–

DB, esindaja: Rechtsanwalt L. Specht,

–

Austrian Airlines AG, esindaja: Rechtsanwalt A. Danner,

–

Saksamaa valitsus, esindajad: J. Möller, J. Heitz ja M. Hellmann,

–

Euroopa Komisjon, esindajad: G. Braun, K. Simonsson, G. Wilms ja N. Yerrell,

1

Eelotsusetaotlus käsitleb seda, kuidas tõlgendada rahvusvahelise õhuveo nõuete ühtlustamise konventsiooni, mis sõlmiti Montréalis 28. mail 1999, kirjutati Euroopa Ühenduse poolt alla 9. detsembril 1999 ja kiideti tema nimel heaks nõukogu 5. aprilli 2001. aasta otsusega 2001/539/EÜ (EÜT 2001, L 194, lk 38; ELT eriväljaanne 07/05, lk 491; edaspidi „Montréali konventsioon“) ning mis jõustus Euroopa Liidu suhtes 28. juunil 2004, artikli 17 lõiget 1 ning artikleid 29 ja 35.

2

Taotlus on esitatud DB ja lennuettevõtja Austrian Airlines AG vahelises kohtuvaidluses DB nõude üle hüvitada kahju, mille põhjustas talle selle lennuettevõtja teostatud lennu ajal õhusõiduki pardal osutatud esmaabi.

3

Montréali konventsiooni kolmandas ja viiendas põhjenduses on märgitud:

„[Konventsiooni osalisriigid tunnistavad], et rahvusvahelisel õhuveol on tähtis tagada tarbijate huvide kaitse ning et selleks tuleb kahju hüvitamise põhimõttest lähtudes maksta õiglast hüvitist;

[…]

[…] sobivaim viis huvide õiglase tasakaalu saavutamiseks on riikide koostöö rahvusvahelise õhuveo nõuete edasisel ühtlustamisel ja kodifitseerimisel uues konventsioonis“.

4

Montréali konventsiooni artikli 17 „Reisija surm ja reisija vigastused; pagasile tekitatud kahju“ lõikes 1 on sätestatud:

„Vedaja vastutab reisija surma või kehavigastuse tõttu tekkinud kahju eest ainult juhul, kui surma või vigastuse põhjustanud õnnetus toimus õhusõiduki pardal või sinna sisenemisel või sealt väljumisel.“

5

Nimetatud konventsiooni artikli 29 „Nõude alus“ esimeses lauses on sätestatud:

„Kahju tekkimise korral reisijate-, pagasi- või lastiveol võib konventsiooni või lepingu alusel või lepinguvälise kahju tekkimisega või muul viisil põhjendatud kahjunõudehagi esitada ainult vastavalt konventsioonis kehtestatud tingimustele ja vastutuse piirmääradele[…].“

6

Sama konventsiooni artikli 35 „Nõudeõiguse aegumine“ lõikes 1 on ette nähtud:

„Õigus nõuda kahju hüvitamist lõpeb, kui hagi ei ole esitatud kahe aasta jooksul arvates õhusõiduki sihtkohta saabumise päevast või päevast, mil see oleks pidanud saabuma, või päevast, mil vedu katkes.“

7

Nõukogu 9. oktoobri 1997. aasta määruse (EÜ) nr 2027/97 lennuettevõtja vastutuse kohta reisijate ja nende pagasi õhuveol (EÜT 1997, L 285, lk 1; ELT eriväljaanne 07/03, lk 489), mida on muudetud Euroopa Parlamendi ja nõukogu 13. mai 2002. aasta määrusega (EÜ) nr 889/2002 (EÜT 2002, L 140, lk 2; ELT eriväljaanne 07/06, lk 246), artikli 3 lõikes 1 on sätestatud, et „[ü]henduse lennuettevõtja vastutuse suhtes, mis on seotud reisijate ja nende pagasiga, kohaldatakse kõiki Montreali konventsiooni asjakohaseid sätteid“.

8

Tsiviilseadustiku (Allgemeines bürgerliches Gesetzbuch) (põhikohtuasjas kohaldatavas redaktsioonis; edaspidi „ABGB“) §‑s 1489 on sätestatud, et kannatanu võib esitada kahju tekitaja vastu hüvitisnõude kolme aasta jooksul.

9

DB reisis 18. detsembril 2016 Austrian Airlinesi teostatud lennuga Tel Avivist (Iisrael) Viini (Austria). Lennu ajal kukkus kohvikann kuuma kohviga reisijate teenindamiseks kasutatavalt serveerimiskärult maha ja DB sai põletada. Talle osutati õhusõiduki pardal esmaabi.

10

DB esitas 31. mail 2019 Handelsgericht Wienile (Viini kaubanduskohus, Austria) Austrian Airlinesi vastu hagi, nõudes esiteks 10196 euro suuruse kahju hüvitamist ja teiseks selle lennuettevõtja vastutuse tuvastamist kogu tulevase kahju eest, mis tuleneb sellest, et tema põletused süvenesid õhusõiduki pardal saadud puuduliku esmaabi tõttu. DB väitis, et Austrian Airlines ei vastuta mitte ainult oma töötajate tähelepanematuse eest, mille tõttu kohvikann maha kukkus, vaid ka selle eest, et saadud põletushaavadele õhusõiduki pardal osutatud esmaabi oli puudulik. Kuna „esmaabi“ ei saa kvalifitseerida „õnnetusena“ Montréali konventsiooni artikli 17 lõike 1 tähenduses, reguleerib seda olukorda riigisisene õigus. Järelikult ei ole möödunud ABGB §‑s 1489 ette nähtud kolmeaastane tähtaeg esmaabiga tekitatud kahju hüvitamise hagi esitamiseks.

11

Austrian Airlines väitis enda kaitseks, et DB vigastuste eest kanti nõuetekohaselt hoolt ning kuna Montréali konventsioon on käesolevas asjas kohaldatav, siis on möödunud selle konventsiooni artikli 35 lõikes 1 ette nähtud kaheaastane tähtaeg kahju hüvitamise hagi esitamiseks.

12

Handelsgericht Wien (Viini kaubanduskohus) jättis hagi 17. juuni 2020. aasta otsusega rahuldamata. Apellatsiooniastmes jättis Oberlandesgericht Wien (liidumaa kõrgeim kohus Viinis, Austria) selle otsuse 28. oktoobri 2020. aasta kohtuotsusega muutmata, leides, et DB‑le tekitatud vigastused olid tingitud „õnnetusest“ Montréali konventsiooni artikli 17 lõike 1 tähenduses, olgugi et neid vigastusi oleks võib-olla olnud võimalik leevendada või isegi vältida, kui DB oleks saanud nõuetekohast esmaabi. Nimetatud kohus leidis seega, et DB esitatud kahju hüvitamise hagi kuulub selle konventsiooni kohaldamisalasse ja et konventsiooni artikli 35 lõike 1 kohaselt oli sellise hagi esitamise kaheaastane tähtaeg möödunud.

13

DB esitas selle kohtuotsuse peale kassatsioonkaebuse eelotsusetaotluse esitanud kohtule, Oberster Gerichtshofile (Austria kõrgeim üldkohus), väites, et esmaabi, mida osutati õhusõiduki pardal, ei kuulu mõiste „õnnetus“ alla Montréali konventsiooni artikli 17 lõike 1 tähenduses, mistõttu see konventsioon ei ole käesoleval juhul kohaldatav. Seega on tema esitatud kahju hüvitamise hagi suhtes kohaldatav ABGB §‑s 1489 ette nähtud kolmeaastane aegumistähtaeg.

14

See kohus on seisukohal, et kohvikannu mahakukkumine reisijate teenindamiseks kasutatavalt serveerimiskärult, mis leidis aset õhusõiduki pardal ja põhjustas reisijale põletushaavu, kujutab endast „õnnetust“ Montréali konventsiooni artikli 17 lõike 1 tähenduses, nagu seda on tõlgendatud 19. detsembri 2019. aasta kohtuotsuses Niki Luftfahrt (C‑532/18, EU:C:2019:1127). Seevastu soovib eelotsusetaotluse esitanud kohus teada, kas esmaabi, mida sellise õnnetuse tõttu õhusõiduki pardal osutati, kujutab endast sellest õnnetusest eraldiseisvat kahju tekitavat sündmust või kujutavad need kaks sündmust endast ühte „õnnetust“ selle sätte tähenduses.

15

Eelotsusetaotluse esitanud kohtu andmetel räägivad Montréali konventsiooni artikli 17 lõikes 1 kasutatud mõiste „põhjuslikkus“ ning selle konventsiooni ülesehitus ja ühtlustamise eesmärk sellise tõlgenduse kasuks, mille kohaselt tuleb käesoleval juhul ühelt poolt kohvikannu mahakukkumist ja teiselt poolt õhusõiduki pardal osutatud esmaabi pidada üheks ja samaks „õnnetuseks“ selle sätte tähenduses. Kui kohvikann ei oleks maha kukkunud, ei oleks esmaabi osutatud ja seega ei oleks tekkinud eraldiseisvat kehavigastust ega oleks saadud kehavigastus süvenenud. Nimetatud kohus täpsustab, et kui nõustuda väitega, et tegemist on ühe õnnetusega, oleks DB esitatud kahju hüvitamise hagi selle konventsiooni artikli 35 lõike 1 alusel aegunud.

16

Eelotsusetaotluse esitanud kohus ei välista siiski, et kohvikannu mahakukkumist ja esmaabi, mida osutati õhusõiduki pardal sellest mahakukkumisest põhjustatud kehavigastuse tõttu, võib pidada kaheks iseseisvaks kahju tekitavaks sündmuseks, ning palub Euroopa Kohtult selle kohta otsust.

17

Sellisel juhul on eelotsusetaotluse esitanud kohtul küsimus, kas Montréali konventsiooni artiklit 29 arvestades võib riigisisese õiguse alusel esitada kahju hüvitamise hagi reisijale nimetatud esmaabiga tekitatud kahju hüvitamiseks. Eelotsusetaotluse esitanud kohtu hinnangul saab sellise hagi esitada riigisisese õiguse alusel üksnes juhul, kui Montréali konventsiooni tuleks tõlgendada nii, et see ei hõlma iseseisva kahju tekitava sündmusena kehavigastusi, mis tekkisid reisijale õhusõiduki pardal ilma õnnetuseta või õnnetusest sõltumatult.

18

Neil asjaoludel otsustas Oberster Gerichtshof (kõrgeim üldkohus) menetluse peatada ja esitada Euroopa Kohtule järgmised eelotsuse küsimused:

19

Selle küsimusega soovib eelotsusetaotluse esitanud kohus sisuliselt teada, kas Montréali konventsiooni artikli 17 lõiget 1 tuleb tõlgendada nii, et õhusõiduki pardal reisijale puuduliku esmaabi andmist, mille tulemusena süveneb kehavigastus, mis tekkis „õnnetuse“ tagajärjel selle sätte tähenduses, tuleb käsitada selle õnnetuse hulka kuuluvana.

20

Sissejuhatuseks tuleb märkida, et vastavalt määruse nr 2027/97, mida on muudetud määrusega nr 889/2002, artikli 3 lõikele 1 kohaldatakse liidu lennuettevõtja vastutuse suhtes, mis on seotud reisijatega, kõiki Montréali konventsiooni asjakohaseid sätteid.

21

Konventsiooni artikli 17 lõike 1 kohaselt vastutab lennuettevõtja reisija surma või kehavigastuse tõttu tekkinud kahju eest ainult juhul, kui surma või vigastuse põhjustanud õnnetus toimus õhusõiduki pardal või sinna sisenemisel või sealt väljumisel.

22

Mõiste „õnnetus“ tähendab sündmust, mis on tahtmatu, kahjustav ja ettenägematu, ning see ei nõua, et kahju peab olema tingitud õhuveole iseloomuliku riski realiseerumisest või et esineb seos „õnnetuse“ ja õhusõiduki käitamise või liikumise vahel (vt selle kohta 19. detsembri 2019. aasta kohtuotsus Niki Luftfahrt, C‑532/18, EU:C:2019:1127, punktid 35 ja 41, ning 2. juuni 2022. aasta kohtuotsus Austrian Airlines (lennuettevõtja vabastamine vastutusest), C‑589/20, EU:C:2022:424, punkt 20).

23

Sellega seoses tuleb tõdeda, et kahju tekkimist ei ole alati võimalik siduda eraldiseisva sündmusega, kui see kahju on tekkinud üksteisest sõltuvate sündmuste kogumi tagajärjel. Kui tegemist on niisiis olemuslikult omavahel seotud ning ruumiliselt ja ajaliselt üksteisele katkestusteta järgnevate sündmuste kogumiga, tuleb seda kogumit pidada üheks ja samaks „õnnetuseks“ Montréali konventsiooni artikli 17 lõike 1 tähenduses.

24

Nii on see olukorras, kus – nagu käesoleval juhul – kuuma kohviga kohvikannu mahakukkumine põhjustas reisijale põletushaavu, mistõttu pardatöötajad pidid talle viivitamata andma esmaabi. Kui võtta arvesse ruumilist ja ajalist järgnevust, mis ühendab kohvikannu mahakukkumist ja sel viisil kahjustatud reisijale esmaabi andmist, ei saa nimelt eitada, et kohvikannu mahakukkumine ja nimetatud mahakukkumisest põhjustatud kehavigastuse süvenemine puuduliku esmaabi osutamise tõttu on omavahel põhjuslikus seoses.

25

Selline tõlgendus on kooskõlas Montréali konventsiooni eesmärkidega. Montréali konventsiooni kolmanda põhjenduse kohaselt on nimelt konventsiooni osalisriigid, tunnistades, et „rahvusvahelisel õhuveol on tähtis tagada tarbijate huvide kaitse ning et selleks tuleb kahju hüvitamise põhimõttest lähtudes maksta õiglast hüvitist“, otsustanud kehtestada lennuettevõtjate objektiivse vastutuse korra. Selline kord tähendab siiski, nagu nähtub ka selle konventsiooni viiendast põhjendusest, et tuleb säilitada lennuettevõtjate ja reisijate „huvide õiglane tasakaal“ (12. mai 2021. aasta kohtuotsus Altenrhein Luftfahrt, C‑70/20, EU:C:2021:379, punkt 36).

26

Kirjeldus, mille kohaselt mõiste „õnnetus“ Montréali konventsiooni artikli 17 lõike 1 tähenduses hõlmab olemuslikult omavahel seotud ning ruumiliselt ja ajaliselt üksteisele katkestusteta järgnevate sündmuste kogumit, võimaldab reisijatel saada hüvitist kergelt ja lihtsalt, ilma et lennuettevõtjatele pandaks siiski liiga rasket hüvitamiskohustust, mida oleks keeruline tuvastada ja arvutada ning mis võiks viimase majandustegevust kahjustada või selle isegi halvata (vt selle kohta 19. detsembri 2019. aasta kohtuotsus Niki Luftfahrt, C‑532/18, EU:C:2019:1127, punkt 40).

27

Asjaolu, et asjaomane lennuettevõtja rikkus oma hoolsuskohustust – eeldusel, et see on tõendatud –, ei sea seda järeldust kahtluse alla (vt selle kohta 2. juuni 2022. aasta kohtuotsus Austrian Airlines (lennuettevõtja vabastamine vastutusest), C‑589/20, EU:C:2022:424, punkt 22). Selleks et kvalifitseerida reisija surma või kehavigastuse põhjustanud sündmus „õnnetuseks“ Montréali konventsiooni artikli 17 lõike 1 tähenduses, piisab, kui see toimus õhusõiduki pardal või sinna sisenemisel või sealt väljumisel.

28

Eeltoodud kaalutlusi arvestades tuleb esimesele küsimusele vastata, et Montréali konventsiooni artikli 17 lõiget 1 tuleb tõlgendada nii, et õhusõiduki pardal reisijale puuduliku esmaabi andmist, mille tulemusena süveneb kehavigastus, mis tekkis „õnnetuse“ tagajärjel selle sätte tähenduses, tuleb käsitada selle õnnetuse hulka kuuluvana.

29

Kuna teine küsimus on esitatud ainult juhuks, kui vastus esimesele küsimusele on eitav, siis ei ole vaja seda analüüsida.

30

Kuna põhikohtuasja poolte jaoks on käesolev menetlus eelotsusetaotluse esitanud kohtus pooleli oleva asja üks staadium, otsustab kohtukulude jaotuse liikmesriigi kohus. Euroopa Kohtule seisukohtade esitamisega seotud kulusid, välja arvatud poolte kohtukulud, ei hüvitata.

Esitatud põhjendustest lähtudes Euroopa Kohus (kolmas koda) otsustab:

Rahvusvahelise õhuveo nõuete ühtlustamise konventsiooni, mis sõlmiti Montréalis 28. mail 1999, kirjutati Euroopa Ühenduse poolt alla 9. detsembril 1999 ja kiideti tema nimel heaks nõukogu 5. aprilli 2001. aasta otsusega 2001/539/EÜ, artikli 17 lõiget 1

tuleb tõlgendada nii, et

õhusõiduki pardal reisijale puuduliku esmaabi andmist, mille tulemusena süveneb kehavigastus, mis tekkis „õnnetuse“ tagajärjel selle sätte tähenduses, tuleb käsitada selle õnnetuse hulka kuuluvana.