–

Tilman SA, esindajad: N. Cariat, A. Hoc ja B. Hoc,

–

Unilever Supply Chain Company AG, esindaja: advocaat W. van Eeckhoutte,

–

Belgia valitsus, esindajad: M. Jacobs, C. Pochet ja M. van Regemorter,

–

Saksamaa valitsus, esindajad: J. Möller, U. Bartl, M. Hellmann ja R. Kanitz,

–

Šveitsi valitsus, esindajad: N. Marville-Dosen ja J. Schickel-Küng,

–

Euroopa Komisjon, esindajad: A. Azéma ja S. Noë,

1

Eelotsusetaotlus puudutab seda, kuidas tõlgendada 30. oktoobril 2007 allkirjastatud tsiviil- ja kaubandusasjade kohtualluvuse ning neid käsitlevate kohtuotsuste tunnustamise ja täitmise konventsiooni, mille sõlmimine on Euroopa Ühenduse nimel heaks kiidetud nõukogu 27. novembri 2008. aasta otsusega 2009/430/EÜ (ELT 2009, L 147, lk 1; edaspidi „Lugano II konventsioon“), artikli 23 lõike 1 punkti a ja lõiget 2.

2

Taotlus on esitatud Tilman SA, kelle registrijärgne asukoht on Belgias, ja Unilever Supply Chain company AG (edaspidi „Unilever“), kelle registrijärgne asukoht on Šveitsis, vahelises kohtuvaidluses Unileveri poolt Tilmani esitatud arvetel toodud summade tasumata jätmise üle.

3

Lugano II konventsioonile kirjutasid alla Euroopa Ühendus, Taani Kuningriik, Islandi Vabariik, Norra Kuningriik ja Šveitsi Konföderatsioon.

4

Konventsiooni artikli 1 lõikes 3 on sätestatud:

„Käesoleva konventsiooni kohaldamisel peetakse mõistega „käesoleva konventsiooniga seotud riigid“ silmas mõnda käesolevas konventsioonis osalevat riiki või Euroopa Ühenduse liikmesriiki. Sellega võidakse silmas pidada ka Euroopa Ühendust.“

5

Konventsiooni artikli 23 „Kokkulepe kohtualluvuse kohta“ lõigetes 1 ja 2 on sätestatud:

„1.   Kui pooled, kellest ühe või mitme alaline elukoht on käesoleva konventsiooniga seotud riigis, on kokku leppinud, et konkreetsest õigussuhtest tulenenud või tuleneda võivate vaidluste lahendamiseks on pädev käesoleva konventsiooniga seotud riigi kohus või kohtud, on see kohus või need kohtud pädevad. Kui pooled ei ole kokku leppinud teisiti, on nimetatud kohtul või kohtutel ainupädevus. Selline kokkulepe kohtualluvuse kohta sõlmitakse kas:

2.   Elektroonilisel teel edastatud teave, mille puhul on võimalik kokkulepet alaliselt säilitada, võrdsustatakse kirjalikult vormistatud teabega.“

6

Konventsiooni artikli 64 lõigetes 1 ja 2 on ette nähtud:

„1.   Käesolev konventsioon ei piira nõukogu [22. detsembri 2000. aasta] määruse (EÜ) nr 44/2001 (kohtualluvuse ja kohtuotsuste täitmise kohta tsiviil- ja kaubandusasjades) [(EÜT 2001, L 12, lk 1; ELT eriväljaanne 19/01, lk 42, edaspidi „Brüsseli I määrus“)] ning selle muudatuste, 27. septembril 1968. aastal Brüsselis allakirjutatud konventsiooni (kohtualluvuse ja kohtuotsuste täitmise kohta tsiviil- ja kaubandusasjades) [(EÜT 1972, L 299, lk 32)] ning selle 3. juunil 1971 Luxembourgis allakirjutatud protokolli (Brüsseli konventsiooni tõlgendamise kohta Euroopa Ühenduste Kohtus), mida on uute riikide ühinemisel Euroopa ühendustega muudetud kõnealusele konventsioonile ja selle protokollile lisatud ühinemiskonventsioonidega [(edaspidi „Brüsseli konventsioon“)], ning samuti Euroopa Ühenduse ja Taani Kuningriigi vahel 19. oktoobril 2005 Brüsselis allakirjutatud lepingu (mis käsitleb kohtualluvust ja kohtuotsuste tunnustamist ja täitmist tsiviil- ja kaubandusasjades) kohaldamist Euroopa Ühenduse liikmesriikides.

2.   Kõnealust konventsiooni kohaldatakse alati:

[…]“.

7

[Lugano II] konventsiooni protokolli nr 2 ühtlase tõlgendamise ja alalise komitee kohta artikli 1 lõike 1 järgi:

„Iga käesolevat konventsiooni kohaldav ja tõlgendav kohus võtab vajalikul määral arvesse põhimõtteid, mis sisalduvad käesoleva konventsiooniga seotud riikide kohtute ja Euroopa Ühenduste Kohtu asjaomastes otsustes käesoleva konventsiooni sätete või 1988. aasta Lugano konventsiooni samalaadsete sätete ning käesoleva konventsiooni artikli 64 lõikes 1 osutatud õigusaktide kohta.“

8

Brüsseli I määruse artikli 23 lõigetes 1 ja 2 on ette nähtud:

„1.   Kui lepinguosalised, kellest ühe või mitme alaline elukoht on liikmesriigis, on kokku leppinud, et konkreetsest õigussuhtest tulenenud või tuleneda võivate vaidluste lahendamiseks on pädev liikmesriigi kohus või kohtud, on see kohus või need kohtud pädevad. Kui lepinguosalised ei ole kokku leppinud teisiti, on kohtul või kohtutel ainupädevus. Selline kokkulepe kohtualluvuse kohta sõlmitakse kas:

2.   Elektroonilisel teel edastatud teave, mille puhul on võimalik kokkulepet alaliselt säilitada, võrdsustatakse kirjalikult vormistatuga.“

9

Euroopa Parlamendi ja nõukogu 12. detsembri 2012. aasta määrusega (EL) nr 1215/2012 kohtualluvuse ning kohtuotsuste tunnustamise ja täitmise kohta tsiviil- ja kaubandusasjades (ELT 2012, L 351, lk 1, edaspidi „Brüsseli Ia määrus“) tunnistati Brüsseli I määrus kehtetuks.

10

Brüsseli Ia määruse II peatükis „Kohtualluvus“ asuvas artiklis 25 „Kokkuleppest tulenev kohtualluvus“ on sätestatud:

„1.   Kui pooled, olenemata sellest, kus on nende alaline elukoht, on kokku leppinud, et konkreetsest õigussuhtest tulenenud või tuleneda võivate vaidluste lahendamiseks on pädev liikmesriigi kohus või kohtud, on see kohus või need kohtud pädevad, välja arvatud juhul, kui kõnealune kokkulepe on sisulise kehtivuse poolest asjaomase liikmesriigi õiguse kohaselt tühine. Kohtualluvus on erandlik, kui pooled ei ole kokku leppinud teisiti. Kohtualluvuse kokkulepe sõlmitakse kas:

2.   Elektrooniliselt edastatud teave, mille puhul on võimalik kokkulepet alaliselt säilitada, võrdsustatakse kirjaliku vormiga.

[…]“.

11

Brüsselis ja Londonis 24. jaanuaril 2020 allkirjastatud ja 1. veebruaril 2020 jõustunud Suurbritannia ja Põhja-Iiri Ühendkuningriigi Euroopa Liidust ja Euroopa Aatomienergiaühendusest väljaastumise lepingu (ELT 2020, L 29, lk 7) (edaspidi „väljaastumisleping“) artiklis 2 on sätestatud:

„Käesolevas lepingus on kasutatud järgmisi mõisteid:

[…]“.

12

Lepingu artikli 67 „Õigusasutuste tehtud otsuste kohtualluvus, tunnustamine ja täitmise tagamine ning seotud koostöö keskasutuste vahel“ lõikes 1 on ette nähtud:

„Nii Ühendkuningriigis kui ka liikmesriikides, juhul kui tegemist on Ühendkuningriiki hõlmava olukorraga, kohaldatakse enne üleminekuperioodi lõppu algatatud kohtumenetluste suhtes ja menetluste või hagide suhtes, mis on selliste kohtumenetlustega seotud vastavalt [Brüsseli I] määruse […] artiklitele 29, 30 ja 31 […] järgmisi õigusakte või sätteid:

[…]“.

13

Väljaastumislepingu artiklis 126 „Üleminekuperiood“ on sätestatud:

„Ülemineku- või rakendusperiood algab käesoleva lepingu jõustumise kuupäeval ja lõpeb 31. detsembril 2020.“

14

Sama lepingu artikli 127 „Ülemineku kohaldamisala“ järgi:

„1.   Üleminekuperioodil kohaldatakse liidu õigust Ühendkuningriigi suhtes ja Ühendkuningriigis, kui käesolevas lepingus ei ole sätestatud teisiti.

[…]

6.   Iga viidet liikmesriikidele lõike 1 alusel kohaldatavas liidu õiguses, nagu seda rakendatakse ja kohaldatakse ka liikmesriikides, mõistetakse üleminekuperioodil selliselt, et see hõlmab Ühendkuningriiki, kui käesolevas lepingus ei ole sätestatud teisiti.

[…]“.

15

Tilman ja Unilever sõlmisid 22. novembril 2010 esimese lepingu, mille järgi kohustus Tilman pakkima ja pakendama Unileveri arvel teekotikeste karpe kokkulepitud hinna eest.

16

Teise lepinguga, mis sõlmiti 6. jaanuaril 2011, muudeti kokkulepitud hinda. Selles lepingus oli täpsustatud, et kui lepingus ei ole kokku lepitud teisiti, kohaldatakse sellele Unileveri toodete ostmise tüüptingimusi. Nendes tüüptingimustes, millega oli võimalik tutvuda ja neid alla laadida veebisaidilt selles lepingus nimetatud hüperlingi kaudu, oli ette nähtud, et lepingu pooltel „on võimalik sellest lepingust otseselt või kaudselt tulenevate vaidluste lahendamiseks pöörduda ainult Briti kohtutesse“.

17

Pärast seda kui arvete esitamise viise muudeti, tekkis pooltel eriarvamus arvele märgitud hinna suurendamise tõttu ja Unilever tasus Tilmani arvete eest ainult osaliselt.

18

Tilman pöördus Unileveri vastu Belgias kohtusse tasumata summade maksmise nõudega. Unilever väitis seepeale, et põhikohtuasjas kõne all oleva lepingu tüüptingimuste kohaselt allub vaidlus üksnes Briti kohtutele.

19

Belgia esimese astme kohus asus 12. augusti 2015. aasta otsuses seisukohale, et vaidluse lahendamine kuulub tema alluvusse, kuid leidis samas, et lepingu suhtes kohaldatakse Briti õigust ja seda tuleb tõlgendada sellest õigusest lähtudes.

20

Tilman esitas selle otsuse peale apellatsioonkaebuse ja väitis, et lepingu suhtes tuleb kohaldada ja seda tuleb tõlgendada Belgia õiguse järgi. Unilever esitas vastuapellatsioonkaebuse, milles leidis, et asi ei kuulu Belgia kohtute, vaid Briti kohtute alluvusse.

21

Cour d’appel de Liège (Liège’i apellatsioonikohus, Belgia) nõustus 12. veebruari 2020. aasta otsuses Unileveri väitega kohtualluvuse puudumise kohta ning otsustas, et põhikohtuasjas kõnealuse lepingu täitmisel tekkinud vaidluse lahendamine ei allu lepingu tüüptingimustes sisalduva kohtualluvuse tingimuse kohaselt Belgia kohtutele.

22

Tilman esitas selle otsuse peale kassatsioonkaebuse Cour de cassationile (Belgia kassatsioonikohus) ja tugines selles Lugano II konventsiooni artikli 23 lõigete 1 ja 2 rikkumisele. Tilman väitis nimelt, et Cour d’appel de Liège (Liège’i apellatsioonikohus) samastas põhikohtuasja olukorra ebaõigesti juhtumiga, kus leping on sõlmitud Internetis, kuid milles ostja peab tähistama märkega vastavas lahtris, et ta nõustub müüja tüüptingimustega.

23

Eelotsusetaotluse esitanud kohus soovib teada, kas põhikohtuasjas on täidetud tingimused selleks, et tõendatud oleks Tilmani nõustumus kohtualluvuse tingimusega, kuna see tingimus oli toodud Unileveri toodete ostu tüüptingimustes, mitte põhikohtuasjas käsitletavas lepingus, ning need tüüptingimused ei olnud vahetult lisatud nimetatud lepingule.

24

Ühelt poolt tuletab eelotsusetaotluse esitanud kohus meelde, et 12. veebruari 2020. aasta otsuses leidis Cour d’appel de Liège (Liège’i apellatsioonikohus), et Euroopa Kohtu praktikast, eelkõige 14. detsembri 1976. aasta kohtuotsusest Estasis Saloti di Colzani (24/76, EU:C:1976:177) ja 21. mai 2015. aasta kohtuotsusest El Majdoub (C‑322/14, EU:C:2015:334) tulenevad tingimused näivad olevat täidetud.

25

Mis nimelt puudutab tingimust, et lepingus tuleb sõnaselgelt viidata tüüptingimustele, siis Unileveri poolt Tilmanile allkirjastamiseks saadetud lepingus, mille viimane allkirjastas 6. jaanuaril 2011, oli sõnaselgelt ette nähtud, et sellele kohaldatakse Unileveri toodete ostu tüüptingimusi, kui lepingust või poolte vahel sõlmitud kokkulepetest ei tulene teisiti. Mis puudutab tingimust, mille kohaselt peab tavapäraselt hoolikas isik „saama kontrollida“ viitamist tüüptingimustele, siis oli lepingus toodud hüperlink veebilehele, mille kaudu oli võimalik tutvuda Unileveri tüüptingimustega. Tingimuse kohta, mis nõuab, et tüüptingimusi peab saama „säilitada püsival andmekandjal“, märgiti, et Tilmanil oli Unileveri tüüptingimusi sisaldavale veebisaidile sisenedes võimalik need tingimused alla laadida ja välja trükkida.

26

Teiselt poolt ei palutud Tilmanil aga märgistada lahtrit, millest nähtuks, et ta nõustub Unileveri tüüptingimustega, mistõttu tekib küsimus, kas järgitud on Lugano II konventsiooni artikli 23 lõigete 1 ja 2 sätteid.

27

Neil asjaoludel otsustas Cour de cassation (kassatsioonikohus) menetluse peatada ja esitada Euroopa Kohtule järgmise eelotsuse küsimuse:

„Kas [Lugano II] konventsiooni artikli 23 lõike 1 punkti a ja lõiget 2 on järgitud, kui kohtualluvuse tingimus on sätestatud tüüptingimustes, millele on kirjalikult sõlmitud lepingus viidatud hüperlingiga, mis viib veebisaidile, millele minnes on võimalik nende tüüptingimustega tutvuda, need alla laadida ja välja trükkida, ilma et poolel, kelle suhtes sellele tingimusele tuginetakse, oleks palutud nende tüüptingimustega nõustuda nii, et ta märgistab vastava lahtri sellel veebisaidil?“

28

Kõigepealt tuleb märkida, et väljaastumislepingu artikli 67 lõike 1 punkti a järgi kohaldatakse Brüsseli Ia määruses sisalduvaid kohtualluvuse sätteid enne selle lepingu artiklis 126 ette nähtud üleminekuperioodi lõppu algatatud kohtumenetluste suhtes nii Ühendkuningriigis kui ka liikmesriikides juhul, kui tegemist on Ühendkuningriiki hõlmava olukorraga.

29

Ka on väljaastumislepingu artiklis 127 sätestatud, et üleminekuperioodil kohaldatakse Ühendkuningriigi suhtes liidu õigust, sealhulgas rahvusvahelisi lepinguid, mille hulka kuulub Lugano II konventsioon.

30

Mis puudutab kohtualluvuse tingimusi, siis tuleb meenutada, et oma laadilt on nende puhul tegemist kohtualluvuse valikuga, millel ei ole õiguslikku toimet seni, kuni kohtumenetlust ei ole algatatud, ja millel on tagajärjed alles hagi esitamise päevast (13. novembri 1979. aasta kohtuotsus Sanicentral, 25/79, EU:C:1979:255, punkt 6). Seega tuleb just sel kuupäeval hinnata sellise tingimuse ulatust kohaldatavast õigusnormist lähtudes.

31

Käesoleval juhul nähtub Euroopa Kohtule esitatud toimiku materjalidest, et põhikohtuasjas käsitletav hagi esitati enne 31. detsembrit 2020, mis on väljaastumislepingu artiklis 126 ette nähtud üleminekuperioodi lõppemise kuupäev, mistõttu tuleb põhikohtuasja lahendamisel endiselt tõlgendada Lugano II konventsiooni.

32

Mis puudutab sisulisi küsimusi, siis soovib eelotsusetaotluse esitanud kohus sisuliselt teada, kas Lugano II konventsiooni artikli 23 lõike 1 punkti a ja lõiget 2 tuleb tõlgendada nii, et kohtualluvuse tingimuses on kehtivalt kokku lepitud juhul, kui see sisaldub tüüptingimustes, millele kirjalikult sõlmitud leping viitab, märkides veebilehe hüperlingi, mille kaudu saab nende tüüptingimustega tutvuda, need alla laadida ja välja trükkida, ilma et poolel, kelle suhtes sellele tingimusele tuginetakse, oleks palutud nende tüüptingimustega nõustuda nii, et ta märgistab lahtri sellel veebisaidil.

33

Sellele küsimusele vastamiseks on oluline meelde tuletada, et nagu nähtub Lugano II konventsiooni tõlgendamise protokolli nr 2 artikli 1 lõikest 1, tuleb selle konventsiooni kohaldamisel ja tõlgendamisel arvesse võtta põhimõtteid, mille Euroopa Kohus on kindlaks määranud seoses kõnealuse sätte või sätetega või mis tahes muu samalaadse sättega, mis sisaldub teistes õigusaktides, mille hulka kuuluvad Brüsseli konventsioon ja Brüsseli I määrus.

34

Seega, kuna Lugano II konventsiooni artikli 23 lõiked 1 ja 2 on identsed Brüsseli I määruse artikli 23 lõigetega 1 ja 2 ning selle määruse artikli 23 lõige 1 ise oli sõnastatud peaaegu identselt Brüsseli konventsiooni artikli 17 esimese lõiguga, tuleb Lugano II konventsiooni artikli 23 lõigete 1 ja 2 tõlgendamisel võtta arvesse tõlgendust, mille Euroopa Kohus on andnud Brüsseli konventsiooni ja Brüsseli I määruse vastavatele sätetele (vt analoogia alusel 7. veebruari 2013. aasta kohtuotsus Refcomp, C‑543/10, EU:C:2013:62, punktid 18 ja 19, ning 21. mai 2015. aasta kohtuotsus El Majdoub, C‑322/14, EU:C:2015:334, punktid 27 ja 28). Kuna Brüsseli Ia määruse artikli 25 lõiked 1 ja 2 asendasid sisuliselt identses sõnastuses Brüsseli I määruse artikli 23 lõiked 1 ja 2, siis tuleb ühtlasi arvesse võtta ka Euroopa Kohtu praktikat, mis puudutab nendest esimesena nimetatud sätet.

35

Lugano II konventsiooni artikli 23 lõike 1 kohaselt võivad pooled, kellest ühe või mitme alaline elukoht on selle konventsiooniga seotud riigis, kokku leppida, et konkreetsest õigussuhtest tulenenud vaidluste lahendamise pädevus on ainult ühe selle konventsiooniga seotud riigi kohtul. Selleks et kohtualluvuse kokkulepe oleks kehtiv, peab see ühe võimalusena olema sõlmitud „kirjalikult, või kui see on sõlmitud suuliselt, siis see kinnitatakse kirjalikult“, nagu nähtub selle sätte punktist a.

36

Mis puudutab Brüsseli I määruse artikli 23 sätteid, siis on Euroopa Kohus otsustanud, et kuna need välistavad nii kostja elukohajärgse kohtualluvuse üldpõhimõtte alusel kindlaks määratud kohtualluvuse, mis on sätestatud selle määruse artiklis 2, kui ka artiklites 5–7 sätestatud valikulise kohtualluvuse, siis tuleb neid selles sätestatud tingimuste osas tõlgendada kitsalt (vt selle kohta 21. mai 2015. aasta kohtuotsus El Majdoub, C‑322/14, EU:C:2015:334, punkt 25 ja seal viidatud kohtupraktika).

37

Brüsseli I määruse artikli 23 lõikes 1 on aga selgelt sätestatud, et selle kohaldamisala piirdub juhtudega, kus lepinguosalised on kohtu osas „kokku leppinud“. Privaatautonoomia põhimõttest tulenevalt on just lepinguosaliste vabatahtliku kokkuleppe tõttu õigustatud, et primaarseks loetakse muu kohtu valikut kui see, mis oleks olnud antud juhul pädev määruse alusel (vt selle kohta 21. mai 2015. aasta kohtuotsus El Majdoub, C‑322/14, EU:C:2015:334, punkt 26 ja seal viidatud kohtupraktika, ning 20. aprilli 2016. aasta kohtuotsus Profit Investment SIM, C‑366/13, EU:C:2016:282, punkt 24).

38

Seades kohtualluvuse tingimuse kehtivuse sõltuvusse poolte vahelisest „kokkuleppest“, paneb Brüsseli I määruse artikli 23 lõige 1 asja menetlevale kohtule kohustuse kontrollida, kas tingimusega, millega talle antakse alluvus, on pooled tegelikult nõustunud, kusjuures see nõustumus peab avalduma selgelt ja täpselt (vt analoogia alusel 14. detsembri 1976. aasta kohtuotsus Estasis Saloti di Colzani, 24/76, EU:C:1976:177, punkt 7; 7. veebruari 2013. aasta kohtuotsus Refcomp, C‑543/10, EU:C:2013:62, punkt 27, ja 20. aprilli 2016. aasta kohtuotsus Profit Investment SIM, C‑366/13, EU:C:2016:282, punkt 27).

39

Brüsseli I määruse artikli 23 lõikes 1 toodud vorminõuete eesmärk on nimelt tagada, et poolte kokkulepe on tõepoolest olemas (vt analoogia alusel seoses Brüsseli konventsiooniga 14. detsembri 1976. aasta kohtuotsus Estasis Saloti di Colzani, 24/76, EU:C:1976:177, punkt 7), kusjuures poolte tegelik nõustumus on selle sätte üks eesmärke (vt selle kohta 7. veebruari 2013. aasta kohtuotsus El Majdoub, C‑543/10, EU:C:2013:62, punkt 28 ja seal viidatud kohtupraktika, ning 20. aprilli 2016. aasta kohtuotsus Profit Investment SIM, C‑366/13, EU:C:2016:282, punkt 27).

40

Sellega seoses on Euroopa Kohus Brüsseli konventsiooni kohta otsustanud, et põhimõtteliselt täidab selle konventsiooni artikli 17 esimeses lõigus sätestatud kirjaliku vormi nõude selline kohtualluvuse tingimus, mis sisaldub ühe poole müügi tüüptingimustes, kui need on trükitud lepingu tagumisele küljele ja kui lepingus on ära toodud sõnaselge viide nendele tüüptingimustele, või veel juhul, kui lepingu tekstis on pooled viidanud pakkumusele, milles endas viidatakse sõnaselgelt nendele tüüptingimustele ja seda sõnaselget viidet saab lepingu pool tavapärast hoolsust kasutades kontrollida, ning on tuvastatud, et teisele lepingupoolele on tõepoolest saadetud kohtualluvuse tingimust sisaldavad tüüptingimused (vt selle kohta 14. detsembri 1976. aasta kohtuotsus Estasis Saloti di Colzani, 24/76, EU:C:1976:177, punktid 10 ja 12).

41

Euroopa Kohus on siiski täpsustanud, et Brüsseli konventsiooni artikli 17 esimeses lõigus sätestatud kirjaliku vormi nõue ei ole täidetud juhul, kui tegemist on kaudse või vaikimisi viitamisega varasemale kirjavahetusele, kuna ei ole mingit kindlust, et kohtualluvuse tingimus oleks tegelikult lepingu kui sellise ese (vt selle kohta 14. detsembri 1976. aasta kohtuotsus Estasis Saloti di Colzani, 24/76, EU:C:1976:177, punkt 12).

42

Samuti on Euroopa Kohus otsustanud, et kohtualluvuse tingimus ei vasta Brüsseli Ia määruse artikli 25 lõike 1 punkti a nõuetele, mille sõnastus on sarnane Lugano II konventsiooni artikli 23 lõike 1 punkti a sõnastusega, kui leping sõlmiti suuliselt, ilma et seda oleks hiljem kirjalikult kinnitatud ning asjaomast kohtualluvuse tingimust sisaldavaid tüüptingimusi mainiti vaid ühe poole esitatud arvetes (vt selle kohta 8. märtsi 2018. aasta kohtuotsus Saey Home & Garden, C‑64/17, EU:C:2018:173, punktid 28 ja 29).

43

Kuid Brüsseli I määruse artikli 23 lõikes 2 – mis on võrreldes Brüsseli konventsiooni artikliga 17 uus säte ja lisati selleks, et võtta arvesse uute kommunikatsioonitehnoloogiate arengut – on ette nähtud, et niisuguse kohtualluvuse kokkuleppe nagu on kõne all põhikohtuasjas, kehtivus võib muu hulgas sõltuda võimalusest seda alaliselt säilitada (21. mai 2015. aasta kohtuotsus El Majdoub, C‑322/14, EU:C:2015:334, punkt 32).

44

Nagu nähtub selle sätte sõnasõnalisest tõlgendusest, on selles nõutud, et kohtualluvuse kokkuleppe alaline säilitamine peab olema „võimalik“, olenemata sellest, kas ostja tegelikult säilitas alaliselt tüüptingimuste teksti pärast või enne seda, kui ta tegi lahtrisse märke, väljendades enda nõustumist nende tingimustega (21. mai 2015. aasta kohtuotsus El Majdoub, C‑322/14, EU:C:2015:334, punkt 33).

45

Nimelt tahetakse selle sättega elektroonilisel teel lepingute sõlmimise lihtsustamiseks võrdsustada teatavad elektroonilisel teel edastamise vormid kirjaliku vormiga, kuivõrd asjasse puutuv teave on edastatud ka siis, kui see teave on kättesaadav ekraani vahendusel. Selleks et elektroonilisel teel edastamine võimaldaks samasuguseid tagatisi – muu hulgas tõendamisel –, piisab sellest, kui teavet on „võimalik“ enne lepingu sõlmimist salvestada ja välja trükkida (21. mai 2015. aasta kohtuotsus El Majdoub, C‑322/14, EU:C:2015:334, punkt 36).

46

Käesoleval juhul nähtub Euroopa Kohtule esitatud toimikust, et põhikohtuasjas kõne all olev kohtualluvuse tingimus sisaldub Unileveri tüüptingimustes, millele on sõnaselgelt viidatud poolte sõlmitud kirjalikus lepingus.

47

Mis puudutab olukorda, kus – nagu käesoleval juhul – ei ole tüüptingimusi, milles sisaldub kohtualluvuse tingimus, vahetult lepingule lisatud, siis tuleb tõdeda, et arvestades käesoleva kohtuotsuse punktides 37–45 viidatud kohtupraktikat, on selline kohtualluvuse tingimus lubatud, kui mõlema poole allkirjastatud lepingu tekstis endas on sõnaselgelt viidatud seda tingimust sisaldavatele tüüptingimustele.

48

See kehtib aga üksnes sõnaselge viite puhul, mida pool saab kontrollida tavalist hoolsust kasutades, ja üksnes siis, kui on tuvastatud, et kohtualluvuse tingimust sisaldavad tüüptingimused on teisele lepingupoolele tegelikult edastatud (7. juuli 2016. aasta kohtuotsus Hőszig, C‑222/15, EU:C:2016:525, punkt 40).

49

Käesoleval juhul ei näi olevat vaidlustatud, et põhikohtuasjas käsitletava lepingu tekst sisaldab sellist sõnaselget viidet, mida põhikohtuasja hageja saab kontrollida, kuid seda peab siiski hindama eelotsusetaotluse esitanud kohus.

50

Seega tuleb kontrollida, kas tüüptingimused on kõnealusele lepingupoolele tegelikult edastatud.

51

Kuna Brüsseli I määruse artikli 23 lõike 2 kohaselt, nagu seda on tõlgendanud Euroopa Kohus, on teave edastatud juhul, kui see on kättesaadav ekraani vahendusel, võib seda enam käsitada tõendina teabe edastamise kohta kirjalikus lepingus sisalduvat viidet tüüptingimustele niisuguse veebisaidi hüperlingi mainimisega, millele juurdepääs võimaldab põhimõtteliselt tutvuda nende tüüptingimustega tingimusel, et hüperlink töötab ja seda suudab avada tavapäraselt hoolsas lepingupool.

52

Sellisel juhul ei saa seda järeldust kahtluse alla seada asjaolu, et asjaomasel veebisaidil ei ole ühtegi lahtrit, mida võiks nende tüüptingimustega nõustumise väljendamiseks märgistada või et neid tingimusi sisaldav veebileht ei avane automaatselt sellele lehele minnes (vt selle kohta 21. mai 2015. aasta kohtuotsus El Majdoub, C‑322/14, EU:C:2015:334, punkt 39), kuna nende tüüptingimustega tutvumine on võimalik enne lepingu allkirjastamist ja nendega nõustumine toimub asjaomase lepingupoole allkirjaga.

53

Lisaks, kuna vorminõuete täitmiseks piisab üksnes võimalusest tüüptingimusi enne lepingu sõlmimist säilitada ja välja trükkida, siis ei ole oluline, kas asjaomane ettevõtja on edastatud teabe „saatnud“ või kas lepingupool on selle „kätte saanud“.

54

Brüsseli I määruse artikli 23 lõikes 1 kehtestatud vorminõuded vastavad soovile mitte teha takistusi äritavadele, neutraliseerides samal ajal selliste tingimuste mõju, mida võidakse märkamatult lepingutesse lisada, nagu tingimused, mis on toodud vormidel, mida kasutatakse kirjavahetuseks või arvete väljastamiseks, ja millega ei ole nõustunud pool, kelle vastu neid soovitakse kasutada (vt selle kohta 24. juuni 1981. aasta kohtuotsus Elefanten Schuh, 150/80, EU:C:1981:148, punkt 24, ja 7. juuli 2016. aasta kohtuotsus Hőszig, C‑222/15, EU:C:2016:525, punkt 36).

55

Käesoleval juhul puudutab aga põhikohtuasi ettevõtjate lepingulisi kestvussuhteid, mistõttu ei ole tähtsust tarbijatest ostjate kaitse osas kehtivatel nõuetel.

56

Igal juhul ja isegi kui eelotsusetaotluse esitanud kohus ei ole esitanud Euroopa Kohtule küsimust pooltele teadaoleva rahvusvahelise kaubandustava võimaliku olemasolu kohta, tuleb veel märkida, et lisaks Lugano II konventsiooni artikli 23 lõike 1 punktis a ette nähtud kahele võimalusele, nimelt lepingu sõlmimisele kirjalikult või suulise sõlmimise puhul selle kinnitamisele kirjalikult, on artikli 23 lõike 1 punktides b ja c sätestatud, et kohtualluvuse tingimuses võib olla kokku lepitud kas vormis, mis vastab poolte vahel väljakujunenud tavale, või rahvusvahelise kaubanduse puhul vormis, mis vastab kaubandustavale, millest pooled olid või pidid olema teadlikud ning mis on asjaomase kaubanduse valdkonnas laialt tuntud ning mida selles valdkonnas tegutsevad asjakohast liiki lepingute pooled regulaarselt kasutavad (vt analoogia alusel 8. märtsi 2018. aasta kohtuotsus Saey Home & Garden, C‑64/17, EU:C:2018:173, punkt 31).

57

Nimelt loetakse kohtualluvuse kokkuleppe sõlmimine kehtivaks sellisel juhul, kui see on tehtud selles valdkonnas tunnustatud vormis, mida pooled teadsid või pidid teadma. Ka kui selline leevendus ei tähenda, et pooled ei pea olema tingimata kokkulepet saavutanud, sest asjaomaste isikute tegelik kokkulepe on alati üks selle sätte eesmärkidest, eeldatakse siiski, et poolte vahel on sõlmitud kokkulepe kohtualluvuse kohta, kui selle kohta esineb rahvusvahelise kaubanduse vastava haru tava, millest pooled teadsid või pidid teadma (vt selle kohta 20. veebruari 1997. aasta kohtuotsus MSG, C‑106/95, EU:C:1997:70, punktid 16, 17 ja 19, ning 20. aprilli 2016. aasta kohtuotsus Profit Investment SIM, C‑366/13, EU:C:2016:282, punktid 39 ja 40).

58

Käesoleval juhul peab eelotsusetaotluse esitanud kohus vajaduse korral kontrollima, kas põhikohtuasja pooled on kokku leppinud kohtualluvuse tingimused mõnes Lugano II konventsiooni artikli 23 lõike 1 punktides b ja c ette nähtud vormis.

59

Eeltoodut arvestades tuleb esitatud küsimusele vastata, et Lugano II konventsiooni artikli 23 lõikeid 1 ja 2 tuleb tõlgendada nii, et kohtualluvuse tingimuses on kehtivalt kokku lepitud juhul, kui see sisaldub tüüptingimustes, millele kirjalikult sõlmitud leping viitab, märkides veebilehe hüperlingi, mille kaudu saab enne lepingu allkirjastamist nende tüüptingimustega tutvuda, need alla laadida ja välja trükkida, ilma et poolel, kelle suhtes sellele tingimusele tuginetakse, oleks vormiliselt palutud nende tüüptingimustega nõustuda nii, et ta märgistab lahtri sellel veebisaidil.

60

Kuna põhikohtuasja poolte jaoks on käesolev menetlus eelotsusetaotluse esitanud kohtus pooleli oleva asja üks staadium, otsustab kohtukulude jaotuse liikmesriigi kohus. Euroopa Kohtule seisukohtade esitamisega seotud kulusid, välja arvatud poolte kohtukulud, ei hüvitata.

Esitatud põhjendustest lähtudes Euroopa Kohus (seitsmes koda) otsustab:

30. oktoobril 2007 allkirjastatud tsiviil- ja kaubandusasjade kohtualluvuse ning neid käsitlevate kohtuotsuste tunnustamise ja täitmise konventsiooni, mille sõlmimine on Euroopa Ühenduse nimel heaks kiidetud nõukogu 27. novembri 2008. aasta otsusega 2009/430/EÜ, artikli 23 lõikeid 1 ja 2

tuleb tõlgendada nii, et

kohtualluvuse tingimuses on kehtivalt kokku lepitud juhul, kui see sisaldub tüüptingimustes, millele kirjalikult sõlmitud leping viitab, märkides veebilehe hüperlingi, mille kaudu saab enne lepingu allkirjastamist nende tüüptingimustega tutvuda, need alla laadida ja välja trükkida, ilma et poolel, kelle suhtes sellele tingimusele tuginetakse, oleks vormiliselt palutud nende tüüptingimustega nõustuda nii, et ta märgistab lahtri sellel veebisaidil.