A.

Euroopa Kohtult küsitakse, kas direktiivi 2009/16/EÜ (1) kohaldamisalasse kuulub – ja seega kas PSC-i (Port State Control, sadamariigi kontroll laevade suhtes) võib teostada ka selle suhtes – laev, mille lipuriigi klassifikatsiooniühing klassifitseeris kaubalaevade alla, aga mis tegeleb tegelikult ainuüksi ja süstemaatiliselt tegevusega, mis ei ole majandustegevus, nagu nn SAR-tegevus (search and rescue, otsingu- ja päästetegevused) (millega tegelevad Sea Watch E.V. (valitsusväline organisatsioon Sea Watch) ja SW4 (laev Sea Watch 4) oma põhikirja alusel)?

Juhul, kui […] Euroopa Kohus leiab, et […] direktiivi 2009/16/EÜ kohaldamisalasse kuuluvad ka laevad[, mis tegelikult majandustegevusega ei tegele], küsitakse Euroopa Kohtult täiendavalt, kas selles tähenduses tõlgendatuna on direktiiviga vastuolus selline riigisisene õigusnorm, nagu [seadusandliku dekreedi] nr 53/2011 artikkel 3, millega võeti üle direktiivi 2009/16/EÜ artikkel 3 ning mille lõigus 1 sätestatakse otsingu- ja päästetegevuse kohaldamisala, piirates seda ainult majanduslikel eesmärkidel kasutatavate laevadega, jättes sellest välja mitte üksnes lõbusõidujahid, vaid ka kaubalaevad, mis tegelikult majandustegevusega ei tegele – ja mida seega majandustegevuseks ei kasutata?

Lõpuks soovitakse teada, kas Euroopa Kohus võib põhjendatult leida, et direktiivi kohaldamisalasse kuuluvad osas, milles see hõlmab pärast 2017. aastal tehtud muudatusi ka reisilaevu, kaubalaevad, mis tegelevad süstemaatiliselt merehädaliste abistamise nn SAR-tegevusega, muutes merel päästetud isikute kui merel eluohtlikku olukorda sattunud isikute transpordi sel viisil võrdseks reisijateveoga?

B.

Euroopa Kohtult küsitakse, kas asjaolu, et laeval transporditud inimeste arv ületas tunduvalt ohutusvahendite tunnistusel märgitud arvu, kuigi tegeleti nn SAR-tegevusega, või asjaolu, et omatakse ohutusvahendite tunnistust, mis viitab tunduvalt väiksemale inimeste arvule kui tegelikult transporditud inimeste arv – võib nõuetekohaselt kuuluda I lisa II osa punktis 2A sätestatud esmatähtsate tegurite või I lisa II osa punktis 2B sätestatud ootamatute tegurite alla, millele viidatakse direktiivi 2009/16/EÜ artiklis 11?

C.

Euroopa Kohtult küsitakse, kas direktiivi 2009/16/EÜ artiklis 13 sätestatud üksikasjalikumate sadamariigi kontrollide pädevus liikmesriikide lipu all sõitvate laevade suhtes võib ja/või peab hõlmama ka pädevust kontrollida, millise tegevusega laev tegelikult tegeleb, sõltumata tegevusest, milleks lipuriik ja vastav klassifikatsiooniühing väljastas klassifikatsioonitunnistuse ja sellest tulenevad ohutustunnistused, ja järelikult pädevust kontrollida, kas kõnealuse laeva valduses on tunnistused ja laev täidab üldisi nõudeid ja/või eeskirju, mis on ette nähtud rahvusvahelisel tasandil vastu võetud standardites, mis käsitlevad ohutust, reostuse vältimist ning elu- ja töötingimusi laevadel, ja kui vastus on jaatav, siis kas kõnealust pädevust saab teostada ka laeva suhtes, mis tegeleb konkreetsel juhul süstemaatiliselt nn SAR-tegevusega?

D.

Euroopa Kohtult küsitakse, kuidas tuleb tõlgendada SOLASe konventsiooni reegli 1 [parandus, artikkel 1] punkti b – millele viidatakse sõnaselgelt direktiivi 2009/16/EÜ artiklis 2 ja mille ühetaoline ühendust hõlmav tõlgendus tuleb seega tagada sadamariigi kontrolli eesmärgil ja sadamariigi kontrolli käigus – osas, milles see sätestab, et „b. Osalisriigi valitsus kohustub kehtestama õigusakte ning võtma muid meetmeid, mis on vajalikud konventsiooni täielikuks ja igakülgseks jõustamiseks, tagamaks et inimelude ohutust silmas pidades oleksid laevad oma ettenähtud tegevuseks kõlblikud“; eelkõige, kas hinnangu puhul laeva ettenähtud tegevuseks kõlblikkuse kohta, mille sadamariigid peavad sadamariigi kontrollide kaudu esitama, tuleks ainsaks kontrollstandardiks võtta nõuded, mis esitatakse klassifikatsiooni ja asjaomaste omandatud ohutustunnistuste alusel, mis saadi abstraktselt deklareeritud tegevuse alusel, või võib siiski arvestada ka tegevust, millega see laev tegelikult tegeleb?

Seega küsitakse Euroopa Kohtult, kas sadamariikide ametiasutustel on, ka viidatud rahvusvahelist standardit arvesse võttes, pädevus kontrollida mitte üksnes seda, kas laevavarustus ja pardaseadmed vastavad nõuetele, mis on ette nähtud lipuriigi väljastatud tunnistustes ja tulenevad laeva abstraktsest klassifikatsioonist, vaid ka pädevus hinnata nende tunnistuste ning laevavarustuse ja pardaseadmete vastavust, mis asuvad laeval ja on selle käsutuses konkreetse tegevuse tõttu, mis on klassifikatsioonitunnistuses viidatud tegevusest eraldiseisev ja erinev.

Samad kaalutlused peab esitama ka IMO resolutsiooni A.1138(31) – Procedures of Port State Control, 2019, mis võeti vastu 4. detsembril 2019, punkti 1.3.1 kohta, osas, milles see sätestab, et „Under the provisions of the relevant conventions set out in section 1.2 above, the Administration (i.e. the Government of the flag State) is responsible for promulgating laws and regulations and for taking all other steps which may be necessary to give the relevant conventions full and complete effect so as to ensure that, from the point of view of safety of life and pollution prevention, a ship is fit for the service for which it is intended and seafarers are qualified and fit for their duties.)“.

E.

Euroopa Kohtult küsitakse juhul, kui leiab kinnitust, et sadamariigil on pädevus hinnata tunnistuste valdamist ja nõuete ja/või eeskirjade järgimist tegevuse põhjal, milleks laev on tegelikult ette nähtud: