–

Istituto nazionale per l’assicurazione contro gli infortuni sul lavoro (INAIL), esindajad: avvocati L. Frasconà ja G. Catalano,

–

Istituto nazionale della previdenza sociale (INPS), esindajad: avvocati A. Sgroi, L. Maritato, E. De Rose ja C. D’Aloisio,

–

Ryanair DAC, esindajad: avvocato S. Piras, avocat E. Vahida, abogado ja Rechtsanwalt S. Rating, dikigoros I.-G. Metaxas-Maranghidis ja avvocata S. Bargellini,

–

Itaalia valitsus, esindaja: G. Palmieri, keda abistas avvocato dello Stato G. Rocchitta,

–

Iirimaa, esindajad: M. Browne, keda abistas Barrister-at-Law E. Egan McGrath, ning J. Quaney ja T. Joyce,

–

Euroopa Komisjon, esindajad: D. Martin ja D. Recchia,

1

Eelotsusetaotlus puudutab küsimust, kuidas tõlgendada nõukogu 14. juuni 1971. aasta määruse (EMÜ) nr 1408/71 sotsiaalkindlustusskeemide kohaldamise kohta ühenduse piires liikuvate töötajate, füüsilisest isikust ettevõtjate ja nende pereliikmete suhtes (nõukogu 2. detsembri 1996. aasta määrusega (EÜ) nr 118/97 (EÜT 1997, L 28, lk 1; ELT eriväljaanne 05/03, lk 3) muudetud ja ajakohastatud redaktsioonis, mida on muudetud Euroopa Parlamendi ja nõukogu 31. märtsi 2004. aasta määrusega (EÜ) nr 631/2004 (ELT 2004, L 100, lk 1; ELT eriväljaanne 05/05, lk 10)) (edaspidi „määrus nr 1408/71“) artikli 14 punkti 2 alapunkti a.

2

Taotlus on esitatud ühelt poolt Istituto nazionale per l’assicurazione contro gli infortuni sul lavoro (INAIL) (riiklik tööõnnetuskindlustuse asutus, Itaalia) ja Istituto nazionale della previdenza sociale (INPS) (riiklik sotsiaalkindlustusamet, Itaalia) ning teiselt poolt Iirimaal asuva Ryanair DACi vahel seoses sellega, et viimati nimetatu keeldus nendes asutustes kindlustamast Orio al Serio (Bergamo, Itaalia) lennujaamas töötavaid lennumeeskonna liikmeid.

3

Määrus nr 1408/71 tunnistati kehtetuks ja asendati alates 1. maist 2010. Põhikohtuasi puudutab sotsiaalkindlustusmaksete tegemata jätmist 2006. aasta juunist kuni 2010. aasta veebruarini ja kindlustusmaksete tegemata jätmist ajavahemikul 2008. aasta jaanuarist kuni 2013. aasta jaanuarini, mistõttu kuulub põhikohtuasi määruse nr 1408/71 kohaldamisalasse. Selles määruses oli II jaotis „Kohaldatava õiguse kindlaksmääramine“, mis sisaldas määruse artikleid 13–17.

4

Määruse artiklis 13 „Üldreeglid“ oli ette nähtud:

„1.   Vastavalt artiklitele 14c ja 14f alluvad isikud, kelle suhtes käesolevat määrust kohaldatakse, ainult ühe liikmesriigi õigusaktidele. Kõnealused õigusaktid määratakse kindlaks vastavalt käesoleva jaotise sätetele.

2.   Arvestades artikleid 14–17:

[…]“.

5

Määruse artiklis 14 „Töötajate suhtes, v.a meremehed, kohaldatavad erireeglid“ oli sätestatud:

„Artikli 13 lõike 2 punkti[s] a [sätestatud reegli] kohaldamisel arvestatakse järgmisi erandeid ja erijuhtumeid:

[…]

6

Määruse artikkel 17 „Erandid artiklitest 13–16“ oli sõnastatud järgmiselt:

„Kaks või enam liikmesriiki, nende pädevad võimuorganid või selliste võimuorganite määratud organid võivad ühisel kokkuleppel sätestada teatavate isikukategooriate või teatavate isikute huvides erandid artiklite 13–16 sätetest.“

7

Määruse nr 1408/71 IV jaotises „Võõrtöötajate sotsiaalkindlustuse halduskomisjon“ sisalduva artikli 80 „Moodustamine ja töömeetod“ lõikes 1 oli ette nähtud:

„[Euroopa]Komisjoni juurde luuakse võõrtöötajate sotsiaalkindlustuse halduskomisjon (edaspidi „halduskomisjon“), kuhu kuulub iga liikmesriigi valitsuse esindaja, keda vajadusel abistavad eksperdid. Komisjoni esindaja võtab halduskomisjoni istungitest osa nõuandva pädevusega.“

8

Määruse VI jaotises „Muud sätted“ sisaldunud artikli 84a „Käesoleva määrusega hõlmatud asutuste ja isikute vahelised suhted“ lõikes 3 oli sätestatud:

„Raskuste korral käesoleva määruse tõlgendamisel või kohaldamisel, mis võivad kahjustada käesoleva määrusega hõlmatud isikute õigusi, võtab pädeva riigi asutus või asjassepuutuva isiku elukohariigi asutus kontakti asjaomas(t)e liikmesriigi (liikmesriikide) asutustega. Kui mõistliku ajavahemiku jooksul ei leita lahendust, võivad asjaomased ametivõimud paluda halduskomisjonil menetlusse astuda.“

9

Euroopa Parlamendi ja nõukogu 29. aprilli 2004. aasta määrusega (EÜ) nr 883/2004 sotsiaalkindlustussüsteemide koordineerimise kohta (ELT 2004, L 166, lk 1; ELT eriväljaanne 05/05, lk 72; parandus ELT 2009, L 202, lk 90) tunnistati kehtetuks ja asendati määrus nr 1408/71 alates esimesena nimetatud määruse kohaldamise kuupäevast ehk 1. maist 2010. Enne seda kuupäeva muudeti määrust nr 883/2004 Euroopa Parlamendi ja nõukogu 16. septembri 2009. aasta määrusega (EÜ) nr 988/2009 (ELT 2009, L 284, lk 43) (edaspidi „2009. aastal muudetud määrus nr 883/2004“). Määrust muudeti ka Euroopa Parlamendi ja nõukogu 22. mai 2012. aasta määrusega (EL) nr 465/2012 (ELT 2012, L 149, lk 4) (edaspidi „2012. aastal muudetud määrus nr 883/2004“), mis jõustus 28. juunil 2012. Määrus nr 883/2004 on neis kahes redaktsioonis kohaldatav käesolevas kohtuasjas, kuivõrd kohtuasi puudutab kindlustusmaksete tegemisest keeldumist ajavahemikul 25. jaanuarist 2008 kuni 25. jaanuarini 2013.

10

2012. aastal muudetud määruse nr 883/2004 põhjendus 18b on sõnastatud järgmiselt:

„Nõukogu 16. detsembri 1991. aasta määruse (EMÜ) nr 3922/91 (tehniliste nõuete ja haldusprotseduuride kooskõlastamise kohta tsiviillennunduses) [(EÜT 1991, L 373, lk 4; ELT eriväljaanne 07/01, lk 348)] III lisas määratletakse lennumeeskonna ja salongipersonali „põhibaas“ kui käitaja poolt määratud asukoht, kust meeskonnaliige tavaliselt oma tööülesande või tööülesannete seeria täitmist alustab ja oma tööülesande või tööülesannete seeria täitmise lõpetab ning kus käitaja tavapäraselt ei pea vastutama konkreetse meeskonnaliikme majutamise eest. Selleks et hõlbustada käesoleva määruse II jaotise kohaldamist lennumeeskonna ja salongipersonali suhtes, on põhjendatud põhibaasi mõiste kasutamine lennumeeskonna ja salongipersonali suhtes kohaldatava õiguse kindlaksmääramise kriteeriumina. Samas peaks lennumeeskonna ja salongipersonali suhtes kohaldatav õigus jääma stabiilseks ning põhibaasi põhimõtte kasutamine ei tohiks põhjustada sagedasi muudatusi kohaldatava õiguse kindlaksmääramises kõnealuse sektori töökorralduse või hooajaliste nõuete tõttu.“

11

Määruse nr 883/2004 (mõlemas redaktsioonis) II jaotises „Kohaldatava õiguse kindlaksmääramine“ sisalduvad artiklid 11–16. Selles on korratud määruse nr 1408/71 II jaotise sätteid.

12

2009. aastal muudetud määruse nr 883/2004 artiklis 11 on neli lõiget, millest esimeses ja kolmandas on sätestatud järgmist:

„1.   Käesoleva määruse reguleerimisalasse kuuluvate isikute suhtes kohaldatakse üksnes ühe liikmesriigi õigusakte. Sellised õigusaktid määratakse kindlaks kooskõlas käesoleva jaotisega.

[…]

3.   Arvestades artiklites 12–16 sätestatut:

[…]“.

13

Määrusega nr 465/2012 lisati sellesse artiklisse 11 lõige 5, milles on sätestatud, et „[r]eisijate- või kaubaveoteenuseid osutava lennumeeskonna või salongipersonali tegevus loetakse toimuvaks liikmesriigis, kus asub määruse (EMÜ) nr 3922/91 III lisas määratletud põhibaas“.

14

Määruse nr 883/2004 (mõlemas redaktsioonis) artikli 13 „Tegevus kahes või mitmes liikmesriigis“ lõike 1 punktis a on sisuliselt sätestatud, et isiku suhtes, kes tavaliselt töötab kahes või mitmes liikmesriigis, kohaldatakse elukohajärgse liikmesriigi õigusakte, kui oluline osa tema tegevusest toimub selles liikmesriigis. Artikli 13 lõike 1 punktis b on omakorda sätestatud, et kui oluline osa selle isiku tegevusest ei toimu elukohajärgses liikmesriigis, siis kohaldatakse tema suhtes selle liikmesriigi õigusakte, kus asub talle tööd andva ettevõtja või tööandja registrisse kantud asukoht või tegevuskoht.

15

Määruse nr 883/2004 (mõlemas redaktsioonis) artikli 16 lõige 1 kordab identses sõnastuses määruse nr 1408/71 artikli 17 sõnastust.

16

Määruse (mõlemas redaktsioonis) artikkel 71 ja artikli 76 lõige 6 vastavad sisuliselt määruse nr 1408/71 artiklile 80 ja artikli 84a lõikele 3.

17

Nimetatud määruse (mõlemas redaktsioonis) artikli 87 lõige 8 on sõnastatud järgmiselt:

„Kui käesoleva määruse tulemusena kohaldatakse isiku suhtes sellise liikmesriigi õigusakte, mis pole määratletud kooskõlas määruse (EMÜ) nr 1408/71 II jaotisega, säilitavad need õigusaktid kehtivuse, tingimusel et asjakohane olukord jääb muutumatuks, ja igal juhul mitte kauem kui kümne aasta jooksul alates käesoleva määruse kohaldamise kuupäevast, välja arvatud kui asjaomane isik taotleb, et tema suhtes kohaldataks käesoleva määruse alusel kohaldatavaid õigusakte. Taotlus esitatakse kolme kuu jooksul pärast käesoleva määruse kohaldamise kuupäeva selle liikmesriigi pädevale asutusele, kelle õigusakte käesoleva määruse alusel kohaldatakse, kui asjaomase isiku suhtes hakatakse kohaldama selle liikmesriigi õigusakte alates käesoleva määruse kohaldamise kuupäevast. Kui taotlus esitatakse pärast nimetatud tähtaega, toimub kohaldatavate õigusaktide osas üleminek järgmise kuu esimesel päeval.“

18

Nõukogu 21. märtsi 1972. aasta määrus (EMÜ) nr 574/72, millega määratakse kindlaks määruse nr 1408/71 rakendamise kord (määrusega nr 118/97 (EÜT 1997, L 28, lk 1; ELT eriväljaanne 05/03, lk 3) muudetud ja ajakohastatud redaktsioonis, mida on muudetud Euroopa Parlamendi ja nõukogu 13. aprilli 2005. aasta määrusega (EÜ) nr 647/2005 (ELT 2005, L 117, lk 1)), sisaldas artiklit 12a „Eeskirjad, mida kohaldatakse määruse [nr 1408/71] artikli 14 [punktides] 2 ja 3, artikli 14a [punktides] 2 kuni 4 ja artiklis 14c osutatud isikute suhtes, kes üldjuhul töötavad või tegutsevad füüsilisest isikust ettevõtjana kahe või enama liikmesriigi territooriumil“, mille lõikes 1a oli sätestatud:

„Kui vastavalt määruse [nr 1408/71] artikli 14 [punkti] 2 [ala]punktile a kehtivad rahvusvahelist veoteenust osutava ettevõtja reisi- või lennupersonali kuuluva isiku suhtes selle liikmesriigi õigusaktid, mille territooriumil on tema tööandjaks oleva ettevõtja, selle filiaali või alalise esinduse registrijärgne asukoht või tegevuskoht, või kus ta elab ja peamiselt töötab, väljastab vastava liikmesriigi pädeva võimuorgani määratud asutus asjaomasele isikule tõendi, milles teatakse, et tema suhtes kehtivad liikmesriigi õigusaktid.“

19

Määrus nr 574/72 (määrusega nr 118/97 muudetud ja ajakohastatud redaktsioonis, mida on muudetud määrusega nr 647/2005) tunnistati kehtetuks ja asendati alates 1. maist 2010 Euroopa Parlamendi ja nõukogu 16. septembri 2009. aasta määrusega (EÜ) nr 987/2009, milles sätestatakse määruse nr 883/2004 rakendamise kord (ELT 2009, L 284, lk 1).

20

Määruse nr 987/2009 artiklis 5 on sätestatud:

„1.   Liikmesriigi asutuse väljastatud dokumente, mis näitavad isiku olukorda põhimääruse ja rakendusmääruse kohaldamise eesmärgil, ning tõendusmaterjale, mille alusel need dokumendid on välja antud, aktsepteeritakse teiste liikmesriikide asutustes niikaua, kuni need väljastanud liikmesriik ei ole neid tagasi võtnud või kehtetuks tunnistanud.

2.   Kui esineb kahtlus dokumendi kehtivuses või selles esitatud asjaolude täpsuses, palub dokumendi saanud liikmesriigi asutus dokumendi väljastanud asutuselt vajalikke selgitusi ja vajaduse korral kõnealuse dokumendi tagasivõtmist. Dokumendi väljastanud asutus vaatab dokumendi väljastamise põhjused läbi ja vajaduse korral võtab dokumendi tagasi.

3.   Kui lõike 2 kohaselt esineb kahtlus asjaomaste isikute esitatud teabe õigsuse, dokumendi või tõendite kehtivuse või seal esitatud asjaolude täpsuse suhtes, kontrollib viibimis- või elukohajärgne asutus pädeva asutuse taotlusel kõnealust teavet või dokumenti, tingimusel et sellist kontrolli on võimalik läbi viia.

4.   Kui asjaomased asutused ei saavuta kokkulepet, võib pädevate võimuorganite vahendusel pöörduda halduskomisjoni poole mitte varem kui kuu aega pärast seda, kui dokumendi saanud asutus esitas taotluse. Halduskomisjon püüab erimeelsused lahendada kuue kuu jooksul alates tema poole pöördumisest.“

21

Selle määruse artikli 14 lõikes 8 on sätestatud:

„[Määruse nr 883/2004] artikli 13 lõigete 1 ja 2 kohaldamisel tähendab ühes liikmesriigis toimunud „oluline osa palgatööst või ettevõtlusest“ seda, et selles liikmesriigis toimub kvantitatiivselt märkimisväärne osa tema tegevusest töötajana või füüsilisest isikust ettevõtjana, ilma et see peaks tingimata olema suurem osa sellest tegevusest.

Et määrata kindlaks, kas oluline osa tegevustest toimub ühes liikmesriigis, võetakse arvesse järgmisi soovituslikke kriteeriumeid:

Üldise hinnangu raames on vähem kui 25protsendiline osakaal nimetatud kriteeriumide alusel märk sellest, et oluline osa tegevustest ei toimu asjaomases liikmesriigis.“

22

Nõukogu 22. detsembri 2000. aasta määruse (EÜ) nr 44/2001 kohtualluvuse ja kohtuotsuste täitmise kohta tsiviil- ja kaubandusasjades (EÜT 2001, L 12, lk 1; ELT eriväljaanne 19/04, lk 42) II peatüki 5. jagu, mis hõlmab selle määruse artikleid 18–21, sätestab kohtualluvuse eeskirjad töölepinguid puudutavate vaidluste korral.

23

Määruse artikli 18 lõige 1 on sõnastatud järgmiselt:

„Töölepingutega seotud küsimuste puhul tehakse kohtualluvus kindlaks käesoleva jao kohaselt, ilma et see mõjutaks artikli 4 ja artikli 5 punkti 5 kohaldamist.“

24

Määruse artiklis 19 on ette nähtud:

„Tööandja, kelle alaline elukoht on liikmesriigis, võib kaevata kas:

25

Kuninga 4. oktoobri 1935. aasta dekreetseaduse nr 1827 – sotsiaalkindlustuse parandamine ja koordineerimine õigusaktidega, mida on muudetud 6. aprilli 1936. aasta seadusega nr 1155 (regio decreto legge, n. 1827 convertito con modificazioni dalla L. 6 aprile 1936, n. 1155 – Perfezionamento e coordinamento legislativo della previdenza sociale; Gazzetta Ufficiale del Regno d’Italia nr 147, 26.6.1936), artiklis 37 on sätestatud, et dekreetseaduses ette nähtud erandeid arvestades on töövõimetus-, pensioni-, tuberkuloosi- ja soovimatu töötuse kindlustus kohustuslik mõlemast soost ja ükskõik missuguse kodakondsusega isikute puhul, kellel on täitunud 15 eluaastat ja kes ei ole veel 65aastased ning kes töötavad alluvussuhtes.

26

Vabariigi presidendi 30. juuni 1965. aasta dekreedi nr 1124 – kohustusliku tööõnnetus- ja kutsehaiguskindlustuse eeskirjade konsolideeritud redaktsioon (Decreto del Presidente della Repubblica, n. 1124 – Testo unico delle disposizioni per l’assicurazione obbligatoria contro gli infortuni sul lavoro e le malattie professionali; GURI nr 257, 13.10.1965) artiklis 4 on sätestatud, et nimetatud kindlustus hõlmab isikuid, kes pidevalt või ajutiselt teevad töötajana ja teiste töötajate juhtimisel füüsilist tööd, olenemata töötasu vormist, või isikuid, kes sellistes tingimustes juhivad teiste isikute tööd, ilma et nad tegelikult töö tegemisel osaleksid.

27

Pärast kontrollimist leidis INPS, et 219 Ryanairi töötajat, kes olid määratud Orio al Serio lennujaama (Bergamo, Itaalia), töötasid Itaalia territooriumil ja oleksid pidanud Itaalia õiguse ning määruse nr 1408/71 artikli 13 kohaselt olema ajavahemikul 2006. aasta juunist kuni 2010. aasta veebruarini kindlustatud INPSis.

28

Ka INAIL leidis, et Itaalia õiguse kohaselt oleksid pidanud samad töötajad olema ajavahemikul 25. jaanuarist 2008 kuni 25. jaanuarini 2013 olnud lennundusega mitteseotud riskide eest kindlustatud INAILis, sest nad olid määratud Ryanairi põhibaasi, mis asub Orio al Serio lennujaamas.

29

INPS ja INAIL nõudsid seetõttu Ryanairilt nende ajavahemike eest (edaspidi „asjaomased ajavahemikud“) sotsiaalkindlustusmaksete tasumist, millele Ryanair Itaalia kohtutes vastu vaidles.

30

Tribunale di Bergamo (Bergamo kohus, Itaalia) ja Corte d’appello di Brescia (Brescia apellatsioonikohus, Itaalia) jätsid INPSi ja INAILi nõuded põhjendamatuse tõttu rahuldamata ning leidsid, et nendel ajavahemikel olid Ryanairi töötajate suhtes kohaldatavad Iiri õigusaktid.

31

Need kohtud aktsepteerisid Ryanairi hilinenult esitatud E101 tõendid, mille oli väljastanud Iiri pädev asutus ja mis tõendasid, et tõendil nimetatud töötajale kohaldatakse Iiri sotsiaalkindlustusalaseid õigusakte.

32

Apellatsioonikohus kinnitas, et Euroopa Kohtu väljakujunenud praktika kohaselt on E101 tõendid liikmesriikide kohtutele siduvad, ning järeldas sellest, et Ryanairi esitatud E101 tõenditega hõlmatud töötajate suhtes kehtisid asjaomastel ajavahemikel Iiri sotsiaalkindlustusalased õigusaktid. Pärast nende tõendite kontrollimist tuvastas see kohus siiski, et need ei olnud nummerdatud ega esitatud arusaadavalt või organiseeritult, tõendeid oli 321 ja seega oli neid tõenäoliselt dubleeritud ning need ei hõlmanud kõiki 219 Ryanairi töötajat, kes olid kogu asjaomase ajavahemiku jooksul määratud Orio al Serio lennujaama. Ta järeldas sellest, et töötajate osas, kelle puhul ei ole E101 tõendi olemasolu tõendatud, tuleb kindlaks teha määruse nr 1408/71 alusel kohaldatavad sotsiaalkindlustusalased õigusaktid.

33

Nimetatud kohus märkis sellega seoses, et Orio al Serio lennujaama juurde määratud 219 Ryanairi töötajat olid tööle võetud Iiri töölepingu alusel, mida praktikas reguleerisid Iirimaalt saadud juhised, need töötajad töötasid 45 minutit päevas Itaalia territooriumil ja ülejäänud osa tööpäevast Iirimaal registreeritud lennukite pardal. Kohus leidis, et Ryanairil ei ole Itaalia territooriumil filiaali ega alalist esindust, ning järeldas sellest, et määruse nr 1408/71 alusel ei ole Itaalia sotsiaalkindlustusalased õigusaktid kohaldatavad.

34

Selle määruse kohaldamisajale järgneva ajavahemiku osas leidis apellatsioonikohus, et talle ei ole teada määruses nr 883/2004 ja määruses nr 987/2009 ette nähtud kriteeriumide kohaldamiseks vajalikke faktilisi asjaolusid ning et igal juhul ei ole ratione temporis kohaldatav uus seotuse kriteerium, mis puudutab 2012. aastal muudetud määruses nr 883/2004 ette nähtud „põhibaasi“. Ta jõudis järeldusele, et sel ajavahemikul olid Ryanairi 219 töötajast nende töötajate suhtes, kes ei olnud hõlmatud E101 tõendiga, kohaldatavad Iiri sotsiaalkindlustusalased õigusaktid.

35

INPS ja INAIL esitasid kassatsioonkaebuse Corte suprema di cassazionele (Itaalia kassatsioonikohus).

36

Kuigi viimati nimetatud kohus tunnistab Ryanairi esitatud E101 tõendite siduvust, leiab ta siiski, et kuna apellatsioonikohus leidis faktilistele asjaoludele antud hinnangu põhjal, mida eelotsusetaotluse esitanud kohus ei saa kahtluse alla seada, et Ryanairi esitatud E101 tõendid ei hõlmanud tegelikult kõiki 219 Orio al Serio lennujaamas töötavat töötajat kõikide asjaomaste ajavahemike osas, siis on põhikohtuasja lahendamisel vaja kindlaks teha, millised sotsiaalkindlustusalased õigusaktid on vastavalt määrusele nr 1408/71 kohaldatavad.

37

Eelotsusetaotluse esitanud kohus soovib täpsemalt teada, kas need õigusaktid tuleb kindlaks määrata määruse nr 1408/71 artikli 14 punkti 2 alapunkti a alapunkti i või artikli 14 punkti 2 alapunkti a alapunkti ii alusel.

38

Ta märgib sellega seoses, et Euroopa Kohus andis 14. septembri 2017. aasta kohtuotsuses Nogueira jt (C‑168/16 ja C‑169/16, EU:C:2017:688) ning 2. aprilli 2020. aasta kohtuotsuses CRPNPAC ja Vueling Airlines (C‑370/17 ja C‑37/18, EU:C:2020:260, punktid 54–59) tarvilikke juhiseid hindamaks, kas määruse nr 1408/71 artikli 14 punkti 2 alapunkti a alapunkt i on käesolevas asjas kohaldatav.

39

Eelotsusetaotluse esitanud kohtul on aga kahtlusi selles, kuidas tuleb mõistet „isik, kes töötab peamiselt selle liikmesriigi territooriumil, kus ta elab“, määruse artikli 14 punkti 2 alapunkti a alapunkti ii tähenduses tõlgendada lennumeeskonna liikmete puhul. Eelotsusetaotluse esitanud kohus soovib eelkõige teada, kas seda mõistet tuleks tõlgendada analoogselt tõlgendusega, mille Euroopa Kohus on andnud määruse nr 44/2001 artikli 19 punkti 2 alapunktis a sisalduvale mõistele „pai[k], kus töötaja tavaliselt töötab“, eelkõige 14. septembri 2017. aasta kohtuotsuses Nogueira jt (C‑168/16 ja C‑169/16, EU:C:2017:688, punkt 57), milles käsitleti lennuettevõtja lennumeeskonna liikmeid või selle ettevõtja käsutuses olevaid töötajaid ja milles Euroopa Kohus otsustas, et seda mõistet tuleb tõlgendada laialt (vt analoogia alusel 12. septembri 2013. aasta kohtuotsus Schlecker, C‑64/12, EU:C:2013:551, punkt 31 ja seal viidatud kohtupraktika), kui sellega peetakse silmas paika, kus või kust töötaja faktiliselt täidab põhiosa oma töökohustustest tööandja ees.

40

Neil asjaoludel otsustas Corte suprema di cassazione (Itaalia kassatsioonikohus) menetluse peatada ja esitada Euroopa Kohtule järgmise eelotsuse küsimuse:

„Kas [määruse nr 1408/71] artikli 14 punkti 2 alapunkti a alapunktis ii sisalduvat mõistet „isik[, kes] töötab peamiselt selle liikmesriigi territooriumil, kus ta elab“, võib ka lennunduse sektoris ja lennumeeskonna liikmete puhul [(määrus nr 3922/91)] tõlgendada analoogselt mõistega, mis on (tsiviilasjades tehtava õigusalase koostöö, kohtualluvuse ja töölepingute kohtualluvuse valdkonnas) määratletud [määruse nr 44/2001] artikli 19 punkti 2 alapunktis a kui „pai[k], kus töötaja tavaliselt töötab“, kooskõlas sellega, mida on otsustatud [14. septembri 2017. aasta kohtuotsuses Nogueira jt (C‑168/16 ja C‑169/16, EU:C:2017:688)]?“

41

Ryanair ja Iirimaa väidavad, et käesolev eelotsusetaotlus on vastuvõetamatu. Nende sõnul on Ryanairi esitatud E101 tõendid Euroopa Kohtu väljakujunenud praktika kohaselt liikmesriigi kohtutele siduvad, mistõttu ei ole apellatsioonikohus ega eelotsusetaotluse esitanud kohus pädev tegema määruse nr 1408/71 alusel kindlaks Orio al Serio lennujaamas töötava 219 Ryanairi töötaja suhtes kohaldatavaid sotsiaalkindlustusalaseid õigusakte.

42

Sellega seoses olgu meenutatud, et ELTL artiklis 267 ette nähtud menetluses on üksnes asja menetleval ja selle lahendamise eest vastutaval liikmesriigi kohtul kohtuasja eripära arvesse võttes õigus hinnata nii eelotsuse vajalikkust asjas otsuse langetamiseks kui ka Euroopa Kohtule esitatavate küsimuste asjakohasust. Kui esitatud küsimused puudutavad liidu õiguse tõlgendamist, on Euroopa Kohus seega põhimõtteliselt kohustatud otsuse tegema (12. oktoobri 2016. aasta kohtuotsus Ranks ja Vasiļevičs, C‑166/15, EU:C:2016:762, punkt 21 ning seal viidatud kohtupraktika).

43

Väljakujunenud kohtupraktika kohaselt lähtutakse eeldusest, et asjakohased on niisugused liidu õiguse tõlgendamist puudutavad küsimused, mille liikmesriigi kohus on esitanud õiguslikus ja faktilises raamistikus, mille ta on määratlenud omal vastutusel ning mille täpsuse kontrollimine ei ole Euroopa Kohtu ülesanne. Euroopa Kohus saab keelduda liikmesriigi kohtu esitatud eelotsusetaotlusele vastamast vaid siis, kui on ilmne, et taotletud liidu õiguse tõlgendamine ei ole mingil viisil seotud põhikohtuasja faktiliste asjaolude või esemega, kui probleem on hüpoteetiline või kui Euroopa Kohtule ei ole teada faktilisi või õiguslikke asjaolusid, et anda tarvilik vastus talle esitatud küsimustele (12. oktoobri 2016. aasta kohtuotsus Ranks ja Vasiļevičs, C‑166/15, EU:C:2016:762, punkt 22 ning seal viidatud kohtupraktika).

44

Käesoleval juhul nähtub Euroopa Kohtu käsutuses olevast toimikust, et apellatsioonikohus tuletas sõnaselgelt meelde Euroopa Kohtu väljakujunenud kohtupraktikat, mille kohaselt on E101 tõendid liikmesriikide kohtutele siduvad, enne kui ta analüüsis talle Ryanairi poolt esitatud E101 tõendeid ja jõudis järeldusele, et ei ole tõendatud, et need hõlmavad kõiki 219 Ryanairi töötajat, kes töötasid Orio al Serio lennujaamas kogu asjaomase ajavahemiku jooksul. Seetõttu leidis nimetatud kohus, et tuleb kindlaks teha, millised sotsiaalkindlustusalased õigusaktid on määruse nr 1408/71 alusel kohaldatavad nende töötajate suhtes, kelle puhul ei ole tõendatud E101 tõendi olemasolu.

45

Järelikult puudutab põhikohtuasi küsimust, millised sotsiaalkindlustusalased õigusaktid on asjaomastel ajavahemikel kohaldatavad Orio al Serio lennujaamas töötavate Ryanairi töötajate suhtes, kes ei ole hõlmatud Ryanairi esitatud E101 tõenditega (edaspidi „kõnealused töötajad“).

46

Seega on eelotsusetaotlus vastuvõetav.

47

Kõigepealt tuleb tõdeda, et kuigi eelotsusetaotluse esitanud kohus piirdus oma küsimuses vormiliselt määruse nr 1408/71 artikli 14 punkti 2 alapunkti a alapunktis ii sisalduva mõiste „isik[, kes] töötab peamiselt selle liikmesriigi territooriumil, kus ta elab“, tõlgendamisega, ei takista see asjaolu Euroopa Kohtul esitada sellele kohtule kõik liidu õiguse tõlgenduselemendid, mis võivad olla tarvilikud tema menetluses oleva kohtuasja lahendamiseks, olenemata sellest, kas eelotsusetaotluse esitanud kohus neile oma küsimustes on viidanud või mitte.

48

Sellisel juhul on Euroopa Kohtu ülesanne tuletada liikmesriigi kohtu esitatud asjaolude kogumist ja eelkõige eelotsusetaotluse põhjendustest need liidu õiguse aspektid, mida on vaidluse eset silmas pidades vaja tõlgendada (8. juuli 2021. aasta kohtuotsus Staatsanwaltschaft Köln ja Bundesamt für Güterverkehr, C‑937/19, EU:C:2021:555, punkt 23 ning seal viidatud kohtupraktika).

49

Käesoleval juhul nähtub eelotsusetaotlusest, et põhikohtuasi puudutab kõnealustele töötajatele asjaomastel ajavahemikel kohaldatavate sotsiaalkindlustusalaste õigusaktide kindlaksmääramist. Kuigi määrus nr 1408/71 kehtis INPSi ja Ryanairi vahelises vaidluses tegelikult kogu asjaomase ajavahemiku jooksul, mis kestis 2006. aasta juunist kuni 2010. aasta veebruarini, ei olnud see nii INAILi ja Ryanairi vahelises vaidluses asjaomasel ajavahemikul, st 25. jaanuarist 2008 kuni 25. jaanuarini 2013. Nimelt tunnistati määrus nr 1408/71 kehtetuks ja asendati alates 1. maist 2010 määrusega nr 883/2004. Seega tuleb käesolevas asjas kohaldatavate sotsiaalkindlustusalaste õigusaktide kindlaksmääramisel lähtuda nii määrusest nr 1408/71, millele eelotsusetaotluse esitanud kohus viitab, kui ka määrusest nr 883/2004 (mõlemas redaktsioonis).

50

Seega tuleb esitatud küsimust mõista nii, et sellega soovitakse sisuliselt kindlaks teha, milliseid sotsiaalkindlustusalaseid õigusakte kohaldatakse vastavalt määruse nr 1408/71 ja määruse nr 883/2004 (mõlemas redaktsioonis) asjakohastele sätetele liikmesriigis asuva lennuettevõtja lennumeeskonna liikmete suhtes, kes ei ole hõlmatud E101 tõendiga ja kes töötavad 45 minutit päevas lennumeeskonnale määratud ruumis, mis kannab nime crew room ja on selle lennuettevõtja käsutuses teise liikmesriigi territooriumil, kus lennumeeskonna liikmed elavad, ning kes töötavad ülejäänud osa tööpäevast selle lennuettevõtja õhusõiduki pardal.

51

Esiteks tuleb seoses määrusega nr 1408/71 märkida, et eelotsusetaotlusest nähtub, et eelotsusetaotluse esitanud kohtul on tekkinud küsimus, kas põhikohtuasjas kohaldatavad sotsiaalkindlustusalased õigusaktid tuleb kindlaks määrata selle määruse artikli 14 punkti 2 alapunkti a alapunkti i või artikli 14 punkti 2 alapunkti a alapunkti ii alusel.

52

Olgu meenutatud, et nimetatud sätted – mis kujutavad endast erandit määruse nr 1408/71 artikli 14 punkti 2 alapunktis a ette nähtud põhimõttest, mille kohaselt isiku suhtes, kes töötab transpordivahendil või kuulub lennuekipaaži ettevõtja juures, kes pakub rendi või tasu eest või oma kulul rahvusvahelisi raudtee-, maantee-, õhu- või siseveetransporditeenuseid reisijate või kaubaveoks ja kelle registrisse kantud asukoht või peamine tegevuskoht on liikmesriigi territooriumil, kehtivad nimetatud liikmesriigi õigusaktid – näevad ette eraldiseisvad eeskirjad, mis on üksteist välistavad. Ainult juhul, kui asjaomaseid sotsiaalkindlustusalaseid õigusakte ei saa kindlaks määrata selle määruse artikli 14 punkti 2 alapunkti a alapunkti i alusel, tuleb kohaldada määruse artikli 14 punkti 2 alapunkti a alapunkti ii.

53

Määruse nr 1408/71 artikli 14 punkti 2 alapunkti a alapunkti i kohaselt kehtivad rahvusvahelisi lende teostava lennuettevõtja lennupersonalile, kelle on tööle võtnud selle ettevõtja filiaal või alaline esindus, mis asub liikmesriigi territooriumil, kus ei ole tema registrisse kantud asukoht, selle liikmesriigi õigusaktid, kelle territooriumil selline filiaal või alaline esindus asub.

54

Selle sätte kohaldamiseks on nõutud, et oleks täidetud kaks kumulatiivset tingimust: esiteks peab asjaomasel lennuettevõtjal olema filiaal või alaline esindus sellise teise liikmesriigi territooriumil, kus ei ole tema registrisse kantud asukoht, ja teiseks peab asjaomase isiku olema tööle võtnud see üksus (2. aprilli 2020. aasta kohtuotsus CRPNPAC ja Vueling Airlines, C‑370/17 ja C‑37/18, EU:C:2020:260, punkt 55).

55

Euroopa Kohus on esimese tingimuse kohta märkinud, et mõisted „filiaal“ ja „alaline esindus“ ei ole määruses nr 1408/71 määratletud, samuti ei viidata määruses selles suhtes liikmesriikide õigusele ning seega tuleb neid tõlgendada autonoomselt. Samamoodi identsete või sarnaste mõistetega, mis esinevad liidu õiguse muudes sätetes, tuleb neid mõista nii, et nendega peetakse silmas teisese tegevuskoha vormi, mis on olemuselt stabiilne ja pidev, et tegeleda tegeliku majandustegevusega, ning mille käsutuses on selleks materiaalsed vahendid ja töötajad ning millel on teatav autonoomia peamisest tegevuskohast (2. aprilli 2020. aasta kohtuotsus CRPNPAC ja Vueling Airlines, C‑370/17 ja C‑37/18, EU:C:2020:260, punkt 56).

56

Seoses teise tingimusega on Euroopa Kohus rõhutanud, et lennupersonali ja lennuettevõtja vahelise töösuhtega on kõige tihedamalt seotud paik, kus need töötajad täidavad põhiosa oma töökohustustest oma tööandja ees. See paik vastab kohale, kus need töötajad alustavad oma transpordikohustuste täitmist, kuhu nad pärast nende täitmist tagasi pöörduvad, kus nad saavad oma ülesanneteks juhtnööre ja korraldavad oma tööd ning kus asuvad töövahendid, kusjuures see koht võib kokku langeda töötajate põhibaasi kohaga (2. aprilli 2020. aasta kohtuotsus CRPNPAC ja Vueling Airlines, C‑370/17 ja C‑37/18, EU:C:2020:260, punkt 57). Euroopa Kohus otsustas seetõttu, et paika, kus lennumeekonna liikmed töötavad, võib pidada filiaaliks või alaliseks esinduseks määruse nr 1408/71 artikli 14 punkti 2 alapunkti a alapunkti i tähenduses, sest see paik vastab kohale, kus need töötajad täidavad põhilise osa oma kohustustest tööandja ees (vt selle kohta 2. aprilli 2020. aasta kohtuotsus CRPNPAC ja Vueling Airlines, C‑370/17 ja C‑37/18, EU:C:2020:260, punkt 58).

