–

MR, esindajad: Rechtsanwälte S. Buhlmann ja F. Ufer,

–

Generalstaatsanwaltschaft Bamberg, esindaja: N. Goldbeck,

–

Saksamaa valitsus, esindajad: J. Möller, F. Halabi, M. Hellmann ja U. Kühne,

–

Prantsuse valitsus, esindajad: A. Daniel ja A.-L. Desjonquères,

–

Austria valitsus, esindajad: M. Augustin, A. Posch, J. Schmoll ja K. Steininger,

–

Euroopa Komisjon, esindajad: S. Grünheid ja M. Wasmeier,

1

Eelotsusetaotlus puudutab esiteks Schengenis 19. juunil 1990 alla kirjutatud ja 26. märtsil 1995 jõustunud konventsiooni, millega rakendatakse 14. juuni 1985. aasta Schengeni lepingut Beneluxi Majandusliidu riikide, Saksamaa Liitvabariigi ja Prantsuse Vabariigi valitsuste vahel nende ühispiiridel kontrolli järkjärgulise kaotamise kohta (EÜT 2000, L 239, lk 19; ELT eriväljaanne 19/02, lk 9) (edaspidi „Schengeni rakenduskonventsioon“), artikli 55 lõike 1 punkti b kehtivust Euroopa Liidu põhiõiguste harta (edaspidi „harta“) artiklist 50 lähtuvalt ja teiseks Schengeni rakenduskonventsiooni artiklite 54 ja 55 ning harta artiklite 50 ja 52 tõlgendamist.

2

Taotlus on esitatud Saksamaal MRi suhtes alustatud kriminaalmenetluses seoses kuritegeliku ühenduse loomise ja investeerimiskelmusega.

3

Schengeni rakenduskonventsioon sõlmiti eesmärgiga tagada 14. juunil 1985 Schengenis alla kirjutatud lepingu, mis on sõlmitud Beneluxi Majandusliidu riikide, Saksamaa Liitvabariigi ja Prantsuse Vabariigi valitsuste vahel nende ühispiiridel kontrolli järkjärgulise kaotamise kohta (EÜT 2000, L 239, lk 13; ELT eriväljaanne 19/02, lk 3), kohaldamine.

4

Schengeni rakenduskonventsiooni artiklid 54–56 asuvad III jaotise „Politsei ja julgeolek“ 3. peatükis „Ne bis in idem põhimõtte rakendamine“. Schengeni rakenduskonventsiooni artiklis 54 on ette nähtud:

„Isikut, kelle suhtes üks konventsiooniosaline on langetanud lõpliku kohtuotsuse, ei või teine konventsiooniosaline sama teo eest vastutusele võtta, tingimusel et kui isikule on karistus määratud, on ta selle ära kandnud või kannab seda või seda ei saa otsuse langetanud konventsiooniosalise õiguse alusel enam täitmisele pöörata.“

5

Schengeni rakenduskonventsiooni artiklis 55 on sätestatud:

„1.   Konventsiooniosaline võib käesolevat konventsiooni ratifitseerides, vastu võttes või heaks kiites deklareerida, et artikkel 54 ei seo teda ühel või mitmel järgmistest juhtudest:

[…]

[…]

2.   Konventsiooniosaline, kes on esitanud deklaratsiooni lõike 1 punktis b nimetatud erandi kohta, täpsustab nende kuritegude kategooriad, mille suhtes seda erandit võib kohaldada.

[…]“.

6

Schengeni rakenduskonventsiooni artiklis 56 on sätestatud:

„Kui mõni konventsiooniosaline on algatanud uue kohtuasja isiku suhtes, kelle üle teine konventsiooniosaline on juba lõpliku kohtuotsuse langetanud, tuleb viimase territooriumil sama teo eest juba kantud mis tahes vabadusekaotuse ajavahemik määratavast karistusest maha arvata. Siseriiklike õigusaktidega lubatud piires võetakse peale vabadusekaotuse arvesse ka muid karistusi.“

7

Nõukogu 24. oktoobri 2008. aasta raamotsuse 2008/841/JSK organiseeritud kuritegevuse vastase võitluse kohta (ELT 2008, L 300, lk 42) põhjendus 1 on sõnastatud järgmiselt:

„Haagi programmi eesmärgiks on parandada Euroopa Liidu ja liikmesriikide ühist suutlikkust, et võidelda muu hulgas rahvusvahelise organiseeritud kuritegevuse vastu. Selle eesmärgi saavutamiseks on vaja eelkõige ühtlustada õigusakte. [Liidu] liikmesriigid peavad tegema tihedamat koostööd, et seista vastu kuritegelike ühenduste levikule ja ohule, mida nad endast kujutavad, ning vastata tõhusalt kodanike ootustele ja liikmesriikide vajadustele. Sellega seoses sätestatakse 4. ja 5. novembril 2004. aastal Brüsselis kokku tulnud Euroopa Ülemkogu järelduste punktis 14, et Euroopa kodanikud ootavad [liidult] inimõiguste ja põhivabaduste austamise tagamisel tõhusama kombineeritud lähenemisviisi kasutamist selliste piiriüleste probleemide suhtes nagu organiseeritud kuritegevus.“

8

Raamotsuse artiklis 2 „Kuritegelikku ühendusse kuulumisega seotud süüteod“ on sätestatud:

„Kõik liikmesriigid võtavad vajalikke meetmeid tagamaks, et süüteona käsitletakse ühte või mõlemat kuritegeliku ühendusega seotud tegevust:

9

Raamotsuse artiklis 3 „Sanktsioonid“ on ette nähtud:

„1.   Iga liikmesriik võtab vajalikud meetmed tagamaks, et:

2.   Kõik liikmesriigid võtavad vajalikud meetmed tagamaks, et raskendava asjaoluna võib käsitleda seda, et artiklis 2 osutatud süüteod, mille on kindlaks määranud liikmesriik, on toime pandud kuritegeliku ühenduse raames.“

10

Schengeni rakenduskonventsiooni ratifitseerimisel võttis Saksamaa Liitvabariik vastu deklaratsiooni (BGBl. 1994 II, lk 631) rakenduskonventsiooni artikli 55 lõike 1 alusel, milles nähti muu hulgas ette, et Schengeni rakenduskonventsiooni artikkel 54 ei ole Saksamaa Liitvabariigile siduv, kui tegu, mille suhtes on tehtud välisriigis kohtuotsus, nagu on ette nähtud Schengeni rakenduskonventsiooni artikli 55 lõike 1 punktis b, on kuritegu karistusseadustiku (Strafgesetzbuch, edaspidi „StGB“) § 129 järgi.

11

StGB § 129 „Kuritegeliku ühenduse loomine“ on põhikohtuasjas kohaldatavas redaktsioonis sõnastatud järgmiselt:

[…]

12

StGB § 129b „Kuritegelikud ja terroristlikud ühendused välismaal; konfiskeerimine“ lõikes 1 on sätestatud:

„Paragrahve 129 ja 129a kohaldatakse ka välismaal asuvate ühenduste suhtes. Kui kuritegu puudutab väljaspool Euroopa Liidu liikmesriike asuvat ühendust, kohaldatakse seda ainult juhul, kui kuritegu on toime pandud tegevuse raames, mis toimub käesoleva seaduse territoriaalsel kohaldamisalal, või kui teo toimepanija või kannatanu on Saksa kodanik või viibib Saksamaal. Teises lauses nimetatud juhtudel võetakse kuriteo eest vastutusele vaid juhul, kui selleks annab loa Bundesministerium der Justiz und für Verbraucherschutz [(Saksamaa Liitvabariigi justiits- ja tarbijakaitseministeerium)]. Loa võib anda üksikjuhtumil või üldiselt ka konkreetse ühenduse tulevaste rikkumiste menetlemiseks. Loa andmise üle otsustamisel võtab ministeerium arvesse, kas ühenduse püüdlused on suunatud inimväärikust austava riigikorra põhiväärtuste või rahvaste rahumeelse kooseksisteerimise vastu ning kas kõiki asjaolusid kaaludes näivad need olevat taunitavad.“

13

Landesgericht Wien (liidumaa kohus Viinis, Austria) mõistis 1. septembril 2020 Iisraeli kodanikule MRile, kelle viimane elukoht oli Austrias, lõpliku kohtuotsusega nelja-aastase vangistuse majandustegevuse käigus raskendavatel asjaoludel toime pandud kelmuse ja rahapesu eest.

14

MR kandis osa sellest karistusest ära ja seejärel vabastati ta ülejäänud osa karistuse kandmisest alates 29. jaanuarist 2021 tingimisi. Siiski võeti MR samal päeval Austrias vahi alla sellise Euroopa vahistamismääruse täitmiseks, mille oli teinud Amtsgericht Bamberg (Bambergi esimese astme kohus, Saksamaa) 11. detsembril 2020 seoses kuritegeliku ühenduse loomise ja investeerimiskelmusega. Pärast vahi all hoidmise ajavahemiku möödumist viibis MR alates 18. maist 2021 tema Iisraeli väljasaatmiseks loovutamisvahistuses, kus ta oli ka eelotsusetaotluse esitamise ajal.

15

MRi suhtes tehtud Euroopa vahistamismääruse järgi heidetakse talle ette, et ta lõi koostöös teiste süüdistatavatega pettusel põhineva investeerimissüsteemi, mille raames pakuti interneti kaudu soodsaid investeerimisvõimalusi erinevates Euroopa riikides elavatele investoritele, sh Saksamaal ja Austrias. Tegelikult omastati makstud summad isikute poolt, kelle hulka kuulus ka MR, kes oli üks kõnealuse ühenduse juhtidest.

16

Landgericht Bamberg (Bambergi apellatsioonikohus, Saksamaa) jättis MRi poolt Euroopa vahistamismääruse ja selle aluseks oleva riigisisese vahistamismääruse peale esitatud kaebuse 8. märtsi 2021. aasta määrusega rahuldamata põhjusel, et MR oli Landesgericht Wieni (liidumaa kohus Viinis) otsusega süüdi mõistetud kelmuses Austrias elavate kannatanutega seoses, samas kui Landgericht Bambergis (Bambergi apellatsioonikohus) arutati nüüd MRi vastu esitatud süüdistust kelmuse toimepanemises Saksamaal elavate kannatanutega seoses, mistõttu on nende kahe menetluse aluseks olevad teod erinevad ja Schengeni rakenduskonventsiooni artiklis 54 ette nähtud ne bis in idem-põhimõtet ei tule kohaldada.

17

Teise võimalusena viitas Landgericht Bamberg (Bambergi apellatsioonikohus) Schengeni rakenduskonventsiooni artikli 55 lõike 1 punktile b, täpsustades, et MRi süüdistatakse StGB §‑s 129 nimetatud kuriteo toimepanemises, mis on hõlmatud Saksamaa Liitvabariigi poolt Schengeni rakenduskonventsiooni ratifitseerimise ajal tehtud deklaratsiooniga.

18

MR esitas Oberlandesgericht Bambergile (liidumaa kõrgeim üldkohus Bambergis, Saksamaa) ehk eelotsusetaotluse esitanud kohtule selle määruse peale kaebuse.

19

Schengeni rakenduskonventsiooni artikli 54 kohaldamise tingimusi arvestades väljendab eelotsusetaotluse esitanud kohus kahtlust, kas kuritegu, milles MR on Austrias süüdi mõistetud, on sama kui tegu, mille toimepanemises teda süüdistatakse Saksamaal.

20

Samas leiab eelotsusetaotluse esitanud kohus, et Schengeni rakenduskonventsiooni artikkel 54 ei ole tema menetluses oleva vaidluse lahendamiseks tingimata asjakohane. Nimelt süüdistatakse MRi kuritegeliku ühenduse loomises. See StGB §‑s 129 nimetatud kuritegu on hõlmatud Saksamaa Liitvabariigi deklaratsiooniga, mis tehti nimetatud konventsiooni artikli 55 lõike 1 alusel, mille kohaselt on liikmesriigil konventsiooni artikli 55 lõike 1 punkti b alusel õigus teatada, et Schengeni rakenduskonventsiooni artikli 54 sätted ei ole talle siduvad juhul, kui tegu, mille suhtes välismaine kohtuotsus on tehtud, kujutab endast tema riikliku julgeoleku või muude samavõrd oluliste huvide vastast kuritegu.

21

Sellega seoses täpsustab eelotsusetaotluse esitanud kohus, et StGB §‑s 129 nimetatud kuriteod on põhimõtteliselt Saksamaa Liitvabariigi oluliste huvide vastased kuriteod. Juba kuritegelike ühenduste olemasolu kujutab endast sellist potentsiaalset ohtu avalikule rahule, mis on organiseeritud kuritegevusest üldsusele lähtuvast massiivsest ohust tulenevalt tõsisem kui üksikkuritegevuse puhul. Seega selleks, et hinnata, kas kuritegelik ühendus kujutab endast ohtu asjaomase liikmesriigi julgeolekule või muudele samavõrd olulistele huvidele, ei ole oluline, et see kuritegelik ühendus paneb toime ainult varavastaseid kuritegusid ega järgi poliitilisi, ideoloogilisi, usulisi ega veendumustega seotud eesmärke ega soovi ebaausate vahenditega mõjutada poliitikat, ajakirjandust, avalikku haldust, õiguskaitsesüsteemi ega majandust.

22

Samas märgib eelotsusetaotluse esitanud kohus, et küsimus, kas Saksamaa Liitvabariigi deklaratsioon on kooskõlas Schengeni rakenduskonventsiooni artikli 55 lõike 1 punktiga b, tekib üksnes siis, kui varem on tuvastatud, et viimati nimetatud sättes ette nähtud võimalus ise on harta artikliga 50 kooskõlas.

23

Neil asjaoludel otsustas Oberlandesgericht Bamberg (liidumaa kõrgeim üldkohus Bambergis) menetluse peatada ja esitada Euroopa Kohtule järgmised eelotsuse küsimused:

24

Eelotsusetaotluse esitanud kohus esitas taotluse lahendada eelotsusetaotlus Euroopa Kohtu kodukorra artikli 107 alusel kiirmenetluses. Teise võimalusena palus see kohus lahendada kohtuasja Euroopa Kohtu kodukorra artikli 105 lõike 1 kohases kiirendatud menetluses.

25

Mis puudutab esimesena eelotsuse kiirmenetluse kohaldamise taotlust, otsustas viies koda ettekandja-kohtuniku ettepanekul ja pärast kohtujuristi ärakuulamist 7. juulil 2021, et seda taotlust ei tule rahuldada, kuna kodukorra artiklis 107 ette nähtud kiirmenetluse tingimused ei ole täidetud.

26

Mis puudutab teisena kiirendatud menetluse kohaldamise taotlust, siis otsustas Euroopa Kohtu president 9. juulil 2021, olles ettekandja-kohtuniku ja kohtujuristi ära kuulanud, et seda taotlust ei tule rahuldada.

27

Nimelt tuleb märkida, et Euroopa Kohtu kodukorra artikli 105 lõikes 1 on ette nähtud, et kui kohtuasja laad nõuab asja lahendamist lühikese aja jooksul, võib Euroopa Kohtu president eelotsusetaotluse esitanud kohtu taotlusel või erandkorras omal algatusel otsustada, olles ettekandja-kohtuniku ja kohtujuristi ära kuulanud, lahendada eelotsusetaotluse kiirendatud menetluses.

28

Ühelt poolt ei kujuta niisugune tagaotsitavat isikut puudutav õiguslik ebakindlus, nagu on kõne all põhikohtuasjas, endast erandlikku asjaolu, mis õigustaks kiirendatud menetluse kasutamist (Euroopa Kohtu presidendi 23. detsembri 2015. aasta määrus Vilkas, C‑640/15, ei avaldata, EU:C:2015:862, punkt 10 ja seal viidatud kohtupraktika).

29

Teiselt poolt ei ole asjaolu, et eelotsusetaotlus puudutab Euroopa vahistamismääruse täitmist, iseenesest piisav, et õigustada kohtuasja lahendamist kiirendatud menetluses, ning asjaolu, et asjaomane isik ei viibi hetkel vahi all, on põhjus, miks kiirendatud menetluse läbiviimise taotlus tuleb jätta rahuldamata (vt selle kohta Euroopa Kohtu presidendi 20. septembri 2018. aasta määrus Minister for Justice and Equality, C‑508/18 ja C‑509/18, ei avaldata, EU:C:2018:766, punktid 11 ja 13 ning seal viidatud kohtupraktika).

30

Eelotsusetaotlusest nähtub, et kuigi eelotsusetaotluse esitanud kohus esitab küsimuse Schengeni rakenduskonventsiooni artikli 55 lõike 1 punktis b ette nähtud erandi kohta ne bis in idem-põhimõttest, on tal ka kahtlusi selles, kas põhikohtuasja kaebaja suhtes alustatud kriminaalmenetlus kuulub selle põhimõtte kohaldamisalasse.

31

Sellega seoses tuleb meelde tuletada, et see põhimõte on liidu õiguse aluspõhimõte, mis on nüüd tagatud harta artikliga 50 (28. oktoobri 2022. aasta kohtuotsus Generalstaatsanwaltschaft München (väljaandmine ja ne bis in idem), C‑435/22 PPU, EU:C:2022:852, punkt 64 ja seal viidatud kohtupraktika).

32

Lisaks tuleneb ne bis in idem-põhimõte, mida on tunnustatud ka Schengeni rakenduskonventsiooni artikliga 54, liikmesriikide ühistest põhiseaduslikest tavadest. Seega tuleb viimati nimetatud artiklit tõlgendada lähtuvalt harta artiklist 50, mille olemuse järgimise see artikkel tagab (28. oktoobri 2022. aasta kohtuotsus Generalstaatsanwaltschaft München (väljaandmine ja ne bis in idem), C‑435/22 PPU, EU:C:2022:852, punkt 65 ja seal viidatud kohtupraktika).

33

Harta artiklis 50 on sätestatud, et „[k]edagi ei tohi uuesti kohtu alla anda ega karistada kuriteo eest, milles ta on liidu territooriumil seaduse järgi juba lõplikult õigeks või süüdi mõistetud“. Ne bis in idem-põhimõtte kohaldamise suhtes kehtib seega kaks tingimust: esiteks peab olema tehtud varasem lõplik otsus (bis-tingimus) ja teiseks peavad varasem otsus ning hilisemad menetlused või otsused puudutama samu asjaolusid (idem-tingimus) (22. märtsi 2022. aasta kohtuotsus bpost, C‑117/20, EU:C:2022:202, punkt 28).

34

Mis puudutab täpsemalt idem-tingimust, siis tuleneb juba harta artikli 50 sõnastusest, et selle kohaselt on keelatud ühte ja sama isikut sama süüteo eest rohkem kui üks kord kohtu alla anda või kriminaalkorras karistada (22. märtsi 2022. aasta kohtuotsus bpost, C‑117/20, EU:C:2022:202, punkt 31).

35

Sellega seoses tuleb eelotsusetaotluse esitanud kohtu esitatud asjaolusid ja huvitatud isikute poolt nii kirjalikes seisukohtades kui ka kohtuistungil esitatud kaalutlusi arvestades meelde tuletada, et väljakujunenud kohtupraktika kohaselt on harta artikli 50 tähenduses sama kuriteo olemasolu hindamiseks asjakohane kriteerium identne faktiline tegu, mida tuleb mõista kui konkreetsete omavahel lahutamatult seotud asjaolude kogumit, mille tulemusel on asjaomane isik lõplikult õigeks või süüdi mõistetud. Nii on selle artikliga keelatud mõista identsete tegude eest mitu kriminaalõiguslikku laadi karistust sel eesmärgil läbi viidud erinevate menetluste tulemusel (28. oktoobri 2022. aasta kohtuotsus Generalstaatsanwaltschaft München (väljaandmine ja ne bis in idem), C‑435/22 PPU, EU:C:2022:852, punkt 128 ja seal viidatud kohtupraktika).

36

Lisaks nähtub samuti Euroopa Kohtu praktikast, et asjaolude õiguslik kvalifitseerimine riigisiseses õiguses ja kaitstav õigushüve ei ole sama süüteo olemasolu kindlakstegemisel asjakohased, kuna harta artikliga 50 tagatud kaitse ulatus ei tohi liikmesriigiti erineda (22. märtsi 2022. aasta kohtuotsus bpost, C‑117/20, EU:C:2022:202, punkt 34 ja seal viidatud kohtupraktika).

37

Sellega seoses tuleb täpsustada, et idem-tingimus nõuab, et faktilised teod oleksid identsed. Järelikult ei ole ne bis in idem-põhimõte kohaldatav, kui kõnealused teod ei ole identsed, vaid üksnes sarnased (vt selle kohta 28. oktoobri 2022. aasta kohtuotsus Generalstaatsanwaltschaft München (väljaandmine ja ne bis in idem), C‑435/22 PPU, EU:C:2022:852, punkt 129 ja seal viidatud kohtupraktika).

38

Nagu aga Euroopa Kohus on täpsustanud, tuleb faktiliste tegude identsust mõista kui selliste konkreetsete asjaolude kogumit, mis tulenevad tegudest, mis on sisuliselt samad, kuivõrd nende toimepanija on sama ning need on ajas ja ruumis omavahel lahutamatult seotud (28. oktoobri 2022. aasta kohtuotsus Generalstaatsanwaltschaft München (väljaandmine ja ne bis in idem), C‑435/22 PPU, EU:C:2022:852, punkt 130 ja seal viidatud kohtupraktika).

39

Sellega seoses peab eelotsusetaotluse esitanud kohus, kes on ainsana pädev faktilisi asjaolusid hindama, mitte Euroopa Kohus, kindlaks tegema, kas põhikohtuasja esemeks oleva kriminaalmenetluse faktilised asjaolud on samad kui need, mille kohta on teinud lõpliku otsuse Austria kohtud. Samas võib Euroopa Kohus anda nimetatud kohtule juhiseid liidu õiguse tõlgendamiseks tegude identsuse hindamisel (28. oktoobri 2022. aasta kohtuotsus Generalstaatsanwaltschaft München (väljaandmine ja ne bis in idem), C‑435/22 PPU, EU:C:2022:852, punkt 133 ja seal viidatud kohtupraktika).

40

Eelotsusetaotlusest nähtub, et põhikohtuasja kaebaja on loonud piiriülese kuritegeliku ühenduse ja selles osalenud, see ühendus tegutses keerulise modus operandi alusel ja tema tegevus põhjustas rahalist kahju tuhandetele kannatanutele, kellest osa elab Saksamaal ja Austrias.

41

Euroopa Kohtule esitatud teavet arvestades mõisteti põhikohtuasja kaebaja Austrias lõplikult süüdi „majandustegevuse käigus raskendavatel asjaoludel toime pandud kelmuse ja rahapesu eest“.

42

Selles kontekstis tuleb rõhutada, et liidu seadusandja omistab erilist tähtsust organiseeritud kuritegevuse vastasele võitlusele, nagu nähtub sellele pühendatud raamotsusest 2008/841. Nimelt on selle põhjenduses 1 muu hulgas märgitud, et Euroopa Liidu liikmesriigid peavad tegema tihedamat koostööd, et seista vastu kuritegelike ühenduste levikule ja ohule, mida nad endast kujutavad, ning vastata tõhusalt kodanike ootustele ja liikmesriikide vajadustele. Nii panevad raamotsuse artiklid 2 ja 3 liikmesriikidele kohustuse võtta vajalikud meetmed tagamaks esiteks, et süüteona käsitletakse teatavat kuritegeliku ühendusega seotud tegevust, ja teiseks, et nende süütegude eest karistatakse vähemalt kahe- kuni viieaastase maksimaalse vangistusega.

43

Neil asjaoludel peab eelotsusetaotluse esitanud kohus selleks, et teha kindlaks, kas tema menetluses olev vaidlus kuulub ne bis in idem-põhimõtte kohaldamisalasse, hindama eelkõige seda, kui suures ulatuses põhines põhikohtuasja kaebaja suhtes tehtud Landesgericht Wieni (liidumaa kohus Viinis) süüdimõistev kohtuotsus samadel tegudel, mille toimepanemist heidetakse talle ette Amtsgericht Bambergi (Bambergi esimese astme kohus) poolt tema suhtes tehtud Euroopa vahistamismääruses, või kas süüdimõistmisel võeti aluseks pigem, nagu muu hulgas väideti ka Euroopa Kohtu istungil, üksnes Austris elavate kannatanute suhtes toime pandud kelmus, mitte aga samasugune tegevus Saksamaal elavate isikute suhtes. Teisel juhul ei saa asuda seisukohale, et põhikohtuasja kaebaja suhtes Austrias tehtud varasem lõplik otsus puudutas samu asjaolusid, mida käsitleti tema suhtes Saksamaal alustatud menetluses. Äärmisel juhul võib asuda seisukohale, et nimetatud varasemas otsuses käsitleti sarnaseid asjaolusid, millest ei piisa siiski selleks, et asuda seisukohale, et idem-tingimus on täidetud, nagu nähtub käesoleva kohtuotsuse punktis 37 viidatud kohtupraktikast.

44

Eelotsusetaotluse esitanud kohtu küsimustele tuleb vastata neid sissejuhatavaid täpsustusi silmas pidades.

45

Esimese küsimusega soovib eelotsusetaotluse esitanud kohus sisuliselt teada, kas Schengeni rakenduskonventsiooni artikli 55 lõike 1 punkt b on harta artiklit 50 arvestades kehtiv osas, milles see lubab liikmesriigil deklareerida, et Schengeni rakenduskonventsiooni artikli 54 sätted ei ole talle siduvad, kui tegu, mille suhtes välismaine kohtuotsus on tehtud, kujutab endast selle liikmesriigi julgeoleku või muude samavõrd oluliste huvide vastast kuritegu.

46

Nagu on meenutatud käesoleva kohtuotsuse punktides 31 ja 32, tunnustab Schengeni rakenduskonventsiooni artikkel 54, mis inkorporeeriti liidu õigusesse protokolliga Euroopa Liidu raamistikku integreeritud Schengeni acquis’ kohta, mis lisati Euroopa Liidu lepingule ja Euroopa Ühenduse asutamislepingule Amsterdami lepinguga (EÜT 1997, C 340, lk 93), sarnaselt harta artikliga 50 ne bis in idem-põhimõtet.

47

Seega kujutab Schengeni rakenduskonventsiooni artikli 55 lõike 1 punktis b liikmesriigile ette nähtud võimalus teha sellest põhimõttest erand, kui välisriigi kohtuotsuses nimetatud tegu kujutab endast selle liikmesriigi julgeoleku või muude samavõrd oluliste huvide vastast kuritegu, harta artikliga 50 tagatud põhiõiguse piirangut.

48

Selline piiramine võib siiski olla põhjendatud harta artikli 52 lõike 1 alusel (22. märtsi 2022. aasta kohtuotsus bpost, C‑117/20, EU:C:2022:202, punkt 40 ja seal viidatud kohtupraktika).

49

Harta artikli 52 lõike 1 esimese lause kohaselt tohib hartaga tunnustatud õiguste ja vabaduste teostamist piirata ainult seadusega ning arvestades nimetatud õiguste ja vabaduste olemust. Selle lõike teisest lausest ilmneb, et proportsionaalsuse põhimõtte kohaselt võib nendele õigustele ja vabadustele piiranguid seada üksnes juhul, kui need on vajalikud ning vastavad tegelikult liidu tunnustatud üldist huvi teenivatele eesmärkidele või kui on vaja kaitsta teiste isikute õigusi ja vabadusi.

50

Käesoleval juhul tuleb esiteks ne bis in idem-põhimõtte piirangut pidada seadusega ette nähtuks, kuna see tuleneb Schengeni rakenduskonventsiooni artikli 55 lõike 1 punktist b (vt analoogia alusel 27. mai 2014. aasta kohtuotsus Spasic, C‑129/14 PPU, EU:C:2014:586, punkt 57).

51

Kuivõrd nõue, mille kohaselt põhiõiguste teostamise igasugune piiramine peab olema ette nähtud seadusega, tähendab seda, et õiguslik alus, mis võimaldab nende õiguste riivet, peab ise määratlema selle, kui ulatuslikult tohib asjaomase õiguse teostamist piirata, on see nõue suures osas seotud selguse ja täpsuse nõuetega, mis tulenevad proportsionaalsuse põhimõttest, ning selle põhjal tuleb nimetatud nõuet analüüsida (vt selle kohta 5. mai 2022. aasta kohtuotsus BV, C‑570/20, EU:C:2022:348, punkt 31 ja seal viidatud kohtupraktika).

52

Teiseks tuleneb Euroopa Kohtu praktikast, et ne bis in idem-põhimõtte piirang järgib harta artikli 50 olemust, kui see piirang võimaldab menetlust alustada ja sanktsiooni määrata sama teo eest üksnes siis, kui taotletakse erinevat eesmärki (vt selle kohta 22. märtsi 2022. aasta kohtuotsus bpost, C‑117/20, EU:C:2022:202, punkt 43).

53

Schengeni rakenduskonventsiooni artikli 55 lõike 1 punkti b sõnastuse kohaselt kehtib selles sättes ette nähtud erand nimetatud põhimõttest üksnes juhul, kui välisriigi kohtuotsuses nimetatud tegu kujutab endast seda erandit kasutada sooviva liikmesriigi julgeoleku või muude samavõrd oluliste huvide vastast kuritegu.

54

Ilma et oleks vaja ammendavalt määratleda, mida hõlmab mõiste „riiklik julgeolek“ selle sätte tähenduses, tuleb see käesolevas asjas igal juhul võrdsustada, nagu märkis kohtujurist oma ettepaneku punktis 60, mõistega „riigi julgeolek“, millele on muu hulgas viidatud ELL artikli 4 lõikes 2.

55

Mis puudutab viimast, siis on Euroopa Kohus otsustanud, et eesmärk kaitsta riigi julgeolekut vastab esmatähtsale huvile kaitsta riigi põhifunktsioone ja ühiskonna põhihuve ning hõlmab selliste tegevuste ennetamist ja nende eest vastutusele võtmist, mis võivad tõsiselt destabiliseerida riigi põhilisi põhiseaduslikke, poliitilisi, majanduslikke või sotsiaalseid struktuure, eriti juhul, kui need kujutavad endast otsest ohtu ühiskonnale, elanikkonnale või riigile kui sellisele (vt selle kohta 6. oktoobri 2020. aasta kohtuotsus La Quadrature du Net jt, C‑511/18, C‑512/18 ja C‑520/18, EU:C:2020:791, punkt 135, ning 20. septembri 2022. aasta kohtuotsus SpaceNet ja Telekom Deutschland, C‑793/19 ja C‑794/19, EU:C:2022:702, punkt 92 ning seal viidatud kohtupraktika).

56

Sellest järeldub, et lisaks erilisele raskusele peavad kuriteod, mille osas Schengeni rakenduskonventsiooni artikli 55 lõike 1 punkt b lubab asjaomase liikmesriigi julgeoleku kahjustamise korral teha erandeid ne bis in idem-põhimõttest, mõjutama seda liikmesriiki ennast. Sama kehtib selles sättes silmas peetud liikmesriigi muude huvide vastaste kuritegude puhul. Nimelt, kuna need peavad olema selle liikmesriigi jaoks samavõrd olulised nagu riiklik julgeolek, peab nende tähtsus olema analoogiline ja need peavad järelikult olema liikmesriigile samamoodi omased.

57

Järelikult on Schengeni rakenduskonventsiooni artikli 55 lõike 1 punktis b, mis näeb liikmesriigile ette võimaluse teha sellest põhimõttest erand üksnes siis, kui tegemist on liikmesriigi julgeoleku või muude samavõrd oluliste huvide vastase kuriteoga, järgitud selle põhimõtte põhisisu, kuna see võimaldab liikmesriigil mõista karistusi selliste kuritegude eest, mis puudutavad teda ennast, ja seeläbi järgida eesmärke, mis erinevad kindlasti nendest eesmärkidest, mida järgides tehti asjaomase isiku suhtes otsus teises liikmesriigis.

58

Kolmandaks, arvestades asjaomase liikmesriigi julgeoleku või muude samavõrd oluliste huvide kahjustamise korral karistuse mõistmise olulisust, vastab Schengeni rakenduskonventsiooni artikli 55 lõike 1 punktis b ette nähtud ne bis in idem-põhimõtte piirang üldise huvi eesmärgile.

59

Neljandaks, mis puudutab proportsionaalsuse põhimõtet, siis nõuab see põhimõte, et piirangud, mida liidu õigusaktid võivad hartaga tagatud õigustele ja vabadustele seada, ei läheks kaugemale sellest, mis on taotletavate õiguspäraste eesmärkide saavutamiseks või teiste isikute õiguste ja vabaduste kaitsmiseks sobiv ja vajalik, võttes arvesse, et juhul kui on võimalik valida mitme sobiva meetme vahel, tuleb rakendada kõige vähem koormavat meedet. Ka ei saa üldist huvi teenivat eesmärki taotledes jätta arvesse võtmata, et see peab olema kooskõlas põhiõigustega, mida meede puudutab, ning selleks tuleb saavutada tasakaal ühelt poolt üldist huvi teeniva eesmärgi ja teiselt poolt asjasse puutuvate õiguste vahel, tagamaks, et meetmega tekitatud ebamugavused ei oleks seatud eesmärke arvestades ülemäära suured. Seega tuleb harta artikliga 50 tagatud ne bis in idem-põhimõtte piiramise põhjendamise võimalust hinnates kaaluda kaasneva riive raskust ja kontrollida, et piiranguga taotletava üldist huvi teeniva eesmärgi olulisus oleks riive raskusastmega vastavuses (vt selle kohta 8. detsembri 2022. aasta kohtuotsus Orde van Vlaamse Balies jt, C‑694/20, EU:C:2022:963, punkt 41 ning seal viidatud kohtupraktika).

60

Sellega seoses tuleb märkida, et Schengeni rakenduskonventsiooni artikli 55 lõike 1 punktis b ette nähtud võimalus on sobiv, et saavutada üldise huvi eesmärk, milleks on karistada liikmesriigi julgeoleku või muude samavõrd oluliste huvide kahjustamise eest.

61

Lisaks, võttes arvesse sellise kahjustamise laadi ja erilist raskust, ületab selle üldise huvi eesmärgi olulisus üldiselt kuritegevusega ja ka raske kuritegevusega võitlemise huvi eesmärki. Selline eesmärk võib seega eeldusel, et järgitakse muid harta artikli 52 lõikest 1 tulenevaid nõudeid, põhjendada meetmeid, mis toovad kaasa selliseid põhiõiguste riiveid, mis ei oleks lubatud, et tavakorras alustada menetlust ja karistada kuritegude eest üldiselt (vt selle kohta 6. oktoobri 2020. aasta kohtuotsus La Quadrature du Net jt, C‑511/18, C‑512/18 ja C‑520/18, EU:C:2020:791, punkt 136, ning 5. aprilli 2022. aasta kohtuotsus Commissioner of An Garda Síochána jt, C‑140/20, EU:C:2022:258, punkt 57 ning seal viidatud kohtupraktika).

62

Nii on see eelkõige meetme puhul, mis seisneb liikmesriigi võimaluses deklareerida, et kui tegu, mille suhtes välismaine kohtuotsus on tehtud, kujutab endast tema julgeoleku või muude samavõrd oluliste huvide vastast kuritegu, ei ole talle menetluse alustamisel ja karistuse mõistmisel siduv ne bis in idem-põhimõte. Selle kohta tuleb samuti märkida, et Schengeni rakenduskonventsiooni artikli 55 lõike 1 punkti b erilise eesmärgi tõttu on sellest põhimõttest lubatud teha üksnes sisuliselt piiratud erandeid.

63

Lisaks, mis puudutab selles sättes ette nähtud erandi rangelt vajalikkust, siis tuleb kõigepealt märkida, et Schengeni rakenduskonventsiooni artikli 55 lõige 2 nõuab, et liikmesriik, kes on teinud deklaratsiooni artikli 55 lõike 1 punktis b nimetatud erandi kohta, täpsustab nende kuritegude kategooriad, mille suhtes seda erandit võib kohaldada. Seega on nõutav, et liikmesriigid, kes soovivad seda erandit kasutada, võtaksid vastu selged ja täpsed eeskirjad, mis võimaldavad õigussubjektidel ette näha, millise tegevuse või tegevusetuse korral võidakse menetlust uuesti alustada, isegi kui nende suhtes on juba tehtud välisriigi kohtuotsus (vt selle kohta 20. märtsi 2018. aasta kohtuotsus Garlsson Real Estate jt, C‑537/16, EU:C:2018:193, punkt 51).

64

Seejärel näeb Schengeni rakenduskonventsiooni artikkel 56 ette, et kui liikmesriik on algatanud uue kohtuasja isiku suhtes, kelle üle teine liikmesriik on juba lõpliku kohtuotsuse langetanud, siis esiteks tuleb viimase territooriumil sama teo eest juba kantud mis tahes vabadusekaotuse ajavahemik määratavast karistusest maha arvata ja teiseks võetakse riigisiseste õigusaktidega lubatud piires peale vabadusekaotuse arvesse ka muid juba kantud karistusi.

65

Seega on Schengeni rakenduskonventsiooni artikli 55 lõike 1 punktis b ette nähtud võimalusega erandi tegemiseks ne bis in idem-põhimõttest seotud normid, mis tagavad, et koormus, mis asjaomastele isikutele sellega kaasneb, piirdub käesoleva kohtuotsuse punktis 58 nimetatud eesmärgi saavutamiseks rangelt vajalikuga (vt selle kohta 20. märtsi 2018. aasta kohtuotsus Garlsson Real Estate jt, C‑537/16, EU:C:2018:193, punkt 54).

66

Sellest järeldub, et nimetatud võimalus ei lähe kaugemale sellest, mis on sobiv ja vajalik selleks, et liikmesriigil oleks võimalik mõista karistusi oma julgeoleku või muude samavõrd oluliste huvide kahjustamise eest.

67

Eeltoodud kaalutlusi arvestades ei ilmnenud esimese küsimuse analüüsimisel ühtegi asjaolu, mis võiks mõjutada Schengeni rakenduskonventsiooni artikli 55 lõike 1 punkti b kehtivust harta artiklist 50 lähtuvalt.

68

Teise küsimusega soovib eelotsusetaotluse esitanud kohus sisuliselt teada, kas Schengeni rakenduskonventsiooni artikli 55 lõike 1 punkti b koostoimes harta artikliga 50 ja artikli 52 lõikega 1 tuleb tõlgendada nii, et sellega on vastuolus, kui liikmesriigi kohtud tõlgendavad selle liikmesriigi poolt Schengeni rakenduskonventsiooni artikli 55 lõike 1 alusel tehtud deklaratsiooni nii, et Schengeni rakenduskonventsiooni artikli 54 sätted ei ole liikmesriigile siduvad kuritegeliku ühenduse loomises seisneva kuriteo puhul, kui kuritegelik ühendus, milles tagaotsitav isik osales, pani toime ainult varavastaseid kuritegusid.

69

Kui liikmesriik soovib Schengeni rakenduskonventsiooni artikli 55 lõike 1 alusel tehtud deklaratsiooniga kasutada võimalust teha Schengeni rakenduskonventsiooni artikli 55 lõike 1 punktis b ette nähtud erand ne bis in idem-põhimõttest, märkides, et nimetatud kuritegude puhul ei ole ta Schengeni rakenduskonventsiooni artikli 54 sätetega seotud, võib selline deklaratsioon olla ühtlasi kooskõlas harta artikliga 50 ja artikli 52 lõikega 1, tingimusel et on täidetud selleks Schengeni rakenduskonventsioonis ette nähtud nõuded, mis tagavad – nagu nähtub esimesele küsimusele antud vastusest – sellise võimaluse kooskõla harta artikliga 50.

70

Seega tuleb kõigepealt täpsustada, et lisaks põhikohtuasjas kõne all olevate kuritegude ulatusega seotud küsimusele peavad olema täidetud käesoleva kohtuotsuse punktis 63 esitatud nõuded. Sellega seoses tegi Saksamaa Liitvabariik Schengeni rakenduskonventsiooni ratifitseerimisel Bundesgesetzblattis (Saksamaa Liitvabariigi ametlik väljaanne) avaldatud deklaratsiooni, milles märkis vastavalt Schengeni rakenduskonventsiooni artikli 55 lõikele 2, et Schengeni rakenduskonventsiooni artikli 54 sätted ei ole talle muu hulgas siduvad, kui tegu, mille suhtes on tehtud välisriigis kohtuotsus, on kuritegu StGB § 129 järgi.

71

Seega näib, et vastu on võetud selged ja täpsed eeskirjad, mis võimaldavad õigussubjektidel ette näha, et kuritegeliku ühenduse loomisega seotud tegude suhtes võidakse menetlust uuesti alustada, isegi kui nende suhtes on juba tehtud välisriigi kohtuotsus – seda asjaolu peab kontrollima eelotsusetaotluse esitanud kohus.

72

Sellega seoses tuleb täpsustada, et selliste eeskirjade olemasolu ei saa vaidlustada põhjendusega, mille toob oma kirjalikes seisukohtades välja Austria Vabariik, et need vajavad uuringuid, mis eeldavad teatavaid juriidilisi teadmisi.

73

Nimelt, nagu Euroopa Kohus on otsustanud, ei sea asjaolu, et ühelt poolt peab asjaomane isik lisaks asjakohaste sätete sõnastusele arvesse võtma liikmesriigi kohtute poolt neile antud tõlgendust ja teiselt poolt peab see isik pöörduma õigusnõustaja poole, et hinnata konkreetse teo tagajärgi, iseenesest kahtluse alla ne bis in idem-põhimõtte erandeid käsitlevate sätete selgust ja täpsust (vt selle kohta 5. mai 2022. aasta kohtuotsus BV, C‑570/20, EU:C:2022:348, punktid 39 ja 43).

74

Neid sissejuhatavaid täpsustusi arvesse võttes tuleb rõhutada, et erandina sellest põhimõttest läbi viidava kriminaalmenetluse, mille alus on liikmesriigi deklaratsioon, millega kasutatakse Schengeni rakenduskonventsiooni artikli 55 lõike 1 punktis b ette nähtud võimalust, eesmärk saab selle sätte kohaselt olla vaid karistada selle liikmesriigi julgeoleku või muude samavõrd oluliste huvide kahjustamise eest. Järelikult on liikmesriigi kohtute ülesanne kontrollida, kas asjaomase liikmesriigi poolt Schengeni rakenduskonventsiooni artikli 55 lõike 1 alusel tehtud deklaratsiooni on võimalik tõlgendada nii, et deklaratsiooni alusel alustatud menetlus vastab selle sätte nõuetele.

75

Sellega seoses tuleb esiteks märkida, et Schengeni rakenduskonventsiooni artikli 55 lõike 1 punktis b ette nähtud erandi esimese osa alla kuuluvad sellised kuriteod nagu salakuulamine, riigireetmine või avaliku võimu toimimise tõsine kahjustamine, mis juba oma olemuselt on seotud asjaomase liikmesriigi julgeoleku või muude samavõrd oluliste huvidega.

76

Siiski ei tulene sellest, et selle erandi kohaldamisala piirdub tingimata selliste kuritegudega. Nimelt ei saa välistada, et vastutusele võtmine selliste kuritegude eest, mille koosseisu tunnused ei hõlma konkreetselt liikmesriigi julgeoleku või muude samavõrd oluliste huvide kahjustamist, võib kuuluda samuti selle erandi kohaldamisalasse, kui kuriteo toimepanemise asjaolusid arvestades on nõuetekohaselt tõendatud, et kõnealuse teo eest vastutusele võtmise eesmärk on mõista karistus riigi julgeoleku või muude samavõrd oluliste huvide kahjustamise eest.

77

Teiseks peab – nagu nähtub käesoleva kohtuotsuse punktidest 55, 56, 61 ja 62 – sellise kuriteo eest vastutusele võtmine, mida on nimetatud Schengeni rakenduskonventsiooni artikli 55 lõike 1 punktis b ette nähtud võimaluse rakendamiseks tehtud deklaratsioonis, kui kriminaalmenetlus puudutab asjaomase liikmesriigi julgeolekut või muid samavõrd olulisi huve, puudutama tegu, mis kahjustab eriti raskelt asjaomast liikmesriiki ennast.

78

Iga kuritegelik ühendus ei kahjusta aga tingimata ja sellisena asjaomase liikmesriigi julgeolekut ega muid samavõrd olulisi huve. Seega saab kuritegeliku ühenduse loomine olla aluseks kriminaalmenetluse alustamisele viidatud artikli 55 lõike 1 punktis b ette nähtud ne bis in idem-põhimõttest erandi alusel üksnes selliste ühenduste puhul, kelle tegevust saab neid iseloomustavate asjaolude tõttu pidada selliseks kahjustamiseks.

79

Eelotsusetaotluse esitanud kohtu küsimused puudutavad käesolevas kontekstis seda, milline tähtsus on asjaolul, et kuritegelik ühendus on toime pannud ainult varavastaseid kuritegusid ega järgi poliitilisi, ideoloogilisi, usulisi ega veendumustega seotud eesmärke ega soovi ebaausate vahenditega mõjutada poliitikat, ajakirjandust, avalikku haldust, õiguskaitsesüsteemi ega majandust.

80

Sellega seoses tuleb kõigepealt täpsustada, et eelmises punktis nimetatud asjaolud, mis puudutavad taotletavaid eesmärke või soovitud mõju, ei ole igal juhul piisavad, et kvalifitseerida kuritegelik ühendus tingimata asjaomase liikmesriigi julgeolekut või muid samavõrd olulisi huve kahjustavaks, võtmata arvesse selle kahju tõsidust, mida tema tegevus sellele liikmesriigile põhjustas.

81

Peale selle ei saa välistada, et teatavatel asjaoludel kahjustab kuritegelik ühendus, kes paneb toime ainult varavastaseid kuritegusid, liikmesriigi julgeolekut või muid samavõrd olulisi huve. Selleks et kuritegeliku ühenduse tegevust saaks pidada selliseks kahjustamiseks, peavad need kuriteod – sõltumata selle ühenduse tegelikest kavatsustest ja lisaks iga kuriteoga kaasnevale avaliku korra kahjustamisele – mõjutama liikmesriiki ennast.

82

Euroopa Kohtu käsutuses olevast teabest ei ilmne vaatamata kannatanute vara kahjustamise ulatusele, et põhikohtuasjas kõne all oleva kuritegeliku ühenduse tegevuse tagajärjel oleks tekkinud kahju Saksamaa Liitvabariigile endale, mistõttu selle kuritegeliku ühenduse tegevus ei näi kujutavat endast riigi julgeoleku või muude samavõrd oluliste huvide vastast kuritegu, mida peab kontrollima eelotsusetaotluse esitanud kohus.

83

Kõiki eeltoodud kaalutlusi arvestades tuleb teisele küsimusele vastata nii, et Schengeni rakenduskonventsiooni artikli 55 lõike 1 punkti b koostoimes harta artikliga 50 ja artikli 52 lõikega 1 tuleb tõlgendada nii, et sellega ei ole vastuolus, kui liikmesriigi kohtud tõlgendavad selle liikmesriigi poolt Schengeni rakenduskonventsiooni artikli 55 lõike 1 alusel tehtud deklaratsiooni nii, et Schengeni rakenduskonventsiooni artikli 54 sätted ei ole liikmesriigile siduvad kuritegeliku ühenduse loomises seisneva kuriteo puhul, kui kuritegelik ühendus, milles tagaotsitav isik osales, pani toime ainult varavastaseid kuritegusid, eeldusel et kriminaalmenetluse eesmärk on selle ühenduse tegevust arvestades mõista karistus selle liikmesriigi julgeoleku või muude samavõrd oluliste huvide kahjustamise eest.

84

Kuna põhikohtuasja poolte jaoks on käesolev menetlus eelotsusetaotluse esitanud kohtus pooleli oleva asja üks staadium, otsustab kohtukulude jaotuse liikmesriigi kohus. Euroopa Kohtule seisukohtade esitamisega seotud kulusid, v.a poolte kohtukulud, ei hüvitata.

Esitatud põhjendustest lähtudes Euroopa Kohus (viies koda) otsustab: