–

E. ja S., esindaja: advocaat M. F. Wijngaarden,

–

Madalmaade valitsus, esindajad: M. K. Bulterman ja A. Hanje,

–

Austria valitsus, esindajad: J. Schmoll ja V. Strasser,

–

Euroopa Komisjon, esindajad: L. Grønfeldt ja W. Wils, hiljem W. Wils,

1

Eelotsusetaotlus puudutab küsimust, kuidas tõlgendada Euroopa Parlamendi ja nõukogu 26. juuni 2013. aasta määruse (EL) nr 604/2013, millega kehtestatakse kriteeriumid ja mehhanismid selle liikmesriigi määramiseks, kes vastutab mõnes liikmesriigis kolmanda riigi kodaniku või kodakondsuseta isiku esitatud rahvusvahelise kaitse taotluse läbivaatamise eest (ELT 2013, L 180, lk 31; edaspidi „Dublini III määrus“), artikli 2 punkti l.

2

Taotlus on esitatud Staatssecretaris van Justitie en Veiligheidi (justiits- ja julgeolekuküsimuste riigisekretär, Madalmaad) (edaspidi „riigisekretär“) ning E. ja S‑i, kes tegutsevad nii enda kui ka oma alaealiste laste nimel, vahelises kohtuvaidluses, mis puudutab nende rahvusvahelise kaitse taotluste rahuldamata jätmist.

3

Viinis 18. aprillil 1961 sõlmitud ja 24. aprillil 1964 jõustunud diplomaatiliste suhete Viini konventsiooni (United Nations Treaty Series, 500. kd, lk 95; edaspidi „Viini konventsioon“) artiklis 2 on ette nähtud:

„Riigid loovad diplomaatilisi suhteid ning alalisi diplomaatilisi esindusi vastastikusel nõusolekul.“

4

Selle konventsiooni artiklis 4 on sätestatud:

„1.   Lähetajariik peab veenduma, et asukohariik on lähetajariigi esinduse juhiks nimetatud isikule andnud oma nõusoleku (agrément).

2.   Asukohariik ei ole kohustatud nõusolekust keeldumist lähetajariigile põhjendama.“

5

Konventsiooni artikli 5 lõige 1 on sõnastatud järgmiselt:

„Lähetajariik võib pärast asjaomastele asukohariikidele teatamist akrediteerida esinduse juhi või diplomaatilise personali hulka kuuluva töötaja mitmesse riiki, kui ükski asukohariik ei ole esitanud sellele selgesõnalist vastuväidet.“

6

Konventsiooni artiklis 9 on ette nähtud:

„1.   Asukohariik võib igal ajal ilma oma otsust põhjendamata teatada lähetajariigile, et esinduse juht või esinduse diplomaatilise personali hulka kuuluv töötaja on persona non grata või et esinduse personali hulka kuuluv töötaja on vastuvõetamatu. Sel juhul kutsub lähetajariik asjaomase isiku tagasi või lõpetab tema volitused esinduses. Isiku võib kuulutada non grata’ks või vastuvõetamatuks enne tema saabumist asukohariiki.

2.   Kui lähetajariik keeldub täitmast lõikes 1 nimetatud kohustusi või ei täida neid mõistliku aja jooksul, võib asukohariik keelduda tunnustamast isikut esinduse töötajana.“

7

Viini konventsiooni artikli 10 lõige 1 on sõnastatud järgmiselt:

„Asukohariigi välisministeeriumile või kokkuleppe korral mõnele teisele ministeeriumile teatatakse:

[…]“.

8

Dublini III määruse põhjendustes 4 ja 5 on ette nähtud:

9

Määruse artiklis 2 „Mõisted“ on sätestatud:

„Käesolevas määruses kasutatakse järgmisi mõisteid:

[…]

[…]

[…]“.

10

Selle määruse III peatükis „Vastutava liikmesriigi määramise kriteeriumid“ asuvad määruse artiklid 7–15. Määruse artikli 7 „Kriteeriumide tähtsusjärjestus“ lõikes 1 on sätestatud:

„Vastutava liikmesriigi määramise kriteeriume kohaldatakse käesolevas peatükis esitatud järjestuses.“

11

Dublini III määruse artikli 12 „Elamisloa või viisa väljaandmine“ lõikes 1 on ette nähtud:

„Kui taotlejal on kehtiv elamisluba, vastutab rahvusvahelise kaitse taotluse läbivaatamise eest elamisloa välja andnud liikmesriik.“

12

Selle määruse artikli 21 „Vastuvõtmispalve esitamine“ lõike 1 esimeses lõigus on sätestatud:

„Kui liikmesriik, kellele on esitatud rahvusvahelise kaitse taotlus, leiab, et taotluse läbivaatamise eest vastutab mõni muu liikmesriik, võib ta võimalikult kiiresti ja igal juhul kolme kuu jooksul pärast taotluse esitamist artikli 20 lõikes 2 määratletud tähenduses paluda sellisel muul liikmesriigil taotleja vastu võtta.“

13

Määruse artikli 29 „Menetlused ja tähtajad“ lõike 1 esimeses lõigus on sätestatud:

„Palve esitanud liikmesriik annab taotleja või muu artikli 18 lõike 1 punktis c või d osutatud isiku pärast asjaomaste liikmesriikide omavahelist nõupidamist vastutavale liikmesriigile üle kooskõlas oma riigi õigusega esimesel võimalusel ja hiljemalt kuue kuu jooksul ajast, mil teine liikmesriik rahuldas vastuvõtmis- või tagasivõtmispalve või tehti lõplik otsus vaidlustamise või uuesti läbi vaatamise suhtes, kui sellel oli peatav toime vastavalt artikli 27 lõikele 3.“

14

E., S. ja nende alaealised lapsed on kolmanda riigi kodanikud. Isa oli oma riigi diplomaatilise esinduse töötaja liikmesriigis X ning elas koos abikaasa ja lastega selle liikmesriigi territooriumil. Selle liikmesriigi välisministeerium väljastas neile seal elamise ajal diplomaatilised isikutunnistused.

15

Pärast liikmesriigist X lahkumist esitasid E. ja S. Madalmaades rahvusvahelise kaitse taotlused.

16

Riigisekretär leidis 31. juulil 2019, et Dublini III määruse artikli 12 lõike 1 kohaselt vastutab liikmesriik X nende taotluste läbivaatamise eest, sest selle liikmesriigi asutuste väljastatud diplomaatilised isikutunnistused on elamisload. See liikmesriik rahuldas vastuvõtmispalved 25. septembril 2019.

17

Riigisekretär jättis 29. jaanuari 2020. aasta otsustega E. ja S‑i esitatud rahvusvahelise kaitse taotlused läbi vaatamata, põhjendades seda sellega, et liikmesriik X vastutab nende läbivaatamise eest.

18

E. ja S. esitasid nende otsuste peale kaebused rechtbank Den Haagile (Haagi esimese astme kohus, Madalmaad). Nad põhjendasid oma kaebusi väitega, et liikmesriik X ei vastuta nende taotluste läbivaatamise eest, sest selle liikmesriigi asutused ei ole neile kunagi elamisluba välja andnud. Neil oli oma diplomaatilise staatuse alusel riigis elamise õigus, mis tulenes otseselt Viini konventsioonist.

19

Rechtbank Den Haag (Haagi esimese astme kohus) rahuldas kaebused 20. märtsi 2020. aasta kohtuotsusega, sest tema hinnangul riigisekretär eksis, kui leidis, et rahvusvahelise kaitse taotluste läbivaatamise eest vastutab liikmesriik X. See kohus rõhutas, et liikmesriigi asutuste välja antud diplomaatilised isikutunnistused ei ole elamisload, sest E‑l ja S‑il oli juba Viini konventsiooni alusel selles liikmesriigis elamise õigus.

20

Riigisekretär esitas eelotsusetaotluse esitanud kohtule, Raad van Statele (Madalmaade kõrgeima halduskohtuna tegutsev riiginõukogu), selle kohtuotsuse peale kaebuse, väites, et diplomaatilised isikutunnistused, mille liikmesriik X andis välja E‑le ja S‑ile, kuuluvad mõiste „elamisluba“ alla Dublini III määruse artikli 2 punkti l tähenduses.

21

Raad van State (kõrgeima halduskohtuna tegutsev riiginõukogu) täpsustab, et vaidlust ei ole selles, et liikmesriigi X asutused andsid E‑le ja S‑ile välja diplomaatilised isikutunnistused ning et need olid endiselt kehtivad, kui isikud Madalmaades rahvusvahelise kaitse taotlused esitasid. Peale selle andis liikmesriik X need diplomaatilised isikutunnistused välja Viini konventsioonist tulenevalt, sest Madalmaade Kuningriik ja liikmesriik X on selle konventsiooni osalised.

22

Eelotsusetaotluse esitanud kohus leiab, et E. ja S‑i esitatud rahvusvahelise kaitse taotluste läbivaatamise eest vastutava liikmesriigi määramine eeldab seda, et vastataks küsimusele, kas diplomaatiline isikutunnistus, mille liikmesriik on Viini konventsiooni alusel välja andnud, on elamisluba Dublini III määruse artikli 2 punkti l tähenduses.

23

Vastust sellele küsimusele ei saa aga tuletada otseselt ei sellest sättest, selle määrusega kehtestatud süsteemist ega ka rahvusvahelise avaliku õiguse asjakohastest normidest. Lisaks ei too seda määrust käsitlev Euroopa Kohtu praktika rohkem selgust ja näib, et liikmesriikide praktika on selles küsimuses erinev.

24

Neil asjaoludel otsustas Raad van State (kõrgeima halduskohtuna tegutsev riiginõukogu) menetluse peatada ja esitada Euroopa Kohtule järgmise eelotsuse küsimuse:

„Kas [Dublini III] määruse artikli 2 punkti l tuleb tõlgendada nii, et liikmesriigi poolt [Viini konventsiooni alusel] välja antud diplomaatiline isikutunnistus on elamisluba nimetatud sätte tähenduses?“

25

Austria valitsus seab käesoleva eelotsusetaotluse vastuvõetavuse kahtluse alla, sest palutud Dublini III määruse tõlgendust ei ole põhikohtuasja lahendamiseks tegelikult vaja. Käesoleval juhul vastutab nimelt Madalmaade Kuningriik kõnealuste rahvusvahelise kaitse taotluste läbivaatamise eest, sest kuigi liikmesriik X rahuldas põhikohtuasja vastustajate vastuvõtmispalved, ei oleks taotlejaid selle määruse artikli 29 lõikes 1 ette nähtud kuue kuu jooksul viimati nimetatud liikmesriigile üle antud.

26

Sellega seoses tuleb meelde tuletada, et Euroopa Kohtu väljakujunenud praktika kohaselt saab ainult liikmesriigi kohus, kelle lahendada on vaidlus ja kes vastutab langetatava kohtuotsuse eest, kohtuasja eripära arvestades hinnata nii eelotsuse vajalikkust oma otsuse tegemiseks kui ka Euroopa Kohtule esitatavate küsimuste asjakohasust. Järelikult, kui esitatud küsimused puudutavad liidu õigusnormi tõlgendust, on Euroopa Kohus üldjuhul kohustatud otsuse tegema (12. jaanuari 2023. aasta kohtuotsus DOBELES HES, C‑702/20 ja C‑17/21, EU:C:2023:1, punkt 46 ning seal viidatud kohtupraktika).

27

Seega kehtib eeldus, et liidu õigust puudutavad küsimused on asjakohased. Euroopa Kohus võib keelduda liikmesriigi kohtu esitatud eelotsuse küsimusele vastamast vaid siis, kui on ilmne, et taotletud liidu õigusnormi tõlgendusel ei ole mingit seost põhikohtuasja asjaolude või esemega, kui probleem on hüpoteetiline või kui Euroopa Kohtule ei ole teada vajalikud faktilised või õiguslikud asjaolud, et anda tarvilik vastus talle esitatud küsimustele (12. jaanuari 2023. aasta kohtuotsus DOBELES HES, C‑702/20 ja C‑17/21, EU:C:2023:1, punkt 47 ja seal viidatud kohtupraktika).

28

Samuti tuleb meelde tuletada, et Dublini III määruse artikli 29 lõike 1 esimese lõigu kohaselt annab palve esitanud liikmesriik taotleja pärast asjaomaste liikmesriikide omavahelist nõupidamist vastutavale liikmesriigile üle kooskõlas oma riigi õigusega esimesel võimalusel ja hiljemalt kuue kuu jooksul ajast, mil teine liikmesriik rahuldas asjaomase isiku vastuvõtmis- või tagasivõtmispalve või tehti lõplik otsus vaidlustamise või uuesti läbivaatamise suhtes, kui sellel oli peatav toime vastavalt selle määruse artikli 27 lõikele 3.

29

Käesoleval juhul nähtub eelotsusetaotlusest, et kui riigisekretär esitas eelotsusetaotluse esitanud kohtule esimese astme kohtu otsuse peale kaebuse, siis taotles ta üleandmistähtaja peatset möödumist arvesse võttes esialgse õiguskaitse kohaldamist ning see taotlus rahuldati.

30

Neil asjaoludel ilmneb, et riigisekretäri kaebusel on peatav toime Dublini III määruse artikli 29 lõike 1 esimese lõigu tähenduses, mistõttu algab selles sättes ette nähtud kuue kuu pikkuse tähtaja kulgemine alles pärast seda, kui eelotsusetaotluse esitanud kohus on teinud kaebuse kohta lõpliku otsuse.

31

Järelikult ei ole ilmne, et liidu õiguse tõlgendus, mida eelotsusetaotluse esitanud kohus palub, ei ole vajalik tema menetluses oleva kohtuvaidluse lahendamiseks. Seega on käesolev eelotsusetaotlus vastuvõetav.

32

Esitatud küsimusele vastamiseks tuleb kõigepealt meelde tuletada, et liidu õigusnormi tõlgendamisel ei tule arvesse võtta mitte ainult normi sõnastust, vaid ka selle konteksti ning selle õigusaktiga taotletavaid eesmärke, mille osa norm on (22. juuni 2023. aasta kohtuotsus Pankki S, C‑579/21, EU:C:2023:501, punkt 38 ja seal viidatud kohtupraktika).

33

Mis puutub Dublini III määruse artikli 2 punkti l sõnastusse, siis mõiste „elamisluba“ on määratletud kui „liikmesriigi asutuste välja antud luba, millega lubatakse kolmanda riigi kodanikul või kodakondsuseta isikul viibida liikmesriigi territooriumil“. Lisaks on selles sättes ette nähtud, et kuigi see mõiste hõlmab „dokumen[te], mis tõendavad luba jääda riigi territooriumile ajutise kaitse korra raames või seni, kuni väljasaatmismeetme täitmist takistavad asjaolud lõpevad“, on seal seevastu välistatud „viisad ja elamisload, mis on välja antud tähtaja vältel, mis on vajalik vastutava liikmesriigi määramiseks [selle] määruse kohaselt, või rahvusvahelise kaitse või elamisloataotluse läbivaatamise tähtaja vältel“.

34

Sisuliselt järeldavad põhikohtuasja vastustajad ja Austria valitsus liidu seadusandja kasutatud sõnastusest, et mõiste „elamisluba“ hõlmab üksnes liikmesriigi asutuse vormiliselt antud akte, mis annavad kolmanda riigi kodanikule või kodakondsuseta isikule õiguse viibida selle liikmesriigi territooriumil. Niisugused diplomaatilised isikutunnistused, nagu on küsimuse all põhikohtuasjas, on küll dokumendid, mille liikmesriigi asutus vormiliselt on andnud, kuid need kajastavad põhimõtteliselt üksnes õigusi ja privileege, mis on nende omanikel Viini konventsioonist tulenevalt. Seega on need puhtalt deklaratiivsed ega ole hõlmatud mõistega „elamisluba“ Dublini III määruse artikli 2 punkti l tähenduses.

35

Sellega seoses tuleb rõhutada, et nagu nähtub sellest, kuidas Dublini III määruse artikli 2 punktis l kasutatakse mõistet „luba“, on mõiste „elamisluba“ selle sätte tähenduses määratletud laialt. Täpsemalt, nagu kohtujurist oma ettepaneku punktis 46 sisuliselt märkis, ei viita selle mõiste määratlus selles sättes sellele, kas luba on konstitutiivne või deklaratiivne, ega välista sõnaselgelt Viini konventsiooni alusel väljastatud diplomaatilisi isikutunnistusi.

36

Mis puudutab nimetatud sätte konteksti, siis tuleb märkida, et mõiste „elamisluba“ on määrava tähtsusega Dublini III määruse artikli 12 kohaldamisel, mille lõikes 1 on sätestatud, et kui taotlejal on kehtiv elamisluba, vastutab rahvusvahelise kaitse taotluse läbivaatamise eest elamisloa välja andnud liikmesriik.

37

Artikkel 12 asub Dublini III määruse III peatükis, mis käsitleb vastutava liikmesriigi määramise kriteeriume. Sellega seoses tuleneb kohtupraktikast, et selle määruse artiklites 12–14 sätestatud erinevate kriteeriumide kohaldamine peab üldjuhul võimaldama omistada sellele liikmesriigile, kelle kaudu kolmanda riigi kodanik liikmesriikide territooriumile sisenes või kus tal oli elamisluba, vastutuse rahvusvahelise kaitse taotluse läbivaatamise eest, kui nimetatud kodanik selle esitab, võttes arvesse selle liikmesriigi rolli nimetatud kodaniku pääsemisel liikmesriikide territooriumile (vt selle kohta 26. juuli 2017. aasta kohtuotsus Jafari, C‑646/16, EU:C:2017:586, punktid 87 ja 91).

38

Käesoleval juhul väidavad põhikohtuasja vastustajad, et liikmesriigi X roll nende pääsemises liikmesriikide territooriumile on tähtsusetu, sest Viini konventsiooni kohaselt ei saa asukohariik – välja arvatud teatud erijuhtudel – keelata lähetajariigi määratud diplomaatilise esinduse töötajatel oma territooriumile sisenemist ja seal elamist.

39

Kuigi on tõsi, et Viini konventsiooni artikli 2 kohaselt luuakse alalisi diplomaatilisi esindusi vastastikusel nõusolekul, on asukohariigil siiski teatud õigused isikute lubamisel oma territooriumile diplomaatilise esinduse töötajana.

40

Eelkõige on Viini konventsiooni artikli 9 lõikes 1 sätestatud, et asukohariik võib igal ajal ilma oma otsust põhjendamata teatada lähetajariigile, et esinduse juht või esinduse diplomaatilise personali hulka kuuluv töötaja on persona non grata või et esinduse personali hulka kuuluv töötaja on vastuvõetamatu, ning isiku võib kuulutada non grata’ks või vastuvõetamatuks ka enne tema saabumist asukohariiki. Selle artikli 9 lõikes 2 on lisatud, et kui lähetajariik keeldub täitmast lõikes 1 nimetatud kohustusi või ei täida neid mõistliku aja jooksul, võib asukohariik keelduda tunnustamast isikut esinduse töötajana.

41

Lisaks nähtub Viini konventsiooni artikli 4 lõigetest 1 ja 2, et lähetajariik peab veenduma, et asukohariik on lähetajariigi esinduse juhiks nimetatud isikule andnud oma nõusoleku (agrément), kusjuures asukohariik ei ole kohustatud nõusolekust keeldumist lähetajariigile põhjendama.

42

Peale selle on Viini konventsiooni artikli 5 lõikes 1 ette nähtud, et kui lähetajariik võib pärast asjaomastele asukohariikidele teatamist akrediteerida esinduse juhi või diplomaatilise personali hulka kuuluva töötaja mitmesse riiki, siis mõni asukohariik võib esitada sellele sõnaselge vastuväite.

43

Viimaks on Viini konventsiooni artikli 10 lõikes 1 muu hulgas sätestatud, et esinduse töötajate ametissenimetamisest, saabumisest ja lõplikust lahkumisest või volituste lõppemisest esinduses ning esinduse töötaja perekonda kuuluva isiku saabumisest ja lõplikust lahkumisest teatatakse asukohariigi pädevale ministeeriumile.

44

Neil asjaoludel väljendab see, kui liikmesriik annab isikule välja diplomaatilise isikutunnistuse, seda, et liikmesriik aktsepteerib selle isiku elamist tema territooriumil diplomaatilise esinduse töötajana, tõendades seega selle liikmesriigi rolli nimetatud isiku pääsemisel liikmesriikide territooriumile.

45

Mõiste „elamisluba“ tõlgendamine nii, et see hõlmab Viini konventsiooni alusel välja antud diplomaatilist isikutunnistust, vastab ka Dublini III määruse artiklites 12–14 sätestatud kriteeriumide üldisele ülesehitusele, sest vastavalt selle määruse artikli 7 lõikele 1 kohaldatakse artiklit 12 esmajärjekorras.

46

Mis puudutab Dublini III määruse eesmärki, siis selle põhjendustes 4 ja 5 on rõhutatud, kui oluline on vastutava liikmesriigi määramise selge ja toimiv menetlus, mis põhineb liikmesriikide ja asjaomaste isikute seisukohast erapooletutel ja õiglastel alustel ning võimaldab selle liikmesriigi kiiresti määrata.

47

See, kui rahvusvahelise kaitse taotluse läbivaatamise eest vastutava liikmesriigi määramisel võetakse arvesse diplomaatilise isikutunnistuse väljaandmist, aitab aga niisuguse taotluse kiire menetlemise eesmärgi saavutamisele kaasa.

48

Lisaks, nagu kohtujurist oma ettepaneku punktis 50 sisuliselt märkis, seatakse käesoleva kohtuotsuse punktis 46 meelde tuletatud Dublini III määruse eesmärk kahtluse alla, kui kolmandate riikide kodanikud, kel on Viini konventsioonist tulenevad eesõigused ja puutumatus, saaksid valida liikmesriigi, kus esitada rahvusvahelise kaitse taotlus.

49

Igal juhul puudutab see, et diplomaatiline isikutunnistus liigitatakse „elamisloaks“ Dublini III määruse artikli 2 punkti l tähenduses, üksnes rahvusvahelise kaitse taotluse läbivaatamise eest vastutava liikmesriigi määramist ega puuduta diplomaatide riigis elamise õigust. Peale selle ei mõjuta niisugune liigitus selle liikmesriigi hilisemat otsust selle kohta, kas anda rahvusvaheline kaitse või mitte.

50

Lõpuks, nagu ka kohtujurist oma ettepaneku punktis 51 märkis, ei puutu asjasse põhikohtuasja vastustajate viide sellele, et nõukogu 25. novembri 2003. aasta direktiivi 2003/109/EÜ pikaajalistest elanikest kolmandate riikide kodanike staatuse kohta (ELT 2004, L 16, lk 44; ELT eriväljaanne 19/06, lk 272) kohaldamisalasse ei kuulu isikud, kellel on õiguslik seisund, mis on ette nähtud Viini konventsiooniga.

51

Nimelt ei ole Dublini III määruses esiteks ette nähtud niisugust väljajätmist oma kohaldamisalast, samuti ei sisalda see erandeid, mis puudutavad diplomaatilise isikutunnistuse väljaandmise tagajärgi rahvusvahelise kaitse taotluse läbivaatamise eest vastutava liikmesriigi kindlaksmääramisel.

52

Kuigi direktiiv 2003/109 ei puuduta isikuid, kes ei kavatse liikmesriikide territooriumile pikaajaliselt elama asuda, siis teiseks ei takista see asjaolu liikmesriike andmast neile elamislubasid Dublini III määruse artikli 2 punkti l tähenduses.

53

Kõiki eeltoodud kaalutlusi arvestades tuleb eelotsuse küsimusele vastata, et Dublini III määruse artikli 2 punkti l tuleb tõlgendada nii, et liikmesriigi poolt Viini konventsiooni alusel välja antud diplomaatiline isikutunnistus on „elamisluba“ nimetatud sätte tähenduses.

54

Kuna põhikohtuasja poolte jaoks on käesolev menetlus eelotsusetaotluse esitanud kohtus pooleli oleva asja üks staadium, otsustab kohtukulude jaotuse liikmesriigi kohus. Euroopa Kohtule seisukohtade esitamisega seotud kulusid, välja arvatud poolte kohtukulud, ei hüvitata.

Esitatud põhjendustest lähtudes Euroopa Kohus (esimene koda) otsustab:

Euroopa Parlamendi ja nõukogu 26. juuni 2013. aasta määruse (EL) nr 604/2013, millega kehtestatakse kriteeriumid ja mehhanismid selle liikmesriigi määramiseks, kes vastutab mõnes liikmesriigis kolmanda riigi kodaniku või kodakondsuseta isiku esitatud rahvusvahelise kaitse taotluse läbivaatamise eest, artikli 2 punkti l

tuleb tõlgendada nii, et

liikmesriigi poolt Viinis 18. aprillil 1961 allkirjastatud ja 24. aprillil 1964 jõustunud diplomaatiliste suhete Viini konventsiooni alusel välja antud diplomaatiline isikutunnistus on „elamisluba“ nimetatud sätte tähenduses.