–

HB, esindaja: Rechtsanwalt C. Orgler,

–

Austria valitsus, esindajad: A. Posch, J. Schmoll ja F. Werni,

–

Tšehhi valitsus, esindajad: O. Serdula, M. Smolek ja J. Vláčil,

–

Saksamaa valitsus, esindajad: J. Möller ja A. Hoesch,

–

Euroopa Komisjon, esindajad: B.‑R. Killmann ja D. Recchia,

1

Eelotsusetaotlus käsitleb küsimust, kuidas tõlgendada Euroopa Parlamendi ja nõukogu 22. oktoobri 2008. aasta direktiivi 2008/94/EÜ töötajate kaitse kohta tööandja maksejõuetuse korral (ELT 2008, L 283, lk 36) artikli 9 lõiget 1.

2

Taotlus on esitatud IEF Service GmbH ja HB vahelises kohtuvaidluses, mille ese on viimasele maksejõuetushüvitise määramine tema tööandja maksejõuetuse tõttu rahuldamata töötasunõuete eest.

3

Direktiivi 2008/94 artikli 1 lõikes 1 on sätestatud:

„Käesolevat direktiivi kohaldatakse töötajate nõuete suhtes, mis tekivad töölepingutest või töösuhetest ja esitatakse tööandjate vastu, kes on maksejõuetud artikli 2 lõike 1 tähenduses.“

4

Direktiivi artikli 2 lõikes 1 on ette nähtud:

„Käesolevas direktiivis loetakse tööandja maksejõuetuks, kui liikmesriigi õigusnormidega sätestatud korras on tööandja maksejõuetuse tõttu esitatud taotlus ühismenetluse algatamiseks, mille käigus tööandja kaotab osaliselt või täielikult oma vara käsutamise õiguse, ja määratakse likvideerija või samasugust ülesannet täitev isik ning vastavalt nimetatud sätetele on pädev asutus:

5

Direktiivi artikli 3 esimese lõigus on sätestatud:

„Liikmesriigid võtavad vajalikud meetmed tagamaks, et garantiiasutused tagavad vastavalt artiklile 4 töötajate töölepingutest või töösuhetest tulenevate rahuldamata nõuete väljamaksmise, sealhulgas lahkumistoetuse töösuhte lõpetamise korral, kui siseriiklikud õigusaktid seda ette näevad.“

6

Sama direktiivi IV peatükki „Sätted riikidevaheliste olukordade kohta“ kuuluva artikli 9 lõikes 1 on sätestatud:

„Kui vähemalt kahes liikmesriigis tegutsev ettevõtja on maksejõuetu artikli 2 lõike 1 tähenduses, vastutab töötajate rahuldamata nõuete maksmise eest selle liikmesriigi asutus, kelle territooriumil nad töötavad või tavaliselt töötavad.“

7

Euroopa Parlamendi ja nõukogu 29. aprilli 2004. aasta määruse (EÜ) nr 883/2004 sotsiaalkindlustussüsteemide kooskõlastamise kohta (ELT 2004, L 166, lk 1; ELT eriväljaanne 05/05, lk 72), mida on muudetud Euroopa Parlamendi ja nõukogu 22. mai 2012. aasta määrusega (EL) nr 465/2012 (ELT 2012, L 149, lk 4) (edaspidi „määrus nr 883/2004“), artiklis 3 „Reguleerimisala“ on ette nähtud:

„Käesolevat määrust kohaldatakse kõigi õigusaktide suhtes, mis reguleerivad järgmisi sotsiaalkindlustusliike:

8

Määruse artikli 12 „Erieeskirjad“ lõikes 1 on sätestatud:

„Isiku suhtes, kes töötab liikmesriigis tööandja heaks, kes tavaliselt seal tegutseb, ning kelle tööandja lähetab teise liikmesriiki selle tööandja nimel tööd tegema, kohaldatakse jätkuvalt esimese liikmesriigi õigusakte, tingimusel et sellise töö eeldatav kestus ei ületa 24 kuud ning teda ei saadeta teist lähetatud isikut asendama.“

9

Määruse artikli 13 „Tegevus kahes või mitmes liikmesriigis“ lõikes 1 on ette nähtud:

„Isiku suhtes, kes tavaliselt töötab kahes või mitmes liikmesriigis, kohaldatakse õigusakte järgmiselt:

10

Euroopa Parlamendi ja nõukogu 16. septembri 2009. aasta määruse (EÜ) nr 987/2009, milles sätestatakse määruse (EÜ) nr 883/2004 (sotsiaalkindlustussüsteemide koordineerimise kohta) rakendamise kord (ELT 2009, L 284, lk 1), artikli 5 „Teises liikmesriigis välja antud dokumentide ja tõendusmaterjalide õiguslik jõud“ lõikes 1 on ette nähtud:

„Liikmesriigi asutuse väljastatud dokumente, mis näitavad isiku olukorda [määruse nr 883/2004] ja [käesoleva määruse] kohaldamise eesmärgil, ning tõendusmaterjale, mille alusel need dokumendid on välja antud, aktsepteeritakse teiste liikmesriikide asutustes niikaua, kuni need väljastanud liikmesriik ei ole neid tagasi võtnud või kehtetuks tunnistanud.“

11

Määruse artikli 19 „Teabe edastamine asjaomastele isikutele ja tööandjatele“ lõikes 2 on sätestatud:

„Selle liikmesriigi pädev asutus, kelle õigusakte [määruse nr 883/2004] II jaotise alusel kohaldatakse, esitab asjaomase isiku või tema tööandja taotlusel tõendi kõnealuste õigusaktide kohaldamise kohta ja märgib vajaduse korral, millise kuupäevani ja millistel tingimustel.“

12

Maksejõuetushüvitise tagamise seaduse (Insolvenz-Entgeltsicherungsgesetz; BGBl., 324/1977), mille viimane muudatus on BGBl. I, 218/2021 (edaspidi „IESG“), § 1 lõige 1 on sõnastatud järgmiselt:

„Õigus saada maksejõuetushüvitist on töötajatel, füüsilisest isikust ettevõtjatel üldise sotsiaalkindlustusseaduse [(Allgemeines Sozialversicherungsgesetz; BGBl., 189/1955; edaspidi „ASVG“)] § 4 lõike 4 tähenduses, kaugtöö tegijatel ja nende ülalpidamisel olnud isikutel ning nende õigusjärgsetel pärijatel (õigustatud isikud) lõike 2 alusel tagatud nõuete eest, kui nad on või on olnud töösuhtes (vaba töösuhe, lepinguline suhe) ja kui ASVG § 3 lõike 1 või lõike 2 punktide a–d kohaselt käsitatakse neid nii, et nad töötavad (töötasid) Austrias, ja tööandja (tellija) vara suhtes algatatakse Austrias menetlus maksejõuetusmääruse […] alusel.“

13

Viidatud seaduse § 12 lõikes 1 on sätestatud:

„Maksejõuetushüvitise fondi kulud kaetakse:

[…]

14

ASVG §‑s 3 on sätestatud:

„1.   Austrias töötavate isikutena käsitatakse töölepingu alusel töötajaid, kelle töötamise koht […] on Austrias, ja füüsilisest isikust ettevõtjaid, kui nende asukoht on Austrias.

2.   Austrias töötavate isikutena käsitatakse ka järgmisi isikuid:

15

Selle seaduse § 4 lõikes 1 on ette nähtud:

„Haigus-, õnnetusjuhtumi- ja pensionikindlustusega on käesoleva föderaalseaduse kohaselt (täielikult) kindlustatud, kui kõnealune töö ei ole §‑de 5 ja 6 alusel täieliku kindlustuse kohustusest välja arvatud ega § 7 kohaselt ainult osaliselt kindlustatud:

16

Alates 1. juulist 2017 töötas HB strateegilise äriarenduse direktorina S GmbH juures, kelle asukoht on Grazis (Austria). Äriühing osutab oma teenuseid ka Saksamaal ja on seal tööle võtnud vabakutselise müügiinseneri, kuid rohkem töötajaid tal ei ole.

17

HB töölepingus oli ette nähtud, et tema töö kese ja tavaline töökoht on Austrias. HB juhib kahte osakonda ja vastutab Grazis asuva kontori töötajate eest. Tegelikult töötas HB vaheldumisi ühe nädala Grazis asuvas kontoris ja ühe nädala oma kodus Saksamaal, kus on tema peamine elukoht.

18

HB‑l on tõend, mille on vastavalt määruse nr 987/2009 artikli 19 lõikele 2 välja andnud Saksamaa kindlustusasutus ja milles talle teatatakse, et Saksa sotsiaalkindlustusalased õigusaktid on tema suhtes kohaldatavad.

19

4. juunil 2019 algatati S‑i suhtes ajutise halduri kontrollitav saneerimismenetlus.

20

IEF Service esindab maksejõuetushüvitise fondi, see tähendab Austria garantiiasutust direktiivi 2008/94 tähenduses.

21

HB esitas maksejõuetushüvitise avalduse rahuldamata töötasunõuete eest kuni saneerimismenetluse algatamiseni. See taotlus esitati nii IEF Service’ile kui ka Saksamaa garantiiasutusele. Nagu nähtub eelotsusetaotlusest, ei ole menetluse tulemus Saksamaal veel teada.

22

Landesgericht für Zivilrechtssachen Graz (liidumaa tsiviilkohus Grazis, Austria) rahuldas HB hagi 14. oktoobri 2019. aasta kohtuotsusega.

23

IEF Service esitas selle kohtuotsuse peale apellatsioonkaebuse Oberlandesgericht Grazile (liidumaa kõrgeim kohus Grazis, Austria), kes jättis selle kohtuotsuse 18. juuni 2020. aasta otsusega muutmata.

24

Neil asjaoludel esitas IEF Service selle kohtuotsuse peale kassatsioonkaebuse Oberster Gerichtshofile (Austria kõrgeim üldkohus), kes on eelotsusetaotluse esitanud kohus.

25

See kohus leiab, et nagu nähtub 6. septembri 2018. aasta kohtuotsusest Alpenrind jt (C‑527/16, EU:C:2018:669), on kehtiv tõend A1, mille on määruse nr 987/2009 artikli 19 lõike 2 alusel väljastanud liikmesriigi pädev asutus, siduv mitte üksnes selle liikmesriigi asutustele, kus töötamine toimub, vaid ka selle liikmesriigi kohtutele.

26

Seega, kuigi HB sõlmis oma töölepingu Austrias ja töötas poole tööajast äriühingu S asukohas Austrias, vastab ta kohustusliku kindlustuse tingimustele oma elukohariigis, nimelt Saksamaal, ja käesoleval juhul tuleb kohaldada Saksa õigusnorme. Lisaks oleks nende õigusnormide kohaselt tal tõenäoliselt ka (vähemalt fiktiivne) töökoht Saksamaal.

27

Austria seadusandja on direktiivi 2008/94 sätted IESG § 1 lõikega 1 üle võtnud nii, et ta on näinud ette, et töötamisega Austria territooriumil on tegemist juhul, kui on olemas töösuhe ASVG § 3 lõike 1 või lõike 2 punktide a–d tähenduses. Sellega seoses on olemas kindlustuskohustus Austria territooriumil.

28

Oberster Gerichtshofi (kõrgeim üldkohus) kohtupraktika kohaselt puudub IESG § 1 lõike 1 kohane õigus maksejõuetushüvitisele, kui välismaal töötav töötaja ei ole oma tegevuse tõttu hõlmatud kindlustuskohustusega Austrias.

29

Käesoleval juhul, kus HB töötab ajaliselt sama kaua nii Austrias kui ka Saksamaal, kuid ta on kaetud Saksa sotsiaalkindlustusega, tekib küsimus, kas direktiivi 2008/94 artikkel 9, mis käsitleb piiriüleseid juhtumeid, on kohaldatav. Eelotsusetaotluse esitanud kohus leiab, et vastus sellele küsimusele sõltub sellest, kas asjaolu, et S osutab teenuseid Saksamaal, et on võetud tööle vabakutseline müügiinsener ja et HB töötab korrapäraselt Saksamaal asuvas kodukontoris, on piisav seotuse alus, eeldamaks tööandja „püsivat majandustegevust“ Saksamaal 16. oktoobri 2008. aasta kohtuotsuse Holmqvist (C‑310/07, EU:C:2008:573) ja 10. märtsi 2011. aasta kohtuotsuse Defossez (C‑477/09, EU:C:2011:134) tähenduses.

30

Juhul kui see nii on, tuleb – arvestades tööaja võrdset jaotust tegevuse sama sisu puhul ning HB elukoha ja kindlustuskohustuse kriteeriumide puhul – selgitada, millises riigis tegi ta „tavaliselt“ tööd direktiivi 2008/94 artikli 9 lõike 1 tähenduses, et oleks võimalik määrata selle alusel kindlaks liikmesriigi garantiiasutuse vastutus.

31

Eelotsusetaotluse esitanud kohus lisab, et isegi kui eeldada, et tingimata ei esine seost sissemaksete tegemise kohustuse ja garantiifondi sekkumise vahel (vt selle kohta 25. veebruari 2016. aasta kohtuotsus Stroumpoulis jt, C‑292/14, EU:C:2016:116, punkt 68), näib põhivabaduste eesmärgiga kooskõlas vältida topeltmaksustamist nende tööandjate puhul, kelle töötajad töötavad kahes liikmesriigis, kusjuures neile töötajatele on seetõttu tagatud sissemaksetest rahastatav maksejõuetushüvitis.

32

Neil asjaoludel otsustas Oberster Gerichtshof (kõrgeim üldkohus) menetluse peatada ja esitada Euroopa Kohtule järgmised eelotsuse küsimused:

Kui vastus esimesele küsimusele on jaatav:

Kui vastus teisele küsimusele on jaatav:

33

Esimese küsimusega soovib eelotsusetaotluse esitanud kohus sisuliselt teada, kas direktiivi 2008/94 artikli 9 lõiget 1 tuleb tõlgendada nii, et selleks, et teha kindlaks, millise liikmesriigi garantiiasutus vastutab töötajate rahuldamata nõuete tasumise eest, tuleb asuda seisukohale, et maksejõuetu tööandja tegutseb vähemalt kahes liikmesriigis selle sätte tähenduses, kui asjaomase töötaja töölepingus on ette nähtud, et tema töö kese ja tavaline töökoht on tööandja asukohaliikmesriigis, kuid et võrdse osa oma tööajast täidab ta oma ülesandeid sidevahendi abil teisest liikmesriigist, kus on tema peamine elukoht.

34

Sellele küsimusele vastamiseks olgu sissejuhatuseks märgitud, et vastavalt direktiivi 2008/94 artikli 3 esimesele lõigule võtavad liikmesriigid vajalikud meetmed tagamaks, et garantiiasutused tagavad vastavalt direktiivi artiklile 4 töötajate töölepingutest või töösuhetest tulenevate rahuldamata nõuete väljamaksmise, sealhulgas lahkumistoetuse töösuhte lõpetamise korral, kui riigisisesed õigusaktid seda ette näevad.

35

Direktiivi 2008/94 artikli 9 lõikes 1, mis käsitleb riikidevahelisi olukordi, on ette nähtud, et kui vähemalt kahes liikmesriigis tegutsev ettevõtja on maksejõuetu direktiivi artikli 2 lõike 1 tähenduses, vastutab töötajate rahuldamata nõuete maksmise eest selle liikmesriigi asutus, kelle territooriumil nad töötavad või tavaliselt töötavad.

36

Selleks et hinnata, kas niisugusel juhul, nagu on kirjeldatud käesoleva kohtuotsuse punktis 33, kuulub kohaldamisele direktiivi 2008/94 artikli 9 lõige 1, tuleb analüüsida, kas tööandja „[tegutseb] vähemalt kahes liikmesriigis“ selle sätte tähenduses.

37

Sellega seoses tuleb märkida, et kohtuasjas, milles tehti 16. oktoobri 2008. aasta kohtuotsus Holmqvist (C‑310/07, EU:C:2008:573), tuli Euroopa Kohtul tõlgendada nõukogu 20. oktoobri 1980. aasta direktiivi 80/987/EMÜ töötajate kaitset tööandja maksejõuetuse korral käsitlevate liikmesriikide õigusaktide ühtlustamise kohta (EÜT 1980, L 283, lk 23; ELT eriväljaanne 05/01, lk 217), mida on muudetud Euroopa Parlamendi ja nõukogu 23. septembri 2002. aasta direktiiviga 2002/74/EÜ (EÜT 2002, L 270, lk 10; ELT eriväljaanne 05/04, lk 261), artikli 8a lõiget 1, mille sisu on identne direktiivi 2008/94 lõike 9 lõikega 1.

38

Euroopa Kohus otsustas, et kuigi direktiivi 80/987, mida on muudetud direktiiviga 2002/74, artikli 8a lõige 1 ei näe ette rangeid seotuse tingimusi, vaid osutab filiaali või püsiva tegevuskoha kaudu tegutsemisest nõrgemale seosele, ei saa siiski järgida arutluskäiku, mille kohaselt selleks, et pidada ettevõtjat muus liikmesriigis tegutsevaks, piisab, kui töötaja töötab tööandja jaoks ükskõik mis kujul muus liikmesriigis ja kui see töö lähtub tööandja vajadusest ja juhistest (16. oktoobri 2008. aasta kohtuotsus Holmqvist, C‑310/07, EU:C:2008:573, punkt 29).

39

Selles sättes sisalduvat mõistet „tegevus“ tuleb tegelikult mõista kui viidet elementidele, mis osutavad teatavale püsivusele liikmesriigi territooriumil. Püsivus väljendub nimetatud territooriumil töötaja või töötajate kestvas töölevõtus (16. oktoobri 2008. aasta kohtuotsus Holmqvist, C‑310/07, EU:C:2008:573, punkt 30).

40

Arvestades piiriülese töö võimalikke erinevaid vorme ja võttes arvesse töötingimuste osas toimunud muudatusi ja telekommunikatsioonisektori edusamme, ei saa tõesti väita, et ettevõtjal peab ilmtingimata olema konkreetne infrastruktuur selleks, et kindlustada püsiv majandustegevus muus liikmesriigis kui riik, kus on tema asukoht. Nimelt on töösuhte erinevaid aspekte, eriti töötajale juhiste andmist ja tööandjale töötaja poolt aruannete edastamist ning töötasu ülekandeid, nüüd võimalik teostada sidevahendi abil (16. oktoobri 2008. aasta kohtuotsus Holmqvist, C‑310/07, EU:C:2008:573, punkt 32).

41

Samas selleks, et pidada ühes liikmesriigis asutatud ettevõtjat muus liikmesriigis tegutsevaks, peab tal siiski olema viimati nimetatud riigis püsiv majandustegevus, mida iseloomustab niisuguse tööjõu olemasolu, mis võimaldab tal seal tegutseda (16. oktoobri 2008. aasta kohtuotsus Holmqvist, C‑310/07, EU:C:2008:573, punkt 34).

42

Käesoleval juhul nähtub Euroopa Kohtu käsutuses oleva toimiku materjalidest, et kuigi HB tegi ajalise aspekti seisukohast tegelikult pool oma tööst oma elukohas Saksamaal, oli selle töö kese, mis seisnes kahe osakonna juhtimises ja Austrias asuva tööandja kontori töötajate eest vastutamises, vastavalt töölepingule ja tegelikult viimati nimetatud liikmesriigis.

43

Lisaks kinnitab asjaolu, et HB tööandjal ei olnud Saksamaal teisi töötajaid peale vabakutselise müügiinseneri, kellega tööandja selles liikmesriigis koostööd tegi, seda, et HB tegevus ei saanud olla seotud selle tööandja püsiva kohalolekuga nimetatud liikmesriigis.

44

Nendel asjaoludel tuleb tõdeda, et käesoleva kohtuotsuse punktides 38–41 viidatud kohtupraktikat arvestades ei tegutse selline tööandja nagu HB tööandja direktiivi 2008/94 artikli 9 lõike 1 tähenduses vähemalt kahes liikmesriigis.

45

Seda järeldust ei sea kahtluse alla asjaolu, et HB‑l on määruse nr 987/2009 artikli 19 lõike 2 kohaselt väljastatud tõend, mille kohaselt kehtivad tema suhtes Saksa õigusaktid. Nimelt, nagu märkis Euroopa Komisjon oma kirjalikes seisukohtades, kuigi on tõsi, nagu nähtub määruse nr 987/2009 artikli 5 lõikest 1, et sellel tõendil on siduv mõju seoses liikmesriigi sotsiaalkindlustusalastest õigusaktidest tulenevate kohustustega, mis on hõlmatud määrusega nr 883/2004 kehtestatud koordineerimisega, ei mõjuta see tõend kuidagi selle liikmesriigi kindlaksmääramist, kus HB peab vastavalt direktiivile 2008/94 esitama oma rahuldamata töötasunõuded.

46

Eeltoodud kaalutlusi arvestades tuleb esimesele küsimusele vasta, et direktiivi 2008/94 artikli 9 lõiget 1 tuleb tõlgendada nii, et selleks, et teha kindlaks, millise liikmesriigi garantiiasutus vastutab töötajate rahuldamata nõuete tasumise eest, tuleb asuda seisukohale, et maksejõuetu tööandja ei tegutse vähemalt kahes liikmesriigis selle sätte tähenduses, kui asjaomase töötaja töölepingus on ette nähtud, et tema töö kese ja tavaline töökoht on tööandja asukohaliikmesriigis, kuid et võrdse osa oma tööajast täidab ta oma ülesandeid sidevahendi abil teisest liikmesriigist, kus on tema peamine elukoht.

47

Arvestades esimesele küsimusele antud vastust, ei ole teisele ja kolmandale küsimusele vaja vastata.

48

Kuna põhikohtuasja poolte jaoks on käesolev menetlus eelotsusetaotluse esitanud kohtus poolelioleva asja üks staadium, otsustab kohtukulude jaotuse liikmesriigi kohus. Euroopa Kohtule märkuste esitamisega seotud kulusid, välja arvatud poolte kohtukulud, ei hüvitata.

Esitatud põhjendustest lähtudes Euroopa Kohus (seitsmes koda) otsustab:

Euroopa Parlamendi ja nõukogu 22. oktoobri 2008. aasta direktiivi 2008/94/EÜ töötajate kaitse kohta tööandja maksejõuetuse korral artikli 9 lõiget 1

tuleb tõlgendada nii, et

selleks, et teha kindlaks, millise liikmesriigi garantiiasutus vastutab töötajate rahuldamata nõuete tasumise eest, tuleb asuda seisukohale, et maksejõuetu tööandja ei tegutse vähemalt kahes liikmesriigis selle sätte tähenduses, kui asjaomase töötaja töölepingus on ette nähtud, et tema töö kese ja tavaline töökoht on tööandja asukohaliikmesriigis, kuid et võrdse osa oma tööajast täidab ta oma ülesandeid sidevahendi abil teisest liikmesriigist, kus on tema peamine elukoht.