1.

ELTL artikli 194 lõike 1 punkti c kohaselt on Euroopa Liidu energiapoliitikal liikmesriikidevahelise solidaarsuse vaimus eesmärk arendada taastuvaid energiaallikaid. ( 2 ) Selle arengu eesmärgid, mille ulatus on märkimisväärne – eriti praeguses geopoliitilises kontekstis –, on esile toodud direktiivi 2009/28/EÜ ( 3 ) esimeses põhjenduses, milles mainitakse kasvuhoonegaaside heitkoguste vähendamist võitluses kliimasoojenemisega, energiavarustuse kindluse tugevdamist, tehnoloogilist arengut ja uuendustegevuse edendamist ning tööhõivevõimaluste loomist ja regionaalarengut. ( 4 )

2.

Käesoleval juhul käsitleb eelotsusetaotlus nii mõistet „taastuvaid energiaallikaid kasutav elektrienergia tootmisüksus“ direktiivi 2009/28 artikli 16 lõike 2 punkti c tähenduses kui ka elektrivõrgu varustamisel niisuguse käitise esikohale seadmise ulatust. Täpsemalt soovib Bundesgerichtshof (Saksamaa Liitvabariigi kõrgeim üldkohus) teada, kas ja mil määral peab olema selliselt esikohale seatud üksus, kes toodab elektrienergiat, töödeldes termiliselt segajäätmeid, mis sisaldavad tööstus- ja olmejäätmete bioloogiliselt lagunevat muutuvat fraktsiooni.

3.

Kõnealune eelotsusetaotlus esitati jäätmepõletusjaama käitava EEW Energy from Waste Großräschen GmbH (edaspidi „EEW“) ja elektrienergia põhivõrguettevõtja MNG Mitteldeutsche Netzgesellschaft Strom GmbH (edaspidi „MNG Strom“) vahelises kohtuvaidluses selle üle, kas EEW-l on õigus saada hüvitist pärast võrgu varustamise vähendamist võrgu ülekoormuse tõttu. 50 Hertz Transmission GmbH (edaspidi „50 Hertz“), turustusahelas MNG Stromile eelnev põhivõrguettevõtja, osales põhikohtuasjas menetlusse astujana viimase toetuseks.

4.

Direktiivi 2001/77/EÜ ( 5 ) artiklis 2 „Mõisted“ on sätestatud:

„Käesolevas direktiivis kasutatakse järgmisi mõisteid:

[…]“.

5.

Direktiivi 2009/28 põhjendused 1, 11, 25, 60 ja 61 on sõnastatud järgmiselt:

[…]

[…]

[…]

6.

Direktiivi 2009/28 artiklis 1 „Eesmärk ja kohaldamisala“ on sätestatud:

„Käesoleva direktiiviga kehtestatakse üldine raamistik taastuvatest energiaallikatest toodetava energia kasutamise edendamiseks. Sellega seatakse kohustuslikud riiklikud eesmärgid seoses taastuvatest energiaallikatest toodetud energia osakaaluga summaarses energia lõpptarbimises ja transpordisektoris. Selles sätestatakse eeskirjad liikmesriikide vaheliste statistiliste ülekannete, liikmesriikide ja kolmandate riikide vaheliste ühisprojektide, päritolutagatiste, haldusmenetluste, teabe ja koolituse kohta ning taastuvatest energiaallikatest toodetud energia juurdepääsu kohta elektrijaotusvõrgule. […]“.

7.

Nimetatud direktiivi artiklis 2 „Mõisted“ on ette nähtud:

„Käesolevas direktiivis kasutatakse direktiivi 2003/54/EÜ mõisteid.

Kasutatakse ka järgmisi mõisteid:

[…]

[…]“.

8.

Direktiivi 2009/28 artikli 5 „Taastuvatest energiaallikatest toodetud energia osakaalu arvutamine“ lõigetes 1 ja 3 on ette nähtud:

„1.   Taastuvatest energiaallikatest toodetud energia osakaal iga liikmesriigi summaarses energia lõpptarbimises arvutatakse järgmiste elementide liitmisel:

[…]

3.   Lõike 1 punkti a kohaldamisel arvutatakse taastuvatest energiaallikatest toodetud summaarne elektrienergia lõpptarbimine liikmesriigis taastuvatest energiaallikatest toodetud elektrienergia kogusena, välja arvatud elektrienergia tootmine eelnevalt mäe otsa pumbatud vett kasutavates pumpelektrijaamades.

Nii taastuvaid kui ka tavapäraseid energiaallikaid kasutavate mitmel kütusel töötavate elektrijaamade puhul võetakse arvesse üksnes seda osa elektrienergiast, mis on toodetud taastuvatest energiaallikatest. Kõnealuse arvutuse eesmärgil arvutatakse iga energiaallika osa selle energiasisalduse alusel.

[…]“.

9.

Nimetatud direktiivi artikli 15 „Taastuvatest energiaallikatest toodetud elektri-, soojus- ja jahutusenergia päritolutagatised“ lõige 1 on sõnastatud järgmiselt:

„Selleks, et esitada lõpptarbijatele andmed energiatarnija energiakasutuse struktuuris taastuvatest energiaallikatest toodetud energia osakaalu või koguse kohta kooskõlas direktiivi 2003/54/EÜ artikli 3 lõikega 6, tagavad liikmesriigid, et taastuvatest energiaallikatest toodetud elektrienergia päritolu on võimalik tagada sellisena, nagu see on sätestatud käesolevas direktiivis, vastavalt objektiivsetele, läbipaistvatele ja mittediskrimineerivatele kriteeriumidele.“

10.

Direktiivi 2009/28 artikli 16 „Juurdepääs võrkudele ja võrkude kasutamine“ lõigetes 1 ja 2 on sätestatud:

„1.   Liikmesriigid võtavad asjakohased meetmed elektrisüsteemi turvalist toimimist võimaldavate ülekande- ja jaotusvõrgu infrastruktuuri, arukate võrkude, hoidlate ja elektrisüsteemide väljaarendamiseks ning taastuvatest energiaallikatest pärit elektri tootmise edasise arengu võimaldamiseks, sh liikmesriikide vaheliste ning liikmesriikide ja kolmandate riikide vaheliste ühenduste väljaarendamiseks. Liikmesriigid võtavad samuti asjakohased meetmed, et kiirendada võrgusüsteemi infrastruktuuri loamenetlusi ja koordineerida võrgusüsteemi infrastruktuuri heakskiitmist haldamise ja planeerimisega seotud menetlustes.

2.   Vastavalt nõuetele, mis on seotud võrgusüsteemi usaldusväärsuse ja ohutuse säilitamisega, pädevate riiklike asutuste poolt kindlaks määratud läbipaistvate ja mittediskrimineerivate kriteeriumide alusel liikmesriigid:

11.

Saksamaa 25. oktoobri 2008. aasta taastuvenergiaseaduse (Erneuerbare-Energien-Gesetz) ajavahemikus 1. jaanuar 2012 kuni 31. juuli 2014 kehtinud redaktsiooni (edaspidi „EEG 2012“) ( 7 ) § 3 „Mõisted“ on sätestatud:

„Käesolevas seaduses on kasutatud järgmisi mõisteid:

[…]

[…]“.

12.

Selle seaduse § 8 „Ostmine, edastamine ja jaotamine“ lõikes 1 on ette nähtud:

„Kui §-st 11 ei tulene teisiti, on võrguoperaatorid kohustatud kogu taastuvatest energiaallikatest toodetud elektrienergia viivitamata eelisjärjekorras ostma, edastama ja jaotama. […]“.

13.

Kõnealuse seaduse § 11 „Võrgu elektriga varustamise haldamine“ lõikes 1 on ette nähtud:

„Võrguoperaatoritel on […] erandkorras õigus reguleerida nende võrku otseselt või kaudselt ühendatud käitisi […],

[…]“.

14.

Nimetatud seaduse § 12 „Erakorralisi juhtusid käsitlevad sätted“ lõige 1 on sõnastatud järgmiselt:

„Kui elektrienergia tarnimist käitistest, milles toodetakse elektrit taastuvatest energiaallikatest, […] võrgu ülekoormuse tõttu § 11 lõike 1 tähenduses vähendatakse, hüvitatakse meetmest mõjutatud ettevõtjatele […] 95% saamata jäänud tulust, millele lisanduvad neile tekkinud lisakulud ja millest on maha arvatud kokkuhoitud kulud. […]“.

15.

EEG 2012 § 16 „Õigus saada hüvitist“ lõikes 1 on sätestatud:

„Võrguoperaatorid peavad maksma üksnes taastuvatest energiaallikatest elektrit tootvate käitiste käitajatele hüvitist elektri eest […] vähemalt §-de 18–33 kohaselt. […]“.

16.

EEG 2012 sätted vastavad sisuliselt 1. jaanuarist 2009 kuni 31. detsembrini 2011 kehtinud EEG redaktsiooni ( 8 ) ja 1. augustist 2014 kuni 31. detsembrini 2016 kehtinud EEG redaktsiooni ( 9 ) sätetele.

17.

EEW käitab jäätmepõletusjaama, mis võimaldab tal toota elektri‑ ja soojusenergiat (edaspidi „vaidlusalune käitis“). Käitises kasutatakse peaaegu ainult tööstus- ja olmejäätmeid, mis segatakse enne põletamist ja mis sisaldavad bioloogiliselt lagunevat fraktsiooni, mille kogus varieerub ja mida EEW edastatud teabe järgi on kuni 50%. Vaidlusalune käitis tarnib osa toodetud elektrist MNG Stromi jaotusvõrku, millega ta on seotud võrguga liitumise ja võrgu varustamise lepingu alusel.

18.

Aastatel 2011–2016 kutsus MNG Strom EEWd oma võrgu ohutusjuhtimise raames mitmel korral üles ajutiselt vähendama võrgu varustamist võrgu ülekoormuse tõttu. EEW nõudis seetõttu MNG Stromilt 2,24 miljoni euro suurust hüvitist, tuginedes muu hulgas erakorralisi juhtusid käsitlevatele sätetele, mis on esitatud EEG 1. jaanuarist 2011 kuni 31. detsembrini 2016 kehtinud redaktsioonides ja mille hulgas on ka EEG 2012 § 12 lõige 1.

19.

Apellatsioonikohus, kelle poole pöörduti, jättis EEW kahju hüvitamise nõude rahuldamata, kuna vaidlusaluses käitises toodetud elektrienergiat ei toodeta üksnes taastuvatest energiaallikatest.

20.

EEW esitas apellatsioonikohtu otsuse peale eelotsusetaotluse esitanud kohtule ehk Bundesgerichtshofile (liitvabariigi kõrgeim üldkohus) kassatsioonkaebuse. Eelotsusetaotluse esitanud kohus märgib, et tema menetluses oleva asja lahendamine sõltub sellest, kas vaidlusalust käitist tuleb pidada „käitiseks, milles toodetakse elektrit taastuvatest energiaallikatest“ EEG 2012 § 12 lõike 1 tähenduses. Eelotsusetaotluse esitanud kohtu sõnul ei ole nimetatud sätte kohaldamine välistatud selle tõttu, et vaidlusaluses käitises ei toodeta elektrienergiat üksnes taastuvatest energiaallikatest.

21.

Kõnealune kohus rõhutab, et taastuvenergiaseaduse 2000. aastal jõustunud esimeses redaktsioonis viidatati üksnes taastuvaid energiaallikaid kasutavates elektrijaamades toodetud elektrienergiale. Direktiivi 2001/77 ja eelkõige selle artikli 2 punkt c Saksa õigusesse ülevõtmisel 2004. aastal EEG kohaldamisala siiski laiendati, et see hõlmaks ka seda osa elektrienergiast, mis toodetakse taastuvatest energiaallikatest hübriidelektrijaamades, kus kasutatakse traditsioonilisi energiaallikaid.

22.

EEG 2012 § 12 erakorralisi juhtusid käsitlevate sätete sõnastusest ja nimetatud seaduse ülesehitusest nähtub, et need sätted, mis lisati EEGsse esimest korda 2009. aastal, on kohaldatavad ka käitiste suhtes, milles ei kasutata üksnes taastuvaid energiaallikaid. Seega juhul, kui käitises toodetakse elektrit taastuvatest energiaallikatest, ja see tuleb seega kooskõlas EEG sätetega asetada esikohale võrgu elektrienergiaga varustamisel, toob elektri ostmise vähendamine või katkestamine võrguvarustuse haldamise raames kaasa hüvitamiskohustuse erakorralisi juhtusid käsitlevate sätete kohaselt.

23.

Eelotsusetaotluse esitanud kohus märgib, et kuigi Saksa seadusandja otsustas järgida liidu õigust ja kalduda kõrvale reeglist, mille kohaselt võetakse arvesse üksnes taastuvatest energiaallikatest toodetud elektrit, on lahtine, kas Saksa õiguse kohaselt tuleb kvalifitseerida „käitiseks“ EEG 2012 § 3 punkti 1 tähenduses kõik elektrienergia tootmisüksused, mis kasutavad mingit – võimalik et vaid väikest – osa taastuvatest energiaallikatest, millest tulenevalt asetatakse need esikohale võrku liitmisel ja võrgu varustamisel elektrienergiaga. Sellega seoses tuleb tõlgendada asjakohaseid Saksa õiguse sätteid kooskõlas mõistega „taastuvatest energiaallikatest toodetud elektrienergia“ direktiivi 2001/77 artikli 2 punkti c tähenduses. See säte viitab mõistele „hübriidelektrijaam“, mida ei ole selles direktiivis määratletud ja mis ei ole üheselt mõistetav. Nimelt peetakse tehnilises mõttes „hübriidkäitiseks“ üldjuhul sellist käitist, mis kasutab energia tootmiseks mitut erinevat tehnoloogiat, näiteks päikeseenergiat ja gaasi. Mõiste sellise sisustamise korral ei hõlmaks hübriidelektrijaama mõiste käitisi, mis piirduvad sellega, et kasutavad ühes ja samas elektritootmise protsessis erinevaid – taastuvaid ja tavapäraseid – energiaallikaid. See kehtib nii juhul, kui erinevad energiaallikad segatakse alles vahetult enne nende energiatootmise eesmärgil kasutamist, kui ka juhul, kui käitises kasutatakse elektrienergia tootmiseks olemasolevat, muutuvat ja kontrollimatut segu taastuvatest ja fossiilsetest energiaallikatest, nagu vaidlusaluses käitises.

24.

Eelotsusetaotluse esitanud kohus märgib, et direktiivi 2001/77 artikli 2 punktis a on biomass määratletud taastuva energiaallikana ja nimetatud direktiivi artikli 2 punktis b on kirjas, et see hõlmab „tööstus- ja olmejäätmete bioloogiliselt lagunevat fraktsiooni“. Need sätted toetavad seisukohta, et selle fraktsiooni põletamisel toodetud elektrienergiat tuleb pidada taastuvatest energiaallikatest toodetud elektrienergiaks ning vastavat elektrienergia tootmisüksust tuleb seega Saksa õiguses käsitada EEG tähenduses „käitisena“, millel peab olema eelisjuurdepääs elektrijaotusvõrgule.

25.

Kõnealune kohus on seisukohal, et kuna direktiiv 2001/77 asendati direktiiviga 2009/28, mis on kohaldatav ka põhikohtuasjas ( 10 ), tuleb Saksa õigust tõlgendada kooskõlas viimasega. Nimetatud kohus märgib, et liidu õigust silmas pidades kaldub ta tõlgendama EEG sätteid, mis käsitlevad esikohale seadmist võrgu varustamisel elektrienergiaga, mistõttu käitiste suhtes, mis ei kasuta üksnes taastuvaid energiaallikaid, on need kohaldatavad ainult siis, kui nendes käitistes kasutatakse taastuvaid ja traditsioonilisi energiaallikaid eraldiseisvates süsteemides. Käitiste suhtes, kus – nagu jäätmete põletamise teel elektrienergia tootmise puhul – kasutatakse algusest saadik olemasolevat, muutuvat ja kontrollimatut segu taastuvatest ja tavapärastest energiaallikatest, tuleks igal juhul kohaldada EEG 2012 § 12 lõikes 1 ette nähtud erakorralisi juhtusid käsitlevaid sätteid aga ainult siis, kui taastuvate energiaallikate keskmine osakaal ületab tavapäraste energiaallikate osakaalu. Selline tõlgendus viiks käesoleval juhul selleni, et EEW‑l ei oleks õigust taastuvenergiaseaduses sisalduvate erakorralisi juhtusid käsitlevate sätete kohaselt hüvitist nõuda, kuna vaidlusaluses käitises kasutatakse muutuva osakaaluga eelnevalt segatud energiaallikaid ja EEW esitatud teabe järgi ei ole taastuvate energiaallikate osakaal ülekaalus.

26.

Kõnealune kohus lisab, et kui direktiivi 2009/28 artikli 16 lõike 2 punkti c tuleb tõlgendada nii, et see puudutab käitisi, milles ei ole taastuvate energiaallikate osakaal ülekaalus, tekib küsimus, kas on olemas taastuvate energiaallikate osakaalu suuruse künnis, millest allpool ei tule niisugustest energiaallikatest elektrit tootvat käitist enam pidada taastuvaid energiaallikaid kasutavaks käitiseks selle sätte tähenduses.

27.

Lõpuks küsib eelotsusetaotluse esitanud kohus, kas juhul, kui elektrienergia, millest ainult üks osa on toodetud biolagunevatest jäätmetest, saab elektrivõrgule eelisjuurdepääsu, saab tugineda direktiivi 2009/28 artikli 5 lõike 3 teise lõigu ratio legis’ele, mille kohaselt võetakse nii taastuvaid kui ka tavapäraseid energiaallikaid kasutavate mitmel kütusel töötavate elektrijaamade puhul arvesse üksnes seda osa elektrienergiast, mis on toodetud taastuvatest energiaallikatest. See küsimus on oluline selleks, et määrata kindlaks, kas õigus hüvitisele, mis põhineb EEG 2012 § 12 lõikes 1 ette nähtud erakorralisi juhtusid käsitlevatel sätetel, puudutab kogu saamata jäänud tulu seoses vaidlusaluses käitises toodetud elektriga või ainult elektrienergia seda osa, mis toodetakse jäätmesegu bioloogiliselt lagunevast osast.

28.

Neil asjaoludel otsustas Bundesgerichtshof (liitvabariigi kõrgeim üldkohus) menetluse peatada ja esitada Euroopa Kohtule järgmised eelotsuse küsimused:

29.

Kirjalikud seisukohad esitasid EEW, MNG Strom, 50 Hertz ja Euroopa Komisjon. Samad menetlusosalised esitasid 8. septembril 2022 peetud kohtuistungil ka suulised seisukohad.

30.

Esimese eelotsuse küsimusega palub eelotsusetaotluse esitanud kohus sisuliselt selgitada, kas direktiivi 2009/28 artikli 16 lõike 2 punkti c tuleb tõlgendada nii, et taastuvaid energiaallikaid kasutavate elektrijaamade eelisjuurdepääs elektrivõrgule tuleb anda nii neile käitistele, mis toodavad elektrit ainult taastuvatest energiaallikatest, kui ka nendele käitistele, mis toodavad elektrienergiat segajäätmete termilise töötlemise teel, kusjuures jäätmed sisaldavad tööstus- ja olmejäätmete bioloogiliselt lagunevat fraktsiooni.

31.

Direktiivi 2009/28 artikli 16 lõike 2 punkti c kohaselt tagavad liikmesriigid, et elektri tootmisseadmete dispetšjuhtimisel seavad põhivõrguettevõtjad esikohale taastuvaid energiaallikaid kasutavad tootmisseadmed, niivõrd kui riigisisese elektrisüsteemi turvaline toimimine seda võimaldab ning tuginedes läbipaistvatele ja mittediskrimineerivatele kriteeriumidele.

32.

Märgin, et see säte kajastab asjaolu, et tehnilises plaanis on põhi- ja jaotusvõrkude transpordivõimsus oma olemuselt piiratud ning tarbimist arvestades ei saa need võrgud tingimata transportida kogu elektrienergiat, mida neisse kuuluvad elektrijaamad toodavad või võivad toota. ( 11 ) Neil asjaoludel tegi liidu seadusandja valiku seada esikohale taastuvaid energiaallikaid kasutavad tootmisseadmed. Nagu sellega seoses otsustas Euroopa Kohus, siis kuigi direktiivi 2009/72/EÜ ( 12 ) artikli 32 lõikes 2 on sätestatud, et jaotusvõrgu haldur võib keelduda võimaldamast juurdepääsu, kui tal puudub vajalik võimsus ja kui ta seda nõuetekohaselt põhjendab, tuleb võimalust keelduda juurdepääsu võimaldamisest igal üksikjuhul hinnata eraldi ja see säte ei anna liikmesriigile õigust kehtestada üldkohaldatavaid erandeid, ilma et iga halduri puhul hinnataks konkreetselt tema võrgu tehnilist suutmatust rahuldada kolmandate isikute juurdepääsutaotlusi. ( 13 )

33.

Esimese küsimuse puhul tuleb kindlaks määrata, millise sisuga on mõiste „taastuvaid energiaallikaid kasutav elektrijaam“, millele on viidatud direktiivi 2009/28 artikli 16 lõike 2 punktis c, et kontrollida, kas see mõiste hõlmab käitist, mis toodab elektrienergiat segajäätmete termilise töötlemise teel, kusjuures jäätmed sisaldavad tööstus- ja olmejäätmete bioloogiliselt lagunevat fraktsiooni. Kui see on nii, peab sellel käitisel olema nimetatud sättes ette nähtud eelisjuurdepääs elektrivõrgule ja kui jaotusvõrgu haldur keeldub talle seda andmast, võib ta seega saada rahalist hüvitist, nagu on välja toodud kõnealuse direktiivi põhjenduses 61.

34.

Mõistet „taastuvaid energiaallikaid kasutav elektrijaam“ ei ole direktiivis 2009/28 määratletud. Euroopa Kohtu väljakujunenud praktika kohaselt tuleneb nii liidu õiguse ühetaolise kohaldamise nõudest kui ka võrdsuse põhimõtte kohaldamise nõudest, et sellise liidu õigusnormi sõnastust, milles ei ole õigusnormi tähenduse ja ulatuse kindlaksmääramiseks sõnaselgelt viidatud liikmesriikide õigusele, tuleb tavaliselt kogu liidus tõlgendada autonoomselt ja ühetaoliselt ning sellise tõlgenduse andmisel ei tule arvesse võtta mitte üksnes selle sätte sõnastust, vaid ka sätte konteksti ja asjaomase õigusakti eesmärki. ( 14 )

35.

Selles raamistikus tuleb esimesena märkida, et direktiivi 2009/28 artikli 16 lõike 2 punkti c sõnastus, mis viitab ainult käitistele, milles kasutatakse taastuvaid energiaallikaid, ei võimalda iseenesest kindlaks teha, kas see säte puudutab käitisi, mis toodavad elektrienergiat segajäätmete termilise töötlemise teel, kusjuures jäätmed sisaldavad tööstus- ja olmejäätmete bioloogiliselt lagunevat fraktsiooni.

36.

Teisena, mis puudutab kõnealuse sätte konteksti, siis nagu rõhutas eelotsusetaotluse esitanud kohus, oli „taastuvatest energiaallikatest toodetud elektrienergia“ direktiivi 2001/77 artikli 2 punktis c määratletud kui „üksnes taastuvaid energiaallikaid kasutavates elektrijaamades toodetud elektrienergia ning see osa elektrienergiast, mis toodetakse taastuvatest energiaallikatest hübriidelektrijaamades, kus kasutatakse ka traditsioonilisi energiaallikaid […]“ ( 15 ). See direktiiv aga põhikohtuasja asjaolude toimumise kuupäeval enam ei kehtinud. Direktiivi 2009/28 artikli 2 punktis a on mõiste „taastuvatest energiaallikatest toodetud energia“ määratletud kui „taastuvatest mittefossiilsetest allikatest pärit energia, nimelt tuuleenergia, päikeseenergia, aerotermiline energia, geotermiline energia, hüdrotermiline energia, ookeanienergia, hüdroenergia, biomass, prügilagaas, reoveepuhasti gaas ja biogaasid“. Seega, nagu 50 Hertz käesoleval juhul oma kirjalikes seisukohtades märkis, ei olene see, kas tegu on „taastuvatest allikatest toodetud elektrienergiaga“, seetõttu enam käitisest, milles elektrienergia on toodetud, vaid üksnes kasutatud energiaallikatest.

37.

Direktiivi 2009/28 artikli 2 punktis a on märgitud, et biomassist ( 16 ) toodetud energiat peetakse taastuvatest energiaallikatest toodetud energiaks. Ent selle direktiivi artikli 2 punktis e sisalduva määratluse kohaselt hõlmab biomass „tööstus- ja olmejäätmete bioloogiliselt lagunevat fraktsiooni“. Nendest sätetest koostoimes nähtub, et segajäätmete termilise töötlemise teel toodetud energiat – kusjuures jäätmed sisaldavad tööstus- ja olmejäätmete bioloogiliselt lagunevat fraktsiooni – tuleb kõnealuse fraktsiooni puhul pidada taastuvatest energiaallikatest toodetud energiaks.

38.

Käesoleval juhul nähtub eelotsusetaotlusest, et vaidlusaluses käitises töödeldakse segajäätmeid, mis sisaldavad tööstus- ja olmejäätmete bioloogiliselt lagunevaid fraktsioone, mis kujutavad endast biomassi, kõnealuse direktiivi artikli 2 punkti e tähenduses. ( 17 )

39.

Peale selle, direktiivi 2009/28 artikli 5 lõikes 3 on märgitud, et nii taastuvaid kui ka tavapäraseid energiaallikaid kasutavate mitmel kütusel töötavate elektrijaamade puhul võetakse arvesse üksnes seda osa elektrienergiast, mis on toodetud taastuvatest energiaallikatest. Järelikult ei välista see direktiiv põhimõtteliselt oma kohaldamisalast käitisi, milles kasutatakse osaliselt taastuvaid energiaallikaid.

40.

Kolmandana, mis puudutab direktiivi 2009/28 eesmärke, siis – nagu nähtub selle artiklist 1 – on see kantud eesmärgist kehtestada üldine raamistik taastuvatest energiaallikatest toodetud energia kasutamise edendamiseks, määrates kindlaks kohustuslikud riiklikud eesmärgid seoses taastuvatest energiaallikatest toodetud energia osakaaluga summaarses energia lõpptarbimises. ( 18 ) Selle direktiivi artikli 16 lõike 2 punktis c on märgitud, et liikmesriigid tagavad, et võetakse asjakohaseid võrgu ja turuga seotud operatiivmeetmeid, et minimeerida taastuvatest energiaallikatest toodetud elektrienergia piirangud. Peale selle on kõnealuse direktiivi põhjenduses 60 märgitud, et juhul, kui taastuvatest energiaallikatest toodetud elektrienergia on ühendatud kiirtehingute turuga, garanteerib tagatud juurdepääs, et kogu müüdud ja toetatud elektrienergial on juurdepääs võrgule, mis võimaldab võrguga ühendatud käitistel taastuvatest energiaallikatest toodetud maksimaalse hulga elektrienergia kasutamist. Sama direktiivi põhjenduses 61 on aga täpsustatud, et selle eesmärgid nõuavad siiski taastuvatest energiaallikatest toodetud elektrienergia ülekande ja jaotamise pidevat suurendamist, ilma et see mõjutaks võrgusüsteemi usaldusväärsust või ohutust.

41.

Peale selle märgin, et Euroopa Kohtu praktika kohaselt on direktiivi 2009/28 artikli 16 lõike 2 punktis b ette nähtud tagatud juurdepääs võrgule mõeldud taastuvate energiaallikate integreerimiseks elektrienergia siseturule, tagades, et kogu taastuvatest energiaallikatest toodetud elektrienergial on võrkudele juurdepääs, mis võimaldab kasutada elektrienergiat, mis on maksimaalselt suures koguses toodetud taastuvatest energiaallikatest. ( 19 )

42.

Seega on direktiivi 2009/28 eesmärk taastuvate energiaallikate kasutamine võimalikult suurel määral. Eelisjuurdepääsu andmata jätmine käitistele, mis toodavad elektrienergiat niisuguste segajäätmete termilise töötlemise teel, mis sisaldavad tööstus- ja olmejäätmete bioloogiliselt lagunevat fraktsiooni, tooks aga kaasa selle taastuvate energiaallikate fraktsiooni kao, kui jaotusvõrgu haldur keeldub võrgu ülekoormuse tõttu andmast asjaomasele elektritootjale juurdepääsu oma võrgule.

43.

Seetõttu teen ettepaneku vastata esimesele eelotsuse küsimusele, et direktiivi 2009/28 artikli 16 lõike 2 punkti c tuleb tõlgendada nii, et taastuvaid energiaallikaid kasutavate elektrijaamade eelisjuurdepääs elektrivõrgule tuleb anda nii neile käitistele, mis toodavad elektrit ainult taastuvatest energiaallikatest, kui ka nendele käitistele, mis toodavad elektrienergiat segajäätmete termilise töötlemise teel, kusjuures jäätmed sisaldavad tööstus- ja olmejäätmete bioloogiliselt lagunevat fraktsiooni.

44.

Teise ja viienda eelotsuse küsimusega, mida tuleb analüüsida koos, soovib eelotsusetaotluse esitanud kohus sisuliselt teada, kas direktiivi 2009/28 artikli 16 lõike 2 punkti c tuleb tõlgendada nii, et elektrijaamal on eelisjuurdepääs elektrijaotusvõrgule üksnes elektrienergia puhul, mida toodetakse kasutatud tööstus- ja olmejäätmete bioloogiliselt lagunevast fraktsioonist, ja kui vastus on jaatav, siis milline on selle eelisjuurdepääsu kohaldamise kord.

45.

Nagu esimesele eelotsuse küsimusele antud vastuses on täpsustatud, nähtub direktiivi 2009/28 artikli 2 punktidest a ja e, et biomassist toodetud energia kujutab endast taastuvatest energiaallikatest toodetud energiat, kuid tööstus- ja olmejäätmete puhul võetakse arvesse üksnes nende bioloogiliselt lagunevat fraktsiooni. Sellest järeldub, et elektrienergia tootmisüksusel on eelisjuurdepääs elektrivõrgule kõnealuse direktiivi artikli 16 lõike 2 punkti c alusel üksnes elektrienergia puhul, mis on toodetud sellest bioloogiliselt lagunevast fraktsioonist, mitte aga tavajäätmetest koosnevast fraktsioonist.

46.

Samamoodi märkis Euroopa Kohus kõnealuse artikli 16 lõike 2 punkti b kohta, et selles sättes on mainitud võimalust kehtestada taastuvatest energiaallikatest toodetud elektri puhul „tagatud juurdepääs“ võrgule, kuid see puudutab üksnes „rohelist“ elektrit, ja seega ei saa kõnealust sätet kasutada õigusliku alusena ka nende riigisiseste õigusnormide jaoks, mis näevad ette tagatud juurdepääsu taastumatuid energiaallikaid kasutavatele elektrienergia tootmisüksustele. ( 20 ) Niisugust tõlgendust võib analoogia alusel kohaldada nimetatud direktiivi artikli 16 lõike 2 punktis c käsitletud eelisjuurdepääsu suhtes.

47.

Võttes arvesse kõnealuse sätte sõnastust, näeb see ette niisuguse eelisjuurdepääsu taastuvatest energiaallikatest elektrit tootvatele käitistele, määramata kindlaks taastuva energiaallika minimaalse osakaalu käitiste puhul, milles kasutatakse samal ajal taastuvaid ja tavapäraseid energiaallikaid. Teisisõnu ei olene kõnealuses sättes ette nähtud esikohale seadmine võrgu varustamisel elektrienergiaga elektritootmiseks kasutatavate bioloogiliselt lagunevate jäätmete osakaalust ja seejuures ei mängi tavapäraste jäätmete osakaal selle esikohale seadmise puhul mingit rolli. Järelikult ei ole olemas taastuvate energiaallikate osakaalu künnist, millest allpool ei saa taastuvatest energiaallikatest toodetud elekter eelisjuurdepääsu võrgule. ( 21 )

48.

Kuna elektrienergia tootmisüksusel on eelisjuurdepääs võrgule üksnes bioloogiliselt lagunevast fraktsioonist toodetud elektrienergia puhul, küsib eelotsusetaotluse esitanud kohus, kuidas seda eelisjuurdepääsu kohaldada, viidates direktiivi 2009/28 artikli 5 lõike 3 teisele lõigule.

49.

Märgin selle kohta, et õiguslikus plaanis nähtub Euroopa Kohtu praktikast, et liidu seadusandja – kaugel kavatsusest ühtlustada ulatuslikult riiklikud rohelise energia tootmise toetuskavad – lähtus esiteks tõdemusest, et liikmesriigid rakendavad erinevaid toetuskavasid, ning teiseks põhimõttest, et oluline on kindlustada nende kavade nõuetekohane toimimine, et säiliks investorite usaldus ja võimaldada neil riikidel töötada välja tõhusad riigisisesed meetmed kohustuslike riiklike üldeesmärkide saavutamiseks, mis on neile direktiiviga määratud. ( 22 ) Minu arvates saab samast loogikast lähtuda ka kõnealuse direktiivi artikli 16 lõike 2 punkti c rakendamise puhul. Seega tuleb asuda seisukohale, et liikmesriikidel on ulatuslik kaalutlusruum taastuvaid energiaallikaid kasutavatele elektrijaamadele eelisjuurdepääsu andmisel.

50.

Peale selle, tehnilises plaanis märkis MNG Strom, et kui põhivõrguettevõtja peab valima, millises järjekorras tuleb käitised sulgeda, ei tea ta reaalajas, milline on elektrienergia tootmisüksuses kasutatud bioloogiliselt lagunevate jäätmete fraktsioon, kuna nende tootmisüksuste käitajad ei tea ka ise igal ajal, milline on taastuvatest energiaallikatest toodetud energia osakaal. 50 Hertz omakorda rõhutab, et esikohale seadmise otsus on kiireloomuline meede, mis võetakse vaat et käigu pealt ja mis toob kaasa tagajärgi tootmisahela järgmise etapi ettevõtjatele, mis tähendab, et esikohale seadmise kriteeriumid peavad võimaldama anda võrguettevõtjale konkreetseid suuniseid. Lisaks väitis komisjon, et mõnel juhul võib olla tehnilisest vaatepunktist võimatu anda eelisjuurdepääsu võrgule üksnes teatavale osale käitises toodetud elektrienergiast, käesoleval juhul osale, mis on toodetud taastuvatest energiaallikatest.

51.

Selles õiguslikus ja tehnilises kontekstis olen arvamusel, et Euroopa Kohtu pädevuses ei ole määrata üksikasjalikult kindlaks, kuidas tuleb kohaldada eelisjuurdepääsu elektrivõrgule, kuivõrd see ülesanne on direktiivi 2009/28 artikli 16 lõike 2 punkti c sõnastuse kohaselt liikmesriikidel, kes teavad kõige paremini riigisisese elektrienergia põhivõrgu üksikasju. ( 23 ) MNG Strom märkis niisiis kohtuistungil, et Saksamaal on kehtestatud elektrienergia põhivõrgu haldamise suunised, mille eesmärk on tagada selle võrgu töökindlus ja turvalisus ning mis määravad kindlaks selle, millises järjekorras käitiste ühendus katkestatakse, et oleks võimalik vähendada kõnealuse võrgu füüsilist ülekoormust.

52.

Sellegipoolest ja arvestades puudutatud osapoolte kirjalikke seisukohti ja kohtuistungil toimunud arutelu, jääb Euroopa Kohtule pädevus anda direktiivi 2009/28 sätetest tuletatud juhiseid selle kohta, milliste teguritega peavad liikmesriigid arvestama elektrivõrgule eelisjuurdepääsu kohaldamisel.

53.

Esiteks nähtub sellega seoses kõnealuse direktiivi artikli 16 lõike 2 punktist c, et eelisjuurdepääsu tuleb kohaldada, kui riigisisese elektrisüsteemi turvaline toimimine seda võimaldab. Nagu on öeldud kõnealuse direktiivi põhjenduses 60, võivad võrgusüsteemi usaldusväärsuse ja ohutuse säilitamise ja dispetšjuhtimise nõuded erineda vastavalt riigi elektrivõrgu ja selle ohutu toimimise omadustele.

54.

Teiseks nähtub kõnealuse direktiivi artikli 16 lõike 2 punktist c ka see, et eelisjuurdepääs võrgule tuleb anda läbipaistvate ja mittediskrimineerivate kriteeriumide alusel, mis tähendab, et need on selged, liikmesriigid on nendest enne teada andnud ja kõikidel puudutatud osapooltel on võimalik nende kohaldamist ette näha.

55.

Kolmandaks ilmneb direktiivi 2009/28 eesmärkidest, et liikmesriigid peavad elektrivõrgule juurdepääsu andmisel seadma esikohale käitised, milles toodetakse energiat üksnes taastuvatest energiaallikatest, mis tähendab, et neile keelatakse juurdepääs võrgule viimasena.

56.

Neljandaks olen seisukohal, et käitisi, milles toodetakse elektrit niisuguste segajäätmete töötlemise teel, mis sisaldavad bioloogiliselt lagunevat fraktsiooni, tuleb arvesse võtta seda, kui see fraktsioon on aja jooksul muutumatu, välja arvutatav ja olulise osakaaluga. Vastasel juhul esineb kuritarvitamise oht, seda eelkõige juhtumil, kui tehniliselt on võimatu kohaldada eelisjuurdepääsu võrgule üksnes teatava osa suhtes käitises toodetud elektrienergiast ja kui käitisele on antud selline eelisjuurdepääs, kuigi praktikas toodetakse elektrit peamiselt tavapärastest energiaallikatest. Nii on see näiteks siis, kui olenevalt perioodist muutub taastuvatest energiaallikatest saadud energia osakaal oluliselt, mistõttu mõnel juhul see osakaal puudub või on väga väike.

57.

Viiendaks väidab EEW, et ta sai põhikohtuasjas käsitletava perioodi jooksul Umweltbundesamtilt (Saksamaa föderaalne keskkonnaamet) pidevalt direktiivi 2009/28 artiklis 15 osutatud päritolutagatisi, mis võimaldasid tal teha kindlaks, et ligikaudu 50% tema elektritoodangust pärines taastuvatest energiaallikatest. Ent nagu nähtub selle direktiivi artikli 2 punktist j, on „päritolutagatis“ määratletud kui elektrooniline dokument, mille ainus eesmärk on tõendada lõpptarbijale, et teatav osakaal energiast või energiakogus toodeti taastuvatest energiaallikatest. See tagatis on kehtestatud tagasiulatuvalt ega võimalda saada teavet nende energiaallikate osakaalu kohta reaalajas, st hetkel, mil võrguettevõtja peab võtma vastu otsuse vähendada ülekoormuse tõttu ajutiselt võrgu varustamist. ( 24 ) Seetõttu ei saa elektrivõrgule juurdepääsu kriteeriumide kindlaks määramisel minu arvates viidata „päritolutagatisele“.

58.

Kuuendaks küsib eelotsusetaotluse esitanud kohus, kas direktiivi 2009/28 artikli 5 lõike 3 teise lõigu ratio legis’ele saab tugineda elektrienergia puhul, mis on ainult osaliselt toodetud bioloogiliselt lagunevatest jäätmetest. Tuletan meelde, et selle sätte alusel arvestatakse nii taastuvaid kui ka tavapäraseid energiaallikaid kasutavate mitmel kütusel töötavate elektrijaamade puhul üksnes seda osa elektrienergiast, mis on toodetud taastuvatest energiaallikatest, ja kõnealuse arvutuse eesmärgil arvutatakse iga energiaallika osa selle energiasisalduse alusel. Võttes arvesse liikmesriikidele antud suurt kaalutlusruumi, olen seisukohal, et kuna kõnealusest direktiivist ei nähtu vastupidist, võivad nad eelisjuurdepääsu kohaldamisel lähtuda artikli 5 lõike 3 teisest lõigust. ( 25 ) Seega puudutab kahju hüvitamise nõue, mille elektrienergia tootmisüksuse käitaja on esitanud pärast seda, kui võrgu ülekoormuse tõttu on talle keelatud juurdepääs võrgule, üksnes seda osa elektrienergiast, mis on toodetud segajäätmete bioloogiliselt lagunevast fraktsioonist.

59.

Kõike eeltoodut arvestades teen ettepaneku vastata teisele kuni viiendale eelotsuse küsimusele, et direktiivi 2009/28 artikli 16 lõike 2 punkti c tuleb tõlgendada nii, et elektrijaamal on eelisjuurdepääs võrgule üksnes elektrienergia puhul, mida toodetakse kasutatud tööstus- ja olmejäätmete bioloogiliselt lagunevast fraktsioonist. Niivõrd kui riigisisese elektrisüsteemi turvaline toimimine seda võimaldab, peavad liikmesriigid kehtestama läbipaistvad ja mittediskrimineerivad kriteeriumid, et määrata kindlaks sellise käitise suhtes eelisjuurdepääsu kohaldamise kord.

60.

Eelnevate kaalutluste põhjal teen Euroopa Kohtule ettepaneku vastata Bundesgerichtshofi (Saksamaa Liitvabariigi kõrgeim üldkohus) eelotsuse küsimustele järgmiselt: