–

Caixabank SA, esindaja: abogado J. Gutiérrez de Cabiedes Hidalgo de Caviedes,

–

Hispaania valitsus, esindajad: A. Gavela Llopis ja M. J. Ruiz Sánchez,

–

Euroopa Komisjon, esindajad: J. Baquero Cruz ja N. Ruiz García,

1

Eelotsusetaotlus käsitleb küsimust, kuidas tõlgendada nõukogu 5. aprilli 1993. aasta direktiivi 93/13/EMÜ ebaõiglaste tingimuste kohta tarbijalepingutes (EÜT 1993, L 95, lk 29; ELT eriväljaanne 15/02, lk 288; parandus ELT 2023, L 17, lk 100) artikleid 3–5.

2

Taotlus on esitatud Caixabank SA (edaspidi „pank“) ja X-i (edaspidi „tarbija“) vahelises kohtuvaidluses, mille ese on teatava hüpoteeklaenulepingutasu tingimuse väidetav ebaõiglane laad.

3

Direktiivi 93/13 artikli 3 lõikes 1 on sätestatud:

„Lepingutingimus, mille suhtes ei ole eraldi kokku lepitud, loetakse ebaõiglaseks, kui see on vastuolus heausksuse tingimusega ning kutsub esile lepinguosaliste lepingust tulenevate õiguste ja kohustuste olulise tasakaalustamatuse, mis kahjustab tarbijat.“

4

Direktiivi artiklis 4 on sätestatud:

„1.   Ilma et see piiraks artikli 7 kohaldamist, võetakse lepingutingimuse hindamisel arvesse lepingu sõlmimise objektiks oleva kauba või teenuse laad ning viidatakse lepingu sõlmimisel kõigile sellega kaasnevatele asjaoludele ning kõigile teistele kõnealuse või muu lepingu tingimustele, millest see sõltub.

2.   Tingimuste õiglase või ebaõiglase iseloomu hindamine ei ole seotud lepingu põhiobjekti mõiste[ ega hinna ja tasu sobivusega vastusooritusena pakutavate teenuste või kauba eest], kui kõnealused tingimused on koostatud lihtsas ja arusaadavas keeles.“ [Täpsustatud tõlge]

5

Sama direktiivi artiklis 5 on ette nähtud:

„Lepingutes, mille kõik või teatavad tarbijale pakutavad tingimused esitatakse kirjalikult, peavad kõnealused tingimused olema koostatud lihtsas ja arusaadavas keeles. Kui tingimuse tähenduse suhtes on kahtlusi, tuleb kohaldada tarbijale kõige soodsamat tõlgendust. Seda tõlgendamiseeskirja ei kohaldata artikli 7 lõikega 2 ettenähtud menetluste puhul.“

6

Euroopa Parlamendi ja nõukogu 4. veebruari 2014. aasta direktiivi 2014/17/EL elamukinnisvaraga seotud tarbijakrediidilepingute kohta ning millega muudetakse direktiive 2008/48/EÜ ja 2013/36/EL ja määrust (EL) nr 1093/2010 (ELT 2014, L 60, lk 34) II lisa B osa jao 4 punkti 3 esimeses lauses on märgitud:

„Jaos „Muud krediidi kulukuse aastamäära komponendid“ loetletakse kõik muud krediidi kulukuse aastamääras sisalduvad kulud, sealhulgas ühekordsed kulud, näiteks haldustasud ja perioodilised kulud, näiteks iga-aastased haldustasud.“

7

Peaministri 5. mai 1994. aasta määruse hüpoteeklaenude finantstingimuste läbipaistvuse kohta (Orden del Ministerio de la Presidencia, sobre transparencia de las condiciones financieras de los préstamos hipotecarios; BOE nr 112, 11.5.1994, lk 14444) II lisa punkt 4 „Tasud“ on sõnastatud järgmiselt:

„1. Lepingutasu – Kõik hüpoteeklaenutaotluse läbivaatamise, laenu andmise või haldamisega ning muud laenu või krediidi andmisest tulenevad laenuandja tegevusega lahutamatult seotud sarnased tasud peavad sisalduma ühekordses teenustasus, mida nimetatakse lepingutasuks, ning seda tuleb maksta ainult üks kord. Asjaomane summa ning tasumise viis ja tähtaeg täpsustatakse käesolevas sättes.

[…]

2. Muud tasud ja hilisemad kulud – Lisaks „lepingutasule“ võib laenusaaja kanda jätta ainult:

[…]

8

Tarbija sõlmis 21. septembril 2005 pangaga hüpoteegiga tagatud laenulepingu summas 130000 eurot, milles nähti ette, et põhisumma saamisel tuleb lepingutasuna maksta 845 euro suurune summa.

9

Tarbija esitas 24. aprillil 2018 panga vastu hagi, nõudes lepingutasu puudutava lepingutingimuse tühisuse tuvastamist ning selle tingimuse alusel makstud summa tagastamist. Juzgado de Primera Instancia (esimese astme kohus, Hispaania) rahuldas selle nõude, tuvastades kõnealuse tingimuse tühisuse, ja kohustas panka makstud summa tarbijale tagastama.

10

Pank esitas Audiencia Provincial de Palma de Mallorcale (Palma de Mallorca provintsikohus, Hispaania) apellatsioonkaebuse, mis jäeti rahuldamata põhjendusega, et pank ei ole tõendanud, et vaidlusaluse tasu suurus vastab tegelikult osutatud teenusele. Seejärel esitas pank kassatsioonkaebuse Tribunal Supremole (Hispaania kõrgeim kohus), kes on eelotsusetaotluse esitanud kohus.

11

Nimetatud kohus on seisukohal, et vastuse, mille Euroopa Kohus andis 16. juuli 2020. aasta kohtuotsuses Caixabank ja Banco Bilbao Vizcaya Argentaria (C‑224/19 ja C‑259/19, EU:C:2020:578) küsimustele, mis olid talle esitatud seoses hüpoteeklaenulepingu ja hüpoteekkrediidilepingu tasuga ning Euroopa Kohtu vastava väljakujunenud praktikaga, tingis asjaolu, et eelotsusetaotlused esitanud kohtud esitasid riigisisesed õigusnormid ja kohtupraktika moonutatud kujul. Nimetatud asjaolu on viinud selleni, et suur osa Hispaania kohtutest tõlgendab seda Euroopa Kohtu otsust nii, et sellega on lepingutasu puudutav Tribunal Supremo (kõrgeim kohus) kohtupraktika tunnistatud liidu õigusega vastuolus olevaks.

12

Neil asjaoludel otsustas Tribunal Supremo (kõrgeim kohus) menetluse peatada ja esitada Euroopa Kohtule järgmised eelotsuse küsimused:

13

Kõigepealt tuleb märkida, et kuivõrd eelotsusetaotlusest nähtub, et eelotsusetaotluse esitanud kohus soovib oma esimeses küsimuses teada, kas põhikohtuasjas kõne all olevat tingimust saab käsitada nii, et see jääb direktiivi 93/13 artikli 3 lõikes 1 ja artikli 4 lõikes 1 ette nähtud ebaõiglaste tingimuste kontrollimise mehhanismi alt välja, sest lepingutasu on üks hinna põhikomponente ja seega lepingu üks põhielement, siis kuigi selles esimeses küsimuses on viidatud kõnealuse direktiivi artiklitele 3–5, puudutab see küsimus üksnes direktiivi artikli 4 lõike 2 tõlgendamist.

14

Tuleb asuda seisukohale, et esimese küsimusega palub eelotsusetaotluse esitanud kohus sisuliselt selgitada, kas direktiivi 93/13 artikli 4 lõiget 2 tuleb tõlgendada nii, et sellega on vastuolus riigisisene kohtupraktika, milles on – võttes arvesse liikmesriigi õigusnorme, milles on nähtud ette, et lepingutasuga hüvitatakse teenused, mis on seotud hüpoteeklaenu‑ või ‑krediiditaotluse läbivaatamise, laenu andmise või haldamisega, ning muud sarnased teenused – asutud seisukohale, et lepingutasu kindlaks määrav lepingutingimus kuulub „lepingu põhiobjekti“ alla nimetatud sätte tähenduses, kuna tegemist on hinna ühe põhikomponendiga.

15

Nimetatud õigusnormis on sätestatud, et tingimuste õiglase laadi hindamine ei ole seotud lepingu põhiobjekti mõiste ega hinna ja tasu sobivusega vastusooritusena pakutavate teenuste või kauba eest, kui kõnealused tingimused on koostatud lihtsas ja arusaadavas keeles.

16

Järelikult saab põhikohtuasjas selle tingimuse ebaõigluse kontrolli vastavalt nimetatud artikli 4 lõikele 2 piirata üksnes juhul, kui lepingutasu puudutav tingimus kuulub ühte eelmises punktis nimetatud kahest kategooriast. Käesolevas asjas on eelotsusetaotluse esitanud kohtul tekkinud küsimus, mida hõlmab neist kahest kategooriast esimene, nimelt „lepingu põhiobjekti“ puudutav kategooria.

17

Euroopa Kohus on sedastanud, et mõiste „lepingu põhiobjekt“ alla kuuluvaid tingimusi direktiivi 93/13 artikli 4 lõike 2 tähenduses tuleb mõista tingimustena, mis määravad kindlaks lepingujärgsed põhisooritused ja mis on sellisena lepingu tunnused. Seevastu tingimused, mis on lepingulise suhte põhiolemust määratlevate tingimustega võrreldes kõrvalist laadi, ei saa kuuluda nimetatud mõiste alla (20. septembri 2017. aasta kohtuotsus Andriciuc jt, C‑186/16, EU:C:2017:703, punktid 35 ja 36, ning 3. oktoobri 2019. aasta kohtuotsus Kiss ja CIB Bank, C‑621/17, EU:C:2019:820, punkt 32).

18

Laenulepingu raames võtab laenuandja põhikohustuse teha laenuvõtjale kättesaadavaks teatav rahasumma, kusjuures laenusaaja võtab peamiselt endale kohustuse maksta see summa üldjuhul koos intressiga tagasi vastavalt ettenähtud maksetähtaegadele (10. juuni 2021. aasta kohtuotsus BNP Paribas Personal Finance, C‑776/19–C‑782/19, EU:C:2021:470, punkt 57 ja seal viidatud kohtupraktika).

19

Euroopa Kohus otsustas 16. juuli 2020. aasta kohtuotsuses Caixabank ja Banco Bilbao Vizcaya Argentaria (C‑224/19 ja C‑259/19, EU:C:2020:578, punkt 64), et lepingutasu ei saa pidada hüpoteeklaenulepingu põhisoorituseks ainuüksi seetõttu, et see sisaldub lepingu kogumaksumuses.

20

Käesoleval juhul viitab eelotsusetaotluse esitanud kohus oma eelotsusetaotluses 23. jaanuari 2019. aasta kohtuotsusele 44/2019, milles otsustati, et lepingutasu ja intress koos moodustavad hüpoteeklaenulepingu või hüpoteekkrediidilepingu hinna ning seega kuulub lepingutasu „lepingu põhiobjekti“ alla direktiivi 93/13 artikli 4 lõike 2 tähenduses. Selle järelduse tegemisel võeti arvesse eelkõige asjasse puutuvaid riigisiseseid õigusnorme, milles on lepingutasu määratletud hüvitisena laenu- või krediiditaotluse läbivaatamise, laenu andmise või haldamise ning muude sarnaste teenuste eest, mis on igal juhul lahutamatult seotud laenuandja tegevusega.

21

Sellega seoses olgu meelde tuletatud, et direktiivi 93/13 artikli 4 lõige 2 kehtestab erandi direktiivis sätestatud tarbijakaitsesüsteemi raames ette nähtud ebaõiglaste tingimuste sisulise kontrolli mehhanismist, mistõttu tuleb seda sätet tõlgendada kitsalt (12. jaanuari 2023. aasta kohtuotsus D.V. (advokaaditasu – tunnitasu põhimõte), C‑395/21, EU:C:2023:14, punkt 30 ja seal viidatud kohtupraktika).

22

Eelotsusetaotluse esitanud kohtu selgitustest ja esimese küsimuse sõnastusest nähtub, et lepingutasuga hüvitatakse laenutaotluse või krediiditaotluse läbivaatamise, laenu andmise või haldamise ning laenuandja tegevusega lahutamatult seotud muud sarnased teenused, mis tulenevad laenu või krediidi andmisest.

23

Arvestades aga kohustust tõlgendada direktiivi 93/13 artikli 4 lõiget 2 kitsalt, ei saa selliste teenuste hüvitamise kohustust pidada osaks krediidilepingust tulenevatest põhikohustustest, nagu need on kindlaks määratud käesoleva kohtuotsuse punktis 18 viidatud kohtupraktikas, st esiteks laenuandja poolt rahasumma kättesaadavaks tegemine ja teiseks selle summa tagasimaksmine üldjuhul koos intressiga vastavalt ettenähtud maksetähtaegadele. Nimelt oleks niisuguse kitsa tõlgendamise kohustusega vastuolus, kui mõiste „lepingu põhiobjekt“ hõlmaks kõiki neid teenuseid, mis on põhiobjektiga üksnes seotud ja käesoleva kohtuotsuse punktis 17 viidatud kohtupraktika tähenduses seega kõrvalist laadi.

24

Eeltoodud kaalutlusi arvestades tuleb esimesele küsimusele vastata, et direktiivi 93/13 artikli 4 lõiget 2 tuleb tõlgendada nii, et sellega on vastuolus riigisisene kohtupraktika, milles on – võttes arvesse liikmesriigi õigusnorme, milles on nähtud ette, et lepingutasuga hüvitatakse teenused, mis on seotud hüpoteeklaenutaotluse või hüpoteekkrediiditaotluse läbivaatamise, laenu andmise või haldamisega, ning muud sarnased teenused – asutud seisukohale, et lepingutasu kindlaks määrav lepingutingimus kuulub „lepingu põhiobjekti“ alla nimetatud sätte tähenduses, kuna tegemist on hinna ühe põhikomponendiga.

25

Teise küsimusega palub eelotsusetaotluse esitanud kohus sisuliselt selgitada, kas direktiivi 93/13 artikli 4 lõiget 2 tuleb tõlgendada nii, et sellega on vastuolus riigisisene kohtupraktika, milles on selle hindamisel, kas hüpoteeklaenulepingu või hüpoteekkrediidilepingu põhielementi reguleeriv tingimus on lihtsas ja arusaadavas keeles, võetud arvesse niisuguseid asjaolusid nagu tarbijate üldine teadlikkus sellisest tingimusest, teave, mida finantsasutus peab standardinfo teabelehte käsitlevate õigusnormide kohaselt võimalikule laenajale andma, pankade reklaammaterjal, eriline tähelepanu, mida keskmine tarbija sellele tingimusele pöörab, ning asjaolu, et kõnealuse tingimuse sõnastus, paigutus ja ülesehitus annavad alust järeldada, et tegemist on lepingu põhielemendiga.

26

Kõigepealt tuleb märkida, et teine küsimus puudutab hinnangu andmist sellele, kas direktiivi 93/13 artikli 4 lõike 2 tähenduses on lihtsas ja arusaadavas keeles tingimus, millega kehtestatakse niisugune lepingutasu, nagu on kõne all põhikohtuasjas. Esimesele küsimusele antud vastusest nähtub aga, et osutatud tingimus ei kuulu „lepingu põhiobjekti“ alla selle sätte tähenduses.

27

Seda vastust arvestades tuleb eelotsusetaotluse esitanud kohtu teises küsimuses mainitud viimast elementi mõista nii, et sellega peetakse silmas asjaolu, et lepingutasu kindlaks määrava tingimuse sõnastus, paigutus ja ülesehitus võimaldavad tuvastada, et see tingimus kujutab endast hüpoteeklaenulepingu või hüpoteekkrediidilepingu „olulist“ elementi, kuivõrd „põhielemendina“ kvalifitseeritakse direktiivi 93/13 artikli 4 lõike 2 tähenduses „lepingu põhiobjekti“ alla kuuluvad elemendid, nagu nähtub käesoleva kohtuotsuse punktis 17 viidatud kohtupraktikast.

28

Arvestades seda täpsustust, olgu märgitud, et sama läbipaistvuse nõue, mis on sätestatud direktiivi 93/13 artikli 4 lõikes 2, sisaldub ka direktiivi artiklis 5, milles on nähtud ette, et kirjalikud lepingutingimused peavad alati [(prantsuskeelses sõnastuses: „toujours“)] olema koostatud lihtsas ja arusaadavas keeles. Nagu Euroopa Kohus on juba otsustanud, on läbipaistvuse nõue esimeses sättes sama ulatusega kui teises sättes (3. oktoobri 2019. aasta kohtuotsus Kiss ja CIB Bank, C‑621/17, EU:C:2019:820, punkt 36 ning seal viidatud kohtupraktika).

29

Seega tuleb eelotsusetaotluse esitanud kohtule tarviliku vastuse andmiseks asuda seisukohale, et oma teise küsimusega soovib eelotsusetaotluse esitanud kohus sisuliselt teada, kas direktiivi 93/13 artiklit 5 tuleb tõlgendada nii, et selle hindamisel, kas hüpoteeklaenulepingu või hüpoteekkrediidilepingu tingimus, milles on ette nähtud lepingutasu maksmine, on olulised niisugused asjaolud nagu tarbijate üldine teadlikkus sellisest tingimusest, teave, mida finantsasutus peab võimalikule laenajale seaduse järgi andma, pankade reklaammaterjal ja eriline tähelepanu, mida keskmine tarbija sellele tingimusele pöörab, kuivõrd selles tingimuses on ette nähtud märkimisväärse summa täielik tasumine niipea, kui laen või krediit on antud, ning asjaolu, et kõnealuse tingimuse sõnastus, paigutus ja ülesehitus annavad alust järeldada, et tegemist on lepingu olulise elemendiga.

30

Euroopa Kohus on rõhutanud, et direktiivi 93/13 artiklis 5 sisalduvat läbipaistvuse nõuet ei saa taandada ainult nende tingimuste arusaadavusele vormilises ja grammatilises mõttes, vaid vastupidi, selle direktiiviga rakendatud kaitsesüsteem põhineb eeldusel, et tarbija on müüja või teenuste osutajaga võrreldes nõrgemal positsioonil, mis puudutab eelkõige informeerituse taset, mistõttu tuleb lepingutingimuste lihtsas ja arusaadavas keeles koostamise nõuet ning seega ka sama direktiiviga kehtestatud läbipaistvuse nõuet mõista laialt (vt selle kohta 16. juuli 2020. aasta kohtuotsus Caixabank ja Banco Bilbao Vizcaya Argentaria, C‑224/19 ja C‑259/19, EU:C:2020:578, punkt 67 ning seal viidatud kohtupraktika).

31

Seega tuleb nimetatud nõuet mõista nii, et see nõuab nii seda, et vastav tingimus oleks tarbijale grammatilises mõttes arusaadav, kui ka seda, et lepingus oleks läbipaistvalt esitatud selle mehhanismi konkreetne toimimine, millele kõnealune tingimus viitab, ning vajaduse korral ka selle mehhanismi ja teistes tingimustes kehtestatud mehhanismide vaheline suhe, mistõttu asjaomasel tarbijal oleks täpsete ja arusaadavate kriteeriumide põhjal võimalik ette näha sellest tingimusest talle tulenevaid majanduslikke tagajärgi (16. juuli 2020. aasta kohtuotsus Caixabank ja Banco Bilbao Vizcaya Argentaria, C‑224/19 ja C‑259/19, EU:C:2020:578, punkt 67 ning seal viidatud kohtupraktika).

32

Vastab muidugi tõele, et osutatud kohtupraktikast ei tulene, et laenuandja peab kõnealuses lepingus täpsustama ühes või enamas lepingutingimuses sätestatud tasude eest vastusooritusena osutatud kõigi teenuste täpse laadi. Võttes aga arvesse kaitset, mida on direktiiviga 93/13 soovitud tarbijale tagada seetõttu, et viimane on suhetes müüja või teenuste osutajaga nõrgemal positsioonil nii seoses läbirääkimisvõimalustega kui ka informeerituse tasemega, siis on oluline, et tegelikult osutatud teenuste laadist võiks mõistlikult aru saada või et selle saaks tuletada lepingust kui tervikust. Lisaks peab tarbija saama kontrollida, et ei oleks kattuvust erisuguste tasude või nendega hüvitatavate teenuste vahel, mille eest tasu maksti (3. oktoobri 2019. aasta kohtuotsus Kiss ja CIB Bank, C‑621/17, EU:C:2019:820, punkt 43).

33

Nagu nähtub väljakujunenud kohtupraktikast, peab põhikohtuasjas käsitletava tingimuse lihtsust ja arusaadavust hindama eelotsusetaotluse esitanud kohus, võttes arvesse kõiki asjakohaseid faktilisi asjaolusid, sealhulgas reklaammaterjali ja teavet, mida laenuandja laenulepingu üle peetud läbirääkimistel andis, ja arvestades ühtlasi tähelepanelikkuse tasemega, mida võib oodata keskmiselt tarbijalt, kes on piisavalt informeeritud, mõistlikult tähelepanelik ja arukas (16. juuli 2020. aasta kohtuotsus Caixabank ja Banco Bilbao Vizcaya Argentaria, C‑224/19 ja C‑259/19, EU:C:2020:578, punkt 68 ning seal viidatud kohtupraktika).

34

Euroopa Kohus otsustas 16. juuli 2020. aasta kohtuotsuse Caixabank ja Banco Bilbao Vizcaya Argentaria (C‑224/19 ja C‑259/19, EU:C:2020:578) punktis 69, et nii direktiivi 93/13 artikli 4 lõikest 2 kui ka selle artiklist 5 tulenev läbipaistvuse nõue on vastuolus liikmesriigi kohtupraktikaga, mille kohaselt loetakse lepingutingimus iseenesest läbipaistvaks, ilma et pädeval kohtul oleks vaja käesoleva kohtuotsuse punktides 31–33 kirjeldatud analüüsi läbi viia.

35

Sellega seoses täpsustas Euroopa Kohus 16. juuli 2020. aasta kohtuotsuse Caixabank ja Banco Bilbao Vizcaya Argentaria (C‑224/19 ja C‑259/19, EU:C:2020:578) punktis 70, et liikmesriigi kohus peab kontrollima, kas finantsasutus on tarbijale edastanud piisavad andmed selleks, et tarbija saaks teada niisuguse tingimuse sisust ja toimimisest, millega teda kohustatakse maksma lepingutasu, ning selle rollist laenulepingus. Sel viisil on tarbijal võimalik tutvuda põhjendustega, mis õigustavad sellele teenustasule vastava summa maksmist (vt analoogia alusel 26. veebruari 2015. aasta kohtuotsus Matei, C‑143/13, EU:C:2015:127, punkt 77), ning tal on seega võimalik hinnata oma kohustuse ulatust ja eelkõige lepingu kogumaksumust.

36

Tribunal Supremo (kõrgeim kohus) rõhutas oma eelotsusetaotluses, et vastupidi teabele, mille eelotsusetaotluse esitanud kohus esitas Euroopa Kohtule kohtuasjades Caixabank ja Banco Bilbao Vizcaya Argentaria (C‑224/19 ja C‑259/19), ei tulene tema kohtupraktikast sugugi, et sellist lepingutingimust, milles on nähtud ette lepingutasu, nagu on kõne all põhikohtuasjas, tuleks käsitada nii, et see „automaatselt“ vastab – arvestades eelkõige riigisiseste õigusnormidega kehtestatud kohustusi – läbipaistvuse nõudele, mis tuleneb nii direktiivi 93/13 artikli 4 lõikest 2 kui ka selle direktiivi artiklist 5. Selles kontekstis küsib Tribunal Supremo (kõrgeim kohus) Euroopa Kohtult, kas niisuguse tingimuse lihtsuse ja arusaadavuse hindamisel on võimalik arvesse võtta teises küsimuses mainitud asjaolusid.

37

Selles osas tuleb tõdeda, et ELTL artiklis 267 ette nähtud menetluses, mis põhineb liikmesriikide kohtute ja Euroopa Kohtu ülesannete selgel eristamisel, on kohtuasja faktide hindamine liikmesriigi kohtu pädevuses (vt eelkõige 19. septembri 2019. aasta kohtuotsus Lovasné Tóth, C‑34/18, EU:C:2019:764, punkt 42). Euroopa Kohus on korduvalt toonitanud, et ta ei pea eelotsusetaotlusega seoses tegema otsust riigisisese õiguse sätete tõlgendamise kohta ega otsustama, kas eelotsusetaotluse esitanud kohus on neid sätteid õigesti tõlgendanud, sest niisugune tõlgendamine kuulub üksnes liikmesriigi kohtute pädevusse (vt eelkõige 25. novembri 2020. aasta kohtuotsus Sociálna poisťovňa, C‑799/19, EU:C:2020:960, punkt 45).

38

Järelikult tuleb teisele küsimusele vastata eelotsusetaotluse esitanud kohtu edastatud teabele tuginedes, millest nähtub, et asjasse puutuva riigisisese kohtupraktika kohaselt ei peeta lepingutasu ette nägevat lepingutingimust, nagu on kõne all põhikohtuasjas, automaatselt direktiivi 93/13 artiklis 5 sätestatud läbipaistvuse nõudele vastavaks.

39

Mis puudutab selle hindamist, kas selline tingimus on selge ja arusaadav, siis tuleneb käesoleva kohtuotsuse punktides 31–33 osutatud kohtupraktikast, et pädev kohus peab kõiki asjakohaseid faktilisi asjaolusid arvestades kontrollima, kas laenusaajal on tõesti olnud võimalik hinnata sellest talle tulenevaid majanduslikke tagajärgi, mõista selles tingimuses ette nähtud tasu eest osutatavate teenuste laadi ja kontrollida, et ei oleks kattuvust lepingus ette nähtud erisuguste tasude või nendega hüvitatavate teenuste vahel.

40

Selle hindamise raames tuleb eelkõige arvesse võtta analüüsitava tingimuse sõnastust, teavet, mida finantsasutus on laenuvõtjale edastanud, sealhulgas teavet, mida ta peab esitama vastavalt asjaomastele riigisisestele õigusnormidele, ning reklaami, mida see finantsasutus on sõlmitud lepingu liigi kohta teinud, võttes arvesse tähelepanelikkuse taset, mida võib oodata piisavalt informeeritud, mõistlikult tähelepanelikult ja arukalt tarbijalt vastavalt käesoleva kohtuotsuse punktis 33 viidatud kohtupraktikale.

41

Mis puudutab teises küsimuses nimetatud asjaolusid, siis tuleb esiteks tõdeda, et tarbijate üldine teadlikkus lepingutasu tingimusest ei puuduta seda, kuidas vastav tingimus on koostatud sellise konkreetse lepingu raames, nagu on kõne all põhikohtuasjas. Järelikult ei ole niisuguse tingimuse üldtuntus asjaolu, mida saaks tingimuse lihtsuse ja arusaadavuse hindamisel arvesse võtta.

42

Teiseks on teave, mille finantsasutus peab vastavalt riigisisestele õigusnormidele potentsiaalsele laenusaajale andma, asjakohane asjaolu selle hindamisel, kas see teave, mille finantsasutus on laenuvõtjale lepingu üle peetavate läbirääkimiste käigus lepingu tingimuste ja lepingu sõlmimise tagajärgede kohta esitanud, on üldiselt selge ja arusaadav. Nimelt on selline teave tarbijale ülimalt oluline, sest tarbija otsustab eelkõige selle teabe alusel, kas ta soovib end müüja või teenuste osutaja enne koostatud tingimustel siduda (vt selle kohta 30. aprilli 2014. aasta kohtuotsus Kásler ja Káslerné Rábai, C‑26/13, EU:C:2014:282, punkt 70).

43

Kolmandaks tuleb finantsasutuse avaldatud reklaammaterjali sõlmitava lepingu liigi kohta võtta arvesse teabena, mida laenuandja laenulepingu üle peetud läbirääkimistel andis (vt selle kohta 30. aprilli 2014. aasta kohtuotsus Kásler ja Káslerné Rábai, C‑26/13, EU:C:2014:282, punkt 74, ning 3. oktoobri 2019. aasta kohtuotsus Kiss ja CIB Bank, C‑621/17, EU:C:2019:820, punkt 44).

44

Neljandaks võib lepingutasu tingimuse lihtsuse ja arusaadavuse hindamisel arvesse võtta erilist tähelepanu, mida keskmine tarbija pöörab sellisele tingimusele seoses sellega, kas selles on ette nähtud märkimisväärse summa täielik tasumine niipea, kui laen või krediit on antud. Vastavalt käesoleva kohtuotsuse punktis 33 meelde tuletatud kohtupraktikale tuleb selle hindamise raames võtta arvesse tähelepanelikkuse taset, mida võib oodata keskmiselt tarbijalt, kes on piisavalt informeeritud, mõistlikult tähelepanelik ja arukas.

45

Mis viiendaks puudutab seda tunnust, et teatava tingimuse sõnastus, paigutus ja ülesehitus võimaldavad tuvastada, et tegemist on lepingu põhielemendiga, siis tuleb tõdeda, et arvestades esimesele küsimusele antud vastust, millest tuleneb, et põhimõtteliselt ei ole selline tingimus, nagu on kõne all põhikohtuasjas, hüpoteeklaenulepingu põhielement, vastab see tunnus ebatäpsele oletusele, mistõttu ei saa kõne all olevat tunnust pidada põhikohtuasjas asjakohaseks elemendiks.

46

Seevastu võimaldavad kõnealuse tingimuse paigutus ja ülesehitus tuvastada, kas tegemist on lepingu olulise elemendiga. Nimelt võivad niisugused elemendid võimaldada laenusaajal hinnata sellest tingimusest talle tulenevaid majanduslikke tagajärgi.

47

Eeltoodud kaalutlusi arvestades tuleb teisele küsimusele vastata, et direktiivi 93/13 artiklit 5 tuleb tõlgendada nii, et sellise lepingutingimuse lihtsuse ja arusaadavuse hindamisel, milles on laenuvõtjale pandud lepingutasu maksmise kohustus, peab pädev kohus kõiki asjakohaseid faktilisi asjaolusid arvesse võttes kontrollima, kas laenusaajal on tõesti olnud võimalik hinnata sellest talle tulenevaid majanduslikke tagajärgi; mõista selles tingimuses ette nähtud tasu eest osutatavate teenuste laadi ja kontrollida, et ei oleks kattuvust lepingus ette nähtud erisuguste tasude või teenuste vahel, mille eest tasu maksti.

48

Kolmanda küsimusega palub eelotsusetaotluse esitanud kohus sisuliselt selgitada, kas direktiivi 93/13 artikli 3 lõiget 1 tuleb tõlgendada nii, et sellega on vastuolus liikmesriigi kohtupraktika, milles on asutud seisukohale, et lepingutingimus, milles on asjakohastele riigisisestele õigusnormidele tuginedes nähtud ette, et laenusaaja peab tasuma lepingutasu, mille eesmärk on hüvitada teenused, mis on seotud hüpoteeklaenutaotluse või hüpoteekkrediiditaotluse läbivaatamise, laenu andmise ja personaalse haldamisega, ei tekita lepingupoolte lepingujärgsete õiguste ja kohustuste märkimisväärset tasakaalustamatust tarbija kahjuks.

49

Vastavalt väljakujunenud kohtupraktikale on Euroopa Kohtul pädevus tõlgendada direktiivi 93/13 artikli 3 lõikes 1 kasutatud mõistet „ebaõiglane lepingutingimus“ ning selgitada, milliseid kriteeriume võib või peab liikmesriigi kohus arvesse võtma lepingutingimuse direktiivi sätetele vastavuse hindamisel, sest viimati nimetatud kohus peab otsustama neid kriteeriume arvesse võttes ja asjaomase juhtumi asjaolusid arvestades, milliseks lepingutingimus konkreetselt kvalifitseerida. Sellest tuleneb, et Euroopa Kohus peab piirduma eelotsusetaotluse esitanud kohtule selliste juhiste andmisega, millega viimane peab asjaomase tingimuse ebaõigluse hindamisel arvestama (16. juuli 2020. aasta kohtuotsus Caixabank ja Banco Bilbao Vizcaya Argentaria, C‑224/19 ja C‑259/19, EU:C:2020:578, punkt 73).

50

Seoses küsimusega, kas heausksuse tingimus direktiivi 93/13 artikli 3 lõike 1 tähenduses on täidetud, tuleb märkida, et direktiivi 93/13 kuueteistkümnenda põhjenduse kohaselt peab liikmesriigi kohus kontrollima, kas müüja või teenuste osutaja, kes kohtleb tarbijat ausalt ja õiglaselt, võis mõistlikult oodata, et tarbija nõustub sellise tingimusega pärast selle üle eraldi läbirääkimist (16. juuli 2020. aasta kohtuotsus Caixabank ja Banco Bilbao Vizcaya Argentaria, C‑224/19 ja C‑259/19, EU:C:2020:578, punkt 74).

51

Võimaliku märkimisväärse tasakaalustamatuse kontrollimine ei saa piirduda laadilt kvantitatiivse majandusliku analüüsiga, mis tugineb ühelt poolt lepingu objektiks oleva tehingu kogusumma ja teiselt poolt kõnealuse tingimusega tarbijale pandud kulude võrdlusele. Nimelt võib märkimisväärne tasakaalustamatus tuleneda ka üksnes asjaolust, et õiguslikku olukorda, millesse kohaldatavad liikmesriigi õiguse sätted tarbija kui lepingu poole asetavad, on lepinguga piisavalt rängalt kahjustatud kas seeläbi, et on piiratud tarbijale nende sätete alusel vastavast lepingust tulenevate õiguste sisu, või nende õiguste kasutamise takistamisega või siis sellega, et tarbija kanda on pandud täiendav kohustus, mida ei ole riigisisestes sätetes ette nähtud (3. oktoobri 2019. aasta kohtuotsus Kiss ja CIB Bank, C‑621/17, EU:C:2019:820, punkt 51).

52

Ühtlasi ilmneb direktiivi 93/13 artikli 4 lõikest 1, et lepingutingimuse ebaõigluse hindamisel võetakse arvesse lepingu sõlmimise objektiks oleva kauba või teenuse laadi ning viidatakse lepingu aja seisuga kõigile sellega kaasnevatele asjaoludele ning kõigile teistele kõnealuse või muu lepingu tingimustele, millest see sõltub (16. juuli 2020. aasta kohtuotsus Caixabank ja Banco Bilbao Vizcaya Argentaria, C‑224/19 ja C‑259/19, EU:C:2020:578, punkt 76).

53

Eelotsusetaotluse esitanud kohus ja pank leiavad, et 16. juuli 2020. aasta kohtuotsuse Caixabank ja Banco Bilbao Vizcaya Argentaria (C‑224/19 ja C‑259/19, EU:C:2020:578) punkte 78 ja 79 mõjutas kohtuasja C‑224/19 puudutavas eelotsusetaotluses nii Hispaania õigusnormide kui ka Tribunal Supremo (kõrgeim kohus) kohtupraktika ebaõige esitamine, kuna selle eelotsusetaotluse esitanud kohus jättis kirjeldamata eeskirja, mis reguleerib konkreetselt lepingutasu ja milles on selle tasu suhtes ette nähtud teistsugune kord kui kõigi muude pangatasude kohta.

54

Lisaks märgib eelotsusetaotluse esitanud kohus eelotsusetaotluses, et 16. juuli 2020. aasta kohtuotsuse Caixabank ja Banco Bilbao Vizcaya Argentaria (C‑224/19 ja C‑259/19, EU:C:2020:578) punktid 78 ja 79 ning 3. oktoobri 2019. aasta kohtuotsuse Kiss ja CIB Bank (C‑621/17, EU:C:2019:820) punkt 55 võivad sisuliselt olla omavahel vastuolus.

55

Sellega seoses tuleb tõdeda, et Euroopa Kohus märkis 16. juuli 2020. aasta kohtuotsuse Caixabank ja Banco Bilbao Vizcaya Argentaria (C‑224/19 ja C‑259/19, EU:C:2020:578) punktis 78, et nendes kohtuasjades ühe eelotsusetaotluse esitanud kohtu esitatud teabe kohaselt oli seaduses 2/2009 nõutud, et kliendi kantavad teenustasud või kulud vastaksid tegelikult osutatud teenustele või kantud kuludele.

56

Nende andmete põhjal ja käesoleva kohtuotsuse punktis 51 osutatud põhimõtteid kohaldades otsustas Euroopa Kohus sisuliselt, et lepingutingimus, mille tagajärjel vabastatakse müüja või teenuste osutaja kohustusest tõendada, et kõnealustes riigisisestes õigusnormides kehtestatud tingimused on seoses lepingutasuga täidetud, võib – tingimusel, et pädev kohus kontrollib lepingu kõiki tingimusi – mõjutada ebasoodsalt tarbija õiguslikku seisundit, nagu see on liikmesriigi õigusega reguleeritud, ning seetõttu tekitada lepingupoolte lepingujärgsete õiguste ja kohustuste märkimisväärse tasakaalustamatuse tarbija kahjuks.

57

Arvestades seda täpsustust, peab pädev kohus hindama poolte õiguste ja kohustuste võimalikku märkimisväärset tasakaalustamatust seoses niisuguse lepingutasu sissenõudmisega, mis on vastavalt asjaomastele riigisisestele õigusnormidele ette nähtud selleks, et katta hüpoteeklaenutaotluse või hüpoteekkrediiditaotluse läbivaatamise, laenu andmise ja haldamise ülesandega seotud kulusid, arvestades kõiki käesoleva kohtuotsuse punktides 49–52 osutatud väljakujunenud kohtupraktikas aluseks võetud kriteeriume.

58

Mis puudutab teenustasu käsitlevaid laenulepingute tingimusi, mis on samuti ette nähtud riigisiseses õiguses, siis kohaldas Euroopa Kohus neid kriteeriume 3. oktoobri 2019. aasta kohtuotsuse Kiss ja CIB Bank (C‑621/17, EU:C:2019:820) punktis 55, otsustades, et kui vastusooritusena osutatud teenused ei kujuta endast mõistlikult krediidi haldamise või väljamaksmise raames osutatavaid teenuseid või kui summad, mis on nende kulude ja lepingutasuna jäetud tarbija kanda, on laenatava summa suurust arvestades ebaproportsionaalselt suured, siis näib – kui pädeva kohtu kontrollist ei tulene teisiti –, et need tingimused kahjustavad tarbija õiguslikku seisundit, nagu see on ette nähtud riigisiseses õiguses.

59

Riigisisese õigusega reguleeritud lepingutingimus, millega nähakse ette lepingutasu, mille eesmärk on hüvitada hüpoteeklaenutaotluse või hüpoteekkrediiditaotluse läbivaatamise, laenu andmise või personaalse haldamisega seotud teenused, mis on vajalikud sellise laenu või krediidi saamiseks, ei näi samadel põhjustel olevat – kui pädeva kohtu kontrollist ei tulene teisiti – niisugune, mis võib kahjustada tarbija õiguslikku seisundit, nagu see on riigisiseses õiguses ette nähtud, välja arvatud juhul, kui vastusooritusena osutatavad teenused ei kujuta endast mõistlikult neid eespool nimetatud teenuseid või kui summad, mis on niisuguse lepingutasuna jäetud tarbija kanda, on laenatava summa suurust arvestades ebaproportsionaalselt suured.

60

Veel tuleb täpsustada, et liikmesriigi kohtupraktika, millest nähtub, et lepingutasu kehtestavat lepingutingimust ei saa mingil juhul pidada ebaõiglaseks pelgalt seetõttu, et selle objektiks on riigisisestes õigusnormides ette nähtud laenuandja tegevusega lahutamatult seotud teenused, mis tulenevad laenuandmisest, on vastuolus direktiivi 93/13 artikli 3 lõikega 1. Nimelt piiraks selline kohtupraktika liikmesriikide kohtute pädevust kontrollida – kaasa arvatud omal algatusel – asjaomaste tingimuste võimalikku ebaõiglast laadi vastavalt nimetatud sättele ja seetõttu ei tagaks niisugune kohtupraktika osutatud direktiivi sätete täielikku toimet.

61

Eeltoodud põhjendusi arvestades tuleb direktiivi 93/13 artikli 3 lõiget 1 tõlgendada nii, et sellega ei ole vastuolus liikmesriigi kohtupraktika, milles on asutud seisukohale, et lepingutingimus, milles on asjakohastele riigisisestele õigusnormidele tuginedes nähtud ette, et laenusaaja peab tasuma lepingutasu, mille eesmärk on hüvitada teenused, mis on seotud hüpoteeklaenutaotluse või hüpoteekkrediiditaotluse läbivaatamise, laenu andmise ja personaalse haldamisega, võib vastavalt olukorrale mitte tekitada lepingupoolte lepingujärgsete õiguste ja kohustuste märkimisväärset tasakaalustamatust tarbija kahjuks, tingimusel et pädev kohus on sellist tasakaalustamatust Euroopa Kohtu praktikast tulenevaid kriteeriume arvestades tegelikult kontrollinud.

62

Kuna põhikohtuasja poolte jaoks on käesolev menetlus eelotsusetaotluse esitanud kohtus pooleli oleva asja üks staadium, otsustab kohtukulude jaotuse liikmesriigi kohus. Euroopa Kohtule seisukohtade esitamisega seotud kulusid, välja arvatud poolte kohtukulud, ei hüvitata.

Esitatud põhjendustest lähtudes Euroopa Kohus (neljas koda) otsustab: