–

Itaalia valitsus, esindaja: G. Palmieri, keda abistas avvocato dello Stato S. Faraci,

–

Ungari valitsus, esindajad: M. Z. Fehér ja R. Kissné Berta,

–

Austria valitsus, esindajad: A. Posch, J. Schmoll ja F. Werni,

–

Euroopa Komisjon, esindajad: G. Gattinara ja S. Grünheid,

1

Eelotsusetaotlusega palutakse tõlgendada nõukogu 13. juuni 2002. aasta raamotsuse 2002/584/JSK Euroopa vahistamismääruse ja liikmesriikidevahelise üleandmiskorra kohta (EÜT 2002, L 190, lk 1; ELT eriväljaanne 19/06, lk 34) artikli 1 lõiget 3 ja artikli 4 punkti 6 ning Euroopa Liidu põhiõiguste harta (edaspidi „harta“) artiklit 7.

2

Taotlus on esitatud O. G. suhtes vabadusekaotusliku karistuse täideviimiseks tehtud Euroopa vahistamismääruse täitmise menetluses.

3

Raamotsuse 2002/584 põhjenduses 6 on märgitud:

4

Raamotsuse artiklis 1 „Euroopa vahistamismääruse määratlus ja selle täitmise kohustus“ on ette nähtud:

„1.   Euroopa vahistamismäärus on liikmesriigi väljaantud kohtuotsus, et teine liikmesriik võtaks tagaotsitava vahi alla ja annaks ta üle kriminaalmenetluse raames kohtu alla andmise või vabadusekaotuse või vabadust piirava julgeolekumeetme täitmiseks.

2.   Liikmesriigid täidavad mis tahes Euroopa vahistamismääruse vastastikuse tunnustamise põhimõtte alusel ja vastavalt käesoleva raamotsuse sätetele.

3.   Käesolev raamotsus ei mõjuta kohustust austada põhiõigusi ja õiguse üldpõhimõtteid, mis on kirja pandud [ELL] artiklis 6.“

5

Raamotsuse artikli 4 „Euroopa vahistamismääruse täitamata jätmise vabatahtlikud alused“ punktis 6 on sätestatud:

„Vahistamismäärust täitev õigusasutus võib keelduda Euroopa vahistamismääruse täitmisest, kui:

[…]

6

Nõukogu 25. novembri 2003. aasta direktiivi 2003/109/EÜ pikaajalistest elanikest kolmandate riikide kodanike staatuse kohta (ELT 2004, L 16, lk 44; ELT eriväljaanne 19/06, lk 272) põhjenduses 12 on märgitud:

„Selleks et pikaajalised elanikud saaksid tõhusalt integreeruda ühiskonda, kus nad elavad, tuleb pikaajalisi elanikke kohelda võrdselt liikmesriigi kodanikega paljudes majanduslikes ja sotsiaalsetes küsimustes käesolevas direktiivis määratletud asjaomastel tingimustel.“

7

Direktiivi artiklis 12 on sätestatud:

„1.   Liikmesriik võib teha otsuse pikaajaline elanik välja saata üksnes siis, kui isik kujutab tegelikku ja piisavalt tõsist ohtu avalikule korrale ja julgeolekule.

2.   Lõikes 1 osutatud otsus ei või põhineda majanduslikel kaalutlustel.

3.   Enne kui liikmesriik teeb otsuse pikaajaline elanik välja saata, peab ta arvestama järgmiste teguritega:

[…]“.

8

Nõukogu 27. novembri 2008. aasta raamotsuse 2008/909/JSK vastastikuse tunnustamise põhimõtte kohaldamise kohta kriminaalasjades tehtud otsuste suhtes, millega määratakse vabadusekaotuslikud karistused või vabadust piiravad meetmed, nende Euroopa Liidus täideviimise eesmärgil (ELT 2008, L 327, lk 27) põhjendus 9 on sõnastatud järgmiselt:

„Karistuse täideviimine täidesaatvas riigis peaks suurendama süüdimõistetud isiku sotsiaalse rehabilitatsiooni võimalust. Veendumaks, et karistuse täideviimine täidesaatvas riigis hõlbustab süüdimõistetud isiku sotsiaalset rehabilitatsiooni, peaks väljaandjariigi pädev asutus võtma arvesse selliseid üksikasju nagu näiteks isiku sidemed täidesaatva riigiga, kas ta peab seda perekondlike, keeleliste, kultuuriliste, sotsiaalsete ja majanduslike sidemetega paigaks või on tal muid seoseid täidesaatva riigiga.“

9

Raamotsuse artikli 3 lõigetes 1–3 on sätestatud:

„1.   Käesoleva raamotsuse eesmärgiks on kehtestada eeskirjad, mille kohaselt liikmesriigil, selleks et hõlbustada süüdimõistetud isiku sotsiaalset rehabilitatsiooni, tuleb tunnustada kohtuotsust ja viia mõistetud karistus täide.

2.   Käesolevat raamotsust kohaldatakse juhul, kui süüdimõistetud isik on väljaandjariigis või täidesaatvas riigis.

3.   Raamotsust kohaldatakse ainult kohtuotsuste tunnustamise ja karistuste täideviimise suhtes käesoleva raamotsuse tähenduses. […]“.

10

Raamotsuse artiklis 25 „Euroopa vahistamismäärusele järgnevate karistuste täideviimine“ on sätestatud:

„Ilma et see piiraks raamotsuse [2002/584] kohaldamist, kohaldatakse käesoleva raamotsuse sätteid mutatis mutandis selles ulatuses, nagu see on kooskõlas kõnealuse raamotsuse sätetega, karistuste täideviimiseks juhtudel, kus liikmesriik võtab kohustuse viia karistus täide vastavalt kõnealuse raamotsuse artikli 4 lõikest 6 tulenevatel juhtudel või kui kõnealuse raamotsuse artikli 5 lõike 3 kohaselt toimides on ta kehtestanud tingimuse, et isik tuleb karistuse kandmiseks tuua tagasi asjaomasesse liikmesriiki süüdimõistetud isiku karistamatuse vältimiseks.“

11

Itaalia 22. aprilli 2005. aasta seaduse nr 69, mis käsitleb sätteid riigisisese õiguse kooskõlla viimiseks nõukogu 13. juuni 2002. aasta raamotsusega 2002/584/JSK Euroopa vahistamismääruse ja liikmesriikidevahelise üleandmiskorra kohta (legge n. 69 – Disposizioni per conformare il diritto interno alla decisione quadro 2002/584/GAI del Consiglio, del 13 giugno 2002, relativa al mandato d’arresto europeo e alle procedure di consegna tra Stati membri) (GURI nr 98, 29.4.2005), põhikohtuasja asjaoludele kohaldatavas redaktsioonis (edaspidi „2005. aasta seadus nr 69“) on artiklis 18 bis„Üleandmisest keeldumise vabatahtlikud alused“ ette nähtud, et Corte d’appello (apellatsioonikohus, Itaalia) võib välisriigi ametiasutuse taotletud üleandmisest keelduda, eelkõige „kui Euroopa vahistamismäärus on tehtud vabadusekaotusliku karistuse või vabadust piirava julgeolekumeetme täideviimiseks, kui tagaotsitav on Itaalia kodanik või Itaalia territooriumil seaduslikult ja tegelikult elav või viibiv Euroopa Liidu teise liikmesriigi kodanik, tingimusel et [Corte d’appello (apellatsioonikohus)] annab korralduse, et vabadusekaotuslik karistus või julgeolekumeede viiakse Itaalias täide vastavalt Itaalia õigusele“.

12

Judecătoria Brașov (Brașovi esimese astme kohus, Rumeenia) tegi 13. veebruaril 2012 Moldova kodaniku O. G. suhtes Euroopa vahistamismääruse vabadusekaotusliku karistuse täideviimiseks. Viimasele oli Rumeenias jõustunud kohtuotsusega mõistetud viieaastane vangistus maksupettuse eest ning tulumaksu ja käibemaksu tasumiseks ette nähtud summade omastamise eest, mille ta oli toime pannud piiratud vastutusega äriühingu juhatajana 2003. aasta septembrist kuni 2004. aasta aprillini.

13

Corte d’appello di Bologna (Bologna apellatsioonikohus, Itaalia) andis 7. juulil 2020 korralduse tagaotsitav vahistamismääruse teinud õigusasutusele üle anda. O. G. esitas kaebuse Corte suprema di cassazionele (Itaalia kassatsioonikohus), kes tühistas selle otsuse ja saatis kohtuasja uueks arutamiseks Corte d’appello di Bolognale (Bologna apellatsioonikohus, Itaalia) tagasi, paludes viimasel hinnata võimalust esitada küsimused 2005. aasta seaduse nr 69 artikli 18 bis kooskõla kohta põhiseadusega.

14

Olles tuvastanud, et O. G. kaitsja oli esitanud nõuetekohased tõendid O. G. perekondliku ja tööalase lõimumise kohta Itaalias, pöördus Corte d’appello di Bologna (Bologna apellatsioonikohus, Itaalia) käesolevas kohtuasjas eelotsusetaotluse esitanud kohtu, Corte costituzionale (Itaalia konstitutsioonikohus) poole küsimusega, kas kõnealune säte on põhiseadusega kooskõlas.

15

See kohus sedastab, et Corte d’appello di Bologna (Bologna apellatsioonikohus) märkis muu hulgas, et raamotsuse 2002/584 artikli 4 punktis 6 ette nähtud Euroopa vahistamismääruse täitmata jätmise vabatahtliku aluse eesmärk on tagada, et karistus aitaks tõepoolest kaasa taasühiskonnastamisele. See eeldab süüdimõistetu perekondlike ja sotsiaalsete sidemete säilitamist, et ta saaks pärast karistuse ärakandmist korralikult ühiskonda lõimuda. 2005. aasta seaduse nr 69 artikkel 18 bis kitsendab aga alusetult artikli 4 punkti 6 kohaldamisala, kuna võimalus keelduda üleandmisest vabadusekaotusliku karistuse või vabadust piirava julgeolekumeetme täideviimiseks tehtud Euroopa vahistamismääruse korral on piiratud üksnes Itaalia kodanike ja teiste liidu liikmesriikide kodanikega ning see ei kohaldu kolmandate riikide kodanikele, isegi juhul, kui viimased tõendavad, et neil on Itaalias tugevad majanduslikud, tööalased või emotsionaalsed sidemed. Kuna 2005. aasta seaduse nr 69 artikkel 18 bis kohustab Itaalias alaliselt elavaid kolmandate riikide kodanikke vabadusekaotusliku karistuse täideviimiseks välisriigile üle andma, siis on see vastuolus karistuse kasvatusliku eesmärgiga ning asjaomase isiku õigusega perekonnaelule, mis on sätestatud harta artiklis 7.

16

Eelotsusetaotluse esitanud kohus rõhutab lisaks, et Corte d’appello di Bologna (Bologna apellatsioonikohus) pidas põhjendamatuks riigisisestes õigusnormides ette nähtud erinevat kohtlemist kahe kolmanda riigi kodaniku vahel, mis seisneb selles, et üks kolmanda riigi kodanik, kes elab alaliselt Itaalias ja kelle suhtes on tehtud Euroopa vahistamismäärus vabadusekaotusliku karistuse või vabadust piirava julgeolekumeetme täideviimiseks, ei saa sellist karistust Itaalias kanda, samas kui teine kolmanda riigi kodanik, kes elab samuti alaliselt Itaalias, kuid kelle suhtes on tehtud vahistamismäärus kriminaalmenetluse jätkamiseks, võib seevastu kanda Itaalias karistust, mille vahistamismääruse teinud riik kohtuliku arutamise tulemusel mõistab.

17

Eelotsusetaotlusest nähtub, et Presidente del Consiglio dei ministri (ministrite nõukogu esimees, Itaalia), keda esindab ja kaitseb Avvocatura Generale dello Stato (Itaalia peaprokuratuur), astus põhikohtuasjas menetlusse ja palus tunnistada 2005. aasta seaduse nr 69 artikli 18 bis põhiseadusele vastavuse küsimused vastuvõetamatuks või kinnitada selle sätte õiguspärasus, väites eelkõige, et asjaomase isiku taasühiskonnastamise eesmärk ei saa piirata otsuste vastastikuse tunnustamise üldpõhimõtte ulatust, mis nõuab, et Euroopa vahistamismääruse täitmisest keeldumine on erand vahistamismääruse täitmise üldreeglist, ning et see säte ei riku mitut liidu esmase õiguse normi, mis kaitsevad liidu kodanikke kodakondsuse alusel diskrimineerimise eest. Ta märkis lisaks, et süüdimõistetu taasühiskonnastamine ei ole raamotsuse 2002/584 erieesmärk.

18

Corte costituzionale (konstitutsioonikohus) leiab eelotsusetaotluses, et enne kui kontrollida põhikohtuasjas kõne all olevate riigisiseste õigusnormide kooskõla Itaalia põhiseadusega, tuleb analüüsida, kas need õigusnormid on kooskõlas liidu õigusega ja eelkõige raamotsuse 2002/584 artikli 4 punktiga 6 koostoimes harta artikliga 7. Ta märgib, et Euroopa Kohtu praktikas on juba tunnistatud, et liikmesriikide õigusnormidega kehtestatud keeldumise aluste teatavad piirangud olid põhjendatud, kuna need aitasid kaasa nimetatud raamotsusega vabadusel, turvalisusel ja õigusel rajaneva ala toetuseks kehtestatud üleandmissüsteemi tugevdamisele.

19

Raamotsuse artikli 4 punkti 6 tuleb siiski tõlgendada kooskõlas ELL artiklis 6 tunnustatud põhiõiguste ja liidu õiguse aluspõhimõtetega, mille järgimine on iga liidu õigusakti kehtivuse tingimus. Seega ei saa Euroopa vahistamismääruse täitmine kaasa tuua asjaomase isiku põhiõiguste rikkumist.

20

Corte costituzionale (konstitutsioonikohus) tuletab samuti meelde, et Euroopa Kohtu praktika kohaselt ei või liikmesriigid sellistes täieliku ühtlustamise valdkondades nagu raamotsusega 2002/584 kehtestatud Euroopa vahistamismäärus seada liidu õiguse kohaldamist sõltuvusse põhiõiguste kaitse puhtalt riigisiseste standardite järgimisest, kui see võib kahjustada liidu õiguse esimust, ühtsust ja tõhusust. Ta rõhutab siiski, et ei ole kindel, kas liikmesriigil on õigus välistada täielikult ja automaatselt sellise sätte kohaldamine, millega võetakse üle raamotsuse artikli 4 punktis 6 ette nähtud täitmata jätmise vabatahtlik alus, kolmanda riigi kodaniku suhtes, kes elab või viibib seaduslikult ja tegelikult Itaalia territooriumil ja kelle suhtes on tehtud Euroopa vahistamismäärus vabadusekaotusliku karistuse või vabadust piirava julgeolekumeetme täideviimiseks, kuna Euroopa Kohtu praktikat arvestades ei saa selline kodanik tugineda kodakondsuse alusel diskrimineerimise keelu põhimõttele.

21

Lõpuks tuletab ta meelde, et liikmesriigis seaduslikult elava või viibiva kolmanda riigi kodaniku huvi, et teda ei rebitaks välja perekondlikust ja sotsiaalsest keskkonnast, on kaitstud liidu õigusega ning Roomas 4. novembril 1950 allkirjastatud Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooniga.

22

Neil asjaoludel otsustas Corte costituzionale (konstitutsioonikohus) menetluse peatada ja esitada Euroopa Kohtule järgmised eelotsuse küsimused:

23

Eelotsusetaotluse esitanud kohus palus, et käesolev eelotsusetaotlus lahendataks Euroopa Kohtu kodukorra artiklis 105 ette nähtud kiirendatud menetluses.

24

Mööndes küll, et O. G. suhtes, keda põhikohtuasjas käsitletav vahistamismäärus puudutab, ei ole rakendatud ühtegi vabadust piiravat meedet, väidab eelotsusetaotluse esitanud kohus esiteks, et käesolevas kohtuasjas kerkinud tõlgendamisküsimused puudutavad Euroopa vahistamismääruse mehhanismi keskseid aspekte, ja teiseks, et taotletud tõlgendusel võivad olla üldised tagajärjed nii asutustele, kes peavad Euroopa vahistamismääruse raames koostööd tegema, kui ka tagaotsitavate õigustele.

25

Kodukorra artikli 105 lõikes 1 on sätestatud, et kui kohtuasja laad nõuab asja lahendamist lühikese aja jooksul, võib Euroopa Kohtu president eelotsusetaotluse esitanud kohtu taotlusel või erandkorras omal algatusel otsustada, olles ettekandja-kohtuniku ja kohtujuristi ära kuulanud, lahendada eelotsusetaotluse kiirendatud menetluses.

26

Käesoleval juhul otsustas Euroopa Kohtu president 20. detsembril 2021 pärast ettekandja-kohtuniku ja kohtujuristi ärakuulamist jätta käesoleva kohtuotsuse punktis 23 nimetatud taotlus rahuldamata.

27

Nimelt tuleneb väljakujunenud kohtupraktikast, et kiirendatud menetluse kohaldamine ei sõltu mitte põhikohtuasja olemusest endast, vaid konkreetse kohtuasjaga seotud erandlikest asjaoludest, mis peavad tõendama, et nende küsimuste lahendamisega on erakordselt kiire (31. jaanuari 2023. aasta kohtuotsus Puig Gordi jt, C‑158/21, EU:C:2023:57, punkt 27).

28

Asjaolu, et kohtuasi puudutab raamotsusega 2002/584 kehtestatud üleandmismehhanismi üht või mitut olulist aspekti, ei ole aga põhjus, mis tekitaks erakorralise kiireloomulisuse, mis on siiski vajalik, et õigustada kiirendatud korras menetlemist. Sama kehtib ka asjaolu suhtes, et esitatud küsimused võivad mõjutada suurt arvu isikuid või õiguslikke olukordi (vt selle kohta 21. detsembri 2021. aasta kohtuotsus Randstad Italia, C‑497/20, EU:C:2021:1037, punkt 39).

