. novembri 2023. aasta kohtuotsus Staatsanwaltschaft Aachen (C‑819/21, EU:C:2023:841, punkt 19).
31 Vt 9. novembri 2023. aasta kohtuotsus Staatsanwaltschaft Aachen (C‑819/21, EU:C:2023:841, punkt 20).
32 Vt eelkõige 15. aprilli 2021. aasta kohtuotsus AV (liitkaristus) (C‑221/19, EU:C:2021:278, punkt 35 ja seal viidatud kohtupraktika).
33 Selle õigusnormi kohaselt „[võib v]äljaandjariik […] põhjendusi esitades võtta täidesaatvast riigist tagasi tunnistuse selle ajani, kuni karistuse täideviimine ei ole täidesaatvas riigis alanud. Täidesaatev riik ei vii tunnistuse tagasivõtmisel enam karistust täide“.
34 Vt selle kohta käesoleva ettepaneku 26. joonealuses märkuses viidatud käsiraamat, mille punktis 1.1 on märgitud, et raamotsuse 2008/909 kohaselt „ei ole väljaandjariik kohustatud edastama kohtuotsust selle tunnustamiseks ja täideviimiseks teises liikmesriigis“ ning et „[v]äljaandjariik saab öelda üleandmise küsimuses viimase sõna, kui ta on karistuse kohandamise ja karistuse täideviimise korraga rahul“. Lisaks on selle käsiraamatu punktis 3.1 täpsustatud, et kummalgi raamotsuse 2008/909 artikli 4 lõikes 5 sätestatud juhul „ei ole väljaandjariik kohustatud kohtuotsust edastama. Seda põhjusel, et väljaandjariik on endiselt ainus pool, kes on teinud pärast kuriteo toimepanekut kohtuotsuse, mille tegemine kuulub tema suveräänsesse pädevusse. Seega on väljaandjariigil täidesaatva riigi ja süüdimõistetud isiku taotluste hindamisel kaalutlusõigus“.
35 Konkreetselt on vahistamismäärust täitev liikmesriik kohustatud andma süüdimõistmise liikmesriigile teatava hulga teavet, mida on nimetatud raamotsuse 2008/909 artiklites 12 ja 21.
36 Vt 13. detsembri 2018. aasta kohtuotsus Sut (C‑514/17, EU:C:2018:1016, punkt 48).
37 Vt 13. detsembri 2018. aasta kohtuotsus Sut (C‑514/17, EU:C:2018:1016, punkt 48).
38 Vt eelkõige 13. detsembri 2018. aasta kohtuotsus Sut (C‑514/17, EU:C:2018:1016, punktid 43 ja 44 ning seal viidatud kohtupraktika).
39 Vt eelkõige 13. detsembri 2018. aasta kohtuotsus Sut (C‑514/17, EU:C:2018:1016, punkt 49).
40 Vt 11. märtsi 2020. aasta kohtuotsus SF (Euroopa vahistamismäärus – vahistamismäärust täitvasse riiki tagasitoomise tagatis) (C‑314/18, EU:C:2020:191, punkt 51 ja seal viidatud kohtupraktika).
41 Vt eelkõige 13. detsembri 2018. aasta kohtuotsus Sut (C‑514/17, EU:C:2018:1016, punkt 46 ja seal viidatud kohtupraktika). Nagu märkis kohtujurist Pikamäe raamotsuse 2002/584 artikli 5 punkti 3 kohta ettepanekus, mille ta esitas kohtuasjas SF (Euroopa vahistamismäärus – vahistamismäärust täitvasse riiki tagasitoomise tagatis) (C‑314/18, EU:C:2019:427), „[ei ole e]esmärk hõlbustada süüdimõistetu taasühiskonnastamist […] seega absoluutne ning seda saab tasakaalustada muude nõuetega“ (punkt 61).
42 Vt selle kohta käesoleva ettepaneku 26. joonealuses märkuses viidatud käsiraamat, mille punktis 3.1 on märgitud, et „[n]äiteks võib juhtuda, et väljaandjariik ei soovi süüdimõistetud isikut üle anda, kui täidesaatvas riigis on ette nähtud lühem vangistus, võttes arvesse selles riigis kohaldatavaid enneaegse ja tingimisi vabastamise sätteid. Hinnates seda, kus õigusrikkujal oleks kõige parem oma karistust kanda, võidakse arvesse võtta ka ohvri huve. Liikmesriik ei pruugi soovida isikut üle anda ka siis, kui selline üleandmine tähendaks isiku taaslõimimist tema päritoluriigi kuritegelikku keskkonda ega toimuks tema sotsiaalse rehabilitatsiooni huvides“. Samas punktis on täpsustatud, et „[v]äljaandjariigi täielikku otsustusvõimu kajastab ka [raamotsuse 2008/909] artikkel 13, milles on öeldud, et selle ajani, kui karistuse täideviimine ei ole täidesaatvas riigis alanud, võib väljaandjariik võtta tunnistuse tagasi, esitades selle põhjused (vt ka artikli 17 lõige 3)“. On ka märgitud, et „[l]iikmesriikides ollakse üha teadlikum sellest, et süüdimõistetud õigusrikkujate karistuste täideviimisel, sealhulgas vangide rahvusvahelisel üleandmisel, tuleks arvesse võtta ohvrite arvamust. Ohvreid võib olla nii täidesaatvas riigis kui ka väljaandjariigis. Paljud liikmesriigid on kehtestanud korra, mis võimaldab konsulteerida üleandmise küsimuses ohvritega ja mille raames võetakse arvesse nende arvamust. See ei anna siiski ohvrile õigust esitada üleandmise suhtes vastuväiteid“.
43 Vt 9. novembri 2023. aasta kohtuotsus Staatsanwaltschaft Aachen (C‑819/21, EU:C:2023:841, punkt 39).
44 Selle kohta märgin, et kohtuasjas Fira (C‑215/24) on tekkinud muu hulgas küsimus, kas vahistamismäärust täitev liikmesriik võib pärast seda, kui ta on keeldunud Euroopa vahistamismääruse täitmisest vangistuse täideviimiseks raamotsuse 2002/584 artikli 4 punkti 6 alusel, selle karistuse täideviimise peatada.
45 Vt selle kohta 31. jaanuari 2023. aasta kohtuotsus Puig Gordi jt (C‑158/21, EU:C:2023:57, punkt 141).
46 Vt selle kohta 28. juuli 2016. aasta kohtuotsus JZ (C‑294/16 PPU, EU:C:2016:610, punkt 43).