57

Euroopa Kohus tugines seega kohtupraktikale, mis käsitleb töölepingutele kohaldatava õiguse kindlaksmääramist määruse nr 44/2001 artikli 19 punkti 2 alapunkti a tähenduses, eelkõige 14. septembri 2017. aasta kohtuotsusele Nogueira jt (C‑168/16 ja C‑169/16, EU:C:2017:688). Selleks et teha kindlaks paik, kus lennumeekonna liikmed täidavad põhilise osa oma kohustustest tööandja ees, tuleb kasutada sellist kaudsete tõendite kogumit, mis võtab arvesse kõiki töötaja tegevust iseloomustavaid asjaolusid ja võimaldab eelkõige teha kindlaks, millises liikmesriigis asub paik, kus töötaja alustab oma transpordikohustuste täitmist, kuhu ta pärast nende täitmist tagasi pöördub, kus ta saab oma ülesanneteks juhtnööre ja korraldab oma tööd ning kus asuvad töövahendid (vt selle kohta 2. aprilli 2020. aasta kohtuotsus CRPNPAC ja Vueling Airlines, C‑370/17 ja C‑37/18, EU:C:2020:260, punkt 57).

58

Käesoleval juhul nähtub eelotsusetaotlusest, et asjaomastel ajavahemikel oli Ryanairil Orio al Serio lennujaamas lennumeeskonnale mõeldud ruum, mida kasutati tema töötajate töö juhtimiseks ja korraldamiseks. Selles ruumis olid arvutid, telefonid, faksid ja riiulid töötajaid ja lende puudutavate dokumentide hoidmiseks ning ruumi kasutasid kõik Ryanairi töötajad iga vahetust ettevalmistavaks ja sellele järgnevaks tegevuseks (check in ja check out ehk sisse- ja väljaregistreerimine, operatiivteabe edastamine ning lõpparuanne) ning suhtlemiseks Ryanairi asukohas Dublinis (Iirimaa) asuvate töötajatega. Selles ruumis pidid töötama töötajad, kes ajutiselt lennata ei saanud. Lennujaamas kohal viibivate või vajaduse korral kättesaadavate meeskonnaliikmete „järelevaataja“, kes meeskondi koordineeris, kontrollis oma töökohalt, mis paiknes nendessamades ruumides, lennujaamas töötavaid töötajaid ja kutsus vajaduse korral kohale töötajaid, kes olid kättesaadavad oma elukohas. Ryanairi töötajate elukoht ei tohtinud olla sellest paigast rohkem kui ühe tunni tee kaugusel.

59

Eeltoodud asjaolusid arvestades tuleb asuda seisukohale, et Ryanairi lennumeeskonnale mõeldud ruum Orio al Serio lennujaamas kujutab endast filiaali või alalist esindust määruse nr 1408/71 artikli 14 punkti 2 alapunkti a alapunkti i tähenduses, kus kõnealused töötajad töötasid asjaomastel ajavahemikel, mistõttu nende ajavahemike jooksul, mil see määrus kehtis, olid kõnealustele töötajatele selle sätte kohaselt kohaldatavad Itaalia sotsiaalkindlustusalased õigusaktid.

60

Seega tuleb tõdeda, et asjaomased sotsiaalkindlustusalased õigusaktid saab kindlaks määrata määruse nr 1408/71 artikli 14 punkti 2 alapunkti a alapunkti i alusel ning järelikult ei ole vaja kohaldada määruse artikli 14 punkti 2 alapunkti a alapunkti ii.

61

Teiseks tuleb seoses määrusega nr 883/2004 rõhutada, et selle määruse 2009. aastal muudetud redaktsioonis ei olnud erinevalt määrusest nr 1408/71 ette nähtud konkreetseid kollisiooninorme lennumeeskonna liikmetele.

62

Määruse nr 883/2004 (mõlemas redaktsioonis) artikli 13 lõike 1 punktis a on seevastu kehtestatud põhimõte, mille kohaselt isiku suhtes, kes tavaliselt töötab kahes või mitmes liikmesriigis, kohaldatakse elukohajärgse liikmesriigi õigusakte, kui oluline osa tema tegevusest toimub selles liikmesriigis.

63

Määruse nr 987/2009 artikli 14 lõikes 8 on täpsustatud, et määruse nr 883/2004 (mõlemas redaktsioonis) artikli 13 lõigete 1 ja 2 kohaldamisel tähendab ühes liikmesriigis toimunud „oluline osa“ palgatööst või ettevõtlusest seda, et selles liikmesriigis toimub kvantitatiivselt märkimisväärne osa tema tegevusest töötajana või füüsilisest isikust ettevõtjana, ilma et see peaks tingimata olema suurem osa sellest tegevusest. Selleks et teha kindlaks, kas oluline osa tegevusest toimub mingis liikmesriigis, võetakse töötamise puhul arvesse tööaega ja/või töötasu. Nende kriteeriumide täitmine väiksemas ulatuses kui 25% näitab, et oluline osa tegevusest ei toimu selles liikmesriigis.

64

Käesoleval juhul ei sisalda eelotsusetaotlus teavet kõnealuste töötajate töötasu kohta. Nende töötajate tööajaga seoses märgib eelotsusetaotluse esitanud kohus, et kõnealused töötajad elasid asjaomastel ajavahemikel Itaalias, töötasid selle liikmesriigi territooriumil, täpsemalt Orio al Serio lennujaamas asuvas lennumeeskonnale määratud ruumis, 45 minutit päevas ja töötasid ülejäänud osa tööpäevast Ryanairi õhusõidukite pardal. Seega ei tundu – kui kõnealuste töötajate igapäevase kogutööaja kindlakstegemisel ei selgu muud –, et need töötajad oleksid töötanud vähemalt 25% tööajast oma elukohajärgses liikmesriigis.

65

Eelotsusetaotluse esitanud kohus peab eespool nimetatud kriteeriumide alusel siiski kontrollima, kas asjaomastel ajavahemikel toimus oluline osa kõnealuste töötajate tegevusest liikmesriigis, kus nad elavad, st Itaalias. Jaatava vastuse korral tuleb asuda seisukohale, et 2009. aastal muudetud määruse nr 883/2004 kohaselt kuuluvad nad alates 1. maist 2010, mil nimetatud määrus jõustus, Itaalia sotsiaalkindlustusalaste õigusaktide kohaldamisalasse.

66

Eitava vastuse korral tuleb kohaldada määruse nr 883/2004 (mõlemas redaktsioonis) artikli 13 lõike 1 punkti b, mille kohaselt juhul, kui isik, kes töötab kahes või mitmes liikmesriigis, ei tee olulist osa oma tööst elukohajärgses liikmesriigis, kohaldatakse tema suhtes selle liikmesriigi õigusakte, kus asub talle tööd andva ettevõtja või tööandja registrisse kantud asukoht või tegevuskoht, kui talle annab tööd üks ettevõtja või tööandja, mistõttu olid kõnealuste töötajate suhtes alates 1. maist 2010 põhimõtteliselt kohaldatavad Iiri sotsiaalkindlustusalased õigusaktid.

67

Oluline on siiski märkida, et sellisel juhul näeb määruse nr 883/2004 (mõlemas redaktsioonis) artikli 87 lõige 8 ette, et kui selle määruse kohaldamise tulemusena määratakse kohaldatavaks sellised sotsiaalkindlustusalased õigusaktid, mis ei vasta määruse nr 1408/71 II jaotise alusel kohaldatavatele õigusaktidele, siis kohaldatakse asjaomase töötaja suhtes jätkuvalt õigusakte, mis olid tema suhtes kohaldatavad määruse nr 1408/71 alusel, välja arvatud juhul, kui ta taotleb, et tema suhtes kohaldataks määruse nr 883/2004 alusel kohaldatavaid õigusakte.

68

Käesoleval juhul ei nähtu eelotsusetaotlusest, et kõnealused töötajad oleksid selliseid taotlusi esitanud, kuid seda peab siiski kontrollima eelotsusetaotluse esitanud kohus. Kui taotlusi ei ole esitatud, tuleb asuda seisukohale, et määruse nr 883/2004 artikli 87 lõike 8 kohaselt on kõnealuste töötajate suhtes pärast 1. maid 2010 jätkuvalt kohaldatavad Itaalia sotsiaalkindlustusalased õigusaktid.

69

Kolmandaks olgu märgitud, et 2012. aastal muudetud määruse nr 883/2004 artikli 11 lõige 5 sisaldab uut kollisiooninormi, mille kohaselt loetakse reisijate- või kaubaveoteenuseid osutava lennumeeskonna või salongipersonali tegevus toimuvaks liikmesriigis, kus asub määruse nr 3922/91 III lisas määratletud põhibaas.

70

Nimetatud lisa kohaselt on põhibaas määratletud kui käitaja poolt määratud asukoht, kust meeskonnaliige tavaliselt oma tööülesande või tööülesannete seeria täitmist alustab ja oma tööülesande või tööülesannete seeria täitmise lõpetab ning kus käitaja tavapäraselt ei pea vastutama konkreetse meeskonnaliikme majutamise eest.

71

Arvestades eelotsusetaotluse esitanud kohtu edastatud teavet Ryanairi lennumeeskonnale mõeldud ruumide kohta Orio al Serio lennujaamas, eelkõige asjaolu, et kõnealused töötajad alustasid ja lõpetasid seal oma tööpäeva ning pidid elama sealt vähem kui ühe tunni kaugusel, tuleb selliseid ruume pidada „põhibaasiks“ 2012. aastal muudetud määruse nr 883/2004 artikli 11 lõike 5 tähenduses. Seega olid ajavahemikul 28. juunist 2012 kuni 25. jaanuarini 2013 kõnealuste töötajate suhtes kohaldatavad Itaalia sotsiaalkindlustusalased õigusaktid vastavalt 2012. aastal muudetud määrusele nr 883/2004.

72

Kõigist eeltoodud kaalutlustest tuleneb, et asjaomastel ajavahemikel olid nende Orio al Serio lennujaamas töötavate Ryanairi töötajate suhtes, keda ei hõlma Ryanairi esitatud E101 tõendid, kohaldatavad sotsiaalkindlustusalased õigusaktid Itaalia õigusaktid, kui eelotsusetaotluse esitanud kohus ei tuvasta teisiti.

73

Järelikult tuleb esitatud küsimusele vastata, et määruse nr 1408/71 artikli 14 punkti 2 alapunkti a alapunkti i, määruse nr 883/2004 (mõlemas redaktsioonis) artikli 13 lõike 1 punkti a ja artikli 87 lõiget 8 ning 2012. aastal muudetud määruse nr 883/2004 artikli 11 lõiget 5 tuleb tõlgendada nii, et liikmesriigis asuva lennuettevõtja lennumeeskonna liikmete suhtes, kes ei ole hõlmatud E101 tõendiga ja kes töötavad 45 minutit päevas lennumeeskonnale määratud ruumis, mis kannab nime crew room ja on selle lennuettevõtja käsutuses teise liikmesriigi territooriumil, kus lennumeeskonna liikmed elavad, ning kes töötavad ülejäänud osa tööpäevast selle lennuettevõtja õhusõiduki pardal, kohaldatakse viimati nimetatud liikmesriigi sotsiaalkindlustusalaseid õigusakte.

74

Kuna põhikohtuasja poolte jaoks on käesolev menetlus eelotsusetaotluse esitanud kohtus poolelioleva asja üks staadium, otsustab kohtukulude jaotuse liikmesriigi kohus. Euroopa Kohtule seisukohtade esitamisega seotud kulusid, välja arvatud poolte kohtukulud, ei hüvitata.

Esitatud põhjendustest lähtudes Euroopa Kohus (seitsmes koda) otsustab:

Nõukogu 14. juuni 1971. aasta määruse (EMÜ) nr 1408/71 sotsiaalkindlustusskeemide kohaldamise kohta ühenduse piires liikuvate töötajate, füüsilisest isikust ettevõtjate ja nende pereliikmete suhtes (nõukogu 2. detsembri 1996. aasta määrusega (EÜ) nr 118/97 muudetud ja ajakohastatud redaktsioonis, mida on muudetud Euroopa Parlamendi ja nõukogu 31. märtsi 2004. aasta määrusega (EÜ) nr 631/2004) artikli 14 punkti 2 alapunkti a alapunkti i ning Euroopa Parlamendi ja nõukogu 29. aprilli 2004. aasta määruse (EÜ) nr 883/2004 sotsiaalkindlustussüsteemide koordineerimise kohta (muudetud Euroopa Parlamendi ja nõukogu 16. septembri 2009. aasta määrusega (EÜ) nr 988/2009 ja seejärel Euroopa Parlamendi ja nõukogu 22. mai 2012. aasta määrusega (EL) nr 465/2012) artikli 13 lõike 1 punkti a ja artikli 87 lõiget 8 ning määruse nr 883/2004 (muudetud määrusega nr 465/2012) artikli 11 lõiget 5 tuleb tõlgendada nii, et liikmesriigis asuva lennuettevõtja lennumeeskonna liikmete suhtes, kes ei ole hõlmatud E101 tõendiga ja kes töötavad 45 minutit päevas lennumeeskonnale määratud ruumis, mis kannab nime crew room ja on selle lennuettevõtja käsutuses teise liikmesriigi territooriumil, kus lennumeeskonna liikmed elavad, ning kes töötavad ülejäänud osa tööpäevast selle lennuettevõtja õhusõiduki pardal, kohaldatakse viimati nimetatud liikmesriigi sotsiaalkindlustusalaseid õigusakte.