29

Arvestades esitatud küsimuste laadi ja tähtsust, otsustas Euroopa Kohtu president siiski menetleda käesolevat kohtuasja kodukorra artikli 53 lõike 3 alusel eelisjärjekorras.

30

Esimese küsimusega soovib eelotsusetaotluse esitanud kohus sisuliselt teada, kas raamotsuse 2002/584 artikli 4 punkti 6 tuleb tõlgendada nii, et sellega on vastuolus liikmesriigi õigusnormid, millega on see säte üle võetud ja mis välistavad täielikult ja automaatselt selles sättes ette nähtud Euroopa vahistamismääruse täitmata jätmise vabatahtliku aluse kohaldamise iga kolmanda riigi kodaniku suhtes, kes viibib või elab selle liikmesriigi territooriumil, ilma et vahistamismäärust täitev õigusasutus saaks hinnata selle kodaniku seotust kõnealuse liikmesriigiga.

31

Kõigepealt tuleb meelde tuletada, et raamotsus 2002/584, mis püüab kuritegude toimepanemises süüdi mõistetute või kahtlustatavate üleandmise lihtsustatud ja tõhusa süsteemi sisseviimisega hõlbustada ja kiirendada õigusalast koostööd, et aidata saavutada eesmärki kujundada liit vabadusel, turvalisusel ja õigusel rajanevaks alaks, põhinedes suurel usaldusel, mis peab liikmesriikide vahel olema (vt selle kohta 18. aprilli 2023. aasta kohtuotsus E. D. L. (keeldumine haiguse tõttu), C‑699/21, EU:C:2023:295, punkt 32 ja seal viidatud kohtupraktika).

32

Raamotsusega reguleeritud valdkonnas on vastastikuse tunnustamise põhimõtet, mis raamotsuse põhjenduse 6 kohaselt kujutab endast kriminaalasjades tehtava õigusalase koostöö nurgakivi, väljendatud raamotsuse artikli 1 lõikes 2, mille kohaselt on liikmesriigid kohustatud mis tahes Euroopa vahistamismääruse täitma vastastikuse tunnustamise põhimõtte alusel ja vastavalt raamotsuse sätetele (vt selle kohta 18. aprilli 2023. aasta kohtuotsus E. D. L. (keeldumine haiguse tõttu), C‑699/21, EU:C:2023:295, punkt 33 ja seal viidatud kohtupraktika).

33

Sellest järeldub esiteks, et vahistamismäärust täitvad õigusasutused võivad keelduda Euroopa vahistamismääruse täitmisest üksnes põhjustel, mis tulenevad raamotsusest 2002/584, nagu seda on tõlgendanud Euroopa Kohus. Teiseks, kuivõrd üldreegliks on Euroopa vahistamismääruse täitmine, on täitmisest keeldumine erand, mida tuleb tõlgendada kitsalt (18. aprilli 2023. aasta kohtuotsus E. D. L. (keeldumine haiguse tõttu), C‑699/21, EU:C:2023:295, punkt 34 ja seal viidatud kohtupraktika).

34

Raamotsuse artiklis 3 on sätestatud Euroopa vahistamismääruse täitmata jätmise kohustuslikud alused ning artiklites 4 ja 4a selle täitmata jätmise vabatahtlikud alused (29. aprilli 2021. aasta kohtuotsus X (Euroopa vahistamismäärus – ne bis in idem), C‑665/20 PPU, EU:C:2021:339, punkt 40 ja seal viidatud kohtupraktika).

35

Raamotsuse 2002/584 artiklis 4 loetletud Euroopa vahistamismääruse täitmata jätmise vabatahtlike aluste kohta nähtub Euroopa Kohtu praktikast, et liikmesriikidel on raamotsuse riigisisesesse õigusesse ülevõtmisel kaalutlusruum. Seega on liikmesriigid vabad otsustama, kas võtta need alused oma riigisisesesse õigusesse üle või mitte. Ka võivad nad piirata olukordi, mil vahistamismäärust täitev õigusasutus võib keelduda Euroopa vahistamismäärust täitmast, lihtsustades seega tagaotsitavate üleandmist vastavalt raamotsuse artikli 1 lõikes 2 kehtestatud vastastikuse tunnustamise põhimõttele (29. aprilli 2021. aasta kohtuotsus X (Euroopa vahistamismäärus – ne bis in idem), C‑665/20 PPU, EU:C:2021:339, punkt 41 ja seal viidatud kohtupraktika).

36

Nii on see eelkõige raamotsuse 2002/584 artikli 4 punkti 6 puhul, mis sätestab Euroopa vahistamismääruse täitmata jätmise vabatahtliku aluse, mille kohaselt võib vahistamismäärust täitev õigusasutus keelduda Euroopa vahistamismääruse täitmisest, kui see on tehtud vabadusekaotusliku karistuse või vabadust piirava julgeolekumeetme täideviimiseks ja tagaotsitav viibib vahistamismäärust täitvas liikmesriigis või on selle kodanik või omab seal elukohta ning see riik kohustub karistuse või vabadust piirava julgeolekumeetme täide viima vastavalt oma riigisisesele õigusele.

37

Arvestades käesoleva kohtuotsuse punktis 35 selgitatud kaalutlusruumi, võivad liikmesriigid raamotsuse artikli 4 punkti 6 rakendamisel piirata raamotsuse artikli 1 lõikes 2 esitatud põhireegli tähenduses olukordi, mille puhul peab olema võimalik keelduda artikli 4 punkti 6 kohaldamisalasse kuuluva isiku üleandmisest (vt selle kohta 6. oktoobri 2009. aasta kohtuotsus Wolzenburg, C‑123/08, EU:C:2009:616, punkt 62 ja seal viidatud kohtupraktika).

38

Siiski ei saa kaalutlusruum, mis on liikmesriigil raamotsuse 2002/584 artikli 4 punktis 6 ette nähtud Euroopa vahistamismääruse täitmata jätmise vabatahtliku aluse ülevõtmisel, olla piiramatu.

39

Esimesena, kui liikmesriik otsustab selle Euroopa vahistamismääruse täitmata jätmise vabatahtliku aluse üle võtta, on ta raamotsuse artikli 1 lõike 3 kohaselt kohustatud järgima ELL artiklis 6 nimetatud põhiõigusi ja aluspõhimõtteid.

40

Nende aluspõhimõtete hulka kuulub ka harta artikliga 20 tagatud põhimõte, mille kohaselt kõik on seaduse ees võrdsed. Viimati nimetatud põhimõte on harta artikli 51 lõike 1 kohaselt liikmesriikidele kohustuslik, kui nad kohaldavad liidu õigust, millega on tegemist siis, kui nad võtavad üle raamotsuse 2002/584 artikli 4 punktis 6 ette nähtud Euroopa vahistamismääruse täitmata jätmise vabatahtliku aluse.

41

Erinevalt ELTL artikli 18 esimesest lõigust, mis ei ole mõeldud kohaldamiseks neis olukordades, kus väidetavalt koheldakse erinevalt liikmesriikide kodanikke ja kolmandate riikide kodanikke, ei näe aga harta artikkel 20 ette ühtki piirangut enda kohaldamisalale ja on seega kohaldatav kõigile liidu õigusega reguleeritud olukordadele (vt selle kohta 30. aprilli 2019. aasta arvamus 1/17(ELi ja Kanada majandus- ja kaubandusleping), EU:C:2019:341, punktid 169 ja 171 ning seal viidatud kohtupraktika).

42

Euroopa Kohtu väljakujunenud praktika kohaselt on harta artiklis 20 sätestatud võrdsus seaduse ees liidu õiguse üldpõhimõte, mille kohaselt ei tohi võrreldavaid olukordi kohelda erinevalt ning erinevaid olukordi ühtemoodi, välja arvatud siis, kui selline erinev kohtlemine on objektiivselt põhjendatud (vt selle kohta 2. septembri 2021. aasta kohtuotsus État belge (elamisõigus koduvägivalla korral), C‑930/19, EU:C:2021:657, punkt 57 ja seal viidatud kohtupraktika).

43

Nõuet, et olukorrad peavad olema võrreldavad selleks, et saaks otsustada võrdse kohtlemise põhimõtte rikkumise üle, tuleb hinnata selliselt, et võetakse arvesse kõik asjaolud, mis neid olukordi iseloomustavad, ja lähtutakse eelkõige kõnealuse eristamise kehtestanud riigisisese akti esemest ja eesmärgist, kusjuures arvestada tuleb selle valdkonna põhimõtteid ja eesmärke, kuhu käsitletav akt kuulub. Kui olukorrad ei ole võrreldavad, ei riku asjasse puutuvate olukordade erinev käsitlemine võrdsust seaduse ees, mis on kaitstud harta artikliga 20 (2. septembri 2021. aasta kohtuotsus État belge (elamisõigus koduvägivalla korral), C‑930/19, EU:C:2021:657, punkt 58 ja seal viidatud kohtupraktika).

44

Siinkohal tuleb hinnata, kas põhikohtuasjas kõne all olevate riigisiseste õigusnormide eset ja eesmärki arvestades on sellise kolmanda riigi kodaniku olukord, kelle suhtes on tehtud Euroopa vahistamismäärus vabadusekaotusliku karistuse või vabadust piirava julgeolekumeetme täideviimiseks ja kes viibib või elab vahistamismäärust täitvas liikmesriigis, võrreldav selle liikmesriigi kodaniku või mõne teise liikmesriigi kodaniku olukorraga, kes viibib või elab kõnealuses liikmesriigis ja kelle suhtes on tehtud selline määrus.

45

Eelotsusetaotlusest nähtub, et ühelt poolt Itaalia ja teiste liikmesriikide kodanike ning teiselt poolt kolmandate riikide kodanike erinev kohtlemine, mis tuleneb põhikohtuasjas kõne all olevatest riigisisestest õigusnormidest, kehtestati raamotsuse 2002/584 artikli 4 punkti 6 ülevõtmiseks, kuna Itaalia seadusandja leidis, et see säte puudutab üksnes vahistamismäärust täitva liikmesriigi kodanikke ja liidu kodanikke.

46

Nimetatud sätte sõnastusest tuleneb aga, et seal ei tehta mingit vahet selle alusel, kas isik, kelle suhtes on tehtud Euroopa vahistamismäärus ja kes ei ole vahistamismäärust täitva liikmesriigi kodanik, on mõne teise liikmesriigi kodanik või mitte. Selles sättes ette nähtud Euroopa vahistamismääruse täitmata jätmise vabatahtliku aluse kohaldamiseks peab seevastu olema täidetud kaks tingimust: esiteks, et tagaotsitav viibib vahistamismäärust täitvas liikmesriigis, on selle kodanik või omab seal elukohta, ning teiseks, et see riik kohustub vastavalt oma riigisisesele õigusele täide viima karistuse või vabadust piirava julgeolekumeetme, milleks Euroopa vahistamismäärus on tehtud.

47

Esimese tingimuse kohta on Euroopa Kohus juba sedastanud, et tagaotsitav „elab“ vahistamismäärust täitvas liikmesriigis juhul, kui seal on tema tegelik elukoht, ja ta „viibib“ seal, kui ta on pärast teatava kestusega stabiilset viibimist selles liikmesriigis loonud selle riigiga seosed, mis sarnanevad oma tugevuselt sidemetele, mida tekitab elukoht (vt selle kohta 5. septembri 2012. aasta kohtuotsus Lopes Da Silva Jorge, C‑42/11, EU:C:2012:517, punkt 43 ja seal viidatud kohtupraktika, ning 13. detsembri 2018. aasta kohtuotsus Sut, C‑514/17, EU:C:2018:1016, punkt 34 ja seal viidatud kohtupraktika). Siit järeldub, et esimest tingimust arvestades on kolmanda riigi kodanik, kelle suhtes on tehtud Euroopa vahistamismäärus ja kes viibib või elab vahistamismäärust täitvas liikmesriigis, võrreldavas olukorras selle liikmesriigi kodanikuga või mõne teise liikmesriigi kodanikuga, kes viibib või elab kõnealuses liikmesriigis ja kelle suhtes on tehtud Euroopa vahistamismäärus.

48

Teise tingimuse kohta tuleb märkida, et raamotsuse 2002/584 artikli 4 punkti 6 sõnastusest tuleneb, et iga keeldumine Euroopa vahistamismääruse täitmisest eeldab, et vahistamismäärust täitev liikmesriik võtaks tõelise kohustuse viia tagaotsitavale mõistetud vabadusekaotuslik karistus täide (13. detsembri 2018. aasta kohtuotsus Sut, C‑514/17, EU:C:2018:1016, punkt 35 ja seal viidatud kohtupraktika). Teine tingimus ei sisalda seega ühtegi asjaolu, mille alusel võiks teha vahet kolmanda riigi kodaniku ja liidu kodaniku olukorra vahel, kui mõlema suhtes on tehtud Euroopa vahistamismäärus vabadusekaotusliku karistuse või vabadust piirava julgeolekumeetme täideviimiseks, kui nad viibivad või elavad liikmesriigi territooriumil.

49

Kui vahistamismäärust täitev õigusasutus tuvastab, et käesoleva kohtuotsuse punktis 46 nimetatud kaks tingimust on täidetud, peab ta veel hindama, kas esineb õigustatud huvi, millega on põhjendatud vahistamismääruse teinud liikmesriigis mõistetud karistuse täitmine vahistamismäärust täitva liikmesriigi territooriumil. See hindamine võimaldab nimetatud asutusel võtta arvesse raamotsuse 2002/584 artikli 4 punkti 6 eesmärki, mis väljakujunenud kohtupraktika kohaselt on suurendada tagaotsitava taasühiskonnastamise tõenäosust pärast seda, kui viimane on talle mõistetud karistuse ära kandnud (13. detsembri 2018. aasta kohtuotsus Sut, C‑514/17, EU:C:2018:1016, punktid 33 ja 36 ning seal viidatud kohtupraktika). Liidu kodanikel ja kolmandate riikide kodanikel, kes vastavad käesoleva kohtuotsuse punktis 47 selgitatud esimesele tingimusele, võivad aga vahistamismäärust täitva õigusasutuse teostatava kontrolli kattevarjus olla võrreldavad taasühiskonnastamise võimalused, kui nad – juhul, kui nende suhtes on tehtud Euroopa vahistamismäärus vabadusekaotusliku karistuse või vabadust piirava julgeolekumeetme täideviimiseks – kannavad karistust või täidavad julgeolekumeedet vahistamismäärust täitvas liikmesriigis.

50

Siinkohal tuleneb raamotsuse 2002/584 artikli 4 punkti 6 sõnastusest ja eesmärgist, et ei saa eeldada, et kolmanda riigi kodanik, kelle suhtes on tehtud Euroopa vahistamismäärus ja kes viibib või elab vahistamismäärust täitvas liikmesriigis, on tingimata teistsuguses olukorras kui selle liikmesriigi kodanik või mõne teise liikmesriigi kodanik, kes viibib või elab selles liikmesriigis ja kelle suhtes on tehtud vahistamismäärus. Vastupidi, tuleb asuda seisukohale, et need isikud võivad olla selles sättes ette nähtud täitmata jätmise vabatahtliku aluse kohaldamisel võrreldavas olukorras, kui nad on teataval määral lõimunud vahistamismäärust täitvasse liikmesriiki.

51

Sellest järeldub, et harta artiklis 20 sätestatud põhimõttega, mille kohaselt kõik on seaduse ees võrdsed, ei saa pidada kooskõlas olevaks riigisiseseid õigusnorme, mille eesmärk on raamotsuse artikli 4 punkti 6 ülevõtmine, kui need kohtlevad erinevalt ühelt poolt oma riigi kodanikke ja teisi liidu kodanikke ning teiselt poolt kolmandate riikide kodanikke, keeldudes viimaste suhtes täielikult ja automaatselt selles sättes ette nähtud Euroopa vahistamismääruse täitmata jätmise vabatahtliku aluse kohaldamisest, isegi kui need kolmandate riikide kodanikud viibivad või elavad selle liikmesriigi territooriumil ja ilma et võetaks arvesse kolmandate riikide kodanike nimetatud liikmesriigi ühiskonda lõimumise astet. Nimelt ei saa asuda seisukohale, et selline erinev kohtlemine võib olla objektiivselt põhjendatud käesoleva kohtuotsuse punktis 42 viidatud kohtupraktika tähenduses.

52

Seevastu ei takista miski seda, kui raamotsuse 2002/584 artikli 4 punkti 6 riigisisesesse õigusesse üle võttes seab liikmesriik kolmandate riikide kodanike puhul, kelle suhtes on tehtud Euroopa vahistamismäärus, tingimuseks, et nad jäävad selles sättes ette nähtud Euroopa vahistamismääruse täitmata jätmise vabatahtliku aluse kohaldamisalasse üksnes siis, kui see kodanik on nimetatud liikmesriigis pidevalt elanud või seal viibinud teatud minimaalse ajavahemiku (vt analoogia alusel 6. oktoobri 2009. aasta kohtuotsus Wolzenburg, C‑123/08, EU:C:2009:616, punkt 74), eeldusel et selline tingimus ei lähe kaugemale sellest, mis on vajalik, et tagada, et tagaotsitav oleks teatud määral lõimunud vahistamismäärust täitvasse liikmesriiki.

53

Teisena ei tohiks raamotsuse 2002/584 artikli 4 punkti 6 ülevõtmine kaasa tuua seda, et vahistamismäärust täitev õigusasutus jääb ilma vajalikust kaalutusruumist, et otsustada, kas käesoleva kohtuotsuse punktis 49 mainitud taasühiskonnastamise eesmärki arvestades tuleb keelduda Euroopa vahistamismääruse täitmisest.

54

Sellega seoses, nagu on meenutatud käesoleva kohtuotsuse punktides 46–49, on Euroopa Kohus juba otsustanud, et selleks, et teada saada, kas vahistamismäärust täitev õigusasutus võib konkreetses olukorras keelduda Euroopa vahistamismääruse täitmisest, peab viimane kõigepealt kindlaks tegema, kas tagaotsitav, kui ta ei ole vahistamismäärust täitva liikmesriigi kodanik, viibib või elab selles riigis raamotsuse 2002/584 artikli 4 punkti 6 tähenduses, nagu see on riigisisesesse õigusesse üle võetud, ja kas ta on seega raamotsuse kohaldamisalaga hõlmatud. Seejärel ja ainult siis, kui vahistamismäärust täitev õigusasutus tuvastab, et see isik kuulub nimetatud kohaldamisalasse, peab tal olema võimalik hinnata, kas esineb õigustatud huvi, millega saab põhjendada vahistamismääruse teinud liikmesriigis mõistetud karistuse või vabadust piirava julgeolekumeetme täideviimist vahistamismäärust täitva liikmesriigi territooriumil (vt selle kohta 17. juuli 2008. aasta kohtuotsus Kozłowski, C‑66/08, EU:C:2008:437, punkt 44).

55

Käesoleval juhul nähtub eelotsusetaotlusest, et 2005. aasta seaduse nr 69 artikkel 18 bis, millega võetakse Itaalia õigusesse üle raamotsuse 2002/584 artikli 4 punkt 6, piirab viimati nimetatud sättes ette nähtud Euroopa vahistamismääruse täitmata jätmise vabatahtliku aluse kohaldamist üksnes Itaalia ja teiste liikmesriikide kodanikega. Seega on kolmandate riikide kodanike suhtes see alus täielikult ja automaatselt välistatud, ilma et vahistamismäärust täitvale õigusasutusele jäetaks selles osas mingit kaalutlusruumi, samas kui artikli 4 punkt 6 ei piira selle aluse kohaldamisala üksnes liidu kodanikega.

56

Seega, kui isik, kelle suhtes on tehtud Euroopa vahistamismäärus vabadusekaotusliku karistuse või vabadust piirava julgeolekumeetme täideviimiseks, on kolmanda riigi kodanik, võtavad sellised riigisisesed õigusnormid vahistamismäärust täitvalt õigusasutuselt pädevuse hinnata iga juhtumi konkreetseid asjaolusid arvesse võttes, kas selle isiku seotus vahistamismäärust täitva liikmesriigiga on piisav, et saavutada selles sättes ette nähtud taasühiskonnastamise eesmärk paremini, kui isik kannab oma karistust selles liikmesriigis, mistõttu need õigusnormid kahjustavad seega seda eesmärki.

57

Sellest järeldub, et ka sel põhjusel on need riigisisesed õigusnormid, mille eesmärk on raamotsuse 2002/584 artikli 4 punkt 6 üle võtta, selle sättega vastuolus.

58

Kõiki eeltoodud kaalutlusi arvestades tuleb esimesele küsimusele vastata, et raamotsuse 2002/584 artikli 4 punkti 6 koostoimes harta artiklis 20 sätestatud põhimõttega, mille kohaselt kõik on seaduse ees võrdsed, tuleb tõlgendada nii, et sellega on vastuolus liikmesriigi õigusnormid, millega on artikli 4 punkt 6 üle võetud ja mis välistavad täielikult ja automaatselt selles sättes ette nähtud Euroopa vahistamismääruse täitmata jätmise vabatahtliku aluse kohaldamise iga kolmanda riigi kodaniku suhtes, kes viibib või elab selle liikmesriigi territooriumil, ilma et vahistamismäärust täitev õigusasutus saaks hinnata selle kodaniku seotust kõnealuse liikmesriigiga.

59

Teise küsimusega palub eelotsusetaotluse esitanud kohus sisuliselt selgitada, kas raamotsuse 2002/584 artikli 4 punkti 6 tuleb tõlgendada nii, et hindamaks, kas vahistamismäärust täitva liikmesriigi territooriumil viibiva või elava kolmanda riigi kodaniku suhtes tehtud Euroopa vahistamismääruse täitmisest tuleb keelduda, peab vahistamismäärust täitev õigusasutus hindama asjaolusid, mis võivad näidata, et selle isiku ja vahistamismäärust täitva liikmesriigi vahel on selline seotus, mis tõendab, et ta on sellesse riiki piisavalt lõimunud, ning kui vastus on jaatav, siis millised need asjaolud on.

60

Vastavalt käesoleva kohtuotsuse punktis 49 märgitule peab vahistamismäärust täitev õigusasutus juhul, kui ta tuvastab, et raamotsuse 2002/584 artikli 4 punktis 6 sätestatud kaks tingimust on täidetud, veel hindama, kas esineb õigustatud huvi, millega saab põhjendada vahistamismääruse teinud liikmesriigis mõistetud karistuse või vabadust piirava julgeolekumeetme täideviimist vahistamismäärust täitva liikmesriigi territooriumil.

61

Seega peab vahistamismäärust täitev õigusasutus andma üldise hinnangu kõigile tagaotsitava olukorda iseloomustavatele konkreetsetele asjaoludele, mis võivad näidata, et selle isiku ja vahistamismäärust täitva liikmesriigi vahel on selline seotus, mis võimaldab tuvastada, et see isik on sellesse riiki piisavalt lõimunud ning et seega aitab talle vahistamismääruse teinud liikmesriigis mõistetud vabadusekaotusliku karistuse või vabadust piirava julgeolekumeetme täideviimine vahistamismäärust täitvas liikmesriigis kaasa artikli 4 punktiga 6 taotletava taasühiskonnastamise eesmärgi saavutamisele (vt selle kohta 5. septembri 2012. aasta kohtuotsus Lopes Da Silva Jorge, C‑42/11, EU:C:2012:517, punkt 43).

62

Sellega seoses on Euroopa Kohus juba otsustanud, et muu hulgas tuleb arvesse võtta raamotsust 2008/909 (vt selle kohta 11. märtsi 2020. aasta kohtuotsus SF (Euroopa vahistamismäärus – vahistamismäärust täitvasse riiki tagasitoomise tagatis), C‑314/18, EU:C:2020:191). Eelkõige on selle raamotsuse põhjenduses 9 esitatud näitlik loetelu asjaoludest, mis võimaldavad õigusasutusel veenduda, et karistuse täideviimine vahistamismäärust täitvas liikmesriigis hõlbustab süüdimõistetu taasühiskonnastamist. Nende asjaolude hulka kuuluvad sisuliselt isiku seotus vahistamismäärust täitva liikmesriigiga ning asjaolu, et see liikmesriik on tema pereelu ja huvide kese, arvestades eelkõige tema perekondlikke, keelelisi, kultuurilisi, sotsiaalseid või ka majanduslikke sidemeid selle riigiga.

63

Kuna raamotsuse 2002/584 artikli 4 punkti 6 eesmärk on identne viidatud põhjenduses mainitud eesmärgiga, mida taotletakse raamotsuse 2008/909 artikliga 25, mis viitab artikli 4 punktis 6 ette nähtud täitmata jätmise vabatahtlikule alusele, on need asjaolud asjakohased ka üldise hinnangu andmisel, mille vahistamismäärust täitev õigusasutus peab selle aluse kohaldamisel läbi viima.

64

Eelkõige siis, kui tagaotsitava pereelu ja huvide kese on vahistamismäärust täitvas liikmesriigis, tuleb arvesse võtta asjaolu, et selle isiku taasühiskonnastamine pärast karistuse ära kandmist selles riigis on lihtsam seetõttu, et ta saab oma perekonna ja lähedastega regulaarselt ja tihedalt suhelda.

65

Kui tagaotsitav on kolmanda riigi kodanik, tuleb arvesse võtta ka seda, milline on kõnealuse isiku viibimise laad, kestus ja tingimused vahistamismäärust täitvas liikmesriigis.

66

Sellega seoses on Euroopa Kohus otsustanud, et neid asjaolusid võib arvesse võtta juba raamotsuse 2002/584 artikli 4 punktis 6 sätestatud esimese tingimuse analüüsimisel, mida on nimetatud eelkõige käesoleva kohtuotsuse punktis 47. Vahistamismäärust täitev õigusasutus peab nimelt selleks, et teha kindlaks, kas tagaotsitava isiku ja vahistamismäärust täitva liikmesriigi vahel on konkreetsel juhtumil selline seotus, mis võimaldaks tuvastada, et see isik viibib või elab selles riigis artikli 4 punkti 6 tähenduses, andma üldhinnangu mitmele selle isiku olukorda iseloomustavale objektiivsele asjaolule, mille hulka kuuluvad eelkõige tagaotsitava kõnealuses riigis viibimise kestus, laad ja tingimused ning tema perekondlikud ja majanduslikud sidemed selle riigiga (5. septembri 2012. aasta kohtuotsus Lopes Da Silva Jorge, C‑42/11, EU:C:2012:517, punkt 43 ja seal viidatud kohtupraktika).

67

Nimetatud asjaolud on ka osa nendest, mis võivad tõendada õigustatud huvi olemasolu vahistamismääruse teinud liikmesriigis mõistetud karistuse või vabadust piirava julgeolekumeetme täideviimiseks vahistamismäärust täitva liikmesriigi territooriumil. Sellest järeldub, et raamotsuse 2002/584 artikli 4 punktis 6 ette nähtud üleandmise erandi kontrollimise hilisemas etapis võib vahistamismäärust täitev õigusasutus neid asjaolusid uuesti arvesse võtta, eelkõige juhul, kui asjaomase isiku viibimine vahistamismäärust täitvas liikmesriigis tuleneb pikaajalistest elanikest kolmandate riikide kodanike staatusest, mis on ette nähtud direktiivis 2003/109. Nimelt kujutab selline staatus endast direktiivi põhjenduse 12 kohaselt tõelist vahendit lõimumiseks ühiskonda, kuhu pikaajaline elanik on elama asunud, ning on seega selge märk sellest, et tagaotsitava sidemed vahistamismäärust täitva liikmesriigiga on piisavad Euroopa vahistamismääruse täitmisest keeldumise põhjendamiseks.

68

Kõiki eeltoodud kaalutlusi arvestades tuleb teisele küsimusele vastata, et raamotsuse 2002/584 artikli 4 punkti 6 tuleb tõlgendada nii, et hindamaks, kas vahistamismäärust täitva liikmesriigi territooriumil viibiva või elava kolmanda riigi kodaniku suhtes tehtud Euroopa vahistamismääruse täitmisest tuleb keelduda, peab vahistamismäärust täitev õigusasutus andma üldhinnangu kõigile selle kodaniku olukorda iseloomustavatele konkreetsetele asjaoludele, mis võivad näidata, et tema ja vahistamismäärust täitva liikmesriigi vahel on selline seotus, mis tõendab, et ta on sellesse riiki piisavalt lõimunud ning et seega aitab talle vahistamismääruse teinud liikmesriigis mõistetud vabadusekaotusliku karistuse või vabadust piirava julgeolekumeetme täideviimine selles riigis suurendada tema taasühiskonnastamise tõenäosust pärast seda, kui see karistus on ära kantud või vabadust piirav meede on täidetud. Nende asjaolude hulka kuuluvad kolmanda riigi kodaniku perekondlikud, keelelised, kultuurilised, sotsiaalsed või majanduslikud sidemed vahistamismäärust täitva liikmesriigiga ning tema selles liikmesriigis viibimise laad, kestus ja tingimused.

69

Kuna põhikohtuasja poolte jaoks on käesolev menetlus eelotsusetaotluse esitanud kohtus pooleli oleva asja üks staadium, otsustab kohtukulude jaotuse liikmesriigi kohus. Euroopa Kohtule seisukohtade esitamisega seotud kulusid, välja arvatud poolte kohtukulud, ei hüvitata.

Esitatud põhjendustest lähtudes Euroopa Kohus (suurkoda) otsustab: