—

tühistada nõukogu 8. märtsi 2021. aasta otsus kaebuse ja täiendava kaebuse kohta, mille hageja esitas Euroopa Liidu ametnike personalieeskirjade artikli 90 lõike 2 alusel nõukogu 27. juuli 2020. aasta rakendusotsuse (EL) 2020/1117, millega nimetatakse ametisse Euroopa Prokuratuuri Euroopa prokurörid (ELT 2020, L 244, lk 18) peale, osas, milles sellega nimetatakse Euroopa Prokuratuuri Euroopa prokuröriks ajutise töötajana palgaastmel AD 13 kolmeks aastaks ilma ametiaja pikendamise võimaluseta alates 29. juulist 2020: José Eduardo Moreira Alves d’Oliveira Guerra, kes oli üks Portugali poolt esialgu nimetatud kolmest kandidaadist;

—

tühistada nõukogu 27. juuli 2020. aasta rakendusotsus (EL) 2020/1117, millega nimetatakse ametisse Euroopa Prokuratuuri Euroopa prokurörid, osas, milles sellega nimetatakse Euroopa Prokuratuuri Euroopa prokuröriks ajutise töötajana palgaastmel AD 13 kolmeks aastaks ilma ametiaja pikendamise võimaluseta alates 29. juulist 2020: José Eduardo Moreira Alves d’Oliveira Guerra;

—

mõista kõik kohtukulud välja Euroopa Liidu Nõukogult.

1.

Esimene väide, et tehti ilmselge hindamisviga, sest nõukogu asus seisukohale, et ta ei ole „ametisse nimetamise pädevusega asutus“ personalieeskirjade artikli 1 lõigete 1 ja 2 tähenduses, koostoimes muude teenistujate teenistustingimuste artikliga 6, kui ta nimetab Euroopa prokurörid määruse 2017/1939 artikli 96 lõike 1 alusel.

2.

Teine väide, et rikuti eeskirju, mis on kohaldatavad Euroopa prokuröride nimetamisele ja mis tagavad Euroopa Prokuratuuri sõltumatuse põhimõtte. Hageja väidab, et Portugali valitsuse 29. novembri 2019. aasta kiri, mis oli adresseeritud Euroopa Liidu Nõukogule, ja milles Portugali valitsus väljendab seoses tema esitatud kandidaatidega vastuseisu valikukomisjoni kandidaatide nimekirjale, mille kinnitas määruse (EL) 2017/1939 artikli 14 lõike 3 kohane valikukomisjon, kusjuures nimetatud valitsus märkis ära, et eelistab muud kandidaati, ning tõik, et nõukogu sellise nõudega nõustus, seab küsimuse alla Euroopa prokuröride nimetamise menetluse ülesehituse.

3.

Kolmas väide, et tehti ilmselge viga, mis puudutab otsuse aluseid. Hageja väidab sisuliselt, et 29. novembri 2019. aasta kiri, mille Portugali valitsus nõukogule saatis, sisaldas kaht jämedat viga, mida väidetavalt on tunnistanud ka kõnealune valitsus. Vead seisnesid selles, et Portugali valitsus mainis enda eelistatud kandidaati: „abipeaprokurör José Guerra“, kuuel korral ja tõi välja, et see prokurör osales uurimises ja süüdistuse esitamises olulises kohtuasjas, mis puudutas süütegusid Euroopa Liidu finantshuvide vastu.

4.

Neljas väide, et kuritarvitati võimu. Hageja väidab, et eesmärgid, mille saavutamiseks Euroopa Liidu Nõukogule anti pädevus Euroopa prokuröride valiku ja ametisse nimetamise raamistikus, hõlmasid Euroopa Prokuratuuri sõltumatuse tagamist ning niisuguste kõige kvalifitseeritumate riigisiseste kandidaatide nimetamist, kelle sõltumatus Euroopa prokuröri rolli täitmisel on väljaspool kahtlust.

5.

Viies väide, et rikuti hea halduse põhimõtet. Hageja väidab, et osas, milles nõukogu kaldus kõrvale valikukomisjoni arvamusest ja seega pingereast, mis põhines valikukomisjoni hinnangul, võrdub üldine põhjendus, mis viitab „kandidaatide teenete teistsugusele hindamisele nõukogu pädevates ettevalmistavates organites“, põhjenduse täieliku puudumisega, kuivõrd see ei võimalda hagejal teada saada põhjuseid, mille tõttu nõukogu otsustas ta kõrvale jätta.

6.

Kuues väide, et rikuti võrdse kohtlemise ja diskrimineerimiskeelu põhimõtet. Hageja väidab, et kui nõukogu viis läbi „kandidaatide teenete teistsuguse hindamise nõukogu pädevates ettevalmistavates organites“, siis rikkus ta hagejat puudutavas osas võrdse kohtlemise ja diskrimineerimiskeelu põhimõtet